Menetlus : 2010/2086(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0293/2010

Esitatud tekstid :

A7-0293/2010

Arutelud :

PV 25/11/2010 - 4
CRE 25/11/2010 - 4

Hääletused :

PV 25/11/2010 - 8.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0436

RAPORT     
PDF 141kWORD 86k
27.10.2010
PE 442.877v04-00 A7-0293/2010

Euroopa Ombudsmani eriaruanne seoses soovituse projektiga Euroopa Komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus

(2010/2086(INI))

Petitsioonikomisjon

Raportöör: Chrysoula Paliadeli

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Ombudsmani eriaruande kohta seoses soovituse projektiga Euroopa Komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus

(2010/2086(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 24. veebruaril 2010. aastal esitatud Euroopa Ombudsmani eriaruannet Euroopa Parlamendile;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 228 (endise Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195) lõike 1 teist lõiku;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ning artikleid 42 ja 43;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1), mida on viimati muudetud Euroopa Parlamendi 18. juuni 2008. aasta otsusega 2008/587/EÜ(2);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega” (KOM (2002)0141)(3);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 205 lõike 2 esimest lauset;

–   võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7‑0293/2010),

A. arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228 volitab Euroopa Ombudsmani võtma kõigilt liidu kodanikelt vastu kaebusi, mis puudutavad haldusomavoli liidu institutsioonide või asutuste tegevuses;

B.  arvestades, et ELi kodanike esitatud kaebused on oluline teabeallikas ELi õiguse võimalike rikkumiste kohta;

C. arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud: „Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”;

D. arvestades, et 1. märtsil 2007. aastal taotles keskkonnakaitsega tegelev valitsusväline organisatsioon juurdepääsu ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi ning ettevõtluse ja tööstuse eest vastutava endise komisjoni asepresidendi käsutuses olevale teabele ja dokumentidele, mis puudutasid komisjoni ja autotootjate esindajate vahelisi kohtumisi, kus käsitleti komisjoni seisukohta autode süsinikdioksiidi heitkoguste suhtes;

E.  arvestades, et komisjon võimaldas juurdepääsu toonasele volinikule Günter Verheugenile saadetud 18 kirjast 15-le, kuid keeldus andmast juurdepääsu Saksa autotootja Porsche saadetud kolmele kirjale põhjendusel, et nende avaldamine kahjustaks Porsche ärihuvide kaitset;

F.  arvestades, et määruse nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(4) artikli 1 punktis a on sätestatud, et määruse eesmärk on tagada võimalikult laiaulatuslik juurdepääs nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni käsutuses olevatele dokumentidele; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb iga erandit sellest põhimõttest tõlgendada kitsalt;

G. arvestades, et komisjon keeldus andmast kaebuse esitajale juurdepääsu kõnealustele Porsche AG kirjadele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, milles on sätestatud, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks „füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit”;

H. arvestades, et Porsche AG saatis kõnealused kirjad komisjoni poolt peamiste sidusrühmadega peetavate konsultatsioonide raames seoses ühenduse strateegia läbivaatamisega, mille eesmärk oli sõiduautode süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine; arvestades, et järelikult oli tõenäoline, et need kolm kirja sisaldasid teavet Porsche AG ärisuhete kohta; arvestades, et komisjon võis seepärast arvata, et need kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi reguleerimisalasse;

I.   arvestades, et ombudsmani teenistused kontrollisid Porsche AG kolme kirja ning komisjoni ja Porsche e-kirjavahetust, milles komisjon andis Porschele teada, et ta ei kavatse neid kolme kirja avaldada; arvestades, et ombudsman tegi kontrolli põhjal järelduse, et komisjon oli ebaõigesti keeldunud andmast Porsche AG kirjadele täielikku juurdepääsu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt ning osalist juurdepääsu artikli 4 lõike 6 kohaselt(5); arvestades, et tegu oli haldusomavoli juhtumiga;

J.   arvestades, et 27. oktoobril 2008. aastal esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti koos üksikasjaliku faktilise ja õigusliku analüüsiga, milles ombudsman leidis, et komisjon peaks andma Porsche AG poolt endisele asepresidendile Günter Verheugenile saadetud kolmele kirjale täieliku juurdepääsu või kaaluma nende kirjade osalist avaldamist;

K. arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 195 kohaselt (praegune Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228) palus ombudsman komisjonil koostada üksikasjaliku arvamuse kolme kuu jooksul, s.t 31. jaanuariks 2009;

L.  arvestades, et komisjon ei esitanud oma arvamust Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul, vaid selle asemel palus kuuel korral pikendada ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitamise tähtaega; arvestades, et ombudsman teatas komisjoni sekretariaadile 2009. aasta juulis ja uuesti septembris, et kui ta ei saa soovituse projektile vastust, esitab ta parlamendile eriaruande;

M. arvestades, et uus komisjon andis pärast ametisse astumist kirjadele juurdepääsu, kuid see toimus rohkem kui 15 kuud pärast soovituse projekti esitamist, mitte ombudsmani põhikirjas ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolme kuu jooksul;

N. arvestades, et soovituse projektile vastuse andmisel viivitamisega 15 kuud rikkus komisjon kohustust teha ombudsmaniga heas usus lojaalset koostööd juhtumi 676/2008/RT uurimise käigus ja et see kahjustab mitte ainult institutsioonidevahelist dialoogi, vaid ka ELi mainet avalikkuse silmis;

O. arvestades, et ombudsman on kindlaks teinud, et komisjon on viivitanud veel ühe dokumentidele juurdepääsu juhtumi puhul (355/2007/(TN)FOR), millega seoses oleks komisjon pidanud ombudsmani soovituse projekti käsitleva üksikasjaliku arvamuse esitama 31. oktoobriks 2009, kuid ei ole seda siiamaani teinud;

P.  arvestades, et 22st dokumentidele juurdepääsu juhtumist, millega ombudsman 2009. aastal tegeles, on komisjon kaebustele vastamisel algsest tähtajast kinni pidanud vaid nelja puhul; arvestades, et nendest 22 juhtumist 14 puhul esitas komisjon oma vastuse enam kui 30-päevase hilinemisega ning kuue puhul vähemalt 80-päevase hilinemisega;

Q. arvestades, et Euroopa Parlamendi kui ELi ainsa valitud organi ülesanne on tagada ja kaitsta Euroopa Ombudsmani sõltumatust tema kohustuste täitmisel ELi kodanike ees ning jälgida tema soovituste rakendamist,

1.  kiidab heaks Euroopa Ombudsmani kriitilised märkused ja tema soovituse komisjonile kaebuse 676/2008/RT asjus;

2.  tunnistab, et selle juhtumi puhul ombudsmanile vastamisega liigne viivitamine tähendab seda, et komisjon on rikkunud talle Euroopa Liidu lepinguga antud lojaalse koostöö kohustust;

3.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et kui ombudsman uurib dokumentidele juurdepääsu juhtumeid, kasutab komisjon enamasti viivitamistaktikat ja takistab uurimist;

4.  tuletab meelde, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud konsulteerimise korral peab komisjon dokumendi kolmandast isikust autorile kehtestama vastamiseks tähtaja, ning rõhutab, et komisjon peaks seda volitust kasutama viisil, mis võimaldaks tema enda suhtes kehtivatest tähtaegadest kinni pidada(6);

5.  tuletab meelde vastavat kohtupraktikat, mis puudutab lojaalse koostöö põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3), mille kohaselt liidu institutsioonid on kohustatud omavahel heas usus koostööd tegema, ning märgib, et Euroopa Liidu lepingu uue artikli 13 lõikes 2 on see kohustus selgelt sätestatud;

6.  on seisukohal, et komisjoni koostööd eirav suhtumine selle ja ka muude juhtumite puhul võib vähendada kodanike usaldust komisjoni vastu ning vähendada Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi võimalusi teostada komisjoni üle piisavat ja tõhusat järelevalvet ning selline suhtumine on sügavas vastuolus õigusriigi põhimõtetega, millele Euroopa Liit on rajatud;

7.  nõuab, et komisjon annaks Euroopa Parlamendile lubaduse täita tulevikus oma kohustust teha Euroopa Ombudsmaniga lojaalset koostööd;

8.  on seisukohal, et kui komisjon ei anna sellist lubadust ja/või jätkab koostööd eiravat tegevust suhtlemisel ombudsmaniga, võib Euroopa Parlament komisjoni suhtes võtta piiravaid meetmeid, mis võivad muu hulgas hõlmata komisjoni halduseelarve osalist paigutamist reservi;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ombudsmanile.

(1)

EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15.

(2)

ELT L 189, 17.7.2008, lk 25.

(3)

EÜT L 244, 10.10.2002, lk 5.

(4)

EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.

(5)

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 6 on järgmine: „Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.”

(6)

Komisjoni otsusele 2001/937/EÜ lisatud määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalike rakenduseeskirjade artikli 5 lõikes 5 on sätestatud: „ Kui konsulteeritakse kolmanda isikuga, antakse talle vastamiseks tähtaeg, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva, kuid peab võimaldama komisjonil täita vastamise tähtaegu [...]”.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

Eriaruanne on viimane vahend, mida Euroopa Ombudsman saab kasutada. Ombudsmani otsused ei ole õiguslikult siduvad. Tema tegevuse edukus sõltub veenmisoskusest, võimest teistele oma väiteid põhjendada ning vahel ka üldsuse teavitamisest ja avalikust arvamusest. Euroopa Ombudsmani poolt Euroopa Parlamendile esitatud eriaruannete väga väike arv (17 alates aastast 1995) kinnitab, et ELi institutsioonid on valdava enamiku juhtumite puhul koostööaltid.

Selline koostöövalmidus tuleneb aga osaliselt ombudsmani volitusest esitada Euroopa Parlamendile eriaruanne. Teadmine, et järgmise sammuna võidakse koostada eriaruanne – ning seda eriti soovituse projekti esitamise korral –, aitab tihti kaasa sellele, et vastav institutsioon või asutus muudab oma seisukohta. Seepärast tuleks eriaruandeid esitada vaid olulistes küsimustes, millega seoses parlament saaks aidata veenda vastavat institutsiooni või asutust arvamust muutma.

Euroopa Parlament kui poliitiline organ on ombudsmani eriaruannete käsitlemisel sõltumatu, seda nii menetluste kui ka oma lähenemise ja tegevuse osas. Eriaruande käsitlemisel arvestab parlament alati sellega, et õigus pöörduda ombudsmani poole – nagu ka õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole – on iga kodaniku põhiõigus, mis moodustab lahutamatu osa põhiõiguste hartast, millele Lissaboni leping on praeguseks andnud ka õigusliku jõu.

Kaebus

Vastavalt määrusele nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele taotles keskkonnakaitsega tegelev valitsusväline organisatsioon 2007. aasta märtsis juurdepääsu teatud dokumentidele.

Need dokumendid puudutasid Euroopa Komisjoni ja autotootjate vahelisi kohtumisi, kus käsitleti komisjoni seisukohta autode süsinikdioksiidi heitkoguste suhtes.

2007. aasta novembris võimaldas komisjon juurdepääsu toonasele volinikule Günter Verheugenile saadetud 18 kirjast 15-le. Samas keeldus komisjon andmast juurdepääsu Saksa autotootja Porsche saadetud kolmele kirjale, kuna nende avaldamine kahjustaks Porsche ärihuvide kaitset. Seejärel pöördus kaebuse esitaja Euroopa Ombudsmani poole. 2008. aasta septembris viisid ombudsmani teenistused komisjoni ruumides läbi kirjade kontrollimise. 27. oktoobril 2008. aastal tegi ombudsman kontrolli põhjal järelduse, et komisjon oli ebaõigesti keeldunud andmast kolmele kirjale juurdepääsu. Seepärast esitas ombudsman komisjonile soovituse projekti, et komisjon annaks kirjadele täieliku juurdepääsu või kaaluks nende osalist avaldamist.

Euroopa Parlamendi sätestatud ombudsmani põhikirja artikli 3 lõike 6 kohaselt oli komisjonil aega kolm kuud, et esitada ombudsmani soovituse projekti kohta üksikasjalik arvamus. Seega oli komisjoni vastuse esitamise tähtaeg 31. jaanuaril 2009. aastal. Komisjon vastust ei esitanud, taotledes 30. jaanuaril 2009. aastal tähtaja pikendamist. 2009. aastal taotles komisjon tähtaja pikendamist veel 23. veebruaril, 26. märtsil, 29. aprillil, 29. mail ja 26. juunil 2009.

Olles täitnud kõik komisjoni taotlused algset tähtaega pikendada, saatis ombudsman 3. juulil 2009. aastal komisjonile kirja, kus ta teatas, et on arusaamatu, miks komisjonil kulub üksikasjaliku arvamuse koostamisele niivõrd palju aega, et juba algselt enam kui küllaldasele tähtajale tuleb kuus korda pikendust küsida. Komisjon vastas 17. juulil, et tal ei ole võimalik sisulist vastust anda, kuna ta ei ole veel kolmanda isikuga (Porschega) konsulteerimist lõpetanud.

30. septembril 2009. aastal – 10 kuud pärast soovituse projekti esitamist – andis komisjon ombudsmanile teada, et ta otsustas võimaldada kirjadele osalise juurdepääsu ja et selleks oli ta koostanud kirjade toimetatud versioonid. Komisjon märkis ka, et ta kavatses Porschet oma otsusest teavitada. 27. oktoobril 2009. aastal täpsustas komisjon, et tema otsus Porschet teavitada oli edastatud tõlkimiseks saksa keelde ja et see saadetakse Porschele novembri alguses. 9. novembril 2009. aastal saatis ombudsman komisjonile veel ühe kirja, kus ta küsis endale koopiat Porschele saadetud teatisest ning palus hoida teda kursis kirjadele juurdepääsu andmise menetlusega. 4. detsembril 2009. aastal andis komisjoni ametnik ombudsmani büroole telefoni teel teada, et teatis Porschele saadetakse varsti ära.

Kuni Euroopa Parlamendile eriaruande esitamiseni 24. veebruaril 2010 ei olnud ombudsmani teavitatud ei teatise saatmisest ega kirjadele juurdepääsu andmisest. Kui uus komisjoni koosseis oli ametisse asunud ja ombudsman oli esitanud eriaruande, andiski komisjon kirjadele juurdepääsu. See juhtus siiski rohkem kui 15 kuud pärast soovituse projekti esitamist, mitte Euroopa Parlamendi poolt Ombudsmani põhikirjas ette nähtud ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 228 sätestatud kolme kuu jooksul.

Komisjon selgitas mitmes antud teemat käsitlevas teatises, et ta ei saanud täita soovituse projektile vastamise kohustust, kuna ei olnud dokumentide kavandatava avaldamisega seoses Porschega konsulteerimist lõpetanud. Komisjon esitas konsultatsioonide kestuse selgitamiseks kaks põhjendust: esiteks oli võimalik, et Porschega peetavad läbirääkimised dokumentide kavandatava avaldamise üle viivad positiivse tulemuseni, ning teiseks tuli Porschele anda mõistlikul määral aega õiguslike meetmete võtmiseks, kui komisjon otsustab dokumendid avaldada.

Komisjoni esimese põhjendusega seoses ei tohi unustada, et määruses nr 1049/2009 sätestatud konsultatsioonide raames peab komisjon määrama dokumendi kolmandast isikust autorile vastuse esitamise tähtaja. On selge, et komisjon peaks teostama seda volitust viisil, mis võimaldaks tema enda suhtes kehtivatest tähtaegadest kinni pidada. Komisjoni teise põhjenduse kohta tuleb märkida, et vajadusega anda Porschele aega tema juriidiliste õiguste teostamiseks ei saa põhjendada komisjoni erakordset viivitamist esmalt soovituse projektile vastamisega ja seejärel Porsche teavitamisega kavatsusest dokumendid avaldada.

Siinkohal tuleb meelde tuletada vastavat kohtupraktikat, mis puudutab lojaalse koostöö põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3), mille kohaselt liidu institutsioonid on kohustatud omavahel heas usus koostööd tegema. Euroopa Liidu lepingu uue artikli 13 lõikes 2 on see kohustus selgelt sätestatud.

Täiendav teave

Põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud: „Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.”

Kahjuks on ombudsman kogenud, et liigagi tihti ei pea komisjon dokumentidele juurdepääsu andmise taotlustega tegelemisel kinni määruses 1049/2001 kehtestatud tähtaegadest. Veelgi aeglasem on komisjoni tegevus juhtudel, kui kodanikud on esitanud ombudsmanile kaebuse dokumentidele juurdepääsu kohta.

Kokku 22st dokumentidele juurdepääsu juhtumist, millega ombudsman 2009. aastal tegeles, pidas komisjon kaebuste vastamisel algsest tähtajast kinni vaid neljal korral ehk vähem kui ühel viiendikul juhtudest. Enamikul juhtudest (14 juhul 22st) jäädi vastamisega hiljaks rohkem kui 30 päeva. Enam kui neljandikul kõigist juhtudest (6 juhul 22st) hilineti 80 päeva või rohkemgi.

Ombudsman viibis petitsioonikomisjoni 4. mai 2010. aasta koosolekul ja selgitas eriraportit. Ombudsman mainis oma sõnavõtus, et on veel teinegi dokumentidega seotud juhtum (355/2007(TN)FOR), mille puhul komisjon viivitas soovituse projektile üksikasjaliku arvamuse esitamisega kolmel korral. Siis oli tegemist kaebusega, mille esitas valitsusväline organisatsioon Euroopa Keskkonnabüroo. Selle juhtumi kohta esitas ombudsman soovituse projekti 29. juunil 2009. Komisjon oleks pidanud oma arvamuse esitama 31. oktoobriks 2009. Komisjon teatas 27. mail 2010, et „ebaselge õigusliku olukorra tõttu” on tal üksikasjaliku arvamuse esitamiseks vaja aega 31. juulini 2010.

Järeldused

Asjaolu, et juhtumi 676/2008/RT puhul komisjon lõpuks ikkagi andis pärast ombudsmani eriaruande esitamist juurdepääsu kirjadele, tuleb lugeda Euroopa Parlamendi saavutuseks komisjoni töö üle toimunud järelevalveprotsessi käigus ja pärast ombudsmani läbiviidud uurimist.

Euroopa Parlament saab sellest teha vaid ühe järelduse, et viivitades soovituse projektile vastamisega 15 kuud ja jättes täitmata lubaduse teavitada Porschet dokumentide avaldamise kavatsusest, rikkus Euroopa Komisjon kohustust teha Euroopa Ombudsmaniga heas usus lojaalset koostööd ning komisjoni selline suhtumine kahjustab mitte ainult institutsioonidevahelist dialoogi, vaid ka ELi mainet avalikkuse silmis.

Ombudsman tegi uurimise käigus kindlaks, et tegu oli haldusomavoli juhtumiga, ning andis komisjonile rohkesti võimalusi olukorra parandamiseks. Selle juhtumiga seonduv komisjoni koostöövaenulik suhtumine võib vähendada kodanike usaldust komisjoni vastu ning kahjustada Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Parlamendi võimet teostada komisjoni suhtes piisavat ja tõhusat järelevalvet. Selline suhtumine on sügavas vastuolus õigusriigi põhimõttega, millele Euroopa Liit on rajatud.

Pealegi on selge, et komisjonil tuleb liiga sageli ette viivitusi juurdepääsutaotlustele vastamisega. Komisjon viivitab tavaliselt ombudsmanile vastamisega enamikul dokumentide juurdepääsu puudutavatel juhtumitel ja mõnedel puhkudel jäädakse ikka väga palju hiljaks. Selline olukord avaldab mõju kogu süsteemile. See jätab kodanikud ilma ühest peamisest eelisest, mis neil on, kui nad kasutavad oma põhilist õigust esitada kaebus ombudsmanile, s.t saavutada tulemus kiiremini kui kohtus.

Euroopa Parlament nõuab seepärast, et Euroopa Komisjon tunnistaks, et selle juhtumi puhul Euroopa Ombudsmanile vastuse andmisega liigne viivitamine tähendab seda, et Euroopa Komisjon on rikkunud talle Euroopa Liidu lepingus antud lojaalse koostöö kohustust, ning et Euroopa Komisjon annaks lubaduse, et ta tulevikus täidab oma kohustust teha Euroopa Ombudsmaniga lojaalset koostööd. Kui komisjon ei anna sellist lubadust ja/või jätkab oma koostöövaenulikku tegevust suhtlemisel ombudsmaniga, võib Euroopa Parlament komisjoni suhtes võtta piiravaid meetmeid. Sellise meetmena võib muu hulgas kohaldada komisjoni halduseelarve osalist paigutamist reservi.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

25.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

10

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Margrete Auken, Victor Boştinaru, Pascale Gruny, Peter Jahr, Mariya Nedelcheva, Chrysoula Paliadeli, Nikolaos Salavrakos, Jarosław Leszek Wałęsa, Angelika Werthmann

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Axel Voss

Õigusteave - Privaatsuspoliitika