RAPORT Nanomaterjalidega seotud regulatiivsed aspektid

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS (3.12.2008)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

7.4.2009 - (2008/2208(INI))

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Carl Schlyter

Menetlus : 2008/2208(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A6-0255/2009

Esitatud tekstid :

A6-0255/2009

Arutelud :

Hääletused :

PV 24/04/2009 - 7.20
CRE 24/04/2009 - 7.20
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0328

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
tööhõive- ja sotsiaalkomisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

nanomaterjalidega seotud regulatiivsete aspektide kohta

(2008/2208(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2008. aasta teatist „Nanomaterjalidega seotud regulatiivsed aspektid” (KOM(2008)0366) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2008)2036);

– võttes arvesse komisjoni 12. mai 2004. aasta teatist „Euroopa nanotehnoloogia strateegia suunas” (KOM(2004)0338);

– võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2005. aasta teatist „Nanoteadused ja nanotehnoloogiad: Euroopa tegevuskava 2005–2009” (KOM(2005)0243) (tegevuskava) ja oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni[1] tegevuskava kohta;

– võttes arvesse komisjoni teatist „Nanoteadused ja nanotehnoloogiad: Euroopa tegevuskava 2005–2009. Esimene rakendusaruanne 2005–2007” (KOM(2007)0505);

– võttes arvesse tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) arvamusi nanomaterjalide mõistete ja riskianalüüsi kohta[2];

– võttes arvesse tarbekaupade teaduskomitee arvamust nanomaterjalide ohutuse kohta kosmeetikas[3];

– võttes arvesse komisjoni soovitust vastutustundliku käitumise koodeksi kohta nanoteaduse ja -tehnoloogia alaste uuringute tegemisel (KOM(2008)0424) (käitumiskoodeks);

– võttes arvesse teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma Euroopa Komisjonile esitatud arvamust nanomeditsiini eetiliste aspektide kohta[4];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH);[5]

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/8/EÜ biotsiidide turuleviimise kohta[6];

– võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta[7] ning selle tütardirektiive;

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta[8], samuti konkreetseid tooteid käsitlevaid õigusakte, eriti nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta[9];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused[10], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta[11], ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta[12], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1830/2003, milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist ning geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust[13], ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 1997. aasta määrust (EÜ) nr 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta[14];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006[15];

– võttes arvesse ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta[16], Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik[17], ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ jäätmete kohta[18];

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta[19];

– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0255/2009),

A. arvestades, et nanomaterjalide ja nanotehnoloogiate (edaspidi „nanomaterjalid”) kasutamine tõotab tuua tarbijatele, patsientidele ja keskkonnale mitmesugust kasu lugematus arvus rakendustes, kuna nanomaterjalid võivad pakkuda erinevaid või uusi omadusi võrreldes sama aine või materjaliga tavapärases vormis;

B. arvestades, et nanomaterjalidega seotud edusammud arvatakse oluliselt mõjutavat poliitilisi otsuseid rahvatervise, tööhõive, tööohutuse ja -tervishoiu, infoühiskonna, energia, transpordi, julgeoleku ja kosmose valdkonnas;

C. arvestades, et hoolimata Euroopa nanotehnoloogia eristrateegia kasutuselevõtust ning sellele järgnenud umbes 3 500 000 000 euro eraldamisest Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendale raamprogrammile aastateks 2007–2013 nanoteaduste uuringute jaoks, jääb Euroopa Liit maha oma praegustest põhikonkurentidest – USAst, Jaapanist ja Lõuna-Koreast, kelle arvele langeb maailmas üle poole sellealastest investeeringutest ja kaks kolmandikku registreeritud patentidest;

D. arvestades, et teisest küljest võivad nanomaterjalidega nende väiksuse tõttu kaasneda märkimisväärsed uued ohud, näiteks suurem reaktsioonivõime ja liikuvus, mis võib põhjustada suuremat toksilisust koos piiramatu juurdepääsuga inimorganismile, millega võivad kaasneda uudsed, inimeste ja teiste elusolendite füsioloogiat mõjutavad toimemehhanismid;

E. arvestades, et nanomaterjalide ohutu arendamine võib aidata oluliselt parandada Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimet ja Lissaboni strateegia eesmärkide täitmist;

F. arvestades, et praegusele arutelule nanomaterjalide üle on iseloomulik märkimisväärne teabe ja teadmiste puudus, mis põhjustab erimeelsusi ja poliitilist võitlust alates juba mõistete tasandilt:

a) suurusjärgu küsimus: kas määratleda ligikaudne suurusjärk (100 nm või alla selle) või suuruste vahemik (1 kuni 100 nm);

b) uute/erinevate omaduste küsimus: kas nanomaterjalide mõiste määratlemisel lugeda nende mõõtmetest tulenevad teistsugused või uued omadused omaette või lisakriteeriumiks;

c) problemaatiliste omaduste küsimus: kas piiritleda nanomaterjalide mõiste teatavate omadustega (näiteks lahustumatus või püsivus) või mitte;

G. arvestades, et praegu puudub ühtlustatud mõistete täielikult väljatöötatud kogum, kuid on juba olemas või väljatöötamisel mitmed rahvusvahelised standardid, mille põhjal nanomeetrilisus tähendab seda, et üks või mitu mõõdet on suurusjärgus 100 nm või alla selle, ning tihtipeale eristatakse:

– nanoobjekte, milleks loetakse eristatavad materjaliosakesed, millel on üks, kaks või kolm nanomeetrilist välismõõdet, s.t et vastavad materjalid koosnevad väga väikeste mõõtmetega osakestest;

– nanostruktuurseid materjale, milleks loetakse sisemise või pindmise nanostruktuuriga ehk väikesemõõtmeliste süvenditega materjalid;

H. arvestades, et nanotehnoloogiate peaaegu piiramatud rakendused sellistes erinevates valdkondades nagu elektroonika-, tekstiili-, biomeditsiini-, hügieeni- ja kosmeetikatooted, puhastusvahendid, toiduained või energeetika muudab võimatuks üheainsa õigusliku raamistiku kehtestamise ühenduse tasandil;

I. arvestades, et puudub selge teave nanomaterjalide tegeliku kasutuse kohta tarbekaupades, näiteks:

– kui nimekate institutsioonide andmetel on praegu turul üle 800 tootjate poolt määratletud nanotehnoloogial põhineva tarbekauba, siis nendesamade tootjate ametiühingud seavad need näitajad kahtluse alla ja peavad seda hinnangut liiga optimistlikuks, esitamata ise mingeid konkreetseid arve;

– ettevõtted kasutavad küll meelsasti nanoargumenti, sest mõistel „nano” näib olevat positiivne turundusmõju, kuid on jäigalt vastu objektiivsetele märgistamisnõuetele;

J. arvestades, et ebaselgus nanomaterjalide tegeliku tarbekaupades kasutamise osas ilmselt ei kao, kui puuduvad selged nanomaterjalide kasutamisest teavitamise nõuded ning direktiivi 2006/114/EÜ ei ole täielikult jõustatud;

K. arvestades, et nanotehnoloogia võimaliku kasu kirjeldamisel ennustatakse nanomaterjalide pea piiramatut kasutuselevõtmist tulevikus, kuid ei suudeta anda usaldusväärset teavet nende praeguse kasutamise kohta;

L. arvestades, et praegu käib suur vaidlus nanomaterjalide ohutuse hindamise võimalikkuse üle; arvestades, et Euroopa Liidu teaduskomiteed ja ametid viitavad suurtele puudujääkidele mitte üksnes alusandmetes, vaid isegi nende andmete hankimise meetodites; arvestades, et seetõttu on Euroopa Liidul vaja meie teadmistes esinevate lünkade kaotamiseks rohkem investeerida nanomaterjalide piisavasse hindamisse ning töötada koostöös oma ametite ja rahvusvaheliste partneritega võimalikult kiiresti välja hindamismeetodid ning ühtlustatud mõõtude süsteem ja nomenklatuur;

M. arvestades, et SCENIHR tegi mõne nanomaterjali puhul kindlaks konkreetsed terviseriskid ja toksilise mõju elusorganismidele ning oli seisukohal, et need tähelepanekud viitavad võimalikele ohtudele, mida tuleb arvesse võtta;

N. arvestades, et SCENIHR täheldas samuti, et üldiselt puuduvad kvaliteetsed andmed nii inimeste kui ka keskkonna nanomaterjalidega kokkupuutumise kohta ning loodab, et ohu hindamise menetlusi arendatakse edasi seni, kuni on olemas piisavalt teaduslikku teavet inimestele ja keskkonnale avaldatava võimaliku kahjuliku mõju iseloomustamiseks, ning jõudis seetõttu järeldusele, et nii kokkupuutumise hindamise kui ka ohtude kindlakstegemise metoodikat tuleb edasi arendada, valideerida ja standardida;

O. arvestades, et teatavate nanomaterjalide tõendatud ohtlikkus ja samal ajal nanomaterjalide ohtlikkuse nõuetekohase hindamise meetodite üldine puudumine on murettekitav;

P. arvestades, et seitsmenda raamprogrammi raames eraldatakse nanomaterjalidega seotud keskkonna-, tervise- ja ohutusküsimuste uurimiseks selgelt liiga vähe vahendeid; arvestades lisaks sellele, et nanomaterjalide ohutuse hindamise uurimisprojektide hindamiskriteeriumid on liiga piiravad (nt ei panda piisavalt rõhku uuenduslikkusele) ning seega ei edenda need piisavalt nanomaterjalide hindamise teaduslike meetodite kiiret väljatöötamist; arvestades, et on oluline eraldada piisavalt vahendeid teadusuuringutele nanomaterjalide ohutu väljatöötamise ja kasutamise kohta;

Q. arvestades, et teadmised tervisele ja keskkonnale avalduva võimaliku mõju kohta jäävad selgelt maha turu arengu tempost, mistõttu tekib põhimõtteline küsimus, kas praegune juhtimismudel võimaldab tekkivaid tehnoloogiaid „reaalajas“ käsitleda;

R. arvestades, et kooskõlas ettevaatusprintsiibiga nõudis parlament oma 28. septembri 2006. aasta resolutsioonis nanoteaduste ja nanotehnoloogiate kohta raskesti lahustuvate või looduses mitte lagunevate nanoosakeste mõjude uurimist enne nende tootmisse võtmist ja turule laskmist;

S. arvestades, et komisjoni teatise „Nanomaterjalidega seotud regulatiivsed aspektid” väärtust kahandab oluliselt teabe puudumine nanomaterjalide eriomaduste, nende tegeliku kasutamise ning võimalike ohtude ja kasu kohta, mis raskendab ka nende konkreetse lisandväärtuse hindamist võrreldes tavapäraste tehnoloogiate, materjalide ja ainetega;

T. arvestades, et komisjon esitas asjaomastest ühenduse õigusaktidest vaid üldise ülevaate ning ei käsitlenud nanomaterjalide eriomadusi ja neist tulenevaid probleeme;

U. arvestades, et komisjoni ülevaatest nähtub, et ühenduse õigusaktides puuduvad praegu nanoteemalised sätted;

V. arvestades, et nanomaterjalide küsimust peaks reguleerima mitmetahuline, diferentseeritud ja kohandatav õigustik, mille aluseks on ettevaatusprintsiip ja tootja vastutus toodangu ning nanomaterjalide kasutamise ja kõrvaldamise ohutuse tagamise eest enne vastava tehnoloogia turule toomist, ning samas peaks see vältima pidevat üldiste moratooriumite kehtestamist või nanomaterjalide erinevate kasutusviiside ühetaolist käsitlemist;

W. arvestades, et REACHi kontekstis on juba kokku lepitud, et nanomaterjalide osas on vaja täiendavalt nõu ja juhiseid, eelkõige seoses ainete määratlemisega, samuti tuleb vastavalt kohandada riskianalüüsi meetodeid;

X. arvestades, et REACHi lähemal uurimisel ilmnevad mitmed puudused nanomaterjalide käsitlemisel, näiteks:

– kaalukünnised võivad osutuda ebapiisavaks, kuna nanomaterjalide omadused ja võimalikud ohud sõltuvad mitte niivõrd kaalulistest kogustest kui osakeste arvust, pinnastruktuurist ja pindaktiivsusest;

– kokkupuute hindamine on kohustuslik üksnes nende ainete puhul, mida tootja toodab üle kümne tonni aastas ja mis on liigitatud ohtlike ainete hulka vastavalt direktiivile 67/548/EMÜ[20]; siiski võib kokkupuute hindamist ohu kindlakstegemise praeguse keerukuse tõttu mitte toimuda, kuna praegune metoodika ei võimalda ohtude kindlakstegemist, ehkki kokkupuute hindamine on nanomaterjalide nõuetekohase riskianalüüsi seisukohalt väga oluline;

– REACHis esitatud toodete koostisse kuuluvatest ainetest teavitamise nõuded puudutavad üksnes kandidaatainete loetelus sisalduvaid väga ohtlikke aineid, kui aine sisaldus tootes on üle 0,1 massiprotsendi ning aine esineb neis toodetes kogustes üle ühe tonni tootja kohta aastas; samas ei esine praegu ükski nanomaterjal kandidaatainete loetelus, kuna sellise loetelu koostamine on keeruline seoses nanomaterjalide ohtlikkuse kindlakstegemise probleemidega ning isegi kui neid probleeme on võimalik lahendada, ei ületa nanomaterjalid väga tõenäoliselt tonnaaži ja kontsentratsiooni piirmäärasid, mistõttu on ülimalt ebatõenäoline, et REACH selle praegusel kujul aitab kaasa toodete koostisse kuuluvatest nanomaterjalidest teavitamisele;

Y. arvestades, et nanomaterjale käsitlevate sätete puudumisel on oht, et jäätmealaseid õigusakte ei rakendada nõuetekohaselt, teades et:

– asjakohane jäätmekäitlus sõltub muu hulgas jäätmete ohtlikkusest (nt eri jäätmete prügilasse vastuvõtu kriteeriumid), kuid see reegel ei kehti nanomaterjalide puhul, seni kuni puudub kokkulepitud meetod ohu kindlakstegemiseks, mistõttu nanomaterjale käideldakse koos teiste jäätmetega, olenevalt nende jäätmete üldisest iseloomust, mille hulka nad satuvad (alates tahketest olmejäätmetest ja lõpetades ohtlike jäätmetega);

– jäätmete põletamisel tekkivate heitkoguste piirväärtused kehtivad üksnes teatavate tuntud saasteainete ja mitte nanomaterjalide puhul, ehkki mõni neist tuleks saasteaineks klassifitseerida või mõne puhul kehtestada erinõuded (nt süsinikust nanotorukesed, millel võivad olla asbestiga sarnased omadused, on püsivad väga kõrge temperatuurini),

Z. arvestades, et uue kosmeetikadirektiivi uuestisõnastamisega seoses nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel esimesel lugemisel saavutatud kokkuleppe kohaselt vastu võetud olulised nanomaterjale puudutavad muudatused[21] ning uuendtoidu määruse läbivaatamise raames Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel vastu võetud olulised muudatusettepanekud[22] näitavad selgelt vajadust muuta nanomaterjalide nõuetekohaseks käsitlemiseks ühenduse õigusakte;

Aa. arvestades, et nanomaterjalidega seotud reguleerimisküsimuste praegune arutelu piirdub suures osas ekspertide ringiga, ehkki nanomaterjalid võivad kaasa tuua ulatuslikke ühiskondlikke muutusi, mis teeb vajalikuks laialdase avaliku arutelu ja üldsuse osalemise otsuste tegemisel;

Ab. arvestades, et nanomaterjalide laialdane patenteerimine, patenteerimise kõrge maksumus ning väga väikestele ja väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele patente kättesaadavaks tegevate vahendite puudumine võib edasise uuendustegevuse lämmatada;

Ac. arvestades, et nanotehnoloogia ning biotehnoloogia, bioloogia, kognitiivteaduste ja infotehnoloogia tõenäoline lähenemine tõstatab tõsiseid eetika-, ohutus-, julgeoleku- ja põhiõiguste tunnustamisega seotud küsimusi, mida teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühm peab oma uues arvamuses analüüsima;

Ad. arvestades, et käitumiskoodeks on nanomaterjalide alal tehtava ohutu, integreeritud ja vastutustundliku uurimistöö oluline vahend; arvestades, et käitumiskoodeksi peavad vastu võtma ja seda järgima kõik tootjad, kes kavatsevad vastavaid kaupu toota või turule lasta;

Ae. arvestades, et ettevaatusprintsiip, põhimõte, et saastaja maksab ja säästva arengu eesmärgid peaksid moodustama nanotehnoloogiate ja -materjalide alaste suuniste ja õigusliku raamistiku aluse, ning et need põhimõtted ja eesmärgid peaksid aitama juhtida nanotehnoloogiate ja -materjalide arengut ühiskonnale kõige kasutoovamate kasutuste suunas,

1. on veendunud, et nanomaterjalide kasutamine peab vastama kodanike tegelikele vajadustele ning et nende kasulikkus saab realiseeruda üksnes ohutul ja vastutustundlikul moel, õigus- jm normide selges reguleerivas ja poliitikaraamistikus, mis käsitleb sõnaselgelt nanomaterjalide praegusi ja tulevikus eeldatavaid rakendusi ning nende olelusringi kestel tekkida võivaid tervise-, keskkonna- ja ohutusprobleeme;

2. taunib asjaolu, et ühenduse õiguse üldiste sätete de facto kohaldamisele ei ole nanomaterjalide tegelike omaduste valguses nõuetekohast hinnangut antud;

3. nanoteemaliste õigusnormide puudumisel ühenduse õiguses ei nõustu komisjoni järeldusega, et nanomaterjalidega seotud ohud on kehtivate õigusaktidega põhimõtteliselt kaetud, samas kui asjakohaste andmete ja nanomaterjalidega seotud ohtude hindamise meetodite puudumise tõttu ei ole tegelikult võimalik nendega seotud ohte käsitleda;

4. on seisukohal, et nii kaua kui kehtivates õigusaktides puuduvad nanoteemalised sätted ning kuni puuduvad andmed ja meetodid nanomaterjalidest tulenevate ohtude piisavaks hindamiseks, ei saa kaitse taset tõsta ainuüksi kehtiva õiguse parema rakendamisega;

5. on seisukohal, et Euroopa Liidu propageeritavat nanotehnoloogiatele ohutu, vastutustundliku ja ühtse lähenemisviisi põhimõtet ohustab teabe puudumine juba turul olevate nanomaterjalide kohta, eriti sellistes tundlikes rakendustes, mille puhul tarbijad nendega vahetult kokku puutuvad;

6. juhib tähelepanu asjaolule, et toote olelusringi erinevates järkudes võib toode ohustada erinevaid inimrühmi: taas- ja lõppkasutajad ning tarbijad võivad olla ohustatud tootmis- ja käitlemisetapil, pakendamisel, transpordil ja hooldamisel, kõrvaldamisel ja lammutamisel; tuletab meelde, et riskianalüüsil tuleb aluseks võtta tavakasutus ja õnnetusjuhtumid ning arvestada, kas oht ilmneb sissehingamisel, nahale sattumisel või muud liiki kokkupuutel; rõhutab, et asjaomastes õigusaktides tuleb arvesse võtta ohustatud inimrühmi ning nende rühmadega seotud ohte;

7. kutsub komisjoni üles kahe aasta jooksul läbi vaatama kõik asjaomased õigusaktid, et rakendada põhimõtet „kui pole andmeid, siis pole ka turgu” kõigi nanomaterjalide rakenduste suhtes toodetes, mis oma olelusringi kestel võivad avaldada mõju inimtervisele, ohutusele või keskkonnale, ning tagada, et õigusnormid ja rakendussätted kajastaksid nende nanomaterjalide eriomadusi, millega töötajad, tarbijad ja/või keskkond võivad kokku puutuda;

8. rõhutab, et selline läbivaatamine on lisaks inimtervise ja keskkonna piisavale kaitsmisele vajalik ka ettevõtjatele kindlustunde ja prognoosimisvõimaluste andmiseks ning üldsuse usalduse võitmiseks;

9. nõuab igakülgse ja teaduslikult põhjendatud nanomaterjalide mõiste kasutuselevõtmist ühenduse õigusaktides ühe osana asjaomastes horisontaalsetes ja valdkondlikes õigusaktides nanomaterjalidega seoses tehtavatest muudatustest;

10. kutsub komisjoni edendama ühtse nanomaterjalide mõiste vastuvõtmist rahvusvahelisel tasandil, ning vastavalt kohandama asjaomast Euroopa õigusraamistikku;

11. peab eriti oluliseks käsitleda nanomaterjale sõnaselgelt vähemalt nende õigusaktide kohaldamisala raames, mis käsitlevad kemikaale (REACH, biotsiidid), toitu (toiduained, toidu lisaained, geneetiliselt muundatud organismidest toodetud toiduained ja loomasööt) ning töötajate kaitset, samuti õhu ja vee kvaliteeti ning jäätmeid käsitlevates õigusaktides;

12. on seisukohal, et turule ei tohiks lasta tooteid, mis põhjustavad ohtu inimeste tervisele töötajate või tarbijate ainega kokkupuutumisel või vastuvõetamatut ohtu keskkonnale;

13. nõuab vastutuskohustuse kohaldamist tootjate suhtes, kes tahavad nanomaterjale turule lasta;

14. nõuab REACHis muudatuste tegemist, mis tagavad hiljemalt 18 kuud pärast jõustumist järgmist:

– toodetud või imporditud nanomaterjalide (mille künnis määratakse kaalulise koguse asemel näiteks pindaktiivsuse põhjal) lihtsustatud registreerimine koos olulisemate andmetega nende füüsikalis-keemiliste omaduste ning toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogiliste mõjude kohta;

– kõigi registreeritud nanomaterjalide kemikaaliohutuse aruanne koos nendega kokkupuute hindamisega sõltumata materjalide ohtlikkusest;

– kõigist eraldi toodetena, preparaatidena või kaubaartiklite koosseisus turule lastud nanomaterjalidest teavitamise kohustus sõltumata nende kaalulistest kogustest ja kontsentratsioonikünnistest;

15. ühenduse õigusaktidega juba reguleeritud ainete puhul, mille tootmisviisides, lähteainetes või osakeste suuruses on nanotehnoloogia põhjustanud olulisi muutusi, palub sellisel uuel viisil või uutest koostismaterjalidest valmistatud aine lugeda omaette aineks, ning enne selle turule laskmise lubamist nõuda aine kandmist ühenduse õigusaktidesse või selle kasutamisnõuete muutmist;

16. nõuab jäätmealastes õigusaktides nanomaterjalidega seoses järgmiste muudatuste tegemist:

– eraldi kanne nanomaterjalide kohta otsusega 2000/532/EÜ[23] kehtestatud jäätmete loendis;

– otsuses 2003/33/EÜ[24] esitatud jäätmete prügilasse vastuvõtmise kriteeriumite läbivaatamine;

– prügipõletusel tekkivate asjaomaste heitkoguste piirväärtuste läbivaatamine ning massipõhiste näitajate kõrval selliste näitajate kasutuselvõtmine, mille aluseks on osakeste arv ja/või kogupind;

17. nanomaterjalide küsimuse piisavaks käsitlemiseks nõuab heitkoguste piirväärtuste ja keskkonna kvaliteedinõuete läbivaatamist õhku ja vett käsitlevates õigusaktides ning massipõhiste näitajate täiendamist osakeste arvul ja/või kogupinnal põhinevate näitajatega;

18. lisaks rõhutab asjaolu, et nanomaterjalide kogu olelusringi vältel tõstatuvad tõsised töötervishoiu ja tööohutuse küsimused, sest paljud töötajad tootmisahelas puutuvad nende materjalidega kokku, samas pole aga teada, kas rakendatavad ohutusmenetlused ja võetavad kaitsemeetmed on piisavad ja tõhusad; märgib, et tulevikus on arvatavasti rohkem neid erinevaid töötajaid, kes puutuvad kokku nanomaterjalide mõjudega;

19. kutsub Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri Euroopa riskiseirekeskust ja liikmesriike tugevdama pingutusi teadlikkuse tõstmiseks ja heade tavade vahetamiseks;

20. lisaks juhib tähelepanu sellele, et konkreetsetel juhtudel peavad nanomaterjalidega seotud töökaitse- ja ohutuseeskirjad olema kättesaadavad mitmes keeles;

21. rõhutab, et nanotehnoloogia ja nanomaterjalide kasutamise puhul on vaja selgelt kindlaks määrata tootjate ja tööandjate vastutus;

22. nõuab muudatuste tegemist töökaitse alastes õigusaktides, et tagada nanomaterjalide kasutamine üksnes suletud süsteemides seal, kus nendega kokkupuutumist ei saa usaldusväärselt tuvastada ja kontrollida;

23. rõhutab, et nanomaterjalidega kahjuliku kokkupuutumise võimaluste vältimiseks on komisjoni ja/või liikmesriikide jaoks tähtis tagada nanomaterjalidega tegelemisel tööohutuse ja töötervishoiu alaste ühenduse õigusaktide põhimõtete täielik järgimine ja jõustamine, sealhulgas ohutus- ja tervishoiuspetsialistidele piisava koolituse andmine;

24. kutsub komisjoni üles koostama enne 2011. aasta juunit loendit nanomaterjalide liikidest ja kasutusviisidest Euroopa turul, hoides seejuures põhjendatud ärisaladusi (näiteks retseptuurid), ning tegema selle loendi üldsusele kättesaadavaks; lisaks palub samaks ajaks komisjoni aruannet nende nanomaterjalide ohutuse kohta;

25. kordab oma nõudmist teavitada tarbijaid nanomaterjalide kasutamisest tarbekaupades: kõik ainetes, segudes või kaupades nanomaterjalide kujul esinevad koostisained tuleb toote märgisel selgelt ära näidata (nt koostisainete loetelus peab vastava aine nimetusele järgnema sulgudes sõna „nano”);

26. nõuab direktiivi 2006/114/EÜ täielikku jõustamist, et tagada nanomaterjalidega seotud eksitavate reklaamide ärahoidmine;

27. soovitab luua tagasisiseportaali, kus tööstust, teadusasutusi ja eratarbijaid esindavad nanomaterjalide uurijad saavad jagada kogemusi, jagada oma tulemusi ja nendest teavitada ning saada uusimat teavet, ning kus nimetatud teave korrapäraselt läbi vaadatakse;

28. nõuab küllaldaste katseprotokollide ja metroloogiastandardite kiiret väljatöötamist, et hinnata nanomaterjalide ohtu ja nendega kokkupuutumist kogu nende olelusringi kestel, kasutades valdkondadevahelist lähenemisviisi;

29. nõuab, et oluliselt suurendataks teadusuuringute rahastamist, mis käsitlevad nanomaterjalidega seotud keskkonna-, tervise- ja ohutusküsimusi nende olelusringi kestel, näiteks moodustades selleks seitsmenda raamprogrammi raames spetsiaalse üleeuroopalise fondi; lisaks nõuab komisjonilt seitsmenda raamprogrammi hindamiskriteeriumite läbivaatamist, nii et raamprogrammi alla koondataks ja selle raames rahastataks oluliselt rohkem uuringuid, mis käsitlevad nanomaterjalide teaduslike hindamismeetodite täiustamist;

30. palub komisjonil edendada nanomaterjalidega seotud uurimis- ja arendustegevuse, riskide hindamise, suuniste koostamise ja reguleerimistegevuse liikmesriikide vahelist kooskõlastamist ja vastavat teabevahetust kas siis olemasolevate mehhanismide (nt REACHi pädevate asutuste nanomaterjalide allrühm) või vajadusel uute loodavate mehhanismide kaudu;

31. palub komisjonil ja liikmesriikidel esitada võimalikult kiiresti ettepanek luua alaline ja sõltumatu Euroopa otsustamisplatvorm nanomaterjalide ja -tehnoloogiate järelevalveks ning järelevalvemetoodika (eelkõige metroloogia, avastamine, mürgisus ja epidemioloogia) alus- ja rakendusuuringute programm;

32. palub komisjonil läbi viia Euroopa nanomaterjalide instituudi asutamise tulude ja kulude mõju hindamine;

33. kutsub komisjoni ja liikmesriike algatama kogu ELi hõlmavat avalikku arutelu nanotehnoloogiate ja -materjalide ja nendega seotud reguleerimisküsimuste üle ning uurima üldsuse seisukohta selles, milliseid arenguid ja millistel tingimustel loetakse vajalikuks või vastuvõetavaks;

34. tunnistab vajadust kõrvaldada takistused, mis ei võimalda eelkõige VKEde ja väga väikeste ettevõtete juurdepääsu patentidele ning samal ajal nõuab patendiõiguste piiramist nanomaterjalide konkreetsete rakenduste või tootmismeetoditega, ning vaid erandjuhul nende laiendamist nanomaterjalidele endile, et vältida innovatsiooni lämmatamist ning põhja ja lõuna vahelise „nanolõhe” tekitamist;

35. on seisukohal, et aegsasti tuleb koostada range eetikakoodeks, eriti nanomeditsiini valdkonnas, mille põhimõtted oleksid õigus privaatsusele, vaba ja teadlik nõusolek ning piiride seadmine inimese mitte-raviotstarbelisele täiustamisele, ning mis samal ajal toetaks seda paljutõotavat interdistsiplinaarset valdkonda, kus rakendatakse selliseid läbimurde-tehnoloogiaid nagu molekulaarreprodutseerimine ja -diagnostika, mis võivad olla väga kasulikud paljude haiguste varasel diagnoosimisel ning täpsel ja ökonoomsel ravimisel; palub teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühmal koostada selles küsimuses arvamus, toetudes oma 17. jaanuari 2007. aasta arvamusele nr 21 nanomeditsiini eetiliste aspektide kohta ning arvestades ELi liikmesriikide eetikakomisjonide vastavaid arvamusi ja rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks UNESCO sellealast tööd;

36. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu nanotehnoloogia arengu ühiskondlikule mõõtmele, sealhulgas sellega kaasnevatele sotsiaalteaduslikele uuringutele; rõhutab asjaolu, et nanotehnoloogiat tuleks hinnata selle kasulikkuse ning inimestele ja keskkonnale avalduva mõju põhjal; on lisaks seisukohal, et võimalikult varakult tuleb tagada asjaomaste sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine.

37. on seisukohal, et nanomaterjalidega seotud reguleerimismeetmete puhul tuleks hinnata ka põlemisprotsessi soovimatu kõrvalsaadusena tekkivate nanomaterjalide ökonoomse käitlemise võimalusi, arvestades et õhu kvaliteeti käsitlevad ühenduse õigusaktid ei hõlma veel väga väikeste (läbimõõduga alla 2,5µm) osakeste heidet välisõhku, ning pidades silmas õhusaastega seotud surmade väga suurt arvu igal aastal;

38. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

[1] ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 426.
[2] Arvamus uurimuse “Nanoteadus- ja nanotehnoloogiatoodetega seonduvate olemasolevate ja kavandatud mõistete teaduslikud aspektid. 29. november 2007” kohta; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_012.pdf ).
Ning sellele lisatud komisjoni talituste teade seoses SCENIHRi arvamusega nanoteadus- ja nanotehnoloogiatoodetega seonduvate olemasolevate ja kavandatud mõistete teaduslike aspektide kohta;
http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_012.pdf ).
Arvamus riskianalüüsimeetodite asjakohasuse kohta uute ja olemasolevate ainete nanomaterjalide ohtude hindamisel kooskõlas tehniliste juhenddokumentidega, 21.-22. juuni 2007; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_010.pdf ).
Muudetud arvamus (pärast avalikku arutelu) olemasolevate meetodite sobivuse kohta nanotehnoloogia abil valmistatud toodetega ja kaasnevate saadustega seoses tekkida võivate ohtude hindamisel, 10. märts 2006; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_003b.pdf
Arvamus nanotehnoloogiatoodete riskianalüüsi kohta; 19. jaanuar 2009; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_023b.pdf
[3] Arvamus nanomaterjalide ohutuse kohta kosmeetikas, 18. detsember 2007;
http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_sccp/docs/sccp_o_123b.pdf
[4] Arvamus nr 21, 17. jaanuar 2007.
[5] ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
[6] EÜT L 123, 24.4.1998, lk 1.
[7] EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.
[8] EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.
[9] EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169.
[10] EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.
[11] ELT L 354, 31.12.2008, lk 16.
[12] EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29.
[13] ELT L 268, 18.10.2003, lk 24.
[14] EÜT L 43, 14.2.1997, lk 1.
[15] ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.
[16] ELT L 24, 29.1.2008, lk 8.
[17] EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.
[18] ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.
[19] EÜT L 376, 27.12.2006, lk 21.
[20] Nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiiv 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 196, 16.8.1967, lk 1).
[21] Euroopa Parlamendi 24. märtsi 2009. aasta seisukoht, vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0158.
[22] Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2009. aasta seisukoht, vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0171.
[23] Komisjoni 3. mai 2000. aasta otsus 2000/532/EÜ, millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu) (EÜT L 226, 6.9.2000, lk 3).
[24] Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsus 2003/33/EÜ, millega kehtestatakse jäätmete prügilatesse vastuvõtmise kriteeriumid ja kord direktiivi 1999/31/EÜ artikli 16 ja II lisa kohaselt (EÜT L 11, 16.1.2003, lk 27).

Nanotehnoloogia on tehnoloogia uus tase, mille abil on võimalik saavutada fantastilisi tulemusi energia-, tootmis-, tarbekaupade jm sektorites. See võimaldab arendada organismi paigaldatud sensorite abil biomeditsiini ja vere ja aju vahelist barjääri läbivat meditsiini. Nanogeneraatorid saavad energia tootmiseks kasutada keskkonda või keha liikumist. Energiasäästlikud aknad, vastupidavamad õngeridvad, kõrge kaitseteguriga päikesekreemid, kokkupõrkele vastupidavad autokered, sensorid mitmete keskkonnamürkide avastamiseks, steriilsed pinnad jne – loetelu juba turule toodud või lähitulevikus toodavatest kaupadest on piiramatu.

Kuid kõik need unistused võivad puruneda, kui enne toodete turuleilmumist ei ole tagatud nende ohutus; tuleb meelde REACHi vana moto: kui ei ole andmeid, ei ole ka turgu. Nanotehnoloogia toob kaasa uusi toksikoloogilisi ohte, mis on ebaselgelt määratletud ja keerulised katsetada; tegemist on valdkonnaga, kus meie teadmised immuunsüsteemi reaktsiooni kohta – kui see antud olukorras üldse reageerida suudab – on puudulikud. On selgunud, et süsinikust nanotorukesed tekitavad täpselt samasugust kahju nagu asbest, madala kontsentratsiooniga süsinikust nanoklastrid on põhjustanud kaladel ajukahjustusi ning sokkides olev steriliseeriv nanohõbe on lekkinud reovette ning me ei tea, kuidas see ohustab reoveepuhasteid. Kui me teame, et nanoosakesed võivad verest ajusse liikuda, kuidas me võime lubada turule päikesekreeme, kui ei suuda tagada, et neid on katsetatud, et avastada võimalikke toimeerinevusi võrreldes varasemate kreemidega? Samuti on tarvis paremini mõista, miks võivad sama nanomaterjaliga tehtud katsed anda toksikoloogilistes uuringutes erinevaid tulemusi, ning miks võivad erinevate tootjate või erinevate tootmisprotsessidega saadud keemiliselt identsetel nanomaterjalidel olla erinevad omadused. Sisepõlemismootoris tekkivate nanoosakestega saadud kogemused jmt ei ole just julgustavad.

Nanotehnoloogia tähendab sisenemist vähetuntud valdkondadesse. Suuremate objektide ja nende käitumise puhul kasutatavad vanad mehaanilised mudelid ei ole enam täielikult kehtivad. Samuti ei pruugi nanoosakeste käitumine olla alati kooskõlas kvantmehaanika seadustega. Mõnikord jäävad nad teooria mõttes halli tsooni, eelkõige aga õiguslikus mõttes halli tsooni. Meie kui poliitikute roll on tagada nanotehnoloogia reguleerimine nii, et keskkond ja inimkond oleksid kaitstud.

Nanotehnoloogia kasutab ära asjaolu, et nanomõõdus osakeste omadused erinevad täielikult sama aine suuremate osakeste omadustest. Kõige tavapärasem nanoosakeste määratlus on see, et nende mõõt on väiksem kui 100 nm. Samas hõlmab nanotehnoloogia väiksemõõtmelisusest tingitud funktsionaalseid muutusi ka materjalides, mille osakesed on suuremad kui 100 nm.

Nii imeväikestel osakestel on palju suurem reageerimisvõime kui ainel selle algkujul ja see võib tuua kaasa täiesti uusi tehnoloogilisi eeliseid. Need omadused on ühtlasi ka nanotehnoloogia probleemne koht.

Tehnoloogia võib meid aidata ja võib meid kahjustada. Et teha teadlikke valikuid, mis põhineksid uue tehnoloogia kasutuselevõtmise ohtude hindamisel, peame kindlaks, kui mürgine mingi asi on, kui suur on oht vastava kemikaaliga kokku puutuda oht ja kas see on biolagundatav.

Praegu ei ole meil nanomaterjalide märgistamise reegleid; ei ole isegi hoiatusmärki! Raportöör püüdis teha uuringut Rootsi turul, aga sai pärast meeldetuletuste saatmist vastused vaid kahele päringule seitsmeteistkümnest selle kohta, millised tooted sisaldavad nanoosakesi. Ilma teadmisteta ei saa tarbija teha teadlikke valikuid. Tuleb ümber hinnata õigusaktides kemikaalide suhtes kehtestatud piirväärtused ja kehtestada regulatsioonid nanojäätmete kohta.

Komisjoni nanotehnoloogia dokumendis leitakse, et praegused eeskirjad on piisavad, olgugi et ükski neist ei ole koostatud nanotehnoloogia erimõjusid silmas pidades. Komisjoni analüüs põhineb kehtivate eeskirjade ühemõõtmelisel ülevaatel õiguslikust seisukohast, kuid nanotehnoloogia küsimustes on need eeskirjad sama tõhusad kui planktoni püüdmine kalavõrguga. Reguleerimisest võidaksid nii keskkond, rahvatervis, meie kõik tarbijatena ja isegi vastav tööstusharu. Vaja on spetsiaalselt kohandatud toksikoloogilisi katseid, toodete turulelaskmise viisi reguleerimist ja tarbekaupade märgistamise kehtestamist. Kui komisjon püüab pidevalt ettevõtetelt ühekordsete küsitluste teel uut teavet hankida, ei saa selliseid eeskirju pidada vaid rakendusküsimusteks. Tuleb kehtestada selged eeskirjad inimeste ja keskkonna kaitsmiseks, kuid seda nii, et ettevõtetel oleks võimalik võtta vastutus ja hinnata nanotehnoloogiasse investeerimise võimalusi.

Selles suhtes on oluline ka mitte korrata Ameerika Ühendriikides patendiõigustega seoses tehtud vigu. Konkreetsete osakeste omaduste laialdane patenteerimine takistab arengut ja suurendab ülemaailmseid eraldusjooni. Patente tuleks väljastada konkreetsete saavutuste, näiteks teatava nanomaterjali tootmisprotsessi või konkreetse, selgelt leiutisena kvalifitseeritava rakenduse kohta. Konkreetsete osakeste endi laialdane patenteerimine takistaks kõigil teistel uute või paremate rakenduste väljatöötamist.

Veidi pikemas perspektiivis võivad infotehnoloogia, biotehnoloogia ja mikromehaanika nanotasandil kokku sulada, mis võib muuta võimalikuks isegi elusolendite, ka inimeste täiustamise nanotehnoloogia abil ja mis tekitab täiesti uusi eetilisi dilemmasid. Mis on inimolend ja mida saab meiega teha?

Oleks traagiline, kui nanotehnoloogia maine saaks alatiseks rikutud, kuna me kiirustasime liialt turule tulekuga, tundmata sellega kaasnevaid ohte.

keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile

nanomaterjalidega seotud regulatiivsete aspektide kohta
(2008/2208(INI))

Arvamuse koostaja: Jan Cremers

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. väljendab heameelt komisjoni teatise üle, mis üldises plaanis annab ühelt poolt tasakaalustatud ja ajakohastatud ülevaate nanomaterjalidega seotud teadmiste baasist ning võimalike tervise- ja keskkonnaohtude hindamisest ning teisalt ülevaate ühenduse õigusaktidest;

2. tunnistab, et nanotehnoloogial ja nanomaterjalide kasutusel on eelised, sealhulgas töökohtade loomise seisukohalt; rõhutab asjaolu, et praegu valmistatakse tooteid, ilma et oleks piisavalt teadmisi nanoosakeste eraldumise ning nende osakeste võimaliku mõju kohta inimestele ja keskkonnale;

3. lisaks rõhutab asjaolu, et nanotehnoloogia ja nanomaterjalidega seoses, nende materjalide kogu elutsükli vältel, tõstatuvad tõsised küsimused töötervishoiu ja tööohutuse jaoks, sest tootmisahela paljud töötajad puutuvad kokku nende materjalidega, samas pole aga teada, kas rakendatav ohutuskord ja võetavad kaitsemeetmed on piisavad ja tõhusad; märgib, et tulevikus on arvatavasti rohkem neid erinevaid töötajaid, kes puutuvad kokku nanomaterjalide mõjudega; nõuab seepärast, et tehnoloogia mõjuhinnangu tegemiseks antaks piisavalt aega ja eelarvevahendeid;

4. tõdeb, et praegused teadmised nanoosakeste toksilisuse kohta on piiratud ning puudub põhjalik teave selle kohta, millist ohtu võivad töötajatele erinevad nanoosakesed kujutada, kuid märgib, et avaldatud uuringute esialgsed tulemused näitavad, et samasuguse koostisega lahustumatute osakeste toksilisus suureneb osakese läbimõõdu vähenemise ja osakese pinna suurenemisega; lisaks märgib, et need uuringud näitavad ülipeente osakeste, õhusaaste ja kiudude tõsist terviseohtu;

5. rõhutab, et ülimalt oluline on kasutada nanomaterjale ohutul ja vastustundlikul viisil lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis ning välja töötada vastutustundlik nanotehnoloogia, mis ühendab tervishoiu ja ohutuse kaalutlused tootmis- ja rakendusviisidega; on seisukohal, et seepärast on vaja kindlaks määrata asjakohased, teaduslikult põhjendatavad piirmäärad;

6. tõdeb, et tähtsal kohal on vältimine, et vähendada ohte ja kõrvaldada võimalikud negatiivsed mõjud; rõhutab, et kuna teaduslik baas vajab parandamist, peab ettevaatusprintsiip olema juhtiv põhimõte, et säilitada töötervishoiu ja tööohutuse ning keskkonnakaitse kõrge tase;

7. juhib tähelepanu asjaolule, et inimeste eri kategooriad võivad olla ohustatud toote elutsükli eri etappidel: tootmis- ja käitlemisetapil, pakendamisel, transpordil ja hooldamisel, kõrvaldamisel ja lammutamisel, kusjuures ohustatud võivad olla taas- ja lõppkasutajad ning tarbijad; tuletab meelde, et ohuanalüüs peab põhinema tavakasutusel ja õnnetusjuhtumitel, samuti asjaolul, et ohuallikateks on sissehingamine, kokkupuude nahaga või muud kokkupuuteviisid; rõhutab, et asjakohased õigusaktid peavad arvestama ohustatud inimeste kategooriaid ning nende kategooriatega seotud ohte;

8. rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad tagama raamdirektiivi 89/391/EMÜ ja selle üksikdirektiivide, eriti direktiivi 98/24/EÜ (töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl) täieliku täitmise; on seisukohal, et seoses nanomaterjalidega on nende direktiivide põhielemendid ohuanalüüs, kaitse- ja ennetusmeetmed ning töötajate õigused – töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine ning töötajate väljaõpe;

9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma lisastiimuleid, et kiirendada vastavusse viimist õigusliku raamistikuga, sealhulgas näiteks tugevdama sel eesmärgil tööinspektsioone ning muid rakendus- ja kutsalaseid ameteid, kui see peaks osutuma asjakohaseks; ühtlasi kutsub liikmesriike üles tagama tervishoiu ja ohutuse spetsialistidele asjakohane väljaõpe, mis on vajalik vältimaks nanomaterjalide nii teadaolevaid kui ka võimalikke kahjulikke toimeid;

10. juhib tähelepanu vajadusele võtta ennetavaid ja ohte vähendavaid meetmeid isegi juhul, kui teatavate kasutatavate ainete ohtlikkus on alles välja selgitamata; kutsub Bilbao agentuuri riskiseirekeskust ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi teadlikkuse tõstmiseks ja heade tavade vahetuseks;

11. palub komisjonil kaaluda direktiivi 89/39/EMÜ rakendamise raames vajadust asjakohase õigusakti järele, mis käsitleks nanoosakestega kokkupuudet töökohal, niipea kui teadusuuringud valdkondades, mille kohta andmed on lünklikud ja mis eelkõige puudutab ohte ja kokkupuuteriske, on lõpule viidud, võimaldades paremat arusaamist nende materjalide omadustest ja ohtudest;

12. on seisukohal, et sellise aine turuleviimisel tuleb arvestada toodete vaba liikumist, mis võib kaasa tuua toodete taas- ja lõppkasutuse mõnes muus riigis; seepärast on seisukohal, et täpsustada tuleb nõudeid seoses tarbijate teavitamise ja toodete märgistamisega, ning nõuab liikmesriikidelt, et need tagaksid olemasolevate eeskirjade täitmise, milles on sätestatud nanomaterjalide vajalikes keeltes märgistamine ja nende kohta teabe avaldamine, nii et töötajad saaksid läbipaistvat teavet ning oleks võimalik kohaldada ettevaatuspõhimõtet;

13. lisaks juhib tähelepanu sellele, et konkreetsetel juhtudel peavad nanomaterjalidega seotud töökaitse- ja ohutuseeskirjad olema mitmes keeles;

14. rõhutab, et nanotehnoloogia ja nanomaterjalide kasutuse puhul on vaja selgelt kindlaks määrata tootjate ja tööandjate vastutus;

15. rõhutab, et kiiresti on vaja parandada teadmiste baasi ja teadmiste rakendamist, eelkõige teadusuuringuid, mis toetaksid ohuanalüüsi ja riskide tuvastamist, tõhusaid abinõusid riskide vältimiseks ning kaitsemeetmeid, mis vastaksid ühenduse olemasolevatele töötervishoidu ja tööohutust sätestavatele õigusaktidele; peab väga oluliseks, et samaaegselt töötervishoiule ja tööohutusele avaldatavate võimalike mõjudega tegeletakse ka uute kasutusviiside uurimisega; lisaks peab tähtsaks, et oluline osa sellest eelarvest, mis teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse raamprogrammist on mõeldud nanotehnoloogiatele, oleks ette nähtud töötervishoiu ja tööohutuse, tarbijakaitse ning keskkonnakaitse aspektidele;

16. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu nanotehnoloogia arengu ühiskondlikule mõõtmele, sealhulgas teemaga piirnevatele sotsiaalteaduslikele uuringutele; rõhutab asjaolu, et nanotehnoloogiat tuleks hinnata sellest saadava kasu ning inimestele ja keskkonnale avalduva mõju põhjal; on lisaks seisukohal, et võimalikult varasest etapist alates tuleb tagada asjaomaste sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Andersson, Edit Bauer, Iles Braghetto, Philip Bushill-Matthews, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Derek Roland Clark, Luigi Cocilovo, Jean Louis Cottigny, Jan Cremers, Proinsias De Rossa, Harald Ettl, Carlo Fatuzzo, Ilda Figueiredo, Stephen Hughes, Ona Juknevičienė, Elizabeth Lynne, Thomas Mann, Jan Tadeusz Masiel, Maria Matsouka, Juan Andrés Naranjo Escobar, Csaba Őry, Siiri Oviir, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Pier Antonio Panzeri, Rovana Plumb, Bilyana Ilieva Raeva, José Albino Silva Peneda, Jean Spautz, Gabriele Stauner, Ewa Tomaszewska, Anne Van Lancker

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Gabriela Creţu, Petru Filip, Marian Harkin, Magda Kósáné Kovács, Sepp Kusstatscher, Jamila Madeira, Viktória Mohácsi, Ria Oomen-Ruijten, Csaba Sógor, Anja Weisgerber

Õigusteave - Privaatsuspoliitika