Menetlus : 2007/2290(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0409/2008

Esitatud tekstid :

A6-0409/2008

Arutelud :

Hääletused :

PV 20/11/2008 - 6.4
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0556

RAPORT     
PDF 181kWORD 137k
15.10.2008
PE 402.875v02-00 A6-0409/2008

Sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensionide tulevik – nende rahastamine ja individualiseerimise suundumus

(2007/2290(INI))

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon

Raportöör: Gabriele Stauner

Arvamuse koostaja (*): Astrid Lulling, Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 47

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ARVAMUS (*)
 majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensionide tuleviku – nende rahastamise ja individualiseerimise suundumuse kohta

(2007/2290(INI))

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2006. aasta teatist riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta Euroopa Liidus (KOM(2006)0574);

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 99;

–       võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artiklit 141;

–       võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu lahendeid, eelkõige Euroopa Kohtu 17. mail 1990. aastal tehtud otsust kohtuasjas Douglas Harvey Barber versus Guardian Royal Exchange Assurance Group(1),

–       võttes arvesse õiguslikult siduvat 1979. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW), eelkõige selle artikli 11.1 punkte d ja e ning artikli 11.2 punkti c;

–       võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2006. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised. 2006–2010” (KOM(2006)0092);

–       võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. ja 14. märtsi 2008. aasta Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi;

–       võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2007. aasta teatist „Sotsiaalkaitse moderniseerimine parema sotsiaalse õigluse ja suurema majandusliku ühtekuuluvuse nimel: tööturult enim tõrjutud isikute aktiivse kaasamise edendamine” (KOM(2007)0620);

–       võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1952. aasta konventsiooni sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite kohta;

–       võttes arvesse komisjoni 11. aprilli 2008. aasta teatist liikmesriikide nende seaduste ühtlustamise kohta, mis seonduvad töötajate kaitsega nende tööandja maksejõuetuse korral, mis puudutab riiklikest sotsiaalkindlustusskeemidest välja jäävaid täiendavaid tööandja pensioniskeeme või tööandjatevahelisi pensioniskeeme (SEC(2008)0475);

–       võttes arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite soovitusi, mis esitati 18. oktoobri 2007. aasta aruandes „Euroopa tööturgude ees seisvad peamised väljakutsed: Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs”;

–       võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (KOM(2006)0708) ja oma 11. juuli 2007. aasta vastavasisulist resolutsiooni(2);

–       võttes arvesse komisjoni 26. veebruari 2007. aasta teatist „Sotsiaalse tegelikkuse hindamine – vahearuanne 2007. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule” (KOM(2007)0063) ning oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni sotsiaalse tegelikkuse hindamise kohta(3);

–       võttes arvesse komisjoni 10. mai 2007. aasta teatist „Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine” (KOM(2007)0244) ning oma 30. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa demograafilise tuleviku kohta(4);

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–       võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni aruannet ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamusi (A6‑0409/2008),

A. arvestades sotsiaalkindlustuse puhul, et:

– seda luuakse, reguleeritakse, hallatakse ja rahastatakse (tavaliselt osaliselt) riiklikult, kuid samuti kollektiivselt kindlustatute individuaalsete maksete või maksude kaudu ning riigil on avalik kohustus rahuldada kodanike sotsiaalkindlustuse vajadusi;

– seda iseloomustab aruandekohustus ning piisava põhikindlustuse tagamine kõikidele;

– selle aluseks on solidaarsuspõhimõte;

– see hõlmab ülalmainitud ILO konventsiooni üheksat valdkonda;

– selle eesmärk on tagada põhikindlustus tööhõive (töötuskindlustus), sissetuleku (pensionimaksed) ning töövõime (ravikindlustus) valdkondades,

B. arvestades, et Euroopa Liidu elanike üldarv peaks prognooside kohaselt 2025. aastani pisut kasvama ning pärast seda veidi kahanema, mistõttu on see 2050. aastal praegusest natuke väiksem ning elanikud märkimisväärselt vanemad;

C. arvestades, et praeguse sisserände taseme säilimise juures väheneb tööealine elanikkond 2005. aasta 227 miljonilt inimeselt 183 miljoni inimeseni 2050. aastal, tööhõivemäär tõuseb (peamiselt naiste suurema tööhõivemäära tõttu) 2020. aastaks 70%-le, tööga hõivatud inimeste koguarv kasvab 2017. aastaks 20 miljoni inimese võrra, kuid väheneb seejärel 2050. aastaks 30 miljoni inimese võrra, ning et 65 aasta vanuste ja vanemate inimeste ning tööealise elanikkonna suhtarv suureneb prognooside kohaselt 2005. aasta tasemelt 1:4 tasemele 1:2 2050. aastal;

D. arvestades, et ametliku pensioniea üldisel tõstmisel eeldatava keskmise eluea pikenemise tõttu ei arvestata piisavalt sellega, et jätkuvalt on palju majandusharusid, kus töötajate eeldatav keskmine eluiga on oluliselt lühem;

E. arvestades, et sotsiaalpartnerid nii üldiselt kui ka majandusharudes, kus töötajate eeldatav keskmine eluiga on alla keskmise, kannavad eriti suurt vastutust personalivoolavuse eest ning võivad mängida olulist toetavat rolli toimiva ja vanust arvestava personalipoliitika tagamisel;

F. arvestades, et töötute väiksemast osakaalust tingituna vähenevad 2050. aastaks töötushüvitisega seonduvad kulutused ligikaudu 0,6 protsendipunkti võrra SKPst, mis on väga tagasihoidlik vähenemine ning ei hüvita suuremaid kulutusi teistes sektorites;

G. arvestades, et Euroopa Liit kulutab 27,2 % SKPst sotsiaalkaitsele (2008), millest suurema osa moodustavad vanadushüvitised ja pensionid (46 %);

H. arvestades, et sotsiaalkindlustuse küsimust ei tohiks käsitleda pelgalt kulude-tulude analüüsina, vaid pigem ühiskondliku lepinguna, millega nii riik kui ka kodanikud võtavad endale kohustused ja õigused, mida nendena ka käsitletakse ja kasutatakse; arvestades lisaks, et sotsiaalkindlustuse eelarve aspekti ei tohi siiski mingil juhul tähelepanuta jätta;

I. arvestades, et elanikkonna vananemine suurendab praeguse poliitika jätkamise korral enamikus liikmesriikides 2050. aastaks riiklikke kulutusi, eelkõige seoses pensionide, tervishoiu ja pikaajaliste hooldusega, ning et suurim kulude kasv leiab aset ajavahemikus 2020–2040,

J. arvestades, et pensioniskeemide elujõulisuse tagamiseks on naiste, noorte ja eakate isikute tööhõive valdkonnas püstitatud Lissaboni strateegia eesmärkide ja lastehoiuteenuste parandamist taotlevate Barcelona eesmärkide saavutamine olulise tähtsusega;

K. arvestades, et 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande arengueesmärkides, eriti arengueesmärgis 3, on eeltingimuseks sooline võrdõiguslikkus;

L. arvestades, et naiste töötamisperioodid on üldiselt ebaühtlasemad ja naiste palkadele on iseloomulik aeglasem areng, samas kui meeste töötamisperiood on pidev ja palga areng kiirem, mis toob endaga kaasa pensionisüsteemi sissemaksete erinevuse ja naiste suurema vaesumise ohu, mis on veel üks pikemaajaline risk, arvestades naiste pikemat eeldatavat eluiga,

Üldised mureküsimused

1.  kutsub liikmesriike üles, pidades silmas Lissaboni strateegiat ja vajadust katta sotsiaalsed riskid ning tagada sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkus ning säilitada Euroopa sotsiaalse mudeli olemus, tegema suuremaid edusamme sotsiaalkulude ja sotsiaalse aktiveerimise tasakaalustamisel ning täiendavalt õhutada suuremat arvu inimesi asuma ja jääma tööle turvalise ja kohustusliku sotsiaalkindlustusega kvaliteetsetel töökohtadel, mis edendavad kasvu, uute töökohtade loomist ning turu suuremal läbipaistvusel põhinevat töö saamist, ajakohastada sotsiaalkaitsesüsteeme (näiteks hüvitiste arvutusvalemite ja rahastamise mehhanismide suurema eristamise abil) ning suurendada investeeringuid inimkapitali uurimis- ja arendustegevuse ja innovatsiooni edendamise ning hariduse ja ametialase koolituse arendamise teel elukestva õppe kontekstis;

2.  palub komisjonil hoolikalt jälgida sotsiaalkindlustus- ja pensionireforme liikmesriikides, võrreldes nende senist mõju naiste tööhõive olukorrale ja keskendudes parimatele tavadele, mis on ilmnenud eelkõige soolise diskrimineerimise vähendamisel palga osas ning töö- ja pereeluga seotud kohustuste tasakaalustamisel;

3.  rõhutab, et majanduskasvu allikad muutuvad demograafilise muutuse tõttu ning tööjõu suurenenud tootlikkus ja tehnoloogiline innovatsioon saavad majanduskasvu allikateks; tunnistab, et kõrge tootlikkuse säilitamiseks tuleb investeerida rohkem teadus- ja arendustegevusse ja parematesse juhtimismeetoditesse, mille puhul tuleb esmatähtsaks seada koostoime tehnoloogiliste ja sotsiaalsete uuenduste vahel;

4.  rõhutab, et seoses praeguste demograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete suundumustega ning põlvkondade- ja kogukondadevaheliste konfliktide ennetamisega on oluline töötada välja uued mudelid kulude ja tulude tõhusaks ja õiglaseks jaotamiseks ühiskonnas, kus on järjest vähem majanduslikult aktiivseid ja järjest rohkem majanduslikult mitteaktiivseid elanikke; Euroopa ja riigi tasandil tuleks eesmärgiks seada sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensionide majandusliku elujõulisuse ning sotsiaalsete riskide katmise vaheline tasakaal;

5.  tuletab meelde oma veendumust, et majanduslikult elujõulise sotsiaalkaitsesüsteemi edendamiseks tuleks ELi tööõigusega tugevdada töösuhte põhilise liigina pigem tähtajatuid töölepinguid, mis tagavad asjakohase sotsiaal- ja tervisekaitse ning põhiõiguste austamise; tunnistab siiski, et tuleb kaitsta ka teiste mudelite järgi töötavate õigusi, sealhulgas õigust pensionile, mis võimaldab vanaduspõlves väärikat elu;

6.  tuletab meelde, et Euroopa sotsiaalse mudeli keskmes on põlvkondade ja sotsiaalsete rühmade vahel valitsev solidaarsuspõhimõte, ja et seda rahastatakse eelkõige töötasudest, näiteks töötajate ja tööandjate maksetest ning töö maksustamisest; sellegipoolest juhib tähelepanu asjaolule, et vananev elanikkond avaldab tõsist survet aktiivsele tööjõule ning lahenduste leidmine demograafilisele muutusele peaks olema poliitiline prioriteet; toonitab, et vastasel juhul võib demograafiline muutus ohustada solidaarsuspõhimõtet ja seepärast ka Euroopa sotsiaalset mudelit; toonitab samuti, kui oluline on seetõttu tugevdada solidaarsuspõhimõtet, sealhulgas ka õiglast rahalist hüvitist;

7.  osutab asjaolule, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 141 on võimalik võtta meetmeid meestele ja naistele võrdse töötasu maksmise saavutamiseks ning et ühenduse kohtupraktikas käsitletakse sotsiaalkindlustusmakseid osana töötasust;

8.  märgib, et demograafiliste muutuste tõttu on 2030. aastaks majanduslikult aktiivsete ja mitteaktiivsete isikute suhe eeldatavasti 2:1; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja poliitikasuuniseid selle tagamiseks, et hooldajad, kellest paljud on hoolduskohustuste tõttu sunnitud tööturult tagasi tõmbuma, ei satuks ebasoodsasse olukorda pensioniga seotud ebakindluse tõttu;

9.  tuletab meelde, et individualiseerimise suundumus aitab kaasa teise ja kolmanda samba ajakohastamisele, seadmata sotsiaalkindlustussüsteemi esimest sammast küsimärgi alla; see võimaldab inimestele, eelkõige naistele ja teistele tundlikele rühmadele suuremat valikuvabadust ja seega sõltumatust ning võimalust saada isiklikud täiendavad pensioniõigused;

10.  palub komisjonil süvendatult uurida sotsiaalsete põhiõiguste individualiseerimise mõju meeste ja naiste võrdsele kohtlemisele;

11.  on arvamusel, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamine peaks olema üks sotsiaal- ja pensionikindlustussüsteemide reformimise eesmärke, samal ajal rõhutades, et ebavõrdsus selles osas on põhimõtteliselt kaudset laadi, tulenedes jätkuvast ebavõrdsusest tööturul palga ja karjäärivõimaluste ning perekonna ja koduga seotud kohustuste ebavõrdse jaotumise osas ning seetõttu saab seda korrigeerida globaalsemate meetmetega;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõstma (noorte) täiskasvanute seas teadlikkust pensioniõiguste varajase kogumise olulisuse kohta;

Tööjõud

13.  on arvamusel, et tööjõu kahanemine põhjustab praeguse olukorra jätkumise korral töötatud tundide koguarvu vähenemist; on seisukohal, et selle suundumuse muutmiseks võib võtta meetmeid, vähendamaks tööpuuduse taset ja suurendamaks sealhulgas ka suure tööpotentsiaaliga isikute, näiteks puuetega isikute, naiste ja vanurite tööle võtmist (koos koolituse ja ümberõppega); toonitab vajadust võimaldada paindlikku vabatahtlikult pensionile jäämist, muuta töökorraldust ning kasutada arukalt uusi tehnoloogiaid; toonitab, et samuti on vajalik parandada tugiteenuseid ning laste ja teiste ülalpeetavate hooldusega seotud teenuseid, seades eesmärgiks vähendada vabatahtlikult osalise tööajaga töötavate inimeste arvu;

14.  tuletab meelde, et kõrgem tööhõive määr sõltub märkimisväärselt vajadusest hoida kõik rühmad – eriti need, kes tööturule ei pääse – aktiivsetena; rõhutab seepärast vajadust võidelda diskrimineerimise vastu tööturul ning pakkuda tööd mitteaktiivsetele isikutele tööjõu seas; täiendavalt rõhutab vajadust pakkuda mõistlikke ruume, et hõlbustada puudega ja tõsiste tervisehäiretega isikute tööle võtmist ning tagada puudega ja vaimsete häiretega isikutele töö saamist;

15.  rõhutab sellega seoses naiste, noorte ja vanurite aktiivse tööhõivepoliitika väljatöötamise vajadust, et inimtööjõudu ja ettevõtlust nõuetekohaselt kasutada ning tagada pensionäridele pensioniskeemi sissemaksete kaudu piisava pensioni saamise õigus;

16.  rõhutab vajadust arutada ametliku pensioniea tõstmist riigi tasandil; on arvamusel, et liikmesriigiti erinevast pensionieast sõltumata tuleb töötajaid julgustada tööle jääma vabatahtlikult nii kauaks, kui olukord võimaldab või pensionieani või kauemgi;

17.  kutsub sotsiaalpartnereid üles töötama välja muu hulgas eri sektorites saadud kogemuste alusel sihtotstarbelisi sektoripõhiseid meetmeid seoses vanemate töötajate lahkumisega tööturult ning eelkõige vanusega arvestava personalipoliitikaga;

18.  kutsub liikmesriike üles looma rahalisi ja sotsiaalseid stiimuleid, mis suurendavad töötajate huvi jätkata töötamist vabatahtlikult ka pärast ametliku pensioniea ületamist;

19.  kutsub liikmesriike üles edendama aktiivset poliitikat ohutute töötingimuste eelduste parandamiseks, et vähendada ohtu teatavatel elukutsetel ja vältida enneaegselt pensionile jäävate spetsialistide suurt osakaalu;

20.  tuletab meelde, et tulevikku arvesse võtvat majandusrände poliitikat, mis seisneb eelkõige tööealiste võimalike sisserändajate ligimeelitamises ning millega võimaldatakse kõrge kvalifikatsiooniga taotlejate sisserännet kiirmenetluse alusel, tuleb täiendada sisserändajate parema integreerimisega tööturule ja ühiskonda; rõhutab, et sisserände suurendamise tugevad püüdlused võivad sisserändajate päritoluriikides põhjustada ajude väljavoolu, mis võib mõjutada negatiivselt kõnealuste riikide majandus- ja ühiskondlikku arengut ja põhjustada kontrollimatu uue rändevoo;

21.  tunnistab, et nn oskustööjõu raiskamine võib samuti olla mureküsimuseks nii majandusele üldiselt kui ka asjaomastele üksikisikutele, kui kvalifitseeritud võõrtöötajaid kasutatakse madalama kvalifikatsiooniga vabade töökohtade täitmiseks; rõhutab, et võõrtöötajad peavad saama kasu pensionisüsteemi tehtud maksetest;

22.  kutsub komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et ELi kodanikud, kes töötavad ja elavad mõnes vastuvõtvas liikmesriigis, ei kaotaks osa või kõiki sotsiaalkindlustusõigusi;

23.  on seisukohal, et rände pikaajaline mõju elanikkonna vananemisele ei ole teada, kuna sõltub rändevoogude liikumisest, perekondade taasühinemisest ning sisserännanute sündivusest; on seisukohal, et sisserändajad suudavad tagada tasakaalustatuma sotsiaalkindlustussüsteemi, kui nad on seaduslikul tööl ja aitavad seeläbi kaasa süsteemi rahastamisele;

Pensionid

24.  juhib tähelepanu tööturul esinevale kõikide tundlike rühmade diskrimineerimisele töö saamisel ja tööturu tingimuste osas, eriti neile, kes teevad ilma kohustuslike sotsiaalkindlustusmakseteta töid, mis vähendab tööhõive määra ja palka ning kõnealuste rühmade võimalust koguda endale piisav pension; rõhutab vajadust tagada võrdsed võimalused kõigile ning seega ka tööhõive kõrgem määr, võrdne palk ja piisavad pensioniõigused;

25.  tunnistab tõsiasja, et riiklikud pensioniskeemid tugevdavad sotsiaalset solidaarsust ja on liikmesriikide kohustus ning nende skeemide eest hoolt kandmine peaks olema poliitiline prioriteet; on arvamusel, et riiklike kogumispensionide alternatiivide, näiteks täiendavate pensioniskeemide suurem kasutus oleks elujõuline alternatiiv; juhib tähelepanu asjaolule, et erapensionid võiksid hõlmata tööandja või muude kollektiivsete organisatsioonide või ühingute täiendavaid pensioniskeeme ning isiklikel säästudel põhinevaid lisapensione; rõhutab, et erapensionide olemasolu suurendaks vajadust erapensionifondide ja selliste pensionide ülekantavuse asjakohase reguleerimise ning nimetatud alternatiivide edendamise ja jätkuva ajakohastamise (sealhulgas suurema paindlikkuse) järele; on sellega seoses arvamusel, et tuleb arvestada riski, et naised võivad olemasoleva riikliku pensioniskeemi raames kaotada kindlustuskaitse juhul, kui nimetatud skeemi vahetavad välja erafondid, kuid seda riski võib vähendada pensioniõigusega hõlmatud sünnituspuhkuse, lapsehoolduspuhkuse ning isiklikel põhjustel puhkuse abil;

26.  kutsub liikmesriike üles pöörama tõsist tähelepanu vajadusele kujundada ümber traditsioonilised pensionisüsteemid, mis põhinevad riskide korrapärasel hindamisel ja milles on võetud eelduseks tüüpiline elutsükkel, ning viia sotsiaalkindlustussüsteem kooskõlla pensioniskeemi reformidega, võttes arvesse, et tüüpiliseks peetavad elutsüklid muutuvad kiiresti ja nn ebaühtlased elulood muutuvad üha tavalisemaks; sellega võib kaasneda uus sotsiaalne oht, milleks on suurenev prognoosimatus seoses paljude üksikisikute ja eelkõige tundlike rühmadega, eriti sisserändajate, madala kvalifikatsiooniga töötajate ja üksikvanematega ning hoolduskohustustega inimestega; rõhutab, et see võib viia enneaegse lahkumiseni tööturult või piiratud osalemiseni tööturul; juhib tähelepanu asjaolule, et pensioniskeemide muutmine on samuti vajalik selleks, et saavutada paindlik tööturg;

27.  märgib, et jätkusuutlikku pensionisüsteemi peab olema võimalik kohandada rahvastiku- ja majandusalaste muutustega ning rõhutab, et kolme samba struktuur kujutab endast laialdase kättesaadavuse korral tasakaalustatud võimalust; soovitab täiendada kohustuslikku pensioniskeemi (esimene sammas) kollektiivselt rahastatavate ametipensioniskeemidega (teine sammas) ja individuaalsete täiendavate kolmanda samba toodetega; rõhutab selliste pensionisüsteemide väärtust, mis ühendavad solidaarsuse sageli suurema kasumiga tänu mahule ning pikaajalisele ja ettevaatlikule, kuid tulusale investeerimisstrateegiale; palub komisjonil ette valmistada asjakohane ja rakendamiskõlblik raamistik üleeuroopaliste pensionitoodete valdkonna reguleerimiseks ja kontrollimiseks; rõhutab, et ameti- ja kolmanda samba pensionide siseturg annaks kodanikele võimaluse kasutada ülekandmist võimaldavaid ametipensioniskeeme, edendaks konkurentsi ja vähendaks pensionisäästudega seotud kulusid;

28.  täheldab, et laste ning eakate, haigete või puuetega pereliikmete eest kannavad reeglina hoolt just naised, kes teevad seda vabatahtlikult või siis olude sunnil kultuuritraditsioonide ja sotsiaalsete normide survel või lastehooldusvõimaluste ja muude hooldusvõimaluste (kauaaegse hoolduse struktuuride) madala kvaliteedi või puudumise tõttu, ja seepärast esineb naiste tööalases karjääris sagedamini katkestusi; rõhutab vajadust töötada naiste ja hooldajate jaoks välja hüvitusmehhanism, millega võimaldatakse naistel teha lapse saamise ning hooldamiskohustuste suhtes isiklik valik, ilma et nad peaksid kartma rahaliselt ebasoodsama olukorra tekkimist või tööalase karjääri pidurdumist; väljendab rahulolu liikmesriikide meetmetega kõnealuse olukorra ennetamiseks ja hüvitamiseks, näiteks lapse- ja perehoolduspuhkuse perioodi arvestamist kohustuslikus pensionikindlustuses;

29.  palub liikmesriikidel, tööturu osapooltel ja naisteorganisatsioonide esindajatel pöörata suuremat tähelepanu pensioniskeemide reformide võimalikele ja tegelikele mõjudele meeste ja naiste võrdõiguslikkusele ning hoolitseda selle eest, et võrdõiguslikkuse tagamiseks nähakse ette heastavad meetmed;

30.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid viivitamata meetmeid otsese diskrimineerimise keelamiseks ametipensioniskeemides, sealhulgas tava vastu võtta maksete ja sissemaksete aluseks sool põhinevad kindlustusmatemaatilised tegurid;

31.  viitab oma 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonile füüsilisest isikust ettevõtjaid abistavate abikaasade olukorra kohta(5), milles nõuti muuhulgas kõnealuste abikaasade pensionikindlustusega kohustusliku eraldi liitumise tagamist;

32.  tuletab meelde oma 12. märtsi 2008. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta ELi maapiirkondades(6), kutsudes komisjoni veel kord üles esitama 11. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/613/EMÜ (füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega)(7) läbivaadatud versiooni 2008. aasta lõpuks, milles sätestataks sõltumatud sotsiaal- ja pensioniõigused naistele, kes abistavad talumajapidamises;

33.  tuletab meelde oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta(8) ning rõhutab läbipaistva ja paindliku üleeuroopalise sotsiaalkindlustus- ja pensionituru loomise tähtsust fiskaaltõkete ja pensioniõiguste ühest liikmesriigist teise ülekandmist takistavate tegurite kõrvaldamise kaudu; on seisukohal, et pensionide siseturu loomiseks on vaja üleeuroopalist pensionitoodete reguleerimise raamistikku;

34.  nõuab tungivalt, et komisjon vaataks võimalikult kiiresti läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta(9), et sätestada tööandjapensioni pakkuvate asutuste jaoks sobiv kindel maksevõimerežiim, mis põhineb Euroopa kindlustuse ja kutsealase pensionikindlustuse komitee (CEIOPS) nõuannetel ning põhjalikul mõjuhinnangul, kus kontrollitakse võrdseid võimalusi käsitlevaid küsimusi seoses võetud kohustuste aluseks olevate oletatavate suuruste kalkuleerimisel ja hindamisel tekkivatest erinevustest; rõhutab, et sellise režiimi aluseks võiks olla komisjoni 26. veebruari 2008. aasta muudetud ettepaneku (võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv elukindlustuse kohta kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solvency II))(10) teatavate aspektide laiendamine pensionifondidele, võttes arvesse tööandjapensioni kogumisasutuste erijooni, nagu nende juhitavate pensioniskeemide pikaajalisust ja riskide katmise või tagatiste tüüpi, mida pensionifondid pakuvad; arvab, et niisugune spetsiaalne maksevõimerežiim suurendaks finantsstabiilsust ja aitaks vältida vaidlusküsimusi;

35.  tuletab meelde, et Euroopa Kohus on keelanud takistada maksuvabastuste andmist piiriüleste pensioniskeemi sissemaksete eest; toonitab, et maksusoodustused on parim viis pikaajalise säästmise ergutamiseks ja vaja võib minna täiendavat ühtlustamist, et kõrvaldada kõik takistused piiriüleste sissemaksete tegemisel pensioniskeemidesse;

36.  täheldab praegust suundumust üleminekule määratud hüvitisega pensionisüsteemidelt määratud sissemaksega pensionisüsteemidele ja tunneb muret tööandja sissemaksete vähenemise pärast, mis selle suundumusega ilmselt kaasneb; rõhutab vajadust suurendada töötajate osalust ja sissemaksete taset olemasolevates pensioniskeemides, et tagada inimestele pensionipõlves piisav sissetulek, ja rõhutab tööandjate jätkuva piisava osaluse vajadust, eelkõige määratud sissemaksega pensioniskeemide puhul; tunneb muret, et rahvusvahelise raamatupidamisstandardi (IAS) 19 kavandatav läbivaatamine seoses töövõtja hüvitistega, näiteks nn koridorimeetodi võimaliku kaotamise korral, võib kaasa tuua olulisi pensioniskeemide muudatusi, mida tuleb hoolikalt hinnata, pidades eelkõige silmas võimalust, et väheneb huvi määratud hüvitisega pensioniskeemide vastu;

37.  märgib, et puuetega inimestele asjakohaste elutingimuste tagamise ja nn toetuse lõksu vältimise eesmärgil tuleb hüvitada puudest tulenev täiendav elukallidus ning kooskõlastada hüvitus pensioniskeemide ja sotsiaalse kaasatuse poliitiliste meetmetega;

Rahanduslik jätkusuutlikkus

38.  rõhutab, et liikmesriigid peavad säilitama sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide rahastamise piisaval tasemel ning leidma alternatiivseid ja tugevaid maksubaase, et tulla toime globaliseerumisest põhjustatud teravneva konkurentsiga; rõhutab, et liikmesriikide majanduste konkurentsivõime suurendamiseks ja töötamiseks suuremate stiimulite andmiseks tuleb vähendada sõltuvust tööjõu maksustamisest; tunnistab, et üleminek senisest enam kapitalipõhisele maksustamisele on keeruline, võttes arvesse, et kapitalipõhise maksustamise maksubaas on väiksem ja kapital liikuvam; juhib tähelepanu sellele, et uutele maksustamisviisidele ja/või muudele alternatiividele üleminekut võiks pidada sotsiaalsete kulutuste rahalist jätkusuutlikkust parandavaks, mis vähendaks madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust; on endiselt seisukohal, et tööandjate sotsiaalkindlustusmaksed on investeering, sest nende tulemusena paraneb tootlikkus, ning see on üks põhjusi, miks kõrgete sotsiaalsete kulutustega riigid on ühtlasi ka kõige konkurentsivõimelisemad riigid;

39.  rõhutab tõsiasja, et liikmesriigid peavad keskenduma stabiilsuse ja kasvu pakti keskmise tähtajaga ja kaugematele eesmärkidele ning tagama jätkusuutliku riikliku rahanduse, et elanikkonna vananemisega seotud suureneva survega toime tulla; märgib, et 5. aprillil 2008 Brdos toimunud majandus- ja rahandusministrite nõukogu mitteametlikul istungil lepiti kokku selles, et sotsiaalsete kulutuste puhul tuleb kulutuste mahu asemel pöörata tähelepanu saavutustele ja tulemustele; soovitab nõukogul kaaluda stabiilsuse ja kasvu pakti edasise täiendamise võimalusi, näiteks pikemaajaliste investeeringute kirjendamist pikema aja jooksul;

40.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid kujundama oma rahanduspoliitikat jätkusuutlikul viisil, jaotades maksukoormuse õiglaselt töötajate, tarbijate, ettevõtete ja kapitalitulu ning põlvkondade vahel;

41.  on seisukohal, et reguleerimise eesmärk peab olema maksevõime tagamine ja tööandjate pensioniskeemide kaitsmine ning seda mitte üksnes ülevõtmise või muude oluliste muutuste korral omandisuhetes ja juhatuses;

42.  kutsub liikmesriike üles lisama nende aastaeelarvetesse fondi tulevaste pensionimaksete jaoks;

43.  juhib tähelepanu vajadusele arutada järkjärgulist üleminekut põlvkondadevaheliselt ümberjaotusskeemilt fondipõhisele kindlustuse tüüpi pensioniskeemile;

Tervishoid ja pikaajaline hooldus

44. väljendab oma veendumust, et meetmed tervise parandamiseks vajavad investeeringuid, mis võib kaasa aidata vananeva elanikkonnaga seotud kulude vähendamisele ning parandada riigi rahanduse kindlust; rõhutab veel kord, kui oluline on säilitada Euroopa Liidu kõigi tervishoiusüsteemide aluseks olevaid väärtusi ja põhimõtteid, milleks on kõikide kaetus raviteenustega, solidaarsus rahastamisel, ravi võrdne kättesaadavus ning kvaliteetsete tervishoiuteenuste pakkumine, ilma et see piiraks vajadust nappe ressursse ratsionaalselt tarbida; toonitab, et teenuste korralduse ja pakkumise parandamisel vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tekib võimalus parandada tervishoiuteenuste kvaliteeti ja ka rahalist tõhusust;

45. võttes arvesse tervishoiu ja pikaajalise hoolduse osas prognoositud suurenevaid kulusid, on seisukohal, et liikmesriigid peaksid oma rahastamismehhanismid läbi vaatama ning võtma arvesse võimalust, et tulevikus on omaste poolne hooldus seoses suundumusega väiksemate perekondade poole ja naiste suurema osalemisega tööturul vähem kättesaadav ning et kulude suurenemine võib pikaajalise hoolduse valdkonnas osutuda prognoositavast suuremaks;

46. juhib tähelepanu asjaolule, et eelkõige tuleb võtta arvesse isikuid, kes vajavad kulukaid või pikaajalisi tervishoiuteenuseid, juurdepääsuprobleemidega isikuid ja rühmi, näiteks rahvusvähemusi ja madala sissetulekuga inimesi, kroonilisi haigusi põdevate inimeste hooldamist ja riiklike rehabilitatsioonistruktuuride arengut, füüsilise või vaimse puudega või vanurite sotsiaalset kaasatust ja toetamist, ning seeläbi vältida inimeste hoidmist hooldekodudes ja aidata neil elada iseseisvat elu;

47. täheldab, et tervishoiu rahastamine riiklikest vahenditest aitab kaitsta finantsriskide eest, sõltumata isiklikest terviseriskidest, ning seega toetab võrdsust ja sotsiaalset turvalisust, samas kui erasektori maksesüsteemid hõlmavad riskide piiratud koondamist või ei koonda neid üldse ning sageli seostatakse neis maksed kehva tervisega seotud riskide ja maksejõuga, tagades samas jätkusuutliku rahastamise hoolimata demograafilistest muutustest;

48. tunnistab riikliku rahastamise olulisust solidaarsuse eesmärgi saavutamisel ning suuri erinevusi liikmesriikide tervishoiusüsteemide riikliku ja erasektori rahastamise tasemete osas; soovitab komisjonil viia läbi uuringud, et selgitada välja riikliku rahastamise tase ja/või ulatus, mis vastab solidaarsuse eesmärgile nii süsteemi kui terviku kui ka teatavate teenusekategooriate puhul;

49. tunnistab, et turupõhised lahendused ja tervishoiusüsteemi rahastamise erastamine muutuvad üha populaarsemaks vahendiks kulude plahvatusliku suurenemise, ebatõhususe ja hooldusega seotud kvaliteediprobleemide vastu, eriti uutes liikmesriikides; märgib, et üha enam ollakse seisukohal, et sotsiaalsete tervisekindlustussüsteemide funktsionaalne erastamine, kasumile orienteeritus ja finantsmaaklerite vaheline konkurents muudab tervishoiusüsteemide haldamise tavaliselt kallimaks, samas kui sellest tulenev kasu hindade langetamisele, tõhususele ja hoolduse kvaliteedile on kaheldav; sel põhjusel soovitab erarahastamisel põhineva mudeliga liikmesriikidel seda säilitada;

50. märgib, et tervishoiusüsteemid, mida rahastatakse peamiselt tööhõivepõhistest sotsiaalkindlustusmaksetest, võiksid saada kasu tulubaasi laiendamisest, mis hõlmaks ka töötasudest mittesõltuvat tulu;

51. märgib, et vastavalt teenuste osutamise vabaduse põhimõttele ja ravikindlustusega inimeste õigusele valida endale arst või raviasutus on lubamatu, et liikmesriigid keelduvad hüvitamast oma kodanike välismaal saadud ravi kulusid, ent liikmesriigid võivad kehtestada (fikseeritud) täpselt määratletud piiranguid tehtud kuludele ja nad ei ole kohustatud hüvitama ravi, mida nende kodanikud ei oleks kodumaal saanud;

52. kutsub liikmesriike üles vältima puhtfinantsilist lähenemisviisi reformipoliitika vastuvõtmisel, mille eesmärk on kujundada ümber asjaomaste riiklike tervishoiusüsteemide aluseks olev õigusraamistik;

53. on sügavalt veendunud, et mis tahes reformi lähtepunkt peaks olema olemasoleva tervishoiu-(rahastamise)süsteemi põhjalik analüüs, et selgitada välja selle nõrgad küljed ja probleemsed valdkonnad, ja siduda see tausttegurite mõistmisega, mis võivad reformi õnnestumisele kaasa aidata või seda takistada; eeldab, et liikmesriigid on täielikult teadlikud tervishoiureformide märkimisväärsest mõjust nende asjaomaste tervishoiusüsteemide toimimisele, suutlikkusele ja tõhususele ning samuti sellest, et ebapiisavalt või ebasobivalt ette valmistatud reformimeetmed võivad ohustada hooldusteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, kodanike tervislikku seisundit ja seega nende tööalast konkurentsivõimet;

54. kutsub liikmesriike üles võtma tervishoiu rahastamise valdkonnas arvesse kõiki funktsioone ja poliitilisi meetmeid, selle asemel et keskenduda üksnes osamaksete süsteemile; on veendunud, et tööhõivega seotud osamaksete või patsientide osamaksete suurendamine tervishoiuteenuste kulude katmiseks on valesuunaline poliitika, millel võivad olla kohutavad tagajärjed, sest seeläbi piirataks lubamatul viisil madala sissetulekuga kodanike juurdepääsu kõigile tervishoiuteenustele;

55. on veendunud, et madala sissetulekuga kodanike juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele tuleb käsitleda esmatähtsana, kuna see on tihedalt seotud Euroopa väärtustega solidaarsuse ja võrdsete õiguste osas ning eeldus Lissaboni täieliku tööhõive eesmärgi saavutamisele;

56. kutsub komisjoni üles võtma arvesse kõigi Euroopa Liidu kodanike võrdseid õigusi kvaliteetsele tervishoiusüsteemile ning lisama nõutavaid tagatisi kodanike rahalisel alusel diskrimineeriva kohtlemise vastu ühenduse diskrimineerimisvastastesse õigusaktidesse nende läbivaatamisel või kõikidesse uutesse õigusaktidesse, mis käsitlevad juurdepääsu tervishoiuteenustele;

57. soovitab liikmesriikidel toetada asjaomaste tervishoiusüsteemide tõhusust ja õiglust riskikogumite vähendamise abil, või mis veelgi parem – luua üheainsa riikliku riskikogumi, mis võib lihtsustada strateegilist juhtimist ja kooskõlastamist kogu tervishoiusüsteemis;

58. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, tööhõivekomiteele, sotsiaalkaitsekomiteele ning liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

Kohtuasi C-262/88, EKL [1990] I-1889.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0339.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0541.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0066.

(5)

EÜT C 85, 17.3.1997, lk 186.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0094.

(7)

EÜT L 359, 19.12.1986, lk 56.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0338.

(9)

ELT L 235, 23.9.2003, lk 10.

(10)

KOM (2008) 119.


SELETUSKIRI

Demograafilised arengud

Euroopa demograafiline areng põhjustab prognooside kohaselt rahvaarvu vähenemise ja rahvastiku vananemise. See toob 2050. aastaks kaasa mõnevõrra väiksemaarvulise ja märkimisväärselt vanema elanikkonna. Selle põhjuseks on rahvastiku taastootmiseks vajalikust tasemest madalam sündimus ning kõrgem eeldatav keskmine eluiga, mis muudab vanusepüramiidi, kuna noorte arv väheneb, kuid üle 65 aasta vanuste arv suureneb.

ELi keskmine sündimus ei kajasta naiste valikuid või Euroopa kodanike tegelikke püüdlusi seoses pere loomisega, vaid võib hoopis olla seotud probleemidega töö- ja pereelu ühitamisel (puudujäägid lastehoolduse infrastruktuuris, perede sotsiaalses ja majanduslikus toetamises ning naistele sobivates töökohtades), ebakindlust tekitava sotsiaalse keskkonna (ebakindlus seoses tööga, kinnisvara kõrge hind) ja hirmuga tuleviku ees (noorte puhul hiline töö saamine ja hirm seda kaotada).

Selleks et kompenseerida tööealise elanikkonna hulgas asetleidvaid muutusi sisserände abil, oleks vaja 90–100 miljonit sisserändajat, mis suurendaks oluliselt etnilis-kultuurilist ja usulist heterogeensust; tuletab meelde, et kõrge kvalifikatsiooniga inimeste sisserände suurendamiseks tehtavad intensiivsed jõupingutused võivad sisserändajate päritoluriikides põhjustada ajude väljavoolu, mis võib negatiivselt mõjutada kõnealuste riikide majandus- ja ühiskondlikku arengut.

Sotsiaalsed arengud

Raportöör on seisukohal, et heaoluriigi muutmisel on võimalik teha märkimisväärseid edusamme, minnes sotsiaalkuludelt üle sotsiaalsetele investeeringutele.

Võttes arvesse Lissaboni strateegiat ja ELi tasandil heakskiidetud tööhõivealaseid eesmärke, on vaja suurendada ja säilitada kvaliteetsetel töökohtadel töötavate inimeste arvu, suurendada tööjõu pakkumist ja moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteeme, parandada töötajate ja ettevõtjate kohanemisvõimet ja turvalisust ning investeerida inimkapitali ennekõike parema hariduse ja suuremate oskuste tagamisega.

Tunnistatakse, et on toimunud kooseluvormide mitmekesistumine, mida iseloomustab abielude väiksem arv, kõrgem lahutuste arv, esimese lapse sünni pikem edasilükkamine, mis kokkuvõtlikult tähendab, et traditsioonilisele ja siiani ülekaalus olevale abielumudelile on lisandunud alternatiivsed kooseluvormid.

Raportöör tunnistab, et üha individuaalsem käitumine muudab inimeste lojaalsust seoses sotsiaalsete institutsioonidega, näiteks sotsiaalkindlustussüsteemidega, ning esitab väljakutse arutelule, mida peetakse solidaarsuse ja sotsiaalse tasakaalustamise ümbermõtestamise küsimuses.

Finantsarengud

Juhul, kui praegust poliitikat jätkatakse, põhjustab rahvastiku vananemine prognooside kohaselt enamikus liikmesriikides 2050. aastaks riiklike kulutuste suurenemise, eelkõige pensionide, tervishoiu ja pikaajalise hooldusega seonduvate kulutuste tõttu. Võimalik tasakaalustav kokkuhoid hariduse riikliku rahastamise valdkonnas on tõenäoliselt piiratud, kuna suurenevad investeeringud elukestva õppe valdkonnas.

Raportöör tunnistab, et maksude kogumist on mõjutanud struktuurilised arengud ja järjest tõsisemad väljakutsed, nagu kasvav ülemaailmne konkurents ja tootmisressursside suurenev liikuvus; seetõttu rõhutab raportöör vajadust arutada alternatiivsete ja tugevate maksubaaside leidmise üle.

Majandusarengud

Maailma iseloomustab praegu globaliseerumine, mis tähendab kiirenevat ja vaba kaubandust ning tehnoloogia kiiret arengut, mis loob teravaid konkurentsisurveid ja sunnib ettevõtteid paindlikkusele, et turul ajaga kaasas käia. Prognoosid näitavad, et SKP potentsiaalne keskmine aastane kasvumäär järgmistel aastakümnetel väheneb.

Tulevikus majanduskasvu allikad muutuvad: aastani 2010. annab majanduskasvule positiivse panuse tööhõive, mis aga pärast 2030. aastat muutub märkimisväärseks negatiivseks panustajaks ning peamiseks ja mõnikord ka ainsaks kasvuallikaks saab tööjõu tootlikkus. Kõrge tootlikkuse säilitamiseks tuleb rohkem investeerida teadus- ja arendustegevusse.

Tööjõu muutunud vanuseline struktuur võib muuta tarbimise ja sisenõudluse koosseisu, mis võib kaasa tuua vajaduse teha sektoritevahelisi ümberpaigutusi, mis eeldab tööalase liikuvuse suurenemist, vältimaks suuremaid ebakõlasid tööturul, mis tulenevad veelgi madalamast tööhõivest.

Tööturul toimuvad arengud

Globaliseerumine põhjustab tööstuslikke ja piirkondlikke struktuurilisi muutusi ning muutusi tööhõive struktuuris ja tasemes, kõnealused muutused toovad omakorda kaasa poliitika, mille eesmärk on senisest enam saavutada kaitstud paindlikkust (flexicurity); raportöör rõhutab, et peamiseks väljakutseks on saavutada majanduslik paindlikkus suurema sotsiaalkaitsega, et luua keskkond võimaluste parimaks kasutamiseks; raportöör tunnistab kvalifitseeritud ja kohaneva tööjõu vajadust, milleks on vaja ühitada aktiivne tööturupoliitika ja investeeringud elukestva õppe valdkonnas, mis on vajalikud tööalase konkurentsivõime suurendamiseks.

Samuti tähendab see eelkõige madala kvalifikatsiooniga töötajatele mõeldud hariduse ja koolituse tõhustamist.

Tööturg on poliitika edukaks kohandamiseks võtmetähtsusega, sest lõppkokkuvõttes on riigi majandustoodang tegur, mis määrab riigi võime säilitada kõrge heaolu tase.

Praeguse sisserände taseme säilimise juures väheneb tööealine elanikkond 2005. aasta 227 miljonilt inimeselt 183 miljoni inimeseni 2050. aastal, tööhõivemäär tõuseb (peamiselt naiste suurema tööhõivemäära tulemusel) 2020. aastaks 70%-le, tööga hõivatud inimeste koguarv on 2017. aastaks kasvanud 20 miljoni inimese võrra, kuid väheneb seejärel 2050. aastaks 30 miljoni inimese võrra.

Samuti toob see kaasa töötute väiksema osakaalu, mistõttu vähenevad 2050. aastaks töötushüvitisega seonduvad kulutused ligikaudu 0,6 protsendipunkti võrra SKPst. Tegemist on väga tagasihoidliku ja suhteliselt kasina vähenemisega, mis ei hüvita suuremaid kulutusi teistes sektorites.

Tööjõu kahanemine põhjustab töötatud tundide koguarvu vähenemise. Kõnealuse suundumuse kompenseerimiseks tuleb suurendada allesjäänud töötajate töötundide arvu või vähendada osalise tööajaga töötavate inimeste arvu.

Kõrge tööhõivemäära püsimine sõltub suures osas selliste isikurühmade tööturule meelitamisest, keda on valdavalt tööturul diskrimineeritud. Seda arvesse võttes on vaja, et naised saaksid ühitada oma majandusliku rolli ja pereelu võrdsel ja tõhusal viisil ning teha muudatusi seoses peamiste majapidamisteenuste (näiteks lapsehooldus) osutamisega, et võimaldada naistel töö- ja pereelu ühitada.

Seda arvesse võttes on samuti oluline, et ka asjakohaste tööoskustega vanematel inimestel oleks piisavalt töövõimalusi. Seetõttu tuleb võidelda vanusepõhise diskrimineerimisega, edendada elukestvat õpet, välja töötada paindlikud mehhanismid pensionile jäämiseks ning kehtestada head töötingimused.

Raportöör on seisukohal, et liikmesriigid peaksid neid suundumusi kasutama võimalusena struktuurireformide elluviimiseks.

Vanusega seotud arengud

Rahvastiku vananemine avaldab senisest suuremat survet avalikele kulutustele ja maksutulu teatavatele kategooriatele ning samal ajal muudab globaliseerumine üha keerulisemaks maksude kogumise liikuvatest maksubaasidest.

Keskmise eeldatava eluea prognoositav kasv tuleneb suures osas eakate suremuse vähenemisest, mis muudab pensioni ja tööelu kestuse suhtarvu.

Raportöör on veendunud, et üheks sõlmküsimuseks saab tööturupoliitika ning maksude ja hüvitistesüsteemi reformide väljatöötamine, et suurendada tööjõu pakkumist ja edendada heaoluriigi reformimist, mis tagavad riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse rahvastiku vananemise tingimustes.

Pensionid

Demograafiline areng põhjustab kõigis liikmesriikides pensionidega seotud riiklike kulutuste suurenemise. Seda suurenemist on võimalik vähendada osalise üleminekuga riiklikelt pensioniskeemidelt erapensioniskeemidele, kuid erapensioniskeemide suurem kasutamine võib põhjustada uusi probleeme ja ohuvorme ning tekitada vajaduse erapensionifonde asjakohaselt reguleerida.

Liikmesriikides kasutatavad pensioniskeemid on (kuigi erineval määral) ajalooliselt kujunenud, tuginedes nn meespalgatöölise mudelile, st et nad on väga perepõhised.

Tähelepanu tuleb pöörata vajadusele kujundada ümber traditsioonilised pensionisüsteemid, mis põhinevad riskide korrapärasel hindamisel ja milles on võetud eelduseks tüüpiline elutsükkel, võttes arvesse, et tüüpiliseks peetavad elutsüklid muutuvad kiiresti ning et nn ebaühtlased elulood muutuvad üha tavalisemaks, mis toob endaga kaasa uue sotsiaalse ohu, milleks on ebakindlamad prognoosid seoses paljude üksikisikute ja eelkõige haavatavate rühmadega, sealjuures eelkõige sisserändajate, madala kvalifikatsiooniga töötajate ja üksikvanematega. Tööga seonduv ebastabiilsus mõjutab oluliselt pensionitaotlusi ning enamikul ametikohtadel mõjutab tööstaaži katkemine karjääri ja palgataset negatiivselt.

Laste eest kannavad reeglina hoolt naised, kes teevad seda vabatahtlikult või siis olude sunnil kultuuritraditsioonide ja sotsiaalsete normide survel või lastehooldusvõimaluste madala kvaliteedi või puudumise tõttu; Sellele asjaolule lisanduvad sünnituspuhkuse tingimused, mis paljudes liikmesriikides näevad ette, et naine on kohustatud sünnituspuhkust kasutama; raportöör rõhutab vajadust hüvitada naistele kõnealune kaotus tööstaažis ning võimaldada neil teha laste saamise suhtes isiklik valik, ilma et nad peaksid kartma rahaliselt ebasoodsamasse olukorda sattumist.

Tervishoiualased arengud

Vanus ei ole iseenesest küll tervishoiukulutuste põhjuseks, kuid vananev rahvastik avaldab survet avaliku sektori kulutuste suurenemiseks ning enamikus liikmesriikides suurenevad riigi kulutused tervishoiule 2050. aastaks 1,5–2 protsendipunkti võrra SKPst.

Rahvastiku vananemine mõjutab oluliselt pikaajalisi hooldushüvitisi, peamiselt eakate inimeste arvu kasvu tõttu, mis tingib pikaajalise hoolduse vajaduse suurenemise ja seega kulutuste suurenemise 0,5–1 protsendipunkti võrra SKPst.

Lisaks langeb kodumajapidamistes lähedaste poolne hooldus (suund väiksemaarvuliste perekondade poole ja naiste suurem osalemine tööturul) ning kulude suurenemine võib pikaajalise hoolduse valdkonnas olla prognoositavast suurem.

Rahvastiku vananemise tingimustes suurendab „tervishoiuteenuste tagamine kõigile” teenuse kulusid, mis (arvestades, et maksete suurendamine ei ole võimalik) kiirendab suundumust viia avaliku sektori vahenditest rahastatavate teenuste hulk üksnes teatavatele elutähtsatele tuumikteenustele, mis toob kaasa lakkamatu arutelu selle tuumiku ulatusest. Inimesed, kel on vahendeid solidaarsest süsteemist lahku lüüa, võivad loobuda avaliku sektori tervishoiusüsteemi kasutamisest erasektori teenuseosutaja ning suurema arvu ja parema kvaliteediga tervishoiuteenuste kasuks, mis suurendab veelgi survet tervishoiu riiklikule rahastamisele, mis toob kaasa veelgi kasinamad ja veelgi madalama kvaliteediga teenused, mis omakorda vähendab avaliku sektori tervishoiusüsteemi usaldusväärsust ja seab solidaarsuse surve alla.

Raportööri põhikaalutlused

Rahvastiku vananemisest tingitud demograafilised surved ja elanikkonna mitmekesisemad struktuurid sunnivad (koos maksudealase karmi reaalsusega) liikmesriike mõtestama ümber traditsiooniliste sotsiaalkindlustussüsteemide koostisosi, nagu pensioniskeemid, tööturuprogrammid ning tervishoiu- ja hariduspoliitika.

Kõnealuste suundumuste leevendamise üks võimalusi oleks suurendada tööhõivemäära, eelkõige 55–65 aasta vanuste isikute ning naiste osas, kelle tööhõivemäär on praegu oluliselt madalam. Selleks on vaja luua piisavad võimalused, et naised saaksid ühitada töö- ja pereelu, mis eelkõige tähendab lapsehooldusteenuseid ja pikapäevakoole, ning samuti on vaja parandada puuetega inimeste töövõimalusi ja -tingimusi ning tugevdada jõupingutusi võitluses sotsiaalse tõrjutusega. Selle saavutamiseks tuleb ellu viia Lissaboni strateegia, eesmärgiga muuta inimesed tööturul aktiivseks, tagada neile inimväärne tasu ja muud stiimulid töötamiseks.

Samal ajal tuleb liikmesriikides tulevastel aastakümnetel tagada elanikkonnale osutatavate tervishoiuteenuste ja pensionide jätkusuutlikkus ja piisavus, mis on ülesanne, mille täitmiseks on vaja võtta meetmeid ühiskonna, valitsuse, ettevõtete ja kodumajapidamiste kõigil tasanditel.


naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ARVAMUS (*) (10.9.2008)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensioniskeemide tuleviku – rahastamise ja individualiseerimise suundumuse kohta

(2007/2290(INI))

Arvamuse koostaja (*): Astrid Lulling

(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel ­– kodukorra artikkel 47

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artiklit 141;

–  võttes arvesse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid (2006–2010);

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuotsuseid, eriti kohtuotsust C-262/88(1);

–  võttes arvesse õiguslikult siduvat ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW 1979), eelkõige selle artikli 11.1 punkte d ja e ning artikli 11.2 punkti c;

A. arvestades, et pensioniskeemide elujõulisuse tagamiseks on naiste, noorte ja eakate isikute tööhõive valdkonnas püstitatud Lissaboni strateegia eesmärkide ja lastehoiuteenuste parandamist taotlevate Barcelona eesmärkide saavutamine olulise tähtsusega;

B.   arvestades, et 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande arengueesmärkides, eriti arengueesmärgis 3, on sooline võrdõiguslikkus eeltingimuseks;

C. arvestades, et tööhõive olukord Euroopas ei ole kooskõlas Lissaboni strateegiaga, mille eesmärgiks on luua rohkem ja paremaid töökohti, tagada täielik tööhõive ja sotsiaalne kaasatus eelkõige naistele;

D. arvestades, et sooline ja põlvkondadevaheline mõõde suurendab oluliselt tööturul nõrgemasse olukorda sattumise ohtu, kuna naistel ning vanematel ja ka noorematel töölistel, kes töötavad mittestandardsete lepingute alusel, on vähem võimalusi oma olukorda tööturul parandada;

E.  arvestades, et naiste töötamisperioodid on üldiselt ebaühtlasemad ja naiste palkadele on iseloomulik aeglasem areng, samas kui meeste töötamisperiood on pidev ja palga areng kiirem, mis toob endaga kaasa pensionisüsteemi sissemaksete erinevuse ja naiste suurema vaesumise ohu, mis on veel üks pikemaajaline risk, arvestades naiste pikemat eeldatavat eluiga;

1.  on arvamusel, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamine peaks olema üks sotsiaal- ja pensionikindlustussüsteemide reformimise eesmärke, samal ajal rõhutades, et ebavõrdsus selles osas on põhimõtteliselt kaudset laadi, mis tuleneb jätkuvast ebavõrdsusest tööturul palga ja karjäärivõimaluste ning perekonna ja koduga seotud kohustuste ebavõrdse jaotumise osas ning mida saab seetõttu korrigeerida globaalsemate meetmetega;

2.  rõhutab sellega seoses naiste, noorte ja eakate isikute aktiivse tööhõivepoliitika väljatöötamise vajadust, et tööjõudu ja ettevõtlust nõuetekohaselt kasutada ja tagada neile pensioniskeemi sissemaksete kaudu piisava pensioni saamise õigus;

3.  osutab asjaolule, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 141 on võimalik võtta positiivseid meetmeid meestele ja naistele võrdse töötasu maksmise saavutamiseks ning et ühenduse kohtupraktikas käsitletakse sotsiaalkindlustusmakseid osana töötasust;

4.  palub komisjonil süvendatult uurida ja käsitleda sotsiaalsete põhiõiguste individualiseerimise mõju küsimust meeste ja naiste võrdsele kohtlemisele;

5.  palub valitsustel, tööturu osapooltel ja naisteorganisatsioonide esindajatel pöörata suuremat tähelepanu pensioniskeemide reformide võimalikele ja tegelikele mõjudele meeste ja naiste võrdõiguslikkusele ning hoolitseda selle eest, et võrdõiguslikkuse tagamiseks nähakse ette korrektuurid;

6.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid viivitamata meetmeid otsese diskrimineerimise keelamiseks ametipensioniskeemides, sealhulgas tava võtta maksete ja sissemaksete aluseks sool põhinevad kindlustusmatemaatilised tegurid;

7.  on arvamusel, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kaitsele ja edendamisele võivad pensioniskeemide reformide raames – võttes seejuures arvesse ka liikmesriikide süsteemide erinevusi – aidata kaasa järgmised parandused:

– töö- ja pereelu tasakaalustamisega seotud perioodide arvesse võtmine, nagu näiteks rasedus- ja sünnituspuhkus, vanemapuhkus, hooldamist vajava sugulase eest hoolitsemine, kasvatamise, täiendõppe, ümberõppe ja elukestva õppega seotud kohustused, näiteks kohustuslike kindlustusperioodide pikendamise vormis, et pikendada kindlustusperioodi, mis on vajalik, et tagada pensioni saamise õigus;

– pensioniõiguste jagunemine lahutuse korral(2);

– abikaasa surma korral lese tuletatud õiguste säilitamine või kehtestamine lesepensioni vormis, eelkõige abikaasadele, kes on vähendanud tööaega või töötamise lõpetanud, et täita perekonna ja koduga seotud kohustusi;

– miinimumpensioni maksmise võimalus, vaatamata katkendlikule liitumisele pensioniskeemiga või madalatel palkadel põhinevale liitumisele;

– pensioniindeksite sidumine hinna- ja palgaindeksiga, et tagada ostujõu säilimine;

– selliste süsteemide sisseviimine, mis võimaldavad järkjärgulist vabatahtlikku pensionile minekut jätkuva osalise tööajaga töötamise korral enne ja pärast pensioniikka jõudmist;

8.  viitab oma 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonile iseseisvate ettevõtjate abikaasade olukorra kohta(3), kes töötavad samas ettevõttes, milles nõuti muuhulgas kõnealuste abikaasade pensionikindlustusega kohustusliku eraldi liitumise tagamist;

9.  tuletab meelde oma 12. märtsi 2008. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta ELi maapiirkondades(4), milles kutsutakse komisjoni üles esitama 2008. aasta lõpuks uuesti direktiivi 86/613/EMÜ(5) läbivaadatud versioon, sätestades sõltumatud sotsiaal- ja pensioniõigused naistele, kes abistavad talumajapidamises;

10. palub komisjonil hoolikalt jälgida sotsiaalkindlustus- ja pensionireforme liikmesriikides, võrreldes nende senist mõju naiste tööhõive olukorrale ja keskendudes parimatele tavadele, mis on ilmnenud eelkõige soolise diskrimineerimise vähendamisel palga osas ning töö- ja pereeluga seotud kohustuste tasakaalustamisel.PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

9.9.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

17

0

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Edit Bauer, Emine Bozkurt, Ilda Figueiredo, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Zita Gurmai, Anneli Jäätteenmäki, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Urszula Krupa, Astrid Lulling, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Zita Pleštinská, Teresa Riera Madurell, Eva-Britt Svensson, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Gabriela Creţu, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Mary Honeyball, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Maria Petre

(1)

17. mai 1990. aasta kohtuotsus Barberi kohtuasjas, EKL 1990, lk I-1889.

(2)

21. jaanuari 1994. aasta resolutsioon abikaasa pensioniõiguste jagunemise kohta lahutatud või lahus elavatele naistele ühenduse liikmesriikides (EÜT C 44, 14.2.1994, lk 218).

(3)

EÜT C 85, 17.3.1997, lk 186.

(4)

Sellel kuupäeval vastu võetud tekstid, P6_TA(2008)0094.

(5)

Nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/613/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega (EÜT L 359, 19.12.1986, lk 56).


majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS  (11.9.2008)

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile

sotsiaalkindlustussüsteemide ja pensionide tuleviku – rahastamise ja individualiseerimise suundumuse kohta

(2007/2290(INI))

Raportöör: Ieke van den Burg

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval tööhõive- ja sotsiaalkomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et liikmesriigid peavad keskenduma stabiilsuse ja kasvu pakti keskmise tähtajaga ja kaugematele eesmärkidele ning tagama jätkusuutliku riikliku rahanduse, et elanikkonna vananemisega seotud suureneva survega toime tulla; märgib, et 5. aprillil 2008 järeldas nõukogu, et sotsiaalsete kulutuste puhul tuleb kulutuste mahu asemel pöörata tähelepanu saavutustele ja tulemustele; soovitab, et nõukogu kaaluks stabiilsuse ja kasvu pakti edasist täiendamist, näiteks pikemale ajavahemikule orienteeritud investeeringute kirjendamine pikema aja jooksul;

2.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid kujundama oma rahanduspoliitikat jätkusuutlikul viisil, jaotades maksukoormuse õiglaselt töötajate, tarbijate, ettevõtete ja kapitalitulu ning põlvkondade vahel;

3.  märgib, et jätkusuutlikku pensionisüsteemi peab olema võimalik kohandada rahvastiku- ja majandusalaste muudatustega ning rõhutab, et kolme samba struktuur kujutab endast tasakaalustatud võimalust, juhul kui see on laialdaselt juurdepääsetav; soovitab, et kohustuslikku pensioniskeemi (esimene sammas) peaksid täiendama kollektiivselt rahastatavad ametipensioniskeemid (teine sammas) ja individuaalsed täiendavad kolmanda samba tooted; rõhutab kollektiivselt rahastatavate pensionisüsteemide väärtust, kus solidaarsusega liitub sageli suurem kasum tänu mahule ning pikaajalisele ja ettevaatlikule, kuid tulusale investeerimisstrateegiale; palub komisjonil ette valmistada asjakohane ja rakendamiskõlblik raamistik üleeuroopaliste pensionitoodete valdkonna reguleerimiseks ja kontrollimiseks; rõhutab, et ameti- ja kolmanda samba pensionide siseturg annaks kodanikele võimaluse kasutada ülekandmist võimaldavaid ametipensioniskeeme, edendaks konkurentsi ja vähendaks pensionisäästudega seotud kulusid;

4.  tuletab meelde oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta(1) ning rõhutab läbipaistva ja paindliku üleeuroopalise sotsiaalkindlustus- ja pensionituru loomise tähtsust maksutõkete ja pensioniõiguste ühest liikmesriigist teise ülekandmist takistavate tegurite kõrvaldamise kaudu; on seisukohal, et pensionide siseturu loomiseks on vaja üleeuroopalist pensionitoodete reguleerimise raamistikku;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon vaataks kiiresti läbi direktiivi 2003/41/EÜ, et sätestada ametipensioni pakkuvate asutuste jaoks sobiv kindel maksevõimerežiim, mis põhineb Euroopa kindlustus- ja ametiinspektorite komitee (CEIOPS) nõuannetel ning põhjalikul mõjuhinnangul, kus kontrollitakse võrdseid võimalusi käsitlevaid küsimusi, mis tulenevad võetud kohustuste aluseks olevate oletatavate suuruste kalkuleerimisel ja hindamisel tekkivatest erinevustest; rõhutab, et niisugune režiim võiks põhineda projekti Solvency II mõningate aspektide laiendamisel pensionifondidele, võttes arvesse kõnealuste asutuste erijooni, nagu nende juhitavate pensioniskeemide pikaajalisus ja riskide katmise või tagatiste tüüp, mida pensionifondid pakuvad; arvab, et niisugune spetsiaalne maksevõimerežiim suurendaks rahanduslikku stabiilsust ja aitaks vältida õigusnormide erinevuste ärakasutamist;

6.  tuletab meelde, et Euroopa Kohus on keelanud takistada maksuvabastuste andmist piiriüleste pensioniskeemi sissemaksete eest; rõhutab, et maksusoodustused on parim viis pikaajalise säästmise ergutamiseks ja et võib vaja minna täiendavat ühtlustamist, et kõrvaldada kõik takistused piiriüleste sissemaksete tegemisel pensioniskeemidesse;

7.  täheldab suundumust üleminekule väljamaksega määratud pensioniskeemidelt sissemaksega määratud pensioniskeemidele ja tunneb muret tööandja sissemaksete vähenemise pärast, mis selle suundumusega kaasneb; rõhutab vajadust suurendada töötajate osalust ja sissemaksete taset olemasolevates pensioniskeemides, et tagada inimestele pensionipõlves piisav sissetulek, ja rõhutab tööandjate jätkuva piisava osaluse vajadust, eelkõige sissemaksega määratud pensioniskeemide puhul; tunneb muret, et IAS 19 kavandatav läbivaatamine, näiteks nn koridorimeetodi võimaliku kaotamise korral, võib kaasa tuua olulisi pensionisüsteemide muudatusi, mida tuleb hoolikalt hinnata, eriti seoses võimalusega, et väheneb huvi väljamaksega määratud pensioniskeemide vastu;

8.  rõhutab, et solidaarsusel põhinev rahastamine on liikmesriikide tervishoiusüsteemide otsustava tähtsusega koostisosa; rõhutab, et piiriülestele tervishoiuteenustele juurdepääsu õiguse tugevdamine ei tohi seda solidaarsust õõnestada ja selle juures tuleb arvesse võtta riiklike tervishoiu rahastamisskeemide struktuuri ning eriomadusi, et tagada jätkusuutlik, võrdne ja üldine juurdepääs tervishoiule.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

9.9.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

37

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mariela Velichkova Baeva, Paolo Bartolozzi, Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Sebastian Valentin Bodu, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Manuel António dos Santos, Christian Ehler, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Robert Goebbels, Donata Gottardi, Gunnar Hökmark, Karsten Friedrich Hoppenstedt, Othmar Karas, Christoph Konrad, Guntars Krasts, Kurt Joachim Lauk, Andrea Losco, Astrid Lulling, Gay Mitchell, Sirpa Pietikäinen, John Purvis, Alexander Radwan, Bernhard Rapkay, Heide Rühle, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Peter Skinner, Ieke van den Burg

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Harald Ettl, Piia-Noora Kauppi, Vladimír Maňka, Bilyana Ilieva Raeva, Margaritis Schinas

(1)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0338.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

7.10.2008

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

36

2

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Edit Bauer, Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Milan Cabrnoch, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Jean Louis Cottigny, Jan Cremers, Proinsias De Rossa, Harlem Désir, Richard Falbr, Ilda Figueiredo, Roger Helmer, Stephen Hughes, Karin Jöns, Ona Juknevičienė, Raymond Langendries, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Maria Matsouka, Elisabeth Morin, Juan Andrés Naranjo Escobar, Csaba Őry, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Rovana Plumb, Bilyana Ilieva Raeva, José Albino Silva Peneda, Jean Spautz, Gabriele Stauner, Ewa Tomaszewska, Anne Van Lancker

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Françoise Castex, Petru Filip, Richard Howitt, Jamila Madeira, Csaba Sógor

Õigusteave - Privaatsuspoliitika