RAPORT Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus 2007–2008

16.12.2008 - (2008/2244(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Donata Gottardi

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2007–2008

(2008/2244(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2008. aasta teatist nõukogule ja parlamendile riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus – 2008. Riigi rahanduse kvaliteedi roll Euroopa Liidu juhtimisraamistikus (KOM(2008)0387);

–   võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2007. aasta teatist „Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus – 2007. Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetava osa tõhususe tagamine“ (KOM(2007)0316);

–   võttes arvesse komisjoni 7. mai 2008. aasta teatist „EMU@10 – majandus- ja rahaliidu edusammud ja ülesanded pärast kümmet tegutsemisaastat“ (KOM(2008)0238);

–   võttes arvesse oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni majandus- ja rahaliidu riikide rahanduse kohta 2006. aastal[1];

–   võttes arvesse oma 22. veebruari 2005. aasta resolutsiooni, mis käsitleb avaliku sektori rahandust majandus- ja rahaliidus – 2004[2];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni 2007. aasta euroala aruande kohta[3];

–   võttes arvesse oma 14. novembri 2006. aasta resolutsiooni 2006. aasta euroala aruande kohta[4];

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisel kohtumisel seoses Lissaboni strateegiaga[5];

–   võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni teemal „Euroopa huvi: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul“[6];

–   võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse olukorra kohta: ettevalmistav raport 2007. aasta majanduspoliitika üldsuuniste kohta[7];

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Maksu- ja tollipoliitika panus Lissaboni strateegiasse“ (KOM(2005)0532) ja parlamendi 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni samal teemal[8];

–   võttes arvesse oma 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni soopõhise eelarve koostamise kohta ja avaliku sektori eelarve koostamise kohta soolisest aspektist lähtudes[9];

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu resolutsiooni majanduspoliitika kooskõlastamise kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis ning EÜ asutamislepingu artiklite 109 ja 109b kohta, mis on lisatud eesistujariigi järeldustele 12. ja 13. detsembril 1997. aastal Brüsselis toimunud Ülemkogu kohtumisel;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 4. novembri 2008. aasta istungi järeldusi finantskriisi lahendamiseks tehtavate rahvusvaheliste algatuste ja kriisi käsitleva rahvusvahelise tippkohtumise ettevalmistamise kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 29. oktoobri 2008. aasta teatist „Finantskriisist taastumine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2008)0706);

–   võttes arvesse eesistujariigi järeldusi finantsturgude reguleerimise ja järelevalve tugevdamise kohta pärast 15.–16. oktoobril 2008. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumist;

–   võttes arvesse eurorühma riikide riigipeade ja valitsusjuhtide 12. oktoobri 2008. aasta kohtumist, mille eesmärk oli vastu võtta majanduskriisiga võitlemise koordineeritud päästekava;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 7. oktoobri 2008. aasta istungi järeldusi vahetu reageerimise kohta finantsturgude ebastabiilsusele ning Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 2008. aasta kohtumise kohta[10];

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 14. mai 2008. aasta järeldusi sotsiaalvaldkonna kulutuste tõhususe ja tulemuslikkuse tagamise kohta tulevikus ning edasiste sammude kohta riigi rahanduse kvaliteedi analüüsimisel;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 9. oktoobri 2007. aasta järeldusi riigi rahanduse kvaliteedi ja avaliku halduse kaasajastamise kohta;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu 10. oktoobri 2006. aasta järeldusi riigi rahanduse kvaliteedi kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6‑0507/2008),

A. arvestades, et meie kohustuseks tulevaste põlvkondade ees on hoolitseda riigi rahanduse kõrge kvaliteedi eest, mis oleks suunatud säästvale arengule; arvestades, et see on praeguses turusegaduste olukorras varasemast veelgi olulisem;

B.  arvestades vajadust arendada Euroopa tasandil ja eelkõige euroalal kooskõlastatud kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat, mida kujundatakse ja hinnatakse standardiseeritud ühiste vahenditega ning mille eesmärk on toetada kasvu kogu perioodi jooksul, et aidata lahendada demograafilise muutuse, globaliseerumise ja kliimamuutusega seotud probleeme;

C. arvestades, et riigi rahanduse eesmärk peaks olema makromajandusliku raamistiku toetamine, avalike teenuste ja kaupade pakkumine ning turutõrgete ja välismõjude leevendamine;

D. arvestades, et kasvu toetava kvaliteetse riigi rahanduspoliitika kontseptuaalne ja tegevusraamistik ning kasvu muutmine kvaliteetse riigi rahanduspoliitika tähtsaimaks võrdluspunktiks on lahutamatult seotud seisukohaga, et liikmesriikide eelarvepoliitika ja avaliku sektori kulutusi hõlmav poliitika peavad olema suunatud heaoluriigi ja sotsiaalkindlustuskaitse säilitamisele ja uuendamisele ning vahendite ümberjaotamisele;

E.  arvestades, et riiklike investeeringute madal tase Euroopa Liidus (alla 3 % SKPst) ja killustatus kahjustavad pikaajalise jätkusuutliku kasvu eesmärki, mis eeldab sihipäraseid ja prioriteete järgivaid riiklikke kulutusi;

F.  arvestades, et on vajalik ja asjakohane analüüsida ning hinnata riigi rahandust ja selle jätkusuutlikkust soolisest aspektist,

Muutused majandustrendides aastatel 2007 ja 2008, majandus- ja finantskriis ning tulevikuväljavaated

1.  märgib, et riigi rahanduse olukorra analüüsis 2007. aastal ja 2008. aasta esimesel poolel ilmnevad selgesti majandustrendi muutumine ning majanduskasvu pidurdumise märgid, koos jätkuvalt madala inflatsioonitasemega ja sissetulekute erinevuse suurenemisega;

2.  väljendab muret Euroopas ja maailmas hetkel valitseva keerulise majandus- ja finantsolukorra pärast, mis loob seninägematut ebastabiilsust, ning võtab teadmiseks uue areneva dünaamika riigi ja turu vahelistes suhetes ning muudatused raha- ja majanduspoliitikas, kus hoolimata turutõrgetest ning eeskirjade ja järelevalve puudumisest on avaliku sektori sekkumine saavutamas keskset rolli, mõnikord toimub lausa riigistamise kujul;

3.  märgib, et kriis strateegilistes sektorites, eriti finants- ja transpordisektoris, kannustab riiklikke investeeringuid ettevõtete ülevõtmisse, kusjuures ei pöörata tähelepanu sellele, et päästeoperatsioonid piirduksid üksnes Euroopa majanduse jätkusuutlikkuse ja arengu seisukohast rangelt vajalike investeeringutega ning tagataks, et neid ei teostata ainult riiklikest huvidest lähtuvalt;

4.  on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peavad ette nägema, et nõuetekohaselt hinnatakse suurtele tööstusharudele ning finants- ja krediidisektorile antava avaliku sektori toetuse ja osaluse tagajärgi riigi rahanduses; peab kasulikuks ka kõnealuste tagajärgede hindamist seoses konkurentsi, siseturu toimimise ja võrdsete võimaluste säilitamisega;

5.  rõhutab, et läbivaadatud stabiilsuse paktiga võimaldatakse juba meetmete võtmist eriti tõsistes olukordades ja et rahandusalane konsolideerumine ning stabiilsuse ja lähenemise kavades seatud eesmärgid on endiselt majanduse taastumise ja kasvu jaoks äärmiselt tähtsad;

6.  rõhutab Euroopa tasandil koordineeritud lähenemise tähtsust maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisidega võitlemisel – avalikkuse, maksumaksja ja riigi rahanduse huvides – eriti ajal, mil suurte finants- ja tööstusettevõtete toetuseks tehtavad märkimisväärsed riiklikud investeeringud võivad ebasoodsalt mõjutada rahandusalast konsolideerumist ja riigivõla taset;

7.  rõhutab, et avalikkuse, maksumaksja ja riigieelarve huvides on ka tagada, et iga sekkumisega ja riiklike vahendite kasutamisega finantsorganisatsioonide päästmiseks kaasneb nõuetekohane järelevalve, konkreetsed sammud juhtimise ja ettevõtte või institutsiooni tegutsemise parandamiseks, täpsed piirangud juhtivtöötajate tasustamisele ning selge aruandekohustus ametivõimude ees; selles kontekstis peab kasulikuks, et komisjon edendaks suuniste kehtestamist, mille abil tagada erinevate riiklike tegevuskavade järjekindel ja kooskõlastatud rakendamine;

8.  on seisukohal, et mitmete liikmesriikide ulatuslik riiklik sekkumine pangandus- ja finantssektori päästmiseks ja toetamiseks toob kaasa selged tagajärjed riigi rahanduses ja inimeste sissetulekutes; peab seetõttu vajalikuks maksukoormuse sobilikku ja õiglast jaotamist kõigi maksumaksjate vahel, mis tooks ühest küljest kaasa asjakohase maksumäära kehtestamise kõigile finantsettevõtetele ning teisest küljest näeks ette järk-järgulise ja järsu maksukoormuse alandamise keskmise ja madala palga ning pensioni puhul – koos maksuvabastuste, maksumäärade läbivaatamise ja kompensatsiooniga maksuvaba määra korrigeerimata jätmisel vastavalt inflatsioonile (fiscal drag) – vaesuse ja mitte üksnes äärmusliku vaesuse – vähendamiseks ning tarbimise ja nõudluse kasvu ergutamiseks, reageerides seega antitsükliliselt praegusele majanduskriisile, mis ennustab majanduslangust;

9.  rõhutab, et Euroopa makromajanduspoliitika peab majanduslanguse ning finantssektori ebastabiilsusega seotud ohtudele kiirelt ja koordineeritult reageerima, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid – eriti euroalasse kuuluvad liikmesriigid – kasutaksid targalt ja ühesuunaliselt stabiilsuspaktiga võimaldatavat paindlikkust ning sobilikke antitsüklilisi mehhanisme, mis on suunatud struktuurilistele muutustele, riiklike vahendite tõhusale jaotamisele, riiklike kulutuste ümberstruktureerimisele ja kasvu toetavatele investeeringutele kooskõlas Lissaboni eesmärkidega, pöörates erilist tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rollile;

10. rõhutab selles kontekstis vajadust kohaldada – eriti euroalal – ühist lähenemist palgapoliitikale, mis näeks ette palgatõusu kooskõlas tegeliku inflatsiooni ja tootlikkusega, kuna maksu- ja palgapoliitika on võimsad ja tulemuslikud nõudluse ning majandusliku stabiilsuse ja kasvu suurendamise hoovad;

11. tervitab asjaolu, et kujunemas on otsustusvaldkonnad, kus eurorühm tegutseb (peamise) poliitilise ja majandusliku kooskõlastava organina, mis suunab kiiret reageerimist ja ühiselt kokkulepitud strateegiaid, mitte ainult majandus- ja finantskriisile reageerimiseks, vaid ka makromajanduslike ja ühiste investeerimisstrateegiate taaselustamiseks, mis on suunatud kasvuvõimalustele, tõsiste tagajärgede ärahoidmisele Euroopa Liidu avaliku sektori rahanduses ja finantsstabiilsuses ning ELi majandus- ja rahapoliitika vahel parema tasakaalu saavutamisele;

12. on seisukohal, et kasulik oleks luua kohustuslik konsultatsiooni- ja kooskõlastamismehhanism komisjoni ja liikmesriikide, eriti eurorühma kuuluvate liikmesriikide vahel enne oluliste majanduslike meetmete vastuvõtmist, eelkõige selliste meetmete puhul, mis puudutavad energia, tooraine ja toidukaupade hindade kõikumist;

Riigi rahanduse jätkusuutlikkus ning stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätete tõhusus

13. peab riigi rahanduse jätkusuutlikkust eeltingimuseks ja prioriteediks mitte ainult stabiilsuse ja kasvu ning iga liikmesriigi makromajandusliku tööhõive, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika formuleerimise, vaid ka majanduse arengu ja Euroopa sotsiaalse mudeli jaoks, mis on Euroopa Liidu arenguga lahutamatult seotud;

14. väljendab sügavat muret seoses praeguse rahvusvahelise finantskriisi otseste tagajärgedega liikmesriikide rahanduse jätkusuutlikkusele ja kvaliteedile; tunneb eriti muret seoses kõnealuse kriisi mõjuga reaalmajandusele ja maksete tasakaalule uutes liikmesriikides, mis ei kuulu euroalasse ja kus otsesed välisinvesteeringud on järsult vähenenud;

15. juhib tähelepanu sellele, et eelarvedefitsiit ja riigivõlg pärsivad kasvu, kuna vähendavad liikmesriikide manööverdamisruumi kriisiperioodidel; kutsub liikmesriike suurematele pingutustele oma eelarvete konsolideerimiseks ja riigivõla vähendamiseks kasvuperioodidel, mis on terve, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku Euroopa majanduse eeltingimus; toonitab samuti, et halvasti kavandatud meetmed eelarvedefitsiidi ja riigivõla vähendamiseks – nagu riiklike investeeringute valimatu vähendamine – kahjustavad pikaajalisi kasvuväljavaateid;

16. juhib tähelepanu sellele, et uutes rahvusvahelistes tingimustes seoses finantskriisi ja majanduslangusega, mis on juba hakanud mõjutama euroala tööhõivet ning majanduskasvu, on defitsiidi suurenemist raske vältida; soovitab seetõttu, et liikmesriigid kasutaksid majanduse taastumise ja kasvu ergutamiseks sihipärasemalt stabiilsuse ja kasvu pakti võimaldatavat paindlikkust; juhib tähelepanu käesoleva finantskriisi eelarvemõjule ja palub komisjonil hinnata riiklike finantsinstitutsioonide päästekavade raames kasutatud riiklike vahendite mõju liikmesriikide rahandusele; palub komisjonil uurida stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumide mõju praeguses kontekstis, kus majanduskasv on aeglane ja mitmeid liikmesriike ähvardab majanduslangus, ning nõuab, et hinnataks krediidikulude kasvu mõju liikmesriikide riigivõlale;

17. märgib, et muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt toimib nõuetekohaselt; on seisukohal, et korrigeerivate sätete rakendamisega viimastel aastatel võib rahul olla, ning rõhutab ennetavate sätete tähtsust liikmesriikide rahanduspoliitika lähendamise ja jätkusuutlikkuse aspektist, eriti mis puudutab euroala riike;

18. jagab komisjoni seisukohta stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate sätete, liikmesriikidele antava toe ja meeldetuletuste ning parimate tavade vahetamise tähtsuse osas; nõustub eriti sellega, et kõnealused ennetavad sätted peaksid põhinema keskmist tähtaega tähtsustaval lähenemisel eelarvepoliitikale ja Euroopa tasandil kooskõlastamisele, arvestades, et tulemuslik tegevus eeldab ühist arusaamist majandus- ja eelarvepoliitika probleemidest Euroopa Liidus ning kindlat poliitilist pühendumist nimetatud probleemide lahendamisele samasuunaliste antitsükliliste sekkumiste kaudu;

19. rõhutab keskmise tähtajaga eesmärgi kui majandus-, fiskaal-, eelarve- ja sissetulekutepoliitikaga seotud konkreetse eelarve-eesmärgi tähtsust, mis tuleks saavutada iga liikmesriigi konkreetse olukorraga kohandatud ja mitmeks aastaks määratletud makromajandusliku dialoogi kaudu; julgustab liikmesriike tugevdama keskmise tähtajaga eesmärgi usaldusväärsust ja seaduslikkust nii riiklikul tasandil, valitsuse allüksuste, parlamentide ja sotsiaalpartnerite (riiklik omand) tõhusama kaasamise abil, kui ka kohalikul tasandil piirkondlike eelarvete kaudu, võttes kasutusele piirkondlikke stabiilsuse ja kasvu pakte ning keskmise tähtajaga eesmärke, võttes arvesse, kuidas kohalikud kulutused ja investeeringud mõjutavad riigi rahandust ja erinevate riikide kasvuperspektiive;

20. peab äärmiselt oluliseks järjekindlust mitmeaastaste eelarveprogrammide ning aastaeelarvete koostamise ja täitmise vahel; kutsub liikmesriike üles olema makromajanduslike prognooside koostamisel rangemad ja tegema kulutuste mitmeaastaste raamistike kriteeriumide, tähtaegade ning eesmärkide seadmisel tihedamat koostööd, et tagada eelarve- ja makromajanduspoliitika suurem tõhusus ja tulemuslikkus Euroopa tasandil;

21. juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid vajavad täiendavaid struktuurireforme ja paremat eelarvedistsipliini, samuti antitsüklilist maksupoliitikat, mis vähendab eelarvedefitsiiti majanduskasvu ajal, et olla paremini valmis äkilise negatiivse välismõjuga toimetulekuks;

22. rõhutab, et äkilise välismõjuga (näiteks kõrge riskitasemega (subprime) hüpoteeklaenude kriis) toimetulekuks on vaja kujundada makromajanduskavasid, kus võetakse arvesse mitte üksnes olukorda euroalal, vaid ka Euroopa Liidu nn järelejõudva majandusega riikides;

Riigi rahandus – laiema ja terviklikuma majandusliku lähenemisviisi keskne tegur

23. juhib tähelepanu sellele, et peamine eesmärk – kindel ja konsolideeritud riigi rahandus – tuleks määratleda uue stabiilsuse ja kasvu paktiga seatavate kohustuste alusel ning samas ka Lissaboni strateegia arengu, kasvu ja konkurentsivõime perspektiivis, mis nõuab nii struktuurilisi reforme kui ka riiklike kulutuste ja maksustamise struktuure, mis toetavad investeeringuid (inimkapitali, teadusuuringutesse ja innovatsiooni, haridusse ja koolitusse, sealhulgas kõrgharidusse, tervishoidu, infrastruktuuri, keskkonda, julgeolekusse ja õigussüsteemi) ning sissetuleku ümberjaotamist, et toetada sotsiaalset ühtekuuluvust, kasvu ja tööhõivet;

24. rõhutab, et riigi rahanduse eesmärgid, mis on püstitatud Lissaboni uue tsükli integreeritud suuniste alusel, peaksid loomulikul moel ja tihedalt ühendama stabiilsus- ja lähenemiskavad riiklike reformikavadega; on veendunud, et terve ja kasvule orienteeritud Euroopa riikide rahanduse lisatav väärtus peaks peegelduma – eriti euroalal – Euroopa avaliku infrastruktuuri investeeringute poliitikas, mis on formuleeritud ja kooskõlastatud ühiste eesmärkide alusel, mida võib rahastada mitte ainult riiklikest eelarvetest ja (osaliselt) ELi eelarvest, vaid ka uutest Euroopa rahastamisvahenditest (nagu Eurobond või Euroopa Investeerimisfond), mille eesmärgiks on toetada Euroopa Liidu ja euroala kasvu, tootlikkust ja konkurentsivõimet rahvusvahelises kontekstis;

25. on seisukohal, et kasulik oleks luua kohustuslik mehhanism lisaks Euroopa Parlamendile ka liikmesriikide parlamentidega konsulteerimiseks , pidades silmas stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koordineeritud arendamist stabiilsuspakti raames ning riiklike reformikavade arendamist integreeritud Lissaboni suuniste raames, nii, et need programmid oleksid omavahel ühendatud ja neid esitataks koos, võimaluse korral iga aasta sügisel;

26. nõustub, et demograafilised muutused teevad struktuurireformi vajalikumaks, eriti seoses pensioniskeemide, tervishoiu ja pikaajalise hooldusega, ning juhib tähelepanu sellele, et oleks liiga piirav keskenduda ainult vananevale elanikkonnale (ja vähenevale sündivusele), võtmata arvesse üleilmastumise mõju, sealhulgas kolmandatest riikidest lakkamatu voona saabuvaid sisserändajaid, keda ei ajenda ainult majanduslikud põhjused, vaid kes põgenevad ka sõja ja kliimakatastroofide eest;

27. tõstab esile tööhõive ja sotsiaalse kaasamise poliitika olulisust, kus võetakse vajalikul määral arvesse eri põlvkondade, sugude ja üksikisikute vajadusi, tuginedes turvalise paindlikkuse põhimõttele ja seega ennetavatele meetmetele palkade ja sissetulekute toetamiseks sotsiaalse dialoogi abil, mis seab esikohale tootlikkuse suurenemise, jätmata kõrvale meetmeid pensionide kaitseks, pidades silmas, et puudulik pension ei ole ainult sotsiaalne probleem, vaid see suurendab ka sotsiaalkindlustuse kulutusi ning toob seega kaasa suuremad kulud riigi rahandusele;

28. on arvamusel, et Lissaboni strateegia poliitikaga hõlmatud finantsturud ja -teenused tuleks siduda finantsstabiilsuse ja järelevalve mehhanismidega, mis tagavad kasvu ja riigi rahanduse kaitse negatiivsete tagajärgede eest; tunneb muret tuletisinstrumentide ja uute finantsinstrumentide kasutamise pärast, eelkõige kohalike omavalitsuste poolt, mis võib kahjustada kohalike piirkondade olukorda;

29. peab riigi rahanduses vajalikuks uut lähenemist, mis on süstemaatiline ja liikmesriikide, eelkõige euroalasse kuuluvate liikmesriikide vahel kooskõlastatud, mille eesmärk on toetada pikaajalist majanduskasvu (ja kasvupotentsiaali) ning mis keskendub riigi rahanduse kvaliteedi määratlemise ja mõõtmise mitmemõõtmelisele raamistikule, mis muudab Euroopa majanduse järskude välismõjude suhtes paindlikuks ja võimaldab reageerida demograafilistele probleemidele ning rahvusvahelisele konkurentsile ja tagada sotsiaalne õiglus ja ühtekuuluvus;

Riigi rahanduse kvaliteet: tulud ja kulud

30. peab ülimalt oluliseks, et liikmesriigid püüaksid rakendada ühtset kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat, mis põhineb hindamismeetodil, mis hõlmab näitajaid ja eesmärke, mille formuleerimisel ja määratlemisel peaksid osalema Euroopa Parlament ja riikide parlamendid; peab komisjoni ettepanekut kasulikuks ja pooldab eelarvepoliitika hindamise süsteemi, mis keskendub konkreetsetele aspektidele, nagu riiklike kulutuste struktuur, tõhusus ja tulemuslikkus, maksusüsteemide ülesehitus ja tõhusus, avaliku halduse tõhusus ja kvaliteet, mõistlik eelarve haldamine ning kvaliteetse rahanduspoliitika koordineerimise meetod liikmesriikide vahel; nõuab nimetatud eesmärkide saavutamiseks riikide eelarvete võrreldavuse parandamist;

31. nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid kvaliteetset riigi rahanduspoliitikat koos eelarvepoliitika hindamise süsteemiga – näiteks tulemuspõhine eelarve koostamine (tuginedes OECD mudelile) – eesmärgiga parandada riiklike kulutuste kvaliteeti, tugevdades vahendite eraldamise ja tulemuste vahelist seost; märgib, et soopõhine eelarve koostamine on hea näide tulemuspõhise eelarve koostamise kohta; see on meetod, mida Euroopa Parlament ise soovitab ja edendab, mida kohaldatakse erineval määral mitmetes liikmesriikides nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil ning mida tuleks rakendada järjekindlamalt, sealhulgas ka Euroopa tasandil; palub komisjonil välja töötada tulemuspõhise eelarve koostamise meetodid, suunised ja näitajad, mille alusel oleks võimalik liikmesriikide rahandus- ja makromajanduspoliitikat võrrelda ja ühtlustada, ning tunnistab, et see nõuab teadlike kodanike suuremat kaasamist ja seega ka suuremat vastutustunnet;

32. tervitab komisjoni algatatud mõttevahetust selle üle, kuidas muuta maksusüsteem kvaliteetseks, tõhusaks ja tulemuslikuks; on seisukohal, et liikmesriikide maksureformid viivad majanduskasvu suurenemisele ainult siis, kui need on kohandatud institutsioonilise ja haldussüsteemi, tootmissüsteemi ja tööturu (eeskätt tööhõive määra ja varimajanduse mõõtmete) konkreetsete tingimustega igas liikmesriigis;

33. juhib tähelepanu liikmesriikide erinevustele maksukoormuse ja struktuuri osas; tunnistab, et on raske kavandada ühtset maksureformi, mis tooks kaasa majanduskasvu – arvestades otseselt maksustamiselt kaudsele, tarbimispõhisele maksustamisele ülemineku eeliseid (laiem maksubaas) ja puudusi (progresseeruvuspõhimõtte nõrgenemine); rõhutab siiski, et maksusüsteemi tõhususe ja maksutulu suurendamise, tööhõive suurendamise, moonutuste vähendamise ja Euroopa tasandi majanduskasvu kiirendamise eesmärgil oleks võimalik võtta rida ühiseid meetmeid, sealhulgas eelkõige:

- laiema maksubaasi (ja madalamate määrade) rakendamine, et vähendada moonutusi ja suurendada tulusid;

- töö maksustamise vähendamine maksukoormuse õiglasema jaotamise teel maksumaksjate eri kategooriate vahel; soodustuste ja maksuvabastusskeemide ümberkorraldamine ning eeskätt ümberlülitumine teistele teguritele või valdkondadele;

34. juhib tähelepanu asjaolule, et maksureformid, mille eesmärgiks on usaldusväärne riigi rahandus, majanduskasv, tõhusus, lihtsustamine, moonutuste kõrvaldamine ja võitlus maksupettuste ning maksudest kõrvalehiilimise ja maksuparadiiside vastu, on edukamad, kui need on liikmesriikide, eriti euroala riikide vahel koordineeritud ja ühendatud, võttes arvesse siseturu arengu- ja konkurentsipotentsiaali;

35. juhib tähelepanu kesksele teemale, milleks on säästvale kasvule suunatud riiklike kulutuste struktuur, ning rõhutab, et infrastruktuuri ja inimkapitali tehtavate investeeringute kvaliteet ja tõhusus soodustab Euroopa majanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvu, kui investeeringute puhul seatakse esikohale üldhuviteenused inimeste vajaduste ja elanikkonna koosseisu eelneva määratlemise alusel ning pööratakse erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse poliitikale ja demograafilistele muutustele; juhib tähelepanu sellele, et elanikkonna vananemisest tulenevat survet sotsiaal- ja terviseteenustele saab vähendada investeeringutega terviseharidusse; rõhutab, et riiklikud kulutused tuleb ümber korraldada, jaotades eelarvevahendid ümber majanduskasvu soodustavatele sektoritele, kasutades riiklike ressursse tõhusamalt ja tulemuslikumalt ning nähes ette asjakohase integreeritud avaliku ja erasektori võrgustiku;

36. juhib tähelepanu vajadusele reformida ja ajakohastada avalik haldus, mis on riikliku kulu- ja tulusüsteemi keskmes, ning tagada, et see vastaks tulemuslikkuse, tõhususe ja tootlikkuse, vastutuse ja tulemuste hindamise kriteeriumidele, mis on kujundatud vastavalt liikmesriikide avaliku halduse ja riiklike ning kohalike institutsioonide struktuurile, ning võttes vajalikul määral arvesse Euroopa Liidu tegevusest tulenevaid kohustusi ja võimalusi, tagades, et avalikku sektorit seostatakse mõistliku eelarvega ning see aitab majanduse konkurentsivõimet suurendada;

37. rõhutab, kui tähtis on eelarve usaldusväärne haldamine, mis põhineb eeskirjade ja menetluste kogumil, millega määratakse kindlaks avaliku sektori eelarvete koostamine, rakendamine ja järelevalve keskmise ajavahemiku jooksul, võttes arvesse liikmesriikide eelarvete konsolideerimist ja avaliku sektori kulutuste ümberkorraldamist, millega kaasneb kontekstianalüüsi meetod (ühenduse, riiklikul ja kohalikul tasandil) ja eesmärkide määratlemine, kaasa arvatud eelnev ja järgnev mõju hindamine, tulemuste ja tegevuse mõõtmine ja hindamine ning tulemuspõhise eelarve koostamise mehhanismide reguleerimine; arvab, et tuleb tegutseda tagamaks, et liikmesriikide maksuhalduse eeskirjad oleksid liikmesriikides ja eriti euroalal ühtsed ning konteksti arvestavad nii ajastuse kui ka eesmärkide osas; samuti arvab, et need maksuhalduse eeskirjad peaksid olema seotud majanduse juhtimisega, et edendada ühiseid eelarve, majanduse ja investeerimise võimalusi, mis on suunatud samadele eesmärkidele suurema tõhususe ja mitmekordse mõju nimel, ning saavutada märkimisväärseid tulemusi, mis on praegustes rasketes majandustingimustes eriti vajalikud; on seisukohal, et valitseb oht, et kooskõlastamata riiklikud majanduse taastamise plaanid võivad üksteist vastastikku tühistada; märgib sellega seoses, et liikmesriikide eelarved tuleb koostada ühiste majanduslike perspektiivide ja analüüside alusel;

38. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eelöeldut arvesse võttes looma liikmesriikide eelarvepoliitika järelevalveks ja kvaliteedi hindamiseks kooskõlastamismehhanismi, mis on tihedalt seotud stabiilsuse ja kasvu pakti mehhanismidega ning kus rakendatakse Lissaboni strateegia ühtseid suuniseid, tuginedes süstemaatilisele kvaliteediaruandlusele, kvaliteetse riigi rahanduspoliitika hindamisele tulemuspõhise eelarve koostamise süsteemi kaudu ja kvaliteetse riigi rahanduspoliitika regulaarsele läbivaatamisele;

* *

*

39. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]       ELT C 74E, 20.3.2008, lk 780.
• [2]       ELT C 304E, 1.12.2005, lk 132.
• [3]       ELT C 175E, 10.7.2008, lk 569.
• [4]       ELT C 314E, 21.12.2006, lk 125.
• [5]       Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0057.
• [6]       ELT C 282 E, 6.11.2008, lk 422.
• [7]       ELT C 287E, 29.11.2007, lk 535.
• [8]      ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 441.
• [9]  ELT C 174E, 24.3.2004, lk 746.
• [10]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0506.

SELETUSKIRI

Läbivaadatud stabiilsuse ja kasvu pakt on osutunud küllaltki hästi toimivaks. Hiljutised kogemused ja eesseisvad probleemid sunnivad aga pöörama tähelepanu teatud küsimustele. Võttes arvesse elanikkonna vananemist, eriti arvestades suurenevaid kulutusi tervise- ja sotsiaalkaitsele, samuti arvestades kliimamuutust ja üleilmastumist, tuleb liikmesriikidel rohkem pingutada, et riigi rahanduspoliitika oleks jätkusuutlik. See tähendab, et olemasolevaid vahendeid tuleb kasutada produktiivsemalt ja tõhusamalt. Euroopa Komisjoni aruanded riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2007 ja 2008. aastal tekitavad mitmeid küsimusi rahanduse juhtimise parandamise kohta nii ELi kui ka riikide tasandil. Allpool tehakse neist kokkuvõte.

Komisjoni aruandes "Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus 2007" keskendutakse pakti ennetavate sätete tõhususele. Et paremini hinnata makromajanduslikke prognoose, millele eelarvet kavandades toetutakse, ja juhtida tähelepanu ohtudele, rõhutas komisjon vajadust liikuda stabiilsus- ja lähenemisprogrammide laiema majandusliku hindamise suunas. Teine võimalus eelarveplaanide ja tulemuste vahelist lõhet vähendada oleks tugevdada sidet riikide eelarvete ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide vahel. Paljudel juhtudel on stabiilsus- ja lähenemisprogrammidel olnud riikide eelarve koostamise protsessile vähene mõju. Kolmas võimalus on seotud küsimusega, kas ja mil määral tugineb aastaeelarve keskmise perspektiivi poliitikakavale. Selles osas lähevad liikmesriikide tavad lahku. Mõnedes riikides on võetud kasutusele riiklikud keskmise perspektiivi raamistikud ja need toimivad hästi; teistes riikides on stabiilsus- ja lähenemisprogramm ainsaks vahendiks, mis seab fiskaalpoliitika mitmeaastasesse konteksti. Nõukogu 2005. aasta märtsi aruandes, mis moodustab uuendatud stabiilsuse ja kasvu pakti aluse, juhitakse tähelepanu riikliku maksuhalduse korralduse tähtsusele täienduseks ELi raamistikule. Selle taustal on viimastel aastatel koondatud tähelepanu sellele, kuidas maksueeskirjad ja maksunõukogud mõjutavad ELi liikmesriikide eelarvetulemusi. Varem on mõnedel ELi riikidel olnud süstemaatiliselt raskusi stabiilsus- ja lähenemisprogrammis seatud keskmine tähtajaga eelarveeesmärkide täitmisega. Esialgse stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk "tasakaalu lähedal või ülejäägis" muutus nendes riikides raskesti saavutatavaks. Eelöeldut arvestades otsustasid ELi liikmesriikide rahandusministrid 2005. aasta stabiilsuse ja kasvu pakti reformi kontekstis astuda konkreetseid samme pakti ennetavate sätete tugevdamiseks.

Komisjoni aruandes "Riigi rahandus majandus- ja rahaliidus 2008" keskendutakse riigi rahanduse kvaliteedile. Analüüsi andmetel on liikmesriikidel märkimisväärselt arenguruumi oma riigi rahanduse kvaliteedi parandamiseks. Nõutakse terviklikku lähenemisviisi eelarvepoliitikale, mis parandaks riigi rahanduse kvaliteeti. Poliitilised meetmed saavad soodustada majanduskasvu ja konkurentsi, kui need suurendavad kulu- ja tulusüsteemide tõhusust. Esiteks jäävad majanduskasvu soodustava eelarvepoliitika põhiliseks vahendiks mõistlikud riigi üldkulutused. Suure võlakoormaga riikides on keskmises perspektiivis märgatavalt madalam kasv ja kapitali akumulatsioonil o n väljatõrjumisefekti tõttu SKT kasvus väiksem roll. Teiseks, kui avalik haldus paisub liiga suureks, kipub see majanduse kasvu pidurdama, eriti kui see on seotud tööjõu ja kapitali kõrge maksukoormusega ning avalike vahendite ebatõhusa kasutamisega. Kolmandaks sõltub see, kas avaliku sektori kulutused edendavad majanduskasvu, suuresti nende võimest tulla toime turutõrgetega ja pakkuda avalikke hüvesid. Neljandaks seostatakse tulustruktuure, mis piiravad moonutusi ja antistiimuleid, tavaliselt kõrgema majanduskasvuga. Ning lõpuks nõuab tulemuste saavutamine kõigil neljal riigi rahanduse kvaliteedi rindel tugevat maksuhalduse raamistikku. Et rohkem keskenduda riigi rahanduse kvaliteedile riikide eelarvepoliitikas, määrati komisjoni teatises kindlaks mõned tegevusvaldkonnad, mis tuginevad uuendatud stabiilsuse ja kasvu paktile ning komisjoni teatisele EMU@10 kohta. Need peamised tegevusvaldkonnad on: süstemaatilisem ja ulatuslikum aruandlus; majandustulemusi käsitleva teabe kaasamine eelarvemenetlusse; maksusüsteemide tõhususe suurendamine; riigi rahanduse kvaliteedi regulaarse läbivaatamise kehtestamine.

Raportööri seisukoht. Lisaks komisjoni soovitustele juhtis raportöör tähelepanu mitmetele aspektidele ning esitas soovitusi ja palveid, mis on ELi riigi rahanduse kvaliteedi parandamise diskussioonis asjakohased.

Riigi rahanduse viimaste aastate olukorra ühine hindamine andis selge pildi asetleidvate muutuste intensiivsusest ja ulatusest ning majanduse arengu aeglustumise ja inflatsioonimäära suurenemise ohust. Turu vajakajäämised ning seadusandlikud ja järelevalvealased vead nõuavad riigi rahanduse sekkumist, vastupidiselt siiani valitsenud seisukohale, et riigi kohustused tuleb üle anda turule.

Põhimõtet, et kvaliteetne ja jätkusuutlik riigi rahandus on ülimalt oluline nii üksikute riikide kui ka majanduse tuleviku ja Euroopa sotsiaalse mudeli jaoks, mis on ELi arengust lahutamatu, kinnitatakse jätkuvalt ja võib-olla isegi tugevdatakse. Uuendatud stabiilsuse ja kasvu pakti korrigeerivad sätted on andnud häid tulemusi. Pakti ennetavaid sätteid on vaja nüüd tugevdada, sealhulgas ka sekkumiste kooskõlastamise teel, eriti – kuid mitte ainult – euroalal, antitsüklilisel viisil ja jagatud ning ühtlustatud kohustustega. On vaja astuda samme riigi omandi suurendamiseks ja määrata kindlaks asjakohane raamistik ning kohustused omavalitsuste rahanduse tasandil, kus muret põhjustab tuletisinstrumentide ja uute rahastamisvahendite kasutamine kohalike ametivõimude poolt.

Samuti on tähtis, et liikmesriigid pööraksid piisavalt tähelepanu keskmise perspektiivi eesmärkidele kui oma konkreetsete tingimustega kohandatud majandus-, eelarve- ja maksupoliitika eesmärgile.

Riigi rahandus peaks olema laiema ja terviklikuma majandusperspektiivi oluline osa, mis on tihedalt seotud Lissaboni strateegia integreeritud suunistega ning põhineb investeeringute toetamisel, pidades eriti silmas investeeringuid inimkapitali, teadusuuringutesse ja innovatsiooni, haridusse ja koolitusse, sealhulgas kõrgharidusse, tervishoidu, infrastruktuuri, keskkonda, julgeolekusse ja õigussüsteemi. Tuleb tõsisemalt püüelda selle poole, et võtta kasutusele tõeline Euroopa infrastruktuuri riiklike investeeringute poliitika, mida rahastataks osaliselt uutest rahastamisvahenditest, nagu Eurobond või Euroopa Investeerimisfond.

Mis puudutab demograafilisi muutusi, ei tohiks piirduda ainult elanikkonna vananemise (ja sündivuse vähenemise) arvessevõtmisega. Samuti oleks väär pidada tootlikkuse tõusu ainsaks kaitsevahendiks elukalliduse tõusu vastu. Tuleb leida ka mehhanisme pensionide kaitsmiseks.

Riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamine nõuab nii tulude kui ka kulude asjakohast arvessevõtmist. Tulude osas on vaja astuda samme maksubaasi laiendamiseks, nõrgestamata samas progressiivmääraga maksustamise põhimõtet, ning vähendada maksukoormust tööle, sealhulgas meetmed selle ülekandmiseks teistele teguritele ja/või sektoritele. Kulude osas on vaja hinnata konteksti, tingimusi, elanikkonna koosseisu, võttes vajalikul määral arvesse soolise võrdõiguslikkuse poliitikat ja demograafilisi muutusi. Selle asemel, et kasutada üldisi, mittevalikulisi kärpeid, peaks eesmärgiks olema kulude ümberkorraldamine, osaliselt eelarvevahendite ümberjaotamise ning avaliku halduse ajakohastamise teel.

See hõlmab näitajaid, eesmärke ja eelarvepoliitika hindamise süsteemi, mis seob vahendite eraldamise tulemustega, tuginedes metoodikale, mida Euroopa Parlament nõuab ja edendab soopõhise eelarvekoostamise kontekstis. Hea eelarvejuhtimine hõlmab suurt hulka aspekte kontekstianalüüsist kuni eelneva ja järgneva mõju hindamiseni ja reguleerimismeetmeteni. See suurendab läbipaistvust, võrreldavust, teadlikkust, sealhulgas kodanike hulgas, samuti usaldust ja vastutustunnet.

Seetõttu palutakse komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja koordineerimismehhanismid eelarvepoliitika järelevalveks ja hindamiseks, et toetada stabiilsuse ja kasvu pakti.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	11.12.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	29 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Manuel António dos Santos, José Manuel García-Margallo y Marfil, Donata Gottardi, Louis Grech, Benoît Hamon, Othmar Karas, Wolf Klinz, Christoph Konrad, Sirpa Pietikäinen, John Purvis, Bernhard Rapkay, Salvador Domingo Sanz Palacio, Olle Schmidt, Margarita Starkevičiūtė, Ieke van den Burg, Sahra Wagenknecht
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Mia De Vits, Alain Lipietz, Janusz Onyszkiewicz, Bilyana Ilieva Raeva, Theodor Dumitru Stolojan, Kristian Vigenin
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)	Michael Gahler, Monica Giuntini, Catiuscia Marini