RAPORT Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta

1.12.2010 - (2010/2096(INI))

Arengukomisjon
Raportöör: Iva Zanicchi

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI SOOVITUS NÕUKOGULE

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta

(2010/2096(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Lissaboni lepingu artiklit 196, milles on sätestatud, et liit soodustab liikmesriikide vahelist koostööd, et tõhustada loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteeme, ning et liidu tegevuse eesmärk on tõhustada rahvusvahelise kodanikukaitsealase töö järjepidevust;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214, milles on sätestatud, et liidu operatsioonide eesmärk humanitaarabi valdkonnas on anda sündmusekohast abi ning teha päästetöid ja pakkuda kaitset loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste tõttu kannatanud inimestele kolmandates riikides ning et liidu operatsioone teostatakse kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning erapooletuse, neutraalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega;

–   võttes arvesse Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas, millele 2007. aasta detsembris kirjutasid ühiselt alla Euroopa Liidu nõukogu eesistujad, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon, ning 2008. aasta mais komisjoni esitatud konsensuse rakendamise tegevuskava;

–   võttes arvesse detsembris 2007 avaldatud nõukogu järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles maksimaalselt ära kasutama ühenduse kodanikukaitse mehhanismi ja veelgi tugevdama liikmesriikide vahelist koostööd;

–   võttes arvesse 27. novembril 2006 läbi vaadatud suuniseid militaar- ja tsiviilkaitsevarustuse kasutamise kohta päästeoperatsioonide raames katastroofi korral (Oslo suunised);

–   võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 2008. aasta märtsi teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta” (KOM(2008)0130) ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni „Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta”[1];

–   võttes arvesse Michel Barnier’ 9. mai 2006. aasta aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud: Europe aid”;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil[2];

–   võttes arvesse parlamendi 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamise kohta;

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule B7–0228/2010 ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta, mille kodukorra artikli 121 lõike 1 kohaselt esitasid 23. märtsil 2010 ALDE fraktsiooni nimel Anneli Jäätteenmäki, Charles Goerens, Louis Michel, Marielle De Sarnez ja Frédérique Ries;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3,

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7‑0332/2010),

A. arvestades, et kogu maailmas suureneb märkimisväärselt inimohvreid nõudvate, majanduslikku ja keskkonnakahju põhjustavate katastroofide arv; arvestades, et need üha suureneva mõju, sageduse ja ulatusega katastroofid toimuvad üha rohkemates eri paikades ning peamiselt kliimamuutuste mõjul; ning arvestades, et Euroopa Liit teeb märkimisväärseid jõupingutusi nendele kriisidele reageerimiseks;

B.  arvestades, et väljaspool Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu piires tuleb võtta sekkumismeetmeid tunduvalt rohkem ja sagedamini ning kui sellele lisada veel ülemaailmne finantsolukord ja eelarvelised piirangud, peavad need meetmed olema kulutasuvamad;

C. arvestades, et vahendite jagamine 31 riigi vahel, kes on ühenduse kodanikukaitse mehhanismi liikmed (ELi 27 riiki, Norra, Liechtenstein, Horvaatia, Island), või liikmesriikidevahelise tõhustatud koostöö kontekstis võib pakkuda operatiivseid ja rahalisi eeliseid;

D. arvestades, et humanitaarkatastroofideks ettenähtud komisjoni eelarvet ja konkreetselt humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi eelarvet mitte üksnes ei külmutatud, vaid et see on viimase viie aastaga reaalselt isegi vähenenud;

E.  arvestades, et ELi katastroofiabi sidususe alal on viimasel ajal edu saavutatud, eriti kodanikukaitse mehhanismi järkjärgulise tugevdamise, kodanikukaitse ja humanitaarabi vastastikmõju/koordineerimise parandamise ning tunnistamisega, et integreeritud tegutsemine katastroofide ohjamisel sisaldab lisaks reageerimisele ka ennetamist ja valmisolekut;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu reageerimine Haiti maavärinale ei käivitanud mitte üksnes kiire, märkimisväärse ja ulatusliku humanitaarabi sekkumise, vaid aktiveeris ka kodanikukaitse mehhanismi, mis suutis viivitamatult ja esimest korda kasutusele võtta kaks moodulit (veepuhastusüksus ja kõrgtasemeline meditsiinipunkt), mida rahastati ELi kiirreageerimisvõime 2008. aasta ettevalmistavast meetmest;

G. arvestades, et hiljutiste kriiside õppetunnid tõestavad jätkuvalt, et ELi katastroofidele reageerimist tuleb tõhususe, koordineerimise ja nähtavuse osas parandada, ja arvestades, et katastroofid on taas kord rõhutanud vajadust ELi kiirreageerimisvõime (Euroopa kodanikukaitsejõud) järele;

H. arvestades, et ELi võime kaitsta kodanike elusid ja vara on otsustav tegur liidu usaldusväärsuse kinnitamiseks,

1.  edastab nõukogule järgmised soovitused:

a)  tunnistab, et kui kodanikukaitse ja humanitaarabi on ühe, humanitaarabi ja kriisiohjamise eest vastutava voliniku vastutusvaldkonnas, loob see komisjoni sees parema sünergia ja aitab tugevdada kogu ELi katastroofiabi sidusust;

b)  nõuab suuremat integratsiooni ühelt poolt kodanikukaitse ning teisalt humanitaartöö meetodite vahel humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadis, säilitades samas ülesannete ja volituste selge eristamise kaudu nende eripära, et maksimeerida sünergiat ja vastastikkust täiendamist ning suurendada tõhusust; nõuab, et sõjaväelased ja tsiviiltöötajad, samuti humanitaartöötajad, kes on seotud katastroofiabi või humanitaarmeetmetega, tegutseksid neutraalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid järgides;

c)  kordab, et kodanikukaitse ressursside kasutamine humanitaarkriisis peab lähtuma vajadusest ning see peab täiendama ja olema kooskõlas humanitaarabiga vastavalt Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas ja ÜRO suunistele (Oslo suunised), pidades silmas kinnipidamist sellistest humanitaarabi põhimõtetest nagu neutraalsus, inimlikkus, sõltumatus ja erapooletus;

d)  nõuab, et ELi abi eesmärk looduslike või inimtekkeliste katastroofide puhul peab võimaluse korral olema kohaliku majanduse abistamine, näiteks sel teel, et ostetakse kohalikke või piirkonnas toodetud toiduaineid ning tagatakse põllumeestele põllumajanduse taastamiseks vajalikud materjalid;

      e)   palub nõukogul ja komisjonil selgemaks muuta Euroopa välisteenistuse ja komisjoni vahelised koostöö- ja koordineerimissüsteemid abi andmisel väljaspool Euroopa Liitu toimunud ulatuslike katastroofide puhul;

f)   soovitab lokaalset koordineerimistööd koostöös kannatanud riigi valitsusega, kasutades kohapealseid ELi ja liikmesriikide esindajaid, et tagada kannatanud paikkondade probleemidele eesmärgipärane ja pädev reageering;

g)  soovitab tungivalt nõukogul esimeses järjekorras tugevdada ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust, eriti seoses aruteludega ELi kodanikukaitseüksuse loomise üle, ja järgida Euroopa Parlamendi korduvaid nõudeid, et rakendataks 2006. aasta Barnier’ aruandes esitatud ettepanekuid;

h)  nõuab, et viivitamatult loodaks ELi kodanikukaitseüksus, mis peab olema asjakohaselt varustatud vajalike tehnoloogiliste ja tehniliste ressurssidega;

i)   nõuab seoses looduskatastroofile järgnevate operatsioonidega ka paremat koostööd liikmesriikide humanitaarabi asutuste ja kodanikukaitse mehhanismide ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi, samuti mis tahes tulevaste Euroopa kodanikukaitseüksuste vahel;

j)   nõuab tungivalt, et komisjon töötaks koos toetust saavate riikide valitsuste, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja programmid, võttes arvesse kohalikku katastroofide ennetamise ja kriisiohjamise suutlikkust;

k)  soovitab nõukogul seadusandliku tavamenetluse alusel vastu võtta meetmed (mille ettepaneku teeb komisjon) praeguse ELi kodanikukaitse mehhanismi ennetus- ja kavandamissuutlikkuse edendamiseks, mis praegu põhineb liikmesriikide ajutisel ja vabatahtlikul osalemisel; teeb ettepaneku, et need meetmed võiksid sisaldada ELi ettevalmistava meetme järgi katsetatud süsteeme, sealhulgas ELi tasandi vahendid, ressursside vabatahtlik ühendamine, praeguse suutlikkuse kaardistamine, tegevuskavade kindlakstegemine ja täiendavate koolitustegevuse arendamine;

l)   nõuab samuti realistlikke eelarveplaane, milles varasemate aastate kulude alusel oleks eraldatud assigneeringud looduskatastroofidele või humanitaartegevuseks;

m) on seisukohal, et ELi kodanikukaitse üksuse aluseks peaks olema ELi kodanikukaitse mehhanism, mis peaks olemasolevaid vahendeid optimeerima, suurendades nende tõhusust ja nähtavust, ja olemasolevate logistiliste ja inimressursside vabatahtlik ühendamine nii katastroofidele reageerimise koolitusteks kui ka kriisiohjamiseks, luues ELi ettevalmistava meetme raames algatusi, et oleks võimalik anda esimest abi 24 tunni jooksul alates katastroofi tekkimisest;

n)  soovitab ELi kodanikukaitse üksusel aluseks võtta põhimõtted, mille kohaselt üksus peaks:

– põhinema vajaduste hindamisel ja kaasama kõik humanitaarabi andjad;

– olema tsiviilüksus;

– tegutsema ELi nime all;

– järgima rahvusvahelist humanitaarõigust;

– austama kavandatud meetmetes liikmesriikide osalemise vabatahtlikkust;

– põhinema koormuse jagamise põhimõttel;

– suhtuma avatult Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide osalemisse;

– tunnistama ÜRO põhirolli katastroofiabi koordineerimisel väljaspool Euroopa Liitu;

– olema organiseeritud preventiivsel alusel, vastavalt eri stsenaariumidele;

o)  on seisukohal, et Haiti ja Pakistani sekkumistes omandatud kogemustele toetudes peaks EL niipalju kui võimalik ja eelkõige humanitaarabi operatsioonide puhul tegutsema ÜRO koordineeriva egiidi all, keskendudes valdkondadele, kus tema sekkumine võib anda suuremat lisandväärtust;

p)  on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitseüksus võiks võetud kohustuse alusel asuda mõne liikmesriigi juures, et vabatahtlikult teha kättesaadavaks varem kindlaksmääratud kodanikukaitse moodulid, mis on valmis kohe tegutsema ELi operatsioonidel, mida koordineerib järelevalve- ja teabekeskus (MIC), ning et enamik neist moodulitest, mis on juba olemas riiklikul tasandil ja mis ei tooks kaasa olulisi lisakulutusi, jääks nende kontrolli alla, leiab veel, et nende reservmoodulite kasutamine moodustaks ELi kodanikukaitse süsteemi tuuma reageerimisel katastroofidele Euroopa Liidus ja väljaspool;

q)  on arvamusel, et EL võiks rahastada täiendavaid kodanikukaitse mooduleid kindlate eri nõudmiste jaoks, kui on kindlaks tehtud vajakajäämised ja kui Euroopa tasand annaks lisandväärtust, samuti rõhutab, et tähtis on suurendada assigneeringuid transpordile ja arendada varutranspordimooduleid;

r)   rõhutab vajadust töötada välja katastroofide suhtes üldine ja ennetav lähenemisviis, mis kooskõlastaks mitmesuguseid Euroopa Liidu ja liikmesriikide käsutuses olevaid tegevusvahendeid, nagu (tsiviil- ja sõjaline) kriisiohjamine, rahaline abi ning arengu- või sotsiaal- ja keskkonnapoliitika; on sellega seoses veendunud, et tuleks tõhusamalt korraldada üleminekut katastroofile reageerimiselt katastroofijärgsele ülesehitusele; tuletab meelde ettepanekut asutada Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus vastavalt Lissaboni lepingu sätetele (artikkel 214 lõige 5), ning, pidades silmas, et 2011. aasta on kuulutatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks, soovitab Euroopa Komisjonil ja nõukogul koos Euroopa Parlamendiga võimalikult kiiresti ette valmistada nimetatud korpuse tööks vajalikud eeskirjad ja menetlused, pidades eriti silmas mõnede liikmesriikide samalaadseid algatusi;

s)  tuletab nõukogule meelde, et militaarressursside ja suutlikkuse kasutamine katastroofiabis, eriti logistika, transpordi ja infrastruktuuri toetamiseks humanitaarabi operatsioonidel, peaks olema erandlik, mida tuleks kasutada viimase võimalusena ja alati kooskõlas kehtivate lepingutega, nagu Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas ja Oslo suunised suuniseid militaar- ja tsiviilkaitsevarustuse kasutamise kohta päästeoperatsioonide raames katastroofi korral;

t)   möönab, et sõjalisi ja tsiviilkaitsevahendeid tuleks katastroofiabi otstarbel kasutada ainult viimase abinõuna ning vastavalt Oslo suunistele ja Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas; tuletab meelde, et suurõnnetustele reageerimisel on kodanikukaitse- ja humanitaarabimeetmete kõrval sageli tähtis osa sõjalistel vahenditel, ning märgib, et sõjalised vahendid võivad olla vajalikud oluliste suutlikkuspuudujääkide korvamiseks (esmajoones strateegilised veod, erivahendid, raskemasinad ja -transport); rõhutab seetõttu vajadust töötada välja terviklik strateegia ja parandada tsiviil- ja sõjalise suutlikkuse koostoimet ning määrata kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja suutlikkuse ELi kriisireageerimises osalemiseks ELi tasandil ühendada, mis on eriti oluline keerulises majanduskliimas;

u)  rõhutab vajadust luua ELi alaliselt kasutatavad tsiviiljõud, mis toimiksid sõjalistest struktuuridest sõltumatult, ning määrata kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja suutlikkuse ELi tasandil selles suhtes ühendada;

v)  soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil teha koostööd nähtavuse tegevuskava rakendamisel ja see kava peaks sisaldama konkreetseid meetmeid ELi katastroofiabi nähtavuse suurendamiseks;

w) julgustab kasutama ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) süsteemi, et hoida järelvalve all potentsiaalsed kriisipiirkonnad, mis annab võimaluse valmistuda paremini humanitaarabi saatmiseks, rõhutab, kui tähtis on luua ELi meetmete järelvalvemehhanismi ja hinnata osutatud abi;

x)  julgustab looma teadusuuringute eelarveid ja arendama tööstuslikku võimsust (näiteks GMES programmi satelliitfotod), et parandada kriisijuhtimist eri etappides;

y)  kutsub nõukogu üles võtma eespool nimetatud soovitusi arvesse, kui Euroopa Komisjoni poolt väljakuulutatud tulevane teatis Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta läbi vaadatakse ja selle kohta järeldusi esitatakse;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

• [1]  P6_TA (2008)0304.
• [2]  P7_TA (2010)0015.

SELETUSKIRI

Sissejuhatus:

Väljaspool Euroopa Liitu toimunud suurte katastroofide (loodusõnnetuste ja inimtegevusest põhjustatud õnnetuste) arvu kasv viimastel aastatel nõuab ELi praeguse katastroofidele reageerimise suutlikkuse tõhustamist. Kuigi ELi katastroofidele reageerimise suutlikkus on alates ühenduse kodanikukaitse mehhanismi loomisest 2001. aastal paranenud, on raportöör seisukohal, et koordineeritud, sidusa ja nähtava ELi tegevuse tagamiseks on veel palju teha.

Seda vajadust sidusama tegevuse järele rõhutati ka komisjoni märtsis 2008 avaldatud teatises Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta, mis on sellel teemal senini viimane. Nimetatud teatis pidi olema esimene samm teel tervikliku ja ühendatud ELi tegevuse suunas. Teatises oli tegevuskava, mis sisaldas hulgaliselt konkreetseid meetmeid katastroofiabi integreerituma koordineerimise järkjärguliseks suurendamiseks.

Sellest alates on üks kõige suurematest saavutustest integreerituma tegevuse osas olnud kodanikukaitse ja humanitaarabi viimine ühe voliniku vastutusvaldkonda. Kuigi tulemusi on veel vara hinnata, on selline ümberkorraldamine kahtlemata aidanud luua võimalusi ELi katastroofiabi sidususe ja koordineerimise tugevdamiseks. Kuid kahe aasta jooksul alates komisjoni teatise avaldamisest 2008. aastal ei ole paljusid tegevuskava meetmeid veel rakendama hakatud, samal ajal kui ELi reageerimine hiljutistele kriisidele on välja toonud kehtiva süsteemi piirangud.

Raportöör on seisukohal, et viimane aeg on tunnistada ELi katastroofidele reageerimise suutlikkuse tugevdamise poliitilist tähtsust ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada kõiki vahendeid. Selles osas peab raportöör kahetsusväärseks, et paljud Barnier’ 2006. aasta aruandes sisalduvad konkreetsed meetmed Euroopa kodanikukaitse üksuse loomiseks on laialdaselt jäetud tähelepanuta või on nende rakendamisel saavutatud väga vähest edu.

Kuna algatusraporti koostamise mõtte ajendiks oli algselt Haiti olukord, käsitletakse käesolevas raportis ainult ELi katastroofidele reageerimise suutlikkuse välist mõõdet.

Hiljutiste kriiside, eriti Haiti kriisi õppetunnid

ELi reageerimine Haiti maavärinale, milles oli ühendatud ELi kodanikukaitse mehhanismi aktiveerimine, militaarvahendite kasutamine ning suure ja ulatusliku humanitaarabi kasutuselevõtt, näitas selgelt olemasolevate vahendite ja menetluste keerukust.

Kuigi raportöör möönab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonide abi oli kiire ja ulatuslik, tõi kriisi juhtimine esile palju tõhususe, koordineerimise ja nähtavusega seotud probleeme.

· Tõhususe probleem

Humanitaarabi osas tuleb tunnistada, et abi oli erakordselt kiire ja tõhus – ECHO eksperdid toodi kiiresti kohale ja kiiret humanitaarabi (3 miljonit eurot) eraldati 24 tunni jooksul. Esialgsele abile lisandus hiljem täiendavalt kokku 120 miljonit eurot.

ELi kodanikukaitse mehhanism aktiveeriti samal päeval, kui toimus maavärin, ning järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) kaudu antud abi oli suur – otsingu- ja päästemeeskonnad, meditsiiniteenistused ning tarbevahendite, varjupaiga ja veepuhastamise pakkumine.

Kuigi Haiti puhul töötas süsteem suhteliselt hästi, aeglustab kehtiv süsteem selgelt ELi kodanikukaitsega seotud abi, sest see põhineb vabatahtlikul ja ajutisel osalemisel, mis sõltub riikide erinevatest otsustusprotsessidest. Süsteemi üks suurematest nõrkustest on see, et eelnevalt on võimatu tagada kõige tähtsamate vahendite kättesaadavust ja suurte vigade vältimist.

Haiti kogemustest saadud positiivsetest õppetundidest tuleb nimetada seda, et esimest korda suutis Euroopa Komisjon kohe tööle panna veepuhastamisüksuse (Prantsusmaa juhtimisel) ja kõrgetasemelise meditsiinipunkti koos operatsioonisaalidega (Itaalia juhtimisel), mida hoiti ELi kiirreageerimisvõime 2008. aasta ettevalmistavast meetmest rahastataval ooterežiimil (2008. aasta eelarve).

Raportöör usub, et 2008. aasta ettevalmistava meetme julgustavaid tulemusi tuleks täiendavalt hinnata ja ideed liikmesriikide vahendite vabatahtlikuks ühendamiseks ooterežiimil vahetuks kasutuselevõtmiseks ELi operatsioonide jaoks tuleks edasi arendada. Sellega seoses tahaks raportöör nõukogule ja komisjonile meelde tuletada järgmist soovitust Barnier’ aruandest: „Vaid üks ennetustööga tegelev organisatsioon ja vahendite vastastikune ühine kasutamine võimaldavad luua Euroopa kodanikukaitse üksuse.”

Samuti näitas Haiti kriis, et militaarsete vahendite kasutuselevõtt võib olla erakordselt kasulik ja täiendada hädaabi andmist. Tuleb uurida, kuidas muuta militaarsete vahendite õige kasutamine katastroofiolukorras tõhusamaks.

Sellega seoses on raportöör veendunud, et militaarsete vahendite ja suutlikkuse kasutamisel osana tsiviiljuhtimise all toimuvates operatsioonides tuleb kõikidel juhtudel ka edaspidi lähtuda kehtivatest suunistest, nagu Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas ja Oslo suuniseid militaar- ja tsiviilkaitsevarustuse kasutamise kohta päästeoperatsioonide raames katastroofi korral (läbi vaadatud novembris 2006).

· Koordineerimise probleem

Kriisi ulatust ja selles osalejate arvu arvestades osutus maavärinajärgne koordineerimisprotsess küllaltki keeruliseks nii tegevuse kui ka strateegilise/poliitilise tasandi seisukohast.

Nagu eespool nimetatud, oli järelevalve- ja teabekeskuse kaudu toimuv koordineerimisprotsess küllaltki tõhus, kuid ikkagi esines (ja praegugi esineb) juhtumeid, kus riigid andsid abi eelneva koordineerimiseta.

Haiti juhtumil tegid ECHO ja MIC kiiresti ühised vajadushindamised, kuid raskeks osutus teabe vahetamine ja ühiste vajadushindamiste korraldamine ELi liikmesriikidega vahetu hädaabi andmise etapis. Sellise olukorra tõttu esitatid hulgaliselt aruandeid, millest suur osa oli kattuvaid, mis muutis olemasoleva hädaabi nõuetekohase kasutuselevõtmise keerulisemaks. Nagu eespool juba nimetatud, tegi komisjoni tasandil koordineerimisprotsessi lihtsamaks kodanikukaitse ja humanitaarabi hiljutine ühendamine sama peadirektoraadi alla. Selline uus ülesannete jaotus on parandanud teenistuste vahelist konsulteerimist ja loonud võimalused ühiseks hindamiseks ja paremaks teabevahetuseks.

Sellega seoses on tähtis taas meelde tuletada, et „kodanikukaitse ressursside kasutamine humanitaarkriisis peab lähtuma vajadusest ning see peab täiendama ja olema kooskõlas humanitaarabiga”, nagu on sätestatud Euroopa konsensuses humanitaarabi valdkonnas.

Haiti kriis juhtus ka institutsioonilise ülemineku ajal, kui jõustus Lissaboni leping ja arutati Euroopa välisteenistuse loomist. On teatatud, et Haiti kriisi lahendamise ajal tegid komisjoni teenistused ja nõukogu vastastikku suuremaid jõupingutusi Lissaboni lepingu ideoloogia viimiseks praktikasse.

Kuid kohe pärast maavärinat tekkis segadus selles osas, kes peaks olema ELi tegevuse koordineerimise üldjuht. Kriisi ulatust arvestades võttis ELi abi koordineerimise enda peale komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Ashton, kes tegi tihedat koostööd volinik Georgievaga, kes vastutab humanitaarabi, kodanikukaitse ja rahvusvahelise koostöö eest.

Tulevikus oodatakse, et Euroopa välisteenistus toimib kriisi juhtijana, mis nõuab praeguste kriisiplatvormide ratsionaliseerimist. Seoses ELi militaarsete vahendite kasutamise ja koordineerimisega katastroofiolukorras peavad komisjoni teenistuste ja nõukogu sekretariaadi töö koordineerimiseks olema selgemad mehhanismid.

· Nähtavuse probleem

On rõhutatud, et üks suurematest puudustest ELi tegevuses oli ELi tegevuse nähtavuse puudumine. Samasugust kriitikat on tehtud ka seoses ELi tegevusega Pakistani üleujutuste ajal juulis ja augustis 2010.

Raportöör on veendunud, et kahekordse (liikmesriikide ja Euroopa Liidu) nähtavuse tagamiseks tuleb teha selged kokkulepped ja kehtestada menetlused, kuidas liikmesriigid võtavad kasutusele kodanikukaitse vahendid ELi kodanikukaitse mehhanismi kaudu. Sellise kahekordse nähtavuse esimene ja kõige tähtsam eeltingimus on liikmesriikide poliitiline tahe ühendada teave ja vahendid pigem ühtse Euroopa liidu kui oma riigi lipu alla.

Nähtavuse küsimusega seoses on raportöör ka veendunud, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata nii järelevalve parandamisele kui ka teabele ELi katastroofiabi andmisel. Teavet tuleks anda pidevalt andmete alusel, mida tuleks ajakohastada ka pärast hädaolukorra möödumist.

Raha ja teabe kontrollimise tulemused tuleks esitada Euroopa üldsusele, millega tõestatakse, et abi on olnud tegelik, konkreetne ja seda on asjakohaselt jagatud.

Kokkuvõte

Haiti õppetundide lühianalüüs osutab selgelt, et ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust tuleb ka edaspidi reformida. Sellega seoses tuleb ka rõhutada, et hädaabi tõhusam ja kiirem andmine nõuab eri osapooltelt tugevat poliitilist tahet.

Kuigi viimasel ajal on püütud tugevdada ELi kodanikukaitse ja humanitaarabi sidusust ja koordineerimist, on Euroopa kodanikukaitse üksuse loomisega tegeldud minimaalselt. Raportöör väidab, et on viimane aeg selles valdkonnas tegutsema hakata ja eelkõige viia ellu 2006. aasta Barnier’ aruandes esitatud arvukad konkreetsed ettepanekud (Euroopa kodanikukaitse üksuse loomine).

ETTEPANEK VÕTTA VASTU SOOVITUS NÕUKOGULE B7-0228/2010 (23.3.2010)

vastavalt kodukorra artikli 121 lõikele 1

ELi kiirreageerimisvõime loomine

Anneli Jäätteenmäki, Charles Goerens, Louis Michel, Marielle De Sarnez, Frédérique Ries

fraktsiooni ALDE nimel

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ülemaailmset vastutust kiire humanitaarabi andmise eest ja ELi märkimisväärseid ülemaailmseid jõupingutusi;

–   võttes arvesse vajadust olemasolevat humanitaarabi paremini koordineerida ja koondada 24 tunni jooksul alates katastroofi toimumisest;

–   võttes arvesse, et pärast hiljuti toimunud Haiti maavärinat saatis komisjon edukalt esimest korda katastroofipaika kaks üksust, mis koostati Euroopa Parlamendi toetusel loodud ELi kiirreageerimisvõimega seotud ettevalmistava meetme raames;

–   võttes arvesse 2006. aastal Michel Barnier' koostatud aruandes „Euroopa kodanikukaitse üksus: Europe aid” sisalduvaid soovitusi;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 1,

1.  esitab nõukogule järgmise soovituse:

     kutsuda komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti ettepanekuid, et luua ELi kodanikukaitse mehhanismil põhinev ELi kodanikukaitse üksus ning võimaldada liidul koondada esmase humanitaarabi andmiseks vajalikud vahendid 24 tunni jooksul alates katastroofi toimumisest;

     Euroopa kiirreageerimismehhanism peaks:

•   olema tsiviil- ja/või humanitaarotstarbeline

•   olema tegevusse rakendatav igal ajal ja nii kiiresti kui võimalik

•   tegutsema ELi nime all

•   järgima rahvusvahelist humanitaarõigust

•   olema avatud koostööle muude humanitaartegevuses osalevate organitega

•   olema valmis koostööks ÜRO süsteemiga

•   olema avatud kolmandate riikide panusele

•   austama liikmesriikide osalemise vabatahtlikkust kavandatud meetmetes

•   püüdma pidevalt hoida inim- ja materiaalseid ressursse sellisel tasemel, et neid saaks igal ajal kasutusele võtta

•   põhinema koormuse jagamise põhimõttel;

     kutsuda liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise volinikku üles võtma endale liidu kriisiohjamise koordineerimisel juhtroll, kasutades Lissaboni lepinguga loodud kohustusi tulevaste kriiside korral Euroopa Liidu meetmete tõhusamaks koordineerimiseks ja rajades edasise tegevuse juba saavutatule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

väliskomisjonI ARVAMUS (28.10.2010)

arengukomisjonile

ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta
(2010/2096(INI))

Arvamuse koostaja: Renate Weber

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde kõrge esindaja ja asepresidendi keskset rolli kolmandates riikides ja piirkondades toimuvate ELi operatsioonide kooskõlastamisel; rõhutab, et Euroopa välisteenistuse struktuur ja töömeetodid peaksid olema suunatud sidususe ja järjepidevuse tagamisele ELi kriisiolukordades võetud tegevuses; palub nõukogul seetõttu anda kõrgele esindajale ja asepresidendile alaline mandaat, mis võimaldaks tal tegevusse rakendada komisjoni ja nõukogu kõikide asjaomaste talituste ning ELi kõikide planeerimisteenistuste (MIC, CMPD, EUMS, CPCC) esindajatest koosneva kriisistaabi, et koordineerida ELi reageerimist suurõnnetuse puhul, nii et saaks kohe tööga alustada ega peaks iga kord eraldi pöörduma nõukogu poole; teeb ettepaneku, et seda staapi toetaks rühm, mis oleks tegutsemisvalmis juba kriisi esimestel tundidel ja mis koosneks tsiviilekspertidest (CRT, MIC) ning sõjalistest ja tsiviil-sõjalistest ekspertidest (EUMS, CPCC) ning saaks kasutada ka SITCENi ja SATCENi andmeid;

2.  rõhutab vajadust optimaalselt kooskõlastada ELi katastroofidele reageerimine ja teised ELi vahendid, esmajoones ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviil- ja sõjalised missioonid ning vahendid (s.o lahinguüksused), mis on juba kasutusel või mida oleks võimalik luua katastroofijärgselt; rõhutab veel, et ELi reageeringule võiksid toeks olla ka olemasolevad rahvusvahelised jõud, nagu Eindhovenis paiknev Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteem, mis võiks näiteks osaleda liikmesriikide strateegilise transpordi koordineerimisel;

3.  möönab, et sõjalisi ja tsiviilkaitsevahendeid tuleks katastroofiabi otstarbel kasutada ainult viimase abinõuna ning vastavalt Oslo suunistele ja Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas; tuletab meelde, et suurõnnetustele reageerimisel on kodanikukaitse- ja humanitaarabimeetmete kõrval sageli tähtis osa sõjalistel vahenditel, ning märgib, et sõjalised vahendid võivad olla vajalikud oluliste suutlikkuspuudujääkide korvamiseks (esmajoones strateegilised veod, erivahendid, raskemasinad ja -transport); rõhutab seetõttu vajadust töötada välja terviklik strateegia ja parandada tsiviil- ja sõjalise suutlikkuse koostoimet ning määrata kindlaks valdkonnad, kus liikmesriigid saaksid oma jõupingutused ja suutlikkuse ELi kriisireageerimises osalemiseks ELi tasandil ühendada, mis on eriti oluline keerulises majanduskliimas;

4.  palub seetõttu kõrgel esindajal ja asepresidendil ning liikmesriikidel teha tõsiseid pingutusi, et uurida sünergiaid, mis tekivad strateegilise õhutranspordi vahendite kahetisel, tsiviil- ja sõjalisel otstarbel kasutamisel; väljendab sellega seoses rahulolu järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) ja Euroopa Liidu liikumiste planeerimise üksuse (EUMPC) koostöö üle ELi kriisireageerimistegevuses Pakistanis; kutsub liikmesriike üles koondama õhutranspordivõimsusi tunduvalt suuremal määral Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi, tagades samas nende võimsuste kahetine, nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel kasutamine; tunnustab sellega seoses eesistujariigi Belgia ettepanekut luua õhutranspordi juhtimissüsteemi raames riikidevaheline kopteriüksus, mis täidaks nii tsiviil- kui ka sõjalisi ülesandeid;

5.  ergutab nõukogu jätkama käimasolevat arutelu ELi kodanikukaitse mehhanismi prognoositavuse parandamise teemal ja nõuab ELi kodanikukaitseüksuse viivitamatut loomist, mida soovitati juba Barnier’ 2006. aasta aruandes;

6.  rõhutab vajadust töötada välja katastroofide suhtes üldine ja ennetav lähenemisviis, mis kooskõlastaks mitmesuguseid Euroopa Liidu ja liikmesriikide käsutuses olevaid tegevusvahendeid, nagu kriisiohjamine (tsiviilne ja sõjaline), rahaline abi ning arengu- või sotsiaal- ja keskkonnapoliitika; on sellega seoses veendunud, et tuleks tõhusamalt korraldada üleminekut katastroofile reageerimiselt katastroofijärgsele ülesehitusele; tuletab meelde ettepanekut asutada Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus vastavalt Lissaboni lepingu sätetele (artikkel 214 lõige 5), ning, pidades silmas, et 2011. aasta on kuulutatud Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks, soovitab Euroopa Komisjonil ja nõukogul koos Euroopa Parlamendiga võimalikult kiiresti ette valmistada nimetatud korpuse tööks vajalikud eeskirjad ja menetlused, pidades eriti silmas mõnede liikmesriikide samalaadseid algatusi;

7.  tuletab meelde olemasolevaid struktuure, suutlikkust ja vahendeid, mis töötati välja ÜJKP raames pärast Euroopa Ülemkogu Helsingi ja Feira kohtumisi, ning rõhutab, et kriisiohjamise tsiviiltegevused (sealhulgas tsiviilreageerimisrühmad) võivad olla rahastatud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eelarvest; seetõttu toetab kiirreageerimisvõime arendamist viisil, et see ei dubleeriks olemasolevaid struktuure ja võimeid ÜVJP raamistikus, vaid täiendaks neid;

8.  tuletab meelde vajadust austada ÜRO koordineerivat rolli ja tunnustada teiste rahvusvaheliste osalejate panust.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	28.10.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	39 8 2
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gabriele Albertini, Pino Arlacchi, Franziska Katharina Brantner, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Mário David, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Anneli Jäätteenmäki, Tunne Kelam, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Kyriakos Mavronikolas, Alexander Mirsky, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Vincent Peillon, Alojz Peterle, Hans-Gert Pöttering, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Adrian Severin, Charles Tannock, Zoran Thaler, Geoffrey Van Orden, Kristian Vigenin, Graham Watson
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Christian Ehler, Kinga Gál, Georgios Koumoutsakos, Barbara Lochbihler, Norbert Neuser, Vittorio Prodi, Potito Salatto, Judith Sargentini, Marietje Schaake, Traian Ungureanu, Renate Weber

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	9.11.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	20 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Thijs Berman, Corina Creţu, Nirj Deva, Charles Goerens, Catherine Grèze, András Gyürk, Eva Joly, Filip Kaczmarek, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Bill Newton Dunn, Maurice Ponga, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Eleni Theocharous, Ivo Vajgl, Anna Záborská, Iva Zanicchi
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Judith Sargentini