RAPORT Ettepanek nimetada Milan Martin Cvikl kontrollikoja liikmeks

17.3.2010 - (C7‑0022/2010 – 2010/0810(NLE))

Eelarvekontrollikomisjon
Raportöör: Inés Ayala Sender
PR_NLE_art108

Menetlus : 2010/0810(NLE)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0046/2010
Esitatud tekstid :
A7-0046/2010
Arutelud :
Hääletused :
Vastuvõetud tekstid :

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

ettepaneku kohta nimetada Milan Martin Cvikl kontrollikoja liikmeks

(C7‑0022/2010 – 2010/0810(NLE))

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0022/2010);

–   võttes arvesse, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 16. märtsi 2010. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 108;

–   võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7‑0046/2010),

A. arvestades, et Milan Martin Cvikl vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 sätestatud tingimustele,

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Milan Martin Cvikl kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

1. LISA: Milan Martin Cvikli ELULOOKIRJELDUS

MILAN MARTIN CVIKL

MSc (Econ)

Kontrollikoja liikme kandidaat, Sloveenia Vabariik

Sündisin 1959. aastal Velenjes, Sloveenias. Lõpetasin ülikooli 1983. aastal ja 1990. aastal sain Ljubljana Ülikooli majandusteaduskonnas magistrikraadi.

Aastatel 1983–1991 töötasin Sloveenia Pangas (Sloveenia keskpank). Kuni 1986. aastani olin analüütik. Koostasin üksikasjalikke aruandeid rahandus-, eelarve- ja maksebilansi andmete kohta ning osalesin ka andmebaaside ja analüütiliste baaside loomises. 1986. aastast 1990. aastani töötasin vanemanalüütikuna ning minu ülesandeks oli rahandus- ja eelarvepoliitika, maksebilansi arengute ja reaalmajanduse arengusuundade sõltumatu analüüsimine, samuti majandussündmusi käsitleva teabe ettevalmistamine tähtsaimate valitsus- ja parlamendiorganite jaoks.

1990.–1991. töötasin Sloveenia Panga direktori assistendina seoses projektiga, mille eesmärk oli valmistada ette seadused sõltumatu rahanduse ja panganduse jaoks, praktilised meetmed üleminekuks sõltumatule rahandusele ja Sloveenia Vabariigi sõltumatu keskpanga loomiseks suveräänse riigi loomise kontekstis.

1991. aasta sügisest kuni 1997. aastani töötasin ökonomistina Maailmapangas Ameerika Ühendriikides, Washington D.C.. Tegelesin mitmete Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuriikide pangandus- ja ettevõtlusreformidega, lisaks juhtisin Makedoonia majanduse taastamise ning Bosnia ja Hertsegoviina sõjajärgse taastamise projekte. Kuulusin meeskonda, mis sai töö eest mitmete riikide laenude maksegraafiku muutmisel Maailmapangalt tipptasemel töö tunnustuse.

1997–2000 töötasin Maailmapanga ökonomistina Sloveenias. 1998. aastast kuni 2000. aasta keskpaigani olin rahandusministeeriumi riigisekretär eelarve ja riigi rahanduse alal. Vastutasin riigi rahanduse reformide elluviimise eest, kui Sloveenia valmistus ühinemiseks Euroopa Liiduga 2004. aastal. Selle töö alla kuulus riigi rahanduse uute õigusaktide ja metoodika ettevalmistamine ning projektide juhtimine või neis osalemine, sealhulgas selliste valdkondade õigusaktid nagu riigi rahandus, riigihanked ja riigihankelepingute auditeerimine, raamatupidamine, samuti metoodiline materjal eelarve koostamiseks ning täitmiseks.

Juhtisin ühinemisläbirääkimisi ELiga majandus- ja rahaliidu osas ning ettevalmistusi üleminekuks kaasaegsele keskvalitsuse eelarvele, mis võimaldas liikuda kulupõhiselt eelarvelt funktsionaalsele eelarvele riiklike vahendite sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Sellega seoses juhtisin Sloveenia poolelt institutsioonidevahelist koostööprojekti Rootsi rahandusministeeriumiga, mille eesmärgiks oli parandada eelarve koostamise kvaliteeti. Kuulusin ka teistesse läbirääkimismeeskondadesse kõnelustel riigi rahandusega seotud peatükkide üle, eeskätt finantsjärelevalve valdkonnas.

Samal ajal olin ka riiklike eelarvevahendite käsutaja ELi vahendite osas ning juhtisin lepingute sõlmimise ja rahastamise kesktalitust, mis vastutas vastavalt detsentraliseeritud finantsjuhtimise süsteemile ELi ühinemiseelsete fondide kasutamise eest. Sloveenia kavandatud ja sujuvale ühinemisele Euroopa Liiduga aitas oluliselt kaasa ELi ühinemiseelsete vahendite tõhus kasutamine, mille korraldamises ma riigi rahanduse riigisekretärina ja riiklike eelarvevahendite käsutajana aktiivselt osalesin. 2000. aastal aitasin ette valmistada rahanduse pädevuskeskuse loomist.

2000. aasta sügisest 2004. aasta kevadeni töötasin Ljubljanas Sloveenia tähtsaimas pangas Nova Ljubljanska banka d.d., mis on piirkonna üks peamisi finantskeskuseid. 2001.–2002. olin selle panga ja Nova Ljubljanska banka (NLB) finantsgrupi finantsjuhtimise poliitika ja tegevuse kavandamise ja järelevalve eest vastutav tegevdirektor. 2002.–2004. olin finantsjuhtimiskeskuse direktor ja NLB d.d. juhatuse nõustaja, samuti panga ja NLB finantsgrupi juhtiv ametnik finantsjuhtimise poliitika ja tegevuse kujundamise ja selle rakendamise järelevalve alal.

2004. aastal, kui Sloveenia ühines ELiga, koordineerisin valitsuse portfellita ministrina tööd Euroopa asjade valdkonnas.

Aastatel 2004 kuni 2008 olin Sloveenia Vabariigi parlamendi liige ning rahanduskontrolli komisjoni esimees. Sel perioodil juhatasin ka institutsioonidevahelist koostööprojekti Ühendkuningriigi riigikontrolliga, mille tulemusena toimusid Sloveenia Vabariigi parlamendi ja riigikontrolli vahelises koostöös suured muudatused kontrolliaruannete koostamise ja käsitlemise valdkonnas, tuginedes Briti parlamendi eelarvekontrollikomisjoni heale tavale. Suurt rõhku pandi riigi raha nõuetekohase kasutamise kontrollimenetlustele. Võeti vastu rahanduskontrolli komisjoni kodukord, millega edendati parlamendi järelevalvet täitevorganite üle aruteludega riigikontrolli kontrolliaruannete üle. Seega tegelesin ma otseselt riigi rahanduse kontrolliga.

Alates 2008. aastast olen Sloveenia valitsuse peasekretär. Vastavalt valitsuse kodukorrale ja peasekretariaadi resolutsioonile kindlustan tehnilise töö teostamist valitsuse ja selle komisjonide, ekspertkogude ja teiste valitsusorganite istungite ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks.

Oma ametialase tegevuse jooksul olen aidanud edendada Sloveenias teadmisi riigi rahanduse juhtimisest, olles kirjutanud kaks raamatut (kaasautorina): Zakon o javnih financah s komentarjem (Riigieelarve seadus kommentaaridega) (Milan Martin Cvikl ja Petra Zemljič, Bonex, esmakordselt ilmunud 2000, muudetud väljaanne Bonex 2005) ja Proračunsko pravo – Priprava, izvrševanje in nadzor proračunov (Eelarveõigus - eelarve koostamine, täitmine ja selle kontroll) (Milan Martin Cvikl ja Etelka Korpič-Horvat, GV Založba 2007). Euroopa Liidu asjade eksperdina olen avaldanud ka raamatu ELi õiguse kohta, pealkirjaga Prenovljeno pravo Evropske unije (avaldatud Sloveenia Vabariigi ametlikus teatajas 2008). Need raamatud kuuluvad minu avaldatud tööde hulka, mida on kokku 41 nii sloveeni keeles kui ka võõrkeeltes COBISS (Co-operative Online Bibliographic System & Services) süsteemis.

Ljubljana, november 2009

2. LISA: Milan Martin Cvikli vastused küsimustikule

Ametialased kogemused

1. Palun tutvustage oma ametialaste kogemuste olulisemaid aspekte riigirahanduse, juhtimise või tulemusauditi alal.

Ametialast kogemust olen riigirahanduse alal saanud kogu oma ametialase karjääri vältel majandusteadlasena ja riigirahanduse eksperdina. Aastatel 1983–1991 olin ma Sloveenia Panga rühma liige, mis analüüsis endise föderaalse Jugoslaavia makroökonoomilisi probleeme, kaasa arvatud föderaalriigi riigirahandust puudutavaid küsimusi. Tolleaegne majandussüsteem põhines nn pehme eelarve piirangutel ja selle tagajärjel järelevalveta laenamisel kodus ja välismaal. See nõudis põhiliste majandussuhete muutmist föderatsiooni ja vabariikide vahel, majandus- ja rahandussektori vahel, ning piirava rahapoliitika ja vastutustundliku riigirahanduspoliitika elluviimist. Andsin otsese panuse Sloveenia majanduslikule üleminekule ning iseseisvuse saavutamisele aastatel 1990–1991 keskse panganduse ja rahanduse seadusandluse koostamisega, mis oli võti makroökonoomilisele ja riigirahanduse stabiilsusele, mis Sloveenia iseseisvuse algusaastatel loodi.

Maailmapanga majandusspetsialistina, kui töötasin aastatel 1991–1997 majandusabi projektidega, lõin kaasa süsteemitingimuste koostamisel mitme Kesk- ja Kagu-Euroopa riigi majanduslikuks taaselustamiseks. See hõlmas riigirahanduse raamistike loomist, et saada laene majanduslikuks taastamiseks ja nende majanduslikuks üleminekuks vajalike struktuuriliste kohanduste läbiviimiseks.

Pärast Sloveeniasse naasmist, aastatel 1998–2000, olin ma rahandusministeeriumis riigirahanduse riigisekretär, kus ma viisin ellu uue metodoloogilise ja seadusandliku riigirahanduse süsteemi. See hõlmas modernse, tulemustele suunatud eelarve planeerimise, eelarve rakendamise ja riigi finantsvoogude ja -protsesside kaasaegse kontrollimise eelarvetsükli sisseviimist. Riigieelarve seadus (Sloveenia “orgaaniline eelarveseadus” koos selle rakendusaktidega), mille pakkus välja minu juhitud rühm, võeti vastu 1999. aasta sügisel. See seadusandlus moderniseeris eelarvete ettevalmistamist Sloveenias ning võimaldas viia edukalt lõpule Sloveenia seadusandluse kooskõlla viimise Euroopa õigusega mitmes ELi acquis’ ülevõtmise peatükis. Riigisekretärina juhtisin ma otseselt rahandus- ja majandusliidu alast töörühma ning võtsin osa sellega seotud peatükkide tööst, eriti finantsjärelevalve valdkonnas.

Ma kombineerisin riigirahanduse praktika ja teooria Sloveenias, kirjutades kaasautorina sellel teemal kaks raamatut: Zakon o javnih financah s komentarjem (“Riigieelarve seadus kommentaaridega”), välja antud 2001. aastal, ja Proračunsko pravo (“Eelarveseadus”), esimene Sloveenia raamat, mis käsitles eelarveseadust, riigirahanduse arengut ja eelarve koosseisu, eelarve ettevalmistamise protseduure, eelarve rakendamist, varahaldust ja laenamist, eelarve aruannet, eelarve järelevalvet ning ELi ja Sloveenia eelarvete vahelist suhet. Ma pean nendel teemadel sagedasti loenguid Kagu-Euroopa rahandusministrite algatusel loodud pädevuskeskuse korraldatud programmide raames ning Maribori Ülikooli õigusteaduskonna maksuseaduse programmi raames teise ja kolmanda astme üliõpilastele. Ma töötasin aeg-ajalt nõustajana Maailmapangas ja teistes rahandusasutustes (nt Riiklik Demokraatiainstituut Ameerika Ühendriikides ja GTZ Saksamaal) tehnilise abi projektides Kagu-Euroopa riikide riigirahanduse, tervishoiureformi, riigirahanduse parlamentaarse järelevalve jne valdkonnas.

Ametialast kogemust juhtimise alal olen saanud kogu oma karjääri vältel, olles rohkem kui kahekümne aasta jooksul juhtinud mitut töörühma. Need rühmad on olnud erinevate suurustega: mõnekümnest eksperdist kuni mitmesaja töötajani. Aastatel 1989–1991 olin ma Sloveenia keskpangas 20 majandus- ja rahandusspetsialistist koosneva uurimis- ja analüüsirühma direktori assistent. Maailmapangas olin ma “rühmajuht”, juhtisin majandusabi projekte, ning rühmade liige, mis tegelesid projektidega Poolas ja endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ning sõjajärgse taastamistööga Bosnia ja Hertsegoviinas. Sel ajal juhtisin ma kuni 15 majandusspetsialistist koosnevaid rühmi, kellel paluti lühikese ajaga ette valmistada dokumentatsioon Maailmapanga tegevdirektorite nõukogule kuni 100 miljoni USA dollari suuruste laenude üle otsustamiseks. Rühma liikmena, mis töötas Kagu-Euroopa riikide laenude maksegraafikute muutmisega, sain ma Maailmapanga kvaliteedimärgi.

Rahandusministeeriumi riigisekretärina juhtisin ma 30 riigirahanduse eksperdist koosnevat rühma, kes jälgisid koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ning Rootsi rahandusministeeriumi nõustajatega eelarvetsükli protsessi Sloveenias. 2002. aastast 2004. aastani, kui olin algul Nova Ljubljanska banka assistent ja seejärel finantsdirektor, juhtisin ma finantshalduse keskuses rohkem kui 150 töötajat. See rühm viis läbi finantsoperatsioone ja analüütilist arvestust ning valmistas ette panga ja finantsgrupi arveid ja finantsaruandeid, kusjuures finantsgruppi kuulub üle 50 ettevõtte (pangad ja teised ettevõtted) Nova Ljubljanska banka finantsgrupist mitmes Kesk- ja Kagu-Euroopa riigis. 2004. aastal juhtisin ma Euroopa asjade ministrina rohkem kui 100 töötajat. Praegu juhin ma Sloveenia valitsuse peasekretärina 500 inimese tööd valitsuskeskuse teenistuses, mis tagab, et valitsuse ja selle komisjonide istungeid ettevalmistav tehniline töö on tehtud ning et valitsuse resolutsioonid viiakse ellu.

Finantsjärelevalve alal algas minu ametialane kogemus Maailmapangas, kus ma lõin spetsiifiliste projektide raames tingimused vahendite läbipaistvaks kasutamiseks üksiklaenude kaudu majanduse taastamiseks ja struktuurilisteks kohandamisteks. Rahandusministeeriumis olin ma riigirahanduse eest vastutava riigisekretärina riigisiseste ELi eelarvevahendite käsutaja (NAO). Ma juhtisin otseselt rahastamise ja lepingute sõlmimise kesktalitust, mis vastutas detsentraliseeritud finantshaldussüsteemis ELi ühinemiseelsete vahendite läbipaistva kasutamise järelevalve ja tagamise eest. Sloveenia probleemitu liitumise Euroopa Liiduga tegi võimalikuks ELi ühinemiseelsete vahendite kasutamise edukas süsteem, mille ülesehitamisega olin ma riigihalduse riigisekretärina ja NAOna tihedalt seotud. Riigisekretärina töötasin ma Sloveenia Vabariigi kontrollikojaga keskvalitsuse eelarve ja individuaalsete eelarveprogrammide arvete sulgemise rakendamise regulaarsuse auditeerimisel.

Ametialaseid lisakogemusi finantsjärelevalve alal, mis on finantshalduse oluline osa, sain ma erafinantssektoris. 1998. aastal ja hiljem, aastatel 2002–2004, aitasin Nova Ljubljanska banka finantsdirektorina lõpule viia Sloveenia kõige tähtsama finantsasutuse ümberehitamise ja erastamise. Ma lõin finantsjärelevalve ja kulujärelevalve süsteemi ning töötasin koos investoritega ning sise- ja välisaudiitoritega. Ma tegin Nova Ljubljanska banka d.d. ja NLB finantsgrupi finantsaruannete kohta aruandeid haldusnõukogule ja järelevalvenõukogule.

Aastatel 2004–2008 sain ma kogemusi parlamendi finantsjärelevalves Sloveenia Vabariigi rahvusassamblee liikmena ja parlamendi riigirahanduse kontrolli komisjoni esimehena. Minu algatusel ning Ühendkuningriigi riigikontrolli ja Briti parlamendi alamkoja auditikomisjoni institutsioonidevahelise koostööprojekti abiga viidi aastatel 2005–2007 ellu modernne ja tõhus riigi raha parlamentaarse järelevalve süsteem. Selle projekti tööst tulenevalt võeti vastu uus riigirahanduse kontrolli komisjoni kodukord, mis võimaldab komisjoni liikmeid valida erinevatest erakondadest. Komisjoni liikmed viivad tihedas koostöös kontrollikojaga läbi aruannetel põhinevaid kontrollimisi, mis toimuvad kontrollitavate eelarvekasutajate vastutavate ametiisikute avalike arutelude vormis. See on muutnud Sloveenia Vabariigi parlamendi järelevalvajate ja kõrgeima kontrolliasutuse – kontrollikoja – töö tõhusamaks ja suunatumaks. Samuti teeb see võimude lahususe printsiibi alusel võimalikuks ja nõuab täidesaatvalt võimult kohasemat vastust kontrollikoja soovituste ja Sloveenia parlamendi nõuete rakendamisel, et avalikke vahendeid kasutataks ökonoomsemalt, tõhusamalt ja tulemuslikumalt.

2. Millised on kolm kõige olulisemat otsust, mille tegemisel olete oma erialase karjääri jooksul osalenud?

Kolm tähtsaimat otsust minu erialase karjääri jooksul on olnud seotud eelnevalt kirjeldatud erialase kogemusega. Kronoloogilises järjekorras (mitte olulisuse põhjal) on need järgmised:

Esiteks, Sloveenia Vabariigi majandusliku ning iseäranis rahalise sõltumatuse ettevalmistamine, mis hõlmas nii tehnilisi eeltingimusi (rahanõudluse kalkuleerimine oli eeltingimuseks määratlemaks rahatähtede nominaalväärtust ning iseseisvale riigile trükitava paberraha kogust) kui ka sõltumatu riigi jaoks keskpanganduse ja finantsalase seadusandluse loomist perioodil 1990–1991.

Teiseks, Euroopa riigirahandusõiguse ületoomine Sloveenia õigusesse, mis tähendas kaasaegse metoodilise ja õigusliku riigirahanduse süsteemi elluviimist. Protsess hõlmas endas eelarvetsükli ettevalmistust ja teostamist ning eelarve järelvalvet perioodil 1998-99, mis algas riigirahanduse seaduse ettevalmistamise ja vastuvõtmisega ning kaasaegse lähenemise rakendamisega keskvalitsuse eelarve koostamisel. See hõlmas uute institutsionaalsete, majanduslike ning programmiliste liigituste rakendamist vastavalt GFS (Government Financial Statistics) ja COFOG (Classification of the Functions of Government) metoodikale koostatava eelarve jaoks ning riigi tulude ja kulude keskmise perspektiivi planeerimist. Äsja kasutuselevõetud liigituste ning seadusandluse süsteem lõi võimaluse kasutusele võtta põhjalik riigisisene ja -väline finantsjärelevalve ning suurendas Sloveenia riigi rahanduse läbipaistvust .

Kolmandaks, tingimuste loomine avaliku sektori kulutuste järelevalveks Sloveenia Vabariigi parlamendi poolt, mis võimaldas Sloveenia Vabariigi kontrollikojal (kõrgeim kontrolliasutus) uurida avaliku sektori kulutusi, käsitledes eraldiseisvalt auditeeritud riiklikke üksuseid ka erakondadevahelistel alustel ning suunates kontrollikoja tegevuse tähelepanu riigi rahaliste vahendite nõuetekohase kasutamise uurimisele.

Sõltumatus

3. Asutamisleping sätestab, et kontrollikoja liikmed peavad olema oma kohustuste täitmisel „täiesti sõltumatud”. Kuidas kavatsete seda tingimust tulevaste kohustuste täitmisel täita?

Mõistan kontrollikoja liikmete täielikku sõltumatust lähedases seoses audiitorite põhiolemusliku sõltumatuse nõudega, millest lähtuvalt audiitorid peavad olema sõltumatud, et teha võimalikult objektiivseid ja õiglaseid otsuseid. Seetõttu mõistan, et kontrollikoja liikmete sõltumatus hõlmab endas ka institutsionaalset sõltumatust (sõltumatust liikmesriikide valitsustest ning sõltumatust mis tahes Euroopa või riiklikust institutsioonist), liikme sõltumatust oma päritoluriigist (sellest tuleneb vajadus jälgida liikme tegevuse sõltumatust ja objektiivsust eriti tähelepanelikult selliste auditikaasuste puhul) ning poliitilist ja rahalist sõltumatust.

Ma rõhutaksin, et oma erialase karjääri jooksul Sloveenia keskpangas, rahandusasutuses ja rahandusministeeriumis tegin ma tööd, et luua iseeneslikke kontrollimehhanisme ning suurendada avaliku sektori kulutuste läbipaistvust, seega on minu juhtnööriks alati olnud, et demokraatia eestvedajaks on protseduur ise – mängureeglid . See oli mu juhtivaks põhimõtteks ka töötades sõltumatu eksperdi ning tehnokraadina välismaal, Maailmapangas. Seetõttu austan ma kontrollikoja liikmena täieliku sõltumatuse nõuet ning väldin igat situatsiooni, mis võiks minu sõltumatuse kahtluse alla seada. Pööran erilist tähelepanu sellele, et kõiki olulisi rikkumisi käsitletaks ühesugusel viisil, sõltumata juhtumiga seotud isikust, institutsioonist või riigist.

4. Kas olete eelnevate juhtimisülesannete täitmisel läbinud heakskiidumenetluse, juhul kui sellist menetlust kohaldati?

Enamiku minu avaliku sektori ülesannete puhul heakskiidumenetlust ei rakendatud. Ajal, mil töötasin Nova Ljubljanska banka tegevjuhina, läbisin heakskiidumenetluse juhtkonnaliikmena seoses auditeeritud aastaaruannete kinnitamisega iga eelarveaasta kohta panga iga-aastastel üldkoosolekutel.

5. Kas Teil on äri- või finantshuvisid või muid kohustusi, mis võivad sattuda vastuollu Teie tulevase tööga? Kas olete valmis avaldama kontrollikoja presidendile kõik oma majanduslikud huvid ja muud kohustused ning need avalikustama? Kui olete hetkel seotud mõne kohtumenetlusega, andke palun selle kohta lähemat teavet.

Mul ei ole ühtegi äri- või finantshuvi ega muid kohustusi, mis võiksid sattuda vastuollu minu tulevase tööga kontrollikoja liikmena. Nii nagu olin kohustatud raporteerima asjakohasele riiklikule komisjonile, kui täitsin oma kohuseid Sloveenias, olen ma nüüd valmis avaldama kontrollikoja presidendile kõik oma majanduslikud huvid ja muud kohustused ning need avalikustama. Ma usun, et see on fundamentaalne osa kohustuste läbipaistvaks täitmiseks ning objektiivsuse eeltingimus.

Ma ei ole seotud mitte ühegi käimasoleva kohtumenetlusega. Tsiviilkohtumenetlus minu lahutuse asjus, mille kohta tehti ametlik kohtuotsus 2008. aasta augustis, on lõpusirgel. Hiljuti teatas endine valitsuse peasekretär, et ta algatab minu vastu tsiviilhagi seoses minu kui parlamendiliikme poolt talle esitatud küsimusega ning avaliku seisukohavõtuga ebakorrapärasuste kohta arhiiviasutustes tema ametiajal.

6. Kas olete valmis pärast kontrollikoja liikmeks nimetamist astuma tagasi kõikidelt valitavatelt ametikohtadelt ja loobuma igasugusest aktiivsest tegevusest vastutaval ametikohal poliitilises erakonnas?

Mul ei ole ühtegi valitavat ametikohta ning ma ei kuulu ühtegi poliitilisse erakonda.

7. Kuidas toimiksite tõsise eeskirjade rikkumise või koguni pettuse ja/või korruptsioonijuhtumi korral, millesse on segatud osapooled Teie päritoluliikmesriigist?

Nagu öeldud vastuses küsimusele number 3, toimiksin ma sellise juhtumi korral täpselt samuti kui iga teise tõsise eeskirjade rikkumise, pettuse ja/või korruptsioonijuhtumi korral, millesse on segatud mis tahes liikmesriik. Ma pööraksin erilist tähelepanu täielikule vastavusele kontrollikoja rollile ja reeglitele. Eriti just pettuse ja/või korruptsioonijuhtumi korral tagaksin kindlasti, et OLAF (European Anti-Fraud Office; Euroopa Pettustevastane Amet) oleks täielikult kaasatud. Enamgi veel, jälgiksin selliseid juhtumeid (nagu ka teisi) kindlustamaks, et kontrollikoja täieliku sõltumatuse tingimused oleksid täidetud.

Kohustuste täitmine

8. Millised peaksid olema usaldusväärse finantsjuhtimise kultuuri põhijooned kõikides avaliku sektori asutuses?

Sellele teemale juhtisin tähelepanu 2007. aastal ilmunud raamatus „Eelarveõigus“, mille eesmärgiks oli täiustada usaldusväärse finantsjuhtimise kultuuri Sloveenia avalike teenuste ning avaliku sektori kulutuste valdkonnas. Usaldusväärse finantsjuhtimise kultuur on kultuur (seadusandlik raamistik, metoodika, eelarveprotsessi protseduurid), mis tagab avaliku sektori rahaliste vahendite säästliku ja efektiivse kasutuse vastavuses seadusandja eesmärkidega ning seda viisil, mis tagab planeeritud tulemuste saavutamise. Viimastel aastatel on suunatud üha enam tähelepanu avaliku sektori kulutuste keskkonnamõjude minimeerimisele, et tagada keskkonnasäästlik areng.

Seetõttu on igapäevaelus avalikke ülesandeid täites avaliku sektori usaldusväärse finantsjuhtimise põhilised elemendid järgmised:

- uute programmide ja regulatsioonide hoolikas ettevalmistus ja sõnastus, sealhulgas ka nende programmide ja regulatsioonide mõju hindamine, mis sisaldavad pidevat ülevaadet kasutuselolevate programmide ja reeglite rakendamise ratsionaalsuse kohta;

- nende majanduslik, tõhus, efektiivne ja läbipaistev rakendamine, samuti järelevalve rakendamise üle, mis sisaldab nii sise- kui ka väliskontrolli ja auditiprotseduure parlamentaarse järelevalve all;

- selgelt defineeritud eesmärgid ning planeeritud ja mõõdetavate indikaatoritega tulemused ning vastutuse jagamine kindlate eesmärkide saavutamiseks.

Avaliku halduse töötajad peavad hoidma eetilisi standardeid kõrgel ja olema väga ausad ning enesele teadvustama, et nad tegelevad maksumaksjate rahaga. Nende tegevus peab olema suunatud avalikkuse vajadustele ning orienteeritud tulemusele.

Viimase kümne aasta jooksul olen vahetult osalenud usaldusväärse finantsjuhtimise kultuuri ellu rakendamisel Sloveenia avaliku sektori teenuste valdkonnas. Selleks oli vaja luua kogu seadusandlik raamistik alates riigirahanduse seadusest, riigihankeid käsitlevatest õigusaktidest ja riigihangete auditeerimisest ning avalike teenuste raamatupidamise seadusest kuni avalike teenuste pakkujate institutsionaalse ühtlustamiseni. Samal ajal rakendati ellu uusi eelarveklassifikaatoreid sisaldav metoodika, tehes võimalikuks vastata kolmele tähtsale küsimusele avaliku sektori kulutuste kohta: kes kasutab maksumaksja nimel riiklike vahendeid; mida riiklike vahendite eest ostetakse, sealhulgas kellele makstakse üksikute kaupade ja teenuste eest; ning, ennekõike, miks osutatakse avalikke teenuseid, ehkmis on eraldiseisvalt nende teenuste eesmärgid ja oodatavad tulemused? See on suurendanud eelarve koostamise läbipaistvust ning eelarve elluviimise säästlikkust, tõhusust ja tulemuslikkust ning teinud võimalikuks finantsjärelevalve täieliku rakendamise riigi raha kasutuse üle.

9. Asutamislepingu kohaselt aitab kontrollikoda parlamendil täita oma volitusi eelarve täitmise kontrollimisel. Kuidas kirjeldaksite oma tööd seoses aruandlusega Euroopa Parlamendile ja eelkõige selle eelarvekontrollikomisjonile?

Lissaboni leping määrab Euroopa Kontrollikoja ülesanded selgelt ära. Me oleme kohustatud teile esitama kinnitava avalduse (DAS) ja iga-aastase aruande ning pakkuma abi teie eelarve täitmise ja kontrollivahendite osas. Lisaks sellele on kontrollikoja ülesanne pakkuda Euroopa Parlamendile igakülgset abi esitamaks aruannetes käsitletud teemasid ja mis tahes leitud olulisi kitsaskohti, ning teha parandusettepanekuid. See on kooskõlas põhimõttega, et igast eelarvetsükli osast tehtud järeldusi tuleks arvesse võtta järgneva etapi sisendites. Näiteks käesoleva finantsperspektiivi (2007–2013) programmide rakendamise auditi tulemused peaks looma aluse järgmise finantsperspektiivi võimalikuks läbivaatamiseks.

Isiklikult, ja võttes arvesse Lissaboni lepingut, toetan ma komisjoni suuremat vastutust EL vahendite kasutamise haldamisel ja järelevalvel; aga sellega peaks samal ajal kaasnema vastutuse suurenemine EL vahendite lõppkasutajate poolt liikmesriikides. Selles mõttes on Euroopa Parlament kontrollikoja strateegiline liitlane, eriti mis puudutab heade lahenduste leidmist edasiseks arenguks. Aga see kehtib ka vastupidi. Nagu poliitilise tegevuse komisjoni hea tava näitab, peaks kontrollikoda olema ka Euroopa Parlamendi liitlane ja toetama seda tema töös, eriti eelarvekontrollikomisjoni töös.

Kuna see komisjon mängib selles protsessis erilist rolli, on oluline jätkata pidevat, avatud ja sõbralikku dialoogi. Seetõttu olen ma teadlik, et regulaarse aruandluse kõrval on minu üheks ülesandeks olla kättesaadav kohtumisteks komisjoni liikmetega ja teiste Euroopa Parlamendi liikmetega, kes võivad vajada mu abi seisukohtade arutamisel või ettevalmistamisel, nagu ka lahenduste leidmisel, kuidas suurendada Euroopa maksumaksjate raha läbipaistvat, ökonoomset, tõhusat ja tulemuslikku kasutamist.

10. Milline võiks olla Teie arvates tulemusauditi lisandväärtus ja kuidas tuleks selle tulemused juhtimisse kaasata?

Vastavalt Kõrgemate Auditiasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni (INTOSAI) auditistandarditele, sisaldab tulemusaudit ökonoomsuse (economy), tõhususe (efficiency) ja tulemuslikkuse (effectiveness) auditit (niinimetatud 3 E-d). Neile kolmele on hiljuti lisatud ka neljas E, mis on tegevuste keskkonnanõuetele (environmental rules) vastavuse audit.

Seega hõlmab tulemusaudit:

-  haldustegevuse ja juhtimistoimingute ökonoomsuse auditit, need peavad olema vastavuses heade juhtimispõhimõtete ja -tavadega;

-  inim-, rahaliste ja muude ressursside kasutuse tõhususe auditit, mis sisaldab infosüsteemide, tõhususnäitajate ja kontrollitegevuste testimist ning tuvastatud puuduste kõrvaldamise toimingute auditit;

-  tulemuslikkuse audit, st eesmärkide saavutamine auditeeritud ettevõttes või programmi tasemel või tegevuste tegeliku tulemuse ja eesmärkide võrdlev audit.

Tulemusaudit on üks viis, kuidas maksumaksjad, kreeditorid, seadusandjad, valitsejad ja kodanikud saavad kontrollida ning vaadelda haldamist ja valitsuse mitmesuguste tegevuste tulemusi. See annab vastuse küsimusele, kas me kulutame targalt või saaks ühiskonna raha paremini kasutada.

Kaks põhilist küsimust, millele me tulemusauditit teostades vastust otsime, on:

-  kas tegevus on korrektselt läbi viidud? See küsimus viitab peamiselt neile, kes vastutavad tegevuse ja programmide eest, ning kaalub, kas otsused on rakendatud korrektselt (ökonoomselt ja tõhusalt), eeldusel, et rakendatakse õigeid otsuseid;

-  kas rakendatakse õigeid tegevusi ja programme? Teiste sõnadega, kas suuniseid ja eesmärke realiseeritakse korrektselt? Sedasorti küsimus tegeleb peamiselt tulemuslikkusega, st eesmärkide saavutamisega. Audiitor võib näiteks nentida, et valitud auditeeritud meede või programm ei ole piisav saavutamaks püstitatud eesmärki. Näiteks, kui programmi eesmärk on vähendada töötust ja programm sisaldab töötute koolitamist, võib audiitor nentida, et enamik töötutest inimestest ei leidnud koolituse läbimise järel tööd. Sellest võib järeldada, et programm ei täitnud oma eesmärki.

Vastus neile küsimustele vastab ka küsimusele, mis on tulemusauditi lisaväärtus. Tulemusauditi lisaväärtus peitub seega auditi tulemustes ja soovitustes, kuidas antud juhul maksumaksja raha ökonoomsemalt, tõhusamalt ja tulemuslikumalt kasutada, et suurendada tegevuste ratsionaalsust üksiku asutuse või üksiku programmi või juhtnööri piires.

Kuidas peaks auditi tulemusi juhtimises arvesse võtma, on kõige lihtsam selgitada eelpoolmainitud näidet kasutades. Kui vastavalt audiitori järeldustele pole töötute koolitamine andnud soovitud tulemusi, võib juhtuda, et programmi kavandajal tuleks kaaluda teisi töötuse vähendamise programme (nt sotsiaalsed töökohad ja muud sellised programmid). Sama kehtib teistel juhtumitel, kui on tuvastatud, et 3E-d pole saavutatud ja järelikult tuleb programm või juhtnöör üle vaadata.

Üks probleem, mis tulemuslikkuse auditis sageli ilmneb (vähemalt on see nii meie kogemuste põhjal Sloveenias), on, et eesmärke pole eelnevalt selgelt hinnatud, st oodatavaid tulemusi ja näitajaid nende mõõtmiseks pole selgelt defineeritud. Sellistel juhtudel on raske hinnata nende saavutamist ja järelmeetmeid. Sellegipoolest saab tulemuslikkuse auditi tulemusi või järeldusi isegi sellistel juhtudel suures osas tegevusse liita, eeldusel, et neid hinnatakse õigeaegselt ning et me õpime neist midagi ja kasutame saadud kogemusi uute tegevuste planeerimisel. Selles mõttes on jõupingutused riikliku rahanduse reformimiseks (eriti ajal, mil riiklikud vahendid on piiratud) suunatud selgemate määratluste pakkumisele, mis tuginevad auditi järeldustele üksikute programmide sisu, oodatud eesmärkide ja tulemuste kohta ja selgete näitajate määratlemiseks nende eesmärkide mõõtmiseks. Ei ole juhuslik, et hiljuti võeti Sloveenias kasutusele nominaalse riikliku rahastamise reegel, mis nõuab riiklike kulutuste hulga nominaalset fikseerimist, et välistada programme, mille eesmärke pole selgelt määratletud või mille tulemused ei ole täitnud oodatud eesmärke. See võimaldab juurutada uusi programme, millel on selgelt määratletud eesmärgid ja näitajad tulemuste mõõtmiseks.

Kõigil neil juhtudel on rahastamise tulemusauditi lisaväärtus ja tähtsus avalikus sektoris kasvanud, kuna avaliku sektori kulutused keskenduvad mitte ainult raha õigele kasutusele vaid ka tulemustele orienteeritusele, maksumaksja raha kasutamise tulemuslikkuse täiustamisele.

11. Kuidas saaks parandada kontrollikoja, liikmesriikide kontrolliasutuste ning Euroopa Parlamendi (eelarvekontrollikomisjoni) vahelist koostööd ELi eelarve auditeerimisel?

Kontrollikoja, liikmesriikide kontrolliasutuste ning Euroopa Parlamendi (eelarvekontrollikomisjoni) vahelist koostööd saab kindlasti parandada vähemalt kahes valdkonnas:

- sise- ja väliskontrollisüsteemi (auditite) rakendamine;

- eelarvekontrollikomisjonile aruannete esitamine.

Esimese valdkonna puhul – sise- ja väliskontrollisüsteemi (auditite) rakendamine – tuleks täiendavalt selgitada, et ELi rahaliste vahendite kasutamist Sloveenias, nt ühtekuuluvuspoliitika tarvis, auditeerivad kõik järgmised institutsioonid:

- Sloveenia Vabariigi Kontrollikoda;

- Rahandusministeeriumi rahanduse juhtimise amet (mis jätkab varasema väliskontrolli tööd);

- eri ministeeriumide asutustesisesed auditeerimisüksused;

- Euroopa Komisjon;

- Euroopa Kontrollikoda.

Kas seda on liiga palju või liiga vähe? Kas selline süsteem on piisavalt ökonoomne, tõhus ning tulemuslik, selleks et kulud kaaluksid üles järeldused? Need on olulised küsimused. Euroopa Komisjoni, rahanduse juhtimise ameti ning eri ministeeriumide asutustesiseste auditeerimisüksuste poolt läbiviidavad auditid on osa ühtse kontrollraamistikuga sisekontrollisüsteemist ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas. Mõistan, et Euroopa Komisjon on juba kehtestanud ühtse kontrollraamistiku raames erimeetmed auditite arvu ratsionaliseerimiseks, eesmärgiga vältida tegevuste kattumist ning ülemääraseid kulutusi. Tuleb hinnata, kas see on piisav ja asjakohane.

Sloveenia kõrgeim kontrolliasutus Sloveenia Kontrollikoda ja Euroopa Kontrollikoda on mõistagi iseseisvad väliskontrolliinstitutsioonid. Kuigi liikmesriikide kontrolliasutuste saamine ELi sisekontrollisüsteemi osaks ja seega nende allutamine Euroopa Kontrollikojale ei ole vastuvõetav, ei tähenda see, et koostöö tugevdamine ja sel moel auditite ökonoomsuse, tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamine poleks vajalik. Liikmesriikide kontrolliasutuste omavahelisest koostööst auditite läbiviimisel leidub palju häid näiteid: näiteks Poola, Tšehhi Vabariigi ja Leedu kõrgeimate kontrolliasutuste omavaheline koostöö keskkonnakaitse auditi rakendamisel 1999. aastal ning Norra, Soome ja Taani kõrgeimate kontrolliasutuste omavaheline koostöö elektrikatkestusteks valmisolekuga seotud Põhjamaade koostöö auditeerimises 2008. aastal.

Koostöö vorme ja liike on palju ning liikmesriikide kontrolliasutustel pole põhjust Euroopa Kontrollikojaga mitte koostööd teha. See on hea märk, et selline koostöö on paljudes komisjonides juba käimas ning vajalik informatsioon liigub mõlemas suunas. Riiklikud audiitorid teostavad sageli järelevalvet Euroopa Kontrollikoja üle või osalevad ise

kontrollikoja auditites. Samuti saan aru, et koostöö edendamiseks loodi liikmesriikide kontrolliasutuste esimeestest koosnev kontaktkomisjon, mida assisteerib kontaktametnike komisjon. Kontrollikoda soovib tõhustada liikmesriikide kontrolliasutuste tööd ning kooskõlas rahvusvaheliste auditistandarditega vältida tegevuste ebavajalikku kattumist nii palju kui võimalik.

Kuid samas on kindlasti ruumi koostöö edasiseks parandamiseks. Peaks olema tahe ja valmisolek potentsiaalsete ühisauditite väljatöötamiseks. Rahvusvaheliste auditistandardite põhinõue auditeerimisele on vastutuse kindlakstegemine, millega kaasneb metoodika valik, audiitorite koolitamine jne. Kuid need takistused ei ole ületamatud.

Teise valdkonna puhul – Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonile aruannete esitamine ning kontrollikoja ja eelarvekontrollikomisjoni vahelise koostöö parandamine – usun, et arenguruumi on alati, eriti kui arvesse võtta seda, et mõlemal organil on väga sarnane eesmärk. Arvan, et kontrollikojal pole raske väljastada positiivset kinnitavat avaldust ELi eelarve raamatupidamisaruannete korrektsuse ja õiguspärasuse kohta, juhul kui auditi tõendusmaterjal seda võimaldab. Kuid ma tean, et hetkel auditi tõendusmaterjal seda ei võimalda.

Juhul kui olen kontrollikoja 2008. aasta majandusaasta aruande väidetest õigesti aru saanud, on olukord paranemas. Ajavahemikus 2005–2008 tehtud tehingute kontrollil põhinev aastate omavaheline võrdlus näitab, et selliste valdkondade poliitika töörühmade osakaal, kus hinnanguline veamäär ületab 5% (negatiivne järeldusotsus), langes 60%-lt valdkonna kulutustest 2005. aastal 31%-ni valdkonna kulutustest 2008. aastal. Kuid samas suurenes nende valdkondade poliitika töörühmade osakaal, kus hinnanguline veamäär oli 2% ja 5% vahepeal (märkustega järeldusotsus) 2%-lt 2005. aastal 22%-ni valdkonna kulutustest 2008. aastal. Selliste valdkondade poliitika töörühmade protsent, mille hinnanguline veamäär ületab 5%, on vähenemas ja seda peamiselt edusammude tõttu põllumajandus- ja loodusvarade poliitika töörühmas. Arvan, et strateegilise partnerluse kontekstis võivad kontrollikoda ja komisjon jätkata ning süvendada oma koostööd soovituste ettevalmistamisel Euroopa Komisjonile, mis liiguks positiivse kinnitava avalduse suunas.

Ma pole tuttav eelarvekontrollikomisjonile aruannete esitamise üksikasjaliku korraga. Siiski, tuginedes enda kogemustele Euroopa Parlamendi ja Sloveenia Kontrollikoja vahelises koostöös, usun, et oleks võimalik saavutada tihedam koostöö. See sisaldaks sellise eelarvekontrollikomisjoni töökorra kehtestamist, mis järgiks poliitikameetmete komisjonide tava, rõhutades komisjoniliikmete poolt läbiviidud auditeeritud eelarvekasutajate avalike ärakuulamiste rolli, ning kus kontrollikoja töötulemusi kasutataks vahendina saavutamaks riiklike vahendite ökonoomse, tõhusa ning tulemusliku kasutamise nõuet.

Näiteks oleks kindlasti mõistlik järgmise paari aasta jooksul – enne kui uue finantsperspektiivi kohta on lõplik otsus tehtud – viia läbi audit eesmärkide saavutamise kohta, võttes arvesse praegust finantsperspektiivi, ning pärast eelarvekontrollikomisjonis toimunud arutlusi kasutada neid tulemusi arupidamiste alusena Euroopa Parlamendis ning Euroopa Nõukogus (või üldasjade nõukogus) kui Euroopa Komisjon määrab kindlaks järgmise finantsperspektiivi (2014–2020) lähtepunktid. Oleks järelemõtlematu teha uue finantsperspektiivi kohta lõplik otsus ilma põhjaliku aruteluta tegevusauditite üle ning praeguse finantsperspektiivi rakendamise tõhususe üle. Sellistel juhtudel – ja seda kinnitab kogemus meditsiiniliste ülesvõtete arhiveerimisest ja kommunikatsioonisüsteemidest Ühendkuningriigis ja Sloveenias – võivad komisjoniliikmed töötada fraktsioonidevaheliselt, kuna tihedas koostöös kontrollikojaga võivad nad aruannetele põhinedes avaliku ärakuulamise vormis kontrollida auditeeritud eelarvekasutajate ametnikke. Usun, et Euroopa maksumaksjate silmis tugevdaks see kindlasti eelarvekontrollikomisjoni rolli ja tähtsust ning vähendaks demokraatia puudujääki. Vähemalt Sloveenia puhul on see teinud parlamendiinspektorite ja Sloveenia Vabariigi kõrgeima kontrolliasutuse– Kontrollikoja – töö tõhusamaks ning eesmärgipärasemaks. Ning kõige lõpuks võimaldaks see nii komisjonil kui ka nõukogul põhjalikumalt kaaluda Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa Parlamendi rolli ja tähtsust.

Lõppeesmärk on ühine: erinevate Euroopa institutsioonide põhimõtteid ja rolle arvesse võttes kindlustada, et riiklikke vahendeid kasutataks ökonoomsemalt, tõhusamalt ja tulemuslikumalt.

Muud küsimused

Kas võtate oma kandidatuuri tagasi, kui parlament ei poolda Teie nimetamist kontrollikoja liikmeks?

Võttes arvesse minu sellealaseid tehnilisi kogemusi ja eriteadmisi ning samuti minu ametialast karjääri, ei tea ma ühtegi objektiivset põhjust, miks Euroopa Parlament peaks sellise arvamuseni jõudma. Minu kontrollikoja liikmeks kandideerimise peamisteks põhjusteks on asjaolu, et see amet kujutab endast minu jaoks suurt ametialast väljakutset, kuna mul on riigieelarve alal kaugeleulatuvad ja mitmekesised kogemused ja teadmised ning kuna tahan anda oma panuse finantsjuhtimise ja tehingute kontrollimise arendamisse ELis. Mina usun sellisesse Euroopa Liitu, mida peab tugevdama kooskõlas Lissaboni lepinguga ja seda eriti veel nüüd, finants- ja majanduskriisi ajal, mil Euroopa Keskpank annab majanduse taastamiseks välja tuhandeid või sadu miljardeid eurosid. Kriisiajal on isegi veel tähtsam see, et töötaksime välja kõige läbipaistvamad menetlused ning kindlustaksime Euroopa maksumaksjate raha tõhusa kasutamise ELi eelarve programmide ning eesmärkide tarvis, mis on olulised instrumendid sellise poliitika rakendamisel, mis meid ELis kokku liidab.

Usun, et olen Euroopa Kontrollikoja liikmeks saamiseks sobiva kvalifikatsiooniga. Juhul kui saaksin eitava vastuse, uuriksin põhjalikult võimalikke reservatsioone ja püüaksin ärakuulamise ajal oma ametialast kompetentsi ja iseseisvust pikemalt lahti seletada. Eitava arvamuse puhul kaaluksin loomulikult väga tõsiselt oma kandidatuuri taandamist, kuna usun, et Euroopa Parlament peaks Euroopa Kontrollikoja liiget täielikult usaldama; eriti veel siis, kui eesmärgiks on ülalkirjeldatud tihedama koostöö arendamine eelarvekontrollikomisjoni ja Euroopa Kontrollikoja vahel. Lõpliku otsuse tegemisel võtaksin arvesse nii menetluskorra formaalsust kui ka õiglase ärakuulamise põhimõtet.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.3.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

1

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Marta Andreasen, Jean-Pierre Audy, Inés Ayala Sender, Zigmantas Balčytis, Jorgo Chatzimarkakis, Andrea Cozzolino, Luigi de Magistris, Tamás Deutsch, Martin Ehrenhauser, Jens Geier, Ingeborg Gräßle, Ville Itälä, Cătălin Sorin Ivan, Elisabeth Köstinger, Bogusław Liberadzki, Monica Luisa Macovei, Jan Olbrycht, Georgios Stavrakakis, Søren Bo Søndergaard

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Christofer Fjellner, Edit Herczog, Monika Hohlmeier, Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Markus Pieper