RAPORT Humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse rakendamine, tegevuskava vahekokkuvõte ja edasine tegevus

15.12.2010 - (2010/2101(INI))

Arengukomisjon
Raportöör: Michèle Striffler

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse rakendamise, tegevuskava vahekokkuvõtte ja edasise tegevuse kohta

(2010/2101(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 18. detsembril 2007 Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni presidentide poolt allkirjastatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

–   võttes arvesse komisjoni talituste 29. mai 2008. aasta töödokumenti, milles loodi konsensuse rakendamiseks konkreetseid meetmeid sisaldav tegevuskava (SEK(2008)1991);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214 humanitaarabi kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta[1];

–   võttes arvesse Euroopa Liidu 23. detsembril 2005 koostatud ja 2009. aasta detsembris täiendatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks ning nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse nõukogu 5. märtsi 2007. aasta otsust 2007/162/EÜ kodanikukaitse rahastamisvahendi kehtestamise kohta[2];

–   võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2007. aasta otsust 2007/779/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism ja muudetakse nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta otsust 2001/792/EÜ[3];

–   võttes arvesse nõukogu 2007. aasta detsembri järeldusi, milles kutsutakse komisjoni üles ühenduse kodanikukaitse mehhanismi maksimaalselt ära kasutama ja suurendama liikmesriikidevahelist koostööd;

–   võttes arvesse kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni ja Euroopa Komisjoni liikme Kristalina Georgieva ühisdokumenti, milles käsitletakse õpetlikke kogemusi Euroopa Liidu reageerimisest Haiti katastroofile;

–   võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Mitmepoolsus – Euroopa Liidu ja ÜRO valik” (KOM(2003)0526), milles kutsutakse süstemaatilise poliitilise dialoogi, suurema koostöö kaudu kõnealuses valdkonnas, parema kriiside ohjamise ja ennetamise ning komisjoni ja valitud ÜRO organisatsioonide vahelise strateegilise partnerluse kaudu terviklikule ELi ja ÜRO suhete tugevdamisele ning süvalaiendamisele;

–   võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta (KOM(2008)0130) ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu katastroofidele reageerimise suutlikkuse suurendamise kohta^[4]1;

–   võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta (KOM(2009)0084);

–   võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi” (KOM(2010)0126);

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti humanitaarabi peadirektoraadi 2010. aasta tegevusstrateegia kohta;

–   võttes arvesse Michel Barnier’ 2006. aasta mais avaldatud aruannet „Euroopa kodanikukaitsejõud EuropeAid”;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle;

–   võttes arvesse 1951. aasta juulis vastu võetud pagulasseisundi konventsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 20. novembril 1989 vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse;

–   võttes arvesse 13. aprillil 1999 Londonis allkirjastatud toiduabi konventsiooni, milles Euroopa Ühendus kohustub reageerima arengumaade toiduga seotud hädaolukordadele ja muudele toiduvajadustele^[5]2;

–   võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise ning valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendit katastroofiabi andmiseks;

–   võttes arvesse 17. juunil 2003 Stockholmis heaks kiidetud humanitaarabi andmise põhimõtteid ja häid tavasid;

–   võttes arvesse 2007. aastal ülemaailmse humanitaarorganisatsiooni Global Humanitarian Platform (GHP) poolt heaks kiidetud ÜRO ja humanitaarorganisatsioonide vahelisi partnerluspõhimõtteid;

–   võttes arvesse 27. novembril 2006 läbi vaadatud ÜRO suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste puhul teostatavate päästeoperatsioonide raames (Oslo suunised);

–   võttes arvesse 2003. aasta märtsi suuniseid sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta toetamaks ÜRO humanitaartegevust keerulistes hädaolukordades (MCDA suunised);

–   võttes arvesse Hyōgo tegevusraamistikku, mis võeti vastu 18.–22. jaanuaril 2005 Kōbe linnas (Hyōgo prefektuur, Jaapan) peetud katastroofide ennetamise alasel ülemaailmsel konverentsil;

–   võttes arvesse humanitaarreageerimise ülevaadet, mille koostas ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaator 2005. aasta augustis;

–   võttes arvesse 2010. aasta humanitaarreageerimise indeksit, mille koostas organisatsioon DARA (Development Assistance Research Associates), kes analüüsib ja klassifitseerib seda, kuidas peamised doonorriigid vastavad katastroofi, konflikti või hädaolukorra tõttu kannatavate inimeste vajadustele;

–   võttes arvesse rahvusvahelist programmi katastroofi korral rahvusvaheliste meetmete suhtes kohaldatavate eeskirjade, seaduste ja põhimõtete kohta (nn IDRL (International Disaster Response Laws, Rules and Principles) suunised), mis võeti vastu 2007. aastal Genfis toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu 30. rahvusvahelisel konverentsil, ning Euroopa Liidu liikmesriikide ühist kohustust neid toetada;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas[6];

–   võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil[7];

–   võttes arvesse raportit ELi kiirreageerimisvõime loomise kohta (2010/2096 (INI));

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni humanitaarabi laevastiku vastu suunatud Iisraeli sõjalise operatsiooni ning Gaza blokaadi kohta[8];

–   võttes arvesse Oreste Rossi poolt kodukorra artikli 120 kohaselt esitatud resolutsiooni ettepanekut Somaalia humanitaarkriisi kohta;

–   võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone humanitaarabi jagamise kohta kolmandates riikides;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0375/2010),

A.  arvestades, et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitas ühise nägemuse humanitaarabist, milles rõhutatakse Euroopa Liidu tahet teha selles valdkonnas tõhususe optimeerimiseks tihedat koostööd ning kaitsta ja edendada humanitaarabi aluspõhimõtteid, milleks on inimlikkus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus, ning propageerida tugevalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist;

B.   arvestades, et konsensusest tulenevaid kohustusi peavad täitma nii liikmesriigid kui ka komisjon ning tegevuskavas loetletud meetmeid peavad komisjon ja liikmesriigid enamikel juhtudel rakendama üheskoos;

C.  arvestades, et loodusõnnetused on muutunud tunduvalt arvukamaks ja rängemaks ning neid põhjustavad eelkõige inimtekkelised kliimamuutused ning tööstusriigid kannavad selle eest ajaloolist vastutust; arvestades, et keerulisi kriise tekib juurde, mis on seotud mitmete teguritega, sealhulgas konfliktide iseloomu muutumine, halb juhtimine ja ebakindlad olukorrad, rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsisemad rikkumised ja humanitaarala kitsenemine;

D.  arvestades, et abi pakkumine muutub üha raskemaks ja ohtlikumaks, humanitaartöötajate turvalisus väheneb järjest ning 2008. aastal tapeti 122 humanitaartöötajat;

E.   arvestades, et erilist tähelepanu tuleks senisest enam pöörata kõige haavatavamatele inimrühmadele, nagu naised, lapsed ja sunniviisiliselt ümberasustatud, ning et soolise ja seksuaalse vägivalla suurenemine on tõsiseks probleemiks humanitaarolukordades, kus süstemaatiline vägistamine on mõnikord sõjarelvaks;

F.   arvestades, et humanitaarabiga mitteseotud osalejate suurenev sekkumine humanitaarkriisidele reageerimisse toob kaasa tõsise ohu ajada segamini sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate rollid ning hägustab neutraalse, erapooletu ja sõltumatu humanitaarabi piire;

G. arvestades, et Haiti ja Pakistani hiljutiste tragöödiate taustal on taas ilmnenud vajadus muuta ELi katastroofidele reageerimise vahendid (humanitaarabi ja ühenduse kodanikukaitse mehhanism) tõhusamaks ja kiiremaks ning parandada nende koordineerimist ja nähtavust; arvestades, et need katastroofid on veel kord tõstnud esile vajaduse luua Euroopa kiirreageerimisüksus;

H. arvestades, et üldine humanitaarolukord on muutunud tõsisemaks, humanitaarabialased kohustused ja vajadused on ülisuured ning konsensuse ja selle tegevuskava rakendamist on kindlasti vaja tõhustada, samuti on vaja täiustada ülemaailmset koordineerimist ja koormuse jagamist, võttes arvesse nende riikide vastutust piirkonnas, kellel on võimalus olla suurimaks humanitaarabi andjaks;

I.    arvestades, et humanitaarkatastroofideks ette nähtud komisjoni eelarvet ja eriti humanitaarabi peadirektoraadi eelarvet mitte üksnes ei külmutatud, vaid see on viimase viie aasta jooksul tegelikus väärtuses veidi vähenenud,

Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas ja selle tegevuskava

1.   avaldab kahetsust selle pärast, et humanitaarabi konsensus on humanitaarabipartnerite ringist väljaspool endiselt liiga vähe tuntud, ning palub, et Euroopa välisteenistus, liikmesriikide diplomaadid ja sõjalised osalejad saaksid selleteemalisi erikoolitusi;

2.   avaldab kahetsust selle üle, et liikmesriigid ei ole konsensuse rakendamisse piisavalt kaasatud, ning on seisukohal, et nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühma rolli tuleks tõhustada näiteks konsensuse riiklikesse humanitaarabikavadesse integreerimise teemaliste eriistungite korraldamisega või iga-aastase tegevusaruande esitamisega nii, et oleks tagatud konsensuse rakendamise parem jälgimine ja töörühm võiks täita aktiivsemalt oma ülesannet humanitaarabi küsimuse kaitsjana nõukogu teiste töörühmade ning poliitika- ja julgeolekukomitee ees, pöörates seejuures alati tähelepanu kooskõlastamise tõhususele ja kiirusele;

3.   ergutab kolmandates riikides asuvaid ELi esindusi aktiivselt toetama konsensuse ja selle tegevuskava levitamist ja rakendamist liikmesriikide esindustes;

4.   kutsub komisjoni üles uurima võimalusi vahetada ELi liikmesriikide parlamentidega igal aastal teavet konsensuse kohustuste rakendamise parima tava kohta;

5.   soovitab humanitaarabi paremini rahastada, kuna sekkuda tuleb üha rohkemates piirkondades, ning palub eelarvepädevatel institutsioonidel kanda hädaabireservi summa tervenisti või osaliselt otse üle humanitaarabi peadirektoraadi algsesse eelarvesse; rõhutab, kui oluline on saavutada OECD arenguabikomitee eesmärk eraldada arenguabiks 0,7% RKTst 2015. aastal;

6.   nõuab, et koostataks realistlik eelarve, eraldades vahendeid looduskatastroofide või humanitaarabi jaoks eelmiste aastate kulutuste korduvatest kogemustest lähtuvalt;

7.   nõuab täiendavaid pingutusi, et kiirendada loodus- või muule katastroofile järgnevate operatsioonide rahastamist ning otsustusprotsesside ja eelarve rakendamiseks loa andmise menetluse lihtsustamist; rõhutab tiheda koostöö vajalikkust komisjoni vastavate teenistuste ja Euroopa välisteenistuse vahel, et võimaldada operatsioonide kiiret esialgset rahastamist;

8.   tuletab meelde, kui oluline on tasakaalustatud tegevus maailma tasandil, pöörates eriliselt tähelepanu nn unustuse hõlma vajunud kriisidele;

9.   nõuab rahastamise, suutlikkuse ja ressursside suurendamist, et tagada see, et humanitaarabi ja kodanikukaitse teenivad eranditult mittesõjalisi eesmärke;

10.  toetab humanitaarabivõrgustiku (esimene ülikoolide võrgustik, mis pakub humanitaarabi alast koolitust Euroopa tasandil) rolli, et paraneksid teadmised maailmas valitsevast humanitaarolukorrast, ning eelkõige ELi poliitika rolli kõige haavatavamate rühmade vajaduste rahuldamisel noortele eurooplastele hariduse ja koolituse pakkumise teel;

Humanitaarpõhimõtted, rahvusvaheline humanitaarõigus ja humanitaarala kaitsmine

11. kinnitab veel kord konsensuses sisalduvaid humanitaarabi põhimõtteid ja eesmärke; tuletab meelde, et Euroopa Liidu humanitaarabi ei ole kriisiohjevahend, ning märgib kahetsusega, et humanitaarabi on järjest enam politiseeritud ning sellel on tagajärjed humanitaarala austamisele;

12. kinnitab, et Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa välisteenistus peab täitma humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse raames võetud põhimõtteid ja kohustusi, ning on seisukohal, et EL peaks seoses oma poliitilise kaalu ja tema kui suurima rahvusvahelise humanitaarabiandja positsiooniga kaasneva mõjuga lakkamatult edendama humanitaarabi põhimõtteid;

13. nõuab samuti, et sõjaväelased ja tsiviilisikutest personal ning humanitaartöötajad tegutseksid katastroofipiirkondades või humanitaarabi operatsioonidel neutraalsuse, sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtetest lähtuvalt;

14. tunneb rõõmu selle üle, et 2009. aasta detsembris vaadati läbi Euroopa Liidu suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks, ning on arvamusel, et komisjonil ja liikmesriikidel lasub nende rakendamisel oluline poliitiline roll; soovib lisaks sellele, et Euroopa välisteenistuses korraldataks erikoolitusi rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonnas;

15. palub, et komisjon tagaks täiendavad vahendid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist edendava tegevuse jaoks ning kohapealseks teavitustööks relvakandjate, noorte, poliitilise klassi ja kodanikuühiskonna seas;

16. tuletab meelde, et 2003. aasta juunis vastuvõetud humanitaarabi andmise põhimõtete ja heade tavadega rõhutatakse vajadust edendada aruandluskohustuse kehtestamist ning ergutada rahvusvaheliste humanitaarabimissioonide korrapärast hindamist, sealhulgas abiandjate tõhusust, ning rõhutab, et hindamised peavad põhinema eelkõige humanitaarabi osutajatega peetavatel laiaulatuslikumatel konsultatsioonidel;

Abi andmise ühine raamistik

· Abi kvaliteet

17.  tuletab meelde, et abi andmine peab põhinema üksnes kindlaksmääratud vajadustel ja haavatavuse astmel ning abi kvaliteet ja ulatus määratakse eelkõige kindlaks algsel hindamisel, mida tuleb veel parandada, eelkõige haavatavuse kriteeriumite kohaldamise küsimuses, eriti naiste, laste ja puuetega inimeste rühmade osas;

18.  tuletab meelde, et abisaajate tõhus ja pidev kaasamine ning võimaluse korral nende osalemine abi haldamises on üks olulisemaid tingimusi humanitaarabimissioonide kvaliteedi tagamiseks, eelkõige pikaajaliste kriiside korral;

19. nõuab, et ELi abi inimtekkelise või looduskatastroofi puhul oleks suunatud kohaliku majanduse aitamisele, näiteks kohaliku või piirkonnas toodetud toidu ostmiseks, nii palju kui võimalik, ning põllumajandusettevõtjate varustamisele vajalike materjalidega;

20. kutsub üles harmoniseerima eri osalejate kasutatavaid metoodikaid ning ärgitab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürood (OCHA) jätkama oma tööd, et määrata kindlaks ühine metoodikaraamistik, mille prioriteet oleks sekkumise tõhusus ja kiirus ning millega kaasataks alati nii palju kui võimalik kohalikud osalejad, ka valitsusvälised osalejad;

21. ärgitab tungivalt komisjoni jätkama valdkondlikku tööd sellistel aladel nagu toitumine, kaitsmine, sooline võrdõiguslikkus ja seksuaalne vägivald, põgenikud, tagasipöördujad ja riigisiseselt ümberasustatud isikud ning soovib, et tervishoiu esmaabiteenuste valdkonnas antav humanitaarabi hõlmaks süstemaatiliselt soolisi ja reproduktiivtervist puudutavaid küsimusi;

22. palub komisjonil leida konkreetne väljund Barnier’ aruande soovitustele, et ELi äärepoolseimaid piirkondi, aga mitte ainult neid, kasutataks tugibaasidena, et lihtsustada elutähtsate toodete eelnevat varumist, samuti logistikat, mis teeks lihtsamaks Euroopa olemasolevate inim- ja materiaalsete ressursside kasutuselevõtmise kiireloomulise humanitaarsekkumise korral väljaspool Euroopa Liitu;

23. ergutab komisjoni jätkama mõtisklemist humanitaarabi potentsiaalse negatiivse mõju üle abi osutamise piirkondades, eelkõige majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride destabiliseerimise ning looduskeskkonnale tekitatavate tagajärgede üle ning kutsub üles töötama välja asjakohased strateegiad, mis võimaldavad neid tagajärgi arvesse võtta projektide kavandamise etapist alates;

· Partnerluste mitmekesisus ja kvaliteet

24. kutsub üles jälgima, et rahvusvaheliste humanitaarabiprogrammide rahastamisel ja elluviimisel oleks mitu osalejat – ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, valitsusvälised organisatsioonid –, ning toetab tööd kohalike osalejate suutlikkuse suurendamiseks; nõuab asjakohast koordineerimist ja teabevahetust kõikide asjaosaliste vahel;

25. nõuab, et kõik valitsusorganid austaksid valitsusväliste organisatsioonide olulist rolli vahendite kogumisel eraannetuste kaudu;

26. toetab humanitaarreformide läbiviimist ÜRO tasandil ning kutsub üles tõhustama humanitaarabi koordinaatorite süsteemi, suurendama läbipaistvust, keskenduma rohkem abisaajatele, suurendama paindlikkust ühendatud fondide kasutamisel ning parandama klastritel (valdkondlikul vastutusel) põhinevat lähenemisviisi, tuginedes ÜRO soovitustele ja tugevdades läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtteid, eelkõige selles osas, mis puudutab kohalike struktuuride ja valitsusväliste toimijatega koordineerimist, valdkondadevaheliste aspektidega arvestamist ja klastritevahelist koordineerimist;

· Rahvusvaheline ja Euroopa tasandil tehtav koostöö

27. kinnitab taas ÜRO ja eelkõige humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) keskset rolli rahvusvaheliste humanitaarmeetmete koordineerimisel;

28. suhtub heakskiitvalt algatustesse, mille eesmärk on tagada, et Euroopa eri vahendid kriisidele reageerimiseks oleksid ühtsemad, ning tunneb rõõmu selle üle, et humanitaarabi ja kodanikukaitse on koondatud sama peadirektoraadi alla; rõhutab samas, et kummagi volitused, rollid ja vahendid peavad jääma vormi poolest selgelt eraldiseisvaks;

29. palub, et nõukogu ja komisjon kehtestaksid täpsed ja läbipaistvad eeskirjad Euroopa välisteenistuse ja komisjoni koostööks ja koordineerimiseks, kui toime tuleb tulla laiaulatuslike kriisidega väljaspool Euroopa Liidu territooriumi, ja tegutseksid aktiivselt ressursside ja selles valdkonnas kasutatud võimaluste nähtavuse kindlustamisega;

30. tuletab meelde, et Euroopa Liidu välistegevuse strateegias tuleks lapse õiguste osas lähtuda väärtustest ja põhimõtetest, mis on toodud inimõiguste ülddeklaratsioonis, eelkõige artiklites 3, 16, 18, 23, 25, 26 ja 29, ning ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivsetes protokollides;

Kodanikukaitse ja sõjaliste vahendite ning sõjalise võimekuse kasutamine

31. kinnitab taas, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate volitused peavad jääma selgesti eristatavaks, eeskätt loodusõnnetuste ja relvakonfliktide piirkondades, ning äärmiselt oluline on kasutada sõjalisi vahendeid ja sõjalist võimekust üksnes väga piiratud juhtudel ja viimase abivahendina toeks humanitaartegevusele kooskõlas ÜRO suunistega (MCDA suunised ja Oslo suunised)[9];

32. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et humanitaarabi ja kodanikukaitset tuleb käsitleda kui puhtalt mittesõjalisi eesmärke teenivat ülesannet ning osutada neid sellest lähtuvalt;

33. palub komisjonil võtta meetmeid selleks, et tõsta teadlikkust humanitaarabi eripärast Euroopa Liidu välispoliitikas, ning palub liikmesriikidel tagada, et nende relvajõud järgivad ja rakendavad ÜRO suuniseid; on lisaks seisukohal, et sõjaliste osalejate ja humanitaarabi osutajate vahel on vaja dialoogi, et soodustada vastastikust mõistmist;

34. kinnitab veel kord, et kodanikukaitse vahendite kasutamine humanitaarkriiside ajal peab põhinema vajadustel ning olema humanitaarabi täiendav ja sellega kooskõlas, ning et loodusõnnetuste korral võivad need vahendid humanitaartegevust teatud määralt toetada, kui neid kasutatakse institutsioonidevahelise alalise komitee (IASC) põhimõtete järgi;

35. palub komisjonil esitada laiahaardelisi seadusandlikke ettepanekuid, et luua Euroopa kodanikukaitsejõud, mis põhineb ühenduse praeguse kodanikukaitse mehhanismi optimeerimisel ja olemasolevate siseriiklike vahendite ühendamisel ega too seega kaasa olulisi lisakulusid ja võtab arvesse ettevalmistavate meetmete raames end tõestanud korda; kodanikukaitset tuleb rahastada humanitaarhädaolukordadest eraldi;

36. on seisukohal, et Euroopa kodanikukaitsejõud võiks seisneda teatavate liikmesriikide kohustuses lubada vabatahtlikult kasutada kodanikukaitseüksusi, mis on eelnevalt kindlaks määratud ning kohe valmis sekkuma järelevalve- ja teabekeskuse (MIC) koordineeritavatesse ELi operatsioonidesse; on lisaks sellele arvamusel, et enamik sellistest üksustest, mis on juba kasutusel riikide tasandil, jääksid liikmesriikide pädevusse ning selliste valmisoleku seisundis üksuste lähetamine oleks ELi kodanikukaitse keskne element ELi sisestele ja sellest väljapoole jäävatele katastroofidele reageerimisel;

Abi järjepidevus

· Katastroofiohu vähendamine ja kliimamuutus

37. tunneb heameelt selle üle, et 2009. aasta veebruaris võeti vastu uus Euroopa strateegia, millega toetatakse katastroofiohu vähendamist arengumaades; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon töötaks abisaavates riikides koos riikide valitsustega, kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja katastroofide ennetamise ja reageerimise programmid, ning kutsub üles seda strateegiat kiiresti ellu viima;

38. palub teha olulisi jõupingutusi selleks, et arenguabi ja humanitaarabi poliitika sisaldaks süstemaatilisemalt katastroofiohu vähendamise mõõdet;

39. soovitab selle mõõtme jaoks eraldatud summasid oluliselt suurendada ning rõhutab, kui oluline on, et rahastamine jääks väikesemastaabiliseks, et tagada konteksti arvestavad hoiakud ja kohalik isevastutus projektide eest;

40. palub, et kliimamuutusega kohanemise tegevuskava oleks katastroofiohu vähendamise alase tegevusega paremini koordineeritud;

· Hädaabi, taastamise ja arengu ühendamine

41. avaldab kahetsust selle pärast, et hädaabi, taastamise ja arengu ühendamise valdkonnas tehtud konkreetsed edusammud on endiselt piiratud, kuigi viimastel aastatel on selleks võetud mitmeid poliitilisi kohustusi;

42. rõhutab, kui oluline on minna eriolukorra lahendamiselt õigel ajal üle arendamisele, tuginedes konkreetsetele kriteeriumidele ja vajaduste põhjalikule hindamisele;

43. nõuab rohkem vahendeid abi järjepidevuse tagamiseks ning palub arutada olemasolevate rahastamisvahendite paindlikkust ja täiendavust hädaabi ja arengu vahelistes üleminekuetappides;

44. nõuab kohapealsete ning Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide tasandil vastavates teenistustes tegutsevate humanitaarorganisatsioonide ja arenguagentuuride vahelise dialoogi ja koordineerimise parandamist;

45. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroole (OCHA).

• [1]  EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1.
• [2]  ELT L 71, 10.3.2007, lk 9.
• [3]  ELT L 173, 3.7.2007, lk 19.
• [4] ¹ Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0304.
• [5] ² EÜT L 163, 4.7.2000, lk 37.
• [6]  ELT L 282, 6.11.2008, lk 273.
• [7]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0015.
• [8]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0235.
• [9]  MCDA suunised: suunised sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta toetamaks ÜRO humanitaartegevust keerulistes hädaolukordades, märts 2003.
  Oslo suunised: suunised sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta suurõnnetuste puhul teostatavate päästeoperatsioonide raames, november 2007.

Seletuskiri

Euroopa Liit, mis ühendab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike, on suurim humanitaarabiandja maailmas. ELi antav abi moodustab enam kui 40% ametlikust rahvusvahelisest humanitaarabist. Humanitaarabi peadirektoraadi (DG ECHO) kaudu edastas Euroopa Komisjon 2009. aastal humanitaarabi 950 miljoni euro ulatuses ligikaudu 115 miljonile inimesele enam kui 70 riigis. Euroopa Liidu humanitaarabipoliitika annab kindlalt tunnistust liidu pühendumisest kolmandate riikide elanikele, kes on äärmiselt raskes olukorras ja vajavad abi.

18. detsembril 2007. aastal Euroopa Liidu nõukogu eesistuja, Euroopa Parlamendi presidendi ja Euroopa Komisjoni presidendi poolt allkirjastatud dokument humanitaarabi valdkonnas saavutatud konsensuse kohta on märkimisväärne edusamm. See dokument kohustab Euroopa Liitu tegema selles valdkonnas tihedat koostööd, lähtudes ühisest humanitaarabipoliitikast. Konsensus rõhutab Euroopa Liidu soovi teha kõnealuses valdkonnas tihedat koostööd, et parandada tõhusust, kaitsta ja edendada peamisi humanitaarpõhimõtteid, nagu humaansus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus, ning võidelda innukalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise eest. Konsensusest tulenevad kohustused kehtivad nii liikmesriikide kui ka Euroopa Komisjoni suhtes. Humanitaarvaldkonna konsensuse elluviimise hõlbustamiseks koostati viieks aastaks tegevuskava, mis võeti vastu 2008. aasta mais. Tegevuskava meetmes nr 33 nähakse konkreetselt ette tegevuskava vahehindamine ja analüüsimine, mis on käesoleva raporti teema.

Kõigepealt tuleb öelda, et kokkuvõtte tegemine ei ole lihtne, sest puudub täpne teave juba võetud või edaspidi võetavate meetmete kohta. Tegevuskava tulemuste analüüsi raskendab ka konkreetsete näitajate puudumine teatavates sektorites. Lisaks selgus raporti koostamise käigus tõsiasi, et humanitaarabi valdkonnas saavutatud konsensusest väljaspool humanitaarabi osutajate ringi veel ei teata, mistõttu tuleb teha olulisi jõupingutusi konsensusele tähelepanu juhtimiseks ning liikmesriikide, institutsioonide ja militaarosalejate paremaks teavitamiseks. Formaalsete aspektide kõrval rõhutatakse raportis humanitaarabi teema aktuaalsust ja käsitletakse konsensuse peamisi punkte, mis tunduvad meile kõige olulisemad.

· Euroopa konsensus pidevalt muutuvates oludes

Viimastel aastatel on humanitaarolukord põhjalikult muutunud, mistõttu on selles valdkonnas saavutatud konsensuse range ja jõuline rakendamine muutunud veelgi olulisemaks. Olude muutumisest rääkides tuleks kõigepealt mainida eelkõige kliimamuutuste mõjust tulenevate loodusõnnetuste esinemissageduse ja raskusastme märkimisväärset tõusu. Seetõttu tuleks püüda vähendada loodusõnnetuste ohtu ja lisaks õigeaegsele abi andmisele tuleks suurendada asjaomaste kogukondade enda suutlikkust õnnetusteks valmis olla. On olemas poliitilised otsused – vastavasisuline ELi strateegia ja Hyōgo tegevuskava – aga nende elluviimisel esineb endiselt vajakajäämisi. Seetõttu peaks arengu- ja humanitaarabipoliitika hõlmama igakülgselt ka loodusõnnetuste riski vähendamist.

Lisaks ülaltoodule tuleb märkida, et sagenenud on keeruliste kriiside esinemine ja eelkõige sisekonfliktid, ning muutunud on sageli massilist rahvastikurännet (pagulased, riigi sees ümberasustatud isikud) ja suuremat elanikkonnavastast vägivalda kaasa toovate kriiside iseloom. Rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise juhtumeid esineb üha sagedamini ja kohapealne olukord muutub järjest hullemaks. Üks eriti šokeeriv rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise aspekt on see, et sõjarelvana kasutatakse üha sagedamini seksuaalset vägivalda. Seetõttu tuleks teha suuri jõupingutusi selleks, et humanitaartegevus hõlmaks soolist mõõdet ja seksuaalse vägivalla eest kaitsmist.

Lisaks on humanitaartöötajate juurdepääs kriisipiirkonna elanikele mõningatel juhtudel piiratud ja kahjuks võib üldiselt täheldada, et humanitaarala muutub järjest väiksemaks. Humanitaarala kaitsmist tuleb vankumatult jätkata.

Erilist ja suuremat tähelepanu tuleks pöörata kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele, nagu naised, lapsed ja sunniviisiliselt ümberasustatud isikud (riigi sees ümberasustatud isikud ja pagulased). ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmetel oli 2009. aasta lõpus maailmas 43,3 miljonit sunniviisiliselt ümberasustatud inimest. Lisaks sureb UNICEFi andmetel iga päev enam kui 22 000 alla viie aasta vanust last alatoitumuse ja relvastatud konfliktide tõttu ning üle ühe miljoni lapse on orvud või oma perest eraldatud.

Viimastel aastatel võib täheldada ka humanitaarabiga mitteseotud osaliste (militaarosalised, kodanikukaitseorganid jms) üha sagenevat kaasamist humanitaarkriiside lahendamisse. Kui suurte loodusõnnetuste korral võib nende kaasamine olla positiivne, siis keerulisemate kriiside puhul, kui on oht, et aetakse segi poliitilised ja humanitaarmotiivid, võib see tekitada probleeme. Sellegipoolest on tsiviil- ja militaarmissioonide omavaheline seotus saanud vältimatuks reaalsuseks, arvestades ÜRO egiidi all toimuvate integreeritud missioonide sagenemist, mille eesmärk on ellu viia globaalset strateegiat. Selline sõjaliste jõudude ja humanitaartöötajate rollide segunemine põhjustab humanitaartöötajate ja kriisist mõjutatud elanikkonna suurenevat ebakindlust. On oluline, et ühes keskkonnas tegutsevad poliitilised, militaar- ja humanitaarosalised õpiksid üksteist paremini tundma ja omavahel suhtlema, lähtudes oma ülesannetest ja volitustest ning teiste ülesannetesse ja volitustesse sekkumata.

Äsjased humanitaarkatastroofid Haitis ja Pakistanis kinnitasid veel kord vajadust tugevdada ELi suutlikkust reageerida katastroofidele tõhusalt, kooskõlastatult ja nähtavalt. Lähtudes Michel Barnier’ poolt pärast Aasiat tabanud tsunamit välja pakutud ideest, mida Euroopa Parlament on korduvalt toetanud, palutakse raportis luua Euroopa kiirreageerimisüksus (Euroopa kodanikukaitsejõud). Selline üksus peaks võimaldama optimeerida olemasolevate vahendite kasutamist ning muutma selle tõhusamaks ja nähtavamaks, et tõhusa kooskõlastamise abil saavutada kõikide vajalike vahendite viivitamatu kasutuselevõtmine. Loomulikult tuleks kõnealust üksust kasutada vastavalt vajadusele humanitaarabi täiendamiseks ja sellega kooskõlas. Kodanikukaitse vahendite kasutamine peab olema kooskõlas Euroopa konsensuses osutatud rahvusvaheliste direktiividega.

· Humanitaarabi institutsioonilise raamistiku areng Euroopa tasandil

Pärast tegevuskava vastuvõtmist on Euroopa Liidu tasandil toimunud institutsioonilisi muutusi. Näiteks loodi 2009. aasta algul Euroopa Liidu Nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühm (COHAFA). COHAFAst on saanud oluline foorum ja täiendav vahend, mis tugevdab Euroopa humanitaarabipoliitika institutsioonilist ülesehitust poliitilisel tasandil toimuvate korrapäraste aruteludega. Siiski tuleks tema osatähtsust suurendada humanitaarabi põhimõtete ja heade tavade rakendamise ning konsensuse koordineerimise ja elluviimise seisukohalt.

Samas tuleb ära märkida ka see, et kodanikukaitset ja humanitaarabi puudutavad ülesanded on koondatud humanitaarabi peadirektoraati, mis aitab katastroofide korral parandada kriisijuhtimisvahendite koordineerimist ja üldist kooskõlastatust. Raportöör tunneb sellise lähenemisviisi üle heameelt, kuid rõhutab siiski, et eri vahendite ülesanded, volitused ja eelarveread peavad olema selgelt eristatud, et säilitada nende identiteet ja eripära.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist 1. detsembril 2009 hakkas liidu humanitaartegevust reguleerima ELi toimimise lepingu artikkel 214, milles tunnustatakse humanitaarabipoliitikat ELi eraldiseisva poliitikavaldkonnana. Humanitaarküsimuste puhul on tegu liikmesriikide ja Euroopa Liidu jagatud pädevusega. 1996. aastal jõustunud nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta saab seega kaasotsustamismenetluse kohaselt toimuva läbivaatamise käigus õigusliku aluse.

Lissaboni lepinguga pandi alus ka Euroopa välisteenistusele, mille asutamise üle on 2010. aastal palju arutletud. Selleteemalistel läbirääkimistel on parlamendi arengukomisjon asunud kaitsma humanitaarabi peadirektoraadi sõltumatust ja eraldatust Euroopa välisteenistusest, et vältida humanitaarabi võimalikku muutumist poliitiliseks tööriistaks. Seetõttu tuleb täpsustada ülesannete jagunemist ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise eest vastutava komisjoni voliniku Kristalina Georgieva vahel.

· Eesseisvad väljakutsed ja edasised meetmed

Konsensus on esimene humanitaarabipoliitikat käsitlev ühine dokument pärast selleteemalist määrust, mis võeti vastu 1996. aastal. Humanitaarabi konsensus on põhjapanev dokument, mille olulisus pidevalt muutuvas humanitaarolukorras jääb püsima. Raportööri hinnangul võimaldab humanitaarabi konsensuse ja sellega kaasneva tegevuskava sihikindel elluviimine humanitaarvaldkonna väljakutsetega toime tulla.

Tegevuskava vahekokkuvõtte tegemine annab hea võimaluse tõhustada tegevust järgmistes põhjalikumat tähelepanu väärivates valdkondades:

o humanitaarpõhimõtete ja rahvusvahelise humanitaarõiguse edendamine;

o ELi humanitaarabi andmise kvaliteeti, koordineerimist ja kooskõlastatust puudutavad küsimused;

o kodanikukaitse ja sõjaliste vahendite ning sõjalise võimekuse kasutamise täpsustamine kooskõlas humanitaarabi konsensuse ja ÜRO direktiividega;

o katastroofiohu vähendamine ning hädaabi, taastamistegevuse ja arengukoostöö vaheliste seoste tugevdamine.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	9.12.2010
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	19 0 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Ricardo Cortés Lastra, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Filip Kaczmarek, Franziska Keller, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Maurice Ponga, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Eleni Theocharous, Iva Zanicchi, Gabriele Zimmer
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Santiago Fisas Ayxela, Martin Kastler, Judith Sargentini, Patrizia Toia