Menetlus : 2008/0142(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0233/2009

Esitatud tekstid :

A6-0233/2009

Arutelud :

PV 23/04/2009 - 3
CRE 23/04/2009 - 3

Hääletused :

PV 23/04/2009 - 8.12
CRE 23/04/2009 - 8.12
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0286

RAPORT     ***I
PDF 766kWORD 1945k
3.4.2009
PE 415.355v02-00 A6-0233/2009

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon

Raportöör: John Bowis

Arvamuse koostajad (*):

Iles Braghetto, tööhõive- ja sotsiaalkomisjon

Bernadette Vergnaud, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon

(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT
 SELETUSKIRI
 ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS ÕIGUSLIKU ALUSE KOHTA
  tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (*)
  siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonI ARVAMUS (*)
  majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS
  tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonI ARVAMUS
  õiguskomisjonI ARVAMUS
  naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ARVAMUS
 MENETLUS

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0414);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6‑0257/2008);

–   võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 51 ja 35;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, õiguskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6‑0233/2009),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Muudatusettepanek  1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2) Kuna tingimused asutamislepingu artikli 95 kasutamiseks õigusliku alusena on täidetud, toetub ühenduse seadusandja sellele õiguslikule alusele ka siis, kui rahvatervise kaitse on tehtavate valikute puhul otsustav tegur; siinkohal nõutakse asutamislepingu artikli 95 lõikes 3 sõnaselgelt, et ühtlustamise saavutamisel tuleb tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, võttes arvesse eelkõige kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

(2) Kuna tingimused asutamislepingu artikli 95 kasutamiseks õigusliku alusena on täidetud, toetub ühenduse seadusandja sellele õiguslikule alusele ka siis, kui rahvatervise kaitse on tehtavate valikute puhul otsustav tegur; siinkohal nõutakse asutamislepingu artikli 95 lõikes 3 sõnaselgelt, et aluseks tuleb võtta inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, võttes arvesse eelkõige kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

Selgitus

Käesoleva direktiivi eesmärk on selgitada patsientide õigusi ja mitte ühtlustada tervishoiuteenuste korraldamist. Viimane kuulub eranditult liikmesriikide pädevusse.

Muudatusettepanek  2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2 a. Euroopa Parlament võttis 9. juunil 2005. aastal 554 poolt- ja 12 vastuhäälega vastu resolutsiooni patsientide liikuvuse ja Euroopa Liidus toimuvate tervishoiualaste arengute kohta1, milles parlament nõudis õiguskindlust ning selgust patsientide, tervishoiutöötajate ja liikmesriikide õiguste ja neid puudutavate menetluste osas.

 

1 ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 543.

Muudatusettepanek  3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4) Ühenduse tervishoiusüsteemid on Euroopa kõrgetasemelise sotsiaalse kaitse keskne osa ning nad aitavad kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele, sotsiaalsele õiglusele ja säästvale arengule. Nad moodustavad samuti osa üldhuviteenuste laiemast raamistikust.

(4) Ühenduse tervishoiusüsteemid on Euroopa kõrgetasemelise sotsiaalse kaitse keskne osa ning nad aitavad kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele, sotsiaalsele õiglusele ja säästvale arengule.

Muudatusettepanek  4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(5 a) Käesolevas direktiivis austatakse ja ei piirata iga liikmesriigi õigust otsustada, mis liiki arstiabi ta peab asjakohaseks. Ühtki käesoleva direktiivi sätet ei tohiks tõlgendada nii, et see kahjustab liikmesriikide põhimõttelisi eetilisi valikuid.

Selgitus

Concerns have been raised that ethically controversial medical "services" like euthanasia, DNA-testing or IVF maybe have to be financed by the Member States even if the relevant service is not allowed, or at least not financed, in the relevant Member States. For services which are clearly illegal, like euthanasia, there should be no doubt, but it may be helpful to clarify this point. In other areas, like DNA-testing, the situation is more complicated because it is not banned in any Member State but the conditions are quite different, for example obligation to do counseling before testing is necessary in one Member State and not in the other.

Muudatusettepanek  5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6) Euroopa Kohus on juba käsitlenud mõningaid piiriüleste tervishoiuteenustega seotud küsimusi, eriti muus liikmesriigis kui ravi saaja elukohaliikmesriik osutatud tervishoiuteenuste hüvitamist. Kuna tervishoiuteenused arvati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) kohaldamisalast välja, on oluline käsitleda kõnealuseid küsimusi konkreetses ühenduse õigusaktis, et saavutada Euroopa Kohtu konkreetsete kohtuasjade põhjal välja töötatud põhimõtete üldisem ja tõhusam kohaldamine.

(6) Euroopa Kohus on juba käsitlenud mõningaid piiriüleste tervishoiuteenustega seotud küsimusi, eriti muus liikmesriigis kui ravi saaja elukohaliikmesriik osutatud tervishoiuteenuste hüvitamist. On oluline käsitleda kõnealuseid küsimusi konkreetses ühenduse õigusaktis, et saavutada Euroopa Kohtu konkreetsete kohtuasjade põhjal välja töötatud põhimõtete üldisem ja tõhusam kohaldamine.

Muudatusettepanek  6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses ning tagada patsientide liikuvus ja tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses seoses patsientide liikuvuse ja tervisekaitse kõrge tasemega, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

Selgitus

Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksnes patsientide liikuvuse, mitte teenuseosutajate vaba liikumise suhtes.

Muudatusettepanek  7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9) Käesolevat direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kohaldatakse kõigi tervishoiuteenuste suhtes. Euroopa Kohtu kinnituse kohaselt ei arvata tervishoiuteenuseid ei nende erilise olemuse ega nende korraldamise või rahastamise viisi tõttu, liikumisvabaduse põhimõtte kohaldamisalast välja. Pikaajalise hoolduse puhul ei kohaldata direktiivi nende perede või üksikisikute abistamise ja toetuse suhtes, kes vajavad pikema aja jooksul eriabi. Direktiivi ei kohaldata näiteks elukoha või kodu suhtes või eakatele või lastele antava abi suhtes, mida osutavad sotsiaaltöötajad, vabatahtlikud hooldajad või muud spetsialistid kui tervishoiutöötajad.

(9) Käesolevat direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kohaldatakse kõigi tervishoiuteenuste suhtes. Euroopa Kohtu kinnituse kohaselt ei arvata tervishoiuteenuseid ei nende erilise olemuse ega nende korraldamise või rahastamise viisi tõttu liikumisvabaduse põhimõtte kohaldamisalast välja. Pikaajalise hoolduse puhul ei kohaldata direktiivi nende perede või üksikisikute abistamise ja toetuse suhtes, kes vajavad pikema aja jooksul erihooldust, -toetust või -abi, tingimusel et tegemist on sihipäraselt mitterahaliste hüvitistega või abiga, mida osutatakse solidaarsusel põhineva ühenduse kaudu. Need on eelkõige sellised pikaajalise hoolduse teenused, mida peetakse vajalikuks selleks, et võimaldada hooldust vajavatel inimestel elada võimalikult mitmekülgset ja iseseisvat elu. Direktiivi ei kohaldata näiteks elukoha või kodu suhtes või eakatele või lastele antava abi suhtes, mida osutavad sotsiaaltöötajad, vabatahtlikud hooldajad või muud spetsialistid kui tervishoiutöötajad.

Selgitus

Muudatuse eesmärk on selgitada, et direktiivi reguleerimisalast jäetakse välja teenused sotsiaalabi ja sotsiaalhoolekande, tööellu taasintegreerimise eesmärgil toimuva taastusravi ja pikaajalise hoolduse valdkonnas.

Muudatusettepanek  8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(9 a) Käesolevat direktiivi ei kohaldata elundisiirdamiste suhtes. Nimetatud valdkonna eripära tõttu reguleeritakse seda eraldi direktiiviga.

Muudatusettepanek  9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10) Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „piiriülene tervishoid” järgmisi tervishoiuteenuste osutamise viise:

(10) Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „piiriülene tervishoid“ tervishoiuteenuste kasutamist selles liikmesriigis, kus patsient ei ole kindlustatud. Seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

– tervishoiuteenuste kasutamine välismaal (st patsient, kes läheb ravi saamiseks teise liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja juurde); seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

 

– tervishoiuteenuste piiriülene osutamine (st teenuse osutamine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile); näiteks telemeditsiini teenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine, laboriteenused;

 

– tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis);

 

– isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine).

 

Muudatusettepanek  10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11) Nagu liikmesriigid on tunnustanud nõukogu järeldustes ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, on tervishoiusüsteemides ühenduse kõikides osades rida sarnaseid tööpõhimõtteid. Need tööpõhimõtted sisaldavad kvaliteetset ja ohutut arstiabi, mis põhineb tõendusmaterjalil ja eetikal, patsiendi kaasamisel, hüvitisel, põhiõigusel eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ning konfidentsiaalsusel. Patsiendid, tervishoiutöötajad ja tervishoiusüsteemide eest vastutavad ametiasutused peavad saama olla kindlad, et nendest ühistest põhimõtetest kinni peetakse ning et nende rakendamiseks ettenähtud struktuurid on olemas kogu ühenduses. Seetõttu on asjakohane nõuda, et kõnealuste tööpõhimõtete järgimise tagavad selle liikmesriigi ametiasutused, kelle territooriumil tervishoiuteenust osutatakse. Seda on vaja, et tagada patsientide usaldus piiriüleste tervishoiuteenuste suhtes, mis on vajalik nii patsientide liikuvuse ja siseturul tervishoiuteenuste osutamise vaba liikumise kui ka tervisekaitse kõrge taseme saavutamiseks.

(11) Nagu liikmesriigid on tunnustanud nõukogu järeldustes ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, on tervishoiusüsteemides ühenduse kõikides osades rida sarnaseid tööpõhimõtteid. Need tööpõhimõtted sisaldavad kvaliteetset ja ohutut arstiabi, mis põhineb tõendusmaterjalil ja eetikal, patsiendi kaasamisel, hüvitisel, põhiõigusel eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ning konfidentsiaalsusel. Patsiendid, tervishoiutöötajad ja tervishoiusüsteemide eest vastutavad ametiasutused peavad saama olla kindlad, et nendest ühistest põhimõtetest kinni peetakse ning et nende rakendamiseks ettenähtud struktuurid on olemas kogu ühenduses. Seetõttu on asjakohane nõuda, et kõnealuste tööpõhimõtete järgimise tagavad selle liikmesriigi ametiasutused, kelle territooriumil tervishoiuteenust osutatakse. Seda on vaja, et tagada patsientide usaldus piiriüleste tervishoiuteenuste suhtes, mis on vajalik nii patsientide liikuvuse kui ka tervisekaitse kõrge taseme saavutamiseks. Neid ühiseid väärtusi silmas pidades on liikmesriikidel siiski lubatud langetada eetilistel kaalutlustel erisuguseid otsuseid teatavate raviteenuste kättesaadavuse ja konkreetsete juurdepääsutingimuste osas. Käesolev direktiiv ei piira eetilist mitmekülgsust.

Muudatusettepanek  11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 12

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12) Võttes arvesse, et on võimatu ette teada, kas asjaomane tervishoiuteenuse osutaja osutab tervishoiuteenust teisest liikmesriigist või oma liikmesriigist pärit patsiendile, on vaja, et tervishoiuteenust osutataks vastavalt ühistele põhimõtetele ning et selgete kvaliteedi- ja ohutusnõuete kohaselt osutatavate tervishoiuteenuste tagamise nõudeid kohaldataks kõigi tervishoiuteenuste suhtes, et tagada piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise ja saamise vabadus, mis on käesoleva direktiivi eesmärk. Liikmesriikide ametiasutused peavad pidama kinni ühistest domineerivatest väärtustest, milleks on universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus, mida on tunnustanud juba ühenduse institutsioonid ja kõik liikmesriigid kui Euroopa tervishoiusüsteemidele ühiseid väärtusi. Liikmesriigid peavad samuti tagama, et nendest väärtustest peetaks kinni ka teiste liikmesriikide patsientide ja kodanike puhul ning et kõiki patsiente koheldaks võrdselt vastavalt nende ravivajadusele, mitte liikmesriigile, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga nad liitunud on. Sealjuures peavad liikmesriigid kinni pidama siseturu piires liikumisvabaduse põhimõttest, diskrimineerimiskeelust, sealhulgas kodakondsuse alusel (või juriidiliste isikute puhul liikmesriigi alusel, kus nad on asutatud), ning vaba liikumise piirangute vajadusest ja proportsionaalsusest. Käesolevas direktiivis ei nõuta siiski, et tervishoiuteenuste osutajad võtaksid teiste liikmesriikide patsiente plaanilisse ravisse või võtaksid neid ravile eelisjärjekorras, mis seaks teised sarnaste ravivajadustega patsiendid halvemusse, näiteks ravijärjekorra pikenemise tõttu.

(12) Võttes arvesse, et on võimatu ette teada, kas asjaomane tervishoiuteenuse osutaja osutab tervishoiuteenust teisest liikmesriigist või oma liikmesriigist pärit patsiendile, on vaja, et tervishoiuteenust osutataks vastavalt ühistele põhimõtetele ning et selgete kvaliteedi- ja ohutusnõuete kohaselt osutatavate tervishoiuteenuste tagamise nõudeid kohaldataks kõigi tervishoiuteenuste suhtes, et tagada piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise ja saamise vabadus, mis on käesoleva direktiivi eesmärk. Liikmesriikide ametiasutused peavad pidama kinni ühistest domineerivatest väärtustest, milleks on universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus, mida on tunnustanud juba ühenduse institutsioonid ja kõik liikmesriigid kui Euroopa tervishoiusüsteemidele ühiseid väärtusi. Liikmesriigid peavad samuti tagama, et nendest väärtustest peetaks kinni ka teiste liikmesriikide patsientide ja kodanike puhul ning et kõiki patsiente koheldaks võrdselt vastavalt nende ravivajadusele, mitte liikmesriigile, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga nad liitunud on. Sealjuures peavad liikmesriigid kinni pidama siseturu piires isikute liikumisvabaduse põhimõttest, diskrimineerimiskeelust, sealhulgas kodakondsuse alusel, ning vaba liikumise piirangute vajadusest ja proportsionaalsusest. Käesolevas direktiivis ei nõuta siiski, et tervishoiuteenuste osutajad võtaksid teiste liikmesriikide patsiente plaanilisse ravisse või võtaksid neid ravile eelisjärjekorras, mis seaks teised sarnaste ravivajadustega patsiendid halvemusse, näiteks ravijärjekorra pikenemise tõttu.

Muudatusettepanek  12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(13 a) Liikmesriigid peaksid tagama, et käesoleva direktiivi kohaldamisel ei innustata patsiente vastu nende tahtmist arstiabi saama väljaspool kindlustajariigi territooriumit.

Muudatusettepanek  13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(13 b) Tähtis on ka võtta meetmeid, et tagada naiste võrdne juurdepääs riiklikele tervishoiusüsteemidele ja spetsiifilistele teenustele, eelkõige günekoloogilisele ja sünnitusabile ning reproduktiivtervishoiu teenustele.

Muudatusettepanek  14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 14 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(14 a) Jätkuvalt tuleks teha süstemaatilisi pingutusi selle nimel, et tagada kvaliteedi- ja ohutusnõuete täiustamine vastavalt nõukogu 1.–2. juuni 2006. aasta järeldustele ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, pidades silmas rahvusvahelise meditsiiniteaduse edusamme, üldiselt tunnustatud häid tavasid ja uusi meditsiinitehnoloogiaid;

Selgitus

Euroopa Liidu tervishoiusüsteemid peaksid juhinduma Euroopa Ülemkogu määratletud ühistest väärtustest ja põhimõtetest ning järgima meditsiini, tehnoloogia ja tavade edasiarengut.

Muudatusettepanek  15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15) Uuringud näitavad, et tervishoiuteenused tekitavad kahju ligikaudu 10 % juhtumitest. Seega on selgete ühiste kohustuste tagamine tervishoiuteenustest tingitud kahjule reageerimiseks oluline, et vältida selliste mehhanismide suhtes usalduse puudumist, mis takistab piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamist. Kahjude korvamine ja hüvitiste maksmine ravi osutava riigi süsteemide kaudu ei tohi piirata liikmesriikide võimalust laiendada oma kodumaiste süsteemide kohaldusala oma riigi patsientidele, kes otsivad tervishoiuteenuseid välismaalt, kui see on patsiendi jaoks sobivam, eriti nende patsientide puhul, kelle jaoks on teise liikmesriigi tervishoiuteenuse kasutamine vajalik.

(15) Uuringud näitavad, et tervishoiuteenused tekitavad kahju ligikaudu 10 % juhtumitest. Seega on oluline tagada, et ravi osutavatel liikmesriikidel on kasutusel süsteemid (kaasa arvatud järelravi osutamine) tervishoiuteenustest tingitud liikmesriigi määratluse kohasele väidetavale kahjule reageerimiseks, et vältida selliste mehhanismide suhtes usalduse puudumist, mis takistab piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamist. Kahjude korvamine ja hüvitiste maksmine ravi osutava riigi süsteemide kaudu ei tohi piirata liikmesriikide võimalust laiendada oma kodumaiste süsteemide kohaldusala oma riigi patsientidele, kes otsivad tervishoiuteenuseid välismaalt, kui see on patsiendi jaoks sobivam, eriti nende patsientide puhul, kelle jaoks on teise liikmesriigi tervishoiuteenuse kasutamine vajalik.

Muudatusettepanek  16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 17

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17) Õigus isikuandmete kaitsele on põhiõigus, mida tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 8. Piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise järjepidevuse tagamine sõltub patsiendi tervislikku seisundit käsitlevate isikuandmete edastamisest. Need isikuandmed peaksid liikuma vabalt ühest liikmesriigist teise, kuid samal ajal peaksid kaitstud olema üksikisikute põhiõigused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta sätestatakse üksikisikute juurdepääsu õigus nende tervist käsitlevatele isikuandmetele, näiteks patsiendi tervisekaardile, mis sisaldab selliseid andmeid, nagu diagnoos, uuringutulemused, raviarstide hinnanguid, osutatud ravi või sekkumine. Kõnealuseid sätteid kohaldatakse ka käesoleva direktiiviga hõlmatud piiriüleste tervishoiuteenuste kontekstis.

(17) Õigus isikuandmete kaitsele on põhiõigus, mida tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 8. Piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise järjepidevuse tagamine sõltub patsiendi tervislikku seisundit käsitlevate isikuandmete edastamisest. Need isikuandmed peaksid liikuma vabalt ühest liikmesriigist teise, kuid samal ajal peaksid kaitstud olema üksikisikute põhiõigused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta sätestatakse üksikisikute juurdepääsu õigus nende tervist käsitlevatele isikuandmetele, näiteks patsiendi tervisekaardile, mis sisaldab selliseid andmeid, nagu diagnoos, uuringutulemused, raviarstide hinnanguid, osutatud ravi või sekkumine. Kõnealuseid sätteid kohaldatakse ka käesoleva direktiiviga hõlmatud piiriüleste tervishoiuteenuste kontekstis. Patsiendil peab olema igal ajal võimalik tühistada andmete ringlusse lubamine ning saada andmete kustutamise järel vastavasisuline kinnitus.

Muudatusettepanek  17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18) Kindlustatud isikute õigust saada hüvitist teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenustega seotud kulude eest riikliku sotsiaalkindlustusskeemi kaudu on Euroopa Kohus tunnustanud mitmes kohtuotsuses. Euroopa Kohus on sedastanud, et asutamislepingu sätted teenuste osutamise vabaduse kohta hõlmavad tervishoiuteenuse saajate, sealhulgas arstiabi vajavate inimeste vabadust minna teenuse saamiseks teise liikmesriiki. Sama kehtib tervishoiuteenuste saajate kohta, kes püüavad saada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid teiste vahendite kaudu, nagu e-tervishoiu teenused. Kuigi ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust korraldada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme, peavad liikmesriigid selle pädevuse kasutamisel siiski järgima ühenduse õigust, eelkõige teenuste osutamise vabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid. Need sätted keelavad liikmesriikidel kehtestada või säilitada õigustamatuid piiranguid selle vabaduse kasutamisele tervishoiusektoris.

(18) Kindlustatud isikute õigust saada hüvitist teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenustega seotud kulude eest riikliku sotsiaalkindlustusskeemi kaudu on Euroopa Kohus tunnustanud mitmes kohtuotsuses. Euroopa Kohus on sedastanud, et asutamislepingu sätted hõlmavad tervishoiuteenuse saajate, sealhulgas arstiabi vajavate inimeste vabadust minna teenuse saamiseks teise liikmesriiki. Ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust korraldada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme.

Muudatusettepanek  18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 21

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(21) On asjakohane nõuda, et samuti need patsiendid, kes lähevad tervishoiuteenuse saamiseks teise liikmesriiki muudel kui määrusega (EÜ) nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raames nimetatud tingimustel, peaksid saama kasutada teenuste vaba liikumise põhimõtteid kooskõlas EÜ asutamislepingu ning käesoleva direktiivi sätetega. Patsientidele tuleks tagada kõnealuste tervishoiuteenustega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui see on patsiendi jaoks soodsam. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

(21) Patsientidele tuleks tagada teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste-ga ja müüdud toodetega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasugust või sama tulemuslikku ravi oleks osutatud või ostetud nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui see on patsiendi jaoks soodsam. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

Selgitus

Osa muudatusettepanekust lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal.

Muudatusettepanek  19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 24

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse arvelt ning seega tuleks hüvitada üksnes saadud tervishoiuteenuse tegelikud kulud.

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse või ostetud toodete arvelt. Seega tuleks hüvitada üksnes tegelikud kulud. Liikmesriigid võivad otsustada katta muid seonduvaid kulusid, näiteks teraapiakulu, kui üldmaksumus ei ületa kindlustajariigis tasutavat summat.

Selgitus

Osa muudatusettepanekust lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal. Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 25

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamisele, kui kõnealune ravi ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendamast oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavatele tervishoiuteenustele vastavalt oma õigusnormidele.

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi või ostetud toodete kulude hüvitamisele, kui kõnealune ravi või tooted ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendamast oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavatele tervishoiuteenustele ja ostetud toodetele vastavalt oma õigusnormidele. Käesolevas direktiivis tunnistatakse asjaolu, et õigust ravile ei määra liikmesriigid alati kindlaks riiklikul tasandil ning et liikmesriigid võivad korraldada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme nii, et õigus ravile määratakse kindlaks piirkondlikul või kohalikul tasandil.

Selgitus

Osa muudatusettepanekust lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal. Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 25 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(25 a) Kui teatava haiguse või vigastuse raviks on mitu meetodit, peaks patsiendil olema õigus saada hüvitist kõigi ravimeetodite eest, mida on rahvusvahelises arstiteaduses piisavalt järele proovitud ja katsetatud, isegi kui need ei ole patsiendi kindlustajariigis kättesaadavad.

Muudatusettepanek  22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 27

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit, mille turustamine on lubatud liikmesriigis, kus tervishoiuteenust osutati, isegi kui kõnealuse ravimi turustamine ei ole lubatud patsiendi kindlustajariigis, kuna see on teises liikmesriigis tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit või meditsiiniseadet, mille turustamine on lubatud ravi osutavas liikmesriigis, isegi kui kõnealuse ravimi või meditsiiniseadme turustamine ei ole lubatud patsiendi kindlustajariigis, kuna see on patsiendi jaoks teises liikmesriigis selle konkreetse tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

Selgitus

Lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal. Õiguskindluse tagamiseks ja tegelike tagajärgede pärast seoses ravimitega varustamisega ei tohiks käesolev direktiiv eirata direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 6 sätestatud põhimõttest, et turustada võib üksnes asjaomases liikmesriigis müügiloa saanud ravimeid.

Muudatusettepanek  23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 30

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(30) Puudub määratlus selle kohta, mida peetakse haiglaraviks ühenduse erinevates tervishoiusüsteemides, ning erinevad tõlgendused võivad seega takistada patsientide tervishoiuteenuste saamise vabadust. Kõnealuse takistuse ületamiseks on vaja koostada ühenduse haiglaravi määratlus. Haiglaravi tähendab üldiselt ravi, mille puhul on vajalik patsiendi ööbimine haiglas. Siiski võib osutuda asjakohaseks määratleda haiglaravina ka teatavat muud ravi, kui see nõuab spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist (nt diagnoosimiseks vajalikud kõrgtehnoloogilised skännerid) või hõlmab raviviise, mis kujutavad endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks (nt ohtlike nakkushaiguste ravi). Niisuguste raviviiside korrapäraselt ajakohastatava nimekirja koostab komisjon komiteemenetluse kaudu.

(30) Puudub määratlus selle kohta, mida peetakse haiglaraviks ühenduse erinevates tervishoiusüsteemides, ning erinevad tõlgendused võivad seega takistada patsientide tervishoiuteenuste saamise vabadust. Kõnealuse takistuse ületamiseks on vaja koostada ühenduse haiglaravi määratlus. Haiglaravi tähendab üldiselt ravi, mille puhul on vajalik patsiendi ööbimine haiglas. Siiski võib osutuda asjakohaseks määratleda haiglaravina ka teatavat muud ravi, kui see nõuab spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist (nt diagnoosimiseks vajalikud kõrgtehnoloogilised skännerid) või hõlmab raviviise, mis kujutavad endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks (nt ohtlike nakkushaiguste ravi).

Selgitus

Liikmesriikidevahelised erinevused õiguste ja kliiniliste tavade osas tähendavad, et tegelikult tekitaks ühtne ELi nimekiri raviteenustest, mille puhul võib olla nõutav eelluba, patsientides ainult segadust.

Muudatusettepanek  24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 32

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(32) Igal juhul, kui liikmesriik on otsustanud kooskõlas käesoleva direktiiviga luua eellubade süsteemi teistes liikmesriikides osutatud haigla- või eriravi kulude katmiseks, peaks ka teises liikmesriigis osutatud kõnealuse raviga seotud kulud hüvitama kindlustajariik sellises ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Siiski, kui määruse () nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt kõnealusele määrusele. See kehtib eelkõige olukordades, kus luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9. See on kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, mis täpsustas, et patsiendid, kellele loa andmisest keelduti, mis hiljem põhjendamatuks osutus, on õigus saada teises liikmesriigis osutatud ravi kulude eest hüvitust täies ulatuses vastavalt ravi osutanud liikmesriigi õigusnormidele.

(32) Igal juhul, kui liikmesriik on otsustanud kooskõlas käesoleva direktiiviga luua eellubade süsteemi teistes liikmesriikides osutatud haigla- või eriravi kulude katmiseks, peaks ka teises liikmesriigis osutatud kõnealuse raviga seotud kulud hüvitama kindlustajariik sellises ulatuses, nagu seda oleks tehtud sama või patsiendile sama tulemusliku ravi puhul kindlustajariigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Siiski, kui määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt kõnealusele määrusele. See kehtib eelkõige olukordades, kus luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9. See on kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, mis täpsustas, et patsiendid, kellele loa andmisest keelduti, mis hiljem põhjendamatuks osutus, on õigus saada teises liikmesriigis osutatud ravi kulude eest hüvitust täies ulatuses vastavalt ravi osutanud liikmesriigi õigusnormidele.

Selgitus

Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses ei ole viidet „samalaadsele tervishoiuteenusele”. Õiguskindluse ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjadele vastavuse huvides tuleks mõiste „või samalaadseid” asendada sõnadega „või patsiendile sama tulemusliku”. See vastab määruse 1408/71 artiklis 22 (määruse 883/2004 uues artiklis 20) nimetatud „ravi” mõiste tõlgendusele Euroopa Kohtu poolt (vt näit C-372/04, Watts, p 61).

Muudatusettepanek  25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 32 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(32 a) Eelloa andmisest on võimalik keelduda vaid õiglast ja läbipaistvat menetlust kasutades. Liikmesriikide poolt eelloa taotlemiseks kehtestatud eeskirjad ning võimalikud keeldumispõhjused peavad olema patsiendile eelnevalt edastatud. Keeldumisi peaks olema minimaalselt vajalikul määral ja need peaksid vastama eellubade süsteemi kehtestamise aluseks olevatele eesmärkidele.

Muudatusettepanek  26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 33

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(33) Piiriüleste tervishoiuteenuste osutamist käsitlevad liikmesriikide kehtestatud menetlused annavad patsientidele objektiivsuse, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse tagatised, et riigiasutuste otsused tehakse õigeaegselt ja nõuetekohase hoolsusega, võttes arvesse nii kõnealuseid üldpõhimõtteid kui ka iga juhtumit eraldi. Seda kohaldatakse ka teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenustega seotud kulude hüvitamise suhtes pärast patsiendi tagasipöördumist. Tavaliselt peaksid patsiendid saama piiriüleseid tervishoiuteenuseid käsitleva otsuse viieteistkümne kalendripäeva jooksul. Kõnealune tähtaeg peaks olema siiski lühem, kui seda põhjendab asjaomase ravi kiireloomulisus. Ühelgi juhul ei tohiks kõnealused üldised eeskirjad mõjutada tunnustamise menetlusi ja teenuste osutamise eeskirju, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta.

(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)

Selgitus

(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)

Muudatusettepanek  27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 34

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(34) Asjakohane teave kõigi piiriüleste tervishoiuteenuste peamiste aspektide kohta on vajalik, et võimaldada patsientidel kasutada ka tegelikult oma õigusi piiriülestele tervishoiuteenustele. Piiriüleste tervishoiuteenuste puhul on niisuguse teabe edastamise tõhusaimaks mehhanismiks luua igasse liikmesriiki kontaktpunktid, kelle poole patsiendid saavad pöörduda ja mis annavad teavet piiriüleste tervishoiuteenuste kohta, võttes arvesse ka kõnealuse liikmesriigi tervishoiusüsteemi. Kuna piiriüleste tervishoiuteenuste aspektidega seotud küsimused nõuavad suhtlemist eri liikmesriikide ametiasutuste vahel, peaksid kõnealused kontaktpunktid moodustama võrgustiku, mille kaudu oleks neid küsimusi kõige tõhusam käsitleda. Kontaktpunktid peaksid üksteisega koostööd tegema ja võimaldama patsientidel teha teadlikke valikuid piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Nad peaksid samuti andma teavet võimaluste kohta piiriülese raviga seotud probleemide korral, eriti kohtuväliste skeemide kohta piirüleste vaidluste lahendamiseks.

(34) Asjakohane teave kõigi piiriüleste tervishoiuteenuste peamiste aspektide kohta on vajalik, et võimaldada patsientidel kasutada ka tegelikult oma õigusi piiriülestele tervishoiuteenustele. Piiriüleste tervishoiuteenuste puhul on niisuguse teabe edastamise tõhusaimaks mehhanismiks luua igasse liikmesriiki kontaktpunktid, kelle poole patsiendid saavad pöörduda ja mis annavad teavet piiriüleste tervishoiuteenuste kohta, võttes arvesse ka kõnealuse liikmesriigi tervishoiusüsteemi. Kuna piiriüleste tervishoiuteenuste aspektidega seotud küsimused nõuavad suhtlemist eri liikmesriikide ametiasutuste vahel, peaksid kõnealused kontaktpunktid moodustama võrgustiku, mille kaudu oleks neid küsimusi kõige tõhusam käsitleda. Kontaktpunktid peaksid üksteisega koostööd tegema ja võimaldama patsientidel teha teadlikke valikuid piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Nad peaksid samuti andma teavet võimaluste kohta piiriülese raviga seotud probleemide korral, eriti kohtuväliste skeemide kohta piirüleste vaidluste lahendamiseks. Piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise kohta teabe andmise korraldamisel peaksid liikmesriigid arvestama vajadust anda teavet kasutataval kujul ning tagada vajaduse korral lisaabi ebasoodsas olukorras olevatele patsientidele, puudega isikutele ja kompleksvajadustega isikutele.

 

Selgitus

On väga oluline, et teave piiriüleste tervishoiuteenuste kohta oleks kättesaadav kasutataval kujul.

Muudatusettepanek  28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 35

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(35) Kui patsient saab tervishoiuteenust liikmesriigis, kus ta ei ole kindlustatud, on patsiendil vaja juba ette teda, milliseid eeskirju kohaldatakse. Samasugust selgust on vaja juhul, kui tervishoiuteenuse osutajad suunduvad ajutiselt teise liikmesriiki, et seal raviteenuseid osutada või kui tervishoiuteenust osutatakse piiriüleselt. Sellistel juhtudel kohaldatakse tervishoiuteenuste suhtes ravi osutava liikmesriigi seadustes sätestatud eeskirju kooskõlas artiklis 5 sätestatud üldpõhimõtetega, võttes arvesse, et vastavalt asutamislepingu artikli 152 lõikele 5 on tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamise eest vastutavad liikmesriigid. See aitab patsiendil teha teadlikke valikuid ja vältida kahtluste tekkimist ja valestimõistmist. Samuti loob see usalduse patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahele.

(35) Kui patsient saab tervishoiuteenust liikmesriigis, kus ta ei ole kindlustatud, on patsiendil vaja juba ette teda, milliseid eeskirju kohaldatakse. Samasugust selgust on vaja juhul, kui tervishoiuteenust osutatakse piiriüleselt, näiteks telemeditsiini teenuste puhul. Sellistel juhtudel kohaldatakse tervishoiuteenuste suhtes ravi osutava liikmesriigi seadustes sätestatud eeskirju kooskõlas artiklis 5 sätestatud üldpõhimõtetega, võttes arvesse, et vastavalt asutamislepingu artikli 152 lõikele 5 on tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamise eest vastutavad liikmesriigid. See aitab patsiendil teha teadlikke valikuid ja vältida kahtluste tekkimist ja valestimõistmist. Samuti loob see usalduse patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahele.

Muudatusettepanek  29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 36

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(36) Liikmesriigid peaksid otsustama riiklike kontaktpunktide vormi ja arvu üle. Riiklikud kontaktpunktid võib ühitada ka olemasolevate teabekeskustega või rajada nende tegevusele, tingimusel, et on selgelt näidatud, et need on ka piiriüleste tervishoiuteenuste riiklikud kontaktpunktid. Riiklikel kontaktpunktidel peaksid olema piisavad vahendid, et anda teavet piiriüleste tervishoiuteenustega seotud peamiste aspektide kohta ning osutada patsientidele vajaduse korral praktilist abi. Komisjon peaks tegema koostööd liikmesriikidega, et lihtsustada piiriüleste tervishoiuteenuste riiklike kontaktpunktide koostööd, tehes sealhulgas asjaomase teabe kättesaadavaks ühenduse tasandil, näiteks läbi Euroopa terviseportaali. Olemasolevad riiklikud kontaktpunktid ei tohiks takistada liikmesriikidel luua muid kontaktpunkte piirkondlikul või kohalikul tasandil vastavalt nende tervishoiusüsteemi konkreetsele korraldusele.

(36) Liikmesriigid peaksid otsustama riiklike kontaktpunktide vormi ja arvu üle. Riiklikud kontaktpunktid võib ühitada ka olemasolevate teabekeskustega või rajada nende tegevusele, tingimusel, et on selgelt näidatud, et need on ka piiriüleste tervishoiuteenuste riiklikud kontaktpunktid. Riiklikel kontaktpunktidel peaksid olema piisavad vahendid, et anda teavet piiriüleste tervishoiuteenustega seotud peamiste aspektide kohta ning osutada patsientidele vajaduse korral praktilist abi. Liikmesriigid peaksid tagama, et selles tegevuses osalevad tervishoiutöötajaid esindavad asutused. Olemasolevad riiklikud kontaktpunktid ei tohiks takistada liikmesriikidel luua muid kontaktpunkte piirkondlikul või kohalikul tasandil vastavalt nende tervishoiusüsteemi konkreetsele korraldusele. Riiklikud kontaktpunktid peaksid suutma anda patsientidele asjakohast teavet piiriüleste tervishoiuteenuste kohta ja neid abistada. See ei tohiks hõlmata õigusabi.

Muudatusettepanek  30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 37

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(37) Siseturu võimaluste realiseerimine seoses piiriüleste tervishoiuteenustega nõuab koostööd eri liikmesriikide teenuseosutajate, ostjate ja seadusandjate vahel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad piiriülesed tervishoiuteenused. See kehtib eelkõige koostöö puhul piirialadel, kus teenuste piiriülene osutamine võib olla kohaliku elanikkonna jaoks kõige tõhusam tervishoiuteenuste korraldamise viis, kuid kus teenuste tõhusaks piiriüleseks osutamiseks on vaja eri liikmesriikide tervishoiusüsteemide vahelist koostööd. Selline koostöö võib hõlmata ühist kavandamist, menetluste või standardite vastastikust tunnustamist või kohandamist, vastavate riiklike info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõimet, praktilisi mehhanisme arstiabi järjepidevuse tagamiseks või tervishoiutöötajate poolt ajutiselt või episoodiliselt osutatavate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise lihtsustamist. Direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta sätestatakse, et ajutise või episoodilise iseloomuga teenuste, sealhulgas tervishoiutöötajate teenuste vaba osutamist teises liikmesriigis ei tohiks ühenduse erisätete kohaselt piirata ühelgi kutsekvalifikatsioonidega seotud põhjusel. Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2005/36/EÜ kõnealuseid sätteid

(37) On vaja koostööd eri liikmesriikide teenuseosutajate, ostjate ja seadusandjate vahel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad piiriülesed tervishoiuteenused. See kehtib eelkõige koostöö puhul piirialadel, kus tervishoiuteenuste piiriülene osutamine võib olla kohaliku elanikkonna jaoks kõige tõhusam tervishoiu korraldamise viis, kuid kus teenuste tõhusaks piiriüleseks osutamiseks on vaja eri liikmesriikide tervishoiusüsteemide vahelist koostööd. Selline koostöö võib hõlmata ühist kavandamist, menetluste või standardite vastastikust tunnustamist või kohandamist, vastavate riiklike info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõimet, praktilisi mehhanisme arstiabi järjepidevuse tagamiseks või tervishoiutöötajate poolt ajutiselt või episoodiliselt osutatavate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise lihtsustamist.

Selgitus

Kuna direktiiv käsitleb igasugust ravi, on petlik rääkida piiriüleste tervishoiuteenuste siseturust.

Osa paigutatakse ümber uude põhjendusse 37 a ja seda täpsustatakse.

Muudatusettepanek  31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 39

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(39) Kui ravimid on lubatud patsiendi elukohaliikmesriigis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta ning on kirjutatud välja teises liikmesriigis konkreetsele patsiendile, peaksid niisugused ravimid olema põhimõtteliselt meditsiiniliselt tunnustatud ja kasutatavad patsiendi elukohaliikmesriigis. Kõnealuselt tunnustamiselt regulatiivsete ja halduslike takistuste kõrvaldamine ei piira patsiendi raviarsti või farmatseudi asjaomase loa vajadust iga üksikjuhtumi puhul, kui seda õigustab inimeste tervise kaitsmine ning see on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Niisugune meditsiiniline tunnustamine ei tohiks samuti piirata kindlustajariigi otsust seoses ravimite lisamisega kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga hõlmatud hüvitiste hulka. Tunnustamise põhimõtte rakendamist lihtsustatakse vajalike meetmete võtmisega patsiendi ohutuse kaitseks ja ravimite väärtarvitamise või segiajamise vältimiseks.

(39) Kui ravimid on lubatud patsiendi elukohaliikmesriigis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, sealhulgas tulevased õigusaktid võltsitud ravimite kohta (direktiiv XXXX/XX/EÜ) ja ravimiohutuse järelevalve kohta (direktiiv ZZZZ/ZZ/EÜ), ning on kirjutatud välja teises liikmesriigis konkreetsele patsiendile, peaksid niisugused ravimid olema põhimõtteliselt meditsiiniliselt või apteekides tunnustatud ja kasutatavad patsiendi elukohaliikmesriigis. Kõnealuselt tunnustamiselt regulatiivsete ja halduslike takistuste kõrvaldamine ei piira patsiendi raviarsti või farmatseudi asjaomase loa vajadust iga üksikjuhtumi puhul, kui seda õigustab inimeste tervise kaitsmine ning see on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Niisugune meditsiiniline tunnustamine ei tohiks samuti piirata kindlustajariigi otsust seoses ravimite lisamisega kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga hõlmatud hüvitiste hulka ega siseriiklike hinna- ja makse-eeskirjade kehtivust. Tunnustamise põhimõtte rakendamist lihtsustatakse vajalike meetmete võtmisega patsiendi ohutuse kaitseks ja ravimite väärtarvitamise või segiajamise vältimiseks.

Muudatusettepanek  32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 41 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(41 a) E-tervishoiu lahenduste koostalitlusvõime tuleks saavutada, järgides seejuures tervishoiuteenuste osutamist käsitlevaid siseriiklikke eeskirju, mis on vastu võetud patsiendi kaitsmiseks, sealhulgas internetiapteeke käsitlevaid õigusakte, eelkõige retseptiravimite postimüügi riiklikke keelde vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2007. aasta direktiivile 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral1.

 

1 EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.

Selgitus

Kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga (11. detsembri 2003. aasta kohtuotsus, C-322/01, Deutscher Apothekerverband – Saksamaa apteekrite liit) ja kaugmüügi direktiivi 97/7/EÜ artikliga 14 tuleks märkida, et käesolev direktiiv ei puuduta retseptiravimite postimüügikeeldude lubatavust nendega seotud eriliste ohtude tõttu rahvatervisele.

Muudatusettepanek  33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 43

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate hindamisel võib toetada liikmesriike mastaabisäästu ja kattuva tegevuse vältimise kaudu ning anda uute tehnoloogiate optimaalseks kasutamiseks paremad tõendusmaterjalid, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad tervishoiuteenused. See aitab kaasa ka siseturule, viies maksimumini meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuenduste levitamise kiiruse ja ulatuse. Niisugune koostöö nõuab järjepidevaid struktuure, mis kaasavad kõigi liikmesriikide kõik asjaomased ametiasutused, toetudes olemasolevatele katseprojektidele.

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Samas tõstatab tervishoiutehnoloogiate hindamine ja uutele tehnoloogiatele juurdepääsu võimalik piiramine teatavate ametiasutuste otsuste alusel mitmeid põhimõttelisi ühiskondlikke küsimusi, mis nõuavad suure hulga asjaomaste sidusrühmade kaasamist ning elujõulise valitsemismudeli rakendamist. Seetõttu peab mis tahes koostöö hõlmama mitte üksnes kõikide liikmesriikide pädevaid ametiasutusi, vaid ka kõiki teisi asjaomaseid sidusrühmi, sealhulgas tervishoiuringkondade, patsientide ja tööstuse esindajaid. Lisaks sellele peab selline koostöö põhinema heade valitsemistavade elujõulistel põhimõtetel, nagu menetluste läbipaistvus, avatus, objektiivsus ja erapooletus.

Selgitus

Tervishoiutehnoloogia hindamise asutuste teabevahetus nõuab heade tavade põhimõtete (head valitsemistavad, läbipaistvus, asjaomaste sidusrühmade kaasamine) kohaldamist liikmesriikide antavate hinnangute puhul. Tervishoiutehnoloogiate hindamine peab vastama avatuse ja objektiivsuse kriteeriumitele ning põhinema dialoogil ja asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas patsientide ja tööstuse esindajate kaasamisel.

Muudatusettepanek  34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 45

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(45) Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu järmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest; konkreetsete kriteeriumide ja tingimuste loetelu, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama; Euroopa tugikeskuste võrgustike loomise menetlus. Kuna need meetmed on üldmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente või täiendada käesolevat direktiivi uute vähemoluliste elementidega, tuleks need vastu võtta otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

välja jäetud

Selgitus

Muudatusettepanekuga kohandatakse teksti sama autori poolt artiklite 8 ja 15 kohta esitatud muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanek  35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 46 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(46 a) Kindlustajariik ja ravi osutav liikmesriik peaksid eelneva kahepoolse koostöö ja patsiendiga konsulteerimise teel tagama, et asjakohane järelravi ja toetus tehakse ühes neist liikmesriikidest pärast loa saanud ravi kättesaadavaks ning et patsient saab selget teavet järelravivõimaluste ja -kulude kohta. Selleks peaksid liikmesriigid võtma vastu meetmed, et tagada järgmine:

 

a) meditsiinilist ravi ja sotsiaalhooldust käsitlevate vajalike andmete edastamisel peetakse kinni patsiendi konfidentsiaalsusnõuetest; ning

 

b) meditsiinilise ravi ja sotsiaalhoolduse valdkonna tervishoiutöötajatel on võimalik üksteisega konsulteerida, et tagada patsiendile kõrgeima kvaliteediga ravi ja järelravi (sealhulgas sotsiaalne tugi).

Muudatusettepanek  36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 46 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(46 b) Käesoleva direktiiviga, mis hõlbustab patsientide liikumisvabadust Euroopa Liidus, kaasneb tõenäoliselt tervishoiuteenuste osutajate vaheline konkurents. Selline konkurents aitab tõenäoliselt kaasa tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemisele kõikide jaoks ning tippkeskuste loomisele.

Selgitus

Kui direktiiv annaks sellise tulemuse, oleks see positiivne panus liikmesriikide tervishoiusüsteemidesse, kuid direktiivi tulemuste kontrollimiseks on vaja teha hoolikat seiret.

Muudatusettepanek  37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks.

Käesoleva direktiiviga sätestatakse eeskirjad juurdepääsuks ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele teises liikmesriigis ning luuakse liikmesriikide vahelised tervishoiualased koostöömehhanismid, austades täielikult riikide pädevust tervishoiuteenuste korraldamisel ja osutamisel.

 

Direktiivi kohaldamisel võtavad liikmesriigid arvesse kvaliteetse arstiabi ja võrdsuse.

Muudatusettepanek  38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused. Käesoleva direktiiviga ei piirata määruses (EMÜ) nr 1408/71 ja sellele järgnenud määruses (EÜ) nr 883/2004 sätestatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise olemasolevat raamistikku.

 

Käesolevat direktiivi ei kohaldata tervishoiuteenuste suhtes, mis kuuluvad peamiselt pikaajalise hoolduse valdkonda, sealhulgas eelkõige teenused, mida osutatakse pika ajavahemiku jooksul ja mille eesmärk on aidata inimesi, kes vajavad abi tavaliste igapäevaste toimingute juures.

 

Käesolevat direktiivi ei kohaldata elundisiirdamiste suhtes.

Muudatusettepanek  39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt - a a ja - a b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

-a a) direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta;

 

-a b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul;

Muudatusettepanek  40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

g a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/98/EÜ, millega kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ning muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ;

Muudatusettepanek  41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

g b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/23/EÜ, inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta;

Muudatusettepanek  42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

g c) direktiiv 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, seoses komisjonile antud rakendusvolitustega;

Muudatusettepanek  43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

2. Kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kaasa arvatud juhul, kui on täidetud määruses (EÜ) nr 1408/71 ning kohaldamiskuupäevast alates määruses (EÜ) nr 883/2004 sätestatud loa andmise tingimused, kuid luba ei ole antud, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata.

Muudatusettepanek  44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu mõne teise ühenduse õigusakti sättega, millega reguleeritakse tervishoiu konkreetseid aspekte, on teise ühenduse õigusakti sätted ülimuslikud ja neid kohaldatakse nende asjaomaste eriolukordade puhul. Eeltoodu hõlmab järgmisi õigusakte:

välja jäetud

a) direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta;

 

b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul.

 

Muudatusettepanek  45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutab tervishoiutöötaja või mida osutatakse tema järelevalve all kutsetegevuse raames, olenemata sellest, kuidas teenust riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas see on avalik või erateenus;

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenused või tooted, nagu farmaatsiatooted ja meditsiiniseadmed, mida tervishoiutöötajad patsientidele osutavad või välja kirjutavad, et nende tervislikku seisundit hinnata, säilitada või taastada või vältida nende haigestumist, olenemata sellest, kuidas neid riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas ravi on avalik või erateenus;

Muudatusettepanek  46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, või tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud;

b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud;

Muudatusettepanek  47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c) „tervishoiuteenuse kasutamine teises liikmesriigis” – tervishoiuteenus, mida ei osutata selles liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud;

välja jäetud

Muudatusettepanek  48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d) „tervishoiutöötaja” – arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses;

d) „tervishoiutöötaja” – meditsiinipraktik, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses, või liikmesriigis, kus ravi toimub, seaduslikult tervishoiuga tegelev isik;

Selgitus

Enesestmõistetavatel põhjustel tundub termin „meditsiinipraktik“ olevat asjakohasem, kuna tervishoiuvaldkonnas tegutsemiseks ei ole tervishoiutöötajatelt nõutav doktorikraadi olemasolu.

Muudatusettepanek  49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

e) „tervishoiuteenuse osutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes osutab liikmesriigi territooriumil seaduslikult tervishoiuteenuseid;

e) „tervishoiuteenuse osutaja” – tervishoiutöötaja vastavalt punktis d toodud määratlusele või juriidiline isik, kes osutab liikmesriigi territooriumil seaduslikult tervishoiuteenuseid;

Muudatusettepanek  50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f) „patsient” – füüsiline isik, kes saab või soovib saada liikmesriigis tervishoiuteenuseid;

f) (Ei puuduta eestikeelset versiooni.)

(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)

Muudatusettepanek  51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g) „kindlustatud isik” –

g) „kindlustatud isik” – isik, kes on kindlustatud vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti c määratlusele, või nagu on määratletud eraravikindlustuse poliisi tingimustes;

i) kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevani: määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklite 1, 2 ja 4 sätete kohaselt kindlustatud isik;

 

ii) määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast alates: isik, kes on kindlustatud isik määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti c tähenduses;

 

Selgitus

Määrus (EÜ) nr 883/2004 jõustus 1. jaanuaril 2009.

Muudatusettepanek  52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt h

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

h) „kindlustajariik” – liikmesriik, kus patsient on kindlustatud;

h) „kindlustajariik“ – liikmesriik, kus patsient on kindlustatud või liikmesriik, kus patsient elab, kui tegemist ei ole ühe ja sama riigiga;

Selgitus

Kooskõlas määruse 883/2004 sätetega.

Muudatusettepanek  53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt h a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(h a) kui määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja määruse (EÜ) nr 883/04 kohaldamise tõttu vastutab patsiendi elukoha liikmesriigis selle liikmesriigi õigusaktide alusel patsiendile hüvede tagamise eest selle liikmesriigi ravikindlustusasutus, siis loetakse see liikmesriik käesoleva direktiivi tähenduses kindlustajariigiks;

Muudatusettepanek  54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt i a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

i a) „meditsiiniseade” – meditsiiniseade, nagu see on määratletud direktiivis 93/42/EMÜ, direktiivis 90/385/EMÜ või direktiivis 98/79/EÜ;

Selgitus

Tervishoiuga seotud toodete (nt meditsiiniseadmete) ostmine oli Deckeri kohtuasja teemaks (antud juhul olid vaidlusaluseks seadmeks prillid), mistõttu peaks selle lisama ka direktiivi, mille eesmärgiks on Kohlli ja Deckeri kohtuotsuste kodifitseerimine.

Muudatusettepanek  55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt i b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

i b) „tervishoiuga seotud tooted” – tooted, mida kasutatakse inimese tervise hoidmiseks või parandamiseks, nagu meditsiiniseadmed ja ravimid;

Selgitus

Tervishoiuga seotud toodete (nt meditsiiniseadmete) ostmine oli Deckeri kohtuasja teemaks (antud juhul olid vaidlusaluseks seadmeks prillid), mistõttu peaks selle lisama ka direktiivi, mille eesmärgiks on Kohlli ja Deckeri kohtuotsuste kodifitseerimine.

Muudatusettepanek  56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt k a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

k a) „tervishoiutehnoloogia“ – ravim või meditsiiniseade või meditsiinilised ja kirurgilised toimingud, samuti tervishoius kasutatavad meetmed haiguste ennetamiseks, diagnoosimiseks või raviks;

Selgitus

See täiendav määratlus on vajalik, sest artiklites 5 ja 17 viidatakse tervishoiutehnoloogiale

Muudatusettepanek  57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt l

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

l) „kahju” – tervishoiuteenuste osutamisest põhjustatud kõrvaltoimed või kahjustused.

l) „kahju” – määratletakse piiriüleses tervishoius viitega ravi osutava liikmesriigi olemasolevale õiguslikule raamistikule, ja arusaamine sellest, mis on kahju, võib liikmesriigiti erineda.

Muudatusettepanek  58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt l a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

l a) „patsiendi tervisekaart“ või „haiguslugu“ – kõik dokumendid, mis sisaldavad mis tahes andmeid, hinnanguid ja teavet patsiendi olukorra ja kliiniliste muutuste kohta raviprotsessi jooksul.

Selgitus

Seda terminit kasutatakse direktiivi ettepanekus korduvalt, mistõttu peetakse vajalikuks lisada selle määratlus.

Muudatusettepanek  59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 ja 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedinõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad kooskõla ohutusnõudeid käsitlevate kehtivate ELi õigusaktidega ning et:

a) kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

a) kui tervishoiuteenust ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, osutatakse sellist tervishoiuteenust vastavalt raviteenust osutava liikmesriigi õigusaktidele;

b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

b) punktis a nimetatud tervishoiuteenuseid osutatakse vastavalt raviteenust osutava liikmesriigi poolt kindlaks määratud kvaliteedinõuetele ja -suunistele;

 

b a) teistest liikmesriikidest pärit patsientidele ja tervishoiuteenuste osutajatele esitatakse raviteenust osutava liikmesriiki riikliku kontaktpunkti poolt muu hulgas ka elektroonilisel teel teavet kvaliteedinõuete ja -suuniste kohta, sealhulgas järelevalvesätete kohta, osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, kvaliteedi ja ohutuse, ravi võimaluste, hindade, tulemuste kohta, puuetega inimeste juurdepääsu ja tervishoiuteenuse osutaja registristaatuse ning kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik;

d) patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

d) patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning õigus nõuda hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju, ning kehtestatud on mehhanismid hüvitiste tagamiseks;

e) nende territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad ning on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

e) nende territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

f) isikuandmete töötlemisel kaitstakse eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

f) isikuandmete töötlemisel kaitstakse eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest.

g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest. Siiski ei kohustata käesoleva direktiiviga liikmesriigi tervishoiuteenuste osutajaid osutama tervishoiuteenuseid teise liikmesriigi kindlustatud isikule või osutama teise liikmesriigi kindlustatud isikule tervishoiuteenuseid eelisjärjekorras, mis seaks halvemasse olukorda isiku, kellel on samasugused ravivajadused ja kes on kindlustatud ravi osutavas liikmesriigis.

 

g a) ravi saanud patsientidel on ravi järjepidevuse huvides õigus saada ravist ja meditsiinilistest nõuannetest ülevaade kirjalikult või elektrooniliselt;

 

1 a. Ravi osutava liikmesriigi pädevad asutused kontrollivad artikli 18 alusel kogutud andmete alusel regulaarselt oma tervishoiusüsteemide kättesaadavust, kvaliteeti ja finantsolukorda.

Muudatusettepanek  60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõiked 1 b ja 1 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 b. Et tagada patsientide turvalisus, jälgivad ravi osutavad liikmesriigid ja kindlustajariigid, et:

 

a) patsientidel on võimalik esitada kaebusi eelkõige Euroopa ombudsmanile, kes tegeleb patsientide kaebustega seoses eellubade, ravi kvaliteedi ja maksetega, ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud piiriülese tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

 

b) ravi osutava liikmesriigi kvaliteedi- ja ohutusnõuded avalikustatakse kodanikele kättesaadavalt, arusaadavas keeles ja selgel kujul;

 

c) on kaitstud õigus ravi järjepidevusele, edastades patsiendi kohta vajalikud raviandmed, võttes nõuetekohaselt arvesse lõike 1 punkti e sätteid ja vastavalt artiklile 13, ning ravi saanud patsientidel on ravi järjepidevuse huvides õigus saada ravist ja meditsiinilistest nõuannetest ülevaade kirjalikult või elektrooniliselt;

 

d) välisriigis osutatud raviteenuste tulemusena tekkinud tüsistuse korral või juhul, kui osutub vajalikuks täiendav arstlik järelevalve, tagab kindlustajariik kulude katmise samal tasemel nagu tema enda territooriumil osutatava tervishoiuteenuse puhul.

 

e) nad teavitavad üksteist viivitamata ja ennetavalt tervishoiuteenuste osutajatest või tervishoiutöötajatest, kelle registris olemise või teenuste osutamise õiguse suhtes võetakse regulatiivmeetmeid.

 

1 c. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt vastu meetmed, mida on vaja terviseandmete ühtse turvalisustaseme saavutamiseks riiklikul tasandil, võttes arvesse selle valdkonna olemasolevaid tehnilisi standardeid.

 

* ELT C 146, 22.6.2006, lk 1.

Muudatusettepanek  61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kõik liikmesriikide võetavad meetmed käesoleva artikli rakendamisel järgivad direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) ja direktiivi 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul) sätteid.

välja jäetud

Selgitus

Viited on üle viidud artiklisse 3.

Muudatusettepanek  62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

3. Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, võib komisjon koostöös liikmesriikidega töötada välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

Selgitus

Kvaliteedi- ja ohutusnõuete määratlemise küsimust tuleks käsitleda üksnes kohaldatava seaduse seisukohalt. See viib ettepaneku rohkem kooskõlla subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning sellega tunnustatakse liikmesriikide pädevust tervishoiu alal. Liikmesriigid peaksid patsientidele ja tervishoiuteenuste osutajatele esitama teavet oma kvaliteedi- ja ohutusnõuete ja -suuniste kohta.

Muudatusettepanek  63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Selle artikli tähenduses on liikmesriikidel läbipaistev mehhanism patsientidele osutatud tervishoiuteenuste kulude arvutamiseks. Kõnealuse arvutamise mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed, mittediskrimineerivad kriteeriumid ning seda kohaldatakse asjaomasel haldustasandil juhtudel, kui raviteenust osutavas liikmesriigis on detsentraliseeritud tervishoiusüsteem.

Muudatusettepanek  64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Võttes arvesse piiriüleste tervishoiuteenuste kvaliteedi ja ohutuse tagamise tähtsust eriti patsientide jaoks, kaasavad organisatsioonid, kes töötavad välja lõigetes 1 ja 3 sätestatud nõuded ja suunised, vähemalt patsientide (eelkõige piiriülese iseloomuga) organisatsioonid.

Muudatusettepanek  65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 6

Artikkel 6

Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

Kindlustajariigi ametiasutuste vastutus

Selgitus

Muudatusettepanekuga viiakse artikli 6 pealkiri kooskõlla artikli 5 pealkirjaga. See, et artiklite pealkirjad ei kajasta artiklite sisu, on kogu ettepanekut läbiv üldine probleem, mistõttu on vaja kõik pealkirjad läbi vaadata.

Muudatusettepanek  66

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata nende osutamise kohast.

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides, halduseeskirjades, suunistes ja meditsiinitöötajate tegevusjuhendites ning millele kindlustatul on õigus. Ilma et see piiraks määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja alates kohaldamise kuupäevast määruse nr 883/2004 kohaldamist, tasub kindlustajariik raviteenust osutavale liikmesriigile või kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui sama tulemuslikku ravi oleks osutatud tema territooriumil. Kui kindlustajariik keeldub kõnealust ravi hüvitamast, peab liikmesriik oma otsusele lisama meditsiinilise põhjenduse. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata nende osutamise kohast.

 

Haruldast haigust põdevatel patsientidel peaks olema õigus saada ravi teises liikmesriigis ning saada selle eest hüvitist, isegi kui kõnealune ravi ei kuulu kindlustajariigi õigusaktides ettenähtud hüvede hulka.

Muudatusettepanek  67

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Liikmesriigi kodanik võib kuuluda muu kui elukohaliikmesriigi ravikindlustusskeemi, tehes sellesse sissemakseid.

Selgitus

Et toetada nende kodanike huve, kes viibivad muus kui elukohaliikmesriigis, tuleb võimaldada neile juurdepääs muu kui elukohaliikmesriigi ravikindlustusskeemile.

Muudatusettepanek  68

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 ja lõige 2 a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud hüvitab või tasub kindlustajariik otse kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama tervislik seisund oleks olnud kindlustajariigis, samadel tingimustel, nagu on sätestatud lõikes 1, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust. Liikmesriigid võivad otsustada katta muid seotud kulusid, näiteks teraapia- ning majutus- ja reisikulud.

 

2 a. Lisakulud, mis võivad teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saavatel puuetega isikutel tekkida ühe või mitme puude tõttu, tasub kindlustajariik kooskõlas riigisiseste õigusaktidega ja tingimusel, et need kulud on dokumentidega piisavalt tõendatud.

Muudatusettepanek  69

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused kohalikul, riiklikul või piirkondlikul tasandil, nagu ta kehtestaks kõnealuste tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista patsientide ja toodete, nagu farmaatsiatooted ja meditsiiniseadmed, vaba liikumist ning on eelnevalt teada. Tingimused võivad sisaldada nõuet, et kindlustatud isikut hindavad nende tingimuste, kriteeriumide või vorminõuete kohaldamise eesmärgil meditsiinieriala asjatundja või tervishoiu korraldajad, kes pakuvad tervishoiuteenuseid kindlustajariigi riiklikule sotsiaalkindlustussüsteemile, juhul kui sellist hindamist nõutakse ka kindlustajariigi tervishoiuteenustele juurdepääsemiseks.

Muudatusettepanek  70

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

4. Selle artikli tähenduses on liikmesriikidel läbipaistev mehhanism nende kulude arvestamiseks, mida kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem või mõni muu kohustuslik riiklik süsteem eeldatavasti hüvitab teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui kõnealuseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil. Mehhanismi kohaldatakse asjaomasel haldustasandil sellistel juhtudel, kui raviteenust osutavas liikmesriigis on detsentraliseeritud tervishoiusüsteem.

Muudatusettepanek  71

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes saavad tervishoiuteenuseid muus liikmesriigis kui nende kindlustajariik või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile. Elektroonilise tervisekaardi puhul tuleb patsientidele tagada tervisekaardi koopia saamise või tervisekaardile kaugjuurdepääsu õigus. Andmeid edastatakse ainult patsiendi või patsiendi sugulaste selgesõnalisel kirjalikul nõusolekul.

Selgitus

Osa muudatusettepanekust lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal.

Muudatusettepanek  72

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 a. Käesoleva peatüki sätted ei mõjuta piiriülese plaanilise ravi korralduse kohta sõlmitud lepinguid.

Selgitus

Oluline on selgitada, et need sätted ei takista piiriülest plaanilist ravi korraldavate lepingute sõlmimist. Kui selliste korralduste kohta on sõlmitud lepingud, järgivad lepinguosalised sotsiaalkindlustuse koordineerimise eeskirju või kohaldavad erinõudeid ja tariife, mis on kindlaks määratud lepinguosaliste vaheliste läbirääkimiste teel.

Muudatusettepanek  73

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi kulude hüvitamise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi hüvitanud tema sotsiaalkindlustussüsteem.

Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi kulude hüvitamise või teises liikmesriigis tervishoiuteenustega seotud kaupade ostmise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi või kõnealused kaubad, kui need oleksid ostetud tema territooriumil, hüvitanud tema sotsiaalkindlustussüsteem.

Selgitus

Tervishoiuteenustega seotud kaupade ostmine (nt meditsiinivahendid) oli Deckeri kohtuasja sisuks (tegemist oli prillidega) ning tuleks seetõttu lisada direktiivile, mille eesmärgiks on kodifitseerida Kohlli ja Deckeri kaasused.

Muudatusettepanek  74

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Haiglaravi ja eriarstiabi

Haiglaravi

Muudatusettepanek  75

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõiked 1 ja 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Käesoleva direktiivi kohaselt on teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi:

1. Käesoleva direktiivi kohaselt hõlmab teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi määratlus (nagu on kindlustajariigis kehtestatud) järgmist:

a) tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks.

a) tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks, või

b) eriraviteenuste nimekirjas olev tervishoiuteenus, mis ei nõua patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks. Nimekirjas piirdutakse:

b) väga spetsiifiline tervishoiuteenus ja/või tervishoiuteenus, mis nõuab kuluka meditsiinilise infrastruktuuri või kulukate meditsiiniseadmete kasutamist, või

– tervishoiuteenustega, mis nõuavad spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist või

b a) tervishoiuteenus, mis hõlmab ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

– tervishoiuteenustega, mis hõlmavad ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

 

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

 

Muudatusettepanek  76

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

3. Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu;

a) kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu; ja

b) süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

b) eelloa puudumine kahjustaks tõsiselt või võib tõenäoliselt kahjustada:

i) liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ja/või

i) liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ja/või

ii) haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

ii) haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

 

Kõnealune süsteem ei piira määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja alates kohaldamise kuupäevast määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamist.

Muudatusettepanek  77

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Eellubade süsteem peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

4. Eellubade süsteem peab piirduma vajaliku ja proportsionaalsega ning see põhineb selgetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel ja ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit ega isikute liikumisvabaduse takistust.

Muudatusettepanek  78

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4 a. Kui eelluba on taotletud ja antud, tagab kindlustajariik, et patsient peab eelnevalt tasuma ainult need kulud, mida ta oleks pidanud tasuma samamoodi, kui tervishoiuteenust oleks osutatud tema kindlustajariigi tervishoiusüsteemis. Muude kulude puhul peaksid liikmesriigid püüdma rahalised vahendid raviteenuste rahastajate ja osutajate vahel otse üle kanda.

Selgitus

Lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal.

Muudatusettepanek  79

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4 b. Eelloa taotlemise süsteemid peavad olema kättesaadavad kohalikul/piirkondlikul tasandil ning patsientidele juurdepääsetavad ja läbipaistvad. Eelloa taotlemise ja selle andmisest keeldumise eeskirjad peavad olema kättesaadavad enne taotluse tegemist, et taotlust saaks teha õigesti ja läbipaistvalt.

Selgitus

Lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal.

Muudatusettepanek  80

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4 c. Patsientidele, kes soovivad saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis, tuleb tagada eelloa taotlemise õigus kindlustajariigis.

Selgitus

Lisati raportisse ilma hääletuseta kodukorra artikli 47 põhjal. Arvestades eesmärki muuta piiriüleste tervishoiuteenuste õigus kõigi õiguseks ning anda patsientidele võimalus kindlalt teada, kas nende kulud hüvitatakse või ei, on tähtis tagada patsientidele eelloa taotlemise õigus kindlustajariigis. Eelloa taotlemise õiguseta süsteem tekitaks patsientides suure ebakindluse. See ebakindlus muudaks õiguse piiriülestele tervishoiuteenustele väiksema sissetulekuga inimestele vähem atraktiivseks ning seetõttu ei oleks need teenuseid kõigile võrdselt kättesaadavad.

Muudatusettepanek  81

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Liikmesriik teeb avalikkusele kättesaadavaks kogu asjaomase teabe vastavalt lõikele 3 kehtestatud eellubade süsteemi kohta.

5. Liikmesriik teeb avalikkusele kättesaadavaks kogu asjaomase teabe vastavalt lõikele 3 kehtestatud eellubade süsteemi kohta, sealhulgas apellatsioonimenetluste kohta loa andmisest keeldumise korral.

Muudatusettepanek  82

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 a. Kui kindlustatud isik taotleb luba tervishoiuteenuse saamiseks teises liikmesriigis, kontrollib kindlustajariik, kas määruses (EÜ) nr 883/2004 sätestatud tingimused on täidetud, ja kui tingimused on täidetud, annab vastavalt kõnesolevale määrusele eelloa.

Selgitus

Uus lõige 5 on kooskõlas muudatusettepanekuga, millega jäetakse välja käesoleva artikli lõige 2. Direktiivi ettepanek on vastuolus sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise valdkonnas kehtivate määrustega. Direktiivi ja määruste kattumine loob kaks paralleelset piiriülese tervishoiuteenuse süsteemi, millest patsiendid võivad valida ühe või teise. Ettepanek loob seega õigusliku ebakindluse.

Muudatusettepanek  83

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 b. Haruldasi haigusi põdevate patsientide suhtes eelloa taotlemise nõuet ei kohaldata.

Selgitus

Teadmiste ja oskusteabe üldise vähesuse kontekstis riigi tasandil peaks haruldasi, nii diagnoositud kui diagnoosimata haigusi põdevad patsiendid peaksid olema aru saanud, et neil on õigus valida, kust nad tervishoiuteenuseid ostavad, ilma et selleks oleks nõutav eelluba. Nad peaksid samuti olema aru saanud oma õigusest, et nende tihtipealegi üsna kalli ravi maksab päritoluriik täies ulatuses otse ravi osutanud liikmesriigile (ilma et selle eest peaks ette tasuma) – isegi ja eriti siis, kui patsientidele vajalikku ravi nende kindlustajariigis ei ole, kuna see on tihti põhjus, mis nad peavad välismaale suunduma.

Muudatusettepanek  84

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi ja sõlmivad sellekohaseid kokkuleppeid.

Muudatusettepanek  85

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Liikmesriigid täpsustavad eelnevalt ja läbipaistval viisil artikli 8 lõikes 3 osutatud eelloa andmisest keeldumise kriteeriumid.

välja jäetud

Muudatusettepanek  86

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Kindlustajariik tagab, et välismaal tervishoiuteenuste kasutamiseks eelloa saanud patsientidelt nõutakse üksnes ette- või lisamaksete tegemist ravi osutava liikmesriigi tervishoiusüsteemile ja/või raviteenuse pakkujale sellises ulatuses, nagu kindlustajariik ise oleks nõudnud.

Selgitus

Liikmesriigid on kohustatud lihtsustama patsientide liikuvust nendel juhtudel, kui see on vajalik, ning tagama juurdepääsu tervishoiuteenusele välismaal. Liikmesriigid peavad seega kõrvaldama patsientide jaoks kõik praktilised takistused tervishoiuteenuste kasutamiselt välismaal, näiteks vajaduse teha ette- ja lisamakseid ravi osutava liikmesriigi tervishoiusüsteemidele või raviteenuste pakkujatele.

Muudatusettepanek  87

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Tähtaegade kehtestamisel, mille jooksul tuleb läbi vaadata taotlused tervishoiuteenuste kasutamiseks teises liikmesriigis, võtavad liikmesriigid arvesse järgmist:

4. Tähtaegade kehtestamisel, mille jooksul tuleb läbi vaadata taotlused tervishoiuteenuste kasutamiseks teises liikmesriigis, ning kõnealuste taotluste läbivaatamisel võtavad liikmesriigid arvesse järgmist:

a) tervislik seisund,

a) tervislik seisund,

 

a a) iga juhtumi eripära,

b) patsiendi valu suurus,

b) patsiendi valu suurus,

c) patsiendi puude laad,

c) patsiendi puude laad,

d) patsiendi suutlikkus kutsealal töötada.

d) patsiendi suutlikkus kutsealal töötada.

Muudatusettepanek  88

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4 a. Eellubade kohaldamise süsteemid peavad olema kasutatavad liikmesriikide tervishoiuteenuste haldamise jaoks sobival tasandil ning olema patsientide jaoks kättesaadavad ja läbipaistvad. Eelubade kohaldamise ja nende andmisest keeldumise eeskirjad peavad olema kättesaadavad enne taotluse esitamist, et taotluse saaks teha õiglasel ja läbipaistval viisil.

Selgitus

On oluline tagada juurdepääs eellubade süsteemile.

Muudatusettepanek  89

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Liikmesriigid tagavad, et teises liikmesriigis tervishoiuteenuste kasutamisega seotud haldusotsused on võimalik halduskorras läbi vaadata ning kohtus vaidlustada, kaasa arvatud ajutiste meetmete võtmine.

5. Liikmesriigid tagavad, et teises liikmesriigis tervishoiuteenuste kasutamisega seotud haldus- ja meditsiinilised otsused on võimalik juhtumipõhiselt meditsiinilise arvamuse alusel või halduskorras läbi vaadata ning kohtus vaidlustada, kaasa arvatud ajutiste meetmete võtmine.

Muudatusettepanek  90

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 a. Kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist korraldab komisjon teostatavusuuringu arvelduskoja asutamise kohta käesoleva direktiivi alusel kulude hüvitamise lihtsustamiseks piiriüleselt ning erinevate tervishoiusüsteemide ja valuutatsoonide vahel ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ja teeb vajaduse korral õigusakti ettepaneku.

Muudatusettepanek  91

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 9 a

 

Eelloa taotlemine

 

Liikmesriigid võivad pakkuda patsientidele vabatahtlikku eelloa taotlemise süsteemi, mille kohaselt patsient saab sellise loa vastu kinnituskirja, kus on näidatud maksimaalne hüvitatav kulu. Seejärel võib kinnituskirja edastada raviteenust osutavasse haiglasse ja hüvitise maksab haiglale otse kindlustajariik.

Muudatusettepanek  92

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 9 b

 

Euroopa patsientide ombudsman

 

Euroopa Komisjon esitab Euroopa patsientide ombudsmani ametikoha loomiseks õigusakti ettepaneku 18 kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Euroopa patsientide ombudsman vaatab läbi ja vajaduse korral vahendab eelloa, kulude hüvitamise või kahjuga seotud patsientide kaebusi. Euroopa patsientide ombudsman hakkab kaebustega tegelema üksnes siis, kui kõik kaebuste lahendamise võimalused on asjaomases liikmesriigis ammendatud.

Muudatusettepanek  93

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõiked 1 ja 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

1. Kindlustajariigid tagavad kergesti ja ka elektroonilisel teel kättesaadavate mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada kiiresti teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta ning sisaldavad teavet patsientide õiguste, õiguste kasutamise menetluste ning apellatsiooni- ja heastamissüsteemide kohta, kui patsient kõnealustest õigustest ilma jäetakse, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju. Kõnealune teave avaldatakse puuetega inimestele kättesaadavas vormis. Liikmesriigid konsulteerivad sidusrühmadega, sealhulgas patsientide organisatsioonidega, et tagada teabe selgus ja kättesaadavus. Piiriüleseid tervishoiuteenuseid käsitlevas teabes tuleb selgelt eristada õigused, mis patsientidel on tänu käesolevale direktiivile, ning õigused, mis tulenevad artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise määrustest.

2. Lõikes 1 osutatud teave peab olema hõlpsasti kättesaadav, ka elektrooniliselt, ning sisaldama andmeid patsiendi õiguste, õiguste kasutamise menetluste ning apellatsiooni- ja heastamissüsteemide kohta, kui patsient kõnealustest õigustest ilma jäetakse.

 

Muudatusettepanek  94

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2 a. Lisaks lõikes 1 sätestatud teabele peab liikmesriik, kus tervishoiutöötajad ja tervishoiuteenuste osutajad on registreeritud, tegema teabe nende kohta hõlpsasti kättesaadavaks elektrooniliste vahendite kaudu, tuues ära tervishoiutöötaja nime, registreerimisnumbri ja vastuvõturuumide aadressi ning võimalikud piirangud tema tegevuse kohta.

Selgitus

In the interests of patients availing of cross-border services, there is also a need for greater transparency of health professional and health service regulation. Public registers of health professionals and health service providers should be available in Member states so that patients can easily identify prescribers, professionals and other treatment providers and if necessary to verify and validate the professional standing of the health professionals providing care. The international evidence illustrates that the most practical way for patients to have access to information on their current or prospective healthcare providers is via the publication of public registers of such practitioners. Such registers should now be available via the Internet and should allow the patient to access the relevant data by searching either via the name or via the registration number of the healthcare provider (or indeed by searching via geographical area). The relevant data that should be in the public domain should be, at a minimum, the name, registration number and practice address of the healthcare professional, the date of their first registration on that register, the expiry date of their current registration, and any conditions or restrictions on their practice or suspensions should this be the case. Healthcare professionals, who are not registered, be it for voluntary reasons or if struck off for whatever reason, should not appear on such register.

Muudatusettepanek  95

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Komisjonil on õigus kooskõlas artikli 19 lõikes 2 osutatud korraga töötada välja ühenduse standardvorm lõikes 1 viidatud eelneva teabe jaoks.

välja jäetud

Selgitus

Piiriüleseid tervishoiuteenuseid käsitleva teabe puhul tuleks võtta arvesse erinevusi liikmesriikide tervishoiusüsteemide haldamise ja korraldamise viisis. Ühenduse standardvorm võib seega olla takistav.

Muudatusettepanek  96

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 11 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kui tervishoiuteenust ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud või liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud, osutatakse sellist tervishoiuteenust vastavalt ravi osutava liikmesriigi seadustele kooskõlas artikliga 5.

1. Kui tervishoiuteenust ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, osutatakse sellist tervishoiuteenust vastavalt ravi osutava liikmesriigi seadustele kooskõlas artikliga 5.

Selgitus

Kavandatud direktiiv peaks hõlmama üksnes piiriülest koostööd ja patsientide liikuvuse alaseid juhtumeid, st kui patsiendid kasutavad tervishoiuteenuseid välismaal; viide teistsugustele tervishoiuteenuste osutamise viisidele tuleks seetõttu välja jätta.

Muudatusettepanek  97

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed. Liikmesriigid tagavad, et patsientide organisatsioonid, haigekassad ja tervishoiuteenuste osutajad on hõlmatud nimetatud riiklikes kontaktpunktides. Riiklikud kontaktpunktid tuleks luua tõhusal ja läbipaistval viisil.

 

Teavet nende olemasolu kohta tuleks levitada kõigis liikmesriikides, et lihtsustada patsientidele teabe kättesaadavust.

Muudatusettepanek  98

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid võib ühitada ka liikmesriikides olemasolevate teabekeskustega.

Selgitus

Sissejuhatava osa põhjenduses 36 sedastatakse selgelt, et riiklikud kontaktpunktid võib ühitada liikmesriikides olemasolevate struktuuridega, ja seda tuleks direktiivi sätetes selgelt väljendada. See võimaldab vältida liikmesriikidele seoses direktiivi rakendamisega täiendava halduskoormuse panemist.

Muudatusettepanek  99

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd liikmesriigi teiste pädevate asutuste ja teiste liikmesriikide, eelkõige ravi osutava liikmesriigi kontaktpunktide ning komisjoniga, selleks et:

2. Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt esitab vajaduse korral veebisaidi kaudu patsientidele ja tervishoiutöötajatele ning levitab nende seas teavet tervishoiuteenuste saamise kohta teises liikmesriigis ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, eelkõige artiklis 6 sätestatud patsientide õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenustega. Riiklik kontaktpunkt abistab patsiente nende õiguste kaitsmisel ja asjakohase heastamise taotlemisel, kui teises liikmesriigis kasutatud tervishoiuteenuste tagajärjel on tekkinud kahju;

a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

 

b) abistada patsiente nende õiguste kaitsmisel ja asjakohase heastamise taotlemisel, kui teises liikmesriigis kasutatud tervishoiuteenuste tagajärjel on tekkinud kahju; riiklik kontaktpunkt teavitab patsiente eelkõige võimalustest, mida on võimalik kasutada vaidluste lahendamiseks, aitab leida asjakohase kohtuvälise lahendusskeemi konkreetse juhtumi puhul ning abistab patsiente vajaduse korral nende vaidlusasjade jälgimisel;

2 a. Raviteenust osutava liikmesriigi riiklik kontaktpunkt esitab patsientidele ja levitab nende seas, vajaduse korral veebisaidi kaudu teavet artikli 5 lõike 1 punktis b a viidatud asjaolude kohta ning isikuandmete kaitse, puuetega inimeste tervishoiuasutustele juurdepääsetavuse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahendite kohta tervishoiuteenuste puhul, mida on osutatud raviteenust osutavas liikmesriigis. Kontaktpunkt teavitab vajaduse korral patsiente ja tervishoiutöötajaid eelkõige tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuse osutajate tegevust reguleerivatest vahenditest ning nendest vahenditest, mille abil saab võtta regulatiivmeetmeid, võimalustest, mida on võimalik kasutada vaidluste lahendamiseks, ning aitab leida asjakohase kohtuvälise lahendusskeemi konktreetse juhtumi puhul.

c) koguda üksikasjalikke andmeid vaidluste lahendamisega tegelevate riiklike kohtuväliste asutuste kohta ja aidata kaasa koostööle nende asutustega;

 

d) edendada rahvusvahelise kohtuvälise lahendusskeemi arendamist piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisest tekkinud vaidluste lahendamiseks.

 

 

2 b. Liikmesriigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd teiste pädevate asutuste, teiste liikmesriikide riiklike kontaktpunktide, patsientide organisatsioonide ja Euroopa Komisjoniga.

 

2 c. Riiklikud kontaktpunktid esitavad lõikes 2 ja 2 a osutatud teavet puuetega inimestele kergesti kättesaadavas vormis.

Muudatusettepanek  100

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

 

2 a. Liikmesriigid, eriti naaberriigid võivad sõlmida vastastikuseid kokkuleppeid koostöölepingute jätkamise või võimaliku edasiarendamise kohta.

 

2 b. Liikmesriigid tagavad, et tervishoiuteenuste osutajate nimekirju sisaldavate registritega saavad tutvuda teiste liikmesriikide asjaomased asutused.

 

2 c. Liikmesriigid vahetavad teavet tervishoiuteenuste osutajate suhtes algatatud distsiplinaar- ja kriminaalmenetluste kohta.

Muudatusettepanek  101

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kui ravim on vastavalt direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikele 1 liikmesriigi territooriumil turustamiseks loa saanud, tagab liikmesriik, et volitatud isiku poolt teises liikmesriigis patsiendile nimeliselt väljakirjutatud individuaalset retsepti on võimalik tema territooriumil kasutada ning et individuaalsete retseptide tunnustamisele piirangute kehtestamine on keelatud, välja arvatud juhul:

1. Kui ravim on vastavalt direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikele 1 liikmesriigi territooriumil turustamiseks loa saanud, tagab liikmesriik, et volitatud isiku poolt teises liikmesriigis patsiendile nimeliselt väljakirjutatud individuaalset retsepti nimetatud ravimi kohta on võimalik tema territooriumil kasutada ning et individuaalsete retseptide tunnustamisele piirangute kehtestamine on keelatud, välja arvatud juhul:

a) kui need piirduvad inimeste tervise kaitsmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja ei ole diskrimineerivad või

a) kui need piirduvad inimeste tervise kaitsmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja ei ole diskrimineerivad või

b) kui individuaalse retsepti ehtsuse või sisu suhtes on põhjendatud ja õigustatud kahtlus.

b) kui individuaalse retsepti ehtsuse või sisu või retsepti väljakirjutanud isiku staatuse suhtes on põhjendatud ja õigustatud kahtlus.

 

Sellise retsepti tunnustamine ei hõlma:

 

i) riiklikke eeskirju ravimite väljakirjutamise ja kätteandmise kohta, sealhulgas üldravimite asendamise kohta;

 

ii) riiklikke eeskirju ühenduse piiriüleselt väljakirjutatud retseptide hüvitamise kohta;

 

iii) mis tahes kutsealaseid või eetilisi kohustusi, mille kohaselt keelduvad farmatseudid ravimi kätteandmisest, kui retsept on välja kirjutatud kindlustajariigis.

2. Lõike 1 rakendamise hõlbustamiseks võtab komisjon vastu:

2. Lõike 1 rakendamise hõlbustamiseks võtab komisjon vastu:

a) meetmeid, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet;

a) meetmeid, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet;

b) meetmed, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis väljakirjutatud ja teises liikmesriigis kätteantavad ravimid on korrektselt identifitseeritud ja et tooteteave on patsiendi jaoks arusaadav;

b) meetmed, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis väljakirjutatud ja teises liikmesriigis kätteantavad ravimid on korrektselt identifitseeritud ja et tooteteave on patsiendi jaoks arusaadav ja selge ka selles osas, mis puudutab sama ravimi erinevaid nimetusi;

 

b a) meetmed, millega tagatakse vajaduse korral kontakt retsepti väljakirjutanud ja ravimit kätteandva osapoole vahel, et tagada täielik ravist arusaamine, säilitades samal ajal patsiendiandmete konfidentsiaalsuse;

c) meetmeid, mis on vajalikud teatavate ravimikategooriate väljajätmiseks käesolevas artiklis sätestatud retseptide tunnustamisest, kui see on vajalik rahvatervise kaitseks.

 

 

2 a. Juhul kui ravi osutavas liikmesriigis väljastatakse retsept ravimi jaoks, mis ei ole kindlustajariigis tavapäraselt retsepti alusel kättesaadav, otsustab kindlustajariik, kas anda erandkorras luba või pakkuda sama tulemuslikuks peetavat asendusravimit.

3. Lõike 2 punktides a ja b osutatud meetmed võetakse vastu artikli 19 lõikes 2 sätestatud regulatiivmenetluse kohaselt. Lõike 2 punktis c osutatud meetmed käesoleva direktiivi vähemoluliste elementide muutmiseks võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse raames.

3. Lõike 2 punktides a, b ja b a osutatud meetmed võetakse vastu artikli 19 lõikes 2 sätestatud regulatiivmenetluse kohaselt.

Muudatusettepanek  102

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 - lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

1. Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist, eriti haruldaste haiguste valdkonnas, mille puhul tuginetakse Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste tervishoiualase koostöö käigus saadud kogemustele. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

Selgitus

Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused on hiljutine uuendus, mida tunnustati ühenduse tasandil Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1082/2006, ning olulised tugipunktid makrotasandi piirkondlike meetmete puhul.

Muudatusettepanek  103

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 2 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b a) aidata kaasa teadmiste ühiskasutusele haiguste ennetamise ja kõige sagedamini esinevate haiguste ravi kohta;

Selgitus

Koostöö Euroopa tugikeskuste võrgustikega ei tohiks piirduda haruldaste haigustega.

Muudatusettepanek  104

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 2 – punkt f a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f a) rakendada vahendeid, mis võimaldavad kasutada tervishoiuressursse parimal võimalikul viisil raskete õnnetuste korral, eriti piiriülestel aladel.

Selgitus

Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad teenindama raskete õnnetuste korral, mille puhul on vaja erakorralist meditsiiniabi.

Muudatusettepanek  105

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Komisjon võtab vastu

3. Komisjon võtab koostöös asjaomaste ekspertide ja sidusrühmadega vastu

Selgitus

Euroopa tugikeskuste võrgustike loomisel on konsulteerimine sidusrühmadega oluline, et töötada välja terviklik ja asjakohane loetelu kriteeriumidest, mis tagavad nende toimimise.

Muudatusettepanek  106

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – punkt a – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud

a) loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud loetelu haruldasemate haiguste kohta, mida tuleb hõlmata, ning Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud

Muudatusettepanek  107

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – punkt a – alapunkt ix a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

ix a) on asjakohastes ja tõhusates suhetes tehnoloogia tarnijatega.

Muudatusettepanek  108

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 15 a

 

Katsealad

 

 

Koostöös liikmesriikidega võib Euroopa Komisjon määrata piirialad katsealadeks, kus saab põhjalikult katsetada, analüüsida ja hinnata uuenduslikke piiriüleste tervishoiuteenuste algatusi.

Muudatusettepanek  109

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vastu erimeetmed, mis on vajalikud liikmesriikide info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõime saavutamiseks tervishoiu valdkonnas ja neid meetmeid kohaldatakse siis, kui liikmeriigid on otsustanud need süsteemid kasutusele võtta. Meetmed kajastavad tervishoiutehnoloogiate ja meditsiini arenguid ning austavad isikuandmete kaitse põhiõigust kooskõlas kohaldatava seadusega. Meetmetega täpsustatakse eelkõige vajalikud nõuded ja terminoloogia asjaomaste info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõime jaoks, et tagada piiriüleste tervishoiuteenuste ohutu, kvaliteetne ja tõhus osutamine.

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vastu erimeetmed, mis on vajalikud liikmesriikide info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõime saavutamiseks tervishoiu valdkonnas ja neid meetmeid kohaldatakse siis, kui liikmeriigid on otsustanud need süsteemid kasutusele võtta. Meetmed vastavad igas liikmesriigis kohaldatavatele andmekaitseseadustele ja kajastavad ka tervishoiutehnoloogiate ja meditsiini ning sealhulgas telemeditsiini ja telepsühhiaatria arenguid ning austavad isikuandmete kaitse põhiõigust. Meetmetega täpsustatakse eelkõige vajalikud nõuded ja terminoloogia asjaomaste info- ja sidetehnoloogiasüsteemide koostalitlusvõime jaoks, et tagada piiriüleste tervishoiuteenuste ohutu, kvaliteetne ja tõhus osutamine.

Muudatusettepanek  110

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Liikmesriigid tagavad, et e-tervishoiu teenuste ja muude telemeditsiini teenuste kasutamisel

 

a) järgitakse samasuguseid professionaalse meditsiini kvaliteedi- ja ohutusnõudeid nagu mitteelektrooniliste tervishoiuteenuste osutamisel;

 

b) pakutakse piisavat kaitset patsientidele, eriti asjakohaste regulatiivsete nõuete kehtestamise abil arstidele, mis sarnanevad nõuetega mitteelektrooniliste tervishoiuteenuste osutamisel.

Selgitus

Kõnealune uus tehnoloogia võib lisaks arengule tuua samuti kaasa info- ja sidetehnoloogia võimaliku väärkasutamise tervishoiu valdkonnas, millega kaasnevad võimalikud ohud patsientidele. Seetõttu peab kõnealuste teenuste suhtes kohaldama samasuguseid kvaliteedi- ja ohutustagatisi nagu nn standardsete meditsiiniliste toimingute puhul.

Muudatusettepanek  111

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate juhtimise alal

Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate juhtimise alal

1. Liikmesriigid edendavad tervishoiutehnoloogiate hindamise eest vastutavaid riiklikke ametiasutusi või organeid ühendava võrgustiku arendamist ja toimimist.

1. Euroopa Komisjon lihtsustab pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist tervishoiutehnoloogiate hindamise eest vastutavaid riiklikke ametiasutusi või organeid ühendava võrgustiku loomist. Kõnealune võrgustik põhineb hea valitsemistava põhimõtetel, kaasa arvatud läbipaistvus, objektiivsus, õiglased menetlused ning kõigi asjaomaste sidusrühmade laiaulatuslikul ja täieõiguslikul osalemisel, välja arvatud juhtudel, kui riiklikes õigusaktides välistatakse ühe või mitme sidusrühma osalus.

2. Tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku eesmärk on

2. Tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku eesmärk on

a) toetada koostööd riiklike ametiasutuste või organite vahel;

a) toetada koostööd riiklike ametiasutuste või organite vahel;

 

a a) leida jätkusuutlikke võimalusi ravimite kättesaadavuse, uuenduslikkuse tasustamise ja tervishoiueelarve haldamise eesmärkide tasakaalustamiseks;

b) toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel.

b) toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel;

 

b a) analüüsida vahetatava teabe olemust ja liiki.

3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid ning edastavad komisjonile kõnealuste ametiasutuste ja organite nimed ja kontaktandmed.

3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid ning edastavad komisjonile kõnealuste ametiasutuste ja organite nimed ja kontaktandmed.

4. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks ja juhtimiseks ning vahetatava teabe laadi ja liigi täpsustamiseks.

4. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks, juhtimiseks ja läbipaistvaks toimimiseks.

Muudatusettepanek  112

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset, ning eriti direktiivi 95/46/EÜ artikli 8 lõikega 4.

Selgitus

Direktiivi 95/46 artikli 8 lõikes 4 sätestatakse eritingimused seoses terviseandmete hilisema kasutamisega.

Muudatusettepanek  113

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 19 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Komisjoni abistab komitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja.

1. Komisjoni abistab komitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mille eesistujaks on komisjoni esindaja. Seda tehes tagab komisjon konsulteerimise asjaomastest patsiendi- ja töötajarühmadest pärit ekspertide vahel sobival viisil, eriti käesoleva direktiivi rakendamise kontekstis, ja esitab põhjendatud aruande nimetatud konsulteerimise kohta.

Selgitus

Kõnealust direktiivi on võimalik rakendada üksnes kõigi osapoolte kaasamise abil. Seetõttu tuleb luua asjakohane konsulteerimismehhanism, et abistada kõnealust piiriülest tervishoiukomiteed.

Muudatusettepanek  114

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 19 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 punktis 6 ettenähtud tähtajaks kehtestatakse 3 kuud.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 ettenähtud tähtajaks kehtestatakse 3 kuud. Kui rakendusmeetmed on seotud isikuandmete töötlemisega, konsulteeritakse Euroopa andmekaitseinspektoriga.

Selgitus

Nagu on soovitatud Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses, on oluline Euroopa andmekaitseinspektoriga nendes küsimustes konsulteerida.

Muudatusettepanek  115

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 20 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Pärast viie aasta möödumist alates artikli 22 lõikes 1 osutatud kuupäevast koostab komisjon käesoleva direktiivi rakendamise kohta aruande ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Pärast viie aasta möödumist alates artikli 22 lõikes 1 osutatud kuupäevast koostab komisjon käesoleva direktiivi rakendamise kohta aruande, mis hõlmab statistikat direktiivist tingitud patsientide välja- ja sissevoolu kohta, ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.


SELETUSKIRI

„Jamais poete n’a interpreté la nature aussi librement qu’un juriste la realité” Jean Giraudoux

(Ükski poeet pole kunagi tõlgendanud loodust nii vabalt, kui jurist tõlgendab tõde.)

Mõistlikkus ja tundlikkus

Juristid või poliitikud. Alates 1998. aasta Euroopa Kohtu otsusest Kohlli ja Dekkeri kohtuasjas on viimase kümne aasta jooksul patsientide liikuvuse alase poliitika üle otsustanud Euroopa juristid, sest Euroopa poliitikud pole seda teinud. Kui me midagi ei tee, siis jätkab kohus aluslepingute tõlgendamist patsientide liikuvuse alaste õiguste alal. Kohus loob selguse, mida meie, poliitikud, pole loonud. Kui me oleme rahul sellega, et jätame poliitikategemise juristidele, siis polegi meil vaja midagi teha, v.a muidugi maksta kinni sellest tulenevad ettenägematud arved. Kuid kui me usume, et meie kui valitud poliitikute asi on luua õiguslik ja poliitiline kindlus, siis peaksime seda tegema ilma pikemalt viivitamata. Meie valijatele meeldib patsientide liikuvuse idee valikuvõimalusena; kuid nad soovivad ja ootavad, et seda asjakohaselt hallataks, ning nad soovivad ja ootavad tugevat juhendamist poliitika ja menetluse osas.

Komisjoni kauaoodatud ettepanek on teretulnud pärast parlamendis ülekaaluka enamusega vastuvõetud 2005. aasta patsientide liikuvuse raportit (A6-0129/2005), k.a selle tavapärasest erinevad sätted, mis lähevad kaugemale Euroopa Kohtu otsustest Euroopa tugikeskuste võrgustike kohta haruldasemate haiguste puhul. Siiski on selles mõned lahtised otsad, mida käesolevas raportis püütakse käsitleda ja selgitada.

Võimalus patsientidele. Peaksime tegema täiesti selgeks, et tegemist on võimalusega patsientide jaoks. See on patsiendikeskne; tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuste liikuvusega tegeldakse edaspidi. Kahjuks on see nii ka pakiliselt vajaliku ettepanekuga patsientide ohutuse kohta. Samuti, nagu on selgelt öeldud, ei parandata ega viimistleta selle ettepanekuga sotsiaalkindlustuse toimimisviisi, mis jääb samaks, ehkki me vajaksime võib-olla suuremat selgust, kui seda kohaldatakse. Samuti peaksime tegema samavõrd selgeks, et see on võimalus patsientidele, mis lähtub vajadustest, mitte aga ressurssidest, ja teavitatud valikust, mitte aga sunnist.

Kohtuotsused. Samuti on selge, et me ei alusta puhtalt lehelt; praegu pole aeg loominguliseks eelnõu koostamiseks. Euroopa Kohus on saanud oma otsuste õigusliku aluse aluslepingutest ja selle põhjal kirjutanud neist tuleneva poliitika projekti. Nad on käivitanud protsessi, mis võib patsientide mõju suurendada ja parandada Euroopa kodanike tervist. Oma algses Euroopa Kohtu olemuses kinnitati, et patsiendid, kes seisavad silmitsi põhjendamatu viivitusega ravi alustamisel, omavad õigust siirduda ravile teise liikmesriiki ja lasta arve maksta kodumaa haigekassal, niivõrd kui on täidetud kaks tingimust: ravi peab kodumaal olema tavaliselt kättesaadav ja maksumus peab olema võrreldav. Mitmes Euroopa Kohtu otsuses on sätestatud, et patsiendilt ei tohi nõuda, et ta taotleks haiglavälisele ravile või muudele tervishoiuvahenditele, näiteks originaalprillidele ja hambakorrastusvahenditele eelluba. Siiski jäetakse võimalus mingis vormis eelloale või teatamisele statsionaarse haiglaravi puhul, juhul kui elukohariik (kindlustajariik) suudab näidata, et ilma selleta kannataks muude patsientide tervishoiuteenuste haldamine. Kohtuotsustes ei räägitud niivõrd eelloa andmise menetlusest, kuivõrd just selle menetluse ebamõistlikust kasutamisest, selleks et mitte anda isikule õigust ravile reisida või reisimise takistamiseks. Seetõttu oleme püüdnud luua eelloa süsteemi, mis patsiente ei koorma, kuid millega antakse erakorraliste kulude puhul tervishoiujuhtidele mõistliku aja jooksul eelhoiatus.

Vajadused, mitte ressursid. Kui ütleme, et poliitika peaks olema suunatud patsientidele, kellel on vajadused, mitte patsientidele, kellel on vahendid, siis peaksime tegema selgeks, et me ei soovi näha patsiente, kes peavad reisima, sularaha või krediitkaart käes, selleks et maksta ette tihtipeale kalli haiglaravi eest. Me peaksime juurutama otsemaksete süsteemi koduriigi kindlustajalt ravihaiglale, kas siis arvelduskeskuse kaudu, mis haldaks piiriüleseid, valuuta konverteerimist nõudvaid, süsteemidevahelisi (Beveridge/Bismark) raskusi, või vabatahtliku eelloa taotlemise süsteemi, mille kohaselt saadakse kinnituskiri, kus on näidatud maksimaalne hüvitatav kulu. Seejärel edastataks kinnituskiri raviteenust osutavasse haiglasse ja hüvitise maksab haiglale otse kindlustajariik.

Paketid. Tekib küsimus, kas Euroopa Kohtu otsus maksumusega seoses tähendab, et kindlustajariik võib olla kohustatud tasuma vaid ravi tegelikud kulud. Ravipakett koos lisadega, näiteks sanatoorsed teenused või füsioteraapia, võib kokku maksta vähem, kui oleks läinud maksma ravi ainuüksi kodus. Kui selline pakett annab patsiendi tervisele lisakasu, näiteks vähendades haiguse kordumise tõenäosust, siis on see kindlasti hea ja seda tuleks tervitada, niivõrd kui kogu pakett jääb maksumuse piiresse, mis oleks makstud ravi korral koduriigis. Liikmesriigid peaksid olema selles suhtes võimalikult paindlikud.

Tervishoiumaaklerid. Tõenäoliselt suureneb tulevikus tervishoiumaaklerite arv, kes asuvad andma patsientidele sõltumatut nõu ravi- ja hoolduspakettide kohta nagu kindlustusmaakleridki, kes otsivad kliendi nimel parimaid pakkumisi kliendi vajaduste rahuldamiseks. Ilmselgelt peab iga liikmesriik ise otsustama oma kõnealuse valdkonna poliitika üle ja iga liikmesriik otsustab asjakohasel ajal ka selle üle, kas tervishoiumaakleri roll või koolitus vajab mingit regulatsiooni või eneseregulatsiooni.

Juurdemaksmine. Samuti on tõenäoline, et mõnes riigis on välismaale siirdumise võimalus kättesaadav vaid siis, kui patsient on valmis koduriigi poolt tasutavale summale juurde maksma. Selles pole iseenesest midagi halba. Pole vahet, kas patsiendid maksavad kohalikus haiglas mugavusvoodi eest või maksavad vanemad koolis oma lapse lisaõppe eest. Kuid see oleks vaid vabatahtlik võimalus. Patsientidele ei tohiks avaldada survet maksta rohkem ja ükski haigla ei peaks nõudma välismaistelt patsientidelt sama ravi eest suuremat tasu.

Arvud. Eeldatakse, et seda võimalust ei hakka kasutama väga palju patsiente. Enamik inimesi eelistab ravi kodu lähedal, kus sõbrad ja pereliikmed saavad neid külastada. Kui vaja, siis siirduvad nad mujale oma koduriigi piires – ja mitte viimases järjekorras keele tõttu. Kui nad otsustavad minna välismaale, siis tõenäoliselt kasutavad nad esimese võimalusena reguleeritud korraldust, mis on juba kahe- ja kolmepoolselt kokku lepitud liikmesriikide, piirkondade või linnade vahel. Kui nad siiski soovivad suuremat paindlikkust, näiteks seepärast, et nende perekond või sõbrad asuvad teises ELi osas, kus nad saavad pärast ravi sanatoorseid teenuseid kasutada, või sellepärast, et nad on kuulnud eriti heast haiglapersonalist või muust tervishoiu pakkujast –, siis on neil võimalik otsustada kasutada käesolevat piiriülese tervishoiuteenuse võimalust.

Muidugi, kui liikmesriik soovib vältida, et tema kodanikud seda uut võimalust kasutavad, ning vältida sellega kaasnevat ressursside väljavoolu, siis tõstab ta oma tervishoiu ja ooteaegade standardeid, selleks et keegi ei tunneks vajadust mujale minna. Kui see tõmbab ligi patsiente välismaalt – võib-olla seepärast, et hooldus- ja raviteenused on odavamad, – siis tõmbab see riiki juurde ressursse, mille saab kõigi patsientide huvides tervishoidu tagasi suunata. Viie aasta pärast tuleks läbi vaadata senised kogemused seoses sisse- ja väljavooluga, selle senine mõju ja see, kas on vaja poliitikat rangemaks muuta või leevendada.

Teave. Teave on võtmetähtsusega ja kõigilt liikmesriikidelt oodatakse teabekeskuste (riiklikud kontaktpunktid) loomist, kus patsient ja tema meditsiinilised nõustajad saaksid teada, mis on kättesaadav, milliseid abikõlblikkuse kriteeriume kohaldatakse, millised menetlused on vaja läbida, millised on kehtivad menetlused kaebuste ja apellatsioonide esitamiseks ja millist toetust on võimalik saada reisikulude katteks. Selles kontekstis on oluline ka tundlik tervishoiustandardite teema. Ilmselgelt, kui liikmesriik, aktsepteerides otseselt või kaudselt Euroopa Kohtu otsuseid, lubab oma kodanikel minna välismaale ravile, siis on tal oma kodanike suhtes hoolimise kohustus. Kindlasti peab riik soovima, et oleksid rakendatud vastastikused tagatised patsientide ohutuse kohta. Üks risk patsientide ohutusele võib tuleneda tervishoiu madalast kvaliteedist. Liikmesriigid vastutavad oma tervishoiuteenuste osutamise eest ja keegi ei tee ettepanekut, et Euroopa Liit kirjutaks selles osas standardid ette. Mida liikmesriik, kus ravi toimub, saab teha ja peaks tegema, on tagada, et selliseid standardeid avalikult tutvustatakse. Kindlustajariigi kohus on tagada, et selle kodanikel on juurdepääs teabele, nii et patsiendid ja nende meditsiinilised nõustajad saaksid teada, milliseid standardeid oodata, kui nad otsustavad minna teise riiki. Ei rohkem ega vähem.

Retseptid. Üks teema, mis ettepanekus tõstatatakse, on küsimus retseptide vastastikusest tunnustamisest. Selgelt on soovitav, et koduriigi apteek tunnustaks ja tegutseks teise riigi arsti väljaantud retsepti alusel. See nõuab juurdepääsu arstide registrile, kes on kvalifitseeritud ja õigustatud retsepte väljastama. Probleem on siiski sügavam. Üldiselt tunnistatakse, et liikmesriigid on pädevad otsustama, millised ravimid on kättesaadavad retsepti alusel. Seepärast, kui patsient läheb välismaale ja saab seal retsepti ravikuuri jaoks, siis peab patsient kas leppima sellega, mis on kättesaadav, või pöörduma tagasi ravi määranud riiki – või kasutama riskantset viisi hankida ravimid internetist. Näib, et tasuks eelistada seda, et liikmesriigid nõustuksid osana lisaretseptide nimekirjast ravimitega, mis on määratud piiriülese ravi käigus piiriülese tervishoiuteenuse kontekstis. Selle peavad otsustama liikmesriigid, kuid kui seda ei lahendata mõistlikult ja tundlikult, siis võib sellest saada tulevaste Euroopa Kohtu kohtuasjade teema.

Mõistus ja tundlikkus. See olekski lühidalt käesoleva raporti sisu: mõistus ja tundlikkus; uus võimalus patsientidele; võimalus, mille kohta Euroopa Liit saab väita, et temast on kodanikele kasu olnud; selgus ja õiguskindlus; mitte ebavõrdsuse kaotamine kogu Euroopa või liikmesriikide tervishoius – see küsimus tuleb suunata otse vastavate liikmesriikide ministritele, vaid õiglus ja võrdsus võimaluste puhul; paindlikkus ja mitte bürokraatia; soov käsitleda küsimusi „kuidas teha” ja mitte küsimusi „miks me ei peaks tegema”. Üks on juba selge: järjest enam kodanikke saab teadlikuks selle poliitilise võimaluse lähenemisest. Võib-olla nad ei kasutagi seda, kuid nad soovivad, et see oleks olemas. Kõigi meie kolme institutsiooni ees seisev ülesanne on realiseerida see nii kiiresti kui võimalik.


ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS ÕIGUSLIKU ALUSE KOHTA

Hr Miroslav Ouzký

Esimees

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon

BRÜSSEL

Teema:       Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (KOM(2008)414)

Austatud härra esimees

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni esimees palus oma 29. jaanuari 2009. aasta kirjas õiguskomisjonilt vastavalt kodukorra artiklile 35 arvamust eespool nimetatud ettepaneku õigusliku aluse kohta.

Õiguskomisjon arutas eespool mainitud küsimust 12. veebruari 2009. aasta koosolekul.

Keskkonnakomisjonis on esitatud muudatusettepanekud asendada õiguslik alus – EÜ asutamislepingu artikkel 95 – artikliga 152; artiklitega 16 ja 152; artiklitega 42, 152 ja 308; artiklitega 137 ja 152 või artiklitega 95 ja 152.

Euroopa Kohtu kohtupraktika põhimõtetest lähtudes võiks seda küsimust analüüsida järgmiselt.

Nagu teada, peab igal ühenduse õigusaktil olema õiguslik alus, milles on sätestatud ühendusele antud pädevus ja osutatakse akti liigile, mida võib vastu võtta, ning vastuvõtu menetlusele.

Euroopa Kohus on oma 6. detsembri 2001. aasta arvamuses nr 2/00(1) rahvusvahelise lepingu (täpsemalt Cartagena protokolli) sõlmimise õigusliku aluse kohta selgitanud:

„Sobiva õigusliku aluse valik on põhiseadusliku tähtsusega küsimus. Kuna ühendusel on ainult talle omistatud pädevus, siis peab ta seostama protokolli asutamislepingu sättega, mis annab talle volituse kiita heaks selline akt. Väära õigusliku aluse kasutamine võib seega kaasa tuua sõlmimise otsuse enda kehtetuse ja sellest tulenevalt muuta kehtetuks ühenduse nõusoleku olla seotud lepinguga, millele ta alla kirjutas. Nii on see juhul, kui asutamisleping ei anna ühendusele piisavat pädevust, et ratifitseerida leping tervikuna, mistõttu tuleb uurida ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kavandatava lepingu sõlmimiseks kolmandate riikidega, või ka juhul, kui sõlmimise otsuse sobiv õiguslik alus näeb ette teistsuguse menetluse õigusakti andmiseks kui see, mida ühenduse institutsioonid tegelikult järgisid.” (allajoonimine lisatud)

Ühelt poolt osutab kohus õigusliku aluse valiku „põhiseaduslikule tähtsusele”, arvestades et ühendus ei kujuta endast üldise iseloomuga õiguslikku korda, vaid seda juhitakse volituste andmise põhimõtte alusel.

Teiselt poolt juhib kohus tähelepanu probleemile olukordades, kus puudub õiguslik alus ühenduse tegevuse katmiseks (puudub „piisav pädevus”) või õigusliku aluse muutmine toob kaasa vastuvõtmise teistsuguse menetluse alusel. Ilmeka näite võib leida kohtujuristi 15. novembri 2001. aasta ettepanekust kohtuasjas C-314/99 Madalmaade Kuningriik v. Euroopa Ühenduste Komisjon(2), mille puhul õigusliku aluse muutmine oleks tähendanud, et akt oleks tulnud võtta vastu teistsuguse menetluse alusel kui see, mille alusel ta tegelikult vastu võeti.

Antud kohtuasjas, nagu märkis ka parlamendi õigusteenistus British American Tobacco(3) kohtuasjas, on viga õiguslikus aluses rohkem kui lihtsalt formaalne viga, juhul kui see toob kaasa eksimise akti vastuvõtmiseks kohaldatavas menetluses ja viia akti kehtetuks tunnistamiseni, sest see on osa akti sisust, põhjustades selle ebaseaduslikkust.

Euroopa Kohtu arvamuse kohaselt ei saa õigusliku aluse valik olla subjektiivne, vaid peab põhinema objektiivsetel teguritel(4), näiteks asjaomase õigusakti sisu ja eesmärk(5), mille suhtes võidakse kohaldada kohtulikku läbivaatamist. Lisaks peab otsustav tegur olema meetme peamine eesmärk.(6)

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale on asutamislepingu üldine artikkel piisav õiguslik alus ka siis, kui kõnealuse õigusaktiga üritatakse täiendavalt põhieesmärgile teises järjekorras saavutada ka asutamislepingu eriartiklis sätestatud eesmärki(7).

Kui aga leitakse, et need kaks eesmärki on omavahel lahutamatult seotud, ilma et üks neist oleks teise suhtes teisejärguline ja kaudne, siis võib kaaluda kahe õigusliku aluse kasutamist(8).

Kokkuvõttes võib öelda, et kohus eelistab üht õiguslikku alust, välja arvatud juhul, kui asjaomasel aktil on kaks võrdset eesmärki.

Käesoleval juhul valis Euroopa Komisjon õiguslikuks aluseks EÜ asutamislepingu artikli 95(9).

Komisjon põhjendab oma õigusliku aluse valikut, arutledes üksikasjalikult ettepaneku üldiste õiguslike aspektide üle. Komisjon püüab kehtestada piiriüleste tervishoiuteenuste suhtes üldist õigusraamistikku, mis koosneb 1) kõigi ELi tervishoiusüsteemide ühistest põhimõtetest, 2) piiriüleste tervishoiuteenuste eriraamistikust ja 3) Euroopa koostöövormidest tervishoiu alal. Lõppanalüüsis esitatakse eesmärk „luua ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise Euroopa Liidu raamistik ning tagada tervishoiuteenuste vaba liikumine ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel”.

Õigusliku aluse kohta on esitatud mitmeid muudatusettepanekuid. Nüüd tuleks neid kaaluda.

Kõigepealt tuleks kaaluda artiklit 152, mida on pakutud üksi ja koos teiste artiklitega.

a) Artikkel 152(10) kui ainus õiguslik alus:

Kuigi selles artiklis käsitletakse rahvatervist, on meetmete valik, mida selle artikli põhjal võtta lubatakse, piiratud. Kuigi esimeses lõikes antakse ühendusele pädevus võtta meetmeid, mis „on suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ja inimeste tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisele”, on see pädevus selgelt sätestatud täiendusena riikide poliitikale. Järgneb täpsustus: „Sellised meetmed hõlmavad võitlust olulisemate tervisehäirete vastu, edendades nende põhjuste, leviku ja vältimise uurimist, samuti tervishoiualast selgitus- ja kasvatustööd. Ühendus täiendab uimastitest tulenevate tervisekahjustuste vähendamiseks liikmesriikide meetmeid, kaasa arvatud teavitamine ja tõkestamine.” Artikli 152 lõikes 2 osutatakse liikmesriikide vahelisele koostööle nendes valdkondades, nende meetmete toetamisele ning poliitika ja programmide kooskõlastamisele, samas kui artikli 152 lõikes 3 käsitletakse koostöö edendamist rahvatervise alal kolmandate riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Ainus õiguspädevus, mis hõlmab kaasotsustamismenetlust, on sätestatud artikli 152 lõikes 4, kus sätestatakse, et selleks et aidata kaasa viidatud eesmärkide saavutamisele, võib võtta meetmeid, millega kehtestatakse inimpäritoluga organitele ja ainetele, verele ja veresaadustele kõrged kvaliteedi- ja ohutusnõuded, ning veterinaaria- ja fütosanitaaralal meetmeid, mille otsene eesmärk on tervisekaitse, ning inimeste tervise kaitseks ja parandamiseks kavandatud stimuleerivaid meetmeid, välja arvatud liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine. Veel on lisatud, et nõukogu võib võtta vastu soovitusi.

Viimastel aastatel vastuvõetud tüüpiliste õigusaktide hulka, mille puhul õigusliku alusena on kasutatud artiklit 152, kuuluvad muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (COD/2008/0110); sööda turuleviimine ja kasutamine (COD/2008/0050); teatavate hormonaalse või türeostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamise sätestamine loomakasvatuses (COD/2007/012) ning ühenduse menetluste sätestamine farmakoloogiliste toimeainete jääkide piirnormide kehtestamiseks loomsetes toiduainetes (COD/2007/0064), kuid need on vaid mõned näited.

Patsientide õigusi käsitleva kavandatud direktiivi eesmärk on kehtestada üldine piiriüleste tervishoiuteenuste õigusraamistik ning sellel ei ole peaaegu mingit seost rahvatervise parandamise, inimeste haiguste ennetamise ja inimeste tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisega, sest käsitletakse hoopis seda, kuidas piiriüleseid tervishoiuteenuseid tuleks korraldada ja kuidas need peaksid toimima. Seetõttu ei tule artikkel 152 ainsa õigusliku alusena küsimuse alla. Kavandatava direktiivi eesmärkide ühtimatust artikliga 152 rõhutab veelgi asjaolu, et selles artiklis toonitatakse eriti, et liikmesriigid ei ühtlusta oma õigusakte ja eeskirju, mis on seotud inimeste tervise kaitseks ja parandamiseks kavandatud stimuleerivate meetmetega, mis on tegelikult ainus aspekt artiklis 152, millel on seos – kuigi äärmiselt habras – komisjoni ettepaneku eesmärgiga.

Kerkib küsimus, kas muudatusettepanekute vastuvõtmine keskkonnakomisjonis muudab kavandatava direktiivi raskuskeset nii palju, et õiguslikuks aluseks tuleks võtta ainult artikkel 152. Kuigi ei ole võimalik ennustada, millised selles komisjonis esitatud rohkem kui 700 muudatusettepanekust vastu võetakse, ollakse seisukohal, et mitte ükski neist ei omaks nimetatud mõju.

Seetõttu võib artikli 152 ainsa õigusliku alusena välistada.

(b) Õiguslike aluste ühendamine

Artikkel 95 koos artikliga 152

Kuna direktiivi ettepaneku ja artikliga 152 antava õigusloomega seotud pädevuse vahel leiti ainult habras seos (kui sedagi) (meede „suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ja inimeste tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisele”), ei saa väita, et kavandataval aktil on kaks eesmärki, mis on lahutamatult teineteisega seotud, ilma et üks oleks teise suhtes teisejärguline või kaudne. Tuleb siiski rõhutada, et see analüüs põhineb komisjoni ettepanekul. Õigusliku aluse edasine analüüs oleks vajalik sel juhul, kui parlamendikomisjoni hääletusel vastuvõetud muudatusettepanekud muudaksid oluliselt ettepaneku eesmärki ja sisu.

Seetõttu leitakse, et artikli 92 ja artikli 152 õiguslike aluste ühendamise võib välistada.

Artikkel 152 koos artikliga 16(11)

Artiklis 16 ei sätestata mingit pädevust. See on lihtsalt selgitav ja tõlgendav. Seetõttu, kui – nagu juba eespool väidetud – artikkel 152 ei saa olla ainsaks õiguslikuks aluseks, ei päästa olukorda ka artikkel 16.

Seetõttu võib artikli 152 ja artikli 16 õiguslike aluste ühendamise välistada.

Artiklid 42, 152 ja 308

Mis puudutab artiklit 42(12), siis siin on tegemist ammu tuttava kohtupraktikaga, et õigusliku aluse valiku peavad määrama objektiivsed tegurid, näiteks asjaomase meetme eesmärk ja sisu(13), mille suhtes võidakse kohaldada kohtulikku läbivaatamist(14). Lisaks peab otsustav tegur olema meetme peamine eesmärk.

On ilmselge, et ettepaneku raskuskese ei ole võõrtöötajate sotsiaalkindlustus, ning seletuskirjas öeldakse täiesti selgelt, et pakutud mehhanism on alternatiiviks süsteemile, mis on võõrtöötajatele sätestatud määruses nr 1408/71(15). Kavandatava direktiivi alusel piiriüleseid tervishoiuteenuseid saavatele patsientidele hüvitatakse kulud nende riiklikust tervisekindlustussüsteemist, ning võimaliku vahe maksavad kinni patsiendid ise. Kuigi võõrtöötajad võivad saada kasu direktiiviga loodavast süsteemist, ei ole see suunatud neile, vaid on oma rakendusalalt üldisem („patsienti” määratletakse artikli 4 punktis f kui „füüsilist isikut, kes saab või soovib saada liikmesriigis tervishoiuteenuseid”).

Nagu näidatud, et tule artikkel 152 õigusliku alusena küsimuse alla.

Mis puutub artiklisse 308(16), siis Euroopa Kohus on selgitanud, et EÜ asutamislepingu artikkel 308 on sobiv õiguslik alus ainult siis, kui mitte ükski teine asutamislepingu artikkel ei anna ühendusele vajalikke volitusi(17). Seetõttu peab ühenduse õiguslooja enne selle sätte õiguslikuks aluseks valimist tegema kindlaks, et mitte ükski teine asutamislepingu säte ei anna kavandatava õigusakti jaoks vajalikke volitusi. Antud juhul pole see kindlasti nii. Pealegi oleks raske ette kujutada olukorda, kus artiklit 308 saaks kasutada õigusliku alusena koos teiste asutamislepingu artiklitega.

Viimasena tuleks märkida, et kolm õiguslikku alust (artiklid 42, 152 ja 308) on omavahel kokkusobimatud, sest nendes sätestatakse omavahel sobimatud menetlused ja häälteenamus nõukogus.

Seetõttu tuleb õiguslike aluste ühendamine, mis koosneb artiklitest 42, 152 ja 308, välistada.

Artiklid 137 ja 152

Artiklit 137(18) tuleb lugeda koos artikliga 136, milles sätestatakse:

„Pidades silmas sotsiaalseid põhiõigusi, nagu need on määratletud 18. oktoobril 1961 Torinos allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, võtavad ühendus ja liikmesriigid oma eesmärgiks tööhõive edendamise ning parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega, piisava sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoogi, inimressursside arendamise, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist.

Sel eesmärgil rakendavad ühendus ja liikmesriigid meetmeid, mis võtavad arvesse riigiti kehtivate tavade mitmekesisust, eriti lepinguliste suhete vallas, ja vajadust säilitada ühenduse majanduse konkurentsivõime.

Nad usuvad, et niisugune areng ei tulene ainult ühisturu toimimisest, mis soodustab sotsiaalsüsteemide ühtlustamist, vaid ka käesoleva lepinguga sätestatud menetlustest ning õigus- ja haldusnormide ühtlustamisest.”

Arvestades asjaolu, et kavandatavas direktiivis käsitletakse „patsientide õigusi” ja patsiendid ei pruugi olla töötajad („patsienti” määratletakse direktiivi ettepaneku artikli 4 punktis f kui „füüsilist isikut, kes saab või soovib saada liikmesriigis tervishoiuteenuseid”), ning pidades silmas, et preambuli kohaselt hõlmab direktiiv „järgmisi tervishoiuteenuste osutamise viise: – tervishoiuteenuste kasutamine välismaal (st patsient, kes läheb ravi saamiseks teise liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja juurde); seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”; – tervishoiuteenuste piiriülene osutamine (st teenuse osutamine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile); näiteks telemeditsiini teenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine, laboriteenused; – tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis); ning – isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine), ei kuulu see artikli 136 kohaldamisalasse, mis käsitleb tööhõive edendamist ja parandatud elamis- ja töötingimusi, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega, piisava sotsiaalkaitse, tööturu osapoolte dialoogi, ja inimressursside arendamisega, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist.

Arvestades, et artikkel 152 on õigusliku alusena juba tagasi lükatud, ei saa seda kasutada koos artikliga 137, mis ise ei ole direktiivi ettepaneku õigusliku alusena sobiv.

Järeldus

Ainus võimalik õiguslik alus on artikkel 95 üksinda. Tuleb siiski rõhutada, et käesolev analüüs põhineb komisjoni ettepanekul. Edasine analüüs õigusliku aluse kohta võiks osutuda vajalikuks, kui parlamendikomisjoni hääletusel vastuvõetud muudatusettepanekud muudaksid oluliselt ettepaneku eesmärki ja sisu.

Õiguskomisjon otsustas 12. veebruari 2009. aasta koosolekul 8 poolt- ja 5 vastuhäälega ning 1 erapooletuga(19) soovitada, et direktiivi ettepaneku õigusliku alusena kasutataks EÜ asutamislepingu artiklit 95.

Lugupidamisega

Giuseppe Gargani

(1)

EKL 2001, lk I-9713.

Veebilink: http://curia.europa.eu/jurisp/cgi-bin/form.pl?lang=en&newform=newform&jurcdj=jurcdj&docav=docav&alldocnorec=alldocnorec&docnoj=docnoj&docnoor=docnoor&typeord=ALL&docnodecision=docnodecision&allcommjo=allcommjo&affint=affint&affclose=affclose&numaff=2%2F00&ddatefs=&mdatefs=&ydatefs=&ddatefe=&mdatefe=&ydatefe=&nomusuel=&domaine=&mots=&resmax=100&Submit=Submit

(2)

EKL 2002, lk I-05521.

Veebilink: «http://eur-lex.europa.eu/Notice.do?val=353903:cs&lang=it&list=449394:cs,335881:cs,250906:cs,353903:cs,250621:cs,250591:cs,250603:cs,242077:cs,242014:cs,234659:cs,&pos=4&page=1&nbl=26&pgs=10&hwords=base%20giuridica~&checktexte=checkbox&visu=#texte

(3)

Otsus kohtuasjas C-491/2001: The Queen v. Secretary of State for Health, ex parte British American Tobacco (Investments) Ltd and Imperial Tobacco Ltd, EKL 2002, lk I-11453.

Veebilink:

http://eur-lex.europa.eu/Notice.do?val=264374:cs&lang=it&list=405672:cs,287495:cs,264374:cs,132861:cs,&pos=3&page=1&nbl=4&pgs=10&hwords=british%20american%20tobacco~&checktexte=checkbox&visu=#texte

(4)

Otsus kohtuasjas C-45/86: komisjon v. nõukogu, EKL 1987, lk 1439, punkt 5.

(5)

Otsus kohtuasjas C-300/89: komisjon v. nõukogu, EKL 1991, lk I-287, punkt 10.

(6)

Otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk I-7079, punkt 27.

(7)

Otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk I-7079, punktid 27–28; Otsus kohtuasjas C-491/01: British American Tobacco (Investments) ja Imperial Tobacco, EKL 2002, lk I-11453, punktid 93–94.

(8)

Otsus kohtuasjas C-165/87: komisjon v. nõukogu, EKL 1988, lk 5545, punkt 11.

(9)

Artikkel 95

1. Erandina artiklist 94 ning kui käesolevas lepingus ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse artiklis 14 seatud eesmärkide saavutamiseks järgmisi sätteid. Vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtab nõukogu liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmed, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine.

2. Lõiget 1 ei kohaldata maksusätete, isikute vaba liikumist käsitlevate sätete ega nende sätete suhtes, mis käsitlevad töötajate õigusi ja huvisid.

3. Lõikes 1 ettenähtud tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitlevates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi. Oma vastavate volituste piires püüavad ka Euroopa Parlament ja nõukogu saavutada sama eesmärki.

4. Kui pärast seda, kui nõukogu või komisjon on ühtlustamismeetme vastu võtnud, peab liikmesriik artiklis 30 märgitud oluliste vajaduste tõttu või seoses keskkonna või töökeskkonna kaitsega vajalikuks säilitada siseriiklikke norme, teatab ta nendest normidest ja nende säilitamise põhjustest komisjonile.

5. Lisaks sellele ja ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui pärast ühtlustamismeetme võtmist nõukogus või komisjonis liikmesriik peab vajalikuks ühtlustamismeetme võtmise järel ainuomaselt selles liikmesriigis ilmneva probleemi tõttu kehtestada keskkonna ja töökeskkonna kaitsega seotud uutel teaduslikel tõenditel põhinevaid siseriiklikke norme, teatab ta kavandatavatest normidest ja nende kehtestamise põhjustest komisjonile.

6. Komisjon kinnitab kõnealused siseriiklikud normid või lükkab need tagasi kuue kuu jooksul pärast lõigetes 4 ja 5 osutatud teatamist, olles eelnevalt kindlaks teinud, kas need on või ei ole suvalise diskrimineerimise vahendid või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piirangud, ja kas need kujutavad või ei kujuta endast takistust siseturu toimimisele.

Kui komisjon selles ajavahemikus otsust ei tee, loetakse lõigetes 4 ja 5 osutatud siseriiklikud normid kinnitatuks.

Kui seda õigustab küsimuse keerukus ja kui puudub oht inimeste tervisele, võib komisjon asjaomasele liikmesriigile teatada, et käesolevas lõikes osutatud ajavahemikku võidakse pikendada veel kuni kuus kuud.

7. Kui liikmesriik on vastavalt lõikele 6 volitatud säilitama või kehtestama siseriiklikke norme, mis erinevad ühtlustamismeetmest, uurib komisjon kohe, kas teha ettepanek selle meetme kohandamiseks.

8. Kui liikmesriik tõstatab rahvatervisega seotud konkreetse küsimuse valdkonnas, kus varem on võetud ühtlustusmeetmeid, juhib ta sellele komisjoni tähelepanu, kes siis viivitamata uurib, kas teha nõukogule ettepanek sobivate meetmete kohta.

9. Erandina artiklites 226 ja 227 osutatud menetlusest võib komisjon või liikmesriik anda asja otse Euroopa Kohtusse, kui ta arvab, et mõni teine liikmesriik kasutab käesolevas artiklis ettenähtud volitusi vääriti.

10. Asjakohastel juhtudel on eespool märgitud ühtlustamismeetmetes kaitseklausel, mis volitab liikmesriike ühel või mitmel artiklis 30 osutatud majandusvälisel põhjusel võtma ühenduse kontrollimenetlusele alluvaid ajutisi meetmeid. (allajoonimine lisatud)

(10)

Artikkel 152:

1. Kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

Ühenduse meetmed, mis täiendavad liikmesriikide poliitikat, on suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ja inimeste tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisele. Sellised meetmed hõlmavad võitlust olulisemate tervisehäirete vastu, edendades nende põhjuste, leviku ja vältimise uurimist, samuti tervishoiualast selgitus- ja kasvatustööd.

Ühendus täiendab uimastitest tulenevate tervisekahjustuste vähendamiseks liikmesriikide meetmeid, kaasa arvatud teavitamine ja tõkestamine.

2. Ühendus soodustab liikmesriikidevahelist koostööd käesoleva artikliga hõlmatud valdkondades ja toetab vajaduse korral nende meetmeid.

Koostöös komisjoniga kooskõlastavad liikmesriigid oma poliitikat ja programme lõikega 1 hõlmatud valdkondades. Komisjon võib tihedas kontaktis liikmesriikidega teha kõiki kasulikke algatusi, et sellist kooskõlastamist edendada.

3. Ühendus ja liikmesriigid edendavad rahvatervise alal koostööd kolmandate riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega.

4. Toimides vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komiteega, aitab nõukogu kaasa käesolevas artiklis viidatud eesmärkide saavutamisele, võttes:

a) meetmeid, millega kehtestatakse inimpäritoluga organitele ja ainetele, verele ja veresaadustele kõrged kvaliteedi- ja ohutusnõuded; need meetmed ei takista ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast karmimaid kaitsemeetmeid;

b) erandina artiklis 37 sätestatust veterinaaria- ja fütosanitaaralal meetmeid, mille otsene eesmärk on rahvatervise kaitse;

c) inimeste tervise kaitseks ja parandamiseks kavandatud stimuleerivaid meetmeid, välja arvatud liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine.

Komisjoni ettepaneku põhjal võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega võtta vastu ka soovitusi käesolevas artiklis loetletud eesmärkidel.

5. Ühenduse tervishoiumeetmed võtavad täiel määral arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ning kättesaadavaks muutmisel. Eriti lõike 4 alapunktis a osutatud meetmed ei mõjuta organite ja vere annetamise või meditsiinilise kasutamise siseriiklikke norme.

(11)

EÜ asutamislepingu artiklis 16 sätestatakse:

Artikkel 16

Ilma et see piiraks artiklite 73, 86 ja 87 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad ühendus ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.

(12)

Artikkel 42

Nõukogu võtab vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele sotsiaalkindlustuse valdkonnas meetmeid, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks; selleks kehtestab ta korra, millega kindlustatakse võõrtöötajatele ja nende ülalpeetavatele:

a) kõigi eri riikide seaduste kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine, et omandada ja säilitada õigus saada toetust ja arvutada toetuse suurus;

b) toetuse maksmine isikutele, kes elavad liikmesriigi territooriumil.

Artiklis 251 sätestatud menetluse kohaldamisel teeb nõukogu otsused ühehäälselt.

(13)

Otsus kohtuasjas C-300/89: komisjon v. nõukogu, EKL 1991, lk I-287, punkt 10, ning otsus kohtuasjas: C-42/97, Euroopa Parlament v. nõukogu, EKL 1999, lk I-869, punkt 36.

(14)

Otsus kohtuasjas C-45/86: komisjon v. nõukogu, EKL 1987, lk 1439, punkt 5.

(15)

EÜT 149, 5.7.1971.

(16)

Artikkel 308

Kui ühisturu toimimise käigus peaks ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks osutuma vajalikuks ühenduse meede, mille jaoks käesolev leping ei ole sätestanud vajalikke volitusi, siis võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt vastu kohased meetmed.

(17)

Otsus kohtuasjas C-45/86: komisjon v. nõukogu, EKL 1987, lk 1493, punkt 13.

(18)

Artikkel 137

1. Pidades silmas artikli 136 eesmärkide saavutamist, toetab ja täiendab ühendus liikmesriikide meetmeid järgmistes valdkondades:

a) eelkõige töökeskkonna parandamine, et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust;

b) töötingimused;

c) töötajate sotsiaalkindlustus ja sotsiaalkaitse;

d) töötajate kaitse, kui nende tööleping lõpetatakse;

e) töötajate teavitamine ja ärakuulamine;

f) töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse, sealhulgas ühine otsusetegemine, kui lõikest 5 ei tulene teisiti;

g) seaduslikult ühenduse territooriumil elavate kolmandate riikide kodanike töötingimused;

h) tööturult väljatõrjutud isikute integreerimine, ilma et see piiraks artikli 150 kohaldamist;

i) meeste ja naiste võrdõiguslikkus seoses nende võimalustega tööturul ja kohtlemisega tööl;

j) sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine;

k) sotsiaalkaitsesüsteemide moderniseerimine, ilma et see piiraks punkti c kohaldamist.

2. Selleks võib nõukogu:

a) võtta meetmeid, mis on kavandatud liikmesriikidevahelise koostöö edendamiseks algatuste abil, mille eesmärk on teadmiste täiendamine, teabe ja parimate tavade vahetuse arendamine, uuenduslike lähenemisviiside soodustamine ja kogemustele hinnangu andmine, ilma seejuures liikmesriikide õigusnorme ühtlustamata;

b) lõike 1 punktides a–i osutatud valdkondades direktiivide abil vastu võtta miinimumnõuded järkjärguliseks rakendamiseks, arvestades igas liikmesriigis kehtivaid tingimusi ja tehnilisi eeskirju. Sellistes direktiivides hoidutakse haldus-, finants- ja õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut.

Nõukogu teeb otsuse vastavalt artiklis 251 ettenähtud menetlusele pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega ning regioonide komiteega, välja arvatud käesoleva artikli lõike 1 punktides c, d, f ja g osutatud valdkonnad, kus nõukogu teeb otsuse ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja eespool nimetatud komiteedega. Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga teha ühehäälselt otsuse muuta artiklis 251 ettenähtud menetlus kehtivaks ka käesoleva artikli lõike 1 punktide d, f ja g suhtes.

3. Liikmesriik võib lõike 2 kohaselt vastuvõetud direktiivide rakendamise usaldada tööturu osapooltele nende ühise taotluse põhjal.

Sel juhul tagab liikmesriik, et hiljemalt selleks ajaks, mil kooskõlas artikliga 249 peab direktiiv olema üle võetud, on tööturu osapooled kokkuleppe teel kehtestanud vajalikud meetmed, kusjuures asjaomane liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal igal ajal tagada selle direktiiviga ettenähtud tulemusi.

4. Käesoleva artikli alusel vastuvõetud sätted:

– ei mõjuta liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu;

– ei takista ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast rangemaid kaitsemeetmeid, mis sobivad kokku käesoleva lepinguga.

5. Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata tasustamise, ühinemisõiguse, streigiõiguse ega töösuluõiguse suhtes.

(19)

Lõpphääletuse ajal olid kohal: Alin Lucian Antochi (tegevesimees), Rainer Wieland (aseesimees), Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (aseesimees), Francesco Enrico Speroni (aseesimees), Monica Frassoni (arvamuse koostaja), Sharon Bowles, Brian Crowley, Kurt Lechner, Klaus-Heiner Lehne, Alain Lipietz, Manuel Medina Ortega, Georgios Papastamkos, Aloyzas Sakalas, Jaroslav Zvěřina.


tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (*) (4.3.2009)

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

Arvamuse koostaja(*): Iles Braghetto

(*) Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

LÜHISELGITUS

Toetudes EÜ asutamislepingu artiklile 95, tehakse direktiiviga ettepanek luua piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise ühenduse raamistik koos õiguslike mõistete ja üldsätetega. Direktiivis kirjeldatakse ka sidusust ühenduse teiste poliitikavaldkondadega. Esitatud direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, need kättesaadavaks muudetakse või neid rahastatakse.

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon toetab üldiselt esitatud direktiivi eesmärki. Ta rõhutab, et selleks, et kodanikud saaksid teha kaalutletud otsuseid, on äärmiselt tähtis tagada selge teave ja läbipaistev raamistik piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ELis. Lisaks sellele peaksid osutatud teenused olema ohutud ja hea kvaliteediga.

Arvestades, et patsientidel tuleb ravi eest ise ette tasuda, peaksid kulude hüvitamise eeskirjad olema selged ja läbipaistvad.

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon osutas oma ülesandeid arvesse võttes tähelepanu järgmistele asjaoludele:

Sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused

Direktiivi eesmärk ei ole muuta olemasolevat sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raamistikku ning raamistik jääb jõusse koos kõigi üldpõhimõtetega, millel sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused põhinevad. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon toetab seda, kuid peab imelikuks, et võrreldes kooskõlastamise määruse eeskirjadega esitatakse kulude hüvitamise jaoks eraldi eeskirjad. Peamine mure põhjus on asjaolu, et vaja läheb uut haldussüsteemi, mis toob seega kaasa asjatu ja soovimatu bürokraatia kasvu ning ebaselged eeskirjad. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon teeb seetõttu ettepaneku kohaldada kulude hüvitamisel samu eeskirju, mis on sätestatud määruses.

Kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise raamistik

Käesoleva ettepaneku kohaldamine ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta kehtestatud olemasolevat kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise raamistikku. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon toetab seda täielikult.

Rassiline võrdõiguslikkus

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon rõhutab, et võrdne juurdepääs kõigile peaks olema käesoleva direktiivi peamisi eesmärke.

Teave

Arvamuses rõhutatakse patsientidele tervishoiu kvaliteeti puudutava (sealhulgas haiglatealane teave) kasuliku ja selge teabe andmise üldist tähtsust. Samuti rõhutatakse spetsialiseerumise ja tervishoiuteenuse osutajate töötulemuste teadmise olulisust, et oleks võimalik teha kaalutletud otsus selle kohta, milline haigla oleks konkreetsele patsiendile parim, ning luua Euroopa tippkeskuste loetelu.

Hindamine

Andmete kogumise ja järelevalve (artikkel 18) puhul rõhutab tööhõive- ja sotsiaalkomisjon, et andmete kogumine peaks aitama hinnata, kas direktiiviga saavutatakse eesmärk parandada tervishoiu kvaliteeti üldiselt ning täpsemalt, kas see toetab põhimõtet tagada kõigile juurdepääs. Artiklis 20 nimetatud aruannete raames peaks see olema üks tähelepanupunkte.

Mõisted

Nii tervishoiuteenuse kui ka tervishoiutöötaja mõiste on ebaselge ning need põhjustavad vasturääkivusi ja/või kahemõttelisust. Seepärast tuuakse sisse mitterahaliste hüvitiste mõiste kooskõlas määrusega 883/2004.

Mõistete puhul kutsub tööhõive- ja sotsiaalkomisjon põhjendustes komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma kuumaveeallikate raviks kasutamise positiivset mõju tervenemisel ja inimeste tervise säilitamisel.

Põhjendustes osutatakse ka tähelepanu võrdsele juurdepääsule Euroopa tugikeskustele.

Üldised tähelepanekud

· Tervishoiuteenuste ja üldiste sotsiaalteenuste oluline roll Euroopa sotsiaalmudelis. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama seda rolli siseturgu ja konkurentsi puudutava õiguse kohaldamisel; rõhutab nende teenuste rahastamise ebapiisavust, eriti teatavates idapoolsetes ELi liikmesriikides.

· Tervishoiuteenuste liberaliseerimine, mis võib kaasa tuua suurema ebavõrdsuse juurdepääsul kvaliteetsetele tervishoiuteenustele.

· Kvaliteetsete ühendusepõhiste tervishoiuteenuste väljatöötamine koostöös kasutajate ja patsientidega, mis võivad etendada olulist rolli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses.

· Tervisetulemuste ebavõrdsus nii liikmesriikide vahel kui ka nende piires on jätkuvalt suur. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon nõuab, et liikmesriigid tegeleksid kõnealuse ebavõrdsusega, eriti tagades kõikidele tõhusa juurdepääsu tervishoiuteenustele.

MUUDATUSETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:

Muudatusettepanek  1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3 a) Komisjoni 26. veebruari 2007. aasta teatises „Sotsiaalse tegelikkuse hindamine – Vahearuanne 2007. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule”1 täheldati, et kuigi ELi liikmesriigid kuuluvad maailma jõukaimate riikide hulka, ilmneb uut laadi vaesust ja ebavõrdsust, mis mõjutab inimeste tervist, nagu ülekaalulisus ja vaimse tervise probleemid.

 

1 KOM (2007)0063.

Selgitus,

Muudatusettepanekuga rõhutatakse, et ühendusepõhine tervishoid ja sotsiaalhooldus võivad etendada olulist rolli võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Muudatusettepanek  2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(3 b) Tervishoiupoliitika eesmärkide ja teenuste siseturu eesmärkide olemasolevate erinevuste tõttu tuleb vastuolude ilmnemisel seada alati esiplaanile tervishoiualased eesmärgid (st rahvatervis, sotsiaalpoliitika eesmärgid, sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine jms) kui üldisest huvist tulenevad ülekaalukad põhjused.

Selgitus

Muudatusettepanekuga tagatakse muu hulgas tervishoiupoliitika eesmärkide asetamine esikohale ning saavutatakse komisjoni eesmärk – tervishoiuteenuste parandamine.

Muudatusettepanek  3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3 c) Komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta valges raamatus „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013”1 esitatakse esimene EÜ tervishoiustrateegia ühenduse tervishoiumeetmete jaoks.

 

1 KOM(2007)0630.

Selgitus

Teatis põhineb liikmesriikide ja ühenduse võetud kohustusel austada tervishoiupoliitika ühiseid väärtusi ja põhimõtteid. Euroopa Parlamendi resolutsioonis rõhutatakse, et tervis on üks sotsiaalseid ja poliitilisi võtmeküsimusi, millest sõltub Euroopa Liidu tulevik.

Muudatusettepanek  4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4 a) Tervishoiuteenused ja üldised sotsiaalteenused etendavad olulist rolli Euroopa sotsiaalmudelis, kuid teatavates liikmesriikides on nende rahastamine ebapiisav. Komisjon ja liikmesriigid peaksid tunnustama seda üliolulist rolli siseturgu ja konkurentsi puudutava õiguse kohaldamisel.

Selgitus

Muudatusettepanekuga kinnitatakse veel kord üldisi lähtepunkte tervishoiusüsteemi üle arutlemisel.

Muudatusettepanek  5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(4 b) Tervishoiuteenustel ja üldist huvi pakkuvatel sotsiaalteenustel on Euroopa sotsiaalmudelis oluline roll, kuid teatavates liikmesriikides on nende rahastamine ebapiisav. Liikmesriigid ja komisjon peaksid tervishoiuteenuste olulist rolli kõikides õigusaktides paremini arvesse võtma.

Muudatusettepanek  6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(4 c) Tervishoiuteenuste liberaliseerimine võib kaasa tuua suurema ebavõrdsuse juurdepääsul kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ega ole seetõttu käesoleva direktiivi eesmärk.

Muudatusettepanek  7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4 d) Kvaliteetsed ühendusepõhised tervishoiuteenused, mis võimaluse korral on välja töötatud koostöös kasutajate ja patsientidega, võivad etendada olulist rolli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses.

Selgitus

See on põhjenduses 1 mainitud resolutsiooni keskseid elemente.

Muudatusettepanek  8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4 e) Tervisetulemuste ebavõrdsus nii liikmesriikide vahel kui ka nende piires on jätkuvalt suur. Liikmesriigid peaksid kõnealuse ebavõrdsusega tegelema, eriti tagades kõikidele tõhusa juurdepääsu tervishoiuteenustele.

Selgitus

Kõikide tervishoidu sisaldavate poliitikavaldkondade nurgakivi peaks olema eesmärk tagada kõikidele juurdepääs.

Muudatusettepanek  9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5) Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral kinnitanud, kuulub kogu arstiabi oma eripärast hoolimata asutamislepingu kohaldamisalasse.

(5) Nagu Euroopa Kohus on mitmel korral kinnitanud, kuuluvad tasu eest osutatavad meditsiiniteenused oma eripärast hoolimata asutamislepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätete alla.

Selgitus

Arvestades, et direktiivis käsitletakse just teenuste vaba liikumist, on oluline viidata asjakohastele EÜ asutamislepingu sätetele. Muudatusettepanekus täpsustatakse ka – vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusele –, et meditsiiniteenused kuuluvad EÜ asutamislepingu nende sätete kohaldamisalasse, kui neid osutatakse tasu eest (vt näit C-372/04, Watts, p 86).

Muudatusettepanek  10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses ning tagada patsientide liikuvus ja tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada eeskirjad juurdepääsuks ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele teises liikmesriigis ning luua liikmesriikide vahelised tervishoiualased koostöömehhanismid, austades täielikult riikide pädevust tervishoiuteenuste korraldamisel ja osutamisel vastavalt üldise juurdepääsu, solidaarsuse, taskukohasuse, võrdse territoriaalse juurdepääsetavuse ja demokraatliku järelevalve põhimõtetele. Selles austatakse täielikult liikmesriikide vastutust tervishoiu eest vastavalt asutamislepingule, sealhulgas tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

Muudatusettepanek  11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses ning tagada patsientide liikuvus ja tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses ning tagada patsientide liikuvus, patsientide liikuvusega seotud individuaalsete õiguste ja riigi normatiivse suutlikkuse säilitamine kõikide huvides, tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

Muudatusettepanek  12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9 a) Komisjon ja liikmesriigid peaksid tervishoiu määratlemisel kaaluma positiivse mõju tunnustamist, mida kuumaveeallikate raviks kasutamine avaldab tervenemisele ja tervise säilitamisele.

Selgitus

Käesolev muudatusettepanek on seotud muudatusettepanekuga 2. Kuumaveeallikate raviks kasutamine võib etendada olulist rolli terviseprobleemide ennetamisel, kuid ka nende lahendamisel. Liikmesriigid, komisjon ja ravikindlustusettevõtted peaksid uurima seda liiki sätete lisandväärtust.

Muudatusettepanek  13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 14 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14 a) Liikmesriigid peaksid käesoleva direktiivi rakendamisel võtma arvesse Euroopa Parlamendi 29. mai 1997. aasta resolutsiooni mittekonventsionaalse meditsiini staatuse kohta1.

 

1 EÜT C 182, 16.6.1997, lk 67.

Selgitus

Arvestades, et paljud inimesed liikmesriikides kasutavad seda liiki ravimeetodeid ja teraapiaid, palutakse resolutsioonis komisjonil algatada mittekonventsionaalse meditsiini tunnustamise protsess.

Muudatusettepanek  14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 14 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14 b) Tagamaks, et ei loodaks uusi tõkkeid tervishoiutöötajate vabale liikumisele, ning patsientide ohutuse tagamiseks tuleb tervishoiutöötajatele luua võrdsed tööohutusstandardid, eelkõige eesmärgiga vältida nakkusohtu töökohal toimuvate õnnetuste, näiteks süstlatorkevigastuste tõttu, mille tagajärjel võib saada potentsiaalselt surmaga lõppeva nakkuse, näiteks B-hepatiidi, C-hepatiidi või HI-viiruse, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta resolutsioonis tervishoiutöötajate kaitsmise osas vere kaudu levivate nakkuste eest süstlatorkevigastuste tagajärjel1.

 

1 ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 754.

Selgitus

Tervishoiutöötajate tööohutuse erinev tase võib olla tervishoiutöötajate vabale liikumisele märkimisväärseks takistuseks. Eriti tuleks tegelda tervishoiutöötajate kaitsmisega süstlatorkevigastuste eest, sest selles osas on Euroopa Liidus tööohutuse tasemes kõige suuremad ja olulisemad erinevused.

Muudatusettepanek  15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 16 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(16 a) Liikmesriigid peaksid eelkõige tagama, et patsientidele, töötajatele ja kõigile muudele isikutele, kellel on põhjust tervishoiuasutustesse siseneda, on tagatud kõrgetasemeline kaitse tervishoiuga seotud nakkuste eest, sest need kujutavad endast suurt ohtu rahvatervisele, eelkõige piiriüleseid tervishoiuteenuseid arvestades. Tervishoiuga seotud nakkusohu vältimiseks ja vähendamiseks tuleks kasutada kõiki asjakohaseid ennetusmeetmeid, sealhulgas hügieenistandardeid ja diagnostilisi uuringuid.

Selgitus

Euroopa Komisjonilt oodatakse oma patsientide ohutust ja tervishoiuga seotud nakkusi käsitleva teatise avaldamist 2008. aasta jooksul. Ka nõukogu on võtnud kohustuse koostada lähitulevikus selleteemaline ühistekst. Euroopa Parlament peaks seetõttu tagama selle teema kaasamise, arvestades et tervishoiuga seotud nakkused ei austa riigipiire ning peaksid seetõttu kajastuma tervishoiu piiriüleseid aspekte käsitlevas õigusaktis.

Muudatusettepanek  16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 21

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(21) On asjakohane nõuda, et samuti need patsiendid, kes lähevad tervishoiuteenuse saamiseks teise liikmesriiki muudel kui määrusega () nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raames nimetatud tingimustel, peaksid saama kasutada teenuste vaba liikumise põhimõtteid kooskõlas EÜ asutamislepingu ning käesoleva direktiivi sätetega. Patsientidele tuleks tagada kõnealuste tervishoiuteenustega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui see on patsiendi jaoks soodsam. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

(21) On asjakohane nõuda, et samuti need patsiendid, kes lähevad tervishoiuteenuse saamiseks teise liikmesriiki muudel kui määrusega (EMÜ) nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raames nimetatud tingimustel, peaksid saama kasutada teenuste vaba liikumise põhimõtteid kooskõlas EÜ asutamislepingu ning käesoleva direktiivi sätetega. Patsientidele tuleks tagada kõnealuste tervishoiuteenustega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud sama või patsiendile sama tulemusliku ravi puhul nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui need on soodsamad. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

Selgitus

Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses ei ole viidet „samalaadsele tervishoiuteenusele”. Õiguskindluse ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjadele vastavuse huvides tuleks mõiste „või samalaadseid” asendada sõnadega „või patsiendile sama tulemusliku”. See vastab määruse 1408/71 artiklis 22 (määruse 883/2004 uues artiklis 20) nimetatud „ravi” mõiste tõlgendusele Euroopa Kohtu poolt (vt näit C-372/04, Watts, p 61).

Muudatusettepanek  17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 24 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(24 a) Käesolevas direktiivis tunnistatakse, et õigust ravile ei määra alati liikmesriik riiklikul tasandil ning et mitte kõik liikmesriigid ei ole määratlenud loetelu teenustest, mida seal osutatakse või ei osutata. Liikmesriikidel peab säilima õigus korraldada ise oma tervishoidu ja sotsiaalkindlustussüsteemi nii, et ravi olemasolu ja õiguse sellele saaks määrata piirkondlikul või kohalikul tasandil.

Selgitus

Paljudes tervishoiusüsteemides puuduvad riiklikul tasandil kriteeriumeid, millega määrataks juurdepääsuõigus konkreetsele ravile, ning määratletud „tervishoiuteenuste korv”, mille saamiseks oleks automaatselt õigus kõigil kindlustatud isikutel. Direktiivis tuleks täielikult tunnustada, et mõnedes liikmesriikides tehakse tervishoiusüsteemi korraldamiseks ja rahastamiseks otsuseid riigi tasemest allpool.

Muudatusettepanek  18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 30

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(30) Puudub määratlus selle kohta, mida peetakse haiglaraviks ühenduse erinevates tervishoiusüsteemides, ning erinevad tõlgendused võivad seega takistada patsientide tervishoiuteenuste saamise vabadust. Kõnealuse takistuse ületamiseks on vaja koostada ühenduse haiglaravi määratlus. Haiglaravi tähendab üldiselt ravi, mille puhul on vajalik patsiendi ööbimine haiglas. Siiski võib osutuda asjakohaseks määratleda haiglaravina ka teatavat muud ravi, kui see nõuab spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist (nt diagnoosimiseks vajalikud kõrgtehnoloogilised skännerid) või hõlmab raviviise, mis kujutavad endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks (nt ohtlike nakkushaiguste ravi). Niisuguste raviviiside korrapäraselt ajakohastatava nimekirja koostab komisjon komiteemenetluse kaudu.

(30) Puudub määratlus selle kohta, mida peetakse haiglaraviks ühenduse erinevates tervishoiusüsteemides, ning erinevad tõlgendused võivad seega takistada patsientide tervishoiuteenuste saamise vabadust. Kõnealuse takistuse ületamiseks on vaja koostada ühenduse haiglaravi määratlus. Haiglaravi tähendab üldiselt ravi, mille puhul on vajalik patsiendi ööbimine haiglas. Siiski võib osutuda asjakohaseks määratleda haiglaravina ka teatavat muud ravi, kui see nõuab spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist (nt diagnoosimiseks vajalikud kõrgtehnoloogilised skännerid) või hõlmab raviviise, mis kujutavad endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks (nt ohtlike nakkushaiguste ravi), ning milleks on vajalik planeerimine, et säilitada tervishoiuteenuste tasakaalustatud geograafiline jaotumus, hoida kulud kontrolli all ja vältida raha-, tehnika- ja inimressursside olulist raiskamist. Niisuguste raviviiside korrapäraselt ajakohastatava nimekirja koostavad kindlustajariigi pädevad asutused.

Selgitus

Vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusele kajastub käesolevas muudatusettepanekus mõte, et haiglaravi on lahutamatult seotud planeerimisvajadusega, millega tagatakse, et on olemas piisav ja püsiv juurdepääs kvaliteetse haiglaravi tasakaalustatud teenuste valikule ning et samal ajal hoitakse kulud kontrolli all ja kindlustatakse sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkus. Kui kulude kandmise eest vastutab kindlustajariik, siis peab haiglaraviteenuste nimekirja koostama see liikmesriik.

Muudatusettepanek  19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 31

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(31) Kättesaadavad tõendid näitavad, et vaba liikumise põhimõtete kohaldamine seoses tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis kindlustajariigi riikliku ravikindlustusskeemiga tagatud katte piires ei kahjusta liikmesriikide tervishoiusüsteeme või nende sotsiaalkindlustussüsteemide finantsstabiilsust. Euroopa Kohus on siiski leidnud, et ei saa välistada, et võimalik oht tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu või kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- või haiglateenuse säilitamise eesmärgi saavutamist võib kujutada endast üldisest huvist tulenevaid ülekaalukaid põhjuseid, millega on võimalik õigustada teenuste osutamise vabaduse põhimõttele piirangute kehtestamist. Euroopa Kohus on tunnistanud samuti, et peab olema võimalik kavandada haiglate arvu, nende geograafilist paiknemist, korraldamise viisi, nende varustust ja isegi raviteenuseid, mida nad suudavad pakkuda. Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha teises liikmesriigis osutatud haiglaravi kulude katmiseks eellubade süsteem, kui täidetud on järgmised tingimused: kui ravi oleks osutatud asjaomase liikmesriigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu ning direktiivi rakendamisest tingitud patsientide väljavool kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi rahalist tasakaalu ja/või haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikme territooriumil. Kuna patsientide eeldatava väljavoo täpse mõju hindamiseks on vaja teha keerulisi oletusi ja arvutusi, lubatakse direktiiviga rakendada eellubade süsteemi, kui on piisavalt põhjust eeldada, et sotsiaalkindlustussüsteem võib kannatada tõsist kahju. See peaks hõlmama ka juba olemasolevaid eellubade süsteeme, mis vastavad artiklis 8 sätestatud tingimustele.

(31) Euroopa Kohus on leidnud, et oht tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu või kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- või haiglateenuse säilitamise eesmärgi saavutamist võib kujutada endast üldisest huvist tulenevaid ülekaalukaid põhjuseid, millega on võimalik õigustada teenuste osutamise vabaduse põhimõttele piirangute kehtestamist. Euroopa Kohus on tunnistanud samuti, et peab olema võimalik kavandada haiglate arvu, nende geograafilist paiknemist, korraldamise viisi, nende varustust ja isegi raviteenuseid, mida nad suudavad pakkuda. Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste kulude katmiseks eellubade süsteem. Eelluba on vajalik igasuguse haiglaravi ja eriravi jaoks, sest see annab patsientidele garantii, et neid ravitakse ja et ravi kulud katab nende sotsiaalkindlustussüsteem.

Muudatusettepanek  20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 32

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(32) Igal juhul, kui liikmesriik on otsustanud kooskõlas käesoleva direktiiviga luua eellubade süsteemi teistes liikmesriikides osutatud haigla- või eriravi kulude katmiseks, peaks ka teises liikmesriigis osutatud kõnealuse raviga seotud kulud hüvitama kindlustajariik sellises ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Siiski, kui määruse () nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt kõnealusele määrusele. See kehtib eelkõige olukordades, kus luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9. See on kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, mis täpsustas, et patsiendid, kellele loa andmisest keelduti, mis hiljem põhjendamatuks osutus, on õigus saada teises liikmesriigis osutatud ravi kulude eest hüvitust täies ulatuses vastavalt ravi osutanud liikmesriigi õigusnormidele.

(32) Igal juhul, kui liikmesriik on otsustanud kooskõlas käesoleva direktiiviga luua eellubade süsteemi teistes liikmesriikides osutatud haigla- või eriravi kulude katmiseks, peaks ka teises liikmesriigis osutatud kõnealuse raviga seotud kulud hüvitama kindlustajariik sellises ulatuses, nagu seda oleks tehtud sama või patsiendile sama tulemusliku ravi puhul kindlustajariigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Siiski, kui määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt kõnealusele määrusele. See kehtib eelkõige olukordades, kus luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9. See on kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, mis täpsustas, et patsiendid, kellele loa andmisest keelduti, mis hiljem põhjendamatuks osutus, on õigus saada teises liikmesriigis osutatud ravi kulude eest hüvitust täies ulatuses vastavalt ravi osutanud liikmesriigi õigusnormidele.

Selgitus

Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses ei ole viidet „samalaadsele tervishoiuteenusele”. Õiguskindluse ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjadele vastavuse huvides tuleks mõiste „või samalaadseid” asendada sõnadega „või patsiendile sama tulemusliku”. See vastab määruse 1408/71 artiklis 22 (määruse 883/2004 uues artiklis 20) nimetatud „ravi” mõiste tõlgendusele Euroopa Kohtu poolt (vt näit C-372/04, Watts, p 61).

Muudatusettepanek  21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 33 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(33 a) Eelloa andmisest keeldumine ei tohi põhineda ainult ootejärjekorra olemasolul, mis võimaldab kavandada haiglaravi osutamist ja korraldamist eelnevalt määratletud üldiste arstiabi prioriteetide alusel, vaid eelloa taotluse esitamise või uuendamise ajal tuleb anda objektiivne meditsiiniline hinnang iga üksiku patsiendi tervislikule seisundile, haigusloole ja haiguse võimalikule edasisele kulule, valu tasemele ja/või puude iseloomule.

Selgitus

Selle muudatusettepanekuga täpsustatakse tingimusi, mille alusel eelloa andmisest võib keelduda (vt C-372/04, Wattsi kohtuasi).

Muudatusettepanek  22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 34

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(34) Asjakohane teave kõigi piiriüleste tervishoiuteenuste peamiste aspektide kohta on vajalik, et võimaldada patsientidel kasutada ka tegelikult oma õigusi piiriülestele tervishoiuteenustele. Piiriüleste tervishoiuteenuste puhul on niisuguse teabe edastamise tõhusaimaks mehhanismiks luua igasse liikmesriiki kontaktpunktid, kelle poole patsiendid saavad pöörduda ja mis annavad teavet piiriüleste tervishoiuteenuste kohta, võttes arvesse ka kõnealuse liikmesriigi tervishoiusüsteemi. Kuna piiriüleste tervishoiuteenuste aspektidega seotud küsimused nõuavad suhtlemist eri liikmesriikide ametiasutuste vahel, peaksid kõnealused kontaktpunktid moodustama võrgustiku, mille kaudu oleks neid küsimusi kõige tõhusam käsitleda. Kontaktpunktid peaksid üksteisega koostööd tegema ja võimaldama patsientidel teha teadlikke valikuid piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Nad peaksid samuti andma teavet võimaluste kohta piiriülese raviga seotud probleemide korral, eriti kohtuväliste skeemide kohta piirüleste vaidluste lahendamiseks.

(34) Asjakohane teave kõigi piiriüleste tervishoiuteenuste peamiste aspektide kohta on vajalik, et võimaldada patsientidel kasutada ka tegelikult oma õigusi piiriülestele tervishoiuteenustele. Piiriüleste tervishoiuteenuste puhul on niisuguse teabe edastamise tõhusaimaks mehhanismiks luua igasse liikmesriiki kontaktpunktid, kelle poole patsiendid saavad pöörduda ja mis annavad teavet piiriüleste tervishoiuteenuste kohta, võttes arvesse ka kõnealuse liikmesriigi tervishoiusüsteemi. Kuna piiriüleste tervishoiuteenuste aspektidega seotud küsimused nõuavad suhtlemist eri liikmesriikide ametiasutuste vahel, peaksid kõnealused kontaktpunktid moodustama võrgustiku, mille kaudu oleks neid küsimusi kõige tõhusam käsitleda. Kontaktpunktid peaksid üksteisega koostööd tegema ja võimaldama patsientidel teha teadlikke valikuid piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Nad peaksid samuti andma teavet võimaluste kohta piiriülese raviga seotud probleemide korral, eriti kohtuväliste skeemide kohta piirüleste vaidluste lahendamiseks. Piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise kohta teabe andmise korraldamisel peaksid liikmesriigid arvestama vajadust anda teavet kasutataval kujul ning tagada vajaduse korral lisaabi ebasoodsas olukorras olevatele patsientidele, puudega isikutele ja kompleksvajadustega isikutele.

 

Selgitus

On väga oluline, et teave piiriüleste tervishoiuteenuste kohta oleks kättesaadav kasutataval kujul.

Muudatusettepanek  23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 45

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(45) Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest; konkreetsete kriteeriumide ja tingimuste loetelu, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama; Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra. Kuna need meetmed on üldmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente või täiendada käesolevat direktiivi uute vähemoluliste elementidega, tuleks need vastu võtta otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

(45) Eelkõige tuleks liikmesriikide pädevatele asutustele anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest.

Muudatusettepanek  24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 45

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(45) Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest; konkreetsete kriteeriumide ja tingimuste loetelu, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama; Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra. Kuna need meetmed on üldmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente või täiendada käesolevat direktiivi uute vähemoluliste elementidega, tuleks need vastu võtta otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

(45) Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; nende teenuste nimekiri, mis kuuluvad telemeditsiini teenuste, laboriteenuste, kaugdiagnoosimise ja retseptide kaugväljastamise valdkonda; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest; konkreetsete kriteeriumide ja tingimuste loetelu, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama; Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra. Kuna need meetmed on üldmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente või täiendada käesolevat direktiivi uute vähemoluliste elementidega, tuleks need vastu võtta nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Selgitus

On samuti oluline selgitada, millised on telemeditsiini teenused, laboriteenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine. Niiviisi muutub direktiiv selgemaks ja põhjalikumaks ning seega tõhusamaks.

Muudatusettepanek  25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 46 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(46 a) Käesoleva direktiiviga, mis hõlbustab patsientide liikumisvabadust Euroopa Liidus, kaasneb tõenäoliselt tervishoiuteenuste osutajate vaheline konkurents. Selline konkurents aitab tõenäoliselt kaasa tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemisele kõikide jaoks ning tippkeskuste loomisele.

Selgitus

Kui direktiiv annaks sellise tulemuse, oleks see positiivne panus liikmesriikide tervishoiusüsteemidesse, kuid direktiivi tulemuste kontrollimiseks on vaja teha hoolikat seiret.

Muudatusettepanek  26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 46 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(46 b) Igaühel peaks olema juurdepääs Euroopa tugikeskusele.

Selgitus

Arutelu Euroopa tugikeskuste üle alles käib. Oluline on rõhutada, et see arutelu peab jõudma lõpule ja et keskuste eesmärk on tagada kõikidele võrdne juurdepääs. Kulude hüvitamine peaks seetõttu olema osa sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimist käsitlevast määrusest.

Muudatusettepanek  27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks.

Käesoleva direktiiviga luuakse ühtsed eeskirjad, millega tagatakse patsientide liikuvus ja antakse neile juurdepääs kvaliteetsetele, säästvatele, mõjusatele ja tõhusatele tervishoiuteenustele, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel kooskõlas üldise juurdepääsu, solidaarsuse, kvaliteetse ravi kättesaadavuse, võrdsuse, taskukohasuse, võrdse territoriaalse kättesaadavuse ja demokraatliku kontrolli põhimõtetega.

Selgitus

Vältimaks olukorda, kus kodanikud peavad tervishoiuteenuste saamiseks minema teise liikmesriiki, on tähtis, et süsteem oleks ka tulemuslik.

Muudatusettepanek  28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

 

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused. Käesolevat direktiivi kohaldatakse riikliku, era- ja kombineeritud ravikindlustusskeemi suhtes.

Muudatusettepanek  29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(f) sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused, eriti nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) artikkel 22 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta.

(f) sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused, eriti nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) artiklid 19, 20, 22 ja 25 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta) artiklid 17, 18, 19, 20, 27 ja 28.

Muudatusettepanek  30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g a) nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239/EMÜ ja 88/357/EMÜ (kolmas kahjukindlustuse direktiiv)1.

 

1 EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1.

Muudatusettepanek  31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

2. Kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevani kehtib reegel, et kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Muudatusettepanek  32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2 a. Alates määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast kehtib reegel, et kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklile 20 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 20 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 20 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse alati luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Muudatusettepanek  33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutab tervishoiutöötaja või mida osutatakse tema järelevalve all kutsetegevuse raames, olenemata sellest, kuidas teenust riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas see on avalik või erateenus;

(a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutatakse patsientidele, et hinnata nende tervislikku seisundit, seda säilitada või taastada. Käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8, 9, 10 ja 11 tähenduses tähendab tervishoiuteenus ravi, mis kuulub kindlustajariigi õigusaktides sätestatud tervishoiuhüvede alla;

Muudatusettepanek  34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, või tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud;

(b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mille patsient saab muus liikmesriigis kui see, kus patsient on kindlustatud;

Muudatusettepanek  35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c) „tervishoiuteenuse kasutamine teises liikmesriigis” – tervishoiuteenus, mida ei osutata selles liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud;

(c) „tervishoiuteenuse kasutamine teises liikmesriigis” – tervishoiuteenus, mida saadakse muus liikmesriigis kui see, kus patsient on kindlustatud;

Muudatusettepanek  36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt g – alapunkt ii a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii a) kindlustatud isik, kes on eraravikindlustusskeemide poolt välja töötatud kindlustuslepingu tingimustes sellisena määratletud;

Muudatusettepanek  37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt h a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(h a) kui määruse (EMÜ) 1408/71 ja määruse (EÜ) 883/04 kohaldamise tõttu vastutab patsiendi elukoha liikmesriigis selle liikmesriigi õigusaktide alusel patsiendile hüvede tagamise eest selle liikmesriigi ravikindlustusasutus, siis loetakse see liikmesriik käesoleva direktiivi tähenduses kindlustajariigiks;

Muudatusettepanek  38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(l) „kahju” – tervishoiuteenuste osutamisest põhjustatud kõrvaltoimed või kahjustused.

(l) „negatiivne mõju” – ettekavatsematu kahjustus või komplikatsioon, mida asjaomase seisundi ravi või taotletud tervishoiuteenuse osutamine tavaliselt kaasa ei too.

Selgitus

The definition of “harm” as “adverse outcomes or injuries stemming from the provision of healthcare” in the Commission’s proposal is far too broad as all surgery carries some risk of harm (no matter how small) even if it is performed to the highest standard. A reasonable element of risk of harm must be recognised by the Directive as a natural aspect of the treatment process. The wording in this section of the text should only address exceptional adverse events where serious injury or complication occurs far beyond any minor ailments which may ordinarily result from treatment. It seems therefore more appropriate to replace the word “harm” with “adverse event”.

Muudatusettepanek  39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning võtavad arvesse, et:

Selgitus

Teatud punktide „tagamise” nõudmine liikmesriikidelt on vastuolus nende kohustusega määratleda ise oma kvaliteedi- ja ohutusstandardid. EÜ asutamislepingu artikli 152 valguses, kus sätestatakse, et liikmesriigid vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise, rahastamise ja osutamise eest oma kodanikele, tundub olevat kohasem öelda, et liikmesriigid peaksid „arvesse võtma”, mitte „tagama”.

Muudatusettepanek  40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Nad määravad üldise huvi, kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning nendest tulenevate tervishoiuteenuste osutajate avalike teenuste põhimõtteid austades kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

Selgitus

Tuleb täpsustada, et tervishoiuteenused on üldhuviteenused ning neid ei saa samastada tavaliste teenustega, mille suhtes kohaldatakse siseturu üldsätteid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul.

Muudatusettepanek  41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt a a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a a) sellised kvaliteedi- ja ohutusstandardid tehakse kodanikele selges ja kasutatavas vormis avalikult kättesaadavaks;

Muudatusettepanek  42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

b) jälgitakse ja hinnatakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

Selgitus

Jälgimistulemuste hindamine on tähtis, et näidata, millele parandusmeetmed tuginevad. Lisaks sellele saab hindamistulemusi kasutada järgmistel aastatel akrediteeritud ja tunnustatud tervishoiuteenuse osutajate võrgustiku loomiseks.

Muudatusettepanek  43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

 

(b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ja milline on tervishoiutöötajate pädevus, ning võetakse vajadusel parandusmeetmeid, et edendada kvaliteeti ja tagada asjakohaste nõuete järgimine, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

Selgitus

Patsientide ohutuse jaoks on ülioluline, et tervishoiutöötajad oleksid sel erialal töötamiseks pädevad.

Muudatusettepanek  44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi, kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta ning muude patsiendi kulude hüvitamise kohta, nagu lapsi saatvate vanemate reisi- ja majutuskulud;

Selgitus

Käesoleva muudatusettepaneku eesmärk on tagada, et patsiente teavitatakse nende suhtes kohaldatavatest hüvitamiseeskirjadest.

Muudatusettepanek  45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

(c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, kvaliteedi, ohutuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

Muudatusettepanek  46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d) patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

(d) patsientidel, tervishoiuteenuste osutajatel ja avalikkusel on võimalik esitada kaebusi ning neile tagatakse võimalus kasutada sobivaid õiguskaitsevahendeid ja saada hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud piiriülese tervishoiuteenuse tagajärjel kahju või saavad sellise kahju tekitamisest teadlikuks. See toimub tõhusa tervishoiusüsteemi ja kutseala käsitlevate eeskirjade kontekstis;

Muudatusettepanek  47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest;

(g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest. Käesolevas direktiivis ei nõuta siiski, et tervishoiuteenuste osutajad võtaksid teiste liikmesriikide patsiente plaanilisse ravisse või ravile eelisjärjekorras, mis seaks teised sarnaste ravivajadustega patsiendid halvemusse, näiteks ravijärjekorra pikenemise tõttu.

Selgitus

Selguse ja järjepidevuse huvides oleks kasulik lisada direktiivi põhiteksti säte, millega kinnitatakse põhjenduses 12 väljendatut, et tervishoiuteenuste osutajatelt ei nõuta, et nad võtaksid teiste liikmesriikide patsiente plaanilisse ravisse või ravile eelisjärjekorras, seades ravi osutamise liikmesriigist pärit patsiendid halvemasse olukorda.

Muudatusettepanek  48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt g b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(g b) liikmesriigid määratlevad vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale selgelt patsientide õigused ja isikute õigused seoses tervishoiuteenustega.

Muudatusettepanek  49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3 a. Võttes arvesse piiriülese ravi kvaliteedi ja ohutuse tagamise tähtsust, eelkõige patsiendi jaoks, kaasatakse (piiriülesed) patsientide organisatsioonid igal juhul lõigetes 1 ja 3 osutatud normide ja suuniste väljatöötamisse.

Muudatusettepanek  50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad sihilikult teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid (plaanilist ravi) või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid (plaanilist ravi), võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Ilma et see piiraks määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja alates kohaldamise kuupäevast määruse nr 883/2004 kohaldamist, tasuvad kindlustajariigi pädevad asutused kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui sama ravi või sama tulemuslikku ravi oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata nende osutamise kohast.

Selgitus

Tuleb täpsustada, et käesolevas artiklis käsitletakse välisreisi põhjuseks olevat plaanilist ravi.

Muudatusettepanek  51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

2. Ilma et see piiraks määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja alates kohaldamise kuupäevast määruse nr 883/2004 kohaldamist, hüvitab või tasub teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteem või pädev asutus kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust. Liikmesriigid võivad otsustada katta muid seotud kulusid, näiteks majutus- ja reisikulud.

Selgitus

Täpsustus: kulud peab/peavad hüvitama asjaomane/asjaomased sotsiaalkindlustusasutus(ed), mitte liikmesriik.

Muudatusettepanek  52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks sama ravi või sama tulemusliku ravi puhul enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

Selgitus

Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses ei ole viidet „samalaadsele tervishoiuteenusele”. Õiguskindluse ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjadele vastavuse huvides tuleks mõiste „või samalaadseid” asendada sõnadega „või patsiendile sama tulemusliku”. See vastab määruse 1408/71 artiklis 22 (määruse 883/2004 uues artiklis 20) nimetatud „ravi” mõiste tõlgendusele Euroopa Kohtu poolt (vt näit C-372/04, Watts, p 61).

Muudatusettepanek  53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui sama ravi või sama tulemuslikku ravi oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

Selgitus

Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses ei ole viidet „samalaadsele tervishoiuteenusele”. Õiguskindluse ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjadele vastavuse huvides tuleks mõiste „või samalaadseid” asendada sõnadega „või patsiendile sama tulemusliku”. See vastab määruse 1408/71 artiklis 22 (määruse 883/2004 uues artiklis 20) nimetatud „ravi” mõiste tõlgendusele Euroopa Kohtu poolt (vt näit C-372/04, Watts, p 61).

Muudatusettepanek  54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatu eest teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

Selgitus

See, kui patsiendil oleks enne kulude hüvitamist vaja maksta kõigepealt omast taskust, kahjustaks võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele välismaal. Kindlustaja- ja ravi osutamise riigid peaksid omavahel paika panema kiired kulude hüvitamise süsteemid (kui mitte kõigile, siis vähemalt majanduslikult halvemas olukorras olevatele patsientidele). See võimalus kaob ära, kui on sätestatud, et kulud hüvitatakse kindlustatule.

Muudatusettepanek  55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile. Elektroonilise tervisekaardi puhul tuleb patsientidele tagada tervisekaardi koopia saamise või tervisekaardile kaugjuurdepääsu õigus.

Muudatusettepanek  56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

5. Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes saavad tervishoiuteenuseid muus liikmesriigis kui nende kindlustajariik või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

Selgitus

The Commission proposal on the reimbursement of health care costs might discriminate in practice against the principle of ‘equal access for all’ to cross-border health services and the principles of equity and equal treatment regardless of patients’ income and treatment costs. People with lower incomes would be unlikely to be able to take advantage of the Commission’s much-vaunted ‘internal market freedom’ in view of upfront payments to be made, the costs of travel and accommodation, and because language barriers and uncertainty over the legal situation in other EU countries would make the risks of seeking treatment in another Member States too daunting. And for insured persons from poorer Member States such as e.g. Romania or Bulgaria it is hardly likely that they can obtain treatment in richer Member States such as e.g. Sweden or France on this basis, as their own health insurance scheme would pay only a small fraction of the costs of any such treatment. In order to strengthen patients' rights in cross-border health care, therefore, the already existing framework of the coordination of social protection schemes exclusively should be used.

Muudatusettepanek  57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi kulude hüvitamise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi hüvitanud tema sotsiaalkindlustussüsteem.

Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi kulude hüvitamise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi hüvitanud tema riiklik sotsiaalkindlustussüsteem.

Selgitus

Tervishoiuteenuste kulude katmise põhimõtted kehtivad ainult siis, kui tegemist on tervishoiukuludega, mis juhul, kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleksid olnud kaetud kindlustajariigi riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist. See vastab direktiivi artiklis 6 kasutatud mõistele.

Muudatusettepanek  58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Käesoleva direktiivi kohaselt on teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi:

1. Käesoleva direktiivi kohaselt on teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi ja eriarstiabi kindlustajariigi poolt määratletud tervishoiuteenus, mis nõuab:

Muudatusettepanek  59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks.

(a) patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks, või

Selgitus

Komisjoni pakutud määratlus ei vasta liikmesriikides pakutavatele tegelikele teenustele. Samuti ei võeta määratlusega arvesse ambulatoorse kirurgia teenuseid.

Selleks, et määratlus vastaks tõeliselt tegelikele teenustele, tuleks haiglaravi määratluses viidata patsiendi kindlustajariigi kehtivate õigusaktide määratlusele.

Muudatusettepanek  60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b) eriraviteenuste nimekirjas olev tervishoiuteenus, mis ei nõua patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks. Nimekirjas piirdutakse:

 

tervishoiuteenustega, mis nõuavad spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist või

(b) see nõuab spetsiaalse(te) ja kuluka(te) meditsiinilis(t)e infrastruktuuri või seadmete kasutamist või

– tervishoiuteenustega, mis hõlmavad ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

(c) see hõlmab ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

Muudatusettepanek  61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

välja jäetud

Selgitus

Muudatusettepanekuga tunnistatakse, et eelloasüsteemid on patsientidele vajalikud, sest annavad neile selguse, mida neile hüvitatakse ja mille eest nad peavad ise maksma, milline on vajadusel järelhoolduse korraldus ja mis juhtub, kui midagi läheb halvasti. Need kaalutlused kehtivad samamoodi ka haiglates ja muudes kohtades osutatava ravi suhtes, samuti vajaduse suhtes kavandada teenuste osutamist ja korraldada rahaliste vahendite juhtimist tervishoiusüsteemi eest vastutajate poolt.

Muudatusettepanek  62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

3. Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt. kui see süsteem võib oluliselt mõjutada selle riigi tervishoiusüsteemi olulisi aspekte, sealhulgas kohaldamisala, maksumust või finantsstruktuuri. See süsteem ei piira määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja alates kohaldamise kuupäevast määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamist.

(a) kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu;

 

(b) süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

 

(i) liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ja/või

 

(ii) haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

 

Selgitus

This amendment recognises that prior authorisation systems are valuable to patients in terms of providing them with clarity on matters such as what reimbursement they will be eligible for and what costs they will have to meet themselves, arrangements for any after-care needed and what will happen if anything goes wrong. Member States should be able to decide the circumstances in which prior authorisation systems are mandatory for patients seeking healthcare abroad, provided these systems meet criteria such as transparency and proportionality, are simple and straightforward, and provide timely responses to requests.

Muudatusettepanek  63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Eellubade süsteem peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

4. Eellubade süsteemi kohaldamine ei piira artikli 3 lõike 2 kohaldamist ning eellubade süsteem peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

Muudatusettepanek  64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4 a. Eelloa taotlemise süsteemid peavad olema kättesaadavad kohalikul/piirkondlikul tasandil ning patsientidele juurdepääsetavad ja läbipaistvad. Eelloa taotlemise ja selle andmisest keeldumise eeskirjad peavad olema kättesaadavad enne taotluse tegemist, et taotlust saaks teha õigesti ja läbipaistvalt.

Muudatusettepanek  65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4 a. Kui eelluba on taotletud ja antud, tagab kindlustajariik, et patsient peab eelnevalt tasuma ainult need kulud, mida ta oleks pidanud tasuma samamoodi, kui tervishoiuteenust oleks osutatud tema enda riigi tervishoiusüsteemis. Kõikide teiste kulude puhul peaksid liikmeriigid püüdma raha üle kanda otse rahastajate ja tervishoiuteenuste osutajate vahel.

Muudatusettepanek  66

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4 a. Patsientidele, kes soovivad saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis, tuleb tagada eelloa taotlemise õigus kindlustajariigis.

Selgitus

Arvestades eesmärki muuta piiriüleste tervishoiuteenuste õigus kõigi õiguseks ning anda patsientidele võimalus kindlalt teada, kas nende kulud hüvitatakse või ei, on tähtis tagada patsientidele eelloa taotlemise õigus kindlustajariigis. Eelloa taotlemise õiguseta süsteem tekitaks patsientides suure ebakindluse. See ebakindlus muudaks õiguse piiriülestele tervishoiuteenustele väiksema sissetulekuga inimestele vähem atraktiivseks ning seetõttu ei oleks need teenuseid kõigile võrdselt kättesaadavad.

Muudatusettepanek  67

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 6 (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

6. Ravi osutav liikmesriik võib võtta vajalikke meetmeid, et tegeleda patsientide sissevooluga ning ennetada olukorda, mis kahjustab tervishoiusüsteemi. Raviteenust osutav liikmesriik hoidub diskrimineerimisest kodakondsuse põhjal ja tagab, et vaba liikumist piiravad meetmed piirduvad sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne.

Muudatusettepanek  68

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab, et haldusmenetlused, mis on seotud tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis seoses eelloa andmisega vastavalt artikli 8 lõikele 3, teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega ning teiste artikli 6 lõikes 3 osutatud tingimuste ja ametlike nõuetega põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt avaldatud kriteeriumidel, mis on seatud eesmärgi saavutamise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed. Igal juhul tuleb kindlustatud isikule anda alati luba vastavalt artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustele, kui määruse 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 esitatud tingimused on täidetud.

1. Kindlustajariik tagab, et haldusmenetlused, mis on seotud tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis seoses eelloa andmisega vastavalt artikli 8 lõikele 3, teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega ning teiste artikli 6 lõikes 3 osutatud tingimuste ja ametlike nõuetega põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt avaldatud kriteeriumidel, mis on seatud eesmärgi saavutamise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed. Kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevani kehtib reegel, et igal juhul tuleb kindlustatud isikule anda alati luba vastavalt artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustele, kui määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 esitatud tingimused on täidetud. Alates määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast kehtib reegel, et kui on täidetud tingimused, millele on viidatud määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklis 20, tuleb kindlustatud isikule anda alati luba vastavalt artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustele.

Muudatusettepanek  69

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Tähtaegade kehtestamisel, mille jooksul tuleb läbi vaadata taotlused tervishoiuteenuste kasutamiseks teises liikmesriigis, võtavad liikmesriigid arvesse järgmist:

Tähtaegade kehtestamisel, mille jooksul tuleb läbi vaadata taotlused tervishoiuteenuste kasutamiseks teises liikmesriigis, võtavad liikmesriigid arvesse ja kehtestavad kriteeriumid, mille alusel nad mõõdavad:

Muudatusettepanek  70

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(b a) asjaomase ravi või meditsiiniprotseduuri kiireloomulisus;

Selgitus

Kuigi paljud tervislikud seisundid ei pruugi tekitada valu, võivad nad nõuda kiireloomulist ravi või sekkumist meditsiiniliste eriprotseduuridega.

Muudatusettepanek  71

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4 – punkt d a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d a) tervishoiuteenuse osutaja akrediteerimine ravi osutavas liikmesriigis.

Selgitus

Akrediteerimine on oluline element teises liikmesriigis tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedi hindamiseks.

Muudatusettepanek  72

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4 – punkt d a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d a) patsiendi haiguslugu.

Selgitus

Euroopa Kohus on seisukohal, et selleks et määrata, kas patsiendi jaoks sama tulemuslikku ravi võib pakkuda ilma liigse viivituseta tema elukohaliikmesriigis, peab pädev asutus nõuetekohaselt arvesse võtma ka patsiendi haiguslugu (vt C-372/04, Watts, p 62).

Muudatusettepanek  73

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

1. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada erapooletut, võrdlevat ja täielikku teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

 

1 a. Ravi osutav liikmesriik tagab mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad teha erapooletu, võrreldava ja täieliku teabe avalikult kättesaadavaks, sealhulgas teave tervishoiuteenuste saamise ja selles liikmesriigis registreeritud tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuste osutajate, kohaldatavate kvaliteedi- ja ohutusstandardite, kehtestatud reguleerimissüsteemi ja kaebuste esitamise menetluse kohta, kui selles liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

 

1 b. Piiriüleseid tervishoiuteenuseid käsitlevas teabes tuleb selgelt eristada õigused, mis patsientidel on tänu käesolevale direktiivile, ning õigused, mis tulenevad artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise määrustest.

Selgitus

Haigla osas hästi kaalutletud otsuse tegemiseks on muudatusettepanekus nimetatud teave vajalik.

Muudatusettepanek  74

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Lõikes 1 osutatud teave peab olema hõlpsasti kättesaadav, ka elektrooniliselt, ning sisaldama andmeid patsiendi õiguste, õiguste kasutamise menetluste ning apellatsiooni- ja heastamissüsteemide kohta, kui patsient kõnealustest õigustest ilma jäetakse.

2. Lõikes 1 osutatud teave peab olema hõlpsasti kättesaadav, ka elektrooniliselt, ilma lisakuludeta hõlpsasti kättesaadaval kujul puuetega inimestele, ning sisaldama andmeid patsiendi õiguste, õiguste kasutamise menetluste ning apellatsiooni- ja heastamissüsteemide kohta, kui patsient kõnealustest õigustest ilma jäetakse.

Muudatusettepanek  75

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2 a. Lisaks lõikes 1 sätestatud teabele peab liikmesriik, kus tervishoiutöötajad ja tervishoiuteenuste osutajad on registreeritud, tegema teabe nende kohta hõlpsasti kättesaadavaks elektrooniliste vahendite kaudu, tuues ära tervishoiutöötaja nime, registreerimisnumbri ja vastuvõturuumide aadressi ning võimalikud piirangud tema tegevuse kohta.

Selgitus

In the interests of patients availing of cross-border services, there is also a need for greater transparency of health professional and health service regulation. Public registers of health professionals and health service providers should be available in Member states so that patients can easily identify prescribers, professionals and other treatment providers and if necessary to verify and validate the professional standing of the health professionals providing care. The international evidence illustrates that the most practical way for patients to have access to information on their current or prospective healthcare providers is via the publication of public registers of such practitioners. Such registers should now be available via the Internet and should allow the patient to access the relevant data by searching either via the name or via the registration number of the healthcare provider (or indeed by searching via geographical area). The relevant data that should be in the public domain should be, at a minimum, the name, registration number and practice address of the healthcare professional, the date of their first registration on that register, the expiry date of their current registration, and any conditions or restrictions on their practice or suspensions should this be the case. Healthcare professionals, who are not registered, be it for voluntary reasons or if struck off for whatever reason, should not appear on such register.

Muudatusettepanek  76

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 10 a

Ravi osutav liikmesriik tagab, et:

 

a) patsiendid saavad nõudmisel teavet osutatava ravi kvaliteedi- ja ohutustagatiste kohta;

 

b) ravi osutava liikmesriigi raviteenuste osutajad annavad teavet osutatavate tervishoiuteenuste kättesaadavuse, hinna ja tulemuste kohta, sealhulgas kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahendite kohta, mis on kättesaadavad osutatavate tervishoiuteenuste puhul.

Selgitus

Patsientidele tuleb anda kõige asjakohasemat ja tõhusamat teavet. Sellega seoses peab liikmesriik andma teavet oma tervishoiusüsteemi kohta. Juhul kui iga liikmesriik peaks üksi andma teavet 27 teise liikmesriigi kohta, on oht, et teave ei ole asjakohane ning teabesüsteemi usaldusväärsus võib olla puudulik.

Muudatusettepanek  77

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed. Liikmesriigid tagavad, et patsientide organisatsioonid, ravikindlustusfondid ja tervishoiuteenuse osutajad on kaasatud riiklike kontaktpunktide töösse.

Muudatusettepanek  78

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed. Nad võivad sidusrühmade huvides samuti koostada haigla- ja eriravi riiklikud nimekirjad.

Muudatusettepanek  79

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta, samuti tippkeskuste või konkreetsete haiguste ravile spetsialiseerunud tervisekeskuste kohta;

Selgitus

Patsiendi õigust teabele peab täiendama teabega tippkeskuste ja spetsialiseerunud tervisekeskuste kohta, et patsient saaks teha hästi kaalutletud otsuse.

Muudatusettepanek  80

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

(a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutusstandardite, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste, tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuste osutajate tegevust reguleerivate vahendite ning vahendite kohta, mille abil saab võtta reguleerivaid meetmed, selles liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul kättesaadavate heastamisvahendite ning kohaldatavate tingimuste kohta;

Muudatusettepanek  81

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

(a) patsientidele ja tervishoiutöötajatele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige patsientide õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

Selgitus

Tervishoiutöötajad on patsientide jaoks esimeseks kontaktpunktiks ja neil on vaja teavet patsientide õiguste kohta, et tagada kõigi õiguste järgimine ja suunata patsiente saama abi, mida nad vajavad.

Muudatusettepanek  82

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Ravi osutava liikmesriigi riiklik kontaktpunkt registreerib kõik tegevused ravi osutavas liikmesriigis artiklite 6, 7, 8, 9 ja 15 kohaselt ning teavitab nendest ravi osutava liikmesriigi pädevaid asutusi ja kindlustajariigi riiklikku kontaktpunkti. Tervishoiuteenuste osutajad esitavad oma liikmesriigi riiklikule kontaktpunktile nõutud teabe niipea, kui nad on sellest teadlikuks saanud.

Selgitus

Võimalikult sujuva menetluse tagamiseks.

Muudatusettepanek  83

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

1. Liikmesriigid osutavad tervishoiuteenuste kvaliteedi ja ohutuse edendamiseks ja käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

Muudatusettepanek  84

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi ja sõlmivad sellekohaseid kokkuleppeid.

Muudatusettepanek  85

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme ja sõlmivad sellekohaseid kokkuleppeid.

Muudatusettepanek  86

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

 

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning arstiabi järjepidevuse parema tagamise eesmärgil suhtlust kindlustajateks olevatest ja ravi osutavatest liikmesriikidest pärinevate teenuseosutajate vahel, ja samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

Selgitus

Tervishoiuteenuste osutamise jätkuvus on patsiendi ohutuse mõttes ülitähtis. Ravi jätkuvuse tagamiseks peaksid patsiendi päritoluriigi meditsiinitöötajad tegema tihedat koostööd raviriigi meditsiinitöötajate ja eriarstidega.

Muudatusettepanek  87

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2 a. Liikmesriigid, eelkõige naaberriigid, võivad omavahel sõlmida lõigetes 1 ja 2 osutatud kokkuleppeid, mis käsitlevad muu hulgas muid asjakohaseid koostööraamistikke, mis tuleks seoses patsientide sisse- ja väljavooluga nimetatud liikmesriikide vahel ning seoses planeerimissüsteemidega ja teatavate haiglaravi vormidega säilitada või millele tuleks anda suurem tegutsemisruum.

Selgitus

De verplichting tot samenwerking van artikel 13 is niet voldoende uitgewerkt, waardoor instellingen in grensgebieden in hun plannen te zeer afhankelijk blijven van de toevallige patiëntenbewegingen en de willekeur van verzekeraars/lidstaten om e.e.a. toe te laten. Voor structurele samenwerking en investeringen daarin hebben instellingen nu eenmaal enige zekerheid nodig, dat het ook zal gaan lopen en ook gefinancierd gaat worden. Door deze toevoeging kunnen instellingen, verzekeraars en patiënten terugvallen op afspraken die zijn toegesneden op bestaande problematiek en mogelijkheden in de grensregio's. Deze samenwerkingsovereenkomsten kunnen per lidstaat meer of minder vergaand zijn.

Muudatusettepanek  88

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2 a. Liikmesriigid annavad üksteisele koheselt ja aktiivselt teada tervishoiuteenuste osutajate või tervishoiutöötajate kohta, kelle registris olemise või teenuste osutamise õiguse suhtes võetakse regulatiivmeetmeid.

Muudatusettepanek  89

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a) kui need piirduvad inimeste tervise kaitsmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja ei ole diskrimineerivad või

a) kui need ei piirdu inimeste tervise kaitsmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja on diskrimineerivad või

Selgitus

Komisjoni versioonis esinev lause on vale. Punktis a) loetletakse erandid, mille puhul liikmesriigid ei pea järgima üldisi eeskirju: individuaalsete retseptide tunnustamisest keeldumine või nende tunnustamisele piirangute kehtestamine on lubatud juhtudel, kui retseptid ei piirdu inimeste tervise kaitsmiseks vajaliku ja proportsionaalsega, et kaitsta inimeste tervist, või on diskrimineerivad.

Muudatusettepanek  90

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1 a. Teises liikmesriigis väljastatud retseptide tunnustamine ei muuda liikmesriikide õigust määratleda ise teenused, mida nad kavatsevad osutada.

Selgitus

Direktiivi eesmärk ei ole muuta kehtetuks subsidiaarsuse põhimõte, mis võimaldab liikmesriikidel määratleda teenused, mida nad kavatsevad osutada.

Muudatusettepanek  91

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 b. individuaalsete retseptide hüvitamine toimub ainult kindlustajariigi asjakohaste sätete põhjal.

Selgitus

Retseptide vastastikuse tunnustamise küsimus tuleb täpsustada koos hüvitamise küsimusega. Oluline on see, et hüvitamine on võimalik ainult nende ravimite puhul, mis kuuluvad hüvitatavate ravimite alla patsiendi kindlustajariigis.

Muudatusettepanek  92

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 c. kindlustajariik on kohustatud hüvitama kulud teises liikmesriigis väljakirjutatud ravimi eest üksnes siis, kui kõnealused kulud kaetakse samuti kindlustajariigis (näiteks ravimite hüvitamist reguleeriva koodeksi või kehtiva nimekirja alusel).

Selgitus

Vastasel korral tekib vastuolu artikliga 11.

Muudatusettepanek  93

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a) meetmed, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet;

(a) meetmed, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse standardse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet;

Selgitus

Piiriüleses ravis esinevate negatiivsete juhtumite või süsteemipuuduste arengute ja seoste jälgimine võimaldab liikmesriikidel ja komisjonil tuvastada pärast käesoleva direktiivi rakendamist tekkivaid probleeme.

Muudatusettepanek  94

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) meetmed, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis väljakirjutatud ja teises liikmesriigis kätteantavad ravimid on korrektselt identifitseeritud ja et tooteteave on patsiendi jaoks arusaadav;

b) meetmed, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis väljakirjutatud ja teises liikmesriigis kätteantavad ravimid on korrektselt identifitseeritud ja et tooteteave on patsiendi jaoks arusaadav; retseptid, mille väljakirjutamisel on kasutatud sellist ühenduse vormi, tuleb vormistada kooskõlas rahvusvahelise mittekaubandusliku nimetuse (INN) süsteemiga;

Selgitus

Selleks, et retseptid oleksid arusaadavad kogu Euroopas, tuleks ühenduse vormi järgi sõnastatud retseptides kasutada ühist keelt, st rahvusvahelist mittekaubanduslikku nimetust (INN), mis identifitseerib ravimid molekulide, mitte kaubandusliku nime järgi, mis on liikmesriikides erinev.

Muudatusettepanek  95

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c) meetmed, mis on vajalikud teatavate ravimikategooriate väljajätmiseks käesolevas artiklis sätestatud retseptide tunnustamisest, kui see on vajalik rahvatervise kaitseks.

c) meetmed, mis on vajalikud teatavate ravimikategooriate väljajätmiseks käesolevas artiklis sätestatud retseptide tunnustamisest, kui on täidetud eelmainitud artiklis 1 osutatud tingimused ja kui see on vajalik rahvatervise kaitseks.

Selgitus

Suurema selguse huvides on soovitav tuletada meelde, millistel tingimustel liikmesriigid võivad individuaalsete retseptide tunnustamisest keelduda või kehtestada nende tunnustamisele piiranguid.

Muudatusettepanek  96

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt c a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c a) meetmed tagamaks, et väljaantud retseptid ja väljakirjutatud ravimite kohta antav teave oleksid puuetega inimestele kättesaadavad.

Muudatusettepanek  97

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 15 a

Katsepiirkonnad

Selleks et töötada tulevikus välja võimalikult tõhus tervishoiupoliitika, määrab komisjon katsealadena kindlaks äärealad, kus saab põhjalikult katsetada, analüüsida ja hinnata piiriüleste tervishoiuteenustega seotud uuenduslikke algatusi.

Muudatusettepanek  98

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

1. Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist ning parendavad koostöökogemust seoses tervishoiuteenuste osutamisega Euroopa piiriülese koostöö rühmitustes. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

Selgitus

Euroopa piiriülese koostöö rühmitus on piiriülese tervishoiualase koostöö tasandil oluline ja juba olemasolev vahend. Euroopa piiriülese koostöö rühmituse häid tavasid võiks kasutada täiendavate edasiminekute saavutamiseks käesoleva direktiivi valdkonnas.

Muudatusettepanek  99

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 2 – punkt f a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f a) aidata tagada kõigile tõhus juurdepääs tervishoiuteenustele, eelkõige selleks, et võidelda tervisetulemuste ebavõrdsuse vastu nii liikmesriikide vahel kui ka nende piires;

Selgitus

See on tervishoiupoliitika keskseid elemente.

Muudatusettepanek  100

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 2 – punkt f b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f b) luua andmekogu kõikide tervishoiuteenuse osutajate ja spetsialiseerumist käsitleva eriteabe kohta, et koostada tippkeskuste loetelu.

Selgitus

See võib aidata patsientidel teha õige valiku konkreetse haigla kasuks.

Muudatusettepanek  101

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liikmesriigid, kes ostavad teiste liikmesriikide tervishoiuteenuste osutajate ja tervishoiutöötajate e-tervishoiuteenuseid, peavad tagama, et nende teenuseosutajate tegevus on seadusjärgne, et neil on vastav kvalifikatsioon ning et nad on asjakohase pädeva asutuse kaudu näidanud, et nad vastavad e-tervishoiuteenuste osutaja nõuetele.

Muudatusettepanek  102

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Samuti jälgivad nad piiriüleses ravis esinevate negatiivsete juhtumite või süsteemipuuduste suundumusi ja seoseid. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

Selgitus

Piiriüleses ravis esinevate negatiivsete juhtumite või süsteemipuuduste suundumuste ja seoste jälgimine võimaldab liikmesriikidel ja komisjonil tuvastada pärast käesoleva direktiivi rakendamist tekkida võivaid probleeme.

Muudatusettepanek  103

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1 a. Andmete kogumise eesmärk on hinnata, kas direktiiv aitab kaasa patsientide liikuvusele, tervishoiuteenuste kvaliteedile üldiselt ning põhimõttele tagada kõigile juurdepääs.

Selgitus

On vaja rõhutada, et direktiivi eesmärki arvestades peaksid kogutud andmed aitama hinnata, kas direktiiv täidab oma eesmärgi. Ka aruannetes (artikkel 20) peaks see olema üks peamistest elementidest.

Muudatusettepanek  104

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3 a. Andmete kogumine käesoleva artikli kontekstis toimub tihedas koostöös võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjoni poolt esitatavate andmete kogumisega.

Selgitus

Tihe koostöö käesolevas direktiivis sätestatud andmete kogumise ja sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjades sätestatud andmete kogumise vahel võimaldab saada paremat ülevaadet inimeste tervishoiuga seotud piiriülese liikumise kohta.

Muudatusettepanek  105

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 20 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon tagab vajaliku teabe kogumise, et koostada ülevaade patsientide ja tervishoiutöötajate piiriülesest liikumisest, et vajaduse korral oleks võimalik õigeaegselt leevendada negatiivset mõju ja edendada jätkuvalt positiivse mõju saavutamist. Komisjon lisab nimetatud teabe lõikes 1 osutatud aruandesse.

MENETLUS

Pealkiri

Patsiendiõiguste kohaldamine piiriüleses tervishoius

Viited

KOM(2008)0414 – C6-0257/2008 – 2008/0142(COD)

Vastutav komisjon

ENVI

Arvamuse esitaja(d)

     istungil teada andmise kuupäev

EMPL

2.9.2008

 

 

 

Kaasatud komisjon(id) - istungil teada andmise kuupäev

23.9.2008

 

 

 

Arvamuse koostaja

       nimetamise kuupäev

Iles Braghetto

9.9.2008

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

26.1.2009

10.2.2009

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

2.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

35

2

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Edit Bauer, Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Milan Cabrnoch, Alejandro Cercas, Luigi Cocilovo, Jean Louis Cottigny, Jan Cremers, Richard Falbr, Joel Hasse Ferreira, Roger Helmer, Karin Jöns, Jean Lambert, Bernard Lehideux, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Rovana Plumb, Bilyana Ilieva Raeva, Elisabeth Schroedter, Gabriele Stauner, Ewa Tomaszewska, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Françoise Castex, Gabriela Creţu, Donata Gottardi, Anna Ibrisagic, Rumiana Jeleva, Sepp Kusstatscher, Jamila Madeira, Viktória Mohácsi, Georgios Toussas

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Glenn Bedingfield, Herbert Bösch, Maddalena Calia, Ljudmila Novak, Gianluca Susta, Silvia-Adriana Ţicău


siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonI ARVAMUS (*) (10.3.2009)

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

Arvamuse koostaja(*): Bernadette Vergnaud

(*)       Menetlus kaasatud komisjonide osalusel – kodukorra artikkel 47

LÜHISELGITUS

Tervishoiuteenused jäeti teenuste direktiivist välja, sest need teenused on seotud üldist huvi pakkuvate ülesannete täitmisega ja neid tuleb reguleerida eraldi õigusaktidega, mis tagavad võrdse juurdepääsu, universaalsuse, kvaliteedi, ohutuse ja solidaarsuse põhimõtete täieliku arvessevõtmise.

Tervist ei saa käsitleda tavapärase siseturu tootena, sest tervishoiuteenused on Euroopa Liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse oluline komponent.

Seega tuleb jälgida, et direktiiv patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius ei hakkaks toetama „meditsiiniturismi”, mis võib ajapikku tekitada märkimisväärse ebavõrdsuse seoses raviteenustele juurdepääsuga ning soodustada sellest tulenevalt kahekiiruselise tervishoiusüsteemi väljakujunemist, millest saaksid kasu vaid paremini teavitatud ja jõukamad patsiendid.

Vastavalt aluslepingutele, millega on ühe põhiõigusena tagatud liikumisvabadus, ning austades subsidiaarsuse põhimõtet, millega on igale liikmesriigile tagatud õigus korraldada, hallata ja rahastada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemi, võib ka Euroopa Liit pakkuda patsientide liikuvuse valdkonnas olulist lisaväärtust. Eri tervishoiusüsteemide keerukus, paljusus ja eripärad nõuavad liikmesriikide optimaalset koostööd teadusuuringute ning meditsiinialase ja haldusteabe osas, aga ka põhjalikku arutelu selle üle, kuidas leida eri süsteemide vahel kesktee nii patsientide kui tervishoiutöötajate ja tervishoiuteenuste osutajate õiguskindluse tagamiseks.

Komisjoni ettepanek annab sellele probleemile vaid osalise vastuse, kodifitseerides Euroopa Kohtu otsused, mis on aga vastu võetud just nimelt ilmse õigusliku lünga tulemusel.

Tulenevalt asjaolust, et õigusaktis ei pöörata piisavat tähelepanu põhimõistete (haiglaravi, haiglaväline ravi, meditsiiniteenuste osutamine, mõistlik tähtaeg, kahju, …) määratlemisele, direktiivi ja olemasolevate määruste (1408/71 ja 883/2004) omavahelise koosmõju täpsustamisele, raviteenuste järjepidevuse arvessevõtmisele ja vastutuse kindlaksmääramisele võimalike operatsioonijärgsete tüsistuste korral, samuti retseptide vastastikusele tunnustamisele, suurendab see läbinisti ebatäielik õigusakt pigem õiguslikku ebakindlust, kui aitab seda kaotada.

Oluline on selgitada tasustamise ja hüvitamise eeskirju, samuti liikmesriikides kehtivaid eelloa väljastamise tingimusi, et tagada ravikulude katmine ja mitte tekitada ebavõrdsust patsientide vahel.

Eelluba tuleks käsitleda patsientidele antud võimalusena saada rahastamise taotlemise menetluses rohkem teavet ja nõu oma vajadustega kõige paremini kohandatud rahastamisviisi kohta, kus arvestatakse mittediskrimineerimise põhimõtet ja millesse ei tuleks suhtuda kui liikuvust pidurdavasse meetmesse.

Lisaks sellele võimaldab eelloa menetlus säilitada riiklike meditsiiniteenuste põhifunktsioonid, nagu sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ja riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaal, mis tagavad tervishoiu valdkonnas tegeliku poliitilise solidaarsuse.

Selliste raviteenuste puhul, mille puhul eelloa taotlemine ei ole nõutav, võimaldab eelneva deklaratsiooni esitamine veenduda, et patsiendile on enne koduriigist lahkumist edastatud kogu vajalik teave.

Elanikkonna jätkuva vananemise olukorras on keeruline eristada meditsiini- ja sotsiaalvaldkonda, mistõttu on oluline näha ette pikaajaliste hoolduse põhimõte, võttes arvesse, et selliste küsimustega puutuvad kokku mitmed liikmesriigid.

Äärmiselt oluline on käsitleda patsientide liikuvust ja tervishoiutöötajate problemaatikat koos, kuna kaks küsimust on omavahel tugevasti seotud, hõlmates ühelt poolt meditsiiniteenuste kvaliteeti ja ohutust ja teiselt poolt vajadust mitte viia meditsiinilist demograafiat teatud liikmesriikides tasakaalust välja. Olukord, mida iseloomustab arutelu puudumine tervishoiutöötajate olukorra, nende koolitamise ja nende kutsealase kvalifikatsiooni tunnustamise üle, põhjustab kahetsusväärset kahju ka patsientidele. 2005. aasta direktiiv kutsealase kvalifikatsiooni tunnustamise kohta on tervishoiusektoris sedavõrd halvasti rakendatav.

Elanikkonna tervis on majandusarengu alus. Võimaldada kodanikele paremat teavitamist, paremaid ravivõimalusi, soodustamata tarbimisbuumi ja meditsiiniturismi, seada eesmärgiks suurem solidaarsus ja terviklikum ettekujutus patsientide õigustest, suurendamata sotsiaalset ja territoriaalset ebavõrdsust, tagada nii patsientidele kui tervishoiutöötajatele piisav õiguskindluse tase, kindlustada meie sotsiaalkindlustussüsteeme, optimeerida teadusuuringute tulemusena tehtavad edusammud – nimelt sellised on Euroopa Liidu väljakutsed Euroopa sotsiaalmudeli ühes olulisemas valdkonnas, selleks, et iga kodanik näeks Euroopas oma igapäevaelus kui probleemide lahendust ja mitte täiendavat probleemi.

MUUDATUSETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:

Muudatusettepanek  1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest. Õigust tervishoiuteenustele juurdepääsule ja õigust ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35. Nimelt tuleb käesoleva direktiivi rakendamisel ja kohaldamisel austada õigust era- ja perekonnaelule, isikuandmete kaitset, võrdsust seaduse ees ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele vastavalt harta artiklites 7, 8, 20, 21, 47 sätestatud õiguse üldpõhimõtetele.

(3) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest. Õigust tervishoiuteenustele juurdepääsule ja õigust ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35. Nimelt tuleb käesoleva direktiivi rakendamisel ja kohaldamisel austada õigust era- ja perekonnaelule, isikuandmete kaitset, võrdsust seaduse ees ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, liikmesriikide põhimõttelisi eetilisi valikuid ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele vastavalt harta artiklites 7, 8, 20, 21, 47 sätestatud õiguse üldpõhimõtetele.

Selgitus

Concerns have been raised that ethically controversial medical "services" like euthanasia, DNA-testing or IVF maybe have to be financed by the Member States even if the relevant service is not allowed, or at least not financed, in the relevant Member States. For services which are clearly illegal, like euthanasia, there should be no doubt, but it may be helpful to clarify this point. In other areas, like DNA-testing, the situation is more complicated because it is not banned in any Member State but the conditions are quite different (for example obligation to do counselling before testing).

Muudatusettepanek  2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(5 a) Käesolevas direktiivis austatakse ega piirata iga liikmesriigi õigust otsustada, mis liiki arstiabi ta peab asjakohaseks. Ühtki käesoleva direktiivi sätet ei tohi tõlgendada nii, et see kahjustab liikmesriikide põhimõttelisi eetilisi valikuid, eelkõige seoses iga inimese eluõiguse kaitsega.

Selgitus

Concerns have been raised that ethically controversial medical "services" like euthanasia, DNA-testing or IVF maybe have to be financed by the Member States even if the relevant service is not allowed, or at least not financed, in the relevant Member States. For services which are clearly illegal, like euthanasia, there should be no doubt, but it may be helpful to clarify this point. In other areas, like DNA-testing, the situation is more complicated because it is not banned in any Member State but the conditions are quite different (for example obligation to do counselling before testing).

Muudatusettepanek  3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(5 b) Kooskõlas Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega on patsientidel ja raviteenuse osutajatel õigus pöörduda meditsiiniabi saamiseks mis tahes liikmesriigi poole. Seepärast on ülimalt oluline, et Euroopa Liidu piires oleks võimalikult vähe takistusi patsientide piiriülesele liikumisele ja piiriülestele tervishoiuteenustele.

Selgitus

Siseturu ühistel standarditel peab alati olema eesõigus. Kuigi tervishoiusüsteemid kuuluvad liikmesriikide pädevusse, liiguvad patsiendid ja tervishoiutöötajad üle piiri, seepärast peab Euroopa Liit kõnealustes valdkondades olema aktiivne. Samal ajal ei tohiks patsientide ja tervishoiutöötajate liikumist takistada paljude piirangutega, kui tahetakse tagada isikute vaba liikumine Euroopa Liidu piires.

Muudatusettepanek  4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses ning tagada patsientide liikuvus ja tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

(8) Käesoleva direktiivi eesmärk on luua üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks ühenduses, tagada patsientide liikuvus ja tervishoiuteenuste osutamise vabadus ja tervisekaitse kõrge tase ning lihtsustada piiriüleste tervishoiuteenuste osutamist, võttes täielikult arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuga seotud sotsiaalkindlustushüvitiste kindlaksmääramisel ning tervishoiuteenuste, arstiabi ja sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige haigushüvitiste korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.

Selgitus

Õigusaktis, mille eesmärk on käsitleda patsiendiõiguste kohaldamist piiriülese tervishoiu suhtes, tuleb selgelt tunnustada piiriülese tervishoiu eeliseid teatavatel juhtudel. See kehtib eelkõige haruldaste haiguste kohta, mille puhul kvaliteetne ravi ei pruugi olla asjaomase liikmesriigi piires kättesaadav.

Muudatusettepanek  5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10) Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „piiriülene tervishoid” järgmisi tervishoiuteenuste osutamise viise:

(10) Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „piiriülene tervishoid” järgmist:

tervishoiuteenuste kasutamine välismaal (st patsient, kes läheb ravi saamiseks teise liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja juurde); seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

patsient külastab füüsiliselt tervishoiuteenuse osutajat muus liikmesriigis kui liikmesriik, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga ta liitunud on, eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid; seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

– tervishoiuteenuste piiriülene osutamine (st teenuse osutamine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile); näiteks telemeditsiini teenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine, laboriteenused;

– tervishoiuteenuste piiriülene osutamine, kas virtuaalselt või muul viisil: patsient ei lähe füüsiliselt teise liikmesriiki, kuid saab sellest hoolimata tervishoiuteenuseid muu liikmesriigi territooriumilt kui liikmesriik, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga ta on liitunud, nt telekirurgia, arstlik nõustamine, retseptide väljastamine ja labori kaugteenused; seda nimetatakse „telemeditsiiniks”;

– tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis);

– tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis);

– isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine).

– isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine);

 

– tervishoiuteenustega seotud toodete, nt meditsiiniseadmete ja ravimite ostmine muus liikmesriigis kui liikmesriik, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga ostja liitunud on; sellega võib, kuid ei pruugi kaasneda patsiendi füüsiline minek teise liikmesriiki.

Selgitus

Muudatusettepaneku esimene osa on mõeldud sõnastuse parandamiseks. Teises osas viidatakse tervishoiuteenustega seotud toodete ostmisele, need olid muu hulgas Deckeri kohtuotsuse teemaks. Kohtuotsus tuleks lisada Kohlli ja Deckeri kohtuotsuse kodifitseerimiseks mõeldud direktiivi.

Muudatusettepanek  6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11) Nagu liikmesriigid on tunnustanud nõukogu järeldustes ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, on tervishoiusüsteemides ühenduse kõikides osades rida sarnaseid tööpõhimõtteid. Need tööpõhimõtted sisaldavad kvaliteetset ja ohutut arstiabi, mis põhineb tõendusmaterjalil ja eetikal, patsiendi kaasamisel, hüvitisel, põhiõigusel eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ning konfidentsiaalsusel. Patsiendid, tervishoiutöötajad ja tervishoiusüsteemide eest vastutavad ametiasutused peavad saama olla kindlad, et nendest ühistest põhimõtetest kinni peetakse ning et nende rakendamiseks ettenähtud struktuurid on olemas kogu ühenduses. Seetõttu on asjakohane nõuda, et kõnealuste tööpõhimõtete järgimise tagavad selle liikmesriigi ametiasutused, kelle territooriumil tervishoiuteenust osutatakse. Seda on vaja, et tagada patsientide usaldus piiriüleste tervishoiuteenuste suhtes, mis on vajalik nii patsientide liikuvuse ja siseturul tervishoiuteenuste osutamise vaba liikumise kui ka tervisekaitse kõrge taseme saavutamiseks.

(11) Nagu liikmesriigid on tunnustanud nõukogu järeldustes ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta, on tervishoiusüsteemides ühenduse kõikides osades rida sarnaseid tööpõhimõtteid. Need tööpõhimõtted sisaldavad kvaliteetset ja ohutut arstiabi, mis põhineb tõendusmaterjalil ja eetikal, patsiendi kaasamisel, hüvitisel, põhiõigusel eraelu puutumatusele isikuandmete töötlemisel ning konfidentsiaalsusel. Patsiendid, tervishoiutöötajad ja tervishoiusüsteemide eest vastutavad ametiasutused peavad saama olla kindlad, et nendest ühistest põhimõtetest kinni peetakse ning et nende rakendamiseks ettenähtud struktuurid on olemas kogu ühenduses. Seetõttu on asjakohane nõuda, et kõnealuste tööpõhimõtete järgimise tagavad selle liikmesriigi ametiasutused, kelle territooriumil tervishoiuteenust osutatakse. Seda on vaja, et tagada patsientide usaldus piiriüleste tervishoiuteenuste suhtes, mis on vajalik nii patsientide liikuvuse ja siseturul tervishoiuteenuste osutamise vaba liikumise kui ka tervisekaitse kõrge taseme saavutamiseks. Neid ühiseid väärtusi silmas pidades on liikmesriikidel siiski lubatud langetada eetilistel kaalutlustel erisuguseid otsuseid teatavate raviteenuste kättesaadavuse ja konkreetsete juurdepääsutingimuste osas. Käesolev direktiiv ei piira eetilist mitmekülgsust. See ei kohusta liikmesriike tegema oma territooriumil kättesaadavaks ravi ja teenuseid või hüvitama kulusid sellise (teises liikmesriigis saadud) ravi eest, mis ei ole siseriiklike õigusaktide, eeskirjade ja meditsiinitöötajate tegevusjuhenditega lubatud.

Selgitus

Concerns have been raised that ethically controversial medical "services" like euthanasia, DNA-testing or IVF maybe have to be financed by the Member States even if the relevant service is not allowed, or at least not financed, in the relevant Member States. For services which are clearly illegal, like euthanasia, there should be no doubt, but it may be helpful to clarify this point. In other areas, like DNA-testing, the situation is more complicated because it is not banned in any Member State but the conditions are quite different, for example obligation to do counselling before testing is necessary in one Member State and not in the other.

Muudatusettepanek  7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18) Kindlustatud isikute õigust saada hüvitist teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenustega seotud kulude eest riikliku sotsiaalkindlustusskeemi kaudu on Euroopa Kohus tunnustanud mitmes kohtuotsuses. Euroopa Kohus on sedastanud, et asutamislepingu sätted teenuste osutamise vabaduse kohta hõlmavad tervishoiuteenuse saajate, sealhulgas arstiabi vajavate inimeste vabadust minna teenuse saamiseks teise liikmesriiki. Sama kehtib tervishoiuteenuste saajate kohta, kes püüavad saada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid teiste vahendite kaudu, nagu e-tervishoiu teenused. Kuigi ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust korraldada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme, peavad liikmesriigid selle pädevuse kasutamisel siiski järgima ühenduse õigust, eelkõige teenuste osutamise vabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid. Need sätted keelavad liikmesriikidel kehtestada või säilitada õigustamatuid piiranguid selle vabaduse kasutamisele tervishoiusektoris.

(18) Isikute õigust saada hüvitist teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenustega seotud kulude või ostetud toodete eest riikliku sotsiaalkindlustusskeemi kaudu, millega nad liitunud on, on Euroopa Kohus tunnustanud mitmes kohtuotsuses. Euroopa Kohus on sedastanud, et asutamislepingu sätted teenuste ja kaupade vaba liikumise kohta hõlmavad patsientide vabadust saada teadlikult tervishoiuteenuseid ja osta teadlikult tervishoiuteenustega seotud tooteid teises liikmesriigis. Sama kehtib tervishoiuteenuste saajate kohta, kes püüavad saada tervishoiuteenuseid telemeditsiini kaudu muus liikmesriigis kui liikmesriik, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga nad liitunud on. Kuigi ühenduse õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust korraldada oma tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme, peavad liikmesriigid selle pädevuse kasutamisel siiski järgima ühenduse õigust, eelkõige teenuste osutamise ja kaupade ostmise vabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid. Need sätted keelavad liikmesriikidel kehtestada või säilitada õigustamatuid piiranguid nende vabaduste kasutamisele.

Selgitus

Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 21

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(21) On asjakohane nõuda, et samuti need patsiendid, kes lähevad tervishoiuteenuse saamiseks teise liikmesriiki muudel kui määrusega (EÜ) nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raames nimetatud tingimustel, peaksid saama kasutada teenuste vaba liikumise põhimõtteid kooskõlas EÜ asutamislepingu ning käesoleva direktiivi sätetega. Patsientidele tuleks tagada kõnealuste tervishoiuteenustega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui see on patsiendi jaoks soodsam. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

(21) On asjakohane nõuda, et need patsiendid, kes lähevad tervishoiuteenuse saamiseks teise liikmesriiki muudel kui määrusega (EÜ) nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise raames nimetatud tingimustel, peaksid samuti saama kasutada teenuste ja kaupade vaba liikumise põhimõtteid kooskõlas EÜ asutamislepingu ning käesoleva direktiivi sätetega. Patsientidele tuleks tagada kõnealuste tervishoiuteenuste ja kaupadega seotud kulude katmine vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid või kaupu oleks osutatud või ostetud nende kindlustajariigi territooriumil. Sellega võetakse täielikult arvesse liikmesriikide vastutust oma kodanikele kättesaadava haiguskindlustuse ulatuse kindlaksmääramisel ning ennetatakse mis tahes märkimisväärset mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemide rahastamisele. Liikmesriigid võivad siiski näha riiklike õigusaktidega ette ravikulude hüvitamise vastavalt raviteenust osutavas liikmesriigis kehtivatele tariifidele, kui see on patsiendi jaoks soodsam. Nii võib asi olla eelkõige käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatud ravi puhul.

Selgitus

Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 24

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse arvelt ning seega tuleks hüvitada üksnes saadud tervishoiuteenuse tegelikud kulud.

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse või ostetud toodete arvelt. Seega tuleks hüvitada üksnes tegelikud kulud.

Selgitus

Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 25

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamisele, kui kõnealune ravi ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendada oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavate tervishoiuteenuste suhtes vastavalt oma õigusnormidele.

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi või ostetud toodete kulude hüvitamisele, kui kõnealune ravi või tooted ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendamast oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavatele tervishoiuteenustele ja ostetud toodetele vastavalt oma õigusnormidele.

Selgitus

Käesolev põhjendus hõlmab nii teenuste osutamist kui ka toodete ostmist piiriülese tervishoiu raames. Lisaks parandatakse muudatusettepanekuga põhjenduse sõnastust.

Muudatusettepanek  11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 27

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit, mille turustamine on lubatud liikmesriigis, kus tervishoiuteenust osutati, isegi kui kõnealuse ravimi turustamine ei ole lubatud patsiendi kindlustajariigis, kuna see on teises liikmesriigis tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit või meditsiiniseadet, mille turustamine on lubatud ravi osutavas liikmesriigis, isegi kui kõnealuse ravimi või meditsiiniseadme turustamine ei ole lubatud patsiendi kindlustajariigis, kuna see on patsiendi jaoks teises liikmesriigis selle konkreetse tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

Selgitus

Õiguskindluse tagamiseks ja tegelike tagajärgede pärast seoses ravimitega varustamisega ei tohiks käesolev direktiiv eirata direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 6 sätestatud põhimõttest, et turustada võib üksnes asjaomases liikmesriigis müügiloa saanud ravimeid.

Muudatusettepanek  12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 29

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(29) Mis tahes tervishoiuteenuseid, mida ei peeta käesoleva direktiivi sätete kohaselt haiglaraviks, tuleb lugeda haiglaväliseks raviks. Pidades silmas Euroopa Kohtu pretsedendiõigust teenuste vaba liikumise kohta, on asjakohane mitte kehtestada eelloa nõuet patsiendi kindlustajariigi riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu hüvitise maksmiseks teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi puhul. Kuni niisuguse ravi hüvitamine jääb patsiendi kindlustajariigi ravikindlustusskeemiga tagatud katte piiridesse, ei kahjusta eelloa nõude puudumine sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaalu.

(29) Mis tahes tervishoiuteenuseid, mida ei peeta käesoleva direktiivi ja kindlustajariigi õigusaktide sätete kohaselt haiglaraviks, tuleb lugeda haiglaväliseks raviks. Pidades silmas Euroopa Kohtu pretsedendiõigust teenuste vaba liikumise kohta, on asjakohane mitte kehtestada eelloa nõuet patsiendi kindlustajariigi riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu hüvitise maksmiseks teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi puhul. Eelnevat deklareerimist sisaldava süsteemi kehtestamine haiglavälise ravi jaoks peaks võimaldama tagada, et patsient on enne oma riigist lahkumist saanud kogu vajaliku teabe. Selline süsteem ei tohiks aga seada kahtluse alla põhimõtet, mille kohaselt saadakse haiglavälise ravi puhul luba automaatselt.

Selgitus

Samaaegselt eelloa süsteemiga, mida liikmesriikidel on võimalik kehtestada haiglaravi ja eriarstiabi puhul, peaks olema võimalik kehtestada ka eelneva deklareerimise süsteem. Selle menetluse raames ei ole kindlustajariigil õigust keelduda kulude katmisest – eesmärk on vaid tagada, et patsient on saanud kogu vajaliku teabe enne oma riigist lahkumist.

Muudatusettepanek  13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 32 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(32 a) Eelloa andmisest on võimalik keelduda vaid õiglast ja läbipaistvat menetlust kasutades. Liikmesriikide poolt eelloa taotlemiseks kehtestatud eeskirjad ning võimalikud keeldumispõhjused peavad olema patsiendile eelnevalt edastatud. Keeldumisi peaks olema minimaalselt vajalikul määral ja need peaksid vastama eellubade süsteemi kehtestamise aluseks olevatele eesmärkidele.

Muudatusettepanek  14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 36

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(36) Liikmesriigid peaksid otsustama riiklike kontaktpunktide vormi ja arvu üle. Riiklikud kontaktpunktid võib ühitada ka olemasolevate teabekeskustega või rajada nende tegevusele, tingimusel, et on selgelt näidatud, et need on ka piiriüleste tervishoiuteenuste riiklikud kontaktpunktid. Riiklikel kontaktpunktidel peaksid olema piisavad vahendid, et anda teavet piiriüleste tervishoiuteenustega seotud peamiste aspektide kohta ning osutada patsientidele vajaduse korral praktilist abi. Komisjon peaks tegema koostööd liikmesriikidega, et lihtsustada piiriüleste tervishoiuteenuste riiklike kontaktpunktide koostööd, tehes sealhulgas asjaomase teabe kättesaadavaks ühenduse tasandil, näiteks läbi Euroopa terviseportaali. Olemasolevad riiklikud kontaktpunktid ei tohiks takistada liikmesriikidel luua muid kontaktpunkte piirkondlikul või kohalikul tasandil vastavalt nende tervishoiusüsteemi konkreetsele korraldusele.

(36) Liikmesriigid peaksid otsustama riiklike kontaktpunktide vormi ja arvu üle. Riiklikud kontaktpunktid võib ühitada ka olemasolevate teabekeskustega või rajada nende tegevusele, tingimusel, et on selgelt näidatud, et need on ka piiriüleste tervishoiuteenuste riiklikud kontaktpunktid. Riiklikel kontaktpunktidel peaksid olema piisavad vahendid, et anda teavet piiriüleste tervishoiuteenustega seotud peamiste aspektide kohta ning osutada patsientidele vajaduse korral praktilist abi. Kontaktpunktid ei peaks tegelema õigusnõustamisega konkreetsetel juhtudel. Komisjon peaks tegema koostööd liikmesriikidega, et lihtsustada piiriüleste tervishoiuteenuste riiklike kontaktpunktide koostööd, tehes sealhulgas asjaomase teabe kättesaadavaks ühenduse tasandil, näiteks läbi Euroopa terviseportaali. Olemasolevad riiklikud kontaktpunktid ei tohiks takistada liikmesriikidel luua muid kontaktpunkte piirkondlikul või kohalikul tasandil vastavalt nende tervishoiusüsteemi konkreetsele korraldusele. Seetõttu võib kontaktpunkte paigutada mitte ainult haldusasutuste, vaid ka asjaomaste kutseorganisatsioonide juurde, kellele liikmesriigid selle ülesandeks teevad.

Selgitus

Tervishoiuala kutseorganisatsioonide kaasamisega välditaks kahekordsete struktuuride loomise ohtu ja sellega seotud kulutusi, sest kutseorganisatsioonid täidavad osalt juba praegu seesuguseid teavitamisülesandeid. Lisaks võimaldaks see tagada asjaomaste kutseorganisatsioonide erialaste teadmiste ärakasutamise kontaktpunktide töös. Õigusnõustamine konkreetsetel juhtudel ületaks kontaktpunktide pädevuse ja tekitaks hiljem vastutusega seotud probleeme.

Muudatusettepanek  15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 38 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(38 a) Komisjon peaks tugevdama vastastikust abi liikmesriikide nende asutuste vahel, kes vastutavad kvaliteedi kontrollimise, tegevuse vabatahtliku sertifitseerimise, kvaliteeditõendite ja kutseorganisatsioonide koostöö eest ning komisjon peaks toetama meditsiiniteenuste osutajate tegevusjuhendite koostamist.

Muudatusettepanek  16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 39

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(39) Kui ravimid on lubatud patsiendi elukohaliikmesriigis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta ning on kirjutatud välja teises liikmesriigis konkreetsele patsiendile, peaksid niisugused ravimid olema põhimõtteliselt meditsiiniliselt tunnustatud ja kasutatavad patsiendi elukohaliikmesriigis. Kõnealuselt tunnustamiselt regulatiivsete ja halduslike takistuste kõrvaldamine ei piira patsiendi raviarsti või farmatseudi asjaomase loa vajadust iga üksikjuhtumi puhul, kui seda õigustab inimeste tervise kaitsmine ning see on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Niisugune meditsiiniline tunnustamine ei tohiks samuti piirata kindlustajariigi otsust seoses ravimite lisamisega kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga hõlmatud hüvitiste hulka. Tunnustamise põhimõtte rakendamist lihtsustatakse vajalike meetmete võtmisega patsiendi ohutuse kaitseks ja ravimite väärtarvitamise või segiajamise vältimiseks.

(39) Kui ravimid on lubatud patsiendi elukohaliikmesriigis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta ning on kirjutatud välja teises liikmesriigis konkreetsele patsiendile, peaksid niisugused ravimid olema põhimõtteliselt meditsiiniliselt või apteekides tunnustatud ja kasutatavad patsiendi elukohaliikmesriigis. Kõnealuselt tunnustamiselt regulatiivsete ja halduslike takistuste kõrvaldamine ei piira patsiendi raviarsti või farmatseudi asjaomase loa vajadust iga üksikjuhtumi puhul, kui seda õigustab inimeste tervise kaitsmine ning see on kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Niisugune tunnustamine ei tohiks samuti piirata kindlustajariigi otsust seoses ravimite lisamisega kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga hõlmatud hüvitiste hulka ega siseriiklike hinna- ja makse-eeskirjade kehtivust. Tunnustamise põhimõtte rakendamist lihtsustatakse vajalike meetmete võtmisega patsiendi ohutuse kaitseks ja ravimite väärtarvitamise või segiajamise vältimiseks.

Selgitus

Retseptide tunnustamisel ei ole küsimus arstlikus/meditsiinilises tunnustamises, vaid selles, et apteekrid tunnustaksid neid ravimite väljastamisel.

Muudatusettepanek  17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 39 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(39 a) Komisjon peaks ette valmistama teostatavusuuringu tervishoiu kvaliteeti käsitleva ühise ELi võrdlussüsteemi kohta.

Muudatusettepanek  18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 40

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(40) Euroopa tugikeskuste võrgustikud peaksid osutama tervishoiuteenuseid kõigile patsientidele, kelle seisund nõuab erilist ressursside ja asjatundlikkuse koondamist, et anda kättesaadava hinnaga, kvaliteetset ja kulutasuvat arstiabi, ning võiksid olla ka meditsiinialase koolituse ja meditsiiniuuringute, teabe jagamise ja hindamise teabekeskusteks. Tuleks luua Euroopa tugikeskuste võrgustike kindlaksmääramise ja arendamise mehhanism, et võimaldada nii kõigile patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele Euroopa tasandil võrdne juurdepääs kõrgetasemelisele jagatud oskusteabele asjaomases meditsiinivaldkonnas.

(40) Euroopa tugikeskuste võrgustikud peaksid osutama tervishoiuteenuseid kõigile patsientidele, kelle seisund nõuab erilist ressursside ja asjatundlikkuse koondamist, et anda kättesaadava hinnaga, kvaliteetset ja kulutasuvat arstiabi, ning võiksid olla ka meditsiinialase koolituse ja meditsiiniuuringute, teabe jagamise ja hindamise teabekeskusteks. Tuleks luua Euroopa tugikeskuste võrgustike kindlaksmääramise ja arendamise mehhanism, et võimaldada nii kõigile patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele Euroopa tasandil võrdne juurdepääs kõrgetasemelisele jagatud oskusteabele asjaomases meditsiinivaldkonnas. Olulise koostoime võib saavutada, kui ühendada tugikeskuste võrgustike institutsiooniline raamistik liikmesriikide kontaktpunktidega vastavalt põhjendusele 34.

Selgitus

Patsiendid võidavad kahekordselt, kui ühendada piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktide koordineeriv infrastruktuur ja tugikeskuste võrgustikud igas liikmesriigis ühteainsasse asutusse.

Muudatusettepanek  19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 43

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate hindamisel võib toetada liikmesriike mastaabisäästu ja kattuva tegevuse vältimise kaudu ning anda uute tehnoloogiate optimaalseks kasutamiseks paremad tõendusmaterjalid, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad tervishoiuteenused. See aitab kaasa ka siseturule, viies maksimumini meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuenduste levitamise kiiruse ja ulatuse. Niisugune koostöö nõuab järjepidevaid struktuure, mis kaasavad kõigi liikmesriikide kõik asjaomased ametiasutused, toetudes olemasolevatele katseprojektidele.

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate hindamisel võib toetada liikmesriike mastaabisäästu ja kattuva tegevuse vältimise kaudu ning anda uute tehnoloogiate optimaalseks kasutamiseks paremad tõendusmaterjalid, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad tervishoiuteenused. See võib soodsalt mõjuda ka siseturule, viies maksimumini meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuenduste levitamise kiiruse ja ulatuse. Niisugune koostöö nõuab järjepidevaid struktuure, mis kaasavad kõigi liikmesriikide kõik asjaomased sidusrühmad, sh tervishoiutöötajad, patsientide esindajad, teadlased ja tootjad ning ametiasutused, toetudes olemasolevatele katseprojektidele.

 

Lisaks peab selline koostöö põhinema ka hea valitsemistava kindlatel põhimõtetel, nagu läbipaistvus, avatus, kaasavus, objektiivsus ja ausus menetlustes, mis arvestavad patsientide vajadusi, eelistusi ja ootusi. Komisjon peaks tagama, et võrgustikuga saavad liituda ainult neid põhimõtteid järgivad tervishoiutehnoloogia hindamise asutused.

Selgitus

Tervishoiusüsteemid ja tervishoiutehnoloogia hindamise protsess peaksid olema avatud ja kaasavad. Patsientide vaated, kogemused ja asjatundlikkus tuleks hindamisprotsessi integreerida, et võimaldada kasu, kulusid ja ohte paremini hinnata. Kaasata tuleks ka arstid, tervishoiutöötajad, teadlased ja tööstus. Sidusrühmade seisukohad peavad olema esindatud tervishoiutehnoloogia hindamise protsessi otsustamisetapil. Muudatusettepanek on seotud artikli 17 kohta esitatud muudatusettepanekuga.

Muudatusettepanek  20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks.

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ELi kodanike võrdsetel tingimustel juurdepääsu võimaldamiseks ohututele, kvaliteetsetele ja tõhusatele tervishoiuteenustele, samuti luuakse liikmesriikide vahelised tervishoiualased koostöömehhanismid, tunnustades riikide vastutust tervishoiuteenuse korraldamise ja osutamise eest, ning selle eesmärk on parandada liikmesriikide tervishoiusüsteemide ligipääsetavust, kvaliteeti ja tõhusust. Samuti on direktiivi eesmärk suurendada kodanike õiguskindlust seoses teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega.

Selgitus

Käesolevat ettepanekut, milles keskendutakse patsiendi liikuvusele, võiks pidada kasulikuks teatavat tüüpi kodanikele (heal järjel, hästi informeeritud ja võõrkeeli oskavad inimesed), kuid niisugused kodanikud on vähemuses.

Ettepanek ei peaks keskenduma üksnes patsientide liikuvusele (see puudutab ainult vähemust), vaid ravi kvaliteedi ja ohutuse tõstmisele ning liikmesriikide vahelisele koostööle – need on asjad, millest saavad kasu kõik kodanikud.

Muudatusettepanek  21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes liikmesriigis, kus patsient ei ela ega ole kindlustatud, olenemata sellest, kuidas neid teenuseid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused

 

Direktiivi eesmärk on parandada piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavust.

Muudatusettepanek  22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

2. Kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikaga ja kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Selgitus

Tuleks selgelt välja öelda, et neil juhtudel, mil määrus nr 1408/71 (direktiiv 883/2004) ei ole kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikaga, on ülimuslik nimelt see kohtupraktika. Kõik direktiivid, mis käsitlevad tervishoiuteenuste kulude hüvitamist ja tervishoiuteenuste osutamise tingimusi, ravimilubade andmist ja ravimite järelevalvet, isikuandmete kaitset, ning muud direktiivid on käesoleva direktiivi suhtes ülimuslikud tingimusel, et need ei ole vastuolus Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, nagu on selgelt sätestatud lõikes 2.

Muudatusettepanek  23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutab tervishoiutöötaja või mida osutatakse tema järelevalve all kutsetegevuse raames, olenemata sellest, kuidas teenust riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas see on avalik või erateenus;

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenused või tooted, eelkõige meditsiini- või farmaatsiatooted ning ravimid või meditsiiniseadmed, mida osutab või kirjutab ette tervishoiutöötaja või mida osutatakse või kirjutatakse ette tema järelevalve all kutsetegevuse raames, olenemata sellest, kuidas teenuseid riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused;

Selgitus

Ravimite väljastamine kuulub kaupade vaba liikumise alla. Apteekrite töö on aga ilmselgelt midagi enamat kui lihtsalt rohtude väljastamine – nemad nõustavad ja teenindavad oma patsiente. Lisaks on nende väljastatud ravimid täienduseks arstiabile ja seega tervishoiuteeninduse oluline osa. Apteekrite tegevus peaks seega suures ulatuses kuuluma käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.

Muudatusettepanek  24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt a a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a a) „terviseandmed“ – mis tahes teave, mis käsitleb üksikisiku füüsilist või vaimset tervist või tervishoiuteenuse osutamist üksikisikule ja mis võib sisaldada: a) teavet isiku registreerimise kohta temale tervishoiuteenuste osutamise eesmärgil; b) isikuga seonduvat teavet tervishoiuteenuse eest tasumise või teenuse kulu abikõlblikkuse kohta; c) numbrit, tähist või eritunnust, mis on isikule määratud tema tuvastamiseks tervishoiuga seotud eesmärkidel; d) mis tahes teavet isiku kohta, mida on kogutud temale tervishoiuteenuste osutamise käigus; e) teavet, mida on saadud mingi kehaosa või kehaaine kontrollimise või uurimise tulemusena; f) tõendust selle isiku (tervishoiutöötaja) kohta, kes on antud isikule tervishoiuteenust osutanud;

Selgitus

Nagu on soovitatud Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses, peaks tervisandmete määratlus olema võimalikult lai. Siinne definitsioon on võetud rahvusvahelisest standardist ISO 27799.

Muudatusettepanek  25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d) „tervishoiutöötaja” – arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses;

d) „tervishoiutöötaja” – arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses, või seaduslikult tervishoiuga tegelev isik ravi osutavas liikmesriigis;

Selgitus

See muudatusettepanek on kooskõlas direktiivi reguleerimisalaga (tervishoiuteenused ja -tooted).

Muudatusettepanek  26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt h

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

h) „kindlustajariik” – liikmesriik, kus patsient on kindlustatud;

h) „kindlustajariik” – liikmesriik, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga patsient on liitunud vastavalt määruses (EMÜ) nr 1408/71 sätestatud kooskõlastamiseeskirjadele;

Muudatusettepanek  27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i) „ravi osutav liikmesriik” – liikmesriik, kelle territooriumil piiriülest tervishoiuteenust tegelikult osutatakse;

i) „ravi osutav liikmesriik” – liikmesriik, kelle territooriumil või territooriumilt piiriülest tervishoiuteenust tegelikult osutatakse;

Selgitus

„Ravi osutava liikmesriigi” määratlus: „või territooriumilt” peaks selgitama, et määratlus hõlmab ka telemeditsiini.

Muudatusettepanek  28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt i a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i a) „meditsiiniseade” – meditsiiniseade, nagu see on määratletud direktiivis 93/42EMÜ või direktiivis 90/385/EMÜ või direktiivis 98/7/EÜ;

Selgitus

Tervishoiuga seotud kaupade (nt meditsiiniseadmete) ostmine oli Deckeri kohtuasja teemaks (antud juhul olid vaidlusaluseks seadmeks prillid), mistõttu peaks selle lisama ka direktiivi, mille eesmärgiks on Kohlli ja Deckeri kohtuotsuste kodifitseerimine.

Muudatusettepanek  29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt i b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i b) „tervishoiuteenustega seoses kasutatavad kaubad” – kaubad, mida kasutatakse inimese tervise hoidmiseks või parandamiseks, nagu meditsiiniseadmed ja ravimid;

Selgitus

Tervishoiuga seotud kaupade (nt meditsiiniseadmete) ostmine oli Deckeri kohtuasja teemaks (antud juhul olid vaidlusaluseks seadmeks prillid), mistõttu peaks selle lisama ka direktiivi, mille eesmärgiks on Kohlli ja Deckeri kohtuotsuste kodifitseerimine.

Muudatusettepanek  30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – pealkiri, lõige 1 ja punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused

Liikmesriikide ametiasutuste kohustused

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi geograafilise ja rahalise kättesaadavuse, tõhususe ja tulemuslikkuse, järjepidevuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtete alusel kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

a) kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

a) kehtestatud on mehhanismid, mis pakuvad tervishoiutöötajatele süsteemselt kvaliteetset haridust ja koolitust tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

Muudatusettepanek  31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

b) lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuseid osutatakse vastavalt ravi osutava liikmesriigi poolt kindlaks määratud kvaliteedi- ja ohutusnõuetele ja -suunistele, tagades, et:

 

i) patsientidele ja teistest liikmesriikidest tervishoiuteenuste osutajatele esitatakse muu hulgas ka elektrooniliselt teavet kõnealuste nõuete ja suuniste, sh järelevalvesätete kohta;

 

ii) patsientidele ja teistest liikmesriikidest tervishoiuteenuste osutajatele esitatakse teavet ravi võimaluste, kättesaadavuse ja keskmiste või kohustuslike hindade kohta ning tervishoiuteenuse osutaja kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasju käsitlevate eeskirjade kohta;

Selgitus

Artikli 11 sätted tuleks inkorporeerida artiklisse 5, sest need käsitlevad ühte ja sedasama teemat. Võib kaaluda artikli 11 välja jätmist.

Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse huvides tuleks kvaliteedi- ja ohutusnõuete määratlust käsitleda üksnes kohaldatava seaduse seisukohast.

Patsiente ja teenuseosutajaid tuleb liikmesriikide kvaliteedi- ja ohutusnõuetest teavitada. Kuid patsiente tuleks teavitada ka teraapiavõimalustest, et neil oleks võimalik teha valik.

Muudatusettepanek  32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

c) tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige ravi võimaluste, osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade, kvaliteeditõendite ja ohtude ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

Selgitus

Patsiente tuleb teavitada erinevatest teraapiavõimalustest, et neil oleks võimalik teha teadlik valik.

Muudatusettepanek  33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d) patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

välja jäetud

Muudatusettepanek  34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

e) nende territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad ning on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

e) liikmesriigi territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad ning on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

Muudatusettepanek  35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – pealkiri ja lõige 1 – punktid f ja g ning lõiked 1 a ja 1 b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f) isikuandmete töötlemisel kaitstakse eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

f) on kaitstud õigus ravi järjepidevusele, edastades patsiendi kohta vajalikud raviandmed. Seoses sellega tuleb isikuandmete töötlemisel kaitsta eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest.

g) teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest;

 

g a) tehakse süstemaatilisi ja jätkuvaid pingutusi selle nimel, et tagada nende nõuete täiustamine vastavalt nõukogu järeldustele Euroopa Liidu tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta*, pidades silmas rahvusvahelise meditsiiniteaduse edusamme, üldiselt tunnustatud häid tavasid ja uusi meditsiinitehnoloogiaid;

 

g b) ravi osutava liikmesriigi pädevad asutused kontrollivad artikli 18 alusel kogutud andmete alusel regulaarselt oma tervishoiusüsteemide kättesaadavust, kvaliteeti ja finantsolukorda ning võtavad regulaarselt asjakohaseid meetmeid selleks, et tagada nõutav rahvatervise tase ja sotsiaalkindlustussüsteemide finantssuutlikkus;

 

g c) käesoleva direktiivi alusel ei nõuta, et tervishoiuteenuste osutajad peavad nõustuma ravikavadega või eelistama teiste liikmesriikide patsiente oma riigi samade vajadustega patsientide arvelt, eeskätt seetõttu, et sellega kaasneb ootejärjekordade pikenemine;

 

g d) õigus kirjalikule või elektroonilisele tervisekaardile on ravi järjepidevuse huvides tagatud;

 

g e) teisest liikmesriigist pärit patsientidele osutatud tervishoiuteenuste kulude arvutus vastab patsientidelt või nende tervisekindlustusettevõtetelt ravi osutavas liikmesriigis tegelikult võetud keskmisele tasule.

 

1 a. Et tagada patsientide turvalisus, jälgivad ravi osutavad liikmesriigid ja kindlustajariigid, et:

 

a) patsientidel on võimalik esitada kaebusi eelkõige Euroopa ombudsmanile, kes tegeleb patsientide kaebustega seoses eellubade, ravi kvaliteedi ja maksetega, ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud piiriülese tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

 

b) ravi osutava liikmesriigi kvaliteedi- ja ohutusnõuded avalikustatakse kodanikele kättesaadavalt, arusaadavas keeles ja selgel kujul;

 

c) on kaitstud õigus ravi järjepidevusele, edastades patsiendi kohta vajalikud raviandmed, võttes nõuetekohaselt arvesse lõike 1 punkti e sätteid ja vastavalt artiklile 13, ning ravi saanud patsientidel on ravi järjepidevuse huvides õigus saada ravist ja meditsiinilistest nõuannetest ülevaade kirjalikult või elektrooniliselt;

 

d) välisriigis osutatud raviteenuste tulemusena tekkinud tüsistuse korral või juhul, kui osutub vajalikuks täiendav arstlik järelevalve, tagab kindlustajariik kulude katmise samal tasemel nagu tema enda territooriumil osutatava tervishoiuteenuse puhul.

* ELT C 146, 22.6.2006, lk 1.

 

e) nad teavitavad üksteist viivitamata ja ennetavalt tervishoiuteenuste osutajatest või tervishoiutöötajatest, kelle registris olemise või teenuste osutamise õiguse suhtes võetakse regulatiivmeetmeid.

 

1 b. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt vastu meetmed, mida on vaja terviseandmete ühtse turvalisustaseme saavutamiseks riiklikul tasandil, võttes arvesse selle valdkonna olemasolevaid tehnilisi standardeid.

Muudatusettepanek  36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

3. Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja ettepanekud, et lihtsustada lõike 1 rakendamist. Need suunised aitavad liikmesriikidel määrata nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded.

Selgitus

Komisjon vastutab ainult piiriülese tervishoiu eest. Suuniste väljatöötamine tungiks selgelt liikmesriikide pädevusvaldkonda seoses tervishoiusüsteemiga. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt vastutavad liikmesriigid oma tervishoiuteenuste korraldamise eest.

Muudatusettepanek  37

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 6 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

Teises liikmesriigis või teisest liikmesriigist osutatavad tervishoiuteenused

Muudatusettepanek  38

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid ilma seda liikmesriiki füüsiliselt külastamata või soovivad osta sealt tervishoiuga seotud tooteid, võivad saada neid tervishoiuteenuseid või tooteid, kui kõnealune ravi või tooted kuuluvad hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil või samasuguseid või samalaadseid tooteid oleks ostetud tema territooriumil. Direktiiv ei takista liikmesriike võtmast vastu soodsamaid eeskirju, nt et ravikulud hüvitatakse (kõrgema) määra alusel, mis kehtib liikmesriigis, kus ravi osutati või kust tooted osteti. Nii võib see olla eelkõige ravi puhul, mida võib osutada käesoleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused ja tooted, mille eest tasutakse, olenemata nende osutamise või ostmise kohast.

Selgitus

Ettepanek sätestab ainult liikmesriikide võimaluse piirata patsientide väljavoolu. Tuleb sätestada ka vastupidine võimalus, nimelt patsientide sissevoolu piiramine. Nii patsientide väljavool kui ka sissevool võivad kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaalu ja/või ravi mahtu ja kättesaadavust.

Muudatusettepanek  39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud, juhul kui need kuuluvad hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus, hüvitab või tasub kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteem kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui patsiendi jaoks niisama tulemuslikku tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust. Liikmesriigid katavad muud seonduvad kulud, näiteks teraapiakulu, kui üldmaksumus ei ületa kindlustajariigis tasutavat summat.

Muudatusettepanek  40

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 6 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

3. Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid või tervishoiuga seotud tooteid saada soovivale patsiendile samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise või toodete ostmise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista teenuste ja kaupade vaba liikumist.

Selgitus

Siin ei ole oluline mitte isikute vaba liikumine (see põhimõte on määruse nr 1408/71 aluseks), vaid kaupade ja teenuste vaba liikumine.

Muudatusettepanek  41

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 6 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil. Need kulud hõlmavad ka reisikulusid, kui tekib põhjendamatu viivitus või haruldase haiguse puhul olukord, kus ravi ei ole kättesaadav, kuid see ei puuduta sellist ravi, mis on kindlustajariigis keelatud.

Selgitus

Kui kindlustatud isikud on sunnitud tervishoiuteenuse saamiseks sõitma teise liikmesriiki, tuleks ka põhjendatud või põhjendamata viivitusest või ravi kättesaamatusest – mis on eriti oluline haruldaste haiguste puhul – tingitud kulud arvata abikõlblike kulude hulka, mille hüvitab kindlustajariigi tervishoiuteenuse pakkuja. Kuid see ei kehti juhul, kui kõnealune ravi on kindlustajariigis keelatud.

Muudatusettepanek  42

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

7. Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi kulude hüvitamise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi hüvitanud tema sotsiaalkindlustussüsteem.

7. Kindlustajariik ei kehtesta teises liikmesriigis osutatud haiglavälise ravi ega teises liikmesriigis ostetud tervishoiuga seotud toodete ostmise kulude hüvitamise suhtes eelloa taotlemise nõuet, kui tema territooriumil osutamise korral oleks kõnealuse ravi hüvitanud või tema territooriumil ostmise korral oleks toodete ostmise hüvitanud tema sotsiaalkindlustussüsteem.

Selgitus

Tervishoiuga seotud kaupade (nt meditsiiniseadmete) ostmine oli Deckeri kohtuasja teemaks (antud juhul olid vaidlusaluseks seadmeks prillid), mistõttu peaks selle lisama ka direktiivi, mille eesmärgiks on Kohlli ja Deckeri kohtuotsuste kodifitseerimine.

Muudatusettepanek  43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Haiglaravi ja eriarstiabi

Haiglaravi

Muudatusettepanek  44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon koostöös ja dialoogis liikmesriikide tervishoiuasutustega ning ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Selgitus

Hea tava kohaselt tuleks selle spetsiifilise nimekirja koostamisel teha koostööd ja pidada dialoogi liikmesriikide pädevate tervishoiuasutustega, arvestades, et haigused ja nende ravi ei ole kõikides liikmesriikides ühesugused.

Muudatusettepanek  45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 3 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

3. Kindlustajariik võib erandkorras kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks.

a) tervishoiuteenus, mida saab pakkuda ainult meditsiinilises infrastruktuuris ja mis tavaliselt nõuab patsiendi haiglasse paigutamist.

b) süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

b) süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

i) liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ning/või

i) liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ning/või

ii) haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

ii) liikmesriigi haiglasektori planeerimis- ja ratsionaliseerimiseesmärke, millega tagada piisav ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete haiglaraviteenuste tasakaalustatud valikule asjaomase liikmesriigi territooriumil ning vältida rahaliste, tehniliste ja inimressursside raiskamist.

Muudatusettepanek  46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4 a. Kui eelluba on taotletud ja antud, tagab kindlustajariik, et patsient peab eelnevalt tasuma ainult need kulud, mida ta oleks pidanud tasuma samamoodi, kui tervishoiuteenust oleks osutatud tema enda riigi tervishoiusüsteemis. Muude kulude puhul peaksid liikmesriigid püüdma rahalised vahendid raviteenuste rahastajate ja osutajate vahel otse üle kanda.

Muudatusettepanek  47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 a. Oma kindlustajariigis ravijärjekorras olevate patsientide suhtes ei kohaldata eelloa taotlemise nõuet, kui selle saamiseks vajalik aeg kahjustaks nende tervislikku seisundit või nende ravi või kui kõnealust ravi ei ole asjaomastele isikutele võimalik osutada nende kindlustajariigis, kuid see ei puuduta protseduure, mis on kindlustajariigi õiguse kohaselt keelatud.

Selgitus

Lubamatute viivituste korral ei tohiks patsientidelt eelluba nõuda. Samuti ei tohiks seda teha patsientide puhul, kes ei saa ravi, kuna see ei ole nende kindlustajariigis kättesaadav. Siiski ei tohiks seda tõlgendada sellise ravi pakkumise ja rahastamise lihtsustamisena, mis on kindlustajariigi õiguse kohaselt keelatud.

Muudatusettepanek  48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 b. Oma koduriigis ravijärjekorras olevate ja kiiresti ravi vajavate patsientide suhtes eelloa taotlemise nõuet ei kohaldata.

Selgitus

Oma koduriigis ravijärjekorras olevatele ja kiiresti ravi vajavatele patsientidele tuleks anda õigus otsida eelluba taotlemata õigeaegset ravi teises liikmesriigis. Neile tuleks samuti anda õigus, et nende tihti üsna kalli ravi maksab päritoluriik täies ulatuses otse ravi osutanud liikmesriigile (ilma et selle eest peaks ette tasuma).

Muudatusettepanek  49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 5 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 c. Haruldasi haigusi põdevate patsientide suhtes eelloa taotlemise nõuet ei kohaldata.

Selgitus

Teadmiste ja oskusteabe üldise vähesuse kontekstis riigi tasandil tuleks haruldasi, nii diagnoositud kui diagnoosimata haigusi põdevatele patsientidele anda õigus valida, kust nad tervishoiuteenuseid ostavad, ilma et selleks oleks nõutav eelluba. Neile tuleks samuti anda õigus, et nende tihti üsna kalli ravi maksab päritoluriik täies ulatuses otse ravi osutanud liikmesriigile (ilma et selle eest peaks ette tasuma), seda isegi ja eelkõige siis, kui patsientidele vajalikku ravi nende kindlustajariigis ei eksisteeri, kuna see on tihti põhjus, mis nad peavad välismaale suunduma.

Muudatusettepanek  50

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 9 – lõige -1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

-1 a. Lubade andmise skeemid põhinevad kriteeriumidel, mis välistavad pädevate asutuste hindamisõiguse kasutamise meelevaldselt või oma äranägemise järgi.

Muudatusettepanek  51

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 9 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Kui eelluba on antud, püüab kindlustajariik hüvitada mis tahes täiendavad kulud, mille ostja peab tasuma otse teenuseosutajale.

Selgitus

Liikmesriigid peaksid lihtsustama tekkinud kulude tasumist kindlustajariigi kindlustaja poolt otse ravi osutava liikmesriigi teenuseosutajale. See peaks toimuma nii, et patsiente ei tuleks koormata ettemaksetega, mis võivad toimida takistusena juurdepääsul ravile.

Muudatusettepanek  52

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 9 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 a. Patsientide kaebustega seoses eelloa, ravi kvaliteedi ja maksetega hakkab tegelema Euroopa Ombudsman.

Selgitus

Patsientidel peaks olema õigus teha oma hääl kuuldavaks ELi tasandil, kui neil on kaebusi sellistes tähtsates küsimustes nagu eelluba, ravi kvaliteet ja maksed.

Muudatusettepanek  53

Ettepanek võtta vastu direktiiv – muutmisakt

Artikkel 9 – lõige 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

5 b. Kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist korraldab komisjon teostatavusuuringu arvelduskoja asutamise kohta käesoleva direktiivi alusel kulude hüvitamise lihtsustamiseks piiriüleselt ning erinevate tervishoiusüsteemide ja valuutatsoonide vahel ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ja teeb vajaduse korral õigusakti ettepaneku.

Selgitus

Liikmesriigid peaksid lihtsustama kulude hüvitamist liikmesriikide vahel viisil, mis võimaldaks kulude võimalikult objektiivset ja erapooletut mõõtmist. See võiks olla osa tõhusast lahendusest nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

Muudatusettepanek  54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

1. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju. Patsiendiorganisatsioonid peaksid koostöös riigi pädevate ametiasutustega osalema patsientidele teabe andmise ja levitamise protsessis.

Selgitus

Patsiendiorganisatsioonid on väärtuslik ressurss teabe otse patsientidele andmise ja levitamise protsessis osalevate riigi pädevate ametiasutuste toetamisel.

Muudatusettepanek  55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Igas liikmesriigis luuakse sõltumatu nõustamiskeskus, et anda patsientidele nõu erinevate raviteenuste kohta liikmesriikides. Nõustamiskeskuse antava teabe alusel otsustavad patsiendid, millist raviteenust nad eelistavad.

Muudatusettepanek  56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed. Nimetatud riiklikud kontaktpunktid tuleks luua tõhusal ja läbipaistval viisil. Teavet nende olemasolu kohta tuleks sobival viisil levitada kõikides liikmesriikides, et patsientidel oleks teavet lihtne kätte saada.

Muudatusettepanek  57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid võib ühitada ka liikmesriikides olemasolevate teabekeskustega.

Selgitus

Sissejuhatava osa põhjenduses 36 sedastatakse selgelt, et riiklikud kontaktpunktid võib ühitada liikmesriikides olemasolevate struktuuridega, ja seda tuleks direktiivi sätetes selgelt väljendada. See võimaldab vältida liikmesriikidele seoses direktiivi rakendamisega täiendava halduskoormuse panemist.

Muudatusettepanek  58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd liikmesriigi teiste pädevate asutuste ja teiste liikmesriikide, eelkõige ravi osutava liikmesriigi kontaktpunktide ning komisjoniga, selleks et:

2. Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd liikmesriigi teiste pädevate asutustega – kuid on neist sõltumatu – ja teiste liikmesriikide, eelkõige ravi osutava liikmesriigi riiklike kontaktpunktide, patsientide organisatsioonide ning komisjoniga, selleks et:

Selgitus

On hädavajalik, et riiklike kontaktpunktide tegevus oleks sõltumatu liikmesriigi teistest pädevatest asutustest, näiteks riiklikest tervishoiuteenistustest, kuna viimastel võib tekkida motivatsioon mõjutada esimesi pigem omaenda kui patsientide eelisõigustest lähtudes.

Muudatusettepanek  59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

a) patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, tervishoiuteenuse osutaja avalik-õigusliku või eraõigusliku staatuse, hüvitamiskorra ja määrade, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

Muudatusettepanek  60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d) edendada rahvusvahelise kohtuvälise lahendusskeemi arendamist piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisest tekkinud vaidluste lahendamiseks.

d) edendada koostöös ombudsmaniga rahvusvahelise kohtuvälise lahendusskeemi arendamist piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisest tekkinud vaidluste lahendamiseks.

Selgitus

Ombudsman on igas liikmesriigis tegutsev sõltumatu organ, kes uurib peamiselt avaliku teenistuse asutuste konkreetseid haldustavasid või puudusi või tegusid, mis rikuvad füüsiliste või juriidiliste isikute õigusi või kahjustavad nende õigustatud huvisid. Antud konkreetsel juhul võiks ombudsman aidata kaasa vaidluste lahendamisele.

Muudatusettepanek  61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt e a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

e a) esimese etapi arstiabi osutajad teavitavad patsiente riiklike kontaktpunktide olemasolust ja ülesannetest nende kindlustajariigis.

Selgitus

Esimese etapi arstiabi osutajad, nagu perearstid/üldarstid, on enamikul juhtudel esimeseks kontaktpunktiks patsiendi ja tervishoiuteenuse vahel. Patsientide teavitamiseks nende õigustest piiriülestele tervishoiuteenustele tuleks esimese etapi arstiabi osutajad seetõttu kohustada suunama patsiente riiklike kontaktpunktide poole, et anda neile võimalikult täielikku teavet nende ravivõimaluste kohta.

Muudatusettepanek  62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 - lõiked 2 a, 2 b ja 2c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2 a. Liikmesriigid tagavad koostöö oma erinevate pädevate asutuste vahel, et tagada artikli 10 kohaselt patsientide käsutusse antava teabe usaldusväärsus.

 

2 b. Liikmesriigid teevad koostööd, et tagada välisriigis saadud raviteenustest tulenevate võimalike tüsistustega seotud järelevalve ja/või ravi. Ravi osutav liikmesriik tagab nimetatud järelevalve ja/või raviga seotud kulude katmise eest vastutavale kindlustajariigile kahju puhul kaebevõimalused ja juurdepääsu isiku tervisekaardile.

 

2 c. Luuakse ELi register meditsiinipraktikutest, kes on mõne ELi liikmesriigi meditsiiniregistrist kustutatud või kelle suhtes liikmesriigi asjaomased asutused on kehtestanud piiranguid või käivitanud distsiplinaarmenetluse;

Selgitus

Artiklite 5 ja 10 uute sätete suhtes tuleks kohaldada koostöökohustust.

Muudatusettepanek  63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kui ravim on vastavalt direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikele 1 liikmesriigi territooriumil turustamiseks loa saanud, tagab liikmesriik, et volitatud isiku poolt teises liikmesriigis patsiendile nimeliselt väljakirjutatud individuaalset retsepti on võimalik tema territooriumil kasutada ning et individuaalsete retseptide tunnustamisele piirangute kehtestamine on keelatud, välja arvatud juhul:

1. Kui ravim on vastavalt direktiivi 2001/83/EÜ artikli 6 lõikele 1 liikmesriigi territooriumil turustamiseks loa saanud, tagab liikmesriik, et volitatud isiku poolt teises liikmesriigis patsiendile nimeliselt väljakirjutatud individuaalset retsepti selle ravimi jaoks on võimalik tema territooriumil kasutada ning et individuaalsete retseptide tunnustamisele piirangute kehtestamine on keelatud, välja arvatud juhul:

Selgitus

Artikel 6 der Richtlinie 2001/83/EG sieht vor, dass nur im jeweiligen Mitgliedstaat zugelassene Arzneimittel in den Verkehr gebracht werden dürfen. Diese nationalen Zulassungen machen auch heute noch den weit überwiegenden Marktanteil der Arzneimittel gegenüber zentralen europäischen Zulassungen auf der Grundlage der Verordnung (EG) 726/2004 aus. Auch bei an sich unzweifelhaft authentischen Verschreibungen können im konkreten Einzelfall legitime und begründete Zweifel an der Befugnis der verschreibenden Person zur Verschreibung des fraglichen Arzneimittels bestehen, z.B. bei einer möglichen Überschreitung berufsrechtlicher Grenzen der Approbation. Diesen möglichen Zweifeln wird durch die Änderung in Buchstabe b) Rechnung getragen.

Muudatusettepanek  64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) kui individuaalse retsepti ehtsuse või sisu suhtes on põhjendatud ja õigustatud kahtlus.

b) kui individuaalse retsepti ehtsuse või sisu või retsepti väljakirjutanud isiku retsepti väljakirjutamise volituste suhtes on põhjendatud ja õigustatud kahtlus.

Selgitus

Artikel 6 der Richtlinie 2001/83/EG sieht vor, dass nur im jeweiligen Mitgliedstaat zugelassene Arzneimittel in den Verkehr gebracht werden dürfen. Diese nationalen Zulassungen machen auch heute noch den weit überwiegenden Marktanteil der Arzneimittel gegenüber zentralen europäischen Zulassungen auf der Grundlage der Verordnung (EG) 726/2004 aus. Auch bei an sich unzweifelhaft authentischen Verschreibungen können im konkreten Einzelfall legitime und begründete Zweifel an der Befugnis der verschreibenden Person zur Verschreibung des fraglichen Arzneimittels bestehen, z.B. bei einer möglichen Überschreitung berufsrechtlicher Grenzen der Approbation. Diesen möglichen Zweifeln wird durch die Änderung in Buchstabe b) Rechnung getragen.

Muudatusettepanek  65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Lõike 1 rakendamise hõlbustamiseks võtab komisjon vastu:

2. Lõike 1 rakendamise hõlbustamiseks pakub komisjon välja:

Selgitus

Loetletud meetmed avaldavad paratamatult mõju tervishoiutöötajate tegevusele ja rahvatervise kaitsele. Liikmesriikidel peaks olema lubatud säilitada oma pädevus nendes valdkondades.

Muudatusettepanek  66

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) meetmed, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet;

a) meetmed, mis võimaldavad farmatseudil või mõnel teisel tervishoiutöötajal kontrollida retsepti ehtsust ja seda, kas retsepti on teises liikmesriigis välja kirjutanud volitatud isik, kusjuures töötatakse välja ühenduse retsepti vorm ja toetatakse e-retseptide koostalitlusvõimet. Andmekaitsealaseid kaitsemeetmeid võetakse arvesse ja need lisatakse nimetatud arendusprotsessi alates selle algstaadiumist;

Selgitus

Nagu on soovitatud Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses, on see oluline, et tagada andmekaitse kõrge tase.

Muudatusettepanek  67

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 2 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

b a) meetmed, millega lihtsustatakse kontakti loomist retsepti väljakirjutanud ja ravimit kätteandva osapoole vahel, et selgitada seoses retseptiga tekkinud kahtlused;

Selgitus

Euroopa retseptide tunnustamise süsteem peaks võimaldama otsekontakti arstide ja farmatseutide vahel. Selline otsekontakt on oluline eeldus võimalike ravimiteraapiat puudutavate küsimuste selgitamiseks ja on juba praegu liikmesriikides levinud tava.

Muudatusettepanek  68

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

4 a. Artiklit 14 kohaldatakse ka asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt lubatud meditsiiniseadmete tarnimiseks välja kirjutatud retseptide suhtes.

Muudatusettepanek  69

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – sissejuhatav osa ja punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Komisjon võtab vastu

Komisjon võtab vastu:

a) loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud

a) loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud loetelu haruldasemate haiguste kohta, mida tuleb arvesse võtta, ning Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud:

Selgitus

Nagu on sedastatud komisjoni ettepaneku seletuskirjas (punkt 8.3), on Euroopa tugikeskuste võrgustike peamine eesmärk osutada „tervishoiuteenuseid patsientidele, kelle seisund nõuab erilist ressursside või asjatundlikkuse koondamist, et anda taskukohase hinnaga, kvaliteetset ja kulutasuvat arstiabi”. Direktiivi asjakohane artikkel peaks seda kajastama.

Muudatusettepanek  70

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 – lõige 3 – punkt b a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

b a) meetmed Euroopa tugikeskuste võrgustike kaudu osutatavate raviteenuste hinna taskukohasuse ja geograafilise juurdepääsetavuse tagamiseks.

Selgitus

Kui teatava eriarstiabi osutamine korraldatakse Euroopa tasandil, tuleb garanteerida sellele juurdepääsetavuse säilimine.

Muudatusettepanek  71

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 16 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 16 a

Telemeditsiin

 

Telemeditsiini praktikud, kes osutavad ELis patsientidele tervishoiuteenust, registreeritakse selle liikmesriigi meditsiiniregistris, kust telemeditsiinilist ravi osutatakse.

Selgitus

ELi liikmesriikide meditsiiniregistrites tuleb registreerida kõik nende liikmesriikides asuvad arstid, kes patsientidele tervishoiuteenust osutavad, olenemata sellest, kus praktik sellist ravi osutab.

Muudatusettepanek  72

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate juhtimise alal

Koostöö tervishoiutehnoloogiate juhtimise alal

Selgitus

Kavandatud võrgustik peab töötama vastavalt hea valitsemistava põhimõtetele, nagu on sätestatud Euroopa avalikku haldust käsitlevas komisjoni valges raamatus (2001), eriti seoses avatuse, vastutuse, tõhususe ja järjekindlusega. Koostöö tervishoiutehnoloogiate hindamise valdkonnas peaks edendama läbipaistvaid, objektiivseid, kaasavaid ja ajakohaseid menetlusi. Komisjon peaks seetõttu võimaldama juurdepääsu üksnes nendele tervishoiutehnoloogia hindamisasutustele, mis vastavad nimetatud nõuetele. Käesolev muudatusettepanek on kooskõlas muudatusettepanekuga põhjenduse 43 kohta.

Muudatusettepanek  73

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Euroopa Komisjon seab Euroopa Parlamendiga konsulteerides sisse tegevusraamistiku võrgustiku jaoks, mis põhineb hea valitsemistava põhimõtetel, sh läbipaistvusel, objektiivsusel ja õiglastel menetlustel, ning ühiskonna kõigi asjaomaste sidusrühmade, sh tervishoiutöötajate, patsientide, teadlaste ja majandusharu esindajate laialdasel ja täieõiguslikul osalemisel.

Selgitus

Kavandatud võrgustik peab töötama vastavalt hea valitsemistava põhimõtetele, nagu on sätestatud Euroopa avalikku haldust käsitlevas komisjoni valges raamatus (2001), eriti seoses avatuse, vastutuse, tõhususe ja järjekindlusega. Koostöö tervishoiutehnoloogiate hindamise valdkonnas peaks edendama läbipaistvaid, objektiivseid, kaasavaid ja ajakohaseid menetlusi. Komisjon peaks seetõttu võimaldama juurdepääsu üksnes nendele tervishoiutehnoloogia hindamisasutustele, mis vastavad nimetatud nõuetele. Käesolev muudatusettepanek on kooskõlas muudatusettepanekuga põhjenduse 43 kohta.

Muudatusettepanek  74

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 2 – punktid a a, a b ja a c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

a a) leida jätkusuutlikke võimalusi ravimite kättesaadavuse, uuenduslikkuse tasustamise ja tervishoiueelarve haldamise eesmärkide tasakaalustamiseks;

 

a b) töötada välja kõiki eesmärke tasakaalustavad läbipaistvad, objektiivsed, kaasavad ja ajakohased menetlused ja meetodid;

 

a c) tagada ühiskonna kõigi asjaomaste sidusrühmade, eelkõige patsientide, meditsiinitöötajate, teadlaste ja majandusharu esindajate täieõiguslik osalemine;

Selgitus

Kavandatud võrgustik peab töötama vastavalt hea valitsemistava põhimõtetele, nagu on sätestatud Euroopa avalikku haldust käsitlevas komisjoni valges raamatus (2001), eriti seoses avatuse, vastutuse, tõhususe ja järjekindlusega. Koostöö tervishoiutehnoloogiate hindamise valdkonnas peaks edendama läbipaistvaid, objektiivseid, kaasavaid ja ajakohaseid menetlusi. Komisjon peaks seetõttu võimaldama juurdepääsu üksnes nendele tervishoiutehnoloogia hindamisasutustele, mis vastavad nimetatud nõuetele. Käesolev muudatusettepanek on kooskõlas muudatusettepanekuga põhjenduse 43 kohta.

Muudatusettepanek  75

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel.

b) toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning nende võimalike kõrvaltoimete ja mõjude kohta ühiskonnale, ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel.

Selgitus

Käesolevas artiklis nähakse ette koostöö tehnoloogia mõju hindamise eest vastutavate organite vahel tervishoiu valdkonnas. Lisaks teabele tehnoloogiate tõhususe kohta omavad kõnealused organid ka teavet nende võimalike kõrvaltoimete kohta ja muutuste kohta, mida need võivad ühiskonnas kaasa tuua. Seetõttu tuleks vahetada teavet ka nende küsimuste kohta.

Muudatusettepanek  76

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid ning edastavad komisjonile kõnealuste ametiasutuste ja organite nimed ja kontaktandmed.

3. Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid. Komisjon lubab võrgustikuga liituda ainult nendel ametiasutustel, kes järgivad hea valitsemistava põhimõtteid.

Selgitus

Kavandatud võrgustik peab töötama vastavalt hea valitsemistava põhimõtetele, nagu on sätestatud Euroopa avalikku haldust käsitlevas komisjoni valges raamatus (2001), eriti seoses avatuse, vastutuse, tõhususe ja järjekindlusega. Koostöö tervishoiutehnoloogiate hindamise valdkonnas peaks edendama läbipaistvaid, objektiivseid, kaasavaid ja ajakohaseid menetlusi. Komisjon peaks seetõttu võimaldama juurdepääsu üksnes nendele tervishoiutehnoloogia hindamisasutustele, mis vastavad nimetatud nõuetele. Käesolev muudatusettepanek on kooskõlas muudatusettepanekuga põhjenduse 43 kohta.

Muudatusettepanek  77

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 17 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks ja juhtimiseks ning vahetatava teabe laadi ja liigi täpsustamiseks.

4. Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks ja juhtimiseks vastavalt eespool mainitud eesmärkidele ning vahetatava teabe laadi ja liigi täpsustamiseks.

Selgitus

Kavandatud võrgustik peab töötama vastavalt hea valitsemistava põhimõtetele, nagu on sätestatud Euroopa avalikku haldust käsitlevas komisjoni valges raamatus (2001), eriti seoses avatuse, vastutuse, tõhususe ja järjekindlusega. Koostöö tervishoiutehnoloogiate hindamise valdkonnas peaks edendama läbipaistvaid, objektiivseid, kaasavaid ja ajakohaseid menetlusi. Komisjon peaks seetõttu võimaldama juurdepääsu üksnes nendele tervishoiutehnoloogia hindamisasutustele, mis vastavad nimetatud nõuetele. Käesolev muudatusettepanek on kooskõlas muudatusettepanekuga põhjenduse 43 kohta.

Muudatusettepanek  78

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

1. Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset, ning eriti direktiivi 95/46/EÜ artikli 8 lõikega 4.

Selgitus

Direktiivi 95/46 artikli 8 lõikes 4 sätestatakse eritingimused seoses terviseandmete hilisema kasutamisega.

Muudatusettepanek  79

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 18 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Liikmesriigid edastavad lõikes 1 osutatud andmed komisjonile vähemalt kord aastas, välja arvatud andmed, mis on juba kogutud vastavalt direktiivile 2005/36/EÜ.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile vajaduse korral lõikes 1 osutatud andmed, välja arvatud andmed, mis on juba kogutud vastavalt direktiivile 2005/36/EÜ. Selliste õiguspärastel eesmärkidel edastamiste vajaduse hindamine määratakse eelnevalt nõuetekohaselt kindlaks.

Selgitus

Andmete komisjonile edastamise kohustuse puhul tuleks pigem hinnata selle vajalikkust kui sätestada selleks kord aastas.

Muudatusettepanek  80

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 19 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 punktis 6 ettenähtud tähtajaks kehtestatakse 3 kuud.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 ettenähtud tähtajaks kehtestatakse 3 kuud. Kui rakendusmeetmed on seotud isikuandmete töötlemisega, konsulteeritakse Euroopa andmekaitseinspektoriga.

Selgitus

Nagu on soovitatud Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses, on oluline Euroopa andmekaitseinspektoriga nendes küsimustes konsulteerida.

Muudatusettepanek  81

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 20

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Pärast viie aasta möödumist alates artikli 22 lõikes 1 osutatud kuupäevast koostab komisjon käesoleva direktiivi rakendamise kohta aruande ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Pärast viie aasta möödumist alates artikli 22 lõikes 1 osutatud kuupäevast koostab komisjon käesoleva direktiivi rakendamise kohta aruande ja esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Aruandes pööratakse erilist tähelepanu käesoleva direktiivi kohaldamise mõjule patsientide liikuvusele ja liikmesriikide tervishoiusüsteemide kõikidele aspektidele. Vajadusel lisab komisjon aruandele ettepanekud õigusaktide muutmiseks.

Sel eesmärgil ja piiramata artikli 22 sätteid, teatavad liikmesriigid komisjonile igast meetmest, mille nad on kehtestanud või mida nad on muutnud või säilitanud, et rakendada artiklites 8 ja 9 sätestatud menetlusi.

Sel eesmärgil ja piiramata artikli 22 sätteid, teatavad liikmesriigid komisjonile igast meetmest, mida nad direktiivi rakendamiseks kohaldavad.

Selgitus

Tuleks täpsustada hindamisaruandega seotud teatud aspekte, samuti tuleks aruanne esitada kolme aasta möödumisel.

MENETLUS

Pealkiri

Patsiendiõiguste kohaldamine piiriüleses tervishoius

Viited

KOM(2008)0414 – C6-0257/2008 – 2008/0142(COD)

Vastutav komisjon

ENVI

Arvamuse esitaja(d)

       istungil teada andmise kuupäev

IMCO

2.9.2008

 

 

 

Kaasatud komisjon(id) - istungil teada andmise kuupäev

23.9.2008

 

 

 

Arvamuse koostaja

       nimetamise kuupäev

Bernadette Vergnaud

10.9.2008

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

6.11.2008

22.1.2009

11.2.2009

 

Vastuvõtmise kuupäev

9.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

19

16

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Mogens Camre, Gabriela Creţu, Janelly Fourtou, Evelyne Gebhardt, Martí Grau i Segú, Ioan Lucian Hămbăşan, Malcolm Harbour, Pierre Jonckheer, Eija-Riitta Korhola, Kurt Lechner, Lasse Lehtinen, Catiuscia Marini, Nickolay Mladenov, Catherine Neris, Bill Newton Dunn, Zita Pleštinská, Karin Riis-Jørgensen, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Leopold Józef Rutowicz, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Eva-Britt Svensson, Jacques Toubon, Bernadette Vergnaud

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Emmanouil Angelakas, Wolfgang Bulfon, Colm Burke, Jan Cremers, Magor Imre Csibi, Brigitte Fouré, Benoît Hamon, Othmar Karas, José Ribeiro e Castro, Olle Schmidt, Søren Bo Søndergaard, Anja Weisgerber, Stefano Zappalà

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Alfredo Antoniozzi, Thijs Berman, Christofer Fjellner, Jim Higgins, Maria Grazia Pagano


majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS (10.3.2009)

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

Arvamuse koostaja: Harald Ettl

LÜHISELGITUS

Arvamuse koostaja tervitab komisjoni direktiivi ettepanekut patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, kuna ettepaneku eesmärk on suurem läbipaistvus ja rohkem õiguskindlust patsientide jaoks. Kvaliteedi paranemine meditsiinilistes raviasutustes ja patsientide parem teavitamine lubavad järeldada, et patsientide liikuvus hakkab suurenema. Lisandväärtust, mida pakuvad tervishoiupoliitikale omavahel paremini seotud Euroopa raviasutused, tuleb suurendada. Samas tuleb kindlustada, et direktiivi ettepanekuga ei jääks kulud ühepoolselt liikmesriikide kanda, samuti tuleb kindlustada, et siseriiklikud tervishoiuteenused ja siseriiklik teenuste osutamine ei kannataks, kui ebaproportsionaalselt palju patsiente hakkab nõudma tervishoiuteenuseid.

Tervishoiuteenused jäeti teenuste direktiivi kohaldamisalast välja, kuna kõnealused teenused kujutavad endast olulist hüve ja neid tuleb tunnustada iseseisvate õigusaktidega Euroopa tasandil. Antud kontekstis kutsus Euroopa Parlament 2008. aasta mai omaalgatuslikus raportis komisjoni üles esitama uut Euroopa reguleerivat raamistikku piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Sotsiaalpaketi raames avaldas komisjon 2008. aasta juulis käesoleva direktiivi ettepaneku, millega kodifitseeriti eelkõige Euroopa Kohtu otsused piiriüleste tervishoiuteenuste kohta.

Arvamuse koostaja toetab komisjoni ettepanekut, et tuleb lihtsustada patsientide piiriülest liikuvust ja selgitada välja patsientide õigused teisese õigusena. Patsiendid peavad saama ära kasutada vähemalt kõiki koostoimeid meditsiini valdkonnas. Selleks tuleb võtta majanduspoliitilisi, kindlustustehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid – näiteks liikmesriikide voodikohtade arv ja rahastamisvõime. Selleks et teistest liikmesriikidest pärit patsientide liikuvuse tõttu ei kannataks liikmesriigi enda elanikkonna arstiabi, tuleb patsientidele tagada juurdepääs – võttes arvesse liikmesriikide asjaomast võimsust ja rahalisi võimalusi – Euroopa raviasutustele.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 35 ja EÜ asutamislepingu artikli 152 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama tervisekaitse kõrge taseme. Praegu on tervishoiuteenuste valik liikmesriigiti väga erinev. Seda tuleb edasi arendada ning säilitada kvaliteetne tase. Tervist kui olulist hüve tuleb toetada lepingupoliitika, kvaliteedi tagamise ja ombudsmani eeskirjade abil. Piiriülese tervishoiu võimalus ei tohi üksikuid liikmesriike meelitada sellele, et nad ei arenda oma tervishoiuasutusi edasi, vaid edendavad raviteenuseid riigist väljaspool.

Arvamuse koostaja nõustub lähenemisviisiga, mille kohaselt jäetakse liikmesriikidele võimalus võtta tervishoiusüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise ja/või ühe liikmesriigi varustamisel haiglateenustega kasutusele eelluba hüvitise saamisele. Antud kontekstis tuleb tähelepanu juhtida samuti sellele, et liikmesriikidel peab olema võimalus tasaarvestada süsteemidega, kust patsiendid on pärit, teenuse tegelikud täiskulud. Haiglaravi rahastatakse mõnes liikmesriigis osaliselt sotsiaalkindlustusmaksetest, osaliselt maksudest. Kui teisest liikmesriigist pärit patsientide puhul tasaarvestatakse üksnes sotsiaalkindlustustariifid, vabastaks see sellisel juhul need liikmesriigid, kelle ebapiisav valik sunnib patsiente minema ravile mõnda muusse liikmesriiki, põhjendamatult koormusest sihtriigi maksumaksjate kaudu.

MUUDATUSETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:

Muudatusettepanek  1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2) Kuna tingimused asutamislepingu artikli 95 kasutamiseks õigusliku alusena on täidetud, toetub ühenduse seadusandja sellele õiguslikule alusele ka siis, kui rahvatervise kaitse on tehtavate valikute puhul otsustav tegur; siinkohal nõutakse asutamislepingu artikli 95 lõikes 3 sõnaselgelt, et ühtlustamise saavutamisel tuleb tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, võttes arvesse eelkõige kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

(2) Kuna tingimused asutamislepingu artikli 95 kasutamiseks õigusliku alusena on täidetud, toetub ühenduse seadusandja sellele õiguslikule alusele ka siis, kui rahvatervise kaitse on tehtavate valikute puhul otsustav tegur; siinkohal nõutakse asutamislepingu artikli 95 lõikes 3 sõnaselgelt, et aluseks tuleb võtta inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, võttes arvesse eelkõige kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

Selgitus

Käesoleva direktiivi eesmärk on selgitada patsientide õigusi ja mitte ühtlustada tervishoiuteenuste korraldamist. Viimane kuulub eranditult liikmesriikide pädevusse.

Muudatusettepanek  2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4) Ühenduse tervishoiusüsteemid on Euroopa kõrgetasemelise sotsiaalse kaitse keskne osa ning nad aitavad kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele, sotsiaalsele õiglusele ja säästvale arengule. Nad moodustavad samuti osa üldhuviteenuste laiemast raamistikust.

(4) Ühenduse tervishoiusüsteemid on Euroopa kõrgetasemelise sotsiaalse kaitse keskne osa ning nad aitavad kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele, sotsiaalsele õiglusele ja säästvale arengule. Nad moodustavad samuti osa üldhuviteenuste laiemast raamistikust. Üldhuviteenuste seas on neil eristaatus esmatähtsate eesmärkide tõttu, nagu patsiendi ohutuse tagamine ja rahvatervise kaitsmine.

Selgitus

Ehkki käesoleva direktiiviga esitati eraldiseisvad eeskirjad teenuste direktiivist väljajäetud tervishoiuteenuste kohta, käsitletakse tervishoiu teemat samamoodi teenuste direktiivi raames kavandatuga. Tuleb kindlustada, et tervishoiuteenused hõlmavad erinevalt teistest teenustest olulist hüve.

Muudatusettepanek  3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15) Uuringud näitavad, et tervishoiuteenused tekitavad kahju ligikaudu 10 % juhtumitest. Seega on selgete ühiste kohustuste tagamine tervishoiuteenustest tingitud kahjule reageerimiseks oluline, et vältida selliste mehhanismide suhtes usalduse puudumist, mis takistab piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamist. Kahjude korvamine ja hüvitiste maksmine ravi osutava riigi süsteemide kaudu ei tohi piirata liikmesriikide võimalust laiendada oma kodumaiste süsteemide kohaldusala oma riigi patsientidele, kes otsivad tervishoiuteenuseid välismaalt, kui see on patsiendi jaoks sobivam, eriti nende patsientide puhul, kelle jaoks on teise liikmesriigi tervishoiuteenuse kasutamine vajalik.

(15) Uuringud näitavad, et tervishoiuteenused tekitavad füüsilist kahju ligikaudu 10 % juhtumitest. Seega on selgete ühiste kohustuste tagamine tervishoiuteenustest tingitud kahjule reageerimiseks oluline, et vältida selliste mehhanismide suhtes usalduse puudumist, mis takistab piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamist. Kahjude korvamine ja hüvitiste maksmine ravi osutava riigi süsteemide kaudu ei tohi piirata liikmesriikide võimalust laiendada oma kodumaiste süsteemide kohaldusala oma riigi patsientidele, kes otsivad tervishoiuteenuseid välismaalt, kui see on patsiendi jaoks sobivam, eriti nende patsientide puhul, kelle jaoks on teise liikmesriigi tervishoiuteenuse kasutamine vajalik.

Muudatusettepanek  4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 24

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse arvelt ning seega tuleks hüvitada üksnes saadud tervishoiuteenuse tegelikud kulud.

(24) Patsient ei tohiks mingil juhul teenida kasumit teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuse arvelt ning seega tuleks hüvitada üksnes saadud tervishoiuteenuse tegelikud kulud. Kindlustajariik peaks hüvitama ka muud seonduvad kulud, näiteks teraapiakulud.

Selgitus

Ehkki käesoleva direktiiviga esitati eraldiseisvad eeskirjad teenuste direktiivist väljajäetud tervishoiuteenuste kohta, käsitletakse tervishoiu teemat samamoodi varem teenuste direktiivi raames kavandatuga. Tuleb rõhutada vajadust keskenduda tervishoiuteenustele, mis on muudest teenustest olulisemad.

Muudatusettepanek  5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused. Käesolevat direktiivi kohaldatakse riiklike, era- ja kombineeritud ravikindlustusskeemide suhtes.

Selgitus

Tuleb lisada sõna „piiriüleste”, kuna vastasel juhul on säte vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 152 (ühenduse meetmed, mis täiendavad riikide poliitikat).

Muudatusettepanek  6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f) sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused, eriti nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) artikkel 22 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta.

f) sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise määrused, eriti nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) artiklid 19, 20, 22 ja 25 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta artiklid 17, 18, 19, 20, 27 ja 28.

Muudatusettepanek  7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta1;

 

1 EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1.

Muudatusettepanek  8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g b) nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimene direktiiv 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta1;

 

1 EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3.

Muudatusettepanek  9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt g c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g c) nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (kolmas kahjukindlustuse direktiiv)1.

 

1 EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1.

Muudatusettepanek  10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklit 22 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 jõustumise kuupäevani ja juhul, kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklile 22 vaja luba teise liikmesriigi territooriumile minemiseks, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ja käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 22 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Selgitus

Väljajäetava lausega kehtestatakse käesolevas direktiivis määrust nr 1408/71/EÜ puudutav erand, mille tagajärjed ja hallatavus ei ole selged, mistõttu pole määruse nr 1408 kahjustamine soovitatav.

Muudatusettepanek  11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 2 – esimene a lõik (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Alates määruse (EÜ) nr 883/2004 jõustumise kuupäevast ja juhul,

 

kui on täidetud tingimused, mille kohaselt on vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklile 20 vaja teise liikmesriigi territooriumile minekuks luba, et saada seal vajalikku ravi, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid ning käesoleva direktiivi artiklite 6, 7, 8 ja 9 sätteid ei kohaldata. Kui aga kindlustatu soovib saada tervishoiuteenust teises liikmesriigis teistel tingimustel, kohaldatakse käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklit 20 ei kohaldata. Kui on täidetud määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 20 lõikes 2 sätestatud loa andmise tingimused, antakse luba ja makstakse hüvitist kooskõlas osutatud määrusega. Sellisel juhul ei kohaldata käesoleva direktiivi artikleid 6, 7, 8 ja 9.

Muudatusettepanek  12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt g – punkt ii a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

(ii a) kindlustatud isik, kes on asjaomaste eraravikindlustusskeemide kindlustuslepingu tingimustes sellisena määratletud;

Muudatusettepanek  13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1 a. Kooskõlas asutamislepingu artikliga 152 vastutab ravi osutav liikmesriik täiel määral tervishoiuteenuste korraldamise ja arstiabi osutamise eest.

Selgitus

Ravi saajat ei ole mainitud; sellest ka viide EÜ asutamislepingule.

Muudatusettepanek  14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1 b. Kooskõlas artikli 12 lõike 2 punktiga d a vastutavad raviteenust osutava liikmesriigi ametiasutused kogutud andmete alusel pideva järelevalve teostamise eest. Ametiasutused võtavad vajaduse korral järelevalve tulemuste põhjal kiiresti meetmeid, et tagada rahvatervis ja säilitada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaal.

Selgitus

Kuna andmeid kogutakse nagunii, tuleks neid kohe kasutada selleks, et toetada liikmesriike riikliku tervishoiupoliitika kujundamisel – tegutseda, mitte reageerida.

Muudatusettepanek  15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

3 a. Võttes arvesse piiriülese ravi kvaliteedi ja ohutuse tagamise tähtsust, eelkõige patsiendi jaoks, kaasatakse lõigetes 1 ja 3 osutatud normide ja suuniste väljatöötamisse vähemalt patsientide organisatsioonid, eelkõige juhul, kui nad tegutsevad piiriüleselt.

Muudatusettepanek  16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis. Kindlustajariigi pädev asutus tasub kindlustatule tegelikud ravikulud. Kui teatava haiguse või vigastuse raviks on mitu meetodit, on patsiendil õigus saada hüvitist kõigi rahvusvahelises arstiteaduses piisavalt järele proovitud ja katsetatud ravimeetodite eest, kui need ei ole kindlustajariigis kättesaadavad. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata nende osutamise kohast.

Selgitus

Selgitamine, et kulud peab hüvitama asjaomane sotsiaalkindlustusasutus, mitte liikmesriik. Selgitamine, et kulude hüvitamisel tuleb hüvitada nii riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis kui ka riiklikult rahastatavas tervishoiusüsteemis tasumisele kuuluvad kulud.

Muudatusettepanek  17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariigi pädev asutus kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

Selgitus

Selgitamine, et kulud peab hüvitama asjaomane sotsiaalkindlustusasutus, mitte liikmesriik.

Muudatusettepanek  18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

4. Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis asjaomane kohustuslik tervishoiusüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

Selgitus

Tuleb selgitada, et kulude hüvitamisel tuleb hüvitada nii riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis kui ka riiklikult rahastatavas tervishoiusüsteemis või kombineeritud süsteemis tasumisele kuuluvad kulud.

Muudatusettepanek  19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

2. Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt. Kõnealuse nimekirja koostamisel võtab komisjon arvesse artiklis 15 osutatud Euroopa tugikeskuste võrgustike erilist positsiooni.

Muudatusettepanek  20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Eellubade süsteem peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

4. Eellubade süsteemi kohaldatakse, ilma et see piiraks artikli 3 lõike 2 kohaldamist, ning see peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

Muudatusettepanek  21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 8 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 8 a

 

Haiglaravist ja eriarstiabist keeldumine

8 a. Ravi osutav liikmesriik võib üksikule tervishoiuteenuste osutajale anda õiguse keelduda nende patsientide haiglaravist või eriarstiabist, kes viibivad ravi eesmärgil mõnes teises liikmesriigis, kui seeläbi seatakse teised samasuguste ravivajadustega patsiendid halvemusse, näiteks ravijärjekorra pikenemise tõttu.

Selgitus

Põhjenduse 12 viimase lause lisamine. Direktiivi tekstis ei ole kõnealust olulist, põhjendustest pärit lauset, mis tuleks lisada õiguskindluse ja parema loetavuse huvides. Eesmärki võimaldada patsientidele tervishoiuteenuseid töö- ja elukohale võimalikult lähedal ei tohi nurjata teistest liikmesriikidest pärit patsientide piiramatu juurdepääs.

Muudatusettepanek  22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab, et haldusmenetlused, mis on seotud tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis seoses eelloa andmisega vastavalt artikli 8 lõikele 3, teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega ning teiste artikli 6 lõikes 3 osutatud tingimuste ja ametlike nõuetega põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt avaldatud kriteeriumidel, mis on seatud eesmärgi saavutamise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed. Igal juhul tuleb kindlustatud isikule anda alati luba vastavalt artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustele, kui määruse 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis c ja lõikes 2 esitatud tingimused on täidetud.

1. Kindlustajariik tagab, et haldusmenetlused, mis on seotud tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis seoses eelloa andmisega vastavalt artikli 8 lõikele 3, teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega ning teiste artikli 6 lõikes 3 osutatud tingimuste ja ametlike nõuetega põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt avaldatud kriteeriumidel, mis on seatud eesmärgi saavutamise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed. Kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 jõustumise kuupäevani tuleb kindlustatud isikule anda luba vastavalt käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustele ning määruse 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c ja lõike 2 kohaselt. Alates määruse (EÜ) nr 883/2004 jõustumise kuupäevast tuleb kindlustatud isikule anda luba artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määruste alusel vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artiklile 20.

Muudatusettepanek  23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 10 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

10. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju.

10. Kindlustajariigid tagavad mehhanismide olemasolu, mis võimaldavad patsientidel taotluse korral saada teavet teises liikmesriigis tervishoiuteenuste saamise ning seal kohaldatavate nõuete ja tingimuste kohta, sealhulgas juhul, kui teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenusega on tekitatud kahju. Seoses piiriüleseid tervishoiuteenuseid puudutava teabega tuleb käesolevast direktiivist tulenevaid patsientide õigusi eristada selgelt õigustest, mis tulenevad artikli 3 lõike 1 punktis f osutatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määrustest.

Muudatusettepanek  24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

1. Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed. Liikmesriigid tagavad, et patsiendiorganisatsioonid, haigekassad ja tervishoiuteenuste osutajad kaasatakse kõnealuste riiklike kontaktpunktide tegevusse.

Muudatusettepanek  25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõige 2 – punkt d a (uus)

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Muudatusettepanek

(d a) registreerida kõik tegevused ravi osutavas liikmesriigis artiklite 6, 7, 8, 9 ja 15 kohaselt ning teavitada nendest raviteenust osutava liikmesriigi pädevaid asutusi, kusjuures tervishoiuteenuste osutajad esitavad nõutud teabe niipea, kui nad on sellest teadlikuks saanud.

Selgitus

Võimalikult sujuva menetluse tagamiseks.

Muudatusettepanek  26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi.

1. Liikmesriigid osutavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku vastastikust abi ja sõlmivad sellekohased lepingud.

Muudatusettepanek  27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate kaudu, piiriüleste tervishoiuteenuste ajutist või sihtotstarbelist osutamist ning teisi piiriülese koostöö vorme.

2. Liikmesriigid edendavad koostööd piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning samuti info- ja sidetehnoloogiate ja piiriüleste tervishoiuteenuste kaudu, mida osutatakse ajutiselt või sihtotstarbeliselt, ning sõlmivad sellekohased lepingud.

Muudatusettepanek  28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 15 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Artikkel 15 a

Piirialad

 

Selleks, et töötada tulevikus välja võimalikult tõhus tervishoiupoliitika, määrab komisjon katsealadena kindlaks piirialad, kus saab põhjalikult katsetada, analüüsida ja hinnata piiriüleste tervishoiuteenustega seotud uuenduslikke algatusi.

Muudatusettepanek  29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 20 – teine a lõik (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Komisjon on kohustatud koguma andmeid patsientide ja arstide piiriülese liikumise kaardistamiseks, et suuta kohe heastada võimalikud negatiivsed mõjud ja toetada veelgi positiivseid mõjusid. Komisjon lisab kõnealused andmed esimeses lõigus osutatud aruandesse.

MENETLUS

Pealkiri

Patsiendiõiguste kohaldamine piiriüleses tervishoius

Viited

KOM(2008)0414 – C6-0257/2008 – 2008/0142(COD)

Vastutav komisjon

ENVI

Arvamuse esitaja(d)

       istungil teada andmise kuupäev

ECON

2.9.2008

 

 

 

Arvamuse koostaja

       nimetamise kuupäev

Harald Ettl

22.10.2008

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

11.12.2008

20.1.2009

 

 

Vastuvõtmise kuupäev

9.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

24

0

7

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Zsolt László Becsey, Pervenche Berès, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Jonathan Evans, Elisa Ferreira, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Donata Gottardi, Benoît Hamon, Gunnar Hökmark, Sophia in ‘t Veld, Othmar Karas, Wolf Klinz, Kurt Joachim Lauk, Hans-Peter Martin, Gay Mitchell, Sirpa Pietikäinen, John Purvis, Bernhard Rapkay, Eoin Ryan, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Peter Skinner, Margarita Starkevičiūtė, Ivo Strejček, Ieke van den Burg, Cornelis Visser

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Harald Ettl, Margaritis Schinas, Eva-Riitta Siitonen


tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonI ARVAMUS (17.2.2009)

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

(KOM(2008)0414 – C6‑0257/2008 – 2008/0142(COD))

Arvamuse koostaja: Françoise Grossetête

LÜHISELGITUS

1. Taust

Segaduse ja mitmetimõistmise vältimiseks tuleb selgelt eristada, milline on käesoleva direktiivi ettepaneku kohaldamisala. Kõnealune direktiiv hõlmab ainult patsientide liikuvust. Direktiiv ei hõlma tervishoiutöötajate liikuvust. Seetõttu ei ole tegemist teenuste direktiivi kohaldamisega tervishoiu valdkonnas.

Üldiselt soovivad patsiendid saada tervishoiuteenuseid võimalikult oma elukoha lähedal ja nii kiiresti kui võimalik. Mõnel juhul on kõige paremat teenust võimalik saada aga teises liikmesriigis. Patsiendid võivad seega reisida teise liikmesriiki, et saada kvaliteetsemat, kiiremat või odavamat tervishoiuteenust.

Enne tervishoiuteenuse saamist peab patsient saama teavet selle kohta, kas erinevad pakutavad teenused on kvaliteetsed, kättesaadavad ja asjakohased, samuti peab olema selge, millised on kohaldatavad haldusmenetlused. Kui patsiendid otsustavad kasutada raviteenuseid välisriigis, on oluline tagada nende heaolu ja turvalisuse piisav kaitse.

Praegust olukorda iseloomustab kogu Euroopa Liidu tervishoiusüsteemide ja -strateegiate järjest süvenev vastikune sõltuvus.

Sellisest arengust annavad tunnistust mitmed asjaolud, eelkõige patsientide ja tervishoiutöötajate aktiivne liikuvus Euroopa Liidus (seda on lihtsustanud Euroopa Kohtu otsused), kogu Euroopa Liidu elanikkonna ühised ootused ja uute, eelkõige infotehnoloogia arenguga seotud meditsiinitehnoloogiate ja tehniliste vahendite levik.

2. Patsientide olukorda kahjustavad olemasoleva süsteemi puudused

Siiski valitseb märkimisväärne õiguskindlusetus. Euroopa Kohtu kohtupraktika on teatavate küsimuste osas vastuoluline, liiatigi ei kohaldata seda ühetaoliselt kõikides liikmesriikides.

Seetõttu tuleb Euroopa Kohtu kohtupraktikat teatavate mainitud kohtuotsuste osas selgitada:

– haiglavälist ravi, mida kodanikul on õigus saada oma liikmesriigis, on tal ilma eelluba küsimata õigus saada ka teises liikmesriigis. Ravikulud hüvitatakse talle tema sotsiaalkindlustussüsteemis ette nähtud piirides. Haiglaravi puhul peab patsiendil olema oma süsteemi eelluba. Luba tuleb anda, kui oma süsteemi raames ei ole patsiendile meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul võimalik tagada vajalikke raviteenuseid, arvestades seejuures tema tervislikku seisundit. Ka sellise loa saamisel hüvitatakse asjaomasele isikule ravikulud vähemalt selle summa piires, mis on ette nähtud tema oma süsteemi raames;

– kohtupraktika kinnitab liikmesriigi pädevust tervishoiuteenuste ja sotsiaalkindlustuse valdkonna korraldamisel;

– see võimaldab säilitada eelloa taotlemise nõude haiglaravi puhul, mis on kõige keerulisem ja kulukam ning mõjutab seetõttu liikmesriikide korraldamis- ja kavandamissuutlikkust.

Tegemist ei ole liikmesriikide tervishoiu- või sotsiaalkindlustussüsteemide ühtlustamisega, vaid hoopis vastupidi, patsientide õiguskindluse tõhustamisega ja liikmesriikide praeguse olukorra parandamisega.

Samas peame esitama küsimuse, kas direktiivis on pööratud piisavalt tähelepanu konkreetsetele juhtudele, mis raskendavad iga päev meie kodanike elu. Asjassepuutuvad isikud on mõnikord probleemide keerukuse tõttu loobunud oma õiguste kasutamisest. Seetõttu tuleb teha kõik võimalik, et teavitada patsiente eelkõige menetlusi käsitleva direktiivi artiklis 15 sätestatud Euroopa tugikeskuste võrgustikest.

3. Vajadus tegutseda

Piiritledes ja kodifitseerides Euroopa Kohtu kohtupraktikat, muudab direktiiv sidusamaks ja selgemaks patsientide konkreetsed õigused. Patsientide liikuvus ei või mingil juhul kaasa tuua tervishoiusüsteemide vahelist dumpingut ega vähenda tervishoiuteenuste ohutust.

Patsientide huvides tuleks tagada õiguskindlus ja toetada riiklike tervishoiusüsteemide koostööd. Selleks tuleb täiustada õigussätteid, mis käsitlevad patsientidele võimaldatavale teabele juurdepääsu ning tervishoiuteenuste, farmaatsiatoodete ja raviprotseduuride kohta teavet pakkuvate allikate usaldusväärsust.

Euroopa Komisjon teeb muu hulgas ettepaneku luua võrgustik, mis ühendab riiklikke ametiasutusi või organeid, mis tegelevad tervishoiutehnoloogia hindamisega, selleks et kasutada optimaalselt uusi tehnoloogiaid ning tagada seeläbi ohutud, tõhusad ja kvaliteetsed tervishoiuteenused. Idee väärib toetamist, aga võrgustiku üksikasju tuleks täiustada.

Samuti tuleb pidada oluliseks tagada senisest laialdasem koostöö erakorraliste meditsiiniteenuste valdkonnas, et parandada nende koordineerimist. See on eriti oluline piiriäärsetel aladel.

Lisaks piiriüleste tervishoiuteenuste probleemidele peaks käesolev algatus võimaldama määrata kindlaks ka tervishoiuteenustega seotud väljakutsed ja kavandada vajalikke ümberkorraldusi.

MUUDATUSETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma raportisse järgmised muudatusettepanekud:

Muudatusettepanek  1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius

Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb patsientide õiguste kohaldamist võrdsetel tingimustel juurdepääsuks ohututele, kvaliteetsetele ja tõhusatele tervishoiuteenustele

Selgitus

Ettepanek ei peaks keskenduma peamiselt ainult patsientide liikuvusele, vaid kolmele põhiteljele, mille ümber komisjon on oma ettepaneku struktureerinud: ühised põhimõtted kõikides ELi tervishoiusüsteemides, Euroopa koostöö tervishoiu valdkonnas ja piiriüleste tervishoiuteenuste eriraamistik.

Muudatusettepanek  2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9) Käesolevat direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kohaldatakse kõigi tervishoiuteenuste suhtes. Euroopa Kohtu kinnituse kohaselt ei arvata tervishoiuteenuseid ei nende erilise olemuse ega nende korraldamise või rahastamise viisi tõttu, liikumisvabaduse põhimõtte kohaldamisalast välja. Pikaajalise hoolduse puhul ei kohaldata direktiivi nende perede või üksikisikute abistamise ja toetuse suhtes, kes vajavad pikema aja jooksul eriabi. Direktiivi ei kohaldata näiteks elukoha või kodu suhtes või eakatele või lastele antava abi suhtes, mida osutavad sotsiaaltöötajad, vabatahtlikud hooldajad või muud spetsialistid kui tervishoiutöötajad.

(9) Käesolevat direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kohaldatakse kõigi tervishoiuteenuste suhtes. Euroopa Kohtu kinnituse kohaselt ei arvata tervishoiuteenuseid ei nende erilise olemuse ega nende korraldamise või rahastamise viisi tõttu liikumisvabaduse põhimõtte kohaldamisalast välja. Pikaajalise hoolduse puhul ei kohaldata direktiivi nende perede või üksikisikute abistamise ja toetuse suhtes, kes vajavad pikema aja jooksul erihooldust, -toetust või -abi, tingimusel et tegemist on sihipäraselt mitterahaliste hüvitistega või abiga, mida osutatakse solidaarsusel põhineva ühenduse kaudu. Need on eelkõige sellised pikaajalise hoolduse teenused, mida peetakse vajalikuks selleks, et võimaldada hooldust vajavatel inimestel elada võimalikult mitmekülgset ja iseseisvat elu. Direktiivi ei kohaldata näiteks elukoha või kodu suhtes või eakatele või lastele antava abi suhtes, mida osutavad sotsiaaltöötajad, vabatahtlikud hooldajad või muud spetsialistid kui tervishoiutöötajad.

Selgitus

Muudatuse eesmärk on selgitada, et direktiivi reguleerimisalast jäetakse välja teenused sotsiaalabi ja sotsiaalhoolekande, tööellu taasintegreerimise eesmärgil toimuva taastusravi ja pikaajalise hoolduse valdkonnas.

Muudatusettepanek  3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 25

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamisele, kui kõnealune ravi ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendada oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavate tervishoiuteenuste suhtes vastavalt oma õigusnormidele.

(25) Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole luua õigust teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamisele, kui kõnealune ravi ei kuulu patsiendi kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud hüvitiste hulka, ega muuta selle õiguse tingimusi, kui need on ette nähtud kindlustajariigi õigusaktides. Samamoodi ei takistata käesoleva direktiiviga liikmesriike laiendamast oma mitterahaliste hüvitiste skeemi teises liikmesriigis osutatavatele tervishoiuteenustele vastavalt oma õigusnormidele.

Selgitus

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 152 kuulub tervishoiuteenuste korraldamine liikmesriikide pädevusse.

Muudatusettepanek  4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 27

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit, mille turustamine on lubatud liikmesriigis, kus tervishoiuteenust osutati, isegi kui kõnealuse ravimi turustamine ei ole lubatud patsiendi kindlustajariigis, kuna see on teises liikmesriigis tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

(27) Käesolevas direktiivis sätestatakse ka patsiendi õigus saada mis tahes ravimit, mille turustamine või kasutamine tervishoiuteenuste raames on lubatud liikmesriigis, kus tervishoiuteenust osutati, isegi kui kõnealune ravim või tervishoiuteenused ei ole patsiendi kindlustajariigis kättesaadavad, kui see on teises liikmesriigis tõhusa ravi saamise hädavajalik tingimus.

Selgitus

On oluline, et patsient, kes viibib muus kui elukohaliikmesriigis, saaks kasutada tervishoiuteenuseid ja ravimeid, isegi kui need ei ole kindlustajariigis kättesaadavad.

Muudatusettepanek  5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 43

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate hindamisel võib toetada liikmesriike mastaabisäästu ja kattuva tegevuse vältimise kaudu ning anda uute tehnoloogiate optimaalseks kasutamiseks paremad tõendusmaterjalid, et tagada ohutud, kvaliteetsed ja tõhusad tervishoiuteenused. See aitab kaasa ka siseturule, viies maksimumini meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuenduste levitamise kiiruse ja ulatuse. Niisugune koostöö nõuab järjepidevaid struktuure, mis kaasavad kõigi liikmesriikide kõik asjaomased ametiasutused, toetudes olemasolevatele katseprojektidele.

(43) Meditsiini ja tervishoiutehnoloogia pidev areng kujutab endast liikmesriikide tervishoiusüsteemidele nii võimalusi kui ka väljakutseid. Samas tõstatab tervishoiutehnoloogiate hindamine ja uutele tehnoloogiatele juurdepääsu võimalik piiramine teatavate ametiasutuste otsuste alusel mitmeid põhimõttelisi ühiskondlikke küsimusi, mis nõuavad suure hulga asjaomaste sidusrühmade kaasamist ning elujõulise valitsemismudeli rakendamist. Seetõttu peaks igasugune koostöö hõlmama mitte üksnes kõikide liikmesriikide pädevaid asutusi, vaid ka kõiki sidusrühmi, sealhulgas tervishoiutöötajaid, patsientide esindajaid ja tööstust. Lisaks sellele peaks selline koostöö põhinema hea valitsemistava elujõulistel põhimõtetel, nagu menetluste läbipaistvus, avatus, objektiivsus ja erapooletus. Komisjon peaks tagama, et võrgustikuga saavad liituda ainult selliseid põhimõtteid järgivad tervishoiutehnoloogia hindamise asutused.

Selgitus

Tervishoiutehnoloogia hindamise asutuste teabevahetus nõuab heade tavade põhimõtete (hea valitsemistava, läbipaistvus ja sidusrühmade osalemine) kohaldamist liikmesriikide antavate hinnangute puhul. Tervishoiutehnoloogiate hindamised peavad vastama avatuse ja objektiivsuse kriteeriumitele ning põhinema dialoogil ja kõikide sidusrühmade, sealhulgas patsientide ja tööstuse kaasamisel.

Muudatusettepanek  6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 45

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(45) Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest; konkreetsete kriteeriumide ja tingimuste loetelu, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama; Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra. Kuna need meetmed on üldmeetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente või täiendada käesolevat direktiivi uute vähemoluliste elementidega, tuleks need vastu võtta otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

(45) Eelkõige tuleks liikmesriikide pädevatele asutustele anda volitused võtta vastu järgmised meetmed: nende raviteenuste nimekiri, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks; kaasmeetmed teatavate ravimite või ainete välistamiseks käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamisest.

Muudatusettepanek  7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks.

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks, tagades ELi kodanike võrdsetel tingimustel juurdepääsu nendele teenustele ning arvestades riikide pädevusi tervishoiuteenuse korraldamisel ja osutamisel.

Muudatusettepanek  8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 4 määratletud tervishoiuteenuste osutamise suhtes, mis ei ole tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta(1).

 

___________

ELT L 166, 30.4.2004, lk 1.

Selgitus

Direktiivi ja määruste osaline kattumine võimaldaks luua piiriülese tervishoiu jaoks kaks paralleelset süsteemi: sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist käsitlevate määruste kohaselt ja käesoleva uue direktiivi kohaselt. See tekitaks õiguskindlusetust. Määruse nr 883/2004 ja käesoleva direktiivi reguleerimisala vahele tuleks tõmmata selge piir.

Muudatusettepanek  9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – esimene a lõik (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

Direktiivi ei kohaldata selliste teenuste suhtes, mille raskuspunkt on pikaajalise hoolduse valdkonnas. See hõlmab eelkõige pikema aja jooksul osutatavaid teenuseid, mille eesmärk on aidata inimesi nende igapäevaelu üldisel korraldamisel.

Selgitus

Muudatuse eesmärk on selgitada, et direktiivi reguleerimisalast jäetakse välja teenused sotsiaalabi ja sotsiaalhoolekande, tööellu taasintegreerimise eesmärgil toimuva taastusravi ja pikaajalise hoolduse valdkonnas.

Muudatusettepanek  10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutab tervishoiutöötaja või mida osutatakse tema järelevalve all kutsetegevuse raames, olenemata sellest, kuidas teenust riigis korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas see on avalik või erateenus;

a) „tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutatakse patsientidele, et nende tervislikku seisundit hinnata, säilitada või taastada. Artiklite 6–11 kohaldamisel tähendab tervishoiuteenus ravi, mis kuulub kindlustajariigi õigusaktidega ette nähtud tervishoiuhüvede hulka;

Muudatusettepanek  11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, või tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud;

b) „piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida osutatakse teises liikmesriigis kui see, kus patsient on kindlustatud;

Selgitus

Nagu põhjenduse 10 puhul, hõlmaks piiriülese ravi mõiste nii patsientide liikuvust kitsamas tähenduses kui ka selliste tervishoiuteenuste liikuvust, mida saab osutada kaugteenusena; käesolevas artiklis ei peeta viitamist tervishoiuteenuste osutajatele asjakohaseks.

Muudatusettepanek  12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – punkt g

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

g) „kindlustatud isik” –

g) „kindlustatud isik” – isik, kes on kindlustatud vastavalt määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti c määratlusele;

i) kuni määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevani: määruse (EÜ) nr 1408/71 artiklite 1, 2 ja 4 sätete kohaselt kindlustatud isik;

 

ii) määruse (EÜ) nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast alates: isik, kes on kindlustatud isik määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 1 punkti c tähenduses;

 

Selgitus

Määrus (EÜ) nr 883/2004 jõustus 1. jaanuaril 2009.

Muudatusettepanek  13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

II peatükk – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

LIIKMESRIIGI AMETIASUTUSED, KES VASTUTAVAD TERVISHOIUTEENUSTE ÜLDPÕHIMÕTETE JÄRGIMISE EEST

LIIKMESRIIGID, KES VASTUTAVAD TERVISHOIUTEENUSTE ÜLDPÕHIMÕTETE JÄRGIMISE EEST

Selgitus

Kui kasutatakse mõistet „ametiasutused”, tuleks see määratleda.

Muudatusettepanek  14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – pealkiri

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused

Ravi osutava liikmesriigi kohustused

Selgitus

Väljajätmise eesmärk on tagada kooskõla II peatüki pealkirja muudatusega.

Muudatusettepanek  15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

1. Kui tervishoiuteenust osutatakse teises liikmesriigis kui see, kus patsient on kindlustatud, osutatakse raviteenust vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele, kus ravi toimub. Tervishoiuteenuseid osutatakse vastavalt kvaliteedi- ja ohutusstandarditele ning -suunistele, mille on määratlenud liikmesriik, kus ravi toimub. Nimetatud liikmesriik peab tagama, et:

Selgitus

Ümbersõnastamisega tugevdatakse põhimõtet, mille kohaselt tervishoiuteenuste korraldamine ja osutamine kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Tervishoiuteenuste universaalsuse, kvaliteedi, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtted tuleks esitada artiklis 1, milles käsitletakse direktiivi eesmärke.

Muudatusettepanek  16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a) kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

a) kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste ja erakorraliste meditsiiniteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelise meditsiini arengut ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

Selgitus

On oluline, et kvaliteedistandardid hõlmaksid ka erakorralisi meditsiiniteenuseid.

Muudatusettepanek  17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

b) jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste ja erakorraliste meditsiiniteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad, ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

Selgitus

On oluline, et kvaliteedistandardid hõlmaksid ka erakorralisi meditsiiniteenuseid.

Muudatusettepanek  18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

välja jäetud

Selgitus

See lõige tuleks välja jätta, kuna suuniste väljatöötamisega komisjoni poolt sekkutakse otseselt liikmesriikide ainupädevusse tervishoiuteenuste korraldamisel ja osutamisel.

Muudatusettepanek  19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

1. Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema kohustuslikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Patsientidel on õigus ravimeetodite hüvitamisele, isegi kui neid meetodeid ei hüvitata nende oma liikmesriigis, tingimusel et need hüvitatakse vastuvõtvas liikmesriigis ja meetodid on rahvusvahelises meditsiinis tunnustatud.

Selgitus

Liikmesriikidel peab olema õigus kujundada oma sotsiaalkindlustussüsteeme. Siiski sõltub kasutatav ravimeetod sageli arsti kutsealal levinud praktikast ning väljaõppest ja spetsialiseerumisest. Hüvitamise üle otsustamisel ei tuleks juhinduda mitte sellest, vaid patsiendi jaoks saavutatud tulemustest. See ei mõjuta hüvitamismäära, vaid lihtsalt annab patsientidele suurema valikuvabaduse, mis on eriti oluline uute või haruldasemate haigustega patsientidele.

Muudatusettepanek  20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

 

1 a. Liikmesriigi kodanik võib kuuluda muu kui elukohaliikmesriigi ravikindlustusskeemi, tehes sellesse sissemakseid.

Selgitus

Et toetada nende kodanike huve, kes viibivad muus kui elukohaliikmesriigis, tuleb võimaldada neile juurdepääs muu kui elukohaliikmesriigi ravikindlustusskeemile.

Muudatusettepanek  21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, ku