RAPORT Vaimne tervis
28.1.2009 - (2008/2209(INI))
Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Evangelia Tzampazi
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
vaimse tervise kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ELi kõrgetasemelist konverentsi „Üheskoos vaimse tervise ja heaolu nimel”, mis toimus 12.–13. juunil 2008. aastal Brüsselis ja millel pandi alus vaimse tervise ja heaolu Euroopa paktile;
– võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Elanikkonna vaimse tervise parandamine – Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine” (KOM(2005)0484);
– võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni elanikkonna vaimse tervise parandamise kohta. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine[1];
– võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa ministrite konverentsi 15. jaanuari 2005. aasta deklaratsiooni vaimse tervisega seotud väljakutsetele lahenduste leidmise kohta;
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19.–20. juuni 2008. aasta kohtumise järeldusi, milles rõhutatakse, kui oluline on vähendada liikmesriikide vahel ja liikmesriikides erinevusi tervise ja oodatava eluea osas, ning tõstetakse esile ennetusmeetmete tähtsust olulisemate krooniliste mittenakkuslike haiguste puhul;
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse strateegia kohta aastateks 2007–2012[2];
– võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2, 13 ja 152;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A6‑0034/2009),
Α. arvestades, et vaimne tervis ja heaolu on üksikisiku ja ühiskonna elukvaliteedis kesksel kohal ning need on olulised tegurid ELi Lissaboni strateegia eesmärkides ja muudetud säästva arengu strateegias, ning arvestades, et psüühikahäirete ennetamine, varajane avastamine, sekkumine ja ravi vähendavad oluliselt neist tulenevaid isiklikke, finants- ja sotsiaalseid tagajärgi;
B. arvestades, et mitmed ELi strateegilised dokumendid on rõhutanud vaimse tervise olulisust nende eesmärkide saavutamisel ja vajadust sellega seotud praktiliste meetmete järele;
C. arvestades, et ühenduse vaimse tervise strateegia lisandväärtus on peamiselt seotud ennetustööga ning vaimse tervise probleemidega inimeste inim- ja kodanikuõiguste edendamisega;
D. arvestades, et vaimse tervise probleemid on Euroopas laialdaselt levinud, sest vähemalt üks neljast inimesest kogeb vähemalt korra elus vaimse tervisega seotud probleeme, samas kui need mõjutavad kaudselt paljusid inimesi, ning arvestades, et vaimse tervishoiu taseme erinevus on eri liikmesriikide, eelkõige vanade ja mõningate uute liikmesriikide vahel märkimisväärne;
E. arvestades, et vaimse tervise puhul tuleb arvesse võtta soolisi eriaspekte, ning arvestades, et naised kannatavad rohkem psüühikahäirete all ja mehed sooritavad rohkem enesetappe;
F. arvestades, et enesetapp jääb enneaegse surma üheks peamiseks põhjuseks Euroopas (ELis üle 50 000 juhu aastas), ja arvestades, et üheksal põhjusel kümnest on enesetapu põhjuseks vaimsete häirete areng, sagedasti depressioon, ning arvestades ka, et kinnipeetavate ja vahistatute hulgas on enesetappude ja enesetapukatsete määr kõrgem kui elanikkonnas üldiselt;
G. arvestades, et depressiooni- ja enesetapujuhtude vähendamise poliitika kavandamine käib käsikäes inimväärikuse kaitsmisega;
H. arvestades, et kuigi depressioon on üks kõige sagedamini esinev ja tõsisem vaimne häire, on sellega võitlemise meetmed sageli ebapiisavad, ning arvestades, et ainult mõned liikmesriigid on rakendanud ennetusprogramme;
I. arvestades, et siiski eksisteerib puudulik arusaam vaimse tervise edendamisest ja vaimsete häirete ennetamisest ja vähene investeerimine nendesse tegevustesse ning meditsiinilisi uuringuid ja vaimse tervise probleemidega inimesi toetatakse vähe;
J. arvestades, et halva vaimse tervise rahalist kulu ühiskonnale hinnatakse vahemikku 3–4% liikmesriikide SKPst, ja arvestades, et vaimuhaiguse põhjustatud väljaminekud Euroopa Liidus moodustasid 2006. aastal 436 miljardit eurot, ning arvestades, et suurem osa nendest kuludest tekib väljaspool tervishoiuvaldkonda peamiselt töölt puudumise, töövõimetuse ja ennetähtaegselt pensionile jäämise tõttu, ning et hinnangulised kulud ei kajasta paljudel juhtudel üheaegse haigestumuse põhjustatud täiendavaid rahalisi kohustusi, millel on suurem tõenäosus mõjutada vaimse tervise probleemidega isikuid;
K. arvestades, et sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused võivad suurendada vaimse tervise probleeme, ning arvestades, et haavatavates ja marginaliseerunud rühmades nagu töötute, sisserändajate, (endiste) vangide, psühhotroopsete ainete tarvitajate, puudega inimeste ja pikaajaliste haigete hulgas esineb rohkem halba vaimset tervist, ning arvestades, et nende integreerumisele ja sotsiaalsele kaasatusele kaasaaitamiseks on vaja konkreetseid meetmeid ja poliitikaid;
L. arvestades, et vaimse tervise valdkonnas eksisteerivad liikmesriikides ja nende vahel märkimisväärsed erinevused nii ravi kui ka sotsiaalse integratsiooni alal;
M. arvestades, et vaimse tervise probleemidega isikutel on ülejäänud elanikkonnast suurem oht ka füüsiliselt haigestuda ning neil on vähem võimalusi nende haiguste vastu ravi saada;
N. arvestades, et kuigi füüsiline ja vaimne tervis on võrdselt olulised ja omavahel seotud, jääb vaimne tervis tihti diagnoosimata või alahinnatuks ning ei saa piisavat ravi;
O. arvestades, et enamikes liikmes riikides on hooldekodudes toimuva pikaajalise hoolduse asemel hakatud kasutama hooldusel põhinevat elamist kogukondades, kuid arvestades siiski, et see protsess on toimunud ilma korraliku planeerimise, ressursside ja kontrollimehhanismideta ning sagedasti eelarvekärbetega, mille tulemusena võib tuhandeid vaimsete häiretega kodanikke sattuda tagasi hooldekodudesse;
P. arvestades, et 2008. aastal loodi Euroopa vaimse ja kehalise tervise tegevusprogramm, mis koondab endasse kõrgetasemelisi esindajaid võtmeorganisatsioonidest;
Q. arvestades, et elukestvale vaimsele tervisele pannakse alus inimese esimeste eluaastate jooksul ning arvestades, et vaimsed häired on laialt levinud noorte inimeste seas, kelle puhul varajane diagnoosimine ja ravi on ülimalt tähtis;
R. arvestades, et ELi elanikkonna vananemine põhjustab neurodegeneratiivsete häirete sagedasema esinemise;
S. arvestades, et vaimse tervise probleemidega inimeste ja nende perekondade kogetud diskrimineerimine ning sotsiaalne tõrjutus ei ole ainult vaimse häire, vaid ka nende poolt läbielatava häbimärgistamise, mittetunnustamise ja sotsiaalse marginaliseerimise tagajärg, ning ohutegur, mis takistab nende inimeste otsingut abi ja ravi järele;
T. arvestades, et Euroopa Liit on 2010. aasta kuulutanud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks;
U. arvestades, et teadustöö annab uusi andmeid vaimse tervise meditsiinilise ja sotsiaalse mõõtme kohta, kuid arvestades, et siiski eksisteerivad märkimisväärsed lüngad, millest tulenevalt tuleks püüda mitte takistada riigi- või eraasutuste meditsiiniuuringuid arvukate (enamasti koormavate) administratiivsete nõuete või ulatuslike piirangute kehtestamisega ohutu ja tõhusa ravi arengu asjakohaste mudelite kasutamisele;
V. arvestades, et õpioskuste häirel (vaimne puue) on palju samu omadusi ja see tekitab samu vajadusi kui psüühikahäire;
W. arvestades, et on äärmiselt oluline parandada vaimuhaigetega kokku puutuvate meditsiinitöötajate, sh arstipraksisega tegelevate isikute ja kohtu liikmete väljaõpet;
X. arvestades, et inimeste haigestumuse osas on esikohal vaimse tervise häired,
1. tervitab vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti ning vaimse tervise ja heaolu tunnustamist põhilise esmatähtsa tegevusvaldkonnana;
2. toetab tugevalt kutset teha koostööd ja tugevdada meetmeid ELi institutsioonide, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning tööturu osapoolte vahel viies esmatähtsas valdkonnas elanikkonna, sh kõigi vanuserühmade, ning erinevate sotsiaalsete sugude, etnilise päritoluga ja sotsiaalmajanduslike rühmade vaimse tervise ja heaolu edendamiseks, võideldes häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutusega, tugevdades ennetavat tegevust ja eneseabi ning andes abi ja adekvaatset ravi vaimse tervise probleemidega inimestele ning nende perekondadele ja hooldajatele; rõhutab, et mis tahes selline koostöö peab täielikult järgima subsidiaarsuse põhimõtet;
3. kutsub liikmesriike üles suurendama teadlikkust hea vaimse tervise olulisusest, eriti tervishoiutöötajate ja sihtgruppide hulgas, nagu vanemad, õpetajad, sotsiaal- ja õigusteenuste pakkujad, tööandjad, hooldajad ning eelkõige avalikkus üldiselt;
4. kutsub liikmesriike üles täiendama koostöös komisjoni ja Euroopa Ühenduste Statistikaametiga teadmisi vaimsest tervisest ning seosest vaimse tervise ja tervena elatud aastate vahel mehhanismide loomise abil, mis võimaldavad vahetada ja levitada teavet selgel, lihtsalt ligipääsetaval ning arusaadaval viisil;
5. palub komisjonil teha ettepanek ühiste näitajate loomiseks, et parandada andmete võrreldavust ning soodustada vaimse tervise edendamise eesmärgil parimate tavade vahetamist ja koostööd liikmesriikide vahel;
6. on seisukohal, et rõhk tuleks asetada halva vaimse tervise ennetamisele sotsiaalse sekkumise abil, keskendudes eriti kõige haavatavamatele gruppidele; rõhutab, et kui ennetamisest ei piisa, tuleb ergutada ja hõlbustada mittediskrimineerivat juurdepääsu ravile, ning et vaimse tervise probleemidega inimestel peaks olema täielik juurdepääs teabele innovatiivsetest ravimeetoditest;
7. palub ELil kasutada seitsmenda raamprogrammi rahastamisvahendeid laiaulatuslikumaks teadustööks vaimse tervise ja heaolu ning vaimse ja kehalise tervise vaheliste vastastikuste seoste probleemide valdkonnas; kutsub liikmesriike tutvuma vaimse tervise algatuste rahastamisvahenditega Euroopa Sotsiaalfondis ja Euroopa Regionaalarengufondis;
8. kutsub liikmesriike üles kasutama optimaalselt ära ühenduse ja liikmesriikide kättesaadavaid ressursse, et edendada vaimse tervisega seotud teemasid ja organiseerida kõikidele olulisel positsioonil asuvatele isikutele teadlikkuse suurendamise programme ning koolitusprogramme, edendamaks varast diagnoosimist, otsest sekkumist ja asjakohast tegelemist vaimse tervise probleemidega;
9. kutsub komisjoni üles läbi viima uuringu vaimuhaigustega seotud teenustest ja vaimse tervise edendamise poliitikatest kogu ELis ning avaldama selle uuringu tulemused;
10. kutsub liikmesriike vastu võtma ÜRO resolutsiooni 46/119 vaimsete häiretega isikute kaitse ja vaimse tervishoiu parandamise kohta, mille koostas ÜRO inimõiguste komisjon ja mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1991. aastal;
11. kutsub liikmesriike üles andma vaimse tervise probleemidega inimestele kooskõlas elukestva õppe põhimõtetega õiguse võrdseks, täielikuks ja sobivaks juurdepääsuks haridusele, koolitusele ja tööhõivele ning tagama, et nad saavad vastavalt oma vajadustele piisavalt toetust;
12. rõhutab vajadust selge ja pikaajalise planeerimise järele, et tagada kõrgekvaliteedilised, tõhusad, kättesaadavad ja universaalsed piirkondlikud ja statsionaarsed vaimse tervise raviteenused ning võtta vastu kriteeriumid sõltumatute organite järelevalve jaoks; nõuab paremat koostööd ja teabevahetust esmaste tervishoiutöötajate ja vaimse tervisega tegelevate tervishoiutöötajate vahel, et tegeleda tõhusalt vaimse ja kehalise tervisega seonduvate probleemidega, ergutades terviklikku lähenemisviisi, mis võtab arvesse inimese tervikprofiili nii füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohast;
13. palub liikmesriikidel sisse viia vaimse tervise probleemide uuringud üldtervishoiuteenuste puhul ja füüsilise tervise läbivaatuse vaimse tervishoiu teenuste puhul; lisaks palub liikmesriikidel kasutusele võtta kõikehõlmava ravi mudel;
14. palub komisjonil koguda ja registreerida patsientide kogemusi ravi kõrvaltoimete osas Euroopa Ravimiameti suuniste kohaselt;
15. palub komisjonil laiendada Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) volitusi ka vaimse tervise valdkonda;
16. palub komisjonil levitada Euroopa pakti eesmärkide rakendamiseks peetud temaatiliste konverentside tulemusi ning pakkuda välja Euroopa tegevuskava kodanike vaimse tervise ja heaolu ning meditsiiniliste uuringute jaoks;
17. ergutab looma Euroopa pakti rakendamiseks ELi vaimse tervise ja heaolu platvormi, mis koosneks komisjoni, nõukogu eesistuja, parlamendi, Maailma Terviseorganisatsiooni ning raviteenuse kasutajate, vaimse tervise probleemidega inimeste, perekondade, hooldajate, valitsusväliste organisatsioonide, ravimitööstuse, teadustöö tegijate ja teiste sidusrühmade esindajatest, taunides samas suutmatust võtta vastu Euroopa tasandi direktiivi, nagu seda soovitas Euroopa Parlament oma eelmainitud resolutsioonis komisjoni rohelise raamatu „Elanikkonna vaimse tervise parandamine” kohta;
18. kutsub komisjoni üles pidama Euroopa vaimse tervise ja heaolu alase strateegia ettepanekut oma pikaajaliseks eesmärgiks;
19. kutsub liikmesriike üles koostama ajakohastatud vaimse tervise alaseid õigusakte, mis oleks kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega inimõiguste – võrdsus ja diskrimineerimise kaotamine, eraelu puutumatus, sõltumatus, kehaline puutumatus, teabe- ja osalemisõigus – osas ja mis kodifitseeriks ja kinnistaks vaimse tervise poliitika põhiprintsiipe, -väärtusi ja -eesmärke;
20. kutsub üles vastu võtma Euroopa ühiseid suuniseid, mis määratleksid puuet vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetele;
Depressiooni ja enesetappude ennetamine
21. palub liikmesriikidel rakendada sektoriüleseid programme enesetappude ennetamiseks, eriti noorte ja alaealiste hulgas, toetades tervislikku eluviisi, vähendades ohutegureid, nagu ravimite, narkootiliste ja ohtlike keemiliste ainete kerge kättesaadavus ja alkoholi kuritarvitamine; peab äärmiselt vajalikuks tagada ravi inimestele, kes on üritanud enesetappu, ning psühhoteraapiline ravi enesetapu sooritanud isikute perekondadele;
22. kutsub liikmesriike üles looma koos kohalike organisatsioonide ja avalikkusega piirkondlikke teabevõrke tervishoiutöötajate, raviteenuse kasutajate ja vaimse tervise probleemidega inimeste, nende perekondade, nende haridusasutuste ja töökohtade vahel, et vähendada depressiooni ning enesetapukalduvust;
23. kutsub üles laiemalt avalikustama teavet Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 kasutamise kohta enesetapukatse või vaimse kriisi puhul, et võimaldada kiiret sekkumist ja meditsiinilist hädaesmaabi;
24. kutsub liikmesriike rajama erikoolituskursused üldarstidele ja psühhiaatriateenuste valdkonna töötajatele, sh arstidele, psühholoogidele ja õdedele depressiivsete häirete ennetamise ja ravi ning enesetapuriski alase teadlikkuse ja selle ohjamise kohta;
Noorte vaimne tervis ja haridus
25. palub liikmesriikidel tagada toetus koolide töötajatele, et noorte inimeste sotsiaalse integratsiooni tugevdamise eesmärgil kujundada välja terve õhkkond ja luua suhteid kooli, vanemate, tervishoiuteenuste pakkujate ja kogukonna vahel;
26. kutsub liikmesriike üles korraldama vanematele toetusprogramme, eriti ebasoodsas olukorras olevate perekondade jaoks, ning soodustama kõikides keskkoolides sotsiaalnõustajate ametikohtade loomist, abistamaks noori sotsiaalemotsionaalsete probleemidega toimetulemisel, keskendades erilist tähelepanu sellistele ennetuslikele programmidele nagu enesehinnangu parandamine ja kriisiohjamine;
27. rõhutab vajadust tervishoiusüsteemi planeerimise järele, mis vastab vajadusele laste ja täiskasvanute vaimse tervise eriarstiteenuste järele, võttes arvesse üleminekut pikaajaliselt statsionaarselt ravilt hooldusel põhinevale elamisele kogukondades;
28. rõhutab vaimse tervise probleemide varajase avastamise ja ravi vajadust haavatavates gruppides, eeskätt alaealistel;
29. teeb ettepaneku, et vaimne tervis tuleks lülitada kõikide tervishoiutöötajate õppeprogrammidesse ning et tuleks ette näha jätkuharidus ja -koolitus selles valdkonnas;
30. kutsub liikmesriike ja Euroopa Liitu üles tegema koostööd, et tõsta teadlikkust võõrsile siirdunud vanematega laste vaimse tervise halvenevast olukorrast ning kasutusele võtta kooliprogramme, mille eesmärgiks on aidata neil lastel hakkama saada vanemate puudumisega seotud psühholoogiliste probleemidega;
Vaimne tervis töökohal
31. on seisukohal, et töökoht omab vaimse tervise probleemidega inimeste sotsiaalses integratsioonis keskset kohta ning kutsub üles toetama nende inimeste palkamist, tööl hoidmist, tööle ennistamist ja tööle naasmist, asetades rõhu kõige haavatavamate gruppide, sh etniliste vähemuste kogukondade integratsioonile;
32. kutsub liikmesriike üles edendama uurimistööd töötingimuste osas, mis võivad suurendada vaimuhaiguse juhtude arvu, eriti naiste seas;
33. kutsub liikmesriike üles edendama ja rakendama spetsiaalseid kutseõppekursusi vaimsete puuetega inimestele, mis võtavad arvesse nende võimeid ja potentsiaali, et hõlbustada nende integreerumist tööturule, ning töötama välja töökohale taasintegreerimise programme; rõhutab samuti vajadust tööandjate ja töötajate asjakohase koolituse järele, kuidas käsitleda vaimse tervise probleemidega inimeste erivajadusi;
34. kutsub tööandjaid üles edendama tervislikku töökliimat, pöörates tähelepanu tööga seotud stressile, mis on töökoha tõttu avalduva vaimse häire peamine põhjus, ning kõrvaldama need põhjused;
35. kutsub komisjoni üles nõudma, et ettevõtted ja ametiasutused avaldaksid kord aastas aruande töötajate vaimse tervise alasest poliitikast ja tööst samadel alustel, nagu nad annavad aru kehalise töötervishoiu ja -ohutuse kohta;
36. ergutab tööandjaid võtma oma tervise ja tööohutuse strateegiate osana vastu programme töötajate emotsionaalse ja vaimse tervise edendamiseks, pakkuma konfidentsiaalseid ja mittealavääristavaid toetusvõimalusi ja viima sisse kiusamisvastase poliitika töökohal; ning palub komisjonil levitada positiivseid näiteid selliste programmide Internetis avaldamise abil;
37. palub liikmesriikidel tagada, et inimestelt, kellel on vaimse tervise probleemide tõttu õigus haigus- ja töövõimetushüvitistele, ei võetaks ära nende õigust töötamisele ning et nad ei kaotaks uue töö leidmisel oma töövõimetuse või haigusega seotud hüvitisi;
38. nõuab, et liikmesriigid kohaldaksid täiel määral ja tulemuslikult nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel[3];
Vanurite vaimne tervis
39. kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et suurendada vanurite elukvaliteeti ja säilitada selle kõrge tase, propageerida tervist ja aktiivset vananemist kogukonna elus aktiivse osalemise abil, mis hõlmaks ka paindlike pensioniskeemide väljaarendamist;
40. rõhutab vajadust edendada uurimistööd neurodegeneratiivsete häirete ja teiste vanusega seotud vaimuhaiguste ennetamise ja ravi alal ning komisjoni mis tahes meetme või ettepaneku järele teha vahet Alzheimeri tõve või sarnaste neurodegeneratiivsete häirete ja teiste vaimuhaiguse vormide vahel;
41. ergutab ühise tegutsemise väljaarendamist uurimistöö ja poliitika vahel vaimse tervise ja heaolu valdkonnas;
42. rõhutab vajadust hinnata vanurite üheaegset haigestumust ning vajadust koolitada tervishoiutöötajaid, et suurendada nende teadlikkust vaimse tervise probleemidega vanurite vajadustest;
43. palub komisjonil ja liikmesriikidel sotsiaalse kaitse ja integratsiooni avatud koordineerimismeetodi kontekstis võtta meetmeid hooldajate toetamiseks ja töötada välja põetamise ja pikaajalise hoolduse suunised, et aidata vältida vanurite väärkohtlemist ja võimaldada neile inimväärset elu sobilikus keskkonnas;
Võitlus häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutusega
44. nõuab avaliku teabe ja teavitamise kampaaniate korraldamist meedia, Interneti, koolide ja töökohtade kaudu, et edendada vaimset tervist, suurendada teadlikkust depressiooni ja enesetapukalduvuste kõige tavalisemate tunnuste kohta, kaotada häbimärk vaimsetelt häiretelt, julgustada inimesi otsima kõige paremat ja tulemuslikumat abi ja propageerida vaimse tervise probleemide all kannatavate inimeste aktiivset integreerimist;
45. rõhutab meedia esmatähtsat rolli vaimuhaiguste suhtes võetud hoiakute muutmisel ning nõuab Euroopa suunise väljatöötamist vaimse tervise vastutustundliku käsitlemise kohta meedias;
46. palub liikmesriikidel toetada ja ergutada vaimse tervise probleemidega inimesi ja nende hooldajaid esindavatele organisatsioonidele suuremate volituste andmist, et soodustada nende osalust poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel ning vaimse tervisega seotud teadustöö kõikides etappides;
47. on seisukohal, et häbimärgi kaotamine vaimuhaiguselt hõlmab loobumist invasiivsest ja ebahumaansest ravist ning ravist, mis põhineb vaimuhaigete järelevalve alla võtmisel;
48. peab vajalikuks edendada ja toetada tööd psühholoogilise ja sotsiaalse rehabilitatsiooni alal, mida teevad väikesed riiklikud, eraõiguslikud või avaliku/erasektori päeva- ja püsihooldekeskused, mis sarnanevad oma suuruse ja põhimõtete poolest perekondadega ja asetsevad linnakeskkonnas, et edendada nende asukate integratsiooni ravi- ja rehabilitatsiooniprotsessi igas staadiumis;
49. tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu uus direktiiv diskrimineerimise vastu usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal väljaspool tööhõivesektorit ning nõuab selle direktiivi viivitamatut vastuvõtmist, et kaitsta vaimse tervise probleemidega isikuid diskrimineerimise eest;
50. kutsub kõiki liikmesriike üles viivitamatult ratifitseerima täiskasvanute kaitset käsitleva Haagi konventsiooni (2000);
51. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa büroole.
- [1] ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 148.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0009.
- [3] EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
SELETUSKIRI
Vaimne tervis mõjutab meie igapäevast elu ja annab panuse heaolusse, solidaarsusesse ja sotsiaalsesse õiglusesse. Halb vaimne tervis vähendab vastupidiselt sellele inimeste ja nende perekondade elukvaliteeti ja toob kaasa kulud tervishoiusektori, sotsiaal-, majandus-, haridus-, kindlustus-, karistus- ja õigussüsteemi jaoks.
Järjest enam suureneb teadmine, et vaimne tervis on tervise alustala. Me peame üksnes arvestama, et:
Ø üks inimene neljast kogeb vähemalt korra elus mingit vaimset häiret;
Ø depressioon on üks kõige laiemalt levinud vaimsetest häiretest, mis mõjutab ühte naist kuuest Euroopas, ning arvatakse, et 2020. aastaks on depressioon arenenud riikides kõige levinum haigus ja töövõimetuse levikult teine põhjus;
Ø ELis sooritatakse igal aastal umbes 59 000 enesetappu, millest 90% põhjustavad vaimsed häired;
Ø haavatavad ja tõrjutud grupid, nagu töötud, võõrtöötajad, puuetega inimesed, kuritarvitamise all kannatavad inimesed ning psühhoaktiivsete ainete kasutajad, kannatavad tõenäolisemalt vaimse tervise probleemide all;
Ø vananeva elanikkonnaga Euroopas muutuvad neurodegeneratiivsed häired üha tavalisemaks.
Seetõttu eksisteerib vajadus kasutada kooskõlastatud lähenemisviisi vaimse tervisega seotud probleemide lahendamiseks, sest see teema puudutab meid kõiki. Siiski on tõsiasi, et vaimseid häireid ei käsitleta sama tõsiselt kui kehalist tervist.
Kuigi probleemide, struktuuride ja vastuvõetud poliitika suhtes eksisteerivad liikmesriikide vahel märkimisväärsed erinevused, on enamik neist nihutanud rõhuasetuse vaimsete häiretega inimeste kinnipidamiselt ja kaitselt nende hooldusele ja ravile. Sellele vaatamata on seda muutust paljudel juhtudel teostatud ilma planeerimise, kohaste ressursside ja kontrollimehhanismideta ning sagedasti eelarvekärbete abil;
Samal ajal kannatavad vaimsete häiretega inimesed ja nende perekonnad edasi sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise all ning seda vaatamata paranenud ravivõimalustele ja psühhiaatrilise hoolduse arengule.
Vajadus edendada head vaimset tervist on enesestmõistetav, kui sotsiaalse ühtekuuluvuse ja majanduskasvu eesmärke tahetakse saavutada pikaajaliselt jätkusuutlikul alusel. ELi tasandil on seda asjaolu tunnistatud mitte ainult avaliku tervishoiu programmides, vaid ka teadustöö, mittediskrimineeriva kohtlemise, tööhõive ja hariduse programmides.
Aasta 2005 oli vaimse tervise teetähis. Pärast Maailma Terviseorganisatsiooni ministrite konverentsi vaimse tervise teemal avaldas komisjon oma rohelise raamatu „Elanikkonna vaimse tervise parandamine – Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine”, millega algatati arutelu, kuidas parandada lähenemist vaimuhaigustele ja edendada vaimset heaolu.
Oma 2006. aastal vastu võetud resolutsioonis elanikkonna vaimse tervise parandamise kohta väljendas parlament oma toetust sellele lähenemisviisile, et rõhutada vaimset tervist kui prioriteeti ja luua võimalusi probleemidele ühiselt vastu astumiseks.
Brüsselis 12.–13. juunil 2008. aastal toimunud Euroopa konverents „Üheskoos vaimse tervise ja heaolu nimel”, millel pani alus vaimse tervise ja heaolu Euroopa paktile, andis märku liikmesriikide kindlast otsusest määrata kindlaks elanikkonna vaimse tervise parandamise meetmed sektoriülese strateegia raames, mis väljub tervishoiu valdkonna raamidest ning mille üldisem eesmärk on tagada sotsiaalse kaitse ja vaimse tervise ning heaolu kõrge tase hariduse ja töö valdkonnas.
Pakt teeb eelkõige ettepaneku koondada kokku teadmised ja parimad tavad, et üheskoos luua vastuvõetavad ettepanekud meetmeteks sotsiaal- ja majanduselu tähtsaimates valdkondades. Pakti efektiivsuse suurendamiseks on kavandatud rida temaatilisi konverentse. Samal ajal on koostöös liikmesriikide ministeeriumite, teadlaste ja teadustöö tegijatega koostatud samuti viis konsensusdokumenti.
Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raport
Käesolev ettepanek võib endast kujutada kasulikku vahendit vaimse tervise valdkonnas vajalike muudatuste tegemiseks.
Raport sisaldab terve rea üldisi soovitusi elanikkonna vaimse tervise ja heaolu edendamiseks, häbimärgistamise, diskrimineerimise ning sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks, ennetava tegevuse ja eneseabi tugevdamiseks ning abi ja adekvaatse ravi andmiseks vaimse tervise probleemidega inimestele, nende perekondadele ja hooldajatele. See sisaldab samuti täpseid soovitusi Euroopa paktis määratletud viie esmatähtsa valdkonna kohta.
Need valdkonnad on:
Ø enesetappude ja depressiooni ennetamine;
Ø noorte vaimne tervis ja haridus;
Ø vaimne tervis töökohal;
Ø vanurite vaimne tervis;
Ø võitlus häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutusega.
Depressiooni ja enesetapu ennetamine
Raportöör usub, et depressiooni ja enesetappude ennetamine nõuab selliste sektoriüleste programmide rakendamist, mis keskenduvad tervislike eluviiside toetamisele, ohutegurite vähendamisele (lihtne juurdepääs ravimitele ja narkootikumitele, alkoholi liigtarbimine) ning toetades enesetapukatse sooritanud inimesi ja enesetapu sooritanud inimeste perekondi ning teostades nende üle järelevalvet, tehes selgeks, et depressioon on ravitav vaimne häire ja enesetappu on võimalik vältida. Raportöör usub, et selles kontekstis on oluline töötada kohalikul tasandil välja võrgustikud, et anda teavet ja toetust eneseabi jaoks.
Noorte vaimne tervis ja haridus
Noorte osalust jätkusuutlikus arengus on võimalik saavutada ainult siis, kui noored inimesed on kehaliselt ja vaimselt terved ning neid on kõrgetasemelise hariduse ja koolituse abil korralikult varustatud teadmiste ja oskustega.
Raportöör väidab, et tuleb võtta meetmeid, et luua kooskõlastatud ja integreeritud raviteenused, mis on ehitatud noorte inimeste, nende perekondade, tööturu osapoolte ning hariduse ja tervishoiu sidusrühmade ümber, ning mis katavad kõiki vanuserühmi. Ta kutsub liikmesriike seetõttu üles korraldama toetusprogramme vanematele ning toetama koolipersonali, et kujundada välja tervislik koolikliima. Samuti rõhutab ta vajadust tagada lastele ja täiskasvanutele vaimse tervise eriarstiteenused ning teeb ettepaneku, et vaimne tervis tuleks lisada kõikide tervishoiutöötajate õppeprogrammidesse.
Vaimne tervis töökohal
Töötingimused mängivad elanikkonna vaimses tervises olulist rolli. Tingimused, nagu halvad juhtimisvõtted, vähene suhtlus, ahistamine, lärm, töökoormus ja vähene ohutus töökohal, võivad kaasa tuua suurema stressi, aidata kaasa vaimsete häirete väljakujunemisele ning sundida töötajaid ennetähtaegselt pensionile minema või invaliidsuspensionile jääma.
Samal ajal suurendavad töötus ja ebastabiilne sissetulek vaimsete häirete tekke ohtu ning piiravad juurdepääsu peamistele meditsiinilistele sekkumisvahenditele vaimse tervise valdkonnas.
Vaimse tervise edendamiseks töökohal ning ELi majandusnäitajate parandamiseks palub raportöör tööandjatel rakendada tavasid, mis edendavad „paremate” töökohtade pakkumise eesmärgil head vaimset tervist töökohal. Raportöör nõuab samuti selliste algatuste igakülgset laiendamist, mille eesmärk on vaimse tervise probleemidega inimeste integreerimine töökohale nende palkamise, tööl hoidmise ja tööle ennistamise abil ning nende taasintegreerimist tööturule võrdsetel alustel. Lisaks sellele on oluline, et komisjon peaks pakkuma võimalust avaldada ja ajakohastada meetmeid, mida tööandjad on rakendanud oma töötajate emotsionaalse ja vaimse heaolu kaitsmiseks.
Vanurite vaimne tervis
Vanuse suurenedes kasvab oht teatud vaimsete häirete tekkeks ning lisaks Alzheimeri tõvele esinevad sagedasti veel mõned muud probleemid, nagu depressioon, stress ja psüühilised häired. Selles kontekstis tuleb vanu inimesi võtta vaimse heaolu edendamise peamise sihtrühmana. Vanurite eest hoolitsemisega kaitseme me nende õigust väärikale ja aktiivsele vananemisele ning tagame sotsiaalse ühtekuuluvuse. Raportöör toetab vanade inimeste elukvaliteedi parandamiseks mõeldud meetmeid. Eriliselt tuleks rõhku asetada neurodegeneratiivsete häirete ja teiste vaimuhaiguste tekkemehhanismide ja põhjuste teaduslikule uurimisele ning nende ennetamisele ja hooldusele. Samuti eksisteerib vajadus hinnata sellega seoses üheaegset haigestumist ja tervishoiutöötajate koolitamist, sest teadusharudeülene lähenemisviis halva vaimse tervisega seotud keerulistele olukordadele loob oluliselt lisandväärtust.
Võitlus häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutusega
Raportöör usub, et teadmuspõhise ühiskonna seisukohalt tuleks välja töötada Euroopa strateegia vaimse tervise edendamiseks. See tähendab muu hulgas, et Euroopa ühiskonnad peaksid selgelt mõistma vaimse tervise kontseptsioone ja omama täpset arusaama probleemi praeguseks hetkeks jäädvustatud ulatusest ja probleemi loomupärasest dünaamikast ning arusaama oma osalemise olulisusest terviklike lahendusvõimaluste väljatöötamise tingimuste kujundamisel.
Võttes oma lähtekohaks arvamuse, et teabe andmine peaks algama koolis ja seda peaks laiendama kõikidesse valdkondadesse, teeb raportöör ettepaneku korraldada teabekampaaniaid, et aidata vähendada häbimärgistamist ja sotsiaalset tõrjutust, parandada vaimsete häirete ravi varajase diagnoosimise abil sekkumise ja asjakohase tegelemisega, ning vähendada erinevust kehalise ja vaimse tervise vahel. Samal ajal rõhutab raportöör vajadust, et raviteenuse kasutajad ja nende perekonnad osaleksid poliitika väljatöötamises ja rakendamises, nii et raviteenused vastaksid rohkem vajadustele ja oleksid kasutajasõbralikumad.
Esmatähtsad tegevusvaldkonnad Euroopa ja riiklikul tasandil
Et edendada elanikkonna vaimset tervist ja heaolu, raportöör:
Ø nõuab koostööd ELi institutsioonide, liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike organite ja tööturu osapoolte vahel viies esmatähtsas valdkonnas, millele on viidatud Euroopa paktis;
Ø teeb ettepaneku võtta vastu konsulteerimise alus, et jälgida ja kooskõlastada pakti rakendamise meetmeid ning kutsub komisjoni üles esitama pakti rakendamise kontekstis korraldavate konverentside lõppjäreldusi;
Ø rõhutab vajadust Euroopa tegevuskava järele kodanike vaimse tervise ja heaolu jaoks ning vajadust töötada välja sobivad vaimse tervise näitajad, et parandada vajaduste hindamist riiklikul ja Euroopa tasandil;
Ø nõuab ühenduse ja liikmesriikide kättesaadavate ressursside optimaalset kasutamist, et edendada vaimset tervist ennetusalase teadustöö, korraliku hoolduse uute struktuuride, vaimuhaiguste tõhusa ravi ning tööturule integreerimise programmide abil;
Ø rõhutab vajadust tagada kõrgekvaliteedilised, kättesaadavad, tõhusad ja universaalsed vaimse tervise raviteenused;
Ø nõuab, et tähelepanu pöörataks võtmepositsioonidel olevate isikute koolitamisele vaimse tervisega seotud küsimuste suhtes;
Ø nõuab vaimse tervise probleemidega inimestele juurdepääsu korralikule haridusele, koolitusele ja tööhõivele ning neid terve elu ümbritseva toetava ja soodustava keskkonna loomist, pöörates eriti tähelepanu kõige haavatavamatele gruppidele.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
22.1.2009 |
|
|
|
||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
56 0 0 |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Liam Aylward, Maria Berger, Johannes Blokland, John Bowis, Frieda Brepoels, Hiltrud Breyer, Martin Callanan, Dorette Corbey, Chris Davies, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Edite Estrela, Jill Evans, Anne Ferreira, Elisabetta Gardini, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Jens Holm, Marie Anne Isler Béguin, Caroline Jackson, Christa Klaß, Holger Krahmer, Urszula Krupa, Marios Matsakis, Linda McAvan, Riitta Myller, Vladko Todorov Panayotov, Dimitrios Papadimoulis, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Guido Sacconi, Daciana Octavia Sârbu, Amalia Sartori, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Kathy Sinnott, María Sornosa Martínez, Evangelia Tzampazi, Thomas Ulmer, Anja Weisgerber, Glenis Willmott |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Christofer Fjellner, Milan Gaľa, Jutta Haug, Erna Hennicot-Schoepges, Johannes Lebech, Bart Staes, Robert Sturdy, Andres Tarand |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Daniel Cohn-Bendit, Constanze Angela Krehl, Bernhard Rapkay |
|||||