RAPORT Ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete vastastikune täiendavus ja kooskõlastamine

3.2.2009 - (2008/2100(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Wojciech Roszkowski

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete vastastikune täiendavuse ja kooskõlastamise kohta

(2008/2100(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 158 ja 159;

–   võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, ja eelkõige selle artiklit 9[1];

–   võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta[2];

–   võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta[3],

–   võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2006. aasta otsust 2006/144/EÜ ühenduse maaelu arengu strateegiasuuniste kohta (programmiperiood 2007–2013)[4];

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ja territoriaalset tegevuskava ning territoriaalse tegevuskava esimest rakenduskava;

–   võttes arvesse komisjoni tegevust territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu koostamisel;

–   võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) uuringut „Ruumilise arengu tulevikukontseptsioon – Euroopa territoriaalse arengu mudelid”;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A6‑0042/2009),

A. arvestades, et maapiirkonna mõiste on määratlenud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, kelle määratlus hõlmab näitajaid nagu väiksem asustustihedus ning teenustele juurdepääsu puudumine, ning arvestades, et seda määratlust kasutab komisjon nende piirkondade arengueesmärkide määramiseks ja kavandamiseks;

B.  arvestades, et maapiirkonnad erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt, ning arvestades, et kuigi mõnes piirkonnas ja liikmesriigis on maapiirkondades toimunud demograafiline ja majanduslik kasv, lahkuvad paljude kõnealuste piirkondade elanikud linnapiirkondadesse või püüavad ümber õppida, mis tekitab maapiirkondadele tohutuid probleeme;

C. arvestades, et maapiirkonnad hõlmavad ELi territooriumist kuni 80%;

D. arvestades, et selliste piirkondade vajadused, millest olulise osa moodustab maapiirkond ja millel on neid ümbritsevate linnapiirkondadega sarnane majandusstruktuur, erinevad selliste piirkondade vajadustest, mis oma olemuselt on enamjaolt maapiirkonnad, äärealad või eraldatud alad;

E.  arvestades, et liidu üks eesmärk on majandusliku ja sotsiaalse arengu ning tööhõive kõrge taseme edendamine ning tasakaalustatud ning jätkusuutliku arengu saavutamine;

F.  arvestades, et ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust võib suurendada majanduse arengu, töövõimaluste edendamise kaudu maa- ja linnapiirkondades ning võrdse juurdepääsu tagamisega avalikele teenustele;

G. arvestades, et 2007.–2013. aasta struktuuripoliitika reformi raames muudeti fondide struktuuri ning nende kaudu antavate toetuste jagamise põhimõtteid ning loodi uus Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitikaga ning on lahutatud ühtekuuluvuspoliitikast;

H. arvestades, et LEADERi programmid on varem juba näidanud, kuidas maaelu arengut saab regionaalpoliitika vahenditega edukalt edendada;

I.   arvestades, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi edukaks toimimiseks on vaja tagada Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ja struktuurifondidest kaasrahastatavate meetmete vastastikune täiendavus, ja seega tuleb asjakohaselt kooskõlastada erinevatest fondidest, sealhulgas Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Sotsiaalfondist eraldatavat abi ning tagada fondide vastastikune täiendavus;

J.   arvestades, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomine, maaelu arengu rahastamisvahendite lahutamine ühtekuuluvuspoliitika kohaldamisalast ja laiem regionaalarengu perspektiiv ei tohi tekitada ohtu, et mõnda eesmärki (näiteks keskkonnakaitse, transport ja haridus) kas rahastatakse kahekordselt või ei rahastata üldse;

K. arvestades, et vahendite alaline ümberpaigutamine Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) vahel põhjustab ebakindlust planeerimisel nii põllumajandustootjate kui maaelu arenguprojektide edendajate jaoks;

L.  arvestades, et eelarvepiirangute tõttu on olemas oht, et Euroopa Regionaalarengu Fondi raames eraldatavaid vahendeid kasutatakse suures osas majandusliku konkurentsivõime tõstmiseks tähtsamates linnakeskustes või kõige kiiremini arenevates piirkondades ning Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi vahendeid kasutatakse peamiselt põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks, mis on endiselt maapiirkondade arengu mootor, ja suunatakse ka maapiirkondade mittepõllumajandusliku tegevuse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate arengu toetamiseks, mistõttu on vajalik tihedam kooskõlastamine, et tagada kõigi valdkondade kaetus;

M. arvestades, et VKEdel ja eriti mikroettevõtetel ning käsitööettevõtjatel on peamine roll maapiirkondades sotsiaalse ja majandusliku tegevuse säilitamisel ning nende stabiilsuse tagamisel;

N. arvestades, et maaelu arengu poliitika eesmärgid ei peaks olema vastuolus Lissaboni strateegia eesmärkidega, eeldusel, et maaelu areng põhineb suhtelise konkurentsivõime mehhanismi rakendamisel (parem kulutasuvus), eelkõige kohaliku toidu töötlemisel ning seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning infrastruktuuri ja teenuste, nagu turismi, hariduse ja keskkonnakaitse arendamisega;

O. arvestades, et tuleks tunnustada põllumajanduspoliitika ja maaelu arengupoliitika vahelist loomulikku seost ning nende vastastikust täiendavust,

1.  on seisukohal, et tavapärased kriteeriumid, mida kasutatakse maapiirkondade eristamiseks linnapiirkondadest (madalam rahvastikutihedus ja linnastumise tase), ei pruugi alati anda olukorrast täielikku ülevaadet; on seetõttu seisukohal, et tuleks uurida võimalust täiendavate kriteeriumide lisamiseks ning kutsub komisjoni üles analüüsima kõnealust valdkonda ja esitama selle kohta konkreetseid ettepanekuid;

2.  on veendunud, et kuna Euroopa Liidu maapiirkondade vahel, mis esindavad ligikaudu kuni 80% selle territooriumist, on liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi, tuleb nende piirkondade jätkusuutliku arengu soodustamiseks võtta vastu ja rakendada kohandatud ja integreeritud lähenemisviisi, mis on suunatud praeguse ebavõrdsuse kaotamisele ja millega edendatakse majanduse dünaamilisust linna- ja maapiirkondades; rõhutab vajadust jaotada vastavatele meetmetele piisavalt vahendeid;

3.  tuletab sellega seoses meelde, et kõigil ühenduse kui terviku piirkondadel, sealhulgas maa- ja äärepiirkondadel, peavad põhimõtteliselt olema samad arenemisvõimalused, et vältida kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade suuremat piirkondlikku tõrjutust;

4.  rõhutab, et seoses raskustega avalike teenuste kättesaadavuses, töökohtade puuduse ja vanusepüramiidiga on arenguvõimalused, eriti noorte ja naiste arenguvõimalused paljudes maapiirkondades piiratud;

5.  märgib, et mõnedes piirkondades puuduvad alternatiivid teatavatele põllumajandustootmise vormidele, mida tuleb paljudel juhtudel keskkonna- ja regionaalpoliitilistel põhjusel iga hinna eest säilitada, eeskätt kaugetes ja kõrgustikel asuvates kõrbestumise all kannatavates põllumajanduspiirkondades;

6.  tuletab meelde, et Göteborgis 15. ja 16. juunil 2001. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul laiendati Lissaboni eesmärke jätkusuutlikkusele ja ühtekuuluvusele ning maaelu arengu poliitika on eelkõige suunatud säästvale põllumajandusele, mittepõllumajanduslike tegevuste säilitamisele maal, kohaliku arengupotentsiaali väärtustamisele, keskkonnakaitsele, tasakaalustatud regionaalplaneerimisele ja VKEde arendamisele;

7.  on veendunud, et maaelu arengu poliitika edukaks rakendamiseks, pidades silmas maapiirkondade pikaajalist jätkusuutlikku arengut, on vaja arvestada iga piirkonna loodusressursside ja iseärasustega, sealhulgas maapiirkondade kultuuripärandi kaitse, edendamine ja haldamine, ning arendada sidemeid ja koostoimet linnapiirkondadega;

8.  rõhutab ühtlasi, et oluline on hinnata alternatiivse majandustegevuse valdkondi ja neist valdkondadest tulenevaid elanike tööalase tegevuse mitmekesistamise võimalusi;

9.  on veendunud, et tulevikus maapiirkondade ees seisvad probleemid nõuavad tasakaalustatud poliitikat, mis hõlmab kõiki sotsiaal- ja majanduselus osalejaid, sealhulgas tootmis- ja teenindussektori väike- ja mikroettevõtjaid, arvestades nende rolli terviklikus kohalikus arengus;

10. on arvamusel, et uute liikmesriikide puhul peab maaelu arengu poliitika olema suunatud põllumajanduse tõhususe parandamisele ning linna ja maa vahelise majandusarengu lõhe vähendamisele, muu hulgas põllumajandusvälise tegevuse toetamise teel, kusjuures seda eesmärki on võimalik saavutada ka struktuurifondide kasutamisega;

11. väljendab rahulolu seoses 2003. aastal Salzburgis toimunud maaeluarengu konverentsil püstitatud kõrgete eesmärkidega, kuid avaldab kahetsust, et viimases finantsperspektiivis vähendati oluliselt ühise põllumajanduspoliitika teise samba rahastamist, mis võib suurendada ebaefektiivsust ning põllumajandusettevõtjate ja maaelanikkonna üksteisest kaugenemise ohtu;

12. märgib, et on vaja välja töötada järjekindel ja pikaajaline maaelu arengu strateegia, et soodustada olemasolevate rahastamisvahendite kõige tõhusamat ja tulemuslikumat kasutamist;

13. kutsub liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi üles koostöös komisjoni ning kõikide pädevate asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega töötama välja läbipaistvat, pikaajalist ja jätkusuutlikku maaelu arengu strateegiat riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et püstitada maaelu arengu jaoks selged eesmärgid ja prioriteedid ning tagada erinevatest allikatest saadava abi kohandamine, koordineerimine ja vastastikune täiendavus;

14. kutsub komisjoni ja liikmesriike ning piirkondlikke ametiasutusi üles tagama VKEde, mikroettevõtete ja käsitööettevõtjate esindusorganisatsioonide otsene osalemine, et määrata prioriteedid nende ettevõtete vajaduste ja ootuste parimaks täitmiseks;

15.  tunnistab, et maaelu arengu poliitikal on äärmiselt tähtis roll maapiirkondade eriprobleemide tuvastamisel ja lahendamisel ning usub, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja ÜPP teise samba loomine näitab soovi luua paindlik, strateegiline, temaatiline ja integreeritud lähenemisviis, reageerimaks ELi maapiirkondades esinevatele erinevatele olukordadele ning ulatuslikele probleemidele, ja lihtsustada rahastamismenetlust ning tagada rahaliste vahendite suunamine nendesse piirkondadesse;

16. tuletab meelde, et liikmesriike on kutsutud üles valmistama praeguseks programmiperioodiks ette kaks strateegilist dokumenti: maaelu arengu riiklik strateegiakava (EAFRD) ning riikide regionaalpoliitika strateegiline raamistik (struktuurifondid); tuletab meelde, et liikmesriikidel paluti kasutada koostoimet ning looma eri fondide vahel koordinatsioonimehhanisme; tunneb siiski kahetsust, et selles protsessis pandi rõhk peamiselt pigem eri fondide ja programmide eristamisele kui nende koostoime tekitamisele;

17. on seisukohal, et maaelu arengu poliitika on tõhus ainult siis, kui Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja piirkondliku arengu poliitika raames võetud meetmed on kooskõlastatud ja täiendavad üksteist, et vältida topeltrahastamist ja rahastamisest ilma jäämist; märgib murega, et liikmesriikides on praegusel programmitöö perioodil kõnealuste meetmete kooskõlastamine ebapiisav; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema reformiettepanekuid, et tagada ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika raames kaasrahastatavate meetmete kavandamise ja rakendamise parem kooskõlastamine; tunnistab, et ühise põllumajanduspoliitika ja ELi struktuurifondide 2013. aasta järgne reform annab võimaluse hinnata uuesti suhet maapiirkondade arengu ning põllumajanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika vahel;

18. tunnistab, et maaelu arengu poliitika esmaülesanne on elanikkonna jätkuv hoidmine maapiirkonnas ja neile korraliku elatustaseme tagamine;

19. on seisukohal, et maaelu arengu ühtekuuluvuspoliitikast eraldamise lähenemisviisi ning Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomist tuleb jälgida väga tähelepanelikult, et hinnata selle tegelikku mõju maapiirkondade arengule; märgib, et uus süsteem juurutati 2007. aastal ning et seetõttu on liiga vara selle ühenduse poliitika tuleviku kohta järeldusi teha;

20. rõhutab, et üks maaelu arengu poliitika prioriteete on esitada ettepanekuid meetmete võtmiseks, mis ei too kaasa maaelanikkonna sunnitud lahkumist põllumajandusest ja mis aitavad muu hulgas ka edendada konkurentsivõimelisi majandeid, mahepõllunduslike toodete ning näiteks traditsiooniliste kõrge kvaliteediga toiduainete ja jookide tootmist;

21. märgib huviga, et ÜPP (maaelu arengu poliitika) teise samba 3. ja 4. telg (LEADER), mis hõlmavad 15% Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kogukuludest, on seotud mittepõllumajandusliku tegevusega, mis keskendub peamiselt maapiirkondade majanduse mitmekesistamisele; usub, et kui võtta arvesse nende telgede kaudu rahastatud sekkumiste olemust, mis sarnaneb mõnele struktuurifondidest rahastatud meetmele, tekib oht, et poliitikavaldkonnad kattuvad;

22. rõhutab siiski vajadust võtta eelkõige arvesse põllumajanduses töötavate elanike (kes peaksid olema maaelu arengu poliitika tugimeetmete peamine sihtrühm) väljavaateid;

23. rõhutab, kui oluline on toetada noori põllumajandustootjaid, et nad ei lahkuks maalt, isegi kui nad ei tegele ainult põllumajandusliku tootmisega, pakkudes neile stiimuleid arenguks ja muuks tegevuseks, nagu maaturism ja VKEde tugevdamine maapiirkondades;

24. on seisukohal, et maaelu arengu poliitika peamiste eesmärkide saavutamine on võimalik ainult siis, kui kõnealusele poliitikale eraldatakse piisavalt vahendeid, mida kasutatakse kooskõlas maapiirkondade jaoks seatud prioriteetidega, ning et ümbersuunamiste kaudu suurendatud vahendid tuleks alati jaotada uuesti aktiivsetele põllumajanduskogukondadele;

25. on seisukohal, et struktuuripoliitika ja maaelu arengu meetmete kooskõlastamine võimaldab teostada suurema Euroopa lisandväärtusega projekte; näeb selles võimalust maapiirkondade pikaajaliseks edendamiseks, näiteks infrastruktuuri meetmete või keskkonnakaitse meetmete kaudu;

26. palub komisjonil esitada täpsed andmed ja prognoosid Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja struktuurifondide kasutamise kohta maapiirkondades ning kontrollida Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja struktuurifondide poolt loodavat koostoimet maapiirkondade edendamiseks eraldatavate vahendite kasutamisel;

27. kutsub komisjoni üles andma oma hinnangut sellele, kas regionaalarengu programmid võivad pakkuda põllumajandustootjatele kindlat sissetulekut, näiteks keskkonnakaitse, looduskaitse ja maastikuhooldusega seotud tegevuse teostamise kaudu;

28. rõhutab, et suurimad probleemid ühtekuuluvuspoliitikas on seotud jätkusuutliku arengu, sissetulekuga ühe elaniku kohta, kättesaadavuse, juurdepääsuga avalikele hüvedele ja teenustele ning elanike lahkumisega maapiirkondadest ning kõige tõhusamalt saab neid leevendada teiste meetmete seas majandustegevuse toetamisega maapiirkondades;

29. palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta maapiirkondi ELi poliitikas süstemaatiliselt arvesse ning toetada sobival viisil inimkapitali arendamise projekte, pöörates eelkõige tähelepanu maapiirkondade põllumajandus- ja mittepõllumajandusettevõtjate koolitusvõimalustele, keskendudes eelkõige noortele naistele, et edendada tööhõivet ja töökohtade loomist;

30. rõhutab, et maapiirkondade arendamine vajab suuremat tähelepanu ning loodus- ja põllumajandusmaastiku säilitamise, ökoturismi, taastuvenergia tootmise ja kasutamise ning kohalike algatuste, nagu kohalikud kvaliteetsete toiduainete hankekavad ja kohalike põllumajandustootjate turud, toetamist;  

31. rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rolli maaelu arengus ning nende positiivset mõju piirkondliku ja kohaliku ühtekuuluvuse suurendamisel; kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles rõhutama konkurentsivõime tugevdamist ka muid tootmisvaldkondi abistades ning edendama maapiirkondades ettevõtlust, eelkõige haldus-, juriidiliste ja planeerimistakistuste kõrvaldamise teel, looma asjakohase IT-infrastruktuuri ning tugevdama stiimuleid uue ettevõtlusetegevusega alustamiseks, ning samuti pakkuma suuremat toetust mittepõllumajanduslikule tegevusele, edendades nendes piirkondades majanduslikku mitmekesisust;

32. juhib veel kord nõukogu, komisjoni, liikmesriikide ja kohalike ametiasutuste tähelepanu mitme miljoni maapiirkonna väikeettevõtte ennustatavast kadumisest tingitud tohutule probleemile, millel on suur mõju tööhõivele ja seega maapiirkondade stabiilsusele; nõuab kõikidel tasanditel kõikide vajalike meetmete võtmist tihedas koostöös majandus- ja sotsiaalpartneritega;

33. nendib, et maaelu arengu poliitika rakendamisel esinevad raskused tulenevad sektoripõhise poliitika ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ning nende majandus- ja sotsiaalmõõtme lahknevusest, samuti liikmesriikides pädevuse jagamise ning kasutatud poliitika koordineerimise süsteemide rohkusest, seoses sellega rõhutab veel korra vajadust leida koostoime Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahel ning kutsub komisjoni üles aitama riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel täiel määral aru saada nendest võimalustest, mida kõnealused rahastamisvahendid pakuvad; kutsub liikmesriike üles tagama dialoogi korraldusasutuste vahel, et luua koostoime erinevate fondide sekkumiste vahel ning suurendada nende efektiivsust;

34. on seisukohal, et komisjon peaks enne maaelu arengu rahastamise reformi korraldama põhjalikud uuringud kõikide sektoripõhiste poliitikavaldkondade kohta, mis mõjutavad maapiirkondi ning eriti ÜPPd ja regionaalpoliitikat seoses ühtekuuluvuspoliitikaga, ning et maaelu arengu poliitika vallas tervikuna tuleks töötada välja parimad tavad;

35. kutsub nõukogu üles kutsuma kokku põllumajanduse ja regionaalarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikku ühisistungit, et arutada, millised on parimad vahendid ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete koordineerimiseks ning kutsuma sellele kohtumisele ELi nõuandvad asutused (Regioonide Komitee ning Majandus- ja Sotsiaalkomitee) ning piirkondlike ja kohalike asutuste esindajad;

36. nõuab, et komisjon moodustaks 2011. aastaks ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise raames kõrgetasemelise töörühma, kes esitaks ettepanekud maapiirkondade majanduse ja kõigi maapiirkondades elavate isikute tuleviku kindlustamise kohta pärast 2013. aastat;

37. kutsub komisjoni üles juurutama või tugevdama tõelise juhtimise või partnerluse meetmeid kõikidel tasanditel, hõlmates otseselt kõiki osalejaid, sealhulgas VKEsid ja mikroettevõtteid, samuti majandus- ja sotsiaalpartnereid, eesmärgiga määratleda tegevusprioriteedid, mis vastaksid kõige paremini maapiirkondade arenguvajadustele;

38. märgib, et maaelu arendamine tuleb sobitada eeslinnapiirkondade huvidega ja see peab toimuma tihedas kooskõlas linna arengu edendamisega, ning rõhutab, et maa- ja linnapiirkondade arengupoliitika vaheline koostoime ei ole piisav ega tulemuslik;

39. tunnistab maapiirkondade potentsiaali aidata kaasa keskkonna kaitsmisele keskkonnasõbraliku tegevuse ning alternatiivsete energiaallikate, nagu biokütused, arendamisega, pidades eriti silmas läbivaatamise käigus maaelu arengu poliitikas välja toodud nelja uut väljakutset, nagu bioloogiline mitmekesisus ja taastuvenergia;

40. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.
• [2]  ELT L 277, 21.10.2005, lk 1.
• [3]  ELT L 291, 21.10.2006, lk 11.
• [4]  ELT L 55, 25.2.2006, lk 20.

SELETUSKIRI

2007.‑2013. aastate struktuuripoliitika reform tõi muudatusi struktuurifondides ja nende fondide kaudu abi jagamise põhimõtetes.

Nüüdsest ühise põllumajanduspoliitikaga (ÜPP) seotud uue Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomine (EAFRD) on üks neid olulisi muudatusi.

Nii nagu 2000.‑2006. aastate finantsperspektiivides olid maaelu arengu jaoks mõeldud vahendid seotud struktuurifondidega ja ühtekuuluvuspoliitikaga, mis eraldas need ÜPP jaoks mõeldud vahenditest, on uues finantsraamistikus aastateks 2007‑2013 EAFRD saanud ÜPP-ga seotud ühe rubriigi lahutamatuks osaks ja, sellest lähtuvalt, eraldati EAFRD ühtekuuluvuspoliitikast.

Seadusandjate arvates peaks EAFRDi eraldamine teistest struktuurifondidest ja sidumine ÜPP-ga parandama nendest fondidest saadava abi kasutamist ja lihtsustama integreeritud lähenemise rakendamist maapiirkondades.

Nende muudatuste edu tagamiseks nõutav tingimus seisnes siiski eri fondidest, eelkõige Euroopa Regionaalarengufondist (ERDF), Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Sotsiaalfondist pärinevate toetuste õigesti koordineerimises ja jälgimises, et need fondid täiendaksid üksteist vastastikku.

Pärast neid muudatusi tekib küsimus, kas see fondide lahutamine võimaldas tõepoolest parandada kättesaadavate rahaliste vahendite kasutamise tõhusust.

Ühise põllumajanduspoliitika fondide sidumine maaelu arengu jaoks eraldatud vahenditega on vaid näiline eelarveskeemi lihtsustamine. Tegelikult aitab see lahutada mittepõllumajanduslikuks otstarbeks mõeldud vahendid ühtekuuluvuspoliitikast ja laiemast regionaalarenguperspektiivist ning seetõttu täidavad mõned eesmärgid topeltülesannet (keskkonnakaitse või haridus, näiteks) või ei tule lihtsalt arvesse üheski valdkonnas.

Arvestades praeguseid eelarvepiiranguid, on tõepoolest oht, et Euroopa Regionaalarengufondist saadavaid vahendeid kasutatakse suures osas kõige suurematesse linnakeskustesse või kõige dünaamilisematesse piirkondadesse koondunud majandusliku konkurentsivõime arendamiseks, samas kui EAFRDi vahendid on peamiselt mõeldud põllumajanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Nendel asjaoludel võivad maapiirkondades mittepõllumajandusliku tegevuse ja VKEde arengu toetamise kulud jääda kahe fondi vahele, nii et neid ei kata ükski fond.

Vahendite puudust võib tunda ka üldkasutatavates esmatarbeteenustes ja infrastruktuuriinvesteeringutes maapiirkondades – valdkonnad, kus peaks oma panuse andma ka Ühtekuuluvusfond.

Sellega seoses on peamise tähtsusega pikas perspektiivis läbipaistva maaelu arengu strateegia välja töötamine riiklikul ja piirkondlikul tasandil, kui tahetakse selgelt kindlaks teha prioriteete ja eesmärke maaelu arengu vallas ja kohandada vastavalt eri allikatest saadavaid toetusi.

Teise samba ühendamine ühtekuuluvuspoliitikaga nõuaks siiski riikide tasandil võetavate meetmete tihedat kooskõlastamist.

Peale selle tuleks arvesse võtta teisi maaelu arengu rahastamise arendamist ja meetodeid mõjutavaid tegureid.

1.  Mõistet maapiirkonnad ei ole tänini veel täpselt määratletud. Järelikult tuleb maapiirkondade arengust rääkides arutada, kuidas neid nende eripära ja arengueesmärke arvestades iseloomustada.

Traditsioonilised maapiirkonnad erinevad linnapiirkondadest väiksema rahvastikutiheduse, erineva tööhõivestruktuuri, madalama tuluaseme ja üldkasutatavate hüvede piiratud kättesaadavuse poolest. Territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast ei peaks väiksem rahvastikutihedus olema määrav tunnusjoon.

Ühiskonna, sealhulgas tööhõive struktuuri tänapäevaseks muutmine on üks Euroopa Liidu arengu eesmärke. Territoriaalset ühtekuuluvust saab seega tugevdada tööhõivestruktuuride lähendamisega maa- ja linnapiirkondades. Territoriaalse ühtekuuluvuse alased peamisteks väljakutseteks jäävad seega tulutase ja ligipääs üldkasutatavatele hüvedele, ning mittepõllumajandusliku tegevuse toetamine maapiirkondades on nende eesmärkide saavutamiseks kõige tõhusam vahend. Maaelu arengule vahendite eraldamisega ei tohiks siiski kaasneda põllumajanduse otsetoetusteks mõeldud vahendite vähenemine.

2.  Kindlasti muudetakse lähiaastail ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP) põhjalikult. Esimeseks katseks selles valdkonnas võib pidada ÜPP tervisekontrolli. Seni juhindusid arutelud ÜPP struktuuri teemal eelkõige mõttest, et sellele poliitikale eraldatud vahenditega säilitati just ebavõrdsus liidu majanduses ja et need ei võimaldanud majanduse konkurentsivõimet tõsta. Euroopa Liidu praeguses finantspoliitikas on see mõte ehk osaliselt õigustatud, aga tegelikult sõltub kõik sellest, kuidas ühenduse abiraha kasutatakse. Maaelu arengu poliitika eesmärgid ei tohi nimelt olla vastuolus Lissaboni [strateegias seatud] eesmärkidega, kui see areng tugineb suhtelise konkurentsivõimelisuse mehhanismile (kasvav tulusus ühendatult suhteliselt madalate kuludega), eelkõige kohalikus põllumajandus- ja toiduainetööstuses, infrastruktuuride arendamises ja sellistes teenustes nagu turism, haridus või keskkonnakaitse.

3.  Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi osas seati aastateks 2007‑2013 järgmised prioriteedid:

      –  tõsta põllumajanduse ja metsanduse konkurentsivõimet,

      –  suurendada keskkonnakaitset ja kaitsta rohkem maapiirkondi,

      –  parandada elukvaliteeti ja mitmekesistada majandustegevust maapiirkondades,

      –  arendada kohalikku tööhõive- ja mitmekesistamisealast oskust ja suutlikkust (leader).

     Tekib siiski küsimus, kas ÜPP teine sammas peab jääma „poliitiliselt korrektseks” põllumajanduse otsetoetuse mehhanismiks või kas see peab moodustama vahendite voo maapiirkondade abisaajatele, kes ei tööta põllumajanduses, ja abisaajatele, kes asuvad küll maapiirkondades, suunduvad põllumajandusest teistele kutsetegevusaladele? Kas maaelu arengu jätmisega ÜPP raamesse ei jäetaks põllumajandusettevõtjaid ilma seni rakendatud ühenduse vahenditest rahastamise meetoditest?

4.  Põllumajanduse otsetoetuste (esimene sammas) summa ja riikide oma vahenditest kaasrahastamise mahu kindlaks määramine ÜPP ühenduse ulatust arvestades on üks peamisi vaidluspunkte aruteludes ÜPP teemal. Erilist tähelepanu tuleks pöörata komisjoni ettepanekule vähendada otsemakseid põllumajanduslikele suurettevõtetele ja tugevdada ÜPP teist sammast, see tähendab arendada maapiirkondi, tõstes ümbersuunamise määra.

5.  Maaelu arengu poliitika rakendamisega seotud raskused seisnevad valdkondliku poliitika ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ning samuti nende majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vastasmõjudes. Järelikult on seni võetud meetmetes rõhku asetatud oskuste ja suutlikkuse erinevustele ja mitte meetmete koostoimele. Kooskõlastamise eesmärk peaks aga just olema vahendite kasutamise koostoime. Mitmes riigis on palju meetodeid maaelu arengu jaoks mõeldud rahaliste vahendite jaotamise kooskõlastamiseks. Praegu on raske öelda, et ühe riigi konkreetne lahendus on mudeliks teistele riikidele. Näib, et selles valdkonnas on ainsaks edu pandiks pigem poliitiline tahe kui üks või teine korralduslik lahendus.

See on ka põhjus, mille pärast võiks olla kasulik kohaldada selles koostööaspektis ühenduse tasandil avatud koordinatsioonimeetodit.

Tuleks siiski rõhutada, et maaelu arengu poliitika mõjutab märkimisväärselt territoriaalset ühtekuuluvust. Seetõttu ei näi arukas eraldada maaelu arengu alast tegevust ühtekuuluvuspoliitikast ja regionaalarengumeetmetest. See poliitika võib aidata lahendada põllumajandusega mitte seotud maaelu arengu probleeme tõhusamalt kui ÜPP, kas või töötajate kutsealase ümberõppe abi teistesse tootlikumatesse majandussektoritesse suunamisega.

Maaelu arengu poliitikat saab lõimida ühtekuuluvus- ja regionaalarengupoliitikasse ainult juhul, kui maaelu arengu jaoks määratakse asjakohased vahendid ja kui neid kasutatakse maapiirkondades seatud prioriteetide kohaselt.

põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonI ARVAMUS (11.9.2008)

regionaalarengukomisjonile

ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete vastastikuse täiendavuse ja kooskõlastamise kohta
(2008/2100(INI))

Arvamuse koostaja: Bernadette Bourzai

ETTEPANEKUD

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on seisukohal, et struktuurifondide kohandamisel Lissaboni strateegia eesmärkidega programmiperioodil 2007–2013 tuleb arvesse võtta piirkondade eripära, sest muidu võib see seada ohtu territoriaalse ühtekuuluvuse ja piirkondlike erinevuste leevendamise eesmärkide saavutamise;

2.  rõhutab, et maaelu arengu poliitika peab kaasnema ühise põllumajanduspoliitika algatustega ja neid täiendama, võttes arvesse selle üldisemaid eesmärke, nagu põllumajandustoodangu ja -sissetulekute suurendamine, turu stabiliseerimine ning varustuskindlus ja toiduainete piisavus;

3.  rõhutab, et maapiirkondades võib ette tulla raskusi regionaalpoliitika uue suundumusega kohanemisel seoses nende eripäraga: vananev elanikkond, juurdepääsuprobleemid ebapiisavate side- ja transpordivõrkude tõttu, pidev väljaränne maapiirkondadest, maaelanikkonna madalam haridustase, infrastruktuuri ja avalike teenuste puudus, maaettevõtjate tegelemine mitme eri tegevusvaldkonnaga, vähesed projektide koostamise ning ettevõtteid ja haridus- ja teadusasutusi ühendavate pädevuskeskuste loomise oskused;

4.  tuletab sellega seoses meelde, et kõigil ühenduse kui terviku piirkondadel, sealhulgas maa- ja äärepiirkondadel, peavad põhimõtteliselt olema samad arenemisvõimalused, et vältida kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade suuremat piirkondlikku tõrjutust;

5.  rõhutab, et seoses raskustega avalike teenuste kättesaadavuses, töökohtade puuduse ja vanusepüramiidiga on arenguvõimalused, eriti noorte ja naiste arenguvõimalused paljudes maapiirkondades piiratud;

6.  märgib, et mõnedes piirkondades puuduvad alternatiivid teatavatele põllumajandustootmise vormidele, mida tuleb paljudel juhtudel keskkonna- ja regionaalpoliitilistel põhjusel iga hinna eest säilitada, eeskätt kaugetes ja kõrgustikel asuvates kõrbestumise all kannatavates põllumajanduspiirkondades;

7.  tuletab meelde, et Göteborgis 15. ja 16. juunil 2001. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul laiendati Lissaboni eesmärke jätkusuutlikkusele ja ühtekuuluvusele ning maaelu arengu poliitika on eelkõige suunatud säästvale põllumajandusele, mittepõllumajanduslike tegevuste säilitamisele maal, kohaliku arengupotentsiaali väärtustamisele, keskkonnakaitsele, tasakaalustatud maakorraldusele ja VKEde arendamisele;

8.  rõhutab, et jätkusuutlik ja tasakaalustatud regionaalareng saab olla edukas ainult siis, kui maa- ja linnapiirkondade vastastikune toime – näiteks hariduse, integratsiooni, toiduainetega varustatuse, jäätmetöötluse, energiatarbimise ja keskkonnakaitse alal – põhineb lähenemisel, mis võrdselt peegeldab nii maa- kui ka linnapiirkondade huve; toonitab ka, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks maa- ja linnapiirkondade suhetele pühendada konkreetsed programmid;

9.  on veendunud, et tulevikus maapiirkondade ees seisvad probleemid nõuavad tasakaalustatud poliitikat, mis hõlmab kõiki sotsiaal- ja majanduselus osalejaid, sealhulgas tootmis- ja teenindussektori väike- ja mikroettevõtjaid, arvestades nende rolli terviklikus kohalikus arengus;

10. on arvamusel, et uute liikmesriikide puhul peab maaelu arengu poliitika olema suunatud põllumajanduse tõhususe parandamisele ning linna ja maa vahelise majandusarengu lõhe vähendamisele, muu hulgas põllumajandusvälise tegevuse toetamise teel, kusjuures seda eesmärki on võimalik saavutada ka struktuurifondide kasutamisega;

11. on veendunud, et ELi roll on hõlbustada põllumajanduse ümberkorraldamist, jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning tasakaalustatud suhet maa ja linna vahel, eelkõige uutes liikmesriikides;

12. väljendab rahulolu seoses 2003. aastal Salzburgis toimunud maaeluarengu konverentsil püstitatud kõrgete eesmärkidega, kuid avaldab kahetsust, et viimases finantsperspektiivis vähendati oluliselt ühise põllumajanduspoliitika teise samba rahastamist, mis võib suurendada ebaefektiivsust ning põllumajandusettevõtjate ja maaelanikkonna üksteisest kaugenemise ohtu;

13. on seisukohal, et uute liikmesriikide põllumajandusstruktuuride tugevdamiseks ei tohi uutes liikmesriikides teise samba meetmeid tugevdada, kandes selleks üle esimesele sambale eraldatud vahendeid, vaid neid tuleks toetada struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi maaelu arengu programmide toetustest;

14. soovitab komisjonil anda hinnang kõikidele Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist, Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Sotsiaalfondist antavatele vahenditele, mida kasutatakse programmitöö rakendamiseks ja rahastamiseks piirkonniti eesmärgiga teha kindlaks, kas vahendite jagamisega aidatakse maapiirkondadel võimalikult tulemuslikult areneda;

15. kordab oma nõudmist viia läbi üksikasjalik analüüs kasu kohta, mida saavad erinevad põllumajanduslikud ja põllumajandusvälised maapiirkondade majanduselus osalejad, samuti tulemuste kohta, eelkõige töökohtade loomise ja säilitamise osas; kordab oma üleskutset komisjonile viia läbi üksikasjalik uuring piirkondade lõikes, mis võimaldaks teha kindlaks majanduselus osalejate toetusvajaduse, et määratleda uus ja selgelt põhjendatud maapiirkondade poliitika;

16. on veendunud, et kohaliku maaelu arengu poliitika määratlemiseks, rakendamiseks ja järelevalveks on vaja parandada haldamist ja partnerlussuhteid, tihendades selleks koordineerimist Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi ametivõimude ja kõigi majandus- ja sotsiaalpartnerite vahel;

17. teeb ettepaneku võtta alates 2014. aastal algavast rahastamisperioodist meetmeid, et tagada struktuurifondide konkreetsem suunitlus maapiirkondade huvidele ning ühise põllumajanduspoliitika teise samba rahastamise laiendamine väljapoole põllumajandussektorit eemärgiga tagada terviklik maaelu arengu poliitika; nõuab seetõttu suuremat ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika vahelist sünergiat; tunnistab vajadust parema koordineerimise järele nende kahe poliitikavaldkonna vahel;

18. märgib, et on vaja välja töötada järjekindel ja pikaajaline maaelu arengu strateegia, et soodustada olemasolevate rahastamisvahendite kõige tõhusamat ja tulemuslikumat kasutamist;

19. nõuab, et komisjon moodustaks 2011. aastaks ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” raames kõrgetasemelise töörühma, kes esitaks ettepanekud maapiirkondade majanduse ja kõigi maapiirkondades elavate isikute tuleviku kindlustamise kohta pärast 2013. aastat.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	10.9.2008
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	31 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Bernadette Bourzai, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, Giuseppe Castiglione, Giovanna Corda, Albert Deß, Constantin Dumitriu, Michl Ebner, Ioannis Gklavakis, Lutz Goepel, Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf, Esther Herranz García, Lily Jacobs, Elisabeth Jeggle, Heinz Kindermann, Stéphane Le Foll, Mairead McGuinness, Rosa Miguélez Ramos, James Nicholson, Neil Parish, María Isabel Salinas García, Agnes Schierhuber, Willem Schuth, Alyn Smith, Andrzej Tomasz Zapałowski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Katerina Batzeli, Gábor Harangozó, Astrid Lulling, Hans-Peter Mayer, Catherine Neris, Markus Pieper, Kyösti Virrankoski

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	20.1.2009
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	46 0 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Emmanouil Angelakas, Stavros Arnaoutakis, Elspeth Attwooll, Jean Marie Beaupuy, Rolf Berend, Jana Bobošíková, Victor Boştinaru, Wolfgang Bulfon, Giorgio Carollo, Antonio De Blasio, Gerardo Galeote, Iratxe García Pérez, Eugenijus Gentvilas, Monica Giuntini, Ambroise Guellec, Jim Higgins, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Mieczysław Edmund Janowski, Rumiana Jeleva, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Miloš Koterec, Constanze Angela Krehl, Florencio Luque Aguilar, Jamila Madeira, Sérgio Marques, Yiannakis Matsis, Miroslav Mikolášik, James Nicholson, Jan Olbrycht, Maria Petre, Markus Pieper, Pierre Pribetich, Giovanni Robusti, Wojciech Roszkowski, Grażyna Staniszewska, Catherine Stihler, Andrzej Jan Szejna, Oldřich Vlasák, Vladimír Železný
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Domenico Antonio Basile, Brigitte Douay, Madeleine Jouye de Grandmaison, Zita Pleštinská, Samuli Pohjamo, Richard Seeber