RAPORT Euroopa Keskpanga 2008. aasta aruanne

2.2.2010 - (2009/2090(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Edward Scicluna

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Keskpanga 2008. aasta aruande kohta

(2009/2090(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2008. aasta aruannet;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 113;

–   võttes arvesse asutamislepingule lisatud Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja puudutava protokolli artiklit 15;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse oma 2. aprilli 1998. aasta resolutsiooni demokraatliku vastutuse kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis[1];

–   võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2009. aasta teatist „2009. aasta aruanne euroala kohta” (KOM(2009)0527) ja sellele lisatud komisjoni töödokumenti (SEK(2009)1313/2);

–   võttes arvesse komisjoni 2009. aasta septembri majanduse vaheprognoosi;

–   võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (KOM(2009)0499);

–   võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega (KOM(2009)0500),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7‑0010/2009),

A.  arvestades, et finants- ja majanduskriisi ajal on toimunud kõige tõsisem globaalne majanduslangus pärast 1930. aastaid, mille tagajärjed mõjutavad veel aastaid rängalt riikide majanduslikku ja sotsiaalset struktuuri;

B.  arvestades, et 2008. aastal kasvas euroala reaalne SKP finants- ja majanduskriisi tõttu vaid 0,7%, ning arvatakse, et 2009. aastal langes SKP märkimisäärselt;

C.  arvestades, et 2008. aasta keskmine aastane inflatsioonimäär oli 3,3%, kerkides 2008. aasta suvel 4,0%ni, mis on kõrgeim registreeritud määr alates euro kasutuselevõtmisest, ning arvestades, et seejärel pöördus inflatsioon 2009. aasta suvel negatiivseks;

D.  arvestades, et keskmine valitsemissektori eelarve puudujääk euroalal, mis 2007. aastal oli 0,6% SKPst, suurenes 2008. aastal 1,9%ni, ning et 2009. aasta oktoobri keskpaigaks oli ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust kohaldatud 20 liikmesriigis;

E.  arvestades, et keskmine valitsemissektori võla suhe euroalal, mis oli 2007. aasta lõpus 66,2% SKPst, suurenes 2008. aasta lõpuks 69,6%ni, ning on oodata, et järgmistel aastatel kasvab see näitaja veelgi;

F.  arvestades, et euro vahetuskurss USA dollari suhtes kõikus 2008. aasta jooksul väga suures ulatuses, kerkides juulis 1,6 USDni ja langedes oktoobris 1,25 USDni, kuid seejärel tõusis 2009. aasta oktoobriks 1,5 USDni;

G.  arvestades, et EKP hoidis 2008. aasta esimesel poolel intressimäärad muutumatuna, tõstis neid 2008. aasta juulis 25 baaspunkti võrra 4,25%ni ning langetas 2008. aasta viimase kvartali jooksul järk-järgult 2,5%ni, ning seejärel 2009. aastal 1%ni;

H.  arvestades, et vastuseks finantskriisile suurendas EKP märkimisväärselt likviidsustoetust euroala pankadele ning võttis mitmeid mittestandardseid meetmeid, parandamaks rahaturgude häiritud toimimist; arvestades, et sarnaseid likviidsust toetavaid vahendeid pakuti vaid teatavatele euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele,

Sissejuhatus

1. tervitab Slovakkia liitumist euroalaga ja märgib ära selle protsessi edukust;

2. juhib tähelepanu asjaolule, et euroalaga liitumise eeltingimuseks on Euroopa Liidu liikmesus;

3. väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping annab EKP-le ELi institutsiooni staatuse; on veendunud, et see suurendab Euroopa Parlamendi vastutust esmase institutsioonina, mille kaudu EKP on aruandekohustuslik Euroopa kodanike ees;

EKP reageering finantskriisile

4. märgib, et 2008. aastal, reageerides katastroofilisele majandus- ja finantskriisile ning selle kaugeleulatuvatele tagajärgedele, tuli EKP-l võtta vastu mõningaid kõige raskemaid otsuseid, mis on talle alates loomisest osaks saanud;

5. märgib, et EKP, nagu ka Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide majandusprognoosid ei suutnud ennustada 2008. aasta languse tõsidust;

6. märgib, et EKP jätkas reageerimist finantskriisile, abistades liikmesriike sellega, et säilitas ja suurendas oma likviidsustoetusi krediidiasutustele; soovitab EKP-l laiendada sellist likviidsust väljapoole euroala, et abistada neid liikmesriike, mida finantskriis on kõige valusamalt tabanud;

7. väljendab pettumust seoses sellega, et mõned kommertspangad ei vahendanud intressimäära kärpeid oma klientidele ning et selline lähenemisviis oli eriti domineeriv siis, kui EKP intressimäärad jõudsid madalaimale tasemele;

8. väljendab heameelt selle üle, et EKP on lisaks tavapärastele rahapoliitilistele meetmetele võtnud ka mitmeid konkreetseid meetmeid, näiteks kohandanud likviidsuse pakkumist tegeliku nõudluse alusel või pakkunud likviidsust pikema aja jooksul;

9. märgib, et EKP ei kärpinud intressimäärasid nii radikaalselt kui teised keskpangad, k.a USA Föderaalreserv ja Ühendkuningriigi Bank of England, ning sellises ulatuses nagu paljud majandusvaatlejad temalt tollal oleks oodanud;

10. väljendab pettumust, et EKP poolt süstitud täiendav likviidsus ei leevendanud piisavalt tööstust ja eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid tabanud laenukriisi ning mõned pangad kasutasid seda oma kasumimarginaalide suurendamiseks ja kahjumite katmiseks;

11. peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole järginud EKP nõuannet viia pangatoetusprogrammid vastavusse Euroopa tasandil ühiselt kehtestatud tingimustega, mis on seotud dividendide ja boonuste maksmisega, majandustegevuse, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisega ja maksuparadiisides toimunud tehingutega;

12. nõustub EKPga, et finantsinstrumentide kasvava keerukusega, nagu ka teatava rahandusasutuste läbipaistvuse puudumise, reguleerivate asutuste suutmatusega teostada järelevalvet ning finantsturgude regulatsiooni puudustega on kaasnenud kõrgenenud süsteemne risk; lisab, et see on kaasa toonud üha suurema avaliku usaldamatuse finantsasutuste suhtes;

13. soovib teada EKP seisukohti arvelduskodade loomise kohta sellistele vahenditele nagu krediidiriski ülekandetehingud euroalal;

14. juhib EKP tähelepanu ohule, et tekkida võivad uued spekulatsioonimullid, eelkõige tooraineturul; nõuab tungivalt, et EKP hoiataks valitsusi viivitamatult;

15. nõustub EKPga, et kriisi tuleb võtta kui õppetundi, eeskätt selles osas, et riskide ja likviidsuse haldamist rahandussüsteemis ning finantsturgude ja -asutuste läbipaistvust tuleb parandada, juhul kui soovitakse sarnast kriisi vältida; tuletab meelde, samuti tuleb reageerida euro ja kolmandate riikide valuuta, nagu USA dollar ja renminbi-jüaan, vaheliste vahetuskursside kõikumisega seotud ülemaailmsele tasakaalustamatusele, et tulevikus finantskriise vältida;

16. tervitab EKP poolt astutud samme üksikasjaliku ettepaneku koostamiseks, milline peaks olema lõdvendatud rahapoliitikast „väljumise strateegia”, mida rakendatakse vajaduse korral; rõhutab, et selles suhtes on äärmiselt oluline ajastamine ja poliitiline koordineerimine liikmesriikide vahel; seoses sellega tervitab asjaolu, et enamik meetmetest kaotab automaatselt oma kehtivuse, kui majanduslik olukord jätkuvalt paraneb;

17. soovitab võtta mis tahes meetmeid intressimäärade tõstmiseks äärmise ettevaatusega, et mitte ohustada tulevast majanduskasvu;

18. on seisukohal, et liikmesriigid peaksid jätkama oma praeguseid rahanduslikke stimuleerimismeetmeid, et kaitsta töökohti, edendada investeerimist ja stimuleerida majanduskasvu, ning nad peaksid nimetatud meetmed tühistama, kui majanduskasv on jälle jätkusuutlik, et tegeleda siis ülemäärase eelarvepuudujäägiga;

Majanduslik ja rahanduslik stabiilsus

19. jagab EKP muret majanduslike erinevuste pärast euroalal ning selles osas, kuidas kriis on mõjutanud erinevaid riike, eelkõige neid, kus juba eelnevalt esines strukturaalset ebatõhusust, kus on kõrged ühiku tööjõukulud, jooksevkonto puudujääk ja riigivõlg;

20. kutsub kõiki euroala riike võtma arvesse, et tõelise majandus- ja rahaliidu eksisteerimiseks ei piisa lihtsalt euroala liikmeks olemisest, ning rõhutab vajadust struktuurireformide järele; lisab, et kui selliseid reforme ette ei võeta, seab see ohtu stabiilsuse ja kasvu pakti usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse;

Juhtimine ja otsuste tegemine

21. juhib tähelepanu asjaolule, et ajal, mida iseloomustab vahetuskursi suur kõikumine, on euro tugevnenud, eriti USA dollari ja renminbi-jüaani suhtes, ning tunneb muret selle pärast, et see võib kahjustada euroala konkurentsivõimet;

22. soovitab EKP-l muuta oma töö läbipaistvamaks, et suurendada oma legitiimsust ja prognoositavust, avaldades eelkõige EKP nõukogu koosolekute protokollid vastavalt USA Föderaalreservi, Ühendkuningriigi keskpanga (Bank of England) ja Jaapani keskpanga praktikale; on seisukohal, et sellist läbipaistvust on vaja ka seoses sisemiste mudelitega, mida kasutatakse mittelikviidsete tagatiste hindamiseks, ja seoses tagatiseks pakutud teatavate väärtpaberite hindamisega;

23. kinnitab oma toetust kord kvartalis toimuvale rahandusteemalisele dialoogile Euroopa Parlamendi ja EKP vahel; lisab, et see dialoog on oluline vahend EKP tegevuse kontrollimiseks ning avaliku vastutuse ja läbipaistvuse realiseerimiseks;

24. toonitab EKP sõltumatust, millele aitab kaasa oma juhatuse liikmete määramise protsess; on seisukohal, et seda saaks veelgi tugevdada, kui kasutada Lissaboni lepinguga EKP-le antud uut õiguslikku seisundit ning olemasolevat EKP põhikirja selleks, et nõukogu poolt esitatud kandidaadid tuleks ka Euroopa Parlamendi hääletusel heaks kiita;

25. võtab kohustuse luua välistest ekspertidest koosneva valikukomisjoni, mis võimaldaks 2010. aastal valida mitu kandidaati juhatuse liikmeteks; juhib tähelepanu sellele, et väljavalitud kutsutakse seejärel kuulamisele Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni ette, mis formaliseeriks Euroopa Parlamendi nõuandva rolli kandidaatide hindamisel; pärast seda võtaks Euroopa Parlament täiskogu istungil vastu resolutsiooni, mis edastatakse nõukogule, enne kui viimane annab oma soovitused liikmesriikide valitsustele;

26. on seisukohal, et kriis on demonstreerinud turgude vastuvõtlikkust süsteemsetele riskidele; tervitab ettepanekut luua Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, mis hoiataks varakult eesseisvate riskide ja tasakaaluprobleemide eest finantsturgudel; märgib, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peab igasugusele algavale süsteemsele riskile kiirelt ja tõhusalt reageerima; märgib, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhusa toimimise eelduseks on „süsteemse riski” kvalitatiivne määratlus; kutsub seetõttu EKPd üles kehtestama selged mudelid ja määratlused ning andma Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhusale tegevusele ka laiemalt oma täielik tugi; lisab, et EKP-le antavad uued ülesanded, mis on seotud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, ei tohi mingil viisil kahjustada EKP sõltumatust;

27. märgib ära eurorühma rolli euroala majanduspoliitika tihedama koordineerimise väljaarendamisel; tervitab seetõttu asjaolu, et Lissaboni lepinguga antakse eurorühmale juriidilise isiku staatus; soovitab lisaks, et EKP osaleks jätkuvalt ja täies mahus eurorühma liikmete vahelistel mitteametlikel kohtumistel;

Euro välismõõde

28. tervitab asjaolu, et euro on andnud oma panuse piiriüleste finantsteenuste osutamise kasvu euroalal ning seega ka tihedamalt integreeritud rahaturu tekkesse;

29. märgib, et euro tähtsus rahvusvahelise valuutana suureneb jätkuvalt, sest 2008. aasta lõpus hoiti juba 26,5% maailma valuutareservidest eurodes;

30. on veendunud, et euro kasvav rahvusvaheline tähtsus pakub maailmaareenil eeliseid ja kohustusi; on veendunud, et see julgustab jätkuvalt väljapoole euroala jäävaid liikmesriike ja kolmandaid riike püüdlema euroala liikmesuse poole;

31. avaldab arvamust, et Euroopa Parlament peaks tegutsema koos EKP ja teiste ELi institutsioonidega selle nimel, et jätkuvalt tugevdada euroala rolli maailma finantsareenil;

32. on arvamusel, et kui Euroopa Liit väljendab oma seisukohta rahvusvahelise rahandussüsteemi tuleviku suhtes, tuleks lähtekohaks võtta see protsess, mille tulemusel sai võimalikuks euro kasutuselevõtt;

33. on seisukohal, et EKP, riikide keskpangad ja EKP nõukogu peavad tunnistama oma sotsiaalset vastutust töötajate ja ühiskonna ees ja austama seda ning võtma suuremal määral arvesse Euroopa keskpankade ametiühingute alalise komitee koostatud memorandumit sotsiaalsete aspektide kohta;

0 0

0

34. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.

• [1]       EÜT C 138, 4.5.1998, lk 177.

SELETUSKIRI

Käesolev raport annab hinnangu Euroopa Keskpanga (EKP) 2008. aasta aruandele ning sellele, kuidas EKP on reageerinud finantskriisile. Kuna EKP avaldas oma aastaaruande 2009. aasta aprillis ning raporti koostamisel tekkis viivitus seoses juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistega, esineb paratamatult teatud kattuvusi seoses EKP poliitikaga 2009. aastal. Käesolev raport keskendub peamiselt EKP tegevusele seoses finants- ja majanduskriisiga, kriisi poolt süvendatud kõrvalekalletele eurotsooni majandustes, EKP väljumisstrateegiale ning EKP juhtimisele.

Kaks aastat finantsilist ebastabiilsust

Finants- ja majanduskriisi ajal on toimunud kõige tõsisem globaalne majanduslangus pärast 1930. aastaid. Tõepoolest, kaks viimast aastat on alates EKP loomisest olnud talle kõige raskemad tema rollis rahandusliku ja hinnastabiilsuse järelvalvajana. Pärast küllaltki soodsat majanduskasvu perioodi enamikus Euroopa riikides 1990. aastatel ja käesoleva kümnendi alguses on EKP-l tulnud reageerida kriisile, mis on raputanud rahandus- ja poliitilist maailma kuni aluspõhjani. Suurem osa liikmesriike on pidanud testima oma majanduse vastupidavust mitte enam simulatsioonimudeli abil (nagu seda on mitmeid kordi varem tehtud), vaid reaalajas ning tagajärgedega, mis on olnud liigagi reaalsed.

2008. aastal kasvas SKP euroalal tervikuna vaid 0,7% ning tänaseks päevaks, mil see raport tuleb hääletusele täiskogu ees, oleme me näinud hirmuäratavat statistikat märkimisväärse majandusliku kokkutõmbumise ja ebanormaalselt suurte eelarvepuudujääkide kohta, koos ennustusega, mis lubab väga aeglast pööret majanduskasvule aastatel 2010 ja 2011.

Suuremas osas liikmesriikidest suureneb praegu eelarve puudujääk ja kerkib valitsemissektori võlg. Komisjoni majandusprognoos 2009. aasta mais ennustas keskmiseks eelarvepuudujäägiks eurotsoonis 5,3% ning keskmiseks valitsemissektori võlaks 77,7%, ning 2010. aastal oodatakse mõlema näitaja suurenemist. Vaatamata stimuleerivate meetmete pakettide kasutuselevõtule liikmesriikide poolt kogu Euroopas on tööpuudus – eriti alla 25-aastaste osas – järsult tõusnud ja tõuseb ka 2010. aastal. Suurem osa suurenenud valitsemissektori võlast ja puudujäägist on siiski põhjustatud vähenenud maksutuludest ja suurenenud sotsiaalkulutustest, samuti eelarvelistest stimulatsioonimeetmetest, mille suuruseks hinnatakse 1,5% ELi SKPst. Võib kuluda mitmeid aastaid, enne kui need finantskriisi poolt põhjustatud puudujäägid vähenevad jälle 2006. ja 2007. aasta tasemele.

EKP reageering kriisile

Vastavalt aluslepingutele on EKP esmane eesmärk säilitada „hindade stabiilsus”. Kuigi inflatsioon ületas 2008. aasta juunis ja juulis, mil see ulatus 4%-ni, tunduvalt EKP endakehtestatud ülemmäära 2%, on inflatsioonimäärad seejärel kõvasti kukkunud ja muutunud nüüdseks koguni negatiivseks.

Selliste majanduslike arengute taustal otsustas EKP, pärast seda kui oli 2008. aasta juulis tõstnud intressimäära 25 baaspunkti võrra kuni 4,25%-ni, langetada intressimäära 2008. aasta oktoobrist 2009. aasta jaanuarini järk-järgult 4,25%-lt kuni 2%-ni, ning 2009. aasta mais kuni 1%-ni, püüdes laenamist taaselustada.

Tuleb märkida, et tollal jäi mulje, et intressimäärade kärped jäid oma radikaalsuselt alla neile, mida tegid teised keskpangad, nt USA Föderaalreserv ja Bank of England. Niisugust seisukohta jagasid tollal paljud majandus- ja poliitikavaatlejad.

EKP peamiseks rolliks finantskriisi ajal oli aga 2007. aastal kehtestatud likviidsustoetuste suurendamine mittestandardsete meetmetega, eesmärgiga aidata liikmesriike. EKP kohandas oma likviidsuse juhtimise raamistikku, eelkõige võttes avaturutehingutes kasutusele fikseeritud intressimääraga pakkumismenetlused koos täieliku märkimisega, kitsendas ajutiselt püsivahendite intresside moodustatud intressikoridori, laiendas tagatiskõlbulike varade nimekirja ning pakkus koostöös teiste keskpankadega likviidsust välisvaluutas.

Seega on võimalik näidata, et EKP põhiliste intressimäärade alandamine koos muutustega tegutsemisraamistikus aitasid vähendada rahastamiskulusid majanduses tervikuna. Reaalsus on siiski selline, et kuigi EKP-poolne likviidsuse laiendamine on aidanud mitmel institutsioonil vältida kokkuvarisemist, ei ole see likviidsus alati jõudnud klientideni, mis on eriti kahjustanud väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kellest majanduse toibumine eelkõige sõltub. Tegelikult on paljud pangad kasutanud likviidsusabi omaenda olukorra turgutamiseks.

Kasvavad erinevused eurotsoonis

Kuigi mitmed majandusteadlased lootsid, et rahaliit tugevdab liikmesriikide püüdlusi edasisteks struktuurireformideks, mis suurendaksid liikmesriikide majanduslikku lähenemist, on tegelikkus näidanud, et mitmete liikmesriikide puhul ei ole see nii.

Need euroala riigid, kus majanduslanguse alguses oli valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võla tase suurem kui stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud, ei ole sellest tulenevalt suutnud eriti kasutusele võtta stimuleerivate meetmete pakette, mis on hädavajalikud selleks, et kaitsta töökohti, investeeringuid ja majanduslikku aktiivsust.

Muidugimõista on kriis mõju avaldanud kõikidele liikmesriikidele ning käesoleva raporti koostamise ajal on kakskümmend liikmesriiki rikkunud stabiilsuse ja kasvu paktis kehtestatud ülemmäärasid. Erandlikud asjaolud väärivad erandlike meetmeid, mida komisjonil tuleb võtta stabiilsuse ja kasvu pakti jõustamisel, et vältida majanduse taastumise kängujäämist, millel oleksid hävitavad tagajärjed tööpuudusele ja majanduskasvule.

Väljumisstrateegia

Teatud hetkel tuleb hakata rakendama kavandatavat „väljumisstrateegiat”, mille puhul liikmesriigid lõpetavad järk-järgult oma stimuleerivate meetmete paketid ning EKP võtab tagasi pankadele osana oma mittestandardsetest meetmetest antud, umbes 700 miljardi euroni ulatuva likviidsusabi. Raportöör usub, et selline „väljumisstrateegia” tuleks nii rahandus- kui ka fiskaalvaldkonnas kasutusele võtta alles siis, kui on näha veenvat ja jätkusuutlikku majanduse taastumist, ning kutsub üles kooskõlastama nimetatud väljumisstrateegiate ajastamist liikmesriikide vahel.

Komisjon peaks liikmesriikidel lubama stimuleerivate meetmete pakettide kasutamist jätkata, ilma et sunniks neid seda protsessi tagasi pöörama stabiilsuse ja kasvu pakti liig-entusiastliku ja enneaegse jõustamisega.

Üks eurotsooni ülesandeid tema eksisteerimise teisel kümnendil peaks siiski olema struktuurireformide protsessi taaselustamine, et muuta majandusliit sama edukaks kui seda on rahaliit. Ainult struktuurireformide abil, mis on kombineeritud jõulise majanduskasvuga, on võimalik vabaneda tohutust puudujäägist ja võlgadest.

Euro roll

Üks suuremaid euro kasutuselevõtuga kaasnenud plusse on olnud piiriüleste finantsteenuste osutamise kasv, vähendades kulusid, suurendades konkurentsivõimet ning luues tihedalt integreeritud Euroopa rahaturu.

Samuti on euro säilitanud oma rolli rahvusvahelise valuutana. Üle 25% maailma valuutareservidest hoitakse eurodes. Euro rahvusvaheline staatus julgustab jätkuvalt väljaspoole euroala jäävaid liikmesriike ja kolmandaid riike püüdlema euroala liikmesuse poole.

Juhtimine ja otsuste tegemine

Nii nagu ka eelnevad raportöörid, olen ma veendunud, et kord kvartalis toimuv rahandusteemaline dialoog Euroopa Parlamendi ja EKP vahel, mille algatas president Duisenberg ja mida jätkas president Trichet, on oluline teetähis Euroopa Parlamendi kalenderplaanis ning annab oma panuse EKP aruandekohustuse realiseerimisse Euroopa Parlamendi ees.

Nimetatud aruandekohustust täiendavaid meetmeid tunnistatakse ka EKP põhikirja artikli 11 lõikes 2, mille alusel

„nimetatakse president, asepresident ja teised juhatuse liikmed [...] liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil ning nõukogu soovitusel, kes on eelnevalt konsulteerinud Euroopa Parlamendiga ja EKP nõukoguga.”

Sooviksin näha selle menetluse tugevdamist, nõudes konkreetselt, et nõukogu poolt esitatud kandidaadid tuleks ka Euroopa Parlamendi hääletusel heaks kiita.

ELi finantsstruktuuri reform

Lõpetuseks, käesolev kriis on näidanud, et turud ei ole alati isereguleeruvad ning et nad on vastuvõtlikud süsteemsetele riskidele. Seepärast tervitan ma ettepanekuid, mida praegusel momendil Euroopa Parlamendis kaalutakse ja mis sisaldavad muu hulgas ELi finantsstruktuuri reformimist ja ennekõike Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomist, kes peaks tegutsema „valvekoerana”, hoiatades varakult mis tahes süsteemsete riskide või tasakaaluprobleemide eest finantsturgudel. Sellega seoses on edasilükkamatuks prioriteediks anda „süsteemsele riskile” kvalitatiivne definitsioon, mis võimaldaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhusalt toimida.

Ennekõike tuleb kriisi võtta kui õppetundi. Meil tuleb taastada avalikkuse usaldus finantsasutuste vastu. Seda saab teha meetmetega, mille hulka kuuluvad suurem läbipaistvus ning parem riskide haldamine. Meil tuleb tagada, et sellise ulatusega kriis ei korduks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	27.1.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	35 2 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Burkhard Balz, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Rachida Dati, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Markus Ferber, Elisa Ferreira, Vicky Ford, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Enikő Győri, Liem Hoang Ngoc, Othmar Karas, Wolf Klinz, Jürgen Klute, Werner Langen, Astrid Lulling, Arlene McCarthy, Ivari Padar, Alfredo Pallone, Anni Podimata, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Peter Skinner, Theodor Dumitru Stolojan, Ivo Strejček, Kay Swinburne, Marianne Thyssen, Ramon Tremosa i Balcells
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Sophie Briard Auconie, Danuta Jazłowiecka, Arturs Krišjānis Kariņš, Philippe Lamberts