Menetlus : 2008/2197(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0033/2009

Esitatud tekstid :

A6-0033/2009

Arutelud :

PV 18/02/2009 - 19
CRE 18/02/2009 - 19

Hääletused :

PV 19/02/2009 - 9.2
CRE 19/02/2009 - 9.2
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0076

RAPORT     
PDF 162kWORD 96k
28.1.2009
PE 414.153v02-00 A6-0033/2009

NATO roll ELi julgeolekustruktuuris

(2008/2197(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Ari Vatanen

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 VÄHEMUSE ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

NATO rolli kohta ELi julgeolekustruktuuris

(2008/2197(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ELi ja NATO 16. detsembri 2002. aasta ühisdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartat;

–   võttes arvesse 4. aprillil 1949. aastal Washingtonis allkirjastatud Põhja-Atlandi lepingut;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist;

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007. aastal allkirjastatud ja suurema osa ELi liikmesriikide poolt ratifitseeritud Lissaboni lepingut;

–   võttes arvesse ELi ja NATO alaliste suhete põhjalikku raamistikku, milles leppisid kokku Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär/ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning NATO peasekretär 17. märtsil 2003. aastal;

–   võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat (EJS), mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003;

–   võttes arvesse Põhja-Atlandi Nõukogu 3. aprillil 2008. aastal Bukarestis avaldatud tippkohtumise deklaratsiooni;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi 11. detsembri 2007. aasta ja 16. juuni 2008. aasta järeldusi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) kohta;

–   võttes arvesse 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia kohta(1), 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta EJKP kontekstis(2), 25. aprilli 2007. aasta resolutsiooni Atlandi-üleste suhete kohta(3), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(4) ja 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni eelseisva ELi ja USA tippkohtumise kohta(5);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0033/2009),

A.  arvestades, et ELi ja NATO aluseks on ühised väärtused, milleks on vabadus, demokraatia, inimõigused ja õigusriik, ning kogu oma olemasolu vältel on nad aidanud vältida sõdu Euroopa territooriumil;

B.   arvestades, et ÜRO harta kohaselt lasub üldine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest ÜRO Julgeolekunõukogul; arvestades, et harta on NATO asutamise õiguslik alus; arvestades, et Põhja-Atlandi lepingule alla kirjutamisega kinnitasid NATO liikmesriigid oma usku harta eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning võtsid kohustuse hoiduda oma välissuhetes ähvardustest või jõu kasutamisest mis tahes viisil, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega;

C.  arvestades, et ELi liikmesriigid tunnustavad ÜRO süsteemi kui rahvusvaheliste suhete aluseks olevat raamistikku; arvestades, et nad pühenduvad jätkuvalt vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta põhimõtetele, Helsinki lõppakti põhimõtetele ja Pariisi harta eesmärkidele rahu säilitamisele ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisele ning demokraatia ja õigusriigi arendamisele ja tugevdamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele; arvestades, et ELi liikmesriigid on esmatähtsa meetmena otsustanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni reformida ja tugevdada, eesmärgiga muuta see võimeliseks oma ülesandeid täitma ja tõhusalt tegutsema ülemaailmsetele probleemidele lahenduste pakkumisel ning peamistele ohtudele reageerimisel;

D.  arvestades, et NATO on Euroopa julgeoleku tuum ning et ELil on piisavalt potentsiaali selle tegevust toetada, et Euroopa kaitsevõime tugevdamine ja koostöö süvendamine saaks tuua kasu mõlemale organisatsioonile;

E.   arvestades, et NATO on demokraatlike riikide vaheline organisatsioon, milles tsiviilisikud teevad otsuseid, mida teostab sõjavägi;

F.   arvestades, et 94 % ELi elanikkonnast on NATO liikmesriikide kodanikud, et 27st ELi liikmesriigist on 21 NATO liitlased, et NATO 26st liitlasest on 21 ELi liikmesriigid ning et ammune NATO liitlane Türgi on ELi kandidaatriik;

G.  arvestades, et 2007. ja 2008. aastal võttis Euroopa Ülemkogu vastu tähtsad otsused EJKP valdkonnas eesmärgiga parandada veelgi selle operatiivsust; arvestades, et pingsalt oodatud Lissaboni lepingu jõustumine toob kaasa olulised uuendused EJKP valdkonnas, muutes Euroopa koostöö selles valdkonnas sidusamaks ja tõhusamaks;

H.  arvestades, et EL ja NATO peavad oma koostööd parandama ning peaksid võimaldama mõlema organisatsiooni vahendite paremat maksimeerimist ja tagama institutsioonide nääklemisele lõpu tegemisega tulemusliku koostöö;

I.    arvestades, et kuigi NATO on praegu arutelufoorum ja eeldatav valik ühisteks sõjalisteks operatsioonideks, mis hõlmavad Euroopa ja Ameerika liitlasi, lasub lõplik vastutus rahu ja julgeoleku eest Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil;

J.    arvestades, et EJKP missioonide jaoks ette nähtud relvajõud ja varustus on enam-vähem samad, mis on ette nähtud NATO operatsioonideks;

K.  arvestades, et NATO ei ole tervikuna seotud EJKP tegevusega; arvestades, et EL valib sellist tegevust alustades, kas kaasata NATO vahendid ja võimed või mitte, kasutades selleks nõndanimetatud Berliin Pluss kokkuleppeid;

L.   arvestades, et ELi ja NATO koostöö, mis jääb Berliin Pluss kokkulepete raamidesse, ei ole siiani rahuldavalt toiminud lahendamata probleemide tõttu seoses asjaoluga, et mõned riigid on küll NATO liikmed, kuid ei ole ELi liikmed;

M.  arvestades, et NATO ja EL peaksid väljaspool Berliin Pluss kokkuleppeid tagama tõhusa kriisiohje ja peaksid tegema paremini koostööd, et tuvastada parim võimalik lahendus näiteks Afganistani ja Kosovo kriisile;

N.  arvestades, et mõlemad organisatsioonid peaksid veelgi parandama ELi ja NATO suhteid seeläbi, kui EL kaasaks Euroopas ELi mittekuuluvaid NATO liitlasi rohkem EJKPsse ja NATO kaasaks ELi liikmesriigid, mis ei ole NATOs, edaspidi ELi–NATO läbirääkimistesse; arvestades, et ELi ja USA suhteid tuleks tugevdada;

O.  arvestades, et NATO ja ELi laienemisprotsessid peaksid vaatamata nende erinevusele olema vastastikku tugevdavad, et tagada Euroopa stabiilsus ja jõukus;

P.   arvestades, et ELi ja NATO suhete oluline osa on toetada riikide püüet arendada ja eraldada oma sõjalisi võimeid kriisiohjeks vastastikku tugevdaval viisil, mis omalt poolt toetab esmast ülesannet tagada liikmesriikide territoriaalkaitse ja julgeolekuhuvid;

Q.  arvestades, et ELi ja NATO vahelist sünergiat teatavate sõjaliste võimete osas saaks parandada ühiste katseprojektide abil;

R.   arvestades, et Euroopa kollektiivkaitse põhineb tava- ja tuumavägede kombinatsioonil, mis oleks tulnud põhjalikumalt muutuva julgeolekuolukorraga kohandada;

S.   arvestades, et EL ja NATO tegelevad mõlemad praegu oma vastavate julgeolekustrateegiate ümberhindamisega (Euroopa julgeolekustrateegia ja NATO julgeolekudeklaratsioon);

T.   arvestades, et Lissaboni lepinguga antakse kõigi liikmesriikide tsiviil- ja sõjaline võimsus EJKP käsutusse, kehtestatakse pidev struktureeritud kaitsekoostöö riikide juhtrühma vahel, kohustatakse riike oma sõjalist võimsust järk-järgult parandama, laiendatakse Euroopa Kaitseagentuuri rolli, kohustatakse riike tulema appi teistele rünnaku ohvriks langenud riikidele (ilma, et see piiraks teatavate riikide neutraalsust või NATO liikmelisust), uuendatakse ELi eesmärke (Petersbergi ülesanded) hõlmamaks terrorismivastast võitlust, ning lõpetuseks nõutakse vastastikust solidaarsust terrorirünnaku või loodusõnnetuse korral,

Strateegiline ülevaade

1.   rõhutab, et Euroopa Liidu olemasolu eesmärk on tõhusa mitmepoolsuse ning ÜRO harta sätete ja mõtte järgimise kaudu rahu tagamine oma piiride ulatuses ja kaugemal; märgib, et tulemuslik julgeolekustrateegia toetab demokraatiat ja põhiõiguste kaitset; märgib seevastu, et ebaefektiivne julgeolekustrateegia toob endaga kaasa tarbetuid inimkannatusi; on arvamusel, et ELi võime rahu kehtestada sõltub õige julgeolekustrateegia või julgeolekpoliitika väljatöötamisest, sealhulgas iseseisva tegutsemise võimest ning tõhusatest ja täiendavatest suhetest NATOga;

2.   kutsub seega ELi üles jätkama missioonide lähetamist ning edendama samal ajal EJKP suuremat jätkusuutlikkust, et ennetada konflikte, edendada stabiilsust ja leevendada olukorda seal, kus on vaja, lähtudes konsensusest ELi liikmesriikide vahel või struktureeritud koostöö raamistikus; usub, et EL ja NATO peaksid jätkama laiahaardelise kriisiohjamise lähenemisviisi väljatöötamist;

3.   tunnistab, et 27 või enama liikmesriigiga liiduga kaasnev huvide mitmekesisus – ehk ELi mosaiiklik ülesehitus – annab ELile erakordse loomuse ja võimaluse sekkuda, vahendada ja anda abi maailma erinevates paikades; nõuab, et ELi olemasolevaid kriisiohjamise vahendeid arendataks edasi, ning loodab, et ELi liikmesriikide olemasolev sõjaline võime muutub integreeritumaks, kulutõhusamaks ja sõjaliselt tõhusamaks, kuna vaid siis suudab liit koguda piisavad jõud, et kasutada ära oma erakordseid ressursse konfliktiennetusel ja konfliktide lahendamisel ning täiendada oma laiaulatuslikke tsiviilkriiside ohjamise mehhanisme;

4.   toetab tugevalt suuremat solidaarsust ELi liikmesriikide hulgas ühise julgeoleku- ja kaitsestrateegiate väljatöötamisel;

5.   on veendunud, et tugev ja elujõuline Euro-Atlandi partnerlus tagab kõige paremini kogu Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse ning demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea haldustava põhimõtete austamise;

6.   on veendunud, et demokraatlikud vabadused ja õigusriigi põhimõte on lahendus inimeste püüdlustele üle kogu maailma; on arvamusel, et mitte ühtegi riiki või rahvast ei tohi sellisest perspektiivist välja jätta, sest igal inimesel on õigus elada demokraatlikus õigusriigi põhimõtete kohaselt juhitavas riigis;

7.   tunneb heameelt Euroopa julgeolekustrateegia ajakohastamise üle osana Euroopa Liidu kohustusest määratleda ja kaitsta Euroopa julgeolekuhuve ning tugevdada tõhusat mitmepoolsust, andes seega liidule strateegia 21. sajandi ohtudega tegelemiseks; märgib, et Euroopa liidu ja NATO tõeline, laiahaardeline ja demokraatlik konsensus on selle strateegia rakendamise keskne osa ning põhineb julgeolekukonsensusel ELi ja Ameerika Ühendriikide vahel, milles kajastuvad nende ühised väärtused, eesmärgid ja prioriteedid, nimelt inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse esmatähtsus;

8.   rõhutab, et see on veelgi olulisem seoses hiljutiste sündmustega Kaukaasias, uute arengutega Euroopas suhtumises NATOsse, Ameerika Ühendriikide vahetuva valitsuse ja algava NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatusega;

9.   nõuab tungivalt, et ELi ja NATO julgeolekustrateegiate samaaegne läbivaatamine ei oleks mitte ainult üksteist täiendav, vaid ka üksteisele lähenev, nii et mõlemad arvestavad üksteise potentsiaaliga piisavalt;

10. on arvamusel, et nii NATO kui ka EL peaksid vastavalt ÜRO harta sätetele ja mõttele oma pikaajaliseks ja ühiseks eesmärgiks kinnitama kohustuse ehitada turvalisem maailm nii oma liikmesriikide elanikele kui ka teistele, ning nad peaksid samuti aktiivselt ennetama massilisi hirmutegusid ja piirkondlikke konflikte, mis endiselt põhjustavad palju inimkannatusi, ja nendele reageerima;

11. nõuab, et kõik demokraatiad peaksid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhtimise all ühiselt pingutama stabiilsuse ja rahu tagamisel; väljendab sügavat kahetsust, et külmast sõjast pärinev erapooletuse doktriin kahjustab demokraatiate liitu ebademokraatlike ja mitte veel tõeliselt demokraatlike jõudude kasuks; väljendab kahetsust selle üle, et erapooletuse doktriini nimel hülgasid teatavad liikmesriigid oma vastutuse aidata kaasa demokraatliku maailma väärtuste ja vabaduste kaitsmisele;

12. tunnistab, et julgeolek ja areng on vastastikku sõltuvad ning et puudub selge sündmuste järjekord säästva arengu saavutamiseks konfliktipiirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et tegelikkuses kasutatakse kõiki vahendeid paralleelselt; kutsub seega komisjoni üles uurima põhjalikumalt sõjalise sekkumise ja tsiviilsekkumise järjekorda seadmise tähtsust konfliktipiirkondades ning integreerima tulemusi oma julgeoleku- ja arengupoliitikasse;

NATO ja ELi julgeolekustruktuuri vaheline suhe

13. tunnistab NATO olulist rolli Euroopa julgeolekustruktuuris nii minevikus kui ka tänapäeval; märgib, et enamiku ELi liikmesriikide puhul, kes on ka NATO liitlased, on NATO endiselt kollektiivkaitse alus, ning et Euroopa kui terviku julgeolekule on Atlandi-ülese liidu säilitamine vaatamata liikmesriikide vastuvõetud isiklikele seisukohtadele jätkuvalt kasuks; on seega arvamusel, et ELi tulevane kollektiivkaitse peaks võimalikult suures ulatuses olema korraldatud koostöös NATOga; on arvamusel, et Ameerika Ühendriigid ja EL peavad oma kahepoolseid suhteid tihendama ja laiendama neid rahu ja julgeolekut puudutavatele küsimustele;

14. märgib, et kaasaegse maailma julgeolekuohtusid iseloomustavad järjest enam sellised nähtused nagu rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik, läbikukkunud riigid, keerulised konfliktid, organiseeritud kuritegevus, küberohud, keskkonna hävimine ja sellega seotud julgeolekuohud, loodus- ja muud õnnetused ning et need nõuavad veelgi tihedamat partnerlust ja keskendumist ELi ja NATO põhivõimete tugevdamisele ning tihedamat koordineerimist kavandamise, tehnoloogia, varustuse ja koolituse valdkonnas;

15. rõhutab EJKP järjest kasvavat tähtsust, sest see aitab suurendada ELi võimet seista vastu 21. sajandi julgeolekuohtudele, eelkõige seoses tsiviil-sõjaliste ühendoperatsioonide ja kriisiohje meetmetega, mis ulatuvad luurel põhinevast kriisiennetustegevusest kuni julgeolekusektori reformi, politsei- ja kohtureformi ja sõjaliste operatsioonideni;

16. on arvamusel, et EL ja NATO võiksid teineteist tugevdada sellega, et välditakse konkurentsi ja arendatakse laiemat koostööd kriisiohjamisoperatsioonide alal, mis põhineks ülesannete praktilisel jaotusel; on arvamusel, et otsus selle kohta, milline organisatsioon peaks väed saatma, peaks põhinema mõlema organisatsiooni väljendatud poliitilisel tahtel, operatiivvajadustel ja poliitilisel õiguspärasusel kohapeal, samuti organisatsioonide võimel saavutada rahu ja stabiilsus; märgib, et koostöö uue Euroopa julgeolekustrateegia ning uue NATO strateegilise kontseptsiooni laiendamisel on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks keskse tähtsusega;

17. on arvamusel, et EL peab välja arendama omaenda julgeoleku- ja kaitsevõime, mis võimaldab paremat koormuse jaotamist Euroopa-väliste liitlastega ning asjakohast vastust nendele julgeolekuprobleemidele ja ohtudele, mis puudutavad ainult ELi liikmesriike;

18. kutsub ELi üles arendama oma julgeolekustrateegia vahendeid, mille hulka kuuluvad vahendid alates diplomaatilisest kriiside ennetamisest ning majandus- ja arenguabist kuni tsiviilvõimeteni stabiliseerimise ja ülesehituse valdkonnas, samuti sõjalised vahendid; on lisaks seisukohal, et ELi naabruses tuleks strateegiliselt ära kasutada nn pehme jõu vahendeid;

19. märgib, et Berliin Pluss kokkuleppeid, mis võimaldavad ELil kaasata NATO vahendeid ja võimeid, tuleb parendada, et kahel organisatsioonil oleks võimalik sekkuda praegustesse erinevate ülesannetega tsiviil-sõjalist valmidust nõudvatesse kriisidesse ja neid tõhusalt leevendada; peab seega vajalikuks arendada edasi NATO ja ELi suhteid, luues püsivad koostööstruktuurid, austades samas mõlema organisatsiooni sõltumatust ja iseseisvust ning võimaldades kõikide niisuguste NATO liikmete ning ELi liikmesriikide osaluse, kes soovivad olla kaasatud;

20. kutsub Türgit üles lõpetama ELi ja NATO vahelise koostöö takistamine;

21. kutsub ELi üles hindama Euroopa julgeolekut ja kaitset käsitleva valge raamatu väljatöötamise käigus ühtlasi Euroopa välisoperatsioonide sidusust, eriti seoses koostööga muude rahvusvaheliste partneritega kriisipiirkondades;

NATO ja ELi koostöö seoses julgeoleku- ja kaitseküsimustega

22. väljendab suurt heameelt Prantsusmaa algatuse üle naasta ametlikult NATO sõjaliste struktuuride juurde ja eesistuja Prantsusmaa pingutuste üle Euroopa Liidu Nõukogus lähendada ELi ja NATOt veelgi, et vastata uutele julgeolekuprobleemidele; väljendab heameelt eesistuja Prantsusmaa pingutuste üle, mis on suunatud konkreetsete algatuste vastuvõtmiseks, et ühendada Euroopa kaitsevõime; tervitab samuti Ameerika Ühendriikide uut positiivset lähenemisviisi ELi kaitsevõimete ühendamise osas;

23. nõuab tungivalt, et mõlema organisatsiooni liikmesriigid oleksid ELi ja NATO partnerluse rakendamisel paindlikumad, tulemustele suunatumad ja pragmaatilisemad; toetab seega Prantsusmaa valitsuse ettepanekut korrapäraste kontaktide loomiseks NATO ja Euroopa Liidu Nõukogu peasekretäride vahel eelkõige selleks, et vältida segadust, kui EL ja NATO peavad tegema koostööd samal sõjatandril erinevatel missioonidel ühise eesmärgi nimel, näiteks Kosovos ja Afganistanis;

24. rõhutab, et EL on tänu oma olemasolevate vahendite, nagu tsiviiloperatsioonid, sanktsioonid, humanitaarabi, arengu- ja kaubanduspoliitika ning poliitiline dialoog, erilisele kombinatsioonile NATO jaoks väga oluline partner strateegiate osas, mis võimaldavad NATO-l keerukatest konfliktipiirkondadest väljuda; kutsub seega ELi liikmesriike, kes on ühtlasi NATO liikmed, üles kahekordistama Lissaboni lepingu ratifitseerimise ootuses oma pingutusi NATO ja ELi vahelisele integreeritud koostööle raamistiku loomisel;

25. tunnistab, et teabe parem jagamine NATO liitlaste ja ELi partnerite vahel on ülioluline;

26. märgib, et ELi kodanikud toetavad missioone, mille eesmärk on inimkannatuste leevendamine konfliktipiirkondades; märgib, et kodanikke ei ole ELi ja NATO missioonide ja nende eesmärkide osas piisavalt teavitatud; kutsub seega ELi ja NATOt üles andma elanikele rohkem teavet oma missioonide kohta ning rolli kohta, mida need missioonid julgeoleku ja stabiilsuse loomisel kogu maailmas etendavad;

27. märgib, et oma koostöö tugevdamiseks peaksid nii NATO kui Euroopa Liit keskenduma oma põhivõimete tugevdamisele, vastastikuse ühilduvuse parandamisele ning oma doktriinide, kavandamise, tehnoloogiate, varustuse ja koolitusmeetodite kooskõlastamisele;

ELi operatsioonide peakorter

28. toetab ELi operatsioonide alalise peakorteri loomist, kes tegutseb komisjoni asepresidendi/ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja alluvuses ning kelle ülesannete ühe osa moodustab EJKP sõjaliste operatsioonide kavandamine ja läbiviimine;

29. rõhutab, et ELi operatsioonide kogemus näitab, et püsiv planeerimine ja ELi operatsioonide käsutamisvõime suurendaks ELi operatsioonide tõhusust ja usaldusväärsust; rõhutab, et kavandatav ELi operatsioonide peakorter lahendab nimetatud probleemi; tuletab meelde, et võttes arvesse ELi tsiviil-sõjalist raskuspunkti, ei dubleeriks nimetatud struktuur midagi, mis on mujal juba olemas; tuletab meelde veel seda, et NATO peakorteri peamine ülesanne on sõjaline planeerimine, kuid ELil on kogemus tsiviil-, sõjaliste ning tsiviil-sõjaliste ühendoperatsioonide planeerimisel ja läbiviimisel, mida ükski teine ülemaailmse tasandi partner praegu edukalt teostada ei suuda;

30. rõhutab, et ELi operatsioonide peakorter täiendaks olemasolevaid NATO väejuhatuse struktuure ega õõnestaks NATO Atlandi-ülest usaldusväärsust;

31. teeb ettepaneku, et iga ELi liikmesriik, mis on NATO liitlane, piiritleks kokkuleppel NATOga need väed, mida saab saata ainult ELi operatsioonidele, vältides sellega niisuguse saatmise blokeerimist NATO liikmete poolt, kes ei ole ELi liikmesriigid; on arvamusel, et nende vägede kasutamisel tuleks vältida dubleerimist;

Võimed ja sõjalised kulutused

32. on arvamusel, et samade riiklike inim- ja võimeressursside kasutamine on ELi ja NATO ühine probleem; kutsub ELi ja NATOt üles tagama, et nimetatud piiratuid ressursse kasutatakse kõige asjakohasemate võimete jaoks, et seista vastu tänapäevastele probleemidele, vältides töö dubleerimist ja edendades sidusust; on arvamusel, et strateegiline õhusild, mis on konkreetne näide suhteliselt harva ja kalli operatiivvarustuse kohta, peaks pakkuma võimaluse ELi ja NATO liikmesriikide koostööks; kutsub ELi liikmesriike ühendama, jagama ja ühiselt arendama sõjalist võimsust raiskamise vältimiseks, mastaabisäästu tekitamiseks ning Euroopa kaitse tehnilise ja tööstusliku aluse tugevdamiseks;

33. on arvamusel, et lisaks vajadusele kasutada palju tõhusamalt sõjalisi ressursse, on Euroopa julgeoleku huvides oluline suurendada ELi liikmesriikide kaitseinvesteeringuid; nõuab ühiselt kantavate kulutuste osakaalu olulist suurendamist iga NATO ja ELi sõjalise operatsiooni puhul; märgib, et ühelt poolt NATO Euroopa liikmete ja teiselt poolt USA kaitsekulutused erinevad suurelt nii ulatuses kui ka tõhususes; kutsub ELi üles maailmas oma panust õiglasemalt kandma; kutsub samuti Ameerika Ühendriike üles näitama suuremat valmisolekut konsulteerida oma Euroopa liitlastega rahu ja julgeolekut puudutavates küsimustes;

34. tunnustab Lissaboni lepinguga tugevdatud Euroopa Kaitseagentuuri olulist võimalikku panust kulutõhusasse varustamisse ja relvastuse paremasse koostalitlusvõimesse;

NATO ja ELi liikmesuse ühtesobivus

35. nõuab, et kõik ELi liikmesriigid oleksid eranditult kohal ELi–NATO ühistel kohtumistel; rõhutab, et väärtuste ja julgeolekukorra ühtsus on oluline tegur Euroopa rahu, stabiilsuse ja jõukuse tagamisel;

36. teeb ettepaneku, et need NATO liitlased, kes on ELi kandidaatriigid, peaksid olema tihedamalt kaasatud EJKP ja Euroopa Kaitseagentuuri töösse;

37. märgib, et on oluline tegeleda probleemiga, mis seisneb ELi mittekuuluvate NATO liikmete ja NATOsse mittekuuluvate ELi liikmete vahelises ühtesobivuses, ja see lahendada, nii et see ei kahjustaks ELi ja NATO koostöö toimimist;

38. mõistab hukka eelkõige asjaolu, et Küprose probleem kahjustab endiselt tugevalt ELi ja NATO koostöö arengut;

39. julgustab Küprost kui ELi liikmesriiki vaatama läbi oma poliitilise seisukoha „partnerlus rahu nimel” liikmesuse suhtes ning kutsub NATO liikmesriike hoiduma oma vetoõiguse kasutamisest ELi liikmesriikide takistamisel NATO liikmeks saamisel;

40. väljendab heameelt asjaolu üle, et NATO Bukaresti tippkohtumisel tunnustasid liitlased tugevama ja suutlikuma Euroopa panust, ning et NATO on jätkuvalt avatud edasisele laienemisele; märgib, et Euroopa naabruspoliitika idapoolsete riikide jaoks ning nende demokraatliku arengu ja õigusriigi põhimõtete arendamise seisukohast on Euroopa perspektiivi ja seega idapartnerluse projekti poliitika ülimalt oluline;

41. on seisukohal, et mis puutub NATO edasisse laienemisse, tuleks hinnata iga juhtumit eraldi; oleks sellele vaatamata Euroopa julgeolekuhuvide nimel vastu organisatsiooni laienemisele mis tahes riigi liitumise näol, mille puhul rahvas ei toeta liikmesust või millel on tõsiseid lahendamata territoriaalvaidlusi oma naabritega;

42. märgib, et paljude ELi naabrite jaoks on NATO ja ELi liikmesus realistlik ja sobiv eesmärk, isegi kui see saab teoks pikas perspektiivis;

43. on arvamusel, et kui Venemaast saab tõeline demokraatia, võib Venemaa ja ELi vahelise koostöö ulatus saavutada enneolematu taseme; kutsub seetõttu Venemaad üles kujunema tõeliseks õigusriigi põhimõtteid järgivaks demokraatiaks ja juurima välja kõik tavad, mis hõlmavad vägivalla kasutamist poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendina; märgib, et kahepoolsed julgeolekukokkulepped, mille kohta Venemaa hiljuti ettepaneku tegi, nõrgestaks oluliselt ELi julgeolekustruktuuri usaldusväärsust ja lööks ka kiilu ELi ja USA suhetesse;

44. ootab huviga võimalusi, mida NATO 60. aastapäeva tippkohtumine Strasbourgis ja Kehlis NATO uuendamiseks ja selle suhete tugevdamiseks Euroopa Liiduga pakub;

°

°         °

45. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, NATO riikide ja ELi liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning ÜRO, NATO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu peasekretäridele.

(1)

ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 580.

(2)

ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 334.

(3)

ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 670.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0255.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0256.


SELETUSKIRI

Ükskõiksus on kasuks agressorile – mitte kunagi tema ohvrile,

kelle valu suureneb, kui ta end unustatuna tunneb.

Poliitiline vang oma kongis, näljased lapsed,

kodutud põgenikud – nende muredele vastamata jättes,

nende üksindust läbi lootusesädeme pakkumise leevendamata jättes

tõrjume nad inimkonna mälust.

Ja nende inimlikkust maha salates reedame ka enda oma.

Elie Wiesel, holokausti üleelanu

Päev enne seda, kui natsid 70 aasta eest Sudeedimaa okupeerisid, naasis peaminister Chamberlain pärast kohtumist Hitleriga Ühendkuningriiki ja lehvitas Müncheni lepinguga: ma usun, et see tähendab rahu meie ajastuks. Soovunelmad võivad olla surmavad.

Me peaksime oma julgeolekut puudutavatest kesksetest küsimustest mõeldes ja eriti nende jaoks suuniseid koostades olema ettenägelikud ja piisavalt sõltumatud, et isiklikest huvidest kõrgemal olla.

Kahekümne esimese sajandi künnisel seisab maailm silmitsi paljude julgeolekualaste väljakutsetega, nii uute kui vanadega, mis ähvardavad paljude inimeste elu ja põhjustavad suuri inimkannatusi. Euroopa Liidul on ainulaadne võimalus ja kohustus aidata kaasa stabiilsusele maailmas. Viimasel aastakümnel on Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) arendamise kaudu omandanud ulatusliku valiku tsiviil- ja sõjaväelisi vahendeid selle eesmärgi täitmiseks ning on nüüd hakanud läbi viima missioone paljudes erinevates maailmaosades.

Kuigi EL on näidanud, et ta on EJKP missioonide arendamise kaudu globaalne tegutseja, on need suuresti tsiviilmissioonid, mis keskenduvad konfliktide ennetamisele ja konfliktijärgsele tööle. Sellel põhjusel on ELi ja NATO koostöö ning sünergia keskse tähtsusega ühise rahvusvahelisel tasandil rahu ja stabiilsuse edendamise eesmärgi saavutamiseks. Tasub meelde tuletada, et kuna 94 % ELi rahvastikust on NATO liikmed ja enamik ELi liikmesriike on NATO liikmed, on see organisatsioon peamiseks raamiks Euroopa kollektiivsele kaitsele.

Seega on ELi ja NATO vahelistes suhetes vastastikusele täiendamisele veel palju ruumi. Seda täiendamist segavad aga tihti nii tehnilised kui poliitilised takistused. Käesoleva raporti eesmärk on seetõttu pakkuda tulevikku vaatavaid lahendusi taaselustatud ELi ja NATO suhtele, mis suudaksid tõhusalt lahendada praegused julgeolekualased väljakutsed.

Esimene lahendamist vajav probleem on ELi piirangud seoses kriisiohjamismissioonide korraldamisega. ELil puudub praegu püsiv kavandamis- ja juhtimisstruktuur. ELil on kolm varianti kriisiohjamismissioonide peakorteri valimiseks. Esimene on valida viie riikliku peakorteri vahel, millele ELil on juurdepääs, mis tähendab arvestatavaid viivitusi ja tõhususe langust ELi võimes hädaolukordadele reageerida. Teine võimalus on kasutada Berliin Pluss kokkuleppe kohast SHAPE’i, millega nähakse ette ELi ja NATO läbirääkimised ja sihtotstarbelise käsuliini loomine (Althea operatsiooni puhul kestsid ELi ja NATO vahelised läbirääkimised üle 8 kuu). See variant muudaks võimalikuks kiire reageerimise. Lõpuks oleks kolmandaks variandiks kasutada ELi operatsioonide keskust Brüsselis, kuid seda ainult tingimusel, et kaks ülejäänut ei ole toimimiseks valmis. ELi operatsioonide keskus ei ole püsiv struktuur. Selle saab käivitada 5 päeva jooksul ja see saavutab 20 päeva jooksul täisvõimsuse kuni 2000 sõduriga operatsioonide tarbeks. Probleem seisneb selles, et operatsioonide keskuse käivitamise protsess nõuab Euroopa Liidu sõjalise staabi (ELSS) töötamist, olles seega mitte kättesaadav sellise olulise personalitöö jaoks nagu kriisidele reageerimisega seotud strateegiline planeerimine, sõjalis-strateegilised alternatiivsed plaanid jms. Need puudujäägid mõjutavad ja piiravad tõsiselt ELi operatsioonide tõhusust ja usaldusväärsust.

Selleks et hüvitada praegused piirangud, mida erinevad ELi käsutused olevad kriisiolukorrale reageerimise variandid seoses operatsioonide juhtimisega pakuvad, soovitatakse käesolevas raportis ELi operatsioonide peakorteri loomist. Tõhususe ja koordineerimise maksimeerimiseks peaks see peakorter asuma Brüsselis ja alluma nõukogu peasekretärile/ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. See võimaldab poliitiliste valikuvõimaluste ja otsustega kaasnevate sõjaliste mõjude tõhusat tõlgendamist ja edastamist poliitilistele juhtidele. Samas tuleks rõhutada, et kuigi NATO peakorter on eelkõige sõjaliseks planeerimiseks, keskendub EL peamiselt tsiviil- ja tsiviil-sõjalistele ühisoperatsioonidele. EL on ainus ülemaailmne organ, kes suudab selles valdkonnas edukalt operatsioone läbi viia.

Teiseks mõjutab sõjalise võimsuse ebatõhus kasutamine nii EJKP operatsioonide kui NATO toimimist. 27 liikmesriiki kulutavad kaitseotstarbeks ühtekokku 200 miljardit eurot, kuid hoolimata sellistest sõjalistest ressurssidest ei ole eurooplastel kaugeltki piisavalt vajalike oskustega sõdureid. Liikmesriikide relvajõudude personal küünib 2 miljonini, kuid EL suudab vaevu ümber paigutada ja üleval pidada 60 000 sõdurit üle maailma. Sellepärast on keskse tähtsusega ja tõepoolest eeltingimuseks, et liikmesriigid kasutaksid tõhusa ELi ja NATO koostöö jaoks paremini ära oma sõjalisi ressursse. Samuti on kurb tõsiasi, et Euroopa NATO liikmed ei kanna oma õiglast osa kohustustest, seda nii kulutuste kui inimressursi valdkonnas. Raportis kutsutakse üles seda muutma: Ameerika Ühendriigid ei peaks olema sõjalise liidu arveid tasuvaks osapooleks.

Kolmandaks on NATO ja ELi liikmete vahelised teatavad tüliküsimused, näiteks Küprose osalemisega ELi ja NATO kohtumistel seonduv ning Türgi koostööga ELi ja NATO operatsioonidel seonduv, loonud ulatuslikud takistused tõhusale koostööle sõjalise liidu ja ELi vahel. Kahe organisatsiooni vahelisele ühtekuuluvusele tuleks kasuks ühine püüdlus kutsuda kõik ELi liikmesriigid ELi ja NATO ühiskohtumistele. Sama oluline on see, et NATO liitlastele, kes on ELi kandidaatriigid, antaks vähemalt Euroopa Kaitseagentuuri assotsieerunud liikme staatus. Nad tuleks ühtlasi sügavamalt kaasata EJKP struktuuridesse. Tõhus koostöö ELi ja NATO vahel on võimalik saavutada ainult NATO ja ELi liikmesriikide vaheliste pingete kõrvaldamise abil.

Lõpetuseks on ELi ja NATO suhete tulevikku kaaludes võimatu eirata Venemaa rolli. Hiljutine kriis Gruusias paljastas kahjuks Venemaa valmisoleku ajada agressiivset ja destabiliseerivat välispoliitikat. Nende sündmuste ja Venemaa ettepaneku taustal uue julgeolekupakti kohta peaks EL selgelt välja ütlema, et kuigi on äärmiselt soovitav, et dialoog Venemaaga Euroopa julgeoleku teemal jääks avatuks, ei kiida ta heaks mis tahes plaane, millega püütakse ühepoolsete julgeolekuhuvide nimel hiilida kõrvale või seada kahtluse alla Euroopa olemasolev julgeolekustruktuur, mis rajaneb demokraatlike vabaduste kaitsmisel Atlandi-ülese liidu poolt.

Lõpumärkus

Mõnda käesolevas raportis esitatud ideed ei rakendata võib-olla lähitulevikus, kuid me peaksime püüdma vaadata eelseisvatest valimistest kaugemale, kuhu me läheme. Oleks enesepetmine uskuda, et inimloomus on viimaste aastatuhandetega paremaks muutunud. Inimesed tahavad endiselt oma naabrite üle valitseda nii üksiksiku tasandil kui kollektiivselt ja tihti katastroofiliste tagajärgedega üldiste huvide osas. Ainult küpsed demokraatiad võivad proovida seda inimkonna kalduvust ohjes hoida ja suunata meie isekad püüdlused ühiste huvide saavutamisse. Isegi kõige arenenumad demokraatiad ei küüni kaugeltki ideaalse ühiskonna tasemele, kuid ainus viis meie demokraatiate puudujääkide hüvitamiseks on suurem demokraatia!

EL kujutab endast ennenägematut edu inimkonna ajaloos, kus inimesed püüavad välismaalases näha teist ainukordset inimest, partnerit konkurendi asemel. Me loome tasapisi ülemaailmse inimeste meeskonna, nn piirideta maailma. EL peab edasi liikuma, sest maailm meie ümber muutub kiiremini kui meie, poliitikud, sellele reageerida jõuame. Meie aeglus põhjustab asjatuid inimkannatusi, kuid me tajume valu vaid siis, kui see meid isiklikult puudutab. Me peame kaugeid hääli kuulma ja tegutsema. See on meie moraalne kohus ja pikaajaline huvi. Kas me ei sooviks, et keegi meile appi tuleb, kui me appi hüüame? Me peaksime olema järsult ausad ja oma valusast ajaloost õppima. EL ei jaga tänu oma mosaiigisarnasele olemusele maailma kaheks, nagu teevad muud suurvõimud, ning see annab ELile ainulaadse rahu kehtestamise võimaluse. Selle ülesande saavutamiseks on keskse tähtsusega vahekohtuniku ja arsti oskused, kuid ilma sõjalise mõõtmeta on EL nagu haukuv koer ilma hammasteta.

Kui me järgime inimkannatuste leevendamise loogikat, peaks inimkonnal ühel päeval olema siduv käitumiskoodeks, mida jõustab maailmaarmee. Me ei taha rohkem Rwandasid! Teatud laadi teisenenud sinibarettide armee täiesti muutunud ÜRO egiidi all. See oleks ainsaks väeks, kelle käsutuses on tuumarelvad. Teise maailmasõja lõppedes ei oleks keegi osanud ennustada, kui kaugele me Euroopas täna liikunud oleme. Sama käib tuleviku kohta. Me peaksime olema kindlad oma võimekuses takistusi ületada, millest suurim on meie lühinägelikkus. Ainus vastus ülemaailmsetele probleemidele on ülemaailmne juhtimine, kuid maailmaarmee ei saa teoks minu volituste kehtimise ajal...

Meie ees olev tee on väga pikk, karm ja tihti ülesmäge minev, kuid see on teisejärguline; ainus asi, mis loeb, on see, et me liigume õiges suunas. Me peame tõusma kõrgemale päevapoliitilistest lahingutest ja oma esiisadelt inspiratsiooni ammutama. Samal ajal, kui 1943. aastal möllas sõda, esitas M. Jean Monnet radikaalse ja samas mitterealistliku üleskutse Euroopa ühtsusele. Ta oli siiralt veendunud, et – nagu ütles kord Lamartine – utoopia ei ole midagi muud kui enneaegne tõde. Kui me tahame olla juhid, peame selles vaimus jätkama.


VÄHEMUSE ARVAMUS

vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 3

Fraktsioon GUE/NGL

Hoolimata Euroopa Liidu ja üha agressiivsemalt käituva NATO vahelise tiheda koostöö vaieldamatust pooldamisest mõistame eriliselt hukka asjaolu, et raportis:

· propageeritakse NATO ja ELi vahelise koostöö tõhustamist niisuguste Berliin Pluss kokkulepete täiustamise teel, mis võimaldavad ELil kaasata NATO vahendeid ja võimeid, et kahel organisatsioonil oleks võimalik sekkuda kriisidesse sõjaliste vahenditega;

· propageeritakse ELi ja NATO vahelisi püsivaid koostööstruktuure;

· nõutakse ELi olemasolevate sõjaliste võimete edasist arendamist ning nõutakse tungivalt, et ELi liikmesriigid suurendaksid kaitseinvesteeringuid;

· tuntakse heameelt Gruusiale ja Ukrainale NATOga liitumise tegevuskava andmise üle (nagu oli esitatud raporti projektis);

· toetatakse ELi operatsioonide alalise peakorteri loomist;

· propageeritakse tsiviil- ja sõjaliste võimete tahtlikku segamist ja hägustamist;

· esitatakse, et sõjalise julgeoleku tagavad praegu viimasel võimalusel strateegilised tuumajõud ja et see peaks ka tulevikus nii jääma;

· toetatakse nn humanitaarsekkumisi,

ning nõuame:

· tsiviilset ELi;

· NATO ja ELi ranget eraldamist;

· tuumarelvade kaotamist;

· sõjalisteks kulutusteks ettenähtud vahendite tsiviilotstarbelist kasutamist;

· NATO kaotamist!

Allakirjutanud:

Pflüger, Tobias

Meyer Pleite, Willy

Meijer, Erik

Flasarovà, Věra

Triantaphylides, Kyriacos

Adamou, Adamos

Pafilis, Athanasios

Pedro Guerreiro


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

21.1.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

37

11

17

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Elmar Brok, Colm Burke, Philip Claeys, Véronique De Keyser, Giorgos Dimitrakopoulos, Michael Gahler, Maciej Marian Giertych, Ana Maria Gomes, Alfred Gomolka, Klaus Hänsch, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Maria Eleni Koppa, Helmut Kuhne, Joost Lagendijk, Vytautas Landsbergis, Johannes Lebech, Willy Meyer Pleite, Francisco José Millán Mon, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Raimon Obiols i Germà, Vural Öger, Justas Vincas Paleckis, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Tobias Pflüger, João de Deus Pinheiro, Mirosław Mariusz Piotrowski, Hubert Pirker, Bernd Posselt, Raül Romeva i Rueda, Libor Rouček, Christian Rovsing, Flaviu Călin Rus, Katrin Saks, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Marek Siwiec, Hannes Swoboda, István Szent-Iványi, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Ari Vatanen, Andrzej Wielowieyski, Zbigniew Zaleski, Josef Zieleniec

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Andrew Duff, Árpád Duka-Zólyomi, Milan Horáček, Aurelio Juri, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Yiannakis Matsis, Erik Meijer, Nickolay Mladenov, Doris Pack, Athanasios Pafilis, Adrian Severin, Jean Spautz, Csaba Sándor Tabajdi, Karl von Wogau

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Călin Cătălin Chiriţă, Pierre Pribetich

Õigusteave - Privaatsuspoliitika