RAPORT Põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika: millist strateegiat kasutada?

    3.3.2010 - (2009/2105(INI))

    Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
    Raportöör: Giancarlo Scotta'


    Menetlus : 2009/2105(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A7-0029/2010

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta: millist strateegiat kasutada?

    (2009/2105(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse komisjoni 28. mai 2009. aasta teatist põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta (KOM(2009)0234);

    –   võttes arvesse komisjoni 15. oktoobri 2008. aasta rohelist raamatut põllumajandustoodete kvaliteedi kohta: tootestandardid, tootmisnõuded ja kvaliteedikavad (KOM(2008)0641);

    –   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete kvaliteedi tagamise, kaasa arvatud standardite harmoneerimise või vastastikuse tunnustamise kohta[1];

    –   võttes arvesse oma 9. oktoobri 1998. aasta resolutsiooni põllumajandustoodete ja põllumajanduslikku päritolu toiduainete kvaliteedi kohta[2];

    –   võttes arvesse komisjoni 2008. aasta oktoobri töödokumenti toiduainete kvaliteedi sertifitseerimissüsteemide kohta;

    –   võttes arvesse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) läbivaatamist;

    –   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (KOM(2008)0040);

    –   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

    –   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6-0029/2010),

    A. arvestades, et Euroopa Liidus kehtivad toiduainete kvaliteedinormid on maailma kõige kõrgemad ning nimetatud kõrged normid peegeldavad Euroopa tarbijate nõudmisi ja nende normide abil suurendatakse lisandväärtust;

    B. arvestades, et tootmis- ja tarbimistasemelt kohalikele nõuetele vastavatele väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjatele antava toetusega toetakse nii traditsioonilisi kui ka eksperimentaalseid põllumajandusmeetodeid ning tagatakse nende meetodite kohaldamine vastavalt kõrgeimatele kvaliteedi- ja ohutusstandarditele;

    C. arvestades, et Euroopa kvaliteettooted kujutavad endast Euroopa Liidu „elavat” kultuuri- ja gastronoomiapärandit ning on seega paljude Euroopa piirkondade majandus- ja sotsiaalelu oluliseks osaks, sest annavad eriti maapiirkondades võimaluse vahetult piirkonnaga seotud tegevusteks;

    D.  arvestades, et praegune turustusahela poliitika mõjutab väiketootjate võimalusi jõuda suure sihtrühmani;

    E.  arvestades, et tarbijad näitavad järjest kasvavat huvi lisaks toiduohutusele üles ka toiduainete päritolu ja tootmismeetodite vastu; arvestades, et EL on sellele suundumusele juba reageerinud ning võtnud kasutusele neli toidu kvaliteedimärki ja päritolutunnust, milleks on kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT), garanteeritud traditsiooniline eritunnus (GTE) ja mahepõllunduse märgis;

    F.  arvestades, et tarbija seostab neid sertifitseerimissüsteeme kõrgema kvaliteedi tagamisega;

    G.  arvestades, et põllumajandustoodete ja toiduainete päritolu ning omaduste üksikasjalikuks märkimiseks saab kasutada uut tehnoloogiat,

    Üldised tähelepanekud

    1.  tunneb heameelt komisjoni teatise üle ning selle üle, et teatis sisaldab mitmeid Euroopa Parlamendi soovitusi, mis tehti põllumajandustoodete kvaliteeti käsitleva rohelise raamatuga algatatud mõttearenduste põhjal; soovib, et käesolevas parlamendi resolutsioonis pakutud meetmeid kohaldataks võimalikult kiiresti, et konsultatsiooniprotsessi käigus põllumajandus- ja teistelt tootjatelt saadud teavet tõhusalt ära kasutada ning hinnata kavandatava regulatiivse raamistiku soovitavust, vajalikkust ja proportsionaalsust, võttes samal ajal arvesse majanduskriisi mõju ja vajadust mitte tekitada tootjale lisakulusid või -koormust;

    2.  avaldab kahetsust, et lihtsustamise huvides, mis võib avaldada vastupidist mõju, võetakse komisjoni teatises kõigest osaliselt arvesse vajadusi, mida asjaomased tööstusharud väljendasid pärast rohelise raamatu avaldamist;

    3.  rõhutab, et kvaliteet on kogu toiduainete tarneahela võtmeküsimus ja hea kvaliteet on oluline tegur, mis aitab suurendada Euroopa põllumajandustootjate konkurentsivõimet; on seisukohal, et kvaliteet võib anda Euroopa tootjatele oma kauba müümisel olulise konkurentsieelise ja aidata kaudselt kaasa maaelu arengule;

    4.  on seisukohal, et ELi kvaliteedipoliitika võib suurendada Euroopa piirkondade majanduse konkurentsivõimet ja neis loodavat lisandväärtust ning et kvaliteetsete põllumajandustoodete ja põllumajanduslike toiduainete tootmine on paljude piiratud tootmisvõimalustega maapiirkondade jaoks sageli ainus võimalus; lisaks näeb kvaliteedis vahendit, mille abil tagada toodete mitmekesisus ja arendada töötajate oskusi;

    5.  nõuab, et tugevdataks Euroopa Liidu kvaliteedipoliitikat, kuna see kujutab endast olulist stiimulit ELi tootjatele, et nad tõhustaksid oma kvaliteedi-, toiduohutuse- ja keskkonnakaitsealaseid jõupingutusi; on seisukohal, et selle poliitika abil on võimalik oluliselt parandada ELi põllumajandus- ja toiduainetetoodangu lisandväärtust üha enam globaliseeruval turul;

    6.  on veendunud, et kvaliteedipoliitika võib oluliselt mõjutada Euroopa põllumajanduse arengut, sest kvaliteetsete toodete tootmismahud on suured ja näiteks ainuüksi kaitstud geograafilise tähisega tooteid toodetakse juba rohkem kui 14 miljardi euro väärtuses;

    7.  on seisukohal, et Euroopa kvaliteedimärgiste eritasandilise kaitse kehtestamine võib põhjustada ebaõiglase olukorra, eriti kui valdavalt võetakse arvesse majanduslikke kriteeriumeid; on seetõttu seisukohal, et kõiki geograafilisi tähiseid tuleks tunnustada samaväärselt;

    8.  on seisukohal, et üha avatuma turu tingimustes on oluline, et Euroopa Liit kaitseks WTO läbirääkimistel põhimõtet, et kvaliteetseid tooteid tuleb kaitsta ja neile tuleb tagada tõhus kaitse intellektuaalomandi kaitserežiimi kaudu;

    9.  rõhutab, et WTO läbirääkimistel peab komisjon püüdma saavutada kokkuleppe kaubandusvälistes küsimustes, et tagada imporditud põllumajandustoodete vastavus samadele toiduohutuse, loomade heaolu ja keskkonnakaitse nõuetele, mida kohaldatakse ELis toodetavate põllumajandustoodete suhtes;

    10. on seisukohal, et ELi uus kvaliteedipoliitika peaks olema avatum uutest liikmesriikidest pärit toodete suhtes – need riigid said juurdepääsu geograafilise tähise registreerimise süsteemile alles mõned aastad tagasi; usub, et toote registreerimiseks esitatavad nõuded peaksid olema läbipaistvad ja mõistetavad mitte ainult taotlejale (tootjale), vaid ka tarbijale;

    11. pooldab tihedamat järelevalvet ja paremat koordineerimist komisjoni ning liikmesriikide vahel tagamaks, et imporditud toiduained vastaksid ELi kvaliteedi- ja toiduohutuse normidele ning sotsiaalsetele ja keskkonnanormidele;

    12. rõhutab vajadust kvaliteedistandardite järele, mis tagavad toodete tootmisviiside osas tõhusa suhtluse tarbijatega ning motiveerivad nimetatud standardeid parandama, aidates seega kaasa ELi poliitika laiemate eesmärkide saavutamisele;

    13. on seisukohal, et Euroopa kvaliteedipoliitika peaks olema tihedalt seotud ühise põllumajanduspoliitika reformiga pärast 2013. aastat; usub, et selle poliitika kontekstis peaks EL pakkuma rahalist toetust, et saavutada põllumajanduslike toiduainete kõrge kvaliteet; usub, et see toetus peaks tähendama seda, et arendatakse, mitmekesistatakse ja parandatakse juurdepääsu ühise põllumajanduspoliitika teisele sambale, eriti mis puudutab põllumajandusettevõtete moderniseerimist ja mikroettevõtete loomist ning arendamist maakohtades; rõhutab, et toote kvaliteedi arengu rahaline toetamine võib tuua kaasa osaelatuspõllumajandusettevõtjate nihke turuorientatsiooni suunas; usub, et tootjate organisatsioonid vajavad rohkem toetust, eriti selleks, et mitte asetada väiketootjaid ebasoodsasse olukorda;

    14. rõhutab, et mitmekesisus peab jääma ka edaspidi Euroopa rikkuseks ning kõiki ELi kriteeriumitele vastavaid kvaliteettooteid tuleks tunnustada ja kaitsta; on seisukohal, et ÜPP peaks pärast 2013. aastat toetama kvaliteedipoliitikat ja eelkõige tootjate püüdlusi kasutada keskkonnahoidlikumaid tootmismeetodeid; rõhutab, et piirkonnad on ÜPP partnerid ning et nad kaasrahastavad ja juhivad maaelu arengut; lisab, et piirkonnad on geograafilise läheduse tõttu tootjate ning eriti traditsiooniliste ja mahepõllumajandustoodete tootjate partnerid; on seisukohal, et piirkondi tuleks kaasata tähisega toodete, traditsiooniliste toodete ja mahepõllumajandustoodete tunnustamisse ja edendamisse;

    ELi tootmisnõuded ja turustamisstandardid

    15. rõhutab, et Euroopa tootjate edusamme kvaliteedi, keskkonna, loomade heaolu ja terviseohutuse standarditega seotud ELi tootmisnõuete täitmisel on vaja ametlikult tunnustada;

    16. palub sellega seoses komisjonil teha uuring, et selgitada välja võimalused, kuidas anda Euroopa tootjatele võimalus näidata oma toodetel kvaliteedi ja toiduohutuse tagamise ning Euroopa tootmisstandardite järgimise osas tehtud jõupingutusi, sh ELi kvaliteedilogo abil, mida peaks saama kasutada üksnes selliste põllumajandustoodete puhul, mis on toodetud täielikult Euroopa Liidus, ning mis – arvestades, et logo tõendaks õigusaktide täitmist, mida ametlikult kontrollitakse – ei tooks mingil juhul kaasa lisakulusid tootjatele ega finants- või halduskoormust kontrolli teostavatele liikmesriikidele;

    17. on seisukohal, et Euroopa Liidu põllumajandustooted vastavad kvaliteedinõuetele juba seetõttu, et nende tootmisel järgitakse ELi õigusakte tootekvaliteedi, säästva tootmise ning keskkonna- ja sanitaarstandardite osas (nõuetele vastavus); on lisaks seisukohal, et põllumajandussaaduste kasvatamine aitab säilitada Euroopa kultuurmaastikke; on arvamusel, et neid nõudeid arvesse võttes peaks olema võimalik võtta kasutusele kvaliteedimärk „kasvatatud [toodetud, valmistatud] Euroopas”;

    18. on seisukohal, et sektoripõhistel turustusstandarditel on tootmisahelas oluline osa ning seetõttu tuleks need standardid alles jätta; on seisukohal, et nimetatud standarditega tagatakse turul toimuvate muutuste läbipaistvus, ostjate võimalus võrrelda toodete hindu, suurust ja kvaliteeti ning Euroopa konkurentsis võrdsed võimalused;

    19. väljendab kahetsust, et ühenduse turustuseeskirjad puu- ja juurviljasektoris on peaaegu täielikult kõrvale jäetud; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles algatama üksikasjalikku arutelu selle meetme mõju uurimiseks, et taastada vajaduse korral tugev ühenduse raamistik, mis tugevdaks äritehingute läbipaistvust ja kehtestaks tootjatele ühise keele ning kliendisõbralikud kvaliteedikriteeriumid;

    20. toetab alternatiivsete kaitstud lisamõistete kasutusele võtmist ja nende kasutamist käsitlevate ELi suuniste vastu võtmist, eelkõige mõistete „mägipiirkond”, „saar”, „kohalik” ja „vähese süsinikdioksiidisisaldusega” ühest määratlemist ja kasutamist; avaldab lisaks toetust mõiste „mägipiirkond” ühtlustamisele ühenduse tasandil, sest praegu on selle mõiste kasutamine õiguslikult reguleeritud ainult mõnes üksikus liikmesriigis; kutsub komisjoni üles viima läbi uuringut, mis käsitleks CO2-jalajälje märgise edasiarendamist kõikehõlmavama ökoloogilise jalajälje suunas, sest ainult CO2 tasemele viitavad märgised või mõisted ei arvesta muude oluliste keskkonnaaspektidega, nagu mõju veeressurssidele ja bioloogilisele mitmekesisusele;

    21. peab vajalikuks edendada muude keskkonna- ja loomasõbralike tootmisviiside, näiteks integreeritud tootmise, karjamaal karjatamise ja mägipiirkondade põllumajanduse vabatahtlikku tootele märkimist;

    22. peab vajalikuks kaitsta nii mägipiirkondade tooteid kui ka GMO-vabade piirkondade tooteid; palub seetõttu komisjonil teha kõik selliste piirkondade toodete piisavaks kaitsmiseks;

    23. kutsub komisjoni üles mõtlema selle üle, kas oleks võimalik kehtestada kvaliteedinäitajad, mis on seotud tootmise sotsiaalsete tingimustega, nagu tootjate sissetulek ja tootjate, töötlejate ning turustajate vahelised lepingulised suhted;

    24. nõuab tungivalt, et tarbijatele antaks kogu olemasolev asjakohane teave; toetab tootmiskohamärgist käsitlevate kohustuslike õigusaktide kehtestamist esmatoodete puhul iga üksikjuhtumi puhul eraldi; on seisukohal, et eelnimetatu elluviimisel tuleb arvesse võtta kogu Euroopat hõlmava meetme kulusid ning konkreetsete sektorite, nagu töödeldud põllumajandussaaduste sektori erisusi;

    25. tuletab meelde, et kohustuslikku tootmiskohamärgist on edukalt kasutatud Austraalias ja Ameerika Ühendriikides ning et ELis on see kohustuslik juba paljudele põllumajandustoodetele;

    26. märgib, et lisa- ja eriteave on vabatahtlik ning märgis ei tohi kokkuvõttes olla sisuga liiga üle koormatud; on seisukohal, et esmatähtis on kvaliteedimärgise selge äratuntavus;

    27. peab oluliseks kaaluda ka alternatiivseid teabe esitamise võimalusi (internetis või ribakoodi kaudu või kviitungil);

    28. kutsub komisjoni üles viima läbi põhjalikku tehnilist ja majanduslikku uurimust eesmärgiga tagada, et uued õigusaktid ei tekitaks toiduainetööstusele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele liiga suuri kulusid; uurimus peaks käsitlema kohustusliku tootmiskohamärgise kehtestamise teostatavust töödeldud toodete puhul, mis sisaldavad olulisi koostisosi (st toiduaine koostisosa, mis moodustab rohkem kui 50% selle toiduaine kuivmassist) või iseloomulikke koostisosi (st toidu koostisosa, mida tarbija tavaliselt selle toidu nimetusega seostab), nagu need on määratletud tarbijatele toidualase teabe esitamist käsitleva määruse ettepaneku artiklis 2;

    29. nõuab, et standardite lihtsustamine ja ELi kvaliteedilogo usaldusväärsuse suurendamine täiendaksid liikmesriikides olemasolevaid kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke päritolusertifikaate ja -nimetusi;

    30. kutsub komisjoni üles tagama päritoluriigi märkimise küsimuses sidusust põllumajandustoodete kvaliteedipoliitikat käsitlevate ettepanekute ja toidualase teabe esitamist tarbijatele käsitleva määruse vahel; on seisukohal, et põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika elluviimisel tuleb arvesse võtta uue poliitikaga seotud kulusid ja teatavate sektorite, nagu töödeldud põllumajandustoodete sektori erisusi;

    Geograafilised tähised ja traditsioonilised eritunnused

    31. on seisukohal, et kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise süsteem on üks ühise põllumajanduspoliitika vahenditest, mille eesmärk on toetada maapiirkondade arengut, kaitsta piirkondade kultuuripärandit ja suurendada töökohtade mitmekesisust maapiirkondades;

    32. on seisukohal, et geograafilistel tähistel on Euroopa põllumajanduses märkimisväärne tähtsus; on seisukohal, et kolm geograafiliste tähiste registreerimise süsteemi (mida kasutatakse veinide, piiritusjookide, põllumajandustoodete ja toiduainete puhul) tuleks praegusel kujul alles jätta;

    33. arvab, et praegune geograafiliste tähiste kaitse ELi süsteem tuleks säilitada ning et ELi tasandil tuleks kaitsta kõiki geograafilisi tähiseid; ei pea paralleelse riikliku või piirkondliku tunnustamissüsteemi kehtestamist asjakohaseks, sest see võib tuua kaasa erinevad kaitse tasemed; on seisukohal, et ei ole vaja kehtestada uut, kogu ühendust hõlmavat toiduainete sertifitseerimise süsteemi, kuna see kahandaks olemasolevate süsteemide väärtust ja eksitaks tarbijat;

    34. lisaks on seisukohal, et kaks olemasolevat vahendit – päritolunimetus (KPN) ja kaitstud geograafiline tähis (KGT) – tuleks samuti alles jätta, sest need on laialt tuntud ning osutunud väga edukaks; on arvamusel, et tarbijate huvides tuleb päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist selgemalt eristada ning et selleks tuleb teha üldist teavitus- ja tutvustustööd, samuti on vaja ühenduse rahalist toetust nii rahvusvahelise turu kui ka kolmandate riikide kontekstis, muu hulgas ühenduse kaasrahastamise osakaalu suurendamise teel;

    35. on seisukohal, et geograafilist tähist käsitlevaid olemasolevaid ELi eeskirju tuleks täiendada, et tagada geograafilise tähise registreerimisel antud intellektuaalomandiõiguste haldamise, kaitsmise ja/või edendamisega tegelevate organisatsioonide (kelle liikmesriik on määranud või keda ta sellisena tunnustab) rolli täielik tunnustamine ja tugevdamine;

    36. arvab, et tootjate kogemuse põhjal on selgunud, et tootekvaliteedi juhtimisest, mis põhineb päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise spetsifikatsioonidel, ning loata kasutamise vastase kaitse tulemuslikkusest ei piisa geograafilise tähisega toodete arendamiseks; on seisukohal, et ELi õigusakte tuleks muuta nii, et liikmesriigid saaksid tunnustada ja edendada rolli, mida etendavad geograafilise tähise ja nende intellektuaalsete omandiõiguste haldamise, kaitsmise ja/või edendamisega tegelevad organisatsioonid, kelle nad on määranud ja keda nad tunnustavad, ning lubada sellistel organisatsioonidel kohandada tootmispotentsiaali õiglaste ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel turu vajadustega;

    37. teeb ettepaneku tugevdada geograafilise tähise omanike gruppide[3] rolli, eesmärgiga määrata kindlaks õigusaktid nii tootmismahu reguleerimise kui ka toodangul geograafilise tähise kasutamise osas; on seisukohal, et grupid peaksid saama osaleda ettevõtjate tegevuse koordineerimises, et viia toodetud ja turule viidud kogused võimalikult paramasse vastavusse kogustega, mida turg suudab vastu võtta, ning põllumajandustootjatele ja tarbijatele suunatud edendustegevuses; arvab, et see tagaks paremini tootmise, töötlemise ja turustamise eri etappide pikaajalise jätkusuutlikkuse, mis on maapiirkondade elu jaoks olulise tähtsusega; lisab, et kvantiteedi kontroll on kvaliteedikontrolli üks oluline nõue; on seisukohal, et gruppide rolli tuleks täpselt määratleda ühenduse õigusaktis; arvab, et mitmetes ELi liikmesriikides kasutatavad tavad ja saadud kogemused tuleks dokumenteerida ja neid võiks kasutada gruppide õiguste ja kohustuste määratlemiseks;

    38. on seisukohal, et nende vahendite registreerimisprotsessi ei tohiks kaasata lisakriteeriume, sest nende vahendite eesmärk peaks olema lihtsustamine; märgib, et praegu kehtiv kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise registreerimiskord on keeruline ja võtab liiga kaua aega; nõuab tungivalt, et komisjon leiaks võimalused selle protsessi kiirendamiseks;

    39. rõhutab, et registreerimistaotluste läbivaatamist on vaja tõhustada, kuid ei poolda kontrolli lühendamist sellega, et lükatakse suvaliselt tagasi taotlused, mille komisjon varases etapis mittetäielikuks tunnistab; mõistab hukka asjaolu, et paljudel juhtudel on komisjoni esialgne seisukoht võetud liigselt kiirustades või ei ole see käsitletava juhtumiga kooskõlas, kuna toote või kohaliku turu eripära ei ole täielikult mõistetud;

    40. kutsub komisjoni üles viima läbi uurimust nõuetekohase teabe kohta, mis tuleks esitada (märgisel ja muude vahendite abil) jaemüüjale kuuluva kaubamärgi all turustatavate päritolunimetusega ja kaitstud geograafilise tähisega toodete puhul; nõuab, et tootja nime kandmine kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise registrisse oleks kohustuslik, kui toodet turustatakse jaemüüjale kuuluva kaubamärgi all;

    41. on seisukohal, et kui geograafilise tähisega kaitstud toodet kasutatakse koostisosana, peaks geograafilise tähise eest vastutav organ või pädev asutus saama kehtestada eeskirjad selle toote nimetuse kasutamise kohta töödeldud toodete müüginimetuses ning omama volitust viia läbi erikontrolle tagamaks, et geograafilise tähisega kaitstud toote omadusi, kuvandit ja mainet ei ole moonutatud; on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama selged suunised geograafilise tähisega varustatud toodete nimetuste kasutamise kohta koostisosadena töödeldud toodete etikettidel, et vältida tarbijate eksitamist;

    42. pooldab ühenduse eeskirjade kehtestamist, mis võimaldavad geograafilise tähise haldamisega tegelevatel organitel kehtestada eeskirju oma toote pakendamise kohta, et vältida nende kõrge kvaliteedi vähenemist;

    43. ei poolda ideed, mille kohaselt võib geograafilised tähised asendada kaubamärkidega, sest need on oma põhiolemuselt teistsugused õiguslikud vahendid; rõhutab vajadust selgitada paremini erinevusi kaubamärgi ja geograafilise tähise vahel; kutsub üles tõhusalt rakendama olemasolevaid ühenduse õigusakte, milles on sätestatud, et kaubamärki, mis hõlmab kaitstud päritolunimetust / kaitstud geograafilist tähist või viitab nendele, ei tohi registreerida ettevõtjad, kes ei esinda nimetatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilist tähisega toote tootjaorganisatsioone;

    44. samuti nõuab, et liikmesriikide ametivõimud oleksid ametiseisundi tõttu kohustatud geograafilised tähised ulatusliku kaitse alla võtma; soovib, et selleks vaadataks eelkõige läbi 20. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta[4] ning parandataks kohaldatavate kontrolliprotseduuride määratlust kõikides etappides, nii enne kui ka pärast toodete turule viimist;

    45. on seisukohal, et garanteeritud traditsiooniline eritunnus tuleb alles jätta, kuid sellega seotud registreerimiskorda tuleb veelgi lihtsamaks muuta; kutsub sellega seoses komisjoni üles vaatama läbi garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid käsitlevat õigusakti, uurima võimalusi kiirendada taotluse menetlemist ning võimalust pakkuda kava raames toodetele paremat kaitset, aga ka muid vahendeid, mis aitaksid muuta selle süsteemi tootjatele ligitõmbavamaks; tuletab meelde, et garanteeritud traditsiooniline eritunnus on suhteliselt uus vahend, mistõttu on selle areng aeglane; on seisukohal, et selle vahendi kohta tuleb tootjatele rohkem teavet anda ja sellest peaks saama Euroopas hästi tuntud kvaliteedi edendamise vahend;

    46. on seisukohal, et takistamaks teadmiste kadumist traditsiooniliste toitude ja nende valmistamise kohta põlvkondade jooksul, võiks komisjon kaaluda ideed luua Euroopa teadmiste pank vanade retseptide ja ajalooliste toiduvalmistamise meetodite talletamiseks;

    47. toetab selliste vahendite kasutuselevõttu, mis võimaldavad ühiselt väärtustada ja edendada traditsioonilist, kohalikku ja käsitsi valmistatud väiketoodangut, mis on seotud teatud piirkonnaga ja kannab geograafilist nime, kuid mille puhul päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise saamise menetlus on liiga vaevaline ja kallis;

    48. tuletab meelde, et kolmandate riikide territooriumil kasutatakse süstemaatiliselt loata teatavaid geograafilisi tähiseid; see seab ohtu geograafilise tähisega toote maine ja kuvandi ning eksitab tarbijaid; rõhutab, et geograafilise tähise kaitse tagamine kolmandas riigis on tootjate jaoks pikk ja keeruline protsess, sest igal kolmandal riigil võib olla välja töötatud oma kaitsesüsteem; kutsub komisjoni üles andma geograafiliste tähistega tegelevatele organisatsioonidele tehnilist ja rahalist toetust tähiste loata kasutamisega seotud probleemide lahendamiseks;

    49.  nõuab geograafiliste tähiste paremat kaitsmist

    -    WTOs nii TRIPS-lepingu artiklis 23 sätestatud kaitse laiendamise abil kõikidele geograafilise tähisega toodetele kui ka geograafiliste tähiste jaoks mitmepoolse õiguslikult siduva registri loomise abil; ja

    -    kolmandates riikides, pidades läbirääkimisi kahepoolsete kokkulepete sõlmimise üle ja seda eriti majanduslikult oluliste riikidega;

    -    toetab komisjoni kavatsust lisada geograafilised tähised nii võltsimisvastase kaubanduslepingu kohaldamisalasse kui ka tulevase Euroopa võltsimis- ja piraatlusalase seireüksuse pädevusvaldkonda; ning

    -    arvab, et komisjon peaks tegema enne kaubandusläbirääkimiste alustamist ja läbirääkimisprotsessi vältel tihedamat koostööd geograafilise tähisega toodete tootjaid esindavate organisatsioonidega;

    -    on seisukohal, et sisulised edusammud geograafiliste tähiste osas on hädavajalikuks eeltingimuseks tasakaalustatud kokkuleppe saavutamisele WTO põllumajandusläbirääkimiste kontekstis;

    50. peab oluliseks intensiivistada teabe- ja müügiedenduskampaaniaid geograafilise tähise sui generis kaitse kohta; kutsub komisjoni üles edendama geograafilise tähise kontseptsiooni kolmandates riikides tehnilise abi programmide arvu suurendamise abil, tehes tihedat koostööd Euroopa geograafilise tähisega toodete tootjate ja/või neid esindavate organisatsioonidega;

    Integreeritud tootmine

    51. peab vajalikuks edendada tootmissüsteeme, mis on keskkonnasõbralikud ja põhinevad sisendite ratsionaalsemal kasutamisel, näiteks nn integreeritud tootmine;

    52. rõhutab, et integreeritud tootmist käsitlevate õigusaktide vastuvõtmine Euroopa tasandil toetaks ELi põllumajandusettevõtjate ja loomakasvatajate pingutusi toiduohutuse, keskkonna ja loomade heaolu valdkonnas seoses impordiga kolmandatest riikidest; usub, et oleks vaja samaaegset Euroopa integreeritud toodete turundus- ja reklaamikampaaniat;

    53. toetab süsteemide edendamist kvaliteetsete toiduainete tootmiseks säästlikke kriteeriume kasutades, nagu integreeritud tootmise puhul; nõuab, et selles valdkonnas võetaks vastu ühenduse määrus, et ühtlustada eri liikmesriikides kasutatavaid kriteeriume, ning seda tuleks toetada sobiva reklaamikampaaniaga, et teavitada tarbijat integreeritud tootmise põhijoontest Euroopas;

    Mahepõllumajandus

    54. kinnitab veel kord oma veendumust, et mahepõllumajandus ja integreeritud tootmine on kasulikud tarbijatele tervisele, pakuvad kindlust, et tootmisprotsessis välditakse väetiste kasutamisega seotud keskkonnakahju, ning annavad Euroopa põllumajandustootjatele suure kasvupotentsiaali, kuigi see ei ole iseenesest lahendus ülemaailmse toiduga kindlustatuse probleemile; toetab jõupingutusi, mida on hiljuti tehtud uue ELi mahetoote logo väljatöötamiseks, mida saab kohaldada kõigile ELis toodetud toodetele;

    55. on seisukohal, et mahetoodete jaoks peaks olema olemas tõeline ühtne turg ning et kohustuslik ühenduse logo aitaks oluliselt kaasa selle eesmärgi saavutamisele; väljendab sellega seoses toetust raamistikule, mis loodi nõukogu 27. juuni 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 834/2007 mahepõllundustootmise ja mahepõllumajandustoodete märgistamise kohta, millega tunnistati kehtetuks määrus (EMÜ) nr 2092/911, ja loodab, et see teostab kogu oma õigusliku potentsiaali võimalikult kiiresti, ehkki jõustus alles hiljuti;

    56. rõhutab, et nii liikmesriikidel kui ka ELil on kohustus edendada kvaliteetseid tooteid ja nende kaitset rahvusvahelisel tasandil; usub sellega seoses, et kolmandatest riikidest pärit mahetooteid tuleb rangemalt kontrollida, et kaitsta ausat konkurentsi ELi ja kolmandate riikide mahetoodete vahel;

    57. on arvamusel, et traditsiooniliste põllumajandustoodete märgistamine viisil, mis jätab mulje, et tegemist on mahepõllumajanduslike toodetega, takistab mahepõllumajanduslike toiduainete ühtse turu arengut ELis; väljendab seetõttu muret seoses püüdlustega laiendada mahemärgi kasutamist ka toiduainetele, mida ei ole toodetud kooskõlas mahepõllumajanduse põhimõtetega;

    58. väljendab muret eramahemärkide suureneva hulga üle toiduks mittekasutatavatel toodetel, mis on kasvav valdkond ja mida ei hõlma nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta[5]; kutsub komisjoni üles hindama, kas selle valdkonna lisamine määruse kohaldamisalasse oleks asjakohane;

    59. kinnitab veel kord, et mahepõllumajanduslike toodete siseturu paremaks toimimiseks tuleb

    –   tagada, et kolmandatest riikidest pärit mahetooted vastavad samadele nõuetele nagu Euroopa Liidu mahetooted, ning et järelevalvet selle üle tõhustatakse;

    - kolmandatest riikidest imporditud töötlemata ja töödeldud mahepõllumajanduslikele toodetele märkida päritoluriik, sõltumata ühenduse mahetoote logo kasutamisest,

    - mahepõllumajandustoodete müügitoetusprogrammidega suurendada Euroopa logo usaldusväärsust, ning

    - mittepõllumajanduslike toodete märgistus, millele seoses mahepõllumajandusliku tootmismeetodiga viidatakse, mahepõllumajanduslike toodete märgistusest selgelt eristada;

    60. tervitab traditsiooniliste ja ökoloogiliste toodete ametite rajamist liikmesriikide tasandil; usub, et igas liikmesriigis peaksid olema kas riiklikud või eraõiguslikud ning nii tootjate kui ka tarbijate poolt tunnustatud organid, mille ülesanne on teostada järelevalvet ökoloogilise ja kvaliteetse tootmise üle ning sellist tootmist edendada;

    61. kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas ta soovitab edendada kohalikku keskkonnasõbralike põllumajandussaadustega kauplemist;

    Erasektori sertifitseerimissüsteemid

    62. rõhutab, et praeguse seisuga ei anna erasektori sertifitseerimissüsteemid asjaomaste toodete kvaliteedi kohta täiendavat teavet, pigem saab neist sageli finants- ja halduskoormus, mis raskendab põllumajandusettevõtjate turulepääsu;

    63. nõuab ülevaate koostamist kõikidest erasektori kvaliteedi sertifitseerimissüsteemidest, mida Euroopa tootjad on kohustatud rakendama lisaks ELi õigusaktidega juba kehtestatud kvaliteedispetsifikatsioonidele; toetab ühenduse peamiste põhimõtete õigusliku raamistiku loomist kõnealuste erasektori sertifitseerimissüsteemide läbipaistvaks rakendamiseks;

    64. toetab komisjoni algatust koostada suunised parima tava kohta kõikides põllumajandustoodete kvaliteediga seotud süsteemides; neid suuniseid peaksid järgima kõik tootjad ja need peaksid sisaldama põhimõtete kogumit, mis aitab tootmissektoril arendada oma toodete lisandväärtust, ergutab vastastikust sertifitseerimissüsteemide tunnustamist ja tootmissektori osalemist nende süsteemide väljatöötamisel ning aitab tootjate ühenduste kaudu kahandada sertifitseerimise halduskoormust, et vähendada põllumajandusettevõtjate kulusid nii palju kui võimalik;

    Teabe- ja edenduspoliitika

    65. mõistab hukka asjaolu, et komisjon ei viita oma teatises vajadusele soodustada müügiedendusmeetmeid, mis on väga vajalikud, et tagada Euroopa põllumajandustootjate jõupingutuste kasumlikkus kvaliteedi, toiduohutuse ja keskkonna valdkonnas; on seisukohal, et Euroopa Liidu käsutuses olevad müügiedendusvahendid tuleb läbi vaadata, et nende tõhusust parandada; teeb sellega seoses ettepaneku laiendada Euroopa Liidu turule müügiedendustoetusi, mis kehtestati hiljuti veinisektoris;

    66. toetab Euroopas võetavaid meetmeid Euroopa Liidu toiduainete kvaliteedi ja toiduohutuse poliitikast saadava kasu võimalikult ulatuslikuks ja tulemuslikuks teavitamiseks; lisaks soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada jõupingutusi ühenduse toodetele kehtivate kvaliteedi- ja toiduohutuse norme puudutava teabe levitamiseks ja nende normide edendamiseks;

    67. selline geograafilisi tähiseid ja ühenduse kaubamärke puudutav teavitamine peaks toimuma riiklike ja/või eraettevõtjate, üksikisikute ja organisatsioonide kaudu;

    68. arvestades ELi turu tähtsust geograafilise tähisega toodete tootjate jaoks, peaksid komisjon ja liikmesriigid eraldama rohkem raha müügiedenduskampaaniateks siseturul, suurendades samas ka kolmandates riikides läbiviidavate müügiedenduskampaaniate eelarvet;

    69. rõhutab, et teavitamispoliitika peaks olema suunatud mitte ainult tarbijale, vaid ka tootjale, kuna viimase käitumine on tihedalt seotud tema teadmistega turu kohta ja tarbija hinnangu kohta toote kvaliteedile;

    70. rõhutab ELi rahaliste vahendite võimalikku rolli selles valdkonnas, pidades eelkõige silmas EAFRD (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond) vahendeid; juhib tähelepanu väiketootjatele kehtestatud krediiditingimuste karmistumisele ülemaailmse finantskriisi kontekstis, mille tagajärjel on nimetatud tootjatel oluliselt väiksem juurdepääs kaasrahastamisele, mida maaelu arengu programmides nõutakse; teeb sellega seoses ettepaneku, et komisjon kaaluks põllumajanduskrediidi süsteemi ühtlustamist ELi tasandil;

    71. pooldab otse põllumajandusettevõtjate poolt hallatavate põllumajandustoodete turgude kui kohalike hooajatoodete müügipunktide edendamist, kuna see aitaks tagada õiglase hinna saamist kvaliteetsete toodete eest, tugevdades samas sidet toote ja selle päritolukoha vahel ning julgustades tarbijat tegema kvaliteedist lähtuvaid teadlikke valikuid; usub, et liikmesriigid peaksid julgustama turustusüksuste loomist, kus tootja saaks oma toodet tarbijale otse tutvustada;

    72. nõuab, et loodaks programmid müügi edendamiseks kohalikul turul, et toetada kohalikke ja piirkondlikke töötlemis- ja turustamisalgatusi; usub, et seda oleks võimalik saavutada näiteks tootjate kooperatiividega, arvestades nende panust lisandväärtuse loomisele maapiirkondades;

    73. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

    • [1]  P6_TA-PROV(2009)0098.
    • [2]  EÜT C 328, 26.10.1998, lk 232.
    • [3]  Näiteks „consortium” Itaalias, „consejo regulador” Hispaanias ning „organisme de défense et de gestion” või „détenteur d'IG” Prantsusmaal.
    • [4]  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.
    • [5]  ELT L 189, 20.7.2007, lk 1.

    SELETUSKIRI

    Turgude globaliseerumisega toime tulemiseks ja Euroopat, sh Euroopa põllumajandust tabanud raskekujulisest kriisist väljumiseks on üks võimalik lahendus panna põllumajandustoodete turul suuremat rõhku toodete kvaliteedile.

    ELi kvaliteedipoliitika võib suurendada konkurentsivõimet ja luua lisandväärtust Euroopa piirkondade majanduses, sest paljudes maapiirkondades, kus on vähe alternatiivseid tootmisvõimalusi, on kvaliteedipoliitika tõepoolest ainus võimalus arengu tagamiseks.

    Kvaliteedipoliitikat ei saa lahutada ühisest põllumajanduspoliitikast ja seda ei saa vaadelda väljaspool selliseid uusi küsimusi nagu kliimamuutusevastane võitlus, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine, energiavarustus, bioenergeetika ja loomade heaolu edendamine ning põllumajanduslik veemajandus, milles ühiskond nõuab muudatusi.

    Neid keerukaid teemasid ja tarbijate suurenevaid ootusi tuleb tulevases põllumajandustoodete kvaliteedipoliitikas kohaselt arvesse võtta ja seejuures tuleb lähtuda kvaliteedist kui millestki, mis ei ole piiratud ega muutumatu, vaid mis on seotud suuremate võimalustega tänapäeva põllumajanduses, mis on − nagu ELi puhul − muutuv, rikas ja mitmekesine ning ei paku pidevalt arenevalt ühiskonnale mitte ainult kvaliteetseid toiduaineid, vaid ka ülimalt väärtuslikke teenuseid.

    Raportöör tunneb heameelt komisjoni teatise üle ja selle üle, et teatis sisaldab Euroopa Parlamendi soovitusi, mis tehti põllumajandustoodete kvaliteeti käsitleva rohelise raamatuga seotud arutelude põhjal. Raportöör loodab ka, et praeguses raportis nimetatud ja parlamendi kavandatud meetmeid, mis on välja töötatud arutelude ja vastavas valdkonnas tegutsevate mitmesuguste ühenduste esindajatelt saadud hinnangute tulemusena, hakatakse rakendama võimalikult kiiresti.

    Kõigepealt käsitleb raportöör tootmisnõudeid ja turustusstandardeid. Ta kaalub ka komisjoni ettepanekut ELi kvaliteedilogo kohta, millega tähistataks ainult Euroopas toodetud ja töödeldud tooteid. See logo ühendaks kõiki selliseid Euroopa tooteid, mis vastavad Euroopas kehtivatele tootmisstandarditele, ning tähistaks Euroopa põllumajandustootjatele kõrgete tootmisstandardite järgimise eest avaldatud ametlikku tunnustust. Seetõttu tehakse ettepanek, et komisjon peaks läbi viima uurimuse nimetatud logo kasutusele võtmise võimalikkuse kohta selliste kvaliteedikriteeriumide alusel, mis on vajalikud kõrgete standardite pidevaks järgimiseks.

    Raportöör on veendunud, et põllumajandustoodete turustuseeskirjad on endiselt tähtsad, sest need kujutavad endast vahendit turutehingute läbipaistvuse tagamiseks ning annavad tarbijatele (hulgimüüjatest kuni lõpptarbijateni) võimaluse võrrelda toodete hindu, suurust ja kvaliteeti ning tagavad Euroopa Liidus õiglase konkurentsi.

    Raportöör pooldab uute vabatahtlike kaitstud mõistete nagu „mägipiirkonna toode” ja „vähese süsinikdioksiidisisaldusega” kasutusele võtmist vabatahtlikkuse alusel. Nende mõistete määratlused tuleks ühenduse tasandil ühtlustada.

    Tarbijad ajavad põllumajandustoote geograafilise tähise, mis tähistab kohta, kus toiduainet töödeldi, tihti segamini päritolukohaga, ning tihti ei tea tarbijad, kuidas toiduainete tarneahel toimib.

    Raportöör on seisukohal, et ainult tooraine tootmise koha kohustuslikus korras märkimisega on võimalik anda tarbijatele täielikku teavet ostetavate toodete kvaliteedi kohta, sest toodete tootmistsükkel avaldab märkimisväärset mõju toodete kvaliteedinäitajatele ja toiduohutusele. Raportöör loodab ka, et kehtestatakse õigusaktid, mis hõlmavad töödeldud toiduainete päritolukoha märkimist.

    Teiseks käsitles raportöör geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste eritunnustega seotud aspekte.

    Geograafilistel tähistel on Euroopa põllumajanduses suur tähtsus, ja seda mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid ka eetika, keskkonna ja sotsiaalvaldkonna seisukohast, sest tänu traditsioonidele, ajaloole, maitsele ja aja jooksul edasi antud ainulaadsetele teadmistele on tooted tihedalt seotud paikkonnaga ning maaelu säilitamise ja arendamisega. Seetõttu on raportöör seisukohal, et kolm olemasolevat geograafiliste tähiste registreerimise süsteemi tuleks praegusel kujul alles jätta.

    Raportöör teeb ettepaneku, et päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist kui kaht geograafilise tähise süsteemi tuleks endiselt lahus hoida, sest ühtse kaitsesüsteemi puhul ei võetaks arvesse toodete eripärasid ega toodete ja nende tootmiskoha vahelisi tihedaid sidemeid ning samuti jääks tähelepanuta põllumajandustoodete tootmist, töötlemist ja valmistamist käsitlevad eeskirjad.

    Raportöör on veendunud, et eeskirju on soovitatav lihtsustada, kui soovitakse vähendada ettevõtete halduskoormust, kuid sellega ei tohiks kaasneda järeleandmisi standardites, mille nõuetele Euroopa tooted tänu märkimisväärsetele jõupingutustele ja investeeringutele vastavad.

    Seoses sellega, et kõikide liikmesriikide ametivõimud on ametiseisundi tõttu kohustatud geograafilised tähised kaitse alla võtma, pooldab raportöör määruse nr 510/2006 läbivaatamist ning konkreetsete Euroopas järgitavate protseduuride määraltemist.

    Raportöör soovib, et kolmandate riikide geograafilisi tähiseid kaitstaks paremini rahvusvahelistesse registritesse kandmise teel ja rahvusvaheliste tunnustamise teel WTO süsteemis.

    Raportöör käsitles ka edendus- ja teabevahetuspoliitikaga seotud aspekti. Ta on veendunud, et Euroopa Liidu kvaliteedipoliitika edendamiseks ja sellele poliitikale edu tagamiseks tuleb korraldada ulatuslik tarbijate koolitamise ja teavitamise kampaania, mis hõlmab Euroopa eri märgiseid ning märgistega seotud garantiisid.

    Raportöör on veendunud, et põllumajandustoodete kvaliteediküsimustega tuleb tegeleda, et ostjad ja teised tarbijad oleksid toodete omadustest nõuetekohaselt teavitatud. Üldine eesmärk on jätkuvalt tagada, et ELi toodete omandamine tähendab kvaliteetsete, Euroopa eri piirkondade traditsioonide järgi valmistatud toodete omandamist.

    keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (28.1.2010)

    põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

    põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta: millist strateegiat kasutada?
    (2009/2105(INI))

    Arvamuse koostaja: Pilar Ayuso

    ETTEPANEKUD

    Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.  nõuab Euroopa Liidu kvaliteedipoliitika tugevdamist, kuna see kujutab endast olulist stiimulit ELi tootjatele, et nad tõhustaksid oma kvaliteedi-, toiduohutuse- ja keskkonnakaitsealaseid jõupingutusi; on seisukohal, et selle poliitika abil on võimalik oluliselt parandada ELi põllumajandus- ja toiduainetoodangu lisandväärtust üha enam globaliseeruval turul;

    2.  rõhutab kvaliteetse tootmise olulisust paljude Euroopa maapiirkondade majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise struktuuri alalhoidmisel ning vajadust see pärand säilitada, eelkõige väheste tootmisvõimalustega piirkondades;

    3.  avaldab kahetsust, et lihtsustamise huvides, mis võib osutuda ebaotstarbekaks, võetakse komisjoni teatises kõigest osaliselt arvesse vajadusi, mida asjaomased tööstusharud väljendasid pärast rohelise raamatu avaldamist;

    4.  pooldab kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste jätkuvat eristamist, et vältida joondumist kõige madalamate kriteeriumide järgi, mida Euroopa tootjad peavad järgima, ja piirkonnaga tugeva sideme jätkuvat tagamist; toetab siiski kõiki meetmeid, millega tagatakse Euroopa tarbijate täpne teavitamine;

    5.  ei nõustu veinide, piiritusjookide ja toiduainete geograafiliste tähiste registreerimise süsteemide ühendamisega, pidades silmas vajadust säilitada iga süsteemi eripära;

    6.  on seisukohal, et Euroopa kvaliteedimärgiste eritasandilise kaitse kehtestamine võib põhjustada ebaõiglase olukorra, eriti kui valdavalt võetakse arvesse majanduslikke kriteeriumeid; on seetõttu seisukohal, et kõiki geograafilisi tähiseid tuleks samaväärselt tunnustada;

    7.  nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon peaks Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames läbirääkimisi geograafiliste tähiste rahvusvahelise registri loomiseks ning toetab komisjoni kavatsust lisada geograafilised tähised võltsimisvastasesse kaubanduslepingusse ja tulevase Euroopa võltsimis- ja piraatlusalase seireüksuse tegevusse;

    8.   rõhutab, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistel peab komisjon püüdma saavutada kokkuleppe kaubandusvälistes küsimustes, et tagada imporditud põllumajandustoodete vastavus samadele toiduohutuse, loomade heaolu ja keskkonnakaitse nõuetele, mida kohaldatakse ELis toodetavate põllumajandustoodete suhtes;

    9.   pooldab tooraine päritolu vabatahtlikku märkimist töödeldud toiduainete puhul ning on samas vastu põllumajandustoodete päritolu kohustuslikule märkimisele töödeldud ja töötlemata toiduainete puhul, kuna see põhjustaks Euroopa tööstusele suuri kulusid, mis oleksid ebaproportsionaalsed võrreldes meetme võimaliku lisandväärtusega; on teadlik, et juba praegu peab Euroopa tööstus täitma rangeid märgistusnõudeid, et anda tarbijale usaldusväärset teavet; on seisukohal, et tooraine päritolu vabatahtlik märkimine ei tohiks takistada siseturu toimimist;

    10. on seisukohal, et põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika, näiteks märgistuse valdkonnas, peaks olema kooskõlas ELi muude asjakohaste õigusaktidega; on seisukohal, et põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika elluviimisel tuleb arvesse võtta uue poliitikaga seotud kulusid ja teatavate sektorite, nagu töödeldud põllumajandustoodete sektori erisusi;

    11. on seisukohal, et ühenduse turustusnormidel on oluline osa tootmisahelas, kuna need toetavad turu läbipaistvust ja õiglaseid konkurentsieeskirju ning võimaldavad tarbijal hõlpsamalt võrrelda toodete hindu, suurust ja kvaliteeti; nõuab seetõttu ühenduse turustusnormide säilitamist ja tugevdamist ning on veendunud, et nende kehtestamist ei tohiks jätta eraõiguslike asutuste pädevusse;

    12. avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon on enamiku liikmesriikide vastuseisust hoolimata juba alustanud ühenduse turustusnormide tegelikku ümberkujundamist puu- ja köögiviljasektoris, ootamata ära Euroopa Liidu kvaliteedipoliitika tulevikku käsitleva arutelu lõplikke tulemusi ja ennetades sellega Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi otsuseid selles valdkonnas;

    13. on seisukohal, et Euroopa Liidu põllumajandustooted vastavad kvaliteedinõuetele juba seetõttu, et nende tootmisel järgitakse ELi õigusakte tootekvaliteedi, säästva tootmise ning keskkonna- ja sanitaarstandardite osas (nõuetele vastavus); on lisaks seisukohal, et põllumajandussaaduste kasvatamine aitab säilitada Euroopa kultuurmaastikke; on arvamusel, et neid nõudeid arvesse võttes peaks olema võimalik võtta kasutusele kvaliteedimärk „kasvatatud (toodetud, valmistatud) Euroopas”;

    14. väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle luua uus ELi mahetoote logo, mis võimaldaks ületada takistused nende toodetega kauplemiseks ühtsel turul; pooldab ka vajalike algatuste tegemist, et soodustada mahetoodetega kauplemist rahvusvahelisel tasandil; on seisukohal, et kolmandate riikide tooted peaksid vastama samadele uue ELi mahetoote logo kohaldamise nõuetele ja et kontrolli tuleks tugevdada;

    15. peab vajalikuks edendada muude keskkonna- ja loomasõbralike tootmisviiside, näiteks integreeritud tootmise, karjamaal karjatamise ja mägipiirkondade põllumajanduse vabatahtlikku tootele märkimist;

    16. peab oluliseks kasutada lisateabe (nt süsinikujalajälg) esitamisel ühtseid mõisteid;

    17. peab oluliseks kaaluda ka alternatiivseid teabe esitamise võimalusi (näiteks internetis või kviitungil);

    18. väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle võtta sidusrühmadega konsulteerides kasutusele heade tavade suunised, et võimaluste piires ühtlustada erasektori kvaliteedisertifikaadid ja seega hõlbustada tootjate kohanemist kehtivate eri märgistamissüsteemidega, võtta kasutusele vastastikune tunnustamine ning vähendada maksimaalselt era- ja avaliku sektori sertifitseerimissüsteemide vahelisi erinevusi, näiteks keskkonnanõuete valdkonnas;

    19. avaldab kahetsust, et komisjon ei viita oma teatises vajadusele soodustada müügiedendusmeetmeid, mis on väga vajalikud, et tagada Euroopa põllumajandustootjate jõupingutuste kasumlikkus kvaliteedi, toiduohutuse ja keskkonna valdkonnas; on seisukohal, et Euroopa Liidu käsutuses olevad müügiedendusvahendid tuleb läbi vaadata, et nende tõhusust parandada; teeb sellega seoses ettepaneku laiendada Euroopa Liidu turule müügiedendustoetusi, mis kehtestati hiljuti veinisektoris;

    20. väljendab heameelt uute vabalt valitavate vabatahtlike märgete üle, näiteks „mägipiirkonna põllumajandustoode”, ning nõuab, et seda toetaksid asjakohased tarbijate teavitamise kampaaniad.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    27.1.2010

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    51

    5

    1

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    János Áder, Elena Oana Antonescu, Kriton Arsenis, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Sandrine Bélier, Sergio Berlato, Milan Cabrnoch, Martin Callanan, Nessa Childers, Chris Davies, Bairbre de Brún, Esther de Lange, Bas Eickhout, Edite Estrela, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Karin Kadenbach, Christa Klaß, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Kartika Tamara Liotard, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Antonyia Parvanova, Andres Perello Rodriguez, Sirpa Pietikäinen, Mario Pirillo, Pavel Poc, Vittorio Prodi, Oreste Rossi, Dagmar Roth-Behrendt, Carl Schlyter, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Bogusław Sonik, Catherine Soullie, Salvatore Tatarella, Åsa Westlund, Glenis Willmott, Marina Yannakoudakis

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Cristian Silviu Buşoi, Bill Newton Dunn, Crescenzio Rivellini, Renate Sommer, Struan Stevenson, Michail Tremopoulos, Anna Záborská

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    22.2.2010

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    34

    4

    2

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    John Stuart Agnew, Richard Ashworth, Liam Aylward, Christophe Béchu, José Bové, Luis Manuel Capoulas Santos, Vasilica Viorica Dăncilă, Michel Dantin, Paolo De Castro, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Lorenzo Fontana, Iratxe García Pérez, Martin Häusling, Esther Herranz García, Peter Jahr, Elisabeth Jeggle, Elisabeth Köstinger, Giovanni La Via, Stéphane Le Foll, George Lyon, Miguel Angel Martínez Martínez, Gabriel Mato Adrover, Mairead McGuinness, Mariya Nedelcheva, James Nicholson, Rareş-Lucian Niculescu, Wojciech Michał Olejniczak, Georgios Papastamkos, Marit Paulsen, Britta Reimers, Giancarlo Scotta’, Alyn Smith, Csaba Sándor Tabajdi, Marc Tarabella, Janusz Wojciechowski

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Salvatore Caronna, Spyros Danellis, Esther de Lange, Filip Kaczmarek, Hans-Peter Mayer, Maria do Céu Patrão Neves