RAPORT Määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames uurimis- ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamine linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus

4.5.2010 - (2009/2243(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Lambert van Nistelrooij
Arvamuse raportöör (*):
Jorgo Chatzimarkakis, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon
(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus

(2009/2243(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti XVII, XVIII ja XIX jaotist;

–   võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta[1];

–   võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta[2];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013)[3];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsust 1639/2006/ΕÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013)[4];

–   võttes arvesse 10. mai 2007. aasta resolutsiooni tulevase regionaalpoliitika panuse kohta Euroopa Liidu innovatsioonisuutlikkuse suurendamisse[5];

–   võttes arvesse 24. mai 2007. aasta resolutsiooni teadmiste rakendamise kohta praktikas: Euroopa laiapõhjaline innovatsioonistrateegia[6];

–   võttes arvesse 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseisu kohta[7];

–   võttes arvesse 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni parimate tavade kohta regionaalpoliitikas ja takistuste kohta struktuurifondide kasutamisel[8];

–   võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni struktuurifondide määruse rakendamise kohta 2007–2013 ning riiklikke ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja rakenduskavu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta[9];

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi avaldatud uuringut „ELi seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifondide vaheline koostoime”;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi avaldatud uuringut „Euroopa teadus-, arendus- ja uuenduspoliitika territoriaalsemaks muutmine”;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi avaldatud uuringut „Struktuurifondide toetus uuendustegevusele. Rakendusalased proovikivid aastateks 2007–2013 ja tulevikuks”;

–   võttes arvesse komisjoni 16. augusti 2007. aasta teatist „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu – Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse” (KOM(2007)0474);

–   võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2007. aasta teatist „Majanduskasvu ning tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia rakendamine liikmesriikides ja piirkondades ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu ajavahemikus 2007–2013” (KOM(2007)0798);

–   võttes arvesse komisjoni 14. mai 2008. aasta teatist programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta (KOM(2008)0301);

–   võttes arvesse komisjoni 21. detsembril 2009 esitatud kahekümnendat aastaaruannet struktuurifondide rakendamise kohta (2008) (KOM(2009)0617);

–   võttes arvesse komisjoni talituse 14. novembri 2007. aasta töödokumenti ühtekuluvuspoliitika abil toimuva uuendustegevuse kohta piirkondades (SEC(2007)1547);

–   võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2009. aasta töödokumenti „Konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle” (KOM(2009)0647);

–   võttes arvesse komisjoni 19. juunil 2008 esitatud viiendat eduaruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta „Piirkondade majanduskasv aitab kaasa Euroopa majanduse kasvule” (KOM(2008)0371) (viies eduaruanne);

–   võttes arvesse komisjoni 25. juunil 2009 esitatud majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat eduaruannet (KOM(2009)0295) (kuues eduaruanne);

–   võttes arvesse teadus- ja tehnikauuringute komitee (CREST) 4. detsembri 2006. aasta märgukirja raporti „Õppetunnid teadus- ja arendustegevuse poliitika jaoks riiklike reformikavade ja 2006. aasta eduaruannete põhjal” kohta (CREST1211/06);

–   võttes arvesse komisjoni suunist „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu – praktilised suunised ELi rahastamisvõimaluste kasutamiseks teaduse ja innovatsiooni alal”;

–   võttes arvesse teadustöö infrastruktuuride Euroopa strateegiafoorumi aruannet „Euroopa teadusuuringute infrastruktuuride tegevuskava, 2006. aasta aruanne”;

–   võttes arvesse komisjoni palvel koostatud sõltumatut aruannet „Tegevuskava ühtekuuluvuspoliitika reformimiseks” (Fabrizio Barca aruanne, 2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0138/2010),

A. arvestades, et uuendatud Lissaboni strateegias on uurimis- ja uuendustegevus tähtsal kohal, et reageerida sellistele proovikividele nagu kliimamuutus ja tihenev üleilmne konkurents; arvestades, et kriisijärgsel ajastul on majanduskasvule ja töökohtade tekkimisele kaasaaitamine uurimis- ja uuendustegevuse abil muutunud veelgi tähtsamaks ja see on ELi 2020. aasta kavandatud strateegia põhieesmärk;

B.  arvestades, et teadus- ja uuendustegevuse rakendamine on vajalik kõikidele ühiskonnakihtidele ning seda tuleb teha elanike sotsiaal- ja majandustingimuste parandamiseks;

C. arvestades, et Euroopa Liidu toetust uurimis- ja uuendustegevusele jagatakse peamiselt teadus- ja uuendus- ning ühtekuuluvuspoliitika kaudu, mille peamised vahendid on struktuurifondid, teadusuuringute seitsmes raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm;

D. arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa lõimimisprotsessi tähtis tugisammas ja üks edukamaid ELi poliitikavaldkondi, mis aitab kaasa üha erinevamate piirkondade lähenemisele ning soodustab majanduskasvu ja tööhõivet;

E.  arvestades, et uuendustega tegeletakse kõige tõhusamalt piirkondlikul tasandil, kus osalejad, näiteks ülikoolid, riiklikud teadusasutused ja tööstus asuvad lähestikku, edendades nii partnerlust teadmiste edastamise valdkonnas kui ka hea tava piirkondadevahelist vahetamist;

F.  arvestades, et ühenduse teises strateegilises suunises ühtekuuluvuse kohta aastateks 2007–2013 mainitakse teadmiste ja uuendustegevuse parandamist majanduskasvu soodustamiseks ning 25% kõikidest eraldatud vahenditest on eelarvesse kantud;

G. arvestades, et praeguste probleemide keerukus nõuab nende poliitikavaldkondade lõimitust; ning arvestades, et teadmistepõhine ühiskond ei nõua enam lihtsalt eri sektorite tegevuse kokkuliitmist, vaid ka osalejate ja vahendite omavahelist koostoimet, mis on tähtis selleks et need muudaksid üksteist tugevamaks ja aitaksid kaasa uurimis- ja uuendusprojektide säästvale elluviimisele, väärtustades piirkondades uurimistulemusi konkreetsete tooteideede kujul;

H. arvestades, et kuigi nende vahendite ülesehituse mõni osa, nagu näiteks sama ajavahemik ja kooskõla Lissaboni tegevuskavaga, võimaldavad koostoimet, on ikkagi erinevusi, nagu näiteks erinevad õiguslikud alused, keskendumine kas teemadele või territooriumidele ning kas jagatud või keskne juhtimine,

Ühtekuuluvuspoliitika, mis aitab saavutada teadus- ja uuendustegevuse eesmärke

1.  hindab seda, et aastatel 2007–2013 eraldasid kõik liikmesriigid vastavalt ühenduse teisele ühtekuuluvusalaste strateegiasuuniste dokumendile märkimisväärse osa kõigist oma rahalistest eraldistest teadus- ja arendustegevusele, innovatsioonile ning teadmistepõhise majanduse väljaarendamisele, mille tulemusena loodi 246 riiklikku või piirkondlikku rakenduskava, mille kaudu eraldati teadusuuringuteks ja innovatsiooniks umbes 86 miljardit eurot; sellest omakorda on juba teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tuumikvajadusteks eraldatud 50 miljardit eurot; märgib, et ühtekuuluvuspoliitika on saanud ELi poolt sellele valdkonnale antava toetuse oluliseks allikaks, konkureerides nii teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi (50,5 miljardit eurot) kui ka konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (3,6 miljardit eurot) eelarvega; Rõhutab teadus- ja arendustegevuseks eraldatud vahendite tähtsust ning võimalust määrata nendega seoses kvantitatiivseid eesmärke;

2.  väljendab heameelt selle üle, et on olemas uued rahastamismeetmed ning rõhutab algatuse JEREMIE ning komisjoni riskijagamisrahastu ja Euroopa Investeerimispanga grupi potentsiaali uuenduslike ettevõtete rahastamisvõimaluste parandamisel; soovitab piirkondlikel osalejatel kasutada neid uusi võimalusi lisaks struktuurifondide rahastamisvahenditele; rõhutab selles kontekstis vajadust koordineerida tõhusalt riiklikke ja erainvesteeringuid;

3.  ootab komisjoni strateegiaraportit, mida mainiti üldmääruse artikli 30 lõikes 2; arvab, et raport annab põhjaliku ülevaate liikmesriikide edusammudest eesmärkide saavutamisel aastatel 2007–2009 ja on aluseks arutelule ühtekuuluvuspoliitika tulevikuväljavaadete üle;

4.  kinnitab, et ELis on vaja konkreetsete poliitikavaldkondade mitmetasandilist lõimitud juhtimist; rõhutab, et toimiv mitmetasandiline juhtimissüsteem on vahendite sihtotstarbelise eraldamise eesmärkide eduka seadmise ja saavutamise eeltingimus; märgib, et struktuurifondide rakendamise eest lasub vastutus riiklikel ja piirkondlikel asutustel, samal ajal kui konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi haldab tsentraalselt komisjon; on teadlik liikmesriikide tasandil esinevatest halduserinevustest ning on seisukohal, et oluline on leida kodanike jaoks kõige tõhusam otsustustasand;

5.  peab oluliseks koordineerida ühenduse neid poliitikavaldkondi, millel on osa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel; on seisukohal, et nende poliitikavaldkondade mõju territooriumile ja ühtekuuluvusele on vaja täpsemalt analüüsida, et edendada tõhusat koostoimimist ning kindlaks teha ja arendada kõige sobivamaid Euroopa tasandi meetmeid kohalike ja piirkondlike innovatsiooniinvesteeringute toetamiseks; tuletab meelde, et tuleb arvesse võtta kolme tüüpi (lähenemine, üleminek ja konkurentsivõime) piirkondade erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke asjaolusid ja erinevat loovus-, innovatsiooni- ja ettevõtlusvõimet; rõhutab sellega seoses, et investeerimine teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, haridusse ja ressursitõhusatesse tehnoloogiatesse toob kasu nii traditsioonilistele sektoritele ja maapiirkondadele kui ka kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele teenustel põhinevatele majandussüsteemidele ning toetab seega majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

6.  rõhutab linnade suurt potentsiaali teadusuuringute ja uuendustegevuse valdkonnas; on seisukohal, et targem linnapoliitika, mis põhineks tehnoloogilisel arengul ning milles arvestataks asjaolu, et 80% Euroopa elanikkonnast elab linnades, kus sotsiaalne ebavõrdsus on kõige suurem, aitaks kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule; nõuab seetõttu, et tulevasse ühtekuuluvuspoliitikasse tuleks võtta linnade mõõde;

Struktuurifondide, seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi koostoime

7.  tunnistab, et 2007.–2013. aasta assigneeringute sihtotstarbelise eraldamise abil suudab ühtekuuluvuspoliitika paremini tekitada koostoimet teadus- ja uuenduspoliitikaga ning samal ajal on seitsmendas raamprogrammis ning konkurentsi- ja uuendustegevuse programmis üha olulisemaks muutunud territoriaalne mõõde; nõuab, et kaalutaks assigneeringute tulemuslikkusel põhineva sihtotstarbelise eraldamise mehhanismi, millel oleks tugevam temaatiline suundumus, mis võimaldaks rakendada asjakohaseid poliitilisi meetmeid uute probleemide lahendamiseks;

8.  märgib, et praegu jagatakse raamprogrammist teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks vahendeid tipptaseme kriteeriumide alusel, millest tulenevalt vahendeid saavad konkurentsivõimelisemad osalejad, kellelt nõutakse suurt tehnilist võimekust ning tugevaid haldus- ja finantsmenetluslikke teadmisi; rõhutab, et selline olukord viib majandusklastrite ja ELi tipp-piirkondade suure kontsentreerumiseni, mis piirab positiivse koostoime tekkimist nende piirkondade ja riikide rühmas, kes on teel selle tipptaseme suunas, aga ei ole seda veel saavutanud; rõhutab, et regionaalse ebavõrdsuse suurenemine teadus- ja arendustegevuse potentsiaali osas ning poliitika tegeliku sidususe tagamine on probleemid, millega tuleb tegeleda nii ühtekuuluvus- kui ka teadus ja innovatsioonipoliitika valdkonnas – hoolimata asjaolust, et rakendamisega tegelevad institutsioonid asuvad eri tasanditel (riigiülene, riigi ja piirkonna tasand) ning juhinduvad erinevatest põhimõtetest (ühtekuuluvus vs. tipptase);

9.  rõhutab, et innovatsiooni tõhusus sõltub saavutatud koostoimest ning avaldab kahetsust, et rahastamise praegusi koostoimevõimalusi ei teata veel kuigi hästi; kutsub piirkondi – peamisi teabe ja analüüsivõime valdajaid – ning liikmesriike üles suurendama jõupingutusi suhtlemise parandamiseks; rõhutab, et tõhusa koostoime eelduseks on eri liiki teadmiste loomise, levitamise, edendamise ja rakendamise valdkonnas tegutsejate vahelised komplekssed suhted; rõhutab, et teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifonde haldavad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused peavad olema teadlikud võimalustest, mida need vahendid pakuvad, ning nõuab osalejate ja meetmete paremat koordineerimist;

10. rõhutab, et teadusuuringuid ja uuendustegevust puudutavad toetused tuleb leida piirkondlikest vahenditest ning need moodustavad osa nutikal uuendustegevusel põhinevast piirkondlikust uuendustegevuste strateegiast; on seisukohal, et sellised strateegiad nõuavad piirkondade ja linnade rolli suurendamist ELi ja riiklike prioriteetide seadmisel ja elluviimisel; kutsub seetõttu üles kaaluma võimalusi taastada struktuurifondide raames uuendustegevused, mille eesmärgiks on piirkondlike uuendusstrateegiate edendamine;

11. võtab teadmiseks olemasolevad ühendatud rahastamise võimalused; rõhutab siiski, et struktuurifondide ja raamprogrammide vaheline segarahastamine ei ole lubatud; rõhutab, et neid vahendeid võib ühendada kas üksteist täiendavate aga eraldiseisvate tegevuste (nt teadusinfrastruktuur) või seotud projektide eri osade (nt uue uurimisidee väljatöötamine ja järeltegevused), samuti sama võrgustiku või klastri projektide rahastamiseks;

12. usub, et asjaolu, et struktuurifondide ja raamprogrammide vahenditest saadava rahastamise kombineerimine on keelatud, takistab piirkondi mõlemat rahastamisvahendit samaaegselt kasutamast, ning et alt üles suunatud tõhusad strateegilised protsessid nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil võivad aidata vältida SF, RP7 ja CIP vahenditest saadava rahastamise kattumist ja lünki rahastamises;

13. rõhutab, et sünergia on võimekuse tekkeks eriti tõhus vahend; osutab selles kontekstis teadustöö infrastruktuuride Euroopa strateegiafoorumi projektifinantseerimishaldusele ja vajadusele koordineerida ELi uurimistegevuse rahastamispõhimõtteid piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

14. rõhutab, et koostoime on midagi enamat kui vastastikku täiendav projektide rahastamine; arvab, et võimekuse tõstmine, võrgutöö ja teadmiste siire on oluline koostoimevorm, ning märgib, et kõik vahendid pakuvad sellise vahetamise võimalusi;

15. märgib, et rahastuse otsese saaja seisukohalt sõltub otsene sünergia rahastuse saaja organisatsioonilisest ja strateegilisest suutlikkusest kombineerida ELi eri vahenditest saadud toetusi; kutsub piirkondlikke osalejaid üles koostama piirkondlikke strateegiaid, mis võivad rahastamise sobitamist hõlbustada;

16. soovitab liikmeriikidel ja komisjonil eraldada struktuurifondidest piisavalt vahendeid teadusuuringutele ja innovatsioonile, eelkõige jätkusuutlikule innovatsioonile ning soovitab tugevdada teadussuutlikkust; rõhutab vajadust edendada ja kohaldada edukaid mudeleid teadmistekolmnurgas ning tagada piirkondliku teadustegevuse ja innovatsiooni strateegiliste raamistike säästev areng koostöös ettevõtete, uurimiskeskuste, ülikoolide ja riigiasutustega; rõhutab piirkondlike teadmistemahukate innovatsiooniklastrite potentsiaali piirkondliku konkurentsivõime koondamisel ning tunneb heameelt selle üle, et klastrite arendamine on kaasatud nii konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kui ka seitsmendasse raamprogrammi (seitsmenda raamprogrammi meede „teadmiste piirkonnad”); juhib tähelepanu Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EITI) raames loodud uutele teadmis- ja innovatsiooniühendustele, mis ühendavad omavahel peamisi Euroopa suurte teadmistega piirkondade klastreid; märgib, et ka struktuurifondid võivad kaasa aidata teadmiste vahetusele piirkondlikes klastrites; rõhutab, et sellised klastrid võivad pakkuda võimalust eelkõige ebasoodsate piirkondade jaoks;

17. kutsub piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles struktuurifonde paremini ära kasutama, et suurendada piirkondade teadusuuringute-, teadmiste- ja innovatsioonialast suutlikkust, näiteks rajades teadusuuringute infrastruktuuri, mis võimaldab neil osaleda ELi teadus- ja innovatsioonitegevuses; ergutab piirkondi määrama struktuurifondidega seoses teadus- ja arendustegevuse prioriteete, mis täiendaksid seitsmenda raamprogrammiga seotud prioriteete, ning nõuab pikaajalist planeerimist piirkondlikul tasandil, et saavutada rahastamisvahendite vastastikusest temaatilisest täiendavusest tulenev sünergia;

18. rõhutab, kui tähtis on analüüsida, jagada ja lõimida poliitikavahendite vahelise koostoime häid tavasid; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni jõupingutuste üle osakondadevahelise koostöö parandamisel ning kutsub üles tugevdama teadus- ja innovatsioonivõime ja -nõuete analüüsi piirkondlikul tasandil, eelkõige seoses kättesaadavate kvalitatiivsete andmete kogumisega, ning kutsub üles analüüsima kolme rahastamisvahendi hinnangutes suhteid teiste vahenditega, et olla võimeline andma ühiseid juhiseid;

19. võtab rahuldustundega teadmiseks praktilised suunised ELi rahastamisvõimaluste kasutamiseks teaduse ja innovatsiooni alal; teeb ettepaneku, et tulevikus võiks sellised suunised avaldada kohe pärast õigusraamistike jõustumist; ootab komisjoni töödokumenti, milles oleks näiteid reaalsest koostoimest; kutsub komisjoni üles tegutsema vahendajana – edendama heade tavade vahetust – ning hindama võimalust eksperdiabi andmiseks ühenduse rahastamisvõimaluste kohta eelsuuniste näol ning „kasutusjuhendiga” teadusuuringute ja uuendusprojektide praktilise juhtimise ja haldamise kohta, et saavutada loodetud tulemusi;

20. palub komisjonil lihtsustada seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammiga seonduvat bürokraatiat, et tugevdada struktuurifondidega koostoime mõju;

21. ergutab komisjoni viima läbi uuringut selle kohta, kuidas oleks võimalik oluliselt lihtsustada erinevate rahastamiskavade jaoks taotluste esitamist arvutiprogrammide ja ühtsete käsiraamatute abil;

22. julgustab komisjoni jätkama koostoimet soodustavaid tegevusi ning hoidma Euroopa Parlamenti kursis nende edenemisega, eelkõige ELi ning riiklike ja piirkondlike üksuste vahelise vertikaalse koostöö olukorraga;

23. toetab seitsmenda raamprogrammi riiklike kontaktpunktide, teadus- ja arendusprogrammide juhtide ning innovatsiooniasutuste vahelist tihedamat koostööd, mis võimaldab teadus- ja innovatsiooniprojektide eri aspekte või etappe rahastada erinevatest allikatest;

Soovitused järgmiseks programmiperioodiks

24. väljendab heameelt selle üle, et ELi 2020. aasta strateegia eelnõus rõhutatakse poliitikavaldkondade vastastikust sõltuvust, poliitikavaldkondade lõimimise tähtsust ning vajadust parema koostoime ja tugevama partnerluse järele avaliku sektori poliitika kujundamisel ja elluviimisel; nõuab, et mõeldaks linnade ja piirkondade vajadusele laiahaardelisema raamistiku järele neis kolmes poliitikavaldkonnas ka komisjonisisese tehnilise ühendamise struktuuri kaudu, mis võimaldaks jälgida ja koordineerida koostoimet seoses innovatsiooni- ning teadus- ja arenguprogrammidega ning kaasata need ELi rahastamisvahendite ja riigiabieeskirjade kavandamisse ja rakendamisse; nõuab ka, et sellega seoses oleks eriline osa piirkondlikul ühtekuuluvusel;

25. on seisukohal, et tulevased teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniprogrammid peavad riikide tehtud tööd täiendama selle suunamise ja dünaamilisemaks muutmisega, et need programmid toimiksid taas teadmiste, innovatsiooni, arengu ning riiklike teadus- ja arendustegevuse investeeringute käimapaneva jõu ja levitajana;

26. märgib, et teadmiste ja innovatsiooni kui tulevase majanduskasvu tõukejõu tugevdamiseks on vaja parandada hariduse kvaliteeti, suurendada teadustöö tulemuslikkust, edendada innovatsiooni ja teadmussiiret üle kogu liidu, kasutada täielikult ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid ning tagada, et innovatiivsete ideede alusel töötatakse välja uued tooted ja teenused, mis edendaksid majanduskasvu ja looksid kvaliteetseid töökohti ning aitaksid lahendada nii Euroopa kui ka üleilmseid ühiskondlikke probleeme, edendada ettevõtlust, pöörata peamist tähelepanu kasutajate vajadustele ja turuvõimalustele ning tagada kättesaadav ja piisav rahastamine, milles on põhiroll struktuurifondidel;

27. toetab aruka majanduskasvu saavutamise Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia kolme suurprojekti: „Innovatiivne liit”, „Noorte liikuvus” ja „Euroopa digitaalne tegevuskava”, mille käimapanemisel on väga oluline roll struktuurifondidel;

28. arvab, et ELi tugev ja hästi rahastatud regionaalpoliitika, millest saaksid kasu kõik ELi piirkonnad, on eeltingimus ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks – sellise aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu kindlustamiseks, millega kaasneks kõrge tööhõive ja tööviljakus, ning sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks; rõhutab sellega seoses, et ELi 2020. aasta strateegias on teadusel ja innovatsioonil tähtis koht;

29. rõhutab, et on vaja läbi vaadata ja tugevdada innovatsiooni toetamiseks mõeldud ELi vahendite rolli: struktuurifondide, maaelu arengu fondide, teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi, Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava rolli selleks, et lihtsustada haldusmenetlusi, hõlbustades eelkõige VKEde juurdepääsu rahastamisele, ning luua teerajajatele innovatsiooni stimuleerivad, aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvuga seotud mehhanismid ning teha tihedamat koostööd EIP-ga;

30 on seisukohal, et struktuurifondid on õige vahend selleks, et aidata kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada loovust ja innovatsiooni; rõhutab, et vaja on suuremat paindlikkust, et tagada sellise rahastamise kiire kasutamine uuenduslike ettevõtlusalgatuste edendamiseks; rõhutab sellega seoses ühtekuuluvuspoliitika lisandväärtust esmajoones väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, kuna sellega võimaldatakse kergesti kättesaadavat toetust ning paremat juurdepääsu rakenduspõhistele teadusuuringutele, tehnoloogiasiirdele ja innovatsioonile;

31. soovitab suunata kõik N+2 ja N+3 sätete alusel piirkonnas kasutamata jäänud vahendid taas piirkondlike projektide ja ühenduse algatuste rahastamiseks;

32. tuletab meelde, et territoriaalsel ühtekuuluvusel on horisontaalne, sektoritevaheline iseloom ja seetõttu peavad liidu poliitikavaldkonnad aitama kaasa selle saavutamisele; kinnitab, et see mõiste ei piirdu regionaalpoliitika mõjuga, vaid keskendub ka kooskõlale liidu teiste poliitikavaldkondadega, mis on suunatud säästvale arengule ja võimaldavad reaalseid tulemusi piirkondlikul tasandil, et välja arendada ja täielikult ära kasutada piirkondade erilist potentsiaali ja suurendada nende mõju kohapeal, tõsta piirkondade konkurentsivõimet ja atraktiivsust ning jõuda territoriaalse ühtekuuluvuseni; on seisukohal, et keskendumine, koostöö ja sidemed on territoriaalse ühtekuuluvuse põhilised märksõnad, mille abil saavutada Euroopa Liidus paremini tasakaalustatud territoriaalne areng;

33. rõhutab vajadust kohapõhiseks poliitikaks ning arvab, et linnad ja piirkonnad peaksid püüdlema aruka ja säästva spetsialiseerumise poole, määratledes oma uuendustegevuse prioriteedid, mille aluseks on ELi eesmärgid ja oma vajadused, mis on sätestatud piirkondlikes uuendusstrateegiates, ning suunama ELi sihtotstarbeliselt eraldatavad vahendid neile prioriteetidele; on seisukohal, et piirkondike otsustajate ja ettevõtjate võime teadmisi ligi tõmmata ja neid jätkusuutlikuks konkurentsieeliseks muuta on piirkondade majandusliku võimekuse seisukohast ülitähtis ning need annavad lisaväärtust ka ümbritsevatele piirkondadele ja naaberliikmesriikide piirkondadele;

34. juhib tähelepanu asjaolule, et teadusuuringud ja innovatsioon on eelkõige süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise või kaotamise ja energiasäästu saavutamise valdkonnas ülimalt olulised, et tulla toime ülemaailmsete probleemidega, nagu kliimamuutus ja energiavarustuse kindlus, ning parandada samal ajal piirkondlikul ja kohalikul tasandil konkurentsivõimet;

35. toetab Regioonide Komitee ettepanekut luua „virtuaalne loovuse võrgustik”, mis oleks avatud kõigile – ettevõtetele, kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, riikide keskasutustele, erasektorile ja kodanikele – ning pakuks nõustamist, tuge, juurdepääsu riskikapitalile ja tehnilisi teenuseid; märgib, et asjaolu, et tegemist on virtuaalse võrguga, annab lisaeelise, mis võimaldab elanikel saartel, äärepoolseimates piirkondades, maa-, mägipiirkondades ja vähe asustatud aladel hõlpsamini konsulteerida ekspertidega, saada koolitust ja teavet ning ettevõtlustoetust ja finantsnõustamist;

36. juhib tähelepanu sellele, et riikidevaheline koostöö on seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tuum ning struktuurifondides keskendutakse territoriaalsele koostööle (riikidevaheliste, piirkondadevaheliste ja piiriüleste programmide kaudu); kutsub komisjoni üles tugevdama tulevikus Euroopa territoriaalset koostööd selle süvalaiendamise kaudu; palub komisjonil hinnata territoriaalse koostöö tõhustamise võimalusi innovatsiooni valdkonnas kõigi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega seoses; Rõhutab, et seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tulemuste parem tundmine piirkondlikul tasandil edendaks ELi regionaalpoliitika ja nende programmide praktilist koordineerimist; nõuab, et komisjon pööraks sellisele koordineerimisele erilist tähelepanu; julgustab liikmesriike võtma tulemusliku riikidevahelise koostöö edendamiseks täiendavaid meetmeid ning töötama koostoime saavutamiseks välja sidusad piirkondlikud või riiklikud strateegiad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama selles osas arengut ja juurdepääsu andmetele;

37. rõhutab, et teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames antakse toetust riikidevahelise koostöö eri vormidele nii ELi piires kui ka väljaspool seda paljudes teemavaldkondades, mis kuuluvad teadmiste ja tehnoloogia põhivaldkondadesse ning mille raames tuleks toetada ja kindlustada kvaliteetseid teadusuuringuid, et lahendada sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonna- ja tööstusalaseid probleeme, millega Euroopa silmitsi seisab;

38. kutsub komisjoni üles analüüsima struktuurifondide juhtimise lihtsustamiseks juba võetud meetmete mõju, et parandada tulevast õiguslikku raamistikku;

39. tunnistab, et nii jagatud kui ka tsentraliseeritud juhtimiseks on vajalikud konkreetsed eeskirjad ja et omad eelised on nii seitsmendas raamprogrammis ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi puhul kasutataval „ülalt alla” lähenemisel kui ka struktuurifondide puhul rakendataval „alt üles“ lähenemisel; rõhutab aga vajadust ühtlustada eri vahendite haldamist puudutavaid eeskirju, menetlusi ja tavasid (abikõlblikkuse eeskirjad, standardsed ühikuhinnad, ühekordsed hüvitised jne) ning tagada parem kooskõlastatus (pakkumiskutsete ajakavade, valdkondade ja liikide osas jne); palub komisjonil uurida võimalusi selleks, ilma et see piiraks liikmesriikide ja piirkondade pädevusi jagatud juhtimise korral, ning soodustada halduskultuuri, mis samal ajal edendaks interdistsiplinaarset lähenemisviisi valdkondadevaheliste strateegiate kaudu eri teemavaldkondades ning pideva dialoogi kaudu mitmesuguste poliitiliste ühenduste vahel, et tugevdada poliitika sidusust; palub komisjonil lihtsustada asjaomaste fondide valitsemist ning samal ajal edendada kummagi tugisamba spetsiifilisi eeliseid, kasutades ära koostoimet ja suurendades kummagi mõju;

40. kutsub komisjoni üles tagama, et tulevane teadustegevuse ja innovatsiooni kava koostatakse eesmärgiga tugevdada struktuurifondide ning teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide (RP7, CIP) sünergiat;

41. kordab oma palvet, et komisjon töötaks välja konkreetsed hindamiskriteeriumid uuendusprojektide hindamiseks ning kaaluks regulatiivsete stiimulite loomist uuendusmeetmete rakendamise jaoks;

42. võtab teadmiseks, et ilmselgelt on vaja piirkondlikul tasandil suuremat pädevust finantseerimistaotluste, haldus- ja finantsmenetluste, fondide haldamise ja finantskorralduse alal; kutsub komisjoni üles hindama võimalust anda täiendavat spetsialistituge ja võimaldada tihedamat koostööd Enterprise Europe Network’i ja struktuurifondide korraldusasutuste vahel ning nn juhtivate turgude algatuse, tehnoloogiaplatvormide ja piirkondlike tehnoloogiliste tegevuskavade tihedamat seostamist;

43 rõhutab vajadust võtta projektide sobivuse ning struktuurifondidest ja teistest ühenduse vahenditest toetuse andmise hindamisel arvesse võrdseid võimalusi;

44. rõhutab, kui tähtis on parem abi selliste poliitikavaldkondade ja programmide elluviimisel, mis parandavad koostoimet suunal teadus- ja arendusinfrastruktuur – uuendustegevus – töökohtade loomine;

45. on seisukohal, et struktuurifondidest rahastatavad suuri teadustegevuse infrastruktuure tuleks rahvusvahelisel asjatundjate tasandil põhjalikumalt hinnata, sest see avaldaks positiivset mõju struktuurifondide sihtotstarbelisele kasutamisele;

46. on veendunud, et pühendunud poliitiline juhtimine on nii teadus- ja innovatsioonipoliitika ühtsuse vajalik eeltingimus kui ka vahend selle edendamiseks; nõuab eeltoodut arvestades, et töötataks välja teadus- ja innovatsioonipoliitika strateegiline raamistik, mida kohandataks vastavalt toimunud arengule, uuele teabele ja muutuvatele asjaoludele ning mis oleks kooskõlas majandusliku ja sotsiaalse arengu riiklike eesmärkide ja prioriteetidega;

47. kordab, et mitteametlikud mehhanismid, mida nõukogu kasutab territoriaalse ühtekuuluvuse ja ruumilise planeerimise käsitlemisel, tuleks asendada ametlikumate struktuuridega; on seisukohal, et selline areng koos integreeritud ja valdkondadevaheliste struktuuride tugevdamisega toob kaasa poliitikavaldkondade parema koordineerimise;

°

°    °

48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT L 210, 31.7.2006, lk 25-78.
• [2]  ELT L 291, 21.10.2006, lk 11-32.
• [3]  ELT L 412, 30.12.2006, lk 1-43.
• [4]  ELT L 310, 09.11.2006, lk 15-40.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0184.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0212.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0163.
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0156.
• [9]  Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0165.

SELETUSKIRI

Taust

Iga parlamendikomisjon võib koostada rakendusraporti, mis on aruanne ELi õigusaktide ülevõtmisest siseriiklikusse õigusesse ning nende rakendamisest ja jõustamisest liikmesriikides.

Ühtekuuluvuspoliitika õiguslik raamistik koosneb otsekohaldatavatest määrustest, mille rakendusmeetmed on komisjoni määruses ja komisjoni otsustes, mida Euroopa Parlamendile ei esitata.

Regionaalarengukomisjon arvas, et ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta toimuva arutelu raames tuleks rakendusraportis analüüsida, kas liikmesriigid on neid õigusakte õigesti kohaldanud.

Raporti kohaldamisala

Sellel algatusraportil on kahene eesmärk. Esiteks analüüsitakse selles, kuidas liikmesriigid ja piirkonnad on järginud oma riiklikes strateegilistes raamistikes ja rakenduskavades ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste (2007–2013) suunavat raamistikku, eelkõige suunist 1.2 – teadmiste ja innovatsiooni edendamine majanduskasvu huvides. Teiseks analüüsitakse raportis ühtekuuluvus-, teadus-, ja uuenduspoliitika ning nende vahendite (struktuurifondid, seitsmes teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm) vahelist koostoimet.

Tuleb märkida, et raporti kohaldamisala on piiratud, kuna see koostati 2010. aasta alguses, kui komisjoni strateegiaraport oli veel avaldamata.

Ajend

ELi, riikliku ja piirkondliku rahastamise kavad jäävad vahel kooskõlastamata. Tuleb siiski märkida, et nii ELi ühtekuuluvuspoliitikal kui ka teadus-, arendus- ja uuenduspoliitikal on sama põhjus – tegeleda Euroopa Liidu suurte proovikividega ning alal hoida ELi mudelit, mille aluseks on majanduskasv, sotsiaalne vastutus ja säästev areng. Säästva majandusarengu ja töökohtade loomise soodustamine sõltub üha enam piirkondade majanduse uuendusvõimest ning üleilmses majanduskriisis muutus see tahk veelgi olulisemaks, seda kinnitab ka Euroopa majanduse elavdamise kavas ühtekuuluvuspoliitikale antud roll. On selge, et Euroopa tasandil on hädavajalikud konkurentsivõimet ja uuendustegevust edendavad poliitikavaldkonnad, et kiirendada restruktureerimist ja investeerimist ning luua uusi ettevõtlusvõimalusi.

Lisaks peab Euroopa Parlament esitama oma arvamuse arutelus ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta. Parlament peab arutama võimalikke täiendusi hindamise alusel.

Ühtekuuluvuspoliitika, mis aitab saavutada teadus- ja uuendustegevuse eesmärke

Praeguse programmitöö perioodi algusest saati on ühtekuuluvuspoliitikal kolm prioriteeti, millest üks on soodustada innovatsiooni, ettevõtlust ning teadmistepõhise majanduse kasvu teadustöö- ja innovatsioonialase suutlikkuse, kaasa arvatud uue side- ja infotehnoloogia kaudu.

Uurimis-, arendus- ja uuendustegevus võib aidata Euroopa Liidul saavutada oma kasvueesmärgid. Sellepärast on ühtekuuluvuspoliitika suunatud ka investeeringutele, mis tugevdavad ELi pikaajalist konkurentsivõimet, nagu näiteks ettevõtlus, rahastamise kättesaadavus VKEdele, inimkapital, info- ja sidetehnoloogia, roheline tehnoloogia ja energiatõhusus. Seetõttu suurenes ELi ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamine uurimis-, arendus- ja uuendustegevusele aastateks 2007–2013 eelmise programmitöö perioodiga võrreldes kolm korda, eraldades neile kululiikidele üle 85 miljardi euro (peaaegu 25% kogusummast) ning muu hulgas tuues põhitähelepanu alla uuendustegevuse ja eksperimenteerimise. Sellest kogusummast eraldati

· 50,5 miljardit eurot uurimis-, arendus- ja uuendustegevusele nende kitsamas tähenduses,

· 8,3 miljardit eurot ettevõtlusele,

· 13,2 miljardit eurot uuenduslikule info- ja sidetehnoloogiale, et soodustada info- ja sidetehnoloogia nõudlusepoolt,

· 14,5 miljardit eurot inimkapitalile.

Olulise osana uuendustegevust sisaldava 246 riikliku või piirkondliku rakenduskava rakendamisprotsessi tulemuslik analüüs ei ole õigupoolest võimalik, kuni Euroopa Komisjon ei ole avaldanud strateegiaraportit ELi ühtekuuluvusarutelu edendamise kohta (tõenäoliselt 2010. aasta aprillis).

Selles strateegiaraportis, mida nõutakse üldmääruse artiklis 30 ja mille aluseks on 27 liikmesriigi strateegiaraportid, esitatakse esimene ülevaade riikide ja nende piirkondade edusammudest ajavahemikuks 2007–2009 kokku lepitud eesmärkide (sh ELi kõrgetasemeliste eesmärkide) saavutamisel ja kestva kriisi mõjust ühtekuuluvuspoliitika programmide elluviimisel ning konkreetne raamistik aruteluks ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle. Samuti esitatakse raportis näiteid heast tavast liikmesriikides.

Struktuurifondide, seitsmenda raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi koostoime

Praegu ELi ees olevate proovikivide keerukus nõuab lõimitud poliitikat, et tugevdada eri poliitikavaldkondade mõju ja parandada olemasolevate vahendite kasutamise tõhusust. Ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suunistes kinnitatakse, et ühtekuuluvuspoliitika ja raamprogrammide koostoime on tähtis, ja lisatakse, et sellega seoses on ühtekuuluvuspoliitikal kaks rolli – soodustada piirkondlike uuendusstrateegiate ja tegevuskavade elluviimist ning aidata kaasa uuendus- ja uurimisvõime parandamisele piirkondades.

Ühtekuuluvus-, teadusuuringute ja uuenduspoliitika vahendite praeguse ülesehituse analüüsimise üldise järeldusena tuleb märkida, et mõned nende osad, nagu näiteks sama ajavahemik ja kooskõla Lissaboni tegevuskavaga, võimaldavad koostoimet. Sellegipoolest on veel olulisi erinevusi, nagu näiteks erinevad õiguslikud alused ning erinevate haldustasandite ja ametite osalemine rakendusprotsessis. Need erinevused tähendavad seda, et abisaajad ei ole erinevate rahastamisvõimalustega hästi kursis. Sellega seoses oleks vaja hoolitseda selle eest, et seitsmenda raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning struktuurifondide haldamisega tegelevad organid teaksid kõiki nende vahendite pakutavaid võimalusi.

Kuigi poliitikavaldkondade koostoime on midagi enamat kui vastastikku täiendav projektide rahastamine, tuleb olemasolevate vahendite kombineerimise võimalustest aru saada. Sellega seoses on raportööril hea meel, et koostati praktilised suunised ELi rahastamisvõimaluste kasutamiseks teaduse ja innovatsiooni alal. Suunistes on mõned huvitavad näited erinevate vahendite kombineerimisest.

Üldmääruse artikli 54 lõike 5 kohaselt ei tohi fondidest kaasrahastatavateks kulutusteks saada kaasrahastust ühenduste teistest vahenditest, mis tähendab, et kombineeritud rahastamine on keelatud. Ent neid vahendeid on võimalik kombineerida, kui toetatakse üksteist täiendavaid, aga eraldiseisvaid tegevusi (nt suurte uurimistegevuse infrastruktuuride väljaarendamine, kus seitsmendast raamprogrammist toetatakse ettevalmistusetappi ja struktuurifondidest ehitustöid), omavahel seotud projektide erinevaid etappe (nt tehnoloogia väljatöötamise erinevad etapid: alusuuringud, rakendusuuringud, esitlemine ja konkurentsieelne turuletoomine) või ühe ja sama võrgustiku/klastri projekte.

Viimasena tuleb märkida, et lisaks suuniste koostamisele peavad kõik tasandid – piirkondlik, riiklik ja ELi tasand – oma tegevust kiirendama ja kooskõlastama, et parandada suhtlemist ja jagada häid tavasid nii organisatsioonisiseselt (ministeeriumid, peadirektoraadid) kui ka võimalikele abisaajatele.

Raportööri kaalutlused ja esmased soovitused

Raportööri soovitused on suunatud ühelt poolt strateegilistele eesmärkidele, teiselt poolt konkreetsetele eesmärkidele ja tegevustele, et parandada ühtekuuluvus-, teadusuuringute ja uuenduspoliitika omavahelist koostoimet.

Finantsraamistiku peatsel läbivaatamisel ja ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle toimuvas arutelus on Euroopa Komisjoni esitatud strateegia „EL 2020” eelnõu osutunud väga tähtsaks. Kavandatud strateegiat „EL 2020” üksikasjalikult ei analüüsitud, raportöör mainis ainult mõnd selle tahku, mis on käesoleva rakendusraporti kohaldamisala jaoks tähtsad. See, et eelnõus pannakse rõhku poliitikavaldkondade vastastikusele sõltuvusele ning vajadusele parema koostoime ja tugevama partnerluse järele avaliku sektori poliitika kujundamisel ja elluviimisel, on hea. Oluline on märkida, et vajadus poliitikavaldkondi kohapeal paremini kooskõlastada on ka paljude piirkondade, Euroopa piirkondlike tegijate selge sõnum.

Raportöör arvab, et regionaalpoliitikal on olnud ja on suur osa toimetulemisel ELi tähtsate proovikividega, milleks on piirkondadevaheliste struktuurierinevuste vähendamine, ELi konkurentsivõime parandamine, üleilmse majanduskriisi mõjudele vastutöötamine ning demograafilise ja kliimamuutuse mõju vähendamine. Sellepärast on tugev ja hästi rahastatud poliitika eeltingimus strateegia „EL 2020” eesmärkide saavutamiseks ning sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks.

Soovimata pakkuda selle raporti raames välja territoriaalse ühtekuuluvuse määratlust või alustada arutelu selle mõiste üle, rõhutab raportöör, et see on suunatud ka olulise territoriaalse mõjuga poliitikavaldkondade kooskõlastamisele, et kasutada täiel määra ära piirkondlik potentsiaal ja suurendada nende kohapealset mõju. Sellepärast tuleb mõelda koondamise, koostöö ja ühendamise kui territoriaalse ühtekuuluvuse koordinaatide potentsiaalile ja seda ära kasutada, et territoriaalne areng oleks Euroopa Liidus rohkem tasakaalus ja jätkusuutlik.

Seoses konkreetsemate meetmete ja tegevustega, ka õigusliku raamistiku lihtsustamise raames, võiks komisjon uurida võimalusi ühtlustada erinevatele vahenditele kohaldatavaid eeskirju. Seda mainis ka lahkuv volinik Pawel Samecki oma üldistes suunistes abikõlblikkuse, käibemaksu ja maa omandamise eeskirjade ühtlustamiseks.

Euroopa Parlament nõudis juba resolutsioonis regionaalpoliitika hea tava ja struktuurifondide kasutamise takistuste kohta, et uuenduslike projektide jaoks tuleb välja töötada konkreetsed hindamiskriteeriumid, kuna need projektid on suurema riski ja seega ka suurema ebaõnnestumisvõimalusega. Ühtekuuluvuspoliitika tulevases õiguslikus raamistikus võiks olla veel regulatiivseid stiimuleid uurimis- ja uuendustegevuse jaoks. Raportöör loodab, et Euroopa Komisjon esitab selleteemalised ettepanekud.

Rõhutades seda, et riikidevaheline koostöö on seitsmendas raamprogrammis ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis norm ning ühtekuuluvuspoliitikas keskendutakse riikidevahelisele, rahvusvahelisele ja piiriülesele koostööle, teeb raportöör lõpetuseks ettepaneku mõelda Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi tähtsuse suurendamisele tulevikus, pöörates erilist tähelepanu uuendus- ja uurimistegevusega seotud tegevustele. Praegu on selle eesmärgi rahalised vahendid piiratud ja nendega saab seetõttu rahastada vaid n-ö pehmeid sekkumisi. Aga käsitletud uued algatused, nagu „Piirkonnad majandusmuutustes”, on loodud, et soodustada ja katsetada uuenduslike ideede kiiret levikut regionaalpoliitika programmidesse.

tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonI ARVAMUS (19.3.2010)

regionaalarengukomisjonile

Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevas määruses (EÜ) nr 1080/2006 ning teadusuuringute ja arendustegevuse seitsmendas raamprogrammis teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks ette nähtud rahastamisvahendite koostoime rakendamise kohta linnades, piirkondades, liikmesriikides ja ELis
(2009/2243(INI))

Arvamuse koostaja(*): Jorgo Chatzimarkakis

(*)       Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   usub, et teadusuuringutel ja innovatsioonil on ülemaailmsete probleemidega toimetulekus oluline osa ning et innovatsiooniga saab tõhusamalt tegeleda piirkondlikul või kohalikul tasandil;

2.   on veendunud, et pühendunud poliitiline juhtimine on nii teadus- ja innovatsioonipoliitika ühtsuse vajalik eeltingimus kui ka vahend selle edendamiseks; nõuab eeltoodut arvestades, et töötataks välja teadus- ja innovatsioonipoliitika strateegiline raamistik, mida kohandataks vastavalt toimunud arengule, uuele teabele ja muutuvatele asjaoludele ning mis oleks kooskõlas majandusliku ja sotsiaalse arengu riiklike eesmärkide ja prioriteetidega;

3.   märgib rahulolevalt, et ajavahemikuks 2007–2013 on struktuurifondide raames innovatsiooni toetuseks eraldatud 86 miljardit eurot (25% kogusummast), millest teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse jaoks on eraldatud 50 miljardit eurot, mis on võrdne teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi (RP7) kogueelarvega;

4.   usub, et nende sihtotstarbeliste vahendite mõju saaks veelgi parandada regionaal-, teadus- ja innovatsioonipoliitika täiendava elluviimise ja parema kooskõlastamise abil nii ELi, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil; kutsub komisjoni üles pöörama sellisele kooskõlastamisele erilist tähelepanu ja julgustab liikmesriike võtma tulemusliku riikidevahelise koostöö edendamiseks täiendavaid meetmeid ning töötama sünergia saavutamiseks välja sidusad piirkondlikud või riiklikud strateegiad;

5.   usub, et poliitika ühtsuse tugevdamisele aitab kaasa halduskultuur, mis edendab sektoriülest koostööd ja pidevat dialoogi erinevate poliitiliste ühenduste vahel;

6.   usub (tunnistades samas, et sellised ühenduse programmid nagu struktuurifondid (SF), seitsmes raamprogramm (RP7) ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP) erinevad oma prioriteetide, mehhanismide ja halduse poolest), et erisugused eeskirjad, menetlused ja tavad takistavad asjatult tõhusat rakendamist; nõuab ühtlustatumat lähenemist (abikõlblikkuse eeskirjadele, standardsetele ühikuhindadele, ühekordsetele hüvitistele jne), paremat kooskõlastamist (pakkumiskutsete ajakava, valdkondade ja liikide osas jne) ning suuremat teabevahetust erinevate programmide vahel; on veendunud, et piirkondlikul tasandil on vaja rohkem teadmisi ühenduse rahastamise rakendamise, haldus- ja finantsmenetluste, vahendite haldamise ja finantskorralduse kohta; kutsub komisjoni sellega seoses üles tegutsema vahendajana ning andma eelsuuniste abil ühiseid juhiseid ühenduse rahastamisvõimaluste kohta;

7.   on veendunud, et poliitika tegeliku sidususe saavutamine, eelkõige tasandil, kus ELi vahendid segunevad riikliku ja piirkondliku poliitikaga, on raske ülesanne, pidades silmas asjaolu, et ELi vahendeid rakendavad asjaomased organid asuvad eri tasanditel (riigiülene, riiklik ja piirkondlik) ning juhinduvad erinevatest põhimõtetest (ühtekuuluvus vs. tipptase);

8.   märgib, et rahastuse otsese saaja seisukohalt sõltub otsene sünergia rahastuse saaja organisatsioonilisest ja strateegilisest suutlikkusest kombineerida ELi eri vahenditest saadud toetusi; kutsub piirkondlikke osalejaid üles koostama piirkondlikke strateegiaid, mis võivad rahastamise sobitamist hõlbustada; nõuab seetõttu, et komisjon hindaks võimalust anda n-ö kasutusjuhendi abil täiendavat eksperdiabi ning pakkuda välja viise heade tavade vahetamiseks;

9.   kutsub piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles struktuurifonde paremini ära kasutama, et suurendada piirkondade teadusuuringute-, teadmiste- ja innovatsioonialast suutlikkust, näiteks rajades teadusuuringute infrastruktuuri, mis võimaldab neil osaleda ELi teadus- ja innovatsioonitegevuses; ergutab piirkondi määrama kindlaks teadus- ja arendustegevuse prioriteete, mis täiendavad RP7 prioriteete;

10. palub komisjonil lihtsustada RP7 ja CIP raamprogrammidega seonduvat bürokraatiat, et tugevdada struktuurifondidega koostoime mõju, tagada teadusuuringute ja innovatsiooni potentsiaali ja vajaduste analüüsimine piirkondlikul tasandil ja analüüsida oma kolme rahastamisvahendi hinnangutes suhteid teiste vahenditega, et olla võimeline andma ühiseid juhiseid;

11. toetab seitsmenda raamprogrammi riiklike kontaktpunktide, teadus- ja arendusprogrammide juhtide ning innovatsiooniasutuste vahelist tihedamat koostööd, mis võimaldab teadus- ja innovatsiooniprojektide eri aspekte või etappe rahastada erinevatest allikatest; soovitab teha tihedamat koostööd võrgustiku Enterprise Europe Network ning struktuurifondide haldusasutuste vahel ja luua tugevama sideme juhtivate turgude algatuse, tehnoloogiaplatvormide ja piirkondlike tehnoloogiliste tegevuskavade vahel;

12. kutsub liikmeriike ja komisjoni üles eraldama struktuurifondidest rohkem vahendeid teadusuuringutele ja innovatsioonile, eelkõige jätkusuutlikule innovatsioonile, tugevdama teadussuutlikkust ja toetama eriti teadmisemahukaid piirkondlikke innovatsiooniklastreid ning uusi teadmis- ja innovaatikakogukondi; nõuab, et piirkondlikku teadustegevust ja innovatsiooni strateegilisi raamistikke arendataks säästlikult koostöös erasektori, ülikoolide ja teadusasutustega;

13. juhib tähelepanu asjaolule, et teadusuuringud ja innovatsioon on eelkõige süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise või kaotamise ja energiasäästu saavutamise valdkonnas ülimalt olulised, et tulla toime ülemaailmsete probleemidega, nagu kliimamuutus ja energiavarustuse kindlus, ning parandada samal ajal piirkondlikul ja kohalikul tasandil konkurentsivõimet;

14. kutsub komisjoni üles tagama, et tulevane teadustegevuse ja innovatsiooni kava koostatakse eesmärgiga tugevdada struktuurifondide ning teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide (RP7, CIP) sünergiat;

15. usub, et asjaolu, et struktuurifondide ja raamprogrammide vahenditest saadava rahastamise kombineerimine on keelatud, takistab piirkondi mõlemat rahastamisvahendit samaaegselt kasutamast, ning et alt üles suunatud tõhusad strateegilised protsessid nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil võivad aidata vältida SF, RP7 ja CIP vahenditest saadava rahastamise kattumist ja lünki rahastamises; nõuab lisaks pikaajalist planeerimist piirkondlikul tasandil, et saavutada rahastamisvahendite vastastikusest temaatilisest täiendavusest tulenev sünergia.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	18.3.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	47 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Jean-Pierre Audy, Zigmantas Balčytis, Zoltán Balczó, Bendt Bendtsen, Jan Březina, Reinhard Bütikofer, Maria Da Graça Carvalho, Giles Chichester, Pilar del Castillo Vera, Ioan Enciu, Adam Gierek, Norbert Glante, Fiona Hall, Jacky Hénin, Romana Jordan Cizelj, Sajjad Karim, Arturs Krišjānis Kariņš, Judith A. Merkies, Angelika Niebler, Jaroslav Paška, Herbert Reul, Teresa Riera Madurell, Michèle Rivasi, Paul Rübig, Francisco Sosa Wagner, Britta Thomsen, Patrizia Toia, Evžen Tošenovský, Ioannis A. Tsoukalas, Claude Turmes, Marita Ulvskog, Vladimir Urutchev, Adina-Ioana Vălean, Kathleen Van Brempt, Alejo Vidal-Quadras, Henri Weber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	António Fernando Correia De Campos, Rachida Dati, Andrzej Grzyb, Jolanta Emilia Hibner, Oriol Junqueras Vies, Ivailo Kalfin, Marian-Jean Marinescu, Vladko Todorov Panayotov, Silvia-Adriana Ţicău, Hermann Winkler
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Britta Reimers

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	27.4.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	39 1 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	François Alfonsi, Charalampos Angourakis, Jean-Paul Besset, Victor Boştinaru, Zuzana Brzobohatá, John Bufton, Alain Cadec, Salvatore Caronna, Ricardo Cortés Lastra, Tamás Deutsch, Rosa Estaràs Ferragut, Danuta Maria Hübner, Filiz Hakaeva Hyusmenova, Seán Kelly, Evgeni Kirilov, Constanze Angela Krehl, Petru Constantin Luhan, Ramona Nicole Mănescu, Riikka Manner, Iosif Matula, Erminia Mazzoni, Jan Olbrycht, Wojciech Michał Olejniczak, Markus Pieper, Monika Smolková, Georgios Stavrakakis, Nuno Teixeira, Michael Theurer, Viktor Uspaskich, Lambert van Nistelrooij, Oldřich Vlasák, Kerstin Westphal, Hermann Winkler, Joachim Zeller, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Vasilica Viorica Dăncilă, Ivars Godmanis, Catherine Grèze, Veronica Lope Fontagné, Marie-Thérèse Sanchez-Schmid, Elisabeth Schroedter