RAPORT Parlamendi tööaasta 2007 jooksul toimunud petitsioonikomisjoni arutelud
10.9.2008 - (2008/2028(INI))
Petitsioonikomisjon
Raportöör: David Hammerstein
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
parlamendi tööaasta 2007 jooksul toimunud petitsioonikomisjoni arutelude kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone petitsioonikomisjoni arutelude kohta, eriti 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni petitsioonikomisjoni poolt Andaluusia, Valencia ja Madridi piirkonnas korraldatud uurimismissiooni tulemuste kohta[1];
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 21 ja 194;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45 ja artikli 192 lõiget 6;
– võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A6‑0366/2008),
A. arvestades, et petitsiooniprotsess on erakordselt oluline, võimaldades üksikisikutel juhtida Euroopa Parlamendi tähelepanu teatavatele liidu tegevusvaldkondades esinevatele probleemidele, mis neile otseselt muret valmistavad;
B. arvestades, et petitsioonikomisjon peaks alati püüdma parandada oma tulemuslikkust, et paremini teenida ELi kodanikke ja täita nende ootusi;
C. arvestades asjaoluga, et vaatamata liidu poliitika ja struktuuride märkimisväärsele arengule kõnealuse aja jooksul näevad kodanikud sageli liidu poliitika ja programmide kohaldamisel palju puudusi, kuna need mõjutavad neid otseselt;
D. arvestades, et vastavalt EÜ asutamislepingule on ELi kodanikel õigus esitada Euroopa Parlamendile petitsioone, kuid nad võivad saata oma kaebused ka teistele ELi institutsioonidele või asutustele, eelkõige komisjonile;
E. arvestades, et on väga oluline levitada riikide tasandil teavet õiguse kohta pöörduda petitsiooniga parlamendi poole, et äratada üldsuse huvi selle õiguse vastu ning eriti selleks, et vältida segadust kaebuste esitamise menetluste osas;
F. arvestades, et liikmesriigid peavad kohaldama ühenduse määruseid ja direktiive ning selle kohustuse võivad nad delegeerida piirkondlikele või kohalikele poliitilistele ametivõimudele, tulenevalt liikmesriigi enda põhiseaduslikust korrast;
G. arvestades, et parlamendil on seaduslik õigus teostada liidu poliitika üle demokraatlikku järelevalvet ja kontrolli, pidades meeles olulist subsidiaarsuse põhimõtet, et tagada liidu õigusaktide nõuetekohane rakendamine ja nendest arusaamine ning et õigusaktidega täidetakse seda eesmärki, milleks liidu pädevad institutsioonid need välja töötasid, mille üle nad arutasid ja mille nimel vastu võtsid;
H. arvestades, et ELi kodanikud ja elanikud võivad kõnealuses tegevuses aktiivselt osaleda, teostades oma õigust esitada parlamendile petitsioone, teades, et nende muredega tegeleb ja neid uurib vastutav komisjon ning neile antakse sobiv vastus;
I. arvestades, et kehtivad asutamislepingud sisaldavad juba kohustust austada Euroopa ühiskonna aluspõhimõtteid, inimväärikust, vabadust, demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi, võrdõiguslikkust ja vähemuste õigusi, ning arvestades, et uue Euroopa Liidu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga tugevdatakse seda veelgi, kuna need hõlmavad põhiõiguste hartat, neis sätestatakse Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning nendega kehtestatakse õiguslik alus kodanike seadusandlikele algatustele ja ELi institutsioonide haldusõiguse nõuetekohane süsteem;
J. arvestades, et Euroopa Liidu asutamislepingu artiklis 7 sätestatakse menetlused, mille kohaselt saab liit võtta meetmeid liikmesriigi tõsiste ja pidevate liidu nende põhimõtete rikkumiste vastu, millele liit on rajatud, ja mis on sätestatud nimetatud asutamislepingu artiklis 6;
K. tuletades sellega seoses meelde, et Euroopa kodanikud esitavad parlamendile sageli petitsioone hüvitise saamise eesmärgil, kui nad tunnevad, et rikuti õigusi, mida tunnustatakse asutamislepingutes ning juhtudel, kui nende arvates on õiguskaitsevahendid sobimatud, ebapraktilised, liiga aeganõudvad või – nagu sageli juhtub – kallid;
L. arvestades, et petitsioonikomisjonil kui asjaomasel komisjonil on kohustus konkreetsele petitsioonile mitte ainult vastata, vaid püüda leida ka toimivad lahendused petitsiooni esitaja väljendatud muredele mõistliku aja jooksul, ja arvestades, et see on petitsioonikomisjoni töö põhiline eesmärk;
M. arvestades, et petitsiooni esitajate muredele leitakse tavaliselt lahendused lojaalse koostöö tulemusel ühelt poolt petitsioonikomisjoni ja teiselt poolt Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, kes kõik koos pakuvad kohtuväliseid heastamisvahendeid;
N. arvestades siiski, et liikmesriigid ja piirkondlikud või kohalikud ametiasutused ei ilmuta alati selget tahet leida petitsiooni esitajate tõstatatud probleemidele praktilisi lahendusi;
O. arvestades ka seda, et kuigi petitsiooni esitajate väited ei ole alati põhjendatud, on petitsiooni esitajatel õigus oodata vastutavalt komisjonilt selgitust ja vastust;
P. arvestades, et tõhustatud institutsioonidevaheline koordineerimissüsteem peaks muutma vastuvõetamatute petitsioonide automaatse edasisaatmise riiklikele ametivõimudele tulemuslikumaks,
Q. arvestades, et petitsioonid saab kuulutada vastuvõetamatuks, kui need ei hõlma Euroopa Liidu tegevusvaldkondi, ning arvestades, et kodanikud ei tohi kasutada petitsiooniprotsessi edasikaebamismeetodina otsuste puhul, mille on teinud liikmesriigi pädevad õigus- või poliitilised asutused ning millega nad ei nõustu;
R. arvestades, et on väga oluline, et parlament varustab ennast selliste vahenditega nagu tulemuslik mõjuvõim, eeskirjad, menetlused ja ressursid, et vastata tõhusalt ja õigeaegselt talle esitatud petitsioonidele;
S. arvestades, et petitsiooniprotsessi abil saab kaasa aidata paremale õigusloomele, tehes eelkõige kindlaks petitsiooni esitajate käsitletud valdkonnad, kus kehtiv ELi õigus on puudulik või ebatõhus asjaomase õigusakti eesmärgiga võrreldes, ning arvestades, et koostöö abil ja pädeva õigusloomega tegeleva komisjoni volituste raames saab selliseid olukordi parandada asjaomaste õigusaktide läbivaatamise teel;
T. arvestades, et petitsiooniprotsessiga saab aidata oluliselt kaasa ka nende juhtude tuvastamisele, mille puhul liikmesriigid ei ole ühenduse õigust korrektselt kohaldanud ning mis mitmetel juhtudel toob kaasa rikkumismenetluste algatamise komisjoni poolt vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 226;
U. arvestades, et rikkumismenetlus on ette nähtud selleks, et tagada kehtiva ELi õiguse järgimine asjaomases liikmesriigis ning pealegi kuulub menetluse üle otsustamine vaid komisjoni pädevusse, parlamendi otsest osalemist selles menetluses ei ole sätestatud, märgib sellegipoolest, et ligikaudu üks kolmandik rikkumistest on seotud küsimustega, mida petitsiooni esitajad esitavad Euroopa Parlamendile;
V. arvestades, et isegi kui rikkumismenetlus on edukalt lõpul viidud, ei tarvitse petitsiooni esitajad konkreetsetele probleemidele otsest hüvitust saada, ja et see õõnestab kodanike usku Euroopa institutsioonide suutlikkusse vastata nende ootustele;
W. arvestades, et 2007. aastal, kui petitsioonikomisjoni liikmete arvu suurendati 25lt 40le, registreeris parlament 1506 petitsiooni (50 % rohkem kui 2006. aastal), millest 1089 tunnistati vastuvõetavaks;
X. arvestades, et 2007. aastal osales petitsioonikomisjoni koosolekutel 159 petitsiooni esitajat, kelle hulka ei arvestata muid kohalolevaid protsessi jälgivaid isikuid;
Y. arvestades, et 2007. aastal korraldati kuus andmete kogumise külastust Saksamaale, Hispaaniasse, Iirimaale, Poolasse, Prantsusmaale ja Küprosesse, mille tulemusel valmistati ette raportid ja soovitused, mis seejärel saadeti kõikidele huvitatud osalistele ja eelkõige petitsiooni esitajatele;
Z. arvestades, et korraldati üheksa petitsioonikomisjoni koosolekut, kus arutati üle 500 konkreetse petitsiooni ja väärtuslikku abi saadi Euroopa Komisjoni esindajatelt ning tulemustest teavitati kõiki petitsiooni esitajaid;
AA. arvestades, et petitsiooniprotsessi käigus on selgunud, et kõige rohkem valmistavad ELi kodanikele muret järgmised valdkonnad: keskkond ja selle kaitsmine, sealhulgas keskkonnamõju hindamise direktiivi, vee raamdirektiivi, joogiveedirektiivi, jäätmeid käsitlevate direktiivide, elupaikade direktiivi, lindusid käsitleva direktiivi, rahapesu käsitleva direktiivi ja muude direktiivide puudujäägid, sealhulgas üldine mure saastatuse ja kliimamuutuse, eraomandiõiguse, finantsteenuste, vaba liikumise ja töötajate õiguste pärast, kaasa arvatud pensioniõigused ja muud sotsiaalsätted, kaupade vaba liikumine ja maksustamine; kutsekvalifikatsioonide tunnustamine, asutamisvabadus ja diskrimineerimine kodakondsuse, soo või vähemusse kuulumise alusel;
AB. arvestades, et petitsioonide teemad ja nende läbivaatamine 2007. aastal tõid esile olulisi tänapäevaseid probleeme, nagu kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse kadumine, veepuudus, finantsteenuste reguleerimine ja Euroopa Liidu energiavarustus;
AC. arvestades alalise ja konstruktiivse suhtega, mis on loodud Euroopa ombudsmani, kes vastutab nende kodanike kaebuste uurimise eest, mis käsitlevad väidetavat halduslikku omavoli ELi institutsioonides, ja petitsioonikomisjoni vahele, kes esitab parlamendile regulaarselt raporteid ombudsmani aastaaruande või eriaruannete kohta (mis on ombudsmani viimane vahend meetmete võtmiseks, kui tema soovitusi ei järgita), mida 2007. aastal esitati üks;
AD. arvestades, et esimeeste konverents otsustas 15. novembril mitte anda vastutavale komisjonile juunis 2005. aastal nõutud luba koostada raport parlamendile esitatud ombudsmani eriaruande kohta, mis käsitleb halduslikku omavoli Euroopa Pettustevastases Ametis;
AE. arvestades edasise arenguga, tänu millele muutub ELi kodanike osalemine Euroopa Liidu tegevuses ja töös veelgi tõhusamaks, eriti nn kodanikualgatuse käivitamise abil, mis on sätestatud Lissaboni lepingus ja millega lubatakse –juhul, kui kõik 27 liikmesriiki lepingu ratifitseerivad – rohkem kui miljonil üksikisikul mitmest liikmesriigist teha ettepanek uue õigusakti kohta ning mille jaoks tuleb kehtestada eri menetluskord, millesse on kaasatud komisjon, kellele sellised algatused tuleb kõigepealt saata, parlament ja nõukogu;
AF. arvestades, et kui petitsioonikomisjoni tegevus on tulemuslik ja tõhus, saadab see kodanikele selge signaali, et nende õiguskorda puudutavate muredega tegeletakse ning loob kodanike ja ELi vahel tõelise sideme; arvestades aga, et kui esineb lubamatuid viivitusi ja liikmesriikide poolset soovimatust nõutud soovitusi ühenduse õiguse kohaselt ellu viia, siis see vaid suurendab ELi ja kodanike vahelist lõhet ning paljudel juhtudel ka kinnitab nende arvamust, et demokraatiat napib;
AG. arvestades, et 2007. aasta jooksul said petitsioonikomisjoni liikmed palju kasu sellest, et sekretariaadi ja infotehnoloogia eest vastutava talituse koostöös väljaarendatud andmebaasi ja haldusvahendit ePetition märkimisväärselt tõhustati, tänu millele pääsevad kõik petitsioonikomisjoni ja fraktsioonide liikmed kõikidele petitsioonidele ja nendega seotud dokumentidele otse ligi, mistõttu saavad nad petitsiooni esitajaid tõhusamalt aidata;
AH. märkides sellegipoolest, et parlamendil ei ole õnnestunud leida eelmise aasta petitsioonikomisjoni tööd käsitlevas resolutsioonis nõutud ressursse, mis on vajalikud selleks, et parandada petitsiooniprotsessi Internetivõimalusi ning jõustada parlamendi kodukorra artikli 192 lõiget 2, milles sätestatakse, et „seatakse sisse elektrooniline register, milles kodanikud saavad avaldada petitsiooni esitajale oma toetust, andes vastuvõetavaks tunnistatud ja registrisse kantud petitsioonile oma elektroonilise allkirja”;
AI. arvestades, kui oluline on Euroopa kodanikke nõuetekohaselt teavitada petitsioonikomisjoni tööst, kui nad valmistuvad hääletama uut parlamenti järgmistel Euroopa valimistel 2009. aasta juunis,
1. väljendab heameelt tiheda koostöö üle petitsioonikomisjoni ning komisjoni talituste ja ombudsmani vahel ning koostöökliima üle institutsioonide vahel, kes otsivad lahendusi ELi kodanike muredele; on siiski kindlal arvamusel, et esmajärjekorras tuleks petitsioonikomisjonil endal võimaldada veelgi tõhustada omaenda sõltumatuid uurimisvõimalusi, eriti sekretariaadi ja selle õigusalaste teadmiste tugevdamise teel; otsustab jätkuvalt täiustada petitsioonikomisjonisiseseid menetlusi, et lihtsustada petitsiooniprotsessi, eriti mis puudutab ajalist raamistikku petitsioonide kohta otsuse langetamiseks, nende vastuvõetavust, uurimist ja järelkontrolli, komisjoni koosolekute korraldamist, koostööd teiste parlamendikomisjonidega, mis võivad olla teatavate petitsioonide teemast huvitatud või selles pädevad, ning komisjoni algatusi, nagu uurimismissioonid;
2. rõhutab, et pärast Lissaboni lepingu täielikku ratifitseerimist hakatakse tunnistama põhiõiguste harta õiguslikku ulatust, ja selle sõltumatu, siduv iseloom saab ametliku kinnituse, ning juhib tähelepanu konkreetsete meetmete vajadusele, et määrata kindlaks selle mõju kodanike õigustele ning seeläbi ka petitsioonikomisjoni tööle ja võimupiiridele;
3. nõuab peasekretärilt veel kord Euroopa Parlamendi veebisaidil asuva kodanikeportaali viivitamatut läbivaatamist eesmärgiga tõhustada portaali nähtavust seoses petitsioonide esitamisega ning seda, et kodanikele tagatakse võimalus anda petitsioonide toetuseks allkirju elektroonilisel teel, nagu on sätestatud kodukorra artikli 192 lõikes 2; nõuab tungivalt, et kodanikeportaalis kasutatav tarkvara tagaks koostalitlusvõime, et anda kodanikele selles suhtes võrdsed õigused;
4. on arvamusel, et praegune petitsioonide registreerimise kord tekitab põhjendamatuid viivitusi petitsioonide läbivaatamisel, ning tunneb muret asjaolu pärast, et seda võidakse näha kui tundlikkuse puudumist petitsiooni esitajate suhtes; nõuab seega peasekretärilt tungivalt, et ta võtaks vajalikke meetmeid, et viia petitsioonide registreerimine presidentuuri peadirektoraadist üle vastutava komisjoni sekretariaati;
5. kutsub üles alustama parlamendi ja komisjoni vahel läbirääkimisi eesmärgiga nende tööd kaebuste läbivaatamisel paremini koordineerida, nii et kaebuste menetlemine muutuks lihtsamaks ja otstarbekamaks, läbipaistvamaks ja kiiremaks; kutsub peasekretäri üles petitsioonikomisjonile kuue kuu pärast tulemustest teada andma;
6. toetab registreerimiskorra formaliseerimist, mille tulemusel petitsioonid, mis käsitlevad siseturu valdkonda, viiakse üle võrgustikku SOLVIT eesmärgiga lühendada märkimisväärselt nende petitsioonide menetlemist, mis käsitlevad siseturu valdkonda, näiteks automakse, kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, elamislubasid, piirikontrolli ja juurdepääsu haridusele, säilitades samal ajal parlamendi õiguse vaadata probleem läbi, juhul kui SOLVITi kaudu rahuldavat lahendust ei leita;
7. kordab veel kord, et nii nõukogu kui ka liikmesriikide alaliste esindajate bürood peaksid petitsioonikomisjoni tegevuses aktiivsemalt osalema, ning kutsub neid tungivalt üles oma esindatust ja osavõttu kodanike huvides suurendama;
8. on seisukohal, et petitsioonikomisjoni sekretariaadi ja süsteemi ePetition tugevdamise kontekstis aitaks petitsiooni esitajatele mõeldud IT-lahendus veebis jälgimiseks protsessi läbipaistvamaks ja tõhusamaks muuta, muu hulgas staatuse regulaarse uuendamise ja lisainformatsiooni küsimisega; märgib, et selline meede aitaks paremini vastata Euroopa kodanike ootustele ning samas ka Euroopa Parlamendil ja petitsioonikomisjonil nende institutsioonilisi kohustusi paremini täita;
9. kutsub komisjoni üles võtma täielikult arvesse petitsioonikomisjoni soovitusi nende otsuste tegemisel, mis on seotud rikkumismenetluste algatamisega liikmesriikide vastu, ning kordab veel kord oma nõuet, et Euroopa Komisjon peab petitsioonikomisjoni otse ja ametlikult teavitama sellise rikkumismenetluse algatamisest, mis on seotud petitsioonikomisjonis arutlusel oleva petitsiooniga;
10. tuletab sellega seoses meelde petitsioonikomisjoni esinduslikku olemust, samuti selle institutsioonilist rolli ja kohustusi Euroopa kodanike ning elanike ees;
11. tunneb muret asjaolu pärast, et rikkumismenetluste lõpule viimine võtab komisjoni talitustel ja Euroopa Kohtul (juhul kui Euroopa Kohus on sellesse kaasatud) liiga palju aega, ning, tunnistades, et see on sageli asjaomaste liikmesriikide haldusasutustes toimuva aeglase ja tihti tahtliku vastutöö tulemus, nõuab rangemate tähtaegade kehtestamist; avaldab kahtlust nn horisontaalsete rikkumismenetluste tõhususe üle, kuna nende lõpuleviimine võtab rohkem aega; nõuab selle rikkumismenetluskorra läbivaatamist, mille eesmärk on tagada, et ELi õigusaktide kohaldamist rohkem järgitakse;
12. kutsub asjaomaseid institutsioone üles kasutama paremini ära kõnealust menetluskorda ühenduse õiguse täieliku järgimise tagamisvahendina, ning avaldab sügavat kahetsust, et liiga sageli toob kasutusel olevate menetluste aeglus ja asjaolude sage keerulisemaks muutmine kaasa ühenduse õiguse de facto rikkumise liikmesriikide poolt, kes tegutsevad seega karistamatult kohaliku kogukonna huvide vastu, kes on sellest otseselt mõjutatuna parlamendile petitsiooni esitanud;
13. peab problemaatiliseks asjaolu, et kehtiv süsteem ühenduse õiguse järelevalve teostamiseks võimaldab liikmesriikidel vastavusse viimisega viivitada, kuni neid ähvardab rahaline karistus, ning ikka vältida vastutuse võtmist eelmiste tahtlike rikkumiste eest, ning tundub, et kodanikel puudub siseriiklikul tasandil tihti piisav juurdepääs õiguskaitsele ja hüvitistele, isegi kui Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriik ei ole austanud ühenduse õigusest tulenevaid kodanike õigusi;
14. soovitab seada prioriteediks, et petitsioonikomisjon oleks tõhus ja hästi toimiv kõikides oma tegevuse aspektides algusest lõpuni, kuna see on tõeline ja tuntav pühendumine oma kodanikele, mis näitab, et EL soovib ja suudab nende õigusküsimustega seotud probleemidega tegeleda;
15. väljendab muret ja hämmeldust avalduste pärast petitsiooni esitajatelt, et isegi kui nad on saavutanud petitsioonikomisjoni toetuse nende petitsiooni sisu osas, on neil liiga tihti väga raske saada kompensatsiooni asjaomastelt asutustelt ja riigi kohtutelt; on arvamusel, et selliseid süsteemi puudujääke tuleb põhjalikumalt uurida, eriti just finantsteenuste sektori puhul, mida tehti näiteks uurimiskomisjoni Equitable Life Assurance Society kriisi käsitlevas töös, mis põhines parlamendile esitatud petitsioonidel ning mille kohta koostati 2007. aastal raport;
16. väljendab heameelt asjaolu üle, et 2007. aastal tegutsesid komisjon ja Euroopa Kohus kiiresti ning määrasid kohtuliku tõkendi, et takistada ELi elupaikade direktiivi raames kaitstud maa-ala eelseisvat hävitamist Rospuda orus Via Baltica maanteekoridori ehitamise tõttu, mille puhul korraldas petitsioonikomisjon sõltumatu uurimise ja andmete kogumise külastuse ning esitas konkreetsed soovitused; avaldab kahetsust, et selliseid näiteid on vähe;
17. nõuab tungivalt, et komisjon oleks rohkem valmis tegutsema, et ennetada ühenduse õiguse rikkumisi, kui ta tegeleb keskkonnapoliitikat (mis on petitsiooniesitajate üks põhilisi muresid ELis) käsitlevate petitsioonide ja kaebustega; märgib, et ettevaatusprintsiibil ei ole piisavat praktilist juriidilist jõudu ning liikmesriikide vastutavad ametiasutused, kellel on sellegipoolest kohustus EÜ asutamislepingut kohaldada, ignoreerivad seda liiga tihti;
18. avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjoni toetus petitsioonikomisjonile on puudulik, eriti kui andmete kogumise külastuste tulemusel saadakse veenvaid tõendeid asutamislepingus sätestatud kodanike õiguste mitte austamise kohta või ei kohaldata õigusakte, ning nõuab, et kehtestataks uued menetlused, millega võimaldatakse parlamendil sellised juhtumid otse Euroopa Kohtusse esitada;
19. tunnistab täielikult, et petitsiooniprotsess, mis on sätestatud asutamislepingus, on sellegipoolest põhiliselt ette nähtud kohtuväliste heastamisvahendite ja lahenduste saavutamiseks nendele probleemidele, mille ELi kodanikud on tõstatanud poliitilise protsessi kaudu, ning väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et paljudel juhtudel saavutatakse rahuldavad tulemused;
20. tunnistab samuti, et paljudel juhtudel ei suudeta petitsiooni esitajatele rahuldavaid lahendusi leida, kuna kohaldatavates ühenduse õigusaktides endis esineb puudujääke;
21. kutsub vastutavaid õigusloomega seotud komisjone üles pöörama uute või läbivaadatud õigusaktide ettevalmistamisel ja läbirääkimistel erilist tähelepanu probleemidele, mis on ilmnenud petitsiooniprotsessi käigus;
22. kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama rohkem tähelepanu Ühtekuuluvusfondide kasutamisele ELi piirkondades, kus suured infrastruktuuriprojektid avaldavad suurt mõju keskkonnale, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid ELi vahendite suunamise säästvasse arengusse vastavalt kohalike kogukondade huvidele, kes aina rohkem esitavad parlamendile petitsioone protestimaks selle vastu, et piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused nimetatud prioriteete alati ei järgi; tunneb heameelt töö üle, mida selles osas teevad eelarvekontrollikomisjon ja Kontrollikoda;
23. märgib, et eelkõige uute liikmesriikide kodanikelt saadakse aina rohkem petitsioone, mis käsitlevad vara tagastamise küsimust, kuigi see kuulub sisuliselt liikmesriikide pädevusse; nõuab tungivalt, et asjaomased liikmesriigid tagaksid, et riigikorra muutusest tulenevat omandiõigust käsitlevad õigusaktid oleksid täielikult kooskõlas asutamislepingu nõuetega ning Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetega, nagu on sätestatud ka ELi asutamislepingu (mida muudeti Lissaboni lepinguga) artiklis 6; rõhutab, et selle valdkonnaga seotud petitsioonid ei käsitle omandi õiguslikku režiimi, vaid õigust omada õiguspäraselt saadud omandit; nõuab sellega seoses tungivalt, et Euroopa Komisjon oleks eriti tähelepanelik, mitte ainult suhtlemisel praeguste liikmesriikidega, vaid ka läbirääkimistel ELi liikmesust soovivate kandidaatriikidega;
24. kinnitab veel kord oma kohustust toetada Euroopa kodanike õiguspäraselt saadud eraomandit käsitlevate õiguste tunnustamist, ning mõistab hukka kõik püüded võõrandada perekondadelt nende omandit ilma nõuetekohase menetluseta, õiglase kompensatsioonita või austuseta nende isikupuutumatuse vastu; võtab teadmiseks petitsioonide hulga kasvu selles valdkonnas, eriti seoses Hispaaniaga 2007. aastal, ning võtab samuti teadmiseks raporti ja soovitused andmete kogumise külastuse kohta, mille petitsioonikomisjon korraldas, et uurida nimetatud probleemi kolmandat korda; võtab teadmiseks, et riigihankeid käsitlevate direktiividega seoses on rikkumismenetlused ikka veel pooleli;
25. võtab samuti teadmiseks petitsioonikomisjoni tõsise kriitika pärast andmete kogumise külastust 2007. aastal Loiret’s Prantsusmaal[2], ning nõuab eelkõige, et Prantsuse ametivõimud tegutseksid otsustavalt, et tagada kooskõla ELi direktiividega, mida ohustab rikkumine, kui võimaldatakse jätkata teatavaid kavandatud projekte sildade ehitamiseks üle Loire’i jõe, pidades silmas, et Loire’i org ei ole ainult elupaikade direktiivi ja linde käsitleva direktiivi kaitse all, vaid tegemist on ka UNESCO maailma kultuuripärandiga ja Euroopa ühe viimase allesjäänud metsiku jõgikonnaga;
26. väljendab jätkuvat muret joogiveedirektiivi sätete puuduliku rakendamise pärast Iirimaal, eelneva hindamise puudumise pärast 2007. aasta otsuse kohta teisaldada Lismullinis asuv rahvuslik monument, mis jääb Meath Countysse Tara lähedale kavandatava M3 maantee asukohale – mille tagajärjel algatas Euroopa Komisjon Iirimaa küsimuses Euroopa Kohtus hagimenetluse, tuues põhjuseks, et Iirimaa üldine lähenemisviis rahvuslike monumentide teisaldamisele Lismullini-juhtumi taolistes tingimustes ei ole täielikult kooskõlas direktiiviga 85/337/EMÜ[3], Limericki kohalike kogukondade probleemide ja muude küsimuste pärast, mida käsitletakse raportis Iirimaal toimunud andmete kogumise külastuse kohta[4], mille petitsioonikomisjon korraldas 2007. aastal; märgib, et osade nimetatud probleemide puhul on algatatud rikkumismenetlused;
27. võtab teadmiseks Poolas toimunud andmete kogumise külastust käsitleva raporti, milles tehti soovitused Rospuda oru ja Euroopa viimase ürgmetsa kaitsmiseks; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon jätkaks koostööd Poola ametivõimudega alternatiivsete marsruutide leidmiseks Via Baltica teede- ja raudteevõrgu jaoks, nagu soovitas petitsioonikomisjon oma raportis; samuti julgustab Euroopa Komisjoni tagama rahaliste vahendite kättesaadavust, et vähendada Augustowi teedesüsteemi koormust, et kaitsta kohalikku elanikkonda ja hoida selle piirkonna keskkonda;
28. võtab teadmiseks petitsioonikomisjoni esimehe ja liikmete 2007. aasta novembris toimunud andmete kogumise külastuse Küprosele; nõuab tungivalt, et asjaomased osapooled jätkaksid pingutustega jõuda läbirääkimiste teel lahendusele lahendamata küsimuste osas, mis petitsiooni esitajatele muret tekitavad, eriti Famagusta suletud ala osas, mis tuleks tagastada selle õiguspärastele omanikele ja väljendab heameelt asjaolu üle, et osapooled jätkavad kõnelusi uues raamistikus, lahendamaks omandiküsimusi; rõhutab, kui oluline on rakendada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 550 (1984), milles seatakse eesmärgiks Famagusta linna tagasiandmine selle õiguspärastele elanikele;
29. võtab teadmiseks petitsioonikomisjonile saadetud nende petitsioonide ja kirjade kasvava hulga, mis käsitlevad väga tundlikku laste hooldusõiguse küsimust, mille puhul on erakordselt raske midagi ette võtta, nagu näiteks Saksamaa Jugendamti puudutavate petitsioonide puhul; sest paljudel juhtudel on sellesse kaasatud kohtud, ning välja arvatud juhtudel, kui on tegemist erinevatest ELi liikmesriikidest pärit vanematega, on ELil raske oma pädevust tõendada;
30. märgib, et 2007. aastal ei olnud paljud Briti petitsiooni esitajad, kelle vara konfiskeeriti Briti maksu- ja tolliameti poolt, ikka veel hüvitist saanud, kuigi Euroopa Komisjon peatas asutamislepinguga määratud kohustuse (kaupade vaba liikumise võimaldamine) mitte järgimise pärast Ühendkuningriigi vastu algatatud rikkumismenetlused; nõuab tungivalt, et Briti ametivõimud jõuaksid õiglasele lahendusele, sealhulgas maksaksid ex gratia toetused nendele petitsiooni esitajatele, kes kannatasid tõsist finantskahju, enne kui ametivõimud vaatasid läbi oma tegutsemise ning hakkasid Euroopa Komisjoni kohaselt järgima asjakohaseid direktiive;
31. märgib samuti, et Kreekas jätkavad tolliasutused nende Kreeka kodanike autode konfiskeerimist, kes elavad välismaal ja tulevad Kreekasse puhkama välismaa numbrimärkidega autodega ning keda ebaõiglaselt süüdistatakse salakaubaveos ja kelle juhtumeid ei ole nõuetekohaselt menetletud, nagu on kirjas petitsioonikomisjoni eelnevalt parlamendile esitatud raportis; nõuab tungivalt, et Kreeka ametivõimud väljastaksid tolliteenistusele selged juhised ja suunised, milles järgitakse täielikult ELi-sisest kaupade ja isikute vaba liikumise põhimõtet ning maksaksid hüvitist petitsiooni esitajatele, kes on sellise tegutsemise tõttu kannatanud;
32. taunib asjaolu, et vanimate lahendamata petitsioonide hulgas on jätkuvalt lahendamata nn Lettori juhtum, mis hõlmab võõrkeele õpetajaid Itaalias, kuigi Euroopa Kohus on teinud selle kohta kaks otsust ning Euroopa Komisjon ja petitsioonikomisjon toetavad nende juhtumit ja kaebusi; nõuab tungivalt, et Itaalia ametivõimud ja asjaomased ülikoolid, muu hulgas Genova, Padova ja Napoli ülikoolid võtaksid meetmeid, et leida nende õiguslikele nõudmistele õiglane lahendus;
33. märgib, et petitsioonikomisjonis 2007. aastal arutlusel olnud petitsioonide hulgas, kuigi algselt esitati see 2006. aastal, oli petitsioon nn ühe asukoha kohta, mida toetas 1,25 miljonit ELi kodanikku ning milles nõuti, et Euroopa Parlamendil oleks ainult üks asukoht, mis oleks Brüsselis; märgib, et oktoobris 2007. aastal saatis president petitsiooni tagasi petitsioonikomisjonile, kes seejärel nõudis, et parlament esitaks selle küsimuse kohta oma arvamuse, pidades silmas, et institutsiooni asukohta reguleeritakse asutamislepingu sätete abil ning et selles küsimuses peavad otsuse tegema liikmesriigid;
34. otsustab vaadata järgmiseks ametiajaks läbi petitsioonikomisjoni nimetuse tõlked kõikides ELi ametlikes keeltes, et tagada kõnealuse komisjoni olemuse edasiandmine nimetuses arusaadaval viisil, kuna teatavate keelte puhul ei tundu see praegu nii olevat, ning rõhutada osalusdemokraatia elementi petitsiooni esitamise õiguses; soovitab terminit „kodanike petitsioonidega tegelev komisjon” (Committee on Citizens' Petitions), kuna see võib olla selgemini mõistetav;
35. tunneb muret arvukate petitsioonide pärast, milles juhitakse tähelepanu probleemidele valijaskonna registreerimisel, mida kogevad Euroopa kodanikud, kes on oma riigist välja rännanud või kellel on liikmesriigis vähemuse staatus; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid pööraksid eri tähelepanu sellele, et kõikidele ELi kodanikele ja ELis elavatele hääletamisõigusega isikutele antakse võimalus võtta täielikult osa järgmistest Euroopa valimistest;
36. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, Euroopa Komisjonile, Euroopa ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, nende petitsioonikomisjonidele ja ombudsmanidele või vastavatele pädevatele asutustele.
SELETUSKIRI
Petitsioonikomisjoni töö ning kuidas see on mõjutanud paljusid Euroopa kodanikke oli 2007. aasta jooksul jätkuvalt ajakirjanduse tähelepanu keskmes. Võrreldes muude komisjonidega, kes kannavad suurt vastutust parlamendi õigusloometegevuse eest, mis on siiani selle institutsiooni määratud prioriteet, on petitsioonikomisjon sellegipoolest tõestanud, et ka tema roll ja tegevus on oluline, sest tal on võimalik uurida, kuidas mõistavad Euroopa õigusakte liikmesriigid ning esitada selle kohta raporteid.
Petitsioonikomisjonil lasub üha suurenev vastutus, kuna ta vastab ELi kodanike õiguspärastele muredele, vahendab kodanike reaktsioone teistele parlamendikomisjonidele ja Euroopa Komisjonile, töötab kodanike õiguste vastuvõetamatute rikkumiste lahendamise nimel ja uurib, kuidas riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused kohaldavad ELi õigusakte. Lisaks sellele on parlament näidanud paljude petitsiooni esitajate petitsioonikomisjoni töösse kaasamise teel (2007. aastal kõneles ja osales aktiivselt petitsioonikomisjoni koosolekutel 159 petitsiooni esitajat, sadade petitsiooni esitajatega kohtuti 2007. aastal nende elukohtades kuue andmete kogumise külastuse käigus), et ta on võimeline olema vastuvõtlik Euroopa valijaskonna mõtetele ja ennetavalt tegutsema.
2007. aasta jaanuaris leppis esimeeste konverents kokku petitsioonikomisjoni liikmete arvu suurendamises 40-le (petitsioonikomisjon nõudis 2005. aasta aruandes (hääletati 2006. aastal) selle arvu suurendamist 50-le) ning sellise 25-liikmelise komisjoni suurendamise tõttu saab petitsioonikomisjoniga liituda rohkem liikmeid mitmest liikmesriigist. Sellegipoolest jääb petitsioonikomisjonil puudu liikmetest mitmest olulisest riigist. Sel ei ole tegelikult negatiivset mõju ELi kodanikele, kuna ühes liikmesriigi valimisringkonnas valitud liige saab Euroopa Parlamendis õiguspäraselt kaitsta teisest liikmesriigist pärit kodaniku õigusi. Sellegipoolest peavad arusaamise seisukohast sellele tähelepanu pöörama mõlemast liikmesriigist pärit parlamendiliikmed, kellel puuduvad tõenäoliselt võimalused pääseda ligi tervele taustamaterjalile või kes ei ole teadlikud kõikidest menetlustest, millest, nagu iga komisjoni puhul, tuleb tõhususe tagamiseks aru saada.
Teabele juurdepääsu osas oli 2007. aasta tõeline murdepunkt. Sügisel tehti uus andmebaas ja haldamissüsteem ePetitions kättesaadavaks kõikidele petitsioonikomisjoni liikmetele ja asendusliikmetele ning ka fraktsioonide töötajatele. Nimetatud süsteem pakub kohest on-line juurdepääsu (Intraneti kaudu) kõikidele dokumentidele, mis käsitlevad iga saadud petitsiooni ja muud nendega seotud teavet, mis on kasulik komisjoniliikmetele ja nende assistentidele töö ettevalmistamiseks. Kavandatakse veelgi täiendusi ja Internetilaiendust, aga eraldatud eelarveliste vahendite vähesuse tõttu on kodanikele olulise teenuse edasiarendamine aeglustunud.
Nende petitsiooni esitajate hulk, kes esitavad petitsioone elektroonilisel teel parlamendi veebisaidi kaudu, on 2007. aastal jätkuvalt kasvanud. Sellisel viisil esitati 42% saadud petitsioonidest. Enamik nendest olid siiski vastuvõetamatud ning nendest liiga paljud olid väga lühikesed ja ebatäpsed, mis õõnestab komisjonide suutlikkust pakkuda asjaomasele isikule tõelist lahendust või abi. 2007. aastal saadud 1506 petitsioonist oli 34,9% vastuvõetamatu (50% rohkem kui 2006. aastal) ning sellest anti teada ka petitsiooni esitajatele, sageli kirja teel, milles soovitati neil oma murede lahendamiseks kasutada võimalikke riiklikke kanaleid. Vastuvõetamatuse sagedaseim põhjus oli seotud pädevusega ja sellest tulenevalt subsidiaarsusega.
Fakt on, et ligikaudu kaks kolmandikku petitsioonidest, mis saadi 2007. aastal, kuulutati petitsioonikomisjoni poolt vastuvõetamatuks vastavalt parlamendi kodukorra artiklile 191, mille kohaselt on „Igal liidu kodanikul… (või elanikul) õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole küsimuses, millega tal on isiklik puutumus ja mis kuulub liidu tegevusvaldkondade hulka.” See artikkel pärineb EÜ asutamislepingu artiklist 194.
Tabelis on näha petitsioonide arvu vastavalt riikidele: (nendest riikidest, mida ei ole ära toodud, esitati vähem kui 10 petitsiooni)
|
Liikmesriik |
Esitatud petitsioonid |
|
|
Hispaania |
254 |
|
|
Saksamaa |
212 |
|
|
Rumeenia |
143 |
|
|
Itaalia |
126 |
|
|
Kreeka |
92 |
|
|
Poola |
91 |
|
|
Ühendkuningriik + Gib. |
81 |
|
|
Iirimaa |
65 |
|
|
Prantsusmaa |
58 |
|
|
Bulgaaria |
44 |
|
|
Portugal |
32 |
|
|
Austria |
24 |
|
|
Holland |
24 |
|
|
Malta |
24 |
|
|
Küpros |
14 |
|
|
Läti |
15 |
|
|
Ungari |
14 |
|
|
Belgia |
14 |
|
|
Tšehhi |
11 |
|
|
Soome |
11 |
|
Tervet Euroopa Liitu käsitlevaid petitsioone oli 216.
Eespool esitatud tabel on kasulik, kuid teataval määral ka eksitav petitsioonikomisjoni uuringute osas, mille puhul tuleks arvestada ka peamiste tegevusvaldkondadega.
Kümme kõige sagedasemat valdkonda, mida 2007. aastal esitatud petitsioonid hõlmasid, olid järgmised:
|
Keskkonnaküsimused, vesi jne |
288 (nendest 104 Hispaaniast) |
|
|
Põhiõigused |
226 |
|
|
Linnastumine |
131 |
|
|
Sotsiaalküsimused ja diskrimineerimine |
207 |
|
|
Siseturg ja tarbijad |
192 |
|
|
Tervishoid |
105 |
|
|
Õigus |
99 |
|
|
Transpordiküsimused ja infrastruktuur |
88 |
|
|
Kinnisvara ja tagastamine |
72 |
|
|
Haridus ja kultuuriküsimused |
103 |
|
Paljud nimetatud valdkonnad on üksteisega seotud, näiteks on teatavad transpordiküsimused seotud ka keskkonnaküsimustega. Need arvud on toodud käesoleva raporti kontekstis näitena sellest, kui laiaulatuslike küsimustega petitsioonikomisjon tegeleb, üsna tihti koostöös muu pädeva parlamendikomisjoniga.
Pidades silmas kõnealust statistikat, selgub petitsioonikomisjoni 2007. aastal tehtud tööst, et Euroopa kodanikud on põhiliselt mures oma keskkonna ja looduse pärast ning et üha enam kodanikke pöördub Euroopa Parlamendi poole, et võidelda nende arvates nende elu ja omandit ohustava kuritarvitamise vastu.
Tuleb öelda, et sageli ei ole kehtestatud ELi õigusaktid keskkonna kaitsmiseks piisavalt mõjuvõimsad ja nende abil ei õnnestu eesmärke saavutada. Direktiiv keskkonnamõju hindamise kohta on vaid üks näide sellest, kuidas olemuselt menetluslikul direktiivil ei ole lõpuks mingit mõju suurte infrastruktuuriprojektide ärahoidmisele, mis on vastupidine tulemus paljude petitsiooni esitajate ja Euroopa kodanike ootustele. Elupaikade direktiivi, tänu millele määrati kindlaks Natura 2000 alad, et kaitsta liikmesriikides bioloogilist mitmekesisust, rikutakse tihti majanduslike huvide tõttu.
Prügiladirektiivid mõjuvad nii nõrkadena, et Euroopa kodanikud avastavad, et kõnealused direktiivid pakuvad täiesti ebapiisavat kaitset kohaliku ametiasutuse eest, kes otsustab ehitada uue prügila koolidest ja majadest 40 meetri kaugusele. Lõpptulemusena on loomulikult suur hulk Euroopa kodanikke väga nördinud ning keskkond viletsas seisus. Euroopa Parlament, kes on sellistes valdkondades kaasõiguslooja, peab mõistma, et tuleb muuta palju õigusakte, enne kui ELi keskkonda käsitlevad õigusaktid hakkavad vastama ELi valijaskonna ootustele ning mõningatel juhtudel isegi eesmärkidele, mida kehtivad õigusaktid sisaldavad.
On tõsi, et Euroopa Kohus on määranud, et ELi õigusaktide sisu peab vastama nende eesmärkidele, kuid kohtutee on enamikule Euroopa kodanikele ikka veel liiga pikk ja keeruline ning petitsiooniprotsessil, mis on tõhus teatava piirini, ei ole tõeliselt olulistel juhtudel sellist mõjuvõimu nagu kohtul. See kõik on liikmesriikidele kasulik.
Ka kodanike põhiõigused on loomulikult petitsioonikomisjoni töös olulisel kohal. Jällegi tuleb siiski tõdeda, et vastupidiselt sellele, mida inimesed arvavad, vastustab Euroopa Komisjon ELi võimu kaitsta näiteks inimeste omandiõigusi (mida tunnustatakse Euroopa inimõiguste konventsioonis, seega ka ELi asutamislepingu artiklis 6 ning Nice’i lepingu ajast pärit põhiõiguste hartas) ning keeldub pidevalt tunnistamast, et „omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides” (EÜ asutamislepingu artikkel 295, mis kehtestati ühis- ja eraomandi eristamiseks) ei saa tuua põhjenduseks sellele, miks ELi kodanikule ei anta õigust tema seaduslikult omandatud eraomandile, mida tunnustatakse ka asutamisõigust käsitleva artikli 44 lõikes e.
Petitsioonikomisjon ja parlament avaldavad aga 21. juuni 2007. aasta resolutsioonis arvamust, et Euroopa Komisjon peab selliseid õigusi kaitsma, kui neid ohustavad kinnisvaraarendajad või keegi muu.
Teise küsimuse, mis on seotud hartas sisalduva kodanike õigustega, on tõstatanud väga suur hulk inimesi, kelle väitel on Saksa lastekaitseamet Jugendamt teinud paljudel juhtudel lapse kahjuks liiga palju suvalisi ja diskrimineerivaid otsuseid pärast lapse erinevates riikidest pärit vanemate lahkuminekut või lahutust (kasusaaja on Saksamaalt ning kannataja kolmandast riigist, nagu Poola, Prantsusmaa, Belgia). Ühele Poolast pärit petitsiooni esitajale esitati eelmisel aastal Saksa ametivõimude poolt vabandus pärast seda, kui tema petitsiooni oli uuritud.
Hoolimata Berliinis 2007. aasta märtsis toimunud aruteludest ja sellele järgnenud suhtlemisest Saksa ametivõimudega, ei ole petitsioonikomisjon siiski võimeline veel üldist hinnangut andma. Iga juhtum on erinev ning kõik on väga emotsionaalsed. Mõnede puhul on kohtuotsus juba tehtud, teised on alles menetluses. Selliste petitsioonide vastuvõetavust tuleb samuti hoolikalt hinnata, kuna vastavalt asutamislepingule ei peaks EL ja seega ka petitsioonikomisjon tegelema küsimustega, mis jäävad liikmesriikide pädevusse, kõnealusel juhul siis Saksa kohalike ametivõimude kätte. Üksikud juhud, mida on kuulatud, on seotud diskrimineerimisega, mis põhineb keelel ja/või rahvusel, mille puhul on vanematel ei lubata rääkida oma lapse külastamisel temaga omaenda keeles.
Seoses Euroopa kodanike õigustega arutles petitsioonikomisjon ka vene keelt rääkiva vähemuse olukorra üle Lätis, kes moodustavad elanikkonnast rohkem kui ühe veerandi. Esitatud petitsioonidest on selgunud, et kuigi on kehtestatud menetlused Läti kodakondsuse saamiseks, kannatavad paljud kodanikud jätkuvalt diskrimineeriva kohtlemise all seoses nende tsiviilõiguste ja liikumisvabadusega. Petitsioonikomisjon on kuulanud koosolekute kestel ära nii petitsiooni esitajad kui ka Läti ametivõimud. Komisjon ei ole veel esitanud lõplikku seisukohta, kuid ta innustas Läti ametivõime arendama edasi naturalisatsiooniprogrammi ja lõpetama paljude nende inimeste diskrimineerimise, kes on sageli algselt Nõukogude Liidust pärit teise või kolmanda põlvkonna sisserändajad.
Petitsioonikomisjoni andmete kogumise külastused, milles osales kaks või kolm komisjoniliiget ja personal, olid väga kasulikud nii institutsioonile (kuna need parandavad selle mainet ja läksid maksumaksjatele vähe maksma) kui ka petitsiooni esitajatele. Selliste külastuste kava ja eesmärgid arutatakse ja lepitakse kokku eelnevalt ning kohe, kui delegatsioon on tagasi jõudnud, valmistatakse ette raport ning esitatakse see kirjalikus vormis järgmisel petitsioonikomisjoni koosolekul, kus arutletakse külastuse üle ning lepitakse kokku ja võetakse vastu soovitused.
Sellisel viisil saab koosolekuid korraldada koos petitsiooni esitajatega ja vastutavate asutustega ning teiste huvitatud osalistega asjaomasest piirkonnast ning komisjoniliikmed saavad arutlusel olevast teemast palju selgema pildi. Kritiseerivad raportid ja soovitused käsitlevad Prantsusmaad, kuna Orléans’i lähedal üle Loire’i plaanitakse ehitada kolm uut silda, kuigi tegemist on kaitstud alaga; Poolat, kuna eelmine valitsus plaanis ehitada osa Via Baltica maanteest Rospuda orgu läbi ürgse põlismetsa; Hispaaniat, kuna jätkuvalt on plaanis teostada hiigelsuuri linnastumiskavasid Vahemere-äärsetel aladel ja Madridi ümbruses; Iirimaad, kuna seal ei järgita vett ja keskkonda käsitlevaid ELi direktiive. (Viited nendele raportitele on lisatud resolutsiooni projektile)
Suurenenud töökoormus ja Euroopa kodanike suurenenud ootused on ülesanded, millega parlament peab nõuetekohaselt tegelema. Parlament peab jätkuvalt suurendama tõhusust petitsioonidega tegelemisel ning vähendama viivitusi, mis tulenevad petitsioonide kasvanud hulgast ja nendega tegelevast väiksemast töötajaskonnast. Kodanikud ootavad institutsioonilt rohkemat ja seega peab institutsioon leidma inimesed ja rahalised vahendid, mida on vaja kohustuste täitmiseks. Võrreldes olukorraga mitu aastat tagasi on kahtlemata toimunud suur edasiminek petitsioonide haldamises sekretariaadi poolt, menetluste läbipaistvuses ja teabe kättesaadavuses petitsioonikomisjoni liikmetele. Kuigi mahajäämus petitsioonide osas kaks aastat tagasi peaaegu likvideeriti, on sellele järgnenud petitsioonide ja sellega seotud korrespondentsi arvu kasv ning tõhusalt töötava personali arvu vähenemine, mis on toonud kaasa lubamatud viivitused petitsiooni esitajate teavitamises nende petitsioonide vastuvõetavuse kohta. Lisaks sellele läheb palju aega petitsioonide haldamisele ja selle arvelt vähem aega iga petitsiooni uurimisele, mille tulemusel võib petitsioonikomisjon muutuda liiga sõltuvaks Euroopa Komisjoni talituste antavast teabest, mis ei tarvitse alati olla täiesti neutraalne või täielik. Erinevalt teistest parlamendikomisjonidest on petitsioonikomisjoni sekretariaadil igapäevases töös palju olulisem roll, mis hõlmab loomulikult regulaarset kontakti petitsiooni esitajatega. Seega vajavad nad petitsioonikomisjoni liikmetelt rohkem toetust, nii nagu liikmed vajavad jätkuvalt parimat nõu ja toetust nendelt.
Petitsioonikomisjon teeb tihedat koostööd Euroopa Komisjoni talitustega ning hindab konstruktiivset koostööd, mida ta teeb paljude asjaomaste ametnikega. Samuti teeb ta tööd koos Ombudsmaniga, mis on teise raporti teema. Petitsioonikomisjon kasutab võimaluse korral süsteemi SOLVIT, et leida kiireid vastuseid siseturuga seotud lihtsatele küsimustele. Petitsioonikomisjon teeb liikmesriikidega erinevatel tasanditel (sealhulgas liikmesriikide ja piirkondlike ombudsmanidega) korrapärast koostööd. Eelkõige teeb ta koostööd Euroopa kodanikega, et leida lahendused nende õiguspärastele muredele.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
1.9.2008 |
|
|
|
||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
20 1 0 |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Alessandro Battilocchio, Victor Boştinaru, Simon Busuttil, Michael Cashman, Proinsias De Rossa, Alexandra Dobolyi, Glyn Ford, Janelly Fourtou, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Cristina Gutiérrez-Cortines, David Hammerstein, Marian Harkin, Carlos José Iturgaiz Angulo, Lasse Lehtinen, Marcin Libicki, Miguel Angel Martínez Martínez, Manolis Mavrommatis, Mairead McGuinness, Willy Meyer Pleite, Gay Mitchell, Marie Panayotopoulos-Cassiotou |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Marie-Hélène Descamps, Roger Helmer, Margie Sudre |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
|
|||||