RAPORT Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 2 rakendamine ning ELi institutsioonide ja organite töölevõtustrateegia

3.2.2010 - (2009/2239(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Klaus-Heiner Lehne

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 2 rakendamise ning ELi institutsioonide ja organite töölevõtustrateegia kohta

(2009/2239(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa ühenduste personalieeskirju, eelkõige artikleid 2, 27, artikli 28 punkti d ja artiklit 30 ning III lisa;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, Euroopa Kohtu, kontrollikoja, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002 aasta otsust 2002/620/EÜ Euroopa ühenduste personalivaliku ameti asutamise kohta[1];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni peasekretäride ja Euroopa Kohtu kohtusekretäri ning kontrollikoja, majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee peasekretäride ja Euroopa ombudsmani esindaja 25. juuli 2002. aasta otsust 2002/621/EÜ Euroopa ühenduste personalivaliku ameti organisatsiooni ja tegevuse kohta[2];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni peasekretäride, Euroopa Kohtu kohtusekretäri ning kontrollikoja, Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee peasekretäride ning vahendaja esindaja vahelist kokkulepet, mis käsitleb ühise valiku- ja töölevõtustrateegia ühiseid põhimõtteid ning reservnimekirjade haldamise põhimõtteid (edaspidi „kokkulepe”);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi juhatuse 2002. aasta deklaratsiooni[3];

–   võttes arvesse Euroopa Personalivaliku Ameti juhatuse poolt 11. septembril 2008. aastal vastu võetud EPSO arenguprogrammi „Tegevuskava” jätkuvat rakendamist;

–   võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 11. juunil 2009. aastal vastu võetud eriaruannet nr 9/2009 Euroopa Personalivaliku Ameti personalivalikuga seotud tegevuse tõhususe ja mõjususe kohta;

–   võttes arvesse EPSO 2008. aasta tegevusaruannet ja Euroopa Haldusjuhtimise Kooli 31. märtsi 2009. aasta iga-aastast tegevusaruannet;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0012/2010),

A. arvestades, et personalieeskirjade artikkel 2 võimaldab ühel või mitmel institutsioonil usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osa või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused ning et kõnealune artikkel oli Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) loomise alus;

B.  arvestades, et personalieeskirjade artikli 27 alusel tuleb ametnike töölevõtmisel lähtuda eesmärgist saada institutsioonide teenistusse võimalikult võimekad, tõhusad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse Euroopa ühenduste liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt;

C. arvestades, et personalieeskirjade artikli 28 punkti d alusel võib põhimõtteliselt ametniku ametisse nimetada ainult tingimusel, et ta on läbinud personalieeskirjade III lisas ettenähtud konkursi, mis põhineb kas kvalifikatsioonil või katsetel või nii kvalifikatsioonil kui ka katsetel;

D. arvestades, et personalieeskirjade artikli 30 alusel nimetab ametisse nimetav asutus või ametiisik iga konkursi puhuks ametisse valimiskomisjoni, mille ülesanne on koostada sobivate kandidaatide nimekiri;

E.  arvestades, et personalieeskirjade III lisas nähakse ette konkursside läbiviimise üksikasjalikud nõuded ja tingimused, sealhulgas konkursiteated, avaldustele esitatavad nõuded, valimiskogu koosseis, kandidaatide nimekirja koostamine ja EPSO ülesanded;

F.  arvestades, et EPSO kohustused on määratletud otsustes 2002/620/EÜ ja 2002/621/EÜ;

G. arvestades, et konkursside ettevalmistamise viis, valikustrateegia ja -menetlused, reservnimekirjade kasutamise põhimõtted ja liigitamiskriteeriumite ühtlustamine on ette nähtud kokkuleppega;

H. arvestades, et otsus 2002/621/EÜ ja kokkulepe oleks tulnud läbi vaadata kolme aasta möödumisel EPSO loomisest; arvestades, et läbivaatamist ei ole ikka veel tehtud; arvestades, et EPSO arenguprogrammis kirjeldatud edasise arengu võimalused tuleb samuti läbi vaadata;

I.   arvestades, et Euroopa Parlamendi juhatuse 2002. aasta deklaratsioonis kinnitati selgesõnaliselt kohustust tagada mitmekeelne ja mitmekultuuriline administratsioon, mis on nii keeleliselt kui ka geograafiliselt tasakaalustatud, ja anti EPSO-le teada, et tema suutlikkus koostada selliseid reservnimekirju, mis võimaldavad rakendada niisugust tasakaalu tagavat töölevõtustrateegiat, on üks peamisi mõõdupuid, mille abil hinnatakse EPSO toimimist; arvestades, et deklaratsioon kehtib siiani täiel määral;

J.   arvestades, et Euroopa Parlamendi juhatuse 2002. aasta deklaratsiooni punktis 6 kirjeldatakse meetmeid juhuks, kui EPSO ei rahulda parlamendi töölevõtuvajadusi; arvestades siiski, et tahe kasutada ühist teenistust ametnike valikuks avatud konkursi kaudu ei ole muutunud ja seega ei ole praegu vaja kasutada deklaratsiooni punkti 6; arvestades, et sellegipoolest on käes aeg alustada uuesti institutsioonidevahelist arutelu ning vaadata EPSO toimimine hea koostöö vaimus läbi, et luua koos parim võimalik valikusüsteem ja lahendada institutsioonidevahelise organi raskused nii, et sellest saaks eeskujulik organisatsioon; arvestades, et selleks peaksid ühiselt pingutama kõik osalevad institutsioonid;

K. arvestades, et kontrollikoda osutas oma aruandes mitmetele puudujääkidele EPSO töös; arvestades, et EPSO reageeris aruandele, juhtides tähelepanu lahendustele, mis ta oli juba mõne puuduse likvideerimiseks kasutusele võtnud;

L.  arvestades, et kuna on ilmnenud, et Euroopa Liidu Teatajas avaldati ainult kokkuleppe eelnõu, mitte kokkulepe ise, seab see küsimuse alla valiku- ja töölevõtumenetluste läbipaistvuse,

1.  kiidab heaks EPSO jätkuvad jõupingutused valikumenetluste ajakohastamisel ning väljendab rahulolu tervikliku sisemise tegevuskavaga, mille eesmärk on täiustada EPSO olemasolevaid menetlusi; juhib samas tähelepanu asjaolule, et välisel, st institutsioonidevahelisel tasandil peab EPSO järgima kõiki personalieeskirjades institutsioonidele kui ametisse nimetavatele asutustele või ametiisikutele ettenähtud tingimusi ja nõudeid ning samaaegselt ka EPSOt puudutavaid rakendusakte;

2.  märgib, et otsus 2002/621/EÜ ja kokkulepe oleks tulnud läbi vaadata kolm aastat pärast EPSO loomist;

3.  märgib, et osaliselt ei vasta EPSO arenguprogramm kokkuleppega ettenähtud ühise valiku- ja töölevõtustrateegia ühistele põhimõtetele ja reservnimekirjade haldamise põhimõtetele, eelkõige seoses valimiskogudega, konkursside sisu ja reservnimekirjade kasutamisega;

4.  tuletab meelde, et juhatus peab koostöös EPSO direktoriga looma ühise valikusüsteemi ja arendama seda kõnealuste ühiste põhimõtete alusel;

5.  palub parlamendi peasekretäril ja teistel EPSO asutanud institutsioonidel algatada otsuse 2002/621/EÜ ning kokkuleppe kiire ja konstruktiivne läbivaatamine kõnealuste õigusaktide asjakohaste sätete alusel; on arvamusel, et läbivaatamine peaks keskenduma EPSO institutsioonidevahelistele aspektidele ning valikustrateegiale ja -menetlustele ning arvestama EPSO arenguprogrammi;

6.  on arvamusel, et EPSO peab eelkõige täitma personalieeskirjade ja muude asjakohaste rakendusaktidega ette nähtud juriidilisi nõudeid, mis käsitlevad konkursside korraldamist ja läbiviimist ning tagavad, et nende tulemusel saadud reservnimekirjad võimaldavad institutsioonidel võtta töötajaid tööle vastavalt personalieeskirjade artiklile 27;

7.  märgib, et eri institutsioonide töölevõtuvajadused ja nende soovitud kandidaatide profiilid on erinevad;

8.  toonitab, et kindlasti tuleb tagada mitmekeelsus ja järgida geograafiliselt võimalikult laialdase töölevõtmise õiguslikku põhimõtet ning käsitleda EPSO arenguprogrammis paremini valikuprotsessi lingvistilise ja geograafilise tasakaalu küsimust, et institutsioonidel oleks võimalik tagada mitmekeelne ja -kultuuriline administratsioon;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et parlamendi kohustus EPSO poolt läbiviidavate ühiste valikumenetluste suhtes sõltub parlamendi kui täielikult mitmekeelse institutsiooni erivajaduste rahuldamisest;

10. toonitab, et parlament on mitmekeelne institutsioon ja seepärast on töölevõtustrateegia põhinõue tagada võimalikult paljude mitmekeelse profiiliga kandidaatide olemasolu; täheldab, et kõnealuse nõudega kaasneb kohustus tööle võtta võimalikult laialdasel geograafilisel alusel;

11. kutsub EPSOt üles kiiresti läbi viima põhjaliku erakorralise hindamise, et teha kindlaks täheldatud geograafilise ja lingvistilise tasakaalustamatuse põhjused ja võimalikud lahendused, ning edastama hindamise tulemused institutsioonidele;

12. on arvamusel, et ELi töötajate ametijuhendis peaks olema kesksel kohal positiivse panuse andmine Euroopa integratsiooni projekti; on samuti arvamusel, et institutsioonide tõhusus peitub kvaliteetsetes töötajates ning seetõttu kuuluvad teadmised ELi ametnike põhitugevuste hulka;

13. väljendab kahetsust, et EPSO tegevusprogramm ei käsitle läbipaistvuse ja kandidaatide võrdõiguslikkuse küsimusi, mida ombudsman on mitmel korral tõstatanud ja mis ootavad kohtulikku läbivaatamist;

14. on vastu valimiskogude professionaalseks muutmisele ametnike lähetamisega EPSOsse täistööajaks, sest see on vastuolus personalieeskirjadega ning seega ebaseaduslik, ei taga sõltumatust ja erapooletust ega ole tulemuslik ja tõhus võimalus;

15. on selle asemel arvamusel, et valikuprotsessis on ülioluline säilitada valimiskogud, mis koosnevad tegevteenistuses olevatest ametnikest, kes tunnetavad oma institutsioonide tegelikke vajadusi ja on neist hästi teadlikud, sest see on parim viis tagada töölevõtmise sõltumatus, erapooletus ja terviklikkus;

16. võtab endale ülesandeks määrata kindlaks ja võtta kiiremas korras kasutusele lahendused, et valimiskogude liikmed oleks kergem leida ja nende kohusetäitmine valimiskogudes oleks tulemuslikum ja tõhusam, ning soovib, et teised institutsioonid ühineksid selle ettevõtmisega;

17. kutsub EPSOt üles esitama alternatiivseid võimalusi, et optimeerida valikumenetluses valimiskogude osa ning hinnata nende mõju läbivaadatud kokkuleppesse edaspidi lisatavate võimalike juhiste alusel; on arvamusel, et EPSO ülesanne on pakkuda asjakohast kvaliteetset kutselist abi ja nõuandeid valimiskogudele, et tagada nende töö kvaliteet, tõhusus ja tulemuslikkus;

18. on arvamusel, et EPSO ja institutsioonid peaksid kaaluma alternatiivseid viise, kuidas tugevdada valimiskogude võimet ülesandeid edukalt täita, näiteks elukutseliste hindajate alaline abi, hindamiskeskused, andmebaasi loomine valimiskogu liikmete kohta, kellel on kogemusi ja soovi kõnealust ülesannet täita, ning jätkuv koolitus;

19. mõistab hukka asjaolu, et EPSO struktuuris, eelkõige juhtivatel kohtadel, ei ole alaliselt esindatud parlamendi töötajad, sest selline esindatus aitaks EPSO-l paremini mõista parlamendi kui institutsiooni eripära, suurendaks sellekohast teadlikkust ja asjatundlikkust, aitaks teadvustada parlamendi erivajadusi ning tagada kõikidel valikumenetluste kavandamis- ja rakendamisetappidel vajaliku tasakaalu; tuletab sellega seoses meelde otsuse 2002/621/EÜ artikli 7 lõiget 4, milles nõutakse kõigi ühenduse institutsioonide ametnike teavitamist EPSO vabadest ametikohtadest kohe, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik otsustab need täita;

20. tunneb muret kontrollikoja tähelepanekute pärast, mis käsitlevad konkursikulude kindlakstegemist, ning nõuab tungivalt, et EPSO rakendaks kontrollikoja vastavasisulisi soovitusi;

21. täheldab üldiselt, et on vaja tõhustada institutsioonidevahelist koostööd, koordineerimist ja arutelu töötajaid puudutavates küsimustes, eelkõige seoses personalieeskirjade rakendamisega kõikides institutsioonis;

22. taotleb kokkuleppe avaldamist Euroopa Liidu Teatajas;

23. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, Euroopa Ombudsmanile ja Euroopa Personalivaliku Ametile.

• [1]  EÜT L 197, 26.7.2002, lk 53.
• [2]  EÜT L 197, 26.7.2002, lk 56.
• [3]  EÜT L 197, 26.7.2002, lk 55.

SELETUSKIRI

I.         TAUST

Käesoleva raporti peamine eesmärk on analüüsida personalieeskirjade artikli 2 rakendamist ELi institutsioonidesse ja organitesse ametnike ja teiste teenistujate töölevõtmisel. Nimetatud artiklis on sätestatud: „üks või mitu institutsiooni võivad [...] usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osa või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, välja arvatud ametnike ametisse nimetamist, ametialast edutamist või üleviimist käsitlevad otsused”. Otsusega 2002/620/EÜ tehti ametnike ja teiste teenistujate väljavalimine ülesandeks Euroopa Personalivaliku Ametile (EPSO) vastavalt personalieeskirjade artiklile 2[1]. Seetõttu on käesoleva raporti keskmes töölevõtupoliitika see aspekt, mida korraldab EPSO talle teiste institutsioonide poolt personalieeskirjade rakendamisel delegeeritud pädevusena.

EPSO loodi 2002. aastal ja hakkas tegutsema 2003. aastal. Otsustati, et on vaja professionaalset ja otstarbekohast valikumenetlust, sest olemasolevat peeti ebapiisavaks, ebatõhusaks ja mõnikord isegi ebaõiglaseks. Valikumenetluse õiguslik alus sisaldub personalieeskirjades ja seda võib muuta üksnes seoses nende eeskirjadega.

Alates 2003. aastast on EPSO struktuuriliselt sõltumatu asutus, millel on eraldi eelarve, ametikohtade loetelu, ametisse nimetav asutus ja tööruumid. EPSO on komisjoniga seotud üksnes logistilistel eesmärkidel ning ei kuulu veel seetõttu komisjoni haldusalasse. EPSO on haldusülesandeid täitev ühendus ja selles tähenduses saab teda kõige täpsemini kirjeldada kõigi asjaomaste institutsioonide ühisteenistusena.

EPSO edukas toimimine on ametnike ja muude teenistujate värbamisel keskne küsimus kõigi institutsioonide jaoks, kes on volitanud EPSOt kandidaate valima ja kes saavad nüüd ise korraldada konkursse üksnes erandjuhtudel. EPSO tutvustas hiljuti oma arengukava, milles tehti mitu ettepanekut valikumenetluse muutmise kohta, et kehtivaid menetlusi tõhustada. Lisaks koostas Euroopa Kontrollikoda 10. juunil 2009 eriaruande nr 9/2009, milles käsitleti mitmeid vajakajäämisi EPSO toimimises. See oli ajendiks käesolevale algatusraportile, kus käsitletakse eeskätt seda, kuidas kohaldatakse personalieeskirju ametnike ja muude teenistujate värbamisel, milles kesksel kohal on valikumenetlus.

II.        RAKENDUSAKTID

EPSO toimimise üksikasjades ning üldiste põhimõtetena esitatud soovitustes valiku- ja töölevõtupoliitika kohta jõuti kokkuleppele ja nende üle otsustati rakendusaktides, mille võtsid vastu EPSO loonud institutsioonide peasekretärid, kaasa arvatud Euroopa Kohtu kohtusekretär ja ombudsmani esindaja. Kuigi nimetatud aktides nähti ette läbivaatamine kolm aastat pärast EPSO loomist, ei ole seda tehtud. Seda vaatamata asjaolule, et EPSO tegutseb juba seitse aastat ja praegu on käimas EPSO arengukavas sisalduvate menetluste oluline läbivaatamine, mis on otseselt seotud valiku- ja värbamispoliitikaga. Kiireloomulise läbivaatamise vajadus on ilmselge.

III.      KONKREETSED TÄHELEPANEKUD EPSO ARENGUKAVA KOHTA

1.        Institutsioonidevaheline asutus

EPSO loodi institutsioonidevahelise asutusena. Institutsioonidevahelisus on seetõttu EPSO alus ja see peaks tagama institutsioonide asjakohase esindatuse EPSO sisestruktuurides ja otsuste tegemisel. Sel eesmärgil nõutakse otsuse 2002/621/EÜ artikli 7 lõikes 4, et ühenduse institutsioonide ametnikke teavitataks EPSOs vabanenud ametikohtadest kohe, kui ametisse nimetav asutus otsustab kõnealused ametikohad täita. Institutsioonidevahelisus tähendab ka seda, et lisaks kõigi institutsioonide vajaduste arvestamisele võetakse piisavalt arvesse üksikute institutsioonide erivajadusi, et nad saaksid värvata endale sobivaid kandidaate. See on tihedalt seotud keelelise mitmekesisuse ja geograafilise tasakaalu põhimõtte järgimisega. Institutsioonidevahelisusega kaasneb ka institutsioonide võrdne esindatus EPSO korraldatavate konkursside valikukomisjonides.

2.        Valimiskogud

EPSO töötas välja valimiskogude professionaalseks muutmise kava, milles muu hulgas tehti ettepanek suunata 27 ametnikku EPSOsse täiskohaga tööle vähemalt kaheks ja maksimaalselt neljaks aastaks vastavalt tingimustele ja menetlustele, mis tuleks kavandada koostöös institutsioonide ja personalikomiteedega. Nimetatud alalised liikmed töötaksid koos valimiskogude ajutiste liikmetega, kuid nad saaksid teistsugust koolitust ja neil oleksid teistsugused ülesanded. Näib, et EPSO on jätnud süsteemis osalemise üle otsustamise institutsioonidele. Pidades silmas avatud konkursside esimese iga-aastase tsükli (2010–2011) käivitamist, millest anti teada arengukavas, avaldati osalemiskutse valimiskogu alaliste liikmete ametikohtade täitmiseks. Avalduste esitamise tähtpäevaks määrati 15. september 2009. Osavõtust loobus vähemalt üks institutsioon (Euroopa Parlament). Samuti pidasid ettepanekut ebarahuldavaks personalikomiteed.

EPSO esitatud kontseptsiooni puhul tekib esmajoones küsimus selle kokkusobivuse kohta personalieeskirjadega, eriti III lisa artikli 3 lõikega 3, kus on kirjas: „kahe või enama institutsiooni ühise avatud konkursi puhul koosneb valimiskogu personalieeskirjade artikli 2 lõikes 2 nimetatud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku nimetatud esimehest ja institutsioonide ettepaneku põhjal sama asutuse või ametiisiku ametissenimetatud liikmetest ning institutsioonide personalikomiteede ühise kokkuleppega ametissenimetatud liikmetest viisil, mis tagab võrdse esindatuse”. See tähendab, et EPSO korraldatud konkursside puhul nimetab valimiskogu liikmed ametisse EPSO või personalikomitee. EPSO nimetab liikmed ametisse institutsioonide ettepaneku põhjal. Seda tuleb mõista nii, et iga EPSO korraldatud avaliku konkursi valimiskogu jaoks peavad institutsioonid tegema ettepaneku ametisse nimetatavate liikmete kohta. See ettepanek ei ole üldine, vaid tehakse iga kord eraldi. See on nii korraldatud selleks, et tagada valimiskogu liikmete täielik ja ajakohane arusaam institutsioonide tööst ja toimimisest ning piisav teadlikkus kõigi institutsioonide vajadustest. Seega on küsitav, kas EPSO saab valimiskogu alalised liikmed nimetada ametisse institutsioonide esitatud liikmete üldnimekirjast lähtudes ja määrata nad täitma valimiskogude alaliste liikmete ülesandeid. Iga institutsioon oleks endiselt kohustatud esitama ettepaneku oma liikme kohta. Samuti on küsitav, kuidas valimiskogude alalised liikmed saaksid säilitada oma igapäevasest töökogemusest tulenevad teadmised institutsioonide kohta. Neid aspekte ei ole EPSO arengukavas üksikasjalikult käsitletud.

EPSO ei pea ühe institutsiooni mitteosalemist valimiskogu alaliste liikmete üldnimekirjas takistuseks süsteemi kasutuselevõtmisel ja märgib, et institutsioonid, kes ei soovi või kellel puudub suutlikkus nimetada ametisse alalisi liikmeid, peaksid esitama rohkem ajutisi liikmeid. Näib, et sellel lahendusel on puudusi, arvestades alaliste liikmete kavandatavat jaotumist institutsioonide kaupa, valimiskogu alaliste ja ajutiste liikmete erinevaid ülesandeid ning asjaolu, et valimiskogu esimehe ja aseesimehe ameti rotatsioonis võivad osaleda üksnes alalised liikmed. Seega ei oleks institutsioonid võrdselt esindatud ja nad ei omaks võrdset kaalu. Samuti tundub, et personalikomiteedel oleks raskusi ettepanekute esitamisega alaliste liikmete EPSOsse suunamiseks.

Seoses aja kokkuhoiu ja töömeetoditega on samuti küsitav, kas EPSO suudaks tagada, et ajutiste liikmete puudumine ei hakkaks pidevalt takistama valimiskogu tööd, ja kuidas suudetakse tagada, et ajutistel ja alalistel liikmetel oleks valimiskogudes ühesugused volitused ja kohustused, kui neile on ette nähtud erinevad ülesanded ja erinev koolitus. Samuti on vastuseta küsimused, mis puudutavad valimiskogude liikmete sõltumatust ja institutsioonide sõltumatust kandidaatide esitamisel konkreetses komisjonis ametisse nimetamiseks.

Sellega seoses tasub meenutada, et õiguskomisjon ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon rõhutasid 2002. aasta mais valimiskogu liikmetega seoses vajadust vältida professionaalsetest valikutegijatest koosneva erirühma loomist, sest nad võivad institutsioonidest ja nende tegelikust toimimisest kaugeneda ja seetõttu kaotada vajaliku pädevuse ametniku ametikohale asumiseks nõutavate oskuste hindamisel.

Lõpuks tuleb märkida, et selline professionaalne valimiskogu peaks endiselt pöörduma hindajate, välistöövõtjate ja muude ekspertide poole. Sellepärast tunduks asjakohasem, kui EPSO ja institutsioonid kaaluksid valimiskogude professionaalseks muutmise küsimust põhjalikumalt ning otsiksid oma ülesannetega paremini toimetulemiseks alternatiivseid võimalusi, näiteks professionaalsete hindajate ja hindamiskeskuste alaline abi, täiendkoolitus ja valimiskogu liikmete andmebaasi loomine, kuhu kuuluksid kogenud liikmed, kes on valmis seda ülesannet täitma. Institutsioonid peaksid uurima, kuidas võimaldada valimiskogu liikmetel ühitada kohustusi nende nn koduinstitutsioonides ja EPSOs.

3.        Mitmekeelsus

Mitmekeelse institutsiooni, näiteks parlamendi jaoks, on töölevõtmise üks oluline aspekt tagada võimalikult suur arv kandidaate, kes valdavad mitut keelt. Olgugi et võime töötada kolmes töökeeles on oluline, tuleb samas tagada, et kaduma ei läheks suurema keelteoskusega kandidaadid. See on tihedalt seotud kohustusega värvata töötajaid võimalikult suurelt geograafiliselt alalt. Tungivalt on vaja uurida võimalusi geograafilise tasakaalu parandamiseks.

4.        Kavandamine institutsioonides

Institutsioonid peavad ka edaspidi vastutama tööjõuvajaduste hindamise eest ja määrama kindlaks, kuidas nendele vajadustele kõige paremini vastata. Institutsioonide võimalus korraldada ise avatud konkursse teatavate kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide leidmiseks piirdub nüüd erandjuhtudega ja selleks on vaja EPSO nõusolekut. Samal ajal saab EPSO osutada teenuseid üksnes juhul, kui ta teab institutsioonide tööjõuvajadusi, mille institutsioonid peaksid ise kindlaks tegema ja nendest EPSO-le teada andma. EPSO arengukavas kavandatud sellekohased meetmed on tervitatavad.

Samas tuleks analüüsida reservnimekirjade koostamist ja kasutamist, et seda vajaduse korral muuta. Näiteks nõutakse praeguses kokkuleppes, millele on kirjutanud alla institutsioonide peasekretärid, kaasa arvatud Euroopa Kohtu kohtusekretär ja ombudsmani esindaja, et reservnimekiri kehtib kaks aastat, kusjuures personalieeskirjades on lisaks ette nähtud, et võimaluse korral peab nimekiri sisaldama vähemalt kaks korda nii palju kandidaate, kui on täidetavaid ametikohti.

Kuna institutsioonidel säilib täielikult võimalus võtta tööle reservnimekirjadest isikuid vastavalt oma vajadustele, on oluline, et konkursimenetlus ja reservnimekirjad pakuksid piisavat valikut kandidaate kõigile institutsioonidele, kellel on sageli erinev töökultuur ja erinevad vajadused. Nn lippudega märgistamise süsteem peaks tagama, et institutsioonid ei võitle kandidaatide eest põhimõttel „kes ees, see mees”, vaid neil on võimalik märgistada lipuga edukad kandidaadid, kelle profiil vastab sellele, mida nad palusid konkursi alustamisel. Seda tuleks tasakaalustada kandidaatide võimalusega väljendada vabalt oma eelistusi ja otsida aktiivselt tööd enda valitud institutsioonis reservnimekirja piires. See võib aidata parandada institutsioonide mainet tööandjana.

Kokkuvõttes peaks EPSO tegevus reservnimekirjade haldamisel ja nende kasutamise jälgimisel olema ennetav, et aidata institutsioonidel võrrelda oma kavasid nimekirjade tegeliku kasutamisega, rakendades neid abinõuna, mis võimaldab tööjõuvajaduse täpsemalt kindlaks määrata ja valikukriteeriume veelgi täiustada.

• [1]  Kuni 1. maini 2004 kehtinud personalieeskirjade versiooni artikli 2 lõikes 3, mis moodustas otsuse 2002/620/EÜ õigusliku aluse, oli sätestatud: „kaks või enam institutsiooni võivad siiski usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, mis on seotud töölevõtmise ning sotsiaalkindlustus- ja pensioniskeemiga”.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	28.1.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	22 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Raffaele Baldassarre, Sebastian Valentin Bodu, Christian Engström, Marielle Gallo, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Klaus-Heiner Lehne, Antonio Masip Hidalgo, Jiří Maštálka, Alajos Mészáros, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Francesco Enrico Speroni, Alexandra Thein, Cecilia Wikström
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Piotr Borys, Sajjad Karim, Vytautas Landsbergis, Kurt Lechner, Eva Lichtenberger, Toine Manders, Arlene McCarthy, Angelika Niebler