Menetlus : 2009/2199(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0157/2010

Esitatud tekstid :

A7-0157/2010

Arutelud :

PV 16/06/2010 - 13
CRE 16/06/2010 - 13

Hääletused :

PV 17/06/2010 - 7.1
CRE 17/06/2010 - 7.1
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0226

RAPORT     
PDF 224kWORD 155k
14.5.2010
PE 439.063v03-00 A7-0157/2010

Inimõiguste kaitsjaid toetav ELi poliitika

(2009/2199(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Heidi Hautala

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta

(2009/2199(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse ÜRO põhikirja, inimõiguste ülddeklaratsiooni, rahvusvahelisi inimõiguskonventsioone, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti;

–    võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta ning inimõiguste kaitsjate olukorda käsitleva ÜRO eriraportööri tegevust;

–    võttes arvesse Lissaboni lepingut, eriti selle artikleid 3 ja 21, ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–    võttes arvesse Euroopa Liidu inimõigustealaseid suuniseid ja eelkõige 2004. aastal vastu võetud ning 2008. aastal läbi vaadatud Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta; võttes arvesse ka 2001. aasta detsembris vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud Euroopa Liidu suuniseid inimõigustealaste dialoogide kohta;

–    võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta(1);

–    võttes arvesse ELi välislepingutes sisalduvaid inimõiguste klausleid;

–    võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend)(2);

–    võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides(3);

–    võttes arvesse oma erisuuniseid parlamendiliikmete inimõiguste- ja demokraatiaalase tegevuse kohta nende visiitidel kolmandatesse riikidesse;

–    võttes arvesse Sahharovi mõttevabaduse auhinna põhikirja, mille Euroopa Parlamendi esimeeste konverents 15. mail 2003. aastal vastu võttis ja mida muudeti 14. juunil 2006. aastal;

–    võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone inimõiguste olukorra kohta maailmas ja eriti nende resolutsioonide lisasid, mis käsitlevad üksikjuhtumeid;

–    võttes arvesse korrapäraseid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone, mis on vastu võetud seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumisega;

–    võttes arvesse ministrite komitee poolt 6. veebruaril 2008. aastal vastu võetud deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel;

–    võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 24. veebruaril 2009. aastal vastu võetud resolutsiooni inimõiguste kaitsjate olukorra kohta Euroopa Nõukogu liikmesriikides(4);

–    võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 10. oktoobril 2007. vastuvõetud soovitust valitsusväliste organisatsioonide õigusliku staatuse kohta Euroopas;

–    võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni (ACHPR) vastu võetud resolutsioone inimõiguste kaitsjate kohta, Ameerika inimõiguste konventsiooni ning Araabia inimõiguste hartat;

–    võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri)(5);

–    võttes arvesse mõnes ELi liikmesriigis rakendatavaid programme ohustatud inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks ja neile varjupaiga pakkumiseks;

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–    võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0157/2010),

A.  arvestades, et ÜRO põhikirja kohaselt peab iga liikmesriik kandma hoolt inimõiguste ja vabaduste üha suurema ülemaailmse austamise ja järgimise eest;

B.   arvestades, et vastavalt 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsioonile on mõiste „inimõiguste kaitsja” kasutusel sellise inimese kohta, kes tegutseb üksi või koos teistega, et inimõigusi rahumeelsete vahendite abil edendada või kaitsta;

C.  arvestades, et inimõiguste kaitsjatel on põhiliste inimõiguste kaitsjate ja edendajatena tähtis roll olulised tegutsejad kogu maailmas, ning sealjuures riskivad nad tihti eluga; arvestades, et inimõiguste kaitsjad on ka oluline tegevjõud demokraatlike põhimõtete tugevdamisel oma riigis, et nende tegevus jääb õiglaseks ja läbipaistvaks, et nad suurendavad oma usaldusväärsust täpse teavitamisega ning kannavad seega inimlikku ühendust demokraatia ja inimõiguste austamise vahel;

D.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate toetamine on juba kaua olnud üks osa Euroopa Liidu välispoliitikast inimõiguste vallas; arvestades, et ELi toetus eri riikidele on erinev, sõltuvalt sellest, millise riigiga on tegemist;

E.   arvestades eriti ka seda, et Euroopa Liit pöörab erilist tähelepanu inimõiguste kaitse tugevdamisele kooskõlas Lissaboni lepinguga, milles on ette nähtud Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

F.   arvestades, et Euroopa Parlamendil on oluline roll inimõiguste ja demokraatia edendamisel, sealhulgas ka demokraatia ja inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; seda tehakse parlamendi delegatsioonide lähetamisega kolmandatesse riikidesse, kuulamiste, resolutsioonide, kirjade ja – mis samuti väga oluline – Sahharovi auhinna kaudu ning raportitega, mis käsitlevad inimõiguste olukorda kogu maailmas;

G.  arvestades, et Euroopa Liit kooskõlastab oma meetmeid üha rohkem ka teiste piirkondlike ja rahvusvaheliste mehhanismidega, mis on loodud Aafrikas, Euroopas ja Ameerikas, et jälgida tähelepanelikult inimõiguste kaitsjate olukorda ja nõuda, et riigid tagaksid kooskõlas rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigustealaste kohustustega inimõiguste kaitsjate tööd soodustava keskkonna;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu usaldusväärsus inimõiguste kaitsjate kaitsmisel maailmas on tihedalt seotud inimõiguste ja põhivabaduste austamisega ELis endas;

I.    arvestades, et inimõiguste kaitsjad seisavad oma tegevuse käigus silmitsi inimõiguste rikkumistega, ning arvestades, et need rikkumised hõlmavad tapmisi, surmaähvardusi, rööve ja inimrööve, meelevaldset vahistamist ja kinnipidamist ning teisi ahistamis- ja hirmutamismeetmeid, näiteks laimukampaaniaid, ning arvestades, et kõik need rikkumised on suunatud ka inimõiguste kaitsjate perekonnaliikmetele, sealhulgas lastele, ja sugulastele, et hoida neid tagasi oma tegevust jätkamast; arvestades, et inimõiguste kaitsjate tegevusele piirangute seadmine ja nende tagakiusamine kahjustavad paljudes piirkondades inimõiguste kampaaniaid;

J.    arvestades, et inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks on vaja tugevdada ELi inimõigustealast poliitikat üldiselt;

K.  arvestades, et eelkõige on ohustatud naissoost inimõiguste kaitsjad, ja arvestades, et teised kaitsjate rühmad ja kategooriad, kes võivad oma tegevusest tulenevalt eriti kergesti saada rünnakute ja inimõiguste rikkumiste osaliseks, hõlmavad neid, kes tegelevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste (eriti sõna-, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas usuvähemuste õigused) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste (eriti õigus toidule ja juurdepääs loodusvaradele) kaitsmisega (nimetatud õiguste kaitsjate hulka kuuluvad ametiühingute esindajad), samuti isikuid, kes kaitsevad vähemuste ja kogukondade õigusi, laste õigusi, põlisrahvaste õigusi ning homo-, bi- ja transseksuaalide õigusi, ning korruptsiooni vastu võitlejaid;

L.   arvestades, et inimõiguste kaitsjate tagakiusamiseks kasutatakse üha keerulisemaid vahendeid, lähtuvalt uutest tehnoloogiatest, aga ka valitsusväliste organisatsioonide kohta käivatest seadustest ja haldustakistustest, mis piiravad rängalt sõltumatu kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja -võimalusi; rõhutades sellega seoses, et mõne riigi valitsus raskendab inimõiguste kaitsjatel organisatsioonide ametlikku registreerimist või takistab seda ning võtab nad hiljem vastutusele ühinemisvabaduse õiguse ebaseadusliku teostamise eest;

M.  arvestades, et niisugused aktsioonid kujutavad endast inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja mitme üldtunnustatud põhivabaduse selget rikkumist;

N.  arvestades, et inimõiguste kaitsjatele seatakse piiranguid – ja mõnikord võetakse nad otse sihikule – ka poliitiliste vahendite, õigusaktide ja menetlustega, mida kirjeldatakse kui julgeolekumeetmeid, tihti kuulub sinna juurde veel häbimärgistamine ja terrorismisüüdistus;

O.  arvestades, et erilised raskused, millega inimõiguste kaitsjate liidud ja ühendused kokku puutuvad, on sisseseade konfiskeerimine, ruumide sulgemine, suurte trahvide määramine ning pangakontode ülihoolikas ja erapoolik kontrollimine;

P.   arvestades, et inimõiguste klauslit sisaldavad kaubanduslepingud annaksid ELile võimaluse nõuda kaubandustingimusena inimõiguste austamist,

1) tunnustab inimõiguste kaitsjate hindamatut panust inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja demokraatia kaitsmisel ja edendamisel ning konfliktide ennetamisel, kus nad riskivad nii omaenda kui ka oma pere ja vanemate julgeolekuga; tunneb heameelt selle üle, et ÜRO 1998. aasta deklaratsioon ei sisalda inimõiguste kaitsja täpset määratlust ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles seda lähenemist kindlalt toetama;

2) kutsub ELi üles võtma esmatähtsaks ülesandeks olemasolevate vahendite ja mehhanismide tõhusama rakendamise, et tagada Euroopa Liidus inimõiguste kaitsjatele sidus ja süstemaatiline kaitse; soovitab Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal välja töötada vahendid ja tugevamini tulemustele suunatud meetodid, mis hõlmaksid ka olemasolevate inimõigustealaste poliitiliste meetmete ja dialoogide hindamist;

3) nõuab, et EL ja selle liikmesriigid väljendaksid poliitilist tahet inimõiguste kaitsjate tegevuse toetamiseks ning seega ka tahet paremini ära kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid ja tahet välja töötada uusi, täiendavaid mehhanisme inimõiguste kaitsjate tegevuse toetamiseks ja edendamiseks tõelise osalusstrateegia kaudu, mis peaks aitama kaasa kaitsjate tegevust soodustava keskkonna kujundamisele, milles nad saaksid täita oma ülesandeid ja tunda end kaitstuna; rõhutab, et see peab olema ühendatud poliitikaga, mille eesmärk on inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakute ja ähvarduste ennetamine ning rünnakute ja ähvarduste eest kaitsmine nii kiireloomuliste kui ka pikaajaliste meetmete kaudu;

Institutsioonilise tasandi tugevdamine ja uuendused seoses Lissaboni lepinguga

4) tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga seatakse inimõiguste edendamine ja kaitsmine Euroopa Liidu välistegevuses kesksele kohale, nagu on rõhutatud lepingu artiklites 3 ja 21; rõhutab, et esmajärjekorras tuleks tagada, et inimõiguste kui liidu välispoliitika ühe põhiväärtuse ja eesmärgi edendamine kajastuks nõuetekohaselt Euroopa välisteenistuse loomises ja struktuuris, sealhulgas piisava hulga inimeste teenistusse võtmises; nõuab seepärast keskse teabekeskuse loomist, millel oleks Euroopa välisteenistuse raames inimõiguste kaitsjate suhtes konkreetsed ülesanded;

5) rõhutab, et inimõiguste kaitsjate kohta käivate suuniste rakendamine ELi missioonide poolt on seni olnud ebapiisav, ning kutsub komisjoni üles tegema selle probleemi käsitlemiseks süvaanalüüsi; märgib sellega seoses, et Lissaboni lepingu vastuvõtmisest tulenevalt tuleb komisjoni delegatsioonidel kolmandates riikides nüüd täiel määral ära kasutada uued võimalused, kuid neile on pandud ka uusi kohustusi, et selle küsimusega paremini tegeleda, kuna komisjoni delegatsioonidest saavad liidu delegatsioonid, kellel on üha suurem roll ELi esindamisel ja inimõigustealase poliitika elluviimisel; kordab seetõttu oma nõuet, et määrataks süsteemselt iga riigi kohta ametisse kõrgesti kvalifitseeritud poliitiline ametnik, kellel on inimõiguste ja demokraatiaga seonduvad konkreetsed kohustused, ning et koondataks ühte inimõigusi käsitlevad suunised ja töötataks välja parimad tavad ning rakendataks neid ELi missioonide töötajate koolitusprogrammides, ametijuhendites ja hindamisprotsessides;

6)   rõhutab inimõiguste klausli tähtsust kaubanduspoliitikas, partnerluses ning ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduslepingutes;

7)  eeldab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametisse nimetamine, kes on samal ajal komisoni asepresident, ja ühise välisteenistuse loomine võib märkimisväärselt tõsta ELi järjekindlust ja tõhusust kõnealuses valdkonnas, ning soovitab tungivalt, et kõrge esindaja / asepresident tihedas koostöös kohaliku sõltumatu kodanikuühiskonna esindajatega institutsionaliseeriks kohalike strateegiate väljatöötamise ja ka strateegiate regulaarse hindamise, et tagada inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes sätestatud kaitsemeetmete tegelik rakendamine;

8)  peab vajalikuks kontaktide tihendamist sõltumatu kodanikuühiskonnaga ja nendest tulenevalt süstemaatilist tegevust ning inimõiguste kaitsjatele juurdepääsu võimaldamist ELi kohapealsetele delegatsioonidele ja missioonidele; tervitab seoses sellega eesistujariigi Hispaania nõudmist, et ELi missioonides nimetataks inimõiguste kaitsjatega ühenduse pidamiseks ametisse ühine kohapealne kontaktametnik, kelle ülesandeks oleks kooskõlastada Euroopa Liidu poolset tegevust ning parandada sealjuures juurdepääsu inimõiguste rikkumisi puudutavale teabele ja edendada koostööd kodanikuühiskonnaga, millega ühtlasi tagataks nende tegevuse läbipaistvus ning kiire ja paindliku reageerimise võimalus hädaolukorras; palub Euroopa Parlamenti nendest ametissenimetamistest teavitada;

Sidusama ja süstemaatilisema lähenemisviisi suunas ELi inimõigusi käsitlevas poliitikas

9)  tunneb muret inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste puuduliku rakendamise pärast; nõuab tungivalt, et kõik ELi delegatsioonid järgiksid neid suuniseid nõuetekohaselt ja täies ulatuses ning et tehtaks suuremaid jõupingutusi tagamaks, et kõik delegatsioonid arendaksid enne 2010. aasta lõppu välja kohalikud rakendamisstrateegiad või kui sellised strateegiad on juba olemas, siis vaataksid need samaks ajaks läbi; nõuab nende kohalike strateegiate nimekirja kättesaadavaks tegemist Euroopa Parlamendile ning nende avaldamist ELi aastaaruandes inimõiguste kohta;

10) kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi delegatsioone üles aktiivselt kaasama inimõiguste kaitsjaid ja nende organisatsioone kohalike strateegiate koostamise, nende üle järelevalve teostamise ja nende läbivaatamise protsessis, kuna see mõjutab nende strateegiate tulemuslikku väärtust;

11) on arvamusel, et inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide ühiste koosolekute korraldamine vähemalt kord aastas, nagu on soovitatud ELi suunistes, aitab ilmselgelt kaasa nimetatud protsesside väljatöötamisele ning julgustab tulevikus koosolekuid korraldama korrapärasemal ja süstemaatilisemal moel; nõuab jõupingutuste tegemist, et tagada riigis ja piirkondades tegutsevate eri profiiliga inimõiguste kaitsjate osalus sellistel kohtumistel;

12) seoses sellega kutsub ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kaaluma võimalust korraldada rahvusvaheline inimõiguste kaitsjate kohtumine, milles osaleksid ka ÜRO asutused, piirkondlikud inimõiguste konventsioonide sekretariaadid ning rahvusvahelised ja piirkondlikud valitsusvälised organisatsioonid ning mille eesmärgiks oleks inimõiguste kaitsjate kaitse tugevdamine kogu maailmas;

13) rõhutab, et suuniste rakendamise juures on vaja võrdõiguslikkuse dimensiooni ning meetmeid, mis on suunatud naissoost inimõiguste kaitsjatele ning muudele eriti ohustatud rühmadele (näiteks ajakirjanikud ja inimõiguste kaitsjad, kes võitlevad majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste, laste õiguste ning vähemuste, eriti usuliste ja keeleliste vähemuste õiguste eest ning samuti põlisrahvaste õiguste ning homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste eest);

14) rõhutab sõnavabaduse tähtsust ning internetipõhiste ja muude massiteabevahendite rolli inimõiguste kaitsjate innustamisel;

15) on arvamusel, et uute tehnoloogiate arengut ja selle mõju inimõiguste kaitsjatele tuleb hinnata ning lisada hinnangu tulemused ELi olemasolevatesse inimõiguste ja inimõiguste kaitsjate alastesse programmidesse;

16) on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamise kohalikud strateegiad peaksid kajastuma riigi strateegiadokumentides / riiklikes sihtprogrammides, Euroopa naabruspoliitika (ENP) tegevuskavades, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) iga-aastastes tegevuskavades ning stabiliseerimisvahendites;

17) kordab, et Lissaboni lepingu abil tuleb inimõiguste kaitsjate tegevuse edendamine, kaitsmine ja turvalisus seada ELi suhetes kolmandate riikidega esikohale ning integreerida kõigil tasanditel ja ELi välispoliitika kõigis aspektides ning meetmetes, et suurendada ELi-poolse inimõiguste kaitsjate toetuse sidusust, tõhusust ja usaldatavust; on arvamusel, et konkreetsete inimõiguste- ja demokraatiaalaste riiklike strateegiate väljatöötamine, tõhus rakendamine ja regulaarne järelevalve võiks nimetatud sihipärasele lähenemisviisile oluliselt kaasa aidata;

18) on arvamusel, et inimõiguste kaitsjaid kolmandates riikides on võimalik kaitsta paremini, muutes inimõigustealased dialoogid tõhusamaks; rõhutab vajadust tõstatada süstemaatiliselt küsimus inimõiguste kaitsjate olukorrast kõigis poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides ja kaubandusläbirääkimistes kolmandate riikidega ning üldisemalt ühinemisvabaduse õiguse olukorrast ja selle parandamisest liikmesriikide õigusaktides, eeskirjades ja tavades, tuletades partneritele meelde riikide kohustust tagada, et kõik ÜRO deklaratsioonis nimetatud inimõiguste kaitsjaid käsitlevad kohustused ja õigused lisatakse riigisisesesse õigusesse, kaasa arvatud õigus ühinemisvabadusele, õigus koosolekuvabadusele ja õigus saada täiesti läbipaistvat ja nende otsuste sõltumatust austavat riigisisest ja välisrahastamist, samuti sõnavabadus, mis on inimõiguste kaitsjate töö jaoks oluline õigus; rõhutab, et ka partnerriikidele tuleks tuletada meelde kohustust kaitsta ja edendada inimõiguste kaitsjate ja nende töö austamist ning vastutust selle eest, luues tingimused, mis võimaldavad täiel määral inimõigusi toetada, jälgida ja nende kohta aru anda;

19) on arvamusel, et riikliku ja välisrahastamise osas tuleb vastu võtta kindlad kriteeriumid, mis on põhimõtteliselt soovituslikud ja mitteammendavad, et parandada läbipaistvust ja kontrolli; leiab, et arvesse võiks võtta järgmisi soovituslikke kriteeriume: inimõiguste kaitsjate organisatsiooni olemus, liikmete arv, rahalise toetuse kiireloomulisuse aste, inimõiguste kaitse sekkumiskava ja kohaliku kogukonna vajaduste analüüs; nõuab, et rakendatakse meetmeid, mis tagaksid muude selliste kriteeriumidega arvestamise, mida inimõiguste kaitsjad kasutavad, kui see on nende töö jaoks vajalik;

20) kordab veel, et Euroopa Parlamendi delegatsioonidel, kui EP ja kolmandate riikide vaheliste suhete eest vastutavatel organitel, võiks olla veel olulisem osa inimõiguste kaitsjate aitamisel vastavalt erisuunistele Euroopa Parlamendi liikmete inimõiguste- ja demokraatiaalaste tegevuste kohta visiitidel kolmandatesse riikidesse;

21) nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks ELi ja kolmandate riikide vahelistes inimõigustealastes dialoogides rohkem sõnaõigust;

22) teeb ettepaneku hinnata inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kes on ELiga kaubandussuhetes;

23) kutsub üles kaasama inimõigustealastesse dialoogidesse ka ettevõtjad;

24) on seisukohal, et inimõiguste kaitsjate kaitsmisel on vaja nii sidusat, koordineeritud ELi lähenemist kui ka ruumi liikmesriikide täiendavale rollile;

25) mõistab hukka inimõiguste kaitsjate vastu toime pandud rikkumiste eest karistamatuse õhkkonna, mis on valdav paljudes maailma riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstatama kõnealuse küsimuse kahepoolses suhtluses, nõudes tungivalt, et kõik riigid tagaksid, et rikkumiste toimepanijate üle mõistetaks – olenemata nende ametikohast või ülesandest – kohut sõltumatus ning tõhusas distsiplinaar- ja kriminaalkorras, arvestades alati Euroopa Inimõiguste Kohtusse edasikaebamise võimalusega pärast seda, kui siseriiklikud kohtuinstantsid on ammendatud;

26) rõhutab vajadust tagada, et riiklikku ja üldist julgeolekut, sealhulgas terrorismivastast tegevust, ei kasutataks meelevaldse ettekäändena inimõiguste kaitsjate vastu;

27) rõhutab, et parlamendiliikmetel on samuti oluline osa selle tagamisel, et riigisisesed õigusaktid, mis võivad mõjutada inimõiguste kaitsjaid ja nende tegevust, viidaks kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustealaste normidega; rõhutab seepärast, kui oluline on, et Euroopa Parlamendi liikmed käsitleksid süstemaatiliselt kõnealuseid küsimusi kahe- ja mitmepoolsetel kohtumistel nii teiste parlamendiliikmete kui ka kohalike ekspertidega kooskõlas Euroopa Parlamendi erisuunistega parlamendiliikmete inimõiguste- ja demokraatiaalase tegevuse kohta nende visiitidel kolmandatesse riikidesse;

28) rõhutab, kui oluline on sõltumatu kodanikuühiskonna kaasamine täiel määral kõigi inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamisse kas kodanikuühiskonna seminaride või teiste vahendite kaudu; on arvamusel, et sidet kodanikuühiskonna seminaride ja ametliku dialoogi vahel on vaja tugevdada, andes sel eesmärgil välja esitatud soovitusi ning tagades kodanikuühiskonnale pärast dialoogi toimumist paremad järelmeetmed ja parema tagasiside; rõhutab, kui oluline on dialoogi käigus jätkata üksikjuhtumite esiletoomist, ning on arvamusel, et nimekirjade avalikustamine tõhustaks ELi meetmete mõju ja suurendaks avalikkuse tähelepanu kõnealustele juhtumitele, eeldusel, et avalikustamine ei sea inimõiguste kaitsjaid ohtu; rõhutab sellise riski hindamisel koostöö olulisust teiste inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga;

29) on arvamusel, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), mis on juba tõestanud oma suutlikkust toetada ning edendada inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist, peaks edaspidi jätkuvalt suurendama otsetoetust inimõiguste kaitsjatele, et vastata nii nende lühiajalistele kui ka pikaajalistele vajadustele ja tagada, et see ulatub ka eriti haavatavate inimrühmadeni ja inimõiguste kaitsjateni, kes elavad äärepoolsemates ja tähelepanu keskpunktist väljapoole jäävates piirkondades;

30) nõuab, et nõukogu ja kõrge esindaja mõistaksid süstemaatiliselt hukka ja noomiksid rahvusvahelisi ettevõtteid, kes pakuvad rõhuvatele režiimidele jälitustehnoloogiat, soodustades nii inimõiguste kaitsjate tagakiusamist ja arreteerimist;

Suurem läbipaistvus ja nähtavus kui kaitsemeede

31) kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstma inimõiguste kaitsjate, Euroopa välisteenistuse, ELi suursaatkondade ja ELi välisministrite seas sihipäraste meetmete abil teadlikkust suuniste olemasolust, et tagada nende täielik heakskiit ja rakendamine; on arvamusel, et suunistes ette nähtud iga-aastased kohtumised kujutaksid endast olulist toetust inimõiguste kaitsjatele ning samuti aitaksid need suurendada ELi meetmete usaldusväärsust ja nähtavust ning näidata sel viisil, kui oluline on ELi jaoks inimõiguste kaitse;

32) rõhutab, et inimõiguste kaitsjatele ja nende tööle antud tunnustus ja nähtavus võib aidata kaasa ka nende kaitsmisele rasketes oludes, kuna rikkumiste toimepanijad võivad tegutsemast loobuda, kui kuritarvitamine märkamatuks ei jää; kutsub ELi liikmesriike ja ELi delegatsioone üles võimaluse korral avaldama konkreetse juhtumiga seotud demarše ja muud tegevust, konsulteerides alati inimõiguste kaitsja ja tema perekonnaga; kutsub ELi missioone üles andma inimõiguste kaitsjatele ja/või nende perekondadele ning valitsusvälistele organisatsioonidele, kes teavitasid ELi konkreetsest juhtumist, süstemaatilist tagasisidet iga nende nimel võetud meetme kohta, olenemata selle vormist, nagu suunistes on sätestatud;

33  kutsub Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja kõiki välissuhete eest vastutavaid volinikke üles kohtuma süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, kui nad külastavad ametlikult kolmandaid riike, ja rõhutab, et toetus inimõiguste kaitsjatele tuleks kindlasti lisada ELi eriesindajate volituste hulka; rõhutab, et nii kõrge esindaja kui ka eriesindajad peavad oma tegevuse kohta selles valdkonnas andma aru Euroopa Parlamendile;

34) rõhutab vajadust aktiivselt toetada ja töötada välja ettepanekud selle kohta, kuidas saaks inimõiguste kaitsjate pideva toetamise ühe osana kasutada 2008. aasta detsembris Sahharovi auhinna 20. aastapäeva puhul käivitatud Sahharovi auhinna võrgustikku ning kuidas Euroopa Parlament saaks oma volituste täitmiseks paremini ära kasutada nimetatud auhinna laureaatide võimalikku panust Euroopa Parlamendi erinevatesse meetmetesse; kordab oma muret teatavate Sahharovi auhinna saajate inimõiguste rikkumise üle;

Kooskõlastatumate ja rohkem tulemusele suunatud meetmete suunas eesmärgiga toetada inimõiguste kaitsjaid

35) on arvamusel, et ELil on vaja arendada välja terviklik lähenemisviis inimõiguste kaitsjatele, et suurendada ELi poliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust ELi liikmesriikide hulgas ja suhetes kolmandate riikidega, hõlmates samal ajal ka toetusmeetmeid nende tegevuse kindlustamiseks ning ka ennetusabinõusid ja kaitsemeetmeid, võttes samal ajal arvesse nii inimõiguste kaitsjate lühiajalisi kui ka pikaajalisi vajadusi; rõhutab, et nimetatud lähenemisviisi peaksid kajastama ka demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi läbivaadatud strateegia ja ELi inimõiguste kaitsjaid käsitlevad suunised;

36) on seisukohal, et EL peaks raskeid inimõiguste rikkumisi toime panevate kolmandate riikide suhtes selgelt ette nägema asjakohased sanktsioonid ning neid kohaldama; kordab uuesti komisjonile, nõukogule ja eelkõige välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale / komisjoni asepresidendile esitatud nõudmist inimõiguste klausli tõhustamise kohta rahvusvahelistes lepingutes, et sel teel luua toimiv mehhanism selle klausli täitmisele pööramiseks kooskõlas Cotonou lepingu artiklitega 8, 9 ja 96.

37) on arvamusel, et tulemustele suunatud meetmete väljatöötamiseks peaks Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja korrapäraselt hindama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamist kõikide ELi delegatsioonide poolt kolmandates riikides, pidama seda tööd esmatähtsaks, hoolikalt jälgima selle edasist käiku ning andma soovitusi missioonidele tegevuse tõhustamiseks siis, kui rakendamine on olnud märkimisväärselt nõrk;

38) kutsub nõukogu üles muutma Euroopa ligipääsetavamaks inimõiguste kaitsjate jaoks, kes ei saa oma kodumaale jääda; nõuab, et nõukogu ja komisjon valmistaksid ette ja rakendaksid erimeetmeid sellistele inimõiguste kaitsjatele ligipääsu lihtsustamiseks Euroopasse;

39) tuletab meelde vajadust lahendada sidusa kaitse- ja varjupaigastrateegia puudumise probleem sellega, et nii pikas kui ka lühikeses perspektiivis korrapäraselt kasutusele võtta erakorralisi meetmeid ja algatusi; palub, et kõrge esindaja esitaks 2010. aasta lõpuks Euroopa Parlamendile raporti vastavate meetmete rakendamise kohta;

40) kordab oma nõuet, et liikmesriigid töötaksid eelkõige välja kooskõlastatud poliitika inimõiguste kaitsjatele ja nende perekonnaliikmetele eriviisade väljaandmise kohta, mille konkreetsete kavadega võivad eeskujuks olla Hispaania ja Iirimaa; on kindlalt veendunud, et Euroopa Liidu uute delegatsioonide õigus anda liikmesriikidele eriviisade väljastamise kohta soovitusi oleks liidu inimõigustepoliitikas suur samm edasi; on seisukohal, et selge viide sellele võimalusele viisataotluste menetlemise ja väljastatud viisade muutmise käsiraamatu projektis oleks suureks abiks kõnealuse ühise lähenemisviisi saavutamisel, nagu Euroopa Parlament seda juba eespool mainitud meetme õigusliku kontrolli protsessi ajal väljendas;

41) kutsub 27 liikmesriiki üles järgima sama joont viisade väljastamisel inimõiguste kaitsjatele;

42) rõhutab vajadust, et kõnealuste eriviisadega kaasneksid inimõiguste kaitsjate jaoks ajutise kaitse ja varjupaiga võimalused Euroopas, mis hõlmaksid finantsvahendeid ja majutusvõimalust ning nendega kaasnevaid programme (inimõigustealased tegevused, õpetamine Euroopa ülikoolide keelekursustel jne); tervitab eesistujariigi Tšehhi edendatava varjupaigalinnade algatust ja Hispaania valitsuse 2008. aastast rakendatavat kaitse- ja varjupaigaprogrammi ning palub asepresidendil / kõrgel esindajal Euroopa välisteenistuse raames viia 2010. aasta lõpuks lõpule Euroopa kaitse- ja varjupaigaprogramm, mida hakatakse rakendama alates 2011. aastast, võtmata samas vastutust teistelt linnadelt; kutsub seetõttu kõrget esindajat üles esitama Euroopa Parlamendile juhendi varjupaigalinnade loomise kohta ning raamettepaneku selliste linnade vaheliste võrkude loomise toetamiseks; nõuab sellega seoses täiendavat toetust olemasolevatele algatustele;

43) rõhutab lisaks, et olukorras, kus inimõiguste eest võitlejate elu või füüsiline ja vaimne tervis võib ohus olla, peaksid ELi liikmesriikide delegatsioonid toetama ja välja töötama ka teisi kaitsevahendeid ja kiirreageerimismehhanisme; on arvamusel, et seda peaks tegema tihedas koostöös kohalike inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga;

44) tervitab praegust koostööd Euroopa ja rahvusvahelise tasandi olemasolevate kaitsemehhanismide vahel, mida oleks võimalik veelgi tugevdada järjekindla teabevahetuse ja strateegiaga, et kõik nimetatud mehhanismid täiendaksid üksteist paremini nii teabe jagamisel erakorraliste juhtumite kohta kui ka pikaajaliste toetusmeetmete kooskõlastamisel, kasutades selleks näiteks kõigile ametlikele sidusrühmadele juurdepääsetavat turvalist veebiplatvormi; tervitab sellega seoses nii Euroopa Nõukogu korraldatavaid iga-aastaseid kohtumisi kui ka inimõiguste kaitsjate kaitsmise vaatluskeskuse iga-aastaseid nn mehhanismidevahelisi kohtumisi, Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) ja Maailma Piinamisvastase Organisatsiooni (OMCT) ühisprogrammi eesmärgiga tugevdada rahvusvaheliste ja piirkondlike mehhanismide ja institutsioonide vahelist suhtlust inimõiguste kaitsjate kaitsmisel; kutsub üles olemasolevaid inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid Euroopa töökondi – nõukogu inimõigusi käsitleva töörühma ja Euroopa Nõukogu raames, kusjuures viimati nimetatu on Euroopa Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku algatus – uurima tihedama koostöö viise;

45) nõuab, et ELi institutsioonid teeksid Lissaboni lepingu rakendamise kontekstis erilisi jõupingutusi inimõiguste kaitsjaid käsitleva institutsioonidevahelise koostöömehhanismi loomiseks; mõistab, et sellise mehhanismi loomist oleks võimalik lihtsustada teabekeskuste asutamisega inimõiguste kaitsjate jaoks kõigis ELi institutsioonides ja organites, kusjuures sellised keskused teeksid ELi missioonides ja delegatsioonides tihedat koostööd inimõiguste ja demokraatia eest vastutavate isikutega;

46) kutsub nõukogu ja komisjoni üles uurima võimalusi ELi institutsioonide ja kõigi teiste kaitsemehhanismide vahelise ühise hoiatussüsteemide mehhanismi loomiseks;

47) usub, et teabe jagamist hõlbustaks ka konkreetsete andmebaaside või nn päevikute loomine, et jälgida läbiviidavat tegevust, eriti seoses üksikisikutega, tagades samal ajal täieliku konfidentsiaalsuse;

48) kutsub Euroopa Komisjoni üles korrapäraselt jälgima inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamist nii lühikeses kui pikemas perspektiivis ja teostama selle üle järelevalvet ning andma selle kohta aru Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile;

49) teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja ELi liikmesriikidele.

(1)

ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 214.

(2)

ELT L 386, 29.12.2006, lk 1.

(3)

ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147.

(4)

RES/1660(2009).

(5)

ELT L 243, 15.9.2009, lk 1.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Inimõiguste kaitsjad on oluline tegevjõud jõud kogu maailmas. Päevast päeva kaitsevad ja edendavad nad pühendunult põhilisi inimõigusi, riskides tihti oma eluga. Inimõiguste kaitsjad on ka olulised osalejad muutustes ja riikide demokraatlike protsesside kesksed mõjutajad, moodustades seega inimliku seose demokraatia ja inimõiguste austamise vahel. Inimõiguste kaitsjate toetamine on ka Euroopa Liidu inimõigustealase välispoliitika ammune osa.

Kätte on jõudnud aeg vaadelda lähemalt ELi poliitikat inimõiguste kaitsjate toetamiseks, et hinnata olemasolevaid mehhanisme ja kavandada edasisi samme tulevikus, et tugevdada inimõiguste kaitsjate tegevust osalusstrateegia kaudu ja tagada kaitse nii kiireloomuliste kui ka pikaajaliste meetmete kaudu.

Kes võib olla inimõiguste kaitsja?

1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsioon inimõiguste kaitsjate kohta on tänapäeval võrdlusdokumendiks kõigile rahvusvahelistele ja piirkondlikele mehhanismidele, kuna selles on esitatud üksikisikute õigused, mis on olulised inimõiguste kaitseks, ja riikide kohustused sellise tegevuse toetamiseks ja kaitsmiseks.

Selle deklaratsiooni kohaselt tähendab „inimõiguste kaitsja” sellist inimest, kes tegutseb üksi või koos teistega, et inimõigusi edendada või kaitsta. Inimõiguste kaitsja peab aga töötama rahumeelsete vahendite abil. Kõnealune määratlus ei hõlma üksikisikuid või rühmi, kes vägivallaakte toime panevad või neid propageerivad.

Vastavalt üldisele liigitamisele võib inimõiguste kaitsja olla iga isik või isikute rühm, kes teeb tööd inimõiguste edendamise eesmärgil, alates valitsustevahelistest organisatsioonidest maailma suurimates linnades kuni üksikisikuteni, kes töötavad kohalikes kogukondades. Kaitsja võib olla mees- või naissoost, ükskõik kui vana, mis tahes maailmajaost pärit ja ükskõik millise ametialase või muu taustaga. Eelkõige on oluline märkida, et inimõiguste kaitsjad ei ole tegevad mitte üksnes valitsusväliste organisatsioonide ja valitsustevaheliste organisatsioonide raames, vaid nad võivad vahel olla ka valitsusametnikud, riigiteenistujad või kuuluda erasektorisse.

Millega inimõiguste kaitsjad tegelevad?

Inimõiguste kaitsjaid määratletakse eelkõige nende tegevuse kaudu ning kõnealust mõistet on võimalik kõige paremini lahti seletada nende tegevuse ja mõne tingimuse kirjelduse kaudu, milles nad töötavad.

Inimõiguste kaitsjad töötavad kõigi nende õiguste teostamiseks, mis on sätestatud 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonis ja teistes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides. Seega taotlevad nad kodaniku- ja poliitiliste õiguste edendamist ja kaitsmist ning ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste edendamist, kaitsmist ja teostamist.

Inimõiguste kaitsjad mängivad demokraatlike põhimõtete tugevdamisel ennetavat rolli ning nende tegevus hõlmab inimõiguste rikkumisi käsitleva teabe kogumist ja levitamist, toetust inimõiguste rikkumiste ohvritele, panust inimõigusi käsitlevate konventsioonide rakendamisse, meetmeid aruandekohustuse tagamiseks ja karistamatuse lõpetamiseks, hea valitsemistava toetamist, ning sageli on nad keskse tähtsusega partnerid inimõigustealase hariduse ja koolituse edendamisel.

Inimõiguste kaitsjate suhtes toime pandud rikkumised

Inimõiguste kaitsjad seisavad sageli oma töö käigus silmitsi inimõiguste rikkumistega. Rikkumiste hulka kuuluvad tapmised, surmaähvardused, röövimised ja inimröövid, omavoliline vahistamine ja kinnipidamine, millega vahel kaasneb piinamine. Inimõiguste kaitsjaid ahistatakse sageli ja paljud neist on olnud laimukampaania ohvrid. Mõnikord on kriminaal- või teised süüdistused vahendiks, kuidas nende tööd takistada. Rahumeelsed meeleavaldused ja kaebuste esitamine on kaasa toonud süüdistusi, näiteks avaliku korra rikkumises ja huligaansuses, ning rangeid kohtuotsuseid. Julgeolekumeetmete hulka loetavaid poliitikavaldkondi, õigusakte ja menetlusi, näiteks terrorismivastaseid seadusi, kohaldatakse vahel selleks, et piirata inimõiguste kaitsjate tööd või et inimõiguste kaitsjaid otseselt kontrollida.

Naissoost inimõiguste kaitsjad ja teised eriti ohustatud inimrühmad

Naissoost inimõiguste kaitsjad seisavad inimõigustealase töö tõhusal teostamisel silmitsi erinevate ohtude ja takistustega. Nad on ohus selle tõttu, kes nad on ja mida nad teevad. Sageli on nende vastu suunatud vägivald või ähvardused oma olemuselt seksuaalsed. Ka tuleb neil taluda soost tingitud piiranguid. Lisaks on nende elus koormavaks probleemiks eelarvamused, tõrjutus ja avalik hukkamõist nii riiklike kui ka ühiskondlike jõudude poolt. Paljudel naissoost inimõiguste kaitsjatel on ka igapäevane kohustus hoolitseda laste või eakate vanemate eest ning neil on sageli väga raske jätkata inimõigustealast tegevust, teades, et vahistamine ja kinnipidamine võib takistada neid täitmast oma rolli perekonnas.

Seda konkreetset olukorda on tunnistatud ELi suunistes, milles rõhutatakse, et inimõiguste kaitsjate küsimuse käsitlemisel on oluline kohaldada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet ja paluda, et missioonid pööraksid erilist tähelepanu konkreetsetele ohtudele, millega naissoost inimõiguste kaitsjad silmitsi seisavad. ELi tasandil on mitme eesistumisaja jooksul läbi viidud erikampaaniaid, et suurendada jõupingutusi ja suhelda rohkem naissoost inimõiguste kaitsjatega.

Teised kaitsjate rühmad ja kategooriad, kelle vastu eelkõige pannakse toime rünnakuid ja inimõiguste rikkumisi – nagu on kirjas inimõiguste kaitsjate eriesindaja 2007. aasta aruandes – ja keda eraldi mainiti 2008. aastal ELi suuniste viimasel läbivaatamisel, hõlmavad neid isikuid, kes tegutsevad selleks, et kaitsta majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, ning neid, kes töötavad vähemuste õiguste ja põlisrahvaste õiguste ning homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste kaitsel.

II ÜRO ja rahvusvahelised kaitsemehhanismid inimõiguste kaitsjatele

ÜRO eriraportöör

ÜRO inimõiguste komisjon palus 2000. aastal ÜRO peasekretäril kehtestada inimõiguste kaitsjate mandaat, et toetada inimõiguste kaitsjaid käsitlevate deklaratsioonide rakendamist ja ühtlasi koguda teavet inimõiguste kaitsjate tegeliku olukorra kohta kogu maailmas. Seda ametikohta täitis kuni 2008. aastani Hina Jilani, seejärel asus sellele ametikohale Margaret Sekkagya. Inimõiguste kaitsjaid käsitlev mandaat on ulatuslik ja selles sätestatakse, et eriraportööri peamised rollid on järgmised:

· inimõiguste kaitsjate olukorda käsitleva teabe otsimine, saamine, läbivaatamine ja sellele reageerimine;

· deklaratsiooni edendamist ja tõhusat rakendamist hõlmava koostöö tegemine ning dialoogi läbiviimine valitsuste ja teiste huvitatud osalejatega;

· tõhusate strateegiate soovitamine inimõiguste kaitsjate paremaks kaitsmiseks ja soovitustega seoses järelmeetmete võtmine.

Selleks et seda teha, esitab eriraportöör ÜRO inimõiguste komisjonile ja peaassambleele aastaaruande, teeb visiite riikidesse ja arutab valitsustega murettekitavaid üksikjuhtumeid – viimast sageli kiireloomuliste kirjade teel. Alates mandaadi loomisest on saadetud ligikaudu 120 riiki enam kui 2100 teadet 3600 inimõiguste kaitsja olukorra kohta. Oma esimeses raportis keskendub Margaret Sekaggya peamiselt „universaalsele perioodilisele läbivaatamisele” – strateegilise väärtusega mehhanismile, mille abil saab inimõiguste kaitsjate olukorda konkreetsetes riikides hinnata ja loodetavasti ka parandada.

Aafrika

Inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjon (ACHPR) on üks Aafrika Liidu sõltumatu järelevalvemehhanism. Selle töö hõlmab inimõiguste edendamist ja kaitsmist ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta sätete tõlgendamist. 2004. aastal nimetas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjon selleks, et tugevdada inimõiguste kaitsjate õiguste kaitset kogu Aafrikas, ametisse eriraportööri inimõiguste kaitsjate küsimuses Reine Alapini-Gansou’. 2009. aastal asus sellele ametikohale Mohamed Bechir Khalfallah.

Ameerika

Ameerika Inimõiguste Komisjon (IACHR) on Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) sõltumatu mehhanism ja see loodi selleks, et edendada ja kaitsta inimõigusi kogu Ameerikas.

Selle tööd inimõiguste kaitsjate kaitsmise valdkonnas kooskõlastatakse ametisse nimetatud inimõiguste kaitsjate probleemidega tegeleva üksuse kaudu, kes jälgib ja analüüsib inimõiguste kaitsjate olukorda kogu piirkonnas ja esitab selle kohta aruandeid. Samuti annab see üksus Ameerika Inimõiguste Komisjonile nõu inimõiguste kaitsjate üksikute petitsioonide alusel ettevaatusabinõude rakendamiseks, milleks võib korralduse anda, kui inimene on selle tõttu, et tema õigusi on rikutud, „tõsise ja parandamatu kahju“ ohus. Ettevaatusabinõude hulka kuuluvad nii julgeolekumeetmed kui ka ähvarduste või teiste inimõiguste kaitsjate suhtes toime pandud rikkumiste uurimised, et tegelda algpõhjustega ja takistada nende kordumist.

Euroopa

OSCE/ODIHR

2003. aasta detsembris algatas OSCE Varssavis asuv demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste amet (ODIHR) ühinemisvabaduse eriprogrammi ja asutas 2007. aastal inimõiguste kaitsjate teabekeskuse. Selles teabekeskuses „jälgitakse hoolikalt inimõiguste kaitsjate olukorda, tuvastatakse murettekitavad küsimused ja püütakse inimõiguste kaitsjate huve edendada ja kaitsta.“ ODIHR annab ka välja aastaaruandeid inimõiguste kaitsjate kohta OSCE piirkonnas.

Euroopa Nõukogu

Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis 2008. aasta veebruaris vastu deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel.

Deklaratsioonis meenutatakse, et riikidel on esmane kohustus luua inimõiguste kaitsjate tööd soodustav keskkond, mis võimaldaks üksikisikutel, rühmadel ja ühendustel viia ilma piiranguteta – välja arvatud need, mis on lubatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel – ellu rahumeelseid tegevusi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks. Selles on loetletud mitmesuguseid riikide poolt sellega seoses võetavaid meetmeid, nagu kohtusüsteemi tugevdamine, olemasolevate tõhusate õiguskaitsevahendite tagamine, kiirete, sõltumatute ja sisukate kriminaaluurimiste läbiviimine, nende ombudsmanide ja riigisiseste inimõiguste institutsioonide suutlikkuse ja võimekuse suurendamine, kes saavad kaebusi, ning tõhusa juurdepääsu tagamine Euroopa Inimõiguste Kohtule ja teistele inimõiguste kaitsemehhanismidele. Euroopa Nõukogu liikmesriikidel palutakse samuti tagada kaitsemeetmed kolmandates riikides ohus olevate inimõiguste kaitsjate kiireks abistamiseks, sealhulgas kohtuprotsesside vaatlemise ja eriviisade väljastamise kaudu.

Deklaratsioonis kiideti heaks Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku väljakujunenud tegevus inimõiguste kaitsjate kaitseks ja toetuseks ning kutsuti volinikku üles tugevdama oma büroo rolli ja suutlikkust.

Inimõiguste tõhusa jälgimise ja täieliku teostamise edendamise raames Euroopa Nõukogu riikide piirkonnas püüab inimõiguste volinik – sõltumatu ja erapooletu institutsioon – hinnata konkreetset inimõiguste olukorda igas liikmesriigis, reageerida probleemidele ja anda vajaduse korral parandusmeetmete asjus nõu. Voliniku tegevus inimõiguste kaitsjate toetamisel hõlmab järgmist:

• inimõiguste kaitsjate olukorra jälgimine riiklikul ja piirkondlikul tasandil eesmärgiga määrata kindlaks lüngad ja puudused riigisisestes õigusaktides, eeskirjades ja tavades, mis võivad mõjutada nende töötingimusi ja ohutust;

• avalik aruandmine inimõiguste kaitsjate olukorra kohta;

• sekkumine kiireloomulistesse juhtumitesse, mis on seotud ohustatud inimõiguste kaitsjatega – avalik või konfidentsiaalsete vahendite abil sekkumine, eelkõige valitsustele üleskutsete esitamine, et nood täidaksid oma inimõigustealaseid kohustusi, ja nende abistamine lahenduste otsimisel probleemidele, mis kaitsjaid oodata võivad;

• üldsuse teadlikkuse tõstmine ja võrgustike tugevdamine – voliniku veebileht on pühendatud eelkõige inimõiguste kaitsjaile;

• koostöö, kooskõlastamine ja vastastikune täiendavus tähtsaimate partnerite ja asjaosalistega – need on näiteks ÜRO eriraportöör inimõiguste kaitsjate küsimuses, OSCE-ODIHR, EL, valitsusvälised organisatsioonid ja riigisisesed inimõigustealased struktuurid. Volinik on selleks loonud töökonna.

EL

Inimõiguste kaitsjaid käsitlevad ELi suunised

Inimõiguste kaitsjaid käsitlevad ELi suunised võeti vastu 2004. aastal ja neid ajakohastati 2008. aastal, et ühtlustada ELi meetmeid inimõiguste kaitsjate toetamiseks. Suunistes esitatakse – eriti ELi missioonidele ja kolmandatele riikidele – konkreetsed ettepanekud inimõiguste kaitsjate olukorra jälgimise kohta, nt inimõigustealastes teabelehtedes, ja ka seoses toetusega nähtava tunnustamise kaudu, korrapärase suhtlemise või vajaduse korral kohtuprotsesside vaatlemise teel. Toetus ÜRO mehhanismidele ja kooskõlastamine teiste piirkondlike vahenditega on inimõiguste kaitsjate kaitsmisel teine oluline aspekt, nagu ka vajadus kasutada arengupoliitikat.

Samal ajal kui suunised kujutavad endast väga olulist abivahendit ja näitavad ELi kohustust, näitavad nii nõukogusisesed hindamised 2006. aastal(1) kui ka nõukoguvälised hindamised, näiteks Amnesty Internationali 2007. aasta aruanne(2), et kavatsuste ja tegeliku rakendamise vahel on lõhe. Nõukogu järeldused sisaldavad hulgaliselt mitmesuguseid soovitusi teadlikkuse tõstmisega seotud tegevuse, mahukama koolituse, suurema ennetava teavitustöö ja tugevama toetuse kohta nii missioonide juhtidele, liikmesriikidele kui ka ELi institutsioonidele. Sellest ajast peale on tehtud jõupingutusi kohalike strateegiate väljatöötamiseks, et rakendada ja luua kohalikke inimõigustealaseid küsimusi käsitlevaid rühmitusi ELi tasandil ja kolmandates riikides, tagamaks suurem kooskõlastamine erinevate missioonide vahel, kuid palju on veel teha. Samal ajal kui paljud soovitused jäävad kehtima või tuleb neid siiski konkreetse tegevuse jaoks muuta, seab Euroopa välisteenistus nende rakendamise uute probleemide konteksti.

Inimõiguste kaitsjad on muidugi samuti olulised osalejad paljude teiste suuniste rakendamisel, kusjuures need teised suunised võivad omakorda olla nende toetamise vahendiks. Üks näide on inimõigustealased dialoogid, mida valmistatakse sageli ette kodanikuühiskonna seminaridel, mille mõte on anda kodanikuühiskonna panus dialoogi; mõned dialoogid annavad ka võimaluse tõstatada üksikjuhtumeid või vähemalt arutada olukorda ja probleeme, millega inimõiguste kaitsjad silmitsi seisavad.

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend on ELi finantsinstrument inimõiguste ja demokraatia toetamiseks, mida rakendatakse peamiselt koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Üks uuendusi 2006. aastal vastu võetud määruses – mis oli võimalik finantsmääruse läbivaatamise kaudu – on see, et nüüd võib see toetada ka mittetunnustatud valitsusväliseid organisatsioone, mis võib olla eelkõige oluline neile, kes töötavad eriti raskes olukorras; neid hõlmab dokumendi 1. eesmärk ja see võib olla samm edasi ELi toetuse suunas inimõiguste kaitsjatele.

Läbirääkimiste ajal määruse (EÜ 1889/2006) üle oli üks Euroopa Parlamendi absoluutsetest prioriteetidest erakorralise mehhanismi kehtestamine inimõiguste kaitsjate toetuseks. Määruse artiklis 9 (pealkiri „Ajutised meetmed“) on sätestatud järgmine: „komisjon [võib] sihtotstarbelisel alusel eraldada väikesi toetusi inimõiguste kaitsjatele kiireloomulistele kaitsevajadustele reageerimiseks.“ Peamine mõte on selles, et ELi delegatsioonidele antakse võimalus kasutada ära väikesemahuline rahastamispakett, et aidata ohus olevaid inimõiguste kaitsjaid, nt hõlbustada nende riigist lahkumist. Selline otsene abi üksikisikule oli võimalik alles pärast finantsmääruse muudatusi, kuid seda on ellu viidud vaid väga vähesel määral.

Delegatsioonide ettepanekul ning kooskõlas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames rahalisi vahendeid saavate organisatsioonidega on üksikisikud siiski sellest abist kasu saanud. On võimalik, et inimõiguste kaitsja pikaajalisi vajadusi (kui ta on juba väljaspool ohtu, on tal peale lennupileti loomulikult ka muid vajadusi) ei ole kõnealuste meetmete ettenägemisel piisavalt arvesse võetud, kuid poliitilise vastutuse nõudmine on siiski asjakohane. Peale inimestel riigist välja saada aitamise võiksid üheks kaitsmise viisiks olla ka teised väärtuslikud meetmed, mis hõlmavad väikesi rahasummasid, näiteks järgmised: juurdepääs mobiiltelefonidele, mälukaardid rünnakute dokumenteerimiseks jne.

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi 2007.–2010. aasta strateegiadokumendi kohaselt hõlmab 3. eesmärk erinevate ELi suunistega seotud meetmeid. Inimõiguste kaitsjatele on selleks ajavahemikuks eraldatud 16 miljoni euro ulatuses eritoetusi. Pärast esimest taotlustevooru valiti välja 11 eri kodanikuühiskonna organisatsiooni, kusjuures see projekt keskendub nii ennetusele kui ka kaitsele, peamiselt arvestatakse aga kiireloomulisi vajadusi. Kui 2010. aastal avaldatakse teine taotlustevoor, on oluline veenduda, et tagatakse nii lühi- kui ka pikaajalised vajadused. Tegevused peavad olema kooskõlastatud ja üksteist täiendavad ning jõudma inimõiguste kaitsjateni, kes ei pruugi olla nii tuntud või kes elavad äärepoolsemates piirkondades. Ette tuleks näha ka konkreetsed meetmed eriti haavatavatele inimrühmadele. Kuna enamik praeguseid abisaajaid organisatsioone on Euroopa organisatsioonid, on oluline hoolitseda selle eest, et projektid aitaksid tõsta suutlikkust kohalikul tasandil ka nende partnerite puhul, kes asuvad kolmandates riikides.

Euroopa Parlament

Euroopa Parlamendi üks peamisi ülesandeid on jälgida ja kontrollida ELi institutsioonide tööd, kuid Euroopa Parlament on ka iseenesest oluline institutsioon ja asjaosaline seoses inimõiguste kaitsjate tegevuse edendamise ja kaitse parandamisega. Selleks kasutatakse kuulamisi, resolutsioone ja muu hulgas ka Sahharovi auhinda . 2008. aastal korraldati koos Euroopa Komisjoni ja ÜROga suur konverents, millega tähistati inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva ning ka ÜRO inimõiguste kaitsjaid käsitleva deklaratsiooni vastuvõtmise 10. aastapäeva.

Euroopa Parlament tagab avalikkuse juurdepääsu peaaegu kõigile oma tegevustele, pakkudes seeläbi platvormi aruteluks ja inimõiguste kaitsjate avalikeks ülesastumisteks kohtumistel ja kuulamistel. See võib iseenesest anda suurema kaitse, kuid võib ka üksikisikud suuremasse ohtu seada. Ettekanded Euroopa Parlamendis on lõppenud vahel vahistamistega, kusjuures Hu Jia on ehk üks kõige märkimisväärsem juhtum. Suurem koostöö ELi institutsioonide vahel – näiteks see, et Euroopa Parlament teatab Euroopa Komisjonile ette inimõiguste kaitsjate külastamisest, või suurem valmisolek võtta Euroopa Parlamenti külastanud inimõiguste kaitsjate julgeolekuolukorra suhtes järelmeetmeid – võiks olla üks nimetatud ohtude parema käsitlemise viise.

Seoses kõigi valitud ühendustega kujutavad hääletuse teel vastuvõetud tekstid, Euroopa Parlamendi puhul resolutsioonid, endast kõige märkimisväärsemat viisi oma seisukoha edastamiseks laia teemade ringi, sealhulgas inimõiguste kohta. Kiireloomulised resolutsioonid, mis praegu põhinevad kodukorra artiklil 122, jäävad enim kasutatavaks õiguslikuks aluseks inimõiguste küsimuste käsitlemisel Euroopa Parlamendis ja paljud neist käsitlevad üksikjuhtumeid. EUIC uuringus, mille tellis Euroopa Parlament(3), analüüsitakse kõiki ajavahemikul 1999–2006 vastu võetud resolutsioone. Inimõiguste kaitsjatele viidatakse resolutsioonides seoses konkreetsete juhtumitega 786 korral, sealhulgas nimeliselt 74 korral (st 9,4% kõigist viidetest); teised nimeliselt nimetatud isikud on poliitikud, ametiühingu liikmed, ajakirjanikud jne.

Paljusid üksikjuhtumeid edastatakse asjaomastele asutustele ka kirjavahetuse teel, nt teevad seda parlamendi president või parlamendi delegatsiooni juht või inimõiguste allkomisjoni esimees. Kõik resolutsiooniga hõlmatud üksikjuhtumid loetletakse Euroopa Parlamendi aastaaruandes inimõiguste kohta, milles esitatakse mõnikord ka edasised läbiviidavad algatused. Siiski on jäetud võimalus võetud meetmete süstemaatilisemate järelmeetmete ja paremate tulemuste tarbeks. Üks võimalus võiks olla sellise konkreetse andmebaasi loomine, nagu praegu nõukogus välja töötatakse. See võiks samuti hõlbustada vajalikku suuremat teabevahetust eri institutsioonide tegevuse kohta, nagu Euroopa Parlament sageli nõuab.

Alates 1988. aastast annab Euroopa Parlament välja Sahharovi mõttevabaduse auhinda laureaatidele nende jõupingutuste eest inimõiguste ja põhivabaduste heaks. Auhinna avalik mõju parandab paljudel juhtudel laureaatide olukorda. Paljud neist võisid 2008. aastal auhinna 20. aastapäeva puhul korraldatud konverentsil olla tunnistajaks sellele, et nende töö tunnustamine kujutab endast tõelist toetust ja moraalset tõuget, samal ajal kui rahaline toetus võib olla kasulik nii laureaadile kui ka kaitstavale eesmärgile. Sahharovi võrgustiku loomisega loodetakse ka seda, et Euroopa Parlament võib parandada järelmeetmeid ja sidet Sahharovi auhinna laureaatidega. See oleks osa jätkusuutlikust toetusest ning võimaldaks paremini ära kasutada erinevate tegevustega seotud laureaatide võimalikku panust ja väärtust.

Eespool nimetatut arvesse võttes soovib raportöör anda järgmised soovitused ELi inimõiguste kaitsjaid käsitleva poliitika kohta:

Institutsioonilise tasandi tugevdamine ja uuendused seoses Lissaboni lepinguga

· Lissaboni lepingu artiklites 3 ja 21 arendatakse veelgi edasi Euroopa Liidu välispoliitika eesmärke ja seatakse inimõiguste edendamine ja kaitse liidu välistegevuses kesksele kohale. Esmatähtis on tagada, et inimõiguste kui liidu välispoliitika ühe põhiväärtuse ja eesmärgi edendamine kajastuks nõuetekohaselt Euroopa välisteenistuse struktuuris, sealhulgas isikkoosseisus.

· Komisjoni delegatsioonidest kolmandates riikides saavad Euroopa Liidu delegatsioonid – see on juba käimasolev protsess. Need delegatsioonid peavad mängima tähtsat rolli ELi esindamisel ja inimõigustealase poliitika teostamisel, ning sellest tuleneb ka vajadus kaasata süstemaatiliselt nende koosseisu kvalifitseeritud poliitikanõunik inimõiguste ja demokraatia küsimuses. Sellise isiku ametisse nimetamine võiks samal ajal tugevdada ELi inimõigustealase poliitika järjepidevust ja nähtavust ning teda võiks käsitada inimõiguste kaitsjate kohapealse „teabekeskusena”.

Sidusama ja süstemaatilisema lähenemisviisi suunas ELi inimõigusi käsitlevas poliitikas

· ELi delegatsioonid kolmandates riikides peavad rakendama inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid nõuetekohaselt ja täiel määral ning 2010. aasta lõpuks on vaja teha suuremaid jõupingutusi tagamaks, et nad kõik kohalikke strateegiaid välja töötavad. Seepärast oleks väga soovitatav, et kohalike strateegiate väljatöötamist, sealhulgas nende korrapärane hindamine, viiks institutsiooni tasandil läbi asepresident / kõrge esindaja, et tagada liidu poliitika ja selliste kaitsemeetmete tegeliku rakendamise parem kooskõla. Kõnealuste strateegiate tegelik väärtus sõltub inimõiguste kaitsjate kaasamisest kohalike strateegiate koostamis- ja jälgimisprotsessi. Vähemalt kord aastas kavandatud kohtumised inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide vahel võivad selliste protsesside loomisele kaasa aidata.

· Kohalike strateegiate nimekiri tuleks esitada parlamendile või vähemalt inimõigusi käsitlevas ELi aastaaruandes. Tuleks nõuda, et enne kui asepresident / kõrge esindaja ELi delegatsioonide juhid ametisse nimetab, võtaksid nad parlamendi kuulamiste käigus selle meetme läbiviimise kohta endale kindla kohustuse.

· Praegust lähenemisviisi, mis seisneb inimõigustealaste küsimuste kõigist teistest küsimustest eraldamises, tuleb muuta. Inimõiguste kaitsjate tegevuse edendamine ja kaitsmine tuleb integreerida kõigil tasanditel ja ELi välispoliitika kõigis aspektides ning vahendites, et suurendada ELi-poolse inimõiguste kaitsjatele antava toetuse sidusust, tõhusust ja usaldatavust. Nimetatud sihipärasele lähenemisviisile võib oluliselt kaasa aidata inimõiguste ja demokraatia alase riigistrateegia vastuvõtmine, mida loetakse võrdlusdokumendiks, millega kehtestatakse riigipõhised prioriteedid kõnealuses valdkonnas ning mida võetakse arvesse kõigis asjaomastes ELi välispoliitika valdkondades ja vahendites vastava kolmanda riigiga.

· Inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamise kohalikud strateegiad peaksid kajastuma riigi strateegiadokumentides, Euroopa naabruspoliitika tegevuskavades, iga-aastastes demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tegevuskavades. Toetus inimõiguste kaitsjatele ja nende kaitsmine peab ulatuma kaugemale inimõigustealastest dialoogidest ja Euroopa naabruspoliitika inimõiguste allkomisjonidest, selle juures tuleks arvestada võetavate meetmete kiireloomulist ning need peaksid olema kolmandate riikidega, sealhulgas ühinemis- või koostöönõukogudes ja kahepoolsetel tippkohtumistel peetavate poliitiliste dialoogide päevakorras järjekindlalt kõrgel kohal.

· Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, mis on juba tõestanud oma suutlikkust toetada ja edendada inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist, peaks edaspidi jätkuvalt tõhustama otsetoetust inimõiguste kaitsjaile.

· Tuleb luua tihe side kahepoolsete tippkohtumiste eel korraldatavate inimõigustealaste dialoogide vahele, näiteks viies läbi kohtumised inimõiguste kaitsjatega enne tippkohtumisi. See aitaks ületada nende dialoogide praegusi piire, annaks käegakatsutavaid tulemusi ja oleks kasulik.

Suurem läbipaistvus ja nähtavus kui kaitsemeede

· Kolmandates riikides ohus olevad inimõiguste kaitsjad soovivad peamiselt ELi meetmete suuremat nähtavust ja nendest teavitamist seoses kõikvõimalike keeruliste olukordadega, millega nad silmitsi võivad seista, sealhulgas ahistamised, ähvardused ja ebaõiglane kinnipidamine. Avalikke meetmeid peavad nad kaitsemeetmeteks. Selles mõttes oleks soovitatav, et võimaluse korral saaksid ELi liikmesriikide ja lähitulevikus ELi delegatsioonide läbiviidud demaršid avalikuks ja et need avalikustatakse nende delegatsioonide ning nõukogu ja komisjoni veebilehtedel. Sellise teabe avalikustamine peaks siiski alati jääma inimõiguste kaitsja enda või tema perekonna otsustada.

· Asepresident / kõrge esindaja peaks andma prioriteedi inimõiguste kaitsjatega kohtumisele, kui ta ametlikult kolmandaid riike külastab. Lisaks tuleks see aspekt lisada kohustuslikult ELi eriesindaja volituste hulka. Nii asepresidendil / kõrgel esindajal kui ka ELi eriesindajal peaks olema kohustus anda oma tegevuse kohta selles valdkonnas parlamendile aru.

Inimõiguste kaitsjate hüvanguks võetavate meetmete suurem kooskõlastatus ja tulemusele suunatus

· Üksnes inimõiguste kaitsjate suhtes tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine võib suurendada ELi poliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust. Seepärast peaks kõnealune lähenemisviis sisaldama nii toetusmeetmeid nende tegevuse kindlustamiseks kui ka ennetus- ja kaitsemeetmeid, et oleks võimalik tegutseda õigel ajal. Arvesse tuleb võtta nii inimõiguste kaitsjate lühiajalisi kui ka pikaajalisi vajadusi. EIDHRi läbivaadatud strateegia ja inimõiguste kaitsjaid käsitlevad ELi suunised peaksid seda tasakaalustatud lähenemisviisi kajastama.

· Erilist tähelepanu tuleks pöörata nii inimõiguste kaitsjate kaitsmisele nende kodumaal kui ka viisade väljastamisele inimõiguste kaitsjaile, kes on ohus või hädaolukorras. Selle eriviisa andmise küsimus tuleks lisada ühenduse viisaeeskirjadesse.

· Kiireloomuliste viisadega peaks kaasnema varjupaigalinnade programmi käivitamine, et täiendada inimõiguste kaitsjate jaoks olemasolevaid vahendeid ja kaitsemehhanisme.

· Praegust koostööd olemasolevate kaitsemehhanismide vahel Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil tuleb toetada ja veelgi tugevdada süstemaatilise teabe- ja strateegiate vahetuse abil, et need üksteist paremini täiendaksid. Tuleb pidada kiiduväärseks, et praegu toimivad inimõiguste kaitsjate küsimusega tegelevad töökonnad nii COHOMis kui ka inimõiguste voliniku vastutusel Euroopa Nõukogus. Need töökonnad peaksid töötama käsikäes.

· Inimõigustealase tegevuse edendamisega seotud Euroopa Nõukogu korraldatavad iga-aastased kohtumised ja inimõiguste kaitsjate küsimusega tegeleva vaatluskeskuse algatused, Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) ja Maailma Piinamisvastase Organisatsiooni (OMCT) ning Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) ühisprogrammi eesmärk on tugevdada inimõiguste kaitsjate kaitsmist käsitlevate rahvusvaheliste ja piirkondlike mehhanismide ning institutsioonide vahelist suhtlust ja täiendavust. Selliseid uuenduslikke lähenemisviise, mis põhinevad kõikide mehhanismide ja institutsioonide koostöö tugevdamisel, tuleks edasi arendada, et luua inimõiguste kaitsjaile suunatud strateegia.

· ELi institutsioonid peaksid Lissaboni lepingu rakendamise kontekstis tegema erilisi jõupingutusi inimõiguste kaitsjaid käsitleva institutsioonidevahelise koostöö loomiseks, mis põhineb institutsioonidevahelisel võrgustikul, mille liikmed võiksid korrapäraste vaheaegade järel kokku tulla. Sellise võrgustiku loomist võiks lihtsustada inimõiguste kaitsjatele mõeldud teabekeskuste rajamisega Euroopa Parlamendis ja Euroopa välisteenistuses. Samuti tuleks uurida võimalust sellise hoiatussüsteemide mehhanismi loomiseks, mida omavahel jagaksid ELi institutsioonid ja kõik teised kaitsemehhanismid.

· Samuti tuleks täiendavalt uurida 2008. aasta detsembris Sahharovi auhinna 20. aastapäeva puhul käivitatud Sahharovi auhinna võrgustiku võimalusi.

· Teabevahetust hõlbustaks ka andmebaaside või nn päevikute loomine, mis lihtsustaks läbiviidavate tegevuste, eriti üksikisikutega seotud tegevuste jälgimist.

(1)

Nõukogu järeldused ja ELi suunised inimõiguste kaitsjate kohta.

(2)

„Ensuring Protection? The European Union and human rights defenders” [„Kaitse tagamine? – Euroopa Liit ja inimõiguste kaitsjad”], Amnesty International, mai 2007.

AI indeks: EUR 01/007/2007.

(3)

Beyond Activism. The Impact of the resolutions and other activities of the EP in the field of human rights outside the European Union [Rohkem kui aktivism. Euroopa Parlamendi inimõigustealaste resolutsioonide ja muu tegevuse mõju väljaspool Euroopa Liitu], oktoober 2006.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.4.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

59

1

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Pino Arlacchi, Dominique Baudis, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Takis Hadjigeorgiou, Heidi Hautala, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Anneli Jäätteenmäki, Tunne Kelam, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Willy Meyer, Alexander Mirsky, Andreas Mölzer, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Vincent Peillon, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Fiorello Provera, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Marek Siwiec, Zoran Thaler, Johannes Cornelis van Baalen, Kristian Vigenin

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Laima Liucija Andrikienė, Elena Băsescu, Emine Bozkurt, Hélène Flautre, Charles Goerens, Elisabeth Jeggle, Evgeni Kirilov, Georgios Koumoutsakos, Barbara Lochbihler, Norbert Neuser, Judith Sargentini, Alf Svensson, László Tőkés, Ivo Vajgl, Dominique Vlasto, Luis Yáñez-Barnuevo García, Janusz Władysław Zemke

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Georgios Papanikolaou

Õigusteave - Privaatsuspoliitika