RAPORT Õigusaktide delegeerimise volitused

29.3.2010 - (2010/2021(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: József Szájer

Muudatusettepanekud

• 001-005 (PDF - 98 KB)
• 001-005 (DOC - 227 KB)
• 006-006 (PDF - 84 KB)
• 006-006 (DOC - 209 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

õigusaktide delegeerimise volituste kohta

(2010/2021(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290;

–   võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile õigusaktide kohandamise kohta komiteemenetlust käsitleva uue otsusega[1];

–   võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel[2];

–   võttes arvesse oma 24. novembri 2009. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte vastavalt nõukogu otsusele 1999/468/EÜ seoses kontrolliga regulatiivmenetlusega – Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega – Viies osa[3];

–   võttes arvesse komisjoni 9. detsembri 2009. aasta teatist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 rakendamise kohta (KOM(2009)0673);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 29. jaanuari 2010. aasta kirja komisjoni presidendile Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni ning        keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0110/2010),

A. arvestades, et Lissaboni leping tugevdab seadusandlikku võimu ning juurutab liidu õiguskorda normiastmestiku, tugevdades sellega liidu demokraatlikku iseloomu ja muutes tema õiguskorra ratsionaalsemaks; arvestades, et Lissaboni lepinguga võetakse kasutusele uus seadusandliku akti mõiste ja et sellel on kaugeleulatuvad tagajärjed;

B.  arvestades, et üks seadusandliku võimu element on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud võimalus, mille kohaselt seadusandja võib seadusandliku aktiga (edaspidi „põhiõigusakt“) delegeerida osa oma volitusi komisjonile;

C. arvestades, et delegeerimine on delikaatne toiming, millega komisjonile tehakse ülesandeks rakendada seadusandja enda rolliga kaasnevaid volitusi; arvestades, et delegeerimise küsimuse käsitlemise lähtepunkt peab alati olema seadusandja vabadus;

D. arvestades, et delegeerida võib vaid õigust täiendada või muuta seadusandliku akti teatavaid osi, mida seadusandja ei pea olemuslikult tähtsaks; arvestades, et komisjoni poolt vastu võetud delegeeritud õigusaktid on üldkohaldatavad mitte-seadusandlikud aktid; arvestades, et põhiõigusaktiga tuleb selgesõnaliselt määratleda delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus ning kehtestada delegeerimise tingimused;

E.  arvestades, et delegeeritud õigusaktid mõjutavad oluliselt mitmeid valdkondi; arvestades, et seetõttu on ülimalt tähtis, et eelkõige delegeeritud õigusakte koostatakse ja nende üle otsustatakse täiesti läbipaistvalt, mis võimaldab kaasseadusandjatel tulemuslikult ja demokraatlikult kontrollida Euroopa Komisjonile delegeeritud volituse täitmist, sealhulgas vajaduse korral avaliku arutelu kaudu Euroopa Parlamendis;

F.  arvestades, et parlament peaks toimima õigusaktide delegeerimise volituste kõigi aspektide osas nõukoguga võrdväärsel alusel;

G. arvestades, et nn Lamfalussy menetlus rajas teed praegusele delegeerimismehhanismile, mille puhul kehtib seadusandja täielik kontroll; arvestades, et Lissaboni lepingule lisatud liikmesriikide valitsuste esindajate 23. juuli 2007. aasta konverentsi 39. deklaratsioonis tunnustati finantsteenuste valdkonna erilisust; arvestades, et delegeeritud õigusakte puudutav uus kord ei saa kuidagi õõnestada parlamendi seniseid õigusi kõnealuses valdkonnas, eriti selles, mis puudutab teabe ja dokumentide varajast edastamist;

H. arvestades, et delegeerimist võib lugeda õigusloome parandamise abinõuks, mille eesmärk on tagada, et õigus võib jääda lihtsaks, samas kui õigusakte saab koostada ja ajakohastada ilma korduvaid õigusloomemenetlusi kasutamata, jättes samas lõpliku pädevuse ja vastutuse seadusandjale;

I.   arvestades, et erinevalt lähenemisest Euroopa Liidu toimimise lepingu rakendusmeetmeid käsitlevas artiklis 291 ei sisalda sama lepingu artikkel 290 õiguslikku alust horisontaalse õigusakti vastuvõtmiseks, milles sätestatakse volituste delegeerimise suhtes kohaldatavad eeskirjad ja üldpõhimõtted; arvestades, et seetõttu tuleb need tingimused sätestada igas põhiõigusaktis eraldi;

J.   arvestades, et komisjon annab oma tegevusest aru Euroopa Parlamendile; arvestades, et 18. jaanuaril 2010 põhiseaduskomisjonis toimunud kuulamisel lubas institutsioonidevaheliste suhete ja haldusküsimuste volinik teha parlamendiga väga tihedat koostööd, et tagada parlamendi rahulolu sellega, kuidas komisjon talle delegeeritud volitusi kasutab,

Põhiõigusaktiga määratletavad küsimused

1.  on seisukohal, et igas põhiõigusaktis tuleb selgelt ja hoolikalt määratleda Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus;

2.  rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290 jätab seadusandjale vabaduse otsustada, millist kontrollimehhanismi või mehhanisme kehtestada; on seisukohal, et artikli 290 lõikes 2 esitatud kaks näidet vastuväidete ja delegeerimise tagasivõtmise kohta on puhtillustratiivsed ning et võib ette kujutada ka muid viise kontrolli teostamiseks volituste delegeerimise üle, näiteks võivad parlament ja nõukogu iga delegeeritud õigusakti selgesõnaliselt heaks kiita või juba jõustunud delegeeritud õigusakte kehtetuks tunnistada;

3.  arvab siiski, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõikes 2 esitatud kaht näidet, vastuväiteid ja delegeerimise tagasivõtmist võib pidada kõige tavapärasemateks võimalusteks komisjonile delegeeritud volituste kasutamist kontrollida ning need tuleks lisada igasse põhiõigusakti;

4.  on seisukohal, et seadusandja kehtestatud kontrollimehhanismide puhul tuleb järgida liidu õiguse teatavaid üldpõhimõtteid ja et eelkõige peavad need:

- olema lihtsad ja kergesti mõistetavad;

- kaitsma õiguskindlust;

- võimaldama komisjonil delegeeritud volitusi tulemuslikult kasutada;

- võimaldama seadusandjale nõuetekohast järelevalvet delegeeritud volituste kasutamise üle;

5.  on seisukohal, et parlamendi vastuväidete esitamise õiguse kasutamine sõltub paratamatult tema parlamentaarsest rollist ja töökohtadest; arvab, et ei saa tagada ühe kindla tähtaja kohaldamist vastuväidete esitamiseks kõigi õigusaktide puhul, et see tähtaeg tuleks küsimuse keerukust arvesse võttes määrata igas põhiõigusaktis eraldi iga üksikjuhu jaoks ning see peab olema küllalt pikk, et võimaldada tulemuslikku kontrolli volituste delegeerimise üle, lükkamata põhjendamatult edasi mittevaidlustatud delegeeritud õigusaktide jõustumist;

6.  on seisukohal, et põhiõigusaktis endas sätestatud lühema vastuväite esitamise tähtajaga kiirmenetlust tuleks kasutada vaid väga erakordsete juhtude, näiteks julgeolekuküsimuste või humanitaarkriiside korral;

7.  arvab aga, et rõhuval enamikul juhtudel, kus on vaja delegeeritud õigusaktid kiiresti vastu võtta, võiks parlament ja nõukogu kasutada paindlikku varase vastuväidetest loobumise menetlust, kui komisjon esitab korrakohaselt põhjendatud juhtudel vastava taotluse;

8.  arvab endiselt, et volitusi ei saa delegeerida määramata ajaks; on aga seisukohal, et tähtajalise delegeerimise korral võiks jääda võimalus tähtaega korrapäraselt pikendada; arvab, et põhiõigusaktis võib sätestada võimaluse tähtaega pikendada kas vaikimisi või komisjoni selgesõnalise taotluse põhjal; leiab, et mõlemal juhul võib delegeerimise tähtaega pikendada üksnes juhul, kui ei parlament ega nõukogu ei esita sellele kindla tähtaja jooksul vastuväiteid;

9.  on otsustavalt vastu mõttele täiendada põhiõigusakti sätetega, mis panevad seadusandjale täiendavaid kohustusi lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 juba sätestatule;

Praktilised küsimused

10. on seisukohal, et teatavaid praktilisi küsimusi saaks paremini kooskõlastada institutsioonidevahelises ühiskokkuleppes, mis võib olla koostatud institutsioonidevahelise kokkuleppena, mis hõlmab muu hulgas:

- konsultatsioone delegeeritud õigusaktide koostamisel ja ettevalmistamisel;

- vastastikust teabevahetust, eriti delegeerimise tagasivõtmise korral;

- dokumentide edastamise korraldust;

- parlamendi ja nõukogu vastuväidete esitamise miinimumtähtaegu;

- tähtaegade arvestamist;

- õigusaktide avaldamist Euroopa Liidu Teatajas menetluse eri etappidel;

11. rõhutab, et delegeeritud õigusaktide koostamisel ja ettevalmistamisel peab komisjon tagama:

–  teabe ja vajalike dokumentide, sealhulgas järjestikuste delegeeritud õigusaktide eelnõude ja igasuguse saadud toetuse kohta käiva teabe õigeaegse ja pideva edastamise asjaomastele parlamendikomisjonidele; selleks võiks kasutada komiteemenetluse dokumentide praegust registrit kui täiustatud digitaalse teabesüsteemi näidist;

–  andma parlamendile juurdepääsu asjakohastele ettevalmistavatele koosolekutele, arvamuste vahetamistele ja konsultatsioonidele;

12. on seisukohal, et enne delegeeritud õigusakti tagasivõtmist toimuv teabevahetus peaks toimuma asjaomaste institutsioonide vahelises läbipaistvas, viisakas ja lojaalses koostöös, tagades seeläbi, et kõiki institutsioone teavitatakse õigusakti tagasivõtmise võimalusest õigel ajal; peab aga liigseks ja segadusttekitavaks põhiõigusaktide puhul eraldi õigusliku kohustuse kehtestamist, millega nõutakse teatavate õigusaktide vastuvõtmise põhjuste teatamist, lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 296 kehtestatud ja kõigi õigusaktide suhtes kohaldatavale üldnõudele;

13. teeb ettepaneku fikseerida kõigis tulevastes ühiskokkulepetes vastuväite esitamise miinimumtähtaeg, selgitades, et seda ei tuleks võtta kui jäika raamistikku, vaid kui vajalikku miinimumi, millest lühema tähtaja korral muutuks parlamendi demokraatlik kontroll mõttetuks; arvab, et vastuväite esitamise miinimumtähtaeg peaks olema kaks kuud, mida saab parlamendi või komisjoni taotlusel pikendada veel kahe kuu võrra; tuletab meelde, et sõltuvalt delegeeritud õigusakti eripärast võib vastuväite esitamise tähtaega pikendada;

14. nõuab, et igasuguse tulevase ühiskokkuleppe korral hakataks delegeeritud õigusakti kontrollimise aega arvestama hetkest, kui komisjon on edastanud selle kõik keeleversioonid, ning et seejuures nõuetekohaselt arvestataks parlamendi puhkuste ja valmisperioodidega;

15. rõhutab seoses mis tahes tulevaste ühiskokkulepetega, et delegeeritud õigusakte, mille kohta saab esitada vastuväiteid, võib Euroopa Liidu Teatajas avaldada ja seega jõustada alles vastuväite esitamiseks määratud ajavahemiku lõppemisel, välja arvatud juhtudel, mil toimub varane vastuväidetest loobumine; peab üleliigseks parlamendi ja nõukogu selget kohustust avaldada iga põhiõigusakti puhul, millised otsused langetati komisjonile delegeeritud volituste kasutamise kontrollimisel;

Lõppsätted

16. palub kõigil parlamendikomisjonidel vahetada ja korrapäraselt ajakohastada parimaid tavasid ning luua mehhanism, mis tagab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 290 juhinduv parlamendi tegevus oleks võimalikult ühtne; rõhutab, et iga parlamendikomisjon peab korraldama oma tööd nii, et see vastaks tema spetsiifikale ning et selles kasutataks ära komisjoniliikmete kogemusi ja teadmisi;

17. nõuab, et parlamendi administratsioon looks vahendite ümberjaotamise (eelarve seisukohast neutraalne) abil vajalikke ametikohti, et tagada piisav toetus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 290 tulenevate ülesannete täitmiseks; nõuab, et delegeeritud volituste kasutamiseks rakendatavat haldusstruktuuri ja inimressurssi hinnataks institutsioonilise lähenemisviisi alusel;

18. nõuab tungivalt, et komisjon esmatähtsa küsimusena esitaks õigusakti ettepanekud, mis on vajalikud ELi õigustiku kohandamiseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 sätetega; nimetatud lepingu artikli 290 osas on seisukohal, et selline kohandamine ei tohiks piirduda üksnes varem kontrolliga regulatiivmenetluse raames käsitletud meetmetega, vaid peaks hõlmama kõiki asjakohaseid üldkohaldatavaid meetmeid sõltumata sellest, millised otsustus- või komiteemenetlused kehtisid nende puhul enne Lissaboni lepingu jõustumist;

19. nõuab, et esmajärjekorras tuleb kohandada ELi õigustikku poliitikavaldkondades, mida enne Lissaboni lepingu jõustumist reguleeriti ilma kaasotsustamismenetluseta; nõuab siinkohal üksikjuhtumipõhist kontrolli selle tagamiseks, et kõiki sobivaid üldkohaldatavaid meetmeid, mida seni võeti vastu nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)[4] artiklite 4 ja 5 raames, on võimalik määratleda delegeeritud õigusaktidena;

20. on seisukohal, et seadusandja volituste säilitamiseks tuleb nii eespool mainitud kohandamise kui ettepanekute käsitlemise käigus seadusandliku tavamenetluse kohaselt erilist tähelepanu pöörata Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 suhtelisele kasutamisele ning praktilistele tagajärgedele, mis on seotud tuginemisega eranditult ühele või teisele artiklile; nõuab tungivalt, et kaasseadusandjatel oleks volitus otsustada, et varem kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt vastu võetud otsuseid võib vastu võtta kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 alusel või seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

o

o o

21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 22.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0373.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0083.
• [4]  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

SELETUSKIRI

1. Uus seadusandliku akti kontseptsioon

Lissaboni lepinguga tugevdatakse seadusandlikku võimu ja juurutatakse liidu õiguskorda normiastmestik. Seeläbi tugevdatakse liidu demokraatlikku iseloomu ja muudetakse tema õiguskorda ratsionaalsemaks.

Uue aluslepinguga võetakse kasutusele ühenduse ja liidu õiguses siiani tundmatu seadusandliku akti kontseptsioon[1]. Toimub kaugeleulatuvate tagajärgedega vahetegemine seadusandlike ja kõigi teiste (mitte-seadusandlike) õigusaktide vahel, kusjuures seadusandlikuks loetakse õigusakt, mis võetakse vastu seadusandliku menetluse teel [2]. See, kas tegemist on seadusandliku aktiga, määratakse igal üksikjuhul aluslepingutes oleva õigusliku aluse põhjal.

2. Seadusandja volituste delegeerimine komisjonile

Seadusandliku võimu üks element on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatu, mille kohaselt seadusandja võib seadusandliku aktiga (edaspidi „põhiõigusakt“) delegeerida osa oma volitusi komisjonile. Selliste delegeeritud volituste sisu võib olla vaid õigus täiendada või muuta seadusandliku akti teatavaid osi, mida seadusandja ei pea olemuslikult tähtsaks. Selliselt komisjoni poolt vastu võetud delegeeritud õigusaktid on üldkohaldatavad mitte-seadusandlikud aktid.

Et delegeerimine oleks kehtiv, peab seadusandja selgesõnaliselt kindlaks määrama volituste delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatuse ja kestuse[3]. Lisaks peab seadusandja kindlaks määrama delegeerimise tingimused[4] – see võimaldab tal kontrollida, kuidas komisjon delegeeritud volitusi kasutab.

3. Seadusandja volituste delegeerimise eesmärk

Seadusandja volituste delegeerimise eesmärk on tagada, et õigusaktid on jätkuvalt lihtsad ning neid saab täiendada ja ajakohastada ilma korduvate õigusloomemenetlusteta, mis võivad olla ebaproportsionaalselt kohmakad ja võtta mõttetult palju aega. Seega võimaldab delegeerimine tegeleda liidu õigusakti üksikasjadega ning samal ajal jätta lõpliku pädevuse ja vastutuse seadusandjale. Nii võib delegeerimist osaliselt vaadelda kui abinõu parema õigusloome saavutamiseks ELi tasandil.

4. Volituste delegeerimise ulatus ja kestus

Volituste delegeerimine on delikaatne toiming, millega seadusandja teeb komisjonile ülesandeks kasutada osaliselt tema enda volitusi. Seetõttu tuleb põhiõigusaktis selgelt ja täpselt määratleda delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatus ja kestus. Seega ei saa delegeerimine olla tähtajatu, kuid põhiõigusaktis võib ette näha, et delegeerimistähtaega võib perioodiliselt uuendada kas siis vaikimisi või komisjoni selgesõnalise taotluse põhjal. Mõlemal juhul saaks tähtaega pikendada vaid siis, kui parlament ja nõukogu ei esita selleks ettenähtud aja jooksul delegeerimisele vastuväiteid.

5. Delegeeritud volituste kasutamise kontrolli üldpõhimõtted

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290 jätab seadusandjale vabaduse otsustada, millist kontrollimehhanismi või mehhanisme kehtestada. Selles nimetatakse ainult näitena kaks sellist kontrollivahendit. Järeldus, et need kaks kontrollivahendit moodustavadki ammendava loendi, oleks vastuolus mitte ainult nimetatud lepingu artikli 290 sõnastuse, vaid ka selle alusfilosoofiaga, mille kohaselt seadusandja delegeerib tema enda rollile omased volitused ja peab seetõttu olema kindel, et saab säilitada nõuetekohase kontrolli nende kasutamise üle[5]. See eeldab võimalikult laialdasi hindamisvõimalusi selle määramiseks, kuidas volituste delegeerimist kontrollida[6].

Samas tuleb seadusandja kehtestatud kontrollimehhanismide puhul järgida ühenduse õiguse teatavaid üldpõhimõtteid. Eelkõige peavad need mehhanismid:

· olema lihtsad ja kergesti mõistetavad;

· kaitsma õiguskindlust;

· võimaldama komisjonil delegeeritud volitusi tulemuslikult kasutada;

· võimaldama seadusandjal nõuetekohaselt kontrollida delegeeritud volituste kasutamist.

6. Delegeeritud volituste kasutamise kontrolli eritingimused

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõikes 2 esitatud kaht tingimust, vastuväiteid ja delegeerimise tagasivõtmist võib pidada kaheks kõige tavalisemaks võimaluseks komisjonile delegeeritud volituste kasutamist kontrollida.

(i) Delegeerimise tagasivõtmine

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 on esimese võimaliku tingimusena sätestatud, et parlament või nõukogu võib delegeerimise tagasi võtta. Säte näitab selgelt, et delegeeritud volituste tagasivõtmiseks ei ole tarvis liidu seadusandliku võimu mõlema haru vahelist kokkulepet. Õiguskindluse huvides tuleks tagasivõtmise puhul näidata, et see ei mõjuta enne tagasivõtmist vastu võetud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

(ii) Vastuväited ja varane vastuväidetest loobumine

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 on teise võimaliku tingimusena selgelt sätestatud parlamendi või nõukogu vastuväited. Sättest nähtub selgelt, et üksikule delegeeritud õigusaktile vastuväite esitamiseks ei ole tarvis liidu seadusandliku võimu mõlema haru vahelist kokkulepet ning seega takistab selle jõustumist ka ainult ühe institutsiooni esitatud vastuväide. Vastuväidete esitamise õiguse kasutamine parlamendi poolt sõltub paratamatult tema parlamentaarsest rollist ja töökohtadest. Arvestades, et parlament tegeleb väga erinevate õigusaktidega, ei ole vajadust määrata kõigil puhkudel vastuväidete esitamiseks üht kindlat tähtaega. Samas peab tähtaeg olema nii pikk, et võimaldab volituste delegeerimise kasutamist tulemuslikult kontrollida. Õiguskomisjoni arvates tuleks nimetatud tähtaeg fikseerida igal üksikjuhul vastavas põhiõigusaktis ja tulevases horisontaalsetele küsimustele pühendatud ühiskokkuleppes tuleks määrata vastuväidete esitamise miinimumtähtaeg (vt alljärgnevat teksti).

Komisjon arvab, et lühendatud vastuväite esitamise tähtajaga kiirmenetlus tuleks põhiõigusaktis endas ette näha vaid väga erakorraliste juhtude, näiteks julgeolekuküsimuste ja humanitaarkriiside puhuks.

Seejuures on ta seisukohal, valdaval enamikul juhtudel, kus delegeeritud õigusaktid tuleb kiiresti vastu võtta, saaks kasutada paindlikku varase vastuväidetest loobumise menetlust, mille kohaselt parlament ja nõukogu saaksid komisjoni taotluse põhjal ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel vastuväite esitamise tähtaega lühendada.

Nii varase vastuväidetest loobumise kui ka kiirmenetluse kasutamisel tuleks juhinduda igasugusele seadusandliku võimu delegeerimisele omase demokraatliku põhimõtte austamisest Kumbagi võimalust ei tohiks kuritarvitada ja parlamendil peab olema võimalik üksikuid delegeeritud õigusakte nõuetekohaselt läbi vaadata, võttes arvesse alaliste parlamendikomisjonide korraldust ja delegeeritud õigusaktidele vastuväidete esitamise menetluste üksikasju.

(iii) Muud võimalikud tingimused

Eespool näidati, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290 jätab seadusandjale vabaduse otsustada, millist kontrollimehhanismi või mehhanisme kehtestada. Artikli 290 lõikes 2 esitatud kaks näidet, vastuväited ja delegeerimise tagasivõtmine on vaid illustreerivad ning võib ette kujutada ka muid viise kontrolli teostamiseks volituste delegeerimise üle, näiteks võivad parlament ja nõukogu iga delegeeritud õigusakti selgesõnaliselt heaks kiita või juba jõustunud delegeeritud õigusakte kehtetuks tunnistada.

(iv) Horisontaalsed küsimused

Käimasolevate arutelude käigus tekivad mitmed horisontaalset laadi praktilised ja õiguslikud küsimused, mida siinkohal maksab käsitleda.

· Konsulteerimine ettevalmistusetapil. Komisjon peab delegeeritud õigusaktide koostamisel ja ettevalmistamisel tagama teabe ja vajalike dokumentide, sealhulgas järjestikuste delegeeritud õigusaktide eelnõude ja igasuguse saadud toetuse kohta käiva teabe õigeaegse ja pideva edastamise asjaomastele parlamendikomisjonidele. Selleks võiks kasutada komiteemenetluse dokumentide praegust registrit kui täiustatud digitaalse teabesüsteemi näidist. Samuti peaks komisjon andma parlamendile juurdepääsu asjakohastele ettevalmistavatele koosolekutele, arvamuste vahetamistele ja konsultatsioonidele. Nimetatud kohustused on eriti tähtsad finantsteenuste valdkonnas, kus seni on kohaldatud erimenetlusi.

· Etteteatamine. Õigusakti tagasi võtvat institutsiooni kohustatakse enne tagasivõtmise arutamist teisi asjaomaseid institutsioone teataval määral teavitama. Komisjoni arvates on selline teabevahetus institutsioonidevaheliste suhete normaalne osa. Teavitamine peaks olema enesestmõistetav ning tulenema läbipaistvusest, viisakusest ja lojaalsest koostööst. Seetõttu puudub vajadus seda põhiõigusaktis ametlikult kohustusena sätestada.

· Põhjendamiskohustus. On vaieldud liidu seadusandja kummagi haru konkreetse kohustuse üle põhjendada delegeerimise tagasivõtmist või delegeeritud õigusaktile vastuväidete esitamist. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 296 juba sisaldub üldnõue esitada õigusaktides nende vastuvõtmise põhjused. Seetõttu oleks igasugune kattuv ja täiendav kohustus õigusakti vajalikkust põhjendada üleliigne ja tekitaks segadust.

· Miinimumtähtaeg vastuväidete esitamiseks. Tähtaeg peab olema nii pikk, et võimaldab volituste delegeerimise kasutamist tulemuslikult kontrollida ning see tuleks määrata põhiõigusaktis eraldi iga üksikjuhtumi kohta. Siiski tuleb määrata ka miinimumtähtaeg, tagamaks et parlamendi demokraatlik kontroll ei muutuks sisutuks.

· Tähtaegade arvestamine. Erinevate delegeeritud õigusaktide kontrollimise aega võib hakata arvestama alles hetkest, kui komisjon on edastanud akti kõik keeleversioonid. Samuti tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta parlamendi puhkuste ja parlamendivalimiste aegu.

· Teatavate õigusaktide avaldamise kohustus. Nõue nimetada igas põhiõigusaktis parlamendi ja nõukogu kohustust avaldada komisjonile delegeeritud volituste kasutamise kontrollimisel tehtud otsused näib mittevajalik, kuna selline kohustus juba sisaldub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 297. Kuna delegeeritud õigusakt on üldkohaldatav, tuleb kõik sellele esitatud vastuväited vormistada ilma kindla adressaadita otsustena. Samamoodi muudab põhiõigusakti delegeeritud volituste tagasivõtmine, milline otsus tuleb seetõttu samuti avaldada.

· Delegeeritud õigusaktide avaldamise kuupäev. Komisjonile on selge, et delegeeritud õigusaktid saavad jõustuda alles pärast vastuväidete esitamiseks määratud tähtaja lõppemist. See välistab nende igasuguse avaldamise Euroopa Liidu Teatajas enne vastavat kuupäeva, välja arvatud juhul, kui toimub varane vastuväidetest loobumine.

Komisjoni arvates võiks selle asemel, et lisada siin esitatud horisontaalsed küsimused põhiõigusaktidesse ja muuta need sellega mõttetult kohmakaks, neid küsimusi pigem käsitleda institutsioonidevahelises ühiskokkuleppes, mis võib olla koostatud institutsioonidevahelise kokkuleppena.

7. Komisjoni teatis delegeeritud õigusaktide kohta

Kahetsusväärsel kombel näib, et komisjoni teatises[7] ei mõisteta ei Lissaboni lepinguga liidu põhiseaduslikus ja õiguslikus raamistikus tehtud muudatuste ulatust ega tähtsust. Komisjon käsitleb delegeeritud õigusakte nii, nagu oleks tegemist „Lamfalussy menetluse“ ja EÜ asutamislepingu artikli 202[8] põhjal vastu võetud komiteemenetluste järelmitega. Komisjonile õigusloomevolituste delegeerimise küsimuse käsitlemisel on aeg sellisest mõtteviisist loobuda.

Õigusaktide tehnilisemate küsimuste komisjonile delegeerimise vajadus oli olemas ka varem, kui aluslepingutes puudusid mehhanismid selle realiseerimiseks. Institutsioonid olid sunnitud kasutama EÜ asutamislepingu artiklis 202 sätestatud mehhanismi, mis oli seadusandja ja eriti parlamendi seisukohalt ebarahuldav lahendus. Viimaste muudatuste tegemisel EÜ asutamislepingu artikli 202 rakendamiseks vastu võetud nõukogu otsuses 1999/468/EÜ[9] lisati sellesse kontrolliga regulatiivmenetlus just nimelt ajutise, kuid kaugeltki mitte täiusliku lahendusena Nice’i lepingu nõuete täitmiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatud menetlus täidab seega senise tühiku.

Kontroll seadusandja delegeeritud volituste kasutamise üle peaks igasuguse loogika põhjal jääma seadusandjale. Veelgi enam, igasugune muu kontroll kellegi muu kui seadusandja poolt oleks juba ise nimetatud aluslepingu artikliga 290 vastuolus. Eriti liikmesriikidel ja liikmesriikide asjatundjatest koosnevatel a fortiori komisjonidel ei ole selles valdkonnas mingit rolli.

Kui komisjon tahab enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist mitteametlikult konsulteerida liikmesriikide ekspertidega, on tal täielik vabadus seda teha, nii nagu ta võib vabalt konsulteerida ka kodanikuühiskonna, huvigruppide esindajate, ettevõtete, tööturu osapoolte, teadlaste või koguni Euroopa Parlamendi liikmete või organitega. Tegelikult on õiguskomisjoni arvates väga kasulik, kui komisjon kaasab Euroopa Parlamendi vastutavad organid ettevalmistustesse delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks. Kuid seejuures on parlament kategooriliselt vastu, et liikmesriikide eksperdid täidaksid mingit osa komisjoni kontrollimisel, kuna see on vastuolus aluslepingutega ja institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõttega. Seepärast ei tohiks põhiõigusaktides olla viiteid sellistele konsultatsioonidele, selle asemel tuleks küsimust käsitleda eelnimetatud ühiskokkuleppes.

8. Parlamendisisene töökorraldus

Õiguskomisjoni arvates peaks iga komisjon vahetama ja korrapäraselt ajakohastama parimaid tavasid ning looma mehhanismi, mis tagab,, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 290 tulenev parlamendi tegevus oleks võimalikult ühtne, võttes seejuures arvesse eri valdkondade iseärasusi.

9. Praeguse ELi õigustiku kohandamise küsimus

Nii nagu praegu, eksisteeris ka varem vajadus osa seadusandlikke volitusi delegeerida, mis realiseeriti ülalnimetatud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kehtestatud komiteemenetlusega, mis jäi eeltoodud põhjustel puudulikuks. Seepärast tuleb ELi õigustik võimalikult kiiresti viia kooskõlla liidu uue õiguskorra ja delegeerimismehhanismiga, ning komisjon peaks kiiremas korras esitama selleks vajalikud õigusakti ettepanekud.

Komisjoni arvates ei peaks selline kooskõlla viimine piirduma vaid siiani kontrolliga regulatiivmenetluse raames käsitletud meetmetega, vaid peaks hõlmama kõiki asjakohaseid üldkohaldatavaid meetmeid sõltumata sellest, milline otsustus- või komiteemenetlus kehtis nende puhul enne Lissaboni lepingu jõustumist.

10. Delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid

Vaieldamatult on esmane vastutus ELi õiguse rakendamise eest liikmesriikidel. Seda näitab selgelt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 3 teine lõik (endine EÜ asutamislepingu artikkel 10: „Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust...“) ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 291 („Liikmesriigid võtavad vastu kõik siseriikliku õiguse meetmed, mis on vajalikud liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks“). Samasugune oli olukord ka enne Lissaboni lepingu jõustumist.

Kui aga seadusandja arvates on liidu õiguslikult siduvate õigusaktide rakendamiseks vaja ühetaolisi tingimusi, tuleb teisese siduva aktiga, on see siis õigusakt või mitte, anda komisjonile volitused rakendusmeetmete vastuvõtmiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 291, mis järgneb vahetult EÜ asutamislepingu artiklil 202 põhinevatele komiteemenetlustele, loob aluse rakendusaktide vastuvõtmiseks komisjoni poolt, kusjuures liikmesriigid kohaldavad teatavaid kontrollimehhanisme komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes[10]. Et esmane vastutus rakendamise eest lasub liikmesriikidel, on loomulik, et artiklis 291 nimetatakse neid ning mitte parlamenti ja nõukogu. Varasema, EÜ asutamislepingu artiklil 202 põhinenud süsteemi ja tulevase, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 291 põhineva süsteemi vahel ei ole põhimõttelist kontseptuaalset erinevust.

On selge, et selliste rakendamisvolituste kasutamise tingimused kehtestab seadusandja. Rakendusaktidele on kiiresti vaja uut õiguslikku raamistikku, kuna praegune komiteemenetluse otsus ei sobi igas osas kokku uue, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 alusel kehtestatud korraga.

• [1]  Seadusandliku pädevusega institutsiooni kontseptsioon nägi ilmavalgust juba seoses nõukogu läbipaistvust käsitlevate eeskirjadega – EÜ asutamislepingu artikli 207 lõige 3. Seal ei esitatud aga seadusandliku pädevuse mõistet.
• [2]  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 289 lõige 3.
• [3]  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõike 1 teine lõik.
• [4]  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõige 2.
• [5]  Tausta kohta vt lähemalt: IX töörühma lõpparuanne lihtsustamise kohta. Euroopa Liidu tuleviku konvent, 29. november 2002 (CONV 424/02), lk 11.
• [6]  Samas küsimuses vt Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (P6_TA(2009)0373), lõige 68.
• [7]  Komisjoni 9. detsembri 2009. aasta teatis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 rakendamise kohta (KOM(2009)0673).
• [8]  “Nõukogu, selleks et tagada käesolevas lepingus seatud eesmärkide saavutamine ning kooskõlas käesoleva lepingu sätetega: ... annab komisjonil nõukogu vastuvõetavates õigusaktides volitused rakendada nõukogu kinnitatud eeskirju. Nõukogu võib kehtestada nimetatud volituste kasutamise kohta teatud nõudmisi. (...)"
• [9]  Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsus 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23), muudetud nõukogu 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).
• [10]  Euroopa Parlament ja nõukogu sätestavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt eelnevalt määruste abil eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme – Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 lõige 3.

majandus- ja rahanduskomisjonI ARVAMUS (18.3.2010)

õiguskomisjonile

õigusaktide delegeerimise volituste kohta
(2010/2021(INI))

Arvamuse koostaja: Sharon Bowles

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 alusel vastu võetud õigusaktide üle peaks toimuma avalik arutelu ja tuleks teostada demokraatlikku kontrolli;

B.  arvestades, et Lissaboni lepingule lisatud liikmesriikide valitsuste esindajate 23. juuli 2007. aasta konverentsi 39. deklaratsioonis võeti arvesse komisjoni kavatsust jätkata finantsteenuseid käsitlevate delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel konsulteerimist liikmesriikide määratud asjatundjatega;

C. arvestades, et Lamfalussy menetlus sillutas teed põhjalikule seadusandlikule kontrollile komisjonile finantsteenuste valdkonnas antud regulatiivsete volituste osas;

D. arvestades, et Euroopa järelevalvestruktuur näeb ühtsete eeskirjade kogumiku saavutamiseks ette tehniliste standardite kasutamise ning et delegeeritud õigusaktidel on selles oluline roll, mis sätestatakse spetsiifilistes valdkonna õigusaktides, nii et delegeerimise eesmärk, ulatus ja kestus oleks rangelt määratud;

E.  arvestades, et uus delegeeritud õigusakte käsitlev kord ei tohi mingil moel kahjustada Euroopa Parlamendi kehtivaid õigusi finantsteenuste alal, eriti mis puudutab õigusaktide, kaasa arvatud õigusaktide eelnõude varajast edastamist ning kohustust anda teavet,

1.  nõuab tungivalt, et kaasseadusandjatel oleks volitus otsustada, et varem kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt vastu võetud otsuseid võib vastu võtta kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 alusel või seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

2.  rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 290 annab seadusandjale vabaduse otsustada juhtumipõhiselt, millised kontrollimehhanismid on vajalikud, ning seetõttu ei tohiks ükski institutsioonidevaheline kokkulepe seda vabadust piirata või muuta;

3.  märgib siiski, et on hädavajalik saavutada institutsioonidevaheline kokkulepe parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel artikli 290 rakendamise osas, et seadusandjate vahel oleks suurem selgus ja ühine arusaam;

4.  tuletab meelde, et delegeeritud õigusaktide kohaldamisala ei saa piirata endise kontrolliga regulatiivmenetluse ulatusega ja et komiteemenetluse käigus vastu võetud reguleerivad meetmed, eriti finantsteenuste valdkonna „Lamfalussy direktiivid”, võib Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 all vastu võtta, tuletades samas meelde, et kõikides valdkondades peab põhiõigusakt selgelt määratlema delegeeritud õigusakti eesmärgi, sisu, kohaldamisala ja kestuse ning sätestama need tingimused, millele delegeerimine peab vastama;

5.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi kehtivad õigused finantsteenuste valdkonnas peavad säilima, ilma et see piiraks uut ja täiendavat seadusandlikku kontrolli, ning et Euroopa Parlament tuleb kutsuda delegeeritud õigusaktidega seoses toimuvatele ettevalmistavatele kohtumistele ja parlamendile tuleb esitada sama teave, mis edastatakse nõukogule, liikmesriikidele ja tulevastele Euroopa järelevalveasutustele;

6.  juhib tähelepanu, et igas põhiõigusaktis tuleb ära tuua piisav aeg, võimaldamaks parlamendil ja nõukogul rakendada nende õigust esitada delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid; märgib, et see võib teatud teemade korral olla pikem kui teiste korral, arvestades teemade keerukust ja raskusastet ning kaasseadusandjate töögraafikut;

7.  on veendunud, et niinimetatud „varane vastuväidete mitteesitamisest teadaandmine” on Lamfalussy menetluse käigus hästi toiminud ning parlament peaks seda eelistatud variandina kiireloomuliste menetluste asemel jätkama;

8.  juhib tähelepanu sellele, et aluslepingud ei sea seadusandjale nõuet lisada kirjalikud selgitused oma otsustele, millega delegeeritakse volitused delegeeritud õigusakti vastuvõtmiseks või milles esitatakse delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid või tühistatakse delegeeritud õigusakt, välja arvatud minimaalne üldine nõue, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 296 ja mida kohaldatakse kõikide õigusaktide korral;

9.  on seisukohal, et ei tohiks eeldada, et volitused on alati delegeeritud määramata ajaks; rõhutab, et juhtudel, kus delegeeritud õigusaktidega antakse volitus võtta meetmeid või lubatakse vajaduse korral võtta meetmeid – mida ei pruugi üldse juhtuda –, on seadusandjal õigus teha igal üksikjuhul asjakohaseid valikuid, sealhulgas delegeerida volitusi piiratud ajaks, nõuda meetme võtmist konkreetse aja jooksul või uuendada volituste delegeerimist;

10. kutsub kõiki oma komisjone üles vahetama ja regulaarselt ajakohastama parimaid tavasid, tagamaks, et parlamendi menetlused Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 alusel on nii sidusad kui võimalik ning et parlamendi delegeerimismenetlused vaadatakse perioodiliselt üle;

11. rõhutab, et iga komisjon peab korraldama oma tööd nii, et see vastaks tema spetsiifikale ning et selles kasutataks ära komisjoniliikmete kogemusi ja teadmisi; märgib, et finantsteenuste alal on saavutatud üksmeel, et võimalusel peaks põhiõigusakti raportöör juhtima parlamendi tööd põhiaktiga seotud delegeeritud õigusaktide alal, et tagada teema suhtes asjatundlikkus, mis põhineb seadusandliku protsessi algusest peale dialoogil ja teabevahetusel;

12. märgib delegeeritud õigusaktide rakendamise tähtsust ning kutsub komisjoni üles esitama parlamendile nende õigusaktide rakendamise edukuse kohta aruandeid;

13. palub komisjonil esitada kiirkorras Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 lõikel 3 põhinev õigusakti ettepanek, milles on kehtestatud eeskirjad ja üldpõhimõtted selle kohta, milliseid mehhanisme kasutavad liikmesriigid komisjoni rakendusvolituste kasutamise kontrollimiseks; rõhutab, et parlament peaks vähemalt säilitama õiguse saada teavet õigusaktide rakendamise kohta ning kontrollida nende õiguspärasust, samuti õiguse võtta vastu resolutsioone juhul, kui rakendatav õigusakt jääb põhiõigusakti lubatud rakendusalast väljapoole.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	17.3.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	39 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Burkhard Balz, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Markus Ferber, Elisa Ferreira, Vicky Ford, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sylvie Goulard, Enikő Győri, Othmar Karas, Wolf Klinz, Jürgen Klute, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Ivari Padar, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Peter Skinner, Theodor Dumitru Stolojan, Kay Swinburne, Marianne Thyssen, Ramon Tremosa i Balcells
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	David Casa, Sari Essayah, Syed Kamall, Philippe Lamberts, Thomas Mann, Catherine Stihler, Zoran Thaler

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ARVAMUS (16.3.2010)

õiguskomisjonile

õigusaktide delegeerimise volituste kohta
(2010/2021(INI))

Arvamuse koostaja: Jo Leinen

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et komisjon annab oma tegevusest aru Euroopa Parlamendile;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) järgi toimivad Euroopa Parlament ja nõukogu võrdväärsel alusel;

C. arvestades, et ELTLi artiklite 290 ja 291 alusel vastu võetud õigusaktid võivad olla olulised sotsiaalsest, keskkonna, majanduse või tervise seisukohast; arvestades, et seetõttu on ülimalt tähtis, et selliseid õigusakte, eelkõige aga delegeeritud õigusakte koostataks ja nende üle otsustataks täiesti läbipaistvalt, mis võimaldab kaasseadusandjatel tõhusalt kontrollida Euroopa Komisjonile delegeeritud volituse täitmist, sealhulgas vajaduse korral avaliku arutelu kaudu Euroopa Parlamendis,

1.  nõuab, et varem kontrolliga regulatiivmenetluse alusel vastu võetud otsuseid tuleks põhimõtteliselt edaspidi vastu võtta kas ELTLi artikli 290 või seadusandliku tavamenetluse kohaselt, otsustades seda iga üksikjuhtumi korral eraldi ning võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet;

2.  juhib tähelepanu, et delegeeritud õigusaktide reguleerimisala on kontrolliga regulatiivmenetluse omast laiem ning paljudel juhtudel tuleb õigusakte, mille suhtes praegu kohaldatakse Euroopa Parlamendi kontrolliõigust (droit de regard), võtta edaspidi vastu ELTLi artikli 290 alusel;

3.  juhib tähelepanu, et võimalike vastuväidete esitamiseks peaks põhiõigusaktiga olema ette nähtud piisavalt aega, et Euroopa Parlamendil oleks võimalik oma seisukohta kooskõlastada ja võtta vastu kaalutletud otsus, lükkamata põhjendamatult edasi nende delegeeritud õigusaktide jõustumist, mis ei tekita vaidlusi;

4.  peab seetõttu kõige sobivamaks kehtestada vastuväidete esitamise miinimumtähtajaks kaks kuud, mida saab Euroopa Parlamendi või nõukogu taotlusel veel kahe kuu võrra pikendada, kuna see võimaldab enamiku mittevaidlustatud delegeeritud õigusaktide jõustumist suhteliselt lühikese aja jooksul, kuid annab parlamendile ja nõukogule samas piisavalt aega vaidlustatud õigusaktide puhul oma kontrolliõiguse kasutamiseks;

5.  rõhutab, et nn kiirmenetluse kasutamine delegeeritud õigusaktide puhul on vajalik vaid täpselt määratletud ja erandjuhtudel;

6.  on arvamusel, et 2+2 kuu kord seoses vastuväidete esitamisega oleks lahendus, mis võimaldaks suhteliselt kiiret jõustumist täiendavat halduskoormust tekitamata, jättes samas vaidlustatud juhtumite puhul piisavalt aega reageerimiseks; on seisukohal, et kasu võiks olla sellise lisavõimaluse kehtestamisest, mis näeb ette varajase vastuväidetest loobumise, tingimusel et kaasseadusandjad on vabad seda menetlust soovi korral kasutama ning iga komisjonipoolne taotlus selle kasutamiseks oleks nõuetekohaselt põhjendatud;

7.  kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa Parlament saaks täielikult oma kaasseadusandja õigusi kasutada, ning palub selleks komisjonil:

- esitada Euroopa Parlamendile nõukogu ja liikmesriikidega samaaegselt delegeeritud õigusaktide ettevalmistamiseks kasutatud täieliku teabe ja dokumentatsiooni ning delegeeritud õigusaktide eelnõud; selleks võiks kasutada komiteemenetluse dokumentide praegust registrit kui tulevase täiustatud registri näidist;

- võtta delegeeritud õigusaktidest teavitamisel arvesse vaheaegu Euroopa Parlamendi töös ning

- kaasata Euroopa Parlamenti delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisse, nt kutsudes parlamenti osalema asjakohastel ettevalmistavatel koosolekutel;

8.  nõuab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon sõlmiksid institutsioonidevahelise kokkuleppe artikli 290 rakendamise kohta, sest hädasti on tarvis suuremat selgust;

9.  rõhutab, et teatud volituste komisjonile delegeerimisega vastavalt artiklile 290 ei loobu Euroopa Parlament mingil viisil oma vastutusest seoses selle alusel vastu võetud otsustega; on seetõttu seisukohal, et arvestades delegeeritud õigusaktide võimalikku kaugeleulatuvat mõju, peaks Euroopa Parlament andma kõigi asjaomaste üksuste käsutusse täiendavaid vahendeid, et tagada oma kohustuste täitmine seoses delegeeritud õigusaktidega;

10. on seisukohal, et oma jätkuva vastutuse tõttu artikli 290 kohaselt vastu võetud otsuste eest peaks Euroopa Parlament koostöös komisjoniga tagama parlamendiliikmete ja nende personali hõlpsa ligipääsu digitaalsele teabesüsteemile, kus oleksid kõik asjaomased dokumendid ja ajakohastatud teave menetluse kohta; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks tagama ka avalikkuse ligipääsu menetlusega seotud dokumentidele ja teabele, niipea kui parlamenti on delegeeritud õigusaktidest teavitatud, selleks võiks kasutada süsteemi, mis on sarnane Euroopa Parlamendi õigusloome jälgimissüsteemiga (OEIL);

11. on seisukohal, et iga delegeeritud õigusakti eripära arvestades oleks igati asjakohane, kui põhiõigusaktiga töötanud raportöör, kui ta on veel Euroopa Parlamendi liige, võtaks oma erikohustuseks tõhusalt kontrollida selle põhiõigusaktiga seotud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist;

12. palub komisjonil tagada, et kõik põhiõigusaktid viiakse kooskõlla ELTLi artikli 290 kohaste uute sätetega niipea kui võimalik ning kaasatakse põhiõigusaktide raportöörid ja eksperdid, kuna iga õigusakti puhul tuleb kindlaks määrata delegeerimisvolituste eesmärk, sisu, ulatus ja kestus;

13. nõuab, et delegeeritud volituste kasutamiseks rakendatavat haldusstruktuuri ja inimressurssi hinnataks institutsioonilise lähenemisviisi alusel;

14. usub, et kodanike huvides ja läbipaistvuse nimel tuleb tulevikku silmas pidades välja töötada objektiivne meetod, mille abil hinnata, kui tõhus on volituste delegeerimine eesmärgiga rakendada ELi õigusakte vastavalt uuele õiguslikule alusele, mis on sätestatud ELTLi artiklis 298.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	16.3.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	62 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	János Áder, Elena Oana Antonescu, Kriton Arsenis, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Sergio Berlato, Martin Callanan, Nessa Childers, Chris Davies, Esther de Lange, Anne Delvaux, Bas Eickhout, Edite Estrela, Jill Evans, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Julie Girling, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Dan Jørgensen, Christa Klaß, Holger Krahmer, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Kartika Tamara Liotard, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Miroslav Ouzký, Vladko Todorov Panayotov, Gilles Pargneaux, Antonyia Parvanova, Andres Perello Rodriguez, Pavel Poc, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Anna Rosbach, Oreste Rossi, Horst Schnellhardt, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Bogusław Sonik, Anja Weisgerber, Åsa Westlund, Glenis Willmott, Sabine Wils, Marina Yannakoudakis
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Pablo Arias Echeverría, Jiří Maštálka, Judith A. Merkies, Miroslav Mikolášik, Giancarlo Scotta’, Bart Staes, Marianne Thyssen, Michail Tremopoulos, Peter van Dalen
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Véronique Mathieu, Mario Mauro, Guido Milana, Potito Salatto, Gianluca Susta

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.3.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	24 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Raffaele Baldassarre, Luigi Berlinguer, Sebastian Valentin Bodu, Françoise Castex, Christian Engström, Marielle Gallo, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Daniel Hannan, Klaus-Heiner Lehne, Antonio Masip Hidalgo, Alajos Mészáros, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Francesco Enrico Speroni, Dimitar Stoyanov, Alexandra Thein, Diana Wallis, Rainer Wieland, Cecilia Wikström, Zbigniew Ziobro, Tadeusz Zwiefka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Piotr Borys, Sergio Gaetano Cofferati, Sajjad Karim, Vytautas Landsbergis, Kurt Lechner, Eva Lichtenberger, József Szájer