RAPORT Karistused autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest
30.4.2010 - (2009/2154(INI))
Transpordi- ja turismikomisjon
Raportöör: Hella Ranner
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
karistuste kohta autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni aruannet, milles analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi (KOM(2009)0225);
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48;
– võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7‑0130/2010),
A. arvestades, et Euroopa Liit on loonud viimastel aastatel määruse (EMÜ) nr 3821/85 ja määruse (EÜ) nr 561/2006 ning direktiivi 2006/22/EÜ vastuvõtmisega autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide süsteemi, mille eesmärk on suurendada liiklusohutust ja tagada aus konkurents;
B. arvestades, et Euroopa Liidu liikmesriikide karistussüsteemid on kujunenud pika aja jooksul ja on seetõttu väga erinevad, sest äärmuslikel juhtudel võivad trahvid ühes riigis olla kuni kümme korda suuremad kui teises riigis;
C. arvestades, et rahvusvaheliste vedudega seotud õiguslik olukord on muutunud ettevõtjate ja eelkõige ka autojuhtide jaoks raskesti mõistetavaks; arvestades, et liikmesriikidel on eeskirju keeruline rakendada ja praegune olukord ei ole ühildatav siseturuga;
D. tundes muret aruannete pärast, mille kohaselt on digitaalsetel sõidumeerikutel puudusi, mille tõttu on neid lihtne tahtlikult rikkuda;
Üldised märkused
1. tervitab komisjoni aruannet, milles analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi; avaldab siiski kahetsust, et üksikute liikmesriikide puudulike andmete tõttu ei anna aruandes olev analüüs täielikku ülevaadet Euroopas valitsevast olukorrast; palub komisjonil kutsuda liikmesriike üles esitama puuduvad andmed;
2. märgib, et komisjoni aruandes on rikkumised liigitatud vastavalt komisjoni direktiivi 2006/22/EÜ uuele III lisale, kuid arvesse ei ole võetud komisjoni direktiivi 2009/5/EÜ artikli 2 lõikes 1 sätestatud jõustamistähtaega;
3. kutsub seetõttu komisjoni üles esitama enne 2010. aasta lõppu ajakohastatud ja täieliku raporti direktiivi 2006/22/EÜ uue, III lisa rakendamise kohta;
4. juhib tähelepanu asjaolule, et eelmistel aruandlusperioodidel on esinenud märkimisväärseid hilinemisi, mistõttu põhineb näiteks praegune, 3. augusti 2009. aasta aruanne (komisjoni 24. aruanne, milles analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest kehtestatud karistusi) ainult 2005. ja 2006. aasta andmetel ja seetõttu ei ole selles võimalik ka teha järeldusi autovedude kasutajatele mõeldud sotsiaalõigusnormide ühtlustamise hetkeseisu kohta;
5. palub komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik, et täita kiiremini määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklis 17 sätestatud eesmärgid, mille tulemusel oleks tulevaste ühtlustamismeetmete jaoks kättesaavad uuemad andmed;
6. juhib tähelepanu, et ka määruse (EÜ) nr 1071/2009 IV lisas on olemas tõsiste rikkumiste loetelu käesoleva määruse tähenduses; on seetõttu arvamusel, et sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste liigituse ühtlustamine on erakordselt oluline;
Suured erinevused liikmesriikide vahel
7. märgib, et autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistused ei erine mitte ainult trahvide suuruse, vaid ka karistusviiside ja karistuste kategooriate poolest;
8. juhib tähelepanu, et nimetatud erinevused tulenevad nii majanduslikest ja geograafilistest tingimustest kui ka erinevustest liikmesriikide kriminaalõigussüsteemides ja erinevast liiklusohutuse käsitlusest;
9. märgib, et autovedudega seotud sotsiaalõigusnormid, eelkõige määrus (EMÜ) nr 3821/85 ja määrus (EÜ) nr 561/2006 ning direktiiv 2006/22/EÜ jätavad liikmesriikidele väga palju tõlgendamisruumi; avaldab kahetsust, et paljude ebatäpsuste tõttu Euroopa eeskirjade sõnastuses rakendavad liikmesriigi eeskirju paratamatult ebaühtlaselt; on seisukohal, et edasise ühtlustamise saavutamiseks on kõigepealt vaja nimetatud määruste ja direktiivi ühtset ja siduvat tõlgendamist;
10. peab kahetsusväärseks, et mõnedes liikmesriikides ei ole ette nähtud karistuste diferentseerimist olenevalt rikkumise raskusastmest; kutsub liikmesriike üles võtma vastu riiklikud õigusaktid, mis on tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava mõjuga ning arvestavad rikkumise raskusastet;
Edasine ühtlustamine
11. rõhutab, et tõhusa, tasakaalustatud ja hoiatava karistussüsteemi eelduseks on selged, läbipaistvad ja liikmesriikide vahel võrreldavad karistused; kutsub liikmesriike üles leidma seadusandlikke ja praktilisi lahendusi, et vähendada teatavaid väga suuri erinevusi karistusviisi ja karistuse suuruse vahel;
12. palub Euroopa Komisjonil pärast kontrolliasutuste ja transpordisektori esindajatega konsulteerimist töötada välja sõidu- ja puhketundide määruse ühtne ja siduv tõlgendus; kontrolliasutused peaksid seda tõlgendust arvesse võtma;
13. on seisukohal, et karistusviiside ja trahvide suuruse edasiseks ühtlustamiseks on vaja karistusviisidele vastavaid trahvide kategooriaid, ning autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide erinevate rikkumiste eest tuleb kehtestada karistuste alam- ja ülemmäärad; rõhutab, et karistuste tõhustamisel peavad õiglased, st objektiivsete kriteeriumide (nagu eri liikmesriikide rahvamajanduse kogutoodang ja geograafilised tegurid) alusel kehtestatud proportsionaalsed trahvid olema tasakaalus tõhusa kaitsega tõsiste rikkumiste vastu;
14. juhib tähelepanu sellele, et komisjoni direktiiviga 2009/5/EÜ kehtestatud direktiivi 2006/22/EÜ uut, III lisa tuleb käsitleda autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistuste ühtsete kategooriate nurgakivina; nõuab liikmesriikidelt vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmist komisjoni direktiivi 2009/5/EÜ kiireks rakendamiseks;
15. tuletab lisaks meelde, et Lissaboni lepinguga lisati Euroopa Liidu toimimise lepingusse artikli 83 lõige 2 liikmesriikide kriminaalõigusnormide ühtlustamise kohta; palub komisjonil uurida neid uusi kriminaalasjade alase õiguskoostöö seadusandlikke vahendeid ning esitada nõukogule ja Euroopa Parlamendile kaheteistkümne kuu jooksul aruanne võimalike ühtlustamismeetmete kohta ning ka liiklusohutusega seotud aspektide ja piiriülese trahvide rakendamise kohta juhul, kui ta ei ole seda juba teinud;
16. toob positiivses mõttes esile, et komisjon on vastavalt määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 22 lõikele 4 valmistanud ette suunised liikmesriikide toetamiseks selle määruse siseriiklikul tõlgendamisel ja kohaldamisel; märgib siiski, et need suunised ei ole õiguslikult siduvad ega ole seetõttu saavutanud seatud eesmärki, milleks on ühtne rakendamine liikmesriikides;
17. on seisukohal, et transpordi siseturu väljakujundamiseks ning juhtide ja veoettevõtjate õiguskindluse suurendamiseks tuleks sotsiaalõigusaktide kohaldamist ühtlaselt tõlgendada; seda silmas pidades palub komisjonil koostöös organisatsioonidega Corte, Tispol ja Euro Contrôle Route esitada ettepanekud, mille eesmärk on lõpetada autovedudega seotud sotsiaalõigusaktide diskrimineeriv kohaldamine; rõhutab sellega seoses, et määrust nr 581/2006 ja direktiivi 3821/85/EÜ tuleb tõlgendada ühtselt artiklite kaupa;
18. palub liikmesriikidel tugineda sotsiaalõigusnormide rakendamisel kõnealustele suunistele, et saavutada ühtne rakendamine;
Kontrollid
19. rõhutab, et ebaausat konkurentsi on võimalik vältida ja et liiklusohutust on võimalik tagada ainult kehtivate õigusaktide järjekindla ja mittediskrimineeriva rakendamisega; rõhutab, et autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide rakendamine eeldab ühtlustatud ja tõhusat kontrollikava;
20. juhib tähelepanu, et infrastruktuuri, liiklustihedust ja liikluskoormust silmas pidades on liiklusolukord eri liikmesriikides väga erinev, ja on seetõttu seisukohal, et kõnealuseid tegureid võiks muu hulgas arvesse võtta kontrollide sageduse määramisel, pidades meeles, et üks nende peamisi eesmärke on tagada vastavus sotsiaalset kaitset käsitlevatele õigusnormidele;
21. on veendunud, et tõkete kõrvaldamiseks Euroopa siseturul ja liiklusohutuse parandamiseks võik komisjon välja töötada ühtlustatud kontrollikavad ja neid edendada ning reguleerivalt sekkuda; kutsub komisjoni üles looma nende eesmärkide saavutamiseks tõhus ja asjakohane Euroopa tasandi koostöövahend;
22. kutsub komisjoni üles välja töötama soovitusi ning Euroopa miinimumstandardeid kontrolliorganite väljaõppeks ja kontrolliorganite vahelise koostöö koordineerimiseks; palub komisjonil parandada statistiliste andmete kogumist, et rakendamise tulemuslikkust oleks võimalik täpsemalt analüüsida ning et liikmesriigid saaksid rakendamisel ühtsemalt tegutseda;
23. palub liikmesriikidel hoida oma järelevalvepersonali kursis uusimate suundumustega andmete kogumisel ja ühtsete standardite rakendamisel ning teha tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga, et edendada kontrollide ühtlustatud käsitlust, luues seeläbi õiguskindluse;
24. on seisukohal, et sõiduteedel ja ettevõtete territooriumil tuleb sagedamini läbi viia põhjalikumaid kontrolle; kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid peaksid kinni nõutud kontrollide arvust vastavalt direktiivi 2006/22/EÜ artikli 2 lõikele 3; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti edasistest kavadest seoses nimetatud kontrollidega;
25. palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti aruanne digitaalsete sõidumeerikute puuduste kontrollimise ning meetmete kohta, mis on võetud sõidumeerikute tahtliku rikkumise ennetamiseks;
26. rõhutab, et määrusel (EÜ) 3821/85 põhinevat digitaalset sõidumeerikut kui kontrollivahendit peab täiendama; komisjon peaks uurima, kuidas kontrollimisasutused saaksid digitaalsest sõidumeerikust kiiremini andmeid alla laadida;
27. juhib tähelepanu ebaproportsionaalsete trahvide kaebuste osakonnale, mille asutas Euro Contrôle Route, ja palub sõidukijuhtidel ja veoettevõtjatel pöörduda nimetatud kaebuste osakonna poole, kui autovedudega seotud sotsiaalõigusakte kohaldatakse ebaproportsionaalselt;
Teised algatused
28. on arvamusel, et ettevõtetele ja veokijuhtidele tuleks kasuks arusaadav brošüür kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes; rõhutab, et kõnealuses brošüüris tuleks asjaomaseid sõidukijuhte ja ettevõtteid paremini teavitada kehtivatest sotsiaalõigusnormidest ja nendega seotud karistustest eri liikmesriikides; on arvamusel, et seda laadi teave peaks olema kättesaadav ka kolmandate riikide ettevõtetele ja sõidukijuhtidele; juhib tähelepanu sellele, kui kasulikud on arukad transpordisüsteemid, mis edastavad sellise teabe sõidukijuhtidele reaalajas;
29. on veendunud, et tänapäevase info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning arukate transpordisüsteemide abil peaks ettevõtetel ja sõidukijuhtidel olema võimalik saada teavet kehtivate sotsiaalõigusaktide ja nende rikkumisega kaasnevate karistuste kohta;
30. kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd olemasolevate struktuuride nagu Euro Contrôle Route põhjal ning parandama sellega ka ühiskontrollide koordineerimist, heade tavade vahetamist ning kontrolliasutuste jaoks ühist koolitusprogrammide korraldamist;
31. on seisukohal, et veokijuhtide (ka kolmandate riikide veokijuhtide) reaalajas teavitamiseks asjakohastest sotsiaalõigusaktidest ja rikkumiste korral erinevates liikmesriikides kohaldatavatest karistustest tuleks kasutada kogu olemasolevat tehnoloogiat, näiteks GPS-seadmeid;
32. kutsub liikmesriike üles looma Euroopa teedel nõuetekohane infrastruktuur, mis hõlmab ka piisaval arvul ohutuid parkimiskohti, et sõidukijuhtidel oleks võimalik sõiduaegade ja puhkeperioodide eeskirjadest reaalselt kinni pidada ja et kontrolle oleks võimalik tõhusalt läbi viia; juhib tähelepanu sellele, et nende rajatiste puhul tuleb turvalisusele erilist tähelepanu pöörata; palub komisjonil korrapäraselt avaldada kõige sobivamas vormis teave olemasolevate avalike ja eraomandusse kuuluvate rajatiste kohta Euroopa teedevõrgus, andes teavet maanteetranspordi sektori töötajatele pakutavate teenuste kohta;
33. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles innustama turvaliste parkimiskohtade ehitamise kavade koostamist ja neid rahastama, kuna need on asendamatud selleks, et sõidukijuhid saaksid järgida määruse 561/2006 sätteid;
34. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
SELETUSKIRI
Taust
Vastavalt direktiivi 2006/22/EÜ artiklile 10 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. maiks 2009 aruande, milles analüüsitakse sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi.
Raportöör kutsub komisjoni Euroopa Parlamenti tulevikus õigeaegselt ja täielikult teavitama. Komisjoni aruanne tuleb liiga hilja ja on lisaks veel puudulik. Täpse analüüsi jaoks on eriti oluline, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule veel sellel aastal läbivaadatud teatise, milles analüüsitakse direktiivi 2006/22/EÜ uue III lisa rakendamist liikmesriikides.
Komisjoni aruanne
Komisjoni aruandes võetakse kokku liikmesriikidevaheliste karistuste eri liigid:
· Trahvid. Kõikides liikmesriikides on karistusvõimalusena ette nähtud trahvid, summad on siiski kohati väga erinevad. Sama rikkumise eest võib trahv olla 58,23 eurot (Malta) ja 5000 eurot ja enam (Austria, Küpros, Saksamaa ja Iirimaa). Selliste suurte erinevuste põhjuseks võivad olla sotsiaalsed, majanduslikud või geograafilised tegurid, kuid see ei selgita olukorda kõikides riikides (Hispaania, Ungari).
· Sõiduki kasutamise takistamine. Sõiduki kasutamise takistamine on veel üks karistusvõimalus. Selle karistusega on võimalik ka tagada, et sõidukijuht teeb piisavalt pika puhkepausi. 15 riiki teatasid komisjonile, et kasutamise takistamine on nende õigusaktides ette nähtud (Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Taani, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Poola, Rumeenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik).
· Sõidukeeld ja vabadusekaotus. Seitsmes liikmesriigis on tõsiste rikkumiste korral ette nähtud vabadusekaotus. Mõnes liikmesriigis siiski ainult juhul, kui rahatrahvi ei tasuta või kui isik paneb uuesti toime rikkumise, mille eest teda juba karistati (Austria, Küpros, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg ja Ühendkuningriik). Mõnes liikmesriigis on ka juhiloa või juhikaardi äravõtmise võimalus (Bulgaaria, Taani, Kreeka, Itaalia, Slovakkia ja Ühendkuningriik).
Aruandes tuletatakse ka meelde kõikide liikmesriikide ettevõtete vastutust vastavalt määrusele (EÜ) nr 561/2006. Enamiku liikmesriikide (Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Soome, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriik) õigusaktid sisaldavad sõidukijuhtide ja veoettevõtjate puhul erinevaid karistusi, kusjuures veoettevõtjaid koheldakse karmimalt ja neile määratakse suuremad karistused kui sõidukijuhtidele. Vastavalt määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikele 4 peavad kaubasaatjad, ekspedeerijad, reisikorraldajad, peatöövõtjad, alltöövõtjad ja juhtide vahendamise agentuurid tagama, et lepinguliselt sätestatud ajakavad ei lähe vastuollu sõiduaegade ja puhkeperioodide sätetega. See kohustus on selgesõnaliselt kirjas ainult Taani, Eesti, Soome, Poola ja Rootsi riiklikes õigusaktides.
Määrusesse (EÜ) nr 561/2006 on sisse viidud ka ekstraterritoriaalsuse põhimõte: kui liikmesriigi pädevad asutused tuvastavad rikkumise teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, võivad nad määrata karistuse, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel karistust määratud. Rikkuja suhtes kohaldada samasugust karistust kui siis, kui rikkumine oleks toime pandud rikkumise tuvastanud liikmesriigis. Karistus ei tohi olla diskrimineeriv. See põhimõte võib aga ausat konkurentsi ka negatiivselt mõjutada, kuni liikmesriikides kohaldatakse ühe ja sama rikkumise suhtes väga erinevaid karistusi: rikkumise toime pannud veoettevõtjad võivad eelistada pigem trahvimaksmist väga madalaid trahvimäärasid kohaldavas liikmesriigis kui riskida trahvi maksmisega väga kõrgeid karistusi kohaldavas liikmesriigis.
Mõnedes liikmesriikides on karistussüsteemid, kus erinevate rikkumiste eest ei ole ette nähtud erinevaid karistusi (Austria, Tšehhi Vabariik, Iirimaa, Luksemburg ja Ühendkuningriik), mis raskendab tõsiste rikkumiste analüüsimist, sest kõnealused riigid on ära märkinud ainult karistuste alam- ja ülemmäärad. Malta kohaldab näiteks rikkumiste suhtes kindlaksmääratud suurusega trahvi (58,23 eurot).
Teistes riikides on süsteemid, kus erinevate rikkumiste eest on ette nähtud erinevad karistused.
· Määruse (EÜ) nr 561/2006 (artiklid 6 kuni 8) rikkumiste puhul eristatakse ühe ja sama rikkumise puhul kahte või enamat tõsidusastet, mille suhtes kohaldatakse erineva suurusega trahvi (vrd aruande I tabel). Aruandes on esitatud ka trahvisummade erinevused: rahatrahv ööpäevase sõiduaja ületamise eest rohkem kui kahe tunni võrra võib Hispaanias (4600 eurot) olla kümme korda kõrgem kui Kreekas (400 eurot). Liikmesriigid kasutavad tõsiduse astme kindlaks määramiseks ka väga eri meetodeid: eri piirmäärad on esitatud kas minutites, tundides või protsentides. Rakendatakse lineaarselt või astmeliselt suurenevaid karistusi. Teistes riikides, näiteks Belgias, kasutatakse erinevate rikkumiste eest erinevate karistuste määramiseks kahte kriteeriumi: ööpäevase sõiduaja ületamine ja katkematu sõiduaeg.
· Määruse (EMÜ) nr 3821/85 rikkumistega seoses märgib komisjon, et märgatavad erinevused esinevad nii kohaldatavates trahvimäärades kui ka rikkumiste liigitamise viisis (II tabel). Kuigi direktiivi 2006/22/EÜ[1] uues III lisas liigitatakse teatud rikkumised väga tõsisteks – näiteks kui juhil on mitu kehtivat juhikaarti –, paigutab osa liikmesriike selle juhtumi väikese rikkumise kategooriasse. Teiselt poolt karistatakse ka teatavaid väiksemaid rikkumisi teistes riikides kõige kõrgema määraga. Trahvimäärad määruse (EMÜ) nr 3821/85 rikkumiste eest erinevad märgatavalt. Trahvide ülemmäärad võivad osaliselt väga palju erineda, alates 586 eurost (Leedu) kuni 30 000 euroni (Prantsusmaa), millele võib lisanduda vabadusekaotus.
Kokkuvõttes võib öelda, et mitte ainult rahatrahvide suurus ei ole eri liikmesriikides väga erinev, vaid ka ettenähtud karistuste liigid ning sotsiaalõigusnormide eri rikkumiste liigitus. Euroopa Komisjon peab kõnealust olukorda juhtide ja transpordiettevõtete jaoks ebarahuldavaks. Direktiivi 2006/22/EÜ uus III lisa (mida muudeti direktiiviga nr 2009/5/EÜ) esitab aluse ühisele arusaamisele selle kohta, mida tuleks käsitleda tõsise rikkumisena ja mida mitte. Liikmesriike kutsutakse üles astuma vajalikke samme, et tagada autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtne kohaldamine.
Raportööri seisukoht
Autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega püütakse saavutada eri eesmärke. Liiklusohutus, töötingimuste parandamine ja ausa konkurentsi tagamine on reguleeritud erinevates, osaliselt vanades õigusloometekstides.
Komisjoni aruandest ilmneb, et sõiduaegade ja puhkeperioodide ja sõidumeerikute rakendamises esineb eri liikmesriikides osaliselt suuri erinevusi.
- Kehtivate eeskirjade rakendamine
Raportöör on arvamusel, et sotsiaalõigusnormide täielik rakendamine liikmesriikides on ülioluline liiklusohutuse tagamiseks Euroopa teedel ning Euroopa siseturu jaoks äärmiselt suure tähtsusega.
- Rikkumiste ühtne liigitus
Rikkumiste liigitus direktiivi 2006/22/EÜ uues III lisas on tervitatav. Liikmesriikidelt oodatakse nüüd kõnealuse liigituse ülevõtmist oma õigusaktidesse.
- Sagedasemad ja põhjalikumad kontrollid ja liikmesriikide parem rakendamisalane koostöö
Lisaks on vältimatult vajalik eeskirjadest kinnipidamist ka kontrollida. Kontrollide sageduse suurendamine on möödapääsmatu ja seda tuleks piiriüleselt koordineerida. Sealjuures on vaja parandada liikmesriikidevahelist koostööd eeskirjade rakendamisel.
Raportöör nõuab seetõttu Euroopa Autovedude Agentuuri loomist, mis peaks koordineerima pädevate asutuste koostööd ja parandama selle kaudu kontrollide ühtsust ja täielikkust.
- Karistuste ühtlustamine
Vastavalt määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 19 lõikele 1 peavad liikmesriigid määruse (EÜ) nr 561/2006 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste eest kehtestama sanktsioonid, mis on tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Sellele vaatamata on karistused liikmesriikides kohati väga erinevad.
Raportöör soovib juhtida tähelepanu, et karistuste erinevus tuleneb mitmest tegurist. Osaliselt on erinevusi võimalik selgitada geograafilise või majandusliku taustaga. Karistuste suuruse või liigi osaliselt väga oluliste erinevuste põhjuseks võivad aga olla ka liikmesriikide erinevad õigussüsteemid kriminaalasjades. Raportöör on arvamusel, et võrreldavate rikkumiste eest tuleks kohaldada võrreldavaid karistusi. Sellele vaatamata tuleks arvestada, et teistsuguste riiklike raamtingimuste tõttu on teatavad erinevused vältimatud.
Komisjon peaks seega proovima uusi seadusandlikke vahendeid, mis Lissaboni lepinguga on lisatud uue artikli 83 lõikena 2 Euroopa Liidu toimimise lepingusse: „Kui kriminaalõiguse alaste õigus- ja haldusnormide lähendamine osutub möödapääsmatuks liidu poliitika tulemusliku elluviimise tagamiseks valdkonnas, kus on rakendatud ühtlustamismeetmeid, võidakse direktiividega kehtestada asjaomases valdkonnas kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumeeskirjad. Asjaomased direktiivid võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse või seadusandliku erimenetluse kohaselt vastavalt sellele, millist menetlust järgiti asjaomaste ühtlustamismeetmete vastuvõtmisel, ilma et see piiraks artikli 76 kohaldamist.”
- [1] Sealjuures tuleb siiski osutada, et komisjoni aruanne põhineb andmetel, mis kehtisid enne direktiivi 2006/22/EÜ uue III lisa jõustumist.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
28.4.2010 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemus |
+: –: 0: |
36 5 0 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Magdalena Alvarez, Inés Ayala Sender, Georges Bach, Izaskun Bilbao Barandica, Antonio Cancian, Michael Cramer, Luis de Grandes Pascual, Christine De Veyrac, Saïd El Khadraoui, Ismail Ertug, Carlo Fidanza, Knut Fleckenstein, Jacqueline Foster, Mathieu Grosch, Juozas Imbrasas, Ville Itälä, Dieter-Lebrecht Koch, Georgios Koumoutsakos, Werner Kuhn, Bogusław Liberadzki, Eva Lichtenberger, Gesine Meissner, Hella Ranner, Vilja Savisaar, Olga Sehnalová, Debora Serracchiani, Brian Simpson, Dirk Sterckx, Silvia-Adriana Ţicău, Dominique Vlasto, Artur Zasada, Roberts Zīle |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Philip Bradbourn, Michel Dantin, Derk Jan Eppink, Jelko Kacin, Dominique Riquet, Anna Rosbach, Sabine Wils, Corien Wortmann-Kool, Janusz Władysław Zemke |
|||||