Menetlus : 2009/2217(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0333/2010

Esitatud tekstid :

A7-0333/2010

Arutelud :

PV 15/12/2010 - 16
CRE 15/12/2010 - 16

Hääletused :

PV 16/12/2010 - 6.5
CRE 16/12/2010 - 6.5
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0490

RAPORT     
PDF 203kWORD 160k
19.11.2010
PE 440.141v03-00 A7-0333/2010

Uus Afganistani-strateegia

(2009/2217(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Pino Arlacchi

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 arengukomisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

uue Afganistani-strateegia kohta

(2009/2217(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eelkõige 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni Afganistani stabiliseerimise kohta(1), 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta(2) ja 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni naiste õiguste kohta Afganistanis(3);

–   võttes arvesse ELi ja Afganistani 16. novembri 2005. aasta poliitilist ühisdeklaratsiooni, mis põhineb Afganistaniga seotud ühistel prioriteetidel, nagu tugevate ja vastutusvõimeliste institutsioonide rajamine, julgeoleku- ja õigussektori reform, uimastivastane võitlus, areng ja ülesehitustöö;

–   võttes arvesse 2006. aasta kava „Afghanistan Compact”, kus Afganistani valitsuse jaoks esitati järgmise viie aasta kolm peamist tegevusala: julgeolek; valitsemine, õigusriik, inimõigused; majanduslik ja sotsiaalne areng ning kohustus aidata kaasa uimastitööstuse likvideerimisele;

–   võttes arvesse jaanuaris 2010 Londonis toimunud Afganistani-teemalist konverentsi, kus rahvusvaheline üldsus kinnitas uuesti oma pühendumist Afganistani küsimusele ning kus pandi alus rahvusvahelisele üksmeelele strateegia osas Afganistani kriisile mittesõjalise lahenduse leidmiseks ning otsustati, et julgeolekukohustuste üleandmine Afganistani vägedele algab 2011 aastal ning jõuab suures osas lõpule 2014. aastal;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1890 (2000), millega pikendatakse ÜRO põhikirja VII peatüki kohaselt Afganistanis tegutsevate rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) mandaati resolutsioonide 1386 (2001) ja 1510 (2003) kohaselt kaheteistkümneks kuuks alates 13. oktoobrist 2009, ning milles kutsutakse rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes osalevaid liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid oma mandaadi täitmiseks;

–   võttes arvesse kavandatavat rahu ja taasintegreerimise sihtfondi (Peace and Reintegration Trust Fund), millesse Londoni konverentsis osalejad lubasid anda algkapitaliks 140 miljonit USA dollarit ning mille eesmärk on Talibani ja muude mässuliste integreerimine;

–   võttes arvesse juunis 2010 Kabulis toimunud Afganistani riikliku nõukoja Jirga rahukonverentsi, mille eesmärk oli jõuda vaenlastega leppimise teemal üleriigilise üksmeeleni;

–   võttes arvesse 20. juulil 2010 toimunud Kabuli konverentsi, kus hinnati Londoni konverentsi otsuste rakendamise tulemusi ning anti Afganistani valitsusele uus võimalus näidata rahvusvahelise üldsuse koostöö abil juhtivat osa ja vastutust protsessis, mille eesmärk on suurendada julgeolekut ja tugevdada Afganistani julgeolekujõudude suutlikkust, tõhustada head valitsemistava ning õigusriigi põhimõtete järgimist ning kavandada muu hulgas edasisi meetmeid narkootikumide tootmise ja kaubanduse ning korruptsiooni likvideerimise ning rahu ja julgeoleku ning majandusliku ja sotsiaalse arengu, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise valdkonnas; võttes arvesse Kabuli konverentsi järeldusi, mille kohaselt tuleb kõigis provintsides sõjaliste operatsioonide kontroll anda Afganistani vägedele üle 2014. aasta lõpuks;

–   võttes arvesse presidendi 17. augusti 2010. aasta seadlust, mille kohaselt peavad Afganistanis tegutsevad eraturvafirmad tegevuse lõpetama nelja kuu jooksul, välja arvatud eraturvafirmad, kes turvavad hooneid, mida kasutavad välissaatkonnad, äriettevõtted ja valitsusvälised organisatsioonid;

–   võttes arvesse Afganistanis 2009. aasta augustis toimunud presidendivalimisi, 2009. aasta detsembris avaldatud ELi valimisvaatlusmissiooni kriitilist lõpparuannet ning 18. septembril 2010 toimunud parlamendivalimisi;

–   võttes arvesse kõiki asjakohaseid nõukogu järeldusi, eelkõige GAERCi 27. oktoobri 2009. aasta järeldusi, nõukogu tegevuskava ELi tõhustatud tegevuse kohta Afganistanis ja Pakistanis ning välisasjade nõukogu 22. märtsi 2010. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse topeltpädevusega ELi eriesindaja / ELi delegatsiooni juhi Afganistanis kohale määramist alates 1. aprillist 2010 ning nõukogu 11. augusti 2010. aasta otsust pikendada eriesindaja Vygaudas Usackase volitusi 31. augustini 2011;

–   võttes arvesse nõukogu 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidu politseimissiooni kohta Afganistanis (EUPOL Afghanistan), millega pikendatakse missiooni kolme aasta võrra 31. maist 2010 kuni 31. maini 2013;

–   võttes arvesse Afganistani riigistrateegia dokumenti aastateks 2007–2013, milles sätestatakse komisjoni kohustused Afganistani suhtes kuni 2013. aastani;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu 2010. aasta üldeelarvet;

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2009. aasta inimarengu aruannet, kus Afganistan on 182 maa hulgas 181. kohal;

–   võttes arvesse Afganistani enda koostatud riikliku riski ja haavatavuse hinnangut aastateks 2007–2008 ning selles esitatud prognoosi, et vaesuse likvideerimiseks Afganistanis kõikide allpool vaesuse piiri elavate inimeste elujärje parandamise teel nii, et see oleks vaesuspiirist ülespool, oleks vaja ligikaudu 570 miljonit USA dollarit;

–   võttes arvesse Afganistanis abi koordineeriva agentuuri (ACBAR) 2008. aasta aruannet pealkirjaga „Mahajäämus – abi tõhususest Afganistanis”, kus juhitakse tähelepanu tohututele abisummadele, mis jõuavad lõpuks töövõtja ettevõtte kasumisse (isegi kuni 55% lepingu kohta), hanke- ja pakkumismenetluste minimaalsele läbipaistvusele ning välislähetuses olevate töötajate ülikõrgetele palkadele ja hüvitistele;

–   võttes arvesse ÜRO abimissiooni Afganistanis (UNAMA) 2010. aasta augusti aruannet tsiviilelanike kaitse kohta relvastatud konfliktis;

–   võttes arvesse sihtfondi Peace Dividend soovitust järgida poliitikat „Afganistan kõigepealt” ning kaupade ja teenuste sissetoomise asemel hankida kohalikke Afganistani kaupu ja teenuseid, eesmärgiga kasu tuua eelkõige Afganistani elanikele;

–   võttes arvesse NATO/ISAFi mässuvastast Afganistani-strateegiat ja selle rakendamist kindral David Petraeuse juhtimise all ning strateegia läbivaatamist detsembriks 2010, mille tegi teatavaks president Obama;

–   võttes arvesse USA Kongressi enamusfraktsiooni kaastöötajate aruannet pealkirjaga „Warlord, Inc: Extortion and Corruption Along the US Supply Chain in Afghanistan” (Sõjapealikud OÜ: väljapressimine ja korruptsioon USA Afganistani tarneahelas) (Committee on Oversight and Government Reform, US House of Representatives, juuni 2010);,

–   võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo tegevust, eelkõige 2009. aasta oktoobri aruannet „Addiction, Crime and Insurgency – the transnational threat of Afghanistan opium” (Narkomaania, kuritegevus ja mässud – Afganistani oopium kui riikidevaheline oht) ja 2010. aasta aruannet narkootikumide kohta maailmas;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0333/2010),

A. arvestades, et rahvusvaheline üldsus on korduvalt kinnitanud toetust ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohastele resolutsioonidele, mille alusel toetatakse kõikide Afganistani kodanike julgeolekut, heaolu ja inimõigusi; arvestades siiski, et rahvusvaheline üldsus on kaudselt tunnistanud, et üheksa aastat väldanud sõjategevus ja rahvusvaheline sekkumine ei ole suutnud teha lõppu Talibani mässutegevusele ega tuua Afganistanile rahu ja stabiilsust; ning arvestades, et 2009. aastal võeti vastu uus mässuvastane poliitika ja selle rakendamise kindlustamiseks on sinna saadetud umbes 45 000 sõdurit;

B.  arvestades, et selget lahendust sellele olukorrale Afganistanis on raske näha, sest kohal olevad rahvusvahelised koalitsiooniväed ei suuda Talibani ja teisi mässulisi alistada ning mässulised ja Taliban ei suuda võita neid vägesid võita;

C. arvestades, et kindral Stanley McChrystal teatas 2009. aastal, et ta ei näe märke Al Qaeda ulatuslikust kohalolekust Afganistanis, ja Ameerika vanemametnikud kinnitavad, et praegu on Al Qaeda kohalolek Afganistas vaevumärgatav;

D. arvestades, et julgeoleku- ja elutingimused on halvenenud ning koos sellega on vähenenud ka üldsuse kunagine suur toetus koalitsioonivägede kohalolekule ja arvestades, et elanikkond on järjest rohkem hakanud neid pidama okupatsioonivägedeks; arvestades, et Afganistani elanikega on vaja uut ja ulatuslikumat partnerlust, mille raames esindamata rühmad ja kodanikuühiskond ühendavad jõupingutused rahu ja leppimise saavutamiseks;

E.  arvestades, et EL on üks peamistest Afganistanile arengu- ja humanitaarabi andjatest; arvestades, et liit on ülesehitusele ja stabiliseerimisele pühendunud partner;

F.  arvestades, et 2006. aasta kavas „Afghanistan Compact” ja Kabuli konverentsil leppisid doonorriigid kokku, et võimaluse korral suunatakse järjest enam abi keskse riikliku eelarve kaudu kas otse või fondide mehhanismi abil, kuid arvestades, et praegu suunatakse ainult 20% arenguabist riigieelarve kaudu;

G. arvestades, et piisava koordineerimise puudumine kahjustab Afganistanile antava ELi abi tõhusust;

H. arvestades, et 2002. ja 2009. aasta vahelisel perioodil suunati Afganistani üle 40 miljardi USA dollari väärtuses rahvusvahelist abi; arvestades, et kooliskäivate laste arv on sellel ajavahemikul suurenenud, kuid arvestades, et UNICEFi andmetel ei saa 59% alla viieaastastest Afganistani lastest ikka veel piisavalt süüa ja viis miljonit last ei saa koolis käia;

I.   arvestades, et naiste olukord riigis teeb endiselt väga suurt muret; arvestades, et ÜRO andmetel on Afganistan emade suremuselt (peaaegu 25 000 surmajuhtumit aastas) maailmas teisel kohal, ainult 12,6% üle 15-aastastest naistest oskab lugeda ja kirjutada ning 57% tüdrukutest pannakse mehele enne 16-aastaseks saamist, mis on seaduslik abiellumisiga; arvestades, naistevastane vägivald on endiselt laialt levinud nähtus; arvestades, et diskrimineeriv šiiitide isikliku staatuse seadus on endiselt kehtiv, mille järgi muu hulgas on karistatav naise keeldumine seksuaalvahekorrast abikaasaga või mis keelab naistel kodunt lahkumast ilma abikaasa loata;

J.   arvestades, et Afganistan on paljude naiste ja laste õigusi kaitsvate rahvusvaheliste konventsioonide, eelkõige 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni osaline, ja arvestades, et Afganistani põhiseaduse artiklis 22 on sätestatud, et Afganistani kodanikel, nii meestel kui ka naistel, on seaduse ees võrdsed õigused ja kohustused; arvestades, et Afganistani perekonnaseadustik on praegu läbivaatamisel, et see põhiseadusega vastavusse viia;

K. arvestades, et juulis 2010 nõudis USA Kongress selle rahalise abi auditeerimist, mida on Afganistani miljardite dollarite ulatuses minevikus saadetud, ning otsustas ajutiselt kärpida Afganistani valitsusele saadetavat abi peaaegu 4 miljardi dollari võrra;

L.  arvestades, et Afganistani rahandusminister Omar Zakhilwal on kritiseerinud esiteks NATO/ISAFi hankepoliitikat, sest see ei ole kasu toonud Afganistani majandusele, ning teiseks ISAFi ja Afganistani valitsuse lepingus sisalduvate maksuvabastussätete ühepoolset tõlgendust, ja arvestades, et minister on süüdistanud välismaiseid töövõtjaid selles, et nad on võtnud suurima osa ISAFi rahastatud lepingutest, mille maht ulatub nelja miljardi USA dollarini ja mis teadete järgi on põhjustanud raha pideva väljavoolu riigist; arvestades, et Afganistani valitsus nõuab asja rahvusvahelist uurimist;

M. arvestades, et on ilmnenud, et Afganistanis ei ole sõjaline lahendus võimalik, ja arvestades, et USA on teatanud, et ta hakkab oma vägesid Afganistanist välja viima 2011. aasta suvel ja teised riigid on oma väed juba välja viinud või kavatsevad seda teha; arvestades siiski, et vägede väljaviimine peab toimuma järk-järgult ning see peab olema koordineeritud protsess poliitilise projekti raames, mis tagab vastutuse sujuva ülemineku Afganistani julgeolekujõududele;

N. arvestades Kabuli konverentsi otsust, et oktoobriks 2011 peaks Afganistani riiklikus armees olema 171 600 isikut ja Afganistani riiklikus politseis 134 000 isikut ning rahvusvaheline üldsus annab vajalikku rahalist ja tehnilist abi;

O. arvestades, et EUPOL Afghanistani missiooni põhiülesanne on aidata kaasa rahvusvahelistele normidele vastava Afganistani politseisüsteemi loomisele;

P.  arvestades, et Afganistan ei ole mitte ainult maailma juhtiv oopiumitootja ning ELi ja Venemaa Föderatsiooni heroiiniturgude suurim varustaja, vaid UNODCi hiljutise aruande järgi ka maailma üks juhtivaid kannabisetootjaid; arvestades siiski, et oopiumitootmine Afganistanis on kahe viimase aasta jooksul langenud 23% ja võrreldes kõige suurema toodanguga 2007. aastal ühe kolmandiku võrra; arvestades, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNDOC) on kindlaks teinud, et oopiumikasvatus ja mässuliste kontrolli all olevate piirkondade vahel on selge vastavus, kuid nendes Afganistani piirkondades, kus valitsus suudab paremini kontrollida seaduste täitmist, on peaaegu kaks kolmandikku põllupidajaid öelnud, et nad ei kasvata oopiumi keelu tõttu, ja arvestades, et kagus, kus ametivõimude kontroll on nõrgem, on natuke alla 40% põllupidajatest öelnud, et nad ei kasvata mooni keelu tõttu;

Q. arvestades, et UNODC hiljutise aruande andmetel on uimastisõltlaste hulk Afganistani kodanike seas viimastel aastatel järsult kasvanud ja sellel on suur sotsiaalne mõju riigi tulevikule;

R.  arvestades, et ELil on juba ülesehitusprotsessi algusest saadik olnud aktiivne osa uimastivastase tegevuse toetamises, kuid senini ei ole suudetud oluliselt tõkestada uimastitööstuse mõju imbumist rahvamajandusse, poliitilisse süsteemi ja ühiskonda;

S.  arvestades, et Afganistanis on oopiumimooni hävitamiseks kasutatud osaliselt keemilisi herbitsiide, ja arvestades, et sellega tekitatakse tõsist kahju inimestele ja keskkonnale, kuna see saastab mulda ja vett; arvestades, et nüüd on siiski saavutatud üksmeel selles osas, et karistusmeetmeid tuleb kohaldada narkokaubanduse ja heroiini valmistavate laboratooriumide suhtes, mitte aga põllupidajate suhtes; arvestades, et kõige tähtsam ülesanne on nüüd pakkuda põllupidajatele alternatiivse elatise võimalusi;

T.  arvestades, et Afganistanil on tähelepanuväärsed loodusressursid, sealhulgas rikkalikud mineraalse tooraine, nagu gaas ja nafta, varud, mille väärtust hinnatakse kolmele triljonile USA dollarile, ja arvestades, et Afganistani valitsus toetub nendele varudele, et kiirendada majandusarengut, kui riigis on kindlustatud rahu ja julgeolek;

ELi uus strateegia

1.  on teadlik Afganistani arengut takistavatest teguritest, kuid on otsustanud käesolevas raportis keskenduda neljale põhilisele valdkonnale, kus parlamendi arvates võiksid jõupingutused edukad olla: rahvusvaheline abi ja koordineerimine; rahuprotsessi mõju; politseikoolituse mõju; ja oopiumikasvatuse likvideerimine alternatiivsete arengusuundade abil;

2.  avaldab toetust uuele mässuvastasele strateegiale, mille eesmärk on kaitsta kohalikke elanikke ja üles ehitada piirkonnad, mille julgeolek on tagatud, ja toetab ELi Afganistani ja Pakistani tegevuskava;

3.  usub seetõttu, et ELi Afganistani-poliitika peaks lähtuma kahest eeldusest: tõdemusest, et vaatamata peaaegu kümneaastasele rahvusvahelisele sekkumisele ja investeerimisele on julgeoleku olukord ning sotsiaal-majanduslikud näitajad Afganistanis pidevalt halvenenud; ning vajadusest julgustada rahvusvahelist üldsust muutma oma suhtumist, et tulevikus koostada kavasid ja teha otsuseid tihedas koostöös Afganistaniga, sest varem, eriti enne mässuvastast strateegiat, on rahvusvaheline üldsus koostanud kavasid ja teinud otsuseid ilma Afganistani osalust arvesse võtmata; märgib, et tähtis samm selles suunas astuti Londonis ja Kabulis toimunud konverentsidel;

4.  peab positiivseks ja toetab nõukogu 2009. aasta oktoobris esitatud järeldusi „ELi tegevuse tugevdamine Afganistanis ja Pakistanis”, milles on esitatud sidusam ja koordineeritum ELi lähenemisviis piirkonnale ja rõhutatud piirkondliku koostöö ja rohkem tsiviilelanikele suunatud poliitika tähtsust;

5.  rõhutab, et igasugune pikaajaline lahendus Afganistani kriisile peab algama Afganistani kodanike huvist sisejulgeoleku, kodanikukaitse ning majandusliku ja sotsiaalse arengu vastu ja see peab sisaldama konkreetseid meetmeid vaesuse likvideerimiseks, mahajäämuse ja naiste diskrimineerimise lõpetamiseks, inimõiguste ja õigusriigi tugevdamiseks, lepitusmehhanismide tugevdamiseks, oopiumitootmise lõpetamiseks, tugeva riigi arendamiseks ning Afganistani täielikuks integreerimiseks rahvusvahelisse üldsusse ning Al Qaeda riigist väljatõrjumiseks;

6.  suhtub positiivselt Kabuli rahvusvahelise konverentsi järeldustesse; rõhutab, et tuleb austada Afganistani valitsuse võetud kohustusi parandada Afganistani kodanike julgeolekut, valitsemistava ja majanduslikke võimalusi ning rahvusvahelise üldsuse püüdlusi toetada üleminekuprotsessi ja ühiseid eesmärke;

7.  kinnitab, et EL ja tema liikmesriigid peaksid toetama Afganistani tema oma riigi ülesehitamisel, millel on tugevamad demokraatlikud institutsioonid, mis on suutelised tagama riikliku suveräänsuse, demokraatlikult vastutaval armeel ja politseil põhineva julgeoleku, pädeva ja sõltumatu kohtusüsteemi, riigi ühtsuse, territoriaalse terviklikkuse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse, meediavabaduse, rõhuasetuse haridusele ja tervishoiule, jätkusuutliku majandusliku arengu ja Afganistani rahva majandusliku õitsengu ja kõikide Afganistani territooriumil paiknevate etniliste ja usukogukondade ajalooliste, usuliste, vaimsete ja kultuuriliste traditsioonide austamise, tunnistades samal ajal vajadust kardinaalselt muuta suhtumist naistesse; nõuab suuremat toetust kohalike ametivõimude arendusprojektidele nendes provintsides, mis paistavad silma hea valitsemistavaga;

8.  märgib, et 80% elanikkonnast elab maapiirkonnas ja haritava maa suurus inimese kohta vähenes 0,55 hektarilt 1980. aastal 0,25 hektarile 2007. aastal; rõhutab, et Afganistan on endiselt äärmiselt tundlik ebasoodsate ilmastikutingimuste ja toiduainete hinnatõusu suhtes maailmaturul ning ulatuslik ja valimatu maamiinide kasutamine on suureks ohuks edukale maaelu arengule; peab seetõttu esmatähtsaks jätkata ja suurendada rahastamist, mille eesmärk on maaelu arengu ja kohaliku toiduainetööstuse edendamine, et saavutada toiduga kindlustatus;

9.  võtab teadmiseks, et Afganistani valitsus on võtnud kohustuseks järgmise 12 kuu jooksul etapiviisiliselt ja eelarveliselt jätkusuutlikul viisil ellu viia piirkondliku valitsemise poliitika, tugevdada kohalikke asutusi ja nende institutsioonilist suutlikkust ning arendada piirkondlikke reguleerimis-, rahastamis- ja eelarveraamistikke;

10. märgib, et nõrk avalik haldus ja avaliku teenistuse vähene suutlikkus võib takistada Afganistani põhjalikumat osalemist ülesehitusprotsessis; on seetõttu veendunud, et nendele tähtsatele valdkondadele tuleb pöörata suuremat tähelepanu; toetab mõtet, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja avaliku haldamise tugevdamiseks erilise pikaajalise juhtprogrammi, mille alusel koostatakse õppekava, aidatakse ehitada või kasutada olemasolevaid tööruume, luuakse ühendus ELi avaliku halduse instituutide võrgustikuga ja juhendatakse avaliku teenistuse instituute paljudes Afganistani suurlinnades, nagu Kabulis, Heratis ja Mazar-i-Sharifis;

11. tuletab meelde, et arengualaste jõupingutuste keskmes peab olema Afganistani valitsusstruktuuride suutlikkuse parandamine ning Afganistani elanikud tuleb prioriteetide seadmise ja rakendamise etappidesse tihedalt kaasata, et tõhustada omaksvõtmist ning vastutuse võtmist riigi ja kogukonna tasandil; juhib seetõttu tähelepanu kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisele rollile, et tagada Afganistani kodanike kaasamine demokratiseerimis- ja ülesehitusprotsessi ning vältida korruptsiooniohtu;

12. tunneb endiselt sügavat muret Afganistanis viimastel aastatel halvenenud inimõiguste olukorra ja eriti naiste põhi-, poliitiliste, kodaniku- ja sotsiaalsete õiguste olukorra pärast, kuigi naiste elu on pärast Talibani režiimi lõppemist 2001. aastal muutunud paremaks, ning tunneb muret negatiivsete suundumuste pärast, näiteks selle pärast, et enamik vange Afganistani vanglates on sugulaste rõhumise eest põgenevad naised, ning hiljutiste muudatuste pärast valimisseadustikus, mis vähendab naiste jaoks ette nähtud kohtade arvu parlamendis;

13. usub, et naiste õigused moodustavad osa julgeoleku küsimuse lahendusest ja et Afganistanis ei ole võimalik saavutada stabiilset olukorda, ilma et naistel oleksid poliitilises, ühiskondlikus kui ka majanduselus täielikud õigused; kutsub seetõttu Afganistani ametivõime ja rahvusvahelise üldsuse esindajaid üles kaasama naisi rahuläbirääkimiste ning leppimise ja taasintegreerimise protsessi kõikidesse etappidesse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325; nõuab erikaitset naistele, kes osalevad aktiivselt avalikus elus ja poliitikas ning keda seetõttu ohustavad fundamentalistid; juhib tähelepanu sellele, et edasiminek rahukõnelustel ei tohi mingil juhul toimuda naiste viimastel aastatel saadud õiguste kaotamise hinnaga; kutsub Afganistani valitsust üles tugevdama naiste õiguste kaitset, muutes selleks olemasolevaid õigusakte, nagu näiteks karistusseadustikku, et vältida diskrimineerimist;

14. kutsub komisjoni, nõukogu ja ELi liikmesriike üles kahepoolsetes suhetes Afganistaniga endiselt tõstatama naiste ja laste diskrimineerimise ja üldiselt inimõigustega seotud küsimusi kooskõlas liidu pikaajalise kohustusega abistada Afganistani rahu kindlustamisel ja riigi ülesehitamisel;

15. kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles suurendama rahastamist ning poliitilist ja tehnilist abi, et parandada Afganistani naiste ja valitsusväliste naiste organisatsioonide, sealhulgas naiste õigusi kaitsvate organisatsioonide olukorda;

16. märgib, et sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse olukord on viimastel aastatel halvenenud, kuigi pärast Talibani režiimi langemist see paranes; märgib, et relvastatud rühmitused ja Taliban ründavad ja ähvardavad ajakirjanikke, et takistada neil teabe andmist endi kontrollitavate piirkondade kohta; nõuab sellega seoses meetmete võtmist, et ajakirjanikel oleks võimalik oma tööd teha teatavate julgeolekutagatistega;

17. võtab murega teadmiseks, et 18. septembril 2010 toimunud Afganistani parlamendivalimisi, millest turvalisustingimustele vaatamata võttis osa umbes 40% valijatest, varjutasid jälle pettused ja vägivald, mille tõttu NATO andmetel kaotas elu 25 inimest; peab kahetsusväärseks, et paljudelt afgaanidelt on võetud võimalus kasutada hääletamisõigust, mis on nende põhiõigus;

18. märgib, et Afganistani kohtumenetlustes esineb rahvusvaheliste õigusemõistmise normide rikkumisi; taunib 16 surmamõistetu hukkamist 2008. aastal; kutsub ELi üles toetama surmanuhtluse täideviimise moratooriumi heakskiitmist ÜRO 2007. aasta resolutsioonis nr 62/149 alusel, et surmanuhtlus tulevikus kaotada;

Rahvusvaheline abi – kasutus ja väärkasutus

19. tuletab meelde, et ELi koondeelarve (Euroopa Ühendus ja liikmesriigid) Afganistanile abi andmiseks ajavahemikus 2001–2010 ulatus 8 miljardi euroni;

20. rõhutab meediavabaduse ja kodanikuühiskonna tugevdamise tähtsust Afganistanis, et kiirendada riigis demokratiseerimist; samuti märgib tunnustavalt 2009. aasta valimiste ELi vaatlusmissiooni järeldusi;

21. märgib, et vaatamata tohututele välisabi kogustele on olukord Afganistanis endiselt murettekitav, kuna humanitaar- ja meditsiiniabi ei jõua kõige rohkem ohustatud elanikerühmadeni, et täna sureb Afganistanis rohkem inimesi vaesuse tõttu kui relvakonflikti otsesel tagajärjel, ning et on lausa rabav, et 2002. aastast saadik on väikelaste suremus tõusnud ning keskmine eluiga ja kirjaoskuse tase märkimisväärselt vähenenud ja et allpool vaesuse piiri elavate inimeste arv on alates 2004. aastast suurenenud 130%;

22. rõhutab aastatuhande arengueesmärkide saavutamise olulisust ning peab kahetsusväärseks, et vaatamata edusammudele mõnes valdkonnas, on Afganistan ÜRO arenguprogrammi (UNDP) inimarengu indeksi põhjal langenud 182 riigi seas 173. kohalt 2003. aastal 181. kohale, ning arvestades, et alla 5-aastaste laste ja emade suremus Afganistanis on endiselt üks maailma suuremaid; on seisukohal, et kõnealuseid konkreetseid eesmärke, aga ka juurdepääsu tervishoiule ja haridusele, eriti naiste puhul, ei tohiks jätta tähelepanuta, vaid nõuab tungivalt eritähelepanu pööramist sissetulekuvõimaluste parandamisele ja toimiva kohtusüsteemi loomisele;

23. rõhutab, et UNODCi 2010. aasta jaanuaris läbiviidud uuringu tulemustest selgub, et elanikkonnale valmistab suurimat muret korruptsioon ning altkäemaksust saadav tulu moodustab peaaegu ühe neljandiku (23%) Afganistani SKPst;

24. kutsub komisjoni üles tagama Afganistani valitsusele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja kohalikele valitsusvälistele organisatsioonidele antava finantsabi läbipaistvuse ja vastutuse, et kindlustada abi sidusus ning Afganistani ülesehituse ja arengu edu;

25. nõuab humanitaarabi jagamist geograafiliselt ühtlasemal viisil, toetudes vajaduste analüüsile ja lähtudes hädavajalikkusest;

26. märgib siiski mõningaid edusamme infrastruktuuri, telekommunikatsiooni ja põhihariduse valdkonnas, mida rahastajad ja Afganistani valitsus tavaliselt saavutustena esile toovad;

27. juhib tähelepanu Afganistanis 2001–2009. aastal toimunud sõjategevuse tohutule maksumusele, mis ületab hinnanguliselt 300 miljardit USA dollarit – see on üle 20 korra rohkem, kui Afganistani sisemajanduse koguprodukt – ning mis sõjategevuse eeldatava eskaleerumise tõttu on varsti tõenäoliselt üle 50 miljardi USA dollari aastas;

28. võtab teadmiseks üldlevinud arvamuse, mille kohaselt ainult Afganistani valitsuse korrumpeeritus on süüdi selles, et kodanikele ei osutata hädavajalikke teenuseid, kuid märgib samuti, et enamik sotsiaal-majandusliku arengu toetamiseks eraldatud vahendeid on olnud suunatud mitte keskvalitsuse kaudu, vaid läbi rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade, rahvusvaheliste tööettevõtjate, konsultantide, valitsusväliste organisatsioonide jne; nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus ja rahvusvaheline üldsus teostaksid tugevamat kontrolli, et kaotada korruptsioon ja tagada abi jõudmine sihtmärgini;

29. on seisukohal, et korruptsioonivastane võitlus peaks olema Afganistani rahutagamisprotsessi keskmes, kuna altkäemaks põhjustab vahendite väära jaotumist, takistab juurdepääsu põhilistele avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, ning on suureks takistuseks riigi sotsiaalmajanduslikule arengule; rõhutab samuti, et korruptsioon vähendab avaliku sektori ja valitsuse usaldusväärsust ning on seega suureks ohuks riigi stabiilsusele; nõuab seetõttu tungivalt, et EL pööraks Afganistanile abi andmisel erilist tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele;

30. märgib, et Afganistani rahandusministri andmetel, mida kinnitavad muud sõltumatud allikad, on 2002.–2009. aastal Afganistani valitsuseni jõudnud kokku 40 miljardist USA dollarist ainult 6 miljardit USA dollarit (st 15%), ning et ülejäänud rahvusvaheliste organisatsioonide, piirkondlike arengupankade, valitsusväliste organisatsioonide, rahvusvaheliste tööettevõtjate jt kaudu suunatud 34 miljardist USA dollarist ei jõudnud 70%–80% nendeni, kellele see raha oli mõeldud – Afganistani rahvani; on rahul Kabuli konverentsil vastu võetud otsusega, mille kohaselt 2012. aastaks tuleks 50% rahvusvahelisest abist suunata Afganistani riigieelarve kaudu, mis on kooskõlas Afganistani taotlusega;

31. peab tingimata vajalikuks, et rahvusvahelised doonorriigid looksid oma tegevuse kooskõlastamise mehhanismid ja esitaksid üksikasjalikud hinnangud Euroopa ja rahvusvahelise abi andmise kohta, et suurendada selle läbipaistvust ja laiendada rahastajate vastutuse seni piiratud mehhanisme;

32. taunib asjaolu, et märkimisväärne osa Euroopa ja muudest allikatest pärinevat rahvusvahelise abi raha läheb jagamisahelas kaduma, mis ilmnes jõuliselt hiljuti Kabul Banki puudutanud skandaalis, ning juhib tähelepanu neljale põhilisele viisile, kuidas see juhtub: raiskamine, liigsed vahendus- ja julgeolekukulud, tegelikust suuremad arved ja korruptsioon;

33. märgib siiski, et ELi kahjumit aitab leevendada asjaolu, et 50% liidu abist (võrreldes USA abiga, kus see protsent on 10) eraldatakse mitmepoolsete sihtfondide kaudu, mille tõhusus on väga suur (umbes 80%);

34. kutsub ELi üles rajama keskset andmebaasi ning analüüsima kogu ELi poolt Afganistanile antava abi maksumust ja mõju, sest tänase Afganistani olukorda kajastavate terviklike ja läbipaistvate andmete puudumine kahjustab abi tõhusust;

35. kutsub üles Afganistanis tegutsevaid peamisi humanitaar- ja arenguorganeid, sealhulgas EL ja selle liikmesriigid, USA, UNAMA, ÜRO asutused, peamised valitsusvälised organisatsioonid ja Maailmapank ja) otsustavalt kärpima oma tegevuskulusid ja suunama vahendeid konkreetsetele projektidele, mida rakendatakse tõelises ja tasakaalustatud partnerluses Afganistani institutsioonidega, ja tagama, et abi jõuab tegelikult ettenähtud saajateni; rõhutab sellega seoses, et Afganistani institutsioonidel on õigus otsustada vahendite kasutamise üle, kuid tuleb tagada nõuetekohane läbipaistvus ja vastutus;

36. rõhutab, et on oluline teha ülesehitus- ja arengukoostööd piirkondlikul tasandil, et edendada piirülest arengut piirkonnas, kus etnilised ja hõimuseosed tihti riigipiire ületavad;

37. märgib, et tuleks edendada Afganistani kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremat osalemist, ja rõhutab, et sellel tasandil on riigitruudus, õigusriik ja demokraatia rahaliste vahendite nõuetekohase kasutamise vältimatud eeldused; juhib tähelepanu asjaolule, et rahaliste vahendite eraldamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil nõuab keskvalitsuse heakskiitu, suurendades selle rolli ja vastutust;

38. kutsub välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, nõukogu ja komisjoni looma teadlaste ühisrühma, kes hindaks kõiki ELi ja liikmesriikide meetmeid ja missioone Afganistanis üks kord aastas, kasutades üksikasjalikke kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, eelkõige seoses arenguabiga (sealhulgas rahva tervis ja põllumajandus), hea valitsemistavaga (sealhulgas õigussektor ja inimõiguste austamine) ja julgeolekuga (eelkõige Afganistani politseijõudude väljaõpe); nõuab sellega seoses samuti, et hinnataks ELi meetmete suhtelist mõju üldisele olukorrale riigis ning koordineerimise ja koostöö taset ELi asutuste ning teiste rahvusvaheliste missioonide ja meetmete vahel, ja et nende hindamiste tulemused ja soovitused avalikustataks;

39. rõhutab, et julgeolekuolukord ja abimeetmete geograafiline jaotus on vastastikku sõltuvuses, ning nõuab seetõttu, et Afganistanile antav abi läheks otse puudustkannatavale elanikkonnale;

40. rõhutab, et korruptsioonivastane võitlus peab Afganistanis saama prioriteediks; tunnistab, et kohalikku korruptsiooni esineb, kuid usub, et selle vastu saab astuda Afganistani riiklike institutsioonide legitiimsuse tugevdamisega, mis muudab need vastutavaks rahaliste vahendite eraldamise ja abi tõhususe tagamisega;

41. toetab poliitikat, mille kohaselt püütakse võimaluse korral üha enam eelistada toodete ja teenuste sisseostmisele lepingute sõlmimist Afganistani oma ettevõtetega;

42. on seisukohal, et abi jagamise eest riigis peaksid vastutama erapooletud humanitaarabiasutused ning et sõjavägi peaks selles osalema ainult väga erandlikel juhtudel, tunnistades humanitaarabiasutuste töö neutraalset, erapooletut ja sõltumatut olemust ning täielikus kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste standarditega, vastavalt suunistele sõjaliste ja tsiviilkaitsevahendite (MCDA) kasutamise kohta humanitaarhädaolukordades ning Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas;

43. juhib tähelepanu sellele, et humanitaartöötajate töö aluseks oleva neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtete tuvastatud rikkumine muudab humanitaarabiasutused kohapeal haavatavamaks, eelkõige sel põhjusel, et nad jäävad kohale veel pikaks ajaks pärast vägede väljaviimist;

44. rõhutab, et sõjaväeliste piirkondlike taastamisrühmade (PRT) rakendamine taastamis- ja/või arenguabimeetmete elluviimisel ei ole kohane, kuna see raskendab piiri tõmbamist tsiviilsete arenguabitöötajate ja sõjaväelaste vahele ning seab ohtu Afganistani taastamise püüded ja Afganistani arengu;

45. märgib, et – nagu laialdaselt teavitatakse meedias ning osutatakse USA esindajatekoja aruandes „Warlord, Inc.” – on USA sõjajõud Afganistanis enamiku logistikavaldkonna töödest suunanud eraõiguslikele tööettevõtjatele, kes omakorda annavad sõjaväekonvoide kaitse allhanke korras üle Afganistani julgeolekujõududele katastroofiliste tagajärgedega;

46. märgib, et otsus usaldada USA sõjaline tarneahel erakätesse ilma usaldusväärsete kriteeriumiteta vastutuse, läbipaistvuse ja õiguspärasuse kindlustamiseks soodustab väljapressimist ja korruptsiooni, kuna suurem osa sõjaväelise logistika ärist Afganistanis, mille väärtus on 2,2–3 miljardit USA dollarit, jõuab lõpuks sõjapealikute, kohalike maffiabosside ja eelkõige Talibani juhtide valdusse;

47. taunib asjaolu, et nn kaitseraha ja väljapressimine sõjaväe tarneahela kõikides lülides on mässuliste rahastamise suurim allikas, nagu tunnistas ka USA riigisekretär Hilary Clinton 2009. aasta detsembris Senati välissuhete komisjonile;

48. samuti taunib asjaolu, et kuna USA ja NATO sõjaline logistika järgivad sarnaseid põhimõtteid, ei pruugi ka ELi rahalise toetuse jälgitavus olla kõikidel juhtudel tagatud;

49. väljendab täielikku rahulolu uute suunistega, mille NATO sõjaline juhtkond Afganistanis andis välja 2010. aasta septembris ja mis käsitlevad lepingute sõlmimist (praegu on nende hinnanguline maht umbes 14 miljardit USA dollarit aastas), et vähendada korruptsiooni ning otse mässulistele ja Talibanile minevaid rahalisi vahendeid; loodab, et see suunamuutus lepingute sõlmimise poliitikas leiab kiiret rakendust;

50. väljendab sellega seoses heameelt president Karzai hiljutise otsuse üle, milles kehtestati kõikidele kohalikele ja välismaistele eraturvafirmadele neljakuuline tähtaeg tegutsemise lõpetamiseks;

Rahuprotsess

51. toonitab, et hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtted ja inimõigused on stabiilse ja jõuka Afganistani alused;

toonitab seepärast, et usaldusväärne õigusprotsess on rahuprotsessi alustahk ning sellega seoses peaksid inimõiguste austamine ja laialdase karistamatuse ärahoidmine olema rahuprotsessi kõikide etappide kohustuslikud aspektid;

kutsub sellega seoses Afganistani valitsust üles rakendama kohtureformi strateegiat võimalikult kiiresti;

52. usub, et Afganistani praeguses olukorras on suuresti süüdi koalitsioonivägede esialgsed, uuele mässuliste vastasele strateegiale eelnenud valearvestused, mille kohaselt prognoositi kiire sõjalise võidu saavutamist Talibani üle ja kerget üleminekut stabiilseks riigiks, mida juhib Lääne tugeval toetusel seaduslik valitsus;

53. usub seetõttu, et Talibani kohalolekut alahinnati, samas hinnati üle Karzai valitsuse võimet valitseda ning sellest tulenevalt ei pööratud piisavalt tähelepanu riigi ülesehitamisele ja arendamisele;

54. kardab, et nende vigade tõttu on üle poolel Afganistani territooriumist toimunud Talibani uus tõus, mis on süvendanud julgeolekuolukorra ja inimõiguste, eriti naiste inimõiguste olukorra halvenemist kogu piirkonnas;

55. juhib tähelepanu asjaolule, et eelneva sõjalise raskuspunktiga ei saavutatud soovitud tulemusi, ja toetab seepärast jõuliselt rohkem tsiviilelanikkonnale keskenduvat lähenemisviisi;

56. tõdeb, et ainus võimalik lahendus on poliitiline lahendus ning et see peaks hõlmama läbirääkimisi – mis peaksid toimuma koos relvarahu kehtestamisega – Talibani, muude võitlevate rühmituste ja muude riigis tegutsevate poliitiliste jõududega, kes on valmis osalema rahvusliku ühtsuse valitsuses, mis suudab lõpetada maad juba peaaegu kolmkümmend aastat laastanud kodusõjale ning tagab õigusriigi ja põhiliste inimõiguste austamise; on veendunud, et poliitilise lahenduse saavutamiseks tuleb uuele mässuvastasele strateegiale anda õnnestumiseks aega vastavalt president Obama poolt väljakuulutatud ajakavale;

57. usub kindlalt, et ELi kolm põhilist rahuprotsessi ja Talibani rühmituste kaasamise eeldust peavad olema kõikide läbirääkimiste osapoolte kohustus tõrjuda Al Qaeda ja temapoolne rahvusvahelisele terrorismile õhutamine ning kõik teised terrorismirühmitused riigist välja; meetmete võtmine moonikasvatamise likvideerimiseks; ja tegevuspõhimõtete kehtestamine põhiliste inimõiguste ja Afganistani põhiseaduse järgimiseks;

58. usub samuti, et kõik muud küsimused tuleks jätta Afganistani elanike oma tahte ja suutlikkuse hooleks;

59. tõdeb, et Taliban ei ole üksainus ühtne üksus ja et sinna kuulub vähemalt 33 tippjuhti, 820 kesk- ja alama astma juhti ning 25 000–35 000 jalaväelast, kes paiknevad 220 kogukonnas ning kellest osa võitleb ideoloogilistel ja osa rahalistel põhjustel; on seepärast arvamusel, et nüüdsest alates tuleks julgustada kohalikul tasandil toimuvaid läbirääkimisi demokraatlikult valitud kohaliku valitsuse ja nende relvastatud vastupanu liikmete seas, kes ütlevad lahti vägivallast, ei ole seotud rahvusvaheliste terrorismiorganisatsioonidega, austavad põhiseadust ning soovivad ühineda rahumeelse Afganistani ülesehitusalaste jõupingutustega, vastavalt 20. juuli 2010. aasta Kabuli ühisavalduse lõigetele 13 ja 14;

60. väljendab rahulolu Afganistani valitsuse rahu- ja taasintegreerimisprogrammiga, mis on avatud kõikidele Afganistani relvastatud opositsiooni liikmetele ja nende kogukondadele eespool nimetatud Kabuli ühisavalduse lõigete 13 ja 14 alusel;

61. juhib tähelepanu sellele, et desarmeerimise ja taasintegreerimise strateegias tuleb hoolikalt arvesse võtta probleemi, mis tuleneb endiste võitlejate ja pagulaste naasmisest koduküladesse;

62. toonitab, kui oluline on suurendada Afganistani valitsuse ja administratsiooni usaldusväärsust, vastutust ja pädevust, et parandada selle mainet riigi kodanike seas;

63. rõhutab Pakistani keskset rolli, kuna Talibanil puudub motivatsioon asuda tõsistesse läbirääkimistesse seni, kuni Pakistani piir jääb neile avatuks; soovitab protsessi ulatuslikumat rahvusvahelist koordineerimist ja kaasatust, sealhulgas teiste naaberriikide ja juhtivate piirkondlike osalistega (eelkõige Iraan, Türgi, Hiina, India ja Vene Föderatsioon);

64. kutsub komisjoni üles hindama hiljuti Pakistanis toimunud katastroofiliste üleujutuste strateegilist ja poliitilist mõju Afganistanile ja kogu piirkonnale ning astuma kõik vajalikud sammud riigi mõjutatud elanikkonna ja nende Afganistani põgenike aitamiseks, kelle laagreid üleujutus tabas;

65. rõhutab, kui oluline on hea veemajandus Afganistanis ja selle ümbruskonnas, ning toonitab, millist kasu toob piirkondlik ja piiriülene koostöö kõnealuses valdkonnas, muu hulgas usalduse suurendamise osas naabrite vahel Edela-Aasias;

66. mõistab kõige karmimalt hukka Pakistani julgeolekuteenistuse (ISI) osalemise mässus, mille eesmärk on tagada, et Pakistan saaks rahust saadavast kasust oma osa, mis teda rahuldab;

67. rõhutab siiski, et rahu kinnistumiseks Afganistanis peaksid peamised piirkondlikud jõud, sealhulgas India, Pakistan, Iraan ja Kesk-Aasia riigid, Venemaa, Hiina ja Türgi sõlmima omavahel poliitilisi kokkuleppeid ning vastu võtma ühise seisukoha, et nad ei sekku Afganistani asjadesse ja toetavad sõltumatut Afganistani; nõuab Afganistani ja Pakistani vaheliste suhete normaliseerumist, eelkõige kahe riigi vahelise rahvusvahelise piiri küsimuse lõpliku lahendamise kaudu;

68. kutsub ELi üles toetama jätkuvalt rahu- ja lepitusprotsessi Afganistanis ning Afganistani jõupingutusi taasintegreerida neid, kes on valmis vägivallast loobuma, mis annab Karzai valitsusele piisavalt paindlikkust dialoogipartnerite valikul, kuid nõuab kindlalt, et rahuprotsessi üldise õigusliku ja poliitilise raamistiku moodustaksid Afganistani põhiseadus ja põhiliste inimõiguste austamine;

69. tunneb heameelt riiklike eelisprogrammide üle, mille Afganistani valitsus töötas välja kooskõlas Afganistani riikliku arengustrateegiaga ja mida toetati Kabuli konverentsi raames, ning nõuab nende täielikku ja tulemuslikku rakendamist;

70. rõhutab, kui ülimalt vajalik on, et EL võtaks endale Afganistani ülesehitamises ja arengus veel palju aktiivsema rolli, kuna kestvat rahu ei ole võimalik saavutada ilma vaesuse vähenemise ja jätkusuutliku arenguta nii Afganistanis endas kui ka selles piirkonnas tervikuna; tunnistab, et julgeolekuta ei ole arengut, kuna arenguta ei ole julgeolekut;

71. kutsub ELi tungivalt üles tegema koostööd USAga, et panna rohkem rahvusvahelist abi liikuma kohalike ametiasutuste ja Kabuli valitsuse kaudu, ja kutsub ELi tungivalt üles, et ta loobuks oma poliitikast jätta rahvusvahelise abi andmisel ja julgeoleku erastamisel kõrvale siseriiklikud institutsioonid ning rahuprotsessile näiliselt vastukäivast püüdest selle protsessiga paralleelselt purustada mässuliste juhtkond, kasutades selleks mehitamata lennukeid, USA erivägesid ja kohalikke relvarühmitusi, mis on õiguslikult küsitav ja toob kaasa sagedasi kaotusi tsiviilelanike seas ning seab halba valgusesse rahvusvahelise sekkumise; avaldab austust kõikide liitlasvägede mees- ja naissõjaväelastele, kes on kaotanud oma elu vabadust kaitstes, ning avaldab kaastunnet nende perekondadele, samuti kõigi süütute Afganistani ohvrite perekondadele;

72. rõhutab, et mõne ELi liikmesriigi ja nende liitlaste sõjaline kohalolek Afganistanis on osa NATO/ISAFi operatsioonist ja selle eesmärk on võidelda rahvusvahelise terrorismi, uimastite tootmise ja nendega kauplemise vastu;

73. rõhutab, et nimetatud sõjaline kohalolek võib aidata luua julgeolekutingimused, mis võimaldaksid ellu viia Afganistani valitsuse hiljutised plaanid hakata kasutama riigi tohutu potentsiaaliga mäe- ja maavarade tööstust, tagades seega Afganistani valitsusele äärmiselt vajalikud riigieelarve omavahendid;

74. rõhutab, et Afganistani territooriumil asuvad mäe- ja maavarad, mida võib olla palju, kuuluvad Afganistani elanikkonnale ja nende varade nn kaitsmist ei saa mingil juhul kasutada kui vabandust võõrvägede pidevaks kohalolekuks Afganistani pinnal;

Politsei ja õigusriik

75. märgib, et Afganistanis ei saa olla stabiilsust ega rahu, kui riik ise ei taga omal vastutusel riigi kodanike turvalisust;

76. tunneb heameelt president Karzai eesmärgi üle, et 2014. aasta lõpuks peaksid kõikides provintsides juhtima ja teostama sõjalisi operatsioone üksnes Afganistani riiklikud julgeolekujõud, samuti Afganistani valitsuse võetud kohustuse üle saavutada järk-järgult täielik mõjuvõim oma enda julgeoleku üle;

77. rõhutab, et Afganistan tuleb varustada tõhusa politseiteenistuse ja autonoomse armeega, mis suudaksid tagada julgeoleku, et võimaldada hilisemat võõrvägede väljaviimist riigist;

78. peab väärtuslikuks kindral Petraeusi ideed, et kohalike demokraatlikult valitud omavalitsuste käsutusse antaks kohalik sandarmeeria, kelle ülesandeks oleks avaliku korra säilitamine ja kohaliku elanikkonna kaitsmine;

79. tunnistab siiski, et autonoomsed julgeolekujõud on pigem pikaajaline eesmärk ja juhib seetõttu tähelepanu eelkõige vajadusele politseikoolituse korraldamiseks kooskõlastatumalt ja komplekssemalt ning eraldi sõjaväelaste koolitamisest, ja juhib tähelepanu politseikoolitusse investeeritud vahenditele, mis on andnud kesiseid tulemusi; kutsub kõiki asjaosalisi üles kooskõlastama tihedalt oma tegevust, et vältida tarbetut dubleerimist ning täita üksteist vastastikku täiendavaid ülesandeid strateegilisel ja operatiivtasandil;

80. rõhutab, et vajalik on ulatuslik siseministeeriumi reform, kuna ilma selleta võivad nurjuda politsei reformimise ja uuel kujul ülesehitamise püüded, ning rõhutab sellega seoses Afganistani siseministeeriumi ning piirkondade ja provintside tasandil teostatava kontrolli, toetuse, nõustamise ja koolituse tähtsust, mis on samuti seatud ELi politseimissiooni (EUPOL) eesmärgiks;

81. usub, et EUPOLi volituste vaieldamatu hägusus ja senised tagasihoidlikud saavutused takistavad tal saavutamast teenitud õiguspärasust; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kolm aastat pärast käivitamist ei ole EUPOL ikka saavutanud kolmveerandit oma lubatud isikkoosseisust; ja kordab oma üleskutset nõukogule ja ELi liikmesriikidele täita täies ulatuses kõnealuse missiooni suhtes võetud kohustused;

82. tunneb heameelt korruptsioonivastase prokuratuuri loomise üle missiooni EUPOL Afghanistan raames eesmärgiga uurida juhtumeid, mis on seotud kõrgete riigiametnike ja muude ametnikega, keda kahtlustatakse korruptsioonis;

83. on mures, sest ISAFi andmetel on Afganistani riigi politsei 94 000 mehest ligikaudu 90% kirjaoskamatud, 20% tarbib uimasteid, 30% läheb pärast aastast teenistust kaduma, rääkimata igal aastal teenistuses hukkunud umbes tuhandest mehest;

84. usub, et koolituse üldise ebatõhususe peamised põhjused seisnevad selles, et mitmesuguseid politseikoolitusmissioone koordineeritakse puudulikult ning koolitustöö tegemine usaldatakse eraõiguslikele julgeoleku- ja sõjaliste teenuste osutajatele;

85. märgib, et ELi ja tema liikmesriikide püüet luua professionaalne Afganistani politseiteenistus ohustab selliste tavade levimus nagu näiteks mõnede suurte USA turvafirmade poolt kasutatav kiirkorras tööle võtmine (puudulik julgeolekukontroll uute töötajate üle, kuuenädalane koolitus ilma õpikuteta, sest enamik koolitatavatest ei oska lugeda, minimaalne praktika, pärast mida antakse uutele töötajatele ametimärk, vorm ja relv ning saadetakse nad välja patrullima); toonitab vajadust sidusama ja jätkusuutlikuma politseikoolituse järele, mis võimaldab Afganistani eri politseiteenistustel koos töötada; rõhutab, et politsei koolituse missioonide raames ei tohiks keskenduda üksnes tehnilistele aspektidele, vaid tuleb tagada uute töötajate kirjaoskus ning siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse alased põhiteadmised;

86. on häiritud sellest, et selliste erafirmade suhtes rakendatav finantskontroll on ebapiisav ning tsiteerib 2006. aasta USA kaitse- ja välisministeeriumi ühist aruannet, mille järeldused kehtivad ka täna: nimelt ei ole Afganistani politseiteenistus suuteline tegema kõige tavalisemat õiguskaitsealast tööd ning neil puudub tõhus praktikaprogramm; tunnustab peastaabi poolt ja mässuvastasuse poliitika raames tehtud jõupingutusi Afganistanis karistamatult tegutsevate välismaiste relvarühmituste üle teatava kontrolli saavutamiseks;

87. soovitab, et politseikoolituse korraldamine eraõiguslike tööettevõtjate poolt tuleks võimalikult kiiresti lõpetada;

88. nõuab politseikoolituse suutlikkuse suurendamiseks olulisel määral ning koolitusprogrammide tulemuslikkuse täiendavaks parandamiseks eri osaliste vahelise parema koostöö ja kooskõlastamise alusel; teeb ettepaneku, et EUPOL ja NATO/ISAF käivitaksid ulatusliku politseikoolituse programmi, millesse kaasataks siseriiklikud politseiüksused, nagu on Afganistani valitsusega kokku lepitud, vältides sellega ülesannete kattumist, raiskamist ja killustamist;

89. nõuab tungivalt, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ELi liikmesriigid tõhustaksid politseikoolitust Afganistanis ning suurendaksid olulisel määral politseikoolitajate arvu kohapeal, et Londoni konverentsi eesmärk, mille kohaselt peaks 2011. aasta lõpuks olema väljaõppe saanud Afganistani politseiametnike arv 134 000, muutuks realistlikuks stsenaariumiks; nõuab tungivalt, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja muudaks missiooni EUPOL Afghanistan, andes ka volitused koolituse pakkumiseks madalal ametiastmel olevale personalile kõigis provintsides, suurendades algõppele ettenähtud nädalate arvu ning tagades, et patrulle ja muud politseitööd tehakse kohapeal ühiselt; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid mitte üksnes ei liidaks oma kahepoolseid politsei koolituse missioone EUPOLiga, vaid hoiduksid ka piirangute kehtestamisest missioonile EUPOL lähetatavale siseriiklikule politseile;

90. soovitab tõsta Afganistani politsei palku, vaadata läbi uute töötajate töölevõtmise protsess ning eelistada kirjaoskuse põhinõuetele vastavaid kandidaate, kes ei tarvita uimasteid ning kes on selle töö jaoks psühholoogiliselt ja füüsiliselt sobivamad kui praegused töötajad;

91. rõhutab, et politseikoolitus ei saa olla tõhus ilma nõuetekohaselt toimiva kohtusüsteemita, ning kutsub seetõttu rahvusvahelist üldsust üles andma suuremat rahalist ja tehnilist toetust kohtusüsteemi tugevdamiseks, sealhulgas kõigi astmete kohtunike palkade suurendamise abil; nõuab lisaks, et nõukogu seaks ÜROga kooskõlastades sisse erimissiooni Afganistani kohtunike ning justiitsministeeriumis ja karistussüsteemis töötavate riigiametnike koolitamiseks;

92. tunneb heameelt selle üle, et Afganistani valitsus andis Kabuli konverentsil lubaduse parandada rahvusvaheliste partnerite abiga õiguskaitse kättesaadavust kogu riigis konkreetsete meetmete rakendamise abil järgmise kaheteistkümne kuu jooksul, sealhulgas õigusasutuste suutlikkust ühtlasi tervikliku inimressursside strateegia väljatöötamise ja rakendamise abil;

Narkootilised ained

93. osutab sellele, et Afganistanist on pärit 90% ebaseaduslikust oopiumist maailmas, kuid kui koalitsiooniväed 2001. aastal Kabulisse sisenesid, ei kasvatatud Afganistanis enam oopiumimoone, sest ÜROl on õnnestunud moonikasvatus keelustada;

94. on arvamusel, et sellisel suurel ja hästivarustatud sõjalisel jõul oleks pidanud olema hiljem kerge oopiumivaba olukorda säilitada kohalike põllumajanduse arendamise projektide kaudu, mida selle väed oleksid Talibani ja kohalike sõjapealike eest kaitsnud;

95. märgib siiski, et oopiumi tootmine on endiselt keskse tähtsusega sotsiaalne, majanduslik ja julgeolekualane probleem, ning kutsub ELi üles pidama seda oma Afganistani käsitlevas poliitikas strateegiliseks prioriteediks;

96. tuletab meelde, et Afganistanist pärineb rohkem kui 90% Euroopas saadaolevast heroiinist ning see põhjustab Euroopa riikides rahvatervise valdkonnas miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kulusid; rõhutab, et Afganistani narkomajandusest tekkivaid probleeme tuleb lahendada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, tegeledes narkootikumide tarneahela kõikide lülidega, alustades põllumajandustootjate abistamisega tarnete vähendamiseks, narkomaania ennetamise ja raviga nõudluse vähendamiseks ning seaduste jõustamisega vahendajate suhtes; teeb eelkõige ettepaneku investeerida ulatuslikult põllumajanduse ja maaelu arengu tervikliku poliitika väljatöötamisse, et pakkuda oopiumitootjatele usaldusväärset ja jätkusuutlikku alternatiivi; nõuab samuti kindlalt keskkonnaaspektide integreerimist põllumajanduse ja maaelu arengu strateegiasse, kuna näiteks veevarude puudulikust haldamisest või loodusliku metsa hävitamisest põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemine on põllumajanduse arengu üks peamisi takistusi;

97. märgib, et kuna oopiumi kasvatajatele ja sellega kaubitsejatele anti karistamatus, jõudis oopiumikasvatus kahe aastaga tagasi 2001. aasta eelsele tasemele, kusjuures väike arv sõjapealikke juhtis hiiglaslikku kartelli tegevust;

98. on sügavalt mures UNODCi hiljutises aruandes osutatud uimastisõltlaste arvu järsu suurenemise pärast Afganistani elanike seas; nõuab sihipäraste meetmete rakendamist uimastisõltlaste arvu vähendamiseks ja uimastisõltlastele meditsiiniabi andmist; rõhutab sellega seoses vajadust rahastada rehabilitatsioonikeskuste rajamise programme Afganistanis, eriti riigi nendes piirkondades, kus raviteenused ei ole kättesaadavad;

99. juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata varasemale ületootmisest tingitud hindade langusele, ulatus 2009. aastal uimastikaubanduse kogukäive 3,4 miljardi USA dollarini, oopiumi ekspordi brutoväärtus oli võrdne 26% Afganistani sisemajanduse koguproduktist ning arvatakse, et ligikaudu 3,4 miljonit afgaani (12% elanikkonnast) olid seotud ebaseadusliku uimastitööstusega;

100.    juhib siiski tähelepanu ENODC hiljutisele aruandele, mille andmetel iga-aastase uimastikaubanduse kasumist saab Taliban ainult 4%, kohalikud talunikud 21% ning ülejäänud 75% saavad endale valitsusametnikud, politsei, kohalikud ja piirkondlikud vahendajad ning uimastitega kaubitsejad; märgib, et lühidalt öeldes saavad NATO Afganistani liitlased endale suurema osa uimastikaubanduse kasumist;

101.    märgib, et 2001.–2009. aastal kulutasid USA ja rahvusvaheline üldsus uimastivastastele meetmetele 1,61 miljardit USA dollarit, ilma et see oleks uimastitootmisele ja - kaubitsemisele olulist mõju avaldanud ning tuletab meelde, kuidas USA eriesindaja Afganistanis ja Pakistanis Richard Holbrooke kirjeldas USA uimastivastaseid meetmeid kui „kõige pillavamat ja ebatõhusamat programmi nii valitsuse- kui ka valitsuseväliste programmide seas, millega ma olen kokku puutunud”;

102.    juhib tähelepanu sellele, et kui Afganistani majanduse sõltuvust uimastitest ei suudeta päriselt lõpetada ega suudeta leida muud elujõulist majanduskasvu mudelit, jäävad selles piirkonnas julgeoleku ja stabiilsuse taastamise eesmärgid saavutamata;

103.    rõhutab, et väga olulised on püüded oopiumikasvatuse järkjärguliseks lõpetamiseks Afganistanis – kuigi need on siiani olnud väheedukad – ja nõuab alternatiivsete, majanduslikult kasulike elatusvahendite loomist 3,4 miljonile Afganistani elanikule, kes elatuvad oopiumist, ja teiste Afganistani maaelanike olukorra parandamist;

104.    märgib, et Pakistan, Laos ja Taimaa teevad edukaid jõupingutusi oopiumikasvatuse järkjärguliseks lõpetamiseks ja selle asendamiseks alternatiivsete põllukultuuride kasvatamisega; võtab samuti teadmiseks, et Afganistanis on esile kerkinud uued ja paljulubavad põllukultuurid, nagu näiteks safran, millest võib saada palju rohkem tulu kui oopiumimoonide kasvatusest;

105.    märgib, et Afganistani jaoks saaks kavandada samasuguse oopiumimoonide kasvatuse järk-järgulise lõpetamise protsessi 100 miljoni euro eest aastas, kui viie aasta jooksul eraldada selleks sihtotstarbeliselt 10% ELi poolt igal aastal Afganistanile saadetavast abist;

106.    märgib, et hiljuti allkirjastatud Afganistani-Pakistani kaubandus- ja transiidileping annab tulevikuväljavaate granaatõunte kasvatajatele, arvestades, et granaatõunad on piirkonna kõige tuntumad legaalsed kultuurid ja välisriikide arenguabitöötajad on neid korduvalt nimetanud otsustava tähtsusega vahendiks väärikate alternatiivsete elatusvahendite loomiseks oopiumimoonide kasvatajatele Afganistani lõunaosas;

107.    avaldab kiitust UNODCile aktiivse tegevuse eest Afganistani valitsuse toetamisel ebaseaduslike uimastite vastases võitluses ning nõuab, et tugevdataks UNODCd ja selle programme Afganistanis;

108.    kutsub üles koostama ebaseadusliku oopiumikultuuride hävitamiseks riiklikku viie aasta plaani, määrama kindlaks tähtajad ja sihttasemed, mille rakendamise eest vastutaks selleks loodud amet, millel on oma eelarve ja personal;

109.    rõhutab, et eelnimetatud plaani edendamiseks peaksid koostööd tegema EL ja Venemaa Föderatsioon, kuna viimane neist on afgaani heroiini üks suurimatest ohvritest ning ELi järel maailmas järjekorralt teine opioidide turg;

110.    kutsub Afganistani valitsust ja parlamenti üles jõustama eriõigusaktid selliste tõrjemeetodite keelustamiseks, mis võivad sisaldada mittemanuaalsete ja mittemehhaaniliste vahendite kasutamist;

111.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles inkorporeerima käesoleva esildatud strateegia täies ulatuses oma olemasolevatesse strateegiatesse ning nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid võtaksid ettepanekut täies ulatuses arvesse oma riiklikes kavades;

112.    nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon võtaksid täies ulatuses arvesse kõiki käesolevas raportis sisalduvate ettepanekute mõjusid eelarvele;

º º

º

113.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1)

ELT C 294E, 3.12.2009, lk 11.

(2)

ELT C 46E, 24.2.2010, lk 87.

(3)

ELT C 184E, 8.7.2010, lk 57.


SELETUSKIRI

Üldised märkused

Käesolev raport põhineb ulatuslikel konsultatsioonidel, mida raportöör on viimase kuue kuu jooksul pidanud Afganistani olukorra ja selle riigi ning rahvusvahelise üldsuse suhete teemal, et selgitada, miks saavutused Afganistanis on olnud nii tagasihoidlikud, kuigi selleks on viimase üheksa aasta jooksul kulutatud nii palju raha ja tehtud nii palju jõupingutusi. Lõhe Afganistanis valitseva tegeliku olukorra ja tulevikulootuste vahel on praegu eriti märgatav ning ELi uus Afganistani-strateegia peakski lähtuma sellest eeldusest.

Raportöör otsustas koondada tähelepanu ainult neljale valdkonnale, mille kohta ta usub, et suunatud meetmed võiksid tuua kaasa tegeliku muudatuse: rahvusvaheline abi, hiljuti käivitatud rahuprotsessi tagajärjed, politseikoolituse mõju ja oopiumikasvatuse likvideerimine.

Need eriti tähtsad teemad selgusid raportööri uurimistöös, mille käigus ta kohtus president Karzai valitsuse mitme ministri ning presidendi endaga, parlamendi ülem- ja alamkoja liikmetega, ISAFi komandöride, rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate, naabermaade esindajate ja eelmise, Talibani valitsuse juhtidega. Samuti käis ta kohapeal tutvumas Heratis käimas olevate projektidega, mida juhivad piirkondlikud ülesehitusmeeskonnad (PRT) ja rahvusvahelised koostööorganisatsioonid. Euroopas ja Ühendriikides konsulteeris raportöör Afganistanis tegutsevate riikide suursaadikute või nende esindajatega, rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ja USA kongressi liikmetega.

Pärast üheksa aastat väldanud rahvusvahelist osalust peavad asjad Afganistanis siiski veel oluliselt paranema – julgeoleku olukord on praegu halvenenud ja sotsiaal-majanduslikud näitajad valmistavad suurt pettumist. Sellega on seotud asjaolu, et otsuseid võetakse pahatihti vastu ilma vajaliku Afganistani osaluseta ning et nii välismaised sõjalised kui ka tsiviilüksused on toiminud viisil, mida afgaanid tõlgendavad austuse puudumise ja ülbe hoolimatusena. Käesoleva raporti juhtmõte on seetõttu vajadus luua tingimused Afganistani kriisi kiireks nn afganiseerimiseks, et saavutada stabiilne valitsus, mida toetab rahvusvaheline üldsus, ning suunata kõik jõupingutused sotsiaal-majanduslikule arengule. Seetõttu kutsutakse raportis ELi üles võtma endale rahvusvaheliste jõupingutuste juhi rolli, et Afganistani koheldaks kui sõltumatut riiki ja mitte enam kui „eikellegimaad”.

Rahvusvaheline abi

Afganistani kõige suurem probleem on vaesus. On jahmatav tõdeda, et palju rohkem afgaane sureb vaesuse tagajärjel, kui sõjalise konflikti tõttu. Emasurm nõuab igal aastal üle 25 000 elu, kuna 2009. aasta jaanuaris ja veebruaris sai surma „ainult” 2186 tsiviilisikut. Üle poole selle riigi elanikkonnast elab allpool vaesuse piiri. Ning see kõik toimub samal ajal, kui Afganistan ujutatakse üle tohutus koguses rahvusvahelise abiga.

Milles on siis viga? Kõigepealt on senini olnud erakordselt raske hankida usaldatavaid andmeid senise rahvusvahelise tsiviil- ja sõjalise sekkumise kohta, ning see on endiselt suurim komistuskivi, mis takistab Afganistani praegusest olukorrast aru saamist. Sama tähtis põhjus on abiandjate omavahelise koordineerimise ja suhtluse märgatav puudumine, rääkimata koordineerimisest ja suhtlusest abiandjate ja abi adressaatide – afgaanide – vahel. Hiljutisel kohtumisel Kabulis avaldas rahandusminister raportöörile kahetsust asjaolu pärast, et valitsus ei ole saanud mingit teavet ligikaudu kolmandiku rahvusvahelise abi kohta, mis on Afganistanis alates 2001. aastast ära kasutatud. Sarnaseid kaebusi on esitanud ka teised isikud, kellega raportöör on kohtunud.

Kuigi hilinemisega, on USA hakanud oma Afganistani ülesehituse eriinspektori kaudu koguma asjakohast teavet abi ja selle mõju kohta, ning see on kiiduväärne. ELi kutsutakse omalt poolt üles asutama tervikliku andmebaasi kogu abi kohta, mida Afganistanile antakse ning neid andmeid analüüsima, et saavutada suurem läbipaistvus ja luua mehhanismid, mille kaudu abiandjad oma tegevusest täies ulatuses aru annaksid.

Mitmes uurimistöös, kaasa arvatud sihtfondi „Rahu dividend” 2007. aasta aruandes „Afghanistan Compact, hangete jälgimise projekt” on jõutud järeldusele, et kohalik majanduslik mõju on suurim (umbes 80%) siis, kui vahendid antakse otse valitsusele ja rahastamise ei toimu rahvusvaheliste ettevõtete või valitsusväliste organisatsioonide (vahendajate) kaudu. Kuid siiski on kestma jäänud laialtlevinud tava, et enamik abi suunatakse mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide, rahvusvaheliste finantseerimisasutuste, piirkondlike arengupankade, valitsusväliste organisatsioonide ning eraõiguslike tööettevõtjate – ja mitte keskvalitsuse – kaudu, mistõttu suur osa abist läheb tarneahela eri osades kaotsi. Tohutud summad kuluvad tööettevõtjate ja allettevõtjate tasudele (mis võib lepingu kohta olla isegi kuni 50%). Kõrgete palkade ja lisatasude maksmine välislähetuses olevatele töötajatele, kes töötavad konsultatsioonifirmades ja tööettevõtjate juures, neelab täiendavaid summasid.

Seetõttu leiab raportöör, tuleks ümber suunata viis, kuidas abi Afganistani riigini jõuab ja teeb ettepaneku, et palju rohkem abi tuleks suunata Afganistani institutsioonide, ja mitte rahvusvaheliste koostöö- ja arenguorganite kaudu.

Kuigi kohalik korruptsioon on ilmselgelt murettekitav, pöörab rahvusvaheline üldsus meelsamini tähelepanu sellele, kui oma ebaõnnestumistele. Vaatamata oma päritolule jääb korruptsioon ikka korruptsiooniks, kuid tuleks meeles pidada, et ainult 15% rahvusvahelisest abist käib Afganistani keskvalitsuse käest läbi. Järelikult puudutab kohalik korruptsioon kõige rohkem 7,5–9% kogu Afganistanile antavat tsiviilabi. Igal juhul tuleks seda küsimust uurida abi tõhususe näitajate ja rangemate jälgimismehhanismide abil, milles abiandjad ja Afganistani valitsus omavahel kokku lepivad. Kui Afganistani valitsus hakkab vastutama abi rakendamise eest ja teeb seda edukalt, siis tugevdab ta sellega oma õiguspärasust, mis omakorda aitab tegeleda kohaliku korruptsiooni probleemiga.

Rahuprotsess

Tuleb märkida, et Karzai valitsus on minevikus põhijoontes kavandanud, mida Afganistani rahuprotsess peaks endas sisaldama, kuid alles pärast Londoni konverentsi on hakanud esile kerkima selle plaani üksikasjad, kaasa arvatud soov alustada Talibaniga läbirääkimisi ja rohkem kui 70 maa vaheline kokkulepe sihtfondi loomiseks (ligikaudu 1 miljardit USA dollarit viie aasta jooksul), et aidata integreerida Talibani ja muid mässulisi.

Praegu näib paralleelselt toimivat kaks lähenemisviisi: ühelt poolt läbirääkimised, milles on esindatud paljud erinevad Talibani võitlejad, alates Mulla Omarist kuni lihtsõduriteni välja, Karzai valitsus, Pakistan ja ÜRO ning teisalt läbirääkimised, milles osalevad ISAF, USA välisministeerium ning Talibani alama ja keskastme võitlejad (pool 820st kesk/alama astme juhtidest ning enamik lihtsõdureid, kes oleksid valmis relvadest loobuma ja taasintegreeruma kohalikesse kogukondadesse). Käesoleva raporti koostamise ajal ei olnud USA valitsus ikka veel otsustanud, kas järgida eelnimetatud lähenemisviisi, kuid tõenäoliselt langetab president Obama selle küsimuse kohta pärast suvist sõjalist rünnakut selgema otsuse.

Raportöör usub kindlalt, et EL peaks rahuprotsessi igati toetama ning võimaldama Karzai valitsusel jääda dialoogipartnerite valikul iseseisvaks, kuid nõudma kinnipidamist järgnevast kolmest põhilisest tingimusest: Afganistan peab kinni pidama kohustusest kõrvaldada riigist Al Qaeda, likvideerima oopiumikasvatuse ja näitama üles tahet austada põhilisi inimõigusi; Kõik ülejäänud küsimused tuleks jätta afgaani rahva enda otsustada.

Politsei väljaõpe

Londoni konverentsil otsustati, et vastutust julgeolekuküsimuste eest hakatakse Afganistani vägedele üle andma 2011. aastal ja see viiakse suures osas lõpule 2014. aastaks. Peamiselt soovitakse tugevdada Afganistani riigi võimet tagada oma kodanikele julgeoleku sellega, et Afganistani armee peab 2011. aasta lõpuks kasvama 171 000 sõdurini, ning politsei praeguselt 94 000 politseiametnikult 134 000ni. Lõppeesmärgiks on jõuda viie aasta jooksul vastavalt arvudeni 240 000 ja 160 000.

Neid eesmärke on väga keeruline saavutada, ning need tuleks asendada realistlikumate ja kvalitatiivsemate sihtidega. Afganistani julgeolekut ei aita nimetamisväärselt parandada see, kui olemasolevaid parameetreid vaid suurendada (lähenemisviis „rohkem sama asja”), ilma midagi muutmata koolituses, korralduses ning politsei suhetes paralleelsete õigusasutustega.

Viis aastat pärast Talibani lüüasaamist koostatud USA kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi ühises aruandes jõuti järeldusele, et Afganistani politsei ei ole suuteline hakkama saama tavalise õiguskaitsealase tööga. Aruandes leiti ka, et USA 1,1 miljardit (praeguste andmete kohaselt 6 miljardit) maksnud koolitusprogrammi juhid ei oska täpselt öelda, kui palju ametnikke on tööl ja kuhu on saadetud on tuhanded veoautod ja seadmed. Samuti avastati, et vaatamata politseikoolituse ekspertide aastatepikkustele hoiatustele, et praktika on eduka koolituse alus, ei ole tõhusaid praktikaprogramme ikka veel korraldatud.

Need asjaolud on täna samasugused, kui 2006. aastal. Kuigi politseikoolitust ei korralda ainult USA (kohapeal on käimas ka muid politseikoolituse programme, kaasa arvatud ELi oma EUPOL ja liikmesriikide väiksemamahulise programmid, ning NATO missioon), on need kahjuks jäänud USA koolituse poolt omaks võetud negatiivsemate tavade varju. Üks põhilisi probleeme, mis mõjutab negatiivselt kvaliteeti, hinda ja tõhusust, on USA tava toetuda eraõiguslikele tööettevõtjatele.

Seetõttu peaks Euroopa oluline panus politseikoolitusse Afganistanis seisnema kõikide võimalike kanalite kasutamises, et vältida järgmisi vigu: puudulik julgeolekukontroll uute töötajate üle, liiga vähe praktikat, seadmete teekonna ebapiisav jälgimine ning eelkõige eraõiguslike tööettevõtjate kasutamine koolituses. EL peaks tegema ettepaneku ulatusliku koolitusprogrammi, mis toimiks NATO juhtimise all ja mis hõlmaks kõiki olemasolevaid koolitusmissioone.

Narkootilised ained

Rahvusvaheline üldsus kulutas 2001–2009. aastal uimastivastasele tegevusele Afganistanis ligikaudu 1,61 miljardit USA dollarit, ilma et uimastite tootmine ja nendega kaubitsemine oleks selle tõttu märgatavalt vähenenud. Afganistanist on endiselt pärit üle 90% ebaseadusliku oopiumi maailmas. UNODC 2009. aasta andmed näitavad, et 242 000 perekonda (või 3,4 miljonit inimest ehk 6,4% elanikkonnast) on praegu selle kaubandusega seotud.

On ilmselge, et ainus viis, kuidas saab ebaseaduslikku oopiumikasvatust lõpetada, on pakkuda asjaga seotud talunikele välja realistlik alternatiivne majandustegevus. On olemas näiteid, kuidas teistel maadel (näit Pakistanis, Vietnamis, Laoses ja Taimaal) on õnnestunud oopiumikasvatus edukalt lõpetada, asendades see muude jätkusuutlike alternatiividega. Umbes 100 miljoni euro eest aastas oleks see võimalik ka Afganistanis, kui eraldada selleks sihtotstarbeliselt 10% ELi poolt Afganistanile antavast tsiviilabist.

Alternatiivsete elatusvahendite pakkumiseks on vaja infrastruktuuri, mis omakorda vajab julgeolekut ning sellega küsimusega on vaja tegeleda. Põllumajanduslike nišitööstuste väljaarendamine igas maakonnas aitaks Afganistanil järk-järgult saada sõltumatumaks, laseks tal aja jooksul hakata varustama piirkondlikku turgu ja tooks muutuse afgaanide ellu ja ootustesse.

Raportöör on seetõttu kindlalt veendunud, et ainuke ja parim lähenemisviis on koostada viie aasta plaan ebaseaduslike oopiumikultuuride likvideerimiseks ning teha seda alternatiivse arengu toetamise teel, määrata konkreetsed sihttasemed ja tähtajad ning rajada selle rakendamiseks täiesti uus asutus.


arengukomisjonI ARVAMUS (11.5.2010)

väliskomisjonile

uue Afganistani-strateegia kohta

(2009/2217(INI))

Arvamuse koostaja: Charles Goerens

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tuletab meelde, et arengualaste jõupingutuste keskmes peab olema Afganistani valitsusstruktuuride suutlikkuse parandamine ning afgaanid tuleb prioriteetide seadmise ja rakendamise etappidesse tihedalt kaasata, et tõhustada omaksvõtmist ning vastutuse võtmist riigi ja kogukonna tasandil; juhib seetõttu tähelepanu kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisele rollile, et tagada Afganistani kodanike kaasamine demokratiseerimis- ja ülesehitusprotsessi ning vältida korruptsiooniohtu;

2.  nõuab humanitaarabi jagamist geograafiliselt ühtlasemal viisil, toetudes vajaduste analüüsile ja lähtudes hädavajalikkusest;

3.  juhib tähelepanu sellele, et humanitaartöötajate töö aluseks oleva neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtete rikkumine muudab humanitaartöötajad kohapeal haavatavamaks, eelkõige sel põhjusel, et nad jäävad kohapeale pikaks ajaks pärast vägede väljaviimist; on seetõttu seisukohal, et humanitaartöötajate töö neutraalse, erapooletu ja sõltumatu olemuse järgimiseks peaks sõjavägi humanitaarabi jagama ainult väga erandlikel juhtudel, täielikus kooskõlas asjakohaste rahvusvaheliste standarditega, vastavalt suunistele sõjaliste ja tsiviilkaitsevahendite (MCDA) kasutamise kohta humanitaarhädaolukordades ning Euroopa konsensusele humanitaarabi valdkonnas;

4.  rõhutab aastatuhande arengueesmärkide saavutamise olulisust ning peab kahetsusväärseks, et vaatamata edusammudele mõnes valdkonnas, on Afganistan ÜRO arenguprogrammi (UNDP) inimarengu indeksi põhjal langenud 182 riigi seas 173. kohalt 2003. aastal 181. kohale, ning arvestades, et alla 5-aastaste laste ja emade suremus Afganistanis on endiselt üks maailma suuremaid, on seisukohal, et kõnealuseid konkreetseid eesmärke, aga ka juurdepääsu tervishoiule ja haridusele, eriti naiste puhul, ei tohiks jätta tähelepanuta, vaid nõuab tungivalt, et erilist tähelepanu pöörataks sissetulekuvõimaluste parandamisele ja toimiva kohtusüsteemi loomisele;

5.  rõhutab, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) 2010. aasta jaanuaris läbiviidud uuringu tulemustest selgub, et elanikkonnale valmistab suurimat muret korruptsioon ning altkäemaksust saadav tulu moodustab peaaegu ühe neljandiku (23%) Afganistani SKPst;

6.  on seisukohal, et korruptsioonivastane võitlus peaks olema Afganistani rahutagamisprotsessi keskmes, kuna altkäemaks põhjustab vahendite väära jaotumist, takistab juurdepääsu põhilistele avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, ning on suureks takistuseks riigi sotsiaalmajanduslikule arengule; rõhutab samuti, et korruptsioon vähendab avaliku sektori ja valitsuse usaldusväärsust ning on seega suureks ohuks riigi stabiilsusele; nõuab seetõttu tungivalt, et EL pööraks riigi abistamisel erilist tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele;

7.  märgib, et 80% elanikkonnast elab maapiirkonnas, samas kui haritava maa suurus inimese kohta vähenes 0,55 hektarilt 1980. aastal 0,25 hektarile 2007. aastal; rõhutab, et Afganistan on endiselt äärmiselt tundlik ebasoodsate ilmastikutingimuste ja toiduainete hinnatõusu suhtes maailmaturul ning ulatuslik ja valimatu maamiinide kasutamine on suureks ohuks edukale maaelu arengule; peab seetõttu esmatähtsaks jätkata ja suurendada rahastamist, mille eesmärk on maaelu arengu ja kohaliku toiduainetetööstuse edendamine, et saavutada toiduga kindlustatus;

8.  tuletab meelde, et Afganistanist pärineb rohkem kui 90% Euroopas saadaolevast heroiinist ning see põhjustab Euroopa riikides rahvatervise valdkonnas miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kulusid; meenutab, et Afganistani narkomajandusest tekkivaid probleeme tuleb lahendada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, tegeledes narkootikumide tarneahela kõikide lülidega, alustades põllumajandustootjate abistamisega tarnete vähendamiseks, narkomaania ennetamise ja raviga nõudluse vähendamiseks ning seaduste jõustamisega vahendajate suhtes; teeb eelkõige ettepaneku investeerida ulatuslikult põllumajanduse ja maaelu arengu tervikliku poliitika väljatöötamisse, et pakkuda oopiumitootjatele usaldusväärset ja jätkusuutlikku alternatiivi; nõuab samuti kindlalt keskkonnaaspektide integreerimist põllumajanduse ja maaelu arengu strateegiasse, kuna näiteks veevarude puudulikust haldamisest või loodusliku metsa hävitamisest põhjustatud keskkonnaseisundi halvenemine on põllumajanduse arengu üks peamisi takistusi;

9.  võtab teadmiseks asjaolu, et rohkem kui 350 miljoni euro suurusest rahalisest toetusest hoolimata esines 2009. aasta augustis Afganistanis peetud presidendi- ja provintsinõukogude valimistel eeskirjade eiramist ja pettust, mis seadis Karzai valitsuse seaduslikkuse suure kahtluse alla; mõistab seda silmas pidades hukka asjaolu, et president võttis 2010. aasta veebruaris sõltumatuse valimistega seotud kaebusi käsitlevalt komisjonilt kui viimaselt instantsilt, kes oleks saanud valimisprotsessi sõltumatult analüüsida ja võimaliku pettuse paljastada;

10. juhib tähelepanu sellele, et desarmeerimise ja taasintegreerimise strateegias tuleb hoolikalt arvesse võtta probleemi, mis tuleneb endiste võitlejate ja pagulaste naasmisest koduküladesse;

11. rõhutab, et on oluline teha ülesehitus- ja arengukoostööd piirkondlikul tasandil, et tagada piiriülene areng piirkonnas, kus etnilised ja hõimuseosed tihti riigipiire ületavad.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.5.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

26

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Thijs Berman, Michael Cashman, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Enrique Guerrero Salom, Eva Joly, Franziska Keller, Gay Mitchell, Norbert Neuser, Maurice Ponga, Michèle Striffler, Ivo Vajgl, Anna Záborská, Iva Zanicchi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Kriton Arsenis, Krzysztof Lisek, Miguel Angel Martínez Martínez, Emma McClarkin, Cristian Dan Preda, Niccolò Rinaldi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (art 187 lg 2)

Sylvie Guillaume, Jolanta Emilia Hibner, Anna Ibrisagic, Derek Vaughan, Marie-Christine Vergiat


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

9.11.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

60

1

5

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Gabriele Albertini, Pino Arlacchi, Bastiaan Belder, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Mário David, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Heidi Hautala, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Anneli Jäätteenmäki, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Alexander Graf Lambsdorff, Vytautas Landsbergis, Ulrike Lunacek, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Francisco José Millán Mon, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Pier Antonio Panzeri, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Adrian Severin, Marek Siwiec, Ernst Strasser, Charles Tannock, Zoran Thaler, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Kristian Vigenin

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Laima Liucija Andrikienė, Elisabeth Jeggle, Jaromír Kohlíček, Norbert Neuser, Vittorio Prodi, Marietje Schaake, Helmut Scholz, György Schöpflin, Konrad Szymański, Indrek Tarand, László Tőkés, Ivo Vajgl, Dominique Vlasto, Renate Weber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Leonidas Donskis, Filip Kaczmarek, Eleni Theocharous

Õigusteave - Privaatsuspoliitika