RAPORT Tegevuspõhise eelarvestamise ja tegevuspõhise juhtimise meetod kui haldusvahend eelarvevahendite eraldamiseks

25.2.2009 - (2008/2053(INI))

Eelarvekomisjon
Raportöör: Kyösti Virrankoski

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

tegevuspõhise eelarvestamise ja tegevuspõhise juhtimise meetodi kui haldusvahendi kohta eelarvevahendite eraldamiseks

(2008/2053(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A6‑0104/2009),

A. arvestades, et ELi institutsioonid kiitsid tegevuspõhise juhtimise (ABM), tegevuspõhise eelarvestamise (ABB) ning strateegilise planeerimise ja programmitöö (SPP) tsükli heaks haldusreformi käsitleva 2000. aasta valge raamatu (nn Kinnocki reformid) järgselt osana uuest kampaaniast, mille eesmärk on muuta komisjoni ja laiemalt ELi programmide haldamine rohkem tulemuslikkusele suunatuks;

B.  arvestades, et kõnealused mõisted võeti tegelikult kasutusele Prodi komisjoni tegevuse ajal ja need sisaldusid selle viieaastastes strateegilistes eesmärkides aastateks 2000–2005 , mis hõlmasid nii iga-aastast strateegilise planeerimise ja programmitöö tsüklit kui ka vastavat tegevuspõhise juhtimise ja tegevuspõhise eelarvestamise tsüklit vahendite osas;

C. arvestades, et selle kõige lõppeesmärk oli kahtlemata tagada, et maksumaksjatelt saadavaid piiratud ressursse kasutatakse võimalikult tõhusalt kokkulepitud poliitiliste prioriteetide saavutamiseks tänu poliitikavaldkondade ja vahendite eraldamise protsessi paremale seostamisele, mis tähendas seda, et ELi institutsioonid peaksid kehtestama korra selle saavutamiseks tõhusalt ja bürokraatiavabalt;

D. arvestades ühtlasi, et reformi eesmärk oli tõhusam haldus ja rakendamine, suurem tegutsemisvabadus ning isikliku aruandekohustuse ja vastutuse selgem määratlemine;

E.  arvestades, et eelarvepädev institutsioon pööras loomulikult suurimat tähelepanu nappide ressursside parimale kasutamisele ja arvab nüüd, et on tulnud aeg senist arengut hinnata ja anda uus stiimul täiendavateks parandusteks, et kindlustada ELi institutsioonid kõrget kvaliteeti tagavate tulemuslikkusele suunatud süsteemidega;

F.  arvestades, et juba on toimunud olulised positiivsed muutused üldises lähenemisviisis ja hoiakus nende küsimuste suhtes, kuid olemasolevate vahendite haldamisel on veel palju arenguruumi,

Üldseisukohad

1.  on seisukohal, et tegevuspõhise juhtimise ja tegevuspõhise eelarvestamise rakendamine on olnud edukas ja põhjustanud komisjonis olulise kultuurilise muutuse, aidates samas kaasa isikliku vastutuse ja aruandekohustuse selgitamisele ning teinud haldamise tõhusamaks, tulemustele suunatuks ja läbipaistvaks;

2   juhib tähelepanu endiselt reaalsele komisjoni bürokratiseerumise ohule kiiresti lisanduvate koormavate eeskirjade ja kohmakate menetluste tõttu; nõuab seetõttu menetluste ja halduse edasiarendamist komisjoni kõigil tasanditel;

3.  on seisukohal, et komisjoni viie aasta strateegilised eesmärgid, mis lõppkokkuvõttes moodustavad tema üldise programmitöö poliitilise aluse, ja nende iga-aastane ülevõtmine iga-aastasesse poliitilisse strateegiasse peaks olema palju paremini seostatud mitmeaastaste finantsraamistikega, et tõhustada nende ajastust ja vastuvõtmist ühe sidusa strateegiana koos vastavate vahenditega, ning arvab seetõttu, et mitmeaastane finantsraamistik ise peaks olema viie aasta pikkune;

4.  on arvamusel, et ELi programme jälgitakse praegu ulatuslikult kontrolli ja õiguslikkuse seisukohalt, aga kahjuks ei pöörata samavõrra tähelepanu kokkulepitud ajavahemikus saavutatud tegelikele tulemustele; on seisukohal, et saavutatud tulemustele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu komisjoni kogu aastase tegevuse hindamisel, sealhulgas eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse käigus;

Vastutus

5.  rõhutab, et tulemuste saavutamiseks ELi poliitikas ja eelarveassigneeringute parima tulemuslikkuse saavutamiseks on oluline vastutuse selge määratlemine ja jagamine; rõhutab, et poliitiline vastutus on komisjoni volinikel; rõhutab ühtlasi, et Euroopa Parlamendi ees on nad ka täielikult vastutavad usaldusväärse ja tõhusa juhtimise rakendamise eest oma vastavates valdkondades ja komisjonis tervikuna; rõhutab, et institutsioonidevahelised head suhted vastastikuse usalduse ja avatuse vaimus on edu saavutamiseks üliolulised;

6.  peab äärmiselt oluliseks, et rakendamise eest vastutajana on komisjonil piisavalt vahendeid ja tegutsemisruumi, kuid ta peaks esitama väga selged aruanded saavutatud eesmärkide ning eraldatud rahaliste vahendite ja inimressursside kasutamise kohta; peab eelarvepädeva institutsiooni seisukohalt vähem tähtsaks seda, kuidas need eesmärgid täpselt saavutati ning milline oli komisjoni sisemine töökorraldus; pooldab seetõttu selles osas suuremat vabadust; kutsub komisjoni üles analüüsima praegust tegevuspõhise eelarvestamise ning strateegilise planeerimise ja programmitöö tsüklit, et see oleks selles osas järjepidev, ning esitama kõik asjakohased muudatusettepanekud;

7.  on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama selged kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad poliitiliste ja haldusalaste eesmärkide täitmise mõõtmiseks ning tegema need ajalises plaanis võrreldavaks;

8.  tuletab meelde, et asjakohastes personalieeskirjade sätetes ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitlevas finantsmääruse põhimõttes määratletud teatav juhtimis- ja haldusalane vastutus on ka komisjoni peadirektoraatide peadirektoritel (volitatud eelarvevahendite käsutajatel) programmide ja poliitikate tõhusa, tulemusliku ja loomulikult ka õiguslikult nõuetekohase rakendamise osas;

9.  on seisukohal, et enamikus valdkondades võib küsimus selgest selge vastutusahelast, milles ei ole liiga palju tasemeid ja mis ei ole ka liiga bürokraatlik, siiski olla konkreetsetes küsimustes komisjoni omavastutuse puudumise põhjuseks ja parlament tahaks näha selles osas selgeid suuniseid, mis on seotud programmide ja eelarve täitmise ning tegevuspõhise juhtimise ja tegevuspõhise eelarvestamise mõjuga käesolevale küsimusele;

10. sellega seoses tervitab edasist tegevust konkreetsete osaliste vastutuse kindlaksmääramiseks ja organisatsioonisisese vastutustunde tugevdamiseks; arvab sellega seoses ühtlasi, et tegevuspõhise juhtimise ja tegevuspõhise eelarvestamise tõhus kasutamine ja integreerimine pigem „edu võtme“ kui halduskoormusena võib olla väga olulise tähtsusega; kutsub komisjoni üles seda protsessi jätkama ning esitama asjakohaseid ettepanekuid selle edendamiseks;

Tagaside

11. on seisukohal, et iga-aastastes tegevusaruannetes sisalduv tulemuste ja eraldatud vahendite kasutamise praktiline esitlemine ja kokkuvõte on endiselt maha jäänud, võrreldes ajaga, mis ettevalmistavates etappides kulutatakse eesmärkide ja taotletavate vahendite esitamisega seotud haldusülesannetele täitmisele, s.t iga-aastase poliitilise strateegia, iga-aastaste juhtimiskavade ja tegevusavalduste koostamisele; leiab sellega seoses, et edasine areng on vajalik, selleks et komisjoni ühised talitused võtaksid selle protsessi eest omavastutuse positiivses mõttes;

12. rõhutab Euroopa Parlamendi sisulist vajadust saada paremaid ja kasutajasõbralikke tulemusi kajastavaid aruandeid, et ta saaks täita oma eelarve-, õigusloome- ja auditeerimisalaseid ülesandeid; on seisukohal, et Euroopa Parlamendile ja nõukogule tuleks iga-aastase eelarvemenetluse käigus edastada asjakohase iga-aastase tegevusaruande ja selle koondaruande lühem versioon, mis sisaldab tulemusi ja kulusid;

13. peab tõsiseks puuduseks, et iga-aastane poliitiline strateegia ja esialgse eelarveprojekti koostamiseks kasutatav paralleelne eelarvealane teave on siiani sisaldanud uusi prioriteete ilma nn negatiivseid prioriteete määratlemata, ja selle tagajärjel prioriteete lisandub üha kogu tsükli vältel, ilma et tehtaks ühtegi poliitilist otsust küsimuste suhtes, mille mahtu on maksumaksjalt kogutavate ressursside piiratuse tõttu vaja vähendada, et teha ruumi kõige olulisematele prioriteetidele; rõhutab, et see on selgelt vastuolus reformi aluspõhimõtetega; tähendab murelikult, et mitmeaastasele finantsraamistikule seatud ranged piirangud jätavad väga vähe manööverdamisruumi;

14. võtab teadmiseks ettepanekud iga-aastaste juhtimiskavade ja koos esialgse eelarveprojektiga avaldatavate tegevusavalduste sidususe parandamiseks, et vähendada halduskoormust strateegilise planeerimise ja programmitöö protsessis, säilitades samas eesmärkide ja mõõdetavate „väljundite“ vahelise seose; arvab, et iga-aastast juhtimiskava tuleb reformida, ja palub komisjonil kiiresti tegutseda;

15. ei ole seetõttu ikka veel veendunud, et strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise protsessis võetakse piisavalt arvesse varasemaid kogemusi ja tulemusi ning seda, kuidas nende põhjal süsteemi järgnevatel aastatel arendada; märgib, et see seondub ka küsimusega, kuidas võetakse arvesse komisjoni teostatud arvukaid uuringuid ja hindamisi ning kuidas need mõjutavad – nagu nad õigustatult peaksid – vahendite eraldamist; teeb seetõttu ettepaneku nõuda hindamiseesmärkide seadmisel senisest selgemat seost programmide läbivaatamise ja eelarveprotsessiga; teeb ühtlasi ettepaneku lisada iga-aastasesse tegevusaruandesse saadud kogemusi kajastav peatükk;

16. on seisukohal, et strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise tsüklisse tuleks lisada ka vaadeldavas poliitikavaldkonnas tulemuste saavutamisega seotud riskide analüüs;

17. praktilise ettepanekuna ELi programmide tulemuslikkuse parandamiseks peab vajalikuks uue eelarve koostamisel paremini ära kasutada käimasolevaid haldus-ja eelarvetsükleid; tehnilises mõttes tähendab see seda, et praeguse (2010. aasta eelarve) menetluse käigus peavad iga-aastased tegevusaruanded ja nende 2008. aasta koondaruanne (milles näidatakse, kas eesmärgid täideti või mitte) olema õigeaegselt kättesaadavad ja neid tuleks ulatuslikumalt kasutada kõigi komisjoni poolt 2009. aasta jooksul tehtud ettepanekute raames; rõhutab, et varasemate prioriteetide ja eesmärkide saavutamisel peaksid olema „süstemaatilised tagajärjed“; kritiseerib asjaolu, et aastast aastasse pööratakse liialt vähe tähelepanu sellele, mida nende küsimuste osas on ära tehtud ja kuidas see peaks kajastuma järgmistel aastatel;

18. väljendab heameelt koos esialgse eelarveprojektiga ressursside taotlemise põhjendamiseks esitatavate tegevusavalduste mõningase paranemise üle; taunib siiski asjaolu, et teabe kvaliteet ei ole alati piisav näiteks assigneeringute suurendamise põhjendamiseks, ja kahetseb ka seda, et eelarvepädevad institutsioonid ei ole seni pidanud vajalikuks premeerida „heade tulemuste saavutajaid“ ja mitte suurendada või koguni vähendada assigneeringuid valdkondades, mille tulemused on ebapiisavad;

Komisjonisisesed küsimused

19. on seisukohal, et pikaajalisi eesmärke ja kavasid, nt mitmeaastast finantsraamistikku ja viie aasta strateegilisi eesmärke, samuti iga-aastast poliitilist strateegiat tuleb ka paremini põhjendada ja seostada konkreetsete peadirektoraatide ja talituste tööga, kuna see on oluline tegur, mille abil motiveerida töötajaid ja panna neid tundma end kogu organisatsiooni peamiste eesmärkide osana ja nende saavutamisele kaasa aitajana; seetõttu palub komisjonil seostada oma iga-aastastes juhtimiskavades ja iga-aastastes tegevusaruannetes sisalduvad positiivsed ja negatiivsed prioriteedid senisest selgemini komisjoni kui terviku mitmeaastaste ja strateegiliste eesmärkidega;

20. on ühtlasi seisukohal, et üldjoontes ei püüta kahjuks reaalselt hinnata nende strateegiliste eesmärkide osas saavutatut; usub, et näiteks strateegiliste eesmärkide saavutamise kohta võiks teha vahekokkuvõtte ja iga peadirektoraat võiks selles protsessis osaleda, tuues välja, milliseid meetmeid on võetud, milliseid vahendeid on kasutatud ja kuidas see on aidanud üldeesmärke täita; rõhutab, et selle eesmärgi praktikas saavutamiseks tuleks tulemuslikkuse mõõtmiseks kasutatavad eesmärgid ja näitajad selles strateegilises raamistikus võimalikult ulatuslikult määratleda;

21. rõhutab, et selline osalemine on lõppkokkuvõttes väga oluline ka ressursside vastutustundliku haldamise seisukohalt rakendustasanditel ja ühtlasi oluline tegur, et näiteks motiveerida üksusi otsima tõhusaid töömeetodeid ja leidma võimalusi kokkuhoiuks, tegema koostööd teiste osakondadega jne;

22. arvab, et tegevuspõhist eelarvestamist ja tegevuspõhist juhtimist tuleb arendada nii, et oleks võimalik parandada komisjoni vastutuse tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud ülesannete vahel jagunemise läbipaistvust ja selle selgitamist, ning eelkõige anda selgeid suuniseid haldustoe ja tegevuse kooskõlastamisega (sealhulgas tegevuspõhise eelarvestamise ja tegevuspõhise juhtimise tsükli enesega) tegelevate töötajate arvu ja kasutatavate vahendite suuruse ja sellega seonduvate kulude kohta, et seeläbi aidata leida õiget tasakaalu tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemisviisi vahel;

Kokkuvõtteks

23. palub komisjonil parandada ja muuta sujuvamaks strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise tsükli integreerimist ja täiustamist, et poliitika ja meetmete rakendamise tegelikke tulemusi oleks rahaliste ja inimressursside eraldamisel võimalik nõuetekohaselt arvesse võtta; rõhutab, et see peaks viima ka võimalike nn negatiivsete prioriteetide väljaselgitamiseni;

24. arvab, et tuleks pöörata enam tähelepanu iga-aastase poliitilise strateegia muutmisele tegevuseks, mille käigus võetakse süstemaatiliselt arvesse varasemate aastat tulemusi, mis aitab ka vähendada komisjoni halduskoormust;

25. rõhutab, et strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise seisukohalt oluliste dokumentide, näiteks komisjoni iga-aastaste tegevus- ja kokkuvõtlike aruannete sisu ja esitust tuleks samuti lihtsustada ja parandada, et need vastaksid paremini eelarvepädevate institutsioonide ja eelarve täitmisele heakskiitu andvate asutuste vajadustele;

26. rõhutab, et see ei tohiks suurendada haldusalast töökoormust; palub seetõttu komisjonil põhjalikult analüüsida strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise tsükli halduskulusid, et eelkõige kavandamist ja eelarvestamist puudutavate toimingute juures välja selgitada võimalusi haldustöö lihtsustamiseks ja hoolikalt kontrollida inimressursside eraldamise asjakohasust;

27. palub komisjonil oma järgmises sõeluuringu aruandes teavitada Euroopa Parlamenti selliste analüüside tulemustest, samuti enne 2010. aasta eelarve esimest lugemist teda teavitada käesolevas raportis esitatud nõudmiste osas võetud meetmetest ja edusammudest;

28. usub, et suuremat rõhku tuleks panna kvaliteedikriteeriumide kehtestamisele ja neid tuleks tulemuslikkust käsitleva teabe puhul järgida;

29. ühtlasi palub komisjonil hoida Euroopa Parlamenti kursis meetmetega, mida on võetud organisatsiooni tõhususe ja tulemuslikkuse hindamiseks ja parandamiseks, eelkõige haldustoe ja kooskõlastamise ülesannete komisjonisisesel jaotamisel tsentraliseeritud ja tegevustasandi vahel;

30. rõhutab, et iga-aastaste tegevusaruannete, iga-aastase poliitilise strateegia ja komisjoni esialgse eelarveprojekti vahel peaks olema senisest selgem seos ning programmitöö ja eelarvestamise kooskõlastamist tuleks edendada mitmeaastases perspektiivis, mitmeaastase finantsraamistiku, komisjoni strateegiakava ja iga-aastase poliitilise strateegia parema seostamise teel;

31. on seisukohal, et need parandused muudaksid tegevuspõhise eelarvestamise ja tegevuspõhise juhtimise tõhusaks vahendiks tulemuspõhise eelarve koostamisel ning komisjonisisese vastutustundlikkuse ja aruandekohustuse kultuuri tugevdamisel;

32. usub, et komisjoniga peetava dialoogi tugevdamiseks peaks Euroopa Parlament vaatama läbi selle, kuidas ta kasutab strateegilise planeerimise ja programmitöö ning tegevuspõhise juhtimise dokumentides sisalduvat tulemuslikkust kajastavat teavet;

o

o        o

33. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

SELETUSKIRI

”Ühiskonnal on õigus oma administratsiooni igalt ametiisikult aru pärida.”

Inimese ja Kodaniku Õiguste Deklaratsiooni (27.8.1789) artikkel 15.

ELi haldus- ja eelarvestamiskorra aluseks oli kaua aega väga tsentraliseeritud ja „sisendipõhine” lähenemisviis, mille puhul kellelgi ei olnud õiget selgust saadavate tulemuste ega nende saavutamiseks vajalikke ressursside osas.

Mingis poliitikavaldkonnas seatud eesmärkide täitmiseks vajalikud rahalised ja inimressursid olid hajutatud ELi eelarve erinevatesse osadesse. Nii näiteks olid tegevuskulud eelarve ühes osas ning kõik halduskulud, sealhulgas üld- ja personalikulud hoopis teises. Kui siis kodanikud või poliitikud tahtsid teada saada mingi konkreetse poliitikavaldkonna kogukulusid, oli see peaaegu võimatu ja nõudis spetsialistide abi.

Sama lugu oli küsimusega, kas kõnealuse tegevuspoliitika või meetmetega saavutati seatud eesmärgid või mitte. Liialdatud tähelepanu pöörati ja pööratakse veel praegugi sisenditele, mitte aga väljunditele.

Pärast 2000. aastal avaldatud, nn Kinnocki reformi käsitlevat valget raamatut juurutatud strateegilise planeerimise ja programmitöö (SPP), tegevuspõhise juhtimise ja tegevuspõhise eelarvestamise eesmärk oli püüda olukorda parandada seeläbi, et muudeti põhjalikult viisi, kuidas ELi institutsioonid määratlevad, tähtsuse järgi järjestavad ja hindavad erinevaid tegevuspoliitikaid (nende eesmärke) ning selgitavad täpselt välja vahendite vajaduse vastavate tegevus- ja halduskulude katmiseks. Eesmärgiks võetud muudatused/parandused võib lühidalt kokku võtta nii:

– prioriteetide ja soovitud mõju selgem määratlemine;

– otsustatud tegevuspoliitika prioriteetide parem ühitamine eelarveprotsessiga (prioriteetide ja vahendite jaotamise vastavusse viimine);

– parem teavitamine tulemustest;

– parem teavitamine tulemuste saavutamiseks kasutatud vahenditest;

– vastutuse ja aruandekohustuse selgem määratlemine;

– suurem tõhusus;

– menetluste lihtsustamine.

Praegu parlamendi üldkogule saadetud raportis püütakse anda ülevaade sellest protsessist tervikuna, mis hõlmab nii haldus- kui ka eelarvereformi küsimusi, mis peavad olema lahutamatult seotud, kui tõesti tahetakse saavutada edu selle tagamisel, et piiratud vahendeid kasutatakse demokraatlikult määratletud prioriteetide saavutamiseks tõhusalt ja läbipaistvalt.

Pole kahtlust, et tegevuspõhine eelarvestamine ja tegevuspõhine juhtimine on selle reformiprotsessi nurgakivid ning et nende abil püütakse jõuda süsteemini, mis annab rohkem tegevusvabadust vastutuse ja aruandekohustuse senisest selgema määratlemise raames.

Käesolev raport tugineb enamjaolt mitmetele Euroopa Parlamendi taotletud uuringutele. Neist tähtsaimad on:

– Uuring komisjoni haldusreformi kohta seoses tegevuspõhise eelarvestamise ja tegevuspõhise juhtimisega (17.1 2008 – Euroopa Parlament);

– Komisjonis tegevuspõhise juhtimise rakendamise hetkeseisu käsitlev uuring (28.4 2008 – komisjon);

– Ühenduse vastutus ja finantsmääruse osapoolte vastutus (11.7 2008 – Euroopa Parlament);

– Komisjoni reformimisele järgnev detsentraliseerimine: selle hindamine ja tajumine (25.72008 – Euroopa Parlament).

Kuna ELi iga-aastase planeerimis- ja eelarvestusprotsessi etappide täistsükkel on esmapilgul väga keeruline, soovib raportöör selle erinevaid järke illustreerida nii, et pilt oleks igaühele täiesti selge.

Resolutsioonis nõutakse komisjonilt tungivalt töö kiirendamist, et saada üle äärmiselt segavatest tõketest muudatuste teel, mis näivad igas suures organisatsioonis edasiminekut takistavat. Sellele vaatamata on raportöör veendunud, et kogu reformiprotsess ning eelkõige tegevuspõhine eelarvestamine ja tegevuspõhine juhtimine on juba andnud ning annab jätkuvalt väga positiivse panuse organisatsioonikultuuri muutmiseks, mis on nii vajalik selleks, et viimaks keskenduda tegevuspoliitikate tegelikele tulemustele, sellele, mis on lõppkokkuvõttes inimestele tähtis.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	24.2.2009
Lõpphääletuse tulemused	+: –: 0:	38
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Laima Liucija Andrikienė, Richard James Ashworth, Glenn Bedingfield, Reimer Böge, Costas Botopoulos, Daniel Dăianu, Vasilica Viorica Dăncilă, Valdis Dombrovskis, Szabolcs Fazakas, Vicente Miguel Garcés Ramón, Salvador Garriga Polledo, Catherine Guy-Quint, Jutta Haug, Anne E. Jensen, Wiesław Stefan Kuc, Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk, Janusz Lewandowski, Vladimír Maňka, Mario Mauro, Alexandru Nazare, Gérard Onesta, Esko Seppänen, Nina Škottová, Theodor Dumitru Stolojan, László Surján, Kyösti Virrankoski, Ralf Walter
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Juan Fraile Cantón, Vytautas Landsbergis, Manolis Mavrommatis, Juan Andrés Naranjo Escobar, Paul Rübig, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Margarita Starkevičiūtė, Peter Šťastný, Janusz Wojciechowski, Zbigniew Zaleski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)