RAPORT Ühine kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisele
8.12.2008 - (2008/2178(INI))
Kalanduskomisjon
Raportöör: Pedro Guerreiro
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
ühise kalanduspoliitika ja ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi kohta kalavarude majandamisel
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni;
– võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta[1];
– võttes arvesse komisjoni teatist „Ühise kalanduspoliitika roll ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises” (KOM(2008)0187);
– võttes arvesse 29. ja 30. septembri 2008. aasta põllumajanduse ja kalanduse nõukogu järeldusi eespool mainitud komisjoni teatise kohta;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A6‑0485/2008),
A. arvestades, et igas geograafilises piirkonnas on kõik elusorganismid (inimesed, taimed, loomad ja mikroorganismid), nende füüsiline ümbrus (nagu pinnas, vesi, õhk) ja neid toetav looduslik ringe omavahel seotud;
B. arvestades, et selliste ökosüsteemide sisestel arengutel, vastastoimetel ja muutustel on otsene ja sageli soovimatu või ettenägematu mõju teistele elementidele nii süsteemi sees kui ka väljaspool seda, ning arvestades, et samamoodi võivad süsteemist väljaspool aset leidvad sündmused süsteemi vahetult mõjutada;
C. arvestades, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalandusele annab praegu parima aluse ülemaailmseks juhtimise ja otsuste tegemise süsteemiks, mis võtab arvesse kõiki asjassepuutuvaid elemente ja sidusrühmi, nende nõudmisi ja vajadusi, samuti tulevast mõju süsteemile ja selle vastastoimeid;
D. arvestades, et kalastamine iga liikmesriigi majandusvööndi vetes on oluline selle riigi suveräänsuse ja sõltumatuse jaoks, seda eriti toidu mõttes;
E. arvestades, et meie teadmised ookeanidest ja neid mõjutavatest teguritest on ikka veel napid, kuid siiski piisavad teadmaks, et paljud kalavarud – nii kaubanduslikud kui ka mittekaubanduslikud – on Euroopa Liidus ja ka mujal ammendunud, ning ehkki selle põhjuseks on paljud tegurid, on peamine põhjus ülepüük;
F. arvestades, et kalavarude jätkusuutlikkuse teaduslikud uuringud eeldavad igasuguste eelarvamustel põhinevate oletuste kõrvaleheitmist ja seega on ettepanek kalavarude hindamiseks ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi alusel ainult siis tõesti ökosüsteemi keskne, kui selle aluseks on kontrollitud teaduslikud andmed;
G. arvestades, et selline ökosüsteemil põhinev lähenemisviis peab olema teavitamisel ning otsuste langetamisel dünaamiline ja paindlik, kuna uued teaduslikult põhjendatud teadmised ja uued vastastikused seosed toovad kaasa vajaduse seda lähenemisviisi pidevalt kohandada;
H. arvestades, et nagu märgitakse komisjoni hiljutises teatises KOM(2008)0670, on ühise kalanduspoliitika eeskirjade tõsiseid ja muret tekitavaid rikkumisi endiselt palju, vaatamata püüetele vähendada ühenduse laevastiku võimsust;
I. arvestades, et kalavarude hindamine on seotud varude jätkusuutlikkusega ja arvestades, et see on kalapüügi alustala ning selle jätkusuutlikkuse kaitsmine on liikmesriikide ülesanne;
J. arvestades, et kalanduspoliitika peamine ülesanne, mida aktsepteerisid kõik 2002. aastal Johannesburgis toimunud maailma säästva arengu tippkohtumisel osalenud riigid, on saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus;
K. arvestades, et kalatööstusest pärinevate sissetulekute järsu vähenemise on põhjustanud paljude kaubanduslikult väärtuslike kalavarude ammendumine, mistõttu tuli kehtestada kalapüügipiirangud, ja esimese müügi hindade seisak või langemine, millega kaasnes tootmistegurite astmeline suurenemine (diisel ja bensiin) ja olukord on veel halvem suuremate kuludega riikides, seda eriti tänu kalatööstuse toetusmeetmete puudumisele või puudulikkusele võrreldes teistes riikides vastu võetud meetmetega;
L. arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku algatada arutelu ühise kalanduspoliitika võimaliku reformi teemal,
1. tervitab komisjoni eespool mainitud teatist ja rõhutab, et see algatus kujutab endast panust kalavarude kasutamise tagamisele niisugusel viisil, mis loob sotsiaalsest, keskkonnaalasest ja majanduslikust vaatenurgast lähtudes jätkusuutlikud tingimused;
2. rõhutab, et ökosüsteemil põhinev lähenemisviis kalavarude majandamisel peab viima dünaamilise ja paindliku juhtimise, vastastikuse õppimise ja teadusuuringute süsteemini, et kaasata täiendavaid muutujaid, mis võivad tulevikus esile kerkida ettenägematute tegurite mõjul või teistest teadusvaldkondadest;
3. kutsub sellega seoses komisjoni üles kaasama oma ettepanekusse meetodeid ja vahendeid, mis võimaldaksid vastastikuse teabe- ja andmevahetuse ning pideva õppimisprotsessi kõikide sidusrühmade vahel, et neil oleks võimalik ökosüsteemipõhist lähenemisviisi edasi arendada eesmärgiga kõigile kasu tuua;
4. juhib tähelepanu, et kalapüük on inimeste toidu ja ellujäämise tagamise üks põhitegevus ja peab seda igasuguse kalanduspoliitika esmaseks eesmärgiks;
5. juhib tähelepanu, et mõnedes ELi rannikuäärsetes kogukondades on kalandussektor majanduslikust, sotsiaalsest ja kultuurilisest seisukohast võtmetähtsusega;
6. kordab, et ühine kalanduspoliitika peab edendama kalatööstuse moderniseerimist ja jätkusuutlikku arengut, kaitstes tööstuse sotsiaalmajanduslikku elujõulisust ning kalavarude jätkusuutlikkust ja tagades avalikkuse varustamise kalaga, sõltumatuse toiduainetega varustamisel ja toiduainetega kindlustatuse, töökohtade säilimise ning kalurite paremad elutingimused;
7. usub, et igasugune kalanduspoliitika peab arvestama mitmete mõõtmetega (sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik mõõde), mis nõuavad terviklikku ja tasakaalustatud lähenemisviisi, mis ei sobi nägemusega, mis paneb need dimensioonid vastavalt prioriteetide eelnevale definitsioonile olulisuse järjekorda;
8. rõhutab, et ühist kalanduspoliitikat ei tohi selle eesmärke silmas pidades allutada ühenduse teistele kavandatud poliitikatele; on vastupidi seisukohal, et need hilisemad poliitikad peavad kaitsma ja täiendama kalanduspoliitika eesmärke;
9. juhib tähelepanu, et ühe kindla rannikuala jätkusuutlik areng teeb vajalikuks suurendada selle rannikuala keskkonnast, loodusest ja inimestest koosnevate osade koostoimet ning parandada kalandusega tegeleva elanikkonna elukvaliteeti; kinnitab veel kord, et kalanduspoliitika peab lähtuma kalandusega tegeleva elanikkonna ja ökosüsteemi (mille lahutamatu osa on elanikkond) jätkusuutlikkuse omavahelise sõltuvuse põhimõttest;
10. rõhutab selles kontekstis, et on vajalik tunnistada väikesemahulise rannalähedase püügi ja traditsioonilise püügi eripära ja olulisust;
11. rõhutab seega, et iga liikmesriigi toiduvajaduse rahuldamise püüdlemine, strateegilise kalatööstuse ja kalandusega tegeleva elanikkonna elujõulisuse tagamine ning mere ökosüsteemide jätkusuutlikkuse säilitamine on omavahel ühitatavad eesmärgid;
12. on seisukohal, et kalavarude säilitamiseks kogu maailmas tuleb kehtestada ülempiir päevade arvule, mil kalurid võivad merel olla;
13. juhib tähelepanu, et ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamine merenduse juhtimises nõuab multidistsiplinaarset ja sektoriülest tegevust, mis hõlmab kalandusega kaudselt seotud ja seda ennetavaid mere ökosüsteeme mõjutavaid erinevaid meetmeid ja poliitikavaldkondi, ilma milleta ei ole võimalik käesoleva lähenemisviisi eesmärke saavutada;
14. kinnitab vajadust uurida ja võtta vastu meetmeid seoses terve rea teguritega, mis mõjutavad oluliselt mere ökosüsteemide jätkusuutlikkust ja kalavarude seisundit ning seega püügitegevust, nagu ranniku ja avamere reostus, tööstuse ja põllumajanduse heitveed, jõgede voolusuuna muutmine, avamere süvendamine, sadamategevus, meretransport ja -turism;
15. rõhutab, et eksisteerivad suured erinevused eri merealade ja nende vastavate kalavarude ning samuti mitmesuguste kasutatavate kalalaevade ja püügivahendite ning nende poolt ökosüsteemile avalduva mõju vahel, mis nõuavad mitmekesiseid, spetsiifilisi ja olukorrale vastavaks kohandatud meetmeid, nagu võrkude tehnilised muudatused, teatud kalastuspiirkondade sulgemine ja püügikoormuse vähendamine;
16. rõhutab vajadust rakendada mehhanisme, et toetada või maksta kompensatsiooni kaluritele, keda mõjutavad mitmeaastaste taastamis- või majandamiskavade majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning ökosüsteemide kaitsemeetmed;
17. juhib tähelepanu, et ülemaailmse interdistsiplinaarse ja sektoriülese lähenemisviisi paratamatult järkjärguline rakendamine merenduse juhtimises nõuab teaduslikult põhjendatud teadmiste pidevat täiustamist ja süvendamist, et tagada kontrollitud teaduslikel andmetel põhinevate meetmete vastuvõtmine;
18. juhib tähelepanu vajadusele, et komisjon kaasaks kalandussektori tõelisesse sektoritevahelisse merekeskkonna kaitsmise plaani, vastavalt merestrateegia raamdirektiivile[2], mis on Euroopa uue merenduspoliitika keskkonna-alane sammas;
19. rõhutab, et kalanduse teaduslikud uuringud on kalanduse juhtimises väga oluline ja hädavajalik vahend nende tegurite tuvastamisel, mis mõjutavad kalavarude arenemist ning mille abil korraldatakse kvantitatiivset hindamist ning töötatakse välja mudeleid, mis teeb võimalikuks kalavarude arengu prognoosimise, kuid aitab paremaks muuta ka püügivahendeid, laevu ning kalurite töö- ja ohutustingimusi koos kalurite teadmiste ja kogemustega;
20. teeb ettepaneku viia läbi teadusuuuringuid, et määrata kindlaks kalurite püütavate mereloomade ümberjaotumine, mille põhjuseks on vete füüsikaliste ja keemiliste parameetrite muutumine kliimamuutuse tõttu; on seisukohal, et nende teadusuuringute alusel tuleks läbi vaadata mitmed olemasolevad kalavarude taastamise plaanid, näiteks uusmeremaa merluusi ja norra salehomaari varude taastamise plaanid Pürenee poolsaare ligidal;
21. juhib tähelepanu vajadusele arendada akvakultuuride uurimisprojekte, et täiendada kõige enam ohustatud liikide varusid;
22. on sellega seoses arvamusel, et on vaja investeerida inimeste koolitusse, anda piisavalt rahalisi vahendeid ja edendada koostööd erinevate riigiasutuste vahel liikmesriikides;
23. rõhutab, et teaduslikes uuringutes tuleks arvestada püügitegevuse sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tahkudega; peab oluliseks hinnata erinevate kalandusjuhtimissüsteemide/vahendite mõju tööhõivele ja töötasule kalandusega tegelevas elanikkonnas;
24. juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kalapüük on tegevus, milles kasutatakse isetaastuvaid ressursse, on kalanduse juhtimise esimene ja kõige olulisem ülesanne kontrollida otseselt või kaudselt kogu püügikoormust sellisel viisil, mille abil saavutada eesmärk, mis määratleti eespool mainitud 2002. aastal toimunud Johannesburgi tippkohtumisel;
25. soovitab tungivalt komisjonil vaadata uuesti läbi kehtiv lubatud kogupüügi ja kvootide süsteem kui mereressursside juhtimise peamine vahend, ja hinnata selle kasulikkust, arvestades kehtivaid kalapüügi piiranguid;
26. nõuab tungivalt, et komisjon uuriks ja kavandaks avatumaid kontrolli- ja järelevalvesüsteeme kalastussaaduste lossimise, keelatud püügi ning kaaspüügi merre tagasi laskmise suhtes;
27. on seisukohal, et eelnimetatud meetmed on kalavarude seisundi täpseks hindamiseks pädevate teadusasutuste poolt põhilise tähtsusega;
28. tunnistab, et lubatud kogupüügil põhinevad kalanduse juhtimist käsitlevad kehtivad õigusaktid mõjutavad otseselt püüki ja kaudselt püügikoormust; rõhutab siiski, et selle meetodi tulemuslikumaks toimimiseks tuleb püügikoormust juhtida; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks kalavarude juhtimise erinevaid vahendeid, tagades samal ajal, et praeguseid vahendeid ei muudetaks enne, kui on olemas alternatiivne võimalus, mis kindlustab kalavarude asjakohasema kasutuse;
29. rõhutab, et lubatud kogupüügi jaotamine kalalaevade ja püügivahendite vahel vastavalt relatiivse stabiilsuse põhimõttele jääb iga liikmesriigi ainupädevusse; on arvamusel, et kvootide jagamisel igas liikmesriigis tuleks võtta arvesse vahendite tüübid (traalid ja muu) ning neile vastav püük;
30. väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et ühises kalanduspoliitikas on tehtud tõenäoliselt muutusi, mis soodustavad püügitegevuse kontsentreerumist, eriti seoses õigusega pääseda ligi kalavarudele;
31. juhib tähelepanu asjaolule, et kvootide vähendamine ja kontsentreerumine piiratud arvu ettevõtete seas ei pruugi tähendada püügikoormuse vähendamist, vaid ainult kalavarude kasutamise kontsentreerumist;
32. tervitab positiivset diskrimineerimist, mis puudutab abi laevastike renoveerimiseks mõnedes ELi äärepoolseimates piirkondades ning peab väga oluliseks, et seda abi jätkataks ka pärast praeguse perioodi 2007–2013 finantsraamistiku lõppemist, nii et ka edaspidi oleks võimalik tagada kalapüük jätkusuutlikul ja keskkonnasõbralikul kujul;
33. on arvamusel, et on väga oluline säilitada juurdepääsu erand piirkonnas, mis jääb vähemalt 12 miili ulatuses territoriaalvetesse, sest selle abil edendatakse mere rannikualade ökosüsteemide jätkusuutlikkust, traditsioonilist püügitegevust ning kalandusega tegeleva elanikkonna püsimajäämist; nõuab, et nimetatud erand kehtestatakse alatiseks;
34. nõuab, et äärepoolseimate piirkondade majandusvööndi vetesse jäävat ala peetakse alati eraldi ligipääsualaks, et tagada mere ökosüsteemide, püügitegevuse ja kalandusega tegelevate kohalike elanikkondade jätkusuutlikkus;
35. on arvamusel, et püügikoormust ei saa mõõta ainult ühtemoodi, ilma et võetaks arvesse laevade ja püügivahendite erinevusi; on arvamusel, et püügikoormuse kontrollimise puhul tuleks võtta arvesse erinevaid liike, püügivahendeid ja püügi hinnatud mõju iga liigi varule;
36. on seisukohal, et rõhu asetamine kW/päevas põhinevale püügikoormusele on kasulik vaid traaliga tehtava püügi puhul, kuid ei ole asjakohane muude püügivahendite puhul;
37. on arvamusel, et aladele kohaldatud piirangud (suletud või kaitsealused alad, nagu merekaitsealad) peavad põhinema multidistsiplinaarsel teaduslikul põhjendusel, eriti seoses erinevate tegevuste ja teguritega, mis avaldavad tõelist mõju ökosüsteemidele ning seoses tõelise kasuga, mis tuleneb alade määramisest, mis peaks hõlmama üksikasjalikke uurimusi nende keskkonna- ja sotsiaalmajandusalase mõju kohta kalandusega tegelevale elanikkonnale;
38. märgib, et püügimahu piirangud on tekitatud peamiselt laevade lammutamise edendamisega, kuid neid ei ole erinevates liikmesriikides ühtlaselt kohaldatud; rõhutab seega, et erinevate liikmesriikide kalalaevade kohandamisel kalavarudega tuleb võtta arvesse juba kehtestatud püügikoormuse vähendamist;
39. on arvamusel, et selline poliitika, millega innustatakse valimatut laevade lammutamist, ilma et võetakse arvesse iga liikmesriigi kalalaevastike, kalavarude ja tarbimisega seotud vajaduste eri tunnuseid ning sotsiaalmajanduslikku mõju, ei ole asjakohane ega õigustatud;
40. on seega arvamusel, et esimesi ülesandeid, mida tuleb kalanduse juhtimise valdkonnas lahendada, on hinnata teaduslikult, kas on olemas liiga suuri kalalaevastikke ja liiga palju kasutatud kalavarusid ning selle tuvastamisel saab võtta sobilikke erimeetmeid;
41. märgib, et nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 on ettevaatusprintsiip kalavarude majandamisel määratletud järgmiselt: „piisava teadusinfo puudumist ei tohi kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata abinõud sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks”;
42. kinnitab uuesti kalandusjuhtimise kontrollimise tähtsust, mis jääb liikmesriikide pädevusse;
43. nõuab, et toetatakse liikmesriikide endi majandusvööndi seire, järelevalve ja kontrollivahendite paigaldamist ja uuendamist, võttes arvesse võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu, meresõiduohutuse suurendamist ja mere ökosüsteemide kaitsmist;
44. on seisukohal, et väga oluline on kohaldada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu juba võetud meetmeid ning kutsub liikmesriike üles tugevdama oma kontrollimehhanisme;
45. innustab komisjoni esitama ettepanekuid meetmete kohta, mille kohaselt hakkaksid siseturul müüdavatele imporditud kalastussaadustele kehtima samad nõuded nagu liikmesriikidest pärit kalastussaadustele;
46. rõhutab vajadust parandada pidevalt kalapüügivahendeid, et täiustada nende selektiivsust, mis on oluline tegur kaaspüügi vähendamisel ja nende keskkonnaalase mõju puhul; kutsub komisjoni üles töötama välja spetsiaalsed poliitikavahendid, et õhutada kalureid kasutama kõiki võimalikke meetmeid kaaspüügi vähendamiseks nii palju kui võimalik;
47. on seisukohal, et traali kasutuselevõtt tõi kaasa kalade suremuse kasvu, mis tegi vajalikuks nimetatud püügivahendi eraldi kontrollimise, näiteks püügipiirkondades kehtestatud piirangute säilitamise (lähedus või kaugus rannikust) teel;
48. nõuab tungivalt, et komisjon edendaks rohkem keskkonnaohutuid kalastamistavasid ja selektiivsemate püügitehnikate kasutamist, mis aitaks vähendada kaaspüüki ja kütusetarbimist püügiperioodidel;
49. kutsub komisjoni üles maksimaalselt kiirendama kalade ökomärgistamise protsessi, et edendada puhtamat ja keskkonnasõbralikumat kalandust;
50. rõhutab, et kalandustööstuse kaasamine ühise kalanduspoliitika raames kehtestatud erinevate meetmete koostamisse, kohaldamisse ja hindamisse on väga oluline, et võtta vastu asjakohasemaid ja tõhusamaid poliitikaid;
51. juhib tähelepanu, et piirkondlikel nõuandekomisjonidel on oluline osa ühise kalanduspoliitika otsuste tegemise protsessis, kuna nendesse kuuluvad kalavarude hindamise eest vastutavad kalurid ja teadlased; on arvamusel, et nende tegevust tuleks korralikult toetada;
52. rõhutab, et regionaalpoliitika ja hea naabruspoliitika raames tuleks laiendada koostööd ühenduseväliste kalalaevastikega, kellega kalavarusid jagatakse, et tagada nende varude elujõulisus;
53. rõhutab vajadust toetada kalurite rühmi ja professionaalseid organisatsioone, kes on valmis jagama vastutust ühise kalanduspoliitika kohaldamise eest (kaasjuhtimine);
54. toetab ühise kalanduspoliitika suuremat detsentraliseerimist, et võimaldada kalurite, neid esindavate organisatsioonide ja kalandusega tegeleva elanikkonna kaasamist ühisesse kalanduspoliitikasse ja kalandusjuhtimisse, tagades samas kogu ühenduses järjepidevate ja ühtsete miinimumnõuete kehtimise;
55. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.
SELETUSKIRI
Komisjoni teatis „Ühise kalanduspoliitika roll ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamisel merenduse juhtimises” kuulub mitmete algatuste hulka, mida komisjon edendab aastani 2012 ühise kalanduspoliitika võimaliku reformi teemal arutelu algatamiseks.
Raportöör peab tähtsaks rõhutada komisjoni esitatud mitmesuguste komplekssete küsimuste teatud peamisi elemente.
Kalandus on põhitegevusala inimeste toitumise ja ellujäämise tagamiseks, mis on igasuguse kalanduspoliitika esmane eesmärk. Selles mõttes tuleb rõhutada kalanduse tähtsust iga liikmesriigi majandusvööndi vetes nende suveräänsuse ja sõltumatuse jaoks, eelkõige toitumise tasandil.
Kalanduspoliitikas tuleb prioriteetseks pidada püüki kalavarudest, unustamata eelnevaid ja järgnevaid tegevusalasid, ning tingimata vajalikke teadusuuringuid, eelkõige püügi ja kalavarude biomassi hindamist ja kavandamist.
See tähendab, et kalanduspoliitika ei ole ega ei saa olla ookeanide või merenduse poliitika. Merepoliitikas tuleb prioriteetseks pidada meresid, samamoodi nagu kalanduspoliitikas on prioriteediks kalandus. Peale selle tuleb alati arvesse võtta teaduslikke tulemusi, mitte eelarvamustel põhinevaid mõttevälgatusi, et kalandus ohustab süsteemide jätkusuutlikkust. Ehk kalavarude hindamisel ökosüsteemide analüüsimise ettepanek on vastuvõetav, kui see põhineb kinnitatud teaduslikel andmetel varude jätkusuutlikkuse kohta lisaks sellele, et arvesse tuleb võtta mitmesuguseid kalandusväliseid tegureid, mis mõjutavad ökosüsteemi.
On vaja taas kinnitada, et ühine kalanduspoliitika peab edendama kalandussektori säästvat moderniseerimist ja arendamist, tagades nende sotsiaal-majandusliku elujõulisuse ja varude jätkusuutlikkuse ning kindlustades üldsuse varustamise kalaga ning toidualase suveräänsuse ja kindluse, töökohtade säilimise ja kalapüüdjate elutingimuste parandamise.
Veel tuleb arvesse võtta, et tuntav langus sektori sissetulekutes tuleneb kalandustegevuse piirangutest ja hindade stagnatsioonist/langusest esmasel müügil koos pideva tootmiskulude kasvuga (diisel ja bensiin).
Kalanduspoliitika eeldab, et arvesse võetakse selle tegevusala mitmedimensioonilisust – sotsiaalset, keskkonnaalast, majanduslikku mõõdet –, mis nõuab terviklikku ja tasakaalustatud käsitust, mis ei ole kooskõlas nägemusega, mis kehtestab selles eelnevalt kindlaks määratud mis tahes prioriteetide hierarhia. See tähendab, et see poliitika ei või olla allutatud teistele ühenduse poliitikatele, ja et – vastupidi – on vaja, et teised poliitikad kaitseksid ja hõlmaksid kalanduspoliitika eesmärke.
Kalanduspoliitika peab lähtuma eeldusest, et kalapüügiga tegelevate kogukondade heaolu ja ökosüsteemide jätkusuutlikkus on vastastikuses sõltuvuses, sest need kogukonnad on ökosüsteemide lahutamatu osa, tunnistades eelkõige väikesemahulise rannapüügi ja käsitööndusliku väikekalapüügi eripära ja tähtsust.
Merenduse juhtimises ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi rakendamine eeldab mitmesuguste mereökosüsteeme mõjutavate meetmete ja poliitikate hulgas – mis lähevad palju kaugemale kalanduses võetavatest meetmetest ja eelnevad neile – tingimata mitut valdkonda hõlmavat ja sektorite lõikes toimuvat tegevust, ilma milleta ei ole võimalik saavutada selles lähenemisviisis seatud eesmärke.
Teiselt poolt on vaja tunnistada, et on olulisi erinevusi eri merepiirkondade ja nendes leiduvate varude, erinevate laevastike ja kasutatavate püügivõtete ning vastavate mõjude vahel ökosüsteemidele, mis nõuab mitmekesiseid, spetsiifilisi ja igale konkreetsele juhule kohandatud kalanduse juhtimise meetmeid, kalapüüdjatele vajaduse korral nende sotsiaal-majanduslike tagajärgede kompenseerimisega.
Kalanduse kui taastuvat ressurssi kasutava tegevusala juhtimise esimene ja peamine ülesanne on kontrollida (otseselt või kaudselt) kalapüügi kogukoormust nii, et tagada maksimaalne säästev püük.
Olemasolevad kalanduse juhtimise vahendid põhinevad lubatud püügikogustel ja neid peetakse seni parimaks üldise püügikoormuse kontrollimise meetodiks, kuivõrd need mõjutavad otseselt püüki ja kaudselt kalapüügikoormust.
Lubatud püügikoguse jaotamine kalalaevastiku ja püügivahendite vahel suhtelise stabiilsuse põhimõtte kohaselt on iga liikmesriigi ainupädevuses.
On tingimata vajalik, et liikmesriigid tegutsevad suveräänselt oma territooriumil, mis hõlmab 12 meremiili territooriumi – mida võib vastavalt nende geograafilisele eripärale laiendada – reserveerides juurdepääsu liikmesriikide laevastikule, ilma et see piiraks riikidevahelisi kokkuleppeid.
Samamoodi on põhiline, et äärepoolseimate piirkondade majandusvööndisse kuuluvat ala peetakse alaliseks „ainuõigusliku juurdepääsu alaks” selleks, et tagada mereökosüsteemide, kalapüügitegevuse ja vastavate kohalike kogukondade jätkusuutlikkus.
Selles suhtes on muret tekitavad varudele juurdepääsu käsitlevad ettepanekud, mille eesmärk on edendada ülekantavate individuaalsete kvootide süsteemi, mis avaldab mõju kalapüügitegevuse kontsentreerumisele ja kalapüügiõiguste individuaalsele omandamisele.
Kalapüügikoormuse kohta tuleb välja tuua, et seda ei tohiks mõõta ühtemoodi, sest selles tuleb arvesse võtta laevastike erinevust ja kalapüügimeetodeid ja kalapüügivõtteid ning kalaliikide mitmekesisust.
Ruumipiirangute suhtes (suletud või kaitstud alad, nagu merekaitsealad) on tähtis rõhutada, et nende põhjenduseks on vaja mitme valdkonna põhist teaduslikku alust.
Veel on oluline märkida, et kohatu ja põhjendamatu on poliitika, mis stimuleerib vahet tegemata laevade kasutuselt kõrvaldamist, milles ei võeta arvesse iga liikmesriigi laevastike eripära, varusid, tarbimisvajadusi ja nende sotsiaal-majanduslikku mõju. Seetõttu tuleb teaduslikult hinnata, kas ja millised laevastikud on liiga suured ja varud üleekspluateeritud.
Lõpuks kinnitatakse veel kord möödapääsmatut vajadust kaasata kalandussektor ühise kalanduspoliitika mitmesuguste meetmete kindlaks määramisse, rakendamisse ja hindamisse.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
2.12.2008 |
|
|
|
||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
17 3 0 |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, David Casa, Emanuel Jardim Fernandes, Carmen Fraga Estévez, Ioannis Gklavakis, Pedro Guerreiro, Ian Hudghton, Heinz Kindermann, Willy Meyer Pleite, Rosa Miguélez Ramos, Philippe Morillon, Seán Ó Neachtain, Struan Stevenson, Catherine Stihler, Margie Sudre |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Raül Romeva i Rueda, Thomas Wise |
|||||