Menetlus : 2008/2331(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0251/2009

Esitatud tekstid :

A6-0251/2009

Arutelud :

PV 21/04/2009 - 24
CRE 21/04/2009 - 24

Hääletused :

PV 22/04/2009 - 6.41
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0257

RAPORT     
PDF 197kWORD 166k
6.4.2009
PE 419.858v03-00 A6-0251/2009

Euroopa ühine sisserändepoliitika: põhimõtted, meetmed ja vahendid

(2008/2331(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Simon Busuttil

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
  tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS
  kultuuri- ja hariduskomisjonI ARVAMUS
  naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa ühise sisserändepoliitika kohta: põhimõtted, meetmed ja vahendid

(2008/2331(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2008. aasta teatist „Euroopa ühine sisserändepoliitika: põhimõtted, meetmed ja vahendid“ (KOM(2008)0359);

–   võttes arvesse Regioonide Komitee 26. novembri 2008. aasta arvamust Euroopa ühise sisserändepoliitika kohta(1);

–   võttes arvesse 15.–16. oktoobril 2008. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(3);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 863/2007, millega kehtestatakse mehhanism piirivalve kiirreageerimisrühmade loomiseks(4);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (KOM(2008)0820);

–   võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2008. aasta teatist „Üks aasta pärast Lissaboni tippkohtumist: Aafrika ja ELi partnerluse raames tehtud töö“ (KOM(2008)0617);

–   võttes arvesse komisjoni 13. veebruari 2008. aasta teatist „Järgmiste Euroopa Liidu piirihaldusmeetmete ettevalmistamine” (KOM(2008)0069);

–   võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastase võitluse häid tavasid, standardeid ning korda käsitleva ELi kava rakendamise hindamine ja järelevalve“ (KOM(2008)0657);

–   võttes arvesse Aafrika ja ELi ühisstrateegiat ning selle esimest tegevuskava aastateks 2008–2010 (strateegiline partnerlus), milles lepiti kokku 8.–9. detsembril 2007. aastal Lissabonis toimunud Aafrika–ELi tippkohtumisel(5);

–   võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2006. aasta teatist „Üldine lähenemisviis migratsioonile üks aasta hiljem: Euroopa tervikliku rändepoliitika poole (KOM (2006) 0735);

–   võttes arvesse 4.–5. novembril 2004. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Haagi programmi vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamiseks Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse 15.–16. oktoobril 1999. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Tampere programmi, millega loodi ühtne lähenemisviis sisserändele ja varjupaiga andmisele;

–   võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni „Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevik”(6);

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele(7);

–   võttes arvesse oma 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtu miinimumnõudeid käsitleva direktiivi 2003/9/EÜ rakendamise kohta Euroopa Liidus kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ajavahemikul 2005–2008 toimunud külastuste põhjal(8);

–   võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni FRONTEXile ja Euroopa piiride valvamise süsteemile (EUROSUR) antud hinnangu ning nende edasise arengu kohta(9);

–   võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta(10);

–   võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta(11);

–   võttes arvesse oma 2. septembri 2008. aasta resolutsiooni Dublini süsteemi hindamisaruande kohta(12);

–   võttes arvesse oma 23. aprilli 2008. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/109/EÜ, et laiendada selle reguleerimisala rahvusvahelise kaitse saajatele(13);

–   võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni seaduslikku rännet käsitleva poliitikakava kohta(14);

–   võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta(15);

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni strateegiate ja vahendite kohta sisserändajate integreerimiseks Euroopa Liidus(16);

–   võttes arvesse Amsterdami lepingut, millega antakse ühendusele pädevus ja vastutus sisserände- ja varjupaigaküsimuste eest, ning EÜ asutamislepingu artiklit 63;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0251/2009),

A. arvestades, et ränne Euroopasse jätkub seni, kuni püsivad märkimisväärsed erinevused heaolus ja elukvaliteedis Euroopa ning muude maailma piirkondade vahel;

B.  arvestades, et ühine lähenemisviis ELi sisserändele on muutunud hädavajalikuks, seda eelkõige ühisel alal, mille sisepiiridel isikuid ei kontrollita ja kus ühe liikmesriigi tegevus või tegevusetus mõjutab otseselt teisi liikmesriike ja ELi tervikuna;

C. arvestades, et puudulikult juhitud ränne võib häirida sihtriikide sotsiaalset ühtekuuluvust ja kahjustada ka päritoluriike ning rändajaid endid;

D. arvestades, et seaduslik ränne pakub võimalusi, millest võivad kasu saada rändajad, nende päritoluriigid (kes saavad tulu rändajate rahaülekannetest) ja liikmesriigid; arvestades siiski, et seadusliku rände valdkonnas tehtud edusammudega peab kaasnema tõhus võitlus ebaseadusliku sisserände vastu, tuletades eelkõige meelde, et selline sisseränne soodustab inimkaubandusega tegelevate kuritegelike rühmituste olemasolu;

E.  arvestades, et ühenduse tõeline ühine rändepoliitika peab põhinema mitte üksnes võitlusel ebaseadusliku sisserände vastu, vaid ka koostööl kolmandate riikide ja transiidiriikidega ning asjakohasel poliitikal rändajate integreerimiseks;

F.  arvestades, et Euroopa rändepoliitika peab vastama rahvusvahelise õiguse normidele, eelkõige inimõiguste, inimväärikuse ja varjupaiga andmise valdkonnas;

G. arvestades, et EL on ja peab ka edaspidi olema külalislahke keskkond nendele, kes saavad õiguse jääda, ükskõik, kas tegemist on töö, perekonna taasühinemise või õpingute tõttu rändajatega või rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega;

H. arvestades, et rändajad on viimastel kümnenditel etendanud olulist rolli ELi ja Euroopa projekti edasiarendamisel ning on oluline tunnistada nii nende tähtsust kui ka tõsiasja, et liit vajab jätkuvalt võõrtööjõudu;

I.    arvestades, et EUROSTATi andmetel saab ELi elanikkonna vananemine reaalsuseks keskmises perspektiivis, kusjuures aastaks 2060 prognoositakse aktiivse elanikkonna vähenemist võib-olla peaaegu 50 miljoni inimese võrra, arvestades, et sisseränne võiks toimida ELi heade majandustulemuste arvestatava tõukejõuna;

J.    arvestades, et Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive aspekte võib mõjutada tööjõupuudus, mis võib takistada eesmärkide saavutamist, ning arvestades, et tööpuudus on praegu suurenemas; arvestades, et seda puudust saab lühiajaliselt leevendada majanduslikel eesmärkidel toimuva sisserände asjakohase ja struktureeritud juhtimise teel;

K. arvestades, et rändajad peavad tihti töötama juhusliku tööjõuna või madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel või nende oskustele mittevastavatel töökohtadel;

L.   arvestades, et EL peaks suurendama ka sisemisi jõupingutusi tööjõu ja oskuste puuduse probleemidega tegelemiseks, kaasates vaeghõivega sektoreid, näiteks puudega või hariduslikult ebavõrdses olukorras olevad inimesed või pikaajaliselt töötud residentidest varjupaigataotlejad;

M.  arvestades, et ELis kasvab pidevalt naissoost sisserändajate hulk, moodustades ligikaudu 54% sisserändajate koguarvust;

N. arvestades, et enamikul naissoost sisserändajatest tekib integreerumisel ja tööturule sisenemisel suuri probleeme oma madala haridustaseme ja päritolumaalt kaasa toodud negatiivsete stereotüüpide ning tavade tõttu, samuti liikmesriikides eksisteerivate negatiivsete stereotüüpide ja diskrimineerimise tõttu; arvestades, et samas tulevad paljud kõrge haridustasemega noored naised ELi, et töötada suhteliselt kvalifitseerimata kohtadel,

Üldkaalutlused

1.  avaldab tugevat toetust Euroopa ühise sisserändepoliitika kehtestamisele, mis põhineb kõrgetasemelisel poliitilisel ja tegevustasandi solidaarsusel, vastastikusel usaldusel, läbipaistvusel, partnerlusel, jagatud vastutusel ning ühistel jõupingutustel ühiste põhimõtete ja konkreetsete meetmete kaudu, samuti väärtustel, mis on talletatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

2.  kordab, et rändevoogude juhtimine peab põhinema kooskõlastatud lähenemisviisil, milles võetakse arvesse ELi ja selle liikmesriikide demograafilist ja majanduslikku olukorda;

3.  on seisukohal, et ühise sisserändepoliitika väljatöötamisele tuleks oluliselt kasuks ulatuslikum ja korrapärasem konsulteerimine kodanikuühiskonna esindajatega, nagu rändajate kogukondade heaks töötavad ja nendega koostööd tegevad organisatsioonid;

4.  kahetseb, et seni on ühise seadusliku sisserände poliitika kehtestamiseks liiga vähe ära tehtud ning väljendab heameelt Euroopa ühise sisserändepoliitika raames vastuvõetud uute õigusaktide üle;

5.  rõhutab, et sidus ja tasakaalustatud ühine Euroopa sisserändepoliitika suurendab ELi usaldusväärsust suhetes kolmandate riikidega;

6.  kordab, et rände tulemuslik juhtimine nõuab piirkondlike ja kohalike võimude osalemist ning tõelist partnerlust ja koostööd kolmandate päritolu- ja transiidiriikidega, kellele sageli jääb mulje, et neile surutakse otsused ühepoolselt peale; rõhutab, et selline koostöö saab toimuda vaid siis, kui kolmas riik austab rahvusvahelisi inimõiguste ja kaitse seadusi ning on allkirjastanud 1951. aasta Genfi konventsiooni;

7.  on arvamusel, et sisseränne ELi ei aita lahendada arengumaade probleeme ja et ühise sisserändepoliitikaga peab kaasnema tõhus päritoluriikide arengu toetamise poliitika;

8.  väljendab heameelt 16. oktoobril 2008. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti üle ning meetmete, vahendite ja ettepanekute üle, mille komisjon on esitanud eespool mainitud teatises „Euroopa ühine sisserändepoliitika: põhimõtted, meetmed ja vahendid“; kutsub nõukogu ja komisjoni üles asuma neid kohustusi kiiresti rakendama;

9.  tunneb heameelt Lissaboni lepingu institutsioonilise mõju üle, tervitades eriti kaasotsustamismenetluse ja kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamist kogu sisserändepoliitikale, ELi pädevuse selgitamist viisade ja piirikontrolli küsimuses, ELi pädevuse laiendamist varjupaiga ning seadusliku ja ebaseadusliku sisserände valdkonnas;

10. on seisukohal, et ühine sisserändepoliitika muudab vajalikuks ka ühise varjupaigapoliitika kehtestamise, ja tunneb heameelt aruande üle, mis käsitleb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) tulevikku, samuti komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta;

Heaolu ja sisseränne

Seaduslik sisseränne

11. peab seaduslikku sisserännet endiselt vajalikuks Euroopa rahvastiku, tööturu ja oskustega seotud vajaduste rahuldamiseks seoses rahvastiku vähenemise ja vananemise mõjuga majandusele; teadmiste ja oskusteabe vahetamise ning rändajate rahaülekannete kaudu aitab see kaasa ka kolmandate riikide arengule; nõuab turvaliste süsteemide rakendamist, mis hõlbustavad niisuguseid rahaülekandeid kolmandatesse riikidesse;

12. on arvamusel, et seaduslik ränne peab olema alternatiiv ebaseaduslikule sisserändele, sest see pakub seaduslikku, turvalist ja korraldatud sisenemisteed Euroopa Liitu;

13. tuletab meelde, et komisjoni esitatud prognooside kohaselt vajab Euroopa aastaks 2050 hinnanguliselt 60 miljonit võõrtöötajat, mis nõuab seaduslike rändekanalite avamist;

14. rõhutab, et tuleb igakülgselt hinnata ELi vajadusi oskuste ja tööturu valdkonnas; on siiski seisukohal, et iga liikmesriik peaks säilitama kontrolli nende inimeste arvu üle, kes on vajalikud tema tööturuvajaduste rahuldamiseks, ning võtma arvesse ühenduse eelistamise põhimõtet, niikaua kuni kohaldatakse üleminekumeetmeid;

15. toetab riiklike sisserändeprofiilide väljatöötamist, mille eesmärk on anda terviklik ülevaade sisserände olukorrast igas liikmesriigis teataval hetkel ning mille keskne aspekt on tööturuvajadused;

16. kordab vajadust suurendada ELi atraktiivsust kõrge kvalifikatsiooniga töötajate hulgas, kasvõi sihtmaid ja vastuvõtvaid tööturge käsitleva teabe kättesaadavuse kaudu, võttes arvesse mõju, mida see võib avaldada „ajude väljavoolule“ päritoluriikidest; arvab, et ajude väljavoolu saab leevendada ajutise või korduvrände kaudu, võimaldades koolitust päritoluriikides, et säilitada töökohad võtmevaldkondades, eelkõige hariduse ja tervishoiu alal, ning allkirjastades päritolumaadega koostöölepingud; palub liikmesriikidel hoiduda aktiivsest töölevärbamisest arengumaades, mis kannatavad inimressursside puuduse all sellistes võtmesektorites nagu tervishoid ja haridus;

17. kutsub komisjoni ja liikmesriike välja töötama mehhanisme, suuniseid ja muid vahendeid ajutise või korduvrände hõlbustamiseks ning koostöös päritoluriikidega meetmeid inimressursside kao korvamiseks, pakkudes konkreetset tuge kutsetöötajate koolitamiseks võtmesektorites, mida on nõrgestanud andekate töötajate väljarändamine;

18. tervitab nn sinist kaarti käsitleva dokumendiga algatatud lähenemisviisi ühisele seadusliku sisserände poliitikale, kuid kutsub liikmesriike üles kiiremini liikuma ühiste sisserändepoliitika eeskirjade suunas, mis ei piirduks üksnes kõrgelt kvalifitseeritud töötajatega;

19. väljendab rahulolu sinise kaardi heakskiitmise üle, mis on seotud kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimustega, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks niipea kui võimalik algatused ka teiste töö kategooriate jaoks, et ühtlasi jätkata võitlust ebaseadusliku sisserände ning dokumentideta sisserändajate ekspluateerimise vastu;

20. nõuab uute meetmete võtmist, et veelgi hõlbustada üliõpilaste ja teadlaste vastuvõtmist ning nende liikumist ELi piires;

21. juhib tähelepanu sisserändajate oskuste tunnustamise tähtsusele, pöörates eelkõige tähelepanu päritoluriigis omandatud ametlikule ja mitteametlikule kvalifikatsioonile; on seisukohal, et sellise tunnustamisega võideldakse oskustööjõu raiskamise vastu, mida praegu pidevalt esineb sisserändajate, eriti naiste hulgas, keda sageli rakendatakse nende kvalifikatsioonist palju madalamate kvalifikatsiooninõuetega töödel;

22. palub, et komisjon võtaks tulevastes kõnealust teemat käsitlevates dokumentides arvesse oskuste tunnustamise küsimust ja elukestva õppe stiimulit, tagades ka, et liikmesriigid annavad sisserändajatele võimalused õppida vastuvõtva riigi keelt, mis võimaldab neil Euroopa Liidus sotsiaalselt, kutsealaselt ja kultuuriliselt integreeruda ja annab neile paremad võimalused toetada oma laste arengut; kutsub ühtlasi komisjoni kasutama arutelude tulemusi, mida on peetud sisserändajate laste keeleõppe ja elukohaliikmesriigis päritoluriigi keele ja kultuuri õpetamise teemal ning nõuab raamistiku koostamist, mis toetaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

23. kinnitab, et Euroopa tööhõive ja tööalase liikuvuse võrgustik (EURES) on asjakohane vahend läbipaistva, vastutustundliku ja tulemusliku tasakaalu tagamiseks tööturu pakkumise ja nõudluse vahel; soovitab seega laiendada EURESi võrgustiku kontseptsiooni, et võimaldada kontaktide loomist teatava kvalifikatsiooniga töötajaid otsivate Euroopa tööandjate ja kolmandatest riikidest pärit tööotsijate vahel; teeb ettepaneku kasutada (juba loodud ja loodavaid) erikeskusi või ELi esindusi kolmandates riikides platvormina EURESi võrgustiku laiendamiseks ning jätkuva ja laiendatud nõustamistöö tagamiseks füüsilisest isikust ettevõtjale pakutavate vahendite ja toe või väikelaenu kasutamise küsimustes; rõhutab, et Euroopa vajadus kõrgkvalifitseeritud tööjõu järele ei tohiks kaasa tuua ajude väljavoolu kolmandatest riikidest, mis kahjustaks nende tärkavat majandust ja sotsiaalset infrastruktuuri;

24. on seisukohal, et nn kolmandatest riikidest pärit sisserändajatele tuleks anda õigus ELis vabalt liikuda, et nad saaksid ühe liikmesriigi seaduslike residentidena töötada teise liikmesriigi piiriäärsetel aladel, ilma et nad peaksid selleks tööluba taotlema, ning et sellistele sisserändajatele tuleks anda töötajatena täielik liikumisvabadus pärast viie aasta pikkust seaduslikku elamist ühes liikmesriigis;

25. rõhutab, et tööturuvajaduste juhtimisel on tähtis kooskõlastada seda kohalike ja piirkondlike ametiasutuste (kellele langeb eriline vastutus koolituse valdkonnas) ning riiklike ja Euroopa ametiasutuste vahel, vastavalt ühenduse eelistamise põhimõttele; rõhutab, et nimetatud koostöö on tingimata vajalik niisuguse sisserändepoliitika tulemuslikuks rakendamiseks, mille abil suudetakse kaotada teatavates sektorites ja liikmesriikides valitsevat tööjõupuudust ning sisserändajaid tulemuslikult ja asjakohaselt integreerida;

26. kutsub komisjoni üles avaldama päritoluriikides rohkem teavet seadusliku rände võimaluste kohta ning rändajate õiguste ja kohustuste kohta ELi saabumisel;

27. kutsub liikmesriike üles kasutama rahuldavalt ära ühenduse rahastamismehhanisme, mis on seotud sisserändepoliitikaga, et luua rändajate jaoks rohkem ja paremaid töökohti;

Integratsioon

28. rõhutab, et integratsioon suurendab ELi kultuurilist mitmekesisust ja peaks põhinema sotsiaalsel kaasatusel, diskrimineerimisvastasel võitlusel ning võrdsetel võimalustel juurdepääsu kaudu tervishoiule, haridusele, keeleõppele ja tööhõivele; arvab, et integratsioonipoliitika peaks ühtlasi põhinema asjakohastel uuenduslikel programmidel, ning tunnistab kohalike ja piirkondlike ametivõimude, ametiühingute, rändajate organisatsioonide j a kutseliitude võtmerolli rändajate integreerimisel;

29. toetab liikmesriikide integratsiooni eest vastutavate asutuste, seaduslike rändajate ja rahvusvahelise kaitse saajate integratsioonialaseid jõupingutusi, võttes arvesse austust ELi ja selle liikmesriikide identiteedi ning väärtuste vastu, kaasa arvatud austus inimõiguste, õigusriigi, demokraatia, sallivuse ja võrdsuse, arvamusvabaduse ning laste koolikohustuse täitmise vastu; tuletab meelde, et integratsioon on kahepoolne protsess, milleks on vaja nii sisserändajate kui vastuvõtva elanikkonna kohanemist, nagu on sätestatud nõukogu poolt vastu võetud ühistes aluspõhimõtetes, ning et seda võib soodustada parimate tavade vahetamine; möönab, et integratsiooni on raskem saavutada liikmesriikides, mis oma geograafilise asendi tõttu kannatavad tugeva rändesurve all, kuid sellest hoolimata ei tohi sellest kui eesmärgist loobuda; kutsub teisi liikmesriike üles solidaarsuse vaimus kaasa aitama sellise surve leevendamisele, hõlbustades ELi liikmesriikides viibivate rahvusvahelise kaitse saajate integreerumist paralleelselt seadusliku rände edendamisega;

30. rõhutab, et edukas integratsiooniprotsess on parim vahend sünnijärgsete kodanike ja rändajate vahelise umbusalduse ja kahtluste hajutamiseks ning mis tahes võõravaenulike ideede või tegevuse kõrvaldamiseks;

31. julgustab vastastikuse õppimise mehhanismide väljatöötamist ja heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et tugevdada vastuvõtjariikide võimet tulla toime suureneva mitmekesisusega, ning samuti julgustab liikmesriike kasutama ühiste näitajate süsteemi ja piisavat statistilist suutlikkust, et hinnata sisserändepoliitika tulemusi;

32. tuletab meelde, et äärmiselt oluline on rändajate organisatsioonide kaasamine, kuna need täidavad integratsiooniprotsessis unikaalset osa, andes rändajatele demokraatliku osalemise võimalused; kutsub liikmesriike üles toetama kodanikuühiskonna tugisüsteeme integratsiooniprotsessis, andes rändajatele võimaluse osaleda vastuvõtjariigi ühiskondlikus ja poliitilises elus, erakondades ja ametiühingutes ning hääletada kohalikel valimistel;

33. tervitab komisjoni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatust integratsioonipoliitika sidususe suurendamiseks, käivitades Euroopa integratsioonifoorumi, millest võtavad osa ühiskondlikud organisatsioonid ja sisserändajate ühendused eesmärgiga vahetada kogemusi ja koostada soovitusi; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama oma integratsioonialaseid jõupingutusi riiklikes integratsioonikavades sisalduvate heade tavade vahetamise kaudu;

34. palub komisjonil võtta vajalikud meetmed rahalise toetuse tagamiseks sisserändajate struktuurilisele ja kultuurilisele integratsioonile, hõlmates ka Euroopa Liidu programmide nagu „Elukestev õpe”, „Kodanike Euroopa”, „Aktiivsed noored” ja „Kultuur (2007–2013)” rakendamist; märgib, et enamikul juhtudel on õpetajad halvasti ette valmistatud tööks klassidega, kus on palju ümberasujate lapsi, ja nõuab õpetajate paremat koolitamist ja piisavat rahalist toetust;

35. rõhutab asjaolu, et elukestvad haridus- ja koolitusprogrammid etendavad integratsiooniprotsessis oskuste, eriti keeleoskuse arendamise kaudu olulist rolli; on samuti seisukohal, et takistusteta osalemine koolitusprogrammides ja elukestvas õppes peaks olema äsja saabunud sisserändajate õigus ja võimalus;

36. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama diskrimineerimisvastase poliitika, muuhulgas riigiasutuste rakendatavate meetmete edendamist;

37. palub liikmesriikidel järgida ja toetada asjakohaseid direktiive: direktiivid 2000/78/EÜ, 2000/43/EÜ ja 2004/113/EÜ, mille eesmärk on võidelda diskrimineerimise vastu;

38. kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 18. detsembril 1990. aastal(17);

39. kutsub komisjoni üles koguma soolise kuuluvusega seotud andmeid sisserände kohta ELi ja korraldama nende andmete analüüsimist Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis, et tuua täpsemalt välja naissoost sisserändajate konkreetsed vajadused ja probleemid ning kõige asjakohasemad meetodid nende integreerimiseks vastuvõtjariikide ühiskonda;

40. kutsub liikmesriike üles võtma oma integratsioonipoliitika koostamisel nõuetekohaselt arvesse soolist mõõdet ning naissoost rändajate olukorda ja vajadusi;

41. kutsub liikmesriike üles tagama naissoost sisserändajate põhiõiguste austamine, olenemata sellest, kas nende staatus on seaduslik või mitte;

42. kutsub liikmesriike üles toetama sisserännanud naistele suunatud teavituskampaaniaid, et teavitada neid nende õigustest, hariduse ja keeleõppe võimalustest, kutsealasest koolitusest ja juurdepääsust tööturule ning ennetada sundabielusid, naiste suguelundite moonutamist ja muid vaimse või füüsilise sunni vorme;

Julgeolek ja sisseränne

Integreeritud piirihaldus

43. rõhutab vajadust tervikliku üldkava järele, millega nähakse ette ELi piirihaldusstrateegia üldised eesmärgid ja ülesehitus, kaasa arvatud üksikasjad, mis näitavad, kuidas kõiki seotud programme ja skeeme selles valdkonnas paremini optimeerida; on arvamusel, et ELi piirihaldusstrateegia ülesehituse kaalumisel peaks komisjon ennekõike analüüsima liikmesriikide olemasolevate piirihaldussüsteemide tõhusust, et luua nende vahel optimaalne sünergia ning anda täiendavat teavet uute kavandavate süsteemide, nagu riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, reisiloa elektroonilise süsteemi, automatiseeritud piirikontrolli ja registreeritud reisijate programmi kulutasuvuse kohta ELi integreeritud piirihalduse raames;

44. rõhutab, et piiride integreeritud haldamine peaks looma õige tasakaalu järjest suurema arvu inimeste piiriülese vaba liikumise ja ELi kodanike suurema turvalisuse tagamise vahel; ei eita, et andmete kasutamine pakub selgeid eeliseid; on samas arvamusel, et üldsuse usalduse valitsuse tegevuse vastu saab säilitada üksnes siis, kui on tagatud piisavad andmekaitsemeetmed, järelevalve ja kahju hüvitamise mehhanismid;

45. nõuab, et uuritaks ühtse neljaastmelise lähenemisviisi teostatavust, mille kohaselt sisserändajaid kontrollitaks süstemaatiliselt igas ELi reisimise etapis;

46. rõhutab, et ELi piirikontrolli strateegiat tuleks täiendada ka konkreetsete meetmetega, mille eesmärk on kolmandate riikide piiride tugevdamine Aafrika ja ELi partnerluse ning Euroopa naabruspoliitika (idapartnerlus, EUROMED) raames;

47. nõuab kehtiva riikliku Schengeni viisa asendamist ühtse Euroopa Schengeni viisaga, mis võimaldab kohelda kõiki viisataotlejaid võrdselt; soovib olla informeeritud nii komisjoni poliitikauuringu kui ka tehnilise uuringu täpsest ajakavast ja üksikasjadest, milles analüüsitakse selle süsteemi teostatavust, praktilisi tagajärgi ja mõju, millega nõutakse kolmandate riikide kodanikelt enne ELi territooriumile reisimist elektroonilist reisiluba (elektrooniline reisiloa taotlemise süsteem); nõuab liikmesriikide konsulaatide vahelise koostöö parandamist ning ühiste viisaalaste konsulaarteenistuste vabatahtlikku etapiviisilist loomist;

48. palub nõukogul vastu võtta liikmesriikidevahelisel solidaarsusel põhinev kord, et jagada piirivalvest tulenevat koormust ja kooskõlastada liikmesriikide poliitikat;

Ebaseaduslik ränne

49. peab tõhusat ebaseadusliku sisserände vastast võitlust ELi tervikliku rändepoliitika keskseks osaks ning kahetseb seetõttu, et tulemuslikku otsustetegemist kõnealuses valdkonnas takistab liikmesriikide puudulik võime oma ühiste huvide nimel tõelist koostööd teha;

50. on vapustatud inimlikust tragöödiast, mida põhjustavad ebaseaduslikuks sisserändeks kasutatavad mereteed, eelkõige liidu lõunapoolsetel merepiiridel, kus inimesed alustavad Aafrika randadelt eluohtlikku paadireisi Euroopa poole; nõuab tungivalt kohest sekkumist, et sellele tragöödiale alatiseks lõpp teha ning tugevdada dialoogi ja koostööd päritoluriikidega;

51. tuletab meelde, et ebaseaduslikku sisserännet juhivad sageli kuritegelikud võrgustikud, kes on siiani osutunud tõhusamaks kui Euroopa ühistegevus; on veendunud, et sellised võrgustikud on vastutavad sadade inimeste surma eest, kes igal aastal merel hukkuvad; tuletab meelde, et vastavalt rahvusvahelistele kohustustele jagavad liikmesriigid vastutust inimelude päästmise eest merel; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles mitmekordistama oma jõupingutusi mitmetes ELi piirkondades toimuva organiseeritud kuritegevuse, inim- ja salakaubanduse vastases võitluses ja eelkõige püüdma lõhkuda kõik võrgustikud, suunates oma tegevuse mitte üksnes inimestega salakaubitsejatele, kes moodustavad vaid nähtava lüli, vaid ka isikute tabamisele, kes hierarhia tipus olles saavad neist kuritegelikest operatsioonidest kõige enam kasu;

52. kutsub komisjoni üles intensiivistama transiidi- ja päritoluriikides programme, mille eesmärgiks on teavitamine ebaseadusliku sisserände ohtudest;

53. tervitab uue direktiivi vastuvõtmist, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, ning peab seda tõhusaks vahendiks võõrtöötajate ärakasutamise piiramisel ja ühe peamise ebaseaduslikku sisserännet mõjutava teguri atraktiivsuse vähendamisel;

54. nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei viivitaks uue direktiivi ülevõtmisega, millega sätestatakse karistused ebaseaduslike sisserändajate tööandjatele;

55. on veendunud, et oluline on tugevdada dialoogikanaleid päritoluriikidega ja sõlmida nendega koostöölepingud, et kaotada ebainimlik ja katastroofiline ebaseadusliku rände nähtus;

56. on seisukohal, et kuigi parlamendi nõudmisel on Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (FRONTEX) eelarvevahendeid korduvalt suurendatud, ei suuda see agentuur siiski veel tagada tõhusat kontrollikoostööd liidu välispiiridel, kuna tema volitused on piiratud ja kuna ei tehta piisavalt jõupingutusi kolmandate riikide kaasamiseks, eriti kui tegemist on mereoperatsioonidega;

57. tervitab komisjoni algatust teha ettepanek FRONTEXi volituste läbivaatamiseks ja peab vajalikuks neid viivitamata tugevdada, suurendades eelkõige agentuuri koordineerimisvõimet ja võimet koordineerida asjaomaste liikmesriikide palvel alalisi missioone piirkondades, mis kannatavad tugeva rändesurve all, samuti võimet kaasata tegevusse kolmandad riigid; on veendunud, et tuleks rõhku panna ka FRONTEXi suutlikkusele riskianalüüse teostada ja operatiivteavet koguda;

58. leiab, et oma volituste mõttekaks teostamiseks vajab FRONTEX piisavaid ressursse, mis ei ole ainult rahalised, nõuab uue tehnoloogia kasutamist ebaseadusliku sisserände vastases võitluses, kutsub liikmesriike koondama senisest enam tehnilisi vahendeid ning palub komisjonil esitada õigusloomega seotud ettepanekud kohustusliku solidaarsuse kehtestamiseks samadel alustel, nagu seda kavatsetakse teha piirivalve kiirreageerimisrühmade (RABIT) puhul;

59. palub FRONTEXil ja komisjonil teostada uuring koos hinnangutega võimaluse kohta, et FRONTEX saaks oma varustuse, ning nõuete kohta, mis on vajalikud FRONTEXi mereoperatsioonide võimalikuks kujundamiseks ELi rannavalveks, õõnestamata liikmesriikide kontrolli oma piiride üle;

60. on seisukohal, et FRONTEX saab ainult siis täielikult toimida, kui suurendatakse jõupingutusi täiendavate meetmete valdkonnas, nagu tagasivõtmine ja koostöö kolmandate riikidega; kutsub komisjoni üles FRONTEXi selles toetama;

61. toetab FRONTEXi eriülesannetega büroode loomist, et võtta arvesse ja paremini hinnata olukorda eriti tundlikel piiridel, eelkõige idapoolsetel maismaapiiridel ja lõunapoolsetel merepiiridel;

62. märgib, et FRONTEXi operatsioone on takistanud erinevused õigusterminite ja rahvusvahelise mereõiguse tõlgendamisel ning siseriiklike õigusaktide ja menetluste vahel; nõuab igakülgseid uuringuid, et otsida ühist lähenemisviisi ja lahendada vastuolusid siseriiklike õigusaktide ja menetluste vahel;

63. nõuab täiendavat ja alalist koostööd FRONTEXi ning siseriiklike organite ja asutuste vahel;

64. nõuab Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) edasiarendamist ka liikmesriikidevahelise koordineerimise parandamise teel;

65. märgib, et kalurid, eralaevad ja eraviisiliselt merel tegutsevad töötajad satuvad ebaseaduslike sisserändajate peale sageli enne riigi mereväge; rõhutab vajadust teavitada neid isikuid selgemalt nende rahvusvahelisest õigusest tulenevast kohustusest hättasattunud sisserändajaid aidata ning nõuab hüvitusmehhanismi loomist päästeoperatsioonide tõttu tegemata jäänud töö korvamiseks;

66. rõhutab selget vajadust usaldusväärse statistika järele, et määratleda konkreetsed vahendid ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks ELi tasandil, ning kutsub komisjoni üles võtma vajalikud meetmed kõnealuse statistika koostamiseks;

Tagasisaatmine

67. on seisukohal, et rändajatelt, kellel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele või kes ebaseaduslikult viibivad liikmesriikide territooriumil, tuleb nõuda Euroopa Liidu territooriumilt lahkumist; võtab sellega seoses teadmiseks tagasisaatmise direktiivi vastuvõtmise ja palub, et liikmesriigid säilitaksid selle ülevõtmisel oma siseriiklikus õiguses juba sätestatud soodsamad sätted; palub liikmesriikidel tagada, et tagasisaatmised teostataks seadust ja asjaomaste isikute väärikust austades ning nõuetekohaselt eelistades vabatahtlikku tagasipöördumist;

68. nõuab tagasipöördumisalase nõustamisteenuse süsteemi loomist kinnistes ja avatud majutuskeskustes, mis täidaksid kontaktpunkti otstarvet isikute jaoks, kes soovivad tagasipöördumisabi kohta rohkem teada saada;

69. kutsub komisjoni seadma päritoluriikides sisse tagasisaadetud rändajate jaoks loodud sotsiaalse ja kutsealase taasintegreerimise mehhanismide järelevalve ja toetuse;

70. palub liikmesriikidel eelistada tagasivõtupoliitika valdkonnas ühist poliitikat kahepoolsetele kokkulepetele;

71. nõuab tagasivõtulepingute puhul, et Euroopa Parlamenti ja tema pädevaid komisjone teavitataks kogu kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste perioodi jooksul korrapäraselt edusammudest ja kõikidest takistustest, millega läbirääkijad kokku puutuvad;

72. kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriikidel oleksid kahepoolsed tagasivõtulepingud üksnes nende kolmandate riikidega, kes täielikult tagavad tagasivõetud isiku inimõiguste austamise ja on allkirjastanud 1951. aasta Genfi konventsiooni;

73. kutsub komisjoni üles tõhusalt nõudma, et kolmandad riigid täidaksid kohustust võtta tagasi oma kodanikud, kes ebaseaduslikult ELi territooriumil viibivad, nagu on sätestatud 23. juuni 2000. aasta Cotonou lepingu artiklis 13; nõuab, et neid sätteid tugevdataks AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide) uue koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus;

74. rõhutab vajadust luua tagasisaatmisotsuste vastastikuse tunnustamise abil tagasisaatmispoliitikas tõeline Euroopa mõõde; nõuab tungivalt liikmesriikide suuremat koostööd tagasisaatmiste teostamisel ja FRONTEXI rolli suurendamist ühistes tagasisaatmisoperatsioonides;

75. nõuab koostöö tugevdamist (sealhulgas konsulaarkoostöö abil) päritolu- ja transiidiriikidega, et lihtsustada tagasivõtmise korda, ja kutsub komisjoni üles hindama kehtivaid tagasivõtmislepinguid eesmärgiga hõlbustada nende rakendamist ja saada kogemusi tulevaste lepingute üle peetavateks läbirääkimisteks;

76. kutsub nõukogu üles kaaluma õigusnormide sätestamist eesmärgiga seada sisse Euroopa reisiluba, mis väljastatakse ebaseaduslikult riigis viibivatele kolmanda riigi kodanikele, et lihtsustada nende tagasivõtmist kolmandatesse riikidesse; tuleks võtta meetmeid Euroopa reisiloa liitmiseks liidu tagasivõtulepingutega, et muuta see asjaomastele kolmandatele riikidele siduvaks;

Solidaarsus ja sisseränne

Liikmesriikidevaheline koostöö

77. peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid ei ole seoses sisserände probleemi suurenemisega ilmutanud piisavat solidaarsust; nõuab üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine“ (2007–2013)(18) ja selle nelja finantsvahendi kiiret läbivaatamist, et need vastaksid suureneva sisserände mõjul kujunevale uuele olukorrale ja neid saaks kasutada kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks, nagu massilise sisserände juhtumid;

78. võtab teadmiseks kohustused, mille liikmesriigid võtsid eespool mainitud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti raames seoses vajadusega solidaarsuse järele; tunneb eriti heameelt vabatahtliku kohustuste jagamise mehhanismi lisamise üle, mis võimaldab asustada rahvusvahelise kaitse saajaid sellistest liikmesriikidest, kelle varjupaiga andmise süsteem on tänu nende geograafilisele või demograafilisele olukorrale langenud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla, ümber teistesse liikmesriikidesse ning kutsub liikmesriike üles kõnealuseid kohustusi täitma; tervitab samuti selleks eesmärgiks 5 miljoni euro eraldamist ELi 2009. aasta eelarvest Euroopa Pagulasfondi raames; nõuab siiski kindlalt siduvate vahendite kasutuselevõtmist; palub, et komisjon selle mehhanismi kohe rakendaks ja teeks viivitamata ettepaneku õigusloomega seotud algatuseks, et niisugune mehhanism Euroopa tasandil alaliselt sisse seada;

79. tervitab Dublini määruse uuesti sõnastamist ja kavandatavaid sätteid mehhanismi loomiseks, mille kohaselt saab ajutiselt peatada Dublini eeskirjade kohased üleviimised, kui on kahtlusi, et Dublini eeskirjade kohaste üleviimiste tagajärjel ei saa üleviidavad isikud kasu asjakohastest kaitsestandarditest vastutavas liikmesriigis, eriti seoses vastuvõtutingimustega ja juurdepääsul varjupaigataotluse menetlusele, samuti neil juhtudel, kui kõnealused üleviimised suurendaksid nende liikmesriikide koormust, mis on oma geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu erilise ja ebaproportsionaalse rändesurve all; rõhutab siiski, et ilma kõikide liikmesriikide suhtes kahepoolselt siduva vahendi rakendamiseta osutuksid need sätted pigem poliitiliseks avalduseks kui tõhusaks vahendiks, mille abil liikmesriiki tugevalt toetada;

80. tervitab komisjoni ettepanekut sõnastada uuesti määrus, millega nähakse ette sõrmejälgede võrdlemise Eurodaci süsteemi kehtestamine, ning tuletab liikmesriikidele meelde kohustust võtta sõrmejälgi ja edastada andmeid praeguse Eurodaci määruse alusel; on seisukohal, et biomeetrilisi andmeid, nagu sõrmejäljed, tuleb kasutada piirikontrolli tulemuslikkuse suurendamiseks;

Koostöö kolmandate riikidega

81. peab kahetsusväärseks, et koostööl kolmandate riikidega ei ole olnud piisavaid tulemusi, välja arvatud Hispaania koostöö kolmandate riikidega, nagu Senegal ja muud Sahara-taguse Aafrika ja Aafrika põhjaosa riigid; nõuab sihttoetuse andmist kolmandatele transiidi- ja päritoluriikidele, et aidata neil saavutada tõhus piirihaldussüsteem, kaasates FRONTEXi nende riikide piirihalduse abimissioonidesse;

82. tuletab komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele meelde, et oluline on jätkata päritolu- ja transiidiriikidega alustatud dialoogi järeltegevusena Tripolis, Rabatis ja Lissabonis toimunud ELi ja Aafrika riikide ministrite rände- ja arenguteemalistele konverentsidele;

83. nõuab poliitiliste vahendite rakendamist, mis töötati välja teatise „Üldine lähenemisviis migratsioonile”(19) raames, samuti 2006. aasta rände- ja arenguteemalise Rabati protsessi ning 2007. aasta detsembris Lissabonis kokku lepitud ELi ja Aafrika rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerluse raames;

84. rõhutab päritolu- ja transiidiriikide arengupoliitika olulisust väljarände probleemiga tegelemise vahendina juuretasandil; nõuab liidu sisserände- ja arengupoliitika paremat koordineerimist, võttes igakülgselt arvesse strateegilisi eesmärke, nagu aastatuhande arengueesmärgid;

85. täheldab siiski, et arengupoliitika ei saa olla ainus rände alternatiiv, sest ei saa olla solidaarsusel põhinevat arengut ilma pideva liikuvuseta;

86. nõuab koostöö tugevdamist Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega uute piirkondlike ametite asutamisel tundlikes piirkondades, kus läheb vaja praktilist abi muu hulgas seadusliku rände ja sisserändajate vabatahtliku tagasipöördumise küsimustes;

87. rõhutab, kui oluline on asutada rändealaseid teabe- ja juhtimiskeskusi, nagu see, mis avati Malis 2008. aasta oktoobris; on veendunud, et sellised keskused peaksid suutma anda märkimisväärse panuse rändeprobleemide lahendamisse, tegeldes võimalike rändajate, tagasipöörduvate rändajate ja ELis elavate rändajate probleemidega; kutsub komisjoni andma vajalikku teavet seoses muude keskuste rajamise projektidega ELi-Aafrika partnerluse raames ning palub komisjonil uurida võimalust luua sellised keskused idapoolsetes naaberriikides;

88. rõhutab, et kõik lepingud päritolu- ja transiidiriikidega peaksid sisaldama peatükke koostöö kohta sisserände küsimuses ning nõuab laiahaardelist poliitikat kolmandate riikidega politsei- ja õiguskoostöö küsimustes, et võidelda rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonidega, kes tegelevad inimkaubandusega, ja võtta koostöös Europoli ja Eurojustiga asjaomased isikud kohtulikule vastutusele; kutsub samuti komisjoni üles suurendama oma toetust, sealhulgas finants- ja tehnilist abi kolmandatele riikidele, et luua ebaseaduslikku sisserännet, uimastiäri ja organiseeritud kuritegevust pärssivad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused;

89. kutsub komisjoni üles edendama Euroopa üldisi kokkuleppeid, nagu see, mis allkirjastati Roheneemesaartega, et teha edusamme üldistes läbirääkimistes, mida ta peab Maroko, Senegali ja Liibüaga, ning edendama kokkulepete sõlmimist sisserändajate peamiste päritoluriikidega;

90. nõuab kolmandate riikide toetamist nende siseriikliku õigusraamistiku väljatöötamisel ning sisserände- ja varjupaigasüsteemide loomisel, austades täielikult rahvusvahelist õigust, ning lisaks kutsub kolmandaid transiidiriike üles allkirjastama 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja seda järgima;

91. palub liikmesriikidel kaaluda nn keskkonnapõgenike, s.t niisuguste rändajate küsimust, keda ei saa praegu pidada majanduslikel põhjustel rändajateks ja keda samuti ei tunnistata pagulasteks vastavalt Genfi konventsioonile;

0

0 0

92. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)

COR/2008/210.

(2)

Nõukogu dokument 13440/08.

(3)

ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.

(4)

ELT L 199, 31.7.2007, lk 30.

(5)

Nõukogu dokument 7204/08, 3. märts 2008.

(6)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0087.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0069.

(8)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0047.

(9)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0633.

(10)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0557.

(11)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0558.

(12)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0385.

(13)

Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0168.

(14)

ELT C 297 E, 28.8.2008, lk 215.

(15)

ELT C 219 E, 28.8.2008, lk 223.

(16)

ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 845.

(17)

A/RES/45/158.

(18)

KOM(2005)0123).

(19)

KOM(2006)0735.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

On selge, et sisseränne on tähtsamaid väljakutseid, mis praegu Euroopa ees seisab. Kõnealusele väljakutsele vastu astudes võime valida, kas võtta vastu poliitika, mis muudab väljakutse võimaluseks, või olukorda halvasti juhtida, mis läheks kõigile asjaosalistele kalliks maksma.

Kogemused on näidanud, et sisseränne on ühine mure, mille puhul ELi riigid suudavad ühiselt tegutseda ja peaksid seda vastastikuse kasu nimel tegema. Üksikud riigid, kes suurusest olenemata tegutsevad iseseisvalt, on pingutanud asjakohase lahenduse leidmiseks, eriti liikumisvabaduse valdkonnas ja Schengeni ala käsitlevates küsimustes.

Ühiste välispiiride tõttu mõjutab ühe liikmesriigi tegevus või tegevusetus teistegi liikmesriikide huve. Samuti puudutab ühte liikmesriiki mõjutav rändesurve kogu Euroopa Liitu. Seega kutsutakse ELi üles võtma endale otsustava rolli Euroopa ühise sisserändepoliitika loomisel.

Raportöör on seisukohal, et kätte on jõudnud aeg, mil Euroopa tõeliselt ühise sisserändepoliitika loomine on vältimatu ning Euroopa Liit peab leidma võimaluse seda ellu viia. Vastasel juhul tuleb meil kõigil seda kahetseda.

Tampere (1999–2004) ja Haagi (2004–2009) programm on andnud olulisi tulemusi ning raportis tervitatakse Euroopa Parlamendi pidevat panust. Siiski on sisserändepoliitika endiselt killustatud ning tükid on vaja panna kokku üheks terviklikuks ja ühtseks pildiks. Vaja on teha veelgi rohkem. On vaja ühist poliitikanägemust, mille puhul toetutakse mineviku saavutustele, kuid mis on suunatud ka tulevikku. Selle saavutamiseks on vaja kõrgemaid eesmärke ning ELi riigid peavad jätma kõrvale oma riikliku uhkuse ja leppima kokku paremas koostöös.

Raportöör tervitab 16. oktoobril 2008. aastal Euroopa Ülemkogus vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti, milles tunnistatakse selgelt vajadust, et Euroopa peab edasi liikuma ühise poliitika abil. Lõpuks ometi on määratletud ühise sisserändepoliitika põhimõtted, meetmed ja vahendid. Kuna Euroopa Parlamendi ametiaeg 2004–2009 on lõpule jõudmas, loodab raportöör käesolevas raportis visandada suunised, millele parlamendi nägemus Euroopa ühisest sisserändepoliitikast peaks järgmistel aastatel vastama.

Täieliku ülevaate andmiseks püütakse raportis haarata sisserände kõiki mõõtmeid. Siiski on vaja üksikute vahendite ja meetmete edasist süvaanalüüsi.

Euroopal on oht sündmustest maha jääda

Kui Euroopa ei liigu kiiresti edasi ühise sisserändepoliitika loomise suunas, on tal oht sündmustest maha jääda. Meie ümber toimuvad dramaatilised sündmused on näidanud, et oleme juba hiljaks jäänud. Viimastel aastatel on rändesurve suurenenud liidu uuel ida- ja läänepiiril. Lõunas on surve olnud eriti tõsine paatides saabuvate sisserändajate tõttu, kes alustavad eluohtlikku teekonda lootuses jõuda Euroopa mandrile.

Igal aastal toimuvad inimtragöödiad, kui merel kaotavad elu sajad inimesed, ning lausa rabav on, et see tragöödia võib jääda tähelepanuta: väideti, et 2007. aastal kaotas Vahemeres ja Kanaari saarte lähedal elu rohkem inimesi kui Liibanoni sõjas, samal ajal kui 2008. aastal kaotas merel elu rohkem inimesi kui Gaza sõjas. See inimtragöödia tuleb viivitamata lõpetada.

Merest päästetakse tuhandeid sisserändajaid ja ELi riikidel lasub sellega seoses suur vastutus. Näiteks päästeti Maltale 2008. aastal jõudnud 2700 sisserändajast merel üle 2000, kui sisserändajatest tulvil paadid, mis olid teel Lampedusa (Itaalia) poole, sattusid ohtu, ja need päästis Malta relvajõudude mereväeüksus, kes tegeleb regulaarselt kõrge riskitasemega päästeoperatsioonidega avamerel.

Mõned riigid puutuvad rändesurvega tõsisemalt kokku kui teised. Eriti on sellest mõjutatud Kanaari saared (Hispaania), Lampedusa (Itaalia), Malta ja Küpros, aga ka teised liikmesriigid, näiteks Kreeka. Aga kui Lampedusasse või Kanaari saartele saabuvad sisserändajad on võimalik viia kiiresti üle mandri-Itaaliasse või mandri-Hispaaniasse, siis Maltale saabunuid ei ole võimalik üle viia, sest Euroopa sisserändepoliitikaga ei ole veel niisugust ELi-sisest üleviimist ette nähtud.

Seega peab Euroopa ühine sisserändepoliitika hõlmama ka solidaarsuspoliitikat nende liikmesriikide suhtes, kes asuvad liidu välispiiridel, sest ka nemad kaitsevad liidu välispiiri. Pealegi, kui sisserändajad saabuvad kõnealustesse riikidesse, üritavad nad peagi edasi liikuda liidu teistesse piirkondadesse.

1. Heaolu ja sisseränne

Kui Euroopa ei taha saada kindluseks, kus elatakse, eitades ilmset ligitõmmet kolmandate riikide sisserändajate jaoks, peab ühine sisserändepoliitika tingimata sisaldama Euroopasse seadusliku sisenemise eeskirju. Seaduslik tee Euroopasse tähendab ka ebaseadusliku sisserände võimaluste ulatuse ja stiimuli olulist vähendamist.

On küllalti selge, et seaduslik sisseränne võib aidata kaasa ELi majanduskasvule, eriti nende liikmesriikide puhul, kes vajavad sisserändajaid oma tööturuga seotud ja demograafilise olukorra tõttu. Lisaks teevad sisserändajad oma koduriiki rahaülekandeid ja seega aitavad kaasa päritoluriigi arengule. Seega võib õigesti korraldatud seaduslik sisseränne olla kõigile kasulik.

1.1 Seaduslik sisseränne

Seaduslikku sisserännet tuleks reguleerida selgete, läbipaistvate ja õiglaste eeskirjade abil, kuigi praeguses arenguetapis on selge, et iga liikmesriik peaks säilitama kontrolli töötajate arvu üle, keda ta on võimeline oma tööturule integreerima, kusjuures samal ajal võetakse nõuetekohaselt arvesse ühenduse soodustusi. Pärast sinise kaardi vastuvõtmist on nüüd aeg minna edasi ja pakkuda võimalusi madalama kvalifikatsiooniga ja hooajatöötajatele.

Kaaluda tuleks ka ajude väljavoolu mõjusid, kuid arvestades seda, et kolmandatest riikidest pärit kõrge kvalifikatsiooniga töötajad liiguvad igal juhul, ei oma nende kaotus Euroopa jaoks erilist tähtsust. Negatiivsete mõjude leevendamiseks toetab raportöör ajude ringlust ajutise või ringrände ergutamise abil.

1.2 Integratsioon

Seaduslikult sisenevate ja pikaajaliselt Euroopasse jäävate sisserändajate integratsiooni tuleks toetada, kuna see toob kasu nii rändajatele kui ka vastuvõtvale ühiskonnale. Poliitikavahendite abil tuleks võimaldada integreeruvatel rändajatel osaleda kohalikus kogukonnas, mis aitab edendada mitmekesisust töökohas ja koolides ning võidelda diskrimineerimise vastu. Integreeruda soovivad rändajad peavad siiski olema valmis austama ELi ja selle liikmesriikide identiteeti ja väärtusi, kaasa arvatud inimõigusi, õigusriiki, demokraatiat, sallivust ja võrdsust. On selge, et integratsioon on vähem tõenäoline riikides, kes kannatavad äärmusliku rändesurve all, kuna neis puudub suutlikkus integreerida suur hulk rändajaid, ja igal juhul üritavad rändajad sageli liikuda edasi teistesse Euroopa piirkondadesse.

2. Julgeolek ja sisseränne

Euroopa Liit võib seadusliku rände puhul olla usaldusväärne üksnes siis, kui ta tõestab, et suudab lahendada ebaseadusliku sisserände probleemi. Raportöör usub, et Euroopa ei ole ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks tegutsenud piisavalt ja ühiselt ning progress on endiselt aeglane ja ebapiisav. See on suures osas tingitud asjaolust, et jätkuvalt puuduvad Euroopa ühised vahendid, mis aitaksid kõrvaldada ebaseadusliku sisserände marsruute. Seetõttu ei ole üllatav, et sisserände marsruudid tungivad läbi kõige nõrgema lüli. Euroopa peab ebaseadusliku sisserände lõpetamisel võtma viimaks tugeva juhtrolli, eriti kuna see on seotud organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubandusega ning toob kaasa lugematute õnnetute ohvrite surma.

2.1 Integreeritud piirihaldus

Liikmesriigid peaksid säilitama oma piiride üle täieliku kontrolli. Kuid tegelikkus on näidanud, et rändesurve alla kannatavad riigid – olenemata nende suurusest – ei ole olnud võimelised oma piire tõhusalt kaitsma. Seepärast peab Euroopa kasutama kõnealuste riikide aitamiseks kõiki asjakohaseid vahendeid, samuti uusi tehnoloogiaid, nagu biomeetria.

2.2 Frontex

Raportöör usub, et Frontex on ideaalne vahend Euroopa ühise vastuse andmisel ebaseaduslikule sisserändele. Parlament on juba kõnealust agentuuri toetanud, suurendades tema tegevuseelarvet rohkem kui 50 miljoni euro võrra. Siiski ei ole agentuur osutunud veel piisavalt tõhusaks ja tugevdada tuleks nii tema finantsvahendeid kui ka tegevusvõimekust. Selleks on vaja luua kohustusliku solidaarsuse süsteem, millega tagatakse, et liikmesriigid, kes on võtnud kohustuse kanda vahendeid agentuuri registrisse (tehnilise varustuse tsentraliseeritud register – CRATE), täidavad tegelikult oma lubadusi ja osalevad agentuuri missioonides. Kahjuks on kogemused seni näidanud, et Frontexi missioonid ja eriti merepatrullid takerduvad, sest ELi liikmesriigid ei vii neid ellu ega osale neis. Seetõttu on vaja järele mõelda niisuguste missioonide üle ja selle üle, kas agentuuril peaksid olema oma vahendid. Lisaks ei saa Frontex täielikult toimida, kui puudub piisaval määral koostöö kolmandate riikidega.

2.3 Tagasisaatmised

Ebaseaduslikult ELi territooriumil viibivad kolmandate riikide kodanikud peavad lahkuma või nad saadetakse tagasi. Seega on tõhusad tagasisaatmismeetmed hädavajalikud. Tuleks eelistada vabatahtlikku tagasipöördumist ning liikmesriigid peaksid tagasisaatmiste puhul koostööd tegema, kaasa arvatud ühiste tagasisaatmisoperatsioonide abil, millesse kaasatakse Frontex.

3. Solidaarsus ja sisseränne

Ühine sisserändepoliitika peaks põhinema solidaarsusel, kuid siiani on see puudunud ja tõsise rändesurve all kannatavad liikmesriigid on liigagi sageli jäetud iseenda hooleks. See on omakorda vähendanud usaldust Euroopa vastu. Lissaboni leping võiks usaldust liidu vastu suurendada, sest selle sätted soodustavad Euroopa Liidu ühiselt tegutsemise võimekuse tugevdamist sisserände valdkonnas.

3.1 Liikmesriikidevaheline koostöö

Üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” (2007–2013) rahastamisvahendid on olnud hea samm õiges suunas, kuid nende kasutuselevõtmine on olnud liiga aeglane ning need tuleks läbi vaadata, et võtta arvesse muutuvatest stsenaariumidest tulenevat uut tegelikku olukorda.

Raportöör leiab, et Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis kavandatavat kohustuse jagamise mehhanismi tuleks rakendada võimalikult kiiresti, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles kõnealust mehhanismi viivitamata kasutusele võtma. Esialgu kujutab see endast vabatahtlikku programmi, mis võimaldab rahvusvahelise kaitse saajate ELi-sisest ümberasustamist teistesse liikmesriikidesse sellistest liikmesriikidest, kes kannatavad teistega võrreldes erilise ja ebaproportsionaalse rändesurve all. Parlament on juba hääletanud selle poolt, et programmi jaoks eraldataks ELi 2009. aasta eelarvest Euroopa Pagulasfondi raames 5 miljonit eurot. Selle kogemuse põhjal peaks komisjon seejärel tegema ettepaneku, kuidas oleks võimalik muuta mehhanism siduvaks ja alaliseks vahendiks.

Solidaarsust tuleks rakendada kolmandate riikide jurisdiktsiooni alla kuuluvatel merealadel läbiviidavate päästeoperatsioonide puhul ja kogu Dublini määruse läbivaatamise ajal.

3.2 Koostöö kolmandate riikidega

Lisaks ei saa ühine sisserändepoliitika toimida, kui puudub sihipärane partnerlus kolmandate riikidega, olenemata sellest, kas tegu on päritolu- või transiidiriikidega.

Ei ole kahtlustki, et kolmandate riikidega toimuval koostööl on otsustav roll. Näiteks 2008. aastal vähendati tänu Hispaania koostööle Senegali ja Mauritaaniaga Kanaari saartele saabuvate sisserändajate arvu märkimisväärselt – 70 %. Samas on Vahemere piirkonna keskosas asuv Liibüa olnud koostööks vähem avatud ning sisserändajate arv on järk-järgult suurenenud.

Seega tuleks rändeküsimused integreerida täielikult liidu arengukoostöösse ja teistesse välispoliitika valdkondadesse. Raportöör usub, et selleks peaksid kõik kolmandate riikidega sõlmitavad kokkulepped sisaldama rände valdkonnas tehtavat koostööd käsitlevaid peatükke, kaasa arvatud sätted seadusliku sisserände võimaluste, ebaseadusliku sisserände kontrolli ja tagasivõtu kohta. Teatavates kolmandates riikides tuleks luua piirkondlikud asutused, et anda seadusliku sisserände ja sisserändajate vabatahtliku tagasipöördumise valdkonnas praktilist abi.


tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS  (3.3.2009)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa ühise sisserändepoliitika kohta: põhimõtted, meetmed ja vahendid

(2008/2331(INI))

Arvamuse koostaja: Jamila Madeira

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et vastavalt EUROSTATile saab ELi elanikkonna vananemine reaalsuseks keskpikas perspektiivis, kusjuures aastaks 2060 prognoositakse aktiivse elanikkonna vähenemist, võimalik, et ligikaudu 50 miljoni võrra, arvestades, et sisseränne võiks toimida ELi heade majandustulemuste arvestatava tõukejõuna;

B.   arvestades, et Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive aspekte võib mõjutada tööjõupuudus, mis võib takistada strateegia eesmärkide saavutamist, ning arvestades, et tööpuudus on praegu suurenemas; arvestades, et seda puudust saab lühiajaliselt leevendada majanduslikel eesmärkidel toimuva sisserände asjakohase ja struktureeritud juhtimise teel;

C.  arvestades, et ELil tuleks suurendada ka sisemisi jõupingutusi tööjõu- ja oskuste puuduse probleemiga tegelemiseks, avades praegu vaeghõivega sektorid näiteks puudega inimeste, hariduslikult ebavõrdses olukorras olevate inimeste või pikaajaliselt töötute residentidest varjupaigataotlejate jaoks;

D.  arvestades, et me ei tohi kunagi unustada moraalset kohustust hoida uks avatuna pagulastele, kes tõesti vajavad varjupaika tagakiusamise ja eluohtlike olukordade eest,

1.   on arvamusel, et on vaja tunnistada rände olulisust ELi ja tema majandusliku potentsiaali jaoks ning nende sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi tuleb jälgida, et edendada tööhõivevõimaluste, eluaseme, hariduse, koolituse, elukestva õppe, sotsiaalkindlustuse saamise ja pensioniõiguste ülekandmise tingimuste või töötajate ELi-sisese liikumise osas asjakohaseid ja vastutustundlikke põhimõtteid hõlmavat poliitikat;

2.   on seisukohal, et tuleb võidelda ebaseadusliku töötamisega, sest sellega rikutakse täielikult võõrtöötajate õigusi; peab ülitähtsaks edendada Euroopa poliitikat, millega julgustatakse ebaseaduslikult riigis viibivaid võõrtöötajaid end ametiasutuste juures registreerima ja samal ajal tagatakse, et selleks võetud meetmed ei too kaasa seda, et nende suhtes kohaldatakse toiminguid või lihtmenetlusi nende tagasisaatmiseks, millega rikutaks nende õigusi, eelkõige sellepärast, et need töötajad on Euroopasse saabudes juba niigi alamal positsioonil isegi õiguslikust seisukohast; samuti on oluline võidelda ebakindla töösuhte vastu üldiselt, pidades meeles, et see probleem puudutab eelkõige võõrtöötajaid, kahjustades nende juba niigi kaitsetut olukorda; kutsub üles vältima fragmentaarset suhtumist „ohutus ennekõike” ja võtma sisserändajate töö puhul vastu pikaajalist poliitikat, milles võetaks arvesse päritoluriikides valitseva tööpuuduse ja võimaluste puudumise survet, eelkõige noorte ja naiste hulgas, tuues välja, et rändevoogude nõuetekohane juhtimine võib kasuks tulla samaaegselt ELile ja kolmandatele riikidele;

3.   juhib tähelepanu sisserändajate oskuste tunnustamise tähtsusele, arvestades eelkõige päritoluriigis omandatud ametlikku, mitteametlikku ning töö ja igapäevaelu käigus omandatud kvalifikatsiooni; on seisukohal, et sellise tunnustamisega võideldakse oskustööjõu raiskamise vastu, mida praegu esineb sageli sisserändajate, eriti naiste hulgas, keda rakendatakse nende kvalifikatsioonist palju madalamate kvalifikatsiooninõuetega töödel;

4.   palub, et komisjon võtaks tulevastes selleteemalistes dokumentides arvesse oskuste tunnustamise küsimust ja elukestva õppe stiimulit, tagades ka selle, et liikmesriigid annavad sisserändajatele võimalused õppida vastuvõtva riigi keelt sotsiaalse, kutsealase ja kultuurilise Euroopa Liitu integreerumise vahendina, mis võimaldab neil paremini toetada oma laste arengut; kutsub ka komisjoni üles kasutama ära sisserändajate laste keeleõppe ja elukoha liikmesriigis päritoluriigi keele ja kultuuri õpetamise teemaliste arutelude tulemusi ning nõuab raamistikku, mis austaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

5.   kinnitab, et eelkõige töökoha saamisel sama kvalifikatsiooniga inimeste hulgas tuleb võrdsete võimaluste põhimõtet tuleb kohaldada ka sisserändajate suhtes; rõhutab, et kvalifikatsiooni tunnustamine peab toimuma selges ja läbipaistvas korras selleks, et sisserändajad saaksid seadusliku ja nende tegelikule kvalifikatsioonile vastava töö ning juurdepääsu avalikule teenistusele ja vabadele elukutsetele;

6.   kinnitab, et EURESi võrgustik on üks asjakohaseid vahendeid tööturu pakkumise ja nõudluse läbipaistvalt, vastutustundlikult ja tõhusalt kokku sobitamiseks; soovitab seega laiendada EURESi võrgustiku kontseptsiooni selleks, et võimaldada kontaktide loomist teatava kvalifikatsiooniga ja kolmandatest riikidest pärit töötajaid otsivate Euroopa tööandjate vahel; teeb ettepaneku kasutada (juba loodud ja loodavaid) erikeskusi või ELi esindusi kolmandates riikides EURESi võrgustiku selliselt laiendamise platvormina ning tagada nõustamistöö jätkamine ja selle laiendamine füüsilisest isikust ettevõtjale pakutavate vahendite ja toe või väikelaenu kasutamise küsimustes; rõhutab, et Euroopa vajadus kõrgkvalifitseeritud tööjõu järele ei tohiks tuua kaasa ajude väljavoolu kolmandatest riikidest, mis kahjustaks omakorda nende tärkavaid majandusi ja sotsiaalset infrastruktuuri;

7.   on seisukohal, et nn kolmandatest riikidest pärit sisserändajatele tuleks anda õigus ELis vabalt liikuda, et nad saaksid seaduslike residentidena töötada teise liikmesriigi piiriäärsetel aladel ilma selleks tööluba taotlemata, ning et sellistele sisserändajatest töötajatele tuleks anda täielik liikumisvabadus pärast viie aasta möödumist liikmesriigi seadusliku residendina;

8.   rõhutab tööturuvajaduste juhtimise kooskõlastamise tähtsust kohalikul, piirkondlikul (mis on eriti oluline koolituse puhul), riiklikul ja Euroopa tasandil vastavalt ühenduse eelistamise põhimõttel; rõhutab, et selline koostöö on tingimata vajalik asjakohase sisserändepoliitika tõhusaks rakendamiseks eesmärgiga parandada teatavates sektorites ja liikmesriikides esinevat tööjõupuudust ning sisserändajate tõhusaks ja asjakohaseks integreerimiseks;

9.   palub liikmesriikidel töötada välja asjakohane mudel sisserändajate tõhusaks integreerimiseks ELi riikidesse, tagades samal ajal nende kõigi kultuuriliste, religioossete, ideoloogiliste, rassiliste ja muude erinevuste austamine; tuletab meelde, et tõeline sotsiaalne ühtekuuluvus saavutatakse sotsiaalsete, keeleliste, hariduse ja perekondade taasühinemise tugistruktuuridega; teeb ettepaneku luua kodanikulähedane poliitika, milles toetataks riigiasutustes kolmandate riikide keelte oskusega ja kultuuri tundmisega inimkapitali ning mis ühtlasi tagaks, et koolides võetaks õppekavasse multikultuurilisus ja esindatud erinevate kultuuride mõistmine;

10. kutsub liikmesriike üles kasutama rahuldavalt ära ühenduse rahastamismehhanisme, mis on seotud sisserändepoliitikaga, et luua rändajate jaoks rohkem ja paremaid töökohti;

11. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama praktilisi meetmeid ja programme, mis soodustaksid ja aitaksid kaasa sisserändajate perekondade taasühinemisele kui sotsiaalse stabiilsuse tagatisele;

12. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama diskrimineerimisvastase poliitika edendamist muuhulgas ametiasutuste poolt;

13. on seisukohal, et terviklikus seisukohas ühise sisserändepoliitika kohta ei tohiks tähelepanuta jätta komisjoni jõupingutused Euroopa sotsiaalmudelil põhineva tõhusa varjupaigapoliitika loomisel, millega võimaldatakse lihtsustatud ja ühtlustatud pääsu tööturule vastavalt nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ (millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)(1) muutmise ettepanekule (KOM(2008)815);

14. on arvamusel, et on oluline, et liikmesriigid allkirjastaksid rahvusvahelised inimkaubandusega seotud konventsioonid, sealhulgas ÜRO inimkaubandust käsitleva protokolli, Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni, võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ja ILO konventsioonid, eriti ILO konventsiooni nr 29 sunniviisilise või kohustusliku töö kohta ja konventsiooni nr 182 lapsele sobimatu töö keelustamise kohta ning asutamisvabaduse, tööinspektsioonide ja tööbüroodega seotud konventsioonid, ning neid täidaksid;

15. rõhutab, et ühise sisserändepoliitika väljatöötamine peab toimuma tihedas koostöös päritoluriikidega, et neid toetada ning täiendada tõhusalt Euroopa Liidu arengukoostööalaseid jõupingutusi.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

2.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

37

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Edit Bauer, Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Milan Cabrnoch, Maddalena Calia, Alejandro Cercas, Luigi Cocilovo, Jean Louis Cottigny, Jan Cremers, Richard Falbr, Joel Hasse Ferreira, Roger Helmer, Karin Jöns, Jean Lambert, Bernard Lehideux, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Ljudmila Novak, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Rovana Plumb, Bilyana Ilieva Raeva, Elisabeth Schroedter, Gabriele Stauner, Ewa Tomaszewska, Anne Van Lancker, Gabriele Zimmer

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Glenn Bedingfield, Herbert Bösch, Françoise Castex, Gabriela Creţu, Donata Gottardi, Anna Ibrisagic, Rumiana Jeleva, Sepp Kusstatscher, Jamila Madeira, Viktória Mohácsi, Gianluca Susta, Silvia-Adriana Ţicău, Georgios Toussas

(1)

ELT L 31, 6.2.2003, lk 18.


kultuuri- ja hariduskomisjonI ARVAMUS  (20.1.2009)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa ühise sisserändepoliitika kohta: põhimõtted, meetmed ja vahendid

(2008/2331(INI))

Arvamuse koostaja: Zdzisław Zbigniew Podkański

ETTEPANEKUD

Kultuuri- ja hariduskomisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   rõhutab hästi kavandatud integratsioonipoliitika tähtsust vastuvõtva riigi jaoks, samuti reaalsete väljavaadete loomiseks sisserändajaile endile; on arvamusel, et integratsioonipoliitika peaks olema mitmemõõtmeline, milles on arvesse võetud iga liikmesriigi konkreetne olukord; on lisaks sellele arvamusel, et sisserändepoliitika peaks edendama harmoonilist integratsiooni ja lahendama selliseid küsimusi nagu haridus ja koolitus, kutsekvalifikatsiooni tunnustamine, juurdepääs tööturule ja sotsiaalteenustele ning eluaseme saamine, samuti edendama aktiivset osalemist sotsiaalses ja kultuurielus;

2.   palub komisjonil võtta vajalikud meetmed sisserändajate struktuurilise ja kultuurilise integratsiooni rahalise toetuse tagamiseks, mis hõlmab ka selliste Euroopa Liidu programmide nagu „Elukestev õpe”, „Kodanikud Euroopale”, „Aktiivsed noored” ja „Kultuur (2007–2013)” rakendamist; märgib, et enamikul juhtudel on õpetajad halvasti ette valmistatud tööks klassiga, kus on palju ümberasujate lapsi, ja nõuab õpetajate paremat koolitamist ja piisavat rahalist toetust;

3.   palub liikmesriikidel ratifitseerida ÜRO võõrtöötajate õiguste konventsioon;

4.   palub liikmesriikidel järgida ja toetada asjakohaseid direktiive: direktiivid 2000/78/EÜ, 2000/43/EÜ ja 2004/113/EÜ, mille eesmärk on võidelda diskrimineerimisega;

5.   rõhutab asjaolu, et elukestvad haridus- ja koolitusprogrammid etendavad integratsiooniprotsessis oskuste, eriti keeleoskuse arendamise kaudu keskset rolli; on seisukohal, et elukestvates haridus- ja koolitusprogrammides takistusteta osalemine peaks olema äsja saabunud sisserändajate õigus ja võimalus;

6.   on arvamusel, et ümberasujate vastuvõtukeskused peaksid olema avatud kohad, mis on projekteeritud nii, et seal oleks võimalik läbi viia tegevusi ja programme, mis edendavad ümberasujate ja vastuvõtva ühiskonna kultuurivahetust; peab sellega seoses oluliseks, et igal vastuvõtuprotsessi etapil oleks tagatud laste õigus haridusele, nagu on juba ette nähtud paljude rahvusvaheliste sätetega;

7.   toetab Euroopa Liidu nn sinise kaardi süsteemi ettepanekut; on siiski arvamusel, et sellises süsteemis tuleb arvesse võtta nii iga liikmesriigi konkreetset sotsiaalmajanduslikku ja kultuurilist olukorda kui ka nende tööturu vajadusi ning see süsteem ei tohi põhjustada „ajude äravoolu” päritoluriikidest;

8.  rõhutab, et romidele hariduse andmine ja nende integreerimine on üks kõige raskemaid ja keerukamaid ülesandeid Euroopa sotsiaal- ja hariduspoliitikas ning kutsub komisjoni üles aktiivselt võitlema romide kogukonna diskrimineerimise vastu.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

20.1.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

23

1

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Maria Badia i Cutchet, Ivo Belet, Guy Bono, Marie-Hélène Descamps, Věra Flasarová, Milan Gaľa, Claire Gibault, Vasco Graça Moura, Luis Herrero-Tejedor, Ruth Hieronymi, Mikel Irujo Amezaga, Ramona Nicole Mănescu, Ljudmila Novak, Doris Pack, Zdzisław Zbigniew Podkański, Pál Schmitt, Hannu Takkula, Thomas Wise, Tomáš Zatloukal

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Gyula Hegyi, Nina Škottová, László Tőkés, Ewa Tomaszewska, Cornelis Visser

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Maria Berger


naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonI ARVAMUS  (12.2.2009)

kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile

Euroopa ühise sisserändepoliitika kohta: põhimõtted, meetmed ja vahendid

(2008/2331(INI))

Arvamuse koostaja: Iratxe García Pérez

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et ELis kasvab pidevalt naissoost sisserändajate hulk, moodustades ligikaudu 54% sisserändajate koguarvust;

B.  arvestades, et enamik naissoost sisserändajaid puutuvad integreerumisel ja tööturule sisenemisel kokku suurte probleemidega madala haridustaseme ja päritolumaalt kaasa toodud negatiivsete stereotüüpide ning tavade tõttu, samuti liikmesriigis eksisteerivate negatiivsete stereotüüpide ja diskrimineerimise tõttu; arvestades, et samas tulevad paljud kõrge haridustasemega noored naised ELi, et töötada suhteliselt kvalifitseerimata kohtadel,

1.  kutsub liikmesriike üles vaatama läbi oma õigusakte, et tagada abikaasadele ja lastele individuaalse staatuse ja tööloa andmine sõltumatult õigusliku seisundi põhivaldajast;

2.  kutsub liikmesriike üles tagama naissoost sisserändajate põhiõiguste austamine, olenemata sellest, kas nende staatus on õiguslik või mitte;

3.  kutsub liikmesriike üles kasutama ühise immigratsioonipoliitika valdkonnas ühenduse rahastamisvahendeid proportsionaalselt ning jaotama neid õiglaselt naiste ja meeste vahel;

4.  kutsub liikmesriike üles võtma autonoomse õigusliku seisundi avalduste läbivaatamisel asjakohaselt arvesse nende naissoost sisserändajate olukorda, kes on langenud füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas sunnitud prostitutsiooni, korraldatud abielude ja naiste suguelundite moonutamise ohvriks, ning võtma meetmeteid nende naiste kaitseks ja lihtsustama neile väljastavate ajutiste või alaliste elamislubade menetlusi;

5.  kutsub liikmesriike üles toetama sisserännanud naistele suunatud teavituskampaaniaid, et teavitada neid nende õigustest, hariduse ja keeleõppe võimalustest, kutsealasest koolitusest ja juurdepääsust tööturule ning ennetada sundabielusid, naiste suguelundite moonutamist ja vaimse või füüsilise sunni muid vorme;

6.  palub liikmesriikidel toetada naissoost sisserändajate osalemist tööturul ning ühiskondlikus ja poliitilises elus, võidelda mitteametliku töötamise vastu, tagada naiste sotsiaalsete õiguste (näiteks võrdne tasu, sotsiaalkindlustus, pensioniõigused) austamine, toetada ettevõtlust, ennetada vaesust ja tõrjutust ning edendada tööturu osapoolte ja ametiühingute rolli;

7.  palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada õiguslikku raamistikku, mis tagaks naissoost sisserändajatele õiguse omada isiklikku passi ja elamisluba ning võimaldaks kohaldada kriminaalvastutust isiku suhtes, kes neilt need dokumendid ära võtavad;

8.  kutsub komisjoni üles koguma sooga seotud andmeid sisserände kohta ELi ja korraldama nende andmete analüüsimine Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis, et tuua täpsemalt välja naissoost sisserändajate konkreetsed vajadused ja probleemid ning kõige asjakohasemad meetodid nende integreerimiseks vastuvõtjariikide ühiskonda.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.2.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

24

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Edit Bauer, Hiltrud Breyer, Edite Estrela, Ilda Figueiredo, Věra Flasarová, Lissy Gröner, Urszula Krupa, Pia Elda Locatelli, Astrid Lulling, Doris Pack, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Zita Pleštinská, Anni Podimata, Christa Prets, Teresa Riera Madurell, Eva-Riitta Siitonen, Eva-Britt Svensson, Britta Thomsen, Anna Záborská

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Gabriela Creţu, Ana Maria Gomes, Donata Gottardi, Elisabeth Jeggle, Maria Petre


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

31.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

23

4

11

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alexander Alvaro, Catherine Boursier, Emine Bozkurt, Philip Bradbourn, Mihael Brejc, Kathalijne Maria Buitenweg, Maddalena Calia, Giusto Catania, Carlos Coelho, Gérard Deprez, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Bárbara Dührkop Dührkop, Claudio Fava, Armando França, Urszula Gacek, Kinga Gál, Roland Gewalt, Jeanine Hennis-Plasschaert, Ewa Klamt, Magda Kósáné Kovács, Henrik Lax, Roselyne Lefrançois, Baroness Sarah Ludford, Claude Moraes, Javier Moreno Sánchez, Rareş-Lucian Niculescu, Maria Grazia Pagano, Martine Roure, Inger Segelström, Csaba Sógor, Vladimir Urutchev, Manfred Weber, Tatjana Ždanoka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Edit Bauer, Simon Busuttil, Ignasi Guardans Cambó, Sylvia-Yvonne Kaufmann, Antonio Masip Hidalgo, Rainer Wieland

Õigusteave - Privaatsuspoliitika