RAPORT Toiduainete kvaliteedi tagamine – harmoneerimine või normide vastastikune tunnustamine
23.2.2009 - (2008/2220(INI))
Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
Raportöör: Maria Petre
Arvamuse koostaja (*):
Magor Imre Csibi, keskkonna, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon
(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
toiduainete kvaliteedi tagamise kohta – harmoneerimine või normide vastastikune tunnustamine (2008/2220(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 33;
– võttes arvesse komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta rohelist raamatut põllumajandustoodete kvaliteedi kohta: tootestandardid, tootmisnõuded ja kvaliteedikavad (KOM(2008)0641 lõplik);
– võttes arvesse oma 9. oktoobri 1998. aasta resolutsiooni põllumajandustoodete ja põllumajandusliku toidutööstuse toodete kvaliteedi kohta[1];
– võttes arvesse komisjoni 2008. aasta oktoobri töödokumenti toiduainete kvaliteedi sertifitseerimissüsteemide kohta;
– võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli”;
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt komisjonile antud mandaati läbirääkimisteks põllumajanduse valdkonnas, nagu on kehtestatud komisjoni 2003. aasta jaanuari ettepanekus korra kohta WTO läbirääkimistel põllumajanduse valdkonnas (dokumendi referentsnumber 625/02);
– võttes arvesse komisjoni poolt 5. ja 6. veebruaril 2007. aastal Brüsselis korraldatud konverentsi teemal „Toidu kvaliteeditõendid – põllumajandustoodetele lisandväärtuse andmine”;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (KOM(2008)0040),
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0088/2009),
A. arvestades, et Euroopa Liidu normid toiduainete ohutuse ja kvaliteedi kohta on maailma rangeimad;
B. arvestades, et nimetatud normid peegeldavad Euroopa tarbija ootusi ja annavad olulist lisandväärtust;
C. arvestades, et tarbijad näitavad lisaks toiduohutusele üles elavat huvi ka toidu päritolu ja tootmismeetodite vastu; arvestades, et Euroopa Liit on sellele huvile juba vastu tulnud ning võtnud kasutusele neli toidu kvaliteedimärki ja päritolutunnust, milleks on kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT), garanteeritud traditsiooniline eritunnus (GTE) ja mahepõllunduse märgis;
D. arvestades, et Euroopa kvaliteettooted kujutavad endast Euroopa Liidu „elavat” kultuuri- ja gastronoomiapärandit ning on seega paljude Euroopa piirkondade majandus- ja sotsiaalse elu oluliseks osaks, sest annavad eriti maapiirkondades võimaluse vahetult piirkonnaga seotud tegevusteks;
E. arvestades, et tarbija seostab sertifitseerimissüsteeme kõrgema kvaliteedi tagamisega;
F. arvestades, et Euroopa Liidu sisesed kvaliteedisüsteemid annavad ühenduse toodetele väga olulise konkurentsieelise;
G. arvestades, et suured jaemüügiketid valitsevad praegu Euroopa toiduaineturgu ja suruvad peale nn tootenimekirjamaksu ning lisatasusid toodete müüki võtmise eest ja toote reklaamitegevuse põhjendamatult suurt hüvitamist, mis vähendavad väiketootjate võimalusi oma tooteid laialdasemalt turustada;
H. arvestades, et eri põllumajandustoodete ja toiduainete päritolu ning omaduste üksikasjalikuks märkimiseks saab kasutada uut tehnoloogiat;
I. arvestades, et võltsimine tekitab kahju nii tootjatele kui lõpptarbijatele,
1. tervitab komisjoni rohelise raamatuga algatatud mõttearendusi ja toetab viimase soovi parandada Euroopa põllumajandustoodete kvaliteeti ilma tootjatele lisakulusid ja -vastutust peale sundimata;
2. rõhutab, et õiglase konkurentsi tagamine selliste strateegiliste kaupade nagu põllumajandustoodete ja toiduainete puhul on esmatähtis eesmärk ja Euroopa üldistes huvides; peab esmatähtsaks luua õiglase konkurentsi tingimused ka importkaupade puhul, mis ei vasta tavaliselt normidele, mis on võrreldavad ühenduse omadega; usub, et Euroopa Liidu siseturule juurdepääsu omavate kolmandatest riikidest pärinevate toodete suhtes kohaldatavad ELi kvaliteedistandardid tuleks samuti kehtestada Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepingu raames;
3. peab vajalikuks tugevdada kontrolli ja suurendada kooskõlastamist eri asutuste vahel, et tagada imporditud toiduainete vastavus ELi normidele keskkonnakaitse, toiduohutuse ja loomade heaolu valdkonnas; võtab teadmiseks põllumajandusnõukogu 19. detsembri 2008. aasta järeldused imporditud põllumajandustoodete ohutuse ja ühenduse normide järgimise kohta, kuid osutab sellele, et kõnealustes järeldustes puudub kindel poliitiline tahe ühenduse kontrolli tugevdamiseks kolmandates riikides;
4. rõhutab, et kvaliteedipoliitika on otseselt seotud ühise põllumajanduspoliitika tulevikuga ja väljakutsetega, mis puudutavad kliimamuutust, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, energiavarustust ja veevarude majandamist;
5. on seisukohal, et toorainete hinna üldiselt kõrge taseme kontekstis ei tohi algatusi tootmise suurendamiseks kasutada ettekäändena normide langetamiseks;
6. kinnitab veel kord, et toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse rangemate normide eesmärk on aidata saavutada toote kvaliteedi kõrge tase, mis annab põllumajandustootjatele märgatava konkurentsieelise ja et põllumajandustootjatel peab seega olema ka võimalus teenida tagasi ELi toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse nõuete tõttu tehtud kulutused; on arvamusel, et kui põllumajandustootjatele konkurentsieelise andmine ei aita neil ELi nõuete tõttu tehtud kulutusi tagasi saada, peaksid kulutuste tagasisaamisel mängima peamist rolli ühise põllumajanduspoliitika vahendid, mida Euroopa põllumajandustootjad peaksid kasutama toiduohutuse, loomade heaolu ja keskkonnakaitse tagamiseks põllumajanduses;
7. usub, et Euroopa Liidu kvaliteedipoliitika peaks olema tihedalt seotud ühise põllumajanduspoliitika reformimisega pärast 2013. aastat; on arvamusel, et Euroopa Liidu roll peab selle poliitika raames olema Euroopa põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteedistandardite kehtestamise eesmärgil toetav ning seda eelkõige rahaliste vahendite tähenduses; rõhutab, et rohkem on vaja toetada tootjaorganisatsioone, et eelkõige mitte halvendada väiketootjate olukorda;
8. juhib tähelepanu, et Euroopa Liit kohustub taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelises lepingus võtma meetmeid geneetiliste ressursside säilitamiseks; kutsub komisjoni seetõttu üles looma spetsiaalseid müügitoetusprogramme, millega ergutatakse geneetilisest erosioonist ohustatud taimeliikide kasutamist; rõhutab, et sellisel viisil muudetakse põllumajandus- ja aiandustootjate jaoks atraktiivsemaks taimegeneetiliste ressursside loetelusse kantud liikide kasvatamine ning et väljasuremisohus põllumajanduslike loomaliikide jaoks tuleks luua vastavad müügitoetusprogrammid;
9. tuletab meelde, et maailma põllumajandusturgude jätkuv liberaliseerimine on toonud Euroopa tootjatele kaasa vahetu rahvusvahelise konkurentsi ning et iga nende suhtes kehtestatav lisameede võib nende konkurentsivõimet kahandada, kuid võib osutuda Euroopa põllumajandustootjate jaoks ka eeliseks, kui neil õnnestub oma toodetega turul silma paista ja vastutasuks toetusi saada; tuletab ka meelde, et ELi põllumajandustootjad saavad muuta tarbijate nõudmised enda jaoks eeliseks, varustades tarbijaid kohapeal toodetud kvaliteetsete toodetega ja järgides rangemaid loomade heaolu ja keskkonnakaitse nõudeid;
10. rõhutab eelkõige, et kaubandusega mitteseotud küsimustes peab komisjon jõudma Maailma Kaubandusorganisatsiooniga toimuvate läbirääkimiste raames sellise tulemuseni, et võimalikult palju imporditavaid tooteid vastaksid samasugustele nõuetele, nagu esitatakse Euroopa põllumajandustootjatele, nii et ELi toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse nõuetega vastavuses olevate põllumajandustoodete kvaliteet annaks põllumajandustootjatele selge konkurentsieelise;
11. tunneb muret suurte kauplusekettide mõju pärast Euroopa toiduainete üldisele kvaliteedile ja samuti asjaolu pärast, et turud, millele on iseloomulik väga kontsentreeritud turundus, näitavad suundumust ühtlustumise ja põllumajandusliku toidutööstuse toodete sortimendi kahanemise poole, mis toob kaasa traditsiooniliste toodete väiksema esindatuse ning poolfabrikaatide leviku; teeb komisjonile ettepaneku kehtestada eeskirjad Euroopa mõningate suurte ostukeskuste poolt korraldatavate nn tagurpidioksjonite kohta, sest nendel on kvaliteettoodete jaoks laastavad tagajärjed;
Tootmisnõuded ja turustusnormid
12. väljendab muret Euroopa põhistandardisüsteemi keerukuse ja arvukate ettekirjutuste pärast, millega Euroopa Liidu põllumajandustootjad peavad end kooskõlla viima; pooldab lihtsustatud süsteemi ja nõuab, et iga uut eeskirja peab olema võimalik hinnata sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumide alusel;
13. nõuab turustamisstandardite edasist lihtsustamist, selgitades kohaldatavaid põhikriteeriume; nõuab eksitava kasutamise vältimise eesmärgil kindlaksmääratud mõistete, nagu „vähese suhkrusisaldusega“, „madala süsivesikute sisaldusega”, „dieettoit“ ja „looduslik” kasutamist käsitlevate ELi suuniste välja töötamist;
14. tunneb muret asjaolu pärast, et enamik Euroopa tarbijaid ei saa toiduahela kohta ammendavat teavet, seda eelkõige toote ja tooraine päritolu osas; pooldab tooraine tootmise kohale kohustuslikus korras viitamist päritoluriigi märgistusena, et tulla sellisel viisil vastu tarbijate soovile saada rohkem teavet ostetava toote päritolu kohta; usub, et sellist süsteemi tuleks kohaldada ka töödeldud toiduainete puhul ning on seisukohal, et sellisel puhul tuleks pidada tähtsaks põhikoostisainete ja tooraine päritolu ning tuua välja nende päritolukoht ja toote kõige hilisema töötlemise koht;
15. on seisukohal, et päritoluriigi äramärkimise kohta on hea näide Austraalia mudel (võttes siiski arvesse ELi eri tootmissektorite iseärasusi), sest selles süsteemis tuuakse välja toote eri valmistusetapid näiteks kujul „toodetud […]”, juhul kui toit on valmistatud Austraaliast pärit või kohapeal valmistatud koostisosadest, või „valmistatud […]”, juhul kui toitu on Austraalias põhjalikult töödeldud, lisaks on veel olemas märgistus „valmistatud […] riigi kohalikest või imporditud koostisosadest”; tuletab meelde, et ka Euroopa Liidu muud olulised kaubanduspartnerid, nagu Ameerika Ühendriigid või Uus-Meremaa, kasutavad sarnaseid tootemärgistussüsteeme;
16. on seisukohal, et lubamatu on kehtestada toiduohutusstandarditega vastavuses olevate toodete suhtes turustusnorme, millega takistatakse selliste toodete sisenemist turule väljanägemise, kuju või suuruse alusel;
17. on arvamusel, et ELi üldine kvaliteedimärgis, näiteks tekstiga „valmistatud Euroopa Liidus”, peab andma lõppkokkuvõttes tulemuseks, et ELi toodetel on võimalik tänu nende valmistamisel aluseks võetud nõudlikele standarditele turul positiivselt eristuda;
18. on seisukohal, et toodete märgistamisel tuleks julgustada turustusnormide järgimist pigem vabatahtlikkuse alusel kui kohustuslikus korras; on siiski arvamusel, et seda laadi ühtlustatud määratluste kasutuselevõtmine eesmärgiga rahuldada kõiki osalejaid võib erinevate toitumisharjumuste ja -traditsioonide tõttu olla seotud raskustega ning lisaks kasvaks teabehulk, millega kliendil tuleb silmitsi seista, ja tekiks vajadus luua järelevalvesüsteem kõnealuste märgete kasutamise kontrollimiseks;
19. pooldab meetmete võtmist ühenduse eeskirjade lihtsustamiseks, kui need ei too kaasa kõnealuste eeskirjade kahjustamist, ja piirata valdkondi, kus toimub isereguleerimine; on seisukohal, et ühiseid turustusnorme on vaja ning et neid on võimalik tõhusamalt kindlaks määrata; leiab sellest tulenevalt, et valdkonna tavapärase õigusloomemenetlusena tuleks julgustada kaasreguleerimismenetlust; nõuab riikide pädevate asutuste ja toiduainesektori esindajate ning põllumajandustootjate kaasamist nimetatud menetlusse;
Euroopa Liidu kvaliteedisüsteemid
20. rõhutab, et toidukvaliteedisüsteemid peaksid tarbijatele andma teavet ja tagama koostisainete kohaliku päritolu ja tootmistehnoloogia autentsuse; on seepärast seisukohal, et selliseid kavasid tuleb teostada ja rakendada tugevdatud kontrolli ja jälgimissüsteemidega;
21. leiab, et on hädavajalik kehtestada läbipaistvamad ja tarbijatele tuntud märgistussüsteemid ning et nii ELi toodete kui ka kolmandatest riikidest ELi imporditud toodete päritolu läbipaistev märgistamine eeldab oluliste, toote omadusi määravate põllumajanduslike koostisosade päritolu esitamist;
22. on seisukohal, et märgistusega KPN originaaltoodete eranditu kasutamine toorainena peab olema tagatud ainult juhul, kui kaitstud nimetust kasutatakse etiketil ja töödeldud toote reklaamimisel; rõhutab, et sellisel viisil hoitakse ühelt poolt ära tarbijate eksitamine ja teiselt poolt suurendatakse nõudlust kaitstud päritolunimetusega toodete järele;
23. peab otstarbekaks eeskirjade kehtestamist mõistete „mäe-” ja „saare-” kasutamiseks, sest see annaks asjaomastest halvemas olukorras piirkondadest pärit põllumajandustoodetele ja toidule olulise lisaeelise; on arvamusel, et mõistete „mäe-” ja „saare-” kasutamisel tuleb kohustuslikus korras lisada toote päritoluriik;
24. juhib tähelepanu, et keskmise kliendi jaoks ei ole kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise vaheline erinevus selge ja et tuleks korraldada teavituskampaania, parandamaks klientide teadmiste taset kõnealuses valdkonnas;
25. ei ole nõus rangemate hindamiskriteeriumide kehtestamisega, näiteks ekspordivõimaluste ja säästvusega seotud kriteeriumite osas; juhib tähelepanu, et on näiteid toodete kohta, mida küll ei ekspordita, kuid mis on sellele vaatamata kohaliku majanduse kujunemise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamise jaoks väga olulised;
26. kinnitab, et geograafiline tähis on oluline Euroopa pärand, mida ei tohi kaotada nii selle märkimisväärse majandusliku dünaamilisuse kui ka sügava sotsiaal-majandusliku mõju tõttu, mida see arvukates Euroopa piirkondades avaldab; leiab, et see on kvaliteeditagatis, mida tuleb toetada eriti geograafiliste tähiste haldamise tugevdamise kaudu neid taotlenud ühenduste poolt; on seisukohal, et kõnealused andmed aitavad tarbijal ühtlasi tooteid eristada;
27. on seisukohal, et kaubamärkide ja geograafiliste tähiste erinevusi tuleks paremini selgitada ja on vaja võtta meetmeid, et kohaldada konkreetselt ühenduse kehtivaid õigusakte, milles on sätestatud, et kaubamärki, mis hõlmab kaitstud päritolunimetust / kaitstud geograafilist tähist või viitab nendele, ei tohi registreerida ettevõtjad, kes ei esinda nimetatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilist tähisega toote tootjaorganisatsioone; peab ülioluliseks viia vastavate eelarvevahendite toel läbi reklaamikampaaniaid, et selgitada tarbijatele kõnealuste avalike sertifitseerimissüsteemide eeliseid;
28. usub, et geograafiliste tähistega toodete tootjate käsutuses peaksid olema vahendid, mis võimaldavad neil toodetud kaupade kogust asjakohaselt hallata, nii et säiliks geograafiliste andmete kvaliteet ja maine;
29. on arvamusel, et kui kaitstud geograafilise tähisega toodet kasutatakse mitmest põhikoostisainest koosnevas valmistootes ja geograafilise tähisega toote omadusi on muudetud, peab kaitseorganisatsioonidel või pädeval asutusel olema võimalus viia läbi sihipäraseid kontrolle, et jälgida, et geograafilise tähisega toote omadused ei oleks liiga suurel määral muutunud;
30. pooldab registreeritud nimetuste paremat kaitset, eelkõige kõnealuste toodete teatavatel pakendamise ja turustamise etappidel väljaspool tootmispiirkonda, kus esineb kõnealuste nimetuste kuritarvitamise oht; nõuab ühenduse õigusakti kohaldamist, milles keelatakse juba registreeritud geograafilise tähisega või kaitstud päritolunimetusega piirkonnast pärineva sarnaneva nimega märgiste registreerimine;
31. pooldab ühiste eeskirjade väljatöötamist geograafiliste tähistega toodete tootjate jaoks, et määrata kindlaks geograafilise tähisega seotud nõuete tingimused ning nende kasutamine töödeldud toodete märgistamisel;
32. pooldab geograafiliste tähiste registreerimise menetluse lihtsustamist ning registreeringu saamise tähtaja lühendamist;
33. rõhutab, et geograafilise tähise pakutav kaitse on liikmesriigiti erinev; peab soovitavaks ühtlustada nimetatud valdkonna õigusaktid ja menetlused, eelkõige ex officio kaitset käsitlevaid norme silmas pidades;
34. on veendunud, et geograafiliste tähiste rahvusvahelist kaitset tuleb tugevdada; kutsub komisjoni üles suurendama Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste raames jõupingutusi kaitstud geograafilise tähisega toodete kaitse parandamiseks (kaitse laiendamise tähenduses vastavalt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artiklile 23 kõikidele toodetele ja kaitstud geograafilise tähisega toodete mitmepoolse registri loomise tähenduses) eelkõige poliitilisel tasandil, aga ka uute riikide Maailma Kaubandusorganisatsiooni võtmise läbirääkimiste ja kahepoolsete lepingute üle praegu toimuvate läbirääkimiste raames;
35. on arvamusel, et ELi kõnealune rahvusvaheline kaitse peaks hõlmama nii eksporditavaid tooteid kui ka neid, mida ei ekspordita, ning olenevalt toodete tegeliku loata kasutamise ohust võib kaitse olla ELi piires erinev, nii et suure loata kasutamise ohuga tooted, mis eksporditakse, on Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames kaitstud, samal ajal kui väiksema loata kasutamise ohuga ja pigem kohaliku müügituruga toodete tarbeks võiks soovitada lihtsustatud menetlust liikmesriigi tunnustuse kujul, millest teatatakse komisjonile (võrreldav praeguse esialgse kaitsega), ja Euroopa õiguskaitset;
36. juhib tähelepanu, et kolmandate riikide territooriumil kasutatakse süstemaatiliselt loata teatavaid nimetusi, millega eksitatakse tarbijaid ja satub ohtu originaaltoodete maine; rõhutab, et nimetuse kaitsmine kolmandas riigis on äärmiselt kaua aega võttev menetlus ja tekitab mitmetele tootjaorganisatsioonidele suuri raskusi, sest igas riigis on erinevad kaitseskeemid ja -menetlused; kutsub komisjoni üles nõuandvalt tegutsema ja andma tootjaorganisatsioonidele kasutada oskusteave või osutama õigusabi kokkulepete sõlmimisel kolmandate riikidega;
37. on seisukohal, et üks olulisemaid meetmeid oleks ühenduse ja riigi tasandi järelevalve kehtestamine kaitstud päritolunimetuse ja geograafilise tähise kasutamise üle sellisel viisil, et liikmesriigid on kohustatud geograafiliste tähiste loata kasutamise või võltsimise juhtudel automaatselt tegevusse astuma; teeb ettepaneku vastava sätte lisamiseks nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta)[2] artiklisse 13; pooldab kaitstud päritolunimetuse taotlemise lihtsustamist ning hoolika järelevalve kehtestamist, mida teostavad liikmesriikide pädevad asutused ning mille eesmärk on kõikide tootmisetappide sertifitseerimine teatavas geograafilises piirkonnas;
38. on arvamusel, et turu kontrollimine kõikidele kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega toodetele kehtivate eeskirjade järgimist silmas pidades kujutab endast küll liikmesriikide jaoks halduskoormust, kuid aitab oluliselt kaasa kõnealuste toodete tõhusale kaitsmisele; pooldab ühenduse tehnilise toe pakkumist kontrollide teostamiseks liikmesriikides, et ELi territooriumil oleks tagatud kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega toodete võimalikult ühtne kaitse;
39. on arvamusel, et nimetatud mehhanismidega seotud teavitus- ja reklaamitööd tuleb teha nii siseturul kui ka kolmandates riikides intensiivsemalt, kasutades selleks Euroopa rahalist abi; usub samuti, et kvaliteetseid Euroopa tooteid käsitlevates ühenduse teavitus- ja müügitoetusprogrammides tuleb suurendada liidu kaasrahastamise määra; loodab, et komisjon toetab kolmandates riikides ka edaspidi kaitstud geograafilise tähise kontseptsiooni, osutades eelkõige koostoimes kaitstud geograafilise tähise tootjaorganisatsioonidega suuremat tehnilist tuge;
40. soovitab asutada Euroopa Liidu tootekvaliteedi amet, mis teeks tihedat koostööd Euroopa Toiduohutusametiga ning toiduainete kvaliteedi tagamise eest vastutavate komisjoni talitustega; amet langetaks otsuseid ka kolmandate riikide üha arvukamate taotluste kohta kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste tunnustamiseks;
41. rõhutab, kui oluline on tarbija valikuvabaduse seisukohalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta[3]; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku ka selliste loomsete toodete, näiteks piima, liha ja munade märgistamiskohustuse kohta, mille tootmiseks toidetakse loomi geneetiliselt muundatud söötadega;
42. samas väljendab pettumust nimetatud vahendi tõhususe suhtes, kuna praeguseni on olnud võimalik registreerida vaid väga väike arv garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid (kakskümmend registreeritud eritunnust ning kolmkümmend menetlemisel olevat taotlust); võtab teadmiseks, et nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 509/2006 (põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta)[4] artikli 3 lõikes 2 teisena nimetatud traditsiooniliste eritunnuste nimekiri – mille puhul ei ole toote või toidu nimetuse kasutamine tootjatele reserveeritud – tuleks kaotada, sest see muudab garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kaitse nõrgemaks; juhib tähelepanu, et garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste eeskirjad on endiselt retseptide kaitsmise oluliseks vahendiks ja teatavate tingimuste täitmisel jääb alles märkimisväärne otsustamisvabadus;
43. peab traditsioonilise toote määratlust määruses 509/2006 sõnastatud kujul ebapiisavaks; on seisukohal, et garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste staatuse muudaks väärtuslikumaks traditsioonilise toode seostamine riigiga, kus vastavat traditsiooni järgitakse, või siis kõnealuste tähistuste kasutamine ainuüksi traditsioonilisi eeskirju järgivate tootjate poolt;
44. on seisukohal, et Euroopa Liidu põllumajanduses on suur kasvupotentsiaal mahepõllumajanduslikul tootmisel ning et selle edendamise programmidega tuleb tõsta ühenduse logo usaldusväärsust; nendib, et ehkki Euroopa Liidus vastu võetud valdkondlik määrus sisaldab ühtseid standardeid, kohaldatakse sertifitseerimismenetlusi liikmesriikides erinevalt, kuna kulukad kontrollimisülesanded antakse valikuliselt kontrolliametitele või riiklikult tunnustatud kontrolliasutustele; märgib, et sertifitseerimismenetlused on liikmesriikides erinevad ja lisaks sellele kulukad; nõuab mahepõllumajanduslikes toodetes sisalduvate keelatud taimekaitsevahendite ülempiiri käsitlevate õigusaktide ühtlustamist; toetab põhimõtteliselt ELi mahepõllunduse märgise kasutuselevõtu ettepanekut;
45. peab vajalikuks organismide ja meetodite tüpoloogia suuremat ühtsust mahepõllumajanduslike toodete kontrollimisel ja sertifitseerimisel, et tarbijatele oleks võimalik garanteerida kindlus ja usaldusväärsus mahepõllumajanduslike toodete uue ELi logo abil, mis tagab tootmise, kontrollimise ja sertifitseerimise ühtsed kriteeriumid kogu ELis ning aitab kaasa probleemide lahendamisele ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu veelgi tõhusamale arendamisele;
46. on arvamusel, et traditsiooniliste põllumajandustoodete märgistamine viisil, mis jätab mulje, et tegemist on mahepõllumajanduslike toodetega, võib takistada mahepõllumajanduslike toiduainete ühtse turu arengut ELis; väljendab seetõttu muret seoses püüdlustega laiendada keskkonnamärgise kasutamist ka toiduainetele, mida ei toodetud kooskõlas mahepõllumajanduse põhimõtetega;
47. pooldab kolmandatest riikidest imporditud töötlemata ja töödeldud mahepõllumajanduslikele toodetele kohustuslikus korras päritoluriigi märkimist, sõltumata ühenduse mahepõllunduse märgise kasutamisest;
48. on arvamusel, et mahepõllumajanduslike toodete siseturu paremaks toimimiseks:
- tuleb kolmandatest riikidest imporditud töötlemata ja töödeldud mahepõllumajanduslikele toodetele märkida päritoluriik, sõltumata ühenduse mahepõllunduse märgise kasutamisest,
- tuleb mahepõllumajandustoodete müügitoetusprogrammidega suurendada ühenduse märgise usaldusväärsust,
- tuleb kehtestada mahepõllumajandustoodetes keelatud taimekaitsevahendite piirmäärad,
- tuleb kontrollida probleemi seoses topeltsertifitseerimisega, mida hulgimüüjad paljudel juhtudel nõuavad, kuna see takistab mahepõllumajandustoodete piisavat kättesaadavust ELi turul,
- tuleb mittepõllumajanduslike toodete märgistus, millele seoses mahepõllumajandusliku tootmismeetodiga viidatakse, mahepõllumajanduslike toodete märgistusest selgelt eristada;
49. tervitab traditsiooniliste ja ökoloogiliste toodete ametite rajamist liikmesriikide tasandil; usub, et igas liikmesriigis peaksid olema kas riiklikud või eraõiguslikud ning nii tootjate kui ka tarbijate poolt tunnustatud ametid, mille ülesanne on teostada järelevalvet ökoloogilise ja kvaliteetse tootmise üle ning sellist tootmist edendada;
50. tunnistab, et tarbijatel on üha kasvavad nõudmised toidu ja toiduainete kvaliteedi suhtes, mitte ainult ohutuse, vaid ka eetiliste kaalutluste tõttu, nagu keskkonnasäästlikkus, loomade heaolu kaitse ja geneetiliselt muundatud organismide (GMO) tehnoloogia; kutsub komisjoni üles esitama kriteeriumeid kvaliteedialgatustele, nagu vabatahtlikud „GMO-vaba” märgistussüsteemid, mis tagavad tarbijatele selge valikuvõimaluse;
51. on arvamusel, et tuleb edendada keskkonnasäästlikke tootmismeetodeid; avaldab seetõttu kahetsust, et puuduvad ühenduse eeskirjad integreeritud tootmise kohta, mis võimaldaksid seda laadi tootmise lisaeeliseid esile tõstvate vastavate reklaami- ja turustuskampaaniate abil juhtida tähelepanu Euroopa tootjate jõupingutustele;
Sertifitseerimissüsteemid
52. leiab, et ELi normide harmoneerimise nõuded ei ole vajalikud; peab täiendavate sertifitseerimissüsteemide loomist toiduainete märgistamiseks Euroopa tasandil tarbetuks, sest tagajärjeks oleks juba olemasolevate süsteemide väärtuse vähenemine ja tarbijate eksitamine;
53. rõhutab, et kvaliteetkaubamärkide väljatöötamine koos sellega seotud tegevusega ei tohi tootjate jaoks kaasa tuua halduskoormuse suurenemist; avaldab sellega seoses soovi, et tootjatele antakse kõnealuste kaubamärkide kasutamist silmas pidades algatusõigus ning et ühenduste asutuste sekkumine piirduks kõnealuste kaubamärkide kaitsega, et oleks tagatud tootjatele asjakohase hüvitise maksmine nende kulutuste eest ja tarbijate kaitse võltsingute ning igat laadi teiste pettuste eest;
54. rõhutab, et olemasolevad sertifitseerimissüsteemid tagavad lisaks seadusesätete järgimisele hoolika järelevalve kaudu ka toiduohutuse teised olulised elemendid, näiteks jälgitavuse; rõhutab, et sertifitseerimiseeskirjad kajastavad ühiskonna nõudmisi ja seetõttu on vaja eraldada põllumajandustootjatel tekkivate kulude katmiseks riiklikke toetusi; pooldab tootjaorganisatsioonide aktiivsema osalemise edendamist, sest põllumajandustootjatel ei ole võimalik kaubanduse liialdatud sertifitseerimiseeskirjadega eraldi seistes toime tulla;
55. juhib tähelepanu, et eraõiguslikud sertifitseerimissüsteemid ei täida käesoleval ajal tarbijatele asjaomaste toodete omaduste selgitamise eesmärki, vaid muutuvad lihtsalt turule sisenemise vahendiks, suurendavad sellega tootjate bürokraatiakoormust ning on paljude toiduga tegelevate jaekaubandusettevõtete jaoks hea äri; leiab, et kõnealuste sertifitseerimissüsteemide kuhjumist ei tohiks edendada, sest tootmissektori ühe osa jaoks tähendavad need turule sisenemise piirangut;
56. juhib tähelepanu, et eraettevõtete sertifitseerimissüsteemide praegune kuhjumine takistab sektori teatava osa turule sisenemist ja et kõnealused süsteemid ei aita kaasa toote omaduste tarbijatele paremal viisil selgitamisele; kutsub komisjoni üles tegutsema eraõiguslike sertifitseerimissüsteemide vastastikuse tunnustamise suunas, et takistada nende kuhjumist ja kvaliteettoodete turult väljatõrjumist; peab vajalikuks ühenduse suuniste väljatöötamist, mis katavad aspekte, mida kõnealuste süsteemidega ei oleks võimalik reguleerida, näiteks väärtust lisavad mõisted ja tähised, mis tuleks kindlaks määrata objektiivsete skaalade ja andmete alusel;
57. juhib tähelepanu, et piirkondlikel toodetel on kohaliku majanduse ja kohalike kogukondade jaoks suur tähtsus, nii et registreeritud geograafiliste tähiste arvu piiramisele suunatud ettepanekud tuleb tagasi lükata;
58. on arvamusel, et ei tohiks välja töötada uusi traditsiooniliste toodete edendamise viise, mis tooks kaasa garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste süsteemi väärtuse vähenemise;
59. nõuab koostöö tihendamist Euroopa Standardiorganisatsiooniga (ISO) ning alternatiivsete mehhanismide, nagu HACCP (riskianalüüsi ja enesekontrolli süsteem), laialdasemat rakendamist;
60. märgib, et rahvusvahelises plaanis on Euroopa Liidul olnud peamiste kaubanduspartneritega konkurentsis püsimise probleeme; väljendab muret seoses survega kiirelt areneva majandusega riikidele seoses nendest riikidest pärinevate toodetega, mis ei ole sama ohutud ja kvaliteetsed kui Euroopa Liidu tooted ning mille üle teostav järelevalve ei ole usaldatav; kinnitab sellega seoses veel kord vajadust rakendada „kvalifitseeritud turulepääsu kontseptsiooni“, mida parlament on soovitanud paljudes oma resolutsioonides;
61. nõuab võtmeturgudel kahepoolsete kokkulepete sõlmimist ning kokkuleppeid võltsimise vastu võitlemiseks; on veendunud, et komisjon peaks andma oma panuse kaubamärkide rahvusvahelise kaitsmise küsimuse lahendamisse, mis puudutab ka kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kaitsmist;
Muud aspektid
62. toetab tegevust Euroopa Liidu toiduainete kvaliteedi ja toiduohutuse poliitikast saadava kasu võimalikult ulatuslikuks reklaamimiseks; avaldab kahetsust, et Euroopa kodanikel ei ole hõlpsat juurdepääsu igakülgsele teabele Euroopa Liidu panuse kohta nimetatud valdkonnas; soovitab lisaks komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada jõupingutusi ühenduse toodetele kehtivate kvaliteedi- ja toiduohutuse norme puudutava teabe levitamiseks ja nende normide edendamiseks;
63. rõhutab rolli, mida Euroopa Liidu vahendid võivad selles valdkonnas mängida; märgib e ühenduse osalusmäär lähenemisprogrammi riikide kvaliteedi parandamise programmides on 75 %; juhib tähelepanu krediiditingimuste karmistumisele väiketootjatele ülemaailmse finantskriisi kontekstis, mis kärbib oluliselt nimetatud tootjate juurdepääsu kaasrahastamisele;
64. on arvamusel, et edendada tuleb turgude kui selliste kohtade loomist, kus põllumajandusettevõtted müüvad vahetult ja enda äranägemisel piirkondlikke ja hooajalisi tooteid, sest see tagab õiglased hinnad ja kvaliteettooted, tugevdab toote ja kasvatuspiirkonna seotust ning tõstab tarbijate teadlikkust kvaliteeditunnuste alusel valimise osas; on seisukohal, et liikmesriikides tuleks edendada müügipindade loomist, kus tootjatel on võimalik oma tooteid tarbijatele vahetult pakkuda;
65. nõuab müügitoetusprogrammide loomist kohalike turgude jaoks, et edendada kohalikke ja piirkondlikke töötlemis- ja turustamisalgatusi; on arvamusel, et seda saab teha näiteks tootjate ühistute kaudu, mis suurendavad väärtusloomet maapiirkondades ja on heaks kliimamuutuste tõkestamise näiteks, kuna väldivad pikki transporditeid;
66. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
SELETUSKIRI
Kasvav globaliseerumine suurendab kolmandatest riikidest pärit põllumajandustoodete survet Euroopa Liidu põllumajandustootjate toodangule veelgi. Euroopa tootjate põhiargument nimetatud uute väljakutsete vastu astumisel peitub kvaliteedis. See peab vastama tarbijate ootustele, tekitamata seejuures tootjatele ülekulusid.
Lisaks minimaalsetele hügieeni- ja toiduohutuskriteeriumidele huvitab tarbijaid järjest enam põllumajanduse roll säästva arengu, kliimamuutuse, bioloogilise mitmekesisuse ning loomade heaolu ja kõrbestumise küsimustes. Välja arvatud hügieeni- ja ohutusnõuded, ei vasta imporditud toiduained aga alati tootmisstandarditele ega keskkonnakaitse või loomade heaoluga seotud standarditele. Lisagem siia veel asjaolu, et tarbijad ei näita elavat huvi mitte ainult toidu ohutuse, vaid ka selle päritolu ja tootmismeetodite kohta.
Euroopa Liidu kohus on tagada kõikide toiduainete vastavust tootmisstandarditele, eriti seoses hügieeni- ja ohutusnõuetega. Samuti on liidu ülesanne tagada Euroopa Liidu enda ja kolmandatest riikidest pärit toodete vaheline õiglane konkurents. Seepärast on parlament pakkunud korduvalt välja „kvalifitseeritud turulepääsu” kontseptsiooni (mis võimaldaks turulepääsu vaid toodetele, mis vastavad teatavatele täpsetele nõuetele). Nimetatud kontseptsioon võimaldaks hinnata ühenduse tollipoliitikas Euroopa toodete ja kolmandatest riikidest pärit toodete kvaliteeti, mõjutamata seejuures kohustusi, mis ühendus on omale võtnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste raames. Sellest kogutavad vahendid saaks kanda üle vastavate kolmandate riikide eelarvejaotistesse, mis on ette nähtud põllumajandusliku toidutööstuse toodete kvaliteedi parandamiseks. Seepärast kutsub parlament komisjoni üles viima läbi uuringut nimetatud meetmete mõju kohta ning tegema sellest lähtuvalt õigusakti ettepanekut.
Raportöör tervitab seepärast rohelise raamatu „Põllumajandustoodete kvaliteet: turustusstandardid, tootmisnõuded ja kvaliteedisüsteemid” vahendusel komisjoni algatatud arutelu. Ta toetab soovi edendada Euroopa põllumajandustoodete kvaliteeti viisil, mis ei too tootjate jaoks kaasa lisakulusid ega -vastutust. Euroopa Parlamendi põllumajanduskomisjonis toimunud arutelud ja raportööri korraldatud konverents piirkondade esindajate, põllumajandusliku toidutööstuse esindajate ning liikmesriikide ja ühenduse tasandi institutsioonide esindajatega on toonud kaasa mitmed meetmete ettepanekud Euroopa Liidu toidukvaliteedi poliitika parandamiseks. Raportöör soovib, et nimetatud meetmed oleksid lisatud ka õigusakti ettepanekutesse, mille komisjon selles valdkonnas rohelise raamatu põhjal algatatud laiaulatusliku avaliku arutelu tulemusel teeb.
Kõigepealt käsitles raportöör tootmisnõuete ja turustusstandarditega seotud probleeme. Paljude põllumajandustoodete ja teatavate lõppsaaduste puhul on Euroopa Liidu turustusstandardites antud toote määratlus, sätestatud miinimumkriteeriumid, määratud tootekategooriad ning kehtestatud märgistuskohustused tarbijate teavitamiseks. Nende eesmärk on aidata põllumajandustootjatel tuua turule kvaliteetseid tooteid, mis vastavad tarbijate ootustele ja lihtsustavad eri kvaliteeditasemega toodete hinnavõrdlust.
Raportöör soovib muuta Euroopa põhistandardisüsteemi lihtsamaks ja vähendada Euroopa Liidu põllumajandusettevõtjate suhtes kehtivaid ettekirjutusi. Raportöör pooldab lihtsustamist ja selliste eeskirjade kehtestamist, mis tagavad Euroopas piisava toiduohutuse taseme. Ka pakub raportöör välja vahendeid standardite väljatöötamise protsessi hõlbustamiseks – seda võib teha komisjonis läbiviidavate menetluste lühendamise, komisjoni sellealase vastutuse ülekandmise teel muudele organistele või ka muudest rahvusvahelistest standarditest eeskuju võtmise teel. Lihtsustamise juures tuleb võtta arvesse halduskoormust, mis rõhub avalik-õiguslikku sektorit ja muid osalisi. Muu hulgas võivad turustusstandardid muutuda turu- ja tehnoloogiavajaduste tõttu osaliselt aegunuks ning vajada kohandamist ning ajakohastamist.
Teiseks pooldab raportöör tooraine tootmise asukohale kohustuslikus korras viitamist kas märgistusena „toodetud Euroopa Liidus” või „toodetud väljaspool Euroopa Liitu”. Kaasatud komisjoni raportöör soovib laiendada süsteemi ka töödeldud toiduainetele, et võtta arvesse põhikoostisainete ja tooraine päritolu ning et oleks võimalik luua seos päritolukoha ja toote kõige hilisema töötlemise koha vahel. Euroopa tarbijad ei saa toiduahela kohta ammendavat teavet, eelkõige seoses toote ja tooraine päritoluga ning lõpptoote valmistamise kohaga. Just seepärast peab päritolu märkimise nõue käima käsikäes kodanike teavitamise kampaaniaga, mis viiakse ellu Euroopa Liidu toetusel.
Liit võiks märgistussüsteemi puhul võtta näiteks eeskuju Austraalia süsteemist: selles süsteemis tuuakse välja toote eri valmistusetapid näiteks kujul „toodetud […]”, juhul kui toit on valmistatud Austraaliast pärit või kohapeal valmistatud koostisosadest, või „valmistatud […]”, juhul kui toitu on Austraalias põhjalikult töödeldud, lisaks on veel olemas märgistus „valmistatud […] riigi kohalikest või imporditud koostisosadest”. Ka Euroopa Liidu muud olulised kaubanduspartnerid, nagu Ameerika Ühendriigid või Uus-Meremaa, kasutavad sarnaseid tootemärgistussüsteeme.
Kaasatud komisjoni raportöör on muu hulgas seisukohal, et toodete märgistamisel tuleks julgustada turustusnormide järgimist pigem vabatahtlikkuse alusel kui kohustuslikus korras ning et Euroopa Liidu omapoolne märgete määratlemine ei ole vajalik, kuna märked on juba kodifitseeritud liikmesriikide õigusaktides ning päritoluriigi põhimõtet võib järgida ka normide vastastikuse tunnustamise kaudu, ilma et see moonutaks ühisturgu. Raportöör on samuti seisukohal, et valdkonna tavapärase õigusloomemenetlusena tuleks julgustada kaasreguleerimismenetlust.
Tuletades meelde parlamendi varasemaid resolutsioone, soovib kaasatud komisjoni raportöör üksikasjaliku analüüsi teostamist Euroopa kvaliteettoodete märgistamisvõimaluste kohta, lähtudes olemasolevatest märgistest. Seepärast palub raportöör komisjonil teha uuringuid ja ettepanekuid Euroopa Liidu kvaliteedimärgise kasutamiseks lisaks olemasolevatele riiklikele ja piirkondlikele märgistele. Nimetatud märgis peaks põhimõtteliselt tagama kõikide turuosaliste võrdse kohtlemise kogu tootmis- ja turustusahela vältel, samuti keskkonnakaitse. Kaasatud komisjoni raportöör on seisukohal, et Euroopa kvaliteedimärgise võiks töötada välja riikide märgistuste eeskujul ja see võiks täiendada liikmesriikides juba kasutusel olevaid vahendeid, et vältida lahknevusi Euroopa ja riikide tasandil.
Mis puutub geograafiliste tähiste rahvusvahelisse kaitsesse, siis on raportöör seisukohal, et see peaks olema tagatud rahvusvaheliste kaubandusläbirääkimiste raames ning palub komisjonil lisada vastav punkt Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste päevakorda, et saavutada Euroopa Liidu geograafiliste tähiste tunnustamine kõikide rahvusvaheliste partnerite poolt.
Kaasatud komisjoni raportöör teeb ettepaneku ühenduse tehnilise toe tagamiseks kaitstud geograafilise tähise (KGT), kaitstud päritolunimetuse (KPN) ja garanteeritud traditsioonilise eritunnuse (GTE) mehhanismide elluviimiseks liikmesriikides ning nende nimetustega kaitstud toodete väärtustamiseks. Euroopa kvaliteedi sertifitseerimise süsteemid peaksid olema Euroopa tarbijaile palju tuttavamad. Selleks tuleb nimetatud mehhanismidega seotud teavitus- ja reklaamitööd teha nii siseturul kui ka kolmandates riikides intensiivsemalt, kasutades selleks Euroopa rahalist abi. Seepärast toetab raportöör algatust asutada Euroopa Liidu tootekvaliteedi amet, mis teeb tihedat koostööd Euroopa Toiduohutusametiga ning toiduainete kvaliteedi tagamise eest vastutavate komisjoni talitustega. Seoses mahepõllumajandusega tervitab raportöör traditsiooniliste ja ökoloogiliste toodete ametite, olgu avalik- või eraõiguslike, rajamist liikmesriikide tasandil.
Üldiselt on raportöör arvamusel, et edendada tuleb kvaliteedisüsteeme, mis on Euroopa tarbijatele liikmesriikide süsteemidest juba tuttavad ning et kõiki süsteeme ei tohiks ühtlustada või ühe süsteemi alla koondada. Selleks et ühenduse minimaalsed kvaliteedistandardid toimiksid, tuleb neid hinnata ja tunnustada liidu tasandil. Seepärast oleks tarvis rajada komisjonis talitus nimetatud süsteemide kasutamise sertifitseerimiseks ja lubamiseks ühenduse tasandil ning selleks, et tagada süsteemide ühtne ja tõhus järelevalve nii ühenduse kui liikmesriikide tasandil.
keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (*) (11.2.2009)
põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile
toiduainete kvaliteedi tagamise kohta − normide harmoneerimine või vastastikune tunnustamine
(2008/2220(INI))
Arvamuse koostaja (*): Magor Imre Csibi
(*) Menetlus kaasatud komisjoni osalusel – kodukorra artikkel 47
ETTEPANEKUD
Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:
1. rõhutab, et toidukvaliteedisüsteemid peaksid tarbijatele andma teavet ja tagama koostisainete kohaliku päritolu ja tootmistehnoloogia autentsuse; on seepärast seisukohal, et selliseid kavasid tuleb teostada ja rakendada tugevdatud kontrolli ja jälgimissüsteemidega;
2. on seisukohal, et toiduainete peamise koostisosa või peamiste koostisosade päritolukohaga märgistamine on soovitatav, kui peamine koostisosa ei pärine kaitstud geograafilise tähisega või kaitstud päritolunimetusega piirkonnast; on seisukohal, et peamise koostisosana tuleks tõlgendada toiduainest rohkem kui 50 % moodustavat koostisosa; lisaks rõhutab, et selliseid märgistamissüsteeme tuleks kasutada vabatahtlikkuse alusel;
3. nõuab edasist turustamisstandardite lihtsustamist kohaldatavate põhikriteeriumite selgitamise kaudu; eksitava kasutamise vältimiseks nõuab kindlaksmääratud mõistete, nt „vähese suhkrusisaldusega“, „madala süsivesikute sisaldusega”, „dieettoit“ ja „looduslik” kasutamist käsitlevate ELi suuniste välja töötamist;
4. rõhutab vajadust edendada mahetooteid ja -põllundust kui kõrgekvaliteedilise toidu allikaid ning keskkonna- ja loomade heaolu kaitse soodustajaid; nõuab sertifitseerimissüsteemi lihtsustamist, et arendada edasi mahepõllundusetoodete turgu, ja kohustusliku ELi logo viivituseta kasutuselevõtmist, mis tõstaks tarbijate teadlikkust ja mahepõllundustoodete äratundmist;
5. tunnistab, et tarbijatel on üha kasvavad nõudmised toidu ja toiduainete kvaliteedi suhtes, mitte ainult ohutuse, vaid ka eetiliste kaalutluste tõttu, nagu näiteks keskkonnasäästlikkus, loomade heaolu kaitse ja geneetiliselt muundatud organismide (GMO) tehnoloogia; kutsub komisjoni üles esitama kriteeriumeid kvaliteedialgatustele, nagu vabatahtlikud „GMO-vaba” märgistussüsteemid, mis tagavad tarbijatele selge valikuvõimaluse.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
10.2.2009 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
45 0 0 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Adamos Adamou, Georgs Andrejevs, Pilar Ayuso, Irena Belohorská, Maria Berger, Johannes Blokland, John Bowis, Martin Callanan, Magor Imre Csibi, Chris Davies, Avril Doyle, Mojca Drčar Murko, Anne Ferreira, Elisabetta Gardini, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Satu Hassi, Gyula Hegyi, Marie Anne Isler Béguin, Christa Klaß, Eija-Riitta Korhola, Holger Krahmer, Urszula Krupa, Peter Liese, Linda McAvan, Péter Olajos, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Dagmar Roth-Behrendt, Guido Sacconi, Amalia Sartori, Carl Schlyter, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, María Sornosa Martínez, Antonios Trakatellis, Thomas Ulmer, Åsa Westlund |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Iles Braghetto, Jutta Haug, Hartmut Nassauer, Andres Tarand |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Emanuel Jardim Fernandes |
|||||
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
17.2.2009 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
28 8 1 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Vincenzo Aita, Niels Busk, Luis Manuel Capoulas Santos, Giovanna Corda, Albert Deß, Constantin Dumitriu, Michl Ebner, Carmen Fraga Estévez, Lutz Goepel, Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf, Esther Herranz García, Lily Jacobs, Elisabeth Jeggle, Heinz Kindermann, Vincenzo Lavarra, Stéphane Le Foll, Véronique Mathieu, Mairead McGuinness, Rosa Miguélez Ramos, María Isabel Salinas García, Sebastiano Sanzarello, Agnes Schierhuber, Willem Schuth, Czesław Adam Siekierski, Alyn Smith, Donato Tommaso Veraldi |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Katerina Batzeli, Ilda Figueiredo, Béla Glattfelder, Wiesław Stefan Kuc, Astrid Lulling, Catherine Neris, Maria Petre, Markus Pieper, Struan Stevenson, Vladimír Železný |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Hélène Goudin, Ewa Tomaszewska, Peter Šťastný |
|||||