RAPORT Bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ette nähtud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamine

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

kalanduskomisjonI ARVAMUS (8.4.2010)

petitsioonikomisjonI ARVAMUS (2.6.2010)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

25.8.2010 - (2009/2108(INI))

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon
Raportöör: Esther de Lange

Menetlus : 2009/2108(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A7-0241/2010

Esitatud tekstid :

A7-0241/2010

Arutelud :

PV 20/09/2010 - 19
CRE 20/09/2010 - 19

Hääletused :

PV 21/09/2010 - 5.7
CRE 21/09/2010 - 5.7
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0325

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
kalanduskomisjonI ARVAMUS
petitsioonikomisjonI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ette nähtud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise kohta

(2009/2108(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse komisjoni teatist „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda. Säästvad ökosüsteemi teenused inimeste hüvanguks.” KOM(2006) 0216);

– võttes arvesse komisjoni teatist „EÜ bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamise vahehindamine” (KOM(2008)0864 lõplik);

– võttes arvesse komisjoni teatist „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat” (KOM(2010)0004);

– võttes arvesse komisjoni aruannet „Elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatust käsitlev ühendaruanne vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17” (KOM(2009)0358);

– võttes arvesse nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta[1] (linnudirektiiv) ja Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2001. aasta resolutsiooni[2] nõukogu 21. mai 1992. aasta looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitset käsitleva direktiivi 92/43/EMÜ[3] (elupaikade direktiiv) rakendamise kohta;

– võttes arvesse keskkonnanõukogu 25. juuni 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad EÜ bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamise vahehindamist ja Euroopa Liidu strateegia väljatöötamist sissetungivate võõrliikide suhtes;

– võttes arvesse nõukogu 26.–27. jaanuari 2010 mitteametlikku kohtumist Madridis, kus võeti vastu nn Cibeles-prioriteedid, ja keskkonnanõukogu 15. märtsi 2010. aasta järeldusi, mis käsitlevad bioloogilist mitmekesisust pärast 2010. aastat – ELi ja ülemaailmset tulevikukava ning eesmärke, rahvusvahelist juurdepääsu ja kohustuste jagamise korda;

– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25.–26. märtsi 2010. aasta järeldusi, eelkõige lõiget 14;

– võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise kohta 2010. aastaks[4];

– võttes arvesse Göteborgi 2001. aasta tippkohtumist, kus lepiti säästva arengu strateegia osana kokku peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimine 2010. aastaks;

– võttes arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevat uuringut (TEEB) (http://www.teebweb.org);

– võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu strateegia väljatöötamine sissetungivate liikide suhtes” (KOM(2008)0789);

– võttes arvesse ELi sinist raamatut integreeritud merenduspoliitika kohta (KOM(2007)0575 ja SEK(2007)1278) ning jätkuvaid ettevalmistusi ühise kalanduspoliitika reformiks;

– võttes arvesse meetmeid, mille eesmärk on tõhustada looduskaitset ja bioloogilist mitmekesisust ja mis moodustavad osa ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrollist” ning võimalusi, mida pakub praegu arutusel olev ühise põllumajanduspoliitika reform;

– võttes arvesse seda, et ÜRO on nimetanud 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse aastaks;

– võttes arvesse Qataris Dohas 13.–25. märtsil 2010 toimunud ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 15. koosoleku (COP 15) tulemusi;

– võttes arvesse osaliste konverentsi eelseisvat 5. koosolekut, mis peetakse Cartagena bioohutuse protokolli osaliste koosolekuna (COP-MOP 5) ja ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi (COP 10);

– võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti (EEA) aruannet nr 4/2009 „Edusammud Euroopa 2010. aasta bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärgi suunas”, eelkõige selle lisa „Euroopa 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse näitajate ühtlustamisprojekt (SEBI 2010)”;

– võttes arvesse komisjoni juhist „Suunised Natura 2000 võrgustiku loomise kohta merekeskkonna jaoks. Elupaikade ja linnustiku kaitse direktiivide rakendamine” (mai 2007);

– võttes arvesse ELi 2020. aasta strateegiat;

– võttes arvesse ÜRO dokumenti „Global Biodiversity Outlook 3”;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

– võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning kalanduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0241/2010),

A. arvestades, et Euroopa õigusaktid, näiteks veepoliitika raamdirektiiv (2000/60/EÜ) või merestrateegia raamdirektiiv (2008/56/EÜ), peaksid bioloogilist mitmekesisust mõjutama;

B. arvestades, et komisjoni teatiste põhjal on saanud selgeks, et EL ei ole saavutanud oma 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse alast eesmärki;

C. arvestades, et elupaikade direktiivi kohaselt kaitstud liikide ja elupaigatüüpide kontroll osutab sellele, et enamikul liikidest ja elupaigatüüpidest on ebasoodne kaitsestaatus, et väljasuremine on häirivalt suur – mõnede hinnangute kohaselt on bioloogilise mitmekesisuse määr vähenenud viimase 40 aasta jooksul 30% – ning et bioloogilise mitmekesisuse liigse vähenemise põhjused ei paista kaduvat; arvestades, et ELi huvides olevaid elupaiku ja liike võib ohustada inimtegevusest tingitud kliimamuutus; arvestades, et teadlaste hinnangul on palju liike registreerimata, mille tõttu on võimatu kindlaks määrata bioloogilise mitmekesisuse vähenemise täielikku ulatust;

D. arvestades, et ELi 2010. aasta eesmärgi saavutamist on takistanud mitu tegurit, nt suutmatus tuvastada ja hakkama saada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist soodustavate teguritega, õigusaktide puudulik rakendamine, nende nõrk ja puudulik lõimimine eri valdkondade poliitikasse, teaduslike teadmiste nappus ja andmete lünklikkus, poliitilise tahte puudumine, ebapiisav rahastamine ning tõhusalt suunatud lisavahendite puudumine spetsiifiliste probleemide, näiteks sissetungivate võõrliikidega toimetulemiseks;

E. arvestades, et bioloogiline mitmekesisus kui maailma looduskapital on nii otseselt kui kaudselt osutatavate ökosüsteemiteenuste kaudu hädavajalik inimelu püsimiseks planeedil ning ühiskonna heaoluks; arvestades, et bioloogilisel mitmekesisusel on keskne roll ülemaailmses võitluses nälja vastu ja toiduga kindlustatuse eest; arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästev kasutamine on kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise eeldus;

F. arvestades, et bioloogiline mitmekesisus on inimkonna arengu asendamatu alus ning et selle aluse ja selle juurde kuuluva looduspärandi kadumine rikub loodusliku tasakaalu ning kahjustab oluliselt majandust ja heaolu samas suurusjärgus nagu kliimamuutusega seotud tegevusetusest tulenevad kulud;

G. arvestades, et ka ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu (TEEB) kohaselt kahjustab bioloogilise mitmekesisuse vähenemine oluliselt majandust ja heaolu;

H. arvestades, et hiljutise eurobaromeetri küsitluse andmetel ei tunne suur osa ELi kodanikest bioloogilise mitmekesisuse mõistet ega bioloogilise mitmekesisuse vähenemise tagajärgi,

I. arvestades, et liikide kadumine võib katkestada teiste taime- ja loomaliikide ellujäämiseks hädavajaliku toiduahela, mis on tingimata vajalik toiduga varustamiseks, kliimatingimustega kohanemiseks, välisteguritele vastupidamiseks ja geneetiliste väärtuste säilitamiseks,

Üldised märkused

1. tunneb sügavat muret seoses sellega, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine inimtegevuse tagajärjel toimub väga kiiresti ning kui see jätkub viimastele aastakümnetele omases tempos, toob see 2050. aastaks kaasa äärmiselt vaesunud ja pöördumatult kahjustatud looduse, ning rõhutab, et toimivad ökosüsteemid on meie püsimajäämise eeltingimus;

2. rõhutab asjaolu, et bioloogiline mitmekesisus on keskkonna hea seisundi kõige tähtsam näitaja;

3. on teadlik asjaolust, et suutmatus peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist on vastuvõetamatu mitte üksnes eetilisest, vaid ka ökoloogilisest ning majanduslikust perspektiivist, kuna see jätab tulevased põlvkonnad ilma rikkaliku loodusliku bioloogilise mitmekesisusega seotud ökosüsteemiteenustest ja heaoluaspektidest; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada bioloogilise mitmekesisuse juhtimist ning selle vastavusse viimist nii sise- kui ka välissuhetes;

4. on lisaks teadlik asjaolust, et edukaks võitlemiseks toiduga kindlustatuse, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja kliimamuutuse kolmekordse kriisi vastu on vaja ühtset lähenemisviisi ja ELi bioloogilise mitmekesisuse tulevikustrateegiat, mis on vaesuse ja näljaga võitlemise strateegiaga täielikult lõimitud ning mis aitaks kliimamuutust leevendada ja sellega kohaneda;

5. tunnistab, et valitsusvälistel organisatsioonidel on oluline roll bioloogilise mitmekesisuse kaitses, aidates langetada otsuseid kohapeal olles ning tõstes üldsuse teadlikkust;

6. nõustub siiski ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu aruandega, mille kohaselt on bioloogilise mitmekesisuse majandusliku väärtuse hindamisel metoodilised piirangud ning need ei tohiks varjutada bioloogilise mitmekesisuse kaitse eetilisi ja põlvkondadevahelisi aspekte;

7. on sügavalt mures selle pärast, et rahvusvahelisel poliitilisel areenil ei tunta tungivat vajadust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks;

Euroopa Liit ja bioloogiline mitmekesisus

8. väljendab sügavat kahetsust selle üle, et ei ole saavutatud 2001. aastal Göteborgis toimunud tippkohtumisel kokku lepitud ELi eesmärki peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ning jagab paljude petitsiooniesitajate poolt Euroopa Parlamendile väljendatud muret;

9. tunneb heameelt komisjoni teatise „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat” üle;

10. väljendab rahulolu ka 15. märtsi keskkonnanõukogu järelduste üle, mis käsitlevad bioloogilist mitmekesisust, sealhulgas uut põhieesmärki peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ELis ning taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused võimalikult ulatuslikult, arvestades bioloogilise mitmekesisuse looduslikku muutumist, ning Euroopa Ülemkogu 25.–26. märtsi 2010. aasta järelduste üle, milles kinnitatakse pakilist vajadust peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi kahjustumise jätkuv suundumus;

11. usub, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine on minimaalne eesmärk, mis tuleks saavutada 2020. aastaks;

12. osutab juba läbiviidavatele äärmiselt tähtsatele algatustele bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste taastamiseks ning usub, et selline taastamistegevus peab samuti olema osa 2020. aastaks seatud põhieesmärgist;

13. on seisukohal, et andmete puudumise korral on vaja viia läbi põhjalik keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse mõju hindamine;

14. arvestades bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide ülemaailmset iseloomu ning nende olulist rolli säästva arengu, vaesuse ja nälja vähendamise ning tervishoiu ja inimeste heaolu parandamise ülemaailmsetes eesmärkides, on veendunud, et tulevane ELi strateegia peab tõhustama ka ELi rahvusvahelisi jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimiseks, sest ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikke aspekte käsitlev uuring on andnud piisavalt tõendeid, et selline tegevus on tulus ja otstarbekas, ning aitama seega tõhusamalt kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele aastaks 2015;

15. rõhutab lisaks, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja täiustamise poliitika osana on vaja ELi ühist poliitikat sissetungivate võõrliikide probleemi lahendamiseks, ning juhib tähelepanu sellele, et transpordikoridoride ja võõrliikide ulatusliku sissetoomise vahel on eriti tihe seos;

Natura 2000

16. tunnistab, et Natura 2000 õigusaktide täielikul ja korrektsel rakendamisel on suur osa ELi bioloogilise mitmekesisuse, kliimamuutuse ning säästva arengu eesmärkide saavutamisel; peab seetõttu väga vajalikuks põhjalikult tugevdada ja muuta ühtsemaks maakasutajatega tulevikus tehtavat koostööd Natura 2000 rakendamiseks; rõhutab, et Natura 2000 strateegia on juba näidanud märkimisväärset edu;

15. palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada täielikult elupaikade direktiivi artikkel 6;

17. tunneb vaatamata mõne liikmesriigi saavutatud positiivsetele ja konkreetsetele tulemustele mitme liigi kaitsestaatuse suhtes jätkuvalt muret Natura 2000 õigusaktide täieliku ja põhjaliku rakendamise pärast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid osutaksid Natura 2000 rakendamisele suuremat tähelepanu;

18. väljendab rahuolu asjaolu pärast, et Natura 2000 võrgustik hõlmab 18% ELi maismaa territooriumist, ning kaitsemeetmete või majandamiskavade koostamisel saavutatud varajaste edusammude pärast; täheldab kohkumusega, et liikmesriigid ei ole suutnud pidada kinni direktiivis sätestatud tähtaegadest, ning nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid astuks viivitamata samme, et saavutada linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi täielik rakendamine;

19. väljendab muret edusammude puudumise pärast Natura 2000 võrgustiku rajamisel merekeskkonnas ning palub komisjonil ja liikmesriikidel vajalikke menetlusi kiirendada;

20. kutsub komisjoni üles võtma vastu kaitstud merealade võrgustiku mudeli, mis võimaldaks ühendada keskkonna säilitamise ja säästva kalandusega tegelemise; kutsub komisjoni üles korrapäraselt aru andma liikmesriikide edusammudest loodus- ja linnudirektiivide rakendamisel, eelkõige Natura 2000 võrgustiku moodustamisel merekeskkonnas, kuivõrd praegu on alla 10% kaitsealadest merealad, ning esitama aruandeid ka liikmesriikide aruandlus- ja seirekohustuste kohta;

21. märgib, et mereliigid ja -elupaigad on bioloogilist mitmekesisust käsitlevate ELi õigusaktidega vähem kaitstud kui maismaa liigid ja elupaigad, ning kutsub seetõttu komisjoni üles hindama õigusaktide puudusi ja vajakajäämisi nende rakendamises ning kujundama merekaitsealasid, kus majandustegevuse, sealhulgas kalanduse suhtes kohaldatakse tõhustatud ökosüsteemipõhist juhtimist;

22. märgib lisaks, et mitmesugused konventsioonid ELi ümbritsevate piirkondlike merealade kohta, nagu Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (OSPAR), Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon (HELCOM) ja Barcelona konventsioon, loovad mere ökosüsteemide olulise kaitseraamistiku;

23. on seisukohal, et liikmesriikidel peab olema lubatud algatada mere bioloogilise mitmekesisuse kaitseks samme, mis lähevad kaugemale ELi õigusaktides nõutud meetmetest;

24. tuletab meelde, et ühtse Natura 2000 võrgustiku loomiseks on vaja säilitada selliseid maastikuelemente, mis on loodusliku taimestiku ja loomastiku seisukohalt kõige olulisemad; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel aktiivselt osaleda nii maismaa- kui veekaitsealade ning keskkonnasõbralike põllumajandusmaade ühtivuse säilitamises ja arendamises;

25. toetab Euroopa Keskkonnaameti järeldusi, kuna need peegeldavad Euroopa Parlamendile esitatavates petitsioonides sisalduvaid Euroopa kodanike tihti avaldatud arvamusi, et ELi elupaikade direktiiviga kaitstavate liikide ja elupaikade kaitsestaatus põhjustab muret ning et kogu tähelepanu ei tohiks koonduda bioloogiliselt mitmekesiste saarekeste säilitamisele, kui kõikjal mujal leiab aset looduse hävinemine;

26. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et merestrateegia direktiiv ei piira merekaitsealade kasutamist selliselt, et see hõlmaks ainult Natura 2000 alasid, ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid ja komisjon arvestaksid kõikide merekaitsealadega ning seoksid need üksteisega, võttes sealhulgas arvesse ka piirkondlike merekonventsioonide alusel loodud merekaitsealasid, ning püüaksid luua sidusa ja tervikliku raamistiku;

27. võtab teadmiseks teatava vältimatu subsidiaarsuse ELi keskkonnaalastes õigusaktides, kuid tunneb muret, et selline paindlikkus võib viia liikmesriikidepoolse kuritarvitamiseni nende õigusaktide rakendamisel; tunneb kahetsust silmatorkavate erinevuste pärast liikmesriikide vahel, näiteks seoses Natura 2000 alade „välise mõjuga”, grupieranditega teatavatele „olemasolevatele tegevusaladele” või ettevaatusprintsiibi kohaldamisega; nõuab selliste silmatorkavate erinevuste esinemisel uurimist, kas kõnealused liikmesriigid ei kohalda eeskirju viisil, mis takistaksid bioloogilise mitmekesisuse kavandatud eesmärkide saavutamist;

28. arvestades neid liikmesriikide vahelisi erinevusi, palub komisjonil anda vajaduse korral direktiivide kohta täiendavaid selgitusi või juhiseid, millisel juhul peaksid vastavad selgitused või juhised ideaalis põhinema ja/või olema esitatud parimate tavade alusel;

29. nõuab tungivalt, et keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon võtaks teadmiseks järeldused, milleni jõudsid sõltumatud eksperdid, kes viisid läbi petitsioonikomisjoni tellitud uuringu elupaikade direktiivi kohaldamise kohta, eelkõige projektide alternatiivide ja kumulatiivse mõju hindamise puudumise ja ala mitterahuldava haldamise osas ning juhul, kui tehakse otsus kompensatsioonimeetmete kohta, selliste meetmete kontrollimise puudumise osas ja asjaolu osas, et kui üldse, siis võetakse nimetatud meetmeid liiga hilja, ning võtaks samuti teadmiseks selles raportis sisalduvad teised ettepanekud ja soovitused;

30. rõhutab ettevaatusprintsiibi rakendamise tähtsust bioloogilise mitmekesisusega seotud loodusele kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega;

31. julgustab liikmesriike tagama, et keskkonnamõju hindamised ja strateegilised keskkonnamõju hindamised oleksid bioloogilise mitmekesisuse raamistikus piisavalt kvaliteetsed, et tagada Natura 2000 õigusaktide nõuetekohane rakendamine;

32. nõuab keskkonnamõju hindamist käsitleva direktiivi tugevdamist ja selle eesmärkide palju rangemat tõlgendamist, et hoida ära bioloogilise mitmekesisuse üldist vähenemist ja võimaluse korral tõhustada bioloogilist mitmekesisust ning kehtestada erinõuded – eesmärgiga jälgida pidevalt projektide mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja leevendusmeetmete tõhusust –, mis sisaldavad nõuetekohaseid sätteid sellele teabele juurdepääsu ja jõustamise kohta;

33. usub, et parem piiriülene koostöö võib tuua Natura 2000 eesmärkide saavutamisel märkimisväärset kasu;

34. väljendab muret ka piiriülese koostöö puudumise pärast, mis võib kaasa tuua sarnaste piirkondade erineva käsitlemise, ja rõhutab, kui kasulik on selleks kasutada olemasolevaid vahendeid, näiteks Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse õiguslikku vahendit;

35. nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks oma tulevases bioloogilise mitmekesisuse strateegias ja Natura 2000 raames rohkem ökosüsteemi teenustele, tuginedes samal ajal tehtud jõupingutustele ja tugevdades neid, et saavutada liikidele ja nende elupaikadele soodne kaitsestaatus;

Muudesse poliitikavaldkondadesse lõimimine

36. on veendunud, et Natura 2000 maa- ja merepiirkondade võrgustik ei ole ainuke ELi vahend bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, vaid ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika edu tagamiseks vajatakse terviklikumat lähenemisviisi;

37. palub seetõttu komisjonil tagada bioloogilise mitmekesisuse edasine süvalaiendamine muudesse ELi poliitikavaldkondadesse, nagu põllumajandus, metsandus, kalandus, regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika, energeetika, tööstus, transport, turism, arengukoostöö, teadustegevus ja innovatsioon, viisil, mis tugevdab vastastikku neid valdkondi ning parandab ELi poliitikavaldkondade ja eelarvepoliitika sidusust; rõhutab häid võimalusi, mis on olemas eelkõige ühises põllumajanduspoliitikas, regionaalpoliitikas ja ühises kalanduspoliitikas selleks, et omistada bioloogilisele mitmekesisusele suuremat tähtsust;

38. juhib tähelepanu sellele, et veemajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse vaheline seos on elu säilitamiseks ning säästva arengu jaoks väga oluline tegur;

39. on seisukohal, et põllumajandustootjatel on oluline roll ELi bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärkide saavutamisel; juhib tähelepanu sellele, et 1992. aastal anti algne tõuge bioloogilise mitmekesisuse kaitse lõimimisele ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP) ning seejärel võeti 2003. aasta reformiga selliseid meetmeid nagu nõuetele vastavus, otsetoetused (lahtisidumine) ja maaelu areng, mis avaldavad bioloogilisele mitmekesisusele soodsat mõju;

40. väljendab siiski muret seoses ELi põllumajandustootjate võimekusega jätkata kvaliteetsete toiduainete tootmist konkurentsivõimeliselt; usub, et ÜPP reform peaks nõuetekohaselt arvesse võtma ELi põllumajandustootjate jõupingutusi ELi bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärgi saavutamiseks;

41. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa põllu- ja metsamajanduslik tegevus aitas oluliselt kaasa liikide ja biotoopide praegu kaitse vääriliseks peetavale mitmekülgsusele ning vaheldusrikka kultuurmaastiku kujundamisele; rõhutab seepärast, et ainult järjepideva põllu- ja metsamajandusliku tegevuse kaudu saab tagada kultuurmaastiku avatust ja bioloogilise mitmekesisuse säilimist ELis;

42. väljendab rahulolu mõne liikmesriigi katsetega lõimida keskkonnaküsimusi ühisesse põllumajanduspoliitikasse (ÜPP), näiteks põllumajanduse keskkonnameetmete kehtestamine ning heade põllumajanduslike ja keskkonnatingimuste loomine; palub komisjonil kasutada ÜPP reformi selle suundumuse jätkamiseks, töötades igakülgselt säästva põllumajandustootmise saavutamise suunas ELis, lähtudes seejuures loodusele avalduva kasu põhimõttest, näiteks kehtestades tasu maksmise ökoteenuste või täpselt määratletud avalike hüvede pakkumise eest, mis hõlmab jätkusuutlikku põllumajandustootmist ökoloogiliselt tundlikes piirkondades (näiteks Natura 2000 alad), et tagada, et tulevikus rahastatakse ainult säästvat põllumajandustootmist, et heade tavade kasutamist tasustatakse ja ergutatakse nõuetekohaselt ning põllumajandustootjad ei ole majanduslikult ega muul viisil ebasoodsas olukorras, mis loob eeldused selleks, et põllumajandusettevõtetes võib jätkuvalt edendada bioloogilist mitmekesisust;

43. kutsub komisjoni üles jälgima suurema tähelepanuga kinnipidamist kõikidest Euroopa Liidu määrustest ja direktiividest, mis aitavad eelkõige kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele;

44. on seisukohal, et Euroopa Liit on oma põllumajanduspoliitika raames nõuetele vastavuse osas kindlaks määranud eeskirjad, mis on liigilise mitmekesisuse säilitamise huvides, kuid avaldab siiski kahetsust, et paljudel juhtudel puudub nende eeskirjade kogu ELi hõlmav terviklik rakendamine ja kontroll;

45. on teadlik, et maaomandi kasutamise poliitika on looduskaitse seisukohalt teine oluline tegur, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid bioloogilise mitmekesisuse kriteeriumi paremat lõimimist kohalikul ja piirkondlikul tasandil toimuvatesse otsustamisprotsessidesse, mis puudutavad maaomandi kasutamist ja territoriaalpoliitikat, sealhulgas regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikat;

46. rõhutab, et maakasutus ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ei ole vastandid ning et integreeritud majandamisega luuakse elupaigad erinevatele liikidele;

47. rõhutab, kui tähtis on peatada ja muuta kultuurtaimeliikide ja -sortide mitmekesisuse vähenemise suundumust, mille tagajärjel erodeerub geneetiline baas, millest sõltub inimeste ja loomade toitumine; on seisukohal, et on vaja edendada piirkondade oma traditsiooniliste põllumajandussortide kasutamist;

48. võttes arvesse põllumajanduslike ja koduloomade geneetilise mitmekesisuse majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaväärtust, nõuab tungivalt, et komisjon määratleks konkreetsed prioriteetsed eesmärgid, et peatada geneetilise mitmekesisuse vähenemine ning kohalike liikide kadumine; palub lisaks võtta vastu kohalike tõugude ja võõrtõugude määratlus ning nendega seotud kaitsemeetmed;

49. on seisukohal, et ÜPP raames tuleks maksta tasu põllumajandustootjatele, kes osutavad täiendavaid ökosüsteemi teenuseid bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks lisatoetusena makstava pindalapõhiste otsetoetuste kaudu, mida rahastab Euroopa Liit; kordab nõudmist, et kehtestataks „boonustingimused”, mille alusel antakse põllumajandusettevõtjatele boonuspunkte nende mitmekesisust toetava tegevuse eest, mida rakendatakse lisaks headest põllumajandus- ja keskkonnatingimustest tulenevatele kohustustele;

50. nendib, et keskkonnaalaste õigusaktide raames on saavutatud palju kasulikku, näiteks integreeritud taimekaitse kehtestamine ja uued pestitsiide käsitlevad ELi õigusaktid, võimaldades eraldi taimekaitset, millega mõjutatakse sihipäraselt kahjulike organismide levikut ja kaitstakse sealjuures taimede looduslikke vaenlasi;

51. väljendab rahulolu praegu ettevalmistatava ühise kalanduspoliitika reformiga ja palub komisjonil võtta tulevastes õigusakti ettepanekutes arvesse bioloogilise mitmekesisuse kriteeriumi; nõuab lisaks kindlalt, et kalapüügi võimaliku alternatiivina tuleks välja töötada säästva merevesiviljeluse vormid kooskõlas vesiviljeluse säästva tuleviku rajamist käsitlevas komisjoni teatises (KOM(2009)0162) esitatud ettepanekutega, võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. juuli 2010. aasta resolutsioonis väljendatud seisukohta;

52. märgib, et lisaks elupaikade direktiivile ja linnudirektiivile on peamised vahendid merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks veepoliitika tegevusraamistiku direktiiv (rannikuvete puhul) ja merestrateegia raamdirektiiv (kogu mereakvatooriumi suhtes);

53. on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise vähendamine peab olema ühise kalanduspoliitika üks põhieesmärk, ning palub komisjonil teha kindlaks saagi vette tagasi laskmise põhjused ja töötada välja konkreetsed lahendused iga kalapüügipiirkonna jaoks, eelkõige nähes ette liigi- või biomassikvoodid, selektiivsed püügivahendid, nagu ruudukujuliste võrgusilmade üldine kasutamine, ning kalavarude territoriaalse majandamise;

54. on seisukohal, et piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid vastutavad kalavarude majandamise eest ja tagavad vastutustundliku kalapüügi avamerel; on seisukohal, et seetõttu tuleks suurendada piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide volitusi, eriti kontrolli ja hoiatavate karistuste valdkonnas, ning on seisukohal, et eelkõige need organisatsioonid peaksid majandama teatavate kaubanduslikult oluliste mereliikide varusid ja nõudma püügisertifikaatide kasutamist;

55. rõhutab vajadust võtta lisameetmeid rannikualade integreeritud majandamise (ICZM) ja mereala ruumilise planeerimise valdkonnas, sest need võivad olla oluliseks osaks ökosüsteemil põhinevas kaasavas lähenemisviisis, mis tagab mere- ja rannikuressursside säilitamise ja säästva majandamise ning järgib looduslikke protsesse ja ökosüsteemide kandevõimet;

56. võttes arvesse veeorganismide bioloogilise mitmekesisuse olulist vähenemist ja magevee ökosüsteemide vähenemist, rõhutab, kui oluline on tagada veepoliitika raamdirektiivi täielik rakendamine, ning rõhutab vajadust käsitleda bioloogilise mitmekesisuse vähenemist vesikondade majandamiskava raames;

57. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid metsanduspoliitika kujundamisel täielikult arvesse metsade osatähtsust bioloogilise mitmekesisuse, mulla säilitamise ja moodustumise, süsinikdioksiidi siduvate ning õhku puhastavate omaduste reservina ning inimeste vaba aja tegevuse seisukohalt;

58. väljendab rahulolu komisjoni teatisega „Toimetulek metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate probleemidega, et võidelda kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu” (KOM(2008)0645 lõplik), milles kutsutakse üles peatama metsade hävitamine hiljemalt 2030. aastaks;

59. juhib tähelepanu asjaolule, et kasvav nõudlus agrokütuste järele ja sellest tulenevalt surve tootmisele ähvardab bioloogilist mitmekesisust, eriti arenguriikide levilatele ja ökosüsteemidele, näiteks muu hulgas märgalade ja metsade seisundi halvenemise ja ümberkujundamise tõttu;

60. rõhutab vajadust suurendada keskkonna ja bioloogilise mitmekesisusega seotud teadustegevusele eraldatud eelarvet 8. raamprogrammis proportsionaalselt suurte vajaduste ja probleemidega nii bioloogilise mitmekesisuse hävimise kui kliimamuutusega toimetulemisel;

61. rõhutab, et nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta järelduste lõikes 8 palutakse komisjonil teha võimalikult kiiresti ülevaade erinevate valdkondade toetustest, millel on kahjulik keskkonnamõju; palub komisjonil nende järelduste põhjal kohe tegutseda, et vältida toetuste andmist poliitikavahenditele, millel on negatiivne mõju Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele;

62. palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutada seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi ettevalmistusetappi, et arendada ja edendada arutelu ning erimeetmeid ELi bioloogilise mitmekesisusega seotud valdkonnas;

Bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutus

63. rõhutab bioloogilise mitmekesisuse ja vastupidavate ökosüsteemide otsustavat tähtsust kliimamuutuse leevendamisel ja sellega kohanemisel, arvestades asjaolu, et maismaa ja mere ökosüsteemid neelavad praegu ligi poole inimtegevusest tingitud süsinikdioksiidi heidetest;

64. väljendab rahulolu kasvava toetuse üle kliimamuutuse mõju vähendavatele meetmetele, mis võib kasu tuua ka bioloogilise mitmekesisuse seisukohast, kuid mis ei tohiks kahjustada bioloogilise mitmekesisuse rahastamist;

65. palub komisjonil tagada, et kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemiseks võetud meetmetel ei oleks mere ja maismaa ökosüsteemidele kahjulikku mõju;

66. rõhutab, et mullal on ELi bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärkide saavutamisel oluline roll; tunnistab, et mulla seisundi halvenemisel on eeskätt kohalikud ja piirkondlikud põhjused ning mõju ning seetõttu tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet; kutsub liikmesriike üles järgima oma kohustust kaitsta mulla kvaliteeti ja hoidma selle head seisundit ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole jõustanud mullakaitse alaseid õigusakte, kannaksid täit vastutust;

Bioloogilise mitmekesisuse majanduslik väärtus

67. rõhutab kalanduse olulist majanduslikku ja sotsiaalset rolli rannikualade arengus ning keskkonna-alast rolli seoses mere ökosüsteemidega; on seisukohal, et ühine kalanduspoliitika ei tohi takistada, vaid peab hõlbustama bioloogilist mitmekesisust käsitlevate õigusaktide järgimist liikmesriikides, esmajoones piisavate kaitsemeetmete kehtestamist Natura 2000 merealadel;

68. tunnustab märkimisväärseid töökohtade loomise võimalusi seoses eespool kirjeldatud tegevuse ning säästva majanduse ja keskkonnasõbraliku infrastruktuuri arendamisega, mille tulemusel tekiksid uued kohalikud töökohad (mida ei saa kolmandatesse riikidesse üle viia), ning mis seega annaks olulise panuse ELi 2020. aasta strateegiasse;

69. lisaks usub kindlalt, et loodusvarade tõhus kasutamine, majanduse säästev areng ja looduskaitse võivad käia ja peaksid käima käsikäes; juhib erilist tähelepanu öko- ja põllumajandusturismi arendamisele, kus vaba aja tegevus ja looduse kaitsmine on üksteist vastastikku edendavad;

70. rõhutab, kui tähtis on bioloogilise mitmekesisuse säilitamine Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimises, mitte ainult töökohtade loomise potentsiaali poolest, vaid ka seetõttu, et see aitab kaasa loodusvarade tõhusale ja säästvale kasutamisele; tunnistab, et järjest suurenev materjalide tootmine, kaubandus ja tarbimine on bioloogilise mitmekesisuse vähenemisel olulised tegurid, ning palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid loodusvarade tõhusa kasutamise ning säästva tarbimise ja tootmise edendamiseks ning arendamiseks;

Rahastamine

71. võtab teadmiseks, et komisjoni 2004. aasta hinnangu kohaselt läheb Natura 2000 võrgustiku haldamine aastas maksma 6,1 miljardit eurot; juhib tähelepanu siiski sellele, et vastavalt ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu aruandele on bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse tehtavatelt investeeringutelt saadav tulu kuni sada korda suurem;

72. avaldab siiski kahetsust, et komisjon ei ole vastu võtnud kasutusele oma lisavahendeid Natura 2000 direktiivide rakendamiseks ning et puudub ELis igal aastal bioloogilise mitmekesisuse kaitseks kasutatud vahendite selge jaotus, ning nõuab, et liikmesriigid ja komisjon teeksid koostööd täpsema ülevaate saamiseks;

73. usub, et ühendus peaks võtma suurema vastutuse Natura 2000 võrgustiku väärtuste kaitsmise eest, eelkõige selle toimimise tasandil;

74. väljendab rahulolu keskkonna rahastamisvahendile LIFE+ ette nähtud kulutuste suurenemise üle (+ 8% 2011. aasta eelarve projektis), kuid rõhutab, et see vahend moodustab endiselt väga väikese osa ELi eelarvest (0,2%); täheldab lisaks, et ELi rahastatud looduskaitse meetmeid alati ei jätkata, kui ühenduse rahastamine lõpeb; kutsub komisjoni üles võtma rohkem arvesse projektide kestvuse jaoks olulisi eri tegureid ja kehtestama süstemaatilise projektide seisukorra jälgimise pärast lõplikku makset;

75. on teadlik, et täiendavat rahastamist bioloogilisele mitmekesisusele võib saada teiste vahendite, näiteks struktuurifondide ja maaelu arengu fondi kaudu, kahetseb aga, et enamik liikmesriike kasutab seda võimalust vähe; tuletab meelde, et praegu tulevad suurimad rahalised vahendid bioloogilise mitmekesisusega seotud tegevuse rahastamiseks Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu;

76. leiab, et eelarveliste piirangute tõttu on rohkem kui kunagi varem vaja saavutada kõrge lisandväärtus ning suurendada Euroopa kulutuste, sealhulgas bioloogilise mitmekesisusega seotud kulutuste tõhusust, ilma et see mõjutaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014. aastale järgnevaks perioodiks) ja praeguse finantsraamistiku (2007-2013) vahekokkuvõtet käsitlevaid edasisi arutelusid ja otsuseid;

77. rõhutab seetõttu vajadust koostada põhjalikum ülevaade bioloogilise mitmekesisusega seotud kulutuste tõhususe kohta ning palub komisjonil esitada näiteid heade tavade kohta seoses tõhususe ja lisandväärtusega;

78. väljendab rahulolu Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu (IUCN) soovituse üle kulutada 0,3% SKPst bioloogilise mitmekesisuse kaitse riiklike meetmete heaks;

79. nendib murelikult, et paljudes liikmesriikides jääb LIFE+ programmist rahastatavate projektide arv aastas alla soovitusliku jaotuse; kutsub komisjoni üles hindama selle alamäärase rakendamise põhjuseid ning tegema vajaduse korral ettepaneku muuta programmi eeskirju, eelkõige kaasrahastamise määra osas;

80. on veendunud, et ainult riiklikest kulutustest ei piisa ELi peaeesmärgi saavutamiseks ning rõhutab, et oluline on ka ettevõtete vastutus bioloogilise mitmekesisuse arvessevõtmisel; kutsub komisjoni üles uurima nende poliitikate elluviimise meetmeid, mis ergutavad positiivseid investeeringuid bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse ja hoiavad ära investeeringud, mis mõjuvad bioloogilisele mitmekesisusele nii avalikus kui erasektoris; tervitab sellega seoses komisjoni algatatud ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse platvormi erasektori kaasamiseks bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavva;

81. soovitab bioloogilise mitmekesisust puudutavate projektide rahaliste vahendite saadavust reguleerivaid eeskirju paindlikumaks muuta, et ergutada kõiki osalisi neid kasutama;

82. lisaks rõhutab vajadust lisada turul olevate toodete lõpphinnale välised kulud, riskid ja tagajärjed, näiteks kultuurmaastiku säilitamine, bioloogilisele mitmekesisusele põhjustatud kahju või bioloogilise mitmekesisuse toetamisest tulenevad kulud; juhib tähelepanu, et see on ettevõtjate endi huvides, kui nad soovivad ka edaspidi juurdepääsu loodusvaradele; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks väljakuulutatud teatise Natura 2000 edaspidise rahastamise kohta võimalikult kiiresti ja igal juhul 2010. aasta jooksul, et seda aspekti oleks võimalik käsitleda koos bioloogilise mitmekesisuse uue, 2020. aastani kestva strateegiaga;

Andme- ja teadmistebaas

83. rõhutab keskkonnastatistika lõimimise tähtsust, et analüüsida keskkonna ja majanduse vahelist seost Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et hinnata tootmis- ja tarbimistavade mõju loodusvaradele, ning palub liikmesriikidel edastada korrapäraselt vajalikke andmeid Euroopa Ühenduste Statistikaametile ja Euroopa Keskkonnaametile;

84. juhib tähelepanu sellele, et teadus- ja arendustegevus on otsustavalt tähtis praeguste lünklike teadmiste täiendamiseks ja selleks, et tagada bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas toimuvate arengute regulaarne järelevalve, samuti bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks ette nähtud poliitikavahendite väljatöötamiseks;

85. väljendab rahulolu komisjoni üldaruande 2001–2006 üle, milles hinnatakse kaitsealuste elupaikade ja liikide kaitsestaatust ELis ning liikmesriikide edusamme Natura 2000 õigusaktide rakendamisel, kuid avaldab kahetsust suure hulga „tundmatute“ kvalifikatsioonide üle; palub liikmesriikidel parandada oma aruandlust ja Euroopa Keskkonnaagentuurile esitatavat aruandlust ning palub komisjonil oma edasistes aruannetes tagada andmete suurem usaldatavus ja võrreldavus;

86. rõhutab vajadust panna paika selge võrdlusalus, mille põhjal komisjon mõõdab (ala)eesmärkide suunas tehtud edusamme; tervitab käesolevas raamistikus Euroopa Keskkonnaameti välja arendatud bioloogilise mitmekesisuse võrdlustaset; tunneb sellega seoses rahulolu Euroopa Keskkonnameti tehtud töö üle seoses Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemi (BISE) ja bioloogilise mitmekesisuse võrdlustasemega, mis pakub kasulikke abivahendeid bioloogilise mitmekesisusega seotud poliitika parandamiseks ja viimistlemiseks, eelkõige komisjoni arendatava strateegilise kava jaoks; rõhutab, et eelkõige tuleks kasutada olemasolevaid andmeid, mitte nõuda uute andmete kogumist;

87. arvestades üldsuse väheseid teadmisi bioloogilise mitmekesisuse olulisuse kohta, väljendab rahulolu komisjoni teabekampaaniaga ning palub liikmesriikidel teha märgatavalt suuremaid jõupingutusi teadlikkuse suurendamiseks ning heade tavade vahetamiseks;

Rahvusvahelised aspektid

88. väljendab muret selle üle, et 2002. aasta säästva arengu tippkohtumisel määratletud eesmärki vähendada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise määra, ei ole suudetud täita ega sellele isegi läheneda, samuti bioloogilise mitmekesisuse jätkuva vähenemise ja ökosüsteemide kulutamise mõju pärast aastatuhande arengueesmärkidele ning vaesuse ja nälja vähendamise ja tervishoiu ning inimeste heaolu parandamise 2015. aasta eesmärgi üle, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada bioloogilise mitmekesisuse lõimimist sellistesse ülemaailmsetesse protsessidesse nagu aastatuhande arengueesmärgid;

89. väljendab rahulolu 2010. aasta oktoobris Nagoyas toimuva ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi üle ja nõuab tungivalt, et EL saadaks konverentsile suure, põhjalikult ettevalmistatud ja koordineeritud delegatsiooni; rõhutab vajadust selle järgi, et EL määraks eelnevalt kindlaks tugeva ja ühtse seisukoha; tunneb siiski muret asjaolu pärast, et konverentsil osalevad vaid keskkonnaministrid, võttes arvesse, et maailma bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava osas edu saavutamiseks on vaja valdkonnaülest lähenemisviisi;

90. nõuab, et komisjon toetaks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all riikidevahelise platvormi loomist bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide teenuste kaitse alases poliitikas ja aitaks seda platvormi luua;

91. toetab 2008. aasta juulis Prantsusmaa eesistumise ajal toimunud kohtumisel arutatud ideed arendada Natura 2000 võrgustikuga sarnaseid võrgustikke ELi ülemeremaades ja -territooriumidel ning äärepoolseimates piirkondades, kus asuvad bioloogilise mitmekesisuse seisukohast Maa ühed kõige rikkalikumad piirkonnad, ning rõhutab vajadust toetada nende arendamist ELi poliitiliste vahendite, näiteks arengupoliitika kaudu;

92. juhib tähelepanu sellele, et raadamise osakaal süsinikdioksiidiheites on suurem kui kogu transpordisektoril ning et metsade kaitse on ülemaailmses bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kaitses väga olulisel kohal;

93. julgustab komisjoni ja liikmesriike süvalaiendama tulemuslikult keskkonnaküsimusi oma suhetesse kolmandate riikidega ühes sotsiaalõiguste austamisega ja kaitsetagatiste andmisega seoses kohalike kogukondade ja põlisrahvaste osalemisega otsustusprotsessides, eelkõige maakasutuse ja metsakaitse küsimustes, ning jätkama nn rohelist diplomaatiat; palub liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil tagada, et kaheteistkümnest punktist koosnevas ELi tegevuskavas aastatuhande arengueesmärkide toetuseks tunnistatakse vajadust keskkonnasäästvuse lõimimise järele selle arengukoostöö ja väliste tegevuste kaudu ning et sellega nähakse ette konkreetne finantssekkumine bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste toetuseks;

94. rõhutab, et on vaja uuenduslikke finantssüsteeme, et edendada bioloogilise mitmekesisuse (majandusliku) väärtuse tunnustamist; julgustab liikmesriike ja komisjoni osalema ülemaailmses arutelus ökosüsteemi teenuste maksude uuenduslike süsteemide vajaduse ja võimalike meetodite üle;

95. nõuab kindlalt, et kauplemise objektiks olevate toodete säästvus oleks rahvusvahelistes kaubanduslepingutes määrava tähtsusega; rõhutab sellega seoses vajadust käsitleda tulevastes WTO lepingutes kaubandusväliseid teemasid, sealhulgas tootmisviise ja bioloogilise mitmekesisuse kaitset;

96. on sügavalt pettunud CITESi konverentsi tulemustes, sest konverentsil ei võetud arvesse ELi mandaadi peamisi elemente, näiteks suurt majanduslikku huvi pakkuvate mereliikide kaitset;

97. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kiirendaksid ja tõhustaksid oma sisemist otsustamisprotsessi, pühendaksid rohkem vahendeid ja aega diplomaatilistele jõupingutustele kolmandate riikide suhtes ning tugevdaksid konventsioonidega antud volitusi ja loodud koostoimet; on seisukohal, et paljusid Natura 2000 kaitsealasid mõjutab reostus otseselt või kaudselt ning looduskahjustusi põhjustavad ka tegurid väljaspool Euroopat, mistõttu tuleb rõhutada vajadust lisada Euroopa keskkonnastandardid naaberriikidega sõlmitavatesse partnerluslepingutesse;

o o

98. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

[1] ELT L 103, 25.4.1979, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/105/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 368).
[2] EÜT C 262, 18.9.2001, lk 132.
[3] EÜT L 206, 22.7.1992, lk.7. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/105/EÜ.
[4] ELT C 102E, 24.4.2008, lk 117.

„Kõik väärtuslik on kaitsetu.” See Hollandi luuletaja, kunstniku ja fotograafi Luceberti (1924–1994) värsirida võiks lühidalt iseloomustada suurt ülesannet, millega me bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas silmitsi seisame.

Ühest küljest on bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide säilitamine ning nende edasise kahjustumise vältimine ühiskonna jaoks hädavajalik. Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine ei ole pelgalt meie eetiline kohus – arusaam inimese hoolekandeülesandest kohustab meid säilitama oma planeeti nii, et see võiks ülal pidada ka tulevasi põlvkondi. See on loogiline ka ökoloogilisest ja majanduslikust vaatepunktist. Ökoloogilises mõttes muudavad bioloogilise mitmekesisuse erinevate komponentide rohked vastastikused seosed planeedi elamiskõlblikuks kõikidele liikidele, sealhulgas inimesele. Ökosüsteemi pakutavad „kaubad ja teenused” hõlmavad järgmist: toit, küte ja kiudained, õhu ja vee puhastamine, jäätmete lagundamine, üleujutuste, põudade, äärmuslike temperatuuride ja tuule tugevuse reguleerimine, mullaviljakuse uuendamine ja taimede tolmeldamine. Seetõttu ning ka majanduslikust vaatepunktist on bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine meie endi huvides. Lõppude lõpuks on ju bioloogilised ressursid inimtsivilisatsioonide aluseks. Bioloogilise mitmekesisuse hävimine ohustab meie toiduga kindlustatust, puhke- ja turismivõimalusi, võimet tulla toime kliimamuutusega, puidu-, ravimite- ja energiaallikaid.

Teisest küljest näib, et oleme katkestanud oma sidemed loodusega ning näeme vaeva „looduse väärtuse” mõistmiseks. Meie tootmismeetodid ja hind, mida maksame kaupade ja teenuste eest, ei arvesta bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest või ökosüsteemi kahjustumisest tulenevate kuludega või teeb seda vaid piiratud määral. Samuti ei saa teenused ja tegevus, millega püütakse peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimist ja säilitada väärtuslikke ökosüsteeme, just sageli õiglaselt tasutud. Kuigi ökosüsteemi teenuste „hinna” määramine võib olla vastuoluline, osutavad käimasolevad uuringud[1] sellele, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest tuleneva heaolu vähenemise hind on praegu ligikaudu 50 miljardit eurot aastas (alla 1% SKP-st) ning tõuseb 2050. aastaks 14 triljoni euroni ehk 7%-ni prognoositavast SKP-st aastas.

Küsimuste kiireloomulisus

Bioloogilise mitmekesisuse hävimine jätkub murettekitava kiirusega. Ülemaailmsel tasandil on praegust üldist inimtegevusest põhjustatud liikide väljasuremist hinnatud looduslikust väljasuremisest 50–1000 korda kõrgemaks. Ennustatakse, et 2050. aastaks kiireneb hävimine kümme korda. ELis on väljasuremisohus 42% imetajatest, 43% lindudest, 45% liblikatest, 30% kahepaiksetest, 45% roomajatest ja 52% mageveekaladest. 2008. aasta EÜ bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava rakendamise vahehindamises teatas komisjon, et kaitsestaatus on ebasoodne 50%-le liikidest ja ligi 80%-le elupaikadest, mis on ELi kaitsehuvide seisukohalt tähtsad.

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine ning vastupidavate ökosüsteemide kaitsmine ja taastamine on kliimamuutust silmas pidades aina olulisemad, arvestades, et maismaa ja mere ökosüsteemid neelavad praegu ligi poole inimtekkelistest süsinikdioksiidi heidetest, mis annab neile süsinikdioksiidi kogujate ja säilitajatena hindamatu väärtuse. Teisest küljest võib ökosüsteemide kahjustumine ja hävitamine vallandada märkimisväärsel hulgal kasvuhoonegaase ning järjest enam leiab tõestust, et globaalse soojenemise ja muude stressiallikate tõttu on planeedi CO2 sidumise võime vähenemas. Seetõttu on ökosüsteemide säilitamine kliimamuutuse leevendamisel ja sellega kohanemisel otsustava tähtsusega.

Varasemate rahvusvaheliste ja Euroopa tasandi algatuste ning kokkulepetega bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide hävimise peatamiseks ei ole kahjuks edu saavutatud. 1992. aastal võeti Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, mille EL ratifitseeris 1993. aastal. 1998. aastal võttis EL vastu bioloogilise mitmekesisuse strateegia nelja bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavaga, mis käsitlevad loodusvarade kaitset, põllumajandust, kalandust, majandus- ja arengukoostööd ja mida tutvustati 2001. aastal. Loodus ja bioloogiline mitmekesisus on kliimamuutuse, loodusvarade säästva kasutuse ja jäätmekäitluse ning keskkonnaga seotud tervishoiuküsimuste kõrval ka üks ELi kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi neljast prioriteetsest valdkonnast. aastal avaldas komisjon tegevuskava bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks, määrates kindlaks neli prioriteetset valdkonda: bioloogiline mitmekesisus ELis, EL ja maailma bioloogiline mitmekesisus, bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutus ning alusteadmised. Vaatamata nendele algatustele ei ole kahjuks saavutatud Göteborgi tippkohtumisel kokku lepitud ELi eesmärki peatada 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine.

Vaatamata olukorra kiireloomulisusele ei ole eurooplased bioloogilise mitmekesisuse hävimisest ja selle kahjulikest tagajärgedest piisavalt teadlikud. 2010. aasta aprillis korraldatud eurobaromeetri küsitluse andmetel tunneb vaid 38% eurooplastest bioloogilise mitmekesisuse mõiste tähendust ning 28% tunneb nimetatud sõna, kuid mitte selle tähendust. Enamus peab bioloogilise mitmekesisuse hävimist tõepoolest tõsiseks probleemiks, kuid nende arvates ei mõjuta see neid isiklikult. Vaid 17% vastanutest usub, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on neid juba mõjutanud. Kõige olulisema põhjusena, miks inimesed bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu ei võitle, toovad nad teadmiste puudumise võimaliku tegevuse kohta. Seetõttu on väga vaja korraldada selles valdkonnas teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.

ELi vahendid ja poliitika

Peamine ELi tasandi vahend bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitsmiseks on kogu ELi hõlmav looduskaitsealade võrgustik Natura 2000, mis loodi elupaikade direktiivi alusel. See koosneb liikmesriikide poolt elupaikade direktiivi (1992) alusel määratud erikaitsealadest (SAC) ning hõlmab ka linnudirektiivi (1979) alusel määratud linnukaitsealasid (SPA). Natura 2000 võrgustiku peamine eesmärk on „looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil.”[2] Natura 2000 võrgustikuga seotud õigusaktide alusel võetud meetmed on kavandatud „ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks”, võttes samas arvesse „majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.”[3] Vaatamata sellele, et praegu keskendutakse elupaikade ja liikide kaitsmisele, vääriks kaalumist mõte keskenduda rohkem selliste vastupidavate ökosüsteemide rajamisele, mis reageeriksid stressiallikatele ja pakuksid väärtuslikke ökosüsteemi teenuseid.

Euroopa keskkonnapoliitikale tavapäraselt võimaldavad need direktiivid vajalikku paindlikkust, et kohandada rakendusmeetmed kohalikele tingimustele – õigustatult, arvestades subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Kindlasti tuleb võtta meetmeid, et vältida liikmesriikide erinevuste muutumist nii suureks, et see võiks kahjustada direktiivide tõhusust. Näiteks on liikmesriikide vahel endiselt märkimisväärsed erinevused selles, kui kiiresti direktiive rakendatakse ning kuidas neid tõlgendatakse, nt seoses ettevaatusprintsiibiga, praeguse tegevuse ja väliste mõjude käsitlemisega.

Bioloogiline mitmekesisus on järk-järgult muutunud Euroopa keskkonnapoliitika kõrval oluliseks ka muudes poliitikavaldkondades (kuigi paljudel juhtudel arvestatakse sellega veel vähe, nt ühises kalanduspoliitikas, mis on praegu läbivaatamisel), pidades silmas põllumajanduse keskkonnameetmeid ühise põllumajanduspoliitika raames, nõuet hoida maad heas põllumajanduslikus ja keskkonnaseisundis ning tähelepanu, mida omistatakse bioloogilisele mitmekesisusele seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis.

Kuna põllumajandustootjad hooldavad ligi poolt Euroopa maa-alast, on neil bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel eriline roll ning nad seisavad selles protsessis silmitsi suure probleemiga: kuna maailma elanikkond ja jõukus suureneb, peab suurenema ka ülemaailmne põllumajandustoodang , samas peab põllumajandussektor tagama maapiirkondade elukvaliteedi ning bioloogilise mitmekesisuse kaitse. Eduka tulevase põllumajanduspoliitika raames peavad need kolm komponenti olema üksteist täiendavad ning mitte vastuolulised.

Rahastamine

Bioloogilise mitmekesisusega sageli seotud valdkonnapõhise lähenemisviisi tulemusena on muu hulgas ka bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi meetmete rahastamiseks ette nähtud Euroopa eelarve väga killustunud. aastal Euroopa Liidu keskkonnapoliitika rakendamise toetuseks sisse seatud ELi keskkonna rahastamisvahendil (LIFE) on traditsiooniliselt olnud suur osa ELi bioloogilise mitmekesisuse kaitse rahastamisel, kuigi see moodustab väikese osa ühenduse kogukuludest. Muud rahastamisvõimalused on

- ühine põllumajanduspoliitika: peamiselt põllumajanduse keskkonnameetmed, mis moodustavad ELi bioloogilisele mitmekesisusele ette nähtud toetusest ühe suurima osa (rahastatakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu);

- ühine kalanduspoliitika: meetmed merekeskkonna kaitsmiseks (Euroopa Kalandusfond)

- regionaalareng ja ühtekuuluvus (struktuurifondid, Ühtekuuluvusfond)

- teaduspoliitika (7. raamprogramm)

Ühest küljest võib rahastamise killustatusel olla positiivne mõju, kuna nii on võimalik kasutada paljusid allikaid. Teisest küljest on maaelu- ja struktuuripoliitikale omase kohustusliku kaasfinantseerimise ja valimist võimaldava lähenemisviisi tulemus näiteks see, et vaid selle teadliku otsuse langetanud liikmesriigid kasutavad neid vahendeid bioloogilise mitmekesisusega seotud eesmärkidel. Selleski valdkonnas on 27 liikmesriigi vahel märkimisväärsed erinevused.

Prognoosimata arutelu uue, 2013. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle, tuleb lisaks avalikele rahastamisallikatele (toetused) leida muud rahastamismehhanismid – väliste kulude lisamine toote lõpphinda on märkimisväärne probleem.

Tulevased algatused

Käesoleval rahvusvahelisel bioloogilise mitmekesisuse aastal on esitatud või esitatakse algatusi bioloogilise mitmekesisuse hävimise ja ökosüsteemide kahjustumise peatamiseks. 18.–29. oktoobril toimub Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse (CBD) konventsiooniosaliste kümnes konverents (COP 10).

Euroopa tasandil esitas Euroopa Komisjon 19. jaanuaril teatise „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat”, mida praegu avalikult arutatakse. Komisjoni esitatud neli poliitilist valikuvõimalust on:

1) bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise oluline pidurdamine ELis 2020. aastaks;

2) bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise peatamine ELis 2020. aastaks;

3) bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise peatamine ELis 2020. aastaks ning nende võimalikult ulatuslik taastamine;

4) bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise peatamine ELis 2020. aastaks, nende võimalikult ulatuslik taastamine ning ELi panuse suurendamine maailma bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse.

Selle teatise ja avaliku arutelu tulemustega loodetakse jõuda ELi uue bioloogilise mitmekesisuse strateegia ettepaneku, sh õigusaktide ettepanekute avaldamiseni enne aasta lõppu.

Lisaks leppis 15. märtsi keskkonnanõukogu kokku uues põhieesmärgis – peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine, taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused võimalikult ulatuslikult ning suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisse.

Käesoleva algatusraportiga soovitakse kajastada Euroopa Parlamendi prioriteete võitluses bioloogilise mitmekesisuse jätkuva vähenemise ja ökosüsteemi kahjustumise vastu.

[1] Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlev uuring „The Economics of Ecosystems and Biodiversity” (TEEB), vt http://www.teebweb.org/.
[2] Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv), artikkel 2.
[3] Sama.

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

bioloogilise mitmekesisuse säilitamist käsitlevate ELi õigusaktide kohaldamise kohta
(2009/2108(INI))

Arvamuse koostaja: Isabella Lövin

ETTEPANEKUD

Kalanduskomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1. nõustub komisjoni valitud uue 2020. aasta peaeesmärgiga, milleks on „peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine ning taastada need võimalikult ulatuslikult ja suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisel”;

2. rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine on ülimalt oluline selleks, et jääksid püsima kalandusega tegelevad ühendused, kes on sattunud mitmesugusest inimtegevusest põhjustatud kalavarude vähenemise tõttu ebasoodsasse olukorda;

3. on seisukohal, et merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine on oluline, kuna see suurendab ökosüsteemi vastupanuvõimet ja aitab seega muu hulgas leevendada kliimamuutuste mõju;

4. kutsub seetõttu komisjoni üles võtma erimeetmeid kliimamuutuse suhtes kõige enam tundlike mereliikide ja -elupaikade kaitseks ning kindlustama ka selle, et kliimamuutustega kohanemiseks või nende mõju vähendamiseks võetud meetmed ei kahjustaks merekeskkonna bioloogilist mitmekesisust;

5. kutsub komisjoni üles võtma vastu kaitstud merealade võrgustiku mudeli, mis võimaldaks ühendada keskkonna säilitamise ja säästva kalanduse; kutsub komisjoni üles korrapäraselt aru andma liikmesriikide saavutustest looduslike elupaikade kaitse direktiivi ja loodusliku linnustiku kaitse direktiivi rakendamisel, eelkõige Natura 2000 võrgustiku loomisel merekeskkonnas, kuivõrd praegu moodustavad kaitsealused merealad alla 10% kaitsealadest, ning kutsub komisjoni üles esitama aruandeid ka liikmesriikide aruandlus- ja seirekohustuste kohta;

6. märgib, et lisaks looduslike elupaikade kaitse direktiivile ja loodusliku linnustiku kaitse direktiivile on peamised vahendid merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks veepoliitika tegevusraamistiku direktiiv (rannikuvete puhul) ja merestrateegia raamdirektiiv 2008/56/EÜ (kogu mereakvatooriumi suhtes);

7. on seisukohal, et liikmesriikidel peab olema lubatud algatada mere bioloogilise mitmekesisuse kaitseks samme, mis lähevad kaugemale ELi õigusaktides nõutud meetmetest;

8. on seisukohal, et senised jõupingutused, millega on püütud vähendada ja kaotada noorkalade, sihtliiki mittekuuluvate kalaliikide, mereimetajate, kilpkonnade ja lindude kaaspüüki Euroopa kalanduses, on tervikuna olnud ebapiisavad;

9. on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise vähendamine peab olema ühise kalanduspoliitika üks põhieesmärke, ning palub komisjonil kindlaks teha saagi vette tagasi laskmise põhjused ja töötada välja konkreetsed lahendused iga kalapüügipiirkonna jaoks, kavandades eelkõige biomassi- või liigikvootide ning selektiivsete püügivahendite, nagu näiteks ruudukujuliste silmadega võrkude, üldist kasutuselevõttu, ning kalavarude territoriaalset majandamist;

10. rõhutab kalanduse olulist majanduslikku ja sotsiaalset rolli rannikualade arengus ning keskkonna-alast rolli seoses mere ökosüsteemidega; on seisukohal, et ühine kalanduspoliitika ei tohi takistada, vaid peab hõlbustama bioloogilist mitmekesisust käsitlevate õigusaktide järgimist liikmesriikides, esmajoones piisavate kaitsemeetmete kehtestamist Natura 2000 merealadel;

11. märgib, et mereliigid ja -elupaigad on bioloogilist mitmekesisust käsitlevate ELi õigusaktidega vähem kaitstud kui maismaa liigid ja elupaigad, ning kutsub seetõttu komisjoni üles hindama õigusaktide puudusi ja vajakajäämisi nende rakendamises ning kujundama merekaitsealasid, kus majandustegevuse, sh kalanduse suhtes kohaldatakse tõhustatud ökosüsteemipõhist juhtimist;

12. märgib lisaks, et mitmesugused konventsioonid ELi ümbritsevate piirkondlike merealade kohta, nagu Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (OSPAR), Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon (HELCOM) ja Barcelona konventsioon, annavad mere ökosüsteemide kaitseks olulise raamistiku;

13. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et merestrateegia direktiiv ei piira merekaitsealade kasutamist selliselt, et see hõlmaks ainult Natura 2000 alasid, ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid ja komisjon arvestaksid kõikide merekaitsealadega ning seoksid need üksteisega, võttes sealhulgas arvesse ka piirkondlike merekonventsioonide alusel loodud merekaitsealasid, ning püüaksid luua sidusa ja tervikliku raamistiku;

14. tõstab esile asjaolu, et head keskkonnaseisundit tõendab kõige paremini mere bioloogilise mitmekesisuse säilimine;

15. rõhutab, et merenduse juhtimist on nüüd võimalik sisuliselt parandada, kuna merestrateegia raamdirektiiviga on kehtestatud uus mehhanism merekaitsealade kohta käivate meetmete ja kalandusmeetmete paremaks kooskõlastamiseks;

16. kutsub komisjoni üles süvalaiendama veepoliitika tegevusraamistiku direktiiviga ja merestrateegia raamdirektiiviga juba kinnituse saanud ökosüsteemi-põhist lähenemisviisi kõikides ELi poliitikavaldkondades, mis puudutavad mere bioloogilist mitmekesisust; rõhutab, et ökosüsteemidega seotud teenused hõlmavad süsinikdioksiidi säilitamist ja sidumist looduslike ökosüsteemide poolt, kuid ei piirdu sellega;

17. rõhutab vajadust jätkata aktiivset tegevust rannikualade integreeritud majandamise (ICZM) ja mereala ruumilise planeerimise valdkonnas, sest need valdkonnad võivad olla ökosüsteemi-põhise kaasava lähenemisviisi koostisosadeks, millega tagatakse mere- ja rannikuressursside säilitamine ja säästev majandamine ning võetakse arvesse looduslikke protsesse ja ökosüsteemide kandevõimet;

18. on seisukohal, et piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid vastutavad kalavarude majandamise eest ja tagavad vastutustundliku kalapüügi avamerel; on seisukohal, et seetõttu tuleks suurendada piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide volitusi, eriti kontrolli ja hoiatavate karistuste valdkonnas, ning on seisukohal, et eelkõige need organisatsioonid peaksid majandama teatavate kaubanduslikult oluliste mereliikide varusid ja nõudma püügisertifikaatide kasutamist;

19. kutsub komisjoni üles võtma kõige nõudlikumaid meetmeid, et taastada bioloogiline mitmekesisus ja looduslikud ökosüsteemid ELi merekeskkonnas laiemalt; rõhutab, et need meetmed võivad olla rannikualade elanikkonnale oluliseks tööhõiveallikaks;

20. kutsub ELi üles tagama võrdsust nii Euroopa kui ka ülemaailmsel tasandil; rõhutab vajadust järgida põhimõtet „saastaja maksab” ja kulude täieliku hüvitamise põhimõtet ning rõhutab vajadust neid põhimõtteid ulatuslikumalt rakendada;

21. kutsub komisjoni üles kaaluma riiklike või sektoripõhiste eesmärkide seadmist, et vähendada bioloogilist mitmekesisust kahandavaid mõjureid ja tõkestada bioloogilise mitmekesisuse kadu.

22. kutsub komisjoni üles tagama, et ELi visioonis bioloogilise mitmekesisuse kohta, mis hõlmab 2010. aasta järgset aega, rõhutataks ühiskonna kõikide sektorite ja laia üldsuse teadlikkuse tõstmist ning kaasamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile

bioloogilise mitmekesisuse säilitamist käsitlevate ELi õigusaktide rakendamise kohta
(2009/2108(INI))

Arvamuse koostaja: Victor Boştinaru

ETTEPANEKUD

Petitsioonikomisjon palub vastutaval keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil lisada võimaluse korral oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised märkused, ettepanekud ja soovitused:

1. jagab paljude petitsiooni esitajate muret asjaolu pärast, et Euroopa Liit ei ole suutnud tagada bioloogilise mitmekesisuse 2010. aasta tegevuskava tõhusat rakendamist, ning peab selle põhjuseks mitmeid olulisi tegureid, mille eest vastutavad Euroopa institutsioonid, eelkõige komisjon, ning liikmesriigid, sealhulgas nende piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused;

2. rõhutab, et linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi täieliku rakendamisega ei tohi viivitada ning selleks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti tuleb viivitamata lõpule viia Natura 2000 maismaa- ja merealade võrgustiku loomine; on seisukohal, et linnudirektiiv ja elupaikade direktiiv moodustavad ELi looduskaitsealaste õigusaktide aluse ning hoolimata suurtest hilinemistest nende kohaldamisel, on nimetatud direktiivid, kui neid on täielikult rakendatud ja rahastatud, osutunud tõhusateks vahenditeks ohustatud liikide ja elupaikade hävimise peatamisel;

3. märgib, et petitsioonikomisjonis toimuvate arutelude puhul on tihti märgata komisjoni vähest otsusekindlust bioloogilise mitmekesisuse säilitamist käsitlevate direktiivide asjakohase kohaldamise tagamisel, see väljendub ükskõikses suhtumises kodanike petitsioonidesse, soovimatuses alustada rikkumismenetlusi liikmesriikide suhtes ning üleüldises suutmatuses tunnistada ettevaatusprintsiibi olulisust bioloogilise mitmekesisuse kadumise vältimisel;

4. nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks väljakuulutatud teatise Natura 2000 tulevase rahastamise kohta võimalikult kiiresti ja igal juhul 2010. aasta jooksul, et seda aspekti oleks võimalik käsitleda koos bioloogilise mitmekesisuse uue, 2020. aastani kestva strateegiaga;

5. märgib, et õnneks on näiteid juhtudest, kui komisjon on võtnud meetmeid pärast petitsioonikomisjoniga peetud arutelusid, eelkõige petitsioonide puhul seoses Via Baltica maanteetrassiga, mis oli algselt kavandatud nii, et oleks hävitatud Rospuda oru ainulaadsed ürgmetsaalad ja voolusängid, kuid nimetatud kavast loobuti ja valiti alternatiivne trass, mis ei sea ohtu Natura 2000 alasid;

6. toob näiteid juhtudest, kui on saadud olulisi petitsioone, kuid petitsioonikomisjonil ei ole siiani õnnestunud saada komisjoni nõusolekut ELi direktiivide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks: Läänemere gaasijuhe Nordstream, mille kohta Euroopa Parlament võttis vastu olulise raporti, mis käsitles võimalikku mõju keskkonnale ja tundlikele ökosüsteemidele, ning Hispaania massilise linnaehituse keskkonnamõju, eelkõige mõju rannikualade ja saarte keskkonnale;

7. väljendab muret selle üle, et paljudel juhtudel põhjendab komisjon meetmete võtmata jätmist liikmesriikide pädevate asutuste lõpliku otsuse ootamisega; märgib siiski, et kui nimetatud lõplik otsus vastu võetakse, on sageli juba liiga hilja vältida pöördumatu kahju tekitamist kohalikule keskkonnale ja sellest põhjustatud negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning liikide säilitamisele ja kaitsmisele; märgib, et lisaks on komisjon liiga paindlik tähtaegade osas, mille jooksul liikmesriigid peaksid olema kohustatud andma vastuseid võimalike keskkonnarikkumiste kohta, ning ei näita üles piisavat valmidust viia läbi omapoolseid objektiivseid hindamisi;

8. toetab Euroopa Keskkonnaameti järeldusi, kuna need peegeldavad Euroopa Parlamendile esitatavates petitsioonides sisalduvaid Euroopa kodanike tihti avaldatud arvamusi, et ELi elupaikade direktiiviga kaitstavate liikide ja elupaikade kaitsestaatus põhjustab muret ning et kogu tähelepanu ei tohiks koonduda bioloogiliselt mitmekesiste saarekeste säilitamisele, kui kõikjal mujal leiab aset looduse hävinemine;

9. nõuab keskkonnamõju hindamise direktiivi karmistamist ja direktiivi eesmärkide palju rangemat tõlgendamist ning märgib näitena, et nimetatud direktiivi alusel viivad suurte infrastruktuuriprojektide arendajad ise läbi keskkonnamõju hindamist viisil, mis sageli ei ole objektiivne ning ei võta arvesse kohalike kogukondade ja nende valitud esindajate muresid seoses bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisega; on arvamusel, et tuleb töötada välja Euroopa ühine ekspertide akrediteerimissüsteem;

10. kritiseerib ilmselgelt kasvavat tendentsi, mille puhul liikmesriikide poliitilise võimu organid ei võimalda kohalikule elanikkonnale juurdepääsu projektide keskkonnamõju puudutavale teabele, millega rikutakse ELi õigusesse üle võetud Århusi konventsiooni;

11. nõuab tungivalt, et keskkonnakomisjon võtaks teadmiseks järeldused, milleni jõudsid sõltumatud eksperdid, kes viisid läbi petitsioonikomisjoni tellitud uuringu elupaikade direktiivi kohaldamise kohta, eelkõige projektide alternatiivide ja kumulatiivse mõju hindamise puudumise ja ala mitterahuldava haldamise osas ning juhul, kui tehakse otsus kompensatsioonimeetmete kohta, selliste meetmete kontrollimise puudumise osas ja asjaolu osas, et kui üldse, siis võetakse nimetatud meetmeid liiga hilja, ning võtaks samuti teadmiseks selles raportis sisalduvad teised ettepanekud ja soovitused;

12. nõuab tõhusamat piiriülest koostööd bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja keskkonna valdkonnas üldisemalt, eriti selliste piirkondade puhul nagu Doonau jõgi ja delta, Must meri, Vahemere piirkond ja Läänemere ala, vastavalt Euroopa Keskkonnaameti nõuetele; on seisukohal, et paljusid Natura 2000 kaitsealasid mõjutab reostus otseselt või kaudselt ning looduskahjustusi põhjustavad ka tegurid väljaspool Euroopat, mistõttu tuleb rõhutada vajadust hõlmata Euroopa keskkonnastandardid naaberriikidega sõlmitavatesse partnerluslepingutesse;

13. on seisukohal, et kohustus näidata, kuidas kavatsetakse uusi infrastruktuuriprojekte ellu viies säilitada keskkonda ja selle bioloogilist mitmekesisust, tuleks panna liikmesriikide poliitilise võimu organitele, mitte kodanikele, kes petitsioonide kaudu taotlevad direktiivides sätestatud õiguste kaitsmist;

14. nõuab tõsiste jõupingutuste tegemist bioloogilise mitmekesisuse integreerimiseks kõikidesse asjaomastesse Euroopa Liidu poliitikavaldkondadesse, eelkõige seoses ühise kalanduspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika ja Euroopa Liidu uue finantsperspektiivi reformiga; on seisukohal, et keskkonnamõju hindamise, strateegilise keskkonnamõju hindamise ning elupaikade ja linnudirektiivi puhul on vaja uusi, karmimaid suuniseid, millega tagada nimetatud direktiivide nõuetekohane rakendamine soovituste alusel Euroopa Parlamendi pädevalt komisjonilt, kellega petitsioonikomisjon teeb meelsasti koostööd kodanike murede paremaks peegeldamiseks tulevastes keskkonnameetmetes;

15. on seisukohal, et keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust käsitlevate olemasolevate ELi õigusaktide täielik ja tõhus rakendamine ning kindel keskendumine nimetatud õigusaktide eesmärkide täitmisele peavad olema esmatähtsad; on arvamusel, et kuigi on näha, et on vaja teha täiendavaid edusamme, on ülimalt oluline keskenduda jõustamisele ja tõhusamale järelevalvele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Josefa Andrés Barea, Kriton Arsenis, Alain Cadec, João Ferreira, Carmen Fraga Estévez, Pat the Cope Gallagher, Marek Józef Gróbarczyk, Carl Haglund, Iliana Malinova Iotova, Werner Kuhn, Jean-Marie Le Pen, Isabella Lövin, Guido Milana, Maria do Céu Patrão Neves, Britta Reimers, Crescenzio Rivellini, Ulrike Rodust, Catherine Trautmann, Jarosław Leszek Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Izaskun Bilbao Barandica, Julie Girling, Raül Romeva i Rueda, Antolín Sánchez Presedo

Õigusteave - Privaatsuspoliitika