RAPORT Nõukogu soovitus Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta

18.3.2011 - (00003/2011 – C7‑0058/2011 – 2011/0802(NLE))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Sharon Bowles
PR_NLE_art109

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS,

mis käsitleb nõukogu soovitust Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta

(00003/2011 – C7‑0058/2011 – 2011/0802(NLE))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta soovitust (00003/2011)[1];

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7–0058/2011);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 109;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0064/2011),

A.  arvestades, et 18. veebruari 2011. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Peter Praeti ametisse nimetamise osas Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks ametiajaga kaheksaks aastaks alates 1. juunist 2011;

B.   arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon alustas seejärel kandidaadi pädevuse hindamist, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud nõudeid ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet, ning arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ja vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon korraldas 16. märtsil 2011. aastal kandidaadi pooleteisetunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele,

1.   esitab Euroopa Ülemkogule pooldava arvamuse nõukogu soovituse kohta nimetada Peter Praet Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule ja nõukogule.

• [1]  ELTs seni avaldamata.

LISA (1): Peter PraetI ELULOOKIRJELDUS

Peter Praet nimetati Belgia keskpanga tegevdirektori ametisse 2000. aastal ja ta vastutab finantsstabiilsuse ning finantsinfrastruktuuri ja maksesüsteemi järelevalve eest. 2002. aastal nimetati ta ka Belgia pangandus-, finants- ja kindlustuskomisjoni (CBFA) tegevdirektoriks, kes vastutab pangandus- ja kindlustuspoliitika usaldatavusjärelevalve eest.

Enne keskpangaga liitumist töötas Peter Praet 1999–2000 Belgia rahandusministri kabinetiülemana, 1988–1999 Générale de Banque’i ja Fortis Banki peaökonomistina, 1980–1987 Brüsseli Vaba Ülikooli majandusprofessorina ja 1978–1980 ökonomistina Rahvusvahelises Valuutafondis.

Praet sai Ph. D. kraadi majandusteaduses 1980. aastal Brüsseli Vabas Ülikoolis (Université Libre de Bruxelles, ULB). Ta on olnud Brüsseli Vabas Ülikoolis majandusprofessor alates 1980. aastast. Praegu õpetab ta rahandust ja pangandust Brüsseli Vabas Ülikoolis ja aastatel 2001–2004 töötas ta ärieetika õppejõuna Brüsseli Vaba Ülikooli Faculté Polytechnique’is ja Solvay Kaubanduskoolis.

Peter Praet töötab mitmes kõrgetasemelises rahvusvahelises komitees, sh Baseli pangajärelevalve komitee, makse- ja arveldussüsteemide komitee, ülemaailmse finantssüsteemi komitee ja Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus. Ta on Rahvusvaheliste Arvelduste Panga direktorite nõukogu esimene asendusliige. Samuti juhatab ta Euroopa Keskpankade Süsteemi pangajärelevalve komiteed.

Nimetatud erinevate töökohustuste raames on ta juhtinud mitmeid töökondi ja töörühmi. Praegu on ta ülemaailmse finantssüsteemi komitee kindlustusettevõtete ja pensionifondide fikseeritud sissetulekute strateegia töörühma esimees ja Baseli pangajärelevalve komitee uurimisrühma kaasesimees.

Praet on 2004. aastast Euroopa mõttekoja BRUEGEL (Brüsseli Euroopa ülemaailmne majanduslabor) juhatuse liige ja Rahvusvahelise Finantsregulatsiooni Keskuse (ICFR) rahvusvahelise nõuandekogu liige.

PETER PRAET

Tegevdirektor

Sündinud Herchenis (Saksamaal) 20. jaanuaril 1949. aastal

Kodakondsus: Belgia

Volitused

· Belgia keskpanga tegevdirektor, vastutav finantsstabiilsuse ja finantsinfrastruktuuri ning maksesüsteemi järelevalve eest

· Pangandus-, rahandus- ja kindlustuskomisjoni (CBFA) tegevdirektor, vastutav panganduse/kindlustuse usaldatavusjärelevalve poliitika eest

· Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) direktorite nõukogu esimene asendusliige

· Rahvusvaheliste Arvelduste Panga ülemaailmse majanduskohtumise asendusliige

· Rahvusvaheliste Arvelduste Panga majandusalase nõuandekomitee asendusliige

· Euroopa Keskpankade Süsteemi pangandusjärelevalve komitee esimees

Liige

Baseli pangajärelevalvekomitee (BCBS)      Baseli ülemaailmse finantssüsteemi komitee (CGFS)

Baseli ülemaailmse finantssüsteemi komitee kindlustusettevõtete ja pensionifondide fikseeritud sissetulekute strateegia töörühma esimees

Baseli pangajärelevalve komitee uurimisrühma kaasesimees

Baseli makse- ja arveldussüsteemide komitee (CPSS)

Euroopa pangandusinspektorite komitee (CEBS), alates 2011. aasta jaanuarist Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus

Brüsseli Euroopa ülemaailmse majanduslabori (BRUEGEL) juhatus (2004–2011)

XBRL-i (elektroonilise vormingu) direktorite nõukogu

Belgia Kuningriigi kõrgem rahandusnõukogu

2008. aasta Belgia uue finantskorralduse Lamfalussy töökond

Brüsseli Rahandusinstituudi (BFI) akadeemiline nõuandekomisjon

Rahvusvahelise Finantsregulatsiooni Keskuse (ICFR) rahvusvaheline nõuandekogu

Süsteemsete finantsriskide ja asutuste komitee (CREFS)

Akadeemiline tegevus

Raha ja pangandus – Solvay Kaubanduskool ja Brüsseli Vaba Ülikooli majandusteaduskond

Makromajanduse koordineerimine – Euroopa Uuringute Instituut

Akadeemilised kraadid

Majandusteaduse bakalaureusekraad – Brüsseli Vaba Ülikool (1971)

Majandusteaduse magistrikraad – Brüsseli Vaba Ülikool (1972)

Filosoofiadoktor (Ph. D.) majandusteaduses – Brüsseli Vaba Ülikool (1980)

Peamised erialased tegevusvaldkonnad

1973–1975	Rakendusliku majandusteaduse osakonna assistent Euroopa Uuringute Instituudis, Brüsseli Vabas Ülikoolis
1976	Sõjaväeteenistus
1977–1978	Assistent Euroopa Uuringute Instituudis, Brüsseli Vabas Ülikoolis
1978–1980	Ökonomist Rahvusvahelises Valuutafondis, Washington D.C.
1980–1987	Majandusprofessor, Brüsseli Vaba Ülikool Õpetatavad ained: · rahandus ja pangandus · majandus- ja rahandusliit · makromajanduslike poliitikasuundade koordineerimine
1987–1999	Générale de Banque’i ja seejärel Fortis Banki peaökonomist
1999–2000	Belgia majandusministri kabinetiülem
alates novembrist 2000	Belgia keskpanga tegevdirektor
alates novembrist 2002	Pangandus-, rahandus- ja kindlustuskomisjoni nõukogu liige

LISA (2) Peter PraetI VASTUSED KÜSIMUSTIKULE

A. Isiklik ja erialane taust

1.        Palun kirjeldage oma erialaste kogemuste peamisi tahke rahandus-, finants- ja ärivaldkonnas.

Oma ametialases karjääris olen keskendunud monetaar- ja finantsküsimustele akadeemilises valdkonnas ja panganduses ning ka riigiteenistuja ja keskpanga töötajana.

Pärast filosoofiadoktori kraadi omandamist majandusteaduses Brüsseli Vabas Ülikoolis ja kaheaastast tööd ökonomistina Rahvusvahelises Valuutafondis töötasin ma aastatel 1980–1987 majandusprofessorina Brüsseli Vabas Ülikoolis.

1987–1999 olin suuremate Belgia pankade peaökonomist. See andis mulle häid teadmisi pangandussektori erinevate tahkude kohta.

Ajavahemikul 1999–2000 olin Belgia rahandusministeeriumi kabinetiülem. Alates 2000. aastast olen Belgia keskpanga tegevdirektor ja vastutan finantsstabiilsuse ning finantsinfrastruktuuri ja maksesüsteemi järelevalve eest. 2002. aastal nimetati mind ühtlasi Belgia pangandus-, rahandus- ja kindlustuskomisjoni (CBFA) nõukogusse, kus vastutan panganduse ja kindlustuse usaldatavusjärelevalve poliitika eest. Nendes kahes asutuses (Belgia keskpank ja CBFA) töötades olen osalenud mitme kõrgetasemelise rahvusvahelise komitee tegevuses (vt küsimust 2).

2.        Palun tooge esile oma Euroopa ja rahvusvahelise kogemuse peamised tahud.

Alates 2000. aastast olen olnud mitme kõrgetasemelise Euroopa ja rahvusvahelise komitee liige, sh Baseli pangajärelevalvekomitee, makse- ja arveldussüsteemide komitee, ülemaailmse finantssüsteemi komitee ja Euroopa pangandusinspektorite komitee, millest hiljuti sai Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus. Samuti nimetas Euroopa Keskpanga nõukogu mind juhatama ajavahemikul 2007–2011 Euroopa Keskpankade Süsteemi pangajärelevalve komiteed.

Nimetatud erinevate volituste raames on mind kutsutud juhatama mitmeid töökondi ja töörühmi. Praegu olen ülemaailmse finantssüsteemi komitee kindlustusettevõtete ja pensionifondide fikseeritud sissetulekute strateegia töörühma esimees ja Baseli pangajärelevalve komitee uurimisrühma kaasesimees. Samuti olen ma majandus- ja rahanduskomitee ajutise kriisilahendamise töörühma liige.

Aastatel 2000–2005 vastutasin Belgia keskpangas IMFi, Rahvusvaheliste Arvelduste Panka (BIS), OECDd ja ELi puudutavate rahvusvahelise poliitika küsimuste eest.

Olen olnud Euroopa mõttekoja BRUEGEL (Brüsseli Euroopa ülemaailmne majanduslabor) juhatuse liige alates selle asutamisest 2004. aastal ja Rahvusvahelise Finantsregulatsiooni Keskuse (ICFR) rahvusvahelise nõuandekogu liige.

3.        Millised on kõige olulisemad otsused, mille langetamisel olete oma erialase karjääri jooksul osalenud?

Olen osalenud mitme majandus- ja rahandusküsimuse alase otsuse langetamisel riigi, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.

Liikmesriigi tasandil osalesin Belgia rahandusministri kabinetiülemana olulistes maksundusalastes ja reguleerivates reformides. Samuti tahaksin mainida uue, finantsstabiilsuse osakonna loomist Belgia keskpangas 2002. aastal, mis suurendas selles valdkonnas analüüsile ja uurimistööle keskendumist. Hiljuti võtsin aktiivselt osa finantskriisi ohjamisest Belgias ja olin Lamfalussy kõrgetasemelise eksperdirühma liige, mis lõi alused Belgia uuele järelevalvekorraldusele.

Hiljuti andsin oma panuse ka olulisemate rahvusvahelise poliitika rühmade töösse kriisile reageerimisel. Euroopa tasandil osalesin aktiivselt algatustes, et teostada finantssektoris piiriülest kriisiohjamist. Baseli komitee liikmena töötasin innukalt, et muuta rahandussüsteem paindlikumaks niinimetatud Basel III paketi abil.

B. Raha- ja majanduspoliitika

4.        Millised oleksid Teie peamised eesmärgid, mida taotlete oma kaheksa aasta pikkuse Euroopa Keskpanga juhatuse liikme mandaadi jooksul?

Ennekõike pühendun täielikult EKP aluslepingupõhisele mandaadile.

Kooskõlas EKP pädevustega tegutsen iseseisvalt euroala, kogu ELi ja tema kodanike üldhuvidest lähtudes.

Ma hindan kõrgelt terviklikku lähenemisviisi, läbipaistvust ja vastutust. Samuti usun, et EKP peamisteks väärtusteks on ühine otsuste tegemine ja suure asjatundlikkusega personal.

5.        Millise hinnangu annate Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) viimase kaheteistkümne aasta jooksul teostatud rahapoliitikale? Milliseid muudatusi, kui üldse, sooviksite juhatuse liikmena ellu viia?

Minu arvates on euroala rahapoliitika üldiselt rahuldavalt arenenud. Uuringud ja finantsturgude näitajad inflatsiooniootuste kohta on üldiselt vastanud EKP hindade stabiilsuse määratlusele. See inflatsiooniootuste sidumine annab tunnistust turgude ja avalikkuse suurest usaldusest EKP pühendumise vastu pakkuda seda, mida temalt eeldatakse, st hindade stabiilsust. EKP on saavutanud selle eesmärgi hoolimata mitmetest erakordsetest ülesannetest, mida ta on pidanud lahendama viimase 12 aasta jooksul. EKP reageeris kohe, kui 2007. aastal muutus finantssektor ebastabiilseks ja kui seejärel vallandus finantskriis. Isegi sellel perioodil, vaatamata negatiivsetele inflatsioonimääradele mõne kuu jooksul, jäid keskpika perioodi ja pikaajalised inflatsiooniootused stabiilseks.

Sellest hoolimata on finantskriis tõstatanud mitmeid küsimusi rahapoliitika ja finantsstabiilsuse vaheliste seoste kohta. Esmatähtis on parem arusaam finantssektori rollist rahapoliitika ülekandemehhanismis. Nagu vastuses 6 mainitud, on üks jõulise rahapoliitika strateegia olulisi osi varade hinnamuutuste jälgimine.

6.        Sageli väidetakse, et maailmamajanduse struktuurimuutuste tõttu on tarbijahindade inflatsioon asendunud varade hinna inflatsiooniga. Mida Teie sellest väitest arvate ja milliseid tagajärgi toob see Teie arvates kaasa rahapoliitika jaoks?

Viimase 30 aasta lõikes on inflatsioonitase ja selle volatiilsus vähenenud kõigepealt arenenud riikides ja seejärel areneva majandusega riikides. Kuni finantskriisi puhkemiseni keskendus arutelu pikka aega selle nn suure mõõdukamaks muutumise protsessi võimalikele tõlgendustele, nt struktuurilised muutused, sh globaliseerumine ja tõhusam rahapoliitika. Kõige tõenäolisem vastus on, et mõlemad tegurid aitasid oluliselt kaasa inflatsiooni ja selle volatiilsuse vähendamisele.

Siiski ei saa me öelda, et võitlus inflatsiooniga on kindlapeale võidetud ja et me oleme astunud uude ajastusse, kus inflatsioon väljendub varade hindade, mitte tarbijahindade kaudu. Samas on õige, et finantsturgudel nõutava riskipreemia vähendamise kaudu on inflatsioonidünaamika muutuste taltsutamine aidanud kaasa mõne vara mittejätkusuutlikele hinnamuutustele. Tulevikku vaadates peaksid keskpangad säilitama oma möödunud 30 aasta jooksul raskesti kätte võidetud usaldusväärsuse ja keskenduma edaspidigi hindade stabiilsuse eesmärgile, võttes kohasel määral arvesse varade hinnamuutuste tagajärgi hindade stabiilsuse keskpika perioodi ja pikaajalistele riskidele.

Varade hinnamuutuste jälgimine on üks jõulise rahapoliitika strateegia olulisi osi. Varade mittejätkusuutlikud hinnamuutused võivad eelneda üsna valulikele kohandustele – isegi kauges tulevikus –, mis võivad ohustada keskpanga võimet säilitada püsivalt hindade stabiilsust. EKP rahapoliitika strateegia on nt loodud selliselt, et rahapoliitika alased kaalutlused võtaks kohasel määral arvesse pikaajalisi riske hindade stabiilsusele, mis tulenevad mittejätkusuutlikust varade hindade dünaamikast. Monetaaranalüüsis, mis mängib olulist rolli keskpika perioodi ja pikaajaliste hinnamuutuste ootuse väljakujunemisel, võimaldab raha- ja krediidiarengute hindamisel jälgida seoseid varade turgude hinnakujunduse ja krediidi ning likviidsuse loomise vahel finantssektoris. See julgustab rahapoliitikat võtma kasutusele n-ö vastu tuult liikumise lähenemisviisi algetapis olevate varahindade tasakaalunihete vastu, mis peegelduvad raha- ja krediidiagregaatide dünaamikas. See aitab rahapoliitikal piirata hinnamullide teket finantstsüklite jooksul ja seeläbi säilitada püsivalt hindade stabiilsust.

Siiski ei pruugi rahapoliitika olla kõige sobivam vahend, et tegeleda krediidi- või hinnabuumidega. Kohasem võib olla finantshäirete allikatele suunatud makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite kasutamine. Samas on meil nende vahenditega vähe kogemusi.

7.        Kuidas mõjutab Teie arvates rahapoliitikat kaubahindade tõus? Kas rahapoliitika jaoks esineb vastuolu majandussurutisega võitlemise ja inflatsiooni(ootuste) osas valvsuse säilitamise vahel?

EKP rahapoliitika keskendub hinnamuutustele keskpikal perioodil. Muutused rahapoliitika suunitluses võtavad aega, et majandust ja lõpptulemusena hindu mõjutada. Kaubahindade tõus, nagu seda praegu on märgata, mõjutab seega rahapoliitikat ainult sel määral, et loob hinnatõusuriske hindade stabiilsusele keskpikal perioodil. Lühiajaline mõju üldinflatsioonile, mis tuleneb kaupade kõrgemate hindade otsesest mõjust inflatsioonile ja kaudsest mõjust sisendandmetena kasutamise tõttu tootmisprotsessis, ei vaja põhimõtteliselt EKP reageerimist, kuivõrd tarbijahinnamuutused oleksid ainult ajutised.

Asjad muutuvad keerulisemaks, kui see lühiajaline ülespoole suunatud surve hindadele juurdub tarbijate, tootjate ja finantsturul osalejate käitumises, mille tagajärjel ilmnevad teise astme mõjud. Samuti võib keskpangal tekkida vajadus sekkuda kaubahindade püsiva tõusu korral, kui pidev kõrvalekalle hindade stabiilsuse eesmärgist kujutab endast riski inflatsiooniootuste püsivale kinnitamisele. Sellistel juhtudel on vaja rahapoliitika karmistamist, et taastada olukord, kus on stabiilsed hinnad ja püsivad inflatsiooniootused. Praeguses olukorras peame hoolikalt jälgima kaupade hindu ja nende ülekandumist majandusse ja inflatsiooni.

EKP peamine ülesanne on hindade stabiilsuse säilitamine keskpikal perioodil. Et seda saavutada, kehtestab ta intressimäärad ja rakendab praegu ka ebastandardseid meetmeid, mis taotlevad selle tagamist, et madalad intressimäärad kanduvad majandusse üle nagu probleemideta aegadel. Hindade stabiilsuse tagamine on suurim panus, mille EKP saab anda jätkusuutliku majanduse taastumise võimaluse suurendamisse (vt ka vastust küsimusele 8).

8.        Kuidas peaks Teie arvates EKP, ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, täitma oma teiseseid kohustusi vastavalt aluslepingule (aidata kaasa majanduskasvu ja täieliku tööhõive saavutamisele) ja milliseid instrumente võiks EKP selleks kasutada?

Kooskõlas aluslepinguga on EKP kehtestanud selge arvulise kontrollväärtuse hindade stabiilsuse saavutamiseks. See taotleb inflatsiooni hoidmist alla 2% – aga ühtlasi selle väärtuse lähedal – keskpikas perspektiivis ja on algusest peale selle eesmärgi täielikult täitnud. Tõsiasja osas, et keskpank ei saa rahapakkumist muutes jätkusuutlikul viisil majanduskasvu mõjutada, valitseb laialdane konsensus. Samas on hindade stabiilsus kõige suurem panus, mida rahapoliitika saab anda, et saavutada soodus majanduskeskkond ja kõrge tööhõive tase. Ta annab struktuurilise panuse Euroopa Liidu teistele eesmärkidele, suurendades euroala majanduse kasvupotentsiaali.

Ima et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, näeb alusleping ette Euroopa Keskpankade Süsteemi toetuse liidu üldistele majanduspoliitika suundadele, pidades muu hulgas silmas Euroopa-põhise tasakaalustatud majanduskasvu jätkusuutlikule arengule kaasaaitamist ja täieliku tööhõive taotlemist. Finantskriisi jooksul on rahapoliitika reageerinud majanduslikele ja rahanduslikele vapustustele kohase keskpika suunitlusega, et tagada inflatsiooniootuste püsivus ja stabiliseerida makromajanduslikke muutusi. Hindade stabiilsust ohustamata on EKP majandust piisaval määral toetanud, kasutades oma intressimäära vahendit. Enamgi veel, lisaks tavapärastele intressimäära kärbetele ajalooliselt madalale tasemele oli EKP reaktsioon piisavalt paindlik, nagu asjaolud nõudsid. EKP võttis omaks nn mittestandardsed meetmed, pidades silmas rahapoliitika tõrgeteta ülekande tagamist finantsturgude ebatavaliselt suure ebakindluse ja ebastabiilsuse tingimustes.

9.        Kuidas hindate EKP, nõukogu ja/või eurorühma vahelisi institutsioonilisi suhteid? Kas leiate, et eurorühmasisest kooskõlastamist ja majanduslikku järelevalvet tuleb parandada?

EKP osaleb alaliselt majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, eurorühma ja nende ettevalmistuskomiteede kohtumistel. Samuti osaleb EKP president Euroopa Ülemkogu kohtumiste asjaomastes aruteludes. See tihe koostöö võimaldab EKP-l teavitada liikmesriikide ministreid oma rahapoliitika alastest otsustest ja hinnangust majanduslike ja rahanduslike arengute kohta. Teisest küljest võtab EKP nendel aruteludel osalemise kaudu osa arutelust ELi liikmesriikide rahanduslike ja teiste struktuuriliste poliitikasuundade (nagu seda hõlmab Euroopa poolaasta), rahvusvaheliste rahandusküsimuste ja finantssektori poliitika üle.

Sellele vaatamata tuleks komisjoni õigusakti ettepanekuid ELi majanduse juhtimise, koordineerimise ja majandusliku järelevalve kohta tõepoolest tugevdada. Majandus- ja rahandusliidu nn majandussammast kehastades peaks eurorühm täitma väga olulist rolli. See tugevdatud koostöö peaks aitama vältida majandus- ja rahandusliidu tõrgeteta toimimist ohustavate mittejätkusuutlike tasakaalunihete kujunemist, tagades jätkusuutliku rahandusliku olukorra ja suurendades euroala majanduskasvu potentsiaali.

10.      Mida arvate praegu Euroopa Parlamendis arutluse all olevatest majanduse juhtimise reformi käsitlevatest õigusakti ettepaneku eelnõudest? Kas leiate, et integreeritud järelevalve on samm edasi või keskenduksite pigem eelarvejärelevalvele?

Kuigi komisjoni ettepanekud kujutavad endast olemasoleva ELi eelarve- ja makromajandusliku järelevalve raamistiku olulist laiendamist ja tugevdamist, ei muuda need märkimisväärselt majandus- ja rahaliidu majanduse juhtimise raamistikku, saavutamaks tihedam majandusliit, mida taotleb EKP. Selles osas toetan ma Euroopa Parlamendi jõupingutusi ja loodan, et nad kasutavad täielikult aluslepinguga võimaldatud mänguruumi, et tugevdada majanduse juhtimist maksimaalsele võimalikule tasemele eelseisvatel kolmepoolsetel aruteludel nõukogu ja komisjoniga.

Peamine õppetund, mille me peaksime võtma sellest, kuidas järelevalvet minevikus rakendati, on see, et eeskirju tuleb rangelt järgida ja igale kõrvalekaldumisele peavad järgnema poolautomaatsed parandusmeetmed. Selle saab saavutada selgete ja ajakohaste menetluste abil, mida saab üheselt tõlgendada ja rakendada.

Hiljutine kriis on näidanud, et makromajanduslikes tasakaalunihetes võivad peituda suured riskid riikide rahandusele, mis võivad väga kiiresti realiseeruda. Samuti on saanud täiesti selgeks, et kehtinud juhtimise raamistikus neid riske ei jälgitud ega käsitletud piisavalt. Seega on vaja integreeritumat lähenemisviisi järelevalvele. Hea on see, et Euroopa poolaasta alusel ajastatakse erinevad järelevalvemenetlused nii, et tagatakse järjepidevus, jättes need samas seaduslikult ja menetluslikult eraldiseisvaks.

11.      Milliseid ülesandeid, suhteid ja väljakutseid näete seoses EKP ja tulevase Euroopa stabiilsusmehhanismiga?

Eurorühma 28. novembri 2010. aasta avalduses Euroopa stabiilsusmehhanismi kohta, mille Euroopa Ülemkogu 16.–17. detsembril 2010. aastal heaks kiitis, on ette nähtud mitmed ülesanded EKP-le.

Esiteks, komisjon ja IMF koostöös EKPga peavad läbirääkimisi ja jälgivad Euroopa stabiilsusmehhanismilt abi taotlevate euroala riikide finantsabi programme, nagu see toimub Kreeka laenulepingu kaudu, ja abi puhul Euroopa finantsstabiilsusvahendi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi alusel. Sellele vaatamata ei peaks EKP siinkohal juhtrolli võtma, sest liiga suur osalus programmide järelevalves võib nõrgendada tema iseseisvust.

Teiseks, enne Euroopa stabiilsusmehhanismi abi viivad komisjon ja IMF koostöös EKPga läbi põhjaliku võla jätkusuutlikkuse analüüsi, mille põhjal eurorühm võtab vastu üksmeelse otsuse abi pakkumise kohta.

Kolmandaks, Euroopa stabiilsusmehhanismi jaoks ette nähtud raamistiku üldist tõhusust hindab Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Keskpangaga 2016. aastal.

12.      Millised tulemid oleks eurovõlakirjade emissioonil majanduse juhtimise jaoks euroalal?

Ühiselt garanteeritud võlakirju ehk eurovõlakirju on mitmelt poolt välja pakutud vahendina, et tõsta euroala riigivõlaturul likviidsust, ja võimaliku mehhanismina, mis aitaks lahendada seni kestvat riigivõlakriisi.

Siiski tuleb kõigepealt püüda lahendada mitu väga tähtsat aspekti. Kõige olulisem on, et ühiselt garanteeritud võlakirjad, millel on kogu alal üks intressimäär, tekitavad märkimisväärse stiimuli probleemi koondtagatisega. Need võivad nõrgendada stiimuleid ettevaatliku eelarvepoliitika jaoks riiklikul tasandil ja muuta riikidele nende endi võetavad poliitiliselt kulukad kriisi ennetamise ja lahendamise meetmed vähem meeldivaks. Ebasoodne mõju stiimulitele võib puudutada nii riike, kes saavad kasu selliste ühiste võlakirjade madalatest intressimääradest, kui ka neid, kes maksavad üle, sest nad ei saaks enam kasu varasemast ettevaatlikust eelarvepoliitikast.

Ühistel eurovõlakirjadel on rohkem kasu keskkonnas, kus märkimisväärne osa maksustamisega seotud pädevusest kantakse riiklikult tasandilt üle liidu tasandile ja kus liidul on piisavalt instrumente, et tasakaalustada ühiste võlakirjade ebasoodsat mõju. See sarnaneks kehtivatele finantskokkulepetele föderaalriikide keskvalitsuse ja piirkondlike asutuste vahel.

13.      Millised on Teie arvates majanduskasvu ja tööhõive strateegia kõige tähtsamad eesmärgid aastani 2020? Kuidas saaksid EKP ja majanduse ning poliitika kooskõlastamise vahendid selle strateegia edule kaasa aidata? Loetlege palun tähtsuse järjekorras struktuurireformid, mida usute olevat ELis esmatähtsad.

Euroopa jaoks on kriitilise tähtsusega suurendada oma majanduskasvu potentsiaali. Parim viis seda teha on luua tingimused, et innovatsioon saaks edeneda ja levida. Euroopa peamine vara on inimkapital. Innovatsioon peaks aitama keskkonnast tingitud probleeme lahendada ja selleks, et parandada elukvaliteeti ja aidata riikide rahandust jätkusuutlikule teele, on vaja kõrgemat tootlikkust.

Parandatud ja tugevdatud järelevalve liikmesriikide poliitikasuundade üle, sh uus makromajandusliku järelevalve mehhanism, mille kohta tegi ettepaneku komisjon, on ELi 2020. aasta strateegia õnnestumise jaoks olulise tähtsusega. Hindade stabiilsuse tagamise kõrval peaks EKP aitama kaasa finantsstabiilsusele, et luua majanduskasvu soodustav keskkond.

Struktuurireformide prioriteedi osas on väga tähtis, et viivitamata viidaks ellu olulised ja laiaulatuslikud eelarve konsolideerimist täiendavad struktuurireformid, et taastada konkurentsivõime ja saavutada võimalikult kõrge majanduskasv ja tööhõive. Mõõdutundlik palgapoliitika, töötamist ergutavad stiimulid ja suurendatud jõupingutused hariduse ja koolituse vallas ning nominaalse ja tegeliku tööjõuturu jäikuse kõrvaldamine aitaksid oluliselt kaasa strukturaalse tööpuuduse vähendamisele eelseisvatel aastatel. Kaubaturgude puhul peaks edasi arendama poliitikasuundi, mis lihtsustavad kodumaist ja liikmesriikideülest konkurentsi ja toetavad innovatsiooni, et kiirendada ümberstruktureerimist ja investeerimist ning soodustada tootlikkuse kasvu arengut. Eelkõige hõlmab see teenuste direktiivi rakendamist, et edendada teenuste piiriülest konkurentsi. Struktuurireforme peaks toetama ka pangandussektori asjakohane ümberkorraldamine ja konsolideerimine. Korras bilanss, tõhus riskiohjamine ja läbipaistvad, jõulised ärimudelid jäävad põhivahendiks, et tugevdada pankade vastupanuvõimet finantsšokkidele ja tagada piisav juurdepääs rahalistele vahenditele, pannes seega aluse jätkusuutlikule kasvule ja finantsstabiilsusele.

14.      Mida Teie arvate kiiruse kohta, millega uued liikmesriigid peaksid ühinema rahaliiduga ja võtma käibele euro, arvestades kõiki lähenemiskriteeriume ja osalemist vahetuskursimehhanismis (ERM II)? Millisena näete Euroopa rahaliidu tulevikku pikemas perspektiivis ja millised on peamised eelseisvad raskused?

Kõik uued liikmesriigid peaksid võtma kasutusele euro niipea, kui nad on saavutanud püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme, nagu on aluslepingus ja protokollis ette nähtud. Euro kasutuselevõtu jaoks puudub varem kindlaks määratud ajakava. Esimene samm euro suunas on ERM II-s osalemine. Selle perioodi vältel peaksid liikmesriigid tõendama, et nad suudavad säilitada hindade stabiilsuse, eelarvedistsipliini ja konkurentsivõime ilma oluliste muudatusteta valuutavahetuskursis. Lähenemiskriteeriumide hindamine põhineb ideel, et püsivus on peamine. Ilma püsiva lähenemiseta on tõenäoline, et EKP rahapoliitiline suund oleks riigile sobimatu ja ta võiks seista silmitsi buumi-languse tsüklite reaga, sest tal pole olulisi poliitikavahendeid, mille abil siseriiklikke majandustingimusi stabiliseerida.

Majandus- ja rahaliidul on suur tulevik, kuid vaja on tõhustada Euroopa majanduse kasvupotentsiaali (vt küsimust 13) ja tugevdada Euroopa rahaliidu majandussammast. Selles mõttes olen nõus EKPga, kes taotleb märkimisväärset muutust majandus- ja rahaliidu majanduse juhtimise raamistikus, saavutamaks toimivam majandusliit. Konkreetsemalt, viivitamata on vaja laiendada ja tugevdada euroala makromajanduslikku ja eelarvejärelevalvet. Ennekõike tähendab see tugevamate ja siduvamate eelarvepoliitika eeskirjade loomist, mida toetaks tugevdatud sanktsioonid või mehhanismid, mis kindlustaks eeskirjade järgimist. Teiseks on vaja uut raamistikku, et jälgida konkurentsivõimet ja tagada, et võetakse meetmeid eesmärgiga ennetada erasektoris tekkivaid tasakaalunihkeid (nt ülemäärane krediidikasv). Kuivõrd eelarve- ja makromajandusliku järelevalve tugevdamine ei hõlma täielikult riigivõlakriiside riski, tuleks asutada alaline kriisiohjamisraamistik, mis saaks ultima ratio’na kaitsta euroala kui tervikut.

15.      Milline on Teie arvamus lühiajaliste finantstehingute maksustamisest? Kas leiate, et valuutatehingute maks on kooskõlas ELi aluslepingutega, mis tagavad kapitali vaba liikumise? Kas leiate, et valuutatehingute maksul, mis hõlmaks eurot, võiks olla positiivseid mõjusid – näiteks tulevikus euroalaga liituda soovivate riikide vahetuskursse stabiliseerides?

Finantskriis on toonud esile varade hindade ülepaisutamise ja ülemäärase volatiilsusega seotud probleeme. Nende probleemidega tuleb tegeleda. Sellele vaatamata ei ole ma siiani veendunud, et lühiajaliste finantstehingute maks oleks tõhus vahend nende probleemidega tegelemiseks. Igal juhul peaksime proovima lahendada neid probleeme uues makrotasandi usaldatavuse raamistikus.

Tehniline külg on finantstehingute maksu kehtestamise vastu. Et see maks oleks tõhus, tuleb maksudest kõrvalehoidumine miinimumini viia (nt kaubanduse geograafiline ümberpaigutamine alale, kus maksu ei rakendata nii, nagu eespool mainitud, ja erinevate finantstoodete liikuvus). Sel eesmärgil tuleks see maks kehtestada globaalselt ja see peaks hõlmama laias valikus tooteid. See tekitaks tõsiseid kooskõlastamisprobleeme õigusraamistiku määratlemisel ja selle rangel jõustamisel.

Samuti ohustaks finantstehingute maks selle pooldajate soovitule – nimelt volatiilsuse vähendamine ja spekulatsiooni tõrjumine – vastupidise mõju esilekutsumisega. Ma nõustun, et need eesmärgid on olulised, kuid usun, et selleks on olemas tõhusamaid meetmeid, nt rangem reguleerimine.

Vaadeldes konkreetsemalt välisvaluutatehinguid, kutsuks kõigi välisvaluutatehingute maks esile ebaloomuliku tulemuse, sest see ei suuda eristada kliente, kellel on vaja välisvaluutat, et osta välismaiseid kaupu või teenuseid, ja spekulante. Märkimisväärne hulk välisvaluutaturust koosneb vahendajatest, kes jaotavad tellimuse tasakaalutusi omavahel ümber. Seega võib üks tarbijatellimus kutsuda esile terve rea tehinguid vahendajate vahel. Sel puhul muudaks ahela igas etapis mõttelisele tehinguhulgale kehtestatud maks kogumaksu mitmekordseks, mis eeldatavasti jääks täielikult tarbija kanda.

Ma ei ole õigusekspert, kuid märgin, et EKP tõstatas ametlikus arvamuses õiguslikke küsimusi valuutatehingute maksu kohta ELi liikmesriikides, sh aluslepinguga kooskõla kohta.

16.      Milline on Teie arvamus nõukogu ja EKP vastavate rollide kohta euroala esindajana välissuhetes?

Majandus- ja rahaliidu rahapoliitika esindamine on ühendatud ja järjepidev tegevus. Ühtset rahapoliitikat esindatakse EKP kaudu kõigis asjakohastes rahvusvahelistes institutsioonides ja foorumites. Rahapoliitika on ELi ainupädevus, millest järeldub, et kogu vastutus seda välissuhetes esindada on liidul. Samasugune selgus valitseb ka vahetuskursi küsimustes, mis on samuti liidu ainupädevus. Selle pädevuse esindamist tagatakse EKP ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (euroala koosseisus) kaudu.

Euroala majanduspoliitika esindamine välissuhetes ühtib sisemise vastutuse jaotamisega liidu ja liikmesriikide vahel, kes jäävad vastutama majanduspoliitika eest Euroopa raamistiku põhjal. Kuigi liikmesriigid on rahvusvaheliste majandusfoorumite, nagu IMF, liikmed, kus nad võivad kanda finantsvastutust, peavad nad tegutsema alati tihedas koostöös pädeva liidu institutsiooniga, kui kogu või osa temaatikast kuulub liidu pädevuse alla.

Tehakse jõupingutusi, et saavutada suurem kooskõlastatus. Aluslepingu artikkel 138 näeb nõukogule (euro koosseisus) ette võimaluse, et ta võtab „majandus- ja rahaliidule erilist huvi pakkuvates küsimustes ühised seisukohad“ ja tagab ühtse esindamise „rahvusvahelistes finantsasutustes ja konverentsidel“. Pikemas perspektiivis, kui majanduse juhtimist on tugevdatud ja seisukohad on muutunud kooskõlastatumaks, pooldan ma isiklikult ühtset euro või ELi esindust rahvusvahelistel foorumitel, juhul kui Euroopa-sisesed otsustamismehhanismid on tõhusad.

17.      Kuidas hindate USA dollari ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi? Kuidas hindate Hiina jüaani ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi? Kas Teie arvates on keskpangad suutelised mõjusalt võitlema ülemäärase volatiilsuse vastu? Kas leiate, et euro rahvusvahelist rolli tuleks suurendada?

Vahetuskursi muutused viimase 14 kuu jooksul olid suurel määral tingitud majanduse taastumisprotsessist, maksutingimustest ja rahapoliitikast kogu maailmas. 2010. aasta esimesel poolel euro kurss langes dollari suhtes, suurendades muret mõne euroala riigi riigivõlaseisu ja selle pärast, et makromajanduslik taastumine oli USAs tugevam kui euroalal. Aasta teisel poolel euro mõningase volatiilsuse taustal taastus, mis oli peamiselt tingitud kahtluste vähenemisest riigivõla suhtes ja täiendavast majandusstiimulist USAs. 2011. aasta jaanuaris ja veebruaris kajastasid vahetuskursid peamiselt ebakindlust mõne naftat tootva riigi tulevaste arengute suhtes.

Pärast USA dollari suhtes de facto fikseeritud kursist loobumist 2010. aasta juunis on Hiina jüaani kurss USA dollari suhtes tõusnud umbes 4%, kuid langenud üle 7% euro suhtes ning reaalne ja nominaalne vahetuskurss on langenud 3%. Ma leian, et Hiina ametivõimud peaksid kasutama paindlikkust, mida võimaldab uus poliitiline raamistik, et lubada jüaani reaalse vahetuskursi aeglast tõusu. Rahvusvaheline üldsus nõustub – ja G20 liidrid kordasid seda avaldust eelmisel aastal Sŏulis –, et rohkem turgude poolt määratud vahetuskursisüsteemide suunas liikumine, vahetuskursi stabiilsuse tõhustamine, et see vastaks majanduse põhialustele, ja konkurentsieelist taotlevast valuuta devalveerimisest hoidumine on asjaomaste areneva majandusega riikide, sh Hiina, ja rahvusvahelise üldsuse huvides.

On selge, et ülemäärasel volatiilsusel ja vahetuskursside korrapäratul muutumisel on ebasoovitavad tagajärjed majanduslikule ja finantsstabiilsusele. Mis puutub keskpankade võimesse tulla toime vahetuskursside liigse volatiilsusega, siis euroala on vastu võtnud paindliku vahetuskursside korra, mis tähendab, et euro väärtuse kolmandate riikide valuutade suhtes määrab kindlaks turg. See võimaldab EKP-l keskenduda oma eesmärgile – hindade stabiilsuse säilitamisele – ja peaks aitama piirata vahetuskursside volatiilsust.

Nõustun EKP poliitikaga, mida on järgitud alates rahaliidu algusest 1999. aastal, mille kohaselt ei võidelda euro rahvusvahelise kasutamise poolt ega vastu. Euro rolli muutumine väljaspool euroala on peamiselt turujõudude ja erasektori otsuste tulemus. EKP rahapoliitika usaldusväärsus julgustab euro enamat kasutamist rahvusvahelistes tehingutes.

18.      Kuidas hindate G20 saavutusi? Milline on Teie arvamus kooskõlastamise praeguse taseme kohta?

G20 on aidanud kaasa kriisitõrje, kriisilahendamise ja tulevaste kriiside ennetamise jaoks kõrgetasemelise poliitilise stiimuli pakkumisele. G20 ühtsus tuleb tagada ka siis, kui kriis on lõppenud. Seega tuleb vägagi tervitada, et G20 riikide juhid rõhutavad – viimati tehti seda Sŏuli tippkohtumisel novembris 2010 – jätkuva rahvusvahelise poliitilise kooskõlastamise tähtsust, et tulla toime finantskriisi algpõhjustega ja panna alus tugevale ülemaailmsele majanduskasvule. Ma pean ütlema, et mind julgustab G20 liikmete kollektiivse vastutustunde kõrge tase. Samas märgiksin, et G20 liikmete heterogeensus muudab kooskõlastamise ja ühiste seisukohtade osas kokkuleppele jõudmise keerulisemaks. Samuti on oluline, et see protsess muutuks kaasavamaks, et hõlmata teisi riike.

Erinevate G20 tegevuskava punktide hulgast tooksin esile järgmised:

Esiteks, G20 tugeva, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistik on kasulik mitmepoolse koostöö mehhanism. Praegu on väga oluline, et kõik G20 liikmed koos IMFga täidaksid täiel määral selles raamistikus võetud kohustusi. Selles suhtes on võtmetähtsusega julged eelarve jätkusuutlikkuse kaitsmise meetmed ja kaugeleulatuvad struktuurireformid. Euroopa peaks andma head eeskuju.

Teiseks, G20 riikide juhid kiitsid heaks finantssüsteemi ümberkujundamise jaoks võtmetähtsusega elemendid, sh Baseli komitee ja finantsstabiilsuse nõukogu tehtud olulise töö. Nüüd on oluline, et G20 liikmed saavutaksid täiendava edu sõlmitud kokkulepete rakendamisel.

C. Finantsstabiilsus ja -järelevalve

19.      Mida soovitaksite teha makro- ja mikrotasandi järelevalve vahelise seose tugevdamiseks? Kas usute, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja Euroopa järelevalveasutustele antakse tõhusad volitused?

Hiljuti asutatud Euroopa finantsjärelevalvesüsteem on esimene samm, millega suurendatakse mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahelist koostööd. Kõnealune süsteem tuleks välja arendada asutuste vahel ühise järelevalvetava põhjal, et parandada mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve täiendavusi ja tugevdada piiriülest järelevalvet. Kolm Euroopa järelevalveasutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB) peaksid tegutsema piisava ja tõhusa teabevahetuse, andmeanalüüsi ja meetodite alusel.

Selleks et tõhus olla, peaksid Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutused täielikult kasutama pädevusi ja vahendeid, mida määrused neile ette näevad. Konkreetsemalt näeb õigusraamistik Euroopa järelevalveasutustele ette teatavaid siduvaid volitusi, sh tehnilisi standardeid, mida saab jõustada ELi õigusse ülekandmise teel, volitust uurida ELi õigusaktide rikkumist ja võimalikku õiguslike vahendite stiimulit, mis on siduv ettevõtete või turuosaliste jaoks. Teisest küljest andsid seadusandjad Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule „tegutse või selgita” rolli. Need volitused võivad tõhusaks osutuda, kui need põhinevad usaldusväärsusel, institutsiooni mainel ja asjatundlikkusel. Selline vaimne autoriteet tugineb muu hulgas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutuste iseseisvusele, asjatundlikule personalile ja eelarvelisele toele.

20.      Kas näete Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu puhul võimalikku huvide konflikti seoses EKP rahapoliitilise mandaadiga?

Ma ei näe siin huvide konflikti. EKP ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu poliitilised vastutusalad on selgelt erinevad. EKP peamine eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine euroalal. Lisaks aitab EKP kaasa „rahandussüsteemi stabiilsusega seotud pädevate asutuste poliitika tõrgeteta teostamisele” ja edendab turuinfrastruktuuride tõrgeteta toimimist. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ülesanne seevastu on teostada ELi finantssüsteemi usaldatavusjärelevalvet makrotasandil, ta määrab kindlaks finantsstabiilsusega seotud riskid ja vajaduse korral annab riskihoiatuse ja/või soovituse selliste riskide kõrvaldamiseks. On selge ja tõhus ülesanne kasutada rahapoliitikat hindade stabiilsuse säilitamiseks ja (edasist väljaarendamist vajav) makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite paketti, et tulla toime riskidega finantssüsteemile.

Sellele vaatamata tuleb tunnistada, et hindade stabiilsust ja finantsstabiilsust ei saa üksteisest sõltumatult analüüsida. Pikas perspektiivis aitab hindade stabiilsus kaasa finantsstabiilsusele, samal ajal kui finantsstabiilsus on eeltingimus keskpanga võimalusele säilitada hindade stabiilsus. Seega nii EKP kui ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu eesmärgid toetavad teineteist.

Sellele vaatamata võib mõelda olukordade peale, kus rahapoliitika vahendid mõjutavad finantsstabiilsust ja vastupidist olukorda, kus makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendid mõjutavad inflatsiooni. Ma olen kindel, et EKP ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu iseseisvus tagavad selle, et vastavad poliitilised vahendid suunatakse eesmärkidele, mille jaoks need vahendid on loodud. Enamgi veel, keskpankade juhatajate esindatuse tõttu Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus on vajalikud teabevood nii makromajandusliku olukorra kui ka finantsstabiilsuse riskide kohta praktiliselt kindlustatud.

Isegi kui makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika peaks ebaõnnestuma (st see on kas ebatõhus või pädevad asutused viivad seda ebapiisavalt ellu), ei ole see pikas plaanis keskpanga jaoks konflikt hinna- ja finantsstabiilsuse saavutamise tõttu pikema perioodi jooksul (vt küsimus 6). Lühikeses ja keskpikas perspektiivis võib keskpangal tekkida vajadus kasvavatele rahanduslikele tasakaalunihetele vastu astuda ja leppida ajutise kõrvalekaldega oma hindade stabiilsuse kvantitatiivsest määratlusest (st veidi madalam tarbijahinna inflatsioon üldise varade hindade buumi tekke ajal). Selline poliitika kindlustaks hinna- ja finantsstabiilsuse pikas plaanis, sest aitaks tagasi hoida rahanduslikke tasakaalunihkeid ja seega vältida nende tasakaalunihete vallandumise etapis disinflatsiooni või isegi deflatsiooni. Vastutuult liikumise põhimõte on alati olnud EKP kahel sambal põhineva strateegia iseenesestmõistetav osa seoses rahapoliitilise sambaga ning eriti raha- ja krediidimuutuste ning kulukate rahandusliku buumi ja languse tsüklitega seoses. Samuti on tõenäoline, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise tõttu sellised rahapoliitika kujundajate jaoks keerulised olukorrad taanduvad nii esinemissageduse kui ka tõsiduse poolest.

21.      Millisena näete EKP pangandusjärelevalve rolli tulevikus?

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kui ELi rahandussüsteemi uue makrotasandi usaldatavusjärelevalve institutsiooni loomine ja paralleelselt toimuv ELi kooskõlastamisraamistiku tugevdamine riigiasutuste seas mikrotasandi usaldatavusjärelevalveks Euroopa järelevalveasutuste loomise abil kujutavad endast olulist sammu edasi nende raskuste ja olemasoleva finantskriisi tõttu ilmnenud puuduste kaotamiseks.

EKP hakkab uues raamistikus olulist rolli mängima, sest ta pakub analüütilist, statistilist, haldus- ja logistilist tuge Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, sh nõukogu sekretariaadile. Samuti peaks EKP andma Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu käsutusse kõigi EKP üldnõukogu liikmete osavõtul kõikide liikmesriikide keskpankade makromajandus-, finants- ja rahandusekspertide teadmised. Seda toetab ka EKP ja Euroopa Keskpankade Süsteemi tegevus erinevates keskpanga valdkondades (finantsstabiilsuse järelevalve, makromajanduslik analüüs ja statistiliste andmete kogumine) ning ELi liikmesriikide keskpankade ekspertide hinnangute, ressursside ja infrastruktuuri üldine koostoime. EKP pangajärelevalve komitee, mida ma juhatasin aastatel 2007–2011, oli selles valdkonnas juba tegev. Komitee kogemused ja ettevalmistustöö on väga kasulikud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu uue tehnilise nõuandekomitee jaoks.

Lõpuks, EKP võtab osa Euroopa pangandusjärelevalveasutuse ja teise astme Euroopa panganduskomitee kokkusaamistest ja annab oma panuse nende foorumite tehnilistesse aruteludesse. Lisaks, nagu te teate, pakub EKP õiguslikke arvamusi kõigi ELi (ja liikmesriikide) algatuste kohta, mis võivad mõjutada finantsstabiilsust, nt kapitalinõuete neljas direktiiv.

22.      Mida peate kõige pakilisemateks küsimusteks finantsteenuste alaste õigusaktide puhul?

Esiteks uued Basel III eeskirjad, sh uued meetmed finantsvõimenduse määrade, likviidsusstandardite ja antitsükliliste puhvrite puhul. Kõnealuste uute eeskirjade rakendamine on Euroopas käsil muudatuste tegemise kaudu kapitalinõuete direktiivis (kapitalinõuete neljas direktiiv), millega tegeleb praegu Euroopa Komisjon. Ma tahaksin siinkohal rõhutada, et on olemas usaldatavusjärelevalve reguleerimise osi, mis on väga tihedalt seotud makrotasandi usaldatavusjärelevalvega, nt antitsüklilised puhvrid, mille puhul Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu eeldatavasti mängib koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega olulist rolli.

Teiseks töö süsteemselt oluliste finantsasutustega. See töö peaks lõpule jõudma 2011. aastal.

Kolmandaks kriisiohjamine ja -lahendamine. Mis puutub ELi, siis Euroopa Komisjon pidas avalikku arutelu jaanuaris. Väljapakutud raamistik sisaldaks sätteid, et parandada nii asutuste kui ka institutsioonide valmisolekut kriisiks. Uus ELi raamistik peaks ühtlustama liikmesriikides rakendatavat korda ja pakkuma koostöömehhanisme, et tõhusalt käsitleda pankade piiriüleseid makseraskusi. Samuti on vaja usaldusväärseid finantskorraldusi, milleks võib kasutada pangamakse, et suurendada kriisi lahendamise fondide vahendeid.

Neljandaks küsimuseks on varipanganduse sektor. G20 riikide juhid palusid oma 2010. aasta novembri kohtumisel Sŏulis finantsstabiilsuse nõukogul töötada 2011. aasta keskpaigaks välja soovitused, et tugevdada varipanganduse sektori reguleerimist ja järelevalvet.

Viiendaks pakiliseks teemaks on makrotasandi usaldatavusjärelevalve. Tööd on tehtud liikmesriikide, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil, eelkõige Rahvusvaheliste Arvelduste Panga, IMFi ja finantsstabiilsuse nõukogu kaudu, i) kaotades andmelüngad ja tõhustades analüütilisi vahendeid, et määrata kindlaks ja hinnata süsteemseid riske, ii) leides poliitilisi vastuseid, mis hõlmaks finantsasutusi, turgusid ja infrastruktuure, ja iii) tehes üldisi jõupingutusi ühtsete raamistike väljaarendamisel makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja poliitika jaoks.

Kuuendaks küsimuseks on tarbijakaitse. G20 on volitanud finantsstabiilsuse nõukogu, OECDd ja teisi rahvusvahelisi organisatsioone uurima võimalusi, et tõhustada tarbijakaitset. See võimaldab arvesse võtta olemasolevaid tarbijakaitse-eeskirju ja põhimõtteid, mis on juba Euroopa tasandil rakendatud, nt finantsinstrumentide turge käsitlev direktiiv või krediiditarbija direktiiv, mis pakuvad tarbijatele kõrget kaitstuse astet.

Ja viimaks on minu jaoks oluline küsimus seoses raamatupidamisstandarditega. USA raamatupidamisstandardite nõukogu ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu kahe komitee hiljutisi jõupingutusi, mis olid vastuseks G20 üleskutsele USA raamatupidamistava (GAAP) ja rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite lähenemisele, tuleb toetada. Siiski jäävad alles olulised põhimõttelised erinevused võtmetähtsusega valdkondade vahel, nt finantsinstrumentide klassifikatsioon ja mõõtmine, mis tuleb kaotada, pidades silmas vastamist G20 taotlusele luua ühtne kogum kvaliteetseid raamatupidamisstandardeid.

D. EKP toimimine ning demokraatlik vastutus ja läbipaistvus

23.      Kas juhatuse liikmete erinevad kohustused ei peaks aja jooksul muutuma kooskõlas EKP ülesannetes ja prioriteetides toimuvate muudatustega?

Tahaksin rõhutada, et EKP juhatus on ühiselt otsuseid tegev organ. Selle EKP üldise toimimise kollektiivse vastutuse piires saan aru, et juhatus lepib operatiivsetel ja praktilistel põhjustel kokku iga EKP tegevusvaldkonna aruandluse viisi. Konkreetselt tähendab see, et iga valdkonna inimesed annavad aru üksikutele juhatuse liikmetele, samas kui juhatus tervikuna on kollektiivselt vastutav EKP otsuste tegemise eest. Sellele vaatamata saan aru, et juhatus vaatab aruandluse jaotamise aja jooksul läbi, mida ma pean väga heaks toimimisviisiks, sest ühest küljest võimaldab see arvesse võtta konkreetset asjakohast kogemust ja vajaduse korral võtta arvesse kohanemist väliste arengutega (näiteks uute üksuste loomine, nt Target 2S programmiga tegelemiseks) ja kokkuvõttes tugevdab see samuti juhatuse ühtsust.

24.      Milline on Teie arvates asjakohane süsteem liikmete õiglase rotatsiooni tagamiseks EKP juhatuses, arvestades ka nende kodakondsust?

EKP juhatusse liikmete nimetamise kriteeriumid on Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirjas väga selgelt määratletud ja EKP juhatuse liikmeid „nimetatakse raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast” ning „ainult [euroala] liikmesriikide kodanikud saavad olla juhatuse liikmeks”.

Minu meelest tagab menetlus, mis põhineb nõukogu soovitusel ja sellele järgneval konsulteerimisel Euroopa Parlamendi ja EKPga, et kõige paremini täidetakse neid kahte EKP juhatuse liikmeks nimetamise nõuet.

Enamgi veel, tahaksin rõhutada EKP liikmesriikideülest olemust, millest järeldub, et tema otsuseid tegevate organite otsuseid võetakse vastu eranditult euroala perspektiivist lähtudes ja mitte eraldiseisvaid riiklikke huve silmas pidades. See on ka põhjus, miks EKP otsustusorganid ei esinda liikmesriike, vaid osalevad otsuste tegemises oma isikliku volituse alusel. Ma pean nõuet nimetada ametisse „raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega” inimesi piisavaks, et tagada EKP juhatuse pädev ja euroalale orienteeritud koosseis.

25.      Mida arvate vajadusest suurendada EKP juhatuses erineva taustaga isikute osakaalu, selle asemel et tugineda vaid keskpankade töötajatele?

Aluslepinguga nõutakse, et juhatuse liikmeid „nimetatakse raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast”. Puudub nõue nimetada ainult keskpankade töötajaid. Mõistagi, keskpankade töötajad vastavad sellele nõudele, kuid kindlasti ei välista see muud erialast tausta või kogemust. Õigupoolest on minu enda erialane kogemus, nagu ka mitmete teiste keskpanga vanemametnike oma, üpris mitmekesine ja ei piirdu tööga keskpangas. Samuti, vaadates praeguste juhatuse liikmete elulookirjeldusi, leiate sealt üsna erinevaid taustu, mis lisavad väärt kogemusi otsustamisprotsessi seisukohalt.

26.      Kas võiksite täpsustada oma nägemust demokraatliku aruandekohustuse kontseptsioonist, mis käsitleb nii EKPd kui ka keskpangandust üldiselt?

Ma leian, et keskpanga iseseisvus peab olema tasakaalustatud aruandekohustuse abil avalikkusele ja avalikkuse valitud esindajatele. Üldjoontes on aruandekohustus demokraatliku legitiimsuse peamine eeltingimus ja põhielement. Seda võib mõista kui iseseisva keskpanga kohustust oma otsuseid asjakohaselt selgitada ja põhjendada neid kodanike ning nende valitud esindajate ees, seega muutes keskpanga vastutavaks oma mandaadi täitmise eest. Aruandekohustus kindlustab ka selle, et keskpanga ülesanded täidetakse asjatundlikul viisil.

Kui organil, mis loodi aluslepingu põhjal ja mis tegutseb talle antud volituste piires, on EKP-l korraline ülesanne säilitada hindade stabiilsus ja viia ellu teisi keskpanga funktsioone kogu euroalal. Seega on EKP-l aruandekohustus ennekõike ELi kodanike ja – formaalsemalt – Euroopa Parlamendi ees, mis on ainus Euroopa Liidu institutsioon, mille ELi kodanikud otse valivad.

EKP-l on mitu kindlaksmääratud viisi, kuidas täita oma aruandekohustust. Lisaks igakuisele presidendi ja asepresidendi pressikonverentsile (vt vastus 28), annab EKP välja oma kuuajakirja ja esitab Euroopa Parlamendile (ning nõukogule) oma iga-aastase aruande. EKP president esineb kord kvartalis majandus- ja rahanduskomisjoni ees, samal ajal kui teisi juhatuse liikmeid kutsutakse sageli osalema majandus- ja rahanduskomisjoni koosolekutel / Euroopa Parlamendi istungitel konkreetsete teemade puhul. Mina isiklikult pooldan regulaarset dialoogi EKP juhatuse liikmete ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel. Lisaks osalevad EKP nõukogu liikmed mitmetes avalikkust kaasavates ettevõtmistes ja on andnud intervjuusid kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

27.      EKP ei ole pikka aega aktsepteerinud Euroopa Parlamendi nõuet avaldada oma nõukogu istungite protokollid. Millised on Teie arvates nende protokollide avaldamise takistused ja halvad küljed? Kas Teie oleksite selle poolt, et EKP avaldaks oma nõukogu istungite protokollid lähitulevikus?

EKP nõukogu protokollide avaldamist võib vaadelda kui üht võimalikku viisi, kuidas EKP teostaks oma aruandekohustust. Siiski on oluline aru saada, et EKP nõukogu on kollegiaalne ja samal ajal liikmesriikideülene organ. See tähendab, et EKP nõukogu liikmed, kes tulevad erinevatest liikmesriikidest, vastutavad ühiselt nõukogu tehtud otsuste eest ja neil on seega ühine aruandekohustus.

Muret valmistab see, et protokollide avaldamine võib takistada nõukogu liikmete iseseisvust, sest see võiks jätta neid kaitsetuks ebasoovitavate katsete ees takistada nende erapooletust ja seega muuta neid individuaalselt aruandekohustuslikuks. Samuti teeb mind isiklikult murelikuks tõsiasi, et see võiks viia nõukogu liikmete lahterdamiseni vastavalt nende koduliikmesriikidele, mida nad nõukogus ei esinda.

Seega leian, et praegune tava pidada presidendi pressikonverentse, mida peetakse kohe pärast rahapoliitikaalast kohtumist, ja sissejuhatava sõnavõtu avaldamine, mis annab tervikliku kokkuvõtte majanduslike arengute poliitiliselt olulisest hinnangust, on tõhus vahend, et esitada ja selgitada nõukogu seisukohta avalikkusele, kaitstes samal ajal liikmete individuaalset seisukohta. Kuivõrd see lähenemisviis pakub avalikkusele reaalajas laiaulatuslikku teavet ja kõiki asjakohaseid selgitusi, ei näe ma tungivat põhjust praegust tava muuta. Lisaks sellele peab keskpank selgitama analüütilist raamistikku, mida ta kasutab asutusesisesel otsuste tegemisel ja majanduse olukorra hindamisel, ja sageli selgeks tegema, mis on tema poliitiliste otsuste majanduslik alus ja kuidas tasakaalustav otsus tehakse.

28.      Millised järeldused teete USA Föderaalreservi järgitava läbipaistvuspoliitika ja EKP järgitava läbipaistvuspoliitika võrdlemisel? Mida arvate USA Föderaalreservi või Inglismaa keskpanga protokollide avaldamise kohta? Kas Te arvate, et EKP saaks seda meedet rakendada?

Läbipaistvuskorra omapära nõuab, et keskpank teeks selgeks, kuidas ta oma mandaati tõlgendab, ja oleks oma poliitika eesmärkide osas selgesõnaline. See aitab avalikkusel panga tegevuse tõhusust jälgida ja hinnata.

Rahapoliitikast rääkides peab panga esmane mure läbipaistvuse seisukohast olema rahapoliitika tõhusus põhikirjakohaste eesmärkide täitmisel. EKP on kuulutanud välja formaalse rahapoliitika strateegia ja selgitab rahapoliitika otsuseid, mille suhtes kohaldatakse seda strateegiat reaalajas.

Tänapäeval peab enamik keskpanku läbipaistvust oma rahapoliitilise raamistiku kriitilise tähtsusega osaks. Läbipaistvust suurendavad ettevõtmised on oodatud, kui need aitavad kaasa selle kindlustamisele, et avalikkus saab rahapoliitikast paremini aru ja see muutub usaldusväärsemaks ja tõhusamaks. Selles mõttes on enamik keskpanku, sh USA Föderaalreserv ja EKP, rõhutanud tõhusa teabeedastuse ja avalikkusega asjakohase suhtlemise tähtsust. Et keskpangal võib olla mitu võimalust oma teabeedastust tõhustada, ei ole alati selge, milline läbipaistvuse viis on antud asjaolude puhul parim.

Mis puudutab otsuseid tegevate organite protokollide avaldamist, siis on see üks võimalik viis otsustest teavitamise meetmete hulgas. Teatud tingimustel võib see pakkuda kasulikku lisateavet seisukohtade mitmekesisuse kohta otsuseid tegevas organis ja nende otsuste aluseks oleva põhjenduse kohta. Siiski, nagu ma selgitasin vastuses küsimusele 27, võib see tuua kaasa märkimisväärseid negatiivseid külgi, mis ei tõhusta teabeedastust. Selles kontekstis on USA Föderaalreservi ja Inglismaa keskpanga suund protokolle avaldada üks võimalik lähenemisviis.

Tõsiasja, et EKP oma protokolle ei avalda, tuleb vaadelda EKP ja laiemalt euroala konkreetseid vajadusi ja tingimusi arvestades. See võimaldab EKP nõukogul langetada rahapoliitika otsuseid täiesti iseseisvalt ja rõhuasetusega liikmete kollektiivsele aruandekohustusele. Enamgi veel, see on kooskõlas aluslepingu nõudega hoida nõukogu kaalutlused konfidentsiaalsetena.

29.      Milline on Teie arvamus rahapoliitika alasest dialoogist? Kas EKP juhatuse liikmed võiksid arutada rahapoliitika ja selle otsuste üle teiste asjaomaste poliitiliste toimijatega või see kahjustaks panga iseseisvust?

EKP presidendi ning majandus- ja rahanduskomisjoni kohtumised kord kvartalis on EKP jaoks peamine võimalus selgitada oma rahapoliitikat Euroopa kodanike esindajatele ja saada tagasisidet. Seda täiendab juhatuse liikmete osavõtt Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni koosolekutest ning täiskogu istungitest ja parlamendiliikmete mitteformaalsed EKP külastused, sh esmajoones EKP iga-aastane majandus- ja rahanduskomisjoni külastamine. Kõik see moodustab ühe osa EKP aruandekohustuse täitmisest Euroopa Parlamendi ees ja peaks aitama kaasa väga tulemuslikule ja asjalikule dialoogile nende kahe institutsiooni vahel.

Selle kõrval toimub regulaarne suhtlus Euroopa institutsioonide ja asutustega, nt eurorühma ja alalise majandus- ja rahandusküsimuste nõukoguga. Aset leiab ka tehnilise tasandi teabevahetus komisjoni ja liikmesriikide valitsustega, muu hulgas erinevates ELi komiteedes, vastavalt aluslepingu sätetele ja austades keskpanga iseseisvust.

30.      Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks riskideks ja väljakutseteks?

Praegune aeg on mitmest küljest üsna väljakutsete rohke, kuid lubage mul keskenduda kolmele peamisele probleemile.

Esimene on rahapoliitika normaliseerimine. Euroala toibub aegamööda sügavast majandus- ja finantskriisist, kuigi edasiminek ei ole riikides, turgudel ja sektorites ühtlane. Mingi aeg taastab EKP põhiintressimäärad tasemel, millel need varem olid, samal ajal vähendatakse ebastandardseid meetmeid järk-järgult seni, kuni neid ei ole enam vaja, et tagada rahapoliitika ülekandumine majandusse ja lõpptulemusena hindade valdkonda. Nende ettevõtmiste jaoks õige ajastuse seadmine on väljakutse, eriti praeguses keskkonnas, mida ikka veel iseloomustavad ebakindlus ja haavatavus.

Teist väljakutset mainisin ma juba varem: finantskriis on tõstatanud mitmeid küsimusi rahapoliitika ja finantsstabiilsuse vaheliste seoste kohta. Olulist tähtsust omab parem arusaam finantssektori rollist ülekandemehhanismis. Samuti on olulise tähtsusega head töösuhted Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutustega.

Kolmas peamine väljakutse, mida tahaksin siinkohal nimetada, puudutab Euroopa ning majandus- ja rahaliidu tulevikku. Riikide poliitika, mis võeti kasutusele käesoleva kriisi eel, ei ole küündinud selleni, mida majandus- ja rahaliit vajab, et olla stabiilne ja tõrgeteta toimida. Eelarve konsolideerimine, struktuurireformid ja tasakaalunihete korrigeerimine on mitmel puhul olnud ebapiisavad ja Euroopa eeskirju on mõnikord eiratud või isegi muudetud, kui need ei sobinud kokku riikliku poliitilise tegevuskavaga. Seega on vaja uut Euroopa majanduse juhtimise raamistikku, mis tuletab liikmesriikidele meelde, et ELi ning eriti majandus- ja rahaliidu hüved kaasnevad koos vastutusega. Nagu EKP ütles, vajame me märkimisväärset muutust. Lihtsalt kuidagi moodi end kriisist välja vedada ei ole praeguses pöördepunktis elujõulise Euroopa jaoks mingi valik. Kõnealused arengud on minu jaoks asjakohased mitte ainult seepärast, et olen pühendunud eurooplane, vaid ka seetõttu, et olen rahapoliitika kujundaja, kuivõrd need arengud mõjutavad tingimusi, mille alusel EKP saab oma rahapoliitikat ellu viia, pidades silmas oma peamise eesmärgi – hindade stabiilsuse – saavutamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	16.3.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	42 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Burkhard Balz, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Rachida Dati, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Vicky Ford, Ildikó Gáll-Pelcz, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Liem Hoang Ngoc, Wolf Klinz, Philippe Lamberts, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Íñigo Méndez de Vigo, Ivari Padar, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Peter Skinner, Theodor Dumitru Stolojan, Ivo Strejček, Marianne Thyssen, Corien Wortmann-Kool
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Sophie Auconie, Elena Băsescu, David Campbell Bannerman, Saïd El Khadraoui, Ashley Fox, Danuta Jazłowiecka, Olle Ludvigsson, Thomas Mann, Sirpa Pietikäinen, Catherine Stihler