RAPORT Hinnangu andmine ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

arengukomisjonI ARVAMUS (25.6.2008)

rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS (24.6.2008)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

15.7.2008 - (2008/2031(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Hélène Flautre

Menetlus : 2008/2031(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A6-0309/2008

Esitatud tekstid :

A6-0309/2008

Arutelud :

PV 03/09/2008 - 14
CRE 03/09/2008 - 14

Hääletused :

PV 04/09/2008 - 7.4
CRE 04/09/2008 - 7.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0405

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
arengukomisjonI ARVAMUS
rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas

(2008/2031(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

– võttes arvesse kõiki Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste konventsioone ja nende vabatahtlikke lisaprotokolle;

– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle kahte vabatahtlikku lisaprotokolli;

– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja eriti selle artikleid 1 ja 25 ja VII peatüki artikleid 39 ja 41;

– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle protokolle;

– võttes arvesse Pariisi uue Euroopa hartat;

– võttes arvesse Helsingi lõppakti;

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13, 19, 21, 29 ja 39 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 60, 133, 296, 297, 301 ja 308;

– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat[1];

– võttes arvesse oma eelmiseid resolutsioone inimõiguste olukorrast maailmas;

– võttes arvesse oma eelmiseid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi rikkumise juhtude kohta;

– võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (KOM(1995)0216)[2];

– võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas WTO kokkulepetes sisalduvaid kohustusi;

– võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping)[3], eriti selle artikleid 8, 9, 33, 96 ja 98, ja selle lepingu läbivaatamist[4];

– võttes arvesse 22. jaanuari 2004. aasta dokumenti pealkirjaga „Välissuhete volinike töörühma „sanktsioonide” üksuse loomine (RELEX/Sanktsioonid)”[5];

– võttes arvesse Euroopa Liidu 7. juuni 2004. aasta „Piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid”[6];

– võttes arvesse Euroopa Liidu „Suuniseid piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise kohta EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames”, viimati läbi vaadatud 2. detsembril 2005[7];

– võttes arvesse 9. juuli 2007. aasta dokumenti pealkirjaga „Piiravate meetmete rakendamise parimad tavad ELis”[8];

– võttes arvesse 2. detsembri 1996. aasta ühist seisukohta 96/697/ÜVJP Kuuba kohta[9];

– võttes arvesse nõukogu ühiseid seisukohti 2001/930/ÜVJP terrorismivastase võitluse kohta[10] ja 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta[11], mõlemad 27. detsembrist 2001, ja nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks[12];

– võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta 2002/402/ÜVJP, mis käsitleb Osama bin Ladeni, organisatsiooni Al-Qaida, Talibani ja teiste nendega seotud isikute, rühmituste, ettevõtjate ja üksuste vastu suunatud piiranguid[13], ja nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud[14], mõlemad 27. maist 2002;

– võttes arvesse sõjaliste kaupade ühist Euroopa Liidu nimekirja[15];

– võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokraatia edendamisel kolmandates riikides (KOM(2001)0252)[16];

– võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes[17];

– võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid ja inimõiguste klausleid nendes kokkulepetes;

– võttes arvesse oma 11. oktoobri 1982. aasta resolutsiooni majandussanktsioonide, eelkõige kaubandusembargo ja boikoti tähenduse ja mõjude kohta Euroopa Majandusühenduse välissuhetele[18];

– võttes arvesse resolutsiooni sanktsioonide ja eelkõige embargode mõjude kohta nende riikide elanikkonnale, kelle suhtes neid meetmeid võetakse[19], mille võttis AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee vastu 1. novembril 2001 Brüsselis (Belgia);

– võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta[20];

– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolt vastu võetud resolutsiooni 1597 (2008) ja soovitust 1824 (2008) ÜRO Julgeolekunõukogu ja Euroopa Liidu mustade nimekirjade kohta;

– võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, alla kirjutatud Lissabonis 13. detsembril 2007[21], mis peaks eeldatavasti jõustuma 1. jaanuaril 2009;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A6-0309/2008),

A. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 1 tunnustatakse inimõiguste austamist ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ühe eesmärgina, ja arvestades, et ELi lepingu uues artiklis 21, mis lisati Lissaboni lepingu artikli 1 punktiga 24, tunnistatakse, et „[l]iidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”;

B. arvestades, et sanktsioone kohaldatakse, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatud ÜVJP erieesmärke, mis hõlmavad muu hulgas inimõiguste ja põhivabaduste, demokraatia, õigusriigi ja heade valitsemistavade edendamist;

C. arvestades, et 2004. aasta piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtted on esimene pragmaatiline dokument, milles määratakse kindlaks ELi sanktsioonide kehtestamise raamistik; arvestades samas, et EL on neid tegelikult kehtestanud 1980ndate algusest ja eelkõige pärast ELi lepingu jõustumist 1993. aastal; arvestades, et selle dokumendiga kehtestatakse vormiliselt sanktsioonid ÜVJP vahendina ning see on järelikult Euroopa sanktsioonipoliitika lähtepunkt;

D. arvestades, et see sanktsioonipoliitika põhineb ÜVJP raames peamiselt järgmisel viiel eesmärgil: kaitsta liidu ühiseid väärtusi, põhihuve, sõltumatust ning terviklikkust kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtetega; tugevdada liidu julgeolekut igal viisil; kaitsta rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega ja Helsingi lõppaktiga ning Pariisi harta eesmärkidega, sealhulgas välispiiridel; edendada rahvusvahelist koostööd; arendada ja kindlustada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

E. arvestades, et rahvusvaheline üksmeel kasvab selles osas, et tõsine ja tahtlik keskkonna kahjustamine ohustab rahu ja rahvusvahelist julgeolekut ja kujutab endast inimõiguste rikkumist;

F. arvestades, et EL on kohustunud süstemaatiliselt rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel otsustatud sanktsioone ja samal ajal kehtestab ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi puudumisel autonoomseid sanktsioone juhtudel, kus ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole volitatud meetmeid võtma või teda takistab selleks kokkuleppe puudumine tema liikmete hulgas; rõhutades seoses sellega ÜRO ja ELi mõlema kohustust kehtestada sanktsioone kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

G. arvestades, et ELi sanktsioonipoliitika hõlmab seega ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioone, aga selle kohaldamisala ja eesmärgid on laiemad kui ÜRO Julgeolekunõukogu poliitikal (rahvusvaheline rahu ja julgeolek);

H. arvestades, et sanktsioonid on üks vahend, mida EL võib kasutada oma inimõiguspoliitika rakendamiseks; tuletades meelde, et sanktsioonide kasutamine peab olema kooskõlas liidu üldise strateegiaga asjaomases valdkonnas ning peab prioriteetide nimistus olema viimane meede ÜVJP konkreetsete eesmärkide saavutamisel; arvestades, et sanktsioonide mõjusus sõltub nende samaaegsest kohaldamisest kõigi liikmesriikide poolt;

I. arvestades, et ei ühenduse ega rahvusvahelises õiguses ei ole sanktsiooni õiguslikku definitsiooni, mille tulemusel mõiste üle vaieldakse rahvusvahelise õigusdoktriini raames ja olemasolevate arvamuste erinevuste suhtes ei ole veel rahuldavat selgust saadud; arvestades, et ÜVJP raames vaadeldakse sanktsioone või piiravaid meetmeid enamikul juhtudel meetmetena, mis püüavad diplomaatilisi või majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga täielikult või osaliselt katkestades või piirates ja võimalusel suhtlemist takistades muuta teatavat tegevusjoont või poliitikat, nagu rahvusvahelise õiguse või inimõiguste rikkumist, või poliitikat, mille puhul kolmandate riikide valitsused, valitsusevälised rühmitused või füüsilised ja juriidilised isikud ei austa õigusriiki või demokraatlikke põhimõtteid;

J. arvestades, et piiravate meetmete tüübid hõlmavad erinevaid meetmeid, nagu relvaembargosid, kaubandussanktsioone, finants-/ majandussanktsioone, varade külmutamist, lennukeelde, sissesõidupiiranguid, diplomaatilisi sanktsioone, spordi- ja kultuuriürituste boikotte ja kolmanda riigiga koostöö katkestamist;

K. arvestades, et käesolevas resolutsioonis ei tehta ELi üldisest tavast lähtuvalt vahet terminitel „sanktsioonid” ja „piiravad meetmed”; arvestades, et käesolevas resolutsioonis võetakse omaks Cotonou lepingu artiklis 96 esitatud asjakohased meetmed[22];

L. arvestades, et ELi sanktsioonid ise põhinevad mitmetel õiguslikel alustel, sõltuvalt piiravate meetmete täpsest laadist ja suhete õiguslikust laadist asjaomase kolmanda riigiga, samuti kõnealustest sektoritest ja eesmärkidest; arvestades, et need tegurid määravad nii sanktsioonide vastuvõtmise korra – mis sageli, aga mitte alati nõuab ÜVJP ühist seisukohta ja seega ühehäälsust nõukogus – kui ka sanktsioonide õiguslikult siduvaks ja jõustatavaks muutmiseks järgitava seadusandliku menetluse, kuna ühine on EÜ asutamislepingu artiklis 301 sätestatud menetlus;

M. arvestades, et viisakeeldudest ja relvaembargodest on saanud kõige sagedamini kehtestatud ÜVJP sanktsioonid ja on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas; arvestades, et need kahte liiki meetmed on ainsad, mida rakendavad liikmesriigid otseselt, kuivõrd need ei nõua EÜ asutamislepingu alusel spetsiaalseid sanktsioonide alaseid õigusakte; arvestades, et teiselt poolt nõuavad finantssanktsioonid (varade külmutamine) ja kaubandussanktsioonid spetsiaalsete sanktsioonide alaste õigusaktide vastu võtmist;

N. arvestades, et vastavalt eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtetele ning asjaomastele suunistele võivad sihipärased sanktsioonid olla üldistest sanktsioonidest tõhusamad ja seega eelistatavad, esiteks sellepärast, et need väldivad võimalikke kahjulikke mõjusid laiemale inimrühmale ja teiseks sellepärast, et need puudutavad otseselt vastutavaid või juhtivaid isikuid ja on seega poliitikas muutuse saavutamiseks tõenäoliselt tõhusamad;

O. tunnistades, et on olemas meetmed, mis on küll vastu võetud ülemkogu eesistujariigi järeldustes, kuid mida ei käsitata sanktsioonidena ja mis samas erinevad teistest ÜVJP vahenditena loetletud piiravatest meetmetest;

P. arvestades, et ELi majandussuhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli valdkondlikud kahe- või mitmepoolsed lepingud, mida EL peab sanktsioone kohaldades austama; arvestades, et EL peaks seetõttu enne majandussanktsioonide kohaldamist vajadusel peatama või tühistama asjaomase lepingu, mis ei ole kooskõlas kõnealusele kolmandale riigile olemasoleva lepinguga antud õigustega;

Q. arvestades, et ELi suhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis võimaldavad ühel poolel võtta asjakohaseid meetmeid juhtudel, kui teine pool rikub lepingu põhielemente, nimelt inimõiguste, rahvusvahelise õiguse, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi (inimõiguste klausel) austamise nõuet, väljapaistev näide selle kohta on Cotonou leping;

R. arvestades, et piiravate meetmete kasutusele võtmine ja rakendamine peab olema kooskõlas inimõigustega ja rahvusvahelise humanitaarõigusega, sealhulgas nõuetekohase õigusemõistmise ja õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, samuti proportsionaalsusega, ning peab ette nägema asjakohased erandid, et võtta arvesse sihtisikute põhivajadusi, näiteks juurdepääs põhiharidusele, joogiveele ja põhilisele arstiabile, sealhulgas peamistele ravimitele; arvestades, et sanktsioonipoliitika peab täies ulatuses arvesse võtma Genfi konventsiooniga kehtestatud standardeid, lapse õiguste konventsiooni ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, samuti ÜRO resolutsioone tsiviilisikute ja laste kaitsmise kohta relvastatud konfliktides;

S. arvestades, et ELi ja üksikute liikmesriikide usaldusväärsus saab kahjustada, kui ELi sanktsioone kas näiliselt või tegelikult rikutakse, ja arvestades, et Robert Mugabe kutsuti osalema ELi ja Aafrika tippkohtumisel Lissabonis 8.–9. detsembril 2007. aastal vaatamata sellele, et ametlikult oli tal keelatud siseneda ELi liikmesriikide territooriumile, lähtudes 19. veebruari 2004. aasta ühisest seisukohast 2004/161/ÜVJP[23], mis käsitleb Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete pikendamist ning mida hiljuti pikendati nõukogu 18. veebruari 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/135/ÜVJP[24];

Üldised kaalutlused ELi sanktsioonipoliitika tõhustamiseks

1. avaldab kahetsust asjaolu üle, et tänaseni ei ole läbi viidud mingit ELi sanktsioonipoliitika hindamist ega mõju uurimist ja seetõttu on äärmiselt raske mõõta selle mõjusid ja tõhusust praktikas ja seega teha sellest vajalikke järeldusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles sellist hindamist ette võtma; seoses sellega juhib tähelepanu, et niisuguse hindamise põhiliseks kriteeriumiks peab olema püsivate tulemuste saavutamine; on samas arvamusel, et Lõuna-Aafrika vastu kasutatud sanktsioonipoliitika osutus apartheidi lõpetamisele kaasa aitamisel tõhusaks;

2. on seisukohal, et ELi sanktsioonipoliitika rakendamise õiguslike aluste erinevused, mis eeldavad eri tasanditel otsustamist, rakendamist ja kontrollimist, takistavad Euroopa sanktsioonipoliitika läbipaistvust ja sidusust ja järelikult selle usaldusväärsust;

3. on seisukohal, et sanktsioonide tõhusus eeldab, et nende määramist tajutakse õiguspärasena nii Euroopa kui ka rahvusvahelise, aga ka selle riigi avalikus arvamuses, kus muutusi oodatakse; rõhutab, et otsustusprotsessis Euroopa Parlamendiga konsulteerimine tugevdab seda õiguspärasust;

4. märgib samuti, et sanktsioonidel võib olla sümboolne funktsioon, mis väljendab ELi moraalset hukkamõistu ja aitab sel viisil kaasa ELi välispoliitika nähtavuse ja usaldusväärsuse tugevdamisele; hoiatab samas liialt rõhutamast sanktsioone kui sümboolset vahendit, kuna see võib viia nende täieliku devalveerumiseni;

5. on seisukohal, et sanktsioonide kasutamist tuleb ette näha asutuste sellise käitumise korral, mis ohustab tõsiselt inimeste julgeolekut ja õigusi, või kui on ammendatud kõik lepingusuhted ja/või diplomaatilised suhted või kui täheldatakse nende suhete tõestatud ammendumist või patiseisu jõudmist kolmanda osapoole süül;

6. on arvamusel, et igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine on oht julgeolekule ning jäme inimõiguste rikkumine; sellega seoses palub nõukogul ja komisjonil lugeda igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine põhjuste hulka, mille korral võib sanktsioone kohaldada;

7. tunnistab, et üldkokkuvõttes kasutatakse kõiki ELi sanktsioonivahendeid üldiselt paindlikult vastavalt iga konkreetse juhtumi vajadustele; avaldab siiski kahetsust, et EL on sageli kohaldanud oma sanktsioonipoliitikat järjekindlusetult, koheldes kolmandaid riike erinevalt, isegi kui nende inimõiguste ja demokraatia asjaolud on sarnased, ja pälvides seega kriitikat „topeltstandardite” kohaldamise eest;

8. on sellega seoses seisukohal, et sanktsioonide kohaldamine ja hindamine Euroopa Liidu poolt inimõiguste rikkumiste eest peaks põhimõtteliselt domineerima mis tahes kahju üle, mis tuleneb nende kohaldamisest Euroopa Liidu ja selle kodanike kaubandushuvidele;

9. avaldab kahetsust, et ELi-sisesed erimeelsused konkreetse riigi, nagu Kuuba, suhtes järgitava poliitika osas või liikmesriikide otsustamatus seista kindlalt vastu suurematele partneritele, nagu Venemaa, on viinud ELi vastu võtma ainult „mitteametlikke sanktsioone” eesistujariigi järeldustes, mis väljendab ELi sanktsioonide tasakaalustamata või järjekindlusetut kohaldamist; tunnistab siiski, et ülemkogu järeldustesse võetud meetmed, nagu lepingute sõlmimise edasilükkamine selliste riikidega nagu Serbia, võivad olla kasulikud kolmandatele riikidele surve avaldamiseks, et panna neid tegema täielikku koostööd rahvusvaheliste mehhanismidega;

10. tuletab meelde, et Kuuba puhul on 1996. aastal vastu võetud ja korrapäraselt uuendatud ühise seisukoha näol tegemist kavaga rahulikuks demokraatiale üleminekuks, seda rakendatakse täies mahus ja selle osas ei esine Euroopa institutsioonide vahel erimeelsusi; avaldab kahetsust, et kuni praeguseni ei ole tehtud mingeid märkimisväärseid edusamme inimõiguste valdkonnas; märgib nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsust kaotada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba suhtes, nõudes samas kõikide poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, märgib otsust kergendada juurdepääsu vanglatele ning ratifitseerida ja rakendada rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt; märgib, et nõukogu otsustab poliitilise dialoogi jätkamise Kuubaga ühe aasta pärast vastavalt sellele, kas inimõiguste valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme; tuletab meelde, et nõukogu seisukoht on samuti siduv Euroopa Liidu institutsioonide suhtes nii Kuuba võimude kui ka kodanikuühiskonna esindajatega toimuva dialoogi osas; kordab oma seisukohta seoses Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja ühendusega Daamid Valges;

11. on seisukohal, et sanktsioonide „ebatõhususe” argumenti ei saa kasutada sanktsioonide kaotamiseks, ja et seda peaks kasutama hoopis sanktsiooni ümbersuunamiseks ja -hindamiseks; asub lisaks seisukohale, et sanktsioonide jätkamine või lõpetamine peaks sõltuma üksnes sellest, kas nende eesmärgid on täidetud, kusjuures sanktsioone võib karmistada või muuta vastavalt neile antud hinnangule; leiab, et selleks peaks sanktsioonidega alati kaasas käima selged võrdluskriteeriumid;

12. on seisukohal, et sanktsioonide tõhusust tuleb analüüsida mitmel tasandil: nii meetmete loomuomase tõhususe tasandil, nimelt nende toimet karistatavate isikute kui režiimi, mille suhtes sanktsioon kehtestati, liikmete isiklikule või kutsetegevusele, või selle toimimisele endale, kui ka sanktsioonide poliitilise tõhususe tasandil, see tähendab nende võimet sundida lõpetama või muutma tegevust või poliitikat, mille pärast sanktsioonid määrati;

13. usub, et sanktsiooni tõhusus sõltub Euroopa Liidu võimest säilitada see kogu ajavahemiku vältel ja seoses sellega mõistab hukka aegumisklauslite laadsete sätete kasutamise, millega kaasneb sanktsioonide automaatne tühistamine;

14. on vastu üldiste valimatute sanktsioonide kohaldamisele mis tahes tingimustel ükskõik millise riigi vastu, kuna niisugune lähenemisviis toob de facto kaasa elanikkonna täieliku isoleerimise; on seisukohal, et kui majandussanktsioone ei kooskõlastata teiste poliitiliste vahenditega, suudetakse ainult suurte raskustega aidata nende abil kaasa karistatava režiimi reformimisele; rõhutab seega, et riigiasutuste vastu sanktsioonide määramisega peab alati kaasnema süsteemne toetus asjaomase riigi kodanikuühiskonnale;

Sanktsioonid üldise inimõiguste strateegia osana

15. juhib tähelepanu sellele, et enamik ELi sanktsioone kehtestatakse julgeolekukaalutlustel; rõhutab siiski, et inimõiguste rikkumist tuleb pidada sanktsioonide kohaldamiseks piisavaks aluseks, sest see kujutab endast ühtemoodi ohtu julgeolekule ja stabiilsusele;

16. juhib tähelepanu sellele, et sanktsiooni põhieesmärk on tuua kaasa poliitika või tegevuse muutmine vastavalt ÜVJP eesmärkidele, nõukogu ühisele seisukohale või järeldustele või rahvusvahelisele otsusele, millel sanktsioonid põhinevad;

17. rõhutab kindlalt asjaolu, et nõukogu kohustus eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid vastu võttes kasutama sanktsioone igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi osana; rõhutab sellega seoses, et see lähenemisviis sisaldab paralleelselt poliitilist dialoogi ja stiimuleid ning seab tingimusi, ning võib viimase võimalusena isegi hõlmata sunnimeetmete kasutamist, nagu on sätestatud aluspõhimõtetes; on seisukohal, et sellise igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi vahenditena tuleks kasutada inimõiguste ja demokraatia klausleid, üldist soodustuste süsteemi ja arenguabi;

18. rõhutab, et inimõiguste klausli rakendamist ei või vaadelda täiesti autonoomse või ühepoolse ELi sanktsioonina, sest see tuleneb vahetult kahe- või mitmepoolsest lepingust, millega kehtestatakse inimõiguste austamise vastastikuse kohustuse; on seisukohal, et kooskõlas selle klausliga võetud asjakohased meetmed puudutavad eranditult asjaomase lepingu rakendamist, andes kummalegi poolele õigusliku aluse lepingu peatamiseks või tühistamiseks; on järelikult seisukohal, et inimõiguste klausli ja autonoomsete või ühepoolsete sanktsioonide rakendamine on paratamatult vastastikku täiendavad;

19. tervitab seetõttu inimõiguste klauslite süstemaatilist hõlmamist kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse uutesse kahepoolsetesse lepingutesse, sealhulgas kindlaid valdkondi puudutavatesse lepingutesse, ja nõuab spetsiaalse rakendusmehhanismi lisamist; tuletab sellega seoses meelde klausli tõhusamaks ja järjekindlamaks rakendamiseks tehtud soovituste tähtsust, nimelt eesmärkide ja võrdluskriteeriumide välja töötamine, korraline hindamine, kordab oma nõudmist, et inimõiguste klausleid rakendataks osapoolte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna vahelise läbipaistvama konsultatsioonimenetluse kaudu, täpsustades kasutatava poliitilise ja õigusliku mehhanismi juhuks, kui kahepoolse koostöö taotlus on korduva ja/või süstemaatilise rahvusvahelisest õigusest kõrvale kalduva inimõiguste rikkumise tõttu peatatud; toetab Cotonou lepinguga loodud menetluslikku mudelilt inimõiguste ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtete tõsistele rikkumistele reageerimiseks; usub, et intensiivse poliitilise dialoogi süsteem (Cotonou lepingu artikkel 8) ning konsultatsioonid (Cotonou lepingu artikkel 96) enne ja pärast asjakohaste meetmete võtmist on mitmel juhul osutunud edukateks olukorra parandamise vahenditeks;

20. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ei pakuks vabakaubanduslepinguid ja/või assotsiatsioonilepinguid – isegi mitte inimõiguste klauslitega – nende riikide valitsustele, kus pannakse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel toime massilisi inimõiguste rikkumisi;

21. on seisukohal, et pideva inimõiguste rikkumise olukorra puhul asjakohaste või piiravate meetmete võtmata jätmine kahjustab tõsiselt liidu inimõiguste strateegiat, sanktsioonipoliitikat ja usaldusväärsust;

22. on seisukohal, et sanktsioonipoliitika on palju tõhusam, kui see on osa sidusast inimõiguste strateegiast; kordab oma palvet nõukogule ja komisjonile töötada igas riikide strateegiadokumendis ja teistes samalaadsetes dokumentides välja spetsiaalne inimõiguste- ja demokraatiastrateegia;

23. on seisukohal, et sanktsioonide kehtestamise korral peetavad inimõigustealased dialoogid ja nõupidamised peavad tingimata ja süstemaatiliselt hõlmama arutelusid piiravate meetmete vastuvõtmise ajal seatud eesmärkide täitmise ja kriteeriumide saavutamisel tehtud edusammude kohta; on samas seisukohal, et inimõigustealaste dialoogides ja nõupidamistes saavutatud eesmärgid ei asenda mingil juhul sanktsioonide eesmärkide saavutamist;

Rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud tegevus

24. asub seisukohale, et rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud tegevus avaldab tugevamat toimet kui riikide ja piirkondlike üksuste ühitamata ja ebaühtlane tegevus; tervitab seetõttu asjaolu, et ELi sanktsioonipoliitika peaks jätkuvalt lähtuma ÜRO kehtestatud korra eelistamise põhimõttest;

25. palub nõukogul teha ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide puudumisel koostööd ELi mittekuuluvate sanktsioone kehtestavate riikidega, jagada infot, püüda välja töötada ühine nimekiri isikutest, kelle varad külmutatakse, kellel ei lubata reisida või kelle vastu kasutatakse muid meetmeid, ja kooskõlastada tegevust rahvusvahelisel tasandil sanktsioonidest kõrvalehiilimise ära hoidmiseks ja ELi ning muude sanktsioonide tõhususe ja rakendamise maksimeerimiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

26. on seisukohal, et EL peaks inimõiguste edendamiseks ja sanktsioonide alase tegevuse koordineerimise tagamiseks püüdma teha koostööd muude piirkondlike organisatsioonidega, näiteks Aafrika Liidu ja ASEANiga;

27. palub ELil süstemaatiliselt arendada dialoogi sanktsioonidest hoiduvate riikidega, eesmärgiga jõuda piiravate meetmete osas ühisele seisukohale, eriti piirkondlikul tasandil; juhib tähelepanu sellele, et – nagu näitas Birma/Myanmari juhtum – sanktsioonid ei anna tihti tulemuseks nõutavat muutust poliitikas või tegevuses, kui rahvusvaheline üldsus on eri meelt ja olulised osapooled ei ole sanktsioonide rakendamisse kaasatud;

28. palub nõukogul ja komisjonil võtta süstemaatiliselt päevakorda poliitilised dialoogid riikidega, kes sanktsioone ei rakenda, küsimuse nende rollist ja mõjust karistatavale režiimile või valitsustevälistele osalejatele, kas üksikisikutele, organisatsioonidele või ettevõtetele;

29. on seisukohal, et sanktsiooniga karistatava riigi piirkonnaga vabakaubanduslepingu sõlmimise väljavaadet tuleb kasutada „präänikuna” ja survevahendina, ning et igal juhul ei või sellise lepingu jaoks kõne alla tulla riik, mille suhtes kehtivad sanktsioonid;

Selge otsustusprotsessi paika panemine ja selgete eesmärkide, võrdlusetalonide ja järelevalvekorra kehtestamine

30. rõhutab enne sanktsioonide vastuvõtmist iga konkreetse olukorra põhjalikuma analüüsimise vajadust, et hinnata eri sanktsioonide potentsiaalset mõju ja kindlaks määrata, millised neist on kõikide teiste asjaomaste tegurite ja võrreldavate kogemuste valguses kõige tõhusamad; on seisukohal, et selline eelnev analüüs on seda enam õigustatud, et algatatud sanktsiooniprotsessist on raske leida tagasiteed, kahjustamata ELi usaldusväärsust ning võetud kohustust avaldada vaadeldava kolmanda riigi elanikkonnale toetust, võttes arvesse selle riigi ametiasutuste võimalust ELi otsusega manipuleerida; võtab seoses sellega teadmiseks praeguse tava, mille kohaselt väljapakutud sanktsioonide sobivust, laadi ja tõhusust arutatakse nõukogus asjaomases riigis asuvate esinduste juhtide hinnangu alusel, ning nõuab sõltumatu eksperdi raporti lisamist niisugusele hindamisele;

31. rõhutab samas, et niisugust analüüsi ei tohiks kasutada sanktsioonide võtmise edasi lükkamiseks; rõhutab seoses sellega, et ÜVJP kohane kaheastmeline sanktsioonide kehtestamise menetlus võimaldab kiiret poliitilist tegutsemist esmalt ühise seisukoha vastuvõtmise kaudu, mis koostatakse pärast põhjalikumat määruse analüüsimist, täpsustades sanktsioonide konkreetse laadi ja ulatuse;

32. nõuab, et sanktsioonide lõpetamise tingimusena hõlmatakse õigusaktidesse süstemaatiliselt selged ja spetsiifilised võrdlusalused; nõuab eelkõige tungivalt, et võrdluskriteeriumid kehtestataks sõltumatu ekspertiisi põhjal ja et neid kriteeriumeid ei muudetaks hiljem vastavalt poliitilistele muutustele nõukogus;

33. palub nõukogul ja komisjonil sisse seada sanktsioonide läbivaatamise protsessi näidismudel, mis hõlmab eelkõige süstemaatilist läbivaatamisklausli sisse võtmist, millega kaasneb sanktsioonikorra läbivaatamine seatud võrdlusaluste põhjal ja hindamine, kas eesmärgid on saavutatud; nõuab kindlalt, et kavatsus- või tahteavaldused sellise korra kehtestamiseks, mis annaks positiivseid tulemusi, on igati teretulnud, aga rõhutab, et need ei või sanktsioonide hindamisel mingil juhul asendada käegakatsutavaid ja tegelikke edusamme võrdluskriteeriumide täitmise suunas;

34. leiab, et Hiinale kehtestatud relvaembargo näitab järjekindlust ja ühtsust liidus, arvestades, et see embargo kehtestati algselt 1989. aasta veresauna tõttu Tiananmeni väljakul ning EL ei ole praeguseni saanud ühtegi selgitust selle massimõrva kohta ja seetõttu puudub põhjus kõnelause embargo lõpetamiseks;

35. palub välissuhete volinike töörühma sanktsioonide allüksusel (RELEX/ Sanktsioonid) oma mandaat täielikult täita; rõhutab kindlalt eelkõige vajadust viia enne sanktsioonide vastuvõtmist läbi uurimine ja pärast nende vastuvõtmist anda regulaarselt uuendatud teavet arengutest ning arendada välja piiravate meetmete rakendamise ja kohaldamise parimad tavad;

36. tunnistab, et riigid, samuti rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid peaksid vastutama rahvusvaheliste süüliste tegude eest sanktsioonide kehtestamisel ja rõhutab seoses sellega kohtuliku mehhanismi vajadust, et tagada kooskõla rahvusvahelise õigusega ja humanitaarõigusega;

37. nõuab, et parlament oleks kaasatud kõikidesse sanktsiooniprotsessi etappidesse: otsustusprotsess sanktsioonide määramiseks, olukorras kõige sobivama sanktsiooni valimine, samuti võrdlusaluste kindlaksmääramine ja nende rakendamise hindamine läbivaatamise korras ning sanktsiooni tühistamine;

Sihipärased sanktsioonid kui tõhusam vahend?

38. avaldab kahetsust, et hindamiskorra puudumise pärast ei ole võimalik otsustada sihipäraste meetmete tõhususe üle; tunnistab siiski ELi tugevat humanitaarset hoolt, mis on viinud üldise majandusliku ulatusega sanktsioonidest loobumiseni, nagu varem tehti Iraagi puhul, ning sihipärasemate „arukate” sanktsioonide kehtestamiseni, mis juhinduvad maksimaalsest toimest konkreetselt nendele, kelle käitumist tahetakse mõjutada, samas minimeerides kahjulikke humanitaarseid mõjusid või tagajärgi inimestele või naaberriikidele, kelle vastu sanktsioonid ei ole suunatud;

39. on seisukohal, et teistest poliitikavahenditest eraldi kasutatud majandussanktsioonidega on äärmiselt ebatõenäoline sundida karistatavat režiimi tegema oma poliitikas suuremaid muutusi; rõhutab lisaks, et kaugeleulatuvad majanduslikud piirangud võivad tuua kaasa ülearu kõrge majandusliku ja humanitaarse kahju ning kordab seetõttu oma nõuet, et kasutada tuleb hoolikamalt läbimõeldud ja sihipärasemaid majandussanktsioone, mis on mõeldud esmajoones karistatavate režiimide põhiliidrite ja inimõiguste rikkumiste toimepanijate mõjutamiseks;

40. rõhutab, et kõik majandussanktsioonid tuleks esmalt ja peamiselt suunata nendesse valdkondadesse, mis ei ole tööjõumahukad ning on piiratud tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, mis on olulised nii majandusarengu kui tulude ümberjaotamise seisukohalt;

41. toetab karistatavate režiimide põhiliidrite vastu sihipäraste finantssanktsioonide kasutamist, mis mõjutavad otseselt sanktsiooniga karistatavate isikute sissetulekut; rõhutab vajadust, et nende sanktsioonidega kaasneksid piisavad meetmed ELi ettevõtjate vastu, kes kõnealuste isikutega koostööd teevad; rõhutab, et sihipäraste kaubasanktsioonidega, mis on suunatud karistatava režiimi konkreetsele või olulisele sissetulekuallikale, kaasneb oht, et sellel on laiaulatuslikum, valimatu mõju elanikkonnale, ja see võib soosida ebaseadusliku majanduse arenemist;

42. on seisukohal, et majandus- ja finantssanktsioone peavad kohaldama kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes ELis ettevõtlusega tegelevad, isegi sel juhul, kui need on sihtsanktsioonid, sealhulgas kolmandate riikide kodanikud ja Euroopa kodanikud ning juriidilised isikud, kes on registreeritud või asutatud ELi liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja kes tegelevad ettevõtlusega väljaspool ELi;

43. nõuab vara külmutamisel „erandlike erandite” piiratud kohaldamist; nõuab samas humanitaarotstarbeliste erandite lisamist, nagu põhilise arstiabi kättesaadavust võimaldav süsteem; nõuab, et nähtaks ette erimenetlus vastuväidete arutamiseks juhtudel, kus liikmesriik soovib teha erandit varade külmutamise osas, sest sellise menetluse puudumine nõrgendab piirava meetme tõhusust, arvestades, et liikmesriikidelt nõutakse ainult komisjonile sellisest erandist ette teatamist;

44. nõuab tegutsemist ELi sihipäraste finantssanktsioonide kohaldamise parandamiseks, tagamaks, et meetmed blokeeriksid praktikas igakülgselt määratud isikute ja üksuste juurdepääsu kõikidele ELi jurisdiktsiooni alla kuuluvatele finantsteenustele, sealhulgas nendele, mis käivad läbi ELi arvelduskoja pankade või kasutavad muul viisil ELi jurisdiktsiooni alla kuuluvaid finantsteenuseid; rõhutab suurema paindlikkuse vajadust sanktsioonide nimekirjade levitamisel ELis ja liikmesriikides kõigile isikutele, kelle suhtes kehtivad kolmanda rahapesu käsitleva direktiiviga[25] sätestatud kohustused; teeb ettepaneku, et iga liikmesriik määratleb ühe ametiasutuse, mis vastutab niisuguse teabe levitamise eest;

45. nõuab nõukogu ja komisjoni suuremat koostööd SWIFTi juhtkonna ja aktsionäridega Euroopas, et saavutada paremad tulemused musta nimekirja kantud kontode külmutamisel ja sellistelt kontodelt / sellistele kontodele rahaülekannete likvideerimisel;

46. palub nõukogul ja komisjonil uurida võimalusi ja meetodeid kasutada sanktsioonidega karistatavate ametiasutuste külmutatud sissetulekuid konstruktiivselt, näiteks eraldades need arengueesmärkidele;

47. märgib, et relvaembargod on sanktsioonivorm, mis on mõeldud relva- ja sõjatehnikavoogude peatamiseks konfliktipiirkondadesse või režiimidele, kes võivad neid tõenäoliselt kasutada siserepressioonideks või välisriigi ründamiseks, nagu on märgitud relvaekspordi toimimisjuhendis;

48. nõuab liikmesriikide ja komisjoni kooskõlastatud koostööd ELi relvaembargode, mida kohaldab iga liikmesriik, rakendamisel;

49. palub liikmesriikidel relvaekspordi osas vastu võtta ühine seisukoht, mis muudab praeguse relvaekspordi toimimisjuhendi õiguslikult siduvaks;

50. nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid jätkaksid tööd ÜRO järelevalve ja jõustamisvolituste parandamiseks, ja toetab seisukohta, et tuleks asutada alaline ÜRO töörühm „konfliktikaupade” kaubanduse ja nendega seotud sanktsioonide kehtestamise väärtuse hindamiseks;

51. tuletab meelde, et sissesõidupiirangud (reisikeelud, viisakeelud) on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas, millega kaasneb musta nimekirja kantud inimestele või valitsusevälistele üksustele keeld osaleda ELi ametlikel kohtumistel ja ka isiklikel põhjustel ELi reisimise keeld;

52. märgib murega, et liikmesriikide ühinemine ELi viisakeeldudega ei ole olnud optimaalne; palub liikmesriikidel reisipiirangute kehtestamises vastu võtta kooskõlastatud lähenemisviis ja asjaomased erandiklauslid;

Inimõiguste järgimine terrorismivastases võitluses sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel

53. võtab arvesse tõsiasja, et ELi autonoomsed terrorismivastased sanktsioonid ja ÜRO Julgeolekunõukogu terrorismivastaste sanktsioonide rakendamine ELi poolt on mõlemad mitmel korral esimese astme kohtusse ja Euroopa Kohtusse kaevatud;

54. tuletab meelde ELi liikmesriikide kohustust koostada sanktsioonid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 2, milles nõutakse, et liit austab põhiõigusi, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga ja nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest põhiseaduslikest tavadest; rõhutab, et praegune musta nimekirja kandmise kord on nii ELi kui ka ÜRO tasandil õiguskindluse ja õiguskaitsevahendite poolest puudulik;

55. palub nõukogul ja komisjonil toetada kehtivat musta nimekirja kandmise ja nimekirjast kustutamise korda, et austada ELi kodanike protsessuaalseid ja esmaseid inimõigusi, eriti isiku õigust elule, vabadusele ja turvalisusele; palub samuti ELi liikmesriikidel propageerida sellist läbivaatamist ÜRO mehhanismides, et tagada põhiõiguste austamine terrorismivastases võitluses sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel;

56. on seisukohal, et Lissaboni lepinguga sisseviidav Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 75 on võimalus, mida Euroopa Parlament peab kasutama praeguses praktikas puuduste kõrvaldamiseks ja toetab kõiki käimasolevaid parlamendi töid, mis kavatsetakse võtta 2009. aasta õigusloomeprogrammi päevakorda;

57. kahetseb, et ükski kohtuorgan ei ole volitatud hindama musta nimekirja kandmise korra õigsust, arvestades et musta nimekirja kandmise aluseks olevad tõendid põhinevad peamiselt salateenistuste käsutuses oleval teabel, mis ipso facto tegutsevad salaja; on samas seisukohal, et niisugune põhjalik tegutsemisvabadus ei peaks muutuma karistamatuseks rahvusvahelise õiguse rikkumise korral; palub sellega seoses ELi liikmesriikidel tagada tõhus parlamentaarne kontroll salateenistuste töö üle; peab seoses sellega vajalikuks kaasata Euroopa Parlament juba toimivasse liikmesriikide luureorganite järelevalvekomiteede konverentsi töösse;

58. kinnitab samas, et terrorismivastaste nimekirjade süsteem on eeldusel, et ta järgib kõige hiljutisemaid Euroopa Kohtu otsuseid, tõhus vahend ja üks Euroopa Liidu terrorismivastase poliitika tugisammastest;

59. rõhutab, et terrorism ohustab turvalisust ja vabadust ning nõuab seetõttu, et nõukogu vaataks läbi ja täiendaks terroriorganisatsioonide nimekirja, võttes arvesse nende tegevust kõigil kontinentidel;

Sidusa sanktsioonipoliitika kohaldamine

60. märgib, et EL on alati propageerinud positiivset lähenemisviisi sanktsioonide kasutamisele, eesmärgiga stimuleerida muutust; rõhutab, et on oluline eelistada üldist integreeritud tegutsemist samal ajal survet ja stiimuleid ühendavas strateegias;

61. on seisukohal, et avatuse strateegia ja sanktsioonipoliitika ei ole vastastikku välistavad; on seetõttu arvamusel, et ELi sanktsioonipoliitika võib aidata parandada inimõiguste tunnustamist karistatavas riigis, kui see vaadatakse läbi selge eesmärgiga kehtestada positiivsete meetmete poliitika; selles suhtes märgib 2007. aasta novembrist 2008. aasta aprillini Usbekistani suhtes kehtestatud sanktsioonitsüklit: jätkates aasta vältel Andijani tapatalgutes juurdluse läbiviimise ja inimõiguste austamise algkriteeriumide täitmata jätmise eest kehtestatud sanktsioone, otsustas nõukogu viisakeelu peatada, jättes Usbekistani režiimile kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks, vastasel korral taastatakse automaatselt viisakeeld; märgib, et lubaduste ja sanktsioonide kooslus andis mõningaid positiivseid tulemusi tänu võimalikule sanktsioonide automaatsele taastamisele ja täpsete tingimuste määratlemisele; rõhutab, et neid tingimusi peab olema võimalik täita piiratud aja jooksul ja need peavad olema üldise sanktsioonirežiimi seisukohast asjakohased; kahetseb samas, et seni ei ole ilmnenud märkimisväärseid positiivseid arenguid ja et jätkuvalt ei toimu Usbekistani valitsusega koostööd;

62. nõuab tungivalt, et sanktsioone saadaksid laiaulatusliku strateegia raames süstemaatiliselt tugevdatud positiivsed meetmed kodanikuühiskonna, inimõiguste kaitsjate ja igat liiki inimõigusi ja demokraatiat edendavate projektide toetamiseks; nõuab, et teemaprogrammid ja -vahendid (Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus (EIDHR), valitsusvälised osalejad, inimestesse investeerimine), aitaksid selle eesmärgi saavutamisele täiel määral kaasa;

63. palub nõukogul ja komisjonil kasutada Lissaboni lepingu ratifitseerimisega ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomisega antud võimalust, et tagada Euroopa välisteenistuse eri vahendite sidususe optimeerimine veelgi tõhusama sanktsioonipoliitika põhitegurina;

Soovitused seoses EL institutsioonide ja liikmesriikidega

64. palub komisjonil ja nõukogul viia läbi ELi sanktsioonipoliitika igakülgne ja põhjalik hindamine, et määrata kindlaks, millist mõju see avaldab ning milliseid meetmeid tuleks selle tugevdamiseks võtta; nõuab, et komisjon ja nõukogu esitaksid nimetatud meetmete programmi; kutsub komisjoni ja nõukogu üles hindama sanktsioonide mõju kõnealuste riikide arengupoliitikale ja ELi kaubanduspoliitikale;

65. kutsub komisjoni üles tagama, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi arenguabi strateegiad oleks kooskõlas kehtivate sanktsioonide ning inimõiguste dialoogidega; kutsub komisjoni üles tagama, et üldise eelarvetoetuse tingimused, kaasa arvatud nn aastatuhande arengueesmärkide lepingud oleks selgelt seotud inimõiguste ja demokraatia kriteeriumidega;

66. palub nõukogul ja komisjonil ära kasutada võimalus, mille annab Lissaboni lepingu ratifitseerimine, ametisse määratud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – kes on samal ajal komisjoni aseesimees ja välisministrite nõukogu esimees – ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomine selleks, et teha ELi välismeetmed sidusamaks ja järjekindlamaks, parandada kehtestatud sanktsioonide kohtades kohapeal tegutsevate asjaomaste ELi teenistuste ekspertteadmisi ja tugevdada eri teenistuste koostööd;

67. samal ajal nõuab piiravate meetmete sidusama ja tõhusama rakendamise tagamiseks liikmesriikide pädevate asutuste ja komisjon tihedamat koostööd;

68. palub ühtlasi liikmesriikidel, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, püüda süstemaatiliselt saavutada Euroopa Liidu antud sanktsioonide rahvusvaheline ulatus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 19;

69. kutsub liikmesriike üles ÜRO Julgeolekunõukogus töötades mitte rikkuma kohustusi, mis nad on muu hulgas võtnud inimõiguste austamise osas, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni raames;

70. kohustab parlamendi organeid, eelkõige alalisi ja ajutisi delegatsioone, kasutama oma kontakte sanktsioone mittekohaldatavate riikide parlamentidega, et suurendada arusaamist asjaomase piirkonna suhtes kehtivatest ELi sanktsioonirežiimidest ja uurida kooskõlastatud tegevuse võimalusi inimõiguste edendamiseks;

71. on seisukohal, et sanktsioonipoliitika õiguspärasust, mis on ÜVJP juhtiv ja tundlik element, tuleb kindlustada Euroopa Parlamendi kaasamisega kõikidesse menetlusetappidesse, ja seda kooskõlas ELi lepingu artikliga 21, eriti sanktsioonide kavandamisel ja rakendamisel komisjoni ja nõukoguga süstemaatilise konsulteerimise vormis ja nende aruannete abil; on samuti seisukohal, et parlament peaks osalema kontrollis, et need, kelle suhtes sanktsioone kasutatakse, saaksid teavet kriteeriumide täitmise kohta; teeb oma inimõiguste allkomisjonile ülesandeks süstematiseerida ja kontrollida tööd selles valdkonnas kõikide sanktsioonide osas, mille eesmärgid ja võrdluskriteeriumid puudutavad inimõiguseid;

72. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.
[2] EÜT C 320, 28.10.1996, lk 261.
[3] EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.
[4] ELT L 209, 11.8.2005, lk 27.
[5] Nõukogu dok 5603/04.
[6] Nõukogu dok 10198/1/04.
[7] Nõukogu dok 15114/05.
[8] Nõukogu dok 11679/07.
[9] EÜT L 322, 12.12.1996, lk 1.
[10] EÜT L 344, 28.12.2001, lk 90.
[11] EÜT L 344, 28.12.2001, lk 93.
[12] EÜT L 344, 28.12.2001, lk 70.
[13] EÜT L 139, 29.5.2002, lk 4.
[14] EÜT L 139, 29.5.2002, lk 9.
[15] ELT L 88, 29.3.2007, lk 58.
[16] ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147.
[17] ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.
[18] EÜT C 292, 8.11.1982, lk 13.
[19] AKV-EL 3201/A/01/lõplik, EÜT C 78, 2.4.2002, lk 32.
[20] Vastu võetud tekst, P6_TA (2007)0381.
[21] EÜT C 306, 17.12.2007, lk 1.
[22] ARTIKKEL 96
Olulised osad: nõustamismenetlus ja sobivad meetmed seoses inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigiga
1. Käesolevas artiklis tähendab mõiste „lepinguosalised” ühelt poolt ühendust ja Euroopa Liidu liikmesriike ning teiselt poolt iga üksikut AKV riiki.
2.(a) Kui lepinguosaliste vahel toimuvast korrapärasest poliitilisest dialoogist hoolimata üks lepinguosaline leiab, et teine ei ole täitnud kohustust, mis tuleneb artikli 9 lõikes 2 osutatud inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi austamisest, esitab ta (välja arvatud eriti pakilised juhud) teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule asjakohase teabe, mida on vaja olukorra põhjalikuks uurimiseks, et leida lepinguosalistele vastuvõetav lahendus. Selleks kutsub ta teist lepinguosalist nõu pidama meetmete üle, mida asjaomane lepinguosaline on võtnud või kavatseb võtta olukorra parandamiseks.
Nõu peetakse sellisel tasandil ja sellises vormis, mida peetakse lahenduse leidmiseks kõige sobivamaks. Nõupidamine algab hiljemalt 15 päeva pärast kutset ja kestab vastastikku kokkulepitud aja, sõltuvalt kohustuse rikkumise laadist ja raskusest. Igal juhul ei peeta nõu kauem kui 60 päeva.
Kui nõupidamisel ei jõuta mõlemale lepinguosalisele vastuvõetava lahenduseni või nõupidamisest keeldutakse või kui juhtum on eriti pakiline, võib võtta sobivaid meetmeid. Need meetmed tühistatakse niipea, kui nende võtmise põhjused on kõrvaldatud.
(b) Mõiste „eriti pakilised juhud” tähendab erandjuhtumeid, mil mõnda artikli 9 lõikes 2 osutatud olulist osa on tõsiselt ja jämedalt rikutud ja kui juhtumid nõuavad viivitamatut tegutsemist.
Eriti pakiliste juhtude menetlust rakendav lepinguosaline teatab sellest eraldi teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule, välja arvatud juhul, kui tal ei jää selleks aega.
(c) Käesolevas artiklis osutatud „sobivad meetmed” on meetmed, mida võetakse rahvusvahelise õiguse kohaselt ja mis on võrdelised rikkumisega. Kõnealuste meetmete väljavalimisel tuleb esmatähtsaks pidada neid, mis segavad käesoleva lepingu toimimist kõige vähem. Lepingu peatamine on äärmuslik abinõu.
Meetmetest, mida võetakse eriti pakilistel juhtudel, teatatakse viivitamata teisele lepinguosalisele ja ministrite nõukogule. Asjaomase lepinguosalise taotlusel võib seejärel hakata nõu pidama, et olukorda põhjalikult uurida ja võimaluse korral leida lahendus. Nõu peetakse punkti a teises ja kolmandas lõigus ettenähtud korras.
[23] ELT L 50, 20.2.2004, lk 66.
[24] ELT L 43, 19.2.2008, lk 39.
[25] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005 direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L, 309, 25.11.2005, lk 15).

Euroopa Liit kohaldab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames piiravaid meetmed, niinimetatud sanktsioone, mille eesmärk on tagada ÜVJP eesmärkide täitmine, eelkõige inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi austamine[1]. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu võib kehtestada sanktsioone olukordades, mida ta peab rahu ja rahvusvahelist stabiilsust ohustavaiks. EL võib sõltumatult otsustada rakendada oma sanktsioonipoliitika ulatuslikumate eesmärkide teenistusse. Praktika näitab, et ta teeb seda, ehkki üldiselt (aga mitte ammendavalt) kohaldab ta autonoomseid sanktsioone, kui ei ole asjakohane, et julgeolekunõukogu tegutseks või kui ta ei suuda tegutseda.

Sanktsioonid on ÜVJP, ja täpsemini ÜRO inimõiguste poliitika lahutamatu vahend. Nimelt, kui tänaseni ei ole normatiivset ja ametlikku sanktsioonide definitsiooni ÜVJP raames, siis võib öelda, et need piiravad meetmed on diplomaatiline või majanduslik vahend, millega püütakse esile kutsuda muutust sellises tegevuses või poliitikas nagu rahvusvahelise õiguse või inimõiguste rikkumine, või õigusriigile või demokraatlikele põhimõtetele mittevastav poliitika”[2].

Oodata tuli 2003. aastani ja dokumentide „Suunised piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise kohta EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames” ja „Piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid” avaldamist 2004. aasta juunis selleks, et üksnes termin „sanktsioon” ilmuks ametlikus tekstis ettevaatlikumate terminite „piiravad” või „negatiivsed” meetmed kõrval.

Kuigi „autonoomseid” sanktsioone, see tähendab Euroopa Liidu sanktsioone ÜRO mandaadi puudumisel hakati kehtestama 20 aastat tagasi, on need suhteliselt tundmatu vahend, ja tuleb tõdeda, et selle tõhususe suhtes valitseb teatav skeptilisus ja kasutamise suhtes teatud vastumeelsus.

Sanktsioonipoliitika tõhusus, selle negatiivsed kõrvalmõjud tekitavad täna vaidlusi (elanike kannatused liiga ulatuslike, embargo tüüpi (Iraak) sanktsioonide tagajärjel, kriminaalsed rühmitused, teatavate toodete musta turu (Birma) soodustamine, inimõiguste rikkumise oht „musta nimekirja kandmisel”). Samamoodi kriitika meetmete kasutamise suhtes „kahes kaalus” olenevalt partneri strateegilisest tähtsusest (Venemaa), poliitilistest erimeelsustest nõukogus (Iisrael, Kuuba) või olenevalt meetmete geograafilisest asukohast vähendavad nende usaldusväärsust. Kuigi kriitika on põhjendatud, ei või see olla argumendiks sellest vahendist lihtsalt loobumiseks, aga seda tuleb arvesse võtta meetmete parandamiseks. Käesoleva raporti eesmärk on teha soovitused läbipaistva, sidusa ja tõhusa sanktsioonipoliitika kohta.

Euroopa Liit on vaieldamatult „soft power” (leebe võim), mis tahtlikult edendab lähenemisviisi, kus sanktsioonide ja stiimulite vahelised sammud on tihedalt seotud liidu püüdluses piitsa ja prääniku võtteid ühendada. Agnoletto raportis inimõiguste ja demokraatiaklauslite kohta Euroopa Liidu lepingutes ning Valenciano raportis inimõigusalaste dialoogide ja nõupidamiste mõju kohta kolmandate riikide inimõiguste olukorrale on ELi poliitika neid aspekte juba käsitletud ning näidatud nende vahendite kogu potentsiaali eesmärgi täitmiseks. Kuigi sanktsioone ÜVJP raames ei tohi segi ajada inimõiguste klauslit sisaldavate kahepoolsete lepingute peatamisega, peavad need samamoodi nagu inimõiguste klauslid ja lepingud kuuluma ulatuslikumasse ja ühtsemasse inimõiguste strateegiasse riikides, kelle vastu sanktsioonid on suunatud. Need ei ole näiteks tõhusad, kui nendega ei käi kaasas positiivsed meetmed kodanikuühiskonna ja mõistliku, tasakaalustatud ja selge avatuse suhtes poliitilisele dialoogile asjaomaste režiimidega.

EL peaks jätkama oma arukate, sihipäraste sanktsioonipoliitikat, mis on spetsiaalsel igale olukorrale kohandatud ja mõeldud maksimaalse mõju avaldamiseks nendele, kelle käitumist EL tahab mõjutada, minimeerides samas „humanitaarseid tagajärgi” või kahjulikke tagajärgi inimestele, kelle vastu sanktsioonid ei ole suunatud, või naaberriikidele. Lisaks on sanktsioonide kohaldamisel vaja selgeid, asjakohaseid ja tingimuslikke võrdluskriteeriume, sest ainult need annavad realistliku ja erapooletu ülevaate olukorrast kõnealuses riigis ja on igakülgseks eesmärgiks, mille riik peab saavutama. Selles suhtes peaks EL tegema tööd oma sanktsioonidealase asjatundlikkuse parandamiseks, koostöö parandamiseks ja kooskõlastamiseks ÜROga ning vastu võtma süstemaatilise sanktsioonide läbivaatamise süsteemi näidismudeli, mis tagaks sanktsioonide optimaalse kasutuse.

Sellega seoses on peamine kavandada sanktsioonipoliitika täiesti sidusalt humanitaar- ja inimõigustealaste kohustustega. „Musta nimekirja kandmine” tuleks läbi vaadata selleks, et pakkuda õiguskindlust ja sobivaid õiguskaitsevahendeid.

Praegune ELi sanktsioonipoliitika kannatab ilmselgelt liigse ad-hocismi all. Sanktsioone tuleks pidada ja käsitada igakülgse välispoliitika osana, mis hõlmab poliitilist arvamustevahetust, inimõigustealaseid dialooge ja nõupidamisi. Seega on ülim aeg Euroopa sanktsioonipoliitika ja -tavade läbi vaatamiseks ja sanktsioonivahendi kohandamiseks uute julgeolekuoludega, jätmata arvesse võtmata inimõiguste aspekte ja sellest poliitikast tingitud potentsiaalseid rikkumisi.

[1] ELi lepingu artikkel 11.
[2] Euroopa Komisjoni veebisait, http://ec.europa.eu/external_suhted/ÜVJP/sanctions/index_fr.htm

väliskomisjonile

hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonide osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas
(2008/2031(INI))

Arvamuse koostaja: Henri Weber

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. on seisukohal, et sanktsioonide rakendamine on oluline poliitiline abinõu inimõiguste ja demokraatia põhimõtete tõsise rikkumise korral, kui valitsused ei näita pühendumust dialoogile rahvusvahelise üldsusega ning kõik teised meetmed on ebaõnnestunud; on seisukohal, et arvestades võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid, tuleks sanktsioone rakendada üksnes siis, kui kõik muud leebemad mõjutusvahendid on osutunud ebatõhusateks;

2. rõhutab tõsiasja, et riikides, kus kehtivad Euroopa Liidu piiravad meetmed, peab humanitaarabi andmine toimuma ranges vastavuses humanitaarabi käsitleva ELi konsensuse heaks kiidetud humanitaarabi põhimõtetega (st inimlikkuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtetega);

3. kohustab parlamendi organeid, eelkõige alalisi ja ajutisi delegatsioone, kasutama oma kontakte sanktsioone mittekohaldatavate riikide parlamentidega, et suurendada arusaamist asjaomase piirkonna suhtes kehtivatest ELi sanktsioonirežiimidest ja uurida kooskõlastatud tegevuse võimalusi inimõiguste edendamiseks;

4. toetab Euroopa Liidu hiljutist keskendumist sihipärastele sanktsioonidele, sealhulgas eelkõige viisakeeldudele, relvaembargodele ja vahendite külmutamisele, mis aitavad minimeerida negatiivseid mõjusid humanitaarolukorrale ja arengule; rõhutab, et nõukogu ja komisjon peaks sihipäraste sanktsioonide tõhususe tagamiseks alati kaaluma nende rakendamist ka asjaomaste isikute lähedaste perekonnaliikmete suhtes; kõigil juhtudel peab olema tagatud õigus õigusemõistmisele;

5. usub, et majanduslikud ja poliitilised stiimulid, kaasa arvatud kehtivate sanktsioonide tühistamine, on olulised vahendid muutuste esilekutsumisel, kuna nende abil on kohalikel kodanikuühiskondadel võimalik avaldada survet oma valitsustele; rõhutab, et stiimuleid tuleb nagu sanktsioonegi rakendada läbipaistvalt, seotult selgete näitajatega, ja hästi kajastada nii asjaomases riigis kui väljaspool;

6. on seisukohal, et sanktsioonid on tõhusamad, kui riigis, mille suhtes sanktsioone kohaldatakse, on muutuste protsessi toetamas demokraatlik opositsioon / kodanikuühiskond;

7. nõuab Euroopa Parlamendile aktiivset rolli sanktsioonide ja stiimulite poliitika väljatöötamises, rakendamises ning järelevalves;

8. rõhutab inimõiguste ja demokraatia klauslite tähtsust ELi lepingutes ning on seisukohal, et neid klausleid tuleks kasutada ühtsemalt ja järjekindlamalt; toetab Cotonou lepinguga loodud menetluslikku mudelilt inimõiguste ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtete tõsistele rikkumistele reageerimiseks; usub, et intensiivse poliitilise dialoogi süsteem (Cotonou lepingu artikkel 8) ning konsultatsioonid (artikkel 96) enne ja pärast asjakohaste meetmete võtmist on mitmel juhul osutunud edukateks olukorra parandamise vahenditeks;

9. kahetseb, et EL ja selle liikmesriigid ei ole sanktsioone järjekindlalt kasutanud; usub, et usaldusväärsuse säilitamiseks ja topeltstandardite kasutamise süüdistuste vältimiseks peab EL olema suuteline õigustama sanktsioonide kohaldamist või kohaldamata jätmist, lähtudes peamiselt inimõigustest ja mõjuvusega seotud argumentidest;

10. kutsub nõukogu ja komisjoni üles määratlema parlamendiga tihedalt konsulteerides sanktsioonide ühtset poliitilist strateegiat; usub, et see strateegia peab ühtlasi looma põhimõtted ja korra, mis tagaks, et asjaomastes riikides arvestatakse kodanikuühiskonna ning demokraatliku opositsiooni seisukohtadega; rõhutab, et sellest strateegiast lähtuvalt peab iga konkreetset juhtumit enne meetmete võtmist asjaolude ja tõenäolise mõju osas analüüsima; on seisukohal, et strateegia peaks ette nägema ka ohuolukorras tegutsemise korra, mida rakendatakse erandolukordades, kui on vaja, et EL astuks viivitamata samme, millel on ettearvatavalt positiivsed tulemused; märgib, et sanktsioonid on tõhusamad, kui neid rakendatakse vastuseks konkreetsetele, äkki toimunud sündmustele eesmärgiga on panna karistatav riik võtma konkreetseid, tuntavaid meetmeid;

11. rõhutab, et nõukogu ja komisjon peavad investeerima sanktsioonide kavandamisele eelneva analüüsi tegemisse ning sanktsioonide ja nende tõhususe hindamisse piisavalt aega ja vahendeid, kaasates inimõigustele spetsialiseeruvat personali;

12. soovitab sanktsioonide komiteede ja ekspertide rühmade loomist, et jälgida ELi sanktsioonide kohaldamist, mis edendaks ELi poliitika läbipaistvust ja järjekindlust; lisaks kutsub nõukogu ja komisjoni üles algatama ÜRO sanktsioonirežiimi tugevdamist vastavalt eespool kirjeldatule;

13. kutsub komisjoni üles tagama, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi arenguabi strateegiad oleks kooskõlas kehtivate sanktsioonide ning inimõiguste dialoogidega; kutsub komisjoni üles tagama, et üldise eelarvetoetuse tingimused, kaasa arvatud nn aastatuhande arengueesmärkide lepingud oleks selgelt seotud inimõiguste ja demokraatia kriteeriumidega;

14. rõhutab, et kõik majandussanktsioonid tuleks esmalt ja peamiselt suunata nendesse valdkondadesse, mis ei ole tööjõumahukad ning on piiratud tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, mis on olulised nii majandusarengu kui tulude ümberjaotamise seisukohalt.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

väliskomisjonile

kaubandussanktsioonide kasutamise kohta ELi inimõigusmeetmetes ja –poliitikas
(2008/2031(INI))

Arvamuse koostaja: Vittorio Agnoletto

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. on seisukohal, et inimõigused on nõukogu poolt komisjonile kaubandusläbirääkimiste pidamiseks antava mandaadi lahutamatuks osaks ning nimetatud mandaadi ulatuse kindlaksmääramise protsessi tuleb alati kaasata ka Euroopa Parlament, eriti arvestades asjaolu, et Euroopa Liidul on inimõiguste ja demokraatia edendamisel maailmas juhtiv roll, ning arvestades, et poliitilised ja majanduslikud sanktsioonid on oluliseks abinõuks nende riikide suhtes, kus inimõigusi jalge alla tallatakse;

2. palub komisjonil hoida parlamenti pidevalt kursis sellega, kuidas kehtestatud sanktsioonid eesmärkide saavutamist mõjutavad, ning esitada ettepanekuid võimalike muudatuste kohta, arvestades olukorra arengut asjaomases riigis;

3. usub, et on ülimalt oluline kaasata Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) siduvad põhilised tööõigused igasse tulevasse vabakaubanduslepingusse Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel;

4. märgib, et üksnes kaubanduslikud sanktsioonid on osutunud enamikul juhtudel väga ebatõhusaks, eriti kui neid ei ole kehtestatud kogu maailmas ja ÜRO egiidi all, ning need kahjustavad tsiviilelanikkonda rohkem kui nende riikide valitsusi, mille suhtes sanktsioonid on kehtestatud;

5. peab ILO põhikonventsioonide, ÜRO mittediskrimineerimise konventsioonide ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni (CEDAW) ratifitseerimist kaubanduspartnerite poolt inimõiguste klausli oluliseks osaks ja kolmandate riikidega kaubanduslepingute sõlmimise eeltingimiseks;

6. palub nõukogul ja komisjonil koostada selge analüüs selle kohta, kui tõhusaks on osutunud juba kehtestatud sanktsioonid ja missugust mõju need ELi kaubandussuhetele avaldavad;

7. on seisukohal, et kaubandussanktsioonid, mida Euroopa Liit rakendab, ei tohiks tabada ühtviisi kogu ühiskonda, vaid need tuleb suunata eelkõige inimõiguste rikkumisi ja demokraatia kahjustamist otseselt või kaudselt mõjutavate isikute ning era- ja/või riiklike ettevõtjate finantshuvide vastu, nii et need ei tabaks elanikkonda ja eriti sektoreid, mis võimaldavad riigi vaeseimatel elanikel elatist teenida;

8. on seisukohal, et sanktsioonid peaksid olema suunatud ka neile majandussektoritele, mis on inimõigusi rikkuvate valitsuste jaoks strateegiliseks tuluallikaks, võimaldades valitsusel võimul püsida;

9. on seisukohal, et kui langetatakse sanktsioone puudutavaid otsuseid, peaksid ELi organid enne sanktsioonide kehtestamist ja sanktsioonide tõhususe hindamise ajal tegema tihedat koostööd asjaomase riigi kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega;

10. on seisukohal, et sanktsioonide kohaldamine ja hindamine Euroopa Liidu poolt inimõiguste rikkumiste eest peaks põhimõtteliselt domineerima mis tahes kahju üle, mis tuleneb nende kohaldamisest Euroopa Liidu ja selle kodanike kaubandushuvide kaitseks;

11. on seisukohal, et kuna sanktsioonidel on inimõiguste toetamisel väga oluline sümboolne roll (sest nad on seotud konkreetsete, kindlate jõhkrate inimõiguste rikkumistega), ei tohiks neid tühistada enne, kui nende kehtestamise põhjus on kadunud, sõltumata nende mõjust Euroopa Liidu kaubandushuvidele;

12. on seisukohal, et kui hindamisaruandes öeldakse, et kehtestatud sanktsioonidel ei ole soovitud mõju, tuleks sanktsioonide iseloomu muuta (näiteks üldistest konkreetselt suunatuks);

13. nõuab inimõiguste- ja demokraatiaklausli laiendamist kõigile uutele Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitavatele lepingutele, sõltumata sellest, kas tegu on tööstus- või arenguriikidega, ning selle lisamist eelkõige kaubandus- ja sektoripõhistele lepingutele;

14. on seisukohal, et koos kaubandussanktsioonidega nende täpses tähenduses tuleks kasutada veel järgmisi sanktsioneerimismeetodeid, mis ei ole otseselt kaubandussanktsioonid, nagu otselendude peatamine, konkreetsed embargod (näiteks relvaimpordile), Euroopa Liitu sisenemise keeld, finantspiirangud, diplomaatilised noodid, kultuuri- ja spordiürituste boikoteerimine jne; rõhutab lisaks, et eranditult kõik liikmesriigid peavad kehtestatud sanktsioone toetama;

15. kiidab heaks asjaolu, et ELi üldine soodustuste süsteem (GSP) näeb ette täiendavad soodustused riikidele, kes on ratifitseerinud ja rakendanud inim- ja tööõigusi, keskkonnakaitset ja head valitsemistava käsitlevaid konventsioone; rõhutab samuti, et GSP näeb ette selliste soodustuste kaotamise nende riikide jaoks, kes selliseid konventsioone ei rakenda;

16. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ei pakuks vabakaubanduslepinguid ja/või assotsiatsioonilepinguid – isegi mitte inimõiguste klauslitega – nende riikide valitsustele, kus pannakse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel toime massilisi inimõiguste rikkumisi;

17. palub komisjonil jälgida kaubandussanktsioonide, nende kohaldamisel kasutatavate kriteeriumite ning nende peatamise tõhusust, anda teavet saadud tulemuste kohta ning esitada ettepanek järjepidevama strateegia kohta sanktsioonide kehtestamiseks riikidele, kus rikutakse inimõigusi, eesmärgiga ühest küljest vähendada ad hoc alusel kehtestatud sanktsioonide mis tahes kahjustavat mõju, ning teisest küljest suurendada sanktsioonide tõhusust nii, et nende sobilikkus tuleks esile asjaomase riigi olukorra üksikasjalisest ja süsteemsest analüüsist;

18. palub komisjonil hinnata, kas sanktsioonid tabavad neid, kes on vastutavad, ning kas valitud ajalised raamid on sobivad;

19. nõuab, et juhul, kui sanktsioon on kehtestatud arenguriigile, kes saab Euroopa Liidult arenguriikidele antavat abi, tuleb põhimõtteliselt eelistada nn arukaid, konkreetselt suunatud sanktsioone üldistele sanktsioonidele, mis oleks loogiliselt võttes arenguabiga vastuolus;

20. kutsub komisjoni ja nõukogu üles hindama sanktsioonide mõju kõnealuste riikide arengupoliitikale ja ELi kaubanduspoliitikale;

21. nõuab, et sanktsioonide hindamisel võetaks arvesse ka teiste organite ja riikide poolt kehtestatud sanktsioone, eriti Ameerika Ühendriikide ja nende riikide poolt, kes asjaomase riigiga kõige sagedamini kauplevad;

22. kutsub komisjoni üles alustama läbirääkimisi riikidega, kes tegutsevad nii, et see vähendab Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonide mõju riigis, millele sanktsioonid on kehtestatud;

23. palub, et komisjoni teeks asjaomases piirkonnas sanktsioonide jõustamise eesmärgil pidevat koostööd selle riigi naaberriikidega, millele sanktsioonid on kehtestatud, nii sanktsioonide liigi kavandamisel kui ka nende rakendamisel, samuti siis, kui hinnatakse sanktsioonide tõhusust ja nende mõju kogu piirkonna kaubanduspoliitikale laiemalt.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Thijs Berman, Josep Borrell Fontelles, Danutė Budreikaitė, Marie-Arlette Carlotti, Corina Creţu, Nirj Deva, Fernando Fernández Martín, Alain Hutchinson, Filip Kaczmarek, Glenys Kinnock, Maria Martens, Gay Mitchell, José Javier Pomés Ruiz, Horst Posdorf, José Ribeiro e Castro, Frithjof Schmidt, Feleknas Uca, Johan Van Hecke, Jan Zahradil, Mauro Zani

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Miguel Angel Martínez Martínez, Manolis Mavrommatis, Mihaela Popa, Renate Weber

Õigusteave - Privaatsuspoliitika