RAPORT Euroopa välisteenistuse loomise institutsioonilised aspektid

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

väliskomisjonI ARVAMUS (*) (19.10.2009)

arengukomisjonI ARVAMUS (19.10.2009)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

20.10.2009 - (2009/2133(INI))

Põhiseaduskomisjon
Raportöör: Elmar Brok
Arvamuse koostaja(*):Annemie Neyts-Uyttebroeck, väliskomisjon
(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

Menetlus : 2009/2133(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A7-0041/2009

Esitatud tekstid :

A7-0041/2009

Arutelud :

PV 21/10/2009 - 8
CRE 21/10/2009 - 8

Hääletused :

PV 22/10/2009 - 8.8
CRE 22/10/2009 - 8.8
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2009)0057

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
väliskomisjonI ARVAMUS (*)
arengukomisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta

(2009/2133(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu Lissaboni lepingust tuleneva versiooni artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 24, 26, 27 ja 47;

– võttes arvesse Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 15 Euroopa Liidu lepingu artikli 27 kohta;

– võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta, eriti selle lõike 5 punkti e[1];

– võttes arvesse oma 5. septembri 2000. aasta resolutsiooni ühise ühenduse diplomaatia kohta[2];

– võttes arvesse oma 14. juuni 2001. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta, mis käsitleb välisteenistuse arendamist[3];

– võttes arvesse oma 26. mai 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu välisteenistuse institutsiooniliste aspektide kohta[4];

– võttes arvesse põhiseaduskomisjoni poolt 10. septembril 2008 korraldatud seminari;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

– võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning arengukomisjoni arvamusi (A7‑0041/2009),

A. arvestades, et tulevase Euroopa välisteenistuse ülesehitus on äärmiselt oluline, kui liidu välissuhteid soovitakse muuta ühtsemaks ja tõhusamaks ning paremini nähtavaks;

B. arvestades, et Euroopa välisteenistus tuleneb kolmest Lissaboni lepinguga lisatud uuendusest: valitakse püsiv Euroopa Ülemkogu eesistuja, kes vastutab riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil liidu esindamise eest välissuhetes; Euroopa Ülemkogu määrab Euroopa Komisjoni presidendi nõusolekul liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kellest saab välissuhete eest vastutav komisjoni asepresident; ning liidule omistatakse selgesõnaliselt juriidilise isiku staatus, mis annaks liidule rahvusvahelisel tasandil täieliku tegevusvabaduse;

C. arvestades, et Euroopa välisteenistus on ühenduse acquis’ loogiliseks jätkuks liidu välissuhetes, kuna selle tulemusena paraneb asjaomaste haldusüksuste kooskõlastatus ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale ühise lähenemisviisi kujundamisel, ja ühenduse välissuhetes, mida korraldatakse kooskõlas ühenduse mudeliga; arvestades, et Euroopa välisteenistus täiendab liikmesriikide diplomaatilisi esindusi, muutmata nende tähtsust küsitavaks;

D. tuletab meelde, et Euroopa Liidu roll ülemaailmse partnerina on viimastel kümnenditel kasvanud, ning selleks, et EL saaks tegutseda ühiselt ja lahendada üleilmseid probleeme ühtselt, järjepidevalt ja tõhusalt, on tarvis uut lähenemisviisi;

E. rõhutab, et Euroopa Parlament on järjekindlalt kutsunud üles looma ühist Euroopa diplomaatilist teenistust, mis vastaks liidu rahvusvahelisele rollile ning suurendaks liidu nähtavust rahvusvahelisel areenil ja võimet rahvusvahelises plaanis tulemuslikult tegutseda; kutsub üles nõukogu, komisjoni ja liikmesriike haarama kinni Euroopa välisteenistuse loomisega tekkivast võimalusest töötada välja ühtsem, järjepidevam ja tõhusam välispoliitika;

F. arvestades, et Euroopa välisteenistuse loomine peab aitama vältida liidu välistegevuses topelttööd, ebatõhusust ja ressursside pillavat kasutamist;

G. arvestades, et Euroopa välisteenistus peaks tooma ELi kui arengumaade juhtiva partneri paremini üldsuse teadvusesse ning tuginema ELi ja arengumaade vahelistele väga headele suhetele;

H. arvestades, et Lissaboni lepingus on arengukoostöö määratletud konkreetsete eesmärkidega ja iseseisva poliitikavaldkonnana, mis on võrdne teiste välispoliitika valdkondadega;

I. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklit 27 käsitlevas deklaratsioonis nr 15 nägid liikmesriikide valitsused ette, et asepresident / kõrge esindaja, komisjon ja liikmesriigid peaksid alustama ettevalmistusi Euroopa välisteenistuse loomiseks niipea, kui Lissaboni leping on alla kirjutatud;

J. arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist vastutab komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja liidu välistegevuse ühtsuse eest; arvestades, et nimetatud ülesande täitmisel on ta komisjoni asepresidendina vastutav komisjoni välissuhete eest ning samal ajal rakendab ta nõukogu juhtnööride kohaselt ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (nn topeltpädevus); arvestades, et asepresident / kõrge esindaja hakkab kasutama Euroopa välisteenistuse abi; arvestades, et Euroopa välisteenistuse personali moodustavad nõukogu sekretariaadi ja komisjoni ametnikud ning liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajad;

K. arvestades, et komisjon, kelle volitused tulenevad aluslepingutest ja Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud ühenduse institutsioonide õigusest korraldada oma asju ise, on ühenduse välistegevuse laienedes saatnud mitmeid delegatsioone kolmandatesse riikidesse ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse; arvestades, et nõukogul on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga suhteid korraldavad kontaktasutused New Yorgis ja Genfis; arvestades, et nimetatud komisjoni delegatsioonide ja nõukogu kontaktasutuste ühendatud panus või nende muutmine nõukogu ja komisjoni ühisesindusteks loob ligikaudu 5000 töötajaga võrgustiku, mis on üheks Euroopa välisteenistuse loomise alustalaks;

L. arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisel määratakse Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine nõukogu otsusega asepresidendi / kõrge esindaja ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ning komisjonilt nõusoleku saamist;

M. arvestades, et mitmed Euroopa välisteenistuse ülesehitust käsitlevad põhimõttelised küsimused tuleks lahendada piisavalt aegsasti, et teenistus võiks tööd alustada võimalikult ruttu pärast asepresidendi / kõrge esindaja ametissenimetamist;

N. arvestades, et kuna Euroopa välisteenistuse loomisel konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga, ning võttes arvesse mõju eelarvele, on Euroopa välisteenistuse tõhusa käivitamise ja talle vajalike rahaliste vahendite tagamise oluliseks eelduseks parlamendiga peetav varajane ja sisuline dialoog,

1. märgib, et konvent pakkus pärast intensiivseid arutelusid Euroopa välisteenistuse ülesehituse teemal välja mudeli, mis annab Euroopa Parlamendile ja komisjonile tähtsa rolli; juhib tähelepanu sellele, et valitsustevahelise konverentsi kokkuleppel Lissaboni lepingus lõpuks vastu võetud erimenetlus – mille kohaselt nõukogu teeb otsuse ühehäälselt asepresidendi / kõrge esindaja ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ning komisjonilt nõusoleku saamist – säilitab liidu institutsioonidevahelise tasakaalu ning eeldab konsensusel põhineva lahenduse leidmist;

2. tuletab komisjonile taas meelde, et Euroopa välisteenistuse asutamise otsust ei saa teha ilma komisjoni nõusolekuta; kutsub komisjoni üles rakendama Euroopa välisteenistuse ettevalmistamisel kogu oma institutsioonilist kaalu ühenduse mudeli säilitamiseks ja edasiseks arendamiseks liidu välissuhetes; tuletab lisaks meelde, et Euroopa välisteenistuse asutamisel peab olema saavutatud kokkulepe eelarveküsimustes;

3. kutsub komisjoni, nõukogu, liikmesriike ja järgmist asepresidenti / kõrget esindajat üles siduma end kindlalt Euroopa välisteenistuse loomise kõikehõlmava ja kõrgete eesmärkidega kavaga;

4. soovitab, et Euroopa Liidu lepingu Lissaboni lepingust tuleneva versiooni artiklite 18, 27 ja 40 kohaselt loodavat Euroopa välisteenistust käsitlev lähenemisviis peaks välja kujunema kogemuste põhjal; on seisukohal, et sellist organit nagu Euroopa välisteenistus ei saa praegu täielikult raamistada või eelnevalt kindlaks määrata, vaid see tuleks sisse seada järkjärgulise protsessina, mis põhineb vastastikusel usaldusel ning järjest suurematel eksperditeadmistel ja jagatud kogemustel;

5. tuletab meelde, et Euroopa välisteenistus peab tagama põhiõiguste harta täieliku kohaldamise Euroopa Liidu välistegevuse kõikides aspektides kooskõlas Lissaboni lepingu olemuse ja eesmärgiga; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse vastutada on välistegevuse ja liidu muude poliitikavaldkondade kooskõla tagamine vastavalt Euroopa Liidu lepingu Lissaboni lepingust tuleneva versiooni artikli 21 lõikele 3;

6. kinnitab järgmisi põhimõtteid ning kutsub komisjoni tungivalt üles nõudma edasiste ettepanekute tegemisel nende põhimõtete järgimist kooskõlas Lissaboni lepingu sätete olemuse ja eesmärgiga ning konvendi arutelude vaimus:

a) Euroopa välisteenistusse tuleks avatud ja läbipaistva protsessi kaudu ametisse nimetada isikuid nende teenete, eksperditeadmiste ja pädevuse alusel ning asjakohases ja tasakaalustatud proportsioonis komisjonist, nõukogust ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest, tagades, et asepresidendil / kõrgel esindajal oleks võimalik kasutada ühtviisi kõigi kolme teadmisi ja kogemusi; peale selle peab Euroopa välisteenistuse institutsiooniline ülesehitus hõlmama sellist soolist struktuuri, mis nõuetekohaselt peegeldab Euroopa Liidu võetud kohustusi seoses soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega;

b) Euroopa välisteenistuse ülesehitus peaks parandama liidu välistegevuse järjekindlust ja esindatust välissuhetes ning seetõttu tuleks Euroopa välisteenistuse raamesse koondada eelkõige välissuhetega kitsamas tähenduses tegelevad üksused ja kolmandates riikides asuvate delegatsioonide juhtivad ametikohad; olukorra arenedes võib kaaluda, milliseid muid ülesandeid võiks Euroopa välisteenistusele veel anda;

c) komisjoni peadirektoraatidelt ei ole siiski vaja ära võtta kogu nende välissuhetealast vastutust; praeguse ühenduse välismõõtmega poliitika terviklikkus tuleks säilitada eelkõige valdkondades, kus komisjonil on täidesaatev võim; püüdes vältida dubleerimist, peaks komisjon looma erimudeli sellistele asjaomastele talitustele nagu kaubanduse, laienemise, arengu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega sõlmitud suhete peadirektoraadid, koostöötalitus EuropeAid, humanitaarabi peadirektoraat, inimõiguste ja demokraatia talitus, valimisabi talitus ning majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi välissuhetele suunatud üksused;

d) sõjaliste ja tsiviilkriiside ohjamise üksused tuleb viia kõrge esindaja alluvusse, ning sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate juhtimiskord ja organisatsiooniline ülesehitus võivad vajadusel üksteisest erineda; Euroopa välisteenistuse osaliste poolne luureandmete analüüsi ühiskasutus abistab oluliselt kõrget esindajat tema mandaadi täitmisel, milleks on liidu ühtse, järjepideva ja tõhusa välispoliitika juhtimine;

e) kolmandates riikides asuvad komisjoni delegatsioonid ja nõukogu kontaktasutused ning võimaluse korral ELi eriesindajate bürood tuleks ühendada „liidu saatkondadeks”, keda juhib asepresidendi / kõrge esindaja ees vastutav Euroopa välisteenistuse personal; komisjoni peadirektoraatidele ei tohiks teha takistusi erialanõustajate lähetamisel tööle selles raamistikus;

f) Euroopa välisteenistus peab tagama, et Euroopa Parlamendil oleksid ELi delegatsioonides kontaktisikud, kes tagavad koostöö Euroopa Parlamendiga (nt selleks, et tugevdada parlamentaarseid kontakte kolmandates riikides);

7. arvab, et Euroopa välisteenistus, mis on organisatoorselt ja eelarveliselt sui generis teenistus, tuleb hõlmata komisjoni haldusstruktuuri, kuna see tagaks täieliku läbipaistvuse; on seisukohal, et Euroopa välisteenistuse asutamist käsitleva otsusega tuleks asepresidendi / kõrge esindaja juhtimisvolituste abil õiguslikult siduval moel tagada, et välisteenistuse kohta teeb vastavalt Lissaboni lepingus sätestatule välispoliitika traditsioonilistes valdkondades (ÜVJP ja ÜJKP) otsuseid nõukogu ning ühiste välissuhete valdkonnas volinike kolleegium; arvab, et Euroopa välisteenistus tuleks moodustada järgmiselt:

a) kogu Euroopa välisteenistuse personalil peaks päritolust olenemata olema samasugune alaline või ajutine staatus ning samad õigused ja kohustused, näiteks ajutiste ja alaliste ametnike vahel ei tohiks olla erinevusi seoses tööülesannete või positsiooniga organisatsioonilises struktuuris; ajutiste teenistujate erineva päritolu tõttu tuleks nende staatuse suhtes kohaldada ELi ametnike personalieeskirju, tingimusel et lähtekoha ametivõimud lähetavad neid Euroopa välisteenistusse tööle teenistuse huvides;

b) Euroopa välisteenistuse ametisse nimetava ametiisiku pädevus tuleks anda asepresidendile / kõrgele esindajale, tagades, et teenistuse juhised koostatakse kooskõlas aluslepingust tuleneva vastutusega ning asepresident / kõrge esindaja teeb otsused personali ametissenimetamise, edutamise ja teenistuse lõpetamise kohta;

c) arvestades, et juhised tulenevad aluslepingutes kindlaksmääratud vastutusest, peaks Euroopa välisteenistuse personalil olema teatav objektiivne sõltumatus, mis võimaldab teenistusel täita oma ülesandeid optimaalselt; sellise sõltumatuse võiks tagada ametissenimetamine kindlaksmääratud perioodiks, näiteks viieks aastaks, mida on võimalik pikendada, ja mida võib lühendada üksnes siis, kui asjaomane teenistuja ei täida ametlikke kohustusi;

d) analoogiliselt varasemate pretsedentidega[5] tuleks vastutus ametisse nimetava ametiisiku ülesannete täitmise eest, pidades silmas Euroopa välisteenistuse personali töölevõtmise haldamist ning asepresidendi / kõrge esindaja poolt ametissenimetamiste, edutamiste ja teenistuse pikendamise või lõpetamise kohta tehtud otsuste rakendamist, määrata asjaomasele komisjoni peadirektoraadile;

e) liikmesriikide diplomaatiliste teenistuste töötajate lähetamist Euroopa välisteenistusse tuleks pidada nendes teenistustes tehtava karjääri lahutamatuks osaks;

f) Euroopa välisteenistuse asutamist käsitleva otsusega tuleks kehtestada teenistuse organisatsiooniline struktuur, tingimusel et ametikohtade loetelu tuleks vastu võtta komisjoni eelarve osana (halduskulud) iga-aastase eelarvemenetluse raames, mis võimaldaks ehitada teenistust üles struktureeritult ja tuvastatud vajadustega sammu pidades;

g) Euroopa välisteenistuse loomiseks on vaja eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet[6] kohandada, nagu on sätestatud punktis 4 ja osas G; tegevus- ja halduskulude jaotamise põhimõttest (finantsmääruse artikli 40 lõige 2[7]) tuleb rangelt kinni pidada; tuletab meelde, et komisjoni tulevaste ettepanekute osas finantsmääruse ja personalieeskirjade muutmiseks tuleb saavutada kokkulepe parlamendiga;

h) kordab oma kindlat otsust rakendada täies ulatuses oma eelarvepädevust seoses kõnealuste institutsiooniliste uuendustega; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse rahastamine peab aluslepingute kohaselt jääma täielikult eelarvepädevate institutsioonide kontrolli alla;

f) asepresident / kõrge esindaja peaks enda puudumisel määrama asendaja iga üksikjuhtumi puhul eraldi, pidades iga kord silmas, milliseid ülesandeid tuleb täita;

8. peab asjakohaseks, et:

a) Euroopa välisteenistust peaks juhtima asepresidendi / kõrge esindaja ees vastutav peadirektor, kes võiks asepresidenti / kõrget esindajat teatavatel juhtudel esindada;

b) Euroopa välisteenistus peaks jagunema mitmeks direktoraadiks, millest igaüks oleks vastutav liidu välissuhete geostrateegiliselt olulise valdkonna eest, ning direktoraatideks, mis tegeleksid julgeoleku- ja kaitsepoliitika teemadega, tsiviilkriisiohjega, mitmepoolsete ja horisontaalsete küsimustega, sealhulgas inimõiguste ja haldusküsimustega;

c) Euroopa välisteenistus peaks iga direktoraadi raames struktureerima Brüsselis asuvate riigiüksuste koostööd liidu delegatsioonidega (saatkondadega) kolmandates riikides;

d) märgib, et kui ELi delegatsioonid kolmandates riikides hakkavad täiendama olemasolevaid liikmesriikide diplomaatilisi esindusi, võib tõhusus pikas perspektiivis paraneda, sest tulevane ELi delegatsioon võiks paljudel juhtudel võtta enda peale konsulaarteenuste osutamise ja Schengeni viisaküsimustega tegelemise.

9. on arvamusel, et Euroopa välisteenistuse korraldust ja toimimist kindlaksmääravas otsuses tuleks samuti sätestada, et liidu saatkonnad kolmandates riikides peavad vajaduse korral ja vastavalt nende käsutuses olevatele ressurssidele osutama logistilist ja haldusabi kõikide liidu institutsioonide liikmetele; nõuab, et järgmine asepresident / kõrge esindaja võtaks kohustuse teavitada parlamendi väliskomisjoni töötajate määramisest Euroopa välisteenistuse kõrgetele ametikohtadele ning lubada väliskomisjonil soovi korral korraldada kandidaatide kuulamist, kuna Euroopa Liidu delegatsioonid hakkavad kuuluma Euroopa välisteenistuse koosseisu ja kuna nad peaksid saama juhtnööre asepresidendilt / kõrgelt esindajalt, olema tema järelevalve all ning kuuluma komisjoni haldusstruktuuri; nõuab lisaks, et järgmine asepresident / kõrge esindaja kohustuks pidama uusi läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga sõlmitud kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, pidades eelkõige silmas juurdepääsu tundlikule teabele ja muid sujuva institutsioonidevahelise koostöö tahke;

10. nõuab, et järgmine kõrge esindaja võtaks kohustuse teavitada parlamendi väliskomisjoni ja arengukomisjoni töötajate määramisest Euroopa välisteenistuse kõrgetele ametikohtadele ning lubada väliskomisjonil soovi korral korraldada kandidaatide kuulamist, kuna Euroopa Liidu delegatsioonid hakkavad kuuluma Euroopa välisteenistuse koosseisu ja kuna nad peaksid saama juhtnööre asepresidendilt / kõrgelt esindajalt, olema tema järelevalve all ning kuuluma komisjoni haldusstruktuuri; nõuab lisaks, et järgmine asepresident / kõrge esindaja kohustuks pidama uusi läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga sõlmitud kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, pidades eelkõige silmas juurdepääsu tundlikule teabele ja muid sujuva institutsioonidevahelise koostöö tahke;

11. teeb ettepaneku uurida, millises ulatuses võiks riikide konsulaarteenistustest lähetatud liidu saatkonna personal võtta vajaduse korral oma poliitiliste ja majanduslike ülesannete kõrval järk-järgult vastutuse mitteliikmesriikide kodanikega seotud konsulaarülesannete ning kolmandates riikides viibivate liidu kodanike diplomaatilise ja konsulaarkaitsega seotud ülesannete eest, nii nagu see on juba ette nähtud EÜ asutamislepingu artiklis 20; teeb lisaks ettepaneku kaaluda koostöövõimalusi Euroopa Parlamendi ametnike ja Euroopa välisteenistuse vahel;

12. on seisukohal, et on vaja astuda täiendavaid samme liidu ametnikele välissuhetealase koolituse pakkumisel; soovitab luua Euroopa diplomaatilise kolledži, mis annaks tihedas koostöös liikmesriikide asjakohaste organitega nendele liidu ja liikmesriikide ametnikele, kellel tuleb hakata tööle välissuhteid hõlmavatel ametikohtadel, ühtlustatud õppekaval põhinevat koolitust, sealhulgas asjakohast koolitust konsulaar- ja legatsioonimenetluste, diplomaatia ja rahvusvaheliste suhete ning Euroopa Liidu ajaloo ja tegevuse alaste teadmiste teemal;

13. kutsub asepresidenti / kõrget esindajat üles koostama otsuse ettepanekut Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise kohta, võttes arvesse käesolevas resolutsioonis esitatud suuniseid; jätab endale õiguse võtta nimetatud ettepaneku suhtes üksikasjaliku seisukoha vastavalt Lissaboni lepingust tuleneva Euroopa Liidu lepingu versiooni artikli 27 lõikele 3 ning vaadata finantsaspektid läbi eelarvemenetluse käigus; soovitab siiski jõuda Euroopa Parlamendiga kõikides küsimustes varakult poliitilisele kokkuleppele, et mitte kulutada pärast Lissaboni lepingu jõustumist väärtuslikku aega poliitilistele vaidlustele Euroopa välisteenistuse ülesehituse üle;

14. kutsub komisjoni üles nõustuma asepresidendi / kõrge esindaja ettepanekuga üksnes siis, kui see vastab üldjoontes käesolevas resolutsioonis esitatud suunistele või kui Euroopa Parlamenti kaasavate institutsioonidevaheliste kontaktide kaudu on üksmeelselt jõutud teistsuguse kompromisslahenduseni;

15. on otsustanud, et kohtudes järgmise Euroopa Komisjoni ametissenimetamise menetluse käigus kuulamisel pädeva komiteega, palub järgmise komisjoni asepresidendi kandidaadil võtta käesolevas resolutsioonis tõstatatud küsimustes seisukoht;

16. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

[1] ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 25.
[2] EÜT C 135, 7.5.2001, lk. 69.
[3] EÜT C 53 E, 28.2.2002, lk 390.
[4] ELT C 117 E, 18.5.2006, lk 232.
[5] Nt OLAFi asutamist käsitleva otsuse artikkel 6 (EÜT L 136, 31.5.1999, lk 20).
[6] ELT C 139, 14.06.2006, lk 1.
[7] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, 16.9.2002, lk1).

põhiseaduskomisjonile

Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta
(2009/2133(INI))

Arvamuse koostaja(*): Annemie Neyts-Uyttebroeck

(*) Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. tuletab meelde, et Euroopa Liidu roll ülemaailmse partnerina on viimastel kümnenditel kasvanud, ning selleks, et EL saaks tegutseda ühiselt ja lahendada üleilmseid probleeme ühtselt, järjepidevalt ja tõhusalt, on tarvis uut lähenemisviisi;

2. tervitab Iiri referendumi tulemust, mis sillutab teed Lissaboni lepingu ratifitseerimismenetluse lõpuleviimisele ja uue institutsioonilise struktuuri loomisele, mis hõlmab Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja, kes tagab ELi esindamise välissuhetes ühist välis- ja julgeolekupoliitikat puudutavates küsimustes (ÜVJP), ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kes saab ka Euroopa Komisjoni üheks asepresidendiks; märgib, et nõukogu volitab kõrge esindaja juhtima liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ja esitama ettepanekuid nimetatud poliitika väljatöötamiseks, ning et nõukogu ja kõrge esindaja tagavad liidu välistegevuse ühtsuse, järjepidevuse ja tõhususe; tuletab meelde, et kõrget esindajat abistab tema volituste täitmisel Euroopa välisteenistus;

3. rõhutab, et Euroopa Parlament on järjekindlalt kutsunud üles looma ühist Euroopa diplomaatilist teenistust, mis vastaks liidu rahvusvahelisele rollile ning tõstaks tema suutlikkust rahvusvahelisel areenil tõhusalt tegutseda ja suurendaks sellise tegevuse nähtavust; kutsub üles nõukogu, komisjoni ja liikmesriike haarama kinni Euroopa välisteenistuse loomisega tekkivast võimalusest töötada välja ühtsem, järjepidevam ja tõhusam välispoliitika;

4. Euroopa välisteenistuse institutsiooniline ülesehitus peab hõlmama soolist struktuuri, mis peegeldab nõuetekohaselt liidu kohustusi seoses soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega;

5. võttes arvesse, et Euroopa välisteenistuse loomisel konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga, ja arvestades mõjuga eelarvele, on veendunud, et Euroopa välisteenistuse tõhusa käivitamise ja talle vajalike rahaliste vahendite tagamise oluliseks eelduseks on parlamendiga peetav varajane ja sisuline dialoog;

6. palub kõrgel esindajal esitada oma ettepanekud võimalikult kiiresti; nõuab ettepanekute esitamisel järgmiste põhimõtete järgimist:

(a) Euroopa välisteenistus ei peaks olema iseseisev teenistus, vaid tuleks luua komisjoni haldus- ja eelarvealas, järgides samas kõrvalekaldumatult talle ELi lepingus antud mandaati abistada asepresidenti/kõrget esindajat liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika juhtimisel nõukogu nimel ja komisjoni välistegevuses;

(b) Euroopa välisteenistus peab tegelema ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga ning nende ülesannete ja poliitikavaldkondadega, millega praegu tegeleb komisjoni välissuhete peadirektoraat; kõrge esindaja peaks samuti esitama kõikehõlmava ettepaneku selle kohta, kuidas korraldatakse uue institutsioonilise ülesehituse raames muud peamised välistegevusega seotud poliitikavaldkonnad; laienemine, kaubandus, arengu- ja humanitaarabi moodustavad koos olulise osa ELi välispoliitikast; arengupoliitika hõlmamiseks uue teenistusega on kaalukad põhjused;

(c) Euroopa välisteenistus peab hõlmama nõukogu sekretariaati kuuluvad sõjaliste ja tsiviilkriiside ohjamise üksused, isegi kui sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate juhtimiskord ja organisatsiooniline ülesehitus võivad vajadusel üksteisest erineda; Euroopa välisteenistuse osaliste poolne luureandmete analüüsi ühiskasutus abistab oluliselt kõrget esindajat tema mandaadi täitmisel, milleks on liidu ühtse, järjepideva ja tõhusa välispoliitika juhtimine;

(d) kõrge esindaja peaks pöörama erilist tähelepanu töölevõtmis- ja personaliküsimustele, kuna Euroopa välisteenistusse asub töötajaid nii komisjonist, nõukogust kui liikmesriikidest; selleks, et Euroopa välisteenistusest saaks professionaalne diplomaatiline teenistus, tuleb talle tagada piisavad vahendid ning värvata töötajad pädevuse alusel ja asjakohase valikumenetluse kohaselt, võttes arvesse nõuetekohast geograafilist tasakaalu;

(e) liikmesriikide diplomaatidel ja komisjonist ja nõukogust tulnud töötajatel peaksid olema sama staatus ja roll, olgu nad lähetuses, ajutised teenistujad või ELi ametnikud;

(f) ühise koolituse ja kutsealase arengu abil loodav ühtekuuluvustunne on oluline Euroopa välisteenistuse lõppeesmärgi saavutamisel, milleks on ühtse diplomaatiaraamistiku loomine, mis koondaks riikliku ja Euroopa tasandi diplomaatia; ühise Euroopa diplomaatilise kultuuri loomiseks ELi rahvusvahelistes suhetes läheb tarvis ühiseid koolitusprogramme ja ühist diplomaatia õppekava; olemasolevat koolitust ja diplomaatia koolituskeskuste võrgustikke oleks kasulik täiustada. Samuti võiks need koondada Euroopa diplomaatiliseks akadeemiaks, mis põhineks muu hulgas liikmesriikide asjaomastel asutustel;

(g) Euroopa välisteenistus peab tagama, et Euroopa Parlamendil oleksid ELi delegatsioonides kontaktisikud, kes tagavad koostöö Euroopa Parlamendiga (nt selleks, et hoolitseda parlamentaarsete kontaktide eest kolmandates riikides);

7. nõuab, et järgmine kõrge esindaja võtaks kohustuse teavitada parlamendi vastavat komisjoni töötajate määramisest Euroopa välisteenistuse kõrgetele ametikohtadele ning lubada väliskomisjonil soovi korral korraldada kandidaatide kuulamist, kuna Euroopa Liidu delegatsioonid hakkavad kuuluma Euroopa välisteenistuse koosseisu ja kuna nad peaksid saama juhtnööre kõrgelt esindajalt, olema tema järelevalve all ning kuuluma komisjoni haldusstruktuuri; nõuab lisaks, et järgmine kõrge esindaja kohustuks pidama uusi läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga sõlmitud kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, pidades eelkõige silmas juurdepääsu tundlikule teabele ja muid sujuva institutsioonidevahelise koostöö tahke;

8. märgib, et samas kui ELi delegatsioonid kolmandates riikides hakkavad täiendama olemasolevaid liikmesriikide diplomaatilisi esindusi, leidub võimalusi töö tõhustamiseks pikas perspektiivis, sest tulevane ELi delegatsioon võib, vajaduse korral järk-järgult, võtta enda peale konsulaarteenuste osutamise;

9. kutsub komisjoni, nõukogu, liikmesriike ja järgmist kõrget esindajat üles siduma end kindlalt Euroopa Parlamendi osalusel Euroopa välisteenistuse loomise kõikehõlmava, kõrgete eesmärkidega ja ühisel nõusolekul põhineva kavaga, sest järkjärguline ja sammhaaval toimiv lähenemisviis võib põhjustada järjekindlusetust ja vahendite raiskamist; arvestades asjaomaste küsimuste keerukust ja selleks, et tagada kõikide liikmesriikide õiglane esindatus välisteenistuses, tuleks kasutada järgjärgulist lähenemisviisi; mõistliku ajavahemiku jooksul tuleks kavandada „läbivaatamisklausel”;

10. soovitab hakata ühtlustama olemasolevaid ELi esindusi mitmepoolsete foorumite juures, nagu nõukogu ja komisjoni esindused ÜRO juures; soovitab uurida võimalust luua ELi delegatsioonid nende mitmepoolsete foorumite juurde, kus selliseid delegatsioone praegu ei ole, kuid kus on olemas praktiline vajadus ELi kohalolekuks, nt NATO ja OSCE;

11. kordab oma kindlat otsust rakendada täies ulatuses oma eelarvepädevust seoses kõnealuste institutsiooniliste uuendustega ning nõuab finantsläbivaatust enne uut eelarveperioodi; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse rahastamine peab asutamislepingute kohaselt jääma täielikult eelarvepädevate institutsioonide kontrolli alla.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

põhiseaduskomisjonile

Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta
(2009/2133(INI))

Arvamuse koostaja: Eva Joly

LÜHISELGITUS

ELi arengupoliitika toob Euroopa Liidule selget kasu, sest see aitab kaasa ülemaailmsele geopoliitilisele stabiilsusele, vähendab rändesurvet ning avab uusi turge. Lisaks on arengupoliitika üks peamisi eesmärke vähendada vaesust ning edendada arengumaade ja nende kodanike püsivat sotsiaalset ja majanduslikku arengut.

Kuigi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning välisteenistus teevad jõupingutusi Euroopa Liidu poliitika toetamiseks sellistes valdkondades, nagu välisasjad, kaubandus ja julgeolek, ei saa me eeldada, et uus teenistus omistab ELi arengupoliitika eesmärkide ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele samasuguse tähtsuse.

Seetõttu peame oluliseks, et Euroopa Parlamendi arvamuses viidatakse arengule, eelkõige Lissaboni lepingust tulenevatele ELi kohustustele teha tööd vaesuse kaotamiseks ja tagada arengumaade huvides poliitika sidusus, ning samuti tuleks viidata vajadusele käsitleda arengukoostööd iseseisva poliitikavaldkonnana, mis on võrdne teiste rahvusvahelisi suhteid puudutavate poliitikavaldkondadega ja mille juurde kuuluvad vastavad poliitilised ja haldusstruktuurid.

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

Põhjendus D a (uus)

D a. arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt ELi ja liikmesriikide arengukoostööpoliitilised meetmed „täiendavad ja tugevdavad teineteist”; arvestades, et see peaks komisjoni ja liikmesriikide rollid selgemaks muutma, vähendama kattumisvõimalusi, edendama abiandjate koordineerimist ja töö paremat jaotamist ning seda tõhusama abi ning parema kulutasuvuse huvides;

Põhjendus D b (uus)

D b. arvestades, et Euroopa välisteenistus peaks tooma ELi kui arengumaade juhtiva partneri paremini üldsuse teadvusesse ning tuginema ELi ja arengumaade vahelistele väga headele suhetele, mis põhinevad sellel, et EL on ametliku arenguabi ning humanitaarabi raames suurim abiandja ning arengumaade peamine kaubanduspartner,

Põhjendus D b a (uus)

D b a. arvestades, et Euroopa välisteenistusel peaks olema tugev arengumõõde; ja arvestades, et arengupoliitika põhimõtted, mille keskmes on pikaajalised eesmärgid, mitmepoolsus, solidaarsus, dialoog ning huvide ühitamine, oleksid ELi tulevase välispoliitika soovitavad nurgakivid;

Põhjendus D c (uus)

D c. arvestades, et Lissaboni lepingus on arengukoostöö määratletud konkreetsete eesmärkidega ja iseseisva poliitikavaldkonnana, mis on võrdne teiste välispoliitika valdkondadega ning mis ei ole mingil juhul allutatud välis-, julgeoleku- ega kaitsepoliitikale, ning et lepingus tunnustatakse nii arengupoliitika sidususe kui ka ELi erinevate välispoliitiliste meetmete kooskõlastatuse tähtsust, mis eeldab ka nõuetekohase arengu- ja koostööministrite nõukogu taaselustamist;

Põhjendus D d (uus)

D d. arvestades, et vaesuse kaotamine on Euroopa Liidu lepingu Lissaboni lepingu kohase versiooni üks üldeesmärke rahvusvaheliste suhete valdkonnas (artikli 21 lõike 2 punkt d) ning liidu arengupoliitika peamine eesmärk vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 208; arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 208 nõutakse lisaks, et EL „võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”; arvestades, et seetõttu peavad kõik Euroopa välisteenistuse meetmed, mis puudutavad arengumaid, toetama vaesuse kaotamist;

Lõige 4 – punkt b

(b) Euroopa välisteenistuse ülesehitus peaks parandama liidu välistegevuse järjekindlust ja esindatust välissuhetes ning seetõttu tuleks Euroopa välisteenistuse raamesse koondada eelkõige välissuhetega kitsamas tähenduses tegelevad üksused ja kolmandates riikides asuvate delegatsioonide juhtivad ametikohad; olukorra arenedes võib kaaluda, milliseid muid ülesandeid võiks Euroopa välisteenistusele veel anda;

Lõige 4 – punkt c

(c) komisjoni peadirektoraatidelt ei ole siiski vaja ära võtta kogu nende välissuhetealast vastutust; praeguse ühenduse välismõõtmega poliitika terviklikkus tuleks säilitada eelkõige valdkondades, kus komisjonil on täidesaatev võim; komisjon peaks looma erimudeli sellistele asjaomastele talitustele nagu kaubanduse, laienemise, arengu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega sõlmitud suhete peadirektoraadid, koostöötalitus EuropeAid, humanitaarabi peadirektoraat, inimõiguste ja demokraatia talitus, valimisabi talitus ning majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi välissuhetele suunatud üksused;

Lõige 4 – punkt d a (uus)

(d a) sõltumatu arengu ja humanitaarabi volinik peab olema volinike kolleegiumi liige ning seda võrdsetel alustel teiste rahvusvaheliste suhete valdkonna eest vastutavate volinikega; nimetatud volinik peab vastutama nii arengukoostööpoliitika määratlemise kui ka elluviimise eest, tehes tihedat koostööd kõrge esindajaga nii AKV riikides kui ka teistes arengumaades;

Lõige 4 – punkt d b (uus)

(d b) lisaks peab komisjonis olema iseseisev arengu peadirektoraat, mille pädevuses on poliitika määratlemine, poliitiline nõustamine ja Euroopa Liidu arengukoostööpoliitika elluviimine; kõnealune peadirektoraat ning selle töötajad, kes viivad Euroopa Liidu arengupoliitikat ellu nii Brüsselis kui ka ülemeremaade delegatsioonides, peavad arenguvolinikule aru andma;

Lõige 5 – punkt c a (uus)

(c a) Euroopa välisteenistus peab koondama piisaval arvul arenguspetsialiste riikide ministeeriumidest ja komisjoni arengu peadirektoraadist; nimetatud peadirektoraadis töötavad ametnikud peaksid saama juhiseid arenguvolinikult;

Lõige 6 – punkt b

(b) Euroopa välisteenistus peaks jagunema mitmeks direktoraadiks, millest igaüks oleks vastutav liidu välissuhete geostrateegiliselt olulise valdkonna eest, ning direktoraatideks, mis tegeleksid arengu, julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustega, tsiviilkriisiohjega, mitmepoolsete ja horisontaalsete küsimustega, sealhulgas inimõiguste ja haldusküsimustega.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Dominique Baudis, Bastiaan Belder, Franziska Katharina Brantner, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Mário David, Michael Gahler, Ana Gomes, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Nicole Kiil-Nielsen, Andrey Kovatchev, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Krzysztof Lisek, Barry Madlener, Mario Mauro, Jean-Luc Mélenchon, Willy Meyer, Alexander Mirsky, María Paloma Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Ernst Strasser, Charles Tannock, Zoran Thaler, Johannes Cornelis van Baalen, Geoffrey Van Orden, Kristian Vigenin, Graham Watson, Boris Zala

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Marije Cornelissen, Marielle De Sarnez, Andrew Duff, Diogo Feio, Lorenzo Fontana, Roberto Gualtieri, Liisa Jaakonsaari, Barbara Lochbihler, Vittorio Prodi, György Schöpflin, Traian Ungureanu

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Franz Obermayr

Õigusteave - Privaatsuspoliitika