RAPORT Uue artikli 202 a „Liidu sümbolite kasutamine parlamendis” lisamine

15.9.2008 - (2007/2240(REG))

Põhiseaduskomisjon
Raportöör: Carlos Carnero González

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

uue artikli 202 a „Liidu sümbolite kasutamine parlamendis” lisamise kohta

(2007/2240(REG))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valitsustevahelise konverentsi kokkukutsumise kohta,[1]eelkõige selle artiklit 23;

–   võttes arvesse presidendi 12. septembri 2007. aasta kirja;

–   võttes arvesse sümbolite tähtsust kodanike taasühendamisel Euroopa Liiduga ja Euroopa identiteedi loomisel, mis täiendab liikmesriikide rahvuslikku identiteeti;

–   võttes arvesse asjaolu, et sümboleid on rohkem kui kolmkümmend aastat kasutanud kõik Euroopa institutsioonid ja Euroopa Ülemkogu on need 1985. aastal[2] ametlikult heaks kiitnud;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 201 ja 202;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A6‑0347/2008),

1.  otsustab teha kodukorras järgmise muudatuse;

2.  otsustab, et nimetatud muudatus jõustub selle vastuvõtmisele järgneval päeval;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

Kehtiv tekst	Muudatusettepanekud
Muudatusettepanek  1 Euroopa Parlamendi kodukord XIII osa – „Muud sätted” – artikkel 202 a (uus)
Kehtiv tekst	Muudatusettepanek
	Artikkel 202 a
	Liidu sümbolid
	1. Parlament tunnustab järgmisi liidu sümboleid ja võtab need kasutusele:
	– lipp, mille sinisel taustal on kaheteistkümnest kuldsest tähest koosnev ring;
	– hümn, mille aluseks on „Ood rõõmule” Ludwig van Beethoveni üheksandast sümfooniast;
	– juhtlause „Ühinenud mitmekesisuses”.
	2. Parlament tähistab Euroopa päeva 9. mail.
	3. Lipp heisatakse kõikidel parlamendi hoonetel ja ametlike sündmuste puhul. Lippu kasutatakse kõikides parlamendi koosolekuruumides.
	4. Hümni mängitakse iga uue koosseisu esimese istungi ja muude pidulike istungite alguses, eriti riigipeade ja valitsusjuhtide vastuvõtmisel või pärast laienemist uute liikmete tervitamisel.
	5. Juhtlauset kasutatakse parlamendi ametlikel dokumentidel.
	6. Juhatus jälgib sümbolite täiendavat kasutamist parlamendis. Juhatus sätestab käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad.

• [1]  ELT C 175 E, 10.7.2008 lk 347.
• [2]  Euroopa Ülemkogu Milanos 28. ja 29. juunil 1985.

SELETUSKIRI

Sümbolid sotsiaalses ja poliitilises teabevahetusprotsessis

Sümbolid on mis tahes teabevahetusprotsessi oluline osa, eelkõige avalikkuse mis tahes sotsiaalse rühmituse või organisatsiooni, sealhulgas poliitiliste organite, äratundmis- või nendega samastumise protsessi osas. Sümbolid võivad tõepoolest olla otsustavaks elemendiks avalikkuse emotsionaalses seotuses kõnealuste organisatsioonidega. Lipud, embleemid, hümnid, hüüdlaused, värvid ja muud liiki sümbolid on seetõttu olulise tähtsusega mis tahes inimorganisatsioonide, kas siis poliitiliste, etniliste, kultuuriliste, spordialaste jne organisatsioonide, avalikkuse poolt tunnustamise tagamisele ning nad etendavad üliolulist rolli avalikkuse samastumisel nende organisatsioonidega. Sümbolid annavad edasi emotsionaalse pildi niisuguste organisatsioonide aluseks olevatest väärtustest, mida nad esindavad, etendavad rolli abstraktsete ideede arusaadavaks tegemisel, lihtsustavad teabevahetust ja osalust ning aitavad tuua organisatsioone, mida nad sümboliseerivad, kodanikele lähemale, panustades seeläbi nende õiguspärasusse.

Kõnealune kogemus, mida jagavad kõik meie riigid, piirkonnad, kirikud, erakonnad, kodanikuorganisatsioonid, ametiühingud, jalgpalliklubid jne, kehtib ka ELi tasandil. Seega ei ole üllatav, et Euroopa ühendused ja seejärel Euroopa Liit on alates nende loomisest püüdnud varustada end avalikkusele äratuntavate sümbolitega.

Euroopa Liidu lipp

Euroopa Liidu lipuks on tumesinine lipp kaheteistkümnest kuldsest viisnurksest tähest moodustatud ringiga, mis on alates 1955. aastast sümboliseerinud Euroopa Nõukogu, seega esimest pärast maailmasõda loodud poliitilise koostöö organisatsiooni Euroopas.

Et vältida erinevate sümbolite hajumist, mis võib kodanikke nende lähendamise asemel segadusse ajada ja võõrandada, otsustati 1985. aasta Euroopa Ülemkogu kohtumisel Milanos[1] järgida kõnealust eeskuju ning muuta lipp, mis oli selleks ajaks eksisteerinud juba peaaegu kolmkümmend aastat, tolleaegse Euroopa Ühenduse lipuks. Lipu eesmärgiks oli esindada täiuslikkust, täiendavust ja solidaarsust, sümboliseerides seega Euroopa ühtsust.

Alates 1986. aastast on Euroopa kodanikud harjunud nägema ja määratlema kaheteistkümne kuldse tähega tumesinist lippu oma Euroopa Liidu lipuna. Sellest ajast on kõnealust lippu kasutatud küll erineva, kuid üha suurema eduga nii Euroopa Liidu kui ka riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel üldkasutatavatel hoonetel, avalikel asutustel ja tseremooniatel (mõnes liikmesriigis seisab see koos riigilipuga isegi liikmesriigi parlamendis) sümbolina, mis tähistab ühenduse programme ja tegevust (näiteks liikmesriikide sisepiiridel, sümboliseerides ELi sisepiiride kontrolli tühistamist, või avalikkuse teavitamise osas riiklikest ehitustöödest, mida liit kaasfinantseerib, jne). Ehk üllatuslikult on kaheteistkümne kuldse tähega sinine lipp saanud tuntuks ka väljaspool Euroopa Liidu piire ning see on sümbol, mida humanitaarkriiside või loodusõnnetustega silmitsi seisvad inimesed on hakanud samastama rahusadama, turvalisuse ja solidaarsusega.

Euroopa Liidu hümn

Samuti võttis Euroopa Nõukogu 1972. aastal esimesena oma ametlikuks hümniks Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniast pärit muusikateose „Ood rõõmule”, mis on kirjutatud 1823. aastal ning põhineb Friedrich von Schilleri 1785. aasta samanimelisel luuletusel. Oleks raske leida nii tuntud muusikateost ja luuletust, mis sümboliseeriksid paremini Euroopa integratsiooni ideed kui see ood, mille teemaks on inimkonna ühtsus ning mida võimendab rõõmutsev ja ülev muusika heliloojalt, kes on Euroopa geeniuse üks parim sümbol. Euroopa institutsioonid tegid seega hästi, kui järgisid Euroopa Nõukogu eeskuju ning kuulutasid teose "Ood rõõmule" Euroopa Liidu hümniks.

Euroopa päev

Euroopa institutsioonid tundsid kiiresti ka vajadust kindla päeva järele, et tähistada Euroopa integratsiooni. Riiklikel pühadel ja ühiskondlikel tähtpäevadel on üldjuhul kask ülesannet: identiteedi või väärtuse meeldetuletamine, aga ka selle sama identiteedi või väärtuse loomine ja uuendamine, mida siis tulevikuks tugevdatakse. Ühenduse institutsioonid valisid 9. mai, mis on Schumani deklaratsiooni päev, oma ametlikuks tähtpäevaks 1962. aastal, kuid see kehtib üksnes nende töötajatele. Euroopa Nõukogu valis 1964. aastal omalt poolt Euroopa päevaks 5. mai, oma asutamise päeva 1949. aastal, kuid tõelist mõju see Euroopale ei avaldanud. Hiljem otsustati Euroopa Ülemkogu kohtumisel Milanos järgida Adonnino raporti soovitusi ning tähistada avalikult 9. maid, kuupäeva, mis sümboliseerib ehk kõige paremini hetke, mil sai alguse kogu Euroopa integratsiooni protsess. 9. mai on järk-järgult levinud institutsioonidest välja ka avalikkusesse tänu niisuguste ettevõtmiste, näituste ja ürituste korraldamisele nagu avatud uste päevad, mille raames võivad kodanikud külastada Euroopa institutsioone ja nende büroosid liikmesriikides, saada teabe- ja meelelahutuslikke materjale jne, nii et see on samm-sammult saamas tähtpäevaks Euroopa kodanikele. Selle sügavam tähtsus juurdub aga tõeliselt Euroopa kodanike emotsionaalsesse mällu üksnes siis, kui liikmesriigid ise ühinevad kõnealuste püüdlustega, tunnustades Euroopa päeva tõeliselt Euroopa ametliku tähtpäevana.

Euro

Isegi kui ühisraha ei hõlma veel kõiki liimesriike, pidi see ringlusse tulles silmnähtavalt saama Euroopa projekti sümboliks mitte üksnes nende liikmesriikide elanikele, kus ühisraha on kasutusele võetud, vaid üsna selgelt ka kolmandate riikide elanike seas, kes on hakanud ELi samastama euroga, nagu nad samastavad Ameerika Ühendriike dollariga.

Termin „euro”, mis võeti vastu 1995. aasta detsembris Madridis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel, asendas eküü, millele viidatakse Maastrichti lepingus. Euro on finantsturgudel olnud kasutusel alates 1999. aasta jaanuarist ning ringluses alates 1. jaanuarist 2002. aastal; kui euroalaga ühines Sloveenia ning seejärel 1. jaanuaril 2008. aastal ka Malta ja Küpros, sai eurost ametlikult kehtiv valuuta 15 liikmesriigis. Lisaks on euro ametlikult kehtiv valuuta niisugustes riikides nagu Monaco, Vatikan ja San Marino ning de facto valuuta Andorras, Montenegros ja Kosovos.

Euro sümbol on €, mis on inspireeritud vanakreeka tähestiku tähest epsilon, mis toob esile Euroopa tsivilisatsiooni päritolu ja nime „Euroopa” algustähe ning millele on lisatud kaks paralleelset horisontaalset kriipsu, mille eesmärgiks on sümboliseerida Euroopa majanduse ja uue rahaühiku stabiilsust.

Juhtlause „Ühinenud mitmekesisuses”

Kõige uuem Euroopa sümbol, nimelt juhtlause, tuleneb ühest Euroopa Parlamendi algatusest.

4. mail 2000. aastal teatas tolleaegne president Nicole Fontaine Brüsseli istungisaalis pidulikul istungil konkursi, millest võtsid osa 2 200 kooli sel ajal Euroopa Liidu moodustanud 15 liikmesriigist, lõpptulemuse: „Ühtsus mitmekesisuses”. Euroopa Liidu tuleviku konvent muutis kõnealust fraasi, andes sellele järgmise kuju „Ühinenud mitmekesisuses”, mida võib pidada Euroopa projekti olemuse täiuslikuks määratluseks.

Euroopa põhiseadus ja Lissaboni leping

Euroopa Liidu tuleviku konvendi ettepanekul lisati 2004. aasta juunis Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel Euroopa põhiseadusesse Euroopa Liidu sümboleid käsitlev artikkel (I-8).

Nagu teame, põhiseaduse lepingu ratifitseerimise protsess ebaõnnestus. 2007. aastal taasalustatud läbirääkimiste käigus, mille eesmärgiks oli leida väljapääs Prantsusmaa ja Madalmaade „ei” ütlemisele järgnenud ratifitseerimisprotsessi peatanud ummikseisust, otsustas EU-27 osade liikmesriikide survel loobuda teksti muude muudatuste seas põhiseaduses sisaldunud põhiseaduslikust vaatenurgast ning nn riigilaadsetest elementidest. Liidu sümbolid osutusid seega kokkuleppe saavutamise pingutuste ühtedeks nn kaasohvriteks, kuna uude Lissaboni lepingusse neid ei lisatud.

Euroopa Parlamendi reaktsioon

On küsitav, kas lipu, mis on tuttav kõikidele eurooplastele ja mida tõepoolest tunnevad inimesed riikidest üle kogu maailma, kes loodavad sellelt kriisiolukordades kaitset ja turvalisust, muusikateose, mida ümisevad kõik muusikaarmastajad, Euroopa tähtpäeva, rahaühiku, mida kasutavad igapäevaselt juba vähemalt 13 riigi kodanikud, või niisuguse asjaomase juhtlause nagu „Ühinenud mitmekesisuses" ametlik tunnustamine võis tõepoolest olla ületamatuks tõkkeks uue lepingu ratifitseerimisel, nagu on väitnud mõned valitsused.

Ehkki need ei ole loodud aluslepingute raames, ei kaota sümbolid siiski oma olemust niisuguste väärtuste vahendajana, millel põhineb Euroopa Liit, või oma tuntuse/veetluse määra Euroopa kodanike seas lihtsalt seetõttu, et need ei ole lepingus talletatud.

Vastupidiselt sellele, mida mõned inimesed näivad uskuvat, ei takista asjaolu, et sümbolid ei sisaldu lepingus, tegelikult mingilgi moel, ei poliitilisel ega õiguslikul moel, nende jätkuvat kasutamist institutsioonide poolt, nagu institutsioonid on neid kasutanud seni, või isegi nende kasutamise tugevdamist.

Eelkõige ei takista see Euroopa Parlamendil jätkata teerajaja rolli, mida ta on selles osas alati etendanud, tugevdades ja reguleerides sümbolite, eelkõige lipu, hümni ja juhtlause, kasutamist oma tegevusvaldkonnas.

Euroopa Parlament võttis ühenduse/liidu sümbolite osas teerajaja rolli väga varakult. Euroopa Parlament alustas selles valdkonnas tööd kohe pärast esimesi otseseid ja üldisi valimisi 1979. aastal, mis viis 1983. aastal Van Hasseli raporti vastuvõtmiseni, milles nõuti Euroopa Nõukogu lipu tunnustamist Euroopa Ühenduse lipuna, sümbolina, millega Euroopa inimesed end samastada saavad. Pärast 1985. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel Milanos vastuvõetud otsust pöördus Euroopa Parlament kõnealuse teema juurde tagasi 1998. aastal Gama raporti raames, milles rõhutati sümbolite tähtsust ühenduse kujutluspildi tugevdamisel valijaskonna silmis ja suurema valimisaktiivsuse edendamisel Euroopa Parlamendi valimistel. Sel eesmärgil kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles võtma konkreetseid meetmeid Euroopa lipu võimalikult laialdase kasutamise edendamiseks, näiteks hõisates selle koos liikmesriikide lippudega ELi välis- ja sisepiiridel ning kõikides Euroopa haldusüksustes nädalal, mil toimuvad Euroopa Parlamendi valimised jne.

Seega ei ole üllatav, et see oli taas Euroopa Parlament, kes andis tõuke Euroopa sümbolite laialdasemaks kasutamiseks oma tegevusvaldkonnas. See eesmärk peitub ka käesoleva ettepaneku taga Euroopa Parlamendi kodukorra muutmise kohta, et reguleerida ja tugevdada Euroopa sümbolite kasutamist tema tegevuses, mis ei peaks takistama tal pöörduda ka muude Euroopa institutsioonide, eelkõige komisjoni poole, kes peaks tõesti kasutama oma algatusõigust teha ettepanekuid üldiste meetmete kohta kõnealuses kontekstis, ning liikmesriikide ametivõimude poole palvega, et need ühineksid Euroopa Parlamendiga Euroopa sümbolite kasutamise edendamisel oma volituste ulatuses.

Hiljutises deklaratsioonis, mille ELi 16 liikmesriiki[2] otsustasid lisada Lissaboni lepingule allkirjastamistseremoonia eelõhtul, kinnitatakse, et „lipp, mis koosneb kaheteistkümnest kuldsest tähest sinisel taustal, hümn „Ood rõõmule” Ludwig van Beethoveni üheksandast sümfooniast, juhtlause „Ühinenud mitmekesisuses”, euro kui Euroopa Liidu rahaühik ja Euroopa päev 9. mail sümboliseerivad nende jaoks jätkuvalt Euroopa Liidu elanike ühtsustunnet ja nende ustavust sellele”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et käesoleva muudatuse vastuvõtmisega kodukorda soovib Euroopa Parlament saata Euroopa kodanikele selge poliitilise sõnumi, et liidu sümbolid on olulised ja neid tasub kasutada kõikidel tasanditel ning kõikides institutsioonilistes ja sotsiaalsetes valdkondades, sest need esindavad väärtusi, millel põhineb Euroopa Liidu olemasolu, ühendavad kõiki neid, kes elavad ja töötavad Euroopa Liidus, ning samastavad Euroopa Liitu kogu maailmas vabaduse, arengu ja solidaarsuse mõõdupuuga.

• [1]  Lipp, hümn ja Euroopa päev võeti inimeste Euroopa ajutise komisjoni Adonnino raportis sisaldunud soovituse alusel vastu 1985. aasta juunis Milanos toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning see otsus vormistati seejärel nõukogu 1986. aasta aprilli otsusega. Alates 29. maist 1986. aastal on Euroopa lipp lehvinud Euroopa institutsioonide hoonetel koos Euroopa ühenduste 12 liikmesriigi riigilippudega.
• [2]  Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Itaalia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Austria, Portugal, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	11.9.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	19 4 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jim Allister, Richard Corbett, Jean-Luc Dehaene, Andrew Duff, Maria da Assunção Esteves, Ingo Friedrich, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Timothy Kirkhope, Jo Leinen, Íñigo Méndez de Vigo, Ashley Mote, József Szájer, Riccardo Ventre, Johannes Voggenhuber, Andrzej Wielowieyski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Costas Botopoulos, Catherine Boursier, Klaus Hänsch, Urszula Krupa, Georgios Papastamkos, Sirpa Pietikäinen, Reinhard Rack, Luis Yañez-Barnuevo García, Mauro Zani