RAPORT Vahekokkuvõte Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010

17.6.2008 - (2007/2252(INI))

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Frédérique Ries

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

vahekokkuvõtte kohta Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010

(2007/2252(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele vahekokkuvõtte kohta Euroopa keskkonna ja tervise tegevuskavast aastateks 2004–2010 (KOM(2007)0314);

–   võttes arvesse oma 23. veebruari 2005. aasta resolutsiooni Euroopa keskkonna- ja tervisealase tegevuskava 2004–2010 kohta[1];

–   võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni 27. juuli 2007. aasta aruannet „Principles for evaluating health risks in children associated with exposure to chemicals” (Kemikaalidega kokkupuutest lapsi ohustavate terviseriskide hindamispõhimõtted);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 152 ja 174, mille eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsust nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008–2013)[2];

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6-0260/2008),

A.  arvestades huviga, et 2003. aastast alates on Euroopa Liidu tervisekaitsepoliitika põhinenud tervishoiu-, keskkonna- ja teadusuuringute sektorite vahelisel tihedamal koostööl, mis annab lootust, et aja jooksul luuakse sidus ja integreeritud Euroopa strateegia keskkonnatervise alal;

B.  arvestades, et liidu poolt praegu esimese keskkonna ja tervise tegevuskava (2004–2010) (KOM(2004)0416) raames elluviidavad tegevussuunad – näitajate väljaarendamine, integreeritud seire väljatöötamine, asjakohaste andmete kogumine ja hindamine ning samuti teadusuuringute mitmekordistamine – aitavad paremini mõista seoseid saasteallikate ja nende mõju vahel tervisele, kuid ei ole ilmselgelt piisavad keskkonnateguritest tingitud haiguste järjest suurema hulga kahandamiseks;

C. arvestades, et eespool nimetatud tegevuskavast vahekokkuvõtte tegemine on peaaegu võimatu nii kaua, kui puuduvad selged ja arvulised eesmärgid ning kuni tegevuskavale eraldatud üldeelarvet on endiselt raske kindlaks määrata ja kuni see on tegevuskava edukaks edendamiseks ilmselgelt ebapiisav;

D.  arvestades, et kui terviseprogrammi (2008–2013) eesmärgiks on seatud tegelemine eelkõige selliste traditsiooniliste tervist mõjutavate teguritega nagu toitumine, suitsetamine, alkoholi ja narkootiliste ainete tarbimine, siis käesolevas tegevuskavas (2004–2010) tuleks keskenduda teatavatele uutele tervisealastele väljakutsetele ja tegeleda ka inimeste tervist mõjutavate otsustavate keskkonnateguritega, nagu välis- ja siseõhu kvaliteet, elektromagnetlained, nanoosakesed ja ohtlikud keemilised ained (ained, mis on liigitatud kantserogeenide, mutageenide või reproduktiivtoksiliste ainete kategooriasse, sisesekretsioonisüsteemi häireid põhjustavad ained) ning kliimamuutusest tulenevate terviseriskidega;

E.  arvestades, et hingamisteede haigused on liidus surma põhjustamise, esinemissageduse, levimuse ja kulude poolest teisel kohal, et hingamisteede haigused on peamiseks surma põhjustajaks alla viie aasta vanuste laste seas ning et need haigused arenevad edasi eelkõige välis- ja siseõhu saastatuse tõttu;

F. arvestades, et eelkõige peenosakeste ja troposfääriosooni põhjustatud õhusaaste ohustab oluliselt inimeste tervist, mõjutab laste tavapärast arengut ja vähendab keskmist eluiga liidus[3];

G.  arvestades, et kuna keskmine ELi kodanik veedab 90% oma ajast siseruumides, peab ühendus linnakeskkonna tervise, eriti siseõhu kvaliteedi parandamiseks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid järgides nägema saastatuse vähendamiseks eluruumides veelgi rohkem vaeva;

H.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni 2004. ja 2007. aasta keskkonna- ja tervisealastel ministrite konverentsidel rõhutati seoseid keemiliste saasteainete kompleksse koosmõju ning teatava arvu krooniliste häirete ja haiguste vahel, eriti laste seas; arvestades, et kõnealuseid mureküsimusi käsitletakse ka ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ja valitsustevahelise keemiaohutuse foorumi ametlikes dokumentides;

I. arvestades, et teaduslikud tõendid kinnitavad järjest rohkem, et teatud vähkkasvajaid, näiteks sapipõie vähki, luuvähki, kopsuvähki, nahavähki, rinnavähki jne põhjustavad mitte ainult keemilised ained, kiirgus ja lenduvad osakesed, vaid ka muud keskkonnategurid;

J.   arvestades, et lisaks kõnealustele probleemsetele arengutele keskkonnatervise valdkonnas on viimastel aastatel esile kerkinud uued haigused või haigussündroomid, nagu keemiline multipleksne ülitundlikkus, hambaamalgaami sündroom, elektromagnetiline ülitundlikkus, ebatervislike hoonete sündroom või tähelepanupuudulikkus koos hüperaktiivsusega (attention deficit and hyperactivity syndrome) laste seas;

K. arvestades, et ettevaatuspõhimõte sisaldub aluslepingus selgesõnaliselt alates 1992. aastast ning et Euroopa Kohus on mitmel korral kirjeldanud kõnealuse põhimõtte sisu ja reguleerimisala ühenduse õiguses kui komisjoni keskkonna- ja tervisekaitsepoliitika aluseid[4];

L.  arvestades, et komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatises ettevaatuspõhimõtte kasutamise kohta (KOM(2000)0001) sätestatud kriteeriumid on äärmiselt keerulised, isegi teostamatud;

M. arvestades inimeste bioseire tähtsust vahendina, mille abil hinnata Euroopa kodanike kokkupuute taset keskkonna saastatuse mõjuga, ja arvestades Euroopa Parlamendi korduvalt (näiteks eespool mainitud 23. veebruari 2005. aasta resolutsiooni lõikes 3 ning 20. detsembri 2007. aasta keskkonnaküsimustele pühendatud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldustes) väljendatud soovi kiirendada liidu tasandi bioseiresüsteemi loomist;

N.  arvestades, et on üldiselt tunnustatud, et kliimamuutus võib etendada teatavate haiguste tõsiduse ja esinemissageduse suurendamisel olulist rolli ning eriti, et kuumalainete, üleujutuste ja metsatulekahjude kui liidu kõige sagedasemate looduskatastroofide esinemissagedus võib põhjustada täiendavalt haigusi, viletsaid sanitaartingimusi ja surma, ning tunnustades samal ajal kliimamuutuse leevendamise meetmete kasulikku mõju tervisele;

O. arvestades, et kliimamuutus mõjutab tugevalt inimeste tervist, sest see soodustab muu hulgas teatavate nakkus- ja parasiithaiguste arenemist, peamiselt muutuste tõttu temperatuuris ja niiskuses ning nende mõju tõttu ökosüsteemidele, loomadele, taimedele, putukatele, parasiitidele, algloomadele, mikroobidele ja viirustele;

P. arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik,[5] ja selle tütardirektiivides kehtestatakse selged sätted rikkumata veevarude säilitamiseks ja taastamiseks;

Q. arvestades, et keskkonnameditsiin on uus meditsiiniharu, mille õpetamine ülikoolides on liikmesriigiti veel liialt juhuslik ja ebavõrdse tasemega ning mis väärib seetõttu liidus toetamist ja edendamist;

R. arvestades, et keskkonnategurite tõttu kannatavate inimeste arv suureneb ja tuleb teostada epidemioloogilisi uuringuid, et saada täielik ülevaade haigustest, mille põhjused peituvad täielikult või osaliselt keskkonnategurites,

1.  tunnustab komisjoni poolt alates tegevuskava käivitamisest 2004. aastal tehtud jõupingutusi, eriti keskkonna- ja tervisealase teabe liikumise parandamisel, Euroopa keskkonna- ja terviseuuringute juurutamisel ja tugevdamisel ning koostöö edendamisel asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Maailma Terviseorganisatsioon;

2.  on siiski arvamusel, et kuni kõnealuse tegevuskava eesmärk on üksnes olemasolevaid ühenduse poliitikaid täiendada ning kuni see ei tugine ennetuspoliitikale eesmärgiga vähendada keskkonnateguritega seotud haigusi ega järgi ühtegi selget ja arvulist eesmärki, on tegevuskava juba ette osaliselt läbikukkumisele määratud;

3.  juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Maailma Terviseorganisatsiooni egiidi all on juba viidud ellu programm, mille raames Maailma Terviseorganisatsiooni liikmesriigid koostasid oma riiklikud ja kohalikud keskkonnatervise tegevuskavad, mis sisaldavad konkreetseid eesmärke ja rakenduskavasid; soovitab komisjonil seetõttu uurida Maailma Terviseorganisatsiooni kõnealust programmi kui võimalikku mudelit, mis võiks tulevikus olla kasulik eeskuju ka liidule;

4.  peab väga kahetsusväärseks seda, et komisjon, täpsemalt teadusuuringute peadirektoraat ei ole taganud 2008. aastaks inimeste bioseire valdkonna piisavat rahastamist, et luua ühtne lähenemine inimeste bioseirele ELis, milleks komisjon oli liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi ees kohustunud;

5.  samuti kutsub komisjoni üles täitma aastaks 2010 kaks põhieesmärki, mille komisjon endale ise 2004. aastal püstitas, ning koostama ja viima ellu kommunikatsioonistrateegia nende eesmärkide täitmiseks, nimelt ühelt poolt tõsta kodanike teadlikkust keskkonnasaastest ja selle mõjust nende tervisele ning teiselt poolt vaadata läbi Euroopa riskivähendamispoliitikat ja kohandada seda;

6.  soovitab tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel täita oma kohustusi ühenduse õigusaktide rakendamise valdkonnas;

7.  rõhutab, et keskkonnategurite mõju hindamisel tervisele tuleb pöörata tähelepanu eelkõige ohustatud rühmadele, näiteks rasedad naised, vastsündinud, lapsed ja eakad;

8.  nõuab erilise tähelepanu pööramist ohustatud rühmadele, kes on saasteainete suhtes kõige tundlikuma, kehtestades meetmed, et kindla siseõhu kvaliteedi juhtimise korra vastuvõtmise teel vähendada sisekeskkonna saasteainetega kokkupuutumist tervishoiuasutustes ja koolides;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtivate õigusaktide läbivaatamise ettepanekute koostamisel neid õigusakte lobitöö või piirkondlike või rahvusvaheliste organisatsioonide survel ei nõrgendaks;

10. tuletab meelde, et liit peab vastu võtma järjekindla, dünaamilise ja paindliku lähenemisviisi tegevuskavale; on seetõttu seisukohal, et on väga tähtis hankida keskkonnatervise valdkonnas ekspertteavet, mis oleks läbipaistev, valdkondadevaheline ja vastandatav ning mis võimaldaks seeläbi vastata üldsuse seas valitsevale umbusule ametlike eksperdikomiteede ja ametite suhtes; juhib tähelepanu sellele, et oluline on parandada tervishoiutöötajate koolitamist eelkõige heade tavade vahetamise teel ühenduse tasandil;

11. rõhutab, et viimased aastad tähistavad tõelisi edusamme keskkonnapoliitika valdkonnas, näiteks õhusaaste vähendamise, veekvaliteedi parandamise, jäätmete kogumise ja ringlussevõtu poliitika, keemiatoodete kontrollimise ja pliisisaldusega kütuse keelustamise tasandil, kuid märgib samas, et Euroopa tasandi poliitikat iseloomustab endiselt üldise ja ennetava strateegia puudumine ning ettevaatuspõhimõtte mittekasutamine;

12. nõuab seepärast, et komisjon vaataks lähtuvalt Euroopa Kohtu kohtupraktikast läbi eespool mainitud teatises sätestatud kriteeriumid ettevaatuspõhimõtte kasutamise kohta, tagamaks et ajutiste ja proportsionaalsete meetmete võtmisel põhinev kõnealune tegutsemis- ja ohutuspõhimõte oleks ühenduse tervise- ja keskkonnaalase poliitika keskmes;

13. on arvamusel, et toote ohutuse tõendamiskohustuse suunamine tootjale või importijale võimaldaks edendada ennetamisel põhinevat poliitikat, nagu see on ette nähtud muu hulgas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet,[6] ja julgustab seoses sellega komisjoni laiendama kõnealust kohustust kõiki tooteid käsitlevatele ühenduse õigusaktidele; on seisukohal, et tegevuskavas ette nähtud loomkatsete arvu suurenemist tuleb vältida ja täit tähelepanu tuleb pöörata alternatiivsete meetodite väljatöötamisele ja kasutamisele;

14. kordab oma palvet komisjonile esitada võimalikult kiiresti konkreetsed meetmed siseõhu kvaliteedi kohta, mis tagaksid siseruumide ohutuse ja tervishoiu kaitse kõrge taseme kehtestamise, eriti nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/106/EMÜ (ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta)[7] läbivaatamisel, ning esitada meetmed hoonete energiatõhususe ning seadmete ja mööbli keemiliste koostisainete turvalisuse ja ohutuse tõstmiseks;

15. soovitab, et tervisele avalduva kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks peaks komisjon maksusoodustuste ja/või muude majanduslike stiimulite abil kutsuma liikmesriike üles panema turul tegutsevad ettevõtjad huvituma siseõhu kvaliteedi parandamisest ja elektromagnetkiirgusega kokkupuute vähendamisest oma hoonetes, filiaalides ja kontorites;

16. soovitab komisjonil koostada asjakohased miinimumnõuded siseõhu kvaliteedi tagamiseks uutes hoonetes;

17. soovitab, et Euroopa Liidu individuaalse toetuse andmisel peaks komisjon pöörama tähelepanu siseõhu kvaliteedile, kokkupuutele elektromagnetkiirgusega ja asjaomastes projektides eriti ohustatud elanikkonnarühmade tervisele avalduvale mõjule, nii nagu pööratakse tähelepanu keskkonnakaitse kriteeriumidele;

18. nõuab vees sisalduvate prioriteetsete ainete keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamist vastavalt viimastele teaduslikele teadmistele ja korrapärast kooskõlla viimist kaasaja teadusliku mõtlemisega;

19. rõhutab, et mõned liikmesriigid on võtnud edukalt kasutusele liikuvad laborid ehk n-ö „rohelised kiirabid” et anda kiire ja usaldusväärne hinnang nii avaliku kui ka eraõigusliku elukeskkonna reostuse tasemele; on arvamusel, et komisjon võiks kõnealust tava edendada nendes liikmesriikides, kes ei ole veel sellist otse reostatud kohta kohalesõidu mudelit kasutusele võtnud;

20. on mures selle pärast, et puuduvad konkreetsed õigusnormid nanoosakesi sisaldavate tarbekaupade ohutuse tagamiseks, ning komisjoni muretu suhtumise pärast vajadusse vaadata läbi õiguslik raamistik nanoosakeste kasutamise kohta tarbekaupades, arvestades et järjest rohkem tuuakse turule nanoosakesi sisaldavaid tarbekaupu;

21. on väga mures seoses rahvusvahelise keskkonnarühmituse aruandega „Bio-Initiative Report”[8] elektromagnetiliste väljade kohta, milles võetakse kokku rohkem kui 1500 kõnealusele valdkonnale pühendatud uuringut ja mille järeldustes juhitakse tähelepanu mobiiltelefonidest, traadita andmesidevahenditest UMTS, Wifi, Wimax, Bluetooth ning DECT-telefonidest eralduvatele tervist ohustavatele heidetele;

22. märgib, et üldsuse kokkupuute suhtes elektromagnetväljadega kehtestatud piirnormid on vananenud, kuna neid ei ole kohandatud alates nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitusest 1999/519/EÜ üldsuse elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) kokkupuute piiramise kohta[9], piirangutes ei ole seega arvesse võetud info- ja sidetehnoloogia arengut ega ka Euroopa Keskkonnaagentuuri soovitusi või heitkoguste suhtes nt Belgias, Itaalias või Austrias kehtestatud rangemaid norme ning need ei käsitle ohustatud rühmi, näiteks rasedaid naisi, vastsündinuid ja lapsi;

23. suhtub väga tõsiselt mitmesugustesse terviseriskidesse, mida põhjustab kliima soojenemine liidu territooriumil, ning kutsub Maailma Terviseorganisatsiooni, liikmesriikide kontrolliasutusi, komisjoni ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskust tegema tõhustatud koostööd eesmärgiga tugevdada varajase hoiatamise süsteemi, et seeläbi piirata kliimamuutuse negatiivseid tagajärgi tervisele;

24. rõhutab, et kõnealune tegevuskava muutuks tugevamaks, kui see hõlmaks kliimamuutuse poolt inimeste tervisele avalduva negatiivse mõjuga seotud tegevusi ja ühenduse tasandil töötataks välja vajalikud tõhusad kohandamismeetmed, näiteks:

– süstemaatilised haridusprogrammid ja teadlikkuse tõstmine;

– kliimamuutusega kohandamise meetmete integreerimine rahvatervise strateegiatesse ja programmidesse, näiteks nakkushaiguste ja muude haiguste, töötajate tervise ja inimeste tervist ohustavate loomahaiguste valdkondades;

– korralik jälgimine haiguspuhangute varajaseks avastamiseks;

– tervisega seotud varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemid;

– olemasolevate keskkonnaalaste andmete jälgimise võrkude ja haiguspuhangute võrkude omavaheline koordineerimine;

25. peab kahetsusväärseks, et praeguses kulude-tulude mõju hindamises teatises „Kaks korda 20 aastaks 2020. Kliimamuutus – Euroopa võimalus” (KOM(2008)0030) võetakse arvesse üksnes aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heite 20% võrra vähendamisest saadava väiksema õhusaaste kasu tervisele; kutsub komisjoni üles tagama, et vastavalt rahvusvahelise kliimamuutuse töörühma soovitustele vähendada 2020. aastaks riigisisest kasvuhoonegaaside heidet 25–40% või isegi 50% ja enama võrra uuritaks viivitamata erinevate sihttasemete mõju tervisele ja vormistataks see mõju hindamisena;

26. kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu vaimuhaiguse tõsisele probleemile, võttes arvesse enesetappude arvu liidus, ning eraldama rohkem vahendeid piisavate ennetusstrateegiate ja teraapiate väljatöötamiseks;

27. kordab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid toetama Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa laste keskkonna ja tervise tegevuskava, julgustama seda nii liidu kui ka kahepoolse arengupoliitika kaudu ja ergutama sarnaseid protsesse väljaspool Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkonda;

28. palub komisjonil uuesti lisada oma teise tegevuskavasse algatus SCALE (Science, Children, Awareness, Legal instrument, Evaluation), mis on seotud keskkonna saastatusega kokkupuute mõju vähendamisega, nagu on sätestatud Euroopa keskkonna- ja tervishoiustrateegias (KOM(2003)0338);

29. nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ja esitaks vahendeid uuenduslike lahenduste edendamiseks ning arendamiseks, nagu on rõhutatud Lissaboni tegevuskava raamistikus, et minimeerida keskkonnateguritest tingitud suuremaid terviseriske;

30. nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks viivitamata vastu otsuse liidu solidaarsusfondi loomise määruse ettepaneku kohta, arvestades et Euroopa Parlament võttis oma seisukoha vastu juba 18. mail 2006. aastal[10]; on seisukohal, et uus määrus, mis koos teiste meetmetega alandab liidu solidaarsusfondi kasutamise künniseid, muudab loodusõnnetuste või inimese põhjustatud õnnetuste kahjude leevendamise tõhusamaks, paindlikumaks ja kiiremaks; rõhutab sellise finantsvahendi olulisust, eriti seetõttu, et osaliselt kliimamuutuse tõttu prognoositakse loodusõnnetuste sagenemist tulevikus;

31. soovitab, et kuna väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKE) on otsustav majanduslik jõud Euroopas, peaks komisjon andma VKEdele tehnilist abi, et aidata neil täita siduvaid keskkonnaalaseid tervisenorme ja julgustada neid tegema muid keskkonnatervise mõistes olulisi muudatusi, mis mõjutavad ettevõtete toimimist;

32. soovitab komisjonil näha 2010. aastaks ette keskkonna ja tervise tegevuskava teine etapp, pühendada oma algatused ohustatud elanikkonnale ning töötada välja uued riskihindamismeetodid, võttes arvesse laste, rasedate naiste ja eakate inimeste erilise kaitsetuse aluspõhimõtet;

33. nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teadvustaksid ennetamise ja ettevaatuspõhimõtte eeliseid ning töötaksid välja ja rakendaksid vahendeid, mis võimaldavad võimalikke keskkonna- ja terviseohte ette näha ning tõrjuda; soovitab komisjonil arvutada välja kõnealuse tegevuskava teise etapi maksumus ja sätestada asjakohane rahastamine, mis hõlmaks paljusid praktilisi meetmeid tervisele avalduva keskkonnamõju vähendamiseks ning ennetus- ja ettevaatusabinõude rakendamiseks;

34. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Maailma Terviseorganisatsioonile.

• [1]  ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 264.
• [2]  ELT L 301, 20.11.2007, lk 3.
• [3]  Aruanne „Euroopa keskkond– neljas hindamine. Kokkuvõte”, Euroopa Keskkonnaagentuur (10.10.2007).
• [4]  23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-192/01, komisjon vs. Taani, EKL 2003, lk I- 9693; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02, Landelijke Vereniging tot Behoud van de Waddenzee ja Nederlandse Vereniging tot Bescherming van Vogels, EKL 2004, lk I-7405.
• [5]  EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2008/32/EÜ (ELT L 81, 20.3.2008, lk 60).
• [6]  ELT L 396, 30.12.2006, lk 1; parandatud versioon ELT L 136, 29.5.2007, lk 3.
• [7]  EÜT L 40, 11.2.1989, lk 12. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).
• [8]  31. augustil 2007. aastal sõltumatute teadlaste rühmituse avaldatud aruanne. Täpsema teabe saamiseks vt: www.bioinitiative.org.
• [9]  EÜT L 199, 30.7.1999, lk 59.
• [10]  ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 331.

SELETUSKIRI

Ajalugu

23. veebruaril 2005 võttis Euroopa Parlament ülekaaluka häälteenamusega (576 poolt- ja 48 vastuhäälega) vastu resolutsiooni Euroopa keskkonna- ja tervisealase tegevuskava 2004–2010 kohta.

Tegemist oli resolutsiooniga, mille tonaalsus oli komisjoni suhtes pehmelt öeldes kriitiline ja mis lähtus lihtsast sedastusest: tegevuskava ainsaks eesmärgiks ei saa püstitada üksnes rohkem teadusuuringuid ja rohkem andmeid!

Euroopa Parlamendi täiskogu leidis, korrates seejuures oma raportööri seisukohta, et komisjoni poolt tegevuskava esimeseks etapiks 2004–2010 püstitatud esmatähtis eesmärk – teadmiste parandamine keskkonnasaaste mõju kohta tervisele – on mõistagi kiiduväärne, kuid ilmselgelt ebapiisav. Eriti ajal, kui järjest enam avaldatakse kogumikke, uuringuid ja teadustööde kokkuvõtteid, kus tõstetakse esile keskkonnateguritega kokkupuutumise ja kõnealuses teatises käsitletud nelja põhihaiguse (laste astma ja allergiad, närvisüsteemi arenguhäired, vähk ja sisesekretsioonisüsteemiga seotud häired) vastastikuseid seoseid.

Juhuse tahtel esitati kõnealune tegevuskava mõni kuu pärast 2004. aastal Budapestis Maailma Terviseorganisatsiooni korraldatud Euroopa piirkonna keskkonna- ja tervisealase ministrite konverentsi ja selle 52 ministri ambitsioonikat avaldust.

Kui veel lisada tegevuskavad (sageli selgete ja arvuliste eesmärkidega), mida mõnedes liikmesriikides juba rakendatakse (Beneluxi maad, Prantsusmaa, Saksamaa liidumaad), on lihtne mõista Euroopa Parlamendi avaldatud kahtlusi.

Euroopa Parlament soovis omalt poolt anda kõnealusele tegevuskavale reaalse impulsi ja esitas hulga soovitusi, mis olid peamiselt suunatud järgmiste eesmärkide saavutamisele:

1.  ettevaatuspõhimõtte kui poliitilise meetme elluviimine, sest tuleb tunnistada, et kõnealust aluspõhimõtet nimetatakse ELi tasandil tihti, kuid kohaldatakse harva;

2.  inimeste bioseire süsteemi loomine liidu tasandil, et hõlbustada saasteainete ja nende tervisele avalduva mõju vahelise vastastikuse seose mõõtmist;

3.  võitlus õhu saastatuse vastu eluruumides ja eelkõige ettepanek komisjonile lisada sigaretisuits 1. kategooria kantserogeensete ainete hulka, samuti selgesõnaline üleskutse komisjonile avaldada roheline raamat siseõhu kvaliteedi kohta;

4.  vajadustele vastava rahastamise tagamine teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise seitsmenda raamprogrammi raames (nimetati rohkem kui 300 miljoni euro suurust summat) ning selle kooskõlastamine rahvatervise programmiga (2003–2008).

Kolm aastat hiljem on enamik nimetatud prioriteetidest endiselt aktuaalsed.

Selle põhjuseks on asjaolu, et Euroopa Komisjon järgis enda võetud kurssi ja soovis ennekõike saavutada tulemusi nendes valdkondades, mida komisjon ise oli esmatähtsana määratlenud: peamiselt keskkonna- ja tervisealase teabe liikumise parandamine, Euroopa keskkonna- ja terviseuuringute juurutamine ja tugevdamine ning koostöö edendamine asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Maailma Terviseorganisatsioon.

Raportöör märgib siiski rahuloluga, et teadusuuringute kuuenda raamprogrammi raames rahastati enam kui 38 keskkonna- ja tervisealast projekti, mille kogusumma ületas 200 miljonit eurot.

Kuidas teha kokkuvõte tegevuskavast, mis ei ole oma nime väärt?

Kolmeteistkümnest komisjoni poolt tegevuskavas kavandatud tegevussuunast nähti vaid nelja jaoks ette konkreetsed meetmed:

– 10. meede: erialaspetsialistide koolitamise edendamine ning organisatsioonide keskkonna- ja tervisealase suutlikkuse parandamine;

– 11. meede: eelisjärjekorras käsitlemist vajavate haigustega tegelemine ning olemasolevate riskivähendamise meetmete kooskõlastamine;

– 12. meede: hoonete siseõhu kvaliteedi parandamine;

– 13. meede: elektromagnetväljadega seotud arengu jälgimine.

Raportöör väljendas juba 2005. aastal rahulolu seoses komisjoni asjakohase vastusega passiivse suitsetamise ümbruskonna mõjutamise probleemile, mida käsitletakse tegevussuuna 12 raames.

Muus osas ja võttes arvesse teostatavate meetmete hägusust, tuleb vahekokkuvõtet käsitleda küsivas võtmes, võttes teadmiseks, et tegevussuundade 12 ja 13 kohta on raportööril esitada eraldi märkused:

Kas on olemas meetmed, mis on suunatud keskkonnaalase meditsiini õpetamise edendamisele ja kõnealuse eriala diplomite tunnustamise lihtsustamisele ELi tasandil?

Kuna sisesekretsioonisüsteemi häirete põhjustajad on REACHi lubade väljastamise menetlusest välja arvatud, siis milliseid meetmeid on komisjon võtnud, peale ühe katseprojekti, et säilitada nende ainete suhtes reaalne seire?

Hinnangu erapooletuse huvides tuleb tunnistada, et viimase kolme ja poole aasta jooksul on liit saavutanud eri saastevormide vastases võitluses konkreetseid tulemusi, sealhulgas enam kui 10 000 keemilise aine kontrollimine REACHi määruse alusel, uue õigusakti vastuvõtmine ümbritseva õhu kvaliteedi kohta, pestitsiide käsitleva õigusloomepaketi ja strateegia vastuvõtmine.

Sellesama erapooletuse huvides tuleb aga samas nentida, et Euroopa tasandi poliitikat iseloomustab endiselt üldise ja ennetava strateegia puudumine ning ettevaatuspõhimõtte mitterakendamine.

Ettevaatuspõhimõte: EI nii nulltolerantsile kui ka kohaldamatusele

Raportöör märgib kahetsusega, et kõnealust tsivilisatsiooni aluspõhimõtet, mis ometi on 1992. aastast alates lisatud EÜ asutamiselepingu artikli 174 lõikesse 2, kasutatakse sageli argumendina ning mõnikord kurjasti, kuid ei ole peaaegu kunagi kohaldatud.

Välja arvatud üks üldtuntud erand, kui nõukogu ja Euroopa Parlament keelustasid 2005. aasta juunis kuue ftalaatide perekonda kuuluva aine kasutamise laste mänguasjades, ei ole ettevaatuspõhimõtet viimase aja ühenduse õigusaktides ellu viidud. Ja selleks, et nende CMR-ainete kasutamine antud spetsiifilises kontekstis lõplikult keelustada, oli vaja 10 aastat kangelaslikku lahingut.

Seepärast kahtleb raportöör komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatises ettevaatuspõhimõtte kasutamiseks kehtestatud eriti keeruliste kriteeriumide sobivuses.

Alates analüüsimis- ja riskihaldamise kohustusest kuni kõikvõimalike ettekujutatavate meetmete uurimiseni välja, lisades veel kohustuse teha igas etapis kindlaks teadusliku ebakindluse määr ning koostada kulu-tulu analüüs – tundub, et on tehtud kõik selleks, et muuta ettevaatuspõhimõte keeruliste, hierarhiliste ja lõpmatute menetluste kaudu kohaldamatuks.

Nimetatud asjaolust lähtuvalt teeb raportöör resolutsiooni lõikes 7 ettepaneku vaadata 2. veebruari 2000. aasta teatis täielikult läbi eesmärgiga äratada ettevaatuspõhimõte uuesti ellu. Kõnealune ettepanek toetub muu hulgas Euroopa Kohtu kohtupraktikale, kes on mitmel korral kirjeldanud põhimõtte sisu ja reguleerimisala ühenduse õiguses kui komisjoni keskkonna- ja tervisekaitsepoliitika aluseid[1].

Elukeskkonna saastatus kui eriti varjatud terviserisk

Kõnealuse terviseriski suhtes, mille vastu saavad end kaitsta väga vähesed kodanikud, kuna 90% oma ajast veedetakse kinnistes ruumides (sõim, kool, kontor, kodu, tööstuspiirkonnad jne) ei ole komisjon n-ö käed rüpes istuma jäänud.

Komisjon on mitmekordistanud meetmeid, näiteks tööstust ning tarbija- ja keskkonnaorganisatsioone ühendava töörühma loomine või vähemalt 17 Euroopa projekti rahastamine sellistes valdkondades nagu sise- ja välisõhu kvaliteedi seire ning ehitusmaterjalide kui saasteallikate uurimine.

Siiski tuletab raportöör meelde, et kõnealuste algatuste lisamine ei võrdu üldise ja integreeritud poliitikaga siseõhu kvaliteedi valdkonnas.

Raportööri jaoks oli muide üllatav avastus saada London School of Hygiene eksperdi ettekandest teada, et näiteks sellises kenas linnas nagu Praha on hoonete siseõhk praegu rohkem saastatud kui seda oli välisõhk, mida hingasid sisse Kundera romaanide kangelased.

Komisjon peaks seega olema küllaldaselt huvitatud siseruumide saastatuse eriproblemaatikat käsitleva rohelise raamatu koostamisest, nagu Euroopa Parlament nõudis oma 21. veebruari 2005. aasta resolutsioonis tegevuskava 2004–2010 kohta.

Asjaomases valdkonnas tuleks esmajärjekorras töötada välja tõeline ELi tasandi strateegia, mis võimaldaks kehtestada liikmesriikidele suunatud üldsuunised ja kaitsta rahatrahvide määramise kaudu kodanikke kokkupuute eest bioloogiliste ja keemiliste saasteallikatega, alates sõimedest kui kontoriteni.

Raportöör tuletab muu hulgas meelde, et oleks kasulik, kui Euroopa ametiasutused koos hindaksid siseõhu saaste rahalist kogukulu – ravikulude, töövõimetuse või lihtsalt saastatud ruumide õhu puhastamise seisukohalt.

Elektromagnetväljadega seoses esilekerkivad ohud

Viimane kord, kui Euroopa Parlament kõnealust küsimust 1999. aastal käsitles[2], olid kohalikud traadita kiirandmesidevõrgud nagu Wifi või Wimax hakanud vaevalt Euroopas turule ilmuma. Niisamuti ei ümbritsenud Euroopa kodumajapidamisi veel elektroonikaseadmete ja erinevate traadita telefonisüsteemide üliküllus.

Nii nagu mõnikord juhtub, võivad tehnilise progressiga – kui seda on halvasti juhitud – kaasneda teatavad terviseriskid. Täpselt nii juhtus elektromagnetlainetega, mille inimesega kokkupuute piirangud on pärit 1999. aastast ja mille puhul ei ole seega järgitud tehnoloogia arengut.

Raportöör teab täpselt, et raadiolainete üle on mitmesugused väitlused toimunud juba enam kui 20 aastat ja et siiani on kõnealuses küsimuses säilinud teataval määral teaduslik ebakindlus. Seda enam peab raportöör tähtsaks võtta arvesse kõige täielikumat dokumenti, mis tänini on avaldatud: Ameerika ja Euroopa tuntud teadlaste poolt koostatud aruande „Bioinitiative Report“, milles võetakse kokku rohkem kui 1500 uuringut elektromagnetväljade mõju kohta inimese tervisele. Dokumendi järeldustes tuuakse välja, et krooniline ja/või väga tõsine kokkupuutumine elektromagnetväljadega võib tekitada vähki (lastel eriti leukeemiasse) ja Alzheimeri tõppe haigestumist, närvisüsteemi ja unehäireid.

Nimelt selle uurimuse põhjal soovitas Euroopa Keskkonnaagentuur 2007. aasta septembris kõigil 27 liikmesriigil võtta meetmeid üldsuse paremaks kaitsmiseks. Raportöör jagab kõnealust üleskutset, leides, et keskkonnatervise valdkonnas peab Euroopa Liit tegema palju rohkem ja paremini!

• [1]  Euroopa Kohtu 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-192/01 komisjon v. Taani, Euroopa Kohtu 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02.
• [2]  Tamino raport A4-0101-99.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	27.5.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	57 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Margrete Auken, Pilar Ayuso, Johannes Blokland, John Bowis, Frieda Brepoels, Martin Callanan, Dorette Corbey, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Edite Estrela, Jill Evans, Anne Ferreira, Karl-Heinz Florenz, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Gyula Hegyi, Jens Holm, Marie Anne Isler Béguin, Dan Jørgensen, Christa Klaß, Eija-Riitta Korhola, Holger Krahmer, Aldis Kušķis, Marie-Noëlle Lienemann, Peter Liese, Linda McAvan, Roberto Musacchio, Riitta Myller, Péter Olajos, Miroslav Ouzký, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Dagmar Roth-Behrendt, Guido Sacconi, Carl Schlyter, Richard Seeber, Kathy Sinnott, Bogusław Sonik, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Evangelia Tzampazi, Thomas Ulmer, Marcello Vernola, Anja Weisgerber, Åsa Westlund, Glenis Willmott
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Inés Ayala Sender, Philip Bushill-Matthews, Milan Gaľa, Umberto Guidoni, Erna Hennicot-Schoepges, Johannes Lebech, Miroslav Mikolášik, Bart Staes, Lambert van Nistelrooij