RAPORT Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta

13.12.2010 - (2010/2268(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Ana Gomes

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI SOOVITUS NÕUKOGULE

ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta

(2010/2268(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ana Gomesi poolt fraktsiooni S&D nimel esitatud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu käimasolevate läbirääkimiste kohta (B7-0615/2010);

- võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 15. oktoobri 2007. aasta järeldusi ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste alustamise kohta ning Euroopa Ülemkogu 18.–19. juuni ja 29.–30. oktoobri 2009. aasta järeldusi rändega seotud poliitika kohta;

- võttes arvesse vastastikuse mõistmise memorandumit, millele volinik Ferrero-Waldner ja Euroopa asjade sekretär El Obeidi 23. juulil 2007 ühiselt alla kirjutasid;

- võttes arvesse ELi ja Liibüa käimasolevaid läbirääkimisi raamlepingu sõlmimiseks;

- võttes arvesse 2004. aasta novembris käivitatud Banghāzī HIV-tegevuskava;

- võttes arvesse praegust praktilist rändealast koostööd ELi ja Liibüa vahel ning rännet käsitlevat koostöökava, mille komisjon ja Liibüa allkirjastasid 4. oktoobril 2010;

- võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

- võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

- võttes arvesse mitmeid inimõiguste alaseid õigusakte, millele Liibüa on alla kirjutanud, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (1970), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (1970), rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1968), konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1989), piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon (1989), lapse õiguste konventsioon (1993) ning rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta (2004);

- võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee 2007. aasta resolutsiooni 62/149 rakendamist;

- võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Liibüa ratifitseeris 26. märtsil 1987, ja selle 19. novembril 2003 ratifitseeritud protokolli inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohtu loomise kohta;

- võttes arvese 1969. aasta septembri Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse pagulaste küsimuse eriaspekte Aafrikas ning mille osaline Liibüa on olnud alates 17. juulist 1981;

- võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

- võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni Liibüas meditsiinitöötajatele mõistetud surmanuhtluse kohta[1] ja 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Liibüas[2];

- võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3 ja artiklit 97;

- võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0368/2010),

A. arvestades, et kuigi Liibüat valitsetakse jätkuvalt autoritaarselt ning rikutakse süstemaatiliselt rahvusvahelisi konventsioone põhiõiguste ja -vabaduste kohta, süvenevad selle riigi suhted ELi liikmesriikidega kaubanduse ja poliitika alal ning Liibüa on ELi partner Vahemere piirkonnas ja Aafrikas paljudes julgeolekut ja stabiilsust mõjutavates valdkondades, eelkõige rände, rahvatervise, arengu, kaubandus- ja majandussuhete, kliimamuutuse, energia ja kultuuripärandi alal;

B.  arvestades, et paljudel ELi liikmesriikidel on Liibüaga lähedased suhted, kusjuures Liibüa teeb riiklike ettevõtjate ja pankade kaudu Euroopasse finantsinvesteeringuid, ning arvestades, et Itaalia kirjutas 30. augustil 2008 alla Liibüaga sõlmitud sõpruslepingule, millega reguleeritakse suhteid mitmes valdkonnas, hõlmates ka koostööd rände haldamise alal ning rahalisi hüvitisi sõja ja koloniaalvalitsuse põhjustatud kahjude eest; arvestades, et 9. novembril 2010 palus Itaalia parlament valitsusel seda lepingut muuta;

C.  arvestades, et praegu läbirääkimisel olev ELi ja Liibüa raamleping hõlmab paljusid valdkondi, muu hulgas aktiivsemat poliitilist dialoogi migratsiooniga toimetulemiseks, kaubandus- ja majandussuhete arendamist, energiajulgeolekut ja koostöö parandamist eri sektorites; arvestades, et raamlepinguga soovitakse luua võimalus Liibüa ja ELi vahelise poliitilise dialoogi elavdamiseks;

D. arvestades, et inimõiguste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine ning vastuseis surmanuhtlusele on ELi aluspõhimõtted; arvestades, et Euroopa Parlament toetab kindlalt surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas ning lisaks sellele, et ta on hukka mõistnud Liibüa kodanike ja välismaalaste hukkamised Liibüas, esitas ta korduvalt tungivaid üleskutseid Liibüas mitmeid aastaid vangistuses viibinud viiele Bulgaaria meditsiiniõele ja ühele Palestiina arstile määratud surmanuhtluse tühistamiseks ning nende vanglast vabastamiseks;

E.  arvestades, et Liibüa on ratifitseerinud Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse Aafrika pagulasprobleemide eriaspekte ning mille artiklis 8 rõhutatakse, et kõnealune konventsioon on Aafrikas tõhus täiendus ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsioonile ja et selle liikmed peaksid tegema koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga; arvestades, et Liibüa ei ole aga ratifitseerinud ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsiooni, mis on ainus rahvusvaheline konventsioon, kus on sätestatud pagulaste terviklik määratlus, ning mille juurde kuuluvad siduvad kaitsemeetmed ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti spetsiaalne järelevalvesüsteem;

F.  arvestades, et on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et Liibüas on laialt levinud võõrtöötajate diskrimineerimine nende rahvusliku või etnilise päritolu alusel ning eelkõige Aafrika päritolu võõrtöötajate rassiline tagakiusamine, ning arvestades, et Euroopa Parlament väljendab sügavat muret naiste vastu suunatud seksuaalse vägivalla aktide kohta tulnud teadete pärast;

G.  arvestades, et ELi põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus;

H.  arvestades, et Liibüa valiti 13. mail 2010 ÜRO inimõiguste nõukokku ja ta on ratifitseerinud mitmeid inimõiguste alaseid õigusakte, ning arvestades, et Liibüal on rahvusvaheline juriidiline erikohustus austada inimõigusi, kuid siiani ei ole ta võtnud konkreetseid meetmeid selleks, et parandada oma inimõigustealast olukorda ja alustada lojaalset koostööd ÜRO erimenetluste ning lepinguorganitega; arvestades, et inimõigused on jagamatud ning kuigi Liibüa riik jaotab majandusliku abi ja sotsiaalhoolekande toetustena rahvatulu, millest Liibüa kodanikud ja selles riigis elavad välismaalased saavad mõningast kasu, puudub neil siiski suurem osa kodaniku- ja poliitilistest õigustest, nimelt sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele, töötajate õigused, naiste õigused ja vabad valimised, ning arvestades, et selles riigis toimub sageli omavoliline kinnipidamine, piinamine, tahtmatu kadumine ja diskrimineerimine, mis puudutab eelõige sisserännanuid;

I.   arvestades, et riigivõimu ei rakendata Liibüas alati lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest või demokraatlikust vastutusest ning see on kaasa toonud meelevaldse ja ettearvamatu suhtumise välismaalastesse ja välishuvidesse, nagu näitab hiljutine Šveitsi ärimeeste juhtum ning juhtum tundmatuks jäänud välismaalastega, kes hukati tavaliste kuritegude eest,

1. edastab nõukogule seoses käimasolevate raamlepingu läbirääkimistega järgmised soovitused:

a)      märgib ära nõukogu hiljutise otsuse lubada lõpuks piiratud arvul Euroopa Parlamendi liikmetel lugeda komisjonile antud volitusi ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste pidamiseks; peab siiski kahetsusväärseks selle otsuse hilinemist ning nõuab, et Euroopa Parlamendile tagataks juurdepääs kõigile volitustele läbirääkimistel olevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;

b)     tunneb heameelt ELi ja Liibüa vaheliste läbirääkimiste alustamise üle, millega on tehtud samm ELi jaoks uue suhte arendamiseks Vahemere piirkonnas ning Aafrikas; peab koostööd Liibüaga kasulikuks selliste teemade käsitlemisel nagu julgeolek ja stabiilsus, ränne, rahvatervis, areng, kaubandus, kliimamuutus, energia ja kultuur;

c)      kutsub nõukogu ja komisjoni üles soovitama Liibüale tungivalt Genfi 1951. aasta pagulaste konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli ratifitseerimist ja rakendamist, mis hõlmaks ka täielikku koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga, et tagada migrantide piisav kaitse ja õigused, ning selliste õigusaktide kehtestamist, mis tunnistaksid pagulaste staatust ja õigusi, eelkõige kollektiivse väljasaatmise keeldu ja mittetagasisaatmise põhimõtet;

d)     tuletab nõukogule ja komisjonile meelde nende kohustust tagada ELi välispoliitika täielik kooskõla põhiõiguste hartaga, eelkõige selle artikliga 19, millega keelustatakse kollektiivne väljasaatmine ja kehtestatakse mittetagasisaatmise põhimõte;

e)      soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil nõuda, et Liibüa ametivõimud kirjutaksid alla vastastikuse mõistmise memorandumile, millega ÜRO pagulaste ülemvolinikule antakse luba seaduslikult riigis viibida, et ta saaks täies ulatuses täita oma juurdepääsuõigust ja volitusi kaitsetegevuse alal;

f)      kutsub nõukogu ja komisjoni tungivalt üles tagama, et tagasivõtulepingu sõlmimine Liibüaga oleks võimalik üksnes ebaseaduslike immigrantide puhul ning et lepingust jäetaks välja isikud, kes on kuulutanud ennast varjupaigataotlejaks, pagulaseks või kaitset vajavaks isikuks, ning kordab veel kord, et mittetagasisaatmise põhimõtet kohaldatakse kõigi isikute suhtes, keda ohustab surmanuhtlus, ebainimlik kohtlemine või piinamine;

g)      kutsub nõukogu üles pakkuma ÜRO Liibüas tegutseva pagulaste ülemvoliniku poolt tunnustatud pagulastele võimalust ümberasumiseks vastavalt 4. oktoobril 2010 kokku lepitud rännet käsitlevale koostöökavale;

h)      kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama toetust ÜRO pagulaste ülemvoliniku tegevusele ning tegema samas tööd selleks, et Liibüa ametivõimud järgiksid riigis asuvate dokumentideta migrantide puhul rahvusvahelisi humanitaarnorme ning et ÜRO pagulaste ülemvolinikul oleks seejuures süstemaatiline juurdepääs kinnipidamiskeskustele;

i)       kutsub nõukogu ja komisjoni üles pakkuma Liibüale ning ÜRO pagulaste ülemvolinikule, Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile, Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskusele ja teistele ekspertasutustele abi selles piirkonnas inimkaubanduse probleemiga tegelemiseks, mille juures tuleks erilist tähelepanu pöörata naiste ja laste kaitsele ning see peaks hõlmama ka abi pakkumist seaduslike migrantide integreerimiseks ning riigis asuvate ebaseaduslike migrantide tingimuste parandamist; tunneb seetõttu heameelt kokkuleppe üle rännet käsitlevas koostöökavas, millele volinikud Mälmstrom ja Füle ning Liibüa ametivõimud kirjutasid alla 2010. aasta oktoobris;

j)      nõuab tungivalt, et komisjon teeks Euroopa Parlamendile teatavaks kogu üksikasjaliku teabe välisabi rahastamisvahendite kohta, mida kasutatakse ELi ja Liibüa partnerluslepingu jaoks;

k)     nõuab tungivalt, et komisjoni veenaks Liibüat vastu võtma surmanuhtluse moratooriumi vastavalt ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007 ja 18. detsembril 2008 vastu võetud resolutsioonidele surmanuhtluse kaotamiseks ning avalikustama statistika kõigi isikute kohta, kes on Liibüas alates 2008. aastast hukatud ning teatavaks tegema nende isiku ja süüdistuse, mille alusel nad süüdi mõisteti; palub kõrgel esindajal / komisjoni asepresidendil rõhutada, et EL peab surmanuhtluse täielikku kaotamist poliitiliseks prioriteediks, pidades sel teemal süstemaatiliselt läbirääkimisi Liibüa ametiasutustega;

l)       kutsub nõukogu üles nõudma rahvusvahelist kriminaalkohut käsitleva sätte lisamist raamlepingusse, mis peaks ajendama Liibüat kaaluma Rooma statuudi ratifitseerimist;

m)     palub nõukogul teha Liibüale ettepanek koostööks programmides, mis on mõeldud piirkondliku sünergia tugevdamiseks säästva arengu ja keskkonnaküsimustes, nagu kliimamuutus, veepuudus ja kõrbestumine;

n)      kutsub nõukogu ja komisjoni üles ergutama raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus Liibüat osalema Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse ja Vahemere Liidu tegevuses ning selle peamistes projektides;

o)     kutsub komisjoni üles järgima täielikult ELi toimimise lepingu artiklist 218 tulenevat kohustust ja teavitama nõuetekohaselt Euroopa Parlamenti sellest, mida kavatseb EL käsitleda Liibüaga raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus energeetikapeatüki alla kuuluva tuumaenergiaalase koostöö valdkonnas, mis hõlmab igasugust poliitilist ja ohutusalast mõju;

p)     õnnitleb Liibüa tervishoiuasutusi ja meditsiinitöötajaid suurte edusammude puhul HIVi/AIDSi leviku tõkestamisega seotud meditsiinilise ja teadusliku suutlikkuse suurendamisel, mis saavutati ELi ja Liibüa koos vastu võetud Banghāzī tegevuskava abil, ning toetab taotlust laiendada seda koostööd ka muude nakkushaiguste ravile ja teistele meditsiinikeskustele Liibüas; kutsub ELi liikmesriike üles laiendama liibüalastest patsientidele eriarstiabi andmist, muu hulgas soodustades nende ajutist ravi Euroopa spetsialiseeritud raviasutustes;

q)     leiab, et raamleping peaks sisaldama abi institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks, mis aitaks tugevdada kodanikuühiskonda, toetada moderniseerimist, soodustada demokraatlikke reforme, sõltumatuid massiteabevahendeid ja sõltumatuid kohtuasutusi ning toetada muid jõupingutusi äri, teadusmaailma, valitsusväliste organisatsioonide ja muude Liibüa sidusrühmade jaoks võimaluste loomiseks;

r)      kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et kaubanduse jaoks koostatud programmid keskenduvad ettevõtjate, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjate tegelikule toetamisele, et suurendada nende ekspordivõimet;

s)      kutsub nõukogu ja komisjoni üles ergutama Liibüat täielikult täitma kohustusi, mis ta võttis ühinedes ÜRO inimõiguste nõukoguga, ning kutsub seetõttu Liibüat üles esitama püsikutseid ametiisikutele, kes on nimetatud ametisse ÜRO erimenetluse raames, näiteks ÜRO eriraportöörile kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal, ÜRO eriraportöörile piinamise alal, ÜRO eriraportöörile sõnavabaduse alal ning ÜRO eriraportöörile rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse kaasaegsete vormide alal ning sunniviisilise või tahtmatu kadumise töörühmale ja meelevaldsete kinnipidamiste töörühmale, mida on nõutud Liibüa kohta avaldatud korralises üldülevaates; nõuab, et riigis võimaldataks takistamatult ja sõltumatult kontrollida üldist inimõiguste olukorda;

t)      kutsub nõukogu üles tagama, et Liibüa kodanikele antaks Schengeni viisa ilma asjatute viivitusteta, uurima muid lihtsustatud viisamenetluse võimalusi ning veenma Liibüa ametivõime, et nad hõlbustaksid viisade väljastamist Liibüas elavatele või seal kutsetööd tegevatele ELi kodanikele;

u)      soovitab võimalikult kiiresti moodustada ELi delegatsioon Tripolis;

2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele.

• [1]  ELT C 244E, 18.10.2007, lk 208.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0246.

SELETUSKIRI

Euroopa ei saa Liibüat eirata ega jääda selle riigi arengu suhtes ükskõikseks. Liibüa, mis asub Vahemere lõunakaldal ning võtab osa 5+5 dialoogist, on ELi jaoks strateegilise tähtsusega maa. Liibüa kuulub Aafrika Liitu ning seetõttu on ta, nagu ka EL, huvitatud Aafrika ja ELi ühise strateegilise partnerluse rakendamisest ja jätkusuutliku arengu edendamisest Aafrikas. Liibüal on oma osa piirkondlikus ja ülemaailmses julgeolekus, kaasa arvatud ka võitluses äärmusluse leviku vastu ja merenduses. Liibüal oma 6 miljonilise rahvaarvuga on teadaolevalt kõige suuremad naftavarud Aafrikas ning ta on ELi kogu energiaimpordis (nafta ja gaas) suuruselt kolmas tarnija. On tõsiasi, et EL ja Liibüa majandus on vastastikku sõltuvad: EL on Liibüa kõige suurem kaubanduspartner ning 2009. aastal moodustas kaubavahetus Euroopaga peaaegu 70% Liibüa kogu kaubavahetusest. Liibüa on samuti olulise tähtsusega transiitriik, mille kaudu sisserändajad ja pagulased püüavad Euroopasse jõuda. Nii Euroopal kui ka Liibüal on huvi säilitada nende ühist kultuuripärandit. Paljudel ELi liikmesriikidel on Liibüaga tihedad suhted, kusjuures firmad ja pangad viivad ellu Liibüa finantshuve Euroopas. Vähemalt kaks ELi liikmesriiki on hiljuti alla kirjutanud lepingud Liibüaga: Prantsusmaa, kes 2008. aastal sõlmis Liibüaga koostöö kohta tuumaenergia tsiviilkasutuse alal ja Itaalia, kes 2009. aastal sõlmis Liibüaga sõpruse, partnerluse ja koostöölepingu.

EL ja Liibüa sõlmisid 2007. aastal vastastikuse mõistmise memorandumi, mis kinnitas lõplikult 5 Bulgaaria meditsiiniõe ja ühe Palestiina arsti vabastamise vangistusest Liibüas ning käivitas Banghāzī tegevuskava Liibüale abi pakkumiseks HIV/AIDSi probleemiga tegelemisel. Läbirääkimised raamlepingu sõlmimiseks algasid 2008. aastal mandaadi alusel, mille Euroopa Liidu Nõukogu andis komisjonile. Vaatamata Euroopa Parlamendile Lissaboni lepingus antud õigustele ei ole ikka veel saanud juurdepääsu selle mandaadi sisule.

Liibüa otsustas 2003. aastal lõpetada oma tuumaprogrammi ning nõustus maksma Lockerbie ja UTA terrorirünnakute ohvritele kahjutasu. See on aidanud Liibüal lahti saada paariariigi ja terrorismisponsori staatusest, mis tõukas selle riigi isolatsiooni, tõi kaasa ÜRO sanktsioonid (kaubanduse, relvade ja tsiviillennunduse alase embargo) ning ajendas Tripoli ja Banghāzī pommitamise ameeriklaste poolt 1986. aastal.

Kuna Liibüa sõltub nafta- ja gaasiekspordist, püüab ta arendada rahvusvahelisi suhteid ning on eriti suure panuse teinud Aafrikale (tema suhted Araabia riikidega on olnud täis vastuolusid) ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Moderniseerimine ja majanduse mitmekesistamine nõuab soodsamat äri- ja investeerimiskeskkonda. Kuid kuni Liibüas rakendatakse riigivõimu valdavalt autokraatsel viisil, ei ole sellise keskkonna tekkimiseks vajalikud põhjalikud poliitilised reformid tõenäolised.

Liibüas on üle neljakümne aasta valitsenud diktatuurirežiim, kus võim on koondunud ühe inimese, kolonel Khadafi kätte, kes on Aafrikas ja Araabiamaades kõige pikema staažiga riigijuht. Liibüa kodanikele on tagatud tasuta haridus ja tervishoid ning eluasemetoetus, kuna teatav osa naftast saadavat tulu jagatakse ühiskonnas ümber. Kuid kuigi Liibüa SKP kasvab, jääb ta areng teistest naftarikastest maadest maha, Liibüa on üks kõige ühekülgsema majandusega riikidest selles piirkonnas ning tema välisinvesteeringud sõltuvad riigijuhi ettearvamatutest otsustest.

Liibüa elanikel puuduvad põhilised inimõigused ja -vabadused vaatamata sellele, et tal on inimõiguste vallas konkreetsed rahvusvahelised kohustused, kuna ta valiti hiljuti ÜRO inimõiguste nõukokku ning ta on ratifitseerinud mitmeid õiguslikult siduvaid rahvusvahelisi õigusakte.

Liibüas viiakse tihti täide surmanuhtlusi. Viimaste aastate jooksul viibis surmamõistetute osakonnas vangistuses vähemalt viis ELi kodanikku (Bulgaaria meditsiiniõed). Aastal 2010. hukati 18 inimest, nende hulgas mitu välismaalast, kuid nende isikut, rahvust ja neile esitatud süüdistusi ei ole Liibüa ametivõimud avalikustanud.

Riigivõim Liibüas ei rajane alati õigusriigi põhimõtetel või demokraatlikult vastutusvõimelistel institutsioonidel, mis on kaasa toonud meelevaldse ja ettearvamatu käitumise välismaalaste ja välishuvide suhtes Liibüas, nagu näitab hiljutine juhtum Šveitsi ärimehega. Liibüa kodanikel ja selles riigis elavatel välismaalastel puudub enamik kodaniku- ja poliitilistest õigustest, nimelt sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele, töötajate õigused, naiste õigused ning korrapäraselt toimuvad vabad ja poliitilised üleüldised valimised ning selles riigis leiab sageli aset omavoliline kinnipidamine, piinamine ning tahtmatu kadumine.

Liibüa vajab võõrtööjõudu. Selles riigis töötab ligikaudu 2 miljonit välismaalast, mis võrdub ühe kolmandikuga Liibüa kodanike arvust. Kuid sisserändajate diskrimineerimine on laialt levinud ning Liibüa ei tunnista riigis seaduslikult töötavate inimeste eristaatust ning ei hõlbusta nende rahaülekandeid. Naissoost sisserändajad langevad eriti tihti diskrimineerimise, ekspluateerimise ja inimkaubanduse ohvriks.

Liibüal puudub varjupaigaseadus, mis tähendab, et seaduslikult ei tunnista see riik vajadust kaitsta tagakiusamise eest põgenevaid inimesi. Liibüa ei ole alla kirjutanud 1951. aasta ÜRO pagulaste konventsioonile. Sellegi poolest ühines ta Aafrika pagulaste kaitsmine konventsiooniga ning lubas ÜRO pagulaste ülemvolinikul toimida riigis aastaid. Kuid hiljuti andis Liibüa käsu pagulaste ülemvoliniku kontori sulgemiseks. See teeb Euroopa Parlamendile tõsist muret ning seda avaldati ka 17. juuni 2010. aasta resolutsioonis.

Liibüa põhiseadus keelab poliitiliste pagulaste väljasaatmise. Sellegi poolest on Liibüa korduvalt päritolumaale tagasi saatnud riigis ebaseaduslikult viibivaid inimesi vaatamata sellele, et nende inimeste elu sattus seetõttu tõsisesse ohtu. Enne ÜRO pagulaste ülemvoliniku Tripoli kontori sulgemist asus Liibüas 8950 registreeritud pagulast ja 3680 varjupaigataotlejat. Enamik neist oli pärit Eritreast, Iraagist, Somaaliast, Sudaanist, Etioopiast ja Tšaadist. Maal viibis ligikaudu 3700 pagulast Palestiinast.

EL on esitanud ettepaneku, et raamlepingusse kaasataks nn tagasivõtmisleping, kuigi Tripoli ei kavatse sellega nõustuda. Arvestades, et Liibüa eirab süstemaatiliselt inimõigusi ja selles riigis rakendatakse järjepidevalt piinamist ja surmanuhtlust, on ebaõiglane, et nõukogu ja komisjon püüavad sõlmida kokkulepet, mille tulemusel saaks inimesi sunniviisiliselt Liibüasse tagasi saata.

Kuid sellist praktikat kasutab vastavalt raamlepingule Itaalia, kuigi see on vastuolus ELi õiguslike kohustustega. Liibüa patrullidel on Itaalia abiga õnnestunud võitluses Vahemere piirkonnas toimuva ebaseadusliku migratsiooniga vähendada sisserändajate arvu, kuid see on saavutanud inimõiguste eiramise hinnaga: 2009. aastal saatis Itaalia Liibüasse tagasi ligi 1000 merel päästetud või kinni peetud inimest. Itaalia siseministri sõnul langes 2010. aasta esimese kolme kuu jooksul saabujate arv 2009. aastaga võrreldes 96%. Üks hiljuti toimunud juhtum (12. septembril 2010) näitab selgelt, kuidas inimeste elusid ohtu seatakse: Liibüa patrull, kes kasutas Itaalia kingitud laeva, avas Liibüa ranniku lähedal ühe Itaalia kalalaeva pihta tule. Liibüa vabandas, kuid Itaalia siseminister avaldas arvamust, et ehk pidasid liibüalased kalalaeva ebaseaduslikke sisserändajaid vedavaks aluseks, nagu sellisel juhul oleks neil olnud õigus seda laeva tulistada.

Pärast rahvusvahelise üldsuse protesti Liibüa kavatsuse pärast saata juunikuus sadu pagulasi ja/või sisserändajaid tagasi Eritreasse, otsustasid Liibüa ametivõimud vabastada selle riigi 16 kinnipidamiskeskustest (kus üldiselt valitsevad ebainimlikud elu- ja tervisetingimused) kõik ebaseaduslikult maal viibivad isikud (kokku tuhandeid inimesi) ning andsid neile oma maalviibimise legaliseerimiseks aega 3 kuud. Kuid kuna töökohti ja seaduslikke võimalusi napib, on enamik neist ikka veel tänaval ning püsib elus vaid hädavaevu. Paljud soovivad kodumaale tagasi pöörduda.

Liibüal puudub tugev valitsustava ning riiklikud ja tsiviilasutused on erakordselt nõrgad. Kohtuasutused ja massiteabevahendid ei ole sõltumatud. Kuid viimase paari aasta jooksul on tehtud katseid parandada haldussuutlikkust, luua äritegevuse jaoks soodsam keskkond ning avada poliitilist ruumi mõningal määral kodanikuühiskonna jaoks.

ELi ja Liibüa koostöö võiks aidata tugevdada Liibüa suutlikkust. Hea näide on Banghāzī tegevuskava, mille kaudu Liibüa meditsiiniline ja teaduslik suutlikkus tulla toime HIV/AIDSi probleemiga paranes tähelepanuväärselt ning päästeti palju nakatunud lapsi ja naisi. Liibüalased oskavad neid tulemusi hinnata ja on avaldanud soovi laiendada koostööd ELiga teiste nakkushaiguste ravile ja teistele meditsiinikeskustele. ELi liikmesriikidele tuleks soovitada, et nad pakuksid liibüalastest patsientidele aktiivsemalt tervishoiualast abi ja muu hulgas soodustaks nende ajutist ravi Euroopa spetsialiseeritud raviasutustes.

Enamikku Liibüa arengu probleemidest saab lahendada ainult piirkondliku koostöö raames arvestades, et migratsiooni haldamine on tihedalt seotud kliimamuutuste ja kõrbestumise vastu võitlemisega. Liibüa on tegutsenud isolatsioonis ning seetõttu on ta mõningaid neist probleemidest süvendanud, näiteks rajades Liibüasse suure kunstjõe, mis ammutab tühjaks asendamatud veeallikad. EL peab soovitama Liibüal seada sisse piirkondlik sünergia, et reageerida ohtudele, mille mõju ulatub Liibüast kaugemale.

Praegu läbirääkimisel olev Liibüa ja ELi vaheline raamleping võib olemasolevate suhete arengule anda strateegilise suuna ja struktuuri ning samas tagada, et see toimub täielikult kinni pidades Euroopa väärtustest ja põhimõtetest ning toetab Euroopa ühiseid huve. Tuleb analüüsida Prantsuse-Liibüa kahepoolset lepingut tsiviilotstarbelise tuumaenergia alase koostöö kohta, et tagada selle vastavus ELi kohustustele ning IAEA tuumarelva leviku vastu võitlemise ja tuumajulgeoleku tagamise põhimõtetele. Itaalia president nõudis 9. novembril 2010 Itaalia-Liibüa sõpruslepingu ülevaatamist, et tagada selle vastavus Itaalia rahvusvaheliste kohustustega ja põhiseadusega, nimelt õiguse suhtes varjupaigale ja elule.

Euroopa Parlament peaks soovitama nõukogul ja komisjonil üle vaadata Liibüaga peetavad läbirääkimised järgmiste suuniste kohaselt:

- tagada, et Liibüa sõlmiks ÜRO pagulaste ülemvolinikuga nn peakorterilepingu ja nõuda, et Liibüa ratifitseeriks 1951. aasta Genfi konventsiooni;

- nõuda, et Liibüa võtaks vastu surmanuhtluse moratooriumi;

- arutleda Liibüa ametivõimudega võimalust aktsepteerida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust;

- on täiesti vastuvõetamatu, et nõukogu ja komisjon püüavad jätkuvalt jõuda Liibüaga tagasivõtmislepingu sõlmimiseni; see on vastuolus ELi põhiväärtustega ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; samas, kui püütakse migratsioonivoogude ohjamist delegeerida, ei tohiks ELi taluda migrantide nn tagasisurumist ega muid praktikaid, mis võivad sisserändajate ja/või pagulaste elu ohtu seada;

- EL peaks julgustama ja abistama Liibüa ametivõime, et need parandaksid seaduslike sisserändajate seisundit, võimaldaksid sisserändajatel saada elamisluba ja võitleksid inimkaubanduse vastu; EL peaks prioriteediks seadma abi andmise illegaalselt riigis viibivate inimeste jaoks mõeldud keskuste olukorra parandamisel;

- nõukogu ja komisjon peaksid algatama Liibüa ametivõimudega arutelu põhiliste inimõigustega seotud probleemide üle ning tungivalt soovitama neil muuta õigusakte, mis piiravad sõnavabadust, ühinemisõigust ja koosolekuvabadust; ilma nõuetekohase menetluseta kinni peetavad vangid tuleb vabastada; tuleb korraldada juurdlus vangide piinamise ja väärkohtlemise ning pagulaste, varjupaigataotlejate ja sisserändajate ekspluateerimise ja seksuaalse kuritarvitamise asjus ning võtta vastutusele kadumiste, kohtuväliste hukkamiste ja kehaliste karistuste, nagu peksmise ja amputeerimise eest vastutavad isikud; lõpetada pagulaste ja sisserändajate väljasaatmine maadesse, kus nad võivad sattuda tagakiusamise ohvriks; tunnistada toimunud kadumisi ja tapmisi (nagu Abu Selimi vanglas) ning pakkuda kadunud või vangistuses tapetud ohvrite perekondadele kompensatsiooni; lõpetada igasugune naiste diskrimineerimine ning muu hulgas muuta kehtetuks naisi diskrimineerivad seadused, mis reguleerivad abielu, lahutust, seksuaalsuhteid väljaspool abielu ning pärandit; võidelda karistamatuse vastu ning võtta vastutusele julgeolekujõud ja seda sisse õiguslik järelevalve Sisejulgeoleku Agentuuri üle.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna Liibüa on strateegiliselt tähtis, kuid selle riigiga on seotud palju probleeme, peab ELi Liibüa-poliitika hõlmama kõiki valdkondi. ELil on vaja Liibüaga suhelda paljudel teemadel. Kõnealusest raamlepingust peaks samuti saama oluline vahend, mis aitab soodustada õigusriigi põhimõtete edendamist, inimõiguste austamist, sisserändajate ja pagulaste kaitsmist ning jätkusuutlikku arengut Liibüas.

ETTEPANEK VÕTTA VASTU SOOVITUS (B7-0615/2010) (10.11.2010)

vastavalt kodukorra artikli 121 lõikele 3

ELi ja Liibüa raamlepingu käimasolevad läbirääkimised

Ana Gomes fraktsiooni S&D nimel

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 15. oktoobril 2007. aastal kokku tulnud üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldusi ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste alustamise kohta ning 18. ja 19. juunil ning 29. ja 30. oktoobril 2009 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldusi rändega seotud poliitika kohta;

–   võttes arvesse ELi ja Liibüa praegu toimuvaid läbirääkimisi raamlepingu üle, hiljuti allkirjastatud rändega seotud koostöökava ja praegust ELi ja Liibüa koostööd rände ning HIV-AIDSi küsimustes;

–   võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulaste konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

–   võttes arvesse 1969. aasta septembri Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse Aafrika pagulasprobleemide eriaspekte;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Liibüas;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 1,

A. arvestades, et vaatamata jätkuvale diktaatorlikule korrale on Liibüa laiendanud kaubandus- ja poliitilisi suhteid ELi liikmesriikidega ning ta on ELi Vahemere piirkonna ja Aafrika partner paljudes küsimustes, eelkõige rände, arengu, kliimamuutuse, julgeoleku ja stabiilsuse, sealhulgas ekstremismi leviku tõkestamise, ning energia julgeolekuga seotud küsimustes;

B.  arvestades, et käimasolevad raamlepingu läbirääkimised hõlmavad paljusid valdkondi alates poliitilise dialoogi tugevdamisest kuni kaubandussuhete arendamise ja koostöö parandamiseni eri sektorites;

C. arvestades, inimõiguste austamine, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimine ning vastuseis surmanuhtlusele on ELi aluspõhimõtted; arvestades, et Euroopa Parlament on tõeliselt pühendunud surmanuhtluse üldisele kaotamisele;

D. arvestades, et Liibüa ei ole ratifitseerinud ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsiooni, kuid on ratifitseerinud Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse Aafrika pagulasprobleemide eriaspekte ja mille artiklis 8 rõhutatakse, et „käesolev konventsioon on Aafrikas tõhus piirkondlik täiendus ÜRO 1951. aasta pagulaste konventsioonile“ ja et „liikmesriigid teevad koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga“;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus;

F.  arvestades, et muude rahvusvaheliste õigusaktide hulgas on Liibüa ratifitseerinud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti (1970), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (1970), rahvusvahelise konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1968), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1989), piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastase konventsiooni (1989); lapse õiguste konventsiooni (1993) ning rahvusvahelise konventsiooni võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta (2004);

G. arvestades, et kuigi jätkuvalt pannakse toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi, valiti Liibüa hiljuti ÜRO inimõiguste nõukokku;

H. arvestades, et eespool nimetatud kahe punkti tõttu on Liibüal rahvusvaheline juriidiline erikohustus austada inimõigusi,

1.  edastab nõukogule seoses käimasolevate raamlepingu läbirääkimistega järgmised soovitused:

      a. nõuab tungivalt, et nõukogu annaks parlamendile juurdepääsu komisjonile antud volitustele alustada ELi ja Liibüa vahelisi läbirääkimisi raamlepingu üle kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, milles on märgitud, et parlamenti tuleb viivitamata ja täielikult teavitada kõigil menetluse etappidel;

      b. soovitab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni nõuaksid Liibüalt Genfi 1951. aasta pagulaste konventsiooni ratifitseerimist, ja soovitab pakkuda Liibüale abi kaasnevate meetmete rakendamiseks;

      c. soovitab tungivalt nõukogul ja komisjonil taotleda Liibüa ametiasutustelt, et nad annaksid ÜRO pagulaste ülemvolinikule loa seaduslikult riigis viibida, et ta saaks täielikult täita oma volitusi kaitsetegevuse alal;

      d. soovitab tungivalt nõukogul lõpetada Liibüaga läbirääkimised tagasivõtulepingu üle, sest üksikisikute tagasisaatmine riiki, kus jätkuvalt rikutakse inimõigusi ja kasutatakse surmanuhtlust, oleks ELi inimõiguste kaitsmise õiguslike kohustuste rikkumine; lisaks sellele palub nõukogul pakkuda Liibüas tuvastatud põgenikele ELi liikmesriikidesse ümberasumise programmi ja kavandada meetmeid inimkaubanduse probleemi lahendamiseks selles piirkonnas, pöörates erilist tähelepanu naiste ja laste kaitsele;

      e. soovitab tungivalt nõukogul jätkata läbirääkimisi surmanuhtluse moratooriumi kehtestamiseks Liibüas, mille lõppeesmärk on selle kaotamine, ja paluda Liibüa ametiasutustel avaldada teave ja statistika Liibüas hukatud isikute kohta alates 2008. aastast;

      f.  palub nõukogul tugevdada piirkondlikku sünergiat säästva arengu ja keskkonnaküsimustes, nagu kliimamuutus, veepuudus ja kõrbestumine;

      g. on seisukohal, et raamleping peaks sisaldama abi institutsioonilise suutlikkuse loomiseks, sest see on vahend, millega tugevdada kodanikuühiskonda, toetada Liibüa kaasajastamise püüdeid ja demokraatlikke reforme ning avardada poliitilist ruumi;

      h. soovitab moodustada ELi delegatsiooni Tripolis;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	9.12.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	52 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gabriele Albertini, Frieda Brepoels, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Richard Howitt, Anneli Jäätteenmäki, Ioannis Kasoulides, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Alexander Graf Lambsdorff, Vytautas Landsbergis, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Alexander Mirsky, María Muñiz De Urquiza, Norica Nicolai, Ria Oomen-Ruijten, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Vincent Peillon, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Fiorello Provera, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Charles Tannock, Inese Vaidere, Graham Watson
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Elena Băsescu, Emine Bozkurt, Hélène Flautre, Lorenzo Fontana, Kinga Gál, Liisa Jaakonsaari, Elisabeth Jeggle, Indrek Tarand, Traian Ungureanu, Janusz Władysław Zemke
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Eleni Theocharous