Menetlus : 2007/2191(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0212/2008

Esitatud tekstid :

A6-0212/2008

Arutelud :

PV 16/06/2008 - 26
CRE 16/06/2008 - 26

Hääletused :

PV 17/06/2008 - 7.26
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0288

RAPORT     
PDF 164kWORD 98k
3.6.2008
PE 404.519v02-00 A6-0212/2008

Ühtekuuluvuspoliitika mõju haavatavate kogukondade ja rühmade integratsioonile

(2007/2191(INI))

Regionaalarengukomisjon

Raportöör: Gábor Harangozó

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ühtekuuluvuspoliitika mõju kohta haavatavate kogukondade ja rühmade integratsioonile

(2007/2191(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 87 lõiget 3, artiklit 137 ja artiklit 158;

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta(1);

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2005. aasta teatist „Ühtekuuluvuspoliitika toetus majanduskasvule ja töökohtade loomisele: ühenduse strateegilised suunised, 2007–2013” (KOM(2005)0299);

– võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2005. aasta teatist sotsiaalmeetmete kava kohta (KOM/2005/0033);

–  võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta(2);

–  võttes arvesse komisjoni 17. mai 2005. aasta teatist „Kolmas ühtekuuluvuse arenguaruanne: uue partnerluse poole majanduskasvu, tööhõive ja ühtekuuluvuse valdkonnas” (KOM(2005)0192);

–  võttes arvesse komisjoni 12. juuli 2006. aasta teatist „Majanduskasv ja tööhõive ning Euroopa ühtekuuluvuspoliitika reform. Neljas ühtekuuluvuse arenguaruanne” (KOM(2006)0281);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava ja Euroopa linnade säästvat arengut käsitlevat Leipzigi hartat ning esimest tegevusprogrammi Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava rakendamiseks;

–  võttes arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse kohta rohelise raamatu ettevalmistamist komisjoni poolt;

–  võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) aruannet „Ruumilise arengu tulevikukontseptsioon – Euroopa territoriaalse arengu mudelid” ning Euroopa Parlamendi aruannet „Piirkondlikud erinevused ja ühtekuuluvus: millised on tulevikustrateegiad?”;

– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 3, 13 ja 141, milles kohustatakse liikmesriike tagama kõigile kodanikele võrdseid võimalusi;

–  võttes arvesse oma 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni romisid käsitleva Euroopa strateegia kohta(3);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A6-0212/2008),

A. arvestades, et üks ühenduse eesmärke, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 158, on edendada kogu ühenduse harmoonilist majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning vähendada sotsiaal-majanduslikke erinevusi eri piirkondade vahel;

B.  arvestades, et piirkonnasiseselt ja piirkondade vahel võivad tekkida erinevused;

C.  arvestades, et jõukamate ja kõige vaesemate piirkondade vaheliste sotsiaalsete, majanduslike ja territoriaalsete erinevustega tegelemine jääb ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärgiks ning et seetõttu ei tohiks selle ulatust piirata teiste strateegiate eesmärkide toetamisega, mis võiks takistada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

D.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on praeguseni andnud tulemusliku panuse, aidates kõige vaesematel piirkondadel vähendada erinevusi sotsiaal-majanduslikus arengus;

E.  arvestades, et terved riigid seisavad ikka veel silmitsi märkimisväärsete arenguga seotud väljakutsetega ja praeguse raamistiku 2007–2013 ajal lähenemist tõenäoliselt ei toimu;

F.  arvestades, et majanduskasv koondub mõnedes liikmesriikides riigi ja piirkondade pealinnade ja suurte linnakeskuste ümbrusse, mis toob kaasa teiste piirkondade ebaühtlase sotsiaal-majandusliku arengu ning suurendab nende piirkondade sotsiaalsete kogukondade ja rühmade haavatavust;

G. arvestades, et Lissaboni Lepinguga seatakse territoriaalne ühtekuuluvus üheks ELi eesmärkidest ning nähakse ette liidu ja liikmesriikide jagatud pädevus selles valdkonnas;

H. arvestades, et haavatava kogukonna mõiste on väga lai ja selle määratlemiseks puuduvad selged kriteeriumid;

I.   arvestades, et paljud territooriumid kannatavad endiselt kaugel asumisest ja geograafiliselt ebasoodsast olukorrast tingitud negatiivsete mõjude tõttu ning neis puudub vajalik infrastruktuur tõelisteks arenguvõimalusteks ELi keskmisele arengutasemele järele jõudmiseks;

J.   arvestades, et transpordi infrastruktuuri täiustamine ja transporditeenuste kättesaadavuse parandamine aitavad muuta eraldatud piirkonnad paremini ligipääsetavaks, leevendades samas neis kõrvalistes piirkondades elavate kogukondade ja rühmade tõrjutust ning arvestades, et üldhuviteenuste ja eelkõige hariduse täiustamine muudab haavatavate rühmade ja kogukondade elu paremaks;

K. arvestades, et kõige vaesematel riikidel ja piirkondadel puuduvad vajalikud rahalised vahendid, et anda oma panus ühenduse rahastamisse, milleks nad on abikõlblikud, ja lisaks puuduvad neil väga tihti haldussuutlikkus ja inimressursid eraldatud raha otstarbekaks kasutamiseks;

L.  arvestades, et oma tugeva territoriaalse mõju tõttu on vaja paremini koordineerida maaelu arengu poliitikat ja regionaalpoliitikat, et tugevdada nende vahelist sünergiat ja vastastikust täiendavust ning kaaluda nende poliitikate reintegreerimise eeliseid ja puudusi;

M. arvestades, et puuduvad kättesaadavad ja võrreldavad mikropiirkondlikud statistilised andmed ELi piirkondade kohta, kus elavad haavatavad kogukonnad ja rühmad;

N.  arvestades, et vaesus ja tõrjutus on tugeva territoriaalse iseloomuga;

O.  arvestades, et enamik kõige ebasoodsamaid mikropiirkondlikke territooriume seisab silmitsi komplekssete mitmemõõtmeliste probleemidega, mis on seotud nende ääremaise asukoha, piiratud juurdepääsuvõimaluste, esmase infrastruktuuri puudumise, sotsiaal-majandusliku alaarengu, deindustrialiseerimise suundumuse, hariduse ja koolituse madala taseme, haldussuutlikkuse puudumise, suure töötuse, halvenevate majutus- ja elutingimuste, üldhuviteenustele keerulise juurdepääsu, tehnoloogiliseks arenguks ja progressiks vajalike tingimuste puudumise ning suurte eraldatud vähemuste ja haavatavate rühmadega;

P.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika nõuab oma eesmärkidele vastavat eelarvet ning tõhusaid vahendeid, mis võimaldavad piirkondadel ületada arenguerinevused ning tulla toime territoriaalsete väljakutsetega, mille hulka kuuluvad demograafilised muutused, linnastumine, rändevood, globaliseerumine, kliimamuutus ja energiavarustus;

1.  rõhutab, et haavatavate kogukondade ja rühmade territoriaalne koondumine ja sotsiaalne tõrjutus, mis mõjutab vähimarenenud piirkondi, on kasvav väljakutse ELi ühtekuuluvusele; rõhutab lisaks, et kõnealune nähtus ei ilmne ainult piirkondadevaheliselt vähemarenenud piirkondades, vaid ka piirkonnasiseselt olulisel määral nii arenevates kui ka arenenud piirkondades, ning nõuab erilist tähelepanu, sest haavatavad kogukonnad ja rühmad kalduvad üldisemal ja soodsamal taustal varju jääma;

2.  kutsub liikmesriike üles töötama välja haavatavate kogukondade ja rühmade määratlemise kriteeriumid, et tuvastada paremini tekkinud probleeme, ning aitama kaasa suunatud ja süstemaatilistele meetmetele;

3.  on seisukohal, et sotsiaalse tõrjutuse territoriaalse mõõtmega tuleks tegeleda territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika kontekstis;

4.  rõhutab sellega seoses, et sotsiaalse tõrjutuse territoriaalsete probleemide ületamiseks ei piisa ainult üksikmeetmetest, ja soovitab liikmesriikidel seetõttu kohaldada terviklikku territoriaalse arengu strateegiat, viies ellu võrdsete võimaluste poliitikat, rakendades praktikas valdkondadevahelist integreeritud lähenemisviisi ja keskendudes kõikide ELi territooriumide potentsiaalile;

5.  juhib tähelepanu vajadusele tegeleda integreeritud lähenemisviisi kaudu vajakajäämistega võrdsete võimaluste osas ja sotsiaalsete konfliktide võimaliku koondumisega vähearenenud piirkondadesse;

6.  märgib sellega seoses, et haavatavaid rühmi võib esineda kõikides, isegi kõige jõukamates piirkondades, ja et integreeritud lähenemisviisi kaudu tuleks selliste rühmadega arvestada;

7.  toob välja, et vaesumine ja tõrjutus ei esine üksnes linnapiirkondades, need nähtused puudutavad ka maapiirkondi, ehkki võivad seal esineda teistsugusel kujul eelkõige selle tõttu, et maapiirkondades kombineerub sotsiaalne tõrjutus piirkondliku tõrjutusega; nende alade kõrvalejäämine majandusarengust avaldab mõju kõigile ühiskonnarühmadele, kes seal elavad;

8.  rõhutab integreeritud lähenemisviisi raames, et on oluline lugeda prioriteediks ühenduse, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil terve keskkonna arendamine, et saavutada ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid, nagu vaesusega võitlemine, kodanike hea tervis ning parem elukvaliteet kõikides piirkondades, mis on olulised pikaajaliseks arenguks ning ELis sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks;

9.  rõhutab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning majandus- ja sotsiaalpartnerite ja asjaomaste VVOde integreeritud arengustrateegiate kavandamisse ja rakendamisse kaasamise ning altpoolt tulevate algatuste toetamise olulisust;

10. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jaotama vahendeid arenenud linnade ja eraldatud piirkondade, sealhulgas maapiirkondade vahel nende konkreetsete vajadustega kohandatud viisil ning looma kohalike ametiasutuste, asjaomaste sotsiaal- ja majanduspartnerite ning asjaomaste elanikkonnarühmade esindajate otsustamisprotsessis ja rakendamise juures osalemisel haavatavate rühmade ja kogukondade jaoks täpseid vajadusi arvessevõtvaid pikaajalisi programme, et tegeleda kõige paremini nende vajadustega ja leida tõelisi lahendusi tõrjutuse ja sellega kaasnevate tagajärgede ületamiseks;

11. kutsub üles jätkama majanduslikult tasuvat tegevust maapiirkondades, seejuures tuleb pöörata erilist tähelepanu peretalundusele ning väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise kaudu, et muuta see õiglasemaks; tähelepanu tuleb pöörata ka mittepõllumajanduslikule ettevõtlustegevusele, mis pakub tooteid ja teenuseid, mis on möödapääsmatud hoidmaks inimesi maal ning soodustamaks uute elanike siirdumist maapiirkondadesse;

12. rõhutab, kui tähtis on maapiirkondades tööhõive seisukohast ning vaesuse ja maapiirkondadest väljarändamise vältimiseks põllumajanduslik ja mittepõllumajanduslik ettevõtlustegevus, nagu põllumajandustoodete töötlemine ja otsemüük, turism, teenused ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted; nõuab seega, et parandataks kutseõppe võimalusi maapiirkondades, et toetada ettevõtete arengut;

13. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid rohkem erinevate saadavalolevate rahastamisvahendite – nagu Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Integratsioonifond, ühenduse rahvatervise alane tegevusprogramm ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond – sünergiat ja vastastikust täiendavust, et suurendada nende lisandväärtust;

14. kutsub komisjoni üles esitama territoriaalse ühtekuuluvuse kohta peagi ilmuva rohelise raamatu raamistikus territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki ja selget määratlust, määratlemise kriteeriume, ühtekuuluvuse vahendeid ning saadavalolevaid vahendeid territoriaalsete eesmärkide saavutamiseks;

15. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kättesaadavaks võrreldavaid mikropiirkondlikke statistilisi andmeid, pidades eriti silmas sotsiaalseid näitajaid nagu ÜRO poolt kasutusele võetud inimarengu indeksit, et rakendada asjakohaseid meetmeid olukorra lahendamiseks piirkondades, kus enim haavatavad kogukonnad ja rühmad elavad ning nende probleemide lahendamiseks;

16. kutsub sellega seoses komisjoni üles hoolikalt uurima, kui suures ulatuses tuleks lisaks SKT-le inimese kohta kasutada uusi mõõdetavaid arengunäitajaid, nagu sotsiaalindikaatorid, et määratleda kõige haavatavamad kogukonnad ja rühmad ning nende asukoht, näidata piirkonnasiseseid ja -vahelisi erinevusi, hinnata rakendamist ja poliitika tõhusust ning kasutada neid suunisena arengu kavandamiseks;

17. nõuab tungivalt, et komisjon uuriks territoriaalse ühtekuuluvuse rohelise raamatu raames, kas NUTSi 4. tasand sobiks diferentseeritud poliitika teostamiseks, et saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk;

18. rõhutab vajadust tegeleda edasise linnasutmise ja maapiirkondadest väljarändamise demograafiliste suundumustega ning nende territoriaalse mõjuga; kutsub liikmesriike seetõttu üles koostama strateegiaid haavatavate alade taaselustamiseks infrastruktuuri arendamise kaudu, edendades tõelisi arenguvõimalusi kooskõlas kõnealuste piirkondade konkreetse potentsiaaliga, pakkudes üldhuviteenuseid tõhustatud kohaliku haldussuutlikkuse abil ja detsentraliseeritud avaliku sektori kaudu, pakkudes vastavat koolitust ja töökohti, parandades majutus- ja elutingimusi ning suurendades nimetatud alade atraktiivsust investorite jaoks; on seisukohal, et samal ajal vajavad linnad toetust oma jõupingutustele linnadega seotud probleemide lahendamisel;

19. on seisukohal, et kuigi maapiirkondadest väljarändamine oli varem varuväljapääs algsest tegevusest kõrvale tõrjutud põllumeestele, siis tänaseks on olukord muutunud, kuna töötus lööb praegu kõige valusamalt lihttöölisi ning seetõttu on maapiirkondadesse rajatud tööstusüksused restruktureerimise ja ümberpaigutamise esimeste ohvrite hulgas, mistõttu väheneb võimalus töötada mitmel kohal, millele raskustesse sattunud põllumehed said varem loota, et teenida lisa põllumajandusest saadavale tulule, mistõttu kiirendab selline olukord nende vaesumist veelgi;

20. rõhutab, et pärast 2013. aastat ei tuleks säilitada mitte üksnes struktuuripoliitikat, vaid et eelarve läbivaatamist tuleks kasutada võimalusena tagada vajalike vahendite kättesaadavaks tegemine, et tagada tulevikus ELi piirkondade ja riikide majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

21. soovitab, et sotsiaalse tõrjutusega tegelemiseks ja haavatavate kogukondade ja rühmade aktiveerimiseks võetavad poliitilised meetmed peaksid sisaldama vabatahtlikkuse põhimõtet;

22. kutsub komisjoni üles esitama konkreetset ettepanekut, mille eesmärk on tegeleda realistlikult ja konkreetselt haavatavate kogukondade ja rühmade ees seisvate probleemidega, sealhulgas sotsiaalse tõrjutusega;

23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 239, 1.9.2006, lk 248.

(2)

ELT L 291, 21.10.2006, lk 11.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0035.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Ühtekuuluvuspoliitika on üks Euroopa Liidu tähtsamaid prioriteete. ELi eelarvest 1/3 moodustava rahastamispaketiga on nimetatud poliitikavaldkonna – mis põhineb rohkem kui ükski teine poliitikavaldkond solidaarsuse põhimõttel – eesmärk vähendada majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi liikmesriikide ja nende 268 piirkonna vahel.

Siiski on kõnealused erinevused endiselt märkimisväärsed. Ei tohi unustada, et ühes piirkonnas neljast on SKT elaniku kohta alla 75% Euroopa Liidu keskmisest ja et samuti esineb olulist ebavõrdsust piirkondade sees.

Mitmetes Euroopa analüüsides, ESPONi 2006. aasta programmi tulemustes, ühtekuuluvusaruannetes ja strateegilistes algatustes juhitakse tähelepanu asjaolule, et sotsiaalne tõrjutus on ruumiliselt koondunud vähimarenenud piirkondadesse.

Raporti eesmärk on juhtida tähelepanu eraldatuse ja haavatavate rühmade korrapärasele ruumilisele seosele ning rõhutada nimetatud protsesside tuvastamise ja territoriaalsel lähenemisviisil põhineva käsitlemise olulisust. Seetõttu tuleks haavatavate kogukondade ja rühmade küsimust käsitleda territoriaalse ühtekuuluvuse kontekstis.

Dokumendi eesmärk on rõhutada, et territoriaalse tõrjutusega toimetulemiseks on vaja ära tunda ja tunnistada, et peamiste probleemide juured peituvad mikroterritoriaalses arengus.

Siiski ei leia seni valminud territoriaalsetest analüüsidest ja praegusest Euroopa statistikasüsteemist peaaegu üldse Euroopa tasandi teavet.

Üleminek vaesuselt tõrjutusele

Haavatavad rühmad seisavad silmitsi mitmetahuliste probleemidega, mille kaudu vaesus süveneb ja omandab tõrjutuse ning suureneva eraldatuse kuju. Kauakestev tegevusetus ja pikaajaline töötus pärsivad asjaomaste isikute võimet tulla toime oma sotsiaalse tõrjutuse ja majanduslike raskustega.

Tõrjutusel on tugev ruumiline mõõde

Majandusliku ja sotsiaalse arengu suundumustest väljatõrjutus ilmneb enamasti ruumiliselt ja on territoriaalse tõrjutusega vastastikku seotud; seetõttu on töökohad ja teenused haavatavatele rühmadele halvemini kättesaadavad.

Sotsiaalsete rühmade eluväljavaated määratleb nende geograafiline asukoht: piirkonnad, asjaomased mikropiirkonnad ja kõige üldisemalt nende elukeskkond. Tõrjutuse risk on seetõttu väga tugevalt ruumiliselt määratletud.

Nähtus ilmneb mikropiirkondlikul tasandil

Tähtis on rõhutada, et need sotsiaalsed ja majanduslikud kriisipiirkonnad kujunevad enamasti piirkondadesisestel äärealadel või mahajäänud mikropiirkondades ja NUTSi 2. tasandil neid enamikul juhtudest ei hõlmata.

Seetõttu tuleks ruumiliselt kindlaksmääratud haavatavate kogukondade tekkimist uurida – tuginedes ELi terminoloogiale – mitte NUTSi 2. tasandil, vaid LAU 1. ja LAU 2. tasandil.

Eraldatus ilmneb ka maapiirkondades

Ümbritsevate hõredama asustusega piirkondadega võrreldes on eraldatuse protsessid linnades kergemini eristatavad. Eraldatusest mõjutatud maapiirkondades on olukord tegelikult veelgi halvem. Linnapiirkondades on eraldatuse protsessid vastastikuses seoses äärelinnastumise suundumusega, mis toob kaasa traditsiooniliste linnakeskuste ja deindustrialiseeritud ääremaade taandarengu. Samal ajal on sotsiaalsed pinged mahajäänud maapiirkondades linnagetodega võrreldes palju rohkem koondunud. Uutes liikmesriikides, kus majanduslik üleminek on suurendanud piirkonnasiseseid erinevusi, on maapiirkondade elanikud väga ebasoodsas olukorras.

Probleem on varjatud: puuduvad vahendid

Kõnealune territoriaalse tõrjutuse nähtus ei kajastu piisavalt ei Euroopa statistikas ega ka poliitilistes vahendites.

Ühiskonnarühmad, keda territoriaalne tõrjutus puudutab, on varjatud nii ruumianalüüsi, tegevuse planeerimise kui ka otsustajate eest.

Need protsessid leiavad aset väiksemate territoriaalüksuste tasandil; seetõttu ei suuda praegused vaatlusvahendid NUTSi 2. tasandil, näiteks EUROSTATi poolne andmete kogumine või ESPONi programmi süstemaatilised analüüsid, neid Euroopa tasandil tuvastada. Puuduvad sobivad üldiselt kohaldatavad territoriaalsed näitajad.

Nagu on näha käesolevas raportis esitatud analüüsi tulemustest, ei ole praeguse statistikasüsteemi raames võimalik analüüsida piirkonnasiseseid erinevusi NUTSi 2. tasandi piirkondades, mis oleksid kogu ELi ulatuses võrreldavad. Näitajad, millega mõõdetakse erinevusi territoriaalsete statistiliste üksuste vahel, ei suuda üldse kajastada tegelikke piirkonnasiseseid erinevusi. Euroopa tasandil ei ole veel ühtselt kehtestatud territoriaalseid näitajaid, mis kajastaksid kohalikke, piirkondlikke ja sotsiaalseid puudusi, eelkõige eraldatust.

Piirkonnasisesed sotsiaalsed ja geograafilised ääremaad

Territoriaalsete erinevuste osas jätab NUTSi 2. tasandi piirkondadele keskenduv Euroopa ühtekuuluvuspoliitika tähelepanu alt välja mitmed piirkondades tekkivad probleemid. Piirkonnasisesed erinevused on paljudel juhtudel piirkondadevahelistest olulisemad.

Piirkondliku majandusarengu liikumapanevaks jõuks olevate suurte ja keskmise suurusega linnade olukorda kajastavad peamised sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad juhivad tihti meie tähelepanu kõrvale eraldatud linnaosade probleemidelt. Tegelikult on tekkinud suured erinevused kiiresti muutuvate linnapiirkondade ja nende piirkondade vahel, mis on sotsiaalse ja majandusliku arengu protsessidest kõrvale jäetud.

Probleemi territoriaalsel tasandil käsitlemiseks on vaja integreeritud lähenemisviisi

Ülalmainitud analüüs näitab, et haavatavate rühmade probleemide lahendamiseks ei piisa horisontaalsetest lähenemisviisidest. Nimetatud haavatavate rühmade olukorra parandamiseks on vaja territoriaalset lähenemisviisi, mis käsitleks probleemide keerukust kohapeal, asjaomastes piirkondades. Eksisteerib tõeline vajadus mikropiirkondliku lähenemisviisi järele, mis keskenduks piirkonnasisestele erinevustele ja kõige tundlikumatele piirkondadele.

Vastasel korral võivad polariseerumisprotsessid süveneda – eriti kui majanduslik ja sotsiaalne sekkumine keskendub kiiresti arenevatele keskustele – ja tõrjutud piirkondade allakäik süveneb. Kõnealuse probleemi käsitlemisel tuleks suuremat rõhku panna ruumilisele planeerimisele ja integreeritud ruumilisele arengule.

2. Piirkonnasisene territoriaalne tõrjutus

Võrdsete võimaluste puudumine, sotsiaalsete konfliktide koondumine, pidades eriti silmas eraldatust, mis toob kaasa haavatavate rühmade koondumise, võib esineda mitmel juhul. See on tuntud probleem linnades, kuid uute liikmesriikide kogemuse põhjal ilmneb see peamiselt territoriaalsel alusel.

Vähimarenenud piirkondades esineb territoriaalse tõrjutuse oht

Haavatava rühma ja ühiskonna enamuse vahel on nii ruumiline kui ka sotsiaalne vahemaa. Tõrjutuse põhjused tulenevad enamasti tõrjutud rühma asukohast. Asukoht võib olla tõsiseks puuduseks järgmiste tegurite alusel:

· asukoha omadused:

           o töökohtade kättesaadavus,

           o linnakeskuste kaugus,

           o halb sõi suhteliselt kallis transpordi infrastruktuur,

           o madal sissetulek;

· piirkonna sisemised omadused:

           o edukate ettevõtjate olemasolu puudumine,

           o madal tööhõive määr,

           o madal sissetulek,

           o inimeste madal kvalifikatsioon,

           o inimressursid (tervise, kvalifikatsiooni, heaolu tähenduses),

           o tehiskeskkonna seisund,

           o erinevate sotsiaalsete rühmade vahelised pinged, rassism ja eraldatus,

           o avalike teenuste puudumine või madal kvaliteet.

Territoriaalne tõrjutus ei ole üldiselt vähearenenud piirkondade tüüpiline probleem, samuti ei ole see üksnes maapiirkondade probleem, vaid see on eelkõige ääremaade, sügavas kriisis olevate mikropiirkondade omadus. Territoriaalne tõrjutus jaguneb järgmisteks tekkepõhisteks tüüpideks, mis toovad tihti kaasa terve rea samaaegselt esinevaid erinevaid territoriaalseid omadusi:

– ääremaine asukoht,

– tõrjutud sotsiaalsete rühmade koondumine – „sotsiaalne ääremaa”,

– sotsiaalsete konfliktide koondumine majanduslike ja struktuuriliste muudatuste tulemusel.

Suuremad territoriaalüksused varjavad tõrjutud piirkondade probleeme

Üks vähearenenud ja mahajäänud piirkondade vähese nähtavuse probleemidest tuleneb territooriumide andmete kokkuliitmisest. Kui statistikas esitatakse andmed suuremate territoriaalüksuste kohta, muutuvad territoriaalüksuste sisesed erinevused nähtamatuks. ELi ühtekuuluvuspoliitika mõõtmise olemasolev alusühik (NUTS 2) muudab eri riikide vastavate territoriaalüksuste sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid võrreldavateks. Ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite jagamisel piirkondade ja riikide vahel tuleks seda lähenemisviisi jätkuvalt kohaldada.

Siiski on territoriaalse ühtekuuluvuse tõlgenduse vaatepunktist käimas mitmeid ruumilisi protsesse, mis ei ole NUTSi 2. tasandil kindlaks määratud sotsiaal-majanduslike näitajate kaudu nähtavad ja jäävad seetõttu varjatuks.

Haavatavate rühmade territoriaalne koondumine piirkondade ääremaadel

Lisaks linnade ja neid ümbritsevate laiemate maapiirkondade vajadustele on peamiseks piirkondade siseselt suuri arenguerinevusi põhjustavaks teguriks infrastruktuuri puudumine, eriti Kesk-Euroopa idaosas.

Tulenevalt tööturu kohalikust territoriaalsest korraldusest, transpordi- või infoühenduste puudumisest, ei ole maapiirkondade elanikel, kes on vähem liikuvad, juurdepääsu kõrgemalt arenenud linnade poolt pakutavatele võimalustele. Sellest tulenevalt ei krooni linnade külgetõmbe mõju edu ja vaesusest ning infrastruktuuri ebapiisavast kättesaadavusest tulenevalt tunnustatakse maapiirkondade potentsiaali üha vähem.

Uutes liikmesriikides, kus on vähem linnadesse saabuvast sisserändest põhjustatud pingeid, avalduvad sotsiaalne eraldatus ja puudused võrdsete võimaluste osas peamiselt nimetatud maapiirkondades. See on vähemalt sarnase raskusastmega probleem.

Territoriaalne tõrjutus ei ole ainult sotsiaalne probleem

Lisaks sellele, samal ajal kui vaesus on põhiliselt ebapiisava sissetuleku tulemus, läheb territoriaalne tõrjutus sellest kaugemale, kuna need, kes elavad eraldatud asulates ja piirkondades, jäävad sellest tulenevalt ilma palju rohkematest võimalustest: õppimisvõimalustest, juurdepääsust infrastruktuurile ja teenustele.

Etnilised erinevused – sisserändajate koondumine linnagetodesse ja romide suurenev eraldatus uutes liikmesriikides – muudavad mahajäänud piirkondade probleemid veelgi tõsisemaks, kuna nende integratsioon on veelgi keerulisem.

Lõpuks on enamik haavatavatest rühmadest, lisaks sellele, et nad ei saa osa sotsiaal-majandusliku arengu positiivsest mõjust, tõenäoliselt kõrvale jäetud ka otsustamisprotsessidest.

Piiratud territoriaalsete andmete kogumine ja töötlemine Euroopa uuringutes

Sotsiaalsed probleemid ei kajastu Euroopa statistikas piisavalt. Selleks, et saada võrreldavad territoriaalüksused, tuleb valida erinevad territoriaalsed tasandid ja eri riikide andmed selliselt, et territoriaalüksuste suurus võimalikult vähe erineks.

Lisaks territooriumide andmete kokkuliitmise probleemidele on territoriaalses jaotuses meie käsutuses piiratud arvul sotsiaalseid näitajaid ja seetõttu keskenduvad Euroopa ruumiuuringud sotsiaalsetele probleemidele vähem. On mõned konkreetse juhtumi uuringud, milles kirjeldatakse eraldatuse ja territoriaalse tõrjutuse nähtusi, kuid seni puudub siiski kõrgemal tasandil kohaldatav üleeuroopaline analüüs. Näitajad, mida saab territoriaalselt kohaldada, on järgmised:

           - hõivatuse määr,

           - tööhõive määr,

           - pikaajalise tööpuuduse määr,

           - kõrghariduse määr,

           - inimarengu indeks (HDI),

           - vaesuse risk,

           - keskmine eluiga,

           - maksimaalselt algkooliharidusega inimeste osakaal.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riskidega tegeletakse eri riikides erinevalt. Liikmesriikide süsteemid erinevad nii kasutatavate vahendite hulga kui ka nende jaotamise mehhanismide osas. Lisaks riikidevahelistele erinevustele tuleb – juhul kui tõesti soovitakse mahajäänud ja eraldatud territooriumide probleeme lahendada – tunnistada, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemide näol on tegemist territoriaalsete küsimustega, mis vajavad käsitlemist ruumilise lähenemisviisi kaudu koos piisavate vahendite eraldamisega, mis on suunatud konkreetselt kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele. Nimetatud vahendid peaksid aitama vabastada mahajäänud ja eraldatud territooriumide konkurentsivõime potentsiaale, võttes arvesse nende väljakutseid ja võimalusi, ning võimaldama neil järele jõuda, et muuta EL territoriaalselt ja sotsiaalselt ühtsemaks.


põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonI ARVAMUS (6.5.2008)

regionaalarengukomisjonile

Ühtekuuluvuspoliitika mõju haavatavate kogukondade ja rühmade integratsioonile

(2007/2191(INI))

Arvamuse koostaja: Ilda Figueiredo

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toob välja, et vaesumine ja tõrjutus ei esine üksnes linnapiirkondades, need nähtused puudutavad ka maapiirkondi, ehkki võivad seal esineda teistsugusel kujul eelkõige selle tõttu, et maapiirkondades kombineerub sotsiaalne tõrjutus piirkondliku tõrjutusega; nende alade kõrvalejäämine majandusarengust avaldab mõju kõigile ühiskonnarühmadele, kes seal elavad;

2.  rõhutab, et kuigi naistel on maapiirkondade majanduses kanda keskne roll, ei ole nad otsuseid tegevates organites peaaegu üldse esindatud, mistõttu tuleks kõigil tasanditel võtta meetmeid selleks, et naised oleks paremini esindatud ühistutes, ametiühingutes või kohalikes poliitilistes ühendustes, ning võtta vastu konkreetseid meetmeid naiste toetamiseks maapiirkondades, et tagada nende õigused ja võidelda vaesuse vastu;

3.  rõhutab, et kuigi hooajatöötajad on alati olnud üks kõige ohualtimatest rühmadest maapiirkondades, on hooajatöö praegu suurelt osalt võõrtöötajate pärusmaa; on seetõttu seisukohal, et hooajatöötajatele tuleks võimaldada sarnased töölepingud ja töötingimused nagu kohalikele töötajatele;

4.  on seisukohal, et kuigi maapiirkondadest väljarändamine oli varem varuväljapääs algsest tegevusest kõrvale tõrjutud põllumeestele, siis tänaseks on olukord muutunud, kuna töötus lööb kõige valusamalt lihttöölisi; seetõttu on maapiirkondadesse rajatud tööstusüksused restruktureerimise ja ümberpaigutamise esimeste ohvrite hulgas, mistõttu väheneb võimalus töötada mitmel kohal, millele raskustesse sattunud põllumehed said varem loota, et teenida lisa põllumajandusest saadavale tulule; selline olukord kiirendab nende vaesumist veelgi;

5.  kutsub üles säilitama majanduslikult tasuvat tegevust maapiirkondades, seejuures tuleb pöörata erilist tähelepanu peretalundusele ning väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise kaudu, et muuta see õiglasemaks; tähelepanu tuleb pöörata ka mittepõllumajanduslikule ettevõtlustegevusele, mis pakub tooteid ja teenuseid, mis on möödapääsmatud hoidmaks inimesi maal ning soodustamaks uute elanike siirdumist maapiirkondadesse;

6.  tõstab esile, et põllumajandustegevus on sageli ainus tegevus maapiirkondades; rõhutab seetõttu vajadust säilitada kvaliteetsed avalikud teenused maapiirkondades, kaasa arvatud mägistes piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades, et võidelda eraldatuse vastu ning tagada üldine juurdepääs haridusele, tervishoiule, transpordile, kommunikatsioonile, kultuurile ning võimaldada põllumeestele ja nende perekondadele väärikas elu; on seisukohal, et tuleb kasutada stiimuleid noorte põllumeeste maapiirkondadesse asumiseks, ent põllumajandusettevõtte elujõulisuse kõrval tuleb rõhku panna ka maapiirkondade elamiskõlblikuks muutmisele, soodustades võrdset juurdepääsu avalikele teenustele (postkontorid, koolid, ühistransport, tervishoiuteenused jne) ning avalike teenuste (hooldusteenused väikelastele ja eakatele inimestele, sotsiaal- ja üürikorterid jne) ja avalike kooskäimiskohtade (poed, kohvikud, kultuurikeskused jne) säilimist, mis aitavad eraldatusest välja murda;

7.  on seisukohal, et energia tootmine kohalikes jõujaamades taastuvatest energiaallikatest, nagu põllumajanduslik biogaas ja puiduhake, võib aidata taaselustada maapiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade majandust ning toetada säästvat energiapoliitikat, eeldusel, et tagatakse protsessi positiivne CO2 bilanss ning on võimalik vältida negatiivset mõju toiduainetega kindlustamisele rahvusvahelisel tasandil; nõuab, et investeeritaks rohkem struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi vahendeid sellise energiatootmise tehnoloogiate väljatöötamiseks;

8.  rõhutab, kui tähtis on maapiirkondades tööhõive seisukohast ning vaesuse ja maapiirkondadest väljarändamise vältimiseks põllumajanduslik ja mittepõllumajanduslik ettevõtlustegevus, nagu põllumajandustoodete töötlemine ja otsemüük, turism, teenused ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted; nõuab seega, et parandataks kutseõppe võimalusi maapiirkondades, et toetada ettevõtete arengut;

9.  on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata uutele liikmesriikidele, sest ehkki turumajandusele ülemineku perioodil toimus nendes riikides ränne maapiirkondadesse, võib see suundumus tulevikus pöörduda, süvendades vaesumisega seotud probleeme mitte üksnes maal, vaid ka linnapiirkondades;

10. rõhutab, et rahvastiku madal tihedus maapiirkondades ja sellest tulenev nõrk mõju valimistulemustele omab tagajärgi poliitiliste valikute tegemise osas; märgib, et tööalase konkurentsivõime suurendamisel julgustatakse tööotsijaid spetsialiseeruma, kuid seda on keeruline ühildada maapiirkondade töökohtade ebakindlusest tingitud mitmel kohal töötamisega; toob ühtlasi välja, et noortele põllumeestele tuleks anda ulatuslikumat toetust, et võidelda rahvaarvu vähenemisega maapiirkondades;

11. rõhutab, et tuleb jälgida, et maapiirkondade arengule kulutatud vahendid, nii regionaalpoliitika kui ka ühise põllumajanduspoliitika vahendid, oleksid omavahel kooskõlas ja täiendaksid üksteist;

12. rõhutab vajadust kaitsta põllumajanduse traditsioonilisi vorme, nagu väikesed põllumajandusettevõtted, mis toetavad maapiirkondade kogukondade ühtekuuluvust äärepoolseimates piirkondades;

13. rõhutab vajadust suurendada toetust põllumeeste ühingutele, ühistutele, veinitootjate ühistutele ning teistele kohalikele käsitööettevõtetele ja muudele põllumajandust täiendavatele tegevusaladele, et hõlbustada toodangu realiseerimist ja lähipiirkonna turgude teket ning tugevdada sidet tootja ja tarbija vahel.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

6.5.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

33

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Vincenzo Aita, Peter Baco, Bernadette Bourzai, Luis Manuel Capoulas Santos, Giuseppe Castiglione, Giovanna Corda, Joseph Daul, Albert Deß, Carmen Fraga Estévez, Ioannis Gklavakis, Lutz Goepel, Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf, Lily Jacobs, Elisabeth Jeggle, Heinz Kindermann, Véronique Mathieu, Rosa Miguélez Ramos, James Nicholson, Neil Parish, María Isabel Salinas García, Agnes Schierhuber, Willem Schuth, Czesław Adam Siekierski, Donato Tommaso Veraldi, Janusz Wojciechowski, Andrzej Tomasz Zapałowski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Liam Aylward, Esther De Lange, Ilda Figueiredo, Gábor Harangozó, Wiesław Stefan Kuc, Astrid Lulling, Kyösti Virrankoski


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

29.5.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

28

5

17

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Emmanouil Angelakas, Stavros Arnaoutakis, Jean Marie Beaupuy, Rolf Berend, Jana Bobošíková, Victor Boştinaru, Wolfgang Bulfon, Bairbre de Brún, Gerardo Galeote, Iratxe García Pérez, Eugenijus Gentvilas, Zita Gurmai, Gábor Harangozó, Mieczysław Edmund Janowski, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Constanze Angela Krehl, Florencio Luque Aguilar, Sérgio Marques, Jan Olbrycht, Markus Pieper, Pierre Pribetich, Wojciech Roszkowski, Elisabeth Schroedter, Grażyna Staniszewska, Catherine Stihler, Margie Sudre, Kyriacos Triantaphyllides, Lambert van Nistelrooij, Oldřich Vlasák, Vladimír Železný

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Bernadette Bourzai, Jan Březina, Den Dover, Emanuel Jardim Fernandes, Fernando Fernández Martín, Francesco Ferrari, Louis Grech, Ramona Nicole Mănescu, Francisca Pleguezuelos Aguilar, Zita Pleštinská, Samuli Pohjamo, Christa Prets, Jürgen Schröder, Richard Seeber, Bart Staes, László Surján, Manfred Weber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Manuel Medina Ortega, Nicolae Vlad Popa, Csaba Sándor Tabajdi

Õigusteave - Privaatsuspoliitika