RAPORT Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa tulevases ühtekuuluvuspoliitikas

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

väliskomisjonI ARVAMUS (8.4.2010)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS (7.4.2010)

transpordi- ja turismikomisjonI ARVAMUS (24.3.2010)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

14.6.2010 - (2009/2230(INI))

Regionaalarengukomisjon
Raportöör: Wojciech Michał Olejniczak

Menetlus : 2009/2230(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A7-0202/2010

Esitatud tekstid :

A7-0202/2010

Arutelud :

PV 05/07/2010 - 24
CRE 05/07/2010 - 24

Hääletused :

PV 06/07/2010 - 6.7
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0254

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
väliskomisjonI ARVAMUS
keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonI ARVAMUS
transpordi- ja turismikomisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas

(2009/2230(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele, mis käsitleb ELi Läänemere piirkonna strateegiat (KOM(2009)0248), ning strateegiaga kaasnevat soovituslikku tegevuskava;

– võttes arvesse nõukogus 26. oktoobril 2009 vastu võetud järeldusi Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia kohta;

– võttes arvesse oma 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni Läänemerre kavandatud Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasijuhtme keskkonnamõju kohta[1];

– võttes arvesse oma 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Põhjamõõtme Läänemere piirkonna strateegia kohta[2];

– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb ELi Läänemere piirkonna strateegiat (ECO/261), ja arvamust teemal „Makropiirkondlik koostöö – Läänemere strateegia laiendamine Euroopa teistele makropiirkondadele” (ECO/251);

– võttes arvesse Regioonide Komitee 21. ja 22. aprilli 2009. aasta arvamust teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll uues Läänemere strateegias”;

– võttes arvesse Regioonide Komitee omaalgatuslikku arvamust pealkirjaga „Regioonide Komitee valge raamat mitmetasandilise valitsemise kohta” (CdR 89/2009 (lõplik));

– võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

– võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A7-0202/2010),

A. arvestades, et pärast Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal on Läänemerest saanud liidu sisemeri, mis on samal ajal nii riike ühendav tegur kui ka konkreetne ülesanne, ning et selle piirkonna riigid on suurel määral üksteisest sõltuvad ning nende ees on samalaadsed probleemid;

B. arvestades, et Läänemere piirkonna strateegia on katseprojekt tulevaste makropiirkondadega seotud strateegiate jaoks, ning et selle strateegia edukuse korral võib seda kasutada mudelina tulevaste strateegiate rakendamiseks;

C. arvestades, et mõte luua funktsionaalsed piirkonnad, millel on ühised arengueesmärgid või -probleemid, võib aidata suurendada Euroopa Liidu regionaalpoliitika tulemuslikkust;

D. arvestades, et regionaalpoliitika tõhususe suurendamiseks, eelkõige pidades silmas selle 2013. aasta järgset reformi, tuleb toetada ja edendada ühtse lähenemisviisi põhimõtet ning arendada makropiirkondadega seotud strateegiaid, mida saab kohaldada kogu Euroopa Liidus, aga arvestades, et nende rakendamine ei tohi tuua kaasa ühtekuuluvuspoliitika taasnatsionaliseerimist;

E. arvestades, et Läänemeri on Euroopa Liidu kõige reostatum meri ning selle keskkonnaseisund ei tohiks halveneda ulatuslike infrastruktuuriprojektide elluviimise pärast Läänemeres ja selle ümbruses (kaasa arvatud ELi mittekuuluvates riikides),

1. väljendab heameelt selle üle, et komisjon on vastu võtnud Läänemere strateegia ja nõukogu toetab seda, mida Euroopa Parlament on alates 2006. aastast soovinud;

2. avaldab eelkõige heameelt asjaolu üle, et see strateegia on sidusrühmade ulatusliku konsulteerimise tulemus liikmesriikides, mitte ainult riigi-, piirkondlike ja kohalike asutuste tasandil, aga ka akadeemilistes ja ettevõtlusringkondades ning vabaühenduste seas; on veendunud, et konsultatsiooniprotsess ja partnerite kaasamine kohe alguses selle strateegiaga seotud töö raames on tähtis tegur selle edu tagamisel; tunneb sellega seoses heameelt sellise kodanikuühiskonna foorumi nagu Läänemere tegevuskava tippkohtumine loomise üle Läänemere piirkonnas ning nõuab sellega sarnaseid algatusi, et tuua kokku tulevaste makropiirkondade avaliku ja erasektori osalejad, et võimaldada neil osaleda makropiirkondlike strateegiate väljatöötamises;

3. soovitab selles kontekstis suurendada kohaliku kogukonna kaasatust, luues laiaulatuslikumad ja täpsemad suhtlus- ja konsultatsioonivahendid, sealhulgas kohalikus meedias (kohalikud TV-jaamad, raadiojaamad ning prinditud ja võrguväljaanded); kutsub komisjoni üles looma Läänemere strateegiale pühendatud eriotstarbelist veebiportaali, mis toimiks Läänemere piirkonna kesk- ja kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ning muude osaliste poolt praegu ja tulevikus täideviidud projektide kogemuse vahetuse foorumina;

4. tunneb heameelt ELi 2020. aasta strateegia üle, mis on kooskõlas Läänemere strateegias sätestatud eesmärkidega, ning märgib, et ELi 2020. aasta strateegia võib toimida Läänemere strateegia rakendamise ja tugevdamise tõhusa raamistikuna;

5. on veendunud, et integreeritud lähenemisviisil põhineva uue koostööraamistiku loomine strateegia osana sillutab teed ratsionaalsemaks ja tõhusamaks selliste vahendite kasutamiseks, mille eesmärk on rahastada keskkonnakaitset ja arengut Läänemere piirkonnas nii ühenduse fondidest ja riikide eelarvetest kui ka eri finantsasutuste poolt;

6. juhib tähelepanu asjaolule, et Läänemere piirkonnas on suured majandusalased ja innovatsioonilised erinevused ning et on vaja suurendada kõigi alade, sealhulgas arenenumate alade potentsiaali, sest viimased suudavad kõige ebasoodsamate tingimustega alasid järele aidata; rõhutab vajadust toetada arengu- ja innovatsioonipotentsiaaliga uusi alasid ning kasutada Läänemere strateegia ja muude tulevaste makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kasutamisega pakutavat võimalust uuel tasemel sünergia saavutamiseks, mis võib praegusi erinevusi vähendada, et luua ühise õitsenguga väga konkurentsivõimeline ala, mis on elanikkonna vananemise ja uute globaliseerumismustrite oludes vältimatult vajalik;

7. rõhutab, et siseturu tugevdamisega seotud Euroopa Liidu varasemate õigusaktide, näiteks teenuste direktiivi kohene ja järjepidev rakendamine on vajalik, et tõsta Läänemere piirkonna atraktiivsust majanduspiirkonnana;

8. kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles kasutama struktuurifonde, mis on kavandatud ajavahemikuks 2007–2013, et toetada strateegia rakendamist võimalikult suures ulatuses, eelkõige aidata töövõimaluste loomisel ja majanduskasvu soodustamisel majanduskriisist enim mõjutatud aladel, ning soovitab samal ajal teha vajaduse korral muudatusi praeguse programmitöö perioodi rakenduskavades; rõhutab, et piirkondade iseloomulikud omadused võivad kaasa aidata struktuurifondide efektiivsemale kasutamisele ja lisandväärtuse loomisele piirkondlikul tasandil;

9. võtab teadmiseks ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tugeva mõju kõigile piirkonna riikidele ja eriti Balti riikidele; palub kõiki sidusrühmi, et nad kriisi tõttu ei vähendaks oma ELi Läänemere strateegia osas võetud kohustusi;

10. on veendunud, et kõik meetmed, mis on võetud vastu mis tahes territoriaalse mõõtmega valdkondliku poliitika raames, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika, kalanduspoliitika, transpordipoliitika, tööstuspoliitika, teadusuuringute poliitika ja kooskõlastatud infrastruktuuripoliitika raames, ning kättesaadavate vahendite ühendamine, mis põhineb ühiselt kokku lepitud eesmärkidel vastavas piirkonnas, on äärmiselt oluline eeltingimus, et see strateegia oleks edukas ning et tulevaste makropiirkondlike strateegiate puhul oleks võimalik saavutada kõrgeid eesmärke; kutsub seoses sellega tungivalt üles vaatama läbi poliitikapõhimõtted, arvestades neid uusi ülesandeid, töötama välja asjakohased organisatsioonistruktuurid ELi institutsioonide tasandil ning määrama kindlaks selle, milline peaks olema nende suhe olemasolevate riiklike ja kohalike struktuuridega;

11. usub, et strateegia territoriaalne mõõde aitab kujundada selgepiirilist arusaama territoriaalsest ühtekuuluvusest, mis Lissaboni lepingus asetatakse võrdväärsele kohale majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega, ja eelnevat arvestades soovitab komisjonil alustada aktiivset dialoogi 2013. aasta järgse ELi makro-piirkondade poliitikate rolli ja mõjude kohta;

12. ergutab välja töötama tulevase struktuurifondide üldmääruse erisätteid, mis lähtuvad territoriaalse koostöö eesmärgist, on selged, võtavad arvesse erinevat halduskultuuri ja ei tekita abisaajatele uut halduskoormust, et tugevdada riikide ja piirkondade vahelist koostööd ning edasiste tegevusstrateegiate väljatöötamist, mis võivad tugevdada piirkonna ligitõmbavust Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning võivad hiljem luua Euroopa piiriülese koostöö mudeli;

13. rõhutab, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleb vaadelda protsessina, mille tegevus- ja koostööpõhimõtted muutuvad pidevalt, mis muudavad vajalikuks strateegia uuendamise, ning et põhieesmärk on töötada välja optimaalsed mehhanismid, mida saab kohaldada tulevaste makropiirkondlike strateegiate suhtes; rõhutab sellega seoses edukate algatuste ja nende tulemuste kogumise, kokkuvõtmise ning toetamise tähtsust; toetab komisjoni kava koostada parimate tavade andmebaas, et kasutada neid tavasid tulevaste makropiirkondlike strateegiate väljatöötamiseks;

14. leiab, et makropiirkondlike strateegiate raames arendatav territoriaalne koostöö võib aidata oluliselt tugevdada lõimumisprotsessi tänu kodanikuühiskonna suuremale osalemisele otsustusprotsessis ning konkreetsete meetmete rakendamisele; rõhutab seoses sellega, et makropiirkondlikes strateegiates tuleks võtta arvesse eelkõige sotsiaalset, kultuurilist ja turismi mõõdet, ning peab tähtsaks makropiirkondlike strateegiate edendamist, et tugevdada kohalikku kodanikuühiskonna osalemist ja subsidiaarsust, asutades Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi;

15. rõhutab, kui oluline on jätkuvalt toetada kultuuri, hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni arengut, ning julgustab liikmesriike tegema iseäranis viimases valdkonnas rohkem koostööd; tunnistab, et koostöö hariduse valdkonnas võib olla vägagi kasulik, aga vastav pädevus peaks edaspidi jääma liikmesriikidele; soovitab tugevdada strateegilist lähenemist ja makropiirkondade pikaajalist planeerimist;

16. rõhutab, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ja väga suuri koostöövõimalusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et on äärmiselt oluline luua tõhus koostööraamistik eri tasanditel, edendades selleks sektoripõhiseid partnerlusi, mis hõlmavad pädevate poliitiliste otsuste tegijate regulaarsete kohtumisi, mis tugevdab eri partnerite vahelist jagatud vastutust ning kaitseb liikmesriikide ja piirkondade organisatsioonilist suveräänsust; nõuab sellega seoses kohalikul ja piirkondlikul tasandi olevate piiriülese koostöö mehhanismide parandamist, arendamist ja tugevdamist;

17. rõhutab asjaolu, et uut makropiirkondlikku koostööraamistikku iseloomustab tugev ülalt-alla lähenemine, mille arendamisel on liikmesriikidel otsustav roll ja see loob koostöömudeli raames uue juhtimistasandi; uue koostöömudeli raames tuleb tagada, et ääremaade loomulikud puudused muudetakse eelisteks ja võimalusteks ning nende piirkondade arengut stimuleeritakse;

18. on seisukohal, et makropiirkondadel on potentsiaal ühendada optimaalsed lahendused oma piirkonnas esilekerkivatele probleemidele võimalusega kasutada iga piirkonna spetsiifilisi võimalusi ja ressursse tulemuslikult ja tõhusalt;

19. kutsub Euroopa Komisjoni üles analüüsima Läänemere strateegia rakendamisega seotud esialgseid tulemusi ja kogemusi, mis aitab kindlaks määrata võimalikke allikaid ja meetodeid makropiirkondlike strateegiate rahastamiseks, ning kasutada strateegiate katseprojekti näitena järgmiste makropiirkondlike strateegiate jaoks, et tõestada nende funktsionaalsust; rõhutab samal ajal siiski, et makropiirkondade arendamine on iseloomult täiendav meede, mille eesmärk ei ole asendada kohalikele ja piirkondlikele programmidele antavaid ELI rahalisi vahendeid, mis on prioriteetseks sekkumismeetmeks;

20. märgib, et Läänemere strateegia rakendamine on siiani olnud väga aeglane; on seisukohal, et ELi 2010. aasta eelarves eraldatud assigneeringuid võib kasutada rakendamise parandamiseks; avaldab seetõttu kahetsust, et neid assigneeringuid ei ole veel välja makstud, ja tuletab komisjonile meelde, et on oluline, et see raha eraldataks niipea kui võimalik Läänemere strateegiaga kooskõlas olevate eesmärkide täitmiseks.

21. juhib tähelepanu asjaolule, et tulevaste makropiirkondlike strateegiate head toimimist silmas pidades on Euroopa Komisjonil vaja lahendada omavahendite küsimus, et ta saaks koostada makropiirkondlikud strateegiad asjaomaste piirkondade territoriaalsest omapärast lähtuvalt, andes osalevatele liikmesriikidele värskeid ideid Euroopale huvi pakkuvate küsimuste kohta ja toetades neid strateegia koostamisel; kutsub Euroopa Komisjoni üles jälgima koordinaatori rollis nende strateegiate rakendamist, vaatama läbi uued prioriteedid ja eraldama vahendeid vastavalt erivajadustele ja oskusteabe alastele nõudmistele, vältides samal ajal töö dubleerimist;

22. kutsub Euroopa Komisjoni üles, arvestades vajadust koostada Läänemere strateegia rakendamise vahehinnang, töötama hoolikalt välja kindlad vahendid ja kriteeriumid projektide hindamiseks võrdlemist võimaldavate näitajate põhjal;

23. kutsub komisjoni, liikmesriike ja oma liikmeid üles määrama kindlaks, milline peaks olema makropiirkondadega seotud poliitikavaldkondade olemus ja kuidas oleks võimalik neid võrdselt kohelda (kas eraldi programmidena või ühtekuuluvuspoliitika osana), kes vastutab nende strateegiate rakendamise eest, millist meetodit tuleks selleks kasutada ning millistest fondidest tuleks eraldada nende rahastamiseks vajalikke vahendeid, ilma et see tooks kaasa ELi rahastamise mittevajaliku dubleerimise ja killustamise, eriti ELi 2020. aasta strateegia, ELi eelarve läbivaatamise ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika kontekstis;

24. rõhutab, et makropiirkondade Euroopa lisandväärtus seisneb riigi- ja piirkonnaülese koostöö tugevdamises, mispärast Euroopa territoriaalse koostöö programmid piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöötegevuse jaoks on makropiirkondade eesmärkide rakendamisel olulise tähtsusega; teeb ettepaneku, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleks käsitleda mitmel ELi poliitikal põhineva Euroopa Liidu strateegiana, millel peaks olema kindlaks määratud ajakava ja eesmärgid; kuna strateegia on horisontaalne, tuleks seda käsitleda makropiirkondliku strateegiana ja selle kooskõlastamine peaks toimuma regionaalpoliitika raames;

25. usub, et ulatuslike strateegiate, näiteks makropiirkondlike strateegiate arendamine peaks panustama kohaliku ja piirkondliku tasandi rolli parandamisse ELi poliitika üldisemal rakendamisel;

Välistegevus

26. nõuab, et Läänemere strateegia ja tulevaste makropiirkondlike strateegiate raames parandataks Euroopa Liidu ja ELi mittekuuluvate riikide suhteid, eelkõige suure keskkonnamõjuga ulatuslike projektide rakendamise puhul; nõuab lisaks, et EL ja ELi mittekuuluvad riigid teeksid koostööd julgeoleku tugevdamiseks piirkonnas ning võitluseks piiriülese kuritegevuse vastu;

27. juhib tähelepanu vajadusele püüelda energiavõrkude väljaehitamisel parema koostöö poole, eelkõige Venemaa ja Valgevene vahel Balti riikide suhtes, ning kasutada selleks intensiivsemalt ELi ja Venemaa energeetikadialoogi, mis samal ajal avab ka võimalusi siduda Venemaa Läänemere strateegiasse; ootab, et kõik Läänemere- äärsed osalised ühineksid rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu Espoo konventsioon ja Helsingi konventsioon, järgiksid Helsingi komisjoni (HELCOM) suuniseid ja teeksid selles raamistikus koostööd;

28. palub komisjonil tagada tõhus koostöö ja kooskõlastamine HELCOMi ning Läänemere piirkonna liikmesriikidega, et kindlustada HELCOMi 2007. aasta Läänemere tegevuskava rakendamise ning ülalnimetatud ELi strateegia ja tegevuskava puhul ülesannete ja vastutuse selge piiritlemine ning tagada sellega piirkonnale tõhus üldstrateegia;

29. märgib eriti ära ELi liikmesriikidest ümbritsetud Kaliningradi oblasti seisundi; rõhutab vajadust stimuleerida sotsiaalset ja majandusarengut selles piirkonnas, mis võiks olla ELi ja Venemaa vaheliste suhete tihendamise „värav“ või „katsepiirkond“, mille toimimisse kaasataks VVOd, kultuuri- ja haridusasutused ning kohalikud ja piirkondlikud asutused;

30. arvab, et Venemaaga sõlmitavas uues partnerlus- ja koostöölepingus tuleks võtta arvesse Läänemere piirkonna koostööd; tervitab komisjoni ja piirkonnas asuvate liikmesriikide püüdeid teha Venemaaga koostööd arvukates valdkondades, näiteks transpordiühendused, turism, piirülesed terviseohud, keskkonnakaitse ja kliimamuutusega kohanemine, keskkond, tolli- ja piirkontroll ning eelkõige energeetikaküsimused; usub, et selleks loovad hea raamistiku ELi ja Venemaa ühisruumid ning kutsub Venemaad üles kandma sellises koostöös võrdväärset osa;

31. rõhutab vajadust vähendada piirkonna sõltuvust Venemaa energiast; tervitab komisjoni avaldust, milles käsitletakse vajadust suurendada piirkonna liikmesriikide võrkude vastastikust sidumist ja mitmekesistada energiavarustust; sellega seoses nõuab suuremat toetust veeldatud maagaasi terminalide rajamisele;

32. usub, et tulemusliku keskkonnakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse saavutamiseks tuleks sõlmida lepingud strateegia huvipiirkonnas asuvatel funktsionaalsetel aladel asuvate kolmandate riikidega, et nad jagaksid asjaomastes Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvatega samu väärtusi, õigusi ja kohustusi;

33. on seisukohal, et Läänemere piirkonna koostöö peaks olema prioriteet ja see peaks toimuma kõrgeimal riigi-ja valitsusjuhtide poliitilisel tasandil, kuna see on otsustavalt tähtis Läänemere riikide koostöö edendamiseks ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; ootab, et selleks korraldatakse Läänemere piirkonna riigi-ja valitsusjuhtide korrapäraseid kohtumisi;

Keskkonna- ja energiaküsimused

34. rõhutab vajadust hinnata (praegu ehitatavate ja tulevaste) energiainfrastruktuuri projektide keskkonnamõju, võttes eelkõige arvesse rahvusvahelisi konventsioone; kutsub komisjoni üles töötama välja sobiv tehnilistele õnnetustele ja mistahes muudele võimalikele katastroofidele reageerimise kava, nähes samuti ette, kuidas neile sündmustele majanduslikust vaatepunktist reageeritakse; rõhutab, et sama lähenemisviisi tuleb rakendada mistahes samalaadse projekti korral tulevikus, nii et ei satuks ohtu tulevastes makropiirkondlikes strateegiates osalevad Läänemere-äärsed riigid, keskkond ja meretranspordi tingimused; on seisukohal, et säästva arengu ja keskkonnaohutu kasvu huvides on tähtis saavutada nii tugev keskkonnakaitse kõikides makropiirkondades kui ka keskkonnakaitse, reisimisvõimaluste ja muude aspektide arvesse võtmine;

35. rõhutab vajadust luua Läänemere keskkonna järelevalvekeskus, õnnetuste ja raske piiriülese reostuse varajase hoiatuse süsteem ning selliste situatsioonide ühistöörühm;

36. juhib tähelepanu Läänemere piirkonna strateegilisele tähtsusele niisuguste energia infrastruktuuride ühisprojektide väljatöötamisel, mis aitavad mitmekesistada energia tootmist ja tarneid, pöörates erilist tähelepanu taastuvenergia kasutamise projektidele, nagu tuulepargid (maismaal või merel asuvad), geotermiline energia või biogaasitehased, mis kasutavad selles piirkonnas olemas olevat biomassi;

37. juhib tähelepanu Läänemeremaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu põhjamõõtme raames tehtud positiivsele koostööle energia ja kliima valdkonnas;

38. rõhutab, et arvestades kavandatavat tuumaenergia ulatuslikumat kasutuselevõttu Läänemere piirkonnas, peavad ELi riigid järgima kõige rangemaid ohutus- ja keskkonnastandardeid ning Euroopa Komisjon peab jälgima ja kontrollima, kas naaberriikides, eriti neis, mis kavatsevad ehitada tuumajaamu ELi välispiiride lähedale, järgitakse sama lähenemisviisi ja rahvusvahelisi konventsioone;

39. rõhutab, et ELil ja Läänemere-äärsetel liikmesriikidel tuleb viivitamata tegeleda piirkonda mõjutavate tõsiste keskkonnaprobleemidega, millest peamised on eutrofeerumine, merepõhja ladestunud ohtlike ainete mõju ning oht veeorganismide bioloogilisele mitmekesisusele, eelkõige seoses ohustatud kalapopulatsioonidega; tuletab meelde, et Läänemere piirkond on maailmas üks saastatumaid;

40. rõhutab vajadust kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühine meetod saaste allikate kaardistamiseks ja koostada nende järkjärgulise kõrvaldamise kava;

41. väljendab heameelt keskkonnasäästlikkuse kui keskse põhimõtte lisamise üle ELi Läänemere piirkonna strateegiasse ja selle juurde kuuluvasse tegevuskavasse;

42. on seisukohal, et üks suuremaid takistusi Läänemere strateegia eesmärkide saavutamisel on järjepidevuse puudumine teiste ELi poliitikavaldkondadega, näiteks ühise põllumajanduspoliitikaga, mis süvendab eutrofeerumist, ja ühise kalanduspoliitikaga, mis ei ole keskkonnasäästlik; on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika reformid tuleb koostada nii, et nad aitaksid kaasa keskkonnasäästliku Läänemere piirkonna loomise eesmärgile;

Transpordi- ja turismiküsimused

43. rõhutab, et esmatähtis on luua tõhus ja keskkonnasõbralik transpordi- ja sidevõrk merel, maismaal ja sisemaal (mille puhul annab merevõrgustik tähtsa rolli kaubatranspordile), mis suudab õigeaegselt ette näha ja reageerida praegustele ja tulevastele ülesannetele, võttes arvesse Natura 2000 dokumendi ajakohastatud versiooni sätteid ning pöörates erilist tähelepanu Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahelistele ühendustele Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori ning Kesk-Euroopa transpordikoridori kaudu;

44. on seisukohal, et paremini toimiv ja kõiki transpordiliike hõlmav transpordiühendus aitab oluliselt kaasa tugevama, ühtsema majanduse arengule Läänemere piirkonnas;

45. rõhutab erilist olukorda Baltimaades, mis suuremalt jaolt ei ole ühendatud Euroopa transpordivõrguga; on seisukohal, et see strateegia peaks muu hulgas aitama kõrvaldada tehniliste süsteemide erinevusest ja haldustõketest tulenevaid puudusi, mille hulka kuuluvad näiteks ebapiisav infrastruktuur, halb juurdepääs ja vähene koostalitlusvõime eri riikide transpordivõrkude vahel, et rajada Läänemere piirkonnas ulatuslik mitmeliigiline transpordisüsteem;

46. rõhutab, et oluline on integreerida Läänemere piirkonda tihedamalt TEN-T prioriteetsetesse suundadesse, eelkõige mis puudutab meremagistraale (TEN-T 21), Berliinist Läänemere rannikuni ulatuva raudteetelje pikendamist ja parandamist (TEN-T 1) kombinatsioonis Rostocki ja Taani vahelise mereühendusega ning kiiremaid edusamme Rail Baltica telje rajamisel ja kasutuselevõtul (TEN-T 27); rõhutab samuti vajadust rajada ühendused Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahel Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori kaudu;

47. rõhutab vajadust suurendada Läänemere piirkonna transpordivõimsusi ida suunal, eelkõige eesmärgiga edendada transpordi koostalitusvõimet, eeskätt raudteel, ning kiirendada kauba transiidivedu Euroopa Liidu piiril;

48. on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata transpordiühendusele sadamate ja sisemaa vahel, sealhulgas siseveeteede kaudu, tagamaks, et kõik piirkonna osad saaksid kasu merekaubaveo kasvust;

49. rõhutab seetõttu, et vaja on tõhusat piiriülest kooskõlastamist ja koostööd raudtee-ettevõtete, meresadamate, sisesadamate, sisemaaterminalide ja logistikaparkide vahel, et arendada säästvamat mitmeliigilist transpordisüsteemi;

50. rõhutab lähimereveo tähtsust Läänemerel ja selle panust tõhusasse, keskkonnasäästlikku transpordivõrku; juhib tähelepanu sellele, et lähimereveo ühenduste konkurentsivõimet tuleb edendada, tagamaks mere tõhusat kasutust; peab seetõttu vajalikuks, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks mõjuhinnangu MARPOLi konventsiooni läbivaadatud VI lisa kohta, kus on alates 2015. aastast ette nähtud laevakütuse väävlisisalduse 0,1% piirmäär väävliheite seirepiirkondades Põhja- ja Läänemeres;

51. tunneb heameelt, et komisjoni tegevuskavva on kaasatud eesmärk muuta Läänemeri puhta meretranspordi näidispiirkonnaks ja viia ta meretranspordi ohutuselt ning turvalisuselt maailmas juhtkohale; on seisukohal, et need eesmärgid on piirkonna turismivõimaluste säilitamiseks ja tugevdamiseks väga olulised;

52. tunnistab, et kõnealuse eesmärgi toetuseks on vaja erimeetmeid, sealhulgas merelootside või tõendatud kogemustega meremeeste kasutamist kõige keerukamates väinades ja sadamates ning usaldusväärsete rahastamisskeemide loomist teadusuuringuteks ja arendustegevuseks laevade säästliku käitamise kohta;

53. on teadlik Läänemere piirkonna erilisest geograafilisest asukohast, mis võimaldab aktiivsemalt luua suhteid ELi riikidega ja naabruses asuvate kolmandate riikidega, ning rõhutab ühtlasi, kui tähtis on piirkonna majandusele turismi ja selle laiendamisvõimalused; tunneb heameelt teisel Läänemere turismifoorumil vastuvõetud deklaratsiooni üle, milles pööratakse tähelepanu ühisele reklaamile, jõupingutustele uute rahvusvaheliste turgude leidmiseks ja infrastruktuuri arendamisele;

54. rõhutab ainulaadset säästva turismi võimalust, mis on seotud Läänemere piirkonna hansalinnade suure atraktiivsusega; toetab lisaks piiriülese jalgrattaturismi soodustamist, mis tuleks kasuks nii keskkonnale kui ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

55. on seisukohal, et teemad nagu veespordi-, tervisespordi- ja sanatooriumiturism, kultuuripärand ja maastikud pakuvad suuri võimalusi piirkonna arendamiseks turismisihtkohana; rõhutab seetõttu vajadust kaitsta rannikualasid, maastikke ja kultuuripärandit, kuna need on Läänemere piirkonna säästva majanduse tagamise üheks sambaks tulevikus;

56. on seisukohal, et transpordiühenduste parandamine ja kitsaskohtade kõrvaldamine on samavõrd tähtis, ning märgib, et piiriületuspunktides ELi idapiiril Venemaa Föderatsiooniga on piiriületusraskusi, mis põhjustavad pikki veoautode järjekordi ja ohustavad keskkonda, sotsiaalset rahulolu, liiklusohutust ja autojuhtide turvalisust ning mida oleks võimalik selle strateegia abil lahendada, et tagada sujuv kaubavedu läbi Läänemere piirkonna;

° °

57. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni, Valgevene ja Norra valitsustele.

[1] ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 3.
[2] ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 330.

Üleilmastumise, kiirete kliima- ja demograafiliste muutuste ning kasvava majandusliku konkurentsi ajastul tundub aina sagedamini, et tekkinud probleemidel ja väljakutsetel ei ole ei halduslikke ega poliitilisi piire.

Seepärast oleme sunnitud töötama välja kindlad vastused neile väljakutsetele, mille järgi tuleks kohandada olemasolevaid poliitilisi ja finantsvahendeid.

Just seoses sellega kujunes makropiirkondade mõiste, mis hõlmab funktsionaalseid alasid, millel on ühised arengueesmärgid või -probleemid ning millel on samad omadused ja ühised geograafilised tingimused.

Läänemere piirkonna strateegia on esimene ja siiani ainus katse, mille eesmärk on kehtestada ühtne arengustrateegia sellist laadi keerukale makropiirkonnale.

Nagu võime lugeda komisjoni teatisest[1]1: Läänemere piirkonna riikides on äärmiselt erinev majandus-, keskkonna- ja kultuuripoliitika, kuid neil on palju ühiseid ressursse ning nad sõltuvad üksteisest küllaltki olulisel määral. Selle omavahelise sõltuvuse tõttu ning vajaduse tõttu lahendada samasuguseid probleeme tuleb võtta ühiseid meetmeid Läänemere piirkonna strateegia raames.

See strateegia kiideti heaks pärast ulatuslikku sidusrühmadega konsulteerimist liikmesriikides, kus lisaks riiklikele ametiasutustele osalesid ka akadeemilised ja ettevõtlusringkonnad ning vabaühendused. Konsulteerimisprotsessi ja sellega seotud töösse algusest saadik partnerite kaasamist tuleb pidada iseenesest edukaks. Selle töö tulemusena võeti vastu ettepanek, mis käsitleb uut koostöömudelit Euroopa Liidus. Euroopa Liidu kaheksa liikmesriigi piirkonnad, aga ka kolmandate riikide piirkonnad, mille elanike arv on peaaegu sada miljonit, saavad töötada välja projekte, kehtestada prioriteete ja võtta meetmeid oma ühiste eesmärkide nimel. Põhieesmärk peab olema tagada piisav keskkonnakaitse ning harmooniline majanduslik ja sotsiaalne areng.

Strateegia põhineb neljal sambal, mille eesmärk on kasutada kõige paremini ühenduse programme ja riikide poliitikat; need on:

− keskkonnakaitse;

− piirkonna õitsengu suurendamine;

− ligipääsetavuse ja atraktiivsuse parandamine;

− piirkonna turvalisuse ja kaitse tagamine.

Lisaks on strateegia jaotatud 15 prioriteetseks valdkonnaks ning on määratud kindlaks ka üle 70 katseprojekti.

Strateegia lähtepunkt on Läänemere piirkonnas nii liidu tasandil kui ka selle piirkonna liikmesriikide otsese koostöö raames juba välja töötatud projektid ja algatused. Need projektid ja algatused on lisatud uutesse koostööraamistikesse ning nende aluseks on põhimõte kasutada ühtset lähenemisviisi poliitikale.

Selliselt koostatud strateegia edu tagamiseks on kahtlemata oluline kooskõlastada meetmeid, mida võetakse igasuguse territoriaalse mõjuga poliitika alusel, kuna optimaalseid tulemusi on võimalik saavutada üksnes vastavas piirkonnas kindlaks määratud eesmärkidega seotud meetmeid ja kättesaadavaid vahendeid ühendades. Sellised väljakutsed nagu kliimamuutus määratakse tõhusalt kindlaks, kui võtame arvesse muid poliitikavaldkondi, mis neid otseselt mõjutavad (näiteks kalandus või ühine põllumajanduspoliitika).

Strateegia hõlmab ka koostöö tugevdamist Euroopa Liidu väliste naaberriikidega, kelle territoorium moodustab osa vastavas makropiirkonnas kindlaks määratud funktsionaalsest alast või mõjutab seda otseselt. Näiteks Läänemere vee puhtuse hoidmisel ei saa jätta tähelepanuta seda, et mõne riigi jõed suubuvad sellesse merre, isegi kui neil riikidel ei ole otsest juurdepääsu Läänemerele.

Peamine väljakutse Läänemere piirkonna strateegia rakendamisel on luua piisav koostööraamistik ja kooskõlastuskord ja tõhus juhtimissüsteem.

Komisjon peaks seejuures olema selle täitmise ühtse kontrolli strateegiline keskus. Ent kardetakse, et komisjonil ei ole praegu piisavalt finants- ja inimressurssi, et seda ülesannet tõhusalt täita.

Seepärast peavad liikmesriigid võtma enda peale strateegia rakendamise. Ilmneb tõepoolest, et uute organisatsiooniliste ja haldusstruktuuride loomine ei ole asjakohane ega aita kaasa tõhususe suurendamisele.

Selline lähenemisviis nõuab ilmselgelt täiendavaid organisatsioonilisi pingutusi ja ulatuslikku koostööd institutsioonide, organisatsioonide ja partnerite vahel ühenduse, riikide, piirkondlike ja kohalike poliitikapõhimõtete raames ning mitmetasandilise valitsemise põhimõtte kohaselt, mida on soovitanud eelkõige Regioonide Komitee[2].

Selle põhimõtte kohaselt teavad just piirkondlikud asutused, vabaühendused ja ühingud kõige paremini oma olukorda ja võimalusi strateegia raames projektide rakendamiseks. Just nende tegevus sõltub selle edust.

Lisaks tuleb selleks, et integreeritud lähenemisviisi põhimõte ei oleks vaid hüüdlause, et strateegia ei jääks vaid eri projektide kogumikuks ja lisaks väärtust, kehtestada konkreetsed nõuded hindamise kohta, mis põhinevad mitmel võrdlemist võimaldaval näitajal. Oluline on, et 2011. aastaks kavandatav raport strateegia rakendamise kohta annaks reaalse ülevaate selle saavutustest ja keerukusest, mis lubaks teha võimalikke parandusi ja muudatusi ning lisada sellele edaspidiseks uut hoogu.

Selles peaks arutama ka võimalust lõigata tulevikus kasu strateegia rakendamisel saadud kogemustest ning täpsemalt küsimust, kas see on viis, kuidas arendada ühtekuuluvuspoliitikat, ning kas see arendab seega Euroopa Liidu koostööd. Makropiirkondade loomine – need on funktsionaalsed alad, kuhu kuuluvad piirkonnad, millel on ühised arengueesmärgid või -probleemid ja millel on ühesugused omadused ja geograafilised tingimused – kas see on tõhus viis püüda leida lahendused tulevase ühtekuuluvuspoliitika ülesannetele?

[1] 1 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele, mis käsitleb ELi Läänemere piirkonna strateegiat (KOM(2009) 248 (lõplik), 10. juuni 2009).
[2] Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus pealkirjaga „Regioonide Komitee valge raamat mitmetasandilise valitsemise kohta” (Cdr 89/2009 (lõplik)).

regionaalarengukomisjonile

Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas
(2009/2230(INI)

Arvamuse koostaja: Adam Bielan

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. on veendunud, et komisjoni kavandatud Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja sellega kaasnevad tegevuskavad on edukamad, kui tehakse konstruktiivset ja tasakaalustatud koostööd selle piirkonna välispartnerite, sealhulgas Venemaa, Norra, Valgevene, ning valitsustevaheliste ja valitsusväliste organisatsioonidega;

2. tuletab meelde nõukogu 28. septembri 2009. aasta järeldusi[1], millega võetakse vastu ELi Läänemere piirkonna strateegia ja märgitakse, et tegemist on ELi-sisese strateegiaga, ning et väliskoostöö küsimusi käsitletakse Põhjamõõtme raames, nagu märgiti ka Euroopa Parlamendi esialgses, 2006. aasta novembri resolutsioonis; sellega seoses rõhutab Norra, Valgevene ja eriti Venemaaga (ainuke ELi mittekuuluv riik, kellel on vahetu pääs Läänemerele) tehtava tiheda valdkondliku koostöö tähtsust, eriti seoses infrastruktuuride, merevedude turvalisuse, veemajanduse, vee kvaliteedi ja eutrofeerumisega, kuid rõhutab, et see ei tohiks viia täiendavate bürokraatlike struktuuride loomisele; märgib eriti ära ELi liikmesriikidest ümbritsetud Kaliningradi oblasti enklaavi staatuse; rõhutab vajadust stimuleerida sotsiaalset ja majandusarengut selles piirkonnas, mis võiks olla ELi ja Venemaa vaheliste suhete tihendamise „värav“ või „katsepiirkond“, mille toimimisse kaasataks VVOd, kultuuri- ja haridusasutused ning kohalikud ja piirkondlikud asutused;

3. arvab, et Venemaaga sõlmitavas uues partnerlus- ja koostöölepingus tuleks võtta arvesse Läänemere piirkonna koostööd; tervitab komisjoni ja piirkonnas asuvate liikmesriikide püüdeid teha Venemaaga koostööd arvukates valdkondades, nagu transpordiühendused, turism, piirülesed terviseohud, keskkonnakaitse ja kliimamuutusega kohanemine, keskkond, tolli- ja piirkontroll ning eelkõige energeetikaküsimused; usub, et selleks loovad hea raamistiku ELi ja Venemaa ühisruumid ning kutsub Venemaad üles kandma sellises koostöös võrdväärset osa; rõhutab, et ELi ja Venemaa suhteid aitaks oluliselt süvendada Venemaa areng õigusriigi küsimustes;

4. rõhutab piirkonna tähtsust Euroopa energiavarustuse kindluses seisukohalt ning nõuab selliste ELi projektide arendamist, mis on suunatud piirkonnas asuvate liikmesriikide vaheliste energiaühenduste parandamisele;

5. rõhutab vajadust vähendada piirkonna sõltuvust Venemaa energiast; tervitab komisjoni avaldust, milles käsitletakse vajadust suurendada piirkonna liikmesriikide võrkude vastastikust sidumist ja mitmekesistada energiavarustust; sellega seoses nõuab suuremat toetust veeldatud maagaasi terminalide rajamisele;

6. nõuab projekti Nord Stream elluviimisel erilise tähelepanu pööramist keskkonnakaitsele; palub komisjonil vastavalt parlamendi 8. juuli 2008. aasta resolutsioonile[2] Euroopa Parlamendile ette kanda, kas kavandatud Läänemere gaasijuhtme keskkonnamõju hindamised liikmesriikides viidi läbi täies kooskõlas rahvusvahelise keskkonnaõigusega;

7. tunneb sügavat muret hiljutiste Venemaa ja Valgevene ühiste sõjaväemanöövrite pärast, mille ühe eesmärgina nimetati ka Nord Streami gaasijuhtme kaitsmist; väljendab tugevat vastuseisu püüetele kasutada Nord Streami projekti ettekäändena Venemaa sõjalise kohaloleku tugevdamiseks Läänemerel;

8. tervitab ELi 2010. aasta eelarves 20 miljoni euro eraldamist Läänemere strateegia jaoks; märgib, et see summa lisandub muudele, näiteks struktuurifondide vahenditele, ning et seda kui Euroopa naabruse ja partnerluse rahastamisvahendi üht osa saab kasutada vaid välistegevuseks, mis sisuliselt tähendab koostööd Venemaa ja Valgevenega; nõuab edaspidi Läänemere strateegia jaoks eraldatavate vahendite viimist ELi eelarve 1. peatüki alla, et muuta need kättesaadavaks ka Läänemere strateegia koordinaatoritele ja tähtsamatele partneritele, eriti seoses jätkusuutlikkuse eesmärkide täitmisega, ning palub mitte välistada lisaraha leidmise võimalusi, eeskätt Euroopa Investeerimispanga ja Põhjamaade Investeerimispanga kaudu;

9. märgib ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tugevat mõju kõigile piirkonna riikidele ja eriti Balti riikidele; palub kõiki sidusrühmi, et nad kriisi tõttu ei vähendaks oma ELi Läänemere strateegia osas võetud kohustusi;

10. kahetseb samas, et komisjon ei ole Läänemere strateegia jaoks eraldatud vahendeid veel üle kandnud; seepärast tuletab komisjonile meelde, kui tähtis on tagada vahendite ülekandmine ja kasutamine vastavalt Euroopa Parlamendi taotlustele;

11. rõhutab piirkonna haavatavust selle strateegilise asendi tõttu; rõhutab, et suhete parandamine Läänemere piirkonnas asuvate välispartneritega toob kasu kogu ELile;

12. on veendunud, et igasuguse ELi poliitika ja ka Läänemere strateegia edukus on mõõdetav praktiliste tulemustena, mis peavad olema kodanikele nähtavad ja tajutavad, ning et Läänemere piirkonna keskkonna-, infrastruktuuri- ja muude probleemide tõsidust arvestades omab organiseerunud kodanikuühiskonna suurem kaasamine kriitilist tähtsust;

13. sellega seoses kinnitab, et piiriüleste projektide tulemuslikkuse tõstmiseks peaks Venemaa kiiresti oma riiklikku seadusandlusse üle võtma rahvusvahelised parimad tavad läbipaistvuse ja avalikkuse kontrolli osas ning ratifitseerima piiriülese keskkonnamõju hindamise Espoo konventsiooni.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

[1] Dok. 13744/09.
[2] ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 3.

regionaalarengukomisjonile

Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas
(2009/2230(INI))

Arvamuse koostaja: Anna Rosbach

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. rõhutab, et ELil ja Läänemere-äärsetel liikmesriikidel tuleb viivitamata tegeleda piirkonda mõjutavate tõsiste keskkonnaprobleemidega, millest peamised on eutrofeerumine, merepõhja ladestunud ohtlike ainete mõju ning oht bioloogilisele mitmekesisusele, eelkõige seoses ohustatud kalapopulatsioonidega; tuletab meelde, et Läänemere piirkond on maailmas üks saastatumaid;

2. rõhutab vajadust määrata kindlaks Teise maailmasõja ajal Läänemerre heidetud toksiliste sõjagaaside maht ja asukoht, koostada plaanid nende kõrvaldamiseks ja hinnata ohte, mis kaasnevad Läänemere merepõhjas tehtavate töödega;

3. rõhutab vajadust kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühine meetod saaste allikate kaardistamiseks ja koostada nende järkjärgulise kõrvaldamise kava;

4. väljendab heameelt keskkonnasäästlikkuse kui keskse põhimõtte lisamise üle ELi Läänemere piirkonna strateegiasse ja selle juurde kuuluvasse tegevuskavasse;

5. on siiski seisukohal, et kuigi strateegia keskendub merekeskkonnale, tuleks tegevuskavaga seotud projektide raames tegeleda ka Läänemere piirkonna sisemaapiirkondi mõjutavate keskkonnaprobleemidega ja neid piisavalt tähtsustada; nõuab seetõttu, et kaitstaks ja toetataks sajanditevanuseid rannikuäärseid kogukondi, kes tegelevad traditsiooniliste merendusega seotud tegevusaladega, ning et rannikualade looduskeskkonda ja loodusvarasid koheldaks hoolivalt, rakendades muu hulgas säästvaid maakasutuskavasid ja vältides nende liigset kasutamist turismi eesmärgil;

6. märgib, et Läänemere eutrofeerumine on suures osas tingitud põllumajandusest tulevast toitainekoormusest; nõuab seetõttu, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid tegevuskava raames toitainekoormuse oluliseks vähendamiseks meetmeid, mis ulatuvad kaugemale kui ühises põllumajanduspoliitikas praegu sisalduvad eeskirjad;

7. on seisukohal, et üks suuremaid takistusi Läänemere strateegia eesmärkide saavutamisel on järjepidevuse puudumine teiste ELi poliitikavaldkondadega, nagu ühine põllumajanduspoliitika, mis süvendab eutrofeerumist, ja ühine kalanduspoliitika, mis ei ole keskkonnasäästlik; on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika reformid tuleb koostada nii, et nad aitaksid kaasa keskkonnasäästliku Läänemere piirkonna loomise eesmärgile;

8. rõhutab, et Nord Streami gaasijuhtme ehitamine on Läänemere piirkonnas praegu strateegiliselt kõige tähtsam projekt ning sellel on keskkonnale ulatuslik mõju; peab seetõttu kahetsusväärseks, et ülalmainitud strateegias ja tegevuskavas ei ole Nord Streami gaasijuhtme ehitamist ja muid sarnaseid projekte ning nende tagajärgi keskkonnale eraldi käsitletud;

9. rõhutab tiheda koostöö vajadust Läänemere piirkonna riikide vahel Espoo konventsiooni, Helsingi konventsiooni ja Helsingi komisjoni (HELCOM) suuniste kohaselt seoses projektidega, millel võib olla tugev mõju keskkonna kvaliteedile selles piirkonnas;

10. palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga, mis esitati parlamendi 8. juuli 2008. aasta resolutsioonis Läänemerre kavandatud Venemaad ja Saksamaad ühendava gaasijuhtme keskkonnamõju kohta,[1] astuda kiiresti samme selleks, et tagada tegevuskavaga seotud projektides gaasijuhtme ehitamise negatiivse keskkonnamõju piisav hindamine ja leevendamine; on ühtlasi seisukohal, et Nord Stream peab ise vastutama meetmete rahastamise eest, mida on vaja tagamaks, et Läänemere keskkond gaasijuhtme ehitamise tõttu ei kahjustuks; nõuab samas, et tulevikus välditaks projekte, mis ei ole vajalikud, kuna neid on võimalik teostada maismaal;

11. on seisukohal, et fosfaatide kasutamine pesuainetes tuleb võimalikult kiiresti keelata kogu Euroopa Liidus; märgib, et selline meede võib tuua suurt kasu Läänemere ja teiste piirkondade keskkonnale;

12. rõhutab, et keskkonnaküsimusi tuleb täielikult arvesse võtta ja kaasata kõikidesse sarnastesse lähenemisviisidesse ja strateegiatesse, mida rakendatakse ja arendatakse tulevikus ELi teistes makropiirkondades, näiteks Doonau, Alpide või Vahemere piirkonnas;

13. palub komisjonil tagada tõhus koostöö ja kooskõlastamine HELCOMi ning Läänemere piirkonna liikmesriikidega, et kindlustada HELCOMi 2007. aasta Läänemere tegevuskava rakendamise ning ülalnimetatud ELi strateegia ja tegevuskava puhul ülesannete ja vastutuse selge piiritlemine ning tagada sellega piirkonnale tõhus üldstrateegia;

14. on seisukohal, et Läänemere piirkonna koostöö peaks olema prioriteet ja see peaks toimuma kõrgeimal riigi-ja valitsusjuhtide poliitilisel tasandil, kuna see on otsustavalt tähtis Läänemere riikide koostöö edendamiseks ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; ootab, et selleks korraldatakse Läänemere piirkonna riigi-ja valitsusjuhtide korrapäraseid kohtumisi;

15. kiidab heaks ELi eelarves eraldi eelarverea loomise Läänemere strateegia jaoks; kiidab heaks ka strateegia jaoks 2010. aasta eelarves 20 miljonit euro eraldamise; nõuab siiski strateegia pikemaajalist rahastamist ELi eelarvest, et oleks võimalik rahastada meetmeid, mida struktuurifondid ei kata;

16. märgib, et Läänemere strateegia rakendamine on siiani olnud väga aeglane; on seisukohal, et ELi 2010. aasta eelarves eraldatud assigneeringuid võib kasutada rakendamise parandamiseks; avaldab seetõttu kahetsust, et neid assigneeringuid ei ole veel välja makstud, ja tuletab komisjonile meelde, et on oluline, et see raha eraldataks niipea kui võimalik Läänemere strateegiaga kooskõlas olevate eesmärkide täitmiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

[1] ELT C 295E, 3.12.2009, lk 3.

regionaalarengukomisjonile

Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas
(2009/2230(INI))

Arvamuse koostaja: Werner Kuhn

ETTEPANEKUD

Transpordi- ja turismikomisjon palub vastutaval regionaalarengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. on seisukohal, et paremini toimiv ja kõiki transpordiliike hõlmav transpordiühendus aitab oluliselt kaasa tugevama, ühtsema majanduse arengule Läänemere piirkonnas;

2. peab väga soovitatavaks kõigi rannikuäärsete riikide kaasamist, et soodustada tõhusa, koostalitlusvõimelise üleeuroopalise transpordiala arendamist ja selle käigus kogu olemasoleva infrastruktuuri kasutamist ja parandamist, eriti raudtee-, mere- ja siseveetranspordi kui säästlike transpordivahendite valdkonnas;

3. rõhutab erilist olukorda Baltimaades, mis suuremalt jaolt ei ole ühendatud Euroopa transpordivõrguga; on seisukohal, et see strateegia peaks muu hulgas aitama kõrvaldada tehniliste süsteemide erinevusest ja haldustõketest tulenevaid puudusi, mille hulka kuuluvad näiteks ebapiisav infrastruktuur, halb juurdepääs ja vähene koostalitlusvõime eri riikide transpordivõrkude vahel, et rajada Läänemere piirkonnas ulatuslik mitmeliigiline transpordisüsteem;

4. rõhutab, et oluline on integreerida Läänemere piirkonda tihedamalt TEN-T prioriteetsetesse suundadesse, eelkõige mis puudutab meremagistraale (TEN-T 21), Berliinist Läänemere rannikuni ulatuva raudteetelje pikendamist ja parandamist (TEN-T 1) kombinatsioonis Rostocki ja Taani vahelise mereühendusega ning kiiremaid edusamme Rail Baltica telje rajamisel ja kasutuselevõtul (TEN-T 27); rõhutab samuti vajadust rajada ühendused Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahel Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori kaudu;

5. rõhutab, et Läänemere piirkonnas tuleb arendada üleeuroopalist transpordisüsteemi, et luua eeldused piirkonna juurdepääsetavuseks ja atraktiivsuseks ning siduda Läänemere piirkond Euroopa transpordivõrguga; on seisukohal, et komisjon peab ka edaspidi teostama pidevat järelevalvet prioriteetsete projektide elluviimise üle ning eraldama vajalikud rahalised vahendid nende kiiremaks rakendamiseks;

6. rõhutab, et Euroopa sadamapoliitika üks ühistest eesmärkidest on Euroopa meresadamate konkurentsivõime tõstmine, sest sageli peavad nad võitlema kolmandate riikide sadamate ebaausa konkurentsiga ja ELiga piirnevate riikide diskrimineerivate meetmetega asjaomastel piirkondlikel turgudel; võtab sellega seoses teadmiseks Läänemere sadamate olukorra;

7. rõhutab vajadust suurendada Läänemere piirkonna transpordivõimsusi ida suunal, eelkõige eesmärgiga edendada transpordi koostalitusvõimet, eeskätt raudteel, ning kiirendada kauba transiidivedu Euroopa Liidu piiril;

8. on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata transpordiühendusele sadamate ja sisemaa vahel, sealhulgas siseveeteede kaudu, tagamaks, et kõik piirkonna osad saaksid kasu merekaubaveo kasvust;

9. rõhutab seetõttu, et vaja on tõhusat piiriülest kooskõlastamist ja koostööd raudtee-ettevõtete, meresadamate, sisesadamate, sisemaaterminalide ja logistikaparkide vahel, et arendada säästvamat mitmeliigilist transpordisüsteemi;

10. rõhutab lähimereveo tähtsust Läänemerel ja selle panust tõhusasse, keskkonnasäästlikku transpordivõrku; juhib tähelepanu sellele, et lähimereveo ühenduste konkurentsivõimet tuleb edendada, tagamaks mere tõhusat kasutust; peab seetõttu vajalikuks, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks mõjuhinnangu MARPOLi konventsiooni läbivaadatud VI lisa kohta, kus on alates 2015. aastast ette nähtud laevakütuse väävlisisalduse 0,1% piirmäär väävliheite seirepiirkondades Põhja- ja Läänemeres;

11. rõhutab, et meretransporti tuleb ka selles piirkonnas muuta keskkonnasäästlikumaks ning kohaldada sel eesmärgil rangemaid standardeid kohalike ja rahvusvaheliste laevade heite suhtes ning samas parandada laevamootoreid ja laevakütuse kvaliteeti;

12. tunneb heameelt, et komisjoni tegevuskavva on võetud eesmärk muuta Läänemeri puhta meretranspordi näidispiirkonnaks ja viia ta meretranspordi ohutuselt ning turvalisuselt maailmas juhtkohale; on seisukohal, et need eesmärgid on piirkonna turismivõimaluste säilitamiseks ja tugevdamiseks väga olulised;

13. tunnistab, et kõnealuse eesmärgi toetuseks on vaja erimeetmeid, sealhulgas merelootside või tõendatud kogemustega meremeeste kasutamist kõige keerukamates väinades ja sadamates ning usaldusväärsete rahastamisskeemide loomist teadusuuringuteks ja arendustegevuseks laevade säästliku käitamise kohta;

14. on teadlik Läänemere piirkonna erilisest geograafilisest asukohast, mis võimaldab aktiivsemalt luua suhteid ELi riikidega ja naabruses asuvate kolmandate riikidega, ning rõhutab ühtlasi, kui tähtis on piirkonna majandusele turismi ja selle laiendamisvõimalused; tunneb heameelt teisel Läänemere turismifoorumil vastuvõetud deklaratsiooni üle, milles pööratakse tähelepanu ühisele reklaamile, jõupingutustele uute rahvusvaheliste turgude leidmiseks ja infrastruktuuri arendamisele;

15. rõhutab ainulaadset säästva turismi võimalust, mis on seotud Läänemere piirkonna hansalinnade suure atraktiivsusega; toetab lisaks piiriülese jalgrattaturismi soodustamist, mis tuleks kasuks nii keskkonnale kui ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

16. on seisukohal, et teemad nagu veespordi-, tervisespordi- ja sanatooriumiturism, kultuuripärand ja maastikud pakuvad suuri võimalusi piirkonna arendamiseks turismisihtkohana; rõhutab seetõttu vajadust kaitsta rannikualasid, maastikke ja kultuuripärandit, kuna need on Läänemere piirkonna säästva majanduse tagamise üheks sambaks tulevikus;

17. on seisukohal, et transpordiühenduste parandamine ja kitsaskohtade kõrvaldamine on samavõrd tähtis, ning märgib, et piiriületuspunktides ELi idapiiril Venemaa Föderatsiooniga on piiriületusraskusi, mis põhjustavad pikki veoautode järjekordi ja ohustavad keskkonda, sotsiaalset rahulolu, liiklusohutust ja autojuhtide turvalisust ning mida oleks võimalik selle strateegia abil lahendada, et tagada sujuv kaubavedu läbi Läänemere piirkonna.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Elmar Brok, Mário David, Marietta Giannakou, Anna Ibrisagic, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Alexander Graf Lambsdorff, Krzysztof Lisek, Ulrike Lunacek, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, Andreas Mölzer, Raimon Obiols, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Adrian Severin, Marek Siwiec, Ernst Strasser, Hannes Swoboda, Charles Tannock, Inese Vaidere, Kristian Vigenin

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Laima Liucija Andrikienė, Elena Băsescu, Adam Bielan, Diogo Feio, Elisabeth Jeggle, Metin Kazak, Evgeni Kirilov, Norbert Neuser, Tomasz Piotr Poręba, Vittorio Prodi, Marietje Schaake, György Schöpflin, Traian Ungureanu

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Marije Cornelissen, Franziska Keller, Marek Henryk Migalski, Michail Tremopoulos

Õigusteave - Privaatsuspoliitika