RAPORT Nõukogu aastaaruanne Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43

    1.3.2010 - (2009/2057(INI))

    Väliskomisjon
    Raportöör: Gabriele Albertini
    PR_INI_art119-1


    Menetlus : 2009/2057(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A7-0023/2010

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile (ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal), mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43

    (2009/2057(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe[1] II osa G jao punktile 43;

    –   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu muudetud V jaotist „Üldsätted liidu välistegevuse kohta ning erisätted ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta”;

    –   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt 12. detsembril 2003 heaks kiidetud Euroopa julgeolekustrateegiat ja 11. detsembril 2008 heaks kiidetud aruannet selle rakendamise kohta;

    –   võttes arvesse eespool mainitud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

    –   võttes arvesse oma 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) 2006. aasta aruande kohta[2] ja 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni ÜVJP 2007. aasta aruande kohta[3];

    –   võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa välisteenistuse loomise institutsiooniliste aspektide kohta[4];

    –   võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1;

    –   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0023/2010),

    A. arvestades, et Euroopa Liidu tähtsus ülemaailmse tegevjõuna on viimastel kümnenditel suurenenud, ning arvestades, et on vaja uut lähenemisviisi ja täiendavaid rahalisi vahendeid, et EL saaks ühiselt tegutseda ja lahendada ülemaailmseid probleeme demokraatlikult, ühtselt, järjekindlalt ja tõhusalt;

    B.  arvestades, et oma suhetes muu maailmaga arendab Euroopa Liit edasi oma välispoliitika eesmärke, kaitseb ja edendab oma huve ja väärtusi, aitab kaitsta oma kodanikke ning edendada neid väärtusi kogu maailmas, et toetada rahu, julgeolekut, maailma säästvat arengut, rahvaste solidaarsust ja vastastikust austust, vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist; arvestades, et inimõiguste, eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ning jagamatuse edendamine jääb ELi välistegevuse keskmesse ning arvestades, et põhiõiguste harta on nüüd ELi välistegevuse jaoks õiguslikult siduv;

    C. arvestades, et Lissaboni leping annab uue mõõtme Euroopa Liidu kogu välistegevusele, sealhulgas ÜVJPle, mis ühes Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse andmise ja asjaomaste institutsiooniliste uuendustega, eriti komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (asepresidendi ja kõrge esindaja) ametikoha ja Euroopa välisteenistuse loomisega, võiks olla otsustav tegur liidu välistegevuse ühtsuse, järjekindluse ja tulemuslikkuse tagamisel ning oluliselt suurendada liidu mõju rahvusvahelistes suhetes;

    D. arvestades, et on vaja täiendavaid pingutusi ELi kiiremaks reageerimiseks poliitilistele kriisidele ja piirkondlikele konfliktidele; arvestades, et praegused otsustamis- ja rahastamismehhanismid võivad õigeaegset ja terviklikku tegutsemist takistada ja arvestades, et tuleb leida võimalusi ühehäälsuse nõude edasiseks piiramiseks ning ületamiseks;

    E.  arvestades, et väga oluline on täpselt välja selgitada Euroopa ühised huvid ja tegutseda neile vastavalt, et saavutada liidu välistegevuse ning eriti ÜVJP eesmärgid; arvestades, et tähtis on tagada kõigi otsuste ja võetud meetmete kooskõla rahvusvahelise õigusega, sealhulgas ÜRO põhikirjas kehtestatud põhimõtetega;

    F.  arvestades, et rahu, inimõiguste ja õigusriigi edendamine kogu maailmas on ELi välispoliitika keskne eesmärk;

    G. arvestades, et Lissaboni lepingust tulenevalt peab asepresident / kõrge esindaja aitama nõukogul ja komisjonil tagada kooskõla liidu välistegevuse eri valdkondade ning välistegevuse ja liidu muude poliitikavaldkondade vahel;

    H. arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumise päevast kasutab Euroopa Liit kõiki Euroopa Ühenduse õigusi ja täidab kõiki Euroopa Ühenduse kohustusi, jätkates samal ajal ELi olemasolevate õiguste kasutamist ja kohustuste täitmist,

    I.   arvestades, et uued julgeolekprobleemid nõuavad, et konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, kriisiohjamisel ja rahu tagamisel pandaks enam rõhku mitmesuguste tsiviil- ja sõjaliste vahendite tugevdamisele, kombineerimisele ja tasakaalustamisele;

    J.   arvestades, et praegu, mil Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) käivitamisest on möödunud kümmekond aastat ning kriisipiirkondades on rakendatud 23 missiooni, on vaja arendada sõjalisi ja tsiviilvõimeid ja tugevdada struktuure, et need oleksid piisavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rolli täitmiseks ÜVJP toetamisel ning rahvusvahelise julgeoleku tagamisel,

    Euroopa välistegevuse põhimõtted

    1.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ja tema teenistustel liidu kollektiivse strateegilise mõtte süvendamise vajadust silmas pidades välja töötada ELi ühine välispoliitika strateegia, mis tugineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärkidele ja põhimõtetele; on seisukohal, et sellises strateegias tuleks selgelt määratleda ELi ühised julgeolekuhuvid, nii et see saaks toimida võrdlusraamistikuna poliitika kujundamisel ning ELi välistegevuse kavandamisel, rahastamisel, rakendamisel ja kontrollimisel. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal täielikult kaasata sellesse üritusse Euroopa Parlamendi asjaomased organid; on veendunud, et inimeste julgeoleku uurimisrühma 2007. aasta Madridi raportis määratletud inimeste julgeoleku mõiste ja 2005. aasta maailma tippkohtumise lõppdokumendis määratletud kaitsmiskohustuse mõiste peaksid kujunema strateegia kaheks peamiseks juhtmõtteks;

    Nõukogu 2008. aasta aruanne ÜVJP kohta

    2.  tunnustab nõukogu püüet rakendada ÜVJP 2008. aasta aruande koostamisel strateegilisemat, teemapõhisemat ja sujuvamat lähenemisviisi; hindab positiivselt ka nõukogu poolt kasutusele võetud läbipaistvamat struktuuri, milles sisalduvad suured peatükid ÜVJP valdkonna senise tegevuse ja eriti tulevikuväljavaadete kohta; märgib veel, et aruandes on senisest paremini välja toodud välistegevuse piirkondlikud seosed;

    3.  rõhutab veel kord, et aruanne ei peaks piirduma pelgalt ÜVJP valdkonna tegevuse kirjeldamisega, vaid peaks andma ka võimaluse alustada Euroopa Parlamendiga dialoogi, et kujundada strateegilisemat lähenemisviisi ÜVJPle; soovitab muuta ÜVJP aastaaruanne iga-aastaseks aruandeks, milles käsitletakse ELi välispoliitika strateegia rakendamist, hinnatakse selle tulemuslikkust ja visandatakse edasised tegevussuunad; lisaks soovitab aruandes rohkem tähelepanu pöörata välistegevuse eelarvelistele vajadustele ja finantsmõjule;

    4.  usub, et laiahaardelisem ja terviklikum lähenemisviis annaks ÜVJP aastaaruannetele lisandväärtust, eriti peatükkide puhul, kus käsitletakse piirkondlikke partnereid ja rühmitusi, ÜVJP ja ÜJKP vahelisi seoseid ning muid ELi ülemaailmset rolli edendavaid vahendeid; on seisukohal, et selline perspektiiv annaks muu hulgas parema ülevaate ELi kõigist eelarvelistest eraldistest kõnealuses piirkonnas;

    5.  kordab oma seisukohta, et ÜVJP demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks tuleks ÜJKP missioonide alustamise küsimuses konsulteerida Euroopa Parlamendi pädevate organitega ning otsustes tuleks vajaduse korral arvesse võtta parlamendi poolt heaks kiidetud seisukohti ja nendele viidata; on arvamusel, et konsulteerimine peaks hõlmama valitud tegevussuuna põhjendamist ja selgitust selle kohta, kuidas missioon seondub asjakohaste ELi ja rahvusvaheliste meetmetega, milline on selle finantsmõju ja suhe ELi muude vahenditega;

    Lissaboni lepingu mõju

    6.  tunneb heameelt Lissaboni lepingu jõustumise üle, kuna see annab ELile vahendid oma rolli ja nähtavuse edasiseks suurendamiseks rahvusvahelisel areenil; sellega seoses rõhutab keskset osa, mida iga liikmesriik, nõukogu ja uus asepresident ja kõrge esindaja peavad etendama, et muuta aluslepingu sätted sündinud tõsiasjadeks ja olulisteks tegudeks, tugevdades selleks ELi suhteid strateegiliste partneritega ja kindlustades tema juhtrolli mitmepoolsetel foorumitel; rõhutab aluslepingu sätte tähtsust, mille kohaselt ÜVJP küsimustes kuuluvad nüüd liidu pädevusse kõik välispoliitika valdkonnad ja kõik liidu julgeolekuga seotud küsimused, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni;

    7.  väljendab rahulolu selle osa üle, mida asepresident ja kõrge esindaja hakkab täitma välisasjade nõukogu eesistujana, ja on rahul sellega, et asepresidendi esindaja hakkab juhatama poliitika- ja julgeolekukomiteed (PJK); loodab, et need uued funktsioonid aitavad tugevdada institutsioonidevahelisi sidemeid ja soodustavad institutsioonide püsivamat dialoogi; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles toetuma ametist lahkuva kõrge esindaja ja komisjoni välissuhete volinike kogemusele – esinema regulaarselt parlamendi täiskogu istungil ja väliskomisjoni ees – ning jätkama ka mitteametlike kohtumiste tava, et kujundada välja ja tõhustada korrapäraseid, süsteemseid ja sisukaid konsultatsioone parlamendi ja selle pädevate organitega;

    8.  on seisukohal, et valitsustevahelise samba ja ühenduse samba ning vastavate ülesannete kokkusulatamine asepresidendi ja kõrge esindaja ametiks, mida kandva isiku peab nõusolekuhääletusel heaks kiitma Euroopa Parlament, võib tõsta ÜVJP alase tegevuse demokraatlikku legitiimsust tingimusel, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel käivitatakse pidev, võrdsetel alustel toimuv strateegiline dialoog kõigil tasanditel;

    9.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid vastastikuse poliitilise solidaarsuse vaimus töötama ÜVJP valdkonna tegevuse ühtsuse jätkuva suurendamise nimel;

    10. kordab, et Euroopa Liidu eelarves tuleb eraldada piisavalt vahendeid, et EL saaks maailmas aktiivselt tegutseda; peab kahetsusväärseks, et asjaomane eelarveosa on endiselt alarahastatud, ning on tõsiselt mures selle pärast, kuidas ebapiisav rahastamine mõjutab liidu võimet teha usaldusväärset ja ennetavat välispoliitikat; rõhutab vajadust anda liidule rahalised vahendid, mis võimaldaksid järjekindlalt ja piisaval määral reageerida ettenägematutele ülemaailmsetele probleemidele, ning seda silmas pidades ootab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritakse ja ta täiel määral kaasatakse menetlustesse, mis annavad ÜVJP algatuste kiireloomuliseks rahastamiseks kiire juurdepääsu liidu eelarveassigneeringutele; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal samaaegselt välja töötada tulemuslik teavitamisstrateegia, et ELi kodanikke paremini teavitada ÜVJP eesmärkidest ja väärtustest, ning sellega seoses rõhutab energiliselt, kuivõrd tähtis on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika demokraatlik legitiimsus ja selle üle kontrolli teostamine;

    11. väljendab uuesti muret läbipaistvuse ja teabe puudumise pärast Euroopa Liidu sõjaliste või kaitseotstarbeliste operatsioonide ühiste kulude rahastamisel, sest on selge, et mehhanism Athena ei võimalda saada ülevaadet ÜVJP raames läbi viidud missioonide kogu finantsmõjust; tervitab seetõttu käivitusfondi loomist Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõike 3 alusel ning palub parlamendiga konsulteerida selle haldamise küsimustes kooskõlas ELi lepingu artiklis 36 määratletud Euroopa Parlamendi eelisõigustega ÜVJP ja ÜJKP suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlamendi suurem osalus ÜVJP sõnastamisel, kontrollimisel ja järelmeetmete võtmisel tuleneb nii ÜVJP ja ÜJKP seotusest, nagu rõhutatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 42, kui ka tõhustatud parlamentaarsest kontrollist riikide ja Euroopa tasandil, nagu on ette nähtud lepingu protokollis nr 1;

    12. kutsub nõukogu, komisjoni ning asepresidenti ja kõrget esindajat ära kasutama Euroopa välisteenistuse loomisega tekkivat võimalust ühtsema, järjepidevama ja tulemuslikuma välispoliitika kujundamiseks; ootab sellega seoses, et Euroopa välisteenistuse struktuuris, sealhulgas inimressurssides, kajastuksid asjakohaselt sellised liidu välispoliitika põhiväärtused ja eesmärgid nagu nüüdseks õiguslikult siduvas põhiõiguste hartas sätestatud inimõiguste austamine ja edendamine, ning välispoliitika prioriteedid, nagu kriisiohjamine ja rahu tagamine; kordab, et Euroopa välisteenistuse moodustamise ja tegutsemise juures peab säilima Euroopa Parlamendi õigus teostada tema üle demokraatlikku ja eelarvekontrolli;

    13. märgib, et Lissaboni lepingul on oluline mõju ÜVJPle, kuna selle lepingu põhjal korraldatakse ümber haldusvastutus; palub sellega seoses nõukogul ja komisjonil tagada, et tugistruktuuride osas saadav mastaabisääst viiks halduskulude vähenemisele;

    14. rõhutab vajadust muuta selgemaks Euroopa Liidu eriesindajate ametisse nimetamise ja hindamise kriteeriumid, arvestades ühtlasi meeste ja naiste piisava esindatuse vajadust; tuletab meelde, et parlamendi praegusel koosseisul ei ole võimalust ELi eriesindaja individuaalseid volitusi vaidlustada, sest assigneeringud kõnealuste volituste täitmiseks on kirjendatud eelarvereal 19 03 06, mis hõlmab kõigi ELi eriesindajate volitusi; nõuab seetõttu suuremat parlamentaarset kontrolli ja järelevalvet ELi eriesindajate ametisse nimetamise ja volituste üle; on seisukohal, et asjaomased ELi eriesindajad tuleks järk-järgult asendada riikides paiknevate ELi esinduste juhtidega, kes võtavad üle nende ülesanded, samas kui ELi piirkondlikud eriesindajad peavad asepresidendi ja kõrge esindaja juhtimisel andma asjaomastes riikides tegutsevate ELi esinduste juhtidele poliitilisi suuniseid ning nende tegevust kooskõlastama, et tagada Euroopa välistegevuse ühtsus ja järjepidevus; märgib, et pädevuste ühendamine on sellega seoses esimene, kuid mitte sugugi ainus vajalik samm, mis tuleks teha, et saavutada mastaabisääst ja muuta ÜVJP tõhusamaks; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal astuda samme selleks, et eriesindajatele tehtaks ülesandeks kooskõlastamine ja poliitiliste suuniste andmine ka seoses nende vastutuspiirkonnas tegutsevate ÜJKP missioonidega;

    15. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal konsulteerida Euroopa Parlamendi pädeva komisjoniga isikute nimetamisel Euroopa välisteenistuse kõrgematele ametikohtadele, sealhulgas eriesindaja kohale; on otsustanud kutsuda teatavaid ELi eriesindajaid ja esinduste juhte oma ametissenimetamise asjus komisjoni kuulamisele;

    16. märgib, et Lissaboni lepinguga seatakse ÜVJPle uued finantsmenetlused, tugevdatakse nõukogu ja parlamendi dialoogi ÜVJP küsimustes, milleks tulevikus korraldatakse igal aastal kaks mõttevahetust asepresidendi ja kõrge esindajaga, ning määratakse täpselt kindlaks Euroopa Parlamendi roll ja vastutus seoses ÜJKPga; nõuab seetõttu olemasolevate institutsioonidevaheliste kokkulepete läbivaatamist ja laiendamist, mis toimuks Euroopa Parlamendi väliskomisjoni osalusel, eesmärgiga tagada eelarve-, nõuande- ja järelevalvemenetluste tõhus ja tõrgeteta rakendamine ÜVJP ja ÜJKP vajadusteks ning parandada juurdepääsu tundlikule teabele; juhib sellega seoses eriti tähelepanu eespool nimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2002. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule julgeoleku- ja kaitsepoliitika alasele teabele[5]; väljendab otsusekindlust kasutada oma eelarvepädevust ja demokraatliku kontrolli õigust ÜVJP suhtes kõigi institutsiooniliste uuenduste puhul, kaasa arvatud Euroopa välisteenistuse rahastamise kord;

    17. märgib, et Lissaboni lepinguga laiendatakse nõusolekumenetlust kõigile lepingutele, mis on seotud valdkondadega, kus kehtib tavapärane õigusloomemenetlus, ja tugevdatakse parlamendi õigust saada komisjonilt nõuetekohast teavet rahvusvaheliste lepingute üle peetavate läbirääkimiste käigu kohta, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 218; on seetõttu seisukohal, et tuleks kaaluda läbirääkimiste alustamist parlamendiga uue institutsioonidevahelise lepingu sõlmimiseks, et selgelt määratleda parlamendi osalemine rahvusvahelise lepingu sõlmimisele eelnevate läbirääkimiste igas järgus;

    18. nõuab tungivalt, et välisasjade nõukogu kasutaks kvalifitseeritud häälteenamust alati, kui uus alusleping seda sätestab;

    19. on seisukohal, et Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiked 2 ja 7 koos protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artikliga 10 kaotavad seni veel Lääne-Euroopa Liidule jäänud funktsioonid; kutsub seepärast asjaomaseid ELi liikmesriike üles toimima vastavalt Brüsseli lepingu artiklile XII ja teatama oma kavatsustest leping denonsseerida üks aasta ette; tuletab meelde, et ÜVJP ja ÜJKP valdkonna tegevuse parlamentaarse kontrolli õigus on Euroopa Parlamendil ja liikmesriikide parlamentidel;

    ÜVJP temaatilised küsimused

    20. on endiselt mures energiavarustuse kindluse ja korduvate gaasikriiside, näiteks 2009. aasta jaanuaris vallandunud Vene-Ukraina kriisi pärast, mis on näidanud ELi üha suurenevat sõltuvust energia tarneallikatest ja transiidikanalitest; rõhutab ka vajadust vältida ELi energeetika sõltuvust kolmandatest riikidest, mis kahandab ELi välispoliitika sõltumatust; kordab, et energiaprobleemid vajavad tungivalt lahendust Euroopa ühise energia-välispoliitika rakendamise teel; kutsub sellega seoses asepresidenti ja kõrget esindajat kindlalt järgima parlamendi soovitusi ühtse ja kooskõlastatud poliitika väljatöötamiseks, eelkõige suurendama ELi ühtekuuluvust läbirääkimistel energiatarnijate (eriti Venemaa) ja transiitriikidega, toetama ELi energiaprioriteete ning kaitsma liikmesriikide ühishuve, kujundama välja tulemusliku energiaalase diplomaatia ja tõhusamad kriisiolukordadele reageerimise mehhanismid ning lisaks edendama energiavarustuse mitmekesistamist, säästvat energiakasutust ja taastuvate energiaallikate arendamist; rõhutab, et ainult ELi ühine lähenemisviis võib tulevikus ära hoida puudusi liikmesriikide nafta- ja gaasivarustuses ja suurendada ELi kui terviku energiavarustuse kindlust;

    21. tervitab Nabucco projekti kokkuleppe allkirjastamist; kutsub komisjoni ja nõukogu tegema jõupingutusi selle kokkuleppe edukaks täitmiseks; rõhutab, kui tähtis on tagada ELi energiavarustuse kindlus, edendades Euroopasse toornafta tarnimiseks ette nähtud lõunakoridori, mille üks osa on Constanța–Trieste üleeuroopaline naftajuhe;

    22. usub, et ägenev konkurents loodusvarade ja energiavarude kättesaadavuse ja nende üle kontrolli saavutamise pärast võib põhjustada suuri ohte ja konflikte, ning seetõttu peaks EL edasi arendama kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise ning energiasäästu poliitikat, et tõrjuda keskkonnaseisundi halvenemisest ja kliimamuutusest tingitud julgeolekuriske; sellega seoses rõhutab, et EL peab tugevdama oma juhtpositsiooni ülemaailmses kliimapoliitikas ja arendama edasi dialoogi teiste selliste osapooltega nagu näiteks kiiresti areneva majandusega riigid (Hiina, Brasiilia, Venemaa, India), Ameerika Ühendriigid ja arengumaad, kuna kliimamuutus on kujunenud rahvusvaheliste suhete keskseks küsimuseks;

    23. toetab Euroopa Liidu jätkuvat aktiivset ja tulemuslikku osalemist ülemaailmsete probleemide lahendamisel muu hulgas ÜRO süsteemi tugevdamisega ning erilise tähtsuse omistamisega Inimõiguste Nõukogu tugevdamisele ja surmanuhtluse kaotamisele;

    24. märgib konfliktide ennetamise ja ohje, sealhulgas kriisijärgse taastamise ja ülesehitustöö tähtsust, rõhutab, et EL peab edasi arendama ennetusstrateegiaid, parandama varajase hoiatamise mehhanismi ja edendama koostööd piirkondlike organisatsioonidega vastavalt ÜRO põhikirjale;

    25. rõhutab, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala edukaks saavutamiseks on välismõõde väga oluline; kinnitab rände korrastatud juhtimise tähtsust; eelöeldut arvestades tervitab Stockholmi programmi vastuvõtmist Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2009. aasta detsembris; peab oluliseks tagada nii päritolu- kui transiidiriikide koostöö ning soodustada usaldusväärse koostöö õhkkonda, rakendades positiivsete tingimuste strateegiat; juhib tähelepanu vajadusele takistada ebaseaduslikku sisserännet lähteriikide kohapealse arengu edendamisega ning võitlusega inimkaubitsemisega tegelevate kuritegelike organisatsioonide vastu; nõuab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala välismõõtme täielikku arvessevõtmist Euroopa välispoliitikas;

    26. rõhutab vajadust olla suuteline paremini jälgima ELi tsiviil- ja sõjaliste missioonide tegevust ning osata õppida nende praktilisest korraldusest, et parandada tulevaste missioonide kavandamist ja haldamist; sellega seoses rõhutab ka, et ÜJKP missioonid vajavad strateegilisemat lähenemisviisi; soovitab ühistel konsultatiivnõupidamistel püüda hinnata lõppenud missioonide saavutusi ja puudujääke, et püüda kujundada ettepoole suunatud lähenemisviisi tulevaste vajaduste (rahalised vahendid, rakendamine, halduskorraldus) igakülgseks hindamiseks;

    27. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal, nõukogul ning liikmesriikidel tagada nõukogu sekretariaadis tasakaal tsiviil- ja sõjalise tegevuse kavandamise võime vahel ning piisav arv töötajaid õigusküsimuste, tsiviilhalduse, tolli ja vahendamistegevuse valdkonnas, et ÜJKP missioonideks oleksid tagatud nõuetekohased ja piisavad erialateadmised;

    28. nõuab sellega seoses piisavalt töötajaid tsiviilkomponendi jaoks ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid Euroopa välisteenistuse loomisega kaasnevat suurepärast võimalust koondada olemasolevad vahendid, et saavutada ühtne, tulemuslik ja tõhus kriisiohje kavandamise võime;

    29. palub liikmesriike kahekordistada jõupingutusi, et ühtses ja hästi koordineeritud raamistikus leida ja värvata sobivat, kvalifitseeritud ja sooliselt tasakaalustatud personali ÜJKP tsiviil- ja sõjalisteks operatsioonideks, mis võivad toimuda kõikjal maailmas, sealhulgas konkreetsetes ohupiirkondades, arvestades asjaolu, et ÜJKP missioonide edu sõltub suures osas hästi ette valmistatud isikkooseisu oskustest ja teadmistest; nõuab sellega seoses ÜJKP missioonide isikkoosseisu ühist väljaõpet; toetab täielikult juba tehtud jõupingutusi suuniste koostamisel ja parimate tavade vahetamisel, et parandada töötajate ühist koolitust; on veendunud, et kohapealsete töötajate suurem sidusus ja ühtekuuluvus soodustab missioonide läbiviimist ja lihtsustab ELi kodanike lähetamist, mis on puhteelarvelistel kaalutlustel parem kui rahvusvahelise lepingulise personali kasutamine;

    30. kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles hoogustama ELi tegevust mitmepoolsetel tuumarelvastuse vähendamise läbirääkimistel;

    31. kinnitab uuesti desarmeerimise ning tuumarelva leviku tõkestamiseks kindlamate rahvusvaheliste tagatiste andmise vajalikkust; tervitab sellega seoses 4. detsembri 2009. aasta ühisavaldust, milles Ameerika Ühendriikide president ja Venemaa Föderatsiooni president kohustusid jätkama koostööd pärast strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (START) kehtivuse lõppemist, ning loodab, et uus strateegilise relvastuse alane kokkulepe allkirjastatakse ja jõustub võimalikult kiiresti; kutsub samas ELi ja liikmesriike üles suurendama diplomaatilisi jõupingutusi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu eduka läbivaatamise nimel 2010. aasta mais;

    32. rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse, inimõiguste ja hea juhtimistavaga seonduvaid eesmärke on tähtis täiel määral arvesse võtta kõikide ÜJKP missioonide ja operatsioonide, sealhulgas teabekogumismissioonide kavandamisel ja läbiviimisel, sest soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine ja sellega arvestamine parandab tegevustulemusi ja olukorra mõistmist; väljendab sellega seoses rahulolu, et peaaegu kõigi ÜJKP missioonide juurde on määratud soolise võrdõiguslikkuse nõunik; kahetseb, et 11 Euroopa Liidu eriesindaja hulgas pole ühtegi naist; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles lülitama soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise teema süsteemselt ELi poliitilisse dialoogi ja partnerriikidega peetavatesse poliitilistesse aruteludesse;

    33. tunnustab inimõiguslaste olulist rolli kogu maailmas; tunneb suurt heameelt selle üle, et välisasjade nõukogu lubas oma 8. detsembri 2009. aasta kohtumisel pühenduda inimõiguste kaitsjate toetamisele, korraldades nendega avalikke kohtumisi ja muutes nende tegevust nähtavamaks;

    34. kutsub nõukogu üles lülitama inimõiguste ja hea juhtimistava küsimusi ELi eriesindajate volitustesse ning nimetama eriesindaja ameti isikkoosseisu inimõiguste ja hea juhtimistava nõuniku;

    Prioriteedid geograafilistes piirkondades

    35. soovitab Euroopa Liidul tugevdada poliitilist dialoogi kolmandate riikide ja piirkondadega, eriti strateegiliste partneritega, kellega tuleb kooskõlastada seisukohti rahvusvahelistes organisatsioonides ning toetada ja edendada demokraatiat, õigusriigi põhimõtteid ja inimõiguste austamist; kinnitab sellega seoses, et parlamentaarne diplomaatia etendab olulist rolli täiendava vahendina Euroopa Liidu suhetes kolmandate riikide ja piirkondadega; on seetõttu seisukohal, et asepresident ja kõrge esindaja ja tema teenistused, ELi eriesindajad kaasa arvatud, peaksid koos Euroopa Parlamendiga välja töötama ühiseid strateegiaid partnerriikide ja partnerpiirkondade suhtes, ning nad peaksid olema valmis abistama parlamenti eriküsimuste ja visiitide asjus nii suuliselt kui ka kirjalikult;

    36. kutsub nõukogu, liikmesriike ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles aktiivselt püüdlema rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise poole ja tugevdama ELi konfliktiennetusmehhanisme;

    Rahvusvahelised organisatsioonid

    37. rõhutab, et ÜRO on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku peamine tagaja ning kõige terviklikum mitmepoolse koostöö raamistik; on seisukohal, et tõhusa mitmepoolsuse seisukohalt on ülimalt tähtis tugevdada ülemaailmset juhtimist, rahvusvahelisi institutsioone ja rahvusvahelise õiguse tunnustamist ja seetõttu peab see olema Euroopa Liidu jaoks esmatähtis strateegiline prioriteet; on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriigid peaksid jätkama pingutusi koostöö ja kooskõlastamise süvendamiseks ülemaailmselt mõjukate partneritega, eriti ÜRO siseselt; eeltoodut silmas pidades rõhutab, kui tähtis on viivitamata käsitleda ELi ja maailma stabiilsust puudutavaid ülemaailmseid probleeme nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus, energia varustuse kindlus, kliimamuutus, aastatuhande arengueesmärkide täitmine ja vaesuse kaotamine, kriisiohjamine, konfliktide ennetamine ja lahendamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine ja desarmeerimine, rände juhtimine ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste edendamine;

    38. peab oluliseks, et Euroopa Liidu esindustel ÜRO peakorteris New Yorgis ja Genfis oleks piisavalt vahendeid ja personali, et Lissaboni lepingust tulenevat uut institutsioonilist korda usaldusväärselt ja tõhusalt tegelikkuses rakendada; märgib sellega seoses murelikult, et eelarve neutraalsuse põhimõte on vastuolus tungiva vajadusega saavutada Lissaboni lepingu rakendamise algetapil kiiresti ja tõhusalt Euroopa Liidu kohalolek ÜROs;

    39. on seisukohal, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) moodustab olulise raamistiku, milles taastada Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riikide vaheline usaldus ja edendada nende koostööd mitmes valdkonnas, mille hulka kuuluvad tuumarelva leviku tõkestamine, desarmeerimine, majanduskoostöö ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete kaitse ja toetamine; toetab seetõttu OSCE tugevdamist ka seoses ideega algatada arutelu OSCEle juriidilise isiku staatuse andmise kohta;

    40. on seisukohal, et võttes arvesse ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika jätkuvat arengut ning austades kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste vastuvõtmisel peaksid Euroopa Liit ja NATO tegema tihedamat ja tõhusamat koostööd, ilma et see piiraks ÜRO põhikirjast tulenevate ELi rahvusvaheliste kohustuste täitmist; soovitab seda silmas pidades läbi vaadata nn Berliin-pluss kokkulepped ja pidada rohkem strateegilist dialoogi, mis keskenduks ühistele strateegilistele huvidele ja ettenägematuteks asjaoludeks valmisoleku kavandamisele; nõuab tungivalt laialdasema praktilise koostöö hõlbustamist sõjalisel ja tsiviiltasandil, eelkõige juhtudel, kui mõlemad organisatsioonid osalevad samal operatsioonil; taunib sellega seoses Türgi ja Küprose jätkuvat konflikti, mis aina enam kahjustab nii ELi kui NATO tõhusust ja usaldusväärsust;

    Transatlantilised suhted

    41. kinnitab, et seotus transatlantilise partnerlusega on Euroopa Liidu välistegevuse üks olulisi elemente ja üks põhisammastest; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks selle, et Euroopa Liit toimib USA järjekindla, aktiivse, võrdse, kuid siiski sõltumatu partnerina ülemaailmse julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamisel, aidates kindlustada rahu, inimõiguste järgimist ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning võttes omaks ühtse lähenemisviisi ülemaailmsetele probleemidele, nagu tuumarelva levik, terrorism, kliimamuutused ja energiajulgeolek; on seisukohal, et Lissaboni leping loob soodsa võimaluse ELi–USA suhete raamistiku parandamiseks ja uuendamiseks; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema jõupingutusi ELi–USA institutsiooniliste mehhanismide tugevdamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi resolutsioonidega; rõhutab, et Atlandi-ülese majandusnõukogu tööd tuleb parandada tõelise, integreeritud Atlandi-ülese turu loomise eesmärgil, ning et see turg peaks panema aluse tugevdatud Atlandi-ülesele partnerlusele;

    42. kutsub mõlemat partnerit, nii Euroopa Liitu kui ka USAd, üles julgustama Hiinat, Indiat, Venemaad, Brasiiliat ja teisi kiirelt areneva majandusega riike, et need võtaksid kaasvastutuse ülemaailmse korra tagamise ja konfliktide ennetamise ja rahumeelse lahendamise eest kooskõlas rahvusvahelise õigusega; rõhutab, et sellal kui EL ja USA peaksid õiglase koostöö alusel täiel määral toetama eespool nimetatud riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut, peaksid nad võtma ka globaalse vastutuse eelkõige kliimamuutuse vastase võitluse ja säästva arengu eest;

    Lääne-Balkan

    43. rõhutab, et Lääne-Balkani riigid kuuluvad laienemisprotsessi; on seisukohal, et Lääne-Balkani õigusriigi põhimõtetel põhinev stabiilsus peaks jääma Euroopa Liidu välistegevuse üheks peamiseks prioriteediks; peab seetõttu ülimalt tähtsaks Euroopa integratsiooni ühisest eesmärgist lähtuvaid jõupingutusi selle piirkonna riikide lähendamiseks Euroopa Liidule, milleks tuleb muu hulgas soodustada reforme ning edendada piirkondlikku koostööd ja rahvustevahelist leppimist, et täita Kopenhaageni kriteeriume ja valmistuda ühinemiseks; soovitab korraldada Lääne-Balkani tuleviku teemalise rahvusvahelise konverentsi, mis tooks kokku piirkonnas asuvad riigid ning asjaomased piirkondlikud ja ülemaailmsed osalejad, et määrata kindlaks ja käsitleda praegu piirkonna ees seisvaid probleeme;

    44. märgib rahuldustundega, et olukord Kosovos on üha rahulikum ja stabiilsem ning seal tehakse jõupingutusi paljurahvuselise ühiskonna kujundamiseks, nagu näitasid 15. novembril 2009 toimunud rahulikud ja korrarikkumisteta möödunud kohalikud valimised; on teadlik, et kõik liikmesriigid ei ole iseseisvat Kosovot tunnustanud; väljendab rahulolu tõsiasja üle, et EULEX, Euroopa Liidu õigusriigimissioon Kosovos, mis on seni suurim ELi käivitatud ÜJKP tsiviilmissioon, toimib täiel jõul ja põhineb ÜRO erapooletul lähenemisviisil; rõhutab selle missiooni tähtsust rahvustevahelise leppimise, õigusriigi põhimõtete ning avaliku korra ja julgeoleku edendamisel kõikjal Kosovos – missioon aitab Kosovo asutustel, kohtuorganitel ja õiguskaitseorganitel arendada jätkusuutlikkust ja vastutust; väljendab sellega seoses heameelt Euroopa Liidu uue büroo avamise üle Kosovo põhjaosas; märgib aga, et vaja on suurendada EULEXis töötavate prokuröride arvu, ja palub liikmesriikidel isikkoosseisu täiendamiseks inimesi leida;

    45. julgustab nõukogu jätkama rahvusvahelise üldsuse toetusel jõupingutusi dialoogi pidamiseks Bosnia ja Hertsegoviina poliitiliste liidritega, et aidata sellel riigil ja sealsetel rahvastel püsida Euroopaga integreerumise kursil; võtab teadmiseks Euroopa Liidu eesistujariigi, Euroopa Komisjoni ja USA valitsuse ühised diplomaatilised jõupingutused ja soovitab jätkata läbirääkimisi, võttes arvesse Bosnia ja Hertsegoviina poliitikute vahel varem sõlmitud kokkuleppeid; tuletab meelde, et elujõulise riigi kindlustamiseks on vaja tihedamalt kaasata parlamendisaadikuid ja kodanikuühiskonda;

    Idapartnerlus ja Musta mere koostöö

    46. toetab jätkuvalt idapartnerluse arendamist Euroopa Liidu naaberriikidega – nende riikide majanduslikku kaasamist siseturule ja nendega poliitilise, majandus- ja kultuurikoostöö tihendamist; rõhutab selle partnerluse tõsiseltvõetavate projektidega varustamise ning keskpikas ja pikas ajavahemikus mõjuvate konkreetsete stiimulite tähtsust reformide läbiviimisel – need tugevadavad partnerriikide ühiskondade seotust uuendusprotsessiga ja integreerumist Euroopa Liiduga; rõhutab eriti vajadust järk-järgult kõrvaldada kõik inimeste vaba liikumist piiravad takistused (see tähendaks lõpuks ka viisavaba liikumise võimaldamist) – säilitades samal ajal kõikide ELi kodanike julgeoleku – ning tõhustada koostööd kõikides julgeolekuvaldkondades, eriti energiajulgeoleku osas; kinnitab oma seisukohta, et partnerluseks on vaja ette näha asjakohased rahalised vahendid; rõhutab vajadust tagada, et partnerlus täiendaks piirkondlikke algatusi, eelkõige Musta mere sünergiat;

    47. kinnitab taas, et ELi jaoks on tähtis tõhusam piirkondlik koostöö idanaabruses, ning selles vaimus toetab EL tulemustele orienteeritud projektide elluviimist nii idapartnerluse kui ka Musta mere sünergia raames, mis teineteist täiendavad;

    48. kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles suurendama jõupingutusi projektide elluviimiseks Musta mere sünergia raamistikus; samuti nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja arendaks välja uued ideed tulemusliku Musta mere koostööstrateegia jaoks, mis võiks hõlmata piirkonna stabiilsuspakti;

    49. väljendab heameelt Moldova Vabariigi uue valitsuse euroopameelse hoiaku üle ning loodab näha riigis kiiremaid sisereforme, et saavutada majanduslik integratsioon, poliitiline assotsieerumine ja institutsiooniline lähenemine Moldova Vabariigi ja ELi vahel; ergutab asepresidenti ja kõrget esindajat leidma mitmepoolseid lahendusi, et väljuda ummikseisust Transnistria küsimuses;

    50. võtab teadmiseks Ukraina presidendivalimiste korralduse ja tulemused; kutsub kõiki osapooli üles aitama Ukrainal saavutada vajalik poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus reformipüüdluste edendamisega; ergutab Ukrainat saavutama suuremat koostoimet Euroopa Liiduga, mis parandaks riigi väljavaateid saada ELi liikmeks;

    Venemaa

    51. kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tagama, et Euroopa Liidu hoiak Venemaa suhtes, sh uue partnerlus- ja koostöölepingu üle peetavad läbirääkimised, põhineks vastastikusel lugupidamisel, oleks järjekindel ning selle aluseks oleks seotus demokraatia väärtustega ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelise õiguse järgimine; rõhutab samal ajal, et partnerlusele Venemaaga tuleb anda uus hoog ning partnerlus peab põhinema vastastikusel lugupidamisel ja vastastikkusel tähtsustamisel ning hõlmama koostööd terrorismivastase võitluse, energiajulgeoleku, energiavarustuse, kliimamuutuse, desarmeerimise, konfliktide ennetamise ja tuumarelva leviku tõkestamine küsimustes ning seoses Iraani, Afganistani ja Lähis-Idaga, järgides sellega ülemaailmse julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamise eesmärki; on seisukohal, et selline koostöö peaks olema ELi ja Venemaa uue kokkuleppe alus, ning ootab seetõttu kiireid edusamme praegustel läbirääkimistel uue tervikliku kokkuleppe üle, mis peaks andma õigusliku aluse ELi ja Venemaa suhete oluliseks edasiarendamiseks; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja kooskõlastaks meetmeid, hõlbustaks konsulteerimist ja parandaks teabevahetust liikmesriikide vahel ühist huvi pakkuvates Venemaaga seotud kahepoolsetes küsimustes; rõhutab, et lähtudes liidu üldistest huvidest ning neid huvisid piisavalt ja järjekindlalt arvestades ja edendades peaksid liikmesriigid suhteid Venemaa Föderatsiooniga omavahel kooskõlastama;

    Lõuna-Kaukaasia

    52. kutsub nõukogu üles jääma kindlaks nõudmisele, et täies ulatuses täidetaks Venemaa Föderatsiooni ja Gruusia relvarahukokkulepet, ning kutsub Euroopa Liitu üles täiel määral järgima Gruusia territoriaalse terviklikkuse ja vähemuste austamise põhimõtet; peab õigeks Euroopa Liidu järelevalvemissiooni volituste uuendamist ning nõuab, et nõukogu tagaks selle, et ELi järelevalve teostajatele oleks tagatud täielik juurdepääs kõikidele konfliktist puudutatud piirkondadele, kaasa arvatud separatistlikud piirkonnad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia; nõuab, et sel otstarbel kasutataks Euroopa Liidu rahastamisvahendeid elanikkonna aitamiseks terves konfliktipiirkonnas; kutsub Euroopa Liitu üles Gruusia konflikti käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni raportit arvestades tegema oma järeldused toimunust, et välja töötada tõhusad konfliktide ennetamise mehhanismid, mis hõlmaksid ka inimestevahelisi kontakte;

    53. nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja suurendaks Euroopa Liidu jõupingutusi ennetada tõhusalt konflikte ja leida rahvusvahelise õiguse alusel rahumeelne lahendus Mägi-Karabahhi ja Transnistria konfliktidele, eelkõige aga Venemaa ning Gruusia ja viimase separatistlike piirkondade Lõuna-Osseetia ja Abhaasia konfliktidele, andes Genfi kõnelustele uue hoo; rõhutab külmutatud konfliktide edasikandumise ohtu piirkonnas; seepärast soovitab käivitada Lõuna-Kaukaasia julgeoleku- ja koostöökonverentsi, mis hõlmaks kõiki asjassepuutuvaid riike ning asjaomaseid piirkondlikke ja ülemaailmseid osalejaid, et koostada Lõuna-Kaukaasia stabiilsuse pakt; väljendab heameelt Türgi ja Armeenia valitsuse hiljutise lähenemise üle ning nõuab tungivalt kokkulepete ratifitseerimist riikide parlamentide poolt;

    Lähis-Ida

    54. rõhutab, et rahuprotsessi läbirääkimisi tuleb pidada kindlalt piiritletud ajalises raamistikus ja vastastikuse usalduse õhkkonnas; on seisukohal, et nende eesmärgiks peaks olema iseseisva, demokraatliku ja elujõulise Palestiina riigi loomine 1967. aasta piirides, kusjuures see riik elaks kõrvuti Iisraeli riigiga rahus ja julgeolekus, rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, kooskõlas ÜRO kõikide asjakohaste resolutsioonidega;

    55. kutsub Euroopa Liitu vastavalt nõukogu 12. detsembri 2009. aasta järeldustele üles etendama tugevamat poliitilist rolli jätkuvates rahvusvahelistes püüetes rahuprotsessi taaskäivitamiseks; selline roll vastaks ELi rahalisele osalusele Palestiina majanduse taastamise toetamisel ja Gaza piirkonna raske humanitaarkriisi lahendamisel; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal kaaluda kõiki vahendeid, mis aitaksid kaasa püsiva rahu saavutamisele selles piirkonnas;

    56. väljendab rahulolu nõukogu otsuse üle pikendada Euroopa Liidu politseimissiooni Palestiina aladel (EUPOL COPPS) 2010. aasta detsembrini; on veendunud, et õigusriigi põhimõtete rakendamist ja korrakaitsealase suutlikkuse arendamist on vaja jõulisemalt toetada ning nõuab selleks suuremate jõupingutuste tegemist; võtab teadmiseks nõukogu otsuse ELi Rafah’ piirihaldamise abimissiooni volituste pikendamise kohta ning nõukogu otsusekindluse ja valmiduse see missioon taaskäivitada; usub, et selline otsusekindlus peaks viima konkreetsete algatusteni, mille eesmärk on taastada liikumisvabadus Palestiina aladel ja taaselustada 2005. aastal osapoolte vahel läbi räägitud ning allkirjastatud liikumis- ja juurdepääsuleping;

    Vahemere Liit

    57. peab oluliseks Vahemere Liidu liikmesriikide poliitilise dialoogi tihendamist kõikidel tasanditel, et üle saada pingetest, mis on edasi lükanud sekretariaadi loomise Barcelonas ning ühistele sotsiaalsetele, majanduslikele ja ökoloogilistele huvidele vastavate konkreetsete projektide käivitamise; loodab, et Vahemere Liit võib anda panuse Lähis-Ida konfliktide lahendamisse, Türgi ja Küprose lähenemisse ning Araabia riikide demokraatlikusse arengusse;

    58. rõhutab, et Euroopa Liidu seisukohast vaadatuna peab kaaseesistumine olema kooskõlas ELi välisesindatusega vastavalt Lissaboni lepingule; tuletab meelde, et Lissaboni leping annab Euroopa Liidule võimaluse tagada oma esindatuse ühtsus, järjekindlus ja järjepidevus Vahemere Liidu uutes institutsioonides;

    Aasia

    59. märgib, et pärast valimisi on Afganistanis nüüd algamas otsustava tähtsusega ja kriitiline periood, kuna Kabulis moodustatakse uus valitsus, mis annab võimaluse kujundada uus tegevuskava ja sõlmida afgaani rahvaga uus leping;

    60. tunnustab nõukogu tegevuskava Euroopa Liidu tegevuse tõhustamiseks Afganistanis ja Pakistanis, mille üldasjade ja välissuhete nõukogu 2009. aasta oktoobris heaks kiitis, ning tunnustab deklaratsiooni, milles nõukogu kinnitab taas oma valmidust aidata lahendada selle piirkonna probleeme koostöös asjaomaste riikide ja rahvusvaheliste partneritega; rõhutab aga, et kava jääb pelgalt kavaks, kuni ELi liikmesriigid ei ole endale võtnud selget kohustust selle elluviimist omalt poolt toetada; kutsub nõukogu, komisjoni ja eesistujariiki Rootsit üles tegema ühiselt pingutusi, et seda kava hakataks rakendama viivitamatult ja veel enne 2009. aasta lõppu; nõuab, et nõukogu edendaks tõhusamalt Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) isikkoosseisu täielikku rakendamist, et panna alus jätkusuutlikule ja tõhusale tsiviilpolitseikorraldusele, millega saaks parandada julgeolekukeskkonda;

    61. tunnistab, et Pakistanil on endiselt väga tõsiseid probleeme, ja kinnitab, et Euroopa Liit toetab kindlalt tugevat, ilmalikku ja tsiviilset Pakistani valitsust; rõhutab, et Pakistanil on kõnealuses piirkonnas väga tähtis osa, ja kinnitab, et stabiilne, demokraatlik ja edukas Pakistan on tähtis tegur ka ülemaailmsete probleemide lahendamist silmas pidades – võetagu näiteks terrorismivastane võitlus, tuumarelva leviku tõkestamine, võitlus narkootikumide vastu ja inimõiguste küsimused –, ning kutsub Pakistani tungivalt üles võtma vastu laiaulatusliku strateegia võitluseks terrorismi ja selle tekkepõhjustega;

    62. kinnitab, et Euroopa Liit on endale võtnud kohustuse toetada demokraatiat ühtses, föderaalses Iraagis; kinnitab, et toetab Euroopa Liidu tugevat ja jätkuvat seotust õigusriigi põhimõtete rakendamisega Iraagis ning väljendab rahulolu Euroopa Liidu integreeritud õigusriigimissiooni (EUJUST LEX) volituste pikendamise üle ühe aasta võrra ja selle missiooni piloottegevuse üle Iraagi territooriumil; loodab, et selles valdkonnas jätkatakse kavandatud tööd, nagu on lubanud nõukogu; nõuab tihedamat institutsioonilist suhtlust Kurdistani piirkonnavalitsusega, eriti majandusküsimustes; palub komisjonil kiirendada oma esinduse avamist Bagdadis;

    63. Väljendab sügavat muret poliitiliste arengute pärast Iraanis ning 2009. aasta juuni presidendivalimistel väidetavalt toimunud suure pettuse pärast, mis käivitas suurima protestiliikumise islamivabariigi 30-aastases ajaloos – meeleavaldused ja julgeolekujõudude vägivaldsed repressioonid jätkuvad siiani; on väga mures poliitiliste oponentide vahistamise, piinamise ja mõrvade pärast, aga ka seetõttu, et läbirääkimised Iraani tuumaprogrammi üle on endiselt ummikus, ning palub Iraani valitsusel alustada tõsiseid läbirääkimisi tuumaküsimuses; peab kahetsusväärseks, et Iraani ametivõimud tühistasid Iraani delegatsiooni visiidi Euroopa Parlamenti, mis pidi toimuma 2010. aasta jaanuaris, ning väljendab solidaarsust nende iraanlastega, kes oma elu ohtu seades jätkavad avalikult inimõiguste austamise ja suuremate demokraatlike vabaduste nõudmist Iraanis; mõistab hukka Iraani katsed takistada infovabadust, blokeerides väliskanaleid ja internetti; palub nõukogul ja komisjonil kaaluda sanktsioone administratsiooni ja julgeolekuteenistuse konkreetsete liikmete vastu, kes vastutavad inimõiguste ulatusliku rikkumise eest, ning leida võimalusi nende „rohelises liikumises” osalejate toetamiseks, kes kannatavad tagakiusamise ja/või väljasaatmise tõttu;

    64. võtab teadmiseks asjaolu, et ELi ja Hiina majandussuhted on pidevalt tihenenud ning inimestevaheliste kontaktide ulatus ja maht on suurenenud; tunneb samal ajal jätkuvalt sügavat muret, et Hiina ametivõimudel puudub valmisolek võidelda inimõiguste arvukate rikkumiste vastu ning tagada inimestele põhiõigused ja -vabadused;

    65. väljendab heameelt Taipei ja Pekingi jõupingutuste üle väinaüleste suhete parandamiseks, mis aitab suurendada stabiilsust ja turvalisust Ida-Aasias, ning ergutab mõlemaid pooli jätkuvalt tihendama dialoogi ja praktilist koostööd ning suurendama usaldust; tunnustab nõukogu 8. mai 2009. aasta avaldust, milles kinnitatakse nõukogu toetust Taiwani osalemisele Maailma Terviseorganisatsioonis; toetab kindlalt Taiwani osalemist vaatlejana olulistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja tegevustes, nagu Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, kus Taiwani osalemine on tähtis nii ELi kui ka ülemaailmsest seisukohast;

    66. kinnitab veel kord oma kindlat toetust strateegiliste suhete tugevdamisele ELi ja India vahel ning suhete edasise tihendamise võimaluste uurimisele majandus-, poliitika-, julgeoleku- ja kaubandusalastes vastastikust huvi pakkuvates küsimustes;

    67. tunnustab ASEANi kasvavat tähtsust piirkondliku stabiilsuse ja jõukuse edendajana; on arvamusel, et ELil ja ASEANil, kes on mõlemad pühendunud piirkondliku integratsiooni edendamisele, on suur koostööpotentsiaal; märgib, et on vaja meetmeid Euroopa Liidu ja ASEANi majandus- ja kaubandussuhete elavdamiseks, et aidata tugevdada suhteid kahe piirkonna vahel üldiselt ning ergutada edasist arengut poliitilise koostöö ja julgeoleku vallas, demokraatia ja inimõiguste edendamisel, edasist arengut energeetika ja keskkonna ning sotsiaalkultuurilises ja arengukoostöö valdkonnas;

    Aafrika

    68. märgib rahuloluga, et operatsioon EU NAVFOR Atalanta aitab jätkuvalt edukalt kaasa meresõiduturvalisuse tagamisele Somaalia ranniku lähedal, kaitstes maailma toiduabi programmi laevu, mis viivad abi Somaaliasse, laevu, mis toimetavad olulisi veoseid Aafrika Liidu rahutagamisoperatsioonile Somaalias, ning muid kaitset vajavaid laevu; tunneb heameelt nõukogu otsuse üle pikendada operatsiooni 12. detsembrini 2010; avaldab toetust kriisiohjamisoperatsiooni käivitamisele, millega toetatakse Somaalia üleminekuvalitsuse julgeolekujõudude väljaõpet; rõhutab, et väljaõpetatud julgeolekujõud tuleb integreerimine riigi- ja juhtimisstruktuuridesse selliselt, et tagasipöördumisel ei pöördu nad valitsuse vastu, keda nad peaksid kaitsma;

    Ladina-Ameerika

    69. tuletab meelde oma 15. novembri 2001. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhteid puudutava ühise strateegia ning globaalse partnerluse kohta[6] esitatud ettepanekut, mida on hiljem korratud 27. aprilli 2006. aasta resolutsioonis[7] ja 24. aprilli 2008. aasta resolutsioonis[8], mis võeti vastu vastavalt Viinis ja Limas toimunud ELi–Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikide tippkohtumisi silmas pidades – koostada Euroopa–Ladina-Ameerika rahu- ja julgeolekuharta, mis ÜRO hartast lähtudes võimaldaks ühiseid poliitilisi, strateegilisi ja julgeolekualaseid meetmeid ja algatusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles astuma aktiivseid samme selle nõudliku eesmärgi saavutamiseks ja toetama nimetatud ettepanekut järgmisel Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide tippkohtumisel, mis toimub 2010. aasta maikuus Madridis;

    70. on seisukohal, et prioriteediks peab olema assotsiatsioonilepingu kiire sõlmimine Kesk-Ameerika riikidega, mitmepoolse lepingu sõlmimine Andide Ühenduse riikidega ning Mercosuriga assotsiatsioonilepingu üle peetavate läbirääkimiste edusammud;

    °

    °         °

    71. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistujale, OSCE Parlamentaarse Assamblee presidendile, Lääne-Euroopa Liidu Parlamentaarse Assamblee presidendile, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujale ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile.

    VÄHEMUSE ARVAMUS

    vastavalt kodukorra artikli 52 lõikele 3

    Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon

    Isegi kui raportis kavandatakse väikseid parandusi, näiteks Euroopa Parlamendile antakse pädevus kontrollida ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, oleme täielikult raporti vastu, sest raportis:

    – kaitstakse ja edendatakse ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhielemendina veelgi suuremat militariseerimist;

    − edendatakse tsiviil- ja sõjalise võimekuse koostoimet;

    − tuntakse heameelt Lissaboni lepingu jõustumisega kaasnevate muudatuste üle välissuhete valdkonnas, sh institutsiooniliste muutuste üle, nagu Euroopa välisteenistuse ning asepresidendi ja kõrge esindaja ametikoha loomine; seega tuntakse heameelt, et Euroopa Liit liigub veelgi suurema militariseerituse suunas;

    – kaitstakse ELi ja NATO tihedamat koostööd, mis põhineb Berliin-pluss kokkulepetel, mille kohaselt on ELil võimalus kasutada NATO suutlikkust, et mõlemad organisatsioonid saaksid sekkuda kriiside lahendamisse sõjaliste vahenditega, ning pooldatakse selles osas strateegilisema arutelu edendamist;

    − toetatakse Kosovo ühepoolselt iseseisvusdeklaratsiooni ja EULEXi missioone;

    – tuntakse heameelt töö üle, mida EUNAVFOR Atalanta Somaalia ranniku lähedal teinud on.

    Me nõuame, et

    – EL oleks tsiviilkoostöö liit ning EL ja NATO oleksid selgelt eraldatud;

    – ühine välis- ja julgeolekupoliitika põhineks rahumeelsetel põhimõtetel;

    – austataks rahvusvahelist õigust;

    – sõjalisteks kuludeks ettenähtud raha kasutataks tsiviileesmärkidel;

    – kõik Euroopa asuvad sõjaväebaasid suletaks.

    Willy Meyer, Sabine Lösing ja Takis Hadjigeorgiou

    eelarvekomisjonI ARVAMUS (28.1.2010)

    väliskomisjonile

    Ühise välis- ja julgeolekupoliitika 2008. aasta aruande kohta
    (2009/2057(INI))

    Arvamuse koostaja: Nadezhda Neynsky

    ETTEPANEKUD

    Eelarvekomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.   peab kahetsusväärseks, et hoolimata ÜVJP suurenevast tähtsusest ELi ülemaailmse rolli raames on ÜVJP 2008. aasta eelarve täitmise tulemus 289 miljonit eurot, mis moodustab üksnes alla 4% kogu rubriigi 4 tulemusest; juhib tähelepanu, et ÜVJP rahastamispaketi kinnitamist ja selle erinevatele eelarveridadele jaotamist piirab Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe[1] (IIA) punkt 42, mis muu hulgas näeb ette minimaalse kirjendatava summa, juhul kui eelarvepädevad institutsioonid kokkuleppele ei jõua, ning keelab vahendite reservi kirjendamise; väljendab selles kontekstis uuesti muret kõnealuse poliitikavaldkonna valitsustevahelise olemuse üle; kõnealust poliitikavaldkonda juhitakse nõukogu prognooside alusel vastu võetud otsustega ja rahastatakse ELi eelarvest;

    2.   on seisukohal, et IIA punktis 43 ette nähtud korrapärastel konsultatiivkohtumistel Euroopa Parlamendi ning poliitika- ja julgeolekukomitee esimehe vahel tuleks mitte üksnes vahetada arvamusi käimasolevate ÜVJP missioonide üle, vaid hinnata ka täidetud missioonide edusamme või puudujääke ja töötada ÜVJP tulevaste vajaduste jaoks välja tulevikku suunatud lähenemisviis, ning et selline lähenemisviis peaks muu hulgas aitama täpsustada missioonide finantsaspektide hindamist;

    3.   on kõnealuses kontekstis veendunud, et Euroopa Liit peaks võimalikult palju arvesse võtma täidetud missioonide käigus omandatud kogemusi koos kõigi aspektidega (rahalised vahendid, prognoosimine, rakendamine, halduskorraldus jne), et koostada otsustamisprotsessi lihtsustav ÜVJP missioonide koonddokument;

    4.   usub, et ulatuslikum ja terviklikum lähenemisviis annaks ÜVJP aastaaruannete kontekstis lisandväärtust, eriti nende peatükkide puhul, mis käsitlevad piirkondlikke rühmi ja partnereid, ÜVJP ja ÜJKP missioonide vahelisi seoseid ning muid ELi ülemaailmset rolli edendavaid vahendeid; selline perspektiiv annaks muu hulgas parema ülevaate ELi eelarvest pärit kogutoetusest kõnealuses piirkonnas;

    5.   toetab täielikult juba tehtud jõupingutusi suuniste koostamisel ja parimate tavade vahetamisel, et parandada töötajate ühist koolitust; on veendunud, et kohapealsete töötajate suurem sidusus ja ühtekuuluvus tõhustab missioonide käiku ja lihtsustab ELi kodanike lähetamist, mis on puhtalt eelarvelistel kaalutlustel parem kui rahvusvaheliste lepinguliste töötajate kasutamine;

    6.   rõhutab, et Euroopa Liidu eriesindajatel võiks olla keskne roll ja nad võiksid anda lisandväärtust Lissaboni lepingu jõustumise järgse uue välispoliitika väljatöötamisel (ühenduse rahastamise optimaalne kooskõlastamine nõukogu otsustega, sisepoliitika parem kooskõlastatus, suurem välisesindatus jne); juhib tähelepanu, et pädevuste ühendamine on sellega seoses esimene, kuid mitte sugugi ainus vajalik samm, mis tuleks teha, et saavutada mastaabisääst ja muuta ÜVJP tõhusamaks;

    7.   tuletab meelde, et Euroopa Parlamendil ei ole praegu võimalust ELi eriesindaja individuaalseid volitusi vaidlustada, sest assigneeringud kõnealuste volituste täitmiseks on kirjendatud eelarvereal 19 03 06, mis hõlmab kõigi ELi eriesindajate volitusi; nõuab seetõttu suuremat parlamentaarset järelevalvet ja kontrolli ELi eriesindajate ametisse nimetamise üle;

    8.   väljendab uuesti oma muret läbipaistvuse ja teabe puudumise pärast Euroopa Liidu sõjalise või kaitsetähendusega operatsioonide ühiste kulude rahastamisel, sest on selge, et mehhanism Athena ei võimalda saada ülevaadet ÜVJP raames läbi viidud missioonide kogu finantsmõjust; tunneb seetõttu heameelt käivitusfondi loomise üle ELi lepingu artikli 41 lõike 3 alusel ning palub konsulteerida Euroopa Parlamendiga selle haldamise üle kooskõlas Euroopa Parlamendi eelisõigustega ÜVJP ja ÜJKP suhtes, nagu on määratletud ELi lepingu artiklis 36; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlamendi suurem osalus ÜVJP määratlemisel, järelevalves ja järelmeetmete võtmisel tuleneb nii ÜVJP ja ÜJKP seotusest, nagu rõhutatakse ELi lepingu artiklis 42, kui ka tõhustatud parlamentaarsest kontrollist riikide ja Euroopa tasandil, nagu on ette nähtud ELi lepingu protokollis nr 1;

    9.   rõhutab, et ÜVJP üsna piiratud eelarvet arvestades tuleb teha kõik jõupingutused, et kasutada vahendeid optimaalselt, ilma ressursse raiskamata; teeb näitena ettepaneku, et kaaluda võiks seadmete ja materjalide puhul ühiste laohoonete ja ladustuskohtade kasutamist ning transpordivõimaluste ühendamist;

    10. loodab, et ülalnimetatud seisukohti võetakse asjakohaselt arvesse läbirääkimistes IIA ja selle ÜVJP rahastamist puudutavate konkreetsete punktide kohandamise üle.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    27.1.2010

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    25

    1

    1

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Damien Abad, Marta Andreasen, Francesca Balzani, Reimer Böge, Lajos Bokros, Giovanni Collino, Göran Färm, José Manuel Fernandes, Eider Gardiazábal Rubial, Jens Geier, Ivars Godmanis, Ingeborg Gräßle, Carl Haglund, Jiří Havel, Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Sergej Kozlík, Vladimír Maňka, Barbara Matera, Sergio Paolo Francesco Silvestris, László Surján, Helga Trüpel, Derek Vaughan, Angelika Werthmann

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    François Alfonsi, Roberto Gualtieri, Giovanni La Via, Paul Rübig

    • [1]  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    23.2.2010

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    51

    4

    1

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Gabriele Albertini, Pino Arlacchi, Bastiaan Belder, Frieda Brepoels, Arnaud Danjean, Mário David, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Andrzej Grzyb, Heidi Hautala, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Maria Eleni Koppa, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Willy Meyer, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Kristiina Ojuland, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Cristian Dan Preda, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Adrian Severin, Marek Siwiec, Ernst Strasser, Charles Tannock, Zoran Thaler, Inese Vaidere, Johannes Cornelis van Baalen, Graham Watson

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Laima Liucija Andrikienė, Charalampos Angourakis, Elena Băsescu, Malika Benarab-Attou, Carlo Casini, Andrew Duff, Lorenzo Fontana, Roberto Gualtieri, Georgios Koumoutsakos, Luis Yáñez-Barnuevo García

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Bas Eickhout