Menetlus : 2010/2303(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0074/2011

Esitatud tekstid :

A7-0074/2011

Arutelud :

Hääletused :

PV 11/05/2011 - 5.16
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0223

RAPORT     
PDF 181kWORD 127k
24.3.2011
PE 454.525v05-00 A7-0074/2011

Äriühingu üldjuhtimine finantsasutustes

(2010/2303(INI))

Majandus- ja rahanduskomisjon

Raportöör: Ashley Fox

Arvamuse koostaja (*): Alexandra Thein, õiguskomisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS
 SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes

(2010/2303(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/76/EL, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega(1);

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0074/2011),

Lähenemisviis

1.  tervitab komisjoni rohelist raamatut ja võimalust parandada äriühingu üldjuhtimise struktuuri kogu ELis;

2.  rõhutab, et siseturu nõuetekohane toimimine sõltub finantssüsteemi stabiilsusest ning sellega seoses ka Euroopa kodanike ja tarbijate usaldusest finantsasutuste ja -tehingute vastu; märgib, et praegused tasustamissüsteemid on viinud ebaproportsionaalsete struktuuride tekkeni;

3.  on teadlik asjaolust, et finantskriisi järel on selge, et tarbijakaitse ja finantsteenuste sektori tagatiste kvaliteeti on vaja märkimisväärselt ja jõuliselt parandada, eelkõige seoses kontrolli ja järelevalvet käsitlevate aspektidega;

4.  on seisukohal, et finantssektor peaks vastama reaalmajanduse vajadustele, toetama jätkusuutlikku majanduskasvu ning näitama üles võimalikult kõrget sotsiaalset vastutust;

5.  märgib, et paljudel finantsasutustel kogu maailmas oli hiljutise finantskriisi jooksul suuri ebaõnnestumisi maksumaksjate ees; usub, et komisjon käitub õigesti, uurides finantsinstitutsioonide ebaõnnestumiste kõiki võimalikke põhjuseid, et uut kriisi vältida;

6.  märgib väärtuste ja eetika puudumist mõne finantsturgude ja -asutuste tegevuses osaleja käitumises; rõhutab, et ettevõtte sotsiaalse vastutuse raames peavad finantsturud ja -asutused võtma arvesse kõigi kaasatud osapoolte, sh klientide, aktsionäride ja töötajate huve;

7.  märgib, et USA Sarbanes-Oxley akt ei suutnud finantskriisis USA finantsinstitutsioone kaitsta, suurendades samal ajal kõikide börsil noteeritud äriühingute ja eelkõige VKEde kulusid, vähendades konkurentsivõimet ja takistades uute börsil noteeritud äriühingute loomist; rõhutab, et praegusest majanduslikust olukorrast ja kasvuvajadusest tingituna tuleb vältida nn Sarbanes-Oxley efekti ELis;

8.  märgib mitmekesisust Euroopa Liidu äriühingute juhtimisstruktuurides ja lähenemisviisides, kuidas liikmesriigid neid reguleerivad; tunnistab, et lähenemisviis „üks suurus sobib kõigile” oleks kohatu ja kahjustaks finantsasutuste konkurentsivõimet; täheldab, et riiklikud järelevalveasutused mõistavad neid mitmekesiseid lähenemisviise ja on paljudel juhtudel kõige pädevamad võtma vastu otsuseid, järgides ELi põhimõtteid; rõhutab siiski, et kogu ELi finantssektori hea juhtimise tagamiseks on vaja kindlaid miinimumstandardeid;

9.  tunnistab, et äriühingute üldjuhtimine areneb pidevalt; on veendunud, et sobilik on proportsionaalne lähenemine, milles kombineeritakse võrdsetel alustel nii põhimõtetel põhinevaid määruseid kui ka paindlikke parimate tavade kogumeid, mille aluseks on põhimõte "järgi või selgita”; rõhutab, et seda peab täiendama regulaarne välishindamine ning asjakohane regulatiivne järelevalve;

10. on veendunud, et muudes valdkondades võib siiski olla tõhustatud „järgi või selgita” kontrolliga menetlus sobivam koos konkreetsete õigusnormide ning sekkuvama kontrolliga nõuetele vastavuse või erinevuse üle ning et nõutavad on nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne hinnang, et nõuetekohasuse hindamine ei taanduks n-ö lahtrite täitmisele;

11. palub komisjonil kõikide ettepanekute puhul, mis komisjoni hinnangul võiksid parandada äriühingu üldjuhtimist, viia läbi kulude-tulude mõju hindamine, mis keskendub finantsasutuste tugevuse, stabiilsuse ja konkurentsivõime hoidmise vajadusele, et nad saaksid majanduskasvule kaasa aidata, võttes samas arvesse reguleerimatuse mõju finantsstabiilsusele ja reaalmajandusele;

Riskid

12. märgib, et mõned finants- ja järelevalveasutused ei mõista, et riskide iseloom, ulatus ja keerukus aitasid finantskriisi kujunemisele kaasa; usub, et tõhusal riskijuhtimisel on tulevaste kriiside ennetamises peamise tähtsusega roll;

13. nõuab, et kõigis finantsasutustes loodaks tõhus üldjuhtimissüsteem, mis hõlmaks piisavat riskijuhtimist, nõuetele vastavust, siseauditi ülesandeid (ja kindlustusandja korral kindlustusmatemaatilisi toiminguid), strateegiaid ja põhimõtteid, menetlusi ja korda;

14. rõhutab, et riskid on finantssektorile omased ja vajalikud likviidsuse suurendamiseks, konkurentsivõime edendamiseks ning majanduskasvu ja töökohtade tagamisele kaasaaitamiseks; on äärmiselt oluline, et juhatusel oleks riskist täpne arusaam ja ta oskaks seda põhjalikult hinnata, et ära hoida finantskriiside esinemist tulevikus;

15. nõuab nõukogu tasandil kohustuslike riskikomiteede või samaväärsete töörühmade loomist kõikidele majanduslikult olulistele finantsasutustele ja emaettevõtte nõukogu tasandil kõikidele majanduslikult olulistele finantskontsernidele; ELi tasandi järelevalveasutused peaksid asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides looma kriteeriumid sobiva ja nõuetele vastava isiku jaoks ning menetlused juhtivametnike ja kõigi olulise riski võtjate jaoks, mida finantsinstitutsioon rakendama peab, ning riiklikud ametiasutused peaksid tagama asjaomaste kriteeriumide järgimise;

16. usub, et riskikomitee või muu samaväärne organ peaks vastutama nõukogu järelevalve ja nõukogule nõu andmise eest, mis puudutab asjaomaste finantsasutuste riske ning riskianalüüsi strateegiat tulevikus, sealhulgas kapitalihalduse ja likviidsuse juhtimise strateegiat, võttes arvesse järelevalveasutuste ja riiklike pankade koostatud finantsstabiilsuse hinnanguid;

17. rõhutab, et riskijuhtimise lõplik vastutus on nõukogul, kes peab samuti võtma vastutuse nõuetele vastavuse tõendamise ja taastumiskavade koostamise eest;

18. rõhutab, et nõukogude liikmete lojaalsuskohustus tähendab pikaajalist ja jätkusuutlikku äristrateegiat, mille eesmärk on vältida ebaproportsionaalsete riskide võtmist;

19. usub, et äriühingud peavad kehtestama sisemenetluse, mida kontrollib järelevalveasutus, et käsitleda võimalikke konflikte riskijuhtimise üksuste ja tegevusüksuste vahel; peale selle peab nõukogul olema kohustus teavitada järelevalveasutusi kõigist talle teada olevatest olulistest riskidest;

20. pooldab teabe liikumise kanalite loomist, et edastada riskikomiteele või välistele järelevalveasutustele teavet sisekonfliktide või sobimatute tavade kohta äriühingus, ent tunnistab ühtlasi, et tavad erinevad vahel poliitikast ning et juhtkond ei ole alati tegelikest tavadest teadlik;

21. juhib tähelepanu sellele, et riskivaldkonna töötajate ja nõukogu vahelist kommunikatsiooni tuleks parandada sellise korra kehtestamisega, mis võimaldaks pöörduda konfliktide ja probleemide lahendamiseks organisatsiooni kõrgema tasandi poole;

22. rõhutab, et riskijuhil peab olema võimalus pöörduda otse äriühingu nõukogu poole; selleks et vältida kõnealuse ametniku sõltumatuse ja objektiivsuse ohtu seadmist, otsustab tema ametisse nimetamise ja töölt vabastamise kogu nõukogu;

23. soovitab täiendavalt kehtestada riskikomitee tagasikutsumise järgse dokumenteerimise korra ning edastada dokumendid audiitoritele ja järelevalveasutustele;

24. võtab teadmiseks läbipaistvusdirektiivi, mis nõuab asutustelt peamiste riskide avalikustamist, ja äriühinguõiguse neljanda direktiivi, mis nõuab asutustelt finantsaruandlusega seotud sisemiste kontrollisüsteemide kirjeldamist; täheldab, et finantsasutustelt tuleks nõuda taastumiskavade ja sellekohaste järelevalvearuannete avalikustamist;

25. on seisukohal, et finantsasutusi peaks kohustama igal aastal koostama võimalikult vähest bürokraatiat nõudva aruande sisekontrolli süsteemi ajakohasuse ja toimimise kohta ning finantsasutuste nõukogusid peaks kohustama seda aruannet vastu võtma; on lisaks seisukohal, et ka välisaudiitori koostatud finantsasutuse aastaaruanne peaks kohustuslikus korras sisaldama samasugust hinnangut; rõhutab siiski, et ELis peab vältima nn Sarbanes-Oxley efekti;

26. on seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata niisuguste meetmete rakendamisele finantsasutustes, mis suurendavad riskiteadlikkust, kuna riskiteadlikkuse suurendamisel äriühingu kõikidel tasanditel – ka töötajate seas – on parema riskijuhtimise jaoks otsustav tähtsus;

27. nõustub seisukohaga, et on vaja tõhustada ELi tasandil võetavaid meetmeid huvide konflikti vältimiseks, eesmärgiga säilitada nõukogu liikmete objektiivsust ja sõltumatust pangandus-, väärtpaberi- ja kindlustussektoris;

Direktorite nõukogud

28. palub, et ELi tasandi järelevalveasutused töötaksid asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides välja pädevuskriteeriumid sobiva ja nõuetele vastava isiku testimiseks, et hinnata isikute sobivust kontrolliga seotud ülesanneteks, võttes arvesse finantsasutuse olemust, keerukust ja suurust; järelevalveasutused peavad esitama oma hinnangud ja heakskiitmise korra õigeaegselt ja efektiivselt, võttes arvesse reguleeritud äriühingute otsust; suuremate ja süsteemselt asjassepuutuvate finantsasutuste puhul peaksid järelevalveasutused sekkuvalt kontrollima nõukogu liikmete sobivust, asjatundlikkust ja mitmekülgsust nii eraldi kui ka kollektiivselt ning sobivust seoses ametisse nimetamisega, samuti kontrollima nõukogusse kuuluvate liikmete üldisemat koosseisu ja nende ajalist seotust, arvestades nende muid kohustusi;

29. palub komisjonil töötada välja õigusaktid, millega nõutakse suurtelt finantsasutustelt, et nad esitaksid oma nõukogu regulaarse välishindamise, eesmärgiga tagada mitte ainult iga üksiku nõukogu liikme kõrgetasemeline panus, vaid ka see, et nõukogu tervikuna ja selle komiteed oleksid võimelised kaasa aitama asutuse strateegiliste eesmärkide saavutamisele ja riskijuhtimisele; nõuab suurtelt finantsasutustelt, et nad oma aastaaruannetes kinnitaksid sellise hindamise läbiviimist, välishindaja nime, hindamise ulatuse kirjelduse ja seda, et nad on tegutsenud hindaja soovituste järgi; palub EVJA-l koostöös finantssektori, aktsionäride ja reguleerivate asutustega töötada välja sellise hindamise ulatuse kohta juhend;

30. teeb ettepaneku, et finantsasutused võiksid vabatahtlikult lasta välishindajal nõukogu tegevust hinnata;

31. usub, et tegevjuhi ja esimehe ametikohad peaksid olema lahutatud, kuid märgib, et teatavatel juhtudel võib ühendatud ametikoht osutuda siiski lühiajaliselt vajalikuks; rõhutab samuti, et äriühingute juhtimisel ja tasustamispoliitikas tuleb järgida ja edendada naiste ja meeste võrdse tasustamise ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi direktiivides;

32. usub, et kõik üheastmelise või järelevalve juhtimisorganite liikmed peaksid omama hiljutisi ja asjakohaseid, sealhulgas finantsalaseid oskusi, teadmisi ja kogemusi, et finantsasutust ühiselt juhtida; nõuab, et kõigi majanduslikult oluliste finantsasutuste nõukogudes oleks tegevülesanneteta liikmeid; usub siiski, et iga finantsasutuse nõukogusse kuuluvad liikmed peaksid olema mitmekülgsete kogemuste, teadmiste ja loomuomadustega, et tagada kindel ja usaldusväärne juhtimine, ning et ametissenimetamine peaks olema välja teenitud;

33. rõhutab, et nõukogude suurem mitmekesisus vähendab kriisiolukordade tekkimise ohtu ja aitab kaasa majanduslikule stabiilsusele; kutsub komisjoni üles esitama naiste ja meeste osakaalu järkjärgulise ühtlustamise kava, et saavutada kummagi soo vähemalt 40-protsendiline esindatus finantsasutuste nõukogudes, tagama nimetatud eesmärgi saavutamise juba lähiajal ning kaaluma kutselist, sotsiaalset ja kultuurilist mitmekesisust tugevdavate meetmete võtmist;

34. toonitab, et nõukogude liikmete suurem mitmekesisus parandab tõenäoliselt arutelude ja otsuste vastuvõtmise kvaliteeti;

35. rõhutab töötajate esindajate tähtsust nõukogus, eelkõige nende pikaajalise huvi tõttu äriühingu jätkusuutliku üldjuhtimise vastu, samuti nende kogemuste ja teadmiste tõttu äriühingu sisestruktuuride alal;

36. on seisukohal, et avaliku sektori finantsasutused peavad tagama, et ametissenimetamise kord oleks avatud ja sõltumatu;

37. rõhutab, et juhid peavad pühendama oma kohustuste täitmiseks piisavalt aega; asjaomaste kohustuste suunised peaksid välja töötama ELi tasandi järelevalveasutused ja kohustuste täitmist peaksid kontrollima nõukogu ja riiklikud järelevalveasutused;

38. usub, et ühe eeldusena peaks välistama, et üks isik kuuluks liiga paljude eri finantskontsernide nõukogudesse;

39. nõuab Euroopa äriühingu põhikirja täiendava direktiivi 2001/86/EÜ raames valitud konsulteerimise ja töötajate osalemise eeskirjade tõhusat rakendamist;

40. on seisukohal, et nii kõrgem juhtkond kui ka juhatus peaksid olema tegelikult ja isiklikult vastutavad äriühingu üldjuhtimise põhimõtete juurutamise ja rakendamise eest ettevõtte kõikidel tasanditel;

41. peab vajalikuks selgelt määratletud Euroopa miinimumstandardi kehtestamist seoses nõukogu liikmete kohustustega finantsasutustes;

42. märgib, et Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi ja kõigi liikmesriikide keskpankade eesotsas on meessoost juhid; märgib, et praegu on liikmesriikide keskpankade ja finantsasutuste juhtivatel kohtadel vaid väga üksikuid naisi;

43. on veendunud, et nõukogu liikmetel peaks olema üldine hoolsuskohustus ning nad peaksid olema kohustatud teavitama järelevalveasutusi olulistest riskidest;

44. kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma soolise tasakaalustatuse meetmeid Euroopa Liidu finantsasutuste ja -organite juhtide ametisse nimetamisel;

45. julgustab komisjoni soodustama korda, mis saab aidata finantssektori äriühingutel praeguses majanduskeskkonnas hinnata ja juhtida meeste ja naiste tasakaalustatumat esindatust otsuseid langetavates organites;

46. rõhutab, et ettevõtete juhtimisel ja palgapoliitikas tuleb järgida ja edendada naiste ja meeste võrdse tasustamise ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi direktiivides;

Tasustamine

47. usub, et tasustamispoliitika peab põhinema üksikisikute ja nende ettevõtte pikaajalisel tulemuslikkusel, et tasustamispoliitika ei saaks soodustada liigsete riskide võtmist, ning et tasustamispoliitika või maksed ei tohiks kunagi õõnestada ettevõtte stabiilsust;

48. väljendab heameelt finantsinstitutsioonide poolt tasustamispoliitikas juba läbiviidud muudatuste üle, mille kohaselt seotakse boonuste maksmine pikaajaliste edukate tulemustega ja mida makstakse välja mitte varem kui kolme aasta pärast; väljendab samuti heameelt võimaluse üle nõuda boonuste tagasimaksmist juhul, kui majanduslikke eesmärke ei saavutata;

49. rõhutab, et kõik aktsiaoptsioonid peavad olema nõuetekohaselt avaldatud ja omama vähemalt kolmeaastast õiguste omandamise perioodi; on seisukohal, et rohkem tuleks ära kasutada tingimuslikke kapitaliinstrumente, eelistades neid aktsiatele, kuna nende puhul on huvide konflikt lühiajalise lähenemisviisi ajendeid silmas pidades väiksem;

50. märgib, et finantsasutustes on tasustamise küsimust käsitletud kapitalinõuete kolmanda direktiivi kohaselt;

51. rõhutab kapitalinõuete direktiivis (CRD III) ja Solvency II projektis sätestatud range tasustamispoliitika olulisust; eeldab, et neid ja muid kehtivaid õigusmeetmeid rakendatakse kiiresti alates 2011. aasta jaanuarist; palub komisjonil avaldada 2014. aastal hindamisaruanne;

52. tunnistab, et eri liikmesriigid kasutavad eri lähenemisviise; toetab tavasid, mis tõhustavad äriühingu üldjuhtimist vastavalt finantsasutuse õiguslikule vormile, suurusele, iseloomule, keerukusele ja majanduslikule mudelile;

53. märgib, et noteeritud äriühingute juhtide tasustamist puudutavate olemasolevate soovituste rakendamine pole ühtne ega rahuldav; seepärast palub komisjonil esitada ettepanekuid noteeritud äriühingute juhtide tasusid reguleerivate ELi tasandi õigusaktide kohta tagamaks, et noteeritud äriettevõtete tasustamissüsteem ei innustaks võtma liigseid riske, samuti kindlustamaks ELi tasandil võrdsed võimalused;

54. tõstab eriti esile muret, et aktsionärid ei saa praegu teostada ega teosta vajalikku kontrolli finantsasutuste tasustamispoliitika üle;

55. toonitab, et aktsionäridel on tasustamispoliitika nõuetekohase järelevalve teostamiseks vaja täielikku läbipaistvust, ning nõuab kõigi asutuste poolt eriti selliste töötajate arvu avalikustamist, kes teenivad rohkem kui 500 000 eurot, vahemikuga vähemalt 500 000 eurot;

56. on arvamusel, et aktsionärid peaksid aitama kaasa jätkusuutliku tasustamispoliitika kindlaksmääramisele ning neil peaks olema võimalik väljendada oma arvamust tasustamispoliitika kohta üldkoosolekul, omades õigust töötasukomisjoni määratletud tasustamispoliitika tagasi lükata;

Järelevalveasutused, audiitorid ja institutsioonid

57. usub, et tihedam kolmepoolne dialoog järelevalveasutuste, audiitorite (nii sise- kui välisaudiitorite) ja institutsioonide vahel parandaks võimalust märkimisväärseid või süsteemseid riske varakult avastada; ergutab järelevalveasutusi, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, audiitoreid ja institutsioone avalikel aruteludel osalema ja korraldama tihedamalt koosolekuid usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve hõlbustamiseks; soovitab täiendavalt kahepoolseid koosolekuid suuremate finantsasutuste audiitorite ja järelevalveasutuste vahel; usub, et nõukogu ja siseaudiitori kohustus on tagada vajalike sisekontrollisüsteemide olemasolu, et avastada süsteemsed riskid ja luua negatiivsete tagajärgede vältimiseks kord nõukogu ja järelevalveasutuste riskidest teavitamiseks;

58. rõhutab, et audiitori peamine ülesanne ei tohiks olla liigselt seotud erikohustuste koormaga, näiteks auditivälise teabe uurimise ja hindamisega, mis ei kuulu tema tegevusvaldkonda; on veendunud, et audiitor peaks teatama otse järelevalveasutusele, kui ilmneb järelevalvet eeldavaid asjaolusid, ja ta peaks osalema kogu valdkonda hõlmavatel erikontrollide hindamistel;

59. rõhutab, et avaliku sektori asutused, sealhulgas EVJA ja riiklikud järelevalveasutused, peavad järgima kõrgeid sõltumatuse norme ja äriühingu üldjuhtimise põhimõtteid;

Aktsionärid ja korraline üldkoosolek

60. ergutab institutsioonilisi aktsionäre haarama endale aktiivsema rolli, nõudes nõukogult ja tema strateegialt nõuetekohast vastutust ning tulusaajate pikaajaliste huvide kajastamist;

61. nõuab õigusakte, millega nõutakse kõigilt, kes on volitatud juhtima investeeringuid ELis kolmandate osapoolte nimel, et nad selgitaksid avalikult, kas nad rakendavad haldamise juhendit ja teevad selle avalikuks – ja kui rakendavad, siis millist ja miks, ja kui ei rakenda, siis miks;

62. usub, et märkimisväärsete (kindlaksmääratud ja proportsionaalsest suurusest suuremate) tehingute korral tuleks nõuda aktsionäri spetsiaalset kinnitust või peaks olema kohustuslik aktsionäride teavitamine enne tehingu jõustumist, eeldusel, et aktsionäride kaasamine on teostatav, täidetakse konfidentsiaalsuse põhimõtet ja ei kahjustata finantsasutuse igapäevast majandustegevust; EVJA võib asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides väljastada asjakohase võrdlusnäitaja kohta juhendi;

63. tunnistab, et seotud osapoolte tehinguid silmas pidades on läbipaistvus vajalik ja seotud osapoolt hõlmavatest olulistest tehingutest peaks väärtpaberiturgude ametile teada andma ning nendega peaks kaasas olema kiri sõltumatult nõuandjalt, kes kinnitab tehingu õigsuse ja mõistuspärasuse, või peaks sellise tehingu üle otsustama aktsionäride hääletus, millest seotud osapooled osa ei võta; EVJA võib asjaomaste riiklike ametiasutustega konsulteerides väljastada asjakohase võrdlusnäitaja kohta juhendi;

64. nõuab iga nõukogu liikme kohustuslikke iga-aastaseid valimisi, kohustuslikke iga-aastaseid taotlusi nõukogu poliitika kinnituseks või selle tagasikutsumiseks korralisel üldkoosolekul, et anda nii nõukogule suurem vastutus ning edendada suurema vastutuse kultuuri;

65. nõuab tõhusat aktsionäridepoolset kontrolli tõkestavate asjaolude uurimist ja mõistlikku koostööd takistavate normide kaotamist;

66. nõuab, et võetaks kasutusele elektrooniline hääletus, et motiveerida aktsionäre aktiivselt osalema finantsasutuse üldjuhtimises;

67. on arvamusel, et kõigil avalik-õigusliku juriidilise isiku osalusega äriühingutel peaks olema võimalik oma põhikirjas valida, kas nende liikmed jäävad anonüümseks või on nende nimed avalikustatud, ja et viimasel juhul peab seadus tagama tegeliku isiku tuvastamisvõimaluse;

68. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

ELT L 329, 14.12.2010, lk 3.


ÕIGUSKOMISJONI ARVAMUS (1.3.2011)

majandus- ja rahanduskomisjonile

äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes

(2010/2303(INI))

Arvamuse koostaja(*): Alexandra Thein

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

LÜHISELGITUS

Taust

Kõnealuse rohelise raamatu eesmärk on teha järeldusi ülemaailmsest finantskriisist, mis sai alguse Lehman Brothers'i panga pankrotistumisest 2008. aasta sügisel USA hüpoteeklaenude sobimatu väärtpaberistamise tagajärjel. Globaliseerunud maailma uusi rahastamisvahendeid silmas pidades vaadeldakse rohelises raamatus kriitiliselt finantsasutuste ja finantssüsteemi üldist kindlust ning süsteemi korraldust ja järelevalvet, et vältida kriisi kordumist tulevikus. Komisjoni kavandatud finantsturureformi ja kriisiennetamise programmi keskmes on äriühingute üldjuhtimise tugevdamine. Sellega seoses nendib komisjon, et paljude osaliste süsteemse tegutsemise tõttu tuleb finantsteenuste sektoris ettevõtete üldjuhtimisel arvestada võrdselt nii muude asjaosaliste huvidega (hoiustajad, säästjad, elukindlustuspoliisi omanikud jne) kui ka finantssüsteemi stabiilsusega.

Rohelises raamatus esitatud võimalused on mõeldud toetama ja täiendama finantssüsteemi tugevdamiseks vastu võetud või kavandatud õigusnorme, mis seostuvad eelkõige Euroopa järelevalvesüsteemi reformiga, kapitalinõuete direktiiviga (CRD III), kindlustusandjaid käsitleva direktiiviga „Solventsus II”, eurofondide (UCITS) süsteemi reformiga ja alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate tegevuse reguleerimisega. Kõnealuses rohelises raamatus keskendutakse äriühingute üldjuhtimise kitsale määratlusele, mis hõlmab ka välisaudiitoreid. Muid olulisi üldjuhtimisega seotud aspekte, nagu finantsasutuste eri funktsioonide lahushoidmine, sisekontroll ja raamatupidamisarvestuse sõltumatus, rohelises raamatus ei käsitleta.

Arvamuse koostaja seisukoht

Finantsriskide võtmine on finantssektori üks põhitunnus, mis on vajalik nii ettevõtlussektori eduks kui ka oma ülesannete adumiseks majanduses tervikuna. Euroopa kodanike huvides on see, et neid funktsioone ei hakataks piirama rohkem kui süsteemis tekkivate kriiside ennetamisega seotud üldiste huvide tagamiseks. Täienduseks olgu öeldud, et finantsasutustele peab jääma kindlalt reguleeritud võimalus pankrotistumiseks, tingimusel et see ei kujuta endast ohtu kogu süsteemile ega vallanda finantsvõrgustiku kaudu turul pankrotistumise doominoefekti.

Arvamuse koostaja peab väga tähtsaks senisest suurema, igati oma vastutusalale vastava tõhusa riskijuhtimise korra ja kultuuri ning järelevalve loomist finantsasutustes.

See ühtviisi tähtis ja keeruline ülesanne on lahendatav kaudset või otsest mõju avaldavate meetmete paketi abil. Selliseid meetmeid on Euroopa ja liikmesriikide tasandil eelmise aasta jooksul juba hulganisti ka võetud, ja seda eriti juhtkonna tasustamise alal. Teaduslikud uuringud näitavad, et lisaks on soovitavad ja olukorda parandavad sellised meetmed, mille eesmärgiks on nõukogude professionaalsemaks muutmine ja nõukogude liikmeskonna mitmekesisuse suurendamine. Nõukogu liikmete aruandekohustus ja vastutus peavad ühest küljest olema selgelt määratletud, teisest küljest peab aga olema täpselt kindlaks määratud selle kohustuse ja vastutuse vorm, et mitte seada ohtu finantsettevõtte ärilisi väljavaateid või nõukogu liikmeskonna kvaliteeti.

Arvamuse koostaja arvates on tähtis kõrvaldada finantskriise soodustavad tegurid, mis on seotud huvide konfliktidega, või vähemasti püüda selliseid tegureid vähendada.

Arvesse võttes konflikte, mis tekivad finantsasutuste tegutsemise tõttu krediidipanganduse ja investeerimispanganduse vallas, tundub olevat vajalik kehtestada õiguslikult siduv nõue selle kohta, et iga finantsasutus võib olla tegev vaid ühes eespool nimetatud valdkonnas, kuid see ei tarvitse olla võimalikku efektiivsuse kadu ja Euroopa finantsmajanduse globaalse konkurentsivõime vajadust silmas pidades teostatav. Kompromissitud huvikonfliktide välistamise meetmed tunduvad vajalikena nende isikute puhul, nagu seda on nõukogu liikmed, kellel on kandev roll riskide järelevalves.

ELi institutsioonilisi investoreid käsitleva juhendi eeskujuks sobiks Ühendkuningriigi „Stewardship Code”.

ETTEPANEKUD

Õiguskomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  on arvamusel, et mandaatide arvu, mille alusel nõukogu liikmed eri finantsasutustes tegutsevad, tuleks piirata kolmeni, kusjuures ühe finantskontserni mitu mandaati peaks arvesse minema ühe mandaadina; seda piirangut ei tuleks kohaldada liikme suhtes, kellele kuulub vähemalt üks viiendik finantsasutuse aktsiakapitalist;

2.  rõhutab, et nõukogude suurem mitmekesisus vähendab kriisiolukordade tekkimise ohtu ja aitab kaasa majanduslikule stabiilsusele; kutsub komisjoni üles esitama naiste ja meeste osakaalu järkjärgulise ühtlustamise kava, et saavutada kummagi soo vähemalt 40-protsendiline esindatus finantsasutuste nõukogudes, tagama nimetatud eesmärgi saavutamise juba lähiajal ning kaaluma kutselist, sotsiaalset ja kultuurilist mitmekesisust tugevdavate meetmete võtmist;

3.  rõhutab töötajate esindajate tähtsust nõukogus, eelkõige nende pikaajalise huvi tõttu äriühingu jätkusuutliku üldjuhtimise vastu, samuti nende kogemuste ja teadmiste tõttu äriühingu sisestruktuuride alal;

4.  toonitab, et nõukogude liikmete suurem mitmekesisus parandab tõenäoliselt arutelude ja otsuste vastuvõtmise kvaliteeti;

5.  märgib, et finantsasutuste puhul tuleks eeldada, et nõukogu esimehe ja juhatuse esimehe ülesanded hoitakse üksteisest lahus, kuigi võib esineda juhtumeid, kus nende kahe funktsiooni sidumine on lühiajalise meetmena vajalik;

6.  teeb ettepaneku, et finantsasutused võiksid vabatahtlikult lasta välishindajal nõukogu tegevust hinnata;

7.  on seisukohal, et niisuguse kohustuse kehtestamine, mille kohaselt üks või mitu auditikomitee liiget peab kuuluma riskikomiteesse ja vastupidi, võib tuua kaasa pädevuse hajumise ja vaid ühele ülesandele keskendumise kadumise;

8.  rõhutab, et nõukogude liikmete truudusekohustus tähendab pikaajalist ja jätkusuutlikku äristrateegiat, mille eesmärk on vältida ebaproportsionaalsete riskide võtmist;

9.  märgib, et riskikomitee esimees peaks andma aru üldkogu ees või igal juhul ei saaks teda vallandada juhatus või nõukogu;

10. on seisukohal, et finantsasutusi peaks kohustama igal aastal koostama võimalikult vähest bürokraatiat nõudva aruande sisekontrolli süsteemi ajakohasuse ja toimimise kohta ning finantsasutuste nõukogusid peaks kohustama seda aruannet vastu võtma; on seisukohal, et ka välisaudiitori koostatud finantsasutuse aastaaruanne peaks kohustuslikus korras sisaldama samasuguse hinnangu; peab aga vajalikuks vältida ELis nn Sarbanes-Oxley efekti;

11. peab oluliseks tulemuslikult toimivat infotehnoloogilist infrastruktuuri, mis tagaks riskidega seotud teabe kiire liikumise kuni nõukogu tasandini välja; on seisukohal, et otsustamine tehniliste meetmete üle, mille eesmärk on tõsta nõukogule edastatava teabe kvaliteeti ja selle esitamise kiirust, peab jääma finantsasutuste ja seega nõukogu enda pädevusse, et võimaldada igale asutusele individuaalsete ja konkreetsetele vajadustele kohandatud meetmete võtmist;

12. on seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata niisuguste meetmete rakendamisele finantsasutustes, mis suurendavad riskiteadlikkust, kuna riskiteadlikkuse suurendamisel äriühingu kõikidel tasanditel – ka töötajate seas – on parema riskijuhtimise jaoks otsustav tähtsus;

13. pooldab teabe liikumise kanalite loomist, et edastada riskikomiteele või välistele järelevalveasutustele teavet sisekonfliktide või sobimatute tavade kohta äriühingus, ent tunnistab ühtlasi, et tavad erinevad vahel poliitikast ning et juhtkond ei ole alati tegelikest tavadest teadlik;

14. on seisukohal, et riskijuhid peaksid äriühingu hierarhias olema finantsjuhtidega samaväärsed ning neil peaks olema õigus anda finantsasutuse järelevalveasutusele vahetult aru; peab vajalikuks järelevalveasutuse tasandil niisuguse riskikomitee moodustamist, mis tegeleks riskiküsimustega ja jälgiks riskistrateegia korrektset rakendamist kogu finantsasutuses, nõuab Euroopa standardite kehtestamist riskijuhtide ja riskikomitee liikmete kvalifikatsiooni määramiseks, et tugevdada nende rolli finantsasutustes;

15. juhib tähelepanu sellele, et riskivaldkonna töötajate ja nõukogu vahelist kommunikatsiooni tuleks parandada selle korra kehtestamisega, mis võimaldaks pöörduda konfliktide ja probleemide lahendamiseks organisatsiooni kõrgema tasandi poole;

16. on seisukohal, et finantsasutuste välisaudiitoritel peaks olema kohustus viivitamata nõukogule või vastutavatele järelevalveasutustele teatada, kui kontrolli käigus ilmnevad asjaolud, mis ohustavad asutuse püsimajäämist või võivad selle arengut oluliselt pärssida, või mis on tugevas vastuolus tegevusloa nõuete või tegevusala praktiseerimise ettekirjutustega;

17. ei pea asjakohaseks kohustada investoreid avalikustama aktsionäride üldkoosoleku tegelikku või oletatavat hääletusstrateegiat;

18. on seisukohal, et institutsioonilistel investoritel peaks lasuma kohustus ametlikult avalikult selgitada iga oma kõrvalekaldumist ELi institutsiooniliste investorite ühtsest eeskirjast (põhimõte „täida või põhjenda täitmata jätmist”), mis tuleb kehtestada; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et kõrvalekaldumist selgitatakse sageli ebapiisavalt või ei tehta seda üldse ning et sellistel juhtudel tuleb vastavus tagada sanktsioonide abil;

19. on seisukohal, et aktsionäride tuvastamist tuleks lihtsustada, et hõlbustada äriühingute ja nende aktsionäride dialoogi ja vähendada nn tühjade häälte („empty voting”) kasutamisega seotud ohtusid;

20. nõuab, et võetaks kasutusele elektrooniline hääletus, et motiveerida aktsionäre aktiivselt osalema finantsasutuse üldjuhtimises;

21. on arvamusel, et kõigil avalik-õigusliku juriidilise isiku osalusega äriühingutel peaks olema võimalik oma põhikirjas valida, kas nende liikmed jäävad anonüümseks või on nende nimed avalikustatud, ja et viimasel juhul peab seadus tagama tegeliku isiku tuvastamisvõimaluse;

22. peab vajalikuks selgelt määratletud Euroopa miinimumstandardi kehtestamist seoses nõukogu liikmete kohustustega finantsasutustes;

23. viitab juba tehtud seadusandlikele sammudele seoses finantsasutuste tasustamissüsteemi ja -poliitikaga, eriti 1. jaanuaril 2011 jõustunud ELi kapitalinõuete direktiivile (CRD III) ja direktiivile kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II); palub kõikidel liikmesriikidel rakendada neid õigusakte komisjoni ja Euroopa järelevalveasutuste järelevalve all ning soovitab alustada nende mõju hindamisega; on seisukohal, et tasustamiskomponentide määr ja koostisosad peavad olema seotud äriühingu jätkusuutliku ja pikaajalise majandusliku eduga;

24. märgib, et kapitalinõuete kolmanda direktiivi üle peetud arutelude käigus jõudsid komisjon ja nõukogu kokkuleppele, et Euroopa Parlamendi poolseid täiendavaid ettepanekuid tuleks käsitleda äriühingu üldjuhtimise paketi osana, ning tõstab eelkõige esile Euroopa Parlamendi muret, et aktsionärid ei saa praegu teostada ega teosta nõuetekohast kontrolli finantsasutuste tasustamispoliitika üle;

25. rõhutab, et aktsionärid vajavad tasustamispoliitika üle nõuetekohase järelevalve teostamiseks täielikku läbipaistvust, sh selliste töötajate arvu avaldamist, kes teenivad rohkem kui 500 000 eurot, vähemalt 500 000 euro kaupa;

26. on seisukohal, et nõukogu liikmetel peaks olema rangelt keelatud muu äritegevus, eriti aga nõustamistegevus sama finantskontserni piires; on seisukohal, et välisaudiitoritel peaks olema keelatud võtta finantsasutuselt vastu tasu teenuste eest (välja arvatud auditi teostamise eest makstav tasu), kuna see kujutaks endast kehtivate sõltumatusenõuete või muude eetiliste nõuete rikkumist;

27. on seisukohal, et huvide konflikti käsitleva poliitika detailid, mis hõlmavad pangandustegevuse mitmesuguseid valdkondi, peaksid moodustama finantsasutuste aastaaruande kohustusliku osa, ning nõuab, et kaalutaks ELi asjakohase käitumisjuhendi väljatöötamist;

28. on seisukohal, et võttes küll arvesse mitmesuguseid olemasolevaid õiguslikke ja majanduslikke mudeleid, tuleb ühtlustada huvide konflikte käsitlevate ühenduse eeskirjade sisu ja üksikasjad, et finantsasutuste suhtes kehtiksid ühetaolised eeskirjad, mille alusel need peavad kohaldama finantsinstrumentide turgude direktiivi, kapitalinõuete direktiivi, eurofondide (UCITS) direktiivi või Solventsus II direktiivi sätteid.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.2.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

19

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Raffaele Baldassarre, Sebastian Valentin Bodu, Françoise Castex, Christian Engström, Klaus-Heiner Lehne, Antonio Masip Hidalgo, Alajos Mészáros, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Francesco Enrico Speroni, Alexandra Thein, Cecilia Wikström, Zbigniew Ziobro, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Piotr Borys, Sergio Gaetano Cofferati, Sajjad Karim, Eva Lichtenberger, Toine Manders


SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS (1.3.2011)

majandus- ja rahanduskomisjonile

äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes

(2010/2303(INI))

Arvamuse koostaja: Othmar Karas

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval majandus- ja rahanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et siseturu nõuetekohane toimimine sõltub finantssüsteemi stabiilsusest ning sellega seoses ka Euroopa kodanike ja tarbijate usaldusest finantsasutuste ja -tehingute vastu; märgib, et praegused tasustamissüsteemid on viinud ebaproportsionaalsete struktuuride tekkeni;

2.  tunnistab, et finantskriis on paljastanud äriühingute selliste olemasolevate juhtimispõhimõtete ebatõhususe, mis põhinevad „järgi või selgita” lähenemisviisil; on veendunud, et tarvis on rakendatavaid ja õiguslikult siduvaid äriühingu üldjuhtimise õigusnorme;

3.  on teadlik asjaolust, et finantskriisi järel on selge, et tarbijakaitse ja finantsteenuste sektori tagatiste kvaliteeti on vaja märkimisväärselt ja jõuliselt parandada, eelkõige seoses kontrolli ja järelevalvet käsitlevate aspektidega;

4.  rõhutab, et kuna finantssektorile langeb seoses tema majandusliku tähtsuse ja üldise vastutusega ühiskonna ees ka eriline vastutus tõsiseltvõetavate ja jätkusuutlike äristrateegiate väljatöötamise valdkonnas ning seda tuleb asjakohaselt hüvitada, peaks boonuste maksmine edendama tulemuslikkust pikas perspektiivis ja ära hoidma lühiajalised strateegiad, et vältida suurte äririskide võtmist;

5.  on seisukohal, et finantssektor peaks vastama reaalmajanduse vajadustele, toetama jätkusuutlikku majanduskasvu ning näitama üles võimalikult kõrget sotsiaalset vastutust;

6.  toetab komisjoni eesmärki muuta finantsasutuste tasustamispoliitikat, et ohjeldada ülemäärase riski võtmist;

7.  tunnistab, et eri liikmesriigid kasutavad eri lähenemisviise; toetab tavasid, mis tõhustavad äriühingu üldjuhtimist vastavalt finantsasutuse õiguslikule vormile, suurusele, iseloomule, keerukusele ja majanduslikule mudelile;

8.  rõhutab, et hästi juhitud äriühing peaks suhetes oma töötajate, aktsionäride ja teiste sidusrühmadega olema vastutustundlik ja läbipaistev; kinnitab, et finantsasutuste juhid peavad otsuste langetamisel võtma arvesse asjaomase asutuse ning tarbijate ja töötajate pikaajalisi huve, et vähendada riski; seda saab saavutada õigusaktiga, millega nõutaks Euroopa Liidu igalt reguleeritud finantsasutuselt aastaaruandes oma ärimudeli kirjeldamist, mille juurde kuuluksid selgitus juhatuse riskivalmiduse kohta ja arusaam ärimudeliga kaasnevatest riskidest; aruandes peaks täiendavalt kirjeldatama meetmeid, mida nõukogu on võtnud nende riskide jälgimise ja juhtimise tagamiseks, ning viisi, kuidas tasustamispoliitika on kooskõlas rakendatava ärimudeli ja kaasnevate riskide juhtimisega vastutavate isikute poolt;

9.  rõhutab, et ettevõtete juhtimisel ja palgapoliitikas tuleb järgida ja edendada naiste ja meeste võrdse tasustamise ning võrdse kohtlemise põhimõtteid, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi direktiivides;

10. nõustub seisukohaga, et on vaja tõhustada ELi tasandil võetavaid meetmeid huvide konflikti vältimiseks, eesmärgiga säilitada nõukogu liikmete objektiivsust ja sõltumatust pangandus-, väärtpaberi- ja kindlustussektoris;

11. on seisukohal, et nii kõrgem juhtkond kui ka juhatus peaksid olema tegelikult ja isiklikult vastutavad äriühingu üldjuhtimise põhimõtete juurutamise ja rakendamise eest ettevõtte kõikidel tasanditel;

12. rõhutab, et riskid on finantssektorile omased ja vajalikud likviidsuse suurendamiseks, konkurentsivõime edendamiseks ning majanduskasvu ja töökohtade tagamisele kaasaaitamiseks; on äärmiselt oluline, et juhatusel oleks riskist täpne arusaam ja ta oskaks seda põhjalikult hinnata, et ära hoida finantskriiside esinemist tulevikus;

13. väljendab heameelt finantsinstitutsioonide poolt tasustamispoliitikas juba läbiviidud muudatuste üle, mille kohaselt seotakse boonuste maksmine pikaajaliste edukate tulemustega ja mida makstakse välja mitte varem kui kolme aasta pärast; väljendab samuti heameelt võimaluse üle nõuda boonuste tagasimaksmist juhul, kui majanduslikke eesmärke ei saavutata;

14. palub komisjonil teha ettepanekuid õigusaktide kohta, mis käsitlevad juhatuse raames riskijärelevalvega tegelevate kohustuslike komiteede loomist või samaväärseid meetmeid ning eeskirju komiteede koosseisu ja ülesannete kohta; on seisukohal, et riskikomiteede liikmed peaksid pühendama piisavalt aega sellele ülesandele, et olla võimelised reaalselt hindama komplekssete finantsinstrumentide riske;

15. soovitab komisjonil esitada valdkonnaspetsiifilised muudatusettepanekud finantsteenuseid käsitlevatesse õigusaktidesse, et tagada pankade ja pangandusega mittetegelevate institutsioonide palgapoliitika ühtsus; palub komisjonil lisaks esitada seadusandlikud ettepanekud äriühinguõiguse valdkonnas, et aidata lahendada äriühingute juhtimise küsimusi ja tagada igat tüüpi äriühingute tasustamispoliitika ühtsus;

16. julgustab institutsioonilisi aktsionäre pidama finantsasutustega dialoogi üldjuhtimise ja riskijuhtimise parandamise teemal, pidades silmas finantsasutuse pikaajalist jätkusuutlikkust; on seisukohal, et „järgi või selgita” lähenemisviis ei ole ennast finantskriisi ärahoidmisel kasuliku vahendina õigustanud ning on osutunud ebatõhusaks ning et äriühingu üldjuhtimise reguleerimise keskmes peavad olema siduvad eeskirjad, mida täiendab paindlik reguleerimine, näiteks heade tavade kogumik;

17. rõhutab kapitalinõuete direktiivis (CRD III)(1) ja Solvency II projektis sätestatud range tasustamispoliitika olulisust; ja eeldab, et need ja muud kehtivad õigusmeetmeid rakendatakse kiiresti alates 2011. aasta jaanuarist; palub komisjonil avaldada 2014. aastal hindamisaruanne;

18. kutsub liikmesriike üles tegema konkreetseid algatusi, et tagada naiste parem esindatus äriühingute juhatuses;

19. nõuab Euroopa äriühingu põhikirja täiendava direktiivi 2001/86/EÜ(2) raames valitud konsulteerimise ja töötajate osalemise süsteemide tõhusat rakendamist.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.2.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

30

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pablo Arias Echeverría, Cristian Silviu Buşoi, Anna Maria Corazza Bildt, António Fernando Correia De Campos, Jürgen Creutzmann, Christian Engström, Louis Grech, Małgorzata Handzlik, Philippe Juvin, Eija-Riitta Korhola, Mitro Repo, Robert Rochefort, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Catherine Stihler, Kyriacos Triantaphyllides, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Damien Abad, Cornelis de Jong, María Irigoyen Pérez, Constance Le Grip, Emma McClarkin, Antonyia Parvanova, Konstantinos Poupakis, Sylvana Rapti, Olga Sehnalová, Wim van de Camp

(1)

Direktiiv 2010/76/EL, ELT L 329, 14.12.2010, lk 3.

(2)

EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

16.3.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

37

3

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Burkhard Balz, Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Rachida Dati, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Vicky Ford, Ildikó Gáll-Pelcz, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Liem Hoang Ngoc, Wolf Klinz, Philippe Lamberts, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Íñigo Méndez de Vigo, Ivari Padar, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Peter Skinner, Theodor Dumitru Stolojan, Ivo Strejček, Marianne Thyssen, Corien Wortmann-Kool

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Sophie Auconie, Elena Băsescu, Saïd El Khadraoui, Ashley Fox, Danuta Jazłowiecka, Olle Ludvigsson, Thomas Mann, Miguel Portas, Catherine Stihler

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

David Campbell Bannerman

Õigusteave - Privaatsuspoliitika