RAPORT Nõukogu soovitus Euroopa Keskpanga asepresidendi ametisse nimetamise kohta

23.3.2010 - (C7-0044/2010 – 2010/0813(NLE)

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Sharon Bowles

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

nõukogu soovituse kohta Euroopa Keskpanga asepresidendi ametisse nimetamise kohta

(N7-0011/2010 – C7‑0044/2010 – 2010/0813(NLE))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 16. veebruari 2010. aasta soovitust (N7-0011/2010)[1];

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 112 lõike 2 punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0059/2010);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 109;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7‑0000/2010),

A.  arvestades, et nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga 24. veebruaril 2010. aastal saadetud kirjas, mis käsitles Vítor Constâncio nimetamist Euroopa Keskpanga asepresidendi ametisse kaheksa-aastaseks ametiajaks;

B.   arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon alustas seejärel kandidaadi pädevuse hindamist, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud nõudmisi ja artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet, ning arvestades, et hindamise käigus sai komisjon kandidaadilt elulookirjelduse ja vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C. arvestades, et komisjon korraldas 23. märtsil 2010. aastal kandidaadi kahetunnise kuulamise, millel kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele,

1.  esitab Euroopa Ülemkogule [positiivse / negatiivse] arvamuse nõukogu soovituse kohta nimetada Vítor Constâncio Euroopa Keskpanga asepresidendiks [ning palub nõukogul oma soovitus tagasi võtta ja esitada uus soovitus];

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule ja nõukogule.

• [1]  ELTs seni avaldamata.

1. lISA: VÍTOR CONSTÂNCIO ELULOOKIRJELDUS

Haridus

1965                      Akadeemiline kõrgharidus majandusteaduses, Instituto Superior de Ciências Económicas e Financeiras (praegu kannab nime Instituto Superior de Economia e Gestão, ISEG), Lissaboni Tehnikaülikool.

1973–1974            Kraadijärgsed õpingud Bristoli Ülikoolis (Ühendkuningriik).

Töökogemus

1965–1973            Majandusteaduste assistent-professor ISEGis, õppeained „Majandus I”, „Majandus II (makromajandus)”, „Majandusmõtte ajaloost”, „Riigi raamatupidamine ja majandusplaneerimine”.

1972–1973            Planeerimisuuringute keskuse majandusmudelite ja globaalse programmeerimise osakonna juhataja. Sellel ametikohal vastutas IV riikliku arengukava makromajanduslike kavandite eest.

                              Professor õppeasutuses Instituto Superior do Serviço Social, õppeaine „Sissejuhatus majandusteadusse” .

1974–1975            I ja II ajutise valitsuse planeerimisküsimuste riigisekretär.

1975                      Keskpanga (Banco de Portugal) uuringute osakonna juhataja.

1976                      Eelarve- ja planeerimisküsimuste riigisekretär.

1977                      Keskpanga (Banco de Portugal) asepresident.

                              Euroopa integratsiooni komisjoni esimees, vastutas Portugali ja Euroopa Majandusühenduse liitumisläbirääkimiste eest (jätkas seda tööd 1979. aastal pärast rahandusministriks saamist ja Euroopa Ühendusega peetavate läbirääkimiste eest vastutamist 1978. aastal).

1978                      Rahandusminister. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Portugali Vabariigi allkirjastatud esimese stabiliseerimisprogrammi alaste läbirääkimiste pidaja ning programmi rakendaja.

1979                      Keskpanga (Banco de Portugal) asepresident.

                              Euroopa integratsiooni komisjoni esimees, vastutas Portugali ja Euroopa Majandusühenduse liitumisläbirääkimiste eest.

1980–1981            Euroopa integratsiooni teemalise kraadiõppekursuse professor Katoliiklikus Ülikoolis, õppeaine „Majandusintegratsiooni teooria”.

                              Parlamendi liige ja Euroopa asjade parlamendikomisjoni esimees.

                              Euroopa Liikumise Portugali sektsiooni esimees.

1981–1984            Keskpanga (Banco de Portugal) asepresident.

1982–1984            Külalisprofessor Lissaboni Uues Ülikoolis, loengukursus „Rahandusteooria ja rahapoliitika”.

1985–1986            Keskpanga (Banco de Portugal) president. Sellel ametikohal olles viis ellu Portugali rahaturu põhjaliku reformi, mis tegi võimalikuks turupõhised intressimäärad, sillutades sel moel teed rohkem turule suunatud rahapoliitika kujundamisele. Intressimäärad liberaliseeriti ja loodi tegelik valuutaturg määratavate päevakurssidega. Samal ajal avati pangandussektor era- ja välispankadele. Need reformid aitasid kaasa riigi ettevalmistustele viia ellu poliitikat, mis oleks rohkem kooskõlas EMÜ täisliikmeks saamisega, mis toimus 1986. aasta jaanuaris.

1987–1988            Parlamendiliige.

1989–1994            Majandusteaduste professor, Instituto Superior de Economia e Gestão (Lissaboni Tehnikaülikool), magistriõppe kursuse „Rahandus ja finantsökonoomika” koordinaator, loengukursus „Makroökonoomika ning rahandusteooria ja rahapoliitika”.

                              Keskpanga (Banco de Portugal) vanemnõunik.

                              1989 – Maailmapanga Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni lähetusel Poolas, viis läbi pangandusreformi ja valmistas ette uut seadust Poola pangandussektori välispankadele avamise kohta (Portugali kogemuse põhjal).

                              1990 – Maailmapanga Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni teisel lähetusel Poolas, viis läbi pangandusreformi seoses välispankadega peetavate ümarlauakõnelustega.

                              1990 – Maailmapanga Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni kolmandal lähetusel Tšehhoslovakkias, viis läbi pangandusreformi ja valmistas ette välispankadele avanemist käsitlevaid õigusakte.

                              1991 – Maailmapanga lähetusel Angolas, tegevusvaldkond rahapoliitika ja pangandusreform.

                              1991 – Rootsi rahvusvahelise arengu ja koostöö agentuuri (SIDA) missiooni juht Angolas, tegevusvaldkond makromajanduspoliitika.

                              1993–94 – Euroopa Komisjoni algatuse Euroopa kultuuripealinn Lissabon raames toimunud sündmuste organiseerimise eest vastutava asutuse Lisboa 94 juhataja.

1995–1999            Majandusteaduste professor, Instituto Superior de Economia e Gestão (Lissaboni Tehnikaülikool), magistriõppe kursuse „Rahandus ja finantsökonoomika” koordinaator, loengukursus „Makroökonoomika ning rahandusteooria ja rahapoliitika”.

                              Portugali põhiseadusega asutatud vabariigi presidendi nõuandva organi Conselho de Estado liige.

                              Juhtiva Portugali erapankade rühma Banco Português de Investimento (BPI) juhatuse liige (tegevdirektor), vastutas eelarve, raamatupidamise ja finantsturu riskide kontrollimise eest. BPI esindaja juhtkonda mittekuuluva liikmena Portugali telekommunikatsiooniettevõtte PT juhatuses ning juhtkonda mittekuuluva liikmena Portugali elektriettevõttes EDP.

2000–2009            Keskpanga (Banco de Portugal) president. Ametikoha tõttu ka Euroopa Keskpanga nõukogu liige.

     Majandusteaduste professor, Instituto Superior de Economia e Gestão (Lissaboni Tehnikaülikool), magistriõppe kursuse „Rahandus ja finantsökonoomika” koordinaator, loengukursus „Rahapoliitika”.

2. LISA: VÍTOR CONSTÂNCIO VASTUSED KÜSIMUSTIKULE

A. Isiklik ja erialane taust

1.        Palun kirjeldage oma erialaste kogemuste peamisi tahke rahandus-, finants- ja ärivaldkonnas.

Minu kogemus nimetatud valdkondades on seotud töökohtadega, millel olen töötanud keskpangas, majandusteaduse professorina ja erapanganduses. Nagu võisite näha minu elulookirjeldusest, andsin ma paljude aastate vältel mitmeid majandusteaduse kursusi ning ajavahemikul 1989–2000 olin majandusteaduse professor Lissaboni Tehnikaülikoolis (Instituto Superior de Economia e Gestão), monetaar- ja finantsökonoomika magistriõppe koordinaator ning õpetasin makroökonoomikat ning rahateooriat ja -poliitikat. 2000. aastast kuni tänaseni olen andnud ainult rahapoliitika semestrikursust.

1995. aastast kuni 2000. aasta alguseni olin juhatuse liige (tegevdirektor) Portugali Investeerimispangas (Banco Português de Investimento – BPI), mis on Portugali juhtiv eraomanduses olev panganduskontsern. Minu vastutusalasse kuulusid eelarve, majandusarvestus ja finantsturu riskide kontroll. See kogemus andis mulle väärtuslikke praktilisi teadmisi pangandustegevuse kohta üldiselt, erilise rõhuga majandusarvestusel ja riskijuhtimisel, teadmistel, mida ma pean väga tähtsaks minu kui keskpanga töötaja kohustuste seisukohalt. BPI esindajana olen ma olnud ka Portugali telekommunikatsiooniettevõtte PT tegevjuhtkonna hulka mittekuuluv juhatuse liige ja järgnevalt Portugali elektriettevõtte EDP tegevjuhtkonna hulka mittekuuluv juhatuse liige.

Käesolevaga seoses rohkem asjakohase töökogemuse olen saanud siiski neil ametikohtadel, mis mul oma erialase teenistuskäigu jooksul on olnud keskpangas. Alustasin Portugali Keskpangas (Banco de Portugal) uuringuosakonna juhatajana ning seejärel olin mitu aastat asedirektor ja aastatel 1985–1986 olin direktori ametikohal. 2000. ja 2006. aastal määrati mind taas uuesti direktoriks uueks viieaastaseks ametiajaks. Sellest tulenevalt olen viimase kümne aasta jooksul olnud nii Euroopa Keskpanga nõukogu kui ka üldnõukogu liige.

2.        Palun tooge esile oma Euroopa ja rahvusvahelise erialase kogemuse peamised tahud.

Aastatel 1975–1977 olin ma kolm korda Portugali delegatsiooni juht OECD Portugali majanduse uurimismissiooni juures riigiülevaate koostamiseks. 1977. aastal ja uuesti 1979. aastal olin ma Euroopa integratsiooni komisjoni president, vastutades Portugali ühinemisläbirääkimiste eest Euroopa Majandusühendusega. Aastatel 1985–1986 (1985. aastal vaatlejana) olin Euroopa Ühenduse keskpankade direktorite komitee liige. 1989.–1992. aastal osalesin või juhtisin Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni (IFC) ja Maailmapanga majandusmissioone Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Angolas.

Alates 2000. aasta märtsist olen olnud nii Euroopa Keskpanga üldnõukogu kui ka nõukogu liige.

3.        Millised on kõige olulisemad otsused, mille langetamisel olete oma erialase karjääri jooksul osalenud?

Rahandusministrina pidin ma 1978. aastal otsustama poliitika üle, millega reageerida maksebilansi kriisile, milles Portugal oli alates 1976. aastast. Eelarve koostamine ja keerulised läbirääkimised reservkrediidi lepingu üle IMFiga koos raskete valikutega intressimäärade (mis siis olid valitsuse vastutusalas) ja vahetuskursi osas tähendas raskeid otsuseid, mis andsid positiivseid tulemusi: puudujääki vähendati poole võrra ja Portugali majandus kohanes edukalt ümber.

Keskpanga direktorina teostasin 1985.–1986. aastal Portugali raha- ja valuutaturu põhjaliku reformi, võttes rahapoliitika teostamisel kasutusele rohkem turule suunatud meetodi. Intressimäärad liberaliseeriti, Banco de Portugal lõi uue riigikassa võlakirjade turu ja asus seda juhtima, loodi keskpanga võlasertifikaadid ja moodustati tõeline valuutaturg igapäevaste noteeringutega. Samal ajal avati pangandussektor era- ja välispankadele. Need reformid aitasid valmistada riiki ette poliitika teostamiseks viisil, mis oleks rohkem kooskõlas EMÜ täisliikme staatusega, mis saavutati 1986. aasta jaanuaris.

B. Raha- ja majanduspoliitika

4.        Milliste juhteesmärkide poole Te püüdleksite kaheksa-aastase ametiaja jooksul Euroopa Keskpanga asepresidendina?

Euroopa Keskpanga asepresidendina lähtun ma samadest põhimõtetest kui oma ülesannetes Banco de Portugali direktorina: oma mandaadi õiguslike aspektide austamine, sõltumatus poliitilistest või muudest organitest, läbipaistvus ja kõrgeimad eetilised käitumisstandardid.

Kavatsen täielikult austada aluslepinguga antud mandaati. Jään kindlaks EKP peamisele eesmärgile, st hinnastabiilsusele ja keskpanga sõltumatuse põhimõttele. Ilma et see piiraks peamise eesmärgi, hindade stabiilsuse taotlemist, olen samuti pühendunud aluslepingus määratletud teisele eesmärgile: toetada liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele. Koos kolleegidega EKP nõukogus anname jätkuvalt oma parima, et kõigi Euroopa kodanike hüvanguks tagada hindade stabiilsus keskpikas perspektiivis.

5.        Millise hinnangu annate Euroopa Keskpankade Süsteemi viimase üheteistkümne aasta jooksul teostatud rahapoliitikale? Kas soovitaksite EKP asepresidendiks saades teha selles muudatusi, ja kui jah, siis milliseid nimelt?

Euro kasutuselevõtmine 1999. aastal oli rahanduse ajaloos ajaloolise tähtsusega sündmus. EKP nõukogu liikmena oli mul viimase 10 aasta jooksul au selles protsessis osaleda. Usun, et rahapoliitika on suutnud püsida aluslepingu eesmärkide kõrgusel, sellest annab tunnistust rahaliidu algusest saadik vaid 2%-l püsinud keskmine inflatsioon ja prognoositud inflatsiooni kindel pidurdamine, mis on hea rahapoliitika põhikriteerium. Lubadus hoida inflatsiooni keskpikas perspektiivis allpool 2%, kuid samas selle lähedal, on see, mis annab meie rahapoliitika strateegiale kõige kindlama toe. See on meie kompass, nagu tavatseb osutada president Trichet.

Rahaliidu algusest on möödunud enam kui kümme aastat. Seega on EKP võrreldes muude Euroopa institutsioonide ja muude suurte keskpankadega ikka veel väga noor institutsioon. Inimesed unustavad kergesti väljakutsed, mis EKP ees seisid, kui institutsioon alustas euroala rahapoliitika elluviimist paljude ebakindlust põhjustavate tegurite keskkonnas. Juba asjaolu, et need tõkked on sujuvalt ületatud ja et EKP on liidu täisväärtuslik institutsioon ning rahvusvahelise keskpankade kogukonna austatud liige, näitab, et euroalal on rahapoliitika arenenud vägagi rahuldavalt ja seepärast ei nõua minu arvates olulisi muudatusi. Lubage mul peatuda veel mõnel asjaolul, mis minu hinnangut toetavad.

Prognoositud inflatsiooni pidurdamine tasemel, mis on kooskõlas EKP hindade stabiilsuse määratlusega, annab minu arvates selge signaali, et finantsturud ja lai avalikkus on tugevalt veendunud, et ühtne rahapoliitika suudab oma eesmärgi saavutada. Asjaolu, et prognoositud inflatsioon jäi üsna stabiilseks isegi finantskriisi ajal, kui mõned inimesed ennustasid deflatsiooni ja kui inflatsioonimäärad muutusid ajutiselt negatiivseks, võib pidada EKP rahapoliitika usaldusväärsuse sisuliseks tõestuseks.

EKP õigeaegne ja julge reaktsioon ajal, kui finantskeeris valla pääses ja kui see arenes täieulatuslikuks kriisiks, on teine näide sellest, kui edukas EKP rahapoliitika on olnud. Intressimäärade väga madalatele tasemetele langetamise poliitika ja mitmesuguste mittestandardsete meetmete võtmine on tõestanud EKP võimet vajaduse korral kiiresti tegutseda. Koos valitsuste finantssektori tugimeetmetega ja ergutavate fiskaalmeetmetega, mis võeti vastu seoses Euroopa majanduse elavdamise kavaga 2008. aasta lõpus, on rahapoliitika aidanud vältida olukorra veelgi halvemaks muutumist.

Kõik need faktid tõestavad, et nii rahapoliitika elluviimise strateegia kui ka raamistik on hästi väljatöötatud. Sellega seoses pean väga tähtsaks selgitavat avaldust, mille tegime 2003. aasta mais pärast rahapoliitilise raamistiku sügavat analüüsimist, tööd, milles ma aktiivselt osalesin. Soovin rõhutada viit selles avalduses esitatud põhimõtet. Esiteks uus hindade stabiilsuse arvuline eesmärk, määratletud kui inflatsioon, mis on „alla 2%, kuid selle lähedal“, mis pakub deflatsiooni riskide vastu piisava ohutusvaru, võttes samal ajal arvesse THHI võimalikku mõõtmisviga ja euroalasiseste inflatsioonierinevuste küsimust.

Teine põhimõte seondub varasemale kahele institutsioonilisele sambale selgete ajavahemike omistamisega ja eelkõige meiepoolse majandusliku analüüsi teatavakstegemisega, mis on poliitika toimimise seisukohalt väga asjakohane. Kolmas põhimõte osutab sellele, et rahapoliitiline analüüs on väga asjakohane inflatsiooni keskpikkade ja pikaajaliste suundumuste analüüsimiseks, märkides konkreetselt, et rahapoliitiline analüüs on peamiselt töövahend, et kontrollida keskpikast ja pikaajalisest vaatepunktist majandusanalüüsist tulenevaid lühi- ja keskpika perspektiivi ennustusi. Neljas põhimõte tuleneb kavatsusest rõhutada rahapoliitilise analüüsi keskpikka kuni pikaajalist horisonti ja viis meid otsusele, et võrdlusaluse väärtust enam igal aastal läbi ei vaadata. Ja lõpuks viimane põhimõte, st kontseptsioon, mille kohaselt rahapoliitiline analüüs arvestab suurt hulka rahapoliitilisi näitajaid, sealhulgas M3, selle komponente ja osi, eriti krediiti. Kui hoolikalt järele mõelda, siis annavad need põhimõtted asjakohase tausta kõikehõlmava ja täieliku teabeanalüüsi, mida me rakendame inflatsiooniriskide hindamisel, erinevate aspektide rollile.

Siiski nõuab hiljutise finantskriisi ulatus ja sügavus järelemõtlemist selle üle, kuidas erinevatel tasanditel, sealhulgas rahanduse valdkonnas poliitikat teostatakse. Eriti tõi kriis esiplaanile finantstegurite, süsteemse riski ja finantsstabiilsusega seonduvad küsimused. Traditsioonilise arusaama, et hindade stabiilsus kaupade ja teenuste turul toob kaasa ka keskkonna, mis tagab finantsstabiilsuse, on kehtetuks tunnistanud viimase paari aasta sündmused, mis näitavad mitut järjestikust mulli varahindades, mis eksisteerivad kõrvuti madala inflatsiooniga. Vaatamata sellele, et reguleerimise ja usaldatavusjärelevalve instrumendid on finantsstabiilsuse küsimustega tegelemisel tähtsal kohal, on varade järsud hinnakõikumised, nagu me neid oleme näinud käesoleva kriisi ajal, taas sütitanud arutelu varahindade arvessevõtmise üle rahapoliitika elluviimisel ja samuti krediidi koondnäitajate rolli üle. Viis aastat pärast rahaliidu algust viisime läbi rahapoliitilise strateegia hindamise, mida ma enne nimetasin, ja võib juhtuda, et pärast 2007. aastal alanud kriisi lõppu otsustab nõukogu tulevikus strateegiat uuesti hinnata. Praeguses olukorras ei näe ma kohest vajadust meie rahapoliitilise strateegia mis tahes muutmise või selgitamise järele.

6.        Sageli väidetakse, et maailmamajanduse struktuurimuutuste tõttu on tarbijahindade inflatsioon asendunud varade hinna inflatsiooniga. Mida Teie sellest väitest arvate ja milliseid tagajärgi toob see Teie arvates kaasa rahapoliitika jaoks?

Viimase kahekümne aasta jooksul on suurtes tööstusriikides tarbijahindade inflatsiooni edukalt kontrolli all hoitud. Madal ja stabiilne inflatsioon pole iseeneslik nähtus, vaid see annab suurel määral tunnistust keskpankade pühendumisest hindade stabiilsuse eesmärgi saavutamisele, nagu on sätestatud paljude keskpankade põhikirjades üle kogu maailma. Sõltumatud keskpangad on aidanud prognoositud inflatsiooni pidurdada ja on sellega leevendanud suhteliste hinnakõikumiste levimist üldiselt tarbijahindadesse ja palkadesse. Ülemaailmastumisega seotud pakkumispoole positiivsed häired ja oluliste odavtootjate kaasamine maailmakaubandusse aitas samuti madala inflatsiooni perioodi tekitamisele kaasa.

Samal ajal oleme siiski olnud tunnistajaks tohututele hinnakõikumistele mitmesuguste tooraine- ja varahindade puhul. Ühest küljest on kaupade ja teenuste turu ülemaailmastumine ja kasvav nõudlus kiiresti areneva majandusega riikides avaldanud tuntavat mõju nafta, gaasi ja muu toorme hindadele. Teisest küljest on järjest enam ülemaailmastunud ja alareguleeritud finantssüsteem, mida on tagant õhutanud rikkalik ülemaailmne likviidsus, viinud varade suurte hinnaanomaaliateni, mis olid eriti silmatorkavad hiljutise finantskriisi ajal. Viimase kahe ja poole aasta kogemus on pannud paljud vaatlejad esitama küsimusi rahapoliitika rolli kohta varade hinnainflatsiooni piiramisel. Kas keskpank peaks reageerima varahindadele otseselt või kaudselt, arvestades võimalikke tulevasi ohte hindade stabiilsusele? Kas keskpangad suudavad eristada, millised varade hinnabuumid on muutunud mullideks? Need on tähtsad küsimused ja enamikule neist puuduvad seni täiesti rahuldavad vastused.

Kriisi eel seadis üksmeelne seisukoht rahapoliitika ja varahindade kohta kahtluse alla keskpankade võime tuvastada reaalajas varade hinnaanomaaliaid ja eeldas, et madala inflatsiooni tagamine kaupade ja teenuste turul on varade suurte hinnaanomaaliate vältimiseks piisav. Arvestades seda üksmeelset seisukohta, osutati, et rahapoliitika tingimuste otsustav lõdvendamine pärast hinnamulli lõhkemist oleks piisav, et toetada reaalset majandustegevust ja minimeerida deflatsiooni tõenäosust. Käesolev kriis seadis mõlemad eeldused kahtluse alla ja tõestas jõuliselt, et varade suurte hinnaanomaaliate ja neile järgnevate korrektsioonide majanduslikud tagajärjed võivad olla hävitavad. Tegelikult sündisid kriisile eelnenud varade hinnamullid üldiselt madala inflatsiooni perioodil ja ehkki keskpangad ei tea võib-olla ette rahalise tasakaalustamatuse lahenemise täpset aega, suutsid paljud poliitikud kriisi eel sellise tasakaalu puudumise väljakujunemisest tingitud probleemiallika kindlaks teha. See räägib selle poolt, et keskpank peaks aktiivselt jälgima varade hinna- ja krediidivoogude muutusi ning riske, mida viimased keskpikas perspektiivis hindade stabiilsusele põhjustavad.

Tavaliselt kaaluvad kõik keskpangad rahapoliitikale mõeldes varahindade prognoose. Näiteks varade kallinemisest tulenevat mõju jõukusele tuleb alati arvestada, sest see mõjutab ülemaailmset nõudlust, tekitades inflatsioonisurve. Lisaks sellele vajalikule ülesandele on mitu argumenti, mis räägivad varahindade rahapoliitika eesmärkidega tihedama integreerimise vastu, kuid neile argumentidele on olemas ka head vastuargumendid. Üldiselt nõustutakse sellega, et varahindade täpseid hinnaga seotud sihte pole kunagi võimalik määratleda rahapoliitika konkreetse eesmärgina. Teisest küljest aga pole rahapoliitika täppisteadus ning majandusteadlased ja keskpanga töötajad ei peaks tegema teatud teoreetikute viga, keda Keynes on häbistanud kui inimesi, „kes eelistavad rangelt eksida selle asemel, et neil oleks peaaegu õigus“. Lõppude lõpuks võivad finantsturu häired tekitada perioode, kui hinnad liiguvad ebastabiilselt ükskõik kummas suunas, ja keskpangad ei peaks asuma asümmeetrilisele seisukohale, et nad tegutsevad ainult finantsturgude kokkukukkumise tagajärgede vältimiseks ja ei tee midagi ajal, kui hinnabuumid või -mullid välja kujunevad. Lisamööndusega, et rahapoliitika kasutamine tekkivate hinnamullide piiramiseks ei peaks jõudma punkti, kus tekitatakse mittevajalik majanduslangus, tuleb teatud hetkedel võib-olla kaaluda vastupidist suhtumist, eriti pärast käesoleva kriisi kogemust. Siiski ei tohiks unustada, et rahapoliitika asjakohane peaeesmärk on säilitada keskpikas perspektiivis tarbijahindade stabiilsus. Teisest küljest, isegi kui rahapoliitika võimalikku abi teatud küsimustele ei tuleks ignoreerida, tuleb peamine panus finantsstabiilsusesse tagada muude hoobadega kui intressimäärade poliitika ja laiema makrotasandi usaldatavusjärelevalve raamistiku abil.

7.        Kuidas mõjutab Teie arvates rahapoliitikat naftahinna tõus?

Rahapoliitika seisukohalt on tõusvad naftahinnad tähtsad niivõrd, kuivõrd need mõjutavad püsivalt tarbijahindu. See tähendab, et rahapoliitika ei pea mängima aktiivset rolli, kui naftahinna tõus suurendab tarbijahindu vaid ajutiselt.

Konkreetselt nõuab naftahinna häirete levimine tarbija- ja tootjahindadesse ja selle lõplik mõju prognoositud inflatsioonile hoolikat analüüsi, enne kui asjakohaseid rahapoliitilisi meetmeid võtta. Üldiselt võib selles mõjus eristada esimese ja teise ringi mõju. Esimese ringi mõju võib tähendada otsest mõju energiahinnale ja seega tarbija- ja tootjahindadele. Lisaks võib tarbija- ja tootjahindadeni ulatuda ka kaudne mõju, sest energia on tootmissektori oluline sisend ja toob seega kaasa olulise hinnasurve muudele komponentidele peale energia, mis võib lõpuks edasi kanduda tarbijahindadele. Seni kuni esimese ringi mõju on piiratud, võib majandus suhteliste hinnamuutustega kohaneda nii, et sel on tarbijahindade inflatsioonile vaid ajutine mõju. Siis puudub vajadus rahapoliitiliste meetmete võtmise järele.

Teisest küljest peab rahapoliitika reageerima, kui esimese ringi mõju hakkab palkade kasvu ja kõrgema prognoositud inflatsiooni kaudu, mis on palgaläbirääkimistel väga oluline tegur, muutuma teise ringi mõjuks tarbijahindade inflatsioonile. Kui rahapoliitika ei suuda keskpikas ja pikas perspektiivis prognoositud inflatsiooni pidurdada, on kõrgemad inflatsioonimäärad vältimatud.

Olles keskendunud keskpika ja pika perspektiivi kaalutlustele, aitas eurosüsteemi rahapoliitika 2008. aastani otsustavalt kaasa naftahinna tõusust põhjustatud inflatsioonisurve piiramisele. Sarnaselt tuleks seda teha ka tulevaste naftahinna tõusude ajal. Edaspidi tuleb olla väga valvas, säilitades usaldusväärsuse hindade stabiilsust ohustavatele riskidele reageerimise kaudu, ilma liiga aktiivseks muutumata. Sellega seoses on erasektori ootuste kujunemise kontrollimisel eriti tähtis rahapoliitiliste otsuste selge ja järjekindel üldsusele põhjendamine.

8.        Kuidas peaks Teie arvates EKP, ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, täitma oma teiseseid kohustusi vastavalt aluslepingule (anda panus majanduskasvuks ja täielikuks tööhõiveks) ja milliseid instrumente võiks EKP selleks kasutada?

Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikkel 127) on sätestatud, et EKP/eurosüsteemi esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus. EKP teiseste kohustuste mõiste on seotud artikli 127 teise lausega, millega sätestatakse, et ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKP/eurosüsteem liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et kaasa aidata liidu eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3. Sellega seoses märgitakse kõnealuses artiklis 3 Euroopa Liidu eesmärke, muu hulgas tasakaalukat majanduskasvu ja täielikku tööhõivet.

Kõnealuse teisese eesmärgi tähenduse ja praktiliste tagajärgede üle on palju arutletud. Üldiselt nõustutakse, et pikas perspektiivis pole võimalik inflatsiooniga majanduskasvu suurendada, täpsemalt öeldes on parim viis, kuidas rahapoliitikaga pikaajalist majanduskasvu toetada, säilitada hindade stabiilsus, sest see suurendab detsentraliseeritud turumajanduse tõhusust. Hindade stabiilsuse usaldusväärsusele keskendunud rahapoliitika on kõige tõhusam panus püsiva majanduskasvu ja tööhõive kõrge taseme saavutamisse. See väide tuleneb ajaloolisest kogemusest ja põhineb akadeemilistest uuringutest saadud mõistmisel, et rahapoliitika ei saa reaalsetele väärtustele anda muud jäävat impulssi peale selle, mis antakse hindade stabiilsuse usaldusväärsuse säilitamisega.

Hindade stabiilsus toetab majanduslikku heaolu ja majanduskasvu, kaotades inflatsiooniga seotud moonutused. Stabiilsete hindade keskkonnas saavad inimesed keskenduda tootmistegevusele ja mitte oma vara ja sissetuleku inflatsiooni eest kaitsmise strateegiatele. See on eriti kasulik kõige nõrgemate ühiskonnarühmade jaoks, kellel on vaid piiratud võimalused end ise inflatsiooni mõju eest kaitsta. Veel üks hindade stabiilsuse oluline kasulik aspekt on see, et see vähendab inflatsiooni riskipreemiat pikaajalistes intressimäärades. Seega vastupidiselt seisukohale, mida mõnikord esitatakse, et hindade stabiilsusele suunatud rahapoliitika toob kaasa liiga kõrged reaalsed intressimäärad, toob hindade stabiilsusele suunatud rahapoliitika tegelikult kaasa madalamad reaalsed intressimäärad ja lisab sellega stiimuleid investeerimiseks. Samuti hoiab hindade stabiilsus ära selle, et progressiivsed nominaalsed maksuastmed suurendavad aja jooksul maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete reaalset määra, mis vähendaks stiimuleid tööjõu ja kapitali pakkumiseks ja piiraks sellega majanduse pikaajalise kasvu väljavaadet.

Kõik need argumendid näitavad, miks pikaajaliselt pole olemas pöördvõrdelist suhet hindade stabiilsuse ja kasvu vahel, kuid olukord on erinev lühiajalises perspektiivis, see on asjaolu, mis saab selgeks, kui esineb pakkumise poole häireid või hinnakõikumisi, millele rahapoliitika ei peaks kohe reageerima, vaatamata üldise inflatsiooni ajutisele tõusule. Hindade stabiilsuse usaldusväärne saavutamine tugevdab veelgi üldist makromajanduslikku stabiilsust, sest prognoositud inflatsiooni on kindlalt pidurdatud. Selle tulemusena mõjutavad kahjulikud pakkumise poole häired, näiteks naftahinna tõus, inflatsiooni vähem ja rahapoliitikas saadakse selliste häiretega kokku puutudes lubada endale mõõdukamat ja stabiilsemat poliitikasuunda.

Üldisemalt, isegi kui nõustuda ideega, et majanduses valitseb spontaanne suundumus jõuda tagasi oma pikaajalisele arenguteele, on lühiajaliselt olemas vastupidine valikuvõimalus, sest makromajanduspoliitika mõjutab kõnealuse lähenemise kiirust ja võib aidata vältida SKP suuremat volatiilsust, suurendades sellega üldist heaolu. Sellegipoolest on seda valikuvõimalust hierarhilise mandaadi korral raske kasutada.

Ma võtan aluslepingus määratletud teisest eesmärki tõsiselt ja olen EKP käesoleva kriisi ajal sellega konkreetselt tegelenud. Näiteks pärast Lehmani kriisi puhkemist tegutsesime kiiresti ja jõuliselt, et vältida pangandussüsteemi kokkukukkumist ja vältida selle majanduslangust ja deflatsiooni põhjustavaid tagajärgi. Lisaks intressimäärade märkimisväärsele alandamisele on eurosüsteem andnud ka oma õiglase osa suurendatud krediiditoetusesse, pakkudes eelkõige pangandussüsteemile rikkalikult likviidsust, ostes kaetud võlakirju, aidates sellega kaasa kõnealuse tähtsa turu taastumisele ja tunnustades Euroopa Investeerimispanka vastaspoolena rahapoliitilistes operatsioonides. Ma arvan, et praegu ei kahelda eriti selles, et need sammud on aidanud majanduslanguse sügavust vähendada.

9.  Kuidas Te hindate EKP finantskriisist väljumise strateegiat? Kas rahapoliitilisi väljumisstrateegiaid tuleks ülemaailmselt kooskõlastada? Kas rahapoliitilisi ja fiskaalseid väljumisstrateegiaid tuleks omavahel kooskõlastada?

EKP finantskriisist väljumise strateegia seisneb selles, et järk-järgult loobutakse finantskriisile reageerimiseks võetud mittestandardsetest meetmetest. Arvestades reaalmajanduse ja finantssüsteemi nõrkusi, on järkjärguline lähenemisviis vajalik. EKP 2009. aasta detsembris tehtud avaldus esimeste sammude kohta mittestandardsete meetmete järkjärguliseks lõpetamiseks teenib just seda eesmärki. Ma toetan seda strateegiat täielikult. Järkjärguline lõpetamine võimaldab kõigil asjaomastel osapooltel uute tingimustega kohaneda, andes samas EKP-le võimaluse saada lõpetamise kohta tagasisidet enne järgmiste sammude üle otsustamist. Lubage rõhutada, et järkjärgulist lõpetamist lihtsustab kindlasti mittestandardsete meetmete struktuur, mis sujuvat lõpetamist soodustab.

G20 rahandusministrite ja keskpankade juhtide 7. novembri 2009. aasta kohtumise (mis toimus St Andrewsis) kommünikee ütleb erakorraliste makromajanduslike ja rahalise toetuse meetmete kohta selgelt: „Me otsustasime teha koostööd ja kooskõlastada oma tegevuse, võttes arvesse meie strateegiate mis tahes edasikanduvat mõju, ning võimaluse korral konsulteerida ja jagada teavet.”

Selle avalduse sisu on kooskõlas EKP strateegiaga. Nagu EKP nõukogu on korduvalt rõhutanud, on EKP finantskriisist väljumise strateegia aluseks selge seos peamise eesmärgi, hindade stabiilsusega. Kõik sammud kogu kriisi vältel on astutud seda peamist eesmärki otsustavalt silmas pidades. Kujundades reaalajas hinnanguid hindade stabiilsuse riskide kohta, võetakse arvesse muude keskpankade tegevust. Seega, ehkki teabevahetus ja muu operatiivne abi võib olla soovitav, näib, et rahapoliitika kooskõlastamine pole põhjendatud. Lisaks, ehkki kriis oli ülemaailmne, on tõenäoline, et taastumine saab olema ebaühtlasem, mis juba iseenesest nõuab rahapoliitilistest kokkulepetest erineva kiirusega loobumist.

Valitseb ulatuslik konsensus selle kohta, et kõik suured keskpangad peaksid erakorralistest poliitilistest meetmetest loobumisel lähtuma oma riigi majanduses valitsevatest konkreetsetest tingimustest. Samal ajal on selge, et rahvusvaheline koostöö, näiteks G20 konsultatsioonide või Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) korraldatud keskpankade juhtide regulaarsete kohtumiste vormis, on olnud minevikus väga kasulik ja on seda ka tulevikus.

Mis puutub fiskaalpoliitikaga kooskõlastamist, siis tuleb öelda, et eelnevat kooskõlastamist ei peaks toimuma. Iga poliitika väljatöötaja peaks keskenduma oma vastutusalale ja esitama asjakohase poliitika. Muidugi, kujundades reaalaja hinnanguid hindade stabiilsuse riskide kohta, võetakse arvesse euroala valitsuste rahalised konsolideerimismeetmed. Teisest küljest, otsustades oma rahapoliitilise seisukoha üle, teavad valitsused, et eurosüsteem reageerib kõigile ohtudele, et inflatsioonimäär võiks ületada rahapoliitika ametlikku sihtväärtust. Ajakohastatud majandusmudelites on näitajatel, nagu SKP lõhe, pöördeline roll hindade stabiilsust ohustavate lühiajaliste riskide selgitamisel ja need teadmised peaksid toimima asjakohase poliitikameetmete kogumi spontaanse ja iseseisva rakendamise vahendina. Kuid praegu ega tulevikus ei saa olla mingit eelnevat lubadust konkreetse rahapoliitilise tegevussuuna osas. EKP ja euroala riikide valitsuste vahel toimub regulaarne teabevahetus. Siiski ei peaks EKP ja euroala riikide valitsuste vaheline kooskõlastamine minema kaugemale aluslepingus sätestatust.

10.      Mida arvate liikmesriikide erinevast kokkupuutest EKP finantskriisist väljumise strateegiaga? Mida tuleks teha selle leevendamiseks?

Euroalal on heterogeensus kohanemise lahutamatu omadus. Siiski on pärast euro kasutuselevõttu ja vastupidiselt mõnele levinud arvamusele SKP kasvu ja inflatsiooni erinevused euroala riikides olnud ajalooliselt madalal tasemel. Loomulikult ei saa ja ei peakski rahapoliitika kui selline seadma eesmärgiks nende erinevuste vähendamise. Majandus- ja rahaliidu aluseks on selge ülesannete jaotus poliitikakujundajate vahel, nii raha-kui muu poliitika kujundajate (sealhulgas eriti rahaasutuste) selge lubadus oma valdkonnas kord majas hoida, ja tagatiste kogum kindlustamaks, et kõik osapooled eeskirjadest kinni peavad. Euroala makromajanduspoliitikat peaksid suunama need samad aluspõhimõtted, millele tuginedes majandus- ja rahaliidu leping allkirjastati.

Neid põhimõtteid arvestades peaks EKP kõige tähtsam mure rahapoliitilisi väljumisstrateegiaid kaaludes olema hindade stabiilsuse säilitamine euroalal tervikuna. See eurosüsteemi eesmärk loob nominaalse puudujäägi, mis toimib kui üksainus ülitähtis vaikimisi kooskõlastamise vahend kõigi muude mitmesuguste erinevate kohustustega osapoolte jaoks, sealhulgas fiskaalpoliitika kujundajate jaoks, eriti kui nad kujundavad oma väljumis- ja kohanemispoliitikat. Seda puudujääki ei tohi – eriti finantsstabiilsuse ohu kontekstis – ohtu seada.

Lisaks sellele peavad rahaliidu riigid kasutama nende käsutuses olevaid instrumente, eriti fiskaalpoliitilisi vahendeid oma riigi ümberkohanemisele kaasaaitamiseks. Järgnevatel aastatel vajalikuks osutuv fiskaalsektori kriisist väljumine või pigem fiskaalsektori kohanemine osutub valitsuste jaoks tõenäoliselt problemaatilisemaks kui mittestandardsete meetmete järkjärguline lõpetamine eurosüsteemi jaoks. Kriisi ajal tegid valitsused õigesti, kui lubasid puudujääkide suurenemist, nii et fiskaalpoliitika toetas majandust lühiajaliselt. Kuid nüüd on valitsuste eelarvepuudujäägid suured – ja paljudes riikides tegelikult väga suured –, valituste võla/SKP lõhed on enamasti suured ja suurenevad edasi ning finantsturgude tähelepanu on järjest enam suunatud valitsuste maksevõimele. Seega on fiskaalses mõttes korra loomiseks vaja astuda kiireid samme. Praegu pole fiskaalpoliitika jaoks võtmetähtsusega küsimuseks mitte „kas”, vaid „kui palju” ja „kui kiiresti” alustada fiskaalse kokkutõmbamisega. Poliitika asjakohane teostamine sõltub igal konkreetsel juhul erasektori majanduse elavdamise kiirusest. Seni kuni fiskaalpoliitika pole jätkusuutlik, nii et valitsussektori võlad endiselt kerkivad, läheb ümberkohanemisega viivitamine kallimaks maksma kui varem tegutsema asumine.

Lisaks fiskaalpoliitikale tähendab muu oluline kohanemispoliitika seda, et finantsjärelevalveasutused peaksid jälgima olukorda oma finantssüsteemis ja tegelema detsentraliseeritult üksikute esineda võivate probleemidega. Kokkuvõttes olen kindel, et saavutatakse sujuv kriisist väljumine.

11.      Milliseid meetmeid peaks EKP võtma selleks, et vältida varjatud toetusi ja moonutusi, mis on seotud laiema tagatiste valiku tunnustamisega suurendatud krediiditoetuse kaudu pärast 2008. aasta oktoobrit?

Lai tagatisraamistik tuleb ühendada asjakohaste meetmetega, tagamaks eelkõige, et eurosüsteem oleks kaitstud finantsriskide vastu, ja samuti tagamaks, et säiliksid stiimulid pankadele oma likviidsusriski konservatiivseks juhtimiseks. Esimene keskpanga käsutuses olev meede on tagada ebalikviidsete varade täpne hindamine ja asjakohane allahindamine, et võtta arvesse varade ebalikviidsust. See nõuab riskijuhtimismeetmete pidevat täpsustamist, see on tegevussuund, mida eurosüsteem järgis juba enne finantsturgude kriisi algust ja mida selle järel on kiirendatud. Teine meede on seotud rahapoliitilistes operatsioonides kasutatavate hankemenetlustega. Võistlevad hankemenetlused, mida eurosüsteem kohaldas enne kriisi puhkemist, tagavad, et võime vara keskpanga juures refinantseerida on asjakohaselt hinnatud. Kolmas meede, mida Baseli komitee praegu ette valmistab seoses likviidsusriski reguleerimise läbivaatamisega, on seotud likviidsusriski juhtimise suhtes karmima järelevalve- ja usaldatavusjärelevalve poliitika kohaldamisega. Kõik need meetmed koos peaks tagama, et säilivad stiimulid vastaspooltele oma likviidsusriski konservatiivseks juhtimiseks ja mõõtmiseks.

Mis puutub toetuste või moonutuste ärahoidmisse, siis tuleks rõhutada, et eurosüsteemis on kasutusel piisav riskikontrolli raamistik, mis selle riski minimeerib. Mitmete varade riskiprofiili jälgitakse hoolikalt ja vähem likviidsed ning riskantsemad varad hinnatakse rohkem alla kui ohutumad, likviidsemad varad. Lisaks jälgib eurosüsteem pidevalt tagatiste väärtust ja võib nõuda lisatagatisi, kui leitakse, et see on vajalik selleks, et hoida tagatise väärtus suunistega vastavuses.

12.      Millisena Te näete positsioonide likvideerimise riski, arvestades tohutut hulka varaga tagatud väärtpabereid, mida EKP on tagatisena aktsepteerinud?

Eurosüsteemi vastaspooled võivad EKP operatsioonides tagatisena kasutada väga erinevaid turustatavaid ja turustamatuid varasid. Turustatavate varade hulka kuuluvad väga erinevad väärtpaberid, näiteks võlakirjad, mille on käibele lasknud valitsused, keskpangad, äriühingud ja krediidiasutused[1]. Varaga tagatud väärtpaberid on seega vaid üks liik väärtpabereid, mida EKP operatsioonides tagatisena kasutada saab.

Seni on EKP operatsioonideks kättesaadav tagatiste kogus olnud piisav, isegi praeguses kriisis, et tagada vastaspoolte juurdepääs eurosüsteemi likviidsusele. Tegelikult on viimase paari aasta jooksul esitatud tagatised vastanud suhteliselt väikesele osale kõigist kvalifitseeruvatest varadest ja on rohkem kui kahekordselt ületanud eurosüsteemi väljastatud krediidi mahtu.

Eriti seoses varaga tagatud väärtpaberitega sooviksin meenutada, et kui nõukogu otsustas kvalifitseeruvate varade loetelu pikendamise üle, siis kohaldas ta varaga tagatud väärtpaberite suhtes rangemaid eeskirju, arvestades nende varade krediidi- ja likviidsusriski. Varaga tagatud väärtpaberite vähimaks kvalifitseeruvaks reitinguks jäeti A- ja, järgides 2008. aasta septembris saadud kaheaastase riskikontrolli meetmete läbivaatamise tulemust, liigitati varaga tagatud väärtpaberid madalamasse likviidsuskategooriasse, mis tähendab allahindlust 12% võrra (varaga tagatud väärtpabereid, mille suhtes kohaldatakse teoreetilist hindamismudelit, s.o vähem likviidseid, hinnatakse veelgi rohkem alla). 2009. aasta jaanuaris täpsustas nõukogu veelgi oma riskikontrolli meetmeid varaga tagatud väärtpaberite osas eesmärgiga aidata kaasa varaga tagatud väärtpaberite turu normaalse toimimise taastumisele. Need täpsustused sisaldasid kahe reitinguagentuuri vähemalt AAA reitingu miinimumnõuet käibelelaskmise hetkel (jättes alles A reitingu varaga tagatud väärtpaberite ülejäänud kehtivusajaks) ja keeldu muudele varaga tagatud väärtpaberite partiidele aluseks olevas kvalifitseeruvate varaga tagatud väärtpaberite kogumis.

Selles kontekstis on positsioonide likvideerimise riskid, arvestades varaga tagatud väärtpaberite kogust tagatiste hulgas, lõppkokkuvõttes väikesed nii eurosüsteemi (arvestades riskijuhtimise raamistikku) kui ka pangandussüsteemi jaoks (arvestades kvalifitseeruvate varade laia valikut).

13.      Milline on Teie hinnang stabiilsuse ja kasvu pakti praegusele rakendamisele, arvestades riikide kasvavaid eelarvepuudujääke ja suurenevaid riigivõla suhtarve ning seda, et kuueteistkümnest euroala liikmesriigist kolmeteistkümne suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust?

Majandus- ja finantskriis andis alust fiskaalpoliitika lõdvendamiseks 2009. aastal. Siiski on koordineeritud stimuleerivate fiskaalmeetmete võtmine läinud kaugemale aluslepingus ning stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud fiskaalraamistikust. Stabiilsuse ja kasvu pakt lubab teatud paindlikkust liigse eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaegade määramisel, võttes arvesse erakorralist või muutunud olukorda. Arvestades seda, et suur majanduslangus koos ülemaailmse finantsturgude kriisiga kujutab endast erakorralist olukorda, on komisjon ja majandus- ja rahandusministrite nõukogu asunud seisukohale, et praeguste liiga suurte eelarvepuudujääkide korrigeerimise tähtajad tuleks määrata keskpikas perspektiivis. Siiski on enamiku liikmesriikide jaoks tähtaegadest kinnipidamiseks vajalik iga-aastane struktuuriline kohandamine väga raske ja nõuab olulisi lisameetmeid. Sellega seoses näib stabiilsuse ja kasvu pakti praegune rakendamine piisav ja pakti tuleks rakendada rangelt.

Mõnes riigis on eelarve puudujäägid suurenenud kahekohaliste arvudeni, millega on kaasnenud riigireitingu alandamine ja kahjulik reaktsioon finantsturgudel. Kui valitsused ei alusta kiiresti kriisiga seotud eelarvepoliitika lõdvendamise lõpetamist, siis kasvab riigivõlg euroalal kiiresti tasemele, mis ületab 100% SKPst.

Selline areng võiks tõsiselt kahjustada avalikkuse usaldust riigi rahanduse jätkusuutlikkuse vastu ja sellega avaldada destabiliseerivat mõju euroalale tervikuna. Seepärast on stabiilsuse ja kasvu pakti sätete range ja täielik rakendamine ülimalt tähtis riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamiseks ning majandus- ja rahaliidu sujuva toimimise tagamiseks. Majandus- ja rahandusministrite nõukogu kiitis kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti sätetega heaks soovitused euroala riikide liigse eelarvepuudujäägi vähendamiseks ja seadis enamikul juhtudel tähtajaks 2013. aasta. Nende soovitustega ettenähtut tuleb selgelt käsitleda minimaalse jõupingutusena, mis on vajalik terve ja jätkusuutliku eelarvepositsiooni taastamiseks. Nüüd on liikmesriikide poliitikute ülesanne täita vastavalt Euroopa fiskaalraamistikule oma lubadused ja võtta vastu usaldusväärsed ja täpselt määratletud eelarve konsolideerimise strateegiad.

14.      Kas Teie arvates on stabiilsuse ja kasvu paktis ettenähtud menetlused piisavad selleks, et tagada liikmesriikide tagasipöördumine eelarvedistsipliini juurde ja et tagada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus? Kuidas saaks pakti eeskirju kasutada nii, et ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohaldamist üldse vältida? Milline on Teie hinnang liikmesriikide tegevusele majanduslikult headel aegadel nende üldise eelarvepuudujäägi vähendamiseks?

Kehtiv ELi fiskaalraamistik, nagu see on sätestatud aluslepingu ning stabiilsuse ja kasvu pakti asjakohastes sätetes, näeb ette õiguslikud ja institutsioonilised eeltingimused usaldusväärse riigi rahanduse saavutamiseks ja säilitamiseks. Eriti puudujäägi ja võla ülempiirid, nagu ka keskpika perioodi eelarve-eesmärgid, seavad ühised ja sidusad konservatiivse eelarvepoliitika võrdlusalused kõigi liikmesriikide jaoks. Seega, kui neid sätteid täielikult arvesse võtta ja rangelt rakendada, on need sobivaks vahendiks, millega eelarve konsolideerimise strateegiaid suunata ja kooskõlastada ning juhtida riigi rahandus jätkusuutlikkuse suunas.

Samal ajal, selleks et need sätted saaksid olla tulemuslikud, peavad liikmesriigid oma paktist tulenevaid kohustusi täitma. Selles osas on vajalik ELi fiskaalraamistiku tugevam rakendamine riigi tasandil. Eriti peaksid liikmesriigid tugevdama oma riiklikke eelarvepädevaid institutsioone, et näha ette konservatiivne ja stabiilsusele orienteeritud fiskaalne hoiak, eriti majanduslikult headel aegadel, mis on vajalik stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud ühiste eesmärkide saavutamiseks. Need institutsioonid peaksid samuti olema häälestatud konservatiivsele eelarvepoliitikale mitte ainult kriisiaegadel, mis näib eriti õigustatud, arvestades liikmesriikide hiljutisi kogemusi: ehkki finants- ja majanduskriisist tulenev langus mõjutab rängalt riigi rahandust, kajastab eelarve olukorra halvenemise ulatus paljudes riikides ka tegemata jätmisi eelarve konsolideerimisel soodsa majandusolukorra ajal. Eelarve kohandamise vajadus on eriti pakiline just neis riikides, mille eelarve olukord oli nõrk või haavatav juba majanduslanguse alguses.

15.      Kuidas hindate EKP, nõukogu ja/või eurogrupi vahelisi suhteid ja koostööd? Kas Teie arvates peaks Lissaboni lepingule tuginedes parandama kooskõlastamist ja majanduslikku järelevalvet eurogrupi sees?

EKP esindajad osalevad majandus- ja rahandusministrite nõukogu kohtumistel – mis on liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamise peamine foorum – alati, kui arutatakse EKP eesmärkide ja ülesannetega seotud küsimusi. Lisaks osaleb EKP eurogrupi kohtumistel.

Suhted EKP ja nõukogu (majandus- ja rahandusnõukogu) või eurogrupi vahel pole ühepoolse huviga. Tegelikult on aluslepingus (ja EKPSi ja EKP põhikirjas) selgesõnaliselt sätestatud võimalus, et nõukogu eesistuja osaleb EKP nõukogu ja üldnõukogu koosolekutel. Praktikas osaleb eurogrupi eesistuja EKP nõukogu koosolekutel (samal ajal välistab alusleping selgesõnaliselt majandus- ja rahandusnõukogu eesistuja mis tahes hääleõiguse, kui nõukogu eesistuja osaleb EKP nõukogu koosolekutel).

Selline suhtlemine kõige kõrgemal tasemel tugevdab kõigi asjaomaste osapoolte vahelist teabevahetust, soodustab teineteise poliitiliste vaadete vastastikust mõistmist ja võimaldab dialoogi ühist huvi pakkuvates küsimustes, austades seejuures täielikult teineteise vastutusala. Eriti eurogrupi igakuised kohtumised, mis toimuvad üks päev enne majandus- ja rahandusministrite nõukogu kohtumist, pakuvad euroala poliitikakujundajatele foorumit aruteluks küsimuste üle, mis on seotud nende ühiste konkreetsete kohustustega ühisraha ees ja loovad võimaluse avatud dialoogiks vastastikuse usalduse ja austuse õhkkonnas.

Vaadates tagasi 1998. aastal EKP loomisele järgnenud ajale, võib öelda, et see suhtlemine on aja jooksul tugevnenud. Eelkõige tähistab 2007. aasta augusti finantskeeris intensiivsema dialoogi algust EKP ning majandus- ja rahandusnõukogu vahel.

Euroala järelevalve nõuab edasist kooskõlastamist. See kehtib eriti kahe poliitikavaldkonna, nimelt konkurentsivõime ja eelarve muutuste puhul. Seda on juba tunnistanud eurogrupp, kes otsustas alustada kaheaastast euroala konkurentsivõime muutuste jälgimist, võttes sealhulgas vastu riigispetsiifilisi soovitusi. Pärast euro kasutuselevõtmist on mitme euroala riigi konkurentsivõime pidevalt vähenenud ja neil on suhteliselt suur jooksevkonto puudujääk. Teine riikide rühm on kannatanud struktuuriliste puuduste all seoses oma ekspordivõimega. Lisaks on rühm riike, millel on kogunenud suured jooksevkonto ülejäägid. Kuna see erinevuste suurenemise suundumus ei ole jätkusuutlik, nõuab selle põhjuseks olevate nõrkustega võitlemine poliitika suuremat kooskõlastamist ja piisavat poliitilist reageerimist riiklikul tasandil.

Uus Lissaboni leping, eriti Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 121 ja 136 annavad euroala riikide käsutusse uued instrumendid, et jõustada sellise poliitika kohandamismeetmeid juhul, kui mõned riigid selle tegemata jätavad. Eurogrupp on foorum, kus neid protsesse tuleks käivitada. Lisaks sellele on uues aluslepingus sätestatud, et stabiilsuse ja kasvu paktiga seoses vastu võetud nõukogu otsused euroala riikide kohta on täitmiseks ainult euroala riikidele, v.a asjaomane liikmesriik. Eurogrupp peaks selle õigusliku võimaluse täielikult ära kasutama ja selle kaudu tagama riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Jään ootama komisjoni teatist antud küsimuses.

16.      Millised on Teie arvates järgmise majanduskasvu ja tööhõive strateegia kõige tähtsamad eesmärgid kuni aastani 2020? Loetlege palun tähtsuse järjekorras struktuurireformid, mida usute olevat ELis esmatähtsad, ja põhjendage oma valikuid. Kuidas võiksid EKP ja majanduspoliitika koordineerimise vahendid (majanduspoliitika üldsuunised, tööhõive suunised) anda panuse selle strateegia eduks? Milline on Teie ettekujutus sisenõudluse suurendamise ja investeeringute soodustamise võimalustest ELis?

ELi strateegia aastani 2020 on kõige tulemuslikum, kui selles keskendutakse selgelt peamistele eesmärkidele, milleks on majanduskasvu potentsiaali suurendamine, tööhõive kõrge taseme loomine ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse säilitamine. Niimoodi aitaks see kõige paremini kaasa sotsiaalse kaasatuse suurendamisele ja Euroopa kodanike elatustaseme tõstmisele.

Tuleb tugevdada järelevalvet liikmesriikide poliitika üle, selleks et ELi 2020. aasta strateegia kohaselt antud lubadusi paremini täidetaks. Sellega seoses on oluline, et ELi 2020. aasta strateegias esitataks piiratud arv ambitsioonikaid ja riigispetsiifilisi eesmärke (sealhulgas siseturul), mis kindlalt tuginevad konkreetsete liikmesriikide arengutasemele. Uus ELi 2020. aasta strateegia toetab struktuuri- ja tööhõivepoliitikat kõige paremini siis, kui selles keskendutakse selgelt peamistele poliitilistele eesmärkidele, milleks on majanduskasvu potentsiaali suurendamine ja tööhõive kõrge taseme loomine. Lisaks sellele tuleks strateegias arvesse võtta euroala liikmete suurem vastastikune sõltuvus ja nende ühine vastutus euroala toimimise eest ja seega vajadus euroala liikmete vahelise suurema sidususe ning majandus- ja fiskaalpoliitika kooskõlastamise järele. Eriti tuleks selles käsile võtta konkurentsivõime erinevused, mis on euroala liikmete vahel tekkinud pärast ühisraha kasutuselevõttu, tuginedes seejuures hiljuti alustatud konkurentsivõimet käsitlevale läbivaatamisele. Praktilises mõttes näen ma konkreetsemate poliitiliste suuniste määratlemise väärtust, kaasa arvatud konkreetsemad suunised, mis on adresseeritud ainuüksi euroala liikmetele, nagu seda võimaldab uus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 136 Lissaboni lepingus. Seepärast ootan neis küsimustes komisjoni teatist, mis peaks avaldatama 2010. aasta kevadel.

EKP saab ELi 2020. aasta strateegia edule kõige tulemuslikumalt kaasa aidata, keskendades oma rahapoliitika hindade stabiilsusele usaldusväärsel viisil ja toetades sellega euroala leibkondade ostujõudu. Sellega seoses tuleks osutada, et ühtse Euroopa turu parem toimimine lihtsustab rahapoliitika abil hindade stabiilsuse saavutamist ja majanduskasvu toetamist.

Sellest tulenevalt peaksid struktuurireformi meetmed olema suunatud konkurentsi tugevdamisele, ümberstruktureerimise ja investeeringute kiirendamisele ning uute ärivõimaluste loomisele, eriti teenuste sektoris. See on tähtis selleks, et kutsuda esile jätkusuutlik tootlikkuse kasv, mis toetab potentsiaalset SKPd ja reaaltulu, ja selleks, et hoida ära praeguse kriisi pikaajaline mõju euroala kasvupotentsiaalile. ELi tasandil on majandusliku konkurentsi ja tõhususe suurendamise tähtsateks verstapostideks ühtse turu väljakujundamine, ühiste eeskirjade asjakohane ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ja nende range jõustamine.

Lisaks sellele on vaja palkade suuremat paindlikkust, nii et palkade suuruse määramine aitaks kaasa ühiku tööjõukulude kohandamisele euroalal, viies palgad kooskõlla konkurentsivõime, kohaliku tööturu tingimuste ja tootlikkuse arenguga, eriti majanduslanguse ajal. Selleks et vältida tööpuuduse edasist kasvu, peavad palgad alanema edasi tasemelt, mis on seni saavutatud palgaläbirääkimistel neis riikides, kus konkurentsivõime on siiani langenud, ja neis sektorites, mida kriis on eriti raskelt tabanud.

Sisenõudluse taaselavdamiseks praeguse madala majanduskasvu etapil on vaja suurendada leibkondade ja ettevõtete usaldust, eriti tulevaste rahavoogude osas. Sellega seoses on seni võetud lühiajalised kriisi leevendamise meetmed – konkreetselt töötundide kohandamist toetavad meetmed – olnud mõnel juhul töökohtade kadumise pidurdamisel edukad. Siiski toob majanduse struktuurimuutusi edasilükkav ajutine poliitika keskpikas perspektiivis kaasa mittevajalikud kulutused eelarves ja tekitab ebatõhusust, mis kahjustab jätkusuutlikku töökohtade loomist ja reaaltulu kasvu. Seepärast on keskpikas perspektiivis nõudluse ja tööhõive tugevdamiseks vajalikud selged ja usaldusväärsed kriisist väljumise strateegiad. Sellega seoses peaks fiskaalpoliitika parandama avaliku sektori kulutuste tõhusust ja kvaliteeti, et suurendada investeeringuid ja seega potentsiaalset SKPd.

Viimane valdkond, kus minu arvates peaks Lissaboni strateegia edasi liikuma, hõlmab energiasektorit. Lisaks kliimamuutustega seotud küsimustele tähendab liigne sõltuvus naftast ja muudest ammenduvatest ressurssidest potentsiaalset nõrkust ja võimalikku makromajandusliku ebastabiilsuse allikat. Sellega seoses ei tohiks mööda vaadata naftahinna ülisuurtest kõikumistest ja nende mõjust euroalale hiljutise kriisi ajal. Seepärast peaks järgmises majanduskasvu ja tööhõive strateegias olema tähtsal kohal edasiminek strateegiatega, mille eesmärk on usaldusväärsete alternatiivsete energiaallikate leidmine ja energiasektori tõhustamine.

17.      Mida Te arvate euroala laienemise tempost, seda nii euroala kui ka kandidaatriikide vaatepunktist? Kuidas hindate euro senist kasutuselevõtmist uutes liikmesriikides? Kas näete vajadust paranduste või muutuste järele ühinemisprotsessis ja/või euro kasutuselevõtu perioodis?

Pärast euro kasutuselevõtmist 11 liikmesriigis 1999. aastal on vahepeal euro kasutusele võtnud veel viis liikmesriiki (sealhulgas neli riiki, mis ühinesid ELiga 2004. aastal). Euro kasulik mõju on seega järjest rohkem levinud ka uutesse liikmesriikidesse, mis näitab, et euroala ei ole nn kinnine klubi. Euroopa Liidul puudub eelnevalt kindlaksmääratud ajakava euroala laienemiseks. Kõik liikmesriigid, kes on ühinenud Euroopa Liiduga pärast 2004. aastat, peaksid kasutusele võtma euro pärast seda, kui nad on saavutanud püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme, nagu nähakse ette aluslepingus ja protokollis. See nõuab põhjalikke ettevalmistusi ja sellesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt.

Euro kasutusele võtnud liikmesriikide kogemus kinnitab, et uusi liikmeid euroalale vastu võttes peame tähelepanelikult uurima lähenemise jätkusuutlikkust. Püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamine on põhimõttelise tähtsusega eelkõige riigi enda seisukohalt (nii et ta võiks euro kasutuselevõtust täielikult kasu saada). Lisaks on see samuti tähtis euroala seisukohalt (sest jätkusuutliku lähenemise saavutamine kõigi osalevate riikide vahel on võtmetähtsusega euroala sidususe ja ühtse rahapoliitika tõhusa toimimise seisukohalt). Euro kasutuselevõtu usaldusväärse strateegia loomine (koos vajaliku usaldusväärse makromajanduspoliitika ja struktuuriliste reformide rakendamisega) võib suurendada kõigi asjaomaste osapoolte pühendumist nimetatud eesmärgile.

Euro kasutuselevõtu protsessiga seoses jääb kehtima aluslepingu fundamentaalne loogika: riigid peavad tagama, et nad viivad ellu usaldusväärset makromajanduspoliitikat. Aluslepingus ja protokollis sätestatud euro kasutuselevõtu institutsiooniline raamistik on kujundatud nii, et see tagaks euroalal eduka osalemise eeltingimuste täitmise. Seepärast on väga tähtis kindel püsimine selles raamistikus. Samuti on äärmiselt tähtis, et hinnang lähenemisele põhineks kvaliteetsetel ja usaldusväärsetel statistilistel andmetel.

18.      Mida Te arvate praegusest elavast arutelust finantstehingute maksude üle? Kas selline maks aitaks pigem lihtsalt finantssektorist tulu saada või on tõenäolisem, et see piiraks sotsiaalselt ebasoovitavaid tehinguid? Milline oleks EKP roll ELi finantstehingute maksu rakendamisel? Arvestades praegu olemasolevaid finantstehingute makse (näiteks tempelmaks Ühendkuningriigis), milline võiks olla nende maksude kohaldamisala, nii et see oleks tulemuslik? Millised oleksid selliste maksude riskid ja kahjulikud küljed? Kas selline maks oleks otstarbekas, kui mõned riigid selle põhimõtteid ei järgi? Millised võiksid olla muud võimalused, kuidas, tsiteerides G20 sõnastust „finantssektor peaks andma õiglase ja olulise panuse” mis tahes sellise koormuse eest maksmiseks, mis on seotud valitsuse sekkumisega pangasüsteemi parandamiseks?

Lubage mul kõigepealt kinnitada oma toetust mõttele, et „finantssektor peaks andma õiglase ja olulise panuse” mis tahes sellise koormuse eest maksmiseks, mis on seotud valitsuse sekkumisega pangasüsteemi parandamiseks. Siiski vajab hoolikat hindamist ettekujutus, et seda eesmärki oleks kõige parem saavutada üldise finantstehingute maksu rakendamisega. Esiteks tuleb selgitada, kas selle maksu rakendamise tegelik eesmärk oleks tulu saamine finantssektorist ja mitte niivõrd volatiilsuse vähendamine finantsturgudel või liigse riskimise stiimulite vähendamine.

Lisaks raskustele rahvusvahelise kokkuleppe saavutamisel, mis on vajalik sellise maksu kehtestamiseks ülemaailmselt, ja asjaolule, et see maks tasutaks lõppkokkuvõttes finantsasutuste klientide suuremate kulude kaudu, vajab ka finantstehingute maksuga seonduva tulu tekitamise suutlikkus hoolikat hindamist. Konkreetselt, võimalike tulude suuruse hindamiseks ei saa lihtsalt ja mehaaniliselt rakendada kõigile finantsturu tehingutele näiteks maksumäära 0,01 protsenti, arvestamata seejuures selle võimalikku mõju i) tehingute koguarvule, ii) tehingute sooritamise hindadele ja iii) muudele teise ringi mõjudele.

Seega, arvestades suurt ebakindlust finantstehingute maksu tõhususe osas ja selle ebaselget tulu tekitamise võimet, tuleb mis tahes finantstehingute maksu hoolikalt hinnata võimalike alternatiivide taustal. Kuid sellised alternatiivid, selleks et nad saaksid olla olulised finantsturgude stabiilsuse tagamise hoovad tulevikus, peaksid olema midagi enamat kui lihtsalt raha hankimise kavad. Tegelikult töötavad G20 ja IMF praegu mitme ettepanekuga, mis – peale finantstehingute maksu – sisaldavad ka finantssektori boonuste ja töötasu maksustamist (et vähendada turuosaliste soovi liigsete riskide võtmiseks) samuti teatud bilansiridade maksustamist, et vältida mittevastavusi. Seda kõike oleks võimalik ühendada kindlustuskavadega, et vältida finantssektori kahjumite ühiskonnale ülekandumist tulevikus.

Vastupidiselt eespool nimetatud maksule – mida võetakse vaid finantstehingutelt – keskenduvad need valikud konkreetsetele asutustele, eesmärgiga suurendada vastupidavust ja kahjumi katmise võimet finantssüsteemis tervikuna. Sellega seoses analüüsitakse praegu näiteks võimalust viia sisse uued usaldatavusnõuded süsteemi moodustavatele finantsasutustele, mis, tulenevalt sellest, et nad on „liiga suured, et pankrotti minna“, saavad tulevikus kõige tõenäolisemalt valitsuselt abi. Need lisanduvad usaldatavusnõuded kapitali adekvaatsuse ja/või reservkapitali nõuete vormis aitavad suurendada pankade bilansside kahjumi katmise võimet ja vastupidavust häiretele ning vähendavad seega kaudselt maksumaksjate oodatavat kulu tulevastes nn päästeoperatsioonides.

Muud arutluse all olevad meetmed seavad eesmärgiks suurendada finantsasutuste rahalist panust, mis vähendaks otseselt või võtaks enda kanda riigi (minevikus või tulevikus tehtavaid) rahalisi kulutusi valitsuse sekkumistele. Silmapaistev näide on lõivu, näiteks USA rahalise vastutuse lõiv, rakendamine finantsasutuste kohustuste suhtes. Arvestades, et selle peamine eesmärk on panna pangandussektor osaliselt finantskriisi kulusid katma, võiks USA administratsiooni kavatsuse viia sisse nn vastutuslõiv laialdaselt üle võtta.

Selles raamistikus sooviksin meenutada seisukohta, mida hiljuti väljendas eurosüsteem, et kriiside ohjamise ja lahendamise raamistik peaks olema suunatud mis tahes finantsasutuste kriisi kulude vähendamisele maksumaksjate jaoks. Sellega seoses tervitan ma komisjoni kavatsust uurida täiendavalt selliste mehhanismide teostatavust, millega oleks võimalik tagada kriisi ajal erasektori rahaliste vahendite kättesaadavus (vt ka küsimus nr 38).

19.      Millisena näete Euroopa rahaliidu tulevikku pikemas perspektiivis ja millised on peamised eesseisvad raskused?

On tähtis, et me kui eurooplased töötaksime edasi, tuginedes tohutule edule, milleks on ühisraha kehtestamine meie mandril. Euroopa Liidu ja rahaliidu loomine on pretsedenditu võit ja me ei peaks unustama, kui palju oleme saavutanud.

Usun, et Euroopa rahaliitu ootab pikaajalises perspektiivis helge tulevik. Lissaboni lepingu hiljutine jõustumine on andnud meile Euroopa integratsiooni protsessis uut hoogu ja see peaks parandama rahaliidu toimimise keskkonda. Algsed põhjendatud mured ja kahtlused euroga seoses on loovutanud koha arusaamisele sellest, kuidas euroala töötab, ja selle tähtsusest euroala majanduse ja samuti üha enam maailmamajanduse heale käekäigule.

Sellele vaatamata on muidugi palju probleeme, mis edaspidi pakilisemaks muutuvad, ja mitte viimases järjekorras hiljutise finantskriisi tõttu.

Esimene küsimus on seotud stabiilsuse ja kasvu paktiga. Pärast kriisist põhjustatud eelarveolukorra halvenemist ja sellele reageerimiseks vajaliku poliitika rakendamist peavad valitsused taas tagasi pöörduma jätkusuutlikuma eelarvepoliitika juurde. Kahtlemata nõuab see valusaid ümberkorraldusi, millega kohanemiseks kulub päris palju aega. Selle protsessi juures on tähtis, et valitsused hoiaksid stabiilset kurssi ja ei annaks järele kiusatusele stabiilsuse ja kasvu pakti reeglitest kõrvale kalduda, kuna sellel oleksid rahaliidu toimimisele tõsised tagajärjed.

Teine suur väljakutse seostub sellega, kuidas süvendada ja tugevdada Euroopa lähenemisviisi finantsstabiilsusele ja süsteemsele riskile. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine on tähtis samm, kuid endiselt on palju ära teha praktilise töö ja edasise koostöö osas selles valdkonnas. Pikemas perspektiivis on Euroopa integreeritud lähenemisviis finantsstabiilsusele ja süsteemsele riskile vajalik selleks, et tuua tingimused usaldusväärse ja tugeva finantssüsteemi arenguks, mida kriisid vähem ohustaksid. Lisaks on koostöös IMFi ja finantsstabiilsuse nõukoguga samuti vajalik arvesse võtta ülemaailmseid riskitegureid.

Seega peame seni saavutatud edu konsolideerima ja jätkama euro esimese kümne olemasoluaasta jooksul käidud rajal. See tähendab, et kõik osapooled, kõik institutsioonid Euroopa ja liikmesriikide tasandil, kuid ka kõik majandussubjektid täidavad oma lubadusi ja kohustusi. Sel moel suudame paremini toime tulla pikemas perspektiivis üleskerkivate ülesannetega, mis ebakindlas maailmas tõenäoliselt tekivad; nii võib jätkuda meie ühiskonna õitseng.

Võin teile kinnitada, et teen ka edaspidi kõik, mis minu võimuses, tagamaks, et meie ühisraha ja EKP on jätkuvalt heas seisus, tuginedes seni saavutatud usaldusväärsusele.

20.      Mida arvate nõukogu, komisjoni, eurogrupi ja EKP rollist euroala esindajatena välissuhetes?

Euroala esindamine väljaspool kajastab majandus- ja rahaliidu kui tsentraliseeritud rahapoliitika ja sealjuures detsentraliseeritud majanduspoliitikaga liidu spetsiifilist iseloomu. Esindamise ülesanne jaguneb nõukogu, komisjoni, eurogrupi, EKP ja liikmesriikide vahel vastavalt aluslepingus sätestatud volituste jaotusele.

EKP esindab välissuhetes ELi rahapoliitikat ja täidab oma muid kohustusi. EKP toimib eurosüsteemi häälena ja on esindatud kõige tähtsamatel eurosüsteemi ülesannete seisukohalt olulistel rahvusvahelistel foorumitel. See töökorraldus toimib hästi.

Liidu ja liikmesriikide vahelisest sisemisest ülesannete jaotusest tulenevalt on euroala majanduspoliitika esindamine väljaspool rohkem killustatud. Suures osas vastutavad majanduspoliitika eest endiselt liikmesriigid. Ka nemad osalevad rahvusvahelistes majandusfoorumites, näiteks IMFis, kus neil võivad olla rahalised kohustused.

Samal ajal on praegune majandus- ja finantskriis esile toonud vajaduse Euroopa tugevama esindamise järele, tagamaks, et Euroopa suudab maailmaareenil oma huve tõhusalt esindada. Sellega seoses võiks kasutada aluslepingu artiklit 138, milles on sätestatud, et nõukogu (euroala liikmesusele vastavas koosseisus) võib vastu võtta ühiseid seisukohti „majandus- ja rahaliidule erilist huvi pakkuvates küsimustes” ja „ühtse esindamise tagamiseks rahvusvahelistes finantsasutustes ja konverentsidel”. Edasiminek sõltub siiski liikmesriikide poliitilisest tahtest.

21a.    Kuidas hindate USA dollari ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi?

Muutusi valuutaturgudel on viimase 18 kuu jooksul suuresti kujundanud finantskriisi areng. Kriisi kõrghetkel, väga kõrge finantsturgude volatiilsuse keskkonnas, toetasid nihked USA valitsuse võlakirjade portfellis tugevalt USA dollarit euro suhtes (ja muude valuutade suhtes). Kui finantspinged 2009. aasta jooksul järk-järgult vähenesid, siis need positsioonid osaliselt likvideeriti ja euro kurss kerkis oluliselt. Selle tulemusena kaubeldi 2009. aasta sügisel euroga ajaloolise mõõdupuu järgi üsna kõrgetel tasemetel, enne kui kurss viimase kahe kuu jooksul langema hakkas. EKP on oma presidendi suu läbi viimase 18 kuu jooksul mitmeid kordi sõna võtnud, kinnitades, et me tervitame USA ametivõimude avaldusi selle kohta, et tugev dollar vastab Ameerika Ühendriikide huvidele.

21b.    Kuidas hindate Hiina jüaani ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi?

Pärast Hiina vahetuskursi reformi algust peaaegu viis aastat tagasi on Hiina jüaan euro suhtes vaid mõõdukalt kallinenud, nimelt umbes 7,4% protsendi võrra 2005. aasta juulist kuni 22. veebruarini 2010 (21% USA dollari suhtes ja 14% reaalhindades mõõdetud tarbijahinna indeksi vastu). See tuleneb olulisel määral kriisi puhkemise ajal valitsenud Hiina poliitikast lasta vahetuskursil järk-järgult kallineda.

Seetõttu tervitan ma Hiina jätkuvat lubadust liikuda paindlikuma vahetuskursi poole, mis peaks laskma Hiina jüaanil reaalhindades edasi kallineda, ja toetan Hiina ja maailma majanduse tasakaalustatumat kasvu.

21c.    Kuidas hindate rahvusvahelist koostööd vahetuskursside valdkonnas?

EKP vahetab ülemaailmse vahetuskursside meetodite üle pidevalt arvamusi oma partneritega seitsmest juhtivast tööstusriigist (G7), kelle juhtivat rolli vahetuskursside küsimuses taaskinnitati grupi viimasel kohtumisel 6. veebruaril 2010 Iqaluitis, Kanadas. Koos G7 ja G20 partneritega jälgib EKP tihedalt valuutaturge ja teeb vastavalt vajadusele koostööd.

Mõlemal pool Atlandi ookeani valitseb väga suur vastastikune mõistmine ja ma hindan kõrgelt seda, et USA ametivõimude esindajad, sealhulgas keskpanga esimees Bernanke ja rahandusminister Geithner, osutasid, et tugev dollar on USA majanduse huvides, mis on samuti ka maailma majanduse huvides. Samuti vahetab EKP regulaarselt avatult ja siiralt arvamusi Hiina ametivõimudega.[2]

21d.    Kas Teie arvates on keskpangad suutelised mõjusalt võitlema ülemäärase volatiilsuse vastu?

Oma viimasel kohtumisel 2010. aasta veebruaris kinnitasid G7 keskpankade juhid – koos G7 rahandusministritega – taas, et nad on ühiselt huvitatud tugevast ja stabiilsest rahvusvahelisest finantssüsteemist.

Samuti ütlesid nad selgelt, et ülemäärane volatiilsus ja vahetuskursside korrapäratud liikumised kahjustavad majanduslikku ja finantsstabiilsust ja et nad jätkavad valuutaturgude tihedat jälgimist ning teevad vastavalt vajadusele koostööd.

Mis puutub keskpankade võimesse tulla toime vahetuskursside liigse kõikumisega, tuleks selgitada, et euroala on vastu võtnud paindliku vahetuskursside korra, mis tähendab, et euro ELi-välise väärtuse kolmandate riikide valuutade suhtes määrab kindlaks turg. See võimaldab EKP-l keskenduda oma eesmärgile – hindade stabiilsuse säilitamisele – ja peaks aitama piirata vahetuskursside volatiilsust. Siiski võivad valuutaturul kujuneda ülereageerimise ja alareageerimise hetked, mis võivad mõjutada hinnasuundumusi ja ohustada euroala hindade stabiilsust. Neil juhtudel võib olla põhjendatud avalik sekkumine vahetuskursside liigse kõikumise piiramiseks, tingimusel et see on teiste riikidega kooskõlastatud. Vahetuskursside poliitika üldine omadus on see, et see on juba mõiste määratluse kohaselt rahvusvaheline. Vahetuskurssi ei saa kindlaks määrata vaid üks riik või majanduspiirkond, see sõltub alati vähemalt kahe asjaomase osapoole otsustest. Seepärast on rahvusvaheline koostöö vahetuskursside poliitika tõhusust silmas pidades väga tähtis.

21e.    Kui tähtsaks peate sellega seoses ohte, mida põhjustab globaalne tasakaalustamatus?

Suurte jooksevkonto erinevuste akumuleerumine globaalses mõõtkavas oli soodustav tegur nende süsteemsete riskide kuhjumisel, mis lõppkokkuvõttes viisid finantskriisini. Kriis viib nende erinevuste vähenemiseni, mis enamasti on siiski pigem tsüklilised kui struktuurilised. Seda võib mõista nii, et globaalne tasakaalustamatus ähvardab taas suureneda, kui ülemaailmne majanduse elavnemine jõudu kogub.

Globaalse tasakaalustamatuse mitmepoolne iseloom tähendab, et selle lahendamine peaks olema ühine ülesanne. G20 uue, tugeva, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistikuga nähakse ette suurte riikide makromajanduspoliitika järelevalve tugevdamise võimalus, selleks et saavutada tasakaalustatum ülemaailmne majanduskasv ja vältida suurema globaalse tasakaalustamatuse taasteket. Nüüd on tähtis leppida kokku konkreetsete poliitiliste meetmete suhtes ja tagada lubaduste täitmine, kusjuures kõik suured riigid täidavad oma osa.

21f.     Kas Teie arvates tuleks euro rahvusvahelist rolli suurendada, kui jah, siis kuidas?

Nõustun EKP poliitikaga, mida on järgitud alates rahaliidu algusest 1999. aastal, mille kohaselt ei võidelda euro rahvusvahelise kasutamise poolt ega vastu. Euro rolli muutumine väljaspool euroala on peamiselt turujõudude ja erasektori otsuste tulemus. Peamiselt toetab EKP euro kasutamist rahvusvahelistes tehingutes kaudselt, usaldusväärse rahapoliitika elluviimise kaudu. EKP jälgib euro rahvusvahelist rolli ja teavitab sellest regulaarselt avalikkust, eriti oma euro rahvusvahelise rolli aastaülevaadetes.

22.      Kuidas tugevdada euroala ja -vääringu mõju veelgi, seda eeskätt rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides? Mida arvate koordineerimise praegusest tasemest, nt enne IMFi juhatuse koosolekuid?

Pärast euro sündi rohkem kui kümne aasta eest on euroalast järk-järgult saanud kindlakskujunenud partner ülemaailmsetes majandus- ja finantsfoorumites ja -institutsioonides, nagu Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS), G7, G20, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) või finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu. See on järkjärgulise protsessi tulemus, mille kestel tuli muuta pikaajalisi tavasid, seda nii institutsioonides kui ka inimeste mõtteviisis. Ehkki seegi pole kerge, näib institutsioonide tavade muutmine siiski inimeste mõtteviisi muutmisest lihtsam.

Ülemaailmsetes institutsioonides ja foorumitel osalemise eeskirju tuli kohandada, et lubada suhtlemist valuutapiirkonna ja selle osapooltega üheainsa riigi esindajate asemel. Seda võimaldati näiteks G7 puhul EKP presidendi ja eurogrupi eesistuja kutsumisega grupi kohtumistele ja IMFi puhul EKP-le vaatlejastaatuse andmisega, mis võimaldab osalemist mitmetel IMFi juhatuse koosolekutel. Sarnaselt on loodud uued struktuurid, näiteks kohtuvad Euroopa esindajad regulaarselt Washingtonis, et vahetada arvamusi küsimuste üle enne, kui neid tegelikult IMFi juhatuse koosolekutel käsitlema asutakse.

Sellele vastukaaluks võib öelda, et osapoolte mõtteviisi muutmine on raskem. Arvestades rahaliidu sündi, peavad rahapoliitika ja vahetuskursiga seotud teemad nüüd olema liidu tasandil esindatud. See on suhteliselt selge. Kuid on vähem selge, et ka muudes poliitikavaldkondades on põhjust vaateid kooskõlastada ja ühiste arusaamade suhtes kokku leppida. On suudetud edasi liikuda, sest Brüsselis on aastate jooksul kooskõlastatud paljusid ühiseid suuniseid mitmetel G7, G20 ja IMFi päevakorras olnud teemadel. Siiski pole täielikult omaks võetud seda, et ühel häälel rääkimine aitab lõppkokkuvõttes ühiseid eesmärke saavutada. Tihti tajuvad riigid rahvusvahelise poliitika teemasid ikka veel riikliku eesõigusena, vaatamata asjaolule, et euroala puutub kokku ühtede ja samade ülemaailmsete probleemidega. Sellise suhtumise tõttu ei saa suunis tihti olla midagi enamat kui vähim ühisnimetaja ja mõnikord toob see kaasa erinevad arusaamad. Kahjuks ei oma erinevad arusaamad suuremat mõju. See võib selgitada tänast olukorda, kus ühest küljest euroala mõju rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides ei vasta siiski selle majanduslikule ja rahalisele kaalule muude suurte osapooltega võrreldes, samas kui teisest küljest tajutakse euroala (või ELi üldisemalt) tihti üleesindatuna ja esitatakse sellekohaseid süüdistusi.

Edaspidi peab Euroopa seda olukorda uuesti kaaluma, võttes mitte viimases järjekorras arvesse IMFi raames tekkivat välist survet (näiteks arvestades lähenemisviisi, et juhte on üks). Minu arvates on selgelt põhjendatud üleskutsed veelgi paremad selleks, et kooskõlastada seisukohad ja kaaluda uuesti seda, kas leidub tõhusamaid viise rahvusvahelistes institutsioonides ja foorumitel esindatud olemiseks, et suurendada euroala mõju maailma tasandil.

C.  Finantsstabiilsus ja -järelevalve

23a.    Mida Te arvate praegu Euroopa Parlamendis arutluse all olevatest finantsjärelevalvet käsitlevatest õigusaktide eelnõudest?

Praegu Euroopa Parlamendis arutluse all olevad õigusaktide eelnõud on osa ELi institutsioonilise järelevalveraamistiku kõikehõlmavast läbivaatamisest, mis hõlmab nii mikrotasandi usaldatavusjärelevalve tugevdamist Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteemi (ESFS) (mis koosneb kolmest Euroopa järelevalveasutusest ja riiklike järelevalveasutuste võrgustikust) loomise kaudu kui ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, uue sõltumatu organi loomist, mille ülesanne on tagada finantsstabiilsus Euroopa tasandil makrotasandi usaldatavusjärelevalve teostamise kaudu, koos sellega seotud konkreetsete ülesannete andmisega EKP-le aluslepingu artikli 127 lõike 6 alusel.

Väljapakutud institutsiooniline raamistik on üldjoontes sobiv järgmistel põhjustel.

Mikrotasandi poolel muudab Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteemi loomine mikrotasandi usaldatavusjärelevalve ELi tasandil ühtlasemaks. Sellega seoses on Euroopa järelevalveasutustele väljapakutud peamised ülesanded üldiselt nende eesmärkide saavutamiseks asjakohased. Eriti tehniliste standardite, suuniste ja soovituste koostamine võimaldab kindlustada ELi finantsnormide ühtlast kohaldamist liikmesriikides ja ühist regulatiivset ja järelevalvealast lähenemisviisi ELi tasandil. Üldiselt ollakse ühel meelel eesmärgi suhtes luua ühtne ELi reeglistik, mis oleks aluseks finantsvahendajate piiriülesele teenuste osutamisele. See tagab võrdsed konkurentsitingimused finantsasutuste vahel ja Euroopa hoiustajate, investorite ja tarbijate piisava kaitse.

Makrotasandi poolel tuleks tervitada uue makrotasandi usaldatavusjärelevalve teostamise eest vastutava organi – Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu – loomist ELis, sest hiljutine finantskriis on näidanud vajadust tugevdada makrotasandi usaldusjärelvalve alast lähenemisviisi finantssüsteemi kui terviku reguleerimisele ja järelevalvele. Samuti on kriis tõestanud vajadust hinnata ulatuslikult ja õigeaegselt mitmesuguseid süsteemse riski allikaid ja nende mõju finantssüsteemile. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, tuvastades ja hinnates süsteemseid riske, avaldades eelhoiatusi ja soovitusi juhul, kui riskid on suured, ja jälgides neile reageerimist, saab oluliselt kaasa aidata ELi finantssüsteemi stabiilsusele tervikuna. Sellega seoses on samuti asjakohane, et õigusaktide eelnõudes nähakse ette EKP ja Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) võtmeroll süsteemsete riskide nõukogu toimimises. Eriti tagab kõigi EKP üldnõukogu liikmete osalemine süsteemsete riskide nõukogus, et ELi keskpankade makromajanduslik, finantsalane ja rahapoliitiline oskusteave toetab süsteemsete riskide nõukogu finantsstabiilsuse analüüsi. Lisaks sellele pakub EKP süsteemsete riskide nõukogule analüütilist, statistilist, haldusalast ja logistilist toetust.

Kõnealused õigusaktide eelnõud omavad seega potentsiaali tugevdada oluliselt ELi järelevalvestruktuuri, mis on võimeline reageerima ülemaailmsetele ja Euroopa regulatiivsetele vajadustele finantskriisi järel. Lisaks sellele – ja see on kõige tähtsam – loovad uued struktuurid regulatiivse raamistiku, mis peaks kindlustama seni ELi rahalises integratsioonis saavutatud olulist ja väärtuslikku edasiminekut ning samuti tugevdama edasist integratsiooni.

Siiski näen vajadust teatavates aspektides veelgi kaugemale minna. Teatud mõttes jääb väljatöötatav lahendus poolele teele üksnes riikliku mikrotasandi usaldatavusjärelevalve lähenemisviisi ja täiemõõdulise üleeuroopalise järelevalvefunktsiooni vahelise erinevuse tõttu. Edaspidi näib olevat peamine küsimus see, kas Euroopa järelevalveasutused osutuvad piisavaks, et tagada ühtne ja tulemuslik reageerimine finantskontsernide piiriülesele tegevusele või tuleb selles osas astuda järgmine samm edasi. Selle protsessi käigus loob tõelise ühtse reeglistiku rakendamine ühe vajaliku tingimuse Euroopa järelevalveasutuste tulemuslikuks toimimiseks ja nende jõu suurendamiseks. Siiski on kõige olulisem aspekt, mida meeles pidada, see, et finantsjärelevalvega seotud vastutus ja volitused peavad olema nende käes, kes lõppkokkuvõttes peavad tasuma finantssüsteemi läbikukkumise võimalikud kulud. Minu arvates peab mis tahes võimalikule liikumisele veelgi rohkem integreeritud Euroopa järelevalvestruktuuri suunas seepärast eelnema Euroopa turvavõrgu (sealhulgas eelnevalt rahastatava kriisi lahendamise fondi) loomine.

23b.    Mida soovitaksite teha makro- ja mikrotasandi järelevalve vahelise seose tugevdamiseks?

Uue Euroopa järelevalvestruktuuri tõhusa ja tulemusliku toimimise võtmetähtsusega eeltingimus on asjakohase vastasmõju tagamine ELi makrotasandi usaldatavusjärelevalve funktsiooni, mida esindab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve funktsiooni, mida esindab Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteem, vahel. Väljapakutud struktuuri eesmärk on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töö keskendumine makrotasandi, süsteemsele ja majanduslikule väljavaatele, samas kui finantsjärelevalveasutuste süsteemi töö toimub mikrotasandil usaldatavusjärelevalve ja järelevalve valdkonnas. Sellega seoses on finantsstabiilsuse tagamisel tähtis saavutada õige koostoime makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve funktsioonide vahel ning samuti see, et välditakse kattumist ja dubleerimist. See nõuab hästi määratletud ülesannete jaotust, samuti töökorraldust, milles on ette nähtud vastastikune toetus ja kahe funktsiooni vahelise koostoime kasutamine.

*

Õigusaktide eelnõud juba sisaldavad mitmeid sätteid, mis peaksid toetama tihedat koostööd Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutuste vahel. Eelkõige järgmisi sätteid.

· Esiteks peaksid halduslikult kolme Euroopa järelevalveasutustele ettenähtud juhi ametikoha täitjad olema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu hääleõiguslikud liikmed ja samuti selle juhtkomitee liikmed. Ja ka vastupidi: Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu esindaja peaks olema kõigi kolme Euroopa järelevalveasutuse nõukogu (hääleõiguseta) liige. Lisaks sellele peaksid kolm Euroopa järelevalveasutust olema esindatud ka tehnilises nõuandekomitees, mis on peamine Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tehnilise teabega varustaja.

· Teiseks peaks Euroopa järelevalveasutustel olema üldine kohustus teha Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga tihedat koostööd. Sellega seoses nähakse juba ette, et Euroopa järelevalveasutused on ühed peamised Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu teabega varustajad. Konkreetselt võib süsteemsete riskide nõukogu paluda Euroopa järelevalveasutustelt kokkuvõtlikku või koondatud teavet, nii et konkreetseid finantsasutusi pole võimalik tuvastada. Juhul kui selline teave pole piisav, võib süsteemsete riskide nõukogu esitada Euroopa järelevalveasutustele ka põhjendatud taotluse selliste andmete esitamiseks, mis ei ole kokkuvõtlikud ega koondatud.

· Kolmandaks peaksid Euroopa järelevalveasutused järgima ühele või mitmele pädevale riiklikule järelevalveasutusele esitatud soovitusi. Konkreetselt peaksid Euroopa järelevalveasutused olema kohustatud kasutama oma volitusi, et tagada soovitustele õigeaegne reageerimine. Lisaks sellele, kui riiklik järelevalveasutus ei reageeri, peaks ta teavitama vastava Euroopa järelevalveasutuse nõukogu. Oma vastuses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule peaks riiklik järelevalveasutus arvestama vastava Euroopa järelevalveasutuse seisukohta.

· Neljandaks on Euroopa järelevalveasutuste ülesandeks turusuundumuste jälgimine ja hindamine, eriti asjaomaste mikrotasandi usaldatavuse suundumuste, võimalike riskide ja nõrkuste osas. Selleks peaksid Euroopa järelevalveasutused koostöös süsteemsete riskide nõukoguga läbi viima stresstestimist. Sellise jälgimise ja hindamise tulemused tuleks edastada süsteemsete riskide nõukogule.

· Viiendaks tuleks ette näha, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutused teevad koostööd ka võimalikus kriisiolukorras. Euroopa järelevalveasutused on kohustatud süsteemsete riskide nõukogu viivitamata teatama mis tahes võimalikust erakorralisest olukorrast. Süsteemsete riskide nõukogul võib olla ka roll erakorralise olukorra väljakuulutamises.

Need mehhanismid üheskoos peaksid looma asjakohase raamistiku tihedale koostööle Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutuste vahel. Esile võiks tõsta järgmisi raskusi.

· Esiteks on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhususe seisukohalt otsustav küsimus juurdepääs kõikehõlmavale teabele, sealhulgas mikrotasandi usaldatavust puudutav teave, mis saab olla aluseks süsteemsete riskide nõukogu riskihoiatustele ja poliitikasoovitustele. See nõuab tihedat koostööd Euroopa järelevalveasutustega eelkõige viisil, mis tagab mikrotasandi andmete kasutamisel konfidentsiaalsuse ja samuti väldib niipalju kui võimalik mis tahes uute aruandekohustuste lisamist finantsasutustele. Seega peavad süsteemsete riskide nõukogu ja Euroopa järelevalveasutused sellega seoses asjakohases korralduses kokku leppima.

· Teiseks peab riskitaseme jälgimiseks finantssektorite sees ja vahel saama süsteemsete riskide nõukogu toetuda tihedale koostööle asjakohaste järelevalveasutustega (pangandus-, kindlustus- ja väärtpaberijärelevalve asutused). See nõuab asjakohaste ühenduste loomist, mille kaudu Euroopa järelevalveasutuste ja riiklike järelevalveasutuste analüüside ja hinnangute väljundandmed süsteemsete riskide nõukoguni jõuavad. Ja vastupidi peaksid olemas olema ka mehhanismid, tagamaks, et süsteemsete riskide nõukogu riskianalüüsid ja hinnangud edastatakse mikrotasandi usaldatavusjärelevalvet teostavatele asutustele ja need aitavad käivitada asjakohased poliitikameetmed.

· Kolmandaks peaks Euroopa järelevalveasutustel olema väga tähtis roll süsteemsete riskide nõukogu poolt järelevalveasutustele esitatud soovituste rakendamisel. Eelkõige tuleks Euroopa järelevalveasutustele anda võimalus kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid, et toetada niipalju kui võimalik süsteemsete riskide nõukogu soovituste rakendamist.

23c.    Kas komisjoni ettepanekutega antakse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule asjakohane roll ja vastutusala?

Komisjoni ettepanekutega antakse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ulatuslikud volitused ELi kogu finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalveks. Konkreetselt peab süsteemsete riskide nõukogu arvesse võtma finantssüsteemis toimuvatest muutustest tulenevaid riske ja makromajanduslikke muutusi. See ulatuslik roll on asjakohane, sest üks finantskriisi peamisi õppetunde oli vajadus laiemalt arvestada võimalikku süsteemset riski, mis tuleneb finantsasutuste ja turgude vastastikuse seotuse tõttu toimuvatest muutustest, mis võib suurendada riski leviku ulatust, samuti vajadus arvestada riske, mis tulenevad finantssüsteemi ja reaalmajanduse vahelisest tihedast seosest. Seega ei sea süsteemsete riskide nõukogu ulatuslikud volitused mingeid piiranguid tekkivate süsteemsete riskide täielikule ja põhjalikule hindamisele kõnealuse nõukogu poolt.

Süsteemsete riskide nõukogu kohustused on peamiselt seotud süsteemsete riskide tuvastamise ja tähtsuse järjekorda seadmisega, riskihoiatuste väljastamisega süsteemsete riskide tuvastamise korral ja soovituste tegemisega parandusmeetmete kohta, millega tuvastatud riskidele reageerida.

Sellega seoses tuleb süsteemsete riskide nõukogule kasuks lai liikmete ring ja võimalus taotleda arvamusi väga mitmekesistest allikatest – järelevalveasutustelt ning kõigilt avaliku ja erasektori sidusrühmadelt – mis on oluline, pidades silmas riskide tuvastamist ja tähtsuse järjekorda seadmist ning samuti konkreetsete riskihoiatuste ja vajaduse korral soovituste väljastamist.

Süsteemsete riskide nõukogu tõhususe seisukohalt on üks peamisi raskusi selle riskihoiatuste ja soovituste väljastamine ja rakendamine. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peab tuginema järgnevale.

· Esiteks on hoiatuste ja soovituste kvaliteet ülimalt tähtis. See tähendab, et süsteemsete riskide nõukogu peab välja arendama asjakohase andmebaasi, analüüsimudelid ja oskused, et tagada võimalikult hea kvaliteet. See omakorda on aluseks asutuse poliitika usaldusväärsusele. Sellega seoses on tähtis tegur järelevalveasutuste teadmised ja oskused, mis on vajalikud konkreetsete soovituste väljatöötamiseks reguleerimis- ja järelevalvetegevuse kohta.

· Teiseks on seoses riskihoiatuste ja soovituste väljastamise ja neile reageerimise korraga asjakohane, et süsteemsete riskide nõukogu riskihoiatused ja soovitused edastatakse otse vastavatele osapooltele ja ühtlasi ka majandus-ja rahandusministrite nõukogule, nagu on ette nähtud komisjoni vastavas ettepanekus. Samal ajal peaksid soovituste adressaadid süsteemsete riskide nõukogule otse aru andma vastavalt „tegutse või selgita” põhimõttele. See suurendab süsteemsete riskide nõukogu sõltumatust ja usaldusväärsust.

· Kolmandaks võib süsteemsete riskide nõukogu otsustada oma riskihoiatused ja soovitused avalikustada. Ka see vahend võib toetada asjakohast reageerimist. Lisaks võib eeldada, et ka ELi nõukogul ja Euroopa järelevalveasutustel võib olla oma roll süsteemsete riskide nõukogu soovituste rakendamise toetamisel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et komisjoni ettepanekutes sätestatakse süsteemsete riskide nõukogule asjakohane roll ja kohustused. Tuleb märkida, et makrotasandi usaldatavusjärelevalvet ei peaks käsitlema muude asutuste, nimelt järelevalveasutuste kohustuste asendajana. Pigem peaks see vajaduse korral soodustama ja täiendama pädevate asutuste teostatavat mikrotasandi usaldatavusjärelevalvet.

23d.    Kas Euroopa Liidu institutsioonide vahel valitseb asjakohane institutsiooniline tasakaal?

ELi institutsioonid on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusse kaasatud erinevatel tasanditel. Komisjon on haldusnõukogu hääleõiguslik liige, mis on asjakohane, arvestades komisjoni rolli seadusandlike algatuste tegemisel, samuti liidu makromajanduslikus ja finantsjärelevalves. ELi nõukogu on haldusnõukogus esindatud majandus- ja rahanduskomitee esimehe isikus, kes on hääleõiguseta liige. See kajastab majandus- ja rahanduskomitee rolli nõukogu nõustamisel, eriti majandus- ja rahapoliitikaga, kaasa arvatud finantsstabiilsusega seotud küsimustes. Samuti on nõukogu kaasatud riskihoiatuste ja soovituste jaoks ettenähtud menetlusse, kuna nõukogu saab riskihoiatused ja soovitused nende adressaatidega samaaegselt, ning samuti saab komisjon adressaatidelt teatised. Euroopa Parlament on peamiselt kaasatud süsteemsete riskide nõukogu aruandekohustuse valdkonnas (koos nõukoguga), samuti on parlament kaasatud õigusaktide tulemuslikkuse läbivaatamisse pärast õigusaktide kolme aasta pikkust kehtimisaega. Ka see on asjakohane, arvestades parlamendi rolli õigusloomes ja süsteemsete riskide nõukogu kontrollijana. EKP-le on ülesandeks tehtud analüütilise, statistilise ja logistilise abi osutamine, eesmärgiga kasutada keskpankade eripädevusi.

Institutsiooniline tasakaal on üldjoontes asjakohane, sest kõik ELi institutsioonid on oma vastavate funktsioonide osas süsteemsete riskide nõukogu toimimisse kaasatud.

23e.    Mida Te arvate Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja selle juhtkomitee üldisest koosseisust?

Kooskõlas de Larosière’i aruande ettepanekutega on asjakohane, et haldusnõukogu hääleõiguslikud liikmed valitakse EKP üldnõukogu liikmete hulgast. ELi keskpangad sobivad hästi peamiselt makrotasandi usaldatavusjärelevalve eest vastutavateks asutusteks, arvestades tihedaid sidemeid, mis keskpankadel on raha- ja finantsturgudega, selleks et täita oma rahapoliitilisi ülesandeid. Lisaks sellele on EKP üldnõukogu kindlakskujunenud otsustusorgan, mis on täitnud väga erinevaid keskpanga ülesandeid alates 1999. aastast. Seega on üldnõukoguga seotud head kogemused sobivaks aluseks süsteemsete riskide nõukogu sujuvale toimimisele. Üldnõukogule osutamine tähendab samuti seda, et EKP president peaks olema ametiülesannete kohaselt ka süsteemsete riskide nõukogu juht ja et EKP asepresident on haldusnõukogu liige.

*

Samuti on tähtis lisada haldusnõukogu koosseisu kolme Euroopa järelevalveasutuse juhid ning riiklike järelevalveasutuste juhid hääleõiguseta liikmetena, arvestades süsteemsete riskide nõukogu, Euroopa järelevalveasutuste ja riiklike järelevalveasutuste tiheda suhtlemise tähtsust, nagu eespool on selgitatud. Komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee kaasamine on samuti asjakohane, arvestades nende rolli seadusandlikes algatustes, makromajanduslikus järelevalves ning majandus- ja rahanduspoliitikas.

*

Süsteemsete riskide nõukogu juhtkomitee koosseis peaks kajastama kõnealuse nõukogu haldusnõukogu koosseisu, tagamaks, et juhtkomitee koosseis kajastab selle nõukogu koosseisu, mille koosolekuid ta peab ette valmistama. Seepärast tagab viie keskpanga töötaja (lisaks süsteemsete riskide nõukogu esimehele ja aseesimehele) kaasamine asjakohase tasakaalu keskpanga töötajate ja juhtkomitee muude liikmete vahel. Lisaks teeb see võimalikuks euroalasse kuuluvate ja mittekuuluvate riikide keskpankade piisava esindatuse. Siiski, kuna euroala riikide koosseis aja jooksul muutub, pole soovitav sätestada õigusaktiga konkreetset muutumatut kohtade jaotust euroalasse kuuluvate ja mittekuuluvate riikide keskpankade vahel.

23f.     Kas võiksite täpsustada oma seisukohti seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu volitustega: kuidas tagada, et adressaadid hoiatusi ja soovitusi ei ignoreeriks?

Nagu juba öeldud, sõltub süsteemsete riskide nõukogu hoiatuste ja soovituste tulemuslikkus nende kvaliteedist, nõukogu ja adressaatide vahelisest „tegutse või selgita” põhimõttest, nõukogu võimalusest oma hoiatused ja soovitused avalikustada ja samuti ELi nõukogu ja Euroopa järelevalveasutuste võimalikust rollist hoiatuste ja soovituste rakendamise toetamisel.

Otsustav on see, et süsteemsete riskide nõukogu teostaks põhjalikku järelevalvet ja hindamist selle üle, kas tema soovitustele reageerimiseks on võetud järelmeetmeid. Kui süsteemsete riskide nõukogu on seisukohal, et võetud meetmed või tegutsemata jätmise põhjendused on ebapiisavad, on mitmepoolne surve ja avalikustamine kaks tähtsat vahendit, mille kasutamist kaaluda. Arvestades aluseks oleva teabe tundlikku iseloomu ja häireid, mida see asutustes ja/või turgudel võib põhjustada, tuleks süsteemsete riskide nõukogu hoiatuste ja soovituste avalikustamine otsustada juhtumipõhiselt. Nende vahendite valik peaks andma piisava stiimulite ja mehhanismide raamistiku, mis suurendab riskihoiatuste ja soovituste järgimise tõenäosust.

23g.    Kas avalikustamise tase on Teie arvates piisav?

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu väljundandmed riskihinnangute, hoiatuste ja soovituste vormis hakkavad olema tundliku iseloomuga. Eriti võib süsteemsete riskide nõukogu hinnangute avalikustamine otseselt mõjutada turuosaliste arvamust finantsstabiilsuse olukorra kohta. Seega tuleb süsteemsete riskide nõukogu teavituspoliitika hoolikalt läbi mõelda.

Samal ajal on tähtis, et süsteemsete riskide nõukogu teavitaks avalikkust pidevalt oma korrapärasest tegevusest ja panusest finantsstabiilsuse säilitamisse. Seda on võimalik saavutada süsteemsete riskide nõukogu aruandekohustuse kaudu Euroopa Parlamendi ja nõukogu ees, samuti regulaarsete finantsstabiilsust käsitlevate väljaannete kaudu, selleks et suurendada turuosaliste ja avalikkuse teadlikkust teatavatest riskidest ja puudustest.

23h.    Kas näete võimalikku huvide konflikti EKP rahapoliitilise mandaadiga seoses?

EKP peamine eesmärk on säilitada hindade stabiilsus. See EKP-le/EKPSile antud mandaat jääb endiseks. Aluslepingus mitte ainult ei sätestata ühemõtteliselt hindade stabiilsus kui rahapoliitika peamine eesmärk, vaid määratletakse ka selge hierarhiline mandaat, kui nimetatakse teisest eesmärki.

Konkreetsete ülesannete andmine EKP-le süsteemsete riskide nõukogu toimimisega seoses on tervitatav, kuna see tugevdab EKP panust finantsstabiilsusesse. Kõnealust uut ülesannet ei tuleks käsitleda rahapoliitika uue eesmärgina. Selle asemel peaks selle uue ülesande täitmine tugevdama finantsstabiilsust ilma peamist, hinnastabiilsuse eesmärki kahjustamata.

Seega ei muuda Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine aluslepingus sätestatud selget ülesannete jaotust. Samuti säilitab see EKPSi sees teostatava üldise makromajandusliku analüüsi terviklikkuse ning EKP sisemise organisatsioonilise struktuuri.

Oluline on tagada, et süsteemsete riskide nõukogule ja kõigile selle liikmetele võimaldatakse ulatuslik sõltumatus poliitilisest mõjust. Selles osas ei peaks EKP süsteemsete riskide nõukogu toetav tegevus mõjutama ei EKP institutsioonilist, funktsionaalset ega rahalist sõltumatust ega ka EKPSi ülesannete täitmist vastavalt aluslepingule ning EKPSi ja EKP põhikirjale, eriti seoses selle sõltumatute ülesannete – finantsstabiilsuse ja euroala majanduse – jälgimisega.

24a.    Millisena näete Euroopa järelevalvestruktuuri arengut keskpikas ja pikas perspektiivis? Mida arvate ühtsest Euroopa järelevalveasutusest?

Kolme Euroopa järelevalveasutuse loomine on suur samm edasi. See võimaldab tugineda Lamfalussy kolmanda taseme komiteede kogemusele ja tööle, millel oli tähtis roll järelevalve ühtlustamisel Euroopas ja vastastikuse usalduse loomisel riikide järelevalveasutuste vahel. Euroopa järelevalveasutuste loomisega püütakse kaotada üht nende komiteede suurt nõrkust, nimelt nende suuniste mittesiduvat iseloomu. Võimalus anda välja õiguslikult siduvaid tehnilisi standardeid võimaldab luua ELi finantsteenuste reeglistiku, mis soodustab võrdseid konkurentsitingimusi ja aitab Euroopa hoiustajaid, investoreid ja tarbijaid asjakohaselt kaitsta.

*

Keskpikas ja pikas perspektiivis ei nõustu ma ühtse Euroopa järelevalveasutuse ideega ja üldiselt peaks seda tüüpi lahenduse toimimine finantskriisi ajal riiklikul tasandil meid hoiatama selle vastuvõtmise eest Euroopa tasandil. Ma näen häid külgi, mida võib pakkuda ühtne asutus kõigi finantsasutuste, sealhulgas panganduse, kindlustuse ja pensionifondide usaldatavusjärelevalves. Järelevalve ja reguleerimine peavad pidama sammu finantsturgude arenguga ja tegelikult oleme olnud tunnistajaks finantssüsteemi erinevate allsektorite järkjärgulisele integreerumisele, mille kõige märgatavam tagajärg on finantskonglomeraatide teke. Seepärast on praeguses kontekstis tähtis, et järelevalve võtaks omaks integreeritud lähenemisviisi, mis võimaldab (mitte nii) uusi ärimudeleid paremini mõista, selle asemel et kasutada eraldi lähenemisviisi panganduses ja kindlustuses, mille puhul võib jääda hoomamata allsektorite vastastikune seotus ja sellega seonduvad riskid.

Teisest küljest teen ma selget vahet finantsasutuste järelevalve ja väärtpaberiturgude järelevalve vahel. On tähtis tunnistada, et nende kahe funktsiooni eesmärgid on sisemiselt erinevad ja teatud juhtudel tegelikult omavahel vastuolus ning et eriti palju ei sarnane isegi nende finantsjärelevalve valdkondade töömeetodid ja alusandmed. Võimalik huvide konflikt tuleneb asjaolust, et institutsioonide järelevalve peamine avalik eesmärk peab olema hoiustajate ja klientide huvide kaitse, samas kui väärtpaberituru järelevalve peab esmalt silmas investorite ja aktsionäride huvide eest hoolitsemist. Neist kahest põhimõttest tulenevad kaks erinevat suhtumist muresse institutsioonilise stabiilsuse pärast.

Minu arvates on olemas tugevad argumendid ka selle poolt, et finantsasutuste äritegevuse järelevalve nende suhetes klientidega toimuks lähedases seoses usaldatavusjärelevalvega. Kõige silmatorkavam neist argumentidest seostub asjaoluga, et jaepanganduse ja kindlustuse toodete ja teenuste ning nende turustamise ja klientidele müümise viisi reguleerimine ja järelevalve mõjutab paratamatult finantsasutuste kasumlikkust ja maksevõimet, omades seega seost usaldatavusjärelevalvega. Lisaks sellele leidub olulisi negatiivseid väliseid asjaolusid, mis saavad alguse äriühingu käitumise järelevalvega seoses kogutud andmete sobimatust käsitlemisest, ja hiljuti on isegi esinenud olulisi usaldatavuse probleeme, mille käivitajaks on olnud sobimatu äriühingu käitumine pankade suhetes oma jaeklientidega. Kõike arvesse võttes pooldan ma pigem mikrotasandi usaldatavusjärelevalve kaheosalist mudelit, mis tugineb kahele peamisele institutsioonilisele sambale: ühelt poolt kõigi finantsasutuste usaldatavusjärelevalve, samuti traditsioonilise panganduse ja kindlustuse jaeklientide kaitse, sealhulgas nii nende rahaliste vahendite kaitse kui ka nende huvide kaitse ärisuhetes finantsasutustega, teiselt poolt väärtpaberiturgude rikkumatuse ja tõhususe kaitse, sealhulgas investorite kaitse neil turgudel.

24b.    Millisena näete EKP pangandusjärelevalve rolli tulevikus?

Üldiselt on finantskriisi kogemus tugevdanud argumente keskpankade usaldatavusjärelevalvesse kaasamise kasuks. Järjest enam turupõhises ja vastastikku seotud finantssüsteemis mõjutavad häired tõenäoliselt keskseid turumehhanisme, näiteks likviidsuse jaotust, neil on piiriülene mõju ja need levivad senisest vähem prognoositaval viisil. Sellise dünaamika adekvaatne hindamine nõuab piiriülest süsteemset seisukohta ja samuti asjakohaseid ressursse ja finantsstabiilsuse analüüsi alast oskusteavet, mis on olemas keskpankadel. Lisaks sellele on finantskriisi ajal selgelt ilmnenud koostoime keskpanganduse ja järelevalve funktsioonide vahel, eelkõige seoses teabe kogumise ja hindamisega. Seda kogemust arvestades on mitmes liikmesriigis planeeritud tugevdada keskpankade rolli usaldatavusjärelevalves. Selline areng võib aja jooksul teha mõeldavaks selle, et kaalutakse uuesti EKP institutsioonilist rolli ja aluslepinguga antud võimalust anda EKP-le usaldatavusjärelevalve valdkonnas konkreetsed ülesanded, samuti arvestades euroala edasist laienemist ja nõudmist asutuste, mis on „liiga suured, et pankrotti minna“, tugevama järelevalve järele.

Eurosüsteemi institutsiooniline raamistik tugineb tegevuses detsentraliseeritud lähenemisviisile, mis võimaldab riikide asutuste oskusteavet ja olemasolevat infrastruktuuri täielikult ära kasutada. See korraldus on ka finantskriisi kontekstis osutunud tulemuslikuks aluslepinguga määratud institutsiooniliste ülesannete haldamisel. See võib anda asjakohase raamistiku järelevalvekohustuste täitmiseks. Väärib märkimist, et argumendid, mida tavaliselt kasutatakse, põhjendades ettevaatlikkust keskpankade kaasamisel finantsjärelevalvesse, ei kehti riiklikul tasandil Euroopa rahaliidu kontekstis.

25.      Kui palju ja kui kiiresti peaksid finantsasutused omakapitali suurendama?

Et leevendada tulevasi riske, peavad pangad olema eriti hoolikad, tagades, et neil on olemas piisavad kapitalipuhvrid. Selles osas nõustun finantsstabiilsuse nõukogu ja Baseli pangajärelevalve komitee kavandatava määruse peamise suunaga ja selle rakendamisega 2012. aastal ning vältimatult vajalike üleminekuperioodide ja varasemate soodustuste säilitamise põhimõtetega. Lisaks sellele võivad mõned pangad, eriti need, kes on saanud riigi toetust, vajada põhjalikku ümberstruktureerimist selleks, et kinnitada oma pikaajalist elujõulisust pärast seda, kui selline toetus pole enam kättesaadav. See võib tähendada kasumi teenimise võime suurendamise huvides bilansimahu vähendamist mittetasuvatest tegevusharudest loobumise kaudu. Samal ajal peaksid pangad täielikult ära kasutama kasumite hiljutist taastumist, et tugevdada oma kapitalipositsioone, nii et tegevusharude vajalik ümberstruktureerimine ja häiretega toimetuleku suurendamine ei kahjustaks oluliselt võimet majandust krediteerida.

26.      Kuidas saaks kaotada konkurentsimoonutused, mis on tekkinud pärast kriisi ning valitsuste ja liikmesriikide keskpankade võetud päästemeetmeid?

Ehkki valitsuste meetmed finantssüsteemi toetuseks on olnud tulemuslikud finantskriisi süvenemise ärahoidmisel, on säilinud mure, et tugimeetmed võivad ise tekitada märkimisväärseid konkurentsimoonutusi i) riikide sees, sest valitsuse toetus ja päästekavad annavad neist kasu saavatele pankadele suhtelise eelise pankade ees, millel toetuskavadele juurdepääs puudub, ja ii) riikide vahel, kui avaliku sektori toetus ühes riigis on suurem kui teistes riikides. Ehkki jõupingutused ELis tugimeetmete ühtlustamiseks on konkurentsi moonutavat mõju piiranud, osutab teatud tõendusmaterjal sellele, et konkurentsimoonutused on tekkinud.

Euroopa Komisjon, mille ülesanne on jälgida turu olukorda ja liikmesriikide avaliku sektori tugimeetmed läbi vaadata, pole seni teatanud ühestki tõsise konkurentsimoonutuse juhtumist. Samal ajal osutavad võimalikele konkurentsimoonutustele valitsuse tagatud võlakirjade intressivahed. Need intressivahed erinevad sama reitinguga, kuid erinevates riikides registreeritud pankade lõikes. See osutab asjaolule, et nende vahede kujunemisel on riigirisk olnud võtmetähtsusega tegur, kuid samuti ka konkurentsimoonutusele, mille kohaselt „tugevate riikide nõrkadel pankadel on juurdepääs odavamale rahastamisele“. Tõenäoliselt moonutab piiriülest konkurentsi ka hoiuste parem tagamine. Siiski lõpetatakse tõenäoliselt järgnevatel kuudel nii valitsuse tagatud võlakirjade programmid kui ka hoiuste tõhustatud tagamine, kaotades sellega konkurentsimoonutuste peamised allikad, ehkki ei saa välistada seda, et konkurentsitegurite ajutine mõjutamine võib pikaajaliselt mõjutada konkurentsi turul.

Teise esialgse vihje sellele, et konkurentsi tugevus euroala riikide pangandussektoris on võib-olla muutunud, võib leida asjaolust, et riikidevaheline jaepankade laenu- ja hoiuseintresside hajuvus suurenes oluliselt 2008. aasta teises pooles ja see on püsinud kõrge (ajaloolises perspektiivis) kogu 2009. aasta vältel. Lisaks sellele, et see kajastab konkreetseid panku iseloomustavaid tegureid, ei saa välistada, et see muutus kajastab teatud määral ka mõju, mida piiriülesele konkurentsile avaldasid erinevused valitsuste tugimeetmetes, mis nende mõju kaudu konkreetsete pankade rahastamiskuludele kanduvad edasi pankade jaeklientidele pakutavatesse intressimääradesse. Seda küll tunnistades, näitab empiiriline tõendusmaterjal siiski, et isegi finantskriisi ajal on euroalal keskpanga intressimäärade edasikandumine jaepanganduse intressimääradesse toiminud üldiselt kooskõlas ajaloolise kogemusega. Lisaks sellele näitab ka eurosüsteemi pangalaenude ülevaates sisalduv teave, et konkurents (või selle puudumine) on olnud oluliseks teguriks euroala pankade rangete krediidistandardite neto-omavahendite kehtestamisel alates 2007. aasta kolmandast kvartalist.

Keskpanga tugimeetmed eurosüsteemis on suunatud pangandussektorile tervikuna ja sellistena sisaldavad need väiksemat diskrimineeriva kohtlemise riski. Ehkki need pole tingimata vabad teatavate turumoonutuste põhjustamise riskist, on risk põhjustada nende meetmetega panganduse konkurentsi valdkonnas moonutusi piiratud, vähemalt lühiajalises perspektiivis. See kehtib mõlema, nii eurosüsteemi poolt euroala rahaloomeasutustele pakutavate standardsete refinantseerimistehingute kui ka finantskriisi ajal võetud mittestandardsete meetmete puhul. Vaadates küsimust rahvusvahelisest vaatepunktist, võib öelda, et eurosüsteemi poolt pärast 2008. oktoobrit võetud mittestandardsed rahapoliitika meetmed erinevad mõnevõrra muude riikide keskpankade võetud meetmetest ja seega võidi mõjutada ülemaailmselt tegutsevate pankade vahelisi (ja samuti euroala siseste ja euroala väliste pankade vahelisi) võrdseid konkurentsitingimusi. Siiski tuleb meeles pidada, et keskpankade poolt kriisiga seoses kogu maailmas võetud meetmed olid kujundatud vastavalt konkreetsete riikide majanduse finants- ja majandusstruktuuride iseärasustele. Lisaks sellele erinesid enne finantskriisi ka maailma keskpankade tegevussraamistikud. Lõpuks peaksid keskpankade kriisileevendusmeetmete põhjustatud rahvusvahelise võrdse konkurentsi tingimuste mis tahes moonutused pärast meetmete võtmise lõpetamist järk-järgult kaduma ja seega pole oodata nende pikaajalist mõju pankadevahelisele konkurentsile.

Ehkki näib, et konkurentsimoonutused olid põhimõtteliselt üsna piiratud ulatusega, kujutavad stiimulite moonutused endast olulist tugimeetmetest põhjustatud probleemi. Konkreetsemalt on päästemeetmetega toetatud suuri ja süsteemselt olulisi panku, mille pankrot oleks ohustanud finantssüsteemi stabiilsust. Sellest tulenevalt võivad need pangad saada kasu turul levinud ettekujutusest, et neil on valitsuselt vaikimisi antud päästmisgarantii, mis võimaldab neil jätkata kasumlikku, kuid riskantset äri ilma asjakohase turudistsipliinita. On esitatud mitu ettepanekut seoses nende asutustega, mis on „liiga suured, et pankrotti minna“, seotud probleemi lahendamiseks.

27.      Kuidas sundida/motiveerida finantsasutusi oma riskivalmidust vähendama?

Käimasolev regulatiivne reform finantssüsteemi tugevdamiseks sisaldab mitmeid elemente, mis stimuleerivad pankade konservatiivset riskijuhtimist. Sellega seoses lisavad 2009. aastal esitatud Baseli komitee ettepanekud stiimuleid riskivalmiduse vähendamiseks, nõudes riskide ulatuslikumat katmist (näiteks järk-järgult suurenev vastaspoole maksevõimetuse risk kauplemispositsioonides ja vastaspoole krediidiriski katmise kapitalinõude kasutuselevõtmine tuletisväärtpaberite, tagasiostulepingute ja väärtpaberite rahastamisel) kvaliteetsema kapitaliga, mis on kallim. Lisaks sellele nõutakse ühtlustatud likviidsusraamistiku kasutuselevõtmisega, et pangad rahastaksid end struktuurilises mõttes stabiilsematest allikatest. Lisaks on kokku lepitud kindlates hüvitise põhimõtetes, mis pidurdavad liigset riskimist pikaajalise kasumlikkuse ja konservatiivse riskijuhtimise arvel. Need meetmed üheskoos võetuna ja asjakohaselt rakendatuna võivad aidata oluliselt pidurdada lühiajalistel motiividel tegutsemist ja kaotada vigased riskijuhtimise menetlused, millele olime tunnistajaks minevikus.

28.      Mida näete finantsteenuste alases õigusloomes kõige pakilisema küsimusena, mis tuleb finantsteenuste tegevuskava järel lõpule viia?

Üks finantskriisi peamisi õppetunde on see, et kogu maailma finantsturgude vahelised tihedad vastastikused seosed tekitavad ühiseid probleeme, mida tuleb asjakohaselt lahendada kooskõlastatud tegevuse kaudu. Seepärast – ja see on ka juba toimunud – peaks ELi seadusandlik tegevus asjakohaselt reageerima rahvusvahelisel tasandil tehtud algatustele ja esitatud soovitustele, eriti G20 omadele, mille tähtsus on finantskriisi ajal selgeks saanud. G20 tegevuskavad ja soovitused on juba käivitanud mahuka ja tähtsa töö regulatiivse, järelevalve ja finantsstabiilsuse korralduse alal rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu finantsstabiilsuse nõukogu ja Baseli pangajärelevalve komitee pangandussektori puhul, mis on ELi kontekstis eriti oluline.

Pidades silmas tähtsamaid küsimusi, mille osas tuleks teha regulatiivseid algatusi, võime eristada kahte peamist teemade ringi.

Esiteks rahvusvahelistest algatustest lähtuvad regulatiivsed algatused, mis on seotud usaldatavusjärelevalve raamistiku tugevdamisega.

Baseli komitee reformikava lõpetamine ja selle järgnev rakendamine Euroopas on otsustavalt tähtis, et saavutada vastupidavam pangandussüsteem, mis suudab pikaajaliselt teotada tervet majanduskasvu ilma turu toimimist ja majanduse elavdamist takistamata.

Lisaks sellele sooviksin rahvusvaheliste reformide kontekstis rõhutada nelja järgmist teemat:

a) vajadus saavutada rahvusvaheline konsensus süsteemselt oluliste finantsasutuste tekitatud probleemide lahendamise osas. On vaja leppida kokku konkreetse regulatiivse lähenemisviisi suhtes, mis tuleks süsteemselt oluliste finantsasutustega seoses vastu võtta, ja selles, millised peaksid olema täiendavad järelevalvemenetlused nende asutuste tegevuse ja riskide tulemusliku järelevalve tagamiseks. Hiljutine finantsteenuste komitee abil koostatud EKP teatis süsteemselt oluliste finantsasutuste kohta käsitleb kõikehõlmavalt süsteemselt oluliste finantsasutuste tegevuse reguleerimise eesmärke ja meetmeid, mille võiks vastu võtta süsteemselt oluliste finantsasutuste pankrotiriski vähendamiseks ja selliste pankrottide tagajärgede mõõtmiseks: „Reguleerimisel on kaks eesmärki: i) suurendada astutuste häiretega toimetulekut ja vähendada süsteemselt oluliste finantsasutuste osa süsteemse riski tekkes, pöörates erilist tähelepanu probleemide levikule ja doominoefektile; ii) leevendada päästmisgarantiiga seonduvat moraalset kahju. Tegelikult võib väita, et ühe eesmärgi saavutamiseks vajalik tegevus on möödapääsmatult vajalik ka teise eesmärkide saavutamiseks“;

b) offshore-finantskeskuste ja koostööst hoiduvate riikide tekitatud usaldatavusriskidega tegelemine. Euroopa Liidus on kolmanda tasandi järelevalvekomitee viinud läbi täiendava kaardistamise, koostades konsolideeritud loetelu koostööst hoiduvate riikide kohta, kellega seoses on mitmed ELi järelevalveasutused teatanud alalistest probleemidest. Siiski tuleks koostööst hoiduvate riikide tekitatud usaldatavusriske käsitleda ELi õiguslikus raamistikus, selleks et tagada, et kõik liikmesriigid tegelevad selle teemaga ühtlustatult ja järjekindlalt, et vältida regulatiivset arbitraaži ja et säilitada võrdsed konkurentsitingimused finantsasutuste vahel. Kapitalinõuete direktiiv, finantsinstrumentide turge käsitlev direktiiv, samuti solventsuse II direktiiv, peaksid sisaldama põhimõtteid koostööst hoiduvate riikide tegevuse kohta, piirates (või isegi keelates) nende tegevuse alati, kui riik ei tee liikmesriikide pädevate asutustega koostööd või kui riik takistab konsolideeritud järelevalve huvides teabe saamist offshore-tütarettevõtete kohta. Lisaks Baseli, Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni ja Rahvusvahelise kindlustusjärelevalve ameti standarditele tuleb käesolevaga seoses nimetada veel Baseli komitee 2004. aasta oktoobris esitatud soovitusi konsolideeritud riskijuhtimise kohta seoses kliendi tundmisega, millega antakse kõikehõlmav soovituste kogum suhtlemiseks riikidega, kus kehtivad ranged pangasaladuse või andmekaitsenormid, mida võib tõlgendada kui riskijuhtimise seisukohalt asjakohase teabe edastamise vältimist. Nende soovitustega nähakse ette, et kui takistused teabe jagamisel osutuvad ületamatuks ja kui puudub rahuldav alternatiivne töökorraldus, siis peaks koduriigi järelevalveasutus asukohariigile selgelt teatama, et pank võib ise otsustada või võib panga asukohariigi järelevalveasutus pangalt nõuda kõnealuse haru tegevuse lõpetamist. Lisaks sellele on tähtis tagada, et kui õigusnormid piiravad teabe avaldamist kolmandatele osapooltele, siis ei kuulu peakorter või emapank kolmanda osapoole mõiste alla.

Kõik need põhimõtted, mis tuginevad rahvusvahelistele standarditele ja finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu ja ELi tasandil tehtavale tööle, peaksid sisaldama vahendite loomist usaldatavusjärelevalve alaseks jõustamiseks. Need vahendid võiksid hõlmata järkjärgulist lähenemisviisi, liikudes probleemsete riikidega dialoogi ja läbirääkimiste intensiivistamiselt kõnealustes riikides tegutsevate institutsioonide nõudlikkuse suurendamise ja/või suuremate omavahendite nõudmisele ja/või tegevuse piiramiseni või isegi harukontori sulgemiseni;

c) rohkem ühtlustatud sanktsioonide arendamine Euroopa tasandil, arvestades de Larosière’i aruande soovitusi (soovitus nr 20): „Samuti peaksid Euroopa institutsioonid käivitama protsessi, mis viiks ühtsel turul palju enam ühtlustatud sanktsioonideni. Järelevalve ei saa olla tulemuslik nõrkade ja väga erinevate sanktsioonide puhul. On põhimõtteliselt tähtis, et ELis ja mujal saaksid kõik järelevalveasutused võtta kasutusele piisavalt ühtsed ja ranged, mõju omavad sanktsioonid. Praegu pole see kaugeltki nii. Sama tegevus tuleks käivitada ka järelevalvevolituste osas, et tugevdada ühtsel turul sidusat ja tulemuslikku järelevalvet“;

d) vajadus jätkata tööd tuletisväärtpaberite standardiseerimise edendamiseks ja toetada tuletistehingute arveldustes keskse vastaspoole kasutamist, eriti krediidiriski vahetustehingute puhul.

Teiseks regulatiivsed algatused, et suurendada ELi institutsioonilise raamistiku võimet tulevasi kriise vältida ja hallata.

Riikide finantssüsteemide suurem vastastikune sõltuvus ja vajadus kindlustada ELi rahalise integratsiooni protsessi nõuavad ELi tasandil asjakohast tegevust piiriüleste finantsasutuste pankrottide võimaliku süsteemse mõju käsitlemiseks. Seepärast tuleks toetada komisjoni praeguseid ideid ELi tasandil pakutavate lahenduste raamistiku kohta, samuti ELi piiriüleste finantsasutuste kriiside tõhusa ohjamise takistuste kohta. Töö peaks olema suunatud järgmistele prioriteetidele: i) riikide pädevatele asutustele minimaalsete töövahendite väljatöötamine raskustesse sattunud pankade probleemidega tegelemiseks, ilma et tingimata kasutataks avaliku sektori toetust, ja pankade likvideerimiseks, kui see leitakse olevat vajalik, ilma finantsstabiilsust negatiivselt mõjutamata; ii) ulatuslikum riigiasutuste vaheline kooskõlastamine ja koostöö, eriti rahvusvaheliste kontsernidega tegelemisel. Lühemas perspektiivis peaksid seadusandlikud muudatused ühtlustama hoiuste tagamise skeeme, nähes muu hulgas ette eelneva ja riskipõhise rahastamise, mida täiendaks vajaduse korral usaldusväärne hilisem rahastamine. Lisaks hoiukarbi funktsioonile tuleks kaaluda ka hoiuste tagamise skeemide rolli kriiside lahendamise etapil. Finantsteenuste ühtse turu tugevdamise seisukohalt oleks ülimalt tähtis kõikehõlmavama ELi kriiside ohjamise ja lahendamise raamistiku loomine, kuna see vähendaks riigiasutuste motivatsiooni kaitsta probleemsete finantsasutuste riiklikke osi. Siiski tuleks selle töö käigus ületada tohutuid raskusi, näiteks praegused erinevused liikmesriikide kriiside lahendamise suhtes kohaldatavates õigusnormides. Tuletan meelde, et 2. detsembri 2009. aasta majandus- ja rahandusnõukogu kohtumisel kutsuti majandus- ja rahanduskomiteed üles jätkama tööd ELi kriisiohjamise poliitikaraamistiku, sealhulgas koormuse jagamise küsimuse, kooskõlastamiseks ja esitama 2010. aasta kevadel nõukogule konkreetsed ettepanekud.

Olen kindel, et eurosüsteem annab neis aruteludes oma panuse, selleks et määratleda koormuse jagamise osas lähenemisviis, mis aitaks moraalset ohtu vähendada. Oleks väga tähtis jõuda kokkuleppele eesmärkide suhtes, mida tuleb saavutada, ja nende saavutamiseks vajaliku tegevuskava suhtes.

29.      Milliseks hindate praegust finantsteenuste turu konsolideerituse taset ELis ja millised on Teie arvates sellealased tulevikuprognoosid?

Vastavalt uusimatele kättesaadavatele struktuurilistele näitajatele ELi pangandussektori kohta (s.o 2008. aasta andmed) jätkub pangandussektoris konsolideerumine. Siiski on see samuti tähendanud seda, et jätkub turu koondumine, kusjuures väiksemates riikides on turg üldiselt rohkem koondunud kui suuremates riikides. ELi pangandusmaastikul domineerisid jätkuvalt kodumaised krediidiasutused ja isegi suurendasid oma turuosa välismaiste filiaalide arvel. Jätkuvalt olid riikide vahel suured erinevused välismaa üksuste osakaalu mõttes, kusjuures ELi uutes liikmesriikides domineerisid euroala emaettevõtete tütarettevõtted.

2009. aastal sagenesid ühinemised ja ülevõtmised, jäädes eelnenud kümne aastaga võrreldes siiski madalale tasemele. Registreeriti kodumaiste ja piiriüleste tehingute suurim kasv. Kui varem olid ühinemis- ja ülevõtmistehingute motivaatoriks peamiselt strateegilised kaalutlused, näiteks mastaabisäästu saavutamine ja uutele turgudele sisenemine, siis paljudes 2008. ja 2009. aastal sõlmitud tehingutes osalesid olulisi kahjumeid kandnud või likviidsusraskustesse sattunud üksused. Samal ajal tõid teatud krediidiasutuste jõupingutused kapitalipositsiooni parandamiseks ja rahareservide suurendamiseks kaasa mõne mitte keskse tähtsusega – kas siis tegevusharu tähtsuse või geograafilise asukoha tähenduses – haru müügi.

Ühinemis- ja ülevõtmistehingute koguväärtuse osas langes ülevõtmistehingute maht 2009. aastal oluliselt, kusjuures suurenes vaid riiklike tehingute maht.

Samuti tuleb märkida, et valitsuste osalus krediidiasutustes on tähendanud mõne ELi suure krediidiasutuse omandistruktuuri olulist muutust. Siiski võib arvata, tulenevalt valitsuste rekapitaliseerimismeetmete piiratud kestusest, et see omandistruktuuri muutus on ajutine ja et see suund pöördub vastupidiseks, kui nende asutuste rahaline olukord iseseisvalt taastub.

Mis puutub konsolideerumisviiside hindamist, siis tuleb vaadelda selle mõju konkreetsete pankade tõhususele ja usaldusväärsusele, konkurentsile pangandussektoris ja finantssektori finantsstabiilsusele üldisemalt. Niivõrd kuivõrd viimasel ajal toimunud konsolideerumine pangandussektoris on suurendanud pankade kasumlikkust ja tugevdanud nende häiretega toimetuleku võimet, võib seda pidada positiivseks.

Hinnates konsolideerumise tulevikuprognoose, on tähtsaks teguriks laialt levinud konsensus, et pangandussektor kasutas kriisi eel liigselt laenudega võimendust. Seega võib oodata, et sedamööda, kuidas võimenduse vähendamine jätkub, jääb pangandussüsteemi kasumlikkus (omakapitali tootluse mõttes) lähiminevikuga võrreldes madalamaks, vähemalt keskpikas perspektiivis. Seepärast hakkavad pangad tõenäoliselt otsima uusi kasumlikkuse allikaid. Konsolideerumine võib tähendada atraktiivset viisi selle eesmärgi saavutamiseks nende pankade jaoks, mis väljuvad kriisist kõige tugevamana, kuna suhteliselt odavate hindadega ülevõtmised võivad tähendada võimalust saavutada pikaajaliselt kõrgem kasumlikkus – tänu mastaabisäästule. Selles suhtes võib oodata ühinemiste ja ülevõtmiste suundumuse jätkumist ka pärast kriisi. Ühinemised võivad järgmise paari aasta jooksul olla ka probleemsete pankade päästemeetmeks. Nagu juba öeldud, õigustavad paljud põhjendused, mis toetavad ennustust, et lähitulevikus näeme edasist konsolideerumist, ka järeldust, et see toob kaasa tõhusama ja tugevama pangandussüsteemi. Teisest küljest võib koondumine sektoris luua juurde asutusi, mis on „liiga suured, et pankrotti minna“, mis omakorda muudab pakilisemaks vajaduse rakendada meetmeid ka nende asutuste probleemide suhtes.

D.       EKP toimimine ning demokraatlik vastutus ja läbipaistvus

30.      Kas juhatuse liikmete erinevad kohustused ei peaks aja jooksul muutuma kooskõlas EKP ülesannetes ja prioriteetides toimuvate muudatustega?

EKP juhatus on kollegiaalne otsustusorgan; selle toimimine põhineb ühise vastutuse põhimõttel, s.o juhatus tervikuna vastutab ühiselt oma otsuste ja EKP tegevusvaldkondade üldise toimimise eest. Ehkki praktilistel kaalutlustel annavad osakonnad aru konkreetsetele juhatuse liikmetele, kes nende tööd üle vaatavad ja juhivad, on kõik üksused allutatud juhatuse kui terviku tegevjuhtimisele.

Juhatus võib aeg-ajalt läbi vaadata üksuste ja juhatuse liikmete aruandluse vahekorra ja oma otsuste ettevalmistamise ning seda on minevikus ka juhtunud. Selline aeg-ajalt toimuv juhatuse liikmete kohustuste ümberkohandamine aitab tugevdada juhatuse kollegiaalset iseloomu. Sellega seoses võib juhatuse liikmete portfellide sisu nende ametiaja jooksul muutuda. Mis tahes otsus selle kohta on juhatuse ainupädevuses.

Ma ise pean juhatuse kollektiivset olemust väga väärtuslikuks, kuna see tagab otsuste tegemisel kõige paremini erinevate seisukohtade kajastamise ja kogu olemasoleva oskusteabe, kogemuste ja elutarkuse asjakohase arvessevõtmise.

31.      Milline on Teie arvates asjakohane süsteem liikmete õiglase rotatsiooni tagamiseks EKP juhatuses, arvestades ka nende kodakondsust?

Nõuded EKP juhatuse liikmekandidaatidele on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikli 283 lõige 2) ning EKPSi ja EKP põhikirjas (artikli 11 lõige 2):

·  juhatuse liikmed nimetatakse „raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast”;

· „Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks võib olla ainult [euroala] liikmesriigi kodanik.”.

Seega on aluslepingus sätestatud kaks nõuet: „pädevus” ja „[euroala] kodakondsus”. Muid EKP juhatuse koosseisu piiravaid täpsustusi aluslepingust ei leia.

Samuti võivad ametisse nimetamised, mis põhineksid muudel kaalutlustel peale eespool nimetatud nõuete, minna vastuollu aluslepingu sätetega EKP sõltumatuse kohta. EKP otsustusorganite koosolekutel osalevad liikmed esindavad igaüks iseennast. Sõltumatuse põhimõte tähendab seda, et Euroopa Keskpank ega ükski riigi keskpank ega ükski nende otsuseid tegeva organi liige ei taotle ega saa „mingeid juhiseid liidu institutsioonidelt, organitelt või asutustelt, ühegi liikmesriigi valitsuselt ega üheltki teiselt organilt.” (aluslepingu artikkel 130, põhikirja artikkel 7). See aluslepingu säte on vastuolus riigi esindamise põhimõttega.

Lõpliku otsuse EKP juhatuse liikmete ametisse nimetamise kohta võtab vastu Euroopa Ülemkogu (kus hääletavad vaid euroala liikmed) nõukogu soovitusel ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ja EKPga. Olen kindel, et eespool nimetatud põhimõtteid EKP juhatuse liikmete ametisse nimetamise kohta austatakse täielikult.

32.      Mida arvate vajadusest suurendada EKP juhatuses erineva taustaga isikute osakaalu, selle asemel et tugineda vaid keskpankade töötajatele?

Nagu on juba öeldud minu vastuses eelmisele küsimusele, sätestatakse aluslepingus ja põhikirjas selgesõnaliselt, et juhatuse liikmed „nimetatakse raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastavate erialaste kogemustega isikute hulgast”.

Pole üllatav, et keskpankade töötajad neile tingimustele vastavad. Samal ajal ei välista see säte mingil juhul kandidaatide nimetamist väljastpoolt keskpankurite ringi. Tegelikult on enamiku keskpankade, ja EKP pole siin erandiks, otsustusorganite liikmete taust üsna mitmekesine ja hõlmab näiteks panganduses, teadusringkondades ja avalikus halduses saadud ametialast kogemust.

Minu elulookirjeldusest võite lugeda, et see käib ka minu kohta. Minu arvates tuleb kollegiaalse otsustusorgani liikmete mitmekesine taust kõnealuse institutsiooni juhtimisele kasuks.

33.      Kas võiksite täpsustada oma nägemust demokraatliku aruandekohustuse kontseptsioonist, mis käsitleb nii EKPd kui ka keskpangandust üldiselt?

Õiguspärasuse säilitamiseks peab sõltumatu keskpank oma tegevuse kohta oma volituste täitmisel demokraatlikele institutsioonidele ja avalikkusele aru andma. Koos sellega, kuidas järjest enam, eriti viimasel paaril kümnendil, tunnistatakse, et sõltumatus on keskpanga volituste täitmiseks eluliselt tähtis, on ka demokraatliku aruandekohustuse roll tähtsamaks muutunud. Sellega seoses on keskpankade aruandekohustus kogu maailmas võtnud mitmeid erinevaid vorme.

Euroopa Liidus on EKP-l selge mandaat ja EKP täidab seda sõltumatult, nagu on sätestatud aluslepingus. Samuti on aluslepingus ette nähtud, et see suur sõltumatus käib käsikäes demokraatliku aruandekohustusega Euroopa avalikkuse ja selle otsevalitud esindajate, s.o Euroopa Parlamendi ees. Seni on loodud mitu hästi kindlaks kujunenud viisi EKP aruandluseks, ja mitte viimases järjekorras EKP presidendi regulaarsed esinemised majandus- ja rahanduskomisjoni koosolekul ja muud EKP asepresidendi ja muude EKP juhatuse liikmete esinemised. Väärib märkimist, et nimetatud kuulamised kujutavad endast tihedamat koostöövormi EKP ja Euroopa Parlamendi vahel kui seda näeb ette alusleping ja see väljakujunenud praktika on minu arvates väga positiivne element ja samuti tervitab seda ka Euroopa Parlament. EKP aruandekohustus tähendab ka täpsete aruannete esitamise kohustusi (EKP põhikirja artikkel 15). Lisaks parlamendile (ja nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ülemkogule) esitatavale aastaaruandele peab EKP kord kvartalis avaldama aruande eurosüsteemi tegevuse kohta. EKP otsustas minna neist aluslepingu nõuetest kaugemale ja anda sagedamini aru kuuväljaannete vormis. Lisaks konsolideeritud iganädalasele finantsaruandele avaldab EKP veel mitmesuguseid panga ülesannetega seotud väljaandeid, sealhulgas üks kord poole aasta jooksul ilmuv finantsstabiilsuse ülevaade ja kord aastas ilmuv finantslõimumise aruanne.

34.      Millise hinnangu annate EKP juhatuse liikmete väljavahetamise menetlusele? Kas demokraatlik aruandekohustus ja läbipaistvus kui eeltingimus peaks tähendama seda, et Euroopa Parlamendile antakse vähemalt formaalselt võimalus mitmed võimalikud kandidaadid ära kuulata ja oma seisukoht esitada, enne kui nõukogu ametisse nimetamise lõplikult otsustab?

EKP juhatuse liikmete valimise kord on sätestatud aluslepingu artiklis 283 ning EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 11. Sellega on nõustunud kõik lepingu uusimale redaktsioonile alla kirjutanud osapooled ja see on kehtiv Euroopa õigusakt. Kõnealune menetlus kehtib minu kui EKP juhatuse liikme kandidaadi kohta ja ma ei pea sobivaks selle asjakohasust kommenteerida.

35.      Millised järeldused teete USA Föderaalreservi järgitava läbipaistvuspoliitika ja EKP järgitava läbipaistvuspoliitika võrdlemisel? Kumba alternatiivi eelistaksite Teie: protokolli avaldamine kaks nädalat pärast rahapoliitiliste otsuste vastuvõtmist, näiteks nii nagu seda rakendavad USA Föderaalreserv ja Ühendkuningriigi keskpank, või pressikonverents kohe pärast rahapoliitiliste otsuste vastuvõtmist lisaks otsuste põhjenduste viivitamata avaldamisele internetis, nii nagu seda teeb EKP?

Erinevate lähenemisviiside võrdlus on keeruline ülesanne. Üks põhjuseid on see, et keskpankade vajadused võivad erineda tulenevalt nende konkreetsest ajaloost ja kultuurist, nende poliitika eesmärkidest ja nende institutsioonilise raamistiku muudest aspektidest. Olemasolevatest uuringutest on ilmnenud kindel järeldus, et viis, kuidas keskpangad tänapäeval rahapoliitilisi otsuseid langetavad, on varasemate kümnenditega võrreldes palju selgem ja läbipaistvam. Seega on kogu maailmas paranenud rahapoliitika tulemuslikkus.

On erinevaid võimalusi, kuidas olla läbipaistev. Järgnevalt loetletud põhjustel olen veendunud, et EKP lähenemisviis on üks kõige kõrgemalt arenenud lähenemisviis maailmas. Esiteks on see väga läbipaistev panga rahapoliitilise strateegia ja tegevuse põhjenduste vahelise seose osas. Teiseks on pressikonverents ja sissejuhatav avaldus kasulikud tööriistad olulise teabe edastamiseks väga mitmekesisele publikule. Nad annavad huvitatud osapooltele (näiteks avalikkus, meedia ja finantsturu vaatlejad) kõikehõlmava asjakohase teabe kogumi EKP rahapoliitiliste otsuste kohta. Nende eesmärgiks on selgitada nõukogu kollektiivset arvamust rahapoliitilise seisukoha kohta. Kolmandaks avaldatakse sissejuhatav avaldus ja pressikonverentsi küsimused ja vastused reaalajas. Seda poleks võimalik saavutada protokollide avaldamisega. Kokkuvõttes pean EKP tegevust kõigile nõukogu liikmete jaoks pingutavaks. Samuti usun, et EKP lähenemisviis on nüüdseks laialdast mõistmist leidnud ja et muude keskpankade protokollide avaldamine on ka nende seisukohalt täiesti mõistlik.

36.      Mida Te arvate kord kvartalis Euroopa Parlamendi ja EKP presidendi vahel toimuvast rahapoliitilisest dialoogist? Kas näete rahapoliitilises dialoogis parandamisvõimalusi? Kas teiste poliitiliste osapooltega peetavad sagedased arutelud EKP poliitika üle kahjustavad panga sõltumatust?

Regulaarne dialoog Euroopa Parlamendiga on osa Euroopa Keskpanga demokraatlikust aruandekohustusest Euroopa kodanike ja nende otse valitud esindajate ees. Sellega seoses annavad kord kvartalis toimuvad EKP presidendi ning majandus- ja rahanduskomisjoni kohtumised väga tähtsa panuse EKP rahapoliitika avalikkusele selgitamisel. Koos teiste, ka muude juhatuse liikmete ülesastumistega aitab see suhtlemine edendada sügavat ja tulemuslikku arvamuste vahetust. Samuti annab see EKP-le väga väärtusliku foorumi oma rahapoliitika selgitamiseks ja tagasisideks. See käib ka Euroopa Parlamendi täiskogu istungi kohta, kus EKP president tutvustab muu hulgas ka panga aastaaruannet. EKP ja Euroopa Parlamendi vaheline dialoog vastab väga kõrgele kvaliteedistandardile. Seda on mõlemad institutsioonid siiani mitmel korral tunnistanud.

Pean regulaarset teabevahetust muude poliitiliste osapooltega meie majandus- ja rahaliidu poliitilise raamistiku väga tähtsaks osaks. Sellega seoses suhtleb EKP regulaarselt mitme muu Euroopa institutsiooniga. Näiteks on EKP esindajad kutsutud eurogrupi ning majandus-ja rahandusministrite nõukogu kohtumistele. Pank osaleb regulaarselt makromajanduslikus dialoogis. Samuti toimub tehnilise tasandi suhtlus komisjoniga ja riikide valitsustega, näiteks majandus- ja rahanduskomitees ja ELi majanduspoliitika komitees. Kõik need arvamuste vahetused toimuvad vastavalt aluslepingu sätetele, tagades sellega ja austades alati EKP täielikku sõltumatust, toetades samas majandus-ja rahaliidu asjakohast toimimist. Arutelud on seega vajalikud ja soovitavad just sellepärast, et need tunnustavad EKP sõltumatust.

37.      Kas EKP peaks alluma Euroopa Kontrollikoja täielikule kontrollile, mis läheks kaugemale „juhtimise efektiivsuse” (EKPSi ja EKP põhikirja artikli 27 lõige 2) mõistest?

EKP juhtimine ja kontroll on allutatud kõikehõlmavale välis- ja sisekontrolli raamistikule, millest suurem osa tuleneb õigusaktidest. EKP juhtkonna teostatava juhtimise efektiivsuse kontroll kontrollikoja poolt on selle kontrolliraamistiku üks tähtis osa. Seda raamistikku täiendab kohustus Euroopa Parlamendile ja avalikkusele regulaarselt aru anda, samuti Euroopa Liidu Kohtu kohtulik kontroll. Kõik need elemendid on sätestatud ühtlasi ka keskpanga sõltumatuse tagamist silmas pidades. EKP sõltumatus laieneb ka panga rahalistele vahenditele.

Sellest järeldub, et puudub vajadus laiendada kontrollikojapoolset kontrolli juhtimise efektiivsuse mõistest väljapoole.

E.        Üldised küsimused

38.      Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks riskideks ja väljakutseteks?

Peamiste EKP ees seisvate riskide ja väljakutsetega seoses lubage mul käesolevas vastuses piirduda kolme väljakutse nimetamisega.

Finantskriisist väljumise strateegia rakendamine on pretsedenditu väljakutse, koos vajadusega tagada järkjärguline lähenemine EKP mittestandardsetest meetmetest loobumisel. Turul valitsev ebakindlus tähendab siiski seda, et kriisist väljumise sobiva tempo ja ulatuse kindlaksmääramine on jätkuvalt väga raske ülesanne. Arvan, et EKP seni võetud finantskriisist väljumise strateegia meetmed on olnud täielikult asjakohased ja majandusliku ning finantsturu olukorra hinnanguga põhjendatud. Edaspidi tuleb olla väga ettevaatlik, sest vigade hind võib olla väga kõrge, nagu on näidanud ka raskest pangandus- ja majanduskriisist taastumise senine ajalugu.

Teine väljakutse, mida sooviksin rõhutada, on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine ja toimimine, millele EKP pakub oma tuge. See ülesanne on intellektuaalselt raske, sest tuleb välja töötada makrotasandi usaldatavusriski hindamise uued instrumendid, samas kui selleks saab kasutada ka olemasolevaid vahendeid. Lisaks sellele, arvestades kattuvusi EKP üldnõukogu ja nõukogu ning uue süsteemsete riskide nõukogu haldusnõukogu vahel mõlema organi koosseisu osas, tuleb meil tagada asjakohane ja järjekindel teabevahetus. Eriti tuleb rõhutada, et puudub pöördvõrdeline seos hindade stabiilsuse eesmärgi ja toetuse vahel, mida EKP võib osutada muude eesmärkide, sealhulgas finantsstabiilsuse saavutamisele. Lisaks on olemas veel organisatsioonilised küsimused, näiteks kuidas ühendada süsteemsete riskide nõukogu toetav funktsioon EKP praeguse organisatsiooni funktsiooniga.

Lõpetuseks lubage nimetada väljakutseid, mis lähtuvad mitmes liikmesriigis kujunenud tasakaalutusest tulenevast survest. See on riikide endi probleem ja kõigi nende Euroopa institutsioonide probleem, kellel on rahaliidu juhtimisega seonduvaid kohustusi, kuid siin peab olema aktiivne roll ka EKP-l. Nagu juba meenutasin, on olemas ainult üks rahapoliitika euroala jaoks tervikuna, kuid EKP-l on ka ülesanne aidata kaasa konkurentsivõime ja selle erinevuste analüüsile euroala piires, aidates riikidel endil asjakohast poliitikat välja töötada ja rakendada. Euroopa Liidu liikmeks olek ei too asjaomastele riikidele mitte ainult kasu, vaid ka kohustusi. Veelgi rohkem kehtib see euroala liikmete puhul. Et Euroopa majandus- ja rahaliidust võimalikult palju kasu oleks, peavad kõik neid kohustusi täitma. Poliitilised sammud peavad olema Euroopa nõuetega kooskõlas. Sellega ei pea ma üksnes silmas stabiilsuse ja kasvu pakti fiskaaleeskirju, vaid ka sellise struktuuripoliitika järgimist, mis muudaks Euroopa tootlikumaks ja seega paindlikumaks. Samuti peavad erasektori majandussubjektid käituma tasakaalustatult oma kulude ja palkade määramisel. Ebapiisav edasiminek ja lähenemine neis valdkondades ei valmista mulle muret mitte ainult kui innukale Euroopa toetajale, vaid see mõjutab ka keskkonda, kus EKP tegutseb, ja seepärast valmistab see mulle kui rahapoliitika kujundajale muret.

• [1]  Üksikasju vt „Üldised dokumendid eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta“, EKP 2009.
• [2]  Konkreetselt külastasid EKP president koos eurogrupi eesistuja ning ELi majandus- ja rahandusvolinikuga 2007. aasta novembris ja 2009. aasta novembris oma Hiina kolleege, et arutada ühist huvi pakkuvaid küsimusi.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.3.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	37 3 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Burkhard Balz, Godfrey Bloom, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Rachida Dati, Leonardo Domenici, Diogo Feio, Markus Ferber, Elisa Ferreira, Vicky Ford, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Enikő Győri, Liem Hoang Ngoc, Gunnar Hökmark, Othmar Karas, Wolf Klinz, Jürgen Klute, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Arlene McCarthy, Ivari Padar, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Ivo Strejček, Kay Swinburne, Marianne Thyssen, Ramon Tremosa i Balcells, Corien Wortmann-Kool
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Sophie Auconie, Pervenche Berès, Herbert Dorfmann, Sari Essayah, Robert Goebbels, Jan Kozłowski, Philippe Lamberts