RAPORT Ühine põllumajanduspoliitika ja ülemaailmne toiduainetega kindlustatus

    15.12.2008 - (2008/2153(INI))

    Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
    Raportöör: Mairead McGuinness
    Arvamuse koostaja(*):
    Manolis Mavrommatis, arengukomisjon
    (*) Menetlus kaasatud komisjoni osalusel – kodukorra artikkel 47

    Menetlus : 2008/2153(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A6-0505/2008
    Esitatud tekstid :
    A6-0505/2008
    Arutelud :
    Vastuvõetud tekstid :

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta

    (2008/2153(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;

    –   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta[1] ning 22. mai 2008. aasta resolutsiooni toiduainete hinnatõusu kohta ELis ja arengumaades[2];

    –   võttes arvesse oma 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Aafrika põllumajanduse edendamise kohta – ettepanek põllumajanduse arendamise ja toiduainetega kindlustatuse kohta Aafrikas[3];

    –   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades (KOM(2008)0450);

    –   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga: ELi tegevussuunad“ (KOM(2008)0321);

    –   võttes arvesse 1996. aastal toimunud toiduainetega kindlustamist käsitleva ülemaailmse tippkohtumise järeldusi ning eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

    –   võttes arvesse Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) avaldatud põllumajanduse väljavaateid 2008–2017;

    –   võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) soovitusi;

    –   võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” tulemusi;

    –   võttes arvesse käimasolevaid WTO läbirääkimisi Doha arenguvooru üle;

    –   võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni;

    –   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

    –   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning arengukomisjoni, väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6‑0505/2008),

    A. arvestades, et esimest korda pärast 1970. aastaid on maailmas terav toidukriis, mis on põhjustatud nii struktuursetest pikaajalistest teguritest kui ka teistest mõjuritest, kusjuures maisihind on alates 2006. aastast kolmekordistunud, nisuhind maailmaturul on tõusnud kahe aasta jooksul üle 180 % ja üldine toiduainete hinnatõus maailmas on umbes 83 %;

    Β.  arvestades, et märkimisväärne ja ettearvamatu hinnatõus toimus suhteliselt lühikese aja jooksul, septembrist 2006 kuni veebruarini 2008; arvestades lisaks, et muude toiduainete hinnad maailmaturul on viimase kahe aastaga kahekordistunud ning vaatamata teatavate teraviljade praegusele hinnalangusele eeldatavasti jäävadki kõrgele, nagu näitab futuuriturg;

    C. arvestades, et loomasööda hinnatõus muudab tootmiskulud kallimaks, mis võib põhjustada loomakasvatussaaduste tootmise vähenemise, kuigi nõudlus nende järele suureneb praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi, eelkõige tõusva majandusega riikides;

    D. arvestades FAO ja OECD prognoosi, et kuigi toorainehinnad võivad langeda alla eelmise aasta taseme, ei lange nad eeldatavasti 2006. aasta eelsele hinnatasemele; arvestades, et toorainehinna märkimisväärne kõikumine võib muutuda veelgi suuremaks ja muutuda maailmaturul korrapäraseks nähtuseks; arvestades, et kõrged toiduainete hinnad ei anna põllumajandustootjatele iseenesest suuremat sissetulekut, mille peamiseks põhjuseks on põllumajandustootmise sisendkulude kiire kasv, aga ka järjest suurem erinevus tootmiskulude ja jaehindade vahel;

    E. arvestades, et toiduainete varud maailmas on langenud ohtlikult madalale tasemele, sest teise maailmasõja järel oli varu üks aasta, 2007. aastal vaid 57 päeva ja 2008. aastal ainult 40 päeva;

    F. arvestades, et nendel ja teistel teguritel on otsesed ja tõsised tagajärjed märkimisväärsele arvule inimestele, arvestades, et toiduhinnakriisi tõttu kannatavad ülemaailmselt miljonid inimesed vaesust ja nälga, arvestades, et see on tekitanud mässe ja rahutusi terves ilmas, destabiliseerides riike ja piirkondi üle kogu maailma veelgi rohkem, arvestades, et isegi ELis on varud vähenenud nii suurel määral, et toidu hädaabiprogrammil ei olegi enam toitu, mida jagada;

    G. arvestades, et nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilise nälja käes ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse;

    H. arvestades, et arengumaades annab põllumajandus tööd ja elatist rohkem kui 70 %-le ning paljudes Aafrika riikides enam kui 80 %-le tööjõust ning seetõttu on maaelu arengu poliitika vaesuse ja nälja probleemi tulemuslikul lahendamisel ülioluline;

    I.  arvestades, et arengumaades toodavad naised 60 % kuni 80 % toiduainetest ning on vastutavad poole kogu maailma toidutoodangu eest, ning arvestades naiste äärmiselt olulist rolli pere eest hoolitsemisel ning tõsiasja, et naistel on juurdepääs maale ja tootmisvahenditele vaieldamatult raskem kui meestel ning seetõttu tuleb neid järjekindlalt edendada ja toetada;

    J.  arvestades, et praegune kriis mõjutab kõige tõsisemalt väikese sissetulekuga majapidamisi nii Euroopa Liidus kui ka arengumaades, kus majapidamise kogu sissetulekust kulutatakse toidule 60–80 %, kusjuures ELi keskmine näitaja on väiksem kui 20 %;

    K. arvestades, et parlament ja nõukogu on korduvalt kutsunud üles aktiivselt reageerima sellele üleilmsele probleemile, andmaks eeskätt vajalikke vahendeid põllumajandussisendite rahastamiseks ning abi turupõhiste juhtimisvahendite kasutamiseks;

    L.  arvestades, et Euroopa Liit jääb ka edaspidi peamiseks toiduainete tootjaks, tootes 17 % maailma nisust, 25 % maailma piimast, 20 % maailma sealihast ja 30 % maailma loomalihast; arvestades, et EL on samuti suur põllumajandustoodete importija, kelle toiduainetega kindlustatuse tase jääb paljude põhiliste põllumajandustoodete puhul tugevalt alla toidualase sõltumatuse taset;

    M. arvestades, et Euroopa Liit on toiduainete tootmise kõige kõrgemate standardite kehtestamisel juhtival kohal, keskendudes „talust toidulauale” jälgitavussüsteemile ning tagades ELis toodetud toidu ohutuse;

    N. arvestades, et Euroopa Liit on juhtival kohal ka keskkonnakaitsealgatustes, mille eesmärk on kaitsta loodusvarasid, kuid mis põhjustavad ELi põllumajandustootjatele lisakulusid;

    O. arvestades, et Euroopa Liit on suurim arengu- ja humanitaarabi andja maailmas, kuid rahvusvahelisel tasandil on põllumajandusele antav abi alates 1980. aastatest pidevalt vähenenud, eelkõige Euroopa Liidult tulev abi;

    P. arvestades, et lisaks liikmesriikide maksetele rahastab Euroopa Liit traditsiooniliselt umbes 10 % maailma arengukoostööst; seda tõendab praegune EÜ vahenditest antav toetus (umbes 1,8 miljardit eurot: 1 miljard rahastamisvahendiga kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja ülejäänud praegu olemasolevate arengu- ja humanitaarabi vahendite kaudu);

    Q. arvestades, et loodusvarade liigse koormamise ohu taustal suureneb üleilmne toiduvajadus 2050. aastaks hinnanguliselt kaks korda ja toiduainete tootmist maailmas peab suurendama;

    R.  arvestades, et FAO andmetel piisab 30 miljardi euro suuruse summa investeerimisest aastas, et tagada 2050. aastaks 9 miljardi elanikuni küündiva rahvastiku toiduainetega kindlustatus;

    S.  arvestades, et praegused rahvusvahelised ja piirkondlikud kokkulepped ei ole osutunud piisavaks turu varustamise ja kaubanduse reguleerimisel ning arvestades, et hiljutine toiduainete kiire hinnatõus peaks äratama kogu maailma valitsustes arusaamise, et põllumajandustoodangut ei saa pidada enesestmõistetavaks,

    1.  kinnitab, et toiduainetega kindlustatus maailmas on Euroopa Liidu jaoks kõige kiireloomulisem küsimus ning et see nõuab viivitamatuid ja jätkuvaid meetmeid, et tagada toiduainetega kindlustatus ELi kodanikele ja ülemaailmsel tasandil; on arvamusel, et oluline on tunnistada kogu maailma põllumajanduse ja toidukultuuride väärtust; rõhutab, et toit peaks olema tarbijatele kättesaadav taskukohase hinnaga, kuid et samal ajal tuleb tagada mõistlik elatustase põllumajandustootjatele;

    2.  rõhutab ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kui toiduainetega kindlustatuse tagamise vahendi tähtsust Euroopa Liidus; on arvamusel, et ÜPP on alates selle kehtestamisest 1962. aastal taganud ELi kodanikele toiduainetega varustatuse, kaitstes ja edendades lisaks maakeskkonda, ning et ELi toidutootmise standardid on maailma kõrgeimad; rõhutab, et ühenduse põllumajandusele tuleb tagada sama roll ka tulevikus;

    3. täheldab siiski, et viimase 25 aasta jooksul on põllumajandustoodang Euroopa Liidus ÜPP paljude reformide tagajärjel vähenenud ning rõhuasetus on nihkunud kvantiteedilt turupõhisele kvaliteetsele toodangule; on seisukohal, et ELi tootjad on selle poliitikanihke tõttu kaotanud potentsiaalseid turuvõimalusi ning et see on põhjustanud suurenenud sõltuvust väljastpoolt Euroopa Liitu imporditud toiduainetest, mis on toodetud väga erinevate tootmisstandardite alusel, ning see on ELi põllumajandustooted asetanud ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse;

    Olukord ja põhjused

    4. märgib, et enne hiljutist toiduhinna tõusu oli maailmas üle 860 miljoni inimese alaliselt näljas; märgib, et Maailmapanga prognoosi järgi võib toiduainete kiire hinnatõus tõugata sügavamasse vaesusse veel 100 miljonit inimest;

    5. on nõus ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) seisukohaga, et tõusvad toiduhinnad mõjutavad kõige rängemalt kõiki toiduaineid importivaid riike ning et paljud nendest riikidest on maailma kõige vähem arenenud riigid; kinnitab asjaolu, et vaesus ja sõltuvus toidu impordist on peamised toidupuuduse põhjused; tunneb muret selle pärast, et ainult väike osa maailma toidutoodangust müüakse tegelikult rahvusvahelistel turgudel ning üha sagedamini on see pärit vähestest eksportivatest riikidest;

    6.  märgib, et põhiteraviljade saak oli 2007. ja 2008. aastal hea; märgib, et toiduainepuuduse 2007. aasta probleem oli põhjustatud pakkumise vähenemisest ja põhitoorainete hinnatõusust; tunneb sügavat muret maailma väikeste toiduvarude pärast, millest praegu jätkuks teravilja kogu maailma toitmiseks vaid 40 päevaks;

    7.  rõhutab, et jõupingutused elanike põhivajaduste rahuldamisel, eeskätt toiduainete ja vee osas, võib sageli olla oluline konfliktiallikas; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma elanikearvu kasv 3 miljardi inimese võrra aastaks 2050 suurendab pingeid maailma kõigis piirkondades; nõuab seetõttu, et kõnealust geostrateegilist aspekti võetaks arvesse edasisel põllumajanduspoliitika väljatöötamisel;

    8.  märgib murega põllumajandussisendite kiiret hinnatõusu (väetiste, seemnete jms hinnatõus), mis väljendub suuremates kulutustes, mida ei ole kõikidele põllumajandustootjatele (eelkõige loomakasvatussektoris) kompenseeritud võrdselt ja mis on märkimisväärselt kahandanud põllumajandustootjate tulu võimalikku tõusu seoses kõrgemate tooraine- ja toiduhindadega, mistõttu võib kaduda stiimul tootmist suurendada; on mures, et sisendihindade järsk tõus võib põhjustada nende väiksemat kasutust ja potentsiaalset tootmise vähenemist, mis üksnes suurendab toidukriisi Euroopas ja maailmas;

    9.  märgib, et sel hooajal on hinnad tooraineturgudel järsult langenud, mis on tekitanud muresid tootjatele ja vähendanud põllumajandustootjate kindlustunnet;

    10. rõhutab toiduainete hinnatõusu käsitleva põhjaliku analüüsi olulisust, võttes arvesse energiahindade tõusu lõpptarbijale, äärmuslikumaks muutuvaid ilmastikunähtusi ja maailma rahvastiku kasvust tingitud energianõudluse suurenemist, ning palub komisjonil täiendavalt uurida kõrgete toiduainete hindade ja energiahindade tõusu vahelisi võimalikke seoseid, eriti kütusehinna osas; rõhutab täiendavalt, et tuleb astuda samme vähendamaks energia tõhusama kasutamise ja energiat säästvate maaviljelussüsteemide väljatöötamise abil põllumajanduse sõltuvust fossiilsetest energiaallikatest;

    11. nõuab poliitikavahendeid, mille eesmärk on hoida ära selliseid äkilisi ja hävitavaid hinnakõikumisi ning milles on võetud arvesse vajadust tagada tootjatele mõistlik elatustase; on veendunud, et põllumajanduse otsetoetuste süsteem annab põllumajandustootjatele võimaluse muuta tootmist vastavalt turu vajadustele, kuid võib olla ebapiisav järskude turuhinna kõikumistega toimetulemisel;

    12. juhib tähelepanu pikemaajaliste struktuursete põhjuste rollile hiljutises põllumajandustoodete hinnatõusus, mille hulka kuuluvad pidevalt suurenev üleilmne nõudlus ja pidev investeeringute vähendamine tootvasse põllumajandusse; märgib, et nende tegurite hulgas on maailma põllumajandustoodangule (põllumajandusliku tootmise ja toiduainete jaotamise kulude tõusu tõttu) ja toidukriiside esinemisele vaestes riikides (toiduainete riigisisese transpordi kulude tõttu) olnud oluline mõju energiahinna, eelkõige naftahinna tõusul;

    13. märgib, et 2007. aastal kasutati biokütusteks 2 % ELi teraviljatoodangust, kusjuures samal aastal kasutati etanooli tootmiseks 25 % Ameerika Ühendriikide maisitoodangust; kutsub üles andma sellele suundumusele ja selle mõjule toiduainete hinnale üldhinnangut ning poliitikat üleilmselt kooskõlastama tagamaks, et surve taastuvenergia tootmisele ei seaks ohtu toiduainetega varustatust; kutsub samuti üles lisama rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse kokkulepetesse kohustused, mille kohaselt biokütustele eraldatavad toetused ei ohustaks toiduainetega kindlustatust maailmas ning mis oleksid kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega, et mitte põhjustada konkurentsimoonutusi kaubanduspartnerite seas; palub siiski, et Euroopa Liit edendaks otsusekindlalt teise põlvkonna biokütuseid;

    14. rõhutab vajadust saavutada tasakaal ühest küljest biokütuste ja bioenergia tootmise ning teisest küljest kogu maailmas vajaminevate toiduvarude osas. Biokütuste ja bioenergia suurenenud tootmisel võib olla positiivne mõju põllumajandus- ja toiduainesektorile, mida mõjutab praegu negatiivselt töötlevas tööstuses vajaminevate toormete, nagu väetiste, kütuse jne kõrge hind. Seetõttu on taastuvate energiaallikate arendamine elujõuline majanduslik ja sotsiaalne alternatiiv maapiirkondade arendamiseks ning on samas säästev lähenemine keskkonnakaitsele, eelkõige siis, kui võetakse arvesse Euroopa Liidu taastuvenergia alaseid eesmärke 2020. aastaks. Samas tuleb siiski võtta meetmeid, et tõrjuda negatiivset mõju, mida energiakultuuride suurenenud tootmine võib avaldada bioloogilisele mitmekesisusele, toiduainete hindadele ja maakasutusviisidele;

    15. märgib, et Euroopa Liit on maa tootmisest kõrvalejätmise kaotamisega aidanud märkimisväärselt kaasa põllumajandussaaduste varude suurendamisele;

    16. juhib tähelepanu tarbijate kiiresti muutuvatele söömisharjumustele, eeskätt kiiresti areneva majandusega riikides, kus on toimunud nihe suurema liha- ja valgutarbimise suunas, milleks on vaja rohkem teravilja; märgib ka tervitatavat reaalsissetuleku kasvu sellistes riikides nagu Hiina ja India, mille nõudlus põllumajandustoodete ja töödeldud toidu järele jääb ka edaspidi suureks;

    17. on veendunud, et on vaja järelevalvet turu kasvava kontsentratsiooni üle toiduainete jaekaubanduses, et ei tekiks monopole, sest suurte jaekaupmeeste tegevus ei pruugi alati lähtuda tootjate, töötlejate või tarbijate huvidest;

    18. soovib, et muud lahendusvõimalused võetaks vastu selleks, et taastada tasakaal väiketootjate huvides, kellel ei ole võimalik leppida kokku suurte jaekaupmeestega. Ehkki ELi tasandil on olemas monopole keelustav õiguslik raamistik, mis takistab suuri tootjaid kuritarvitamast oma juhtivat positsiooni ELi turul, ei ole veel olemas erieeskirju, mille alusel võidelda osa super- või hüpermarketi tüüpi suurte poodide monopolistlike tavade vastu;

    Euroopa Liidu reageeringud

    19. on veendunud, et ÜPP peaks jääma ELi toiduainetega kindlustatuse poliitika nurgakiviks nüüd ja pärast 2013. aastat; on seisukohal, et toimivad ökosüsteemid, viljakas muld, stabiilne veevaru ja mitmekülgne maamajandus on pikaajalise toiduainetega kindlustatuse jaoks hädavajalikud; on samuti arvamusel, et on väga oluline, et ÜPP ja teised ühenduse poliitikavaldkonnad osaleksid rohkem ülemaailmses toiduainetega varustatuse tasakaalus;

    20. on siiski kindlal arvamusel, et ÜPPd tuleks täiendavalt kohandada lahendamaks toiduainetega kindlustatusega seotud probleemid; on pettunud selles, et Euroopa Komisjon ei ole suutnud oma ÜPP „tervisekontrolli” ettepanekutes probleemi piisavalt lahendada; on vastu turukorraldusmeetmete edasisele kaotamisele ja põllumajandustootjate toetuste vähendamisele;

    21. nõuab seoses 2008.–2009. aasta eelarve läbivaatamisega stabiilse ja kindla taseme tagamist ELi ning liikmesriikide kulutustes ÜPPle, et kindlustada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek; tuletab meelde, et põllumajandustootjatel on vaja tuleviku kavandamiseks stabiilset poliitikakeskkonda; rõhutab, et sellise poliitika põhimõte on eelkõige sissetulekute kindluse tagamine selliste ohtude ja kriiside puhul, mis on põhjustatud ebasoodsatest loodusnähtustest või turumoonutustest ning tavatult laialdasest ja pikaajalisest hinnalangusest; märgib sellega seoses asjaolu, et põllumajandus annab riikide ja ELi majandusele olulise lisandväärtuse;

    22. märgib, et turg üksi ei saa anda tootjatele ELi toiduainete tootmise, toiduohutuse, keskkonna- ja loomade heaolu standardite järgimisega seotud suurte kulude tõttu põllumajandusliku tegevuse jätkamiseks vajalikku sissetulekukindlust; kiidab siiski heaks ÜPP suurema turule suunatuse; tunneb teisest küljest kahetsust, et 2003. aasta reformide eesmärgid, mis nägid ette kõrgemaid turuhindu ja vähem bürokraatiat põllumajandustootjatele, ei ole täielikult saavutatud;

    23. on veendunud, et arvukad nõuetele vastavuse reeglid pärsivad tootjate motivatsiooni ja neid tuleks võimaluse korral lihtsustada; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni lihtsustamist käsitlevate algatuste üle;

    24. tunneb muret selle üle, et kavandatavad ELi õigusaktid (näiteks taimekaitsevahendite kohta) võivad avaldada liiga tugevat mõju, sest nendega vähendatakse põllumajandustootjatele kättesaadavaid saagi suurendamise vahendeid, mis võib põhjustada ELi põllumajandustoodangu ulatuslikku vähenemist; nõuab kõigi kavandatavate meetmete mõju üksikasjalikku hindamist, eelkõige seoses toiduainetega kindlustatusega;

    25. nõuab tungivalt, et komisjon vaatleks kliimamuutuse leevendamise meetmeid põllumajandussektoris; on arvamusel, et põllumajandus peab andma panuse võitlusesse kliimamuutusega, kuid talle tuleb eraldada ka vahendeid, et ta ühe kliimatundlikuma majandussektorina saaks kohanduda kliimamuutuse mõjuga, et see ei vähendaks ELi põllumajandustoodangut ning et selle tulemuseks ei oleks ELi põllumajandustoodangu asendamine importtoodanguga;

    26. on arvamusel, et tuleb üle vaadata ELi ja teised rahvusvahelised tootmis- ja turujärelevalvesüsteemid, et kehtestada kiirem tootmissuundade määramise hoiatusmehhanism; on arvamusel, et vaja oleks üleilmset toiduainete seiresüsteemi ning üleilmset toiduvarude süsteemi ning et Euroopa Liit peaks sellise süsteemi väljatöötamisel võtma juhtpositsiooni; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon teeks koostööd oma partneritega maailmas ja esitaks vastava ettepaneku;

    27. nõuab selliste tõhusate kindlustuspoliiside kättesaadavaks tegemist, mis tagavad kaitse hinna ja sissetulekute tugeva kõikumise ning ilmastiku poolt toodangule avaldatava mõju eest;

    28. kutsub komisjoni üles kaaluma tõhusa ELi turujärelevalvesüsteemi loomist, millega oleks võimalik registreerida põllumajandustoodete hindade muutust ja suunda ning sisendikulusid; jääb arvamusele, et selline süsteem peab tagama läbipaistvuse ja hõlbustama sarnaste toodete piiriülest võrdlemist;

    29. on seisukohal, et FAO raames tuleb luua põllumajandustoodete, sisendite ja toiduainete hindade vaatlusorgan, et andmeid oleks võimalik jälgida rahvusvahelisel tasandil;

    30. märgib, et liidu põllumajanduspoliitika moonutavatele elementidele, millel on olnud negatiivne mõju arengumaade põllumajandustootjatele, on pööratud tähelepanu mitmetes ÜPP reformides, ent kaubandussuhted on endiselt ebavõrdsed ning õiglasema süsteemi loomiseks tuleb teha pingutusi;

    31. märgib siiski, et WTO nõuete täitmiseks elluviidud ELi poliitikareformide tulemusena on ÜPP toetused ümber suunatud nii, et nad oleksid tootmisega sidumata, on kaotatud turukorraldusmeetmeid ja avatud turge, mille tõttu tarbijad ja tootjad kannatavad järjest rohkem maailmaturu ebastabiilsuse all; nõuab, et ÜPP raames võetavad poliitikameetmed hõlmaksid toiduainetega kindlustatuse sätteid ning kaubanduslepingud sisaldaksid kõikidele partneritele samasuguseid kaubanduse reguleerimise kohustusi, mis ei sea ohtu toiduainetega kindlustatust maailmas; kutsub komisjoni üles pooldama WTO läbirääkimiste raames kvalifitseeritud turulepääsu, mis tagab, et odav import ei kahjusta ELi põllumajanduse kõrgeid keskkonnastandardeid ning iga riigi õigust toiduainetega kindlustatusele;

    32. märgib, et Euroopa Liit püüab täita oma kohustust kaotada kõik eksporditoetused aastaks 2013, ning et ÜPP „tervisekontrolli” kaudu kavandatakse WTO kokkulepete kohaselt uusi turutoetusvahendite reforme;

    33. on seisukohal, et rahastamisvahend kiirreageerimiseks kõrgustesse kerkivatele toiduhindadele arengumaades on vajalik esimene samm toidukriisist kõige enam mõjutatute esmavajadustega tegelemiseks; rõhutab siiski, et see vahend on ühekordne meede, mille eesmärk on suunata rahalisi vahendeid ELi eelarve rubriigist 4 väikepõllumajandusele kõige teravamalt mõjutatud riikides, ning et seda tuleb kindlustada edasiste investeeringutega; on arvamusel, et komisjon peaks kontrollima, kuidas raha kulutatakse, ja tagama, et seda kulutatakse säästlikult raha kõige rohkem vajavates kohtades ning et sellest tuleks parlamendile korrapäraselt aru anda; nõuab lisaks, et parlamendil oleks kontrolliga regulatiivmenetluse korras rakendamise üle korrapärane kontroll;

    34. kutsub komisjoni üles tugevdama oma käimasolevaid toiduainetega kindlustatuse tagamise programme Euroopas ja üle maailma; nõuab, et tugevdataks toiduga kindlustamise temaatilist programmi (2007–2010), millele praegu on eraldatud 925 miljonit eurot kogu programmiperioodi jaoks; tunneb heameelt komisjoni 17. septembril 2008. aastal esitatud ettepaneku üle suurendada eelarveeraldisi programmile, mis näeb ette toiduabi jaotamise ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele; kutsub komisjoni üles võtma vastu toiduainetega kindlustatuse üldstrateegia, mis tagab ühenduse kogu poliitika sidususe;

    35. tunneb sügavat muret üleilmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla põllumajandusele eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub Euroopa Komisoni üles analüüsima finantskriisi mõju põllumajandussektorile ning kaaluma ettepanekute esitamist, et tagada selle sektori stabiilsus ka laenude ja krediiditagatiste kättesaadavuse suhtes;

    36. juhib tähelepanu uurimustele, millest nähtub, et enamik tarbijaid ei tea, kui suure panuse on andnud ÜPP toiduainetega kindlustatuse ja toiduainete mõistlike hindade tagamisse[4]; nõuab kodanike teabepoliitikat ja lihtsustamiskohustuse uuendamist, mille tulemuseks oleks suurenenud teadlikkus ÜPP vahenditest ja kasust; teeb ettepaneku selgitada avalikkusele ÜPP puudumisel tekkivaid kulusid;

    37. on arvamusel, et ÜPPl peaks olema oluline roll Euroopa Liidu välisasjades ja arengupoliitikas, eriti seoses välispoliitikaga, mis käsitleb toiduainetega kindlustatust; on seisukohal, et lisaks Euroopa Liidu toiduainete tootmise tagamisele võib ÜPP aidata kaasa ka toiduainete suurenenud nõudluse rahuldamisele kogu maailmas;

    38. märgib, et relvastatud konfliktid mõjutavad toidu tootmist ja kättesaadavust väga negatiivselt; väljendab muret tõsiste tagajärgede pärast, mida konfliktilembus avaldab toiduainetega kindlustatusele, näiteks massilise rände, põllumajandusliku tootmise halvamise, elutähtsa infrastruktuuri kahjustamise kaudu;

    39. on arvamusel, et on äärmiselt tähtis vältida kahjulikku ja tormakat konkurentsi nappide toiduressursside pärast; seepärast nõuab ELi tegevuse tõhusamat kooskõlastamist valitsusväliste organisatsioonide, FAO ja muude rahvusvaheliste ametitega tehnilisel tasandil ning ÜROga poliitilisel tasandil, et edendada õiglast juurdepääsu maailma toiduvarudele ja suurendada toiduainete tootmist võtmetähtsusega arengumaades, võttes järjepidevalt arvesse bioloogilise mitmekesisuse ja säästva arengu kriteeriumeid;

    40. nõuab tungivalt, et Euroopa Liit aitaks konfliktiohus olevatel riikidel töötada välja omaenda tugevat põllumajanduspoliitikat, mis tugineks toorme lihtsale kättesaadavusele, kvaliteetsele haridusele ja piisavale rahastamisele, samuti usaldusväärsele infrastruktuurile; on arvamusel, et ELi abi peaks olema suunatud abisaajate arengumaade toidualase sõltumatuse suurendamisele, mis parandab piirkondlikku toiduainetega kindlustatust ja toiduainete kättesaadavust ühiskonna kõige vaesemate kihtide jaoks.

    41. märgib, et mõned kiiresti areneva majandusega riigid võivad kavatseda oma toiduainetega kindlustatuse parandamiseks rentida Aafrika ja Aasia vaesemates osades suuri maa-alasid eesmärgiga kasvatada põllukultuure ja transportida need oma turule tagasi; on arvamusel, et, koos FAOga peab Euroopa Liit sellesse ilmingusse tõsiselt suhtuma, sest see on ohustab asukohariigi toiduainetega kindlustatust ja tõhusat põllumajanduspoliitikat;

    Põllumajandus arengumaades

    42.      rõhutab, et praeguse toiduainete probleemi tõttu tuleb toiduainete tootmist suurendada, et kasvava nõudlusega sammu pidada, kusjuures toota tuleb parema kvaliteediga, väiksemate kuludega ja säästvamal viisil; on seisukohal, et selle saavutamiseks on vaja vaadata läbi kogu poliitika, et parandada tootmismeetodeid, varude haldamist ja rahvusvaheliste turgude reguleerimist;

    43. rõhutab vajadust suurema arvu kesk- ja pikaajaliste meetmete järele, et arendada põllumajandust ja toidutootmist arengumaades, eriti Aafrikas vastavalt ÜRO ekspertide nõukogu (IAASTD) soovitustele; on arvamusel, et põllumajanduslik areng võib olla riigi laiaulatusliku majandusliku arengu alus;

    44. usub, et Euroopa Arengufond peaks rohkem keskenduma põllumajandusele, eelkõige väikestele põllumajandustootjatele ja toodete töötlemisele kohapeal, sest enamik maailma vaestest elab maapiirkondades, mis sõltuvad väga suurel määral põllumajandustoodangust; on samuti seisukohal, et tuleb teha jõupingutusi kehtestamaks põllumajandustoodetega kauplemise eeskirjad, millega tagatakse toiduga varustatus kõikides riikides; on arvamusel, et arengumaadele tuleks anda kaubanduseeliseid, mis toetavad siseriiklikku tootmist; palub komisjonil arvestada nende kaalutlustega WTO läbirääkimiste käigus ja majanduspartnerluslepingute üle peetavatel läbirääkimistel arengumaadega;

    45. on seisukohal, et kuna arengumaade väiketalunikel puudub juurdepääs laenudele ja mikrokrediidile, millega osta seemneid, väetisi ja niisutusmehhanisme, siis on see üheks peamiseks takistuseks põllumajandusliku tootmise suurendamisel; rõhutab ka probleemi seoses laenutagatistega, mis enamasti puuduvad; nõuab, et Euroopa Investeerimispank otsiks vahendeid, et pakkuda arengumaade kohalikele toidutootjatele programme, millega kaasnevad laenutagatised, et neil oleks kergem saada laenu ja mikrokrediiti;

    46. kinnitab uuesti oma veendumust, et on vaja piirkondlikult integreeritud põllumajandusturgusid; kutsub komisjoni üles toetama piirkondlikku koostööd ja integratsiooni; tuletab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele meelde põllumajanduse integratsiooni edu Euroopas ning sellega saavutatud üle 50 aasta kestnud stabiilsust; innustab seega AKV riikide piirkondlikke majandusühendusi suurendama jõupingutusi põllumajanduse valdkonnas ning kutsub arengumaid üles vähendama omavahelisi kaubandustõkkeid;

    47. rõhutab lisaks asjaolu, et põllumajandus tuleb kujundada enda tarbeks viljeletavast põllumajandusest töökohti loovaks maapiirkondade majanduseks; on lisaks sellele seisukohal, et tugevate põllumajandussektorite väljakujundamiseks tuleb eelkõige tähtsustada meetmeid, mis toetavad arengumaade noori põllumajandustootjaid; on veendunud, et Euroopa Liit peaks suurendama koostöö ja toetusega seotud jõupingutusi toiduahelate ajakohastamiseks arengumaades ja muutma need tõhusamaks; on lisaks arvamusel, et Euroopa Liit peaks toetama selliseid algatusi nagu ühine seemneteprogramm, mille algatasid Aafrika Liit ning tema riiklikud ja piirkondlikud partnerid;

    48. on seisukohal, et arengumaade tõhusa arengupoliitika nimel on väga oluline, et nimetatud riikidel oleks ühine riiklik või piirkondlik maaelu arendamise strateegia, millega kaasnevad konkreetsed toetusmeetmed tootjatele ja toodetele; on sellega seoses seisukohal, et ELi abi ei tohi olla killustatud, vaid osa kaasrahastatavast ühisest riiklikust või piirkondlikust maaelu arendamise strateegiast;

    49. nõuab, et maailma kõige vaesemate toetuseks loodaks teiste Euroopa Liidu rahastatavate arengumeetmete täienduseks Euroopa Liidu üldeelarve rubriigi 4 all alaline toiduainetega kindlustatuse fond;

    50. tunneb heameelt üleilmsete algatuste, näiteks ÜRO ülemaailmset toidukriisi käsitleva kõrgetasemelise töörühma üle, ning on arvamusel, et Euroopa Liit peaks oma jõupingutusi töörühmaga kooskõlastama; rõhutab, kui olulised on FAO liikmete vastuvõetud vabatahtlikud suunised inimese õiguse kohta piisavale toidule; teeb lisaks ettepaneku, et toidu kättesaadavuse tagamiseks tuleks luua üleilmne varude omamise kohustuse programm ning peamiste tootmissisendite (valgud, väetised, seemned, taimekaitsevahendid) parema säilitamise süsteem, mis eelistatavalt põhineks erasektorist pärinevatel osalistel, kaasa arvatud põllumajandustootjate ühistutel;

    51. tuletab meelde Euroopa Liidu kohustusi arengumaades ning meie praegusi ja tulevasi WTO kohustusi; nõuab, et ELi toetusmeetmed toetaksid Aafrika valitsuste 2002. aasta Maputo deklaratsioonis kehtestatud eesmärke; kutsub liikmesriike üles austama kohustusi, mis nad on võtnud ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, eelkõige kohustust eraldada 0,7 % oma rahvamajanduse kogutoodangust arenguabiks; on siiski arvamusel, et arenguabi kvaliteet on olulisem kui sellele kulutatud summad;

    52. tunneb kahetsust, et vähendatakse põllumajandusele ja maaelu arengule suunatud arenguabi, mis 1980. aastal oli 17 % ja 2006. aastal kõigest 3 %; nõuab tungivalt, et komisjon suunaks Euroopa Liidu finantsabi põllumajanduspõhise majanduskasvu saavutamisse ja selle jälgimisse ning teeks kõik võimaliku selleks, et valitsused kulutaksid 10 % riigi eelarvest põllumajandussektorile, nagu näeb ette võetud kohustus (püstitades näiteks riikliku põllumajanduspoliitika sihteesmärgid);

    53. kinnitab veel kord, et Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide jaoks on põllumajandus sektor, mis suudab teistest enam luua majanduskasvu vaeste maaelanike jaoks, andes seeläbi käegakatsutava panuse aastatuhande esimese arengueesmärgi saavutamisse – juurida välja äärmuslik vaesus ja nälg –, ning rõhutab, kui tähtis on seetõttu viivitamata tegutseda ja edendada suuremat investeerimist põllumajandusse ja maaelu arengusse;

    54.     rõhutab, et põllumajanduse areng peab põhinema ennekõike õigusel toidule ja toidu tootmisele, mis võimaldab kõikidele inimestele õiguse ohutule, täisväärtuslikule ja kultuuriliselt sobivale toidule, mis on toodetud keskkonnaalaselt mõistlikke ja säästvaid meetodeid ning enda määratud põllumajanduse struktuuri kasutades;

    55. kutsub Euroopa Liitu üles tunnistama arengumaade õigust sõltumatusele toiduainetega varustamisel ning neid sihipäraste meetmetega toetama, kusjuures esmatähtsal kohal on olemasolevate struktuuride ja ressursside – näiteks seemned, väetised, tootmisvahendid – kasutamine ja laiendamine, samuti piirkondliku integratsiooni edendamine;

    56.     kutsub Euroopa Liitu üles asetama põllumajandust tagasi oma arengukava keskmesse, omistades erilist tähtsust põllumajanduse arenguprogrammidele, sealhulgas selgetele sihtidele vaesuse vähendamiseks ja teostatavatele eesmärkidele, eelkõige meetmetele, mis edendavad väikepõllumajandust ja toetavad toiduainete tootmist kohalikele turgudele, kasutades kohapealset bioloogilist mitmekesisust, keskendudes eriti väikeste põllumajandusettevõtjate ja naiste suutlikkuse suurendamisele;

    57. nõuab, et Euroopa Liit teeks ühiseid jõupingutusi liikmesriikide, AKV riikide valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade ja erafondidega, valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametivõimudega, et lülitada järsult tõusvate toiduhindadega tegelemisele suunatud uued projektid ja sekkumisprogrammid paremini piirkondlikesse programmidesse;

    58. nõuab meetmete võtmist koolituste tõhustamiseks, et võimaldada noortel taotleda põllumajanduslikku kõrgharidust, sealhulgas ELi sanitaar- ja fütosanitaarnõuete täitmise, samuti töövõimaluste loomise alast koolitust põllumajandusharidusega koolilõpetajatele, et vähendada vaesust ja rännet maapiirkondadest linnadesse ning vältida nn ajude äravoolu arengumaadest arenenud riikidesse;

    59. juhib tähelepanu toidukriisi ennetamise võrgustiku 2008. aasta toidukriisi ennetamise ja juhtimise käitumisjuhistele ning nõuab nende käitumisreeglite rakendamist ja järgimist ühises põllumajanduspoliitikas; toetab ja nõuab lisaks kodanikuühiskonna kaasamist ning naiste, väiketalunike ühistute ja tootjate ühenduste edendamist, et tagada toiduainetega kindlustatus ja toiduainetealane sõltumatus;

    60. on väga mures asjaolu pärast, et paljudel juhtudel on sõjandus- ja kaitseeelarve suurem kui põllumajandus- ja toidueelarve;

    61. on arvamusel, et väiketalunikud on põllumajandusliku tootmise alus; rõhutab mõningaid kõige teravamaid väiketalunike ees seisvaid probleeme arengumaades, nagu juurdepääs turgudele, maale, haridusele, rahastamisele, sisenditele ja tehnoloogiale; kordab, kui oluline on maapiirkondade infrastruktuuri arendamine ning investeeringud väiketaludesse ja traditsioonilistesse kohalikke tingimusi arvestavatesse väheste sisenditega tootmismeetoditesse;

    62. on seisukohal, et vähene toiduainetega kauplemine on kogu maailmas toiduainete tootmist mõjutav oluline tegur, ning märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kasvas 2007. aastal riisi tootmine kogu maailmas, kusjuures samal aastal riisiga kauplemine vähenes;

    63. on arvamusel, et põllumajandustoodete kaubanduse täiendava õiguslikult reguleerimata liberaliseerimisega kaasneb veelgi suurem hinnakõikumine; rõhutab, et kõige hullemini mõjutab see kõige haavatavamaid, toiduaineid importivaid arenguriike; rõhutab samuti, et maailmakaubandust reguleerivad eeskirjad ei tohi mingil juhul kahjustada riikide ja piirkondade õigust toetada oma põllumajandust, et tagada elanikkonna toiduainetega kindlustatus;

    64. on veendunud, et põllumajandustoodete turgude avamise poliitika WTO ja kahepoolsete vabakaubanduslepingute raames on oluliselt vähendanud toiduainetega kindlustatust paljudes arenguriikides seoses praeguse toiduainetega kindlustatuse kriisiga kogu maailmas; palub komisjonil sellest lähtuvalt vaadata läbi oma vabaturumajanduslik lähenemisviis põllumajandustoodetega kauplemisele;

    65. kutsub suuri toiduaineid eksportivad riike, nagu Brasiilia, Argentina, Tai jt, käituma usaldusväärsete põhitoiduainete tarnijatena ning hoiduma ekspordipiirangute kehtestamisest, millel võivad olla hävitavad tagajärjed eelkõige vaestele, toiduaineid importivatele arenguriikidele;

    66. tunneb sügavat muret praeguse ülemaailmse finantskriisi pärast, mille tagajärjeks võib olla ametlikule arenguabile eraldatavate rahaliste vahendite vähendamine; kutsub komisjoni üles analüüsima finantskriisi mõju arenguabi sektorile ning töötama jätkuvalt välja ettepanekuid eesmärgiga toetada kõige vaesemate riikide põllumajandust;

    67. märgib, et ülemaailmne toidukriis on üks suurimatest ohtudest rahule ja stabiilsusele maailmas; väljendab sellega seoses rahulolu komisjoni hiljutiste jõupingutustega ülemaailmse toiduainetega kindlustamise küsimuse käsitlemisviiside uurimisel; kutsub liikmesriike üles toetama selliseid algatusi riigi ja kohalikul tasandil;

    Teadus- ja arendustegevus

    68. kinnitab oma kohustust investeerida tehnoloogiasse ja innovatsiooni põllumajanduses ja põllumajanduslikus tootmises;

    69. rõhutab selliste avalikest vahenditest rahastatavate teadusuuringute olulisust, mille eesmärk on edendada toiduainetega kindlustatust ja mitte ainult tööstuslikke huvisid; nõuab investeeringute tegemist mitte ainult uutesse üksiktehnoloogiatesse, vaid ka kõikehõlmavatesse põllumajandussüsteemidesse, mille eesmärk on pikaajaline toiduainetega kindlustatus; tõstab sealjuures esile teerajaja rolli, mida selles valdkonnas võiks näiteks mängida Euroopa Liidu mahepõllumajanduslike uuringute tehnoloogiaplatvorm;

    70. rõhutab teadustöö tähtsust, kuid ka uurimustest saadud teadmiste edasiandmise tähtsust põllumajandustootjate tasandile tõhusa põllumajanduse tugiteenistuse kaudu, eeskätt arengumaades; nõuab põllumajandusliku teadustöö ja teadmiste suurendamise tugevdamist;

    71. tunneb muret selle pärast, et ELi rõhuasetus nõuetele vastavusele võib kahjustada põllumajandusliku tootmise alast teadustegevust ja nõustamist; rõhutab vajadust mõlema järele;

    72. nõuab säästva ja energiatõhusa põllumajanduse alast kiirendatud teadus- ja arendustegevuse programmi, milles arvestataks kohalike tingimustega; ergutab liikmesriike toetama teadustööd, mille eesmärk on suurendada tootlikkust põllumajanduslikes rakendustes; arvestab ELi tarbijate probleemidega;

    Jätkusuutlik maailma põllumajandus

    73. tunneb muret kliimamuutusest põhjustatud ilmastiku muutumise pärast, mis prognooside kohaselt muudab põuad ja üleujutused sagedasemaks ning mõjutab negatiivselt saagikust ja maailma põllumajandustoodangu ennustatavust;

    74. tunneb muret selle pärast, et kasvuhoonegaaside edasise vähendamise ettepanekute rakendamine Euroopa Liidus võib mõjutada negatiivselt ELi toiduainete tootmist, eeskätt loomakasvatustoodangut;

    75. tunnistab, et põllumajandussektoris, mis tekitab märkimisväärse osa kogu süsinikdioksiidi heitkogusest, läheb vaja parandatud energiatõhusust;

    76. on seisukohal, et biokütuste ja bioenergia tootmise laiendamine võib avaldada positiivset mõju põllumajandus- ja toiduainetetöötluse sektorile, mida iseloomustavad kõrgemad hinnad selliste sisendite puhul nagu väetised, taimekaitsevahendid ja diisel, ning transpordi ja töötlemise kulud;

    77. tunnistab, et põllumajandussektor on paljudes arengumaades enamiku elanikkonna jaoks toetav elatusvahend, ning ergutab seepärast kõnealuseid riike töötama välja stabiilse ja läbipaistva põllumajanduspoliitika mehhanismi, mis tagaks pikaajalise planeerimise ja säästva arengu;

    78. palub komisjonil hoolikalt jälgida suurenenud bioenergia tootmise mõju Euroopa Liidus ja kolmandates riikides seoses muutustega maakasutuses, toiduainete hindades ja juurdepääsul toidule;

    79. kordab, et ergutused energiakultuuride säästvaks viljelemiseks ei tohi ohustada toiduainete tootmist;

    80. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teadus- ja arendustegevust kliimamuutuse ärahoidmiseks ja sellega kohanemiseks, sealhulgas järgmise põlvkonna biokütuste alast teadustegevust, eelkõige kõrge saagikusega energiakultuuride, võimalikult tõhusate keskkonnasõbralike väetiste ja uute põllumajandustehnoloogiate kasutamist, mis avaldavad maakasutusele minimaalset negatiivset mõju, uute taimesortide arendamist, mis on vastupidavad kliimamuutusele ja sellega kaasnevatele haigustele, ning jäätmete põllumajanduslike kasutusviiside alaseid teadusuuringuid;

    81. on veendunud, et säästva põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vajalik täiendavate põllumajandusuuringute läbiviimine, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub, ning võtma vastu meetmeid, mis suurendavad põllumajandustoodangut säästval ja energiatõhusal viisil.

    82. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

    • [1]  ELT C 263E, 16.10.2008, lk 621.
    • [2]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)2009.
    • [3]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0577.
    • [4]  Iirimaal läbiviidud Agri Aware TNS/Mrbi uurimus, august 2008, Hats off to the CAP

    SELETUSKIRI

    Toiduga kindlustatus, st juurdepääs piisavale hulgale ohututele ja kvaliteetsetele toiduainetele, on muutunud nii ELi kui ülemaailmsel tasandil võtmetähtsusega poliitiliseks prioriteediks.

    Isegi enne praegusi, toiduainete hinnakriisist tingitud probleeme, kannatas kogu maailmas enam kui 860 miljonit inimest kroonilise nälja ja alatoitluse all. Olukorra muutis raskemaks enneolematu ja prognoosimatu toidukaupade järsk maailmahindade tõus 2006. aastal, mille tagajärjel langes nälja ja vaesuse ohvriks veel 100 miljonit inimest.

    Toiduainete hinnatõusule eelnes aastakümnetepikkune langus nende püsihindades. Kuigi kaupade maailmahindade tõus on mõnevõrra vähenenud, ennustavad eksperdid, et toiduainete hinnad jäävad eelnevaga võrreldes püsima suhteliselt kõrgemale tasemele ning selleks, et tagada toiduainete piisav tootmine kogu maailmas ja aidata kõige enam ohustatud elanikerühmadel rahuldada toiduga kindlustatuse põhivajadusi, on vaja võtta meetmeid lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis.

    2006. aasta septembrist kuni 2008. aasta veebruarini tõusid maailma põllumajandussaaduste hinnad dollarites 70 %.

    Toiduvarud on maailmas kriitiliselt madalal tasemel. Pärast Teise maailmasõja lõppu oli tagavaraks aastane toiduvaru, 2003. aastaks oli see vähenenud 133-päevasele ja 2008. aastaks 40-päevasele toiduainete varule.

    Kuigi eksperdid ennustavad, et põllumajandussaaduste maailmaturuhindade varasem langus, nn agricultural treadmill, on lõppenud, võib maailmaturuhindades siiski oodata suuremat kõikumist. Hinnakõikumised põhjustavad järske muutusi toiduainete hindades ja põllumajanduslikes sissetulekutes, muutes stabiilse ja mõistlike hindadega toiduga varustamise raskemaks.

    Poliitikakujundajate jaoks on peamiseks väljakutseks sellise põllumajandus- ja toidupoliitika kavandamine, mis vastaks maailma suureneva rahvastiku vajadustele, mille prognoositav kasv aastaks 2050 on 40 %, mistõttu ülemaailmne toidunõudlus tõenäoliselt selleks ajaks kahekordistub.

    Vahetu tähelepanu tuleks koondada sellele, kuidas leevendada toiduainete hinnatõusude raskeimat mõju maailma kõige vaesemale elanikkonnale. Euroopa Komisjoni ettepanek luua vaeste arengumaade abistamiseks miljardi euro suurune fond seemnete ja väetiste ostmiseks on üks osa lühiajalise reageerimise meetmetest. Toiduga kindlustamiseks oleks siiski vaja rohkem keskmist ja pikaajalist reageerimist, eriti arenguriikides. Selleks tuleb pöörata taas tähelepanu põllumajanduse arendamisele, põllumajandusuuringutele ja põllumajandusliku teabe levitamise teenustele nendes riikides, et otsida mooduseid põllumajandusliku tootmise soodustamiseks piirkondades, kus on võimalik toota.

    Poliitiline kohustus tegutseda on veelgi suurem, kuna paljudes arenguriikides on toiduainete hinnatõus põhjustanud toidumässe ja poliitilisi rahutusi.

    ÜRO prognoosi kohaselt nihutab arengusuund toiduainete hindades mitme aasta võrra edasi aastatuhande arengueesmärgi saavutamist vähendada 2015. aastaks nälja ja alatoitluse all kannatavate inimeste arvu poole võrra.

    Lisaks sellele on oht, et ülemaailmse finants- ja panganduskriisi tõttu taganevad arenenud riigid arengumaadele antava abiga seotud kohustustest. Raportöör peab seda kahetsusväärseks.

    Tõusvad toiduainete hinnad avaldavad toiduabi eelarvele tugevat mõju, mistõttu on vaja tunduvalt suurendada erakorraliste toiduvarude ostmiseks tehtavaid kulutusi.

    Kaupade kõrgemate hindade mõju raskendavad veelgi toiduaineid eksportivate riikide võetud meetmed, kes on siseriiklikule toiduainetega kindlustatuse küsimusele lahendust otsides kehtestanud toidukaupadele ekspordimaksud ja -piirangud.

    Samuti tuleb märkida, et arenguriigid ei suuda kodumaise tootmise kaudu kaugeltki tagada oma kiiresti suureneva elanikkonna toiduga varustamist, mistõttu rahuldab nende kasvava toiduainete importimise vajaduse ainult see, kui tööstusriigid toodavad ja ekspordivad rohkem toiduaineid.

    See nõuab tootlikkuse tõstmist põllumajanduses, mida on raske saavutada. Alates 1960.–1970. aastate rohelisest revolutsioonist on tootlikkuse kasv põllumajanduses läinud allamäge.

    Toiduainete hinnatõusu ulatus ning nende nõudluse ja pakkumise tasakaal, mis selle põhjustas oli suures osas prognoosimatu. See osutab vajadusele maailmatasandil teabesüsteemide järele, et teostada järelevalvet tootmise, tarbimise ja toodanguvarude taseme üle ning anda asjakohaseid eelteateid dramaatiliste muudatuste kohta toiduvarude tasemes.

    EL on suurim rahastaja maailmas, andes 60 % kogu arenguabist. See on ainulaadne võimalus praegust kriisiolukorda mõjutada, parandades kaubanduse, põllumajanduse ja arengustrateegiate sidusust ja juhtida toidukriisi põhjustega tegelemist maailma tasandil. 1980. aastatel oli 17 % arenguabist suunatud põllumajanduse arendamisele, aastaks 2006 oli selleks otstarbeks eraldatava abi osakaal kahanenud 3 %-le.

    ELi toiduainetega kindlustamise poliitikat käsitletakse Rooma lepingu artikli 33 lõikes 39, milles on sätestatud ühise põllumajanduspoliitikasisesed eesmärgid, nimelt:

    ●         tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel;

    ●        kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase;

    ●         stabiliseerida turud;

    ●        tagada toiduainetega varustamine;

    ●         tagada mõistlikud tarbijahinnad.

    Raportööri eesmärk on käsitleda põllumajanduspoliitika rolli kodanike toiduainetega kindlustamise tagamisel, eelkõige seda, kuidas ühine põllumajanduspoliitika tegeleb ELi toiduainetega kindlustatuse vajadusega ja millist mõju see avaldab maailma toiduga kindlustamise strateegiatele.

    Raportis vaadeldakse, kuidas ühise põllumajanduspoliitika järjestikused reformid suunasid ELi põllumajanduse tähelepanu tootmise kvantiteedilt selle kvaliteedile ja kuidas see on seotud uue ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse murega.

    Ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamisega tunnistatakse tekkinud olukorda maa tootmisest kõrvalejätmise kaotamisega ja selle tootmise jaoks tagasi andmisega. Jõupingutused vähendada ettevalmistava abinõuna piimakvootide süsteemi kaotamiseks piiranguid piimatootmises on siiski vähem ambitsioonikad. Toiduainetega kindlustatuse uuele tegelikkusele ei ole ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamises piisavalt tähelepanu pööratud, kuid kõnealune uus poliitiline tegelikkus peab olema tähelepanu keskmes mistahes pärast aastat 2013 tehtavate edasiste muudatuste puhul ühises põllumajanduspoliitikas. ELi toiduainete toodangubaasi kindlustamisele ja maailma kasvava toidunõudluse rahuldamisele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.

    Kliimamuutustega seotud probleemidega tegelemiseks ettenähtud leevendusmeetmetes tuleb põllumajandusel täita oma osa. Põllumajandusliku tootmise käsutusse antava maabaasi suurendamine toob kaasa metsade hävitamise, mis kliimamuutuse probleeme paradoksaalselt oluliselt suurendab. Lisaks sellele, kliimamuutused mõjuvad maailma toiduainete tootmisele pikas perspektiivis negatiivselt.

    Raport käsitleb ka maakasutusega seotud vaidlusküsimust ja vastuolus olevate poliitikaeesmärkide küsimust. Kas ilma maailma toiduainete hindu mõjutamata on võimalik rahuldada vajadust alternatiivsete taastuvenergia allikate järele? Kas on võimalik leida tasakaal toiduainete, loomasööda ja kütusetootmise vahel? Bioenergia on peamiseks tõukejõuks ELi kasvavale nõudlusele teravilja ja õliseemnete järele.

    ELi kehtivad ja kavandatud keskkonnaalased õigusaktid mõjutavad põllumajanduslikku tootmist ja raportöör kutsub üles andma hinnanguid kõigile uutele toiduainetega kindlustatuse kohta tehtavatele õigusloomealastele ettepanekutele.

    Toiduga kindlustatuse väljakutsetega toimetulekuks tuleb pöörata taas tähelepanu põllumajandusuuringutele ja põllumajanduse arendamisele. Teadusuuringud peavad eelkõige käsitlema keerukaid küsimusi, nagu loodusvarade, sealhulgas vee ja maa vähesus, keskkonnale avaldatav surve, kliimamuutused ning fossiilkütuste kahanevad varud, millest põllumajandus suurel määral sõltub.

    Eelkõige püütakse raportis näidata põllumajanduse hooletusse jätmist mitmetes järjestikustes arenguabi eelarvekavades ja kutsutakse üles keskenduma taas arengumaade vajadustele vastavale põllumajanduspoliitikale ja -programmidele.

    ELis on samuti vaja tagada, et toetataks ja edendataks investeeringuid põllumajandusuuringutesse ja põllumajanduse arendamisse, et võimaldada sektoril toime tulla uute väljakutsetega ja parandada tootlikkust.

    Poliitikakujundajate jaoks on põhiküsimuseks selliste strateegiate kavandamine, mis tagaksid nii arengumaade kui arenenud riikide põllumajandustootjatele toiduainete tootmise kaudu korraliku sissetuleku.

    See on toiduainete tootmise kindlustamisel määrav ja kui turg ei suuda seda asjakohaselt tagada, on vaja poliitilisi strateegiaid.

    Kuigi kaupade kõrgemad hinnad ergutavad tootmist, on viimasel ajal nende tõusuga kaasnenud ka põllumajandusettevõtete tootmiskulude suurenemine.

    Tulevikuperspektiivis on ühise põllumajanduspoliitika edasised reformid kavandatud 2013. aasta järgsesse perioodi. Üleminek toodanguga täiesti sidumata toetustele jätkub. Lisaks sellele uuritakse 2009. aasta ELi eelarve läbivaatamisel kõiki ELi tulusid ja kulusid. Kahtlemata kaalutakse hoolikalt ühise põllumajanduspoliitika eelarvet. Kõnealune analüüs peab võtma arvesse toiduga kindlustatuse küsimust ja vajadust arendada välja strateegiad, mis seda edendavad.

    Väärib ka märkimist, et mingil hetkel alustatakse taas luhtunud WTO läbirääkimisi. Kui see teoks saab, tuleb toiduainetega kindlustatuse küsimust asjakohaselt käsitleda, kuna läbirääkimised nurjusid sellepärast, et India ja Hiina olid mures lisanduva impordi mõju pärast nende riikide maaelanikkonnale.

    Oluline roll on WTO lepingul, mis kehtestab õiglased reeglid kaubanduses, tunnustades iga riigi muret oma toiduainetega kindlustatuse pärast.

    Toiduainetega kindlustatuse seadmine iga edasise WTO tehingu keskmesse võib osutuda vajalikuks tõukejõuks kokkuleppele jõudmisel.

    Kokkuvõttes on toiduainete kõrged hinnad mõjunud äärmiselt raskelt ligi miljardile vaesuse, nälja ja alatoitluse all kannatavale inimesele maailmas. Samas võis see anda ka probleemi leevendamiseks vajaliku tegutsemisstiimuli, alates enam põllumajandustoodangule ja tootlikkusele keskendunud lähenemisest.

    arengukomisjonI ARVAMUS (*) (6.11.2008)

    põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

    ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta
    (2008/2153(INI))

    Arvamuse koostaja (*): Manolis Mavrommatis

    (*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

    SOOVITUSED

    Arengukomisjon palub lisada vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised soovitused:

    A.  arvestades, et nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilise nälja käes ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse;

    B.   arvestades, et arengumaades annab põllumajandus tööd ja elatist rohkem kui 70 %-le, paljudes Aafrika riikides enam kui 80 %-le tööjõust ning seetõttu on maaelu arengu poliitika vaesuse ja nälja probleemi tulemuslikul lahendamisel ülioluline;

    C.  arvestades, et arengumaades toodavad naised 60 % kuni 80 % toiduainetest ning on vastutavad poole kogu maailma toidutoodangu eest, ning pidades silmas naiste äärmiselt olulist osa pere toitlustamisel ning tõsiasja, et naistel on juurdepääs maale ja tootmisvahenditele vaieldamatult raskem kui meestel ning seetõttu tuleb neid järjekindlalt edendada ja toetada;

    1.   kinnitab veel kord, et Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide jaoks on põllumajandus sektor, mis suudab teistest enam luua väärtust vaeste maaelanike jaoks, andes seeläbi tõelise panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse juurida välja äärmuslik vaesus ja nälg, ning rõhutab, kui tähtis on seetõttu viivitamata tegutseda ja edendada suuremat investeerimist põllumajandusse ja maaelu arengusse;

    2.   rõhutab, et põllumajanduse areng peab põhinema ennekõike õigusel toidule ja toidu tootmisele, mis võimaldab kõikidele inimestele õiguse ohutule, täisväärtuslikule ja kultuuriliselt sobivale toidule, mis on toodetud keskkonnaalaselt mõistlikke ja säästvaid meetodeid ning enda määratud põllumajanduse struktuuri kasutades;

    3.   kutsub Euroopa Liitu üles tunnistama arengumaade õigust sõltumatusele toiduainetega varustamisel ning neid sihipäraste meetmetega toetama, kusjuures esmatähtsal kohal on olemasolevate struktuuride ja ressursside – näiteks seemned, väetised, tootmisvahendid – kasutamine ja laiendamine, samuti piirkondliku integratsiooni edendamine;

    4.   kutsub Euroopa Liitu üles asetama põllumajandust tagasi oma arengukava keskmesse, omistades erilist tähtsust põllumajanduse arenguprogrammidele, sealhulgas selgetele sihtidele vaesuse vähendamiseks ja teostatavatele eesmärkidele, eelkõige meetmetele, mis edendavad väikepõllumajandust ja toetavad toiduainete tootmist kohalikele turgudele, kasutades kohapealset liikide mitmekesisust, keskendudes eriti väikeste põllumajandusettevõtjate ja naiste suutlikkuse suurendamisele;

    5.   kutsub ka AKV riikide valitsusi üles lisama põllumajanduse sektori oma poliitiliste prioriteetide hulka, et saavutada 2003. aasta Maputo deklaratsioonis võetud kohustus eraldada vähemalt 10 % riiklikest kulutustest põllumajandusele; kutsub komisjoni üles AKV riikide valitsusi kõnealuses tegevuses ergutama, eriti seoses kümnenda Euroopa Arengufondi vahekokkuvõttega;

    6.   nõuab eriti madalaima sissetulekuga ja lühemas perspektiivis suurima vajadusega arengumaadele suunatud toidu- ja humanitaarabi kohest lisarahastamist; tervitab sellega seoses positiivset algatust luua 1 miljardi euro suurune rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades; nõuab siiski, et toiduainete jaoks mõeldud rahastamisvahend ja lühiajaline toiduabi kuuluksid ulatuslikumasse ja pikaajalisse põllumajandusse investeerimise poliitikasse;

    7.   nõuab, et Euroopa Liit teeks ühiseid jõupingutusi liikmesriikide, AKV riikide valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade ning erafondidega, valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametivõimudega, et lülitada järsult tõusvate toiduhindadega tegelemisele suunatud uued projektid ja sekkumisprogrammid paremini piirkondlikesse programmidesse;

    8.   julgustab AKV riike edendama valitsuste, kohalike ametivõimude ning riiklike ja piirkondlike parlamentide vahelist paremat koordineerimist ja nende suuremat osalemist põllumajanduspoliitika ja toiduainetega kindlustatusega seotud otsustusprotsessides ning hõlbustama kodanikuühiskonna ja tootjaorganisatsioonide laiaulatuslikumat osalemist;

    9.   nõuab meetmete võtmist koolituste tõhustamiseks, et võimaldada noortel taotleda põllumajanduslikku kõrgharidust, sealhulgas ELi sanitaar- ja fütosanitaarnõuete täitmise alast koolitust, samuti töövõimaluste loomiseks põllumajandusharidusega koolilõpetajatele, et vähendada vaesust ja rännet maapiirkondadest linnadesse ning vältida nn ajude äravoolu arengumaadest arenenud riikidesse;

    10. nõuab, et nõukogu ja komisjon peaksid tihedas koostöös AKV riikidega esmatähtsaks mõju, mida avaldavad AKV riikidele Euroopa Liidu põllumajandustoodete eksporditoetused, ning kohustuksid andma konkreetseid ja jätkusuutlikke vastuseid dumpingu vältimiseks, pidades silmas selles valdkonnas võetud kohustusi;

    11. juhib tähelepanu toidukriisi ennetamise võrgustiku 2008. aasta toidukriisi ennetamise ja juhtimise käitumisjuhistele ning nõuab nende käitumisreeglite rakendamist ja järgimist ühises põllumajanduspoliitikas; toetab ja nõuab lisaks kodanikuühiskonna kaasamist ning ennekõike naiste, väiketalunike ühistute ja tootjate ühenduste edendamist, et tagada toiduainetega kindlustatus ja toiduainetega omavaristatus;

    12. tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et agrokütused kujutavad endast üksnes osalist ja ajutist vastust probleemile, et transport mõjutab kliima soojenemist ja naftavarude vähenemist, ning palub neil seetõttu lubada toota agrokütuseid Euroopa tasandil üksnes juhul, kui need vastavad rangetele jätkusuutlikkuse kriteeriumidele ja ei konkureeri toiduainetega.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    5.11.2008

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemused

    +:

    –:

    0:

    29

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Josep Borrell Fontelles, Danutė Budreikaitė, Marie-Arlette Carlotti, Corina Creţu, Nirj Deva, Alexandra Dobolyi, Beniamino Donnici, Fernando Fernández Martín, Juan Fraile Cantón, Alain Hutchinson, Romana Jordan Cizelj, Filip Kaczmarek, Glenys Kinnock, Maria Martens, Gay Mitchell, Toomas Savi, Pierre Schapira, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, Feleknas Uca, Johan Van Hecke, Anna Záborská, Jan Zahradil, Mauro Zani

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Miguel Angel Martínez Martínez, Manolis Mavrommatis, Csaba Őry, Renate Weber, Gabriele Zimmer

    väliskomisjonI ARVAMUS (2.12.2008)

    põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

    ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta
    (2008/2153(INI))

    Arvamuse koostaja: Bastiaan Belder

    ETTEPANEKUD

    Väliskomisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.   peab toiduga toiduainetega kindlustatust võtmetähtsusega globaalseks prioriteediks; usub, et põllumajanduslik tootmine on toiduainetega kindlustatuse alus;

    2.   on seisukohal, et ühine põllumajanduspoliitika on oluline osa ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse poliitikast;

    3.   usub, et ühisel põllumajanduspoliitikal peaks olema oluline roll ELi välisasjades ja arengupoliitikas, eriti seoses välispoliitikaga toiduainetega kindlustatuse küsimuses; on seisukohal, et lisaks ELi toiduainete tootmise tagamisele võib ühine põllumajanduspoliitika aidata kaasa ka toiduainete suurenenud nõudluse rahuldamisele kogu maailmas;

    4.   märgib, et relvastatud konfliktid mõjutavad toidu tootmist ja kättesaadavust väga negatiivselt; väljendab muret tõsiste tagajärgede pärast, mida konfliktilembus avaldab toiduainetega kindlustatusele, näiteks massilise rände, põllumajandusliku tootmise halvamise, elutähtsa infrastruktuuri kahjustamise kaudu;

    5.   usub, et on äärmiselt tähtis vältida tormakat konkurentsi nappide toiduressursside pärast; seepärast nõuab ELi tegevuse tõhusamat kooskõlastamist valitsusväliste organisatsioonide, Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ja muude rahvusvaheliste ametitega tehnilisel tasandil ja ÜROga poliitilisel tasandil, selleks et edendada õiglast juurdepääsu maailma toiduvarudele ja suurendada toiduainete tootmist võtmetähtsusega arengumaades, võttes järjepidevalt arvesse bioloogilise mitmekesisuse ja säästva arengu kriteeriume;

    6.   nõuab tungivalt, et EL aitaks konfliktiohus olevatel riikidel töötada välja omaenda tugev põllumajanduspoliitika, mis tugineks toorme lihtsale kättesaadavusele, kvaliteetsele haridusele ja piisavale rahastamisele, samuti usaldusväärsele infrastruktuurile; usub, et ELi abi peaks olema suunatud abisaajate arengumaade toidualase sõltumatuse suurendamisele, mis parandab piirkondlikku toiduainetega kindlustatust ja toiduainete kättesaadavust ühiskonna kõige vaesemate kihtide jaoks;

    7.   märgib, et mõned kiiresti areneva majandusega riigid võivad kavatseda oma toiduainetega kindlustatuse parandamiseks rentida Aafrika ja Aasia vaesemates osades suuri maaalasid eesmärgiga kasvatada põllukultuure ja transportida need oma turule tagasi; usub, et, koos FAOga peab EL seda ilmingut tõsiselt võtma, sest see on suur oht vastuvõtjariikide toiduainetega kindlustatusele ja tõhusale põllumajanduspoliitikale;

    8.   on seisukohal, et kerkivad toiduhinnad ja biotehnoloogia kiirenenud areng ei tohi tuua kaasa keskkonna-alaselt leebemaid hoiakuid geneetiliselt muundatud toidu suhtes.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    1.12.2008

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemused

    +:

    –:

    0:

    25

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Christopher Beazley, Angelika Beer, Bastiaan Belder, Monika Beňová, André Brie, Marco Cappato, Véronique De Keyser, Giorgos Dimitrakopoulos, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Maria Eleni Koppa, Helmut Kuhne, Vytautas Landsbergis, Francisco José Millán Mon, Philippe Morillon, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Raimon Obiols i Germà, Vural Öger, Ria Oomen-Ruijten, Ioan Mircea Paşcu, Flaviu Călin Rus, István Szent-Iványi, Charles Tannock

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Laima Liucija Andrikienė, Tunne Kelam

    rahvusvahelise kaubanduse komisjonI ARVAMUS (13.11.2008)

    põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

    ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta
    (2008/2153(INI))

    Arvamuse koostaja: Béla Glattfelder

    ETTEPANEKUD

    Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  on arvamusel, et pärast 30 aastat kestnud toiduainete hindade reaalset langemist ohustab Euroopa ja maailma toiduainetega kindlustamist üha enam toiduainete hindade suur kõikumine, mis hiljuti avaldus olulise hinnatõusuna; rõhutab, et nii arenguriikides kui ka arenenud riikides on sellest enim mõjutatud kõige vaesem elanikkonna osa;

    2.  on arvamusel, et hiljuti toimunud ootamatu hinnatõusu peamised põhjused on eelkõige põllumajandustoodete struktuurse nõudluse suurenemine, mis on seotud rahvastiku kasvu, toitumisharjumuste muutumise ja agrokütuste tootmise suurenemisega, ning ikaldunud saagi ja spekulatsioonide tõttu tekkinud ebasoodne olukord maailmaturul, mis põhjustab olulisi probleeme elanikkonna vaesematele kihtidele Euroopas ning veelgi enam vaestes riikides üle kogu maailma; rõhutab seepärast, et praegune kriis ei ole mööduv nähtus ning nõuab pikaajalisi vastumeetmeid kogu maailmas;

    3.  rõhutab, et elanike põhivajaduste rahuldamine, eeskätt toiduainete ja vee osas, on oluline konfliktiallikas; juhib tähelepanu asjaolule, et maailma elanikearvu kasv 3 miljardi inimese võrra aastaks 2050 suurendab pingeid maailma kõigis piirkondades; nõuab seetõttu, et kõnealust geostrateegilist aspekti võetaks arvesse edasisel põllumajanduspoliitika väljatöötamisel;

    4.  rõhutab, et praeguse toiduainete probleemi tõttu tuleb toiduainete tootmist suurendada, et kasvava nõudlusega sammu pidada, kusjuures toota tuleb rohkem, väiksemate kuludega ja säästvamal viisil; on seisukohal, et kõnesoleva eesmärgi saavutamiseks on kõikjal vältimatult vajalik vaadata läbi kogu poliitika, et parandada tootmismeetodeid, varude haldamist ja rahvusvaheliste turgude reguleerimist;

    5.  on seisukohal, et vähene toiduainetega kauplemine on toiduainete tootmist mõjutav oluline tegur kogu maailmas; märgib, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kasvas 2007. aastal riisi tootmine kogu maailmas, kusjuures samal aastal riisiga kauplemine vähenes;

    6.  on arvamusel, et põllumajandustoodete kaubanduse kasvav ja õiguslikult reguleerimata liberaliseerimine toob endaga kaasa veelgi suurema hinnakõikumise; rõhutab, et need tegurid puudutavad kõige rohkem haavatavamaid, toiduaineid importivaid arenguriike; rõhutab samuti, et maailmakaubandust reguleerivad eeskirjad ei tohi mingil juhul vastanduda riikide ja piirkondade õigusele toetada oma põllumajandust, et tagada elanikkonna toiduainetega kindlustatus;

    7.  on veendunud, et põllumajandustoodete turgude avamise poliitika WTO ja kahepoolsete vabakaubanduse kokkulepete raames on oluliselt vähendanud toiduainetega kindlustatust paljudes arenguriikides praeguse toiduainetega kindlustatuse kriisi taustal kogu maailmas; palub komisjonil sellest lähtuvalt vaadata läbi oma vabaturumajanduslik lähenemisviis põllumajanduskaubandusele;

    8.  kutsub suuri toiduaineid eksportivad riike, nagu Brasiilia, Argentina, Tai jt, käituma usaldusväärsete põhitoiduainete tarnijatena ning hoiduma ekspordipiirangute kehtestamisest, millel võivad olla hävitavad tagajärjed eelkõige vaestele, toiduaineid importivatele arenguriikidele;

    9.  rõhutab, et EL peab osalema toiduainete pakkumise ja nõudluse vastavusse viimisel maailmas ning selle saavutamiseks on vajalikud kõik põllumajandussektorid; on samuti seisukohal, et EL peab tagama oma elanikkonna toiduainetega kindlustamise, järgides ühise põllumajanduspoliitika aluspõhimõtteid ja eesmärke, nagu mõistlikud hinnad, varude olemasolu tagamine ja turgude stabiliseerimine, et kindlustada kõrge elatustase ning suurem tootlikkus tänu tehnoloogia arengule ja kõrge väärtusega põllukultuuride kasvatamisele, ning turvavõrgustike loomine niisugustes kriisiolukordades reageerimiseks, mis on praeguse olukorraga sarnased;

    10. avaldab kahetsust, et uute meetmete puhul, mille kohta esitas komisjon ettepaneku ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise käigus, ei ole praegusest toiduainete kriisist piisavalt järeldusi tehtud;

    11. palub komisjonil võtta suund teise põlvkonna agrokütuse tootmisele, et hoida ära toiduainete pakkumise vähenemine ning vaadata läbi ja kohandada agrokütuse tootmisega seotud eesmärgid vastavalt täpselt määratletud majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnakriteeriumidele.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    5.11.2008

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemused

    +:

    –:

    0:

    27

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Kader Arif, Daniel Caspary, Christofer Fjellner, Béla Glattfelder, Ignasi Guardans Cambó, Jacky Hénin, Caroline Lucas, Erika Mann, Helmuth Markov, David Martin, Vural Öger, Georgios Papastamkos, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Tokia Saïfi, Peter Šťastný, Gianluca Susta, Daniel Varela Suanzes-Carpegna, Iuliu Winkler, Corien Wortmann-Kool

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Bastiaan Belder, Ole Christensen, Albert Deß, Eugenijus Maldeikis, Javier Moreno Sánchez, Zbigniew Zaleski

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

    Sepp Kusstatscher, Michel Teychenné

    tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonI ARVAMUS (3.12.2008)

    põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

    ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta
    (2008/2153(INI))

    Arvamuse koostaja: Silvia-Adriana Ţicău

    ETTEPANEKUD

    Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  rõhutab toiduainete hinnatõusu käsitleva põhjaliku analüüsi olulisust, võttes arvesse energiahindade tõusu lõpptarbijale, äärmuslikumaks muutuvaid ilmastikunähtusi ja maailma rahvastiku kasvust tingitud energianõudluse suurenemist, ning palub komisjonil täiendavalt uurida kõrgete toiduainete hindade ja energiahindade tõusu vahelisi seoseid, eriti mis puudutab kütusehinda;

    2.  märgib, et ülemaailmne toidukriis on üks suurimatest ohtudest rahule ja stabiilsusele maailmas; toetab sellega seoses komisjoni hiljutisi jõupingutusi uurida ülemaailmse toiduainetega kindlustamise küsimuse käsitlemise viise; kutsub liikmesriike üles toetama selliseid algatusi riigi ja kohalikul tasandil;

    3.  tunnistab, et energiatõhusust tuleb parandada põllumajandussektoris, mis tekitab märkimisväärse osa kogu süsinikdioksiidi heitkogusest;

    4.  on seisukohal, et biokütuste ja bioenergia tootmise laiendamine võib avaldada positiivset mõju põllumajandus- ja toiduainetetöötluse sektorile, mida iseloomustab hinnatõus selliste sisendite puhul nagu väetised, taimekaitsevahendid ja diisel, ning transpordi ja töötlemise kulud;

    5.  tunnistab, et põllumajandussektor on paljudes arengumaades enamiku elanikkonna jaoks toetav elatusvahend, ning ergutab seepärast kõnealuseid riike töötama välja stabiilse ja läbipaistva põllumajanduspoliitika mehhanismi, mis tagaks pikaajalise planeerimise ja säästva arengu;

    6.  palub komisjonil hoolikalt jälgida suurenenud bioenergia tootmise mõju ELis ja kolmandates riikides seoses muutustega maakasutuses, toiduainete hindades ja juurdepääsul toidule;

    7.   kordab, et ergutused energiakultuuride säästvaks viljelemiseks ei tohiks ohustada toiduainete tootmist;

    8.  rõhutab, et oluline on leida tasakaal biokütuste säästlikkuse kriteeriumite osas, mis ühest küljest aitab vältida suurenenud bioenergia tootmise negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele, toiduainete hindadele ja maakasutusviisidele ning teisest küljest ei kahjusta 2020. aastaks seatud taastuvenergia eesmärkide saavutamise väljavaateid;

    9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teadus- ja arendustegevust kliimamuutuse ärahoidmiseks ja sellega kohanemiseks, sealhulgas järgmise põlvkonna biokütuste alast teadustegevust, eelkõige kõrge saagikusega energiakultuuride, võimalikult tõhusate keskkonnasõbralike väetiste ja uute põllumajandustehnoloogiate kasutamist, mis avaldavad maakasutusele minimaalset negatiivset mõju, uute taimesortide arendamist, mis on vastupidavad kliimamuutusele ja sellega kaasnevatele haigustele, ning jäätmete põllumajanduslike kasutusviiside alaseid teadusuuringuid;

    10. on veendunud, et säästva põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vajalik täiendavate põllumajandusuuringute läbiviimine, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub, ning võtma vastu meetmeid, mis suurendavad põllumajandustoodangut säästval ja energiatõhusal viisil.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    2.12.2008

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemused

    +:

    –:

    0:

    39

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Šarūnas Birutis, Jan Březina, Jerzy Buzek, Jorgo Chatzimarkakis, Giles Chichester, Dragoş Florin David, Den Dover, Nicole Fontaine, Adam Gierek, Norbert Glante, David Hammerstein, Erna Hennicot-Schoepges, Mary Honeyball, Ján Hudacký, Werner Langen, Anne Laperrouze, Pia Elda Locatelli, Eluned Morgan, Antonio Mussa, Angelika Niebler, Reino Paasilinna, Aldo Patriciello, Miloslav Ransdorf, Vladimír Remek, Herbert Reul, Teresa Riera Madurell, Mechtild Rothe, Paul Rübig, Britta Thomsen, Patrizia Toia, Claude Turmes, Nikolaos Vakalis, Adina-Ioana Vălean

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Gabriele Albertini, Alexander Alvaro, Pierre Pribetich, John Purvis, Silvia-Adriana Ţicău, Vladimir Urutchev

    LISA

    D(2008) 64227

                                                                                 Hr Neil Parish

    Esimees

    Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon

    Teema:            Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raporti projekt ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta (INI 2008/2153, raportöör Mairead McGuiness)

    Lugupeetud esimees

    Ülalmainitud raport äratas eelarvekomisjonis suurt huvi. Mitmeid eelarveaspekte käsitleti arengukomitee hiljutise raporti (rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades) raames, mille koostas Gay Mitchell, ja 21. novembril toimunud eelarve lepitusmenetluses saavutati toiduainete rahastamisvahendi osas suur läbimurre. Seetõttu esitame oma märkused ametliku arvamuse asemel kirja vormis.

    Toetame täielikult enamikke leide pr McGuinessi raporti projektis, eelkõige kõikide eksporditoetuste kaotamist 2013. aastaks ning reformide jätkamist vastavalt WTO lepingutele. Sooviksin vaid meelde tuletada teatavaid peamiseid eelnevaga seonduvaid eelarveaspekte:

    1. Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid kokku selles, et rahastavad kiiret reageerimist toiduainete hinnatõusule arengumaades (toiduainete rahastamisvahendit) kolme aasta jooksul mitmeaastase finantsraamistiku rubriigist 4 („EL kui ülemaailmne partner”) summas üks miljard eurot, ja see rahastamine jaotatakse aastate kaupa järgmiselt: 2008. aastal 262 miljonit eurot, 2009. aastal 568 miljonit eurot ja 2010. aastal 170 miljonit eurot, paigutades põhiliselt ümber ressursse stabiilsuse rahastamisvahendist, paindlikkusinstrumendist ja hädaabireservist. Selles kontekstis lisatakse 2008. aasta osas lisasumma 240 miljonit eurot kulukohustusi hädaabireservi eelarvesse ja lisatakse eelarverida toiduainete rahastamisvahendi jaoks. 2009. aasta osas kantakse 490 miljonit eurot kulukohustusi ja 450 miljonit maksete kohustusi toiduainete rahastamisvahendi eelarvesse.

    Toiduainete rahastamisvahendi maksegraafik on eeldatavasti järgmine: 450 miljonit eurot 2009. aastal, 350 miljonit eurot 2010. aastal ja 200 miljonit eurot 2011. ja järgnevatel aastatel, tingimusel et eelarvepädevad institutsioonid annavad iga-aastase eelarvemenetluse käigus vastava loa.

    2. Samal põhjusel paluti komisjonil tagada toiduainete rahastamisvahendi kooskõla ja vastastikune täiendavus Euroopa Arengufondiga.

    3. Kooskõla tuleb samuti taotleda seoses ELi toetustega maailma toiduabi programmile ja teistele ÜRO programmidele, mis toetavad põllumajandust ja toiduainetega kindlustatust. Lepitusnõupidamise käigus kokku lepitud ühisdeklaratsioon on tõstnud esile, kui oluline on üldiselt parandada ühenduse abi nähtavust.

    4. Seoses McGuinessi raporti lõikega 28 tuletan meelde, et eelarvekomisjoni 24. septembri 2008. aastal esitatud arvamus arengukomiteele sisaldab heakskiidetud muudatusettepanekut mikrokrediidi andmise kohta väikepõllumajandustootjatele kriisist mõjutatud arengumaades. Seda mikrokrediidisüsteemi tuleks arendada analoogiliselt olemasolevate vahenditega (arengukoostöö rahastamisvahend ja Euroopa Arengufond) ning selle eesmärk peaks olema suurendada tootmist.

    Lugupidamisega

    R. Böge

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    8.12.2008

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemused

    +:

    –:

    0:

    17

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Luis Manuel Capoulas Santos, Joseph Daul, Carmen Fraga Estévez, Elisabeth Jeggle, Heinz Kindermann, Stéphane Le Foll, Véronique Mathieu, Rosa Miguélez Ramos, Neil Parish, Agnes Schierhuber, Czesław Adam Siekierski, Alyn Smith

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Milan Horáček, Astrid Lulling, Jan Mulder, Maria Petre, Kyösti Virrankoski