Menetlus : 2010/2207(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0079/2011

Esitatud tekstid :

A7-0079/2011

Arutelud :

Hääletused :

PV 07/06/2011 - 8.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0251

RAPORT     
PDF 148kWORD 91k
23.3.2011
PE 452.542v02-00 A7-0079/2011

Rahvusvahelised lennunduslepingud Lissaboni lepingu raames

(2010/2207(INI))

Transpordi- ja turismikomisjon

Raportöör: Brian Simpson

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

rahvusvaheliste lennunduslepingute kohta Lissaboni lepingu raames

(2010/2207(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) muutmise kohta(1);

–   võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi-USA lennutranspordilepingu kohta(2);

–   võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni läbirääkimiste alustamise kohta broneeringuinfot käsitlevate lepingute üle Ameerika Ühendriikide, Austraalia ja Kanadaga(3);

–   võttes arvesse oma 25. aprilli 2007. aasta resolutsiooni Euroopa ühise lennunduspiirkonna rajamise kohta(4);

–   võttes arvesse oma 14. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Ameerika Ühendriikide vahelise lennutranspordilepingu sõlmimise kohta(5);

–   võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni ühenduse lennundusalase välispoliitika programmi arendamise kohta(6);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Ühenduse lennundusalase välispoliitika programmi arendamine” (KOM(2005)0079);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artiklit 218;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7-0079/2011),

A. arvestades, et kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni oli Euroopa Parlament osaline, kellega rahvusvaheliste lennunduslepingute sõlmimise küsimuses üksnes konsulteeriti;

B.  arvestades, et lepingute osas, mis hõlmavad valdkondi, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust, on nüüd vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut;

C. arvestades, et kui komisjon peab läbirääkimisi liidu ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute üle, teavitatakse Euroopa Parlamenti „viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel”(7);

D. arvestades, et raamkokkulepe peaks tagama, et institutsioonide volitusi ja õigusi kasutatakse võimalikult tulemuslikul ja läbipaistval viisil;

E.  arvestades, et kõnealuse raamkokkuleppega on komisjon võtnud kohustuse järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu võrdse kohtlemise põhimõtet õigusloome- ja eelarveküsimustes, eelkõige seoses juurdepääsuga koosolekutele ning dokumentide ja muu teabe edastamisega,

Sissejuhatus

1.  on seisukohal, et üldised lennunduslepingud naaberriikide või tähtsate ülemaailmsete partneritega võivad tuua reisijatele, kaubaveoettevõtjatele ja lennuettevõtjatele olulist kasu nii turulepääsu kui ka õigusnormide lähendamise abil, mis peaks soodustama ausat konkurentsi, muu hulgas riigitoetuste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite osas;

2.  tunnistab, et horisontaallepinguid, mis ühtlustavad kehtivad kahepoolsed lepingud ühenduse õigusnormidega, on vaja selleks, et tagada õiguskindlus ning saada lisakasu lihtsustamise ja kindluse osas, et kõikidel liidu lennuettevõtjatel on ühesugused õigused;

3.  juhib tähelepanu sellele, et lennuohutus- ja lennundusjulgestusstandardid on reisijatele, meeskondadele ja lennundussektorile üldiselt äärmiselt olulised, ja toetab seetõttu lennuohutuse lepingute sõlmimist riikidega, kellel on märkimisväärne õhusõidukitööstus, võttes arvesse kulude kokkuhoidu ja ühtselt kõrgeid standardeid, mida võib saavutada hindamiste, katsetuste ja kontrollide kattumise vähendamisega;

4.  avaldab kahetsust selle üle, et nõukogu ei ole veel andnud komisjonile volitust pidada läbirääkimisi üldise lennunduslepingu sõlmimiseks selliste oluliste kaubanduspartneritega nagu Hiina Rahvavabariik ja India; on seisukohal, et see puudujääk hakkab üha enam kahjustama liidu huve, eelkõige nende riikide kiiret majanduskasvu arvesse võttes;

5.  juhib tähelepanu sellele, et olulised riigid, nagu Jaapan ja Venemaa Föderatsioon, ei sisaldu komisjoni viimases rahvusvaheliste lennunduslepingute üle peetavate läbirääkimiste loetelus;

6.  väljendab muret jätkuvalt lahendamata küsimuse pärast seoses üle Siberi kulgevate lendudega; palub komisjonil teha kõik vajalikud jõupingutused, sh käsitleda kõnealust küsimust seoses Venemaa WTOga ühinemise üle peetavate läbirääkimistega, et vältida ELi lennuettevõtjate vahelise konkurentsi moonutamist;

Lepingu hindamise kriteeriumid

7.  toonitab, et kõikide läbirääkimiste puhul tuleb hinnata varakult kokkuleppele jõudmise eeliseid ambitsioonikama tulemuse saavutamine eesmärgil peetavate pikemate läbirääkimistega võrreldes;

8.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament püüab nõusoleku saamiseks esitatud üldiste lepingute hindamisel kohaldada ühtseid nõudeid; märgib eelkõige, et hindamise käigus keskendub Euroopa Parlament sellele, mil määral leevendatakse turulepääsu ja investeerimisvõimaluste piiranguid tasakaalustatud viisil, pakutakse stiimuleid sotsiaalsete ja keskkonnastandardite säilitamiseks ning täiustamiseks, nähakse ette asjakohased andmekaitse ja eraelu puutumatusega seotud kaitsemeetmed, käsitletakse ohutus- ja julgestusstandardite vastastikust tunnustamist ning on tagatud reisijate õiguste kõrge tase;

9.  on seisukohal, et hädasti on vaja andmekaitse ja eraelu puutumatusega seotud ülemaailmseid standardeid ning et Euroopa Parlamendi 5. mai 2010. aasta resolutsioonis esitatud kriteeriumid pakuvad selliseks kokkuleppeks asjakohast mudelit; juhib tähelepanu sellele, et liit peaks võtma juhtrolli selliste ülemaailmsete standardite väljatöötamisel;

10. juhib tähelepanu sellele, et lennundussektor aitab üha rohkem kaasa ülemaailmsele soojenemisele, ning on seisukohal, et lepingud peaksid sisaldama kohustust teha Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni raames koostööd vähendamaks õhusõidukite heitkoguseid koos eesmärgiga suurendada tehnilist koostööd kliimateaduse (CO2-heide ja muud atmosfääri paisatavad kliimat mõjutavad heited), teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse ning kütusesäästlikkuse valdkonnas;

11. rõhutab, et lennunduse reguleerimise eri aspektid, sealhulgas mürapiirangud ja öiste lendude piirangud, tuleks määrata kindlaks kohalikul tasandil ja seejuures tuleks järgida täies ulatuses ausa konkurentsi ja subsidiaarsuse põhimõtteid; palub komisjonil kooskõlastada kõnealuseid küsimusi Euroopa tasandil ja võtta seejuures arvesse liikmeriikide siseriiklikke õigusakte ning tasakaalustatud lähenemisviisi põhimõtet, nagu selle on määratlenud Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon;

12. kutsub komisjoni üles kasutama lennunduslepinguid selleks, et edendada vastavust asjakohastele sotsiaalseid õigusi käsitlevatele rahvusvahelistele õigusaktidele, eriti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhikonventsioonide (ILO 1930–1999) tööstandarditele, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hargmaistele ettevõtetele antud suunistele (1976, muudetud 2000) ja 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Rooma konventsioonile;

13. märgib, et ohutuslepingute puhul peaksid kriteeriumid hõlmama järgmist: täielik vastastikune sertifitseerimistavade ja -menetluste tunnustamine, ohutusandmete vahetamine, ühiskontrollid, suurem regulatiivne koostöö ning konsulteerimine tehnilisel tasandil, et lahendada küsimused enne, kui käivitub vaidluste lahendamise mehhanism;

Menetlus

14. rõhutab, et Euroopa Parlament peab jälgima protsessi algusest peale, et suuta langetada otsus selle kohta, kas anda läbirääkimiste lõpus nõusolek või mitte; on seisukohal, et ka muude institutsioonide huve teenib see, kui kõik piisavad kahtlused, mis võivad kahandada Euroopa Parlamendi valmidust anda nõusolek, selgitatakse välja ja kõrvaldatakse varases etapis;

15. tuletab meelde, et juba 2005. aasta raamkokkuleppes kohustus komisjon edastama Euroopa Parlamendile aegsasti selget teavet nii rahvusvaheliste läbirääkimiste ettevalmistusetapis kui ka nende jooksul ja lõpuleviimisel; märgib, et 2010. aasta oktoobri muudetud raamkokkuleppes on esitatud eelkõige, et Euroopa Parlamenti tuleks algusest peale korrapäraselt ja vajaduse korral konfidentsiaalselt teavitada läbirääkimiste kõigis etappides käimasoleva menetluse täielikest üksikasjadest;

16. loodab, et komisjon edastab vastutavale parlamendikomisjonile teabe kavatsuse kohta esitada ettepanek alustada rahvusvaheliste lennunduslepingute sõlmimise ja muutmise eesmärgil läbirääkimisi ning läbirääkimisjuhiste eelnõu, läbiräägitavate tekstide eelnõu ja parafeeritava dokumendi koos muude asjaomaste dokumentide ja teabega; ootab, et lepingus sätestataks selgesõnaliselt Euroopa Parlamendi roll seoses rahvusvahelise lennunduslepingu mis tahes täiendavate muudatustega;

17. juhib tähelepanu asjaolule, et eespool nimetatud teave tuleb vastavalt raamkokkuleppe artiklile 24 edastada Euroopa Parlamendile sel viisil, et Euroopa Parlament saaks vajaduse korral esitada oma arvamuse; nõuab tungivalt, et komisjon annaks Euroopa Parlamendile aru selle kohta, kuidas on Euroopa Parlamendi seisukohti arvesse võetud;

18. tunnistab, et kui Euroopa Parlament saab käimasolevate läbirääkimiste kohta tundlikku teavet, on tal kohustus tagada konfidentsiaalsus;

19. märgib, et Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt võib täiskogu „võtta vastutava komisjoni raporti alusel [...] vastu soovitusi ning taotleda, et neid võetaks enne arutatava [rahvusvahelise] lepingu sõlmimist arvesse” (artikli 90 lõige 4);

20. tunnistab, et lennunduslepingutes omistatakse sageli oluline roll ühiskomiteele, eelkõige õigusnormide lähendamise osas; tunnistab, et paljudel juhtudel on see paindlikum ja tulemuslikum otsustamisvahend kui püüd lisada sellised punktid lepingusse endasse; rõhutab siiski, kui tähtis on teavitada Euroopa Parlamenti täielikult ja õigeaegselt erinevate ühiskomiteede tööst;

21. palub komisjonil toimiva teabevahetuse tagamiseks esitada Euroopa Parlamendile korrapäraselt, kuid mitte harvemini kui iga kolme aasta tagant, aruande, milles analüüsitakse kehtivate lepingute tugevaid ja nõrku külgi; juhib tähelepanu asjaolule, et see võimaldaks Euroopa Parlamendil tulevasi lepinguid tulemuslikumalt hinnata;

22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0366.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0239.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0144.

(4)

ELT C 74E, 20.3.2008, lk 506.

(5)

ELT C 301E, 13.12.2007, lk 143.

(6)

ELT C 287E, 24.11.2006, lk 84.

(7)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõige 10.


SELETUSKIRI

Sissejuhatus

1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga laiendati tingimusi, mille korral on rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks tarvis parlamendi nõusolekut. Lennunduslepingud kuuluvad sellesse kategooriasse, sest need hõlmavad valdkonda, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust(1). Varem oli Euroopa Parlament osaline, kellega selliste lepingute sõlmimise korral üksnes konsulteeriti.

Seda muutust silmas pidades otsustas transpordi- ja turismikomisjon koostada algatusraporti, millega tahetakse tuua välja mõned üldised põhimõtted seoses sellega, kuidas tuleks lennunduslepinguid hinnata nii sisu kui ka meetmete osas, mida parlamendikomisjon võib võtta eesmärgiga tagada enda põhjalik teavitatus kogu läbirääkimisprotsessi vältel ning võimalus väljendada oma prioriteete enne, kui peab seisma silmitsi eitavat või jaatavat vastust nõudva valikuga.

Lepingute liigid

Eristada võib kolme suurt lennunduslepingute kategooriat:

· horisontaallepingud, mis ühtlustavad liikmesriikide ning asjaomase kolmanda riigi vahelised kehtivad kahepoolsed lennuteenuseid käsitlevad lepingud ühenduse õigusnormidega;

· üldised lepingud naaberriikide ja ülemaailmsete partneritega, millega püütakse tagada aus konkurents ja aidata reformida rahvusvahelist tsiviillennundust, edendades samal ajal Euroopa õigusnorme ja tööstust;

· ohutuslepingud, mille eesmärk on tagada tsiviillennunduse ohutuse ülemaailmne kõrge tase ning viia miinimumini majanduslik koormus, kaotades asjatud kahekordsed kontrollid.

Kolmandate riikidega sõlmitavaid lennunduslepinguid peetakse üksmeelselt üldiselt positiivseks. Kahtlemata on horisontaallepingud, mis rakendavad Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsust(2), õiguskindluse tagamiseks vajalikud. Need tagavad ka ühesugused õigused kõikidele liidu lennuettevõtjatele, lihtsustades samal ajal varasemat liikmesriikide individuaallepingute võrku.

Samuti võivad naaberriikide või oluliste ülemaailmsete partneritega sõlmitavad üldised lepingud tuua olulist kasu, pakkudes reisijatele ja kaubaveoettevõtjatele paremaid teenuseid – nii mitmekesisuse kui ka kulude osas –, pakkudes lennuettevõtjatele samal ajal uusi võimalusi ja konkurentsieelist. Lisaks võib õigusnormide lähendamise abil saavutada ausa konkurentsi soodustamisel häid tulemusi, eelkõige riigitoetuste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kaudu.

Sellega seoses on kahju, et nõukogu ei ole veel andnud komisjonile volitust avada läbirääkimised oluliste kaubanduspartneritega Aasias, muu hulgas Hiina Rahvavabariigi ja Indiaga, vaatamata 2005. aastal tehtud ettepanekule. Kõnealuse piirkonna majanduskasv suurendab selliste lepingute väärtust veelgi. Seepärast peaks Euroopa Parlament paluma nõukogul tunnistada, et liidu ja ühe sellise kasvava majandusega riikide hulka kuuluva riigi vahel sõlmitud lepingul on palju suurem väärtus kui tulemusel, milleni võiks jõuda kahepoolsetel läbirääkimistel.

Ohutuslepingud vähendavad hindamiste, katsetuste ja kontrollide kattumist (kui neis ei esine eeskirjade olulisi erinevusi) ning võimaldavad ELil ja olulisel õhusõidukitootjal usaldada teineteise sertifitseerimissüsteeme. Kahtlemata on see soovitav, sest aitab kärpida kulusid ja tagada kõrged standardid.

Kriteeriumid

Selliste lepingute üldist soovitavust ei tohiks aga segi ajada ettekujutusega, et mis tahes leping on hea leping. Selle asemel peaks nii komisjon läbirääkijana kui ka Euroopa Parlament ja nõukogu asutustena, kes peavad läbirääkimiste tulemused heaks kiitma, otsustama, kas kõnealune leping on piisavalt kaugeleulatuv ning tasakaalustatud või kas tuleks parema tulemuse nimel eelistada lepingu edasilükkamist.

Võimalik on ette kujutada – eelkõige üldiste lepingute korral – teatud kontrollnimekirja, mida individuaallepingute vastutavad raportöörid võivad kasutada, et tagada eri lepingute hindamise ühine käsitlusviis. Selline kontrollnimekiri võiks hõlmata järgmisi aspekte:

· turu avamise kiirus ja ulatus;

· kas piiranguid investeerimisele leevendatakse õigel ajal ja tasakaalustatud viisil;

· tagamine, et sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ühtlustatakse pigem kõrge- kui madalatasemelisi standardeid järgivat partnerit silmas pidades;

· andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate Euroopa standardite tagamine. See tähendab, et isikuandmete iga edastamise korral tuleb tagada ELi kodanikele kaitsemeetmed, menetluslike tagatiste ja kaitseõiguste austamine ning andmekaitsega seotud õigusaktide järgimine;

· riigiabi piirangud, mis tagavad ausa ja tasakaalustatud konkurentsi;

· ohutus- ja julgestusstandardite vastastikune tunnustamine, mis ideaalis hõlmab nn ühekordset julgestuskontrolli (st et transfeerreisijad, -pagasi ja -lasti võib vabastada kõikidest täiendavatest julgestusmeetmetest);

· reisijate õigusi käsitlevate poliitikameetmete ühtlustamine, et tagada kõrgeimad võimalikud standardid.

Samuti on ohutuslepingute puhul oluline püüelda täieliku vastastikuse tunnustamise poole, et ühe osalise kohaldatavate õigusaktide järgimine oleks võrreldav teise osalise õigusaktide järgimisega ning et iga osalise sertifitseerimistavad ja -menetlused pakuvad järgimise kohta võrdväärselt tõendeid. Vastastikuse usalduse säilitamiseks hõlmab see tõenäoliselt ühiskontrolle, uurimisi, ohutusandmete vahetamist (lennukite ülevaatused ja õnnetustega seotud teave) ning senisest suuremat regulatiivset koostööd ja konsulteerimist tehnilisel tasandil, et lahendada küsimused enne, kui need muutuvad lahkarvamusteks.

Loomulikult ei tähenda eeltoodu seda, et iga leping peab vastama kõikidele loetelu punktidele. Sageli on vaja saavutada usaldusväärsus aspektide järgustamise abil või järjestikuste etappide üle läbirääkimisi pidades. Eesmärk seevastu on panna paika raamistik, mille alusel võib hinnata individuaallepinguid.

Protsess

Selleks et Euroopa Parlamendil oleksid head eeldused kaaluda, kas anda läbirääkimiste lõpulejõudmisel oma nõusolek või ei, peab ta protsessi algusest peale jälgima. Samamoodi nagu on näidanud terroristide rahastamise jälgimise programmist saadud kogemus, teenib komisjoni ja nõukogu huve see, kui kõik olulisemad probleemid, mis võivad kahandada Euroopa Parlamendi valmidust anda nõusolek, selgitatakse välja ja lahendatakse pigem aegsasti kui pärast läbirääkimiste lõpetamist. See tähendab, et Euroopa Parlament ja parlamendikomisjonid peaksid otsima võimalusi, kuidas kanda hoolt selle ees, et komisjon teaks kriteeriume, mille alusel hindab parlament lepingut, ning kõiki aspekte, mis võiksid osutuda vastuvõetamatuks.

Juba 2005. aasta raamkokkuleppes leppis komisjon kokku, et edastab „Euroopa Parlamendile aegsasti selget teavet nii lepingute ettevalmistusetapis kui ka rahvusvaheliste läbirääkimiste jooksul ja nende lõpetamisel. See teave hõlmab läbirääkimisjuhiste eelnõud, vastuvõetud läbirääkimisjuhiseid, järgnenud läbirääkimiste käiku ja läbirääkimiste lõpetamist.” Seda korda on tugevdatud ja täpsustatud 20. oktoobri 2010. aasta muudetud kokkuleppes.

Kooskõlas muudetud kokkuleppe 3. lisaga peaks komisjon (eelkõige liikuvuse ja transpordi peadirektoraat) teatama parlamendile oma kavatsusest teha ettepanek alustada läbirääkimisi, esitama läbirääkimisjuhiste eelnõu, muudatusettepanekute eelnõu, läbiräägitavate tekstide eelnõu, kokkulepitud artiklid, parafeerimise kuupäeva ning parafeeritava lepingu teksti koos muude asjaomaste dokumentidega ning teabe lepingu võimaliku peatamise või muudatuste kohta.

Nagu varemgi on tehtud, võib transpordi- ja turismikomisjon korraldada korrapäraselt kinniseid ning suulisi liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi läbirääkijate teabetunde, mis võimaldaksid arutluse all olevate teemadega kõige lähemalt seotud parlamendiliikmetel olla kursis läbirääkimiste olukorraga, austades samal ajal teabe konfidentsiaalset iseloomu. Samuti oleks vaja asjakohaseid meetmeid, et tagada tundliku sisuga dokumentide kättesaadavus ainult neile, kes vajavad materjali tööalaselt, ning tingimusel, et austatakse dokumentide salastatust.

Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt võib täiskogu „võtta vastutava komisjoni raporti alusel [...] vastu soovitusi ning taotleda, et neid võetaks enne arutatava [rahvusvahelise] lepingu sõlmimist arvesse” (artikli 90 lõige 5). Lisaks lubab artikli 81 lõige 3 vastutaval komisjonil „positiivse lõpptulemuse saavutamiseks otsustada esitada parlamendile vaheraporti ettepaneku kohta koos resolutsiooni ettepanekuga, milles sisalduvad soovitused õigusakti ettepaneku muutmiseks või rakendamiseks”.

Praeguses etapis jääb üle näha, mil määral sooviks transpordi- ja turismikomisjon neid ametlikke volitusi ära kasutada. Palju sõltub sellest, mil määral on võimalik säilitada ja parandada käimasolevat konstruktiivset dialoogi parlamendikomisjoni ning liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi vahel. Sellistes tingimustes võib olla mõttekam seada liikmete prioriteetide või probleemide väljendamisel esikohale mitteametlikumad kanalid. Sellegipoolest võib ette tulla olukordi, mille puhul kõnealuse lepingu või selles tõstatatud probleemide poliitilist tähtsust silmas pidades oleks Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud selge seisukoht soovitav.

Järeldus

Lissaboni lepinguga kehtestatud uued Euroopa Parlamendi volitused toovad endaga kaasa uusi kohustusi, mis peavad tagama Euroopa Parlamendi ja vastutava komisjoni põhjaliku teavitatuse ettevalmistusest, mida tehakse nende lepingute koostamiseks, mille sõlmimiseks parlamendilt hiljem nõusolekut taotletakse. See viitab vastavale kohustusele jälgida läbirääkimiste käiku veelgi tähelepanelikumalt. Kuna täpne mehhanism selle ülesande tõhusaks ja tulemuslikuks täitmiseks on iga lepingu puhul erinev, võib eespool määratletud võimalusi vaadelda menüüelementidena, mida võib rakendada vastavalt iga lepingu konkreetsetele asjaoludele.

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 6 punkti a alapunkt v.

(2)

Kohtuasi C-466/98.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

15.3.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

39

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Georges Bach, Izaskun Bilbao Barandica, Antonio Cancian, Luis de Grandes Pascual, Saïd El Khadraoui, Ismail Ertug, Jacqueline Foster, Mathieu Grosch, Jim Higgins, Ville Itälä, Dieter-Lebrecht Koch, Georgios Koumoutsakos, Werner Kuhn, Jörg Leichtfried, Bogusław Liberadzki, Eva Lichtenberger, Gesine Meissner, Hella Ranner, Vilja Savisaar-Toomast, Olga Sehnalová, Debora Serracchiani, Brian Simpson, Dirk Sterckx, Keith Taylor, Silvia-Adriana Ţicău, Giommaria Uggias, Thomas Ulmer, Peter van Dalen, Artur Zasada, Roberts Zīle

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Philip Bradbourn, Spyros Danellis, Isabelle Durant, Tanja Fajon, Bogdan Kazimierz Marcinkiewicz, Ioan Mircea Paşcu, Dominique Riquet, Alfreds Rubiks, Sabine Wils

Õigusteave - Privaatsuspoliitika