RAPORT Euroopa lepinguõiguse loomise võimalused tarbijate ja ettevõtjate jaoks

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

SELETUSKIRI

SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS(*) (22.3.2011)

MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS (23.3.2011)

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

18.4.2011 - (2011/2013(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Diana Wallis
Arvamuse koostaja (*):
Hans Peter Mayer, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

Muudatusettepanekud

Menetlus : 2011/2013(INI)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik :

A7-0164/2011

Esitatud tekstid :

A7-0164/2011

Arutelud :

PV 06/06/2011 - 25
CRE 06/06/2011 - 25

Hääletused :

PV 08/06/2011 - 6.9
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0262

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
SELETUSKIRI
SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS(*)
MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Euroopa lepinguõiguse loomise võimaluste kohta tarbijate ja ettevõtjate jaoks

(2011/2013(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2010. aasta rohelist raamatut „Euroopa lepinguõiguse loomise võimalused tarbijate ja ettevõtjate jaoks“ (KOM(2010) 0348);

– võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2010. aasta otsust 2010/233/EL Euroopa lepinguõiguse valdkonna ühise tugiraamistiku eksperdirühma moodustamise kohta[1];

– võttes arvesse komisjoni 11. juuli 2001. aasta teatist Euroopa lepinguõiguse kohta (KOM(2001) 0398);

– võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2003. aasta teatist „Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine – tegevuskava“ (KOM(2003) 0068);

– võttes arvesse komisjoni 11. oktoobri 2004. aasta teatist „Euroopa lepinguõigus ja ühenduse õigustiku muutmine: tulevikuplaanid” (KOM(2004) 0651;

– võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2005. aasta aruannet „Esimene iga-aastane arenguaruanne Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku läbivaatamise kohta“ (KOM(2005) 0456) ja komisjoni 25. juuli 2007. aasta aruannet „Teine arenguaruanne ühtse tugiraamistiku kohta“ (KOM(2007) 0447);

– võttes arvesse komisjoni 22. oktoobri 2009. aasta teatist ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009) 0557);

– võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ühtse tugiraamistiku kohta[2];

– võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta[3];

– võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta[4];

– võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku muutmise kohta[5]:,

– võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta[6], 6. mai 1994. aasta[7], 15. novembri 2001. aasta[8] ja 2. septembri 2003. aasta[9] resolutsioone sellel teemal;

– võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamusi (A7-0164/2011),

A. arvestades, et Euroopa lepinguõiguse algatust, mille eesmärk on käsitleda erinevatest lepinguõigustest tulenevaid ühtse turu probleeme, on arutatud juba palju aastaid;

B. arvestades, et ülemaailmse majanduskriisi tõttu on varasemast tähtsam tagada ühtne Euroopa lepinguõiguse kord, et kasutada siseturu kogu potentsiaali ja aidata seega täita meie Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke;

C. arvestades, et ühtne turg jääb killustatuks paljude tegurite tõttu, kaasa arvatud suutmatus rakendada olemasolevaid ühtse turu õigusakte;

D. arvestades, et mõistmaks siseturu jätkuva killustatuse põhjusi ning seda, kuidas neid probleeme kõige paremini lahendada, sh kuidas tagada olemasolevate õigusaktide rakendamine, on vaja rohkem uurimistööd;

E. arvestades, et komisjon esitas eelnimetatud rohelises raamatus Euroopa lepinguõiguse vahendi loomiseks arvukalt võimalusi, mis võiksid arendada ettevõtlust ja suurendada kodanike usaldust ühtse turu vastu;

F. arvestades, et tööd on alustanud eksperdirühm ja osapoolte ümarlaud, kes aitavad komisjonil lepinguõiguse valdkonna ühtse tugiraamistiku vastuvõtmise ettepanekut ette valmistada;

G. arvestades, et lepinguõiguse eeskirjade erinevus riikide tasandil ei ole VKEde ja tarbijate jaoks ainuke piiriülese tegevuse takistus, kuna nad seisavad silmitsi teiste probleemidega, milleks on muuhulgas keelebarjäär, eri maksusüsteemid, internetikaupmeeste usaldusväärsuse küsimus, piiratud juurdepääs lairibaühendusele, digitaalne kirjaoskus, turvalisuse probleemid, eri liikmesriikide rahvastiku demograafiline koosseis, eraelu puutumatusega seotud probleemid, kaebuste käsitlemine, intellektuaalomandi õigused jne;

H. arvestades, et vastavalt komisjoni 2008. aasta uuringule kaupleb kolmveerand jaemüügiettevõtetest ainult siseriiklikult ja piiriüleseid müügitehinguid tehakse tihti vaid üksikutes liikmesriikides[10];

I. arvestades, et on vaja teha vahet tavapärastel piiriülestel tehingutel ja e-kaubandusel, kus esinevad spetsiifilised probleemid ja tehingukulud on erinevad; arvestades, et tulevaste mõjuhinnangute jaoks on samuti vaja hoolikalt ja täpselt määratleda, millest tehingukulud koosnevad;

J. arvestades, et on selge, et teise riigi (tarbija) õiguse kohaldamisega piiriüleste tehingute suhtes vastavalt Rooma I määrusele[11] kaasnevad ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, märkimisväärsed tehingukulud, mis ainuüksi Ühendkuningriigis on hinnangute kohaselt 15 000 eurot ühe ettevõtte ning ühe liikmesriigi kohta[12];

K. arvestades, et on vaja rohkem teavet Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 ja artikli 4 lõike 1 punkti a kohaldamisest tulenevate tehingukulude kohta, pidades silmas, et Rooma I määrust on kohaldatud alles 2009. aasta detsembrist;

L. arvestades, et selliseid tehingukulusid tajutakse piiriülese kaubanduse olulise takistusena, nagu kinnitab 50% 2011. aastal küsitletud piiriülese kaubandusega seotud Euroopa jaemüügiettevõtjatest, kes nimetasid, et kohaldatavate seaduste ühtlustamine ELi piiriülestes tehingutes suurendaks nende piiriülest müüki, samas 41% andis teada, et nende müük ei suureneks; arvestades võrdluseks, et piiriülese kaubandusega mittetegelevatest jaemüüjatest oli 60% arvamusel, et ühtlustatum õiguskeskkond ei suurendaks piiriüleste müügitehingute arvu ning 25% oli seisukohal, et müük suureneks[13];

M. arvestades, et ühed ilmsematest takistustest, mis seisavad tarbijate ja VKEde ees seoses ühtse turuga, on lepinguliste suhete keerukus, ebaõiglased lepingutingimused, ebakohane ja ebapiisav teave ning ebaefektiivne ja aeganõudev menetlus;

N. arvestades, et väga oluline on ELi iga algatusega reageerida ettevõtjate ja tarbijate vajadustele ja probleemidele; arvestades, et kõnealused probleemid hõlmavad ka õigus- ja keeleprobleeme (tüüptingimuste koostamine väikeettevõtjate jaoks kõikides ELi keeltes) ning lepingute piiriülese jõustamise probleeme (ELi autonoomsete meetmete võtmine menetlusõiguse valdkonnas);

O. arvestades, et komisjoni uuringu tulemuste kohaselt on digitaalne turg killustatud: uuringu kohaselt ei õnnestunud 10 964 piiriülesest katsetellimusest 61%, arvestades samuti, piiriüleste ostude tegemine suurendab tarbija võimalusi leida soodsam pakkumine[14] ja digitaalsel teel tooted, mis ei ole kodumaisel turul kättesaadavad[15], kusjuures 61% suurune näitaja tundub väga kõrge ja õigustab täiendavat uuringut, kontrollimist ja hindamist;

P. arvestades, et järkjärguline ühtlustamine ei kõrvalda tõhusalt riikide lepinguõiguse erinevustest põhjustatud siseturu tõkkeid ja et seetõttu peaksid kõik meetmed kõnealuses valdkonnas põhinema selgetel tõenditel, et algatus tähendaks reaalset muudatust, mida ei ole võimalik saavutada teiste, vähem häirivate vahenditega;

Q. arvestades, et ühine Euroopa lepinguõigus oleks kasulik eelkõige tarbijatele ja aitaks eelkõige kaasa piiriülese kaubanduse kasvule ja sellele ligipääsu lihtsustumisele siseturul;

R. arvestades, et läbirääkimised tarbijate õigusi käsitleva direktiivi^[16]2 üle on näidanud, kui raske on lepingute suhtes kohaldatavat tarbijaõigust ühtlustada, kahjustamata seejuures ühist kohustust järgida Euroopa kõrgeid tarbijakaitse standardeid, ja missuguseid piiranguid see kogu protsessi arengule seab;

S. arvestades, et kõik Euroopa lepinguõiguse valdkonnas astutavad sammud peavad võtma arvesse riiklikke kohustuslikke eeskirju ja peavad olema kooskõlas tulevase tarbijakaitsedirektiiviga, mis mõjutab oluliselt Euroopa lepinguõiguse valdkonna võimaliku tulevase vahendi ühtlustamise sisu ja tasandit; arvestades, et järgnevatel kuudel oleks vaja selle rakendamist pidevalt ja hoolikalt jälgida, et määratleda vabatahtliku vahendi vajalik ulatus;

T. arvestades, et mis tahes lõpptulemus Euroopa lepinguõiguse valdkonnas peab olema realistlik, teostatav, proportsionaalne ja hästi läbi mõeldud, et seda tuleb vajadusel muuta ning selle peavad Euroopa kaasseadusandjad formaalselt vastu võtma,

1. toetab tegevust, mille eesmärk on tegeleda mitmesuguste takistustega, mida kohtavad need, kes soovivad siseturul sooritada piiriüleseid tehinguid, ning on seisukohal, et Euroopa lepinguõiguse projekt võiks koos muude meetmetega olla vajalik siseturu kõigi võimaluste ärakasutamiseks ja tooks märkimisväärset kasu majandusele ja tööhõivele;

2. tervitab avalikku arutelu rohelise raamatu üle ja nõuab komisjoni asjaomastelt talitustelt selle arutelu tulemuste põhjalikku analüüsi;

3. rõhutab VKEde ja käsitööettevõtjate majanduslikku tähtsust Euroopa majanduses; rõhutab seetõttu vajadust tagada põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele”, mida edendatakse väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”, tõhus ellurakendamine ja selle seadmine ELi lepinguõiguse alaste algatuste arutelu prioriteediks;

Euroopa lepinguõiguse vahendi õiguslik olemus

4. ootab huviga eksperdirühma uurimistulemuste avalikustamist, et teha selgeks vabatahtliku vahendi ulatus ja sisu ning algatada kõikide sidusrühmadega avatud ja läbipaistev arutelu selle üle, kuidas tuleks tulemusi kasutada ning kas komisjon kaaluks piiriülese tegevuse soodustamiseks täiendavaid vahendeid; nõuab, et loodaks kõikidesse ELi keeltesse tõlgitud Euroopa tüüplepingute näidised, mis on seotud alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemiga ja teostatud internetis ning mille eeliseks oleks kulutõhusama ja lihtsama lahendusena toimimine lepinguosaliste ja komisjoni jaoks;

5. toetab 4. võimalust kehtestada pärast õigusliku aluse selgitamist määrusega vabatahtlik vahend; usub, et sellist vabatahtlikku vahendit võiks täiendada töövahendiga, mille võiks heaks kiita institutsioonidevahelise kokkuleppega;

6. usub, et vajalik selgus ja õiguskindlus on võimalik saavutada ainult määruse õiguslikku vormi kasutades;

7. rõhutab, et määrus, millega kehtestatakse Euroopa lepinguõiguse vabatahtlik vahend, parandaks otsese mõju tõttu siseturu toimimist ja tooks kasu ettevõtjatele (kulude vähenemine kollisiooninormide vajaduse vältimise tulemusena), tarbijatele (õiguskindlus, usaldus, tarbijakaitse kõrge tase) ja liikmesriikide õigussüsteemidele (enam ei ole vaja tutvuda välisriikide seadustega);

8. kiidab heaks, et valitud võimalus arvestab asjakohasel viisil subsidiaarsuse põhimõttega ega puuduta liikmesriikide seadusandlikku pädevust lepingu- ja tsiviilõiguse valdkonnas;

9. usub, et sellise töövahendi võiks kasutusele võtta järk-järgult, alustades komisjoni vahendina ja muutes selle kohe pärast institutsioonidevahelist kokkulepet ELi seadusandja töövahendiks; juhib tähelepanu sellele, et töövahend tagaks vabatahtliku vahendi ja tüüptingimuste toimimiseks vajaliku õigusliku tausta ja aluse ning et see töövahend peaks põhinema kehtiva tarbijakaitse õigustiku raames, aga ka väljaspool seda, riikide kohustuslikele tarbijakaitse eeskirjadele antud hinnangul;

10.on arvamusel, et vabatahtliku vahendi täiendamisel töövahendiga esitatakse ELi kõnealuse vahendi kohta selgem teave, mis aitab asjaomastel pooltel oma õigustest paremini aru saada ja teha selle süsteemi alusel lepinguid sõlmides teadlikke valikuid ja et õigusraamistik muutuks arusaadavamaks ega oleks ülekoormatud;

11. usub, et nii ettevõtjatevaheliste kui ka ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute kõikidel osapooltel peab olema võimalus valida või mitte valida vabatahtlik vahend riikliku või rahvusvahelise õiguse alternatiivina (kättesaadavus) ja kutsub seetõttu komisjoni üles selgitama, milline on vabatahtliku vahendi ja Rooma I määruse ning rahvusvaheliste konventsioonide, kaasa arvatud ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta, kavandatav suhe; on siiski seisukohal, et on vaja pöörata täiendavat tähelepanu vabatahtliku instrumendi kaitse tagamisele tarbijale ja väikeettevõtjale kui nõrgematele majanduspartneritele ning et õiguse valimisel tuleb hoiduda igasugusest segadusest; kutsub seetõttu komisjoni täiendama vabatahtlikku vahendit lisateabega, mis selgitab selges, täpses ja arusaadavas keeles, millised on tarbija õigused ja et neid ei kahjustata; lisateabe eesmärk on suurendada tarbija usaldust vabatahtliku vahendi vastu, et tarbija oleks suuteline tegema teadlikku otsust, kas ta soovib sõlmida lepingu sellisel alternatiivsel viisil;

12. on seisukohal, et vabatahtlik vahend looks Euroopa jaoks lisandväärtuse, eelkõige õiguskindluse tagamisega Euroopa Kohtu kohtualluvuse kaudu, pakkudes ühekorraga võimalust nii õiguslike kui ka keeleliste tõkete ületamiseks, sest vabatahtlik vahend oleks loomulikult kättesaadaval kõigis ELi ametlikes keeltes; rõhutab, et parema arusaamise loomiseks Euroopa institutsioonide toimimisviisi kohta peaks Euroopa kodanikel olema võimalus tõlkida vabatahtliku vahendiga seotud igat liiki teavet kättesaadavate, kergesti kasutatavate interneti tõlkemasinatega, et nad saaksid soovitud teavet lugeda oma keeles;

13. näeb vabatahtliku vahendi paindlikus ja vabatahtlikus olemuses võimalikku praktilist kasu; siiski kutsub komisjoni üles selgitama sellise vahendi eeliseid nii tarbijale kui ka ettevõtjatele, samuti paremini selgitama, millisel lepinguosalisel on võimalik valida vabatahtliku vahendi ja tavapäraselt kohaldatava õiguse vahel ning kuidas komisjon kavatseb vähendada tehingukulusid; kutsub komisjoni üles lisama kõigisse vabatahtliku vahendi kehtestamise ettepanekutesse korrapärast järelevalve- ja läbivaatamismehhanismi ning kaasama kõik asjaomased osalised, et tagada vabatahtliku vahendi kaasaskäimine kehtiva õigustiku lepinguõigusega, eeskätt Rooma I-ga, turu vajaduse ning õiguse ja majanduse arenguga;

Vahendi reguleerimisala

14. usub, et vahendiga tuleks hõlmata nii ettevõtjatevahelised kui ka ettevõtjate ja tarbijate vahelised lepingud; rõhutab, et vabatahtlik vahend peab pakkuma tarbijakaitse väga kõrget taset, et hüvitada tarbijale kaitse, mis tal oleks tavapäraselt oma riigi õigusaktide järgi; soovib täiendavat selgitust selle saavutamise võimaluste kohta; usub seetõttu, et tarbijakaitse tase peaks olema kõrgem tarbijaõigustiku pakutavast miinimumkaitsest ning hõlmama võimalikult palju kohustuslikke riiklikke eeskirju, kuna tuleb leida rahuldavad lahendused rahvusvahelise eraõiguse probleemidele; on seisukohal, et tarbijakaitse kõrge tase on ka ettevõtjate huvides, kuna neil on võimalik vabatahtlikust vahendist kasu saada ainult juhul, kui kõikide liikmesriikide tarbijad on kindlad, et vabatahtliku vahendi valimine ei jäta neid kaitsest ilma;

15. juhib tähelepanu sellele, et kui Euroopa ühtsele lepinguõigusele soovitakse poliitilist legitiimsust ja tuge, tuleb kodanikke selle kasust positiivselt teavitada;

16. märgib, et austusest riiklike õigussüsteemide ühiste traditsioonide vastu ning nõrgema lepingupoole, nimelt tarbijate, kaitsele erilise tähelepanu pööramiseks peaks B2B ja B2C lepinguid reguleerivad lepinguõiguse sätted olema sõnastatud erinevalt;

17. juhib tähelepanu asjaolule, et mitmed Euroopa eeskirjad sisaldavad olulisi lepingutele kohaldatavaid tarbijaõiguse komponente ning et Euroopa tarbijaõiguse olulised osad koondatakse tõenäoliselt tarbijaõiguste direktiivi; juhib tähelepanu asjaolule, et ülalnimetatud direktiiv looks ühtse, tarbijatele ja ettevõtjatele kergesti arusaadava eeskirjade kogumi; rõhutab seetõttu tarbijaõiguste direktiivi üle peetavate läbirääkimiste tulemuste äraootamise tähtsust enne lõplike otsuste esitamist;

18. usub lisaks, võttes arvesse erinevate lepingute, eriti B2C ja B2B lepingute eripärasid, juhtivaid riiklikke ja rahvusvahelisi lepinguõiguse põhimõtteid ja tarbijakaitse kõrge taseme aluspõhimõtet, et B2B lepingute osas tuleb säilitada sektori olemasolev praktika ning lepinguvabaduse põhimõte;

19. on arvamusel, et valikuline ühtne Euroopa lepinguõigus võiks parandada siseturu toimimist, mõjutamata liikmesriikide siseriiklikku lepinguõigust;

20. usub, et vabatahtlik vahend peaks esimesel astmel olema kättesaadav piiriüleste tehingute korral ning et on vaja tagatisi, millega liikmesriigid saaksid takistada vabatahtliku instrumendi väärkasutust ebatõepärastes piiriülestes olukordades; märgib, et see võib olla kasulik ka siseriiklike tehingute korral, eeskätt lihtsuse ja kulutõhususega seonduvate eeliste kaudu, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sektoris; usub aga kindlalt, et tuleb jätta liikmesriikide otsustada, kas teha vabatahtlik vahend kättesaadavaks siseriiklikul tasandil; on lisaks arvamusel, et vabatahtliku vahendi riigisisese kasutamise mõju siseriiklikule lepinguõigusele vajab erianalüüsi;

21. tunnistab, et e-kaubanduse või kaugmüügi lepingud moodustavad olulise osa piiriülestest tehingutest; on seisukohal, et hoolimata sellest, et vabatahtlikku vahendit ei tohiks piiritleda sellist liiki tehingutega, võib teistsuguste piirangute sisseviimine osutuda kasulikuks ajavahemikul, mil vabatahtlikku instrumenti kasutatakse esimesel astmel kuni selle hetkeni, mil on piisavalt kogemusi tema kasutamise kohta;

22. rõhutab, et eriti tähtis on lihtsustada ELi sisest e-kaubandust, arvestades et see sektor on vähe arenenud, ning peab vajalikuks hinnata, kas siseriiklike lepinguõigussüsteemide erinevused võiksid kujutada endast takistust arengule selles sektoris, mida ettevõtjad ja tarbijad peavad põhjendatult potentsiaalseks tulevast majanduskasvu soodustavaks teguriks;

23. usub, et töövahendi reguleerimisala võiks olla üsna ulatuslik, arvestades, et mis tahes vabatahtlik vahend ei tohiks olla piiritletud lepinguõiguse peateemadega; usub, et töövahend peaks olema kooskõlas vabatahtliku vahendiga ja et töövahendi juurde peavad kuuluma mõisted ELi erinevatest õigustraditsioonidest, samuti peab see sisaldama täiendavaid eeskirju, mis on tuletatud muu hulgas ühise tugiraamistiku kavandist[17], ühistest lepingupõhimõtetest ja ühistest lepingumõistetest[18]; ja et selle soovitused seoses tarbijalepinguõiguse alaste õigusaktidega peaksid põhinema tõeliselt kõrgel kaitsetasemel;

24. kutsub komisjoni ja eksperdirühma üles selgitama, mida mõista lepinguõiguse peateemadena;

25. näeb eeliseid vabatahtlikus vahendis, mis hõlmab erisätteid kõige enam levinud liiki lepingute jaoks, eelkõige kaupade müümise ja teenuste osutamise lepingud; kordab veel kord oma varasemat üleskutset hõlmata vabatahtliku vahendi reguleerimisalasse kindlustuslepingud, uskudes, et selline vahend võiks olla kasulik eelkõige väikelepingutele; rõhutab, et kindlustuslepingu õiguse valdkonnas on juba tehtud esialgne töö Euroopa kindlustuslepingu õiguse põhimõtetega, mis tuleks integreerida Euroopa lepinguõiguse eeskirjade kogumisse ning mida tuleks täiendavalt läbi vaadata ja arendada; hoiatab siiski finantsteenuste sissejätmise eest mis tahes esitatavast lepinguõiguse vahendist praeguses etapis ja kutsub komisjoni üles looma edaspidise finantsteenuste alase ettevalmistustöö jaoks talitusesisese eksperdirühma eesmärgiga tagada, et mis tahes tulevases vahendis võetakse arvesse finantsteenuste sektori võimalikke eriomadusi ja komisjoni teiste osakondade mis tahes seonduvaid algatusi, ning kaasama Euroopa Parlamenti varajases etapis;

26. rõhutab, et esile on tõstetud mõned konkreetsed teemad, millega seoses võiks vabatahtlik vahend kasulik olla, nagu digitaalõigused ja omandiõigus; on seisukohal, et samas võib olla vajadus teatavat liiki keerukate avalik-õiguslike lepingute väljaarvamiseks vabatahtliku vahendi reguleerimisalast; nõuab, et eksperdirühm uuriks autoriõiguste valdkonda kuuluvate lepingute lisamise võimalust eesmärgiga parandada autorite positsiooni, kes on lepingulises suhtes sageli nõrgemaks pooleks;

27. usub, et vabatahtlik vahend peab olema kooskõlas lepinguõiguse kehtiva õigustikuga;

28. tuletab meelde, et seoses Euroopa lepinguõigusega on veel palju küsimusi vastuseta ning palju probleeme lahendamata; kutsub komisjoni üles võtma arvesse kohtupraktikat, rahvusvahelisi konventsioone kaupade müügi kohta, nagu ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta (CISG), ning tarbijaõiguste direktiivi mõju; rõhutab lepinguõiguse ühtlustamise tähtsust ELis, võttes seejuures arvesse asjaomaseid siseriiklikke regulatsioone, mis tagavad kaitse kõrge taseme B2C lepingutes;

Euroopa lepinguõiguse vahendi praktiline kohaldamine

29. on seisukohal, et tarbijad ja VKEd peavad saama vabatahtlikust vahendist reaalset kasu ning et see tuleks koostada lihtsal, selgel ja tasakaalustatud viisil, mis teeb selle mugavaks kasutada kõigile pooltele, eelkõige VKEdele ja tarbijatele;

30. usub, et kuigi vabatahtliku vahendiga kehtestatakse ühtne õiguskord, tuleb endiselt püüda tagada kaubanduse tüüptingimused, mille võib koostada lihtsas ja kõikehõlmavas vormis, mis on ettevõtetele ning eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele valmiskujul kättesaadavad ning millega kaasneb heakskiidu taoline süsteem tarbija usalduse tagamiseks; märgib, et vabatahtlikul vahendil põhinevad lepingute tüüptingimused annaksid suurema õiguskindluse kui riikide õigusaktidel põhinevad, kogu ELi hõlmavad tüüptingimused, mis suurendaksid riikide erinevate tõlgenduste võimalust;

31. tuletab meelde, et edasine tegevus piiriüleste vaidluste alternatiivse lahendamise valdkonnas, mis on kiire ja kulutõhus, eelkõige seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja tarbijatega, on jätkuvalt prioriteet, kuid rõhutab, et juhul kui osalised kasutavad vabatahtliku vahendiga tagatud ühtset korda, hõlbustaks see piiriüleste vaidluste alternatiivset lahendamist; kutsub komisjoni üles võtma ettepaneku esitamisel arvesse koostoimet; märgib, et UNCITRALi internetis vaidluste lahendamise töörühm on samuti huvi tundnud vabatahtliku vahendi kui alternatiivse vaidluste lahendamise vahendi vastu[19], ja soovitab komisjonil seetõttu jälgida arenguid teistes rahvusvahelistes organites;

32. teeb ettepaneku, et piiriüleste hüvitussüsteemide toimimise ja tõhususe täiustamist saaks täiendavalt soodustada vabatahtliku vahendi ning Euroopa maksekäsumenetluse ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse otsese seostamisega; on seisukohal, et tuleks luua elektrooniline märgukiri, et aidata äriühinguid oma õiguste kaitsmisel eelkõige intellektuaalomandi valdkonnas ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse raames;

33. märgib murega, et tarbijad tunnevad harva, et neil on lepingutingimuste suhtes valikuvõimalus ja et nad pannakse olukorda „võta või jäta“; on veendunud, et vabatahtliku vahendi täiendamine töövahendi ja tüüptingimuste kombinatsiooniga, kui see on tõlgitud igasse keelde, julgustab uusi osalejaid turule sisenema kõikjal Euroopa Liidus, tugevdades nii konkurentsivõimet ja avardades tarbijatele kättesaadavat üldist valikut;

34. rõhutab, et kuigi mis tahes lõpliku vahendi tulemuslikkust näitab lõpuks siseturg, tuleb juba eelnevalt tagada, et algatus kujutab endast lisaväärtust tarbijatele ega muuda piiriüleseid tehinguid ei tarbijate ega ettevõtjate jaoks keerulisemaks; rõhutab vajadust teha kõikidele potentsiaalsetele huvilistele ja sidusrühmadele (sealhulgas liikmesriikide kohtud) kättesaadavaks asjakohase teabe esitamist käsitlevad eeskirjad, pidades silmas teabe olemasolu ja mõju;

35. märgib, et seoses Euroopa lepinguõiguse eesmärgiga ei tohi jätta tähelepanuta Euroopa toimiva tsiviilkohtute süsteemi olulisust;

36. nõuab tungivalt, et komisjon viiks koostöös liikmesriikidega läbi kvaliteedi testimise ja kontrollid, et teha kindlaks, kas esildatud Euroopa lepinguõiguse vahendid on kasutajasõbralikud, võtavad täielikult arvesse kodanike muresid, annavad tarbijate ja ettevõtjate jaoks lisaväärtust, tugevdavad ühtset turgu ja hõlbustavad piiriülest kaubandust;

Sidusrühmade osalus ja mõjuhinnang

37. rõhutab, et väga oluline on kaasata sidusrühmad kogu EList ja erinevatest tegevusvaldkondadest, kaasa arvatud õigusala töötajad, ja tuletab komisjonile meelde, et enne eksperdirühma tulemustele tuginedes otsuse vastuvõtmist tuleb läbi viia lai ja läbipaistev konsulteerimine kõikide sidusrühmadega;

38. hindab seda, et eksperdi- ja sidusrühmad on juba erineva geograafilise ja valdkondliku taustaga; usub, et kui konsulteerimine on lõppenud ja kui käivitatakse seadusandlik menetlus, mis peaks olema võimalikult kaasav ja läbipaistev, muutub sidusrühma osalus isegi veel tähtsamaks;

39. tuletab kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega meelde vajadust põhjaliku ja laiaulatusliku mõjuhinnangu järele, kus analüüsitakse erinevaid poliitilisi lahendusi, kaasa arvatud see, et ei võeta ELi tasandil meetmeid, ja keskendutakse praktilistele küsimustele, nagu võimalikud mõjud VKEdele ja tarbijatele, võimalik mõju ebaausale konkurentsile siseturul ning täpsustatakse iga lahenduse mõju nii ühenduse õigustikule kui ka riiklikele õigussüsteemidele;

40. on nimetatud mõjuhinnangu valmimist oodates seisukohal, et lepinguõiguse tavade ühtlustamine ELi tasandil võiks küll olla tõhus vahend, mille abil saab tagada lähenemise ja võrdsemad võimalused, kuid arvestades, kui keeruline on ühtlustada mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka selles valdkonnas seadusandliku pädevusega piirkondade õigussüsteeme, võiks valikuline vahend olla paremini teostatavam, kuni on tagatud selle lisandväärtus nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele;

41. nõuab kindlalt, et Euroopa Komisjoni mis tahes tulevikus esitatava vabatahtliku vahendi osas tuleks seadusandliku tavamenetluse raames Euroopa Parlamendiga igakülgselt konsulteerida ja ta sellesse kaasata ning et iga esitatud vabatahtlikku vahendit selles menetluses kontrollitakse ja muudetakse;

o o

42. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

[1] ELT L 105, 27.04.2010, lk 109.
[2] ELT C 295 E, 04.12.2009, lk 31.
[3] ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 364.
[4] ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 247.
[5] ELT C 292 E, 01.12.2006, lk 109.
[6] EÜT C 158, 26.6.1989, lk 400.
[7] EÜT C 205, 25.07.1994, lk 518.
[8] ELT 140 E, 13.6.2002, lk 538.
[9] ELT C 76 E, 25.03.2004, lk 95.
[10] Eurobaromeetri uuring 224, 2008, lk 4.
[11] ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.
[12] Ühendkuningriigi väikeettevõtjate ühenduse seisukoht Rooma I määruse kohta (2007).
[13] Eurobaromeetri kiiruuring nr 300 (2011) http://ec.europa.eu/consumers/strategy/docs/retailers_eurobarometer_2011_en.pdf
[14] KOM(2009) 0557, lk 3.
[15] Samas, lk 5.
[16] ² KOM(2008)0614.
[17] Euroopa eraõiguse põhimõtted, määratlused ja näidiseeskirjad – ühise tugiraamistiku kavand, 2008.
[18] B. Fauvarque-Cosson, D. Mazeaud (dir.), collection 'Droit privé comparé et européen' , 6. ja 7. köide, 2008.
[19] ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni III töörühma aruanne (vaidluste lahendamine internetis) oma kahekümne teise istungi töö kohta (Viin, 13.–17. detsember 2010), lk 8, 10.

I Taust

Lepinguõigusega määratakse kindlaks ja korraldatakse siseturutehinguid ning seetõttu on ilmselged selle võimalused nimetatud tehinguid takistada ja hõlbustada. Õige suuna valimine lepinguõiguse valdkonnas võib märkimisväärselt soodustada siseturu toimimise parandamist ja selle kogu potentsiaali avanemist ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ja tarbijatele.

Euroopa lepinguõiguse võimalikku kasu siseturule on institutsioonidevahelises raamistikus ja laiema avalikkusega palju aastaid arutatud. Parlament avaldas oma arvamuse sel teemal esmakordselt 1989. aastal. Komisjon laiendas arutelu oma teatise avaldamisega 2001. aastal, keskendudes võimalikele probleemidele, mis siseturul erinevuste tõttu lepinguõiguses tekkida võivad, ja võimalikele tegevusvariantidele. Arvestades konsulteerimisel esitatud märkusi, avaldas komisjon 2003. aastal tegevuskava, mille kohaselt tuleks muu hulgas töötada välja ühine tugiraamistik, mis sisaldaks määratlusi, ühiseid põhimõtteid ja näidisnorme ja mille eesmärk oleks parandada Euroopa lepinguõiguse kvaliteeti ja ühtsust. Oma järgmises, 2004. aasta teatises kavandas komisjon selle tegevuskava järelmeetmed ning selle kohaselt tuleks läbi vaadata ka tarbijalepinguõigust käsitlevad ELi õigusaktid. 2008. aastal esitas komisjon ettepaneku võtta vastu direktiiv tarbijaõiguste kohta. Komisjon on Euroopa lepinguõiguse ja ühise tugiraamistiku suhtes esitanud kaks eduaruannet ning on oma rohelises raamatus taas välja pakkunud mitmeid meetmeid tarbijalepinguõiguse valdkonnas.

Tähelepanu väärib asjaolu, et parlament on oma mitmetes selleteemalistes resolutsioonides korduvalt tunnistanud lepinguõiguse parandamisest tulenevat kasu siseturule, kiitnud heaks ka ühise tugiraamistiku idee ning soovinud enda ja asjaomaste sidusrühmade tihedat kaasamist.

Raporti eesmärk on esitada märkused komisjoni hiljutise rohelise raamatu suhtes Euroopa lepinguõiguse kohta ning määrata kindlaks parlamendi prioriteedid selles valdkonnas.

II Tõendid

Arvestades, et kõik lepinguõiguse valdkonnas tehtavad sammud peavad vastama ettevõtete ja tarbijate tegelikele vajadustele ja muredele, usub raportöör, et kõik selle valdkonna arutluskäigud peavad põhinema praktilisel tõendusmaterjalil, mis on seotud lepinguõiguse hetkeolukorraga ja mis tahes raskustega, mida ettevõtjad ja tarbijad eelkõige piiriülestes tehingutes kogevad.

Seetõttu viidatakse raportis mitmetele hiljuti kogutud andmetele:

– Ühendkuningriigi väikeettevõtjate ühendus on oma seisukohas Rooma I määruse kohta 2007. aastal välja arvutanud, et ühe liikmesriigi e-kaubanduse turule sisenemine läheks ettevõttele maksma 15 000 eurot, mis hõlmaks juriidilisi tasusid, tõlketasusid ja rakendustasusid.

– Eurobaromeetri 2008. aasta kiiruuringu 224 „Äriringkondade suhtumine piiriülesesse kaubandusse ja tarbijakaitse“ andmetel intervjueeriti vahemikus 30. jaanuar kuni 7. veebruar 2008 kokku 7282 ettevõtte tegevjuhti ELi 27 liikmesriigist ja Norrast. Peamised tulemused on järgmised („Peamised tulemused“, lk 4):

· Kolmveerand ELi jaeettevõtetest kaupleb ainult siseriiklikul turul. Piiriülese jaekaubandusega seotud ettevõtted on suure tõenäosusega keskmised või üle keskmise suured jaemüügiettevõtted.

· 60% jaemüügiettevõtetest pidas tarbekaupade tehinguid reguleerivate erinevate siseriiklike seaduste täitmise eeldatavaid kulusid takistuseks ning see põhjustas neile muret.

· 46% jaemüügiettevõtetest nõustus, et kui tarbekaupade tehinguid reguleerivate seaduste sätteid kogu ELis ühtlustataks, siis nende piiriüleste müügitehingute arv suureneks. 41% ütlesid, et nende piiriüleste müügitehingute arv ei muutuks. Arvestades, et 75% küsitletutest praegu piiriüleseid müügitehinguid ei tee, vastas vaid 41%, et nad eeskirjade ühtlustamise korral nii ei jätkaks.

– Komisjoni 22. oktoobri 2009. aasta teatises ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009) 0557) kasutatud tõenditel on vastavalt teatises esitatud teabele järgnev taust: kõigis ELi liikmesriikides asuvatele uuringus osalejatele anti loetelu 100 populaarse tootega ja paluti neil internetist otsida ning märkida koguhind, mida nad oleksid nende toodete eest maksnud, kaasa arvatud saatmiskulu ja -tasud. Võrreldi kodumaiseid ja kättesaadavuse korral piiriüleseid pakkumisi. Märgiti ära ka toodete kättesaadavus ja tehingu sõlmimise võimalus. Uuringu käigus saavutati järgmised tulemused:

· Hinnavõrdlus: ELi liikmesriigist 13s (Portugal, Itaalia, Sloveenia, Hispaania, Taani, Rumeenia, Läti, Kreeka, Eesti, Soome, Ungari, Küpros, Malta) leidsid uuringus osalejad vähemalt poolte tooteotsingute korral piiriülese pakkumise, mis oli vähemalt 10% odavam kui parim kodumaine pakkumine (KOM(2009) 0557, lk 3).

· Juurdepääs toodetele: Küproselt, Maltalt, Luksemburgist, Leedust, Lätist, Iirimaalt, Belgiast, Eestist, Portugalist ja Soomest pärit uuringus osalejad ei suutnud leida kodumaiseid pakkumisi vähemalt poolte toodete puhul, mida nad internetist otsisid (KOM(2009) 0557, lk 4).

· Pakkumised, mille puhul ei õnnestunud tellimust esitada: Kokku tehti 10 964 piiriülest uuringut ja keskmiselt oli ainult 39% juhtudest teoreetiliselt võimalik esitada tellimus internetipoes, mis ei asunud tarbijaga samas riigis. Kõikidest tellimustest 61% ei saanud esitada, kas seepärast et kaupmehed ei nõustunud võtma tellimusi tarbija riigist või muudel põhjustel.

Raportöör usub, et need andmed näitavad, et erinevused lepinguõiguses pärsivad ettevõtjate ja eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate huvi piiriülese kaubanduse suhtes ning ei lase neil saada kasu siseturu pakutavatest võimalustest ja eelistest. Samuti kinnitavad need andmed, et tarbijad on nõrgast piiriülesest konkurentsist tuleneva piiratud tootevaliku, kõrgete hindade ja madala kvaliteedi tõttu ebasoodsas olukorras; tarbijatel võib isegi puududa täielikult juurdepääs piiriülestele pakkumistele.

III Raporti ülesehitus

Raport jaguneb neljaks osaks. Esimeses ja teises osas antakse vastused komisjoni rohelises raamatus tõstatatud küsimustele. Kolmandas ja neljandas osas käsitletakse raportööri arvates eriti olulisi teemasid, eelkõige Euroopa lepinguõiguse vahendi kohaldamist praktikas ning sidusrühmade kaasatuse ja mõjuhinnanguga seotud küsimusi.

Euroopa lepinguõiguse vahendi õiguslik olemus

Raportöör on seisukohal, et tuleb eelistada võimalust kehtestada määruse alusel Euroopa lepinguõiguse vabatahtlik vahend (4. valikuvõimalus). Seda võiks täiendada komisjoni ja seadusandja töövahendiga (2. valikuvõimalus), mida tuleks rakendada institutsioonidevahelise kokkuleppe kaudu. Raportöör usub, et töövahendi eelis on selle üsna kiire kehtestamise võimalus; töövahendi võiks kasutusele võtta järk-järgult ja see võiks kõigepealt olla kättesaadav komisjonile lepinguõiguse alaste õigusaktide ettepanekute esitamiseks ja teise sammuna kohe pärast institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist parlamendile ja nõukogule selle valdkonna uute õigusaktide ettevalmistamiseks ja vastuvõtmiseks. Töövahendi kiire koostamine võimaldaks katsetada ühise tugiraamistiku üksikuid osi ja esmast õigust, valmistades seega ette vabatahtliku vahendi toimimise õigusliku tausta.

Raportöör näeb vabatahtliku vahendi selget eelist kehtivate rahvusvaheliste eeskirjade, näiteks rahvusvaheline kaupade müüki käsitlev Viini konventsioon või Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi väljatöötatud rahvusvaheliste ärilepingute põhimõtted, ees selles, et vabatahtlik vahend pakub Euroopa Kohtu kohtualluvuses ja keelelise mitmekesisuse seisukohast õiguskindlust. Raportöör näeb erilist eelist selles, et vabatahtlik vahend laiendab poolte valikut, ning kui pooled tajuvad vabatahtlikku vahendit atraktiivsena ja teevad valiku selle kasuks, siis toob see neile kasu. Vabatahtliku vahendi valimisega ei kaasne mingit kahju. Raportöör on ka seisukohal, et järelevalve- ja läbivaatamismehhanism on väga oluline, et tagada vabatahtliku vahendi ajakohasus vastavalt turuvajadustele ning õiguslikule ja majanduslikule arengule.

Vahendi reguleerimisala

Raportöör leiab, et vahendiga tuleks hõlmata nii ettevõtjatevahelised kui ka ettevõtjate ja tarbijate vahelised lepingud. Ta usub, et oodatava mõju tagamiseks siseturule peab tarbijakaitse tase olema kõrge.

Raportöör on ka seisukohal, et vabatahtlik vahend peaks olema kättesaadav nii piiriüleste kui ka siseriiklike tehingute korral, kuid soovib põhjalikku analüüsi selle kohta, kas ja kuidas mõjutaks vabatahtliku vahendi kättesaadavus siseriiklikeks tehinguteks riikliku lepinguõiguse arengut; sellise analüüsi võiks sooritada iga lepinguõiguse vahendi ettepanekuga kaasneva mõjuhinnangu raames.

Raportöör märgib, et on arvamusi, mille kohaselt soovitakse tulevane lepinguõiguse vahend piiritleda e-kaubanduse või kaugmüügiga, ja tunnistab, et sellised lepingud on tulevase vahendi üks peamisi kohaldamisalasid, kuid raportöör ei soovi nn virtuaalseid ehk kaugmüügitehinguid kunstlikult eristada mõlema poole juuresolekul sõlmitud tehingutest ning ei poolda seega vabatahtliku vahendi reguleerimisala piiramist selles suhtes.

Vahendi sisulise reguleerimisalaga seoses usub raportöör, et tuleks keskenduda lepinguõiguse põhiküsimustele.

Konkreetset liiki lepingute hõlmamisega seoses usub raportöör, et prioriteetsele kohale asetamist väärivad kaupade müügi ja teenuslepingute alased sätted. Raportöör soovib ka meelde tuletada, et parlament on oma 2. septembri 2003. aasta resolutsioonis juba rõhutanud, et tarbija- ja kindlustuslepingute valdkonna vabatahtlik vahend peaks olema prioriteet. Raportöör näeb vabatahtliku vahendi kasu eelkõige seoses kindlustusalaste väikelepingutega. Raportöör on huvitatud ka nende võimaluste avastamisest, mida vabatahtlik vahend võib pakkuda digitaalõiguste ja omandiõiguse valdkonnas – küsimused, mis on käimasolevatel aruteludel esile kerkinud. Teisalt näeb raportöör vajadust määrata selgelt kindlaks piirid, millist liiki lepingud vabatahtliku vahendiga hõlmatakse. Näiteks peaks olema selge, et vabatahtlik vahend ei hõlma keerukaid avalik-õiguslikke lepinguid ega teatavaid laiaulatuslikke lepinguid riigihanke valdkonnas.

Euroopa lepinguõiguse vahendi praktiline kohaldamine

Selles osas toob raportöör esile mitu küsimust, mis on vabatahtliku vahendi praktilise kohaldamise seisukohalt olulised.

Eelkõige rõhutab ta seda, et peamised eesmärgid peaksid olema lihtsus ja kasutusvalmidus. Vabatahtlikku vahendit tuleb vaadelda ka tüüptingimuste kontekstis ning seda kasutada soovijate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate seisukohast on väga oluline, et kättesaadaval oleksid lihtsad ja põhjalikud tüüpeeskirjad. Täiendava tarbijausalduse tagaks usaldusmärgise taolise süsteemi olemasolu.

Raportöör on ka seisukohal, et tuleb taotleda koostoimet ühise tugiraamistiku ning Euroopa maksekäsumenetluse ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlustega.

Lõpetuseks rõhutab raportöör, et vabatahtlik vahend avardab tarbija valikut.

Sidusrühmade osalus ja mõjuhinnang

Raportöör kordab, et väga oluline on sidusrühmade laialdane ja tasakaalustatud kaasatus. Ta tunnistab, et komisjoni praegune töömeetod, mis hõlmab eksperdi- ja sidusrühmi, juba tagab huvitatud poolte osaluse. Samas peab raportöör oluliseks rõhutada, et konsulteerimiseni ei ole veel jõutud ja seadusandlik menetlus ei ole veel alanud; sidusrühmade kaasatus seadusandliku menetluse ajal on eriti oluline ning selline kaasatus ja läbipaistvus tuleb tagada kõigi olemasolevate vahenditega.

Lõpetuseks rõhutab raportöör laiaulatusliku ja mitmekesise mõjuhinnangu olulisust, milles uuritakse erinevaid poliitilisi lahendusi ja keskendutakse vabatahtliku vahendi toimimise praktilistele küsimustele.

õiguskomisjonile

Euroopa lepinguõiguse loomise võimaluste kohta tarbijate ja ettevõtjate jaoks
(2011/2013(INI))

Arvamuse koostaja (*): Hans-Peter Mayer

(*) Kaasatud komisjonid – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et mõistmaks siseturu jätkuva killustatuse põhjusi ning seda, kuidas neid probleeme kõige paremini lahendada, sh kuidas tagada olemasolevate õigusaktide rakendamine, on vaja rohkem uurimistööd;

B. arvestades, et ühed ilmsematest takistustest, mis seisavad tarbijate ja VKEde ees seoses ühtse turuga, on lepinguliste suhete keerukus, ebaõiglased lepingutingimused, ebakohane ja ebapiisav teave ning ebaefektiivne ja aeganõudev menetlus;

C. arvestades, et ühine Euroopa lepinguõigus oleks kasulik eelkõige tarbijatele ja aitaks eelkõige kaasa piiriülese kaubanduse kasvule ja sellele ligipääsu lihtsustumisele siseturul;

D. arvestades, et komisjon esitas oma rohelises raamatus^[1]1 Euroopa lepinguõiguse vahendi loomiseks arvukalt võimalusi, mis võiksid arendada ettevõtlust ja suurendada kodanike usaldust ühtse turu vastu;

E. arvestades, et läbirääkimised tarbijate õigusi käsitleva direktiivi^[2]2 üle on näidanud, kui raske on lepingutele kohaldatavat tarbijaõigust ühtlustada, kahjustamata seejuures ühist kohustust järgida Euroopa kõrgeid tarbijakaitse standardeid, ja missuguseid piiranguid see kogu protsessi arengule seab;

F. arvestades, et mis tahes lõpptulemus Euroopa lepinguõiguse valdkonnas peab olema realistlik, teostatav, proportsionaalne ja hästi läbi mõeldud, seda tuleb vajadusel muuta ning selle peavad Euroopa kaasseadusandjad formaalselt vastu võtma,

1. tervitab avalikku arutelu rohelise raamatu üle ja nõuab komisjoni asjaomastelt talitustelt selle arutelu tulemuste põhjalikku analüüsi; kutsub komisjoni üles esitama kõigi pakutud valikute põhjalikku mõjuhinnangut, võttes eriti arvesse majandustegevuses osalejate tegelike vajaduste hinnangut, tekkivat kulu ning iga valiku lisaväärtust;

2. nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi kõige kohasemaks peetava valiku põhjaliku mõjuhinnangu; rõhutab, et nimetatud mõjuhinnanguga peaks muu hulgas tuvastama kõige sobivama õigusliku aluse, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud, sidususe olemasoleva ELi, rahvusvahelise ja eraõigusega, võimalikud arbitraažisüsteemid tarbijate ja ettevõtjate vahelises konfliktis valikulise vahendi valiku ja kohaldamise osas ning sellise valikulise vahendi lisaväärtuse taseme tarbijate ja ettevõtjate jaoks; on seisukohal, et kõnealune mõjuhinnang tuleks lõpule viia ning probleeme käsitleda enne valitud poliitilise lahendusega töö alustamist;

4. on arvamusel, et valikulise Euroopa lepinguõiguse ja „töövahendi” kombinatsiooni loomine võib siseturu toimimist parandada ning et lõplik vastutus selle õigusliku vormi ja ulatuse kindlaksmääramise eest peaks lasuma Euroopa Parlamendil ja nõukogul; rõhutab, et valikulist Euroopa lepinguõigust tuleks püüda kohaldada müügilepingute ja e-kaubanduse suhtes, ja et töövahendi puhul tuleks kasutada üldisi määratlusi, et lihtsustada kokkuleppeid muude lepinguliikide osas; tuletab meelde, et piiriülese kaubanduse ees seisab palju muid praktilisi tõkkeid, mida ei saa lepinguõigusega kaotada, sh keel, kättetoimetamiskulu, tarbijaeelistus ja kultuur;

5. nõuab tungivalt, et komisjon viiks koostöös liikmesriikidega läbi kvaliteedi testimise ja kontrollid, et teha kindlaks, kas esildatud Euroopa lepinguõiguse vahendid on kasutajasõbralikud, võtavad täielikult arvesse kodanike muresid, annavad tarbijate ja ettevõtjate jaoks lisaväärtust, tugevdavad ühtset turgu ja hõlbustavad piiriülest kaubandust;

6. kutsub komisjoni üles uurima seoses Euroopa lepinguõiguse algatusega teatud raskusi, mida tarbijad ja ettevõtjad piiriüleses kaubanduses kogevad, eriti neid, mis seonduvad investeeringute, maksete, kättetoimetamise, keeletõkete, hüvitamise ning õiguslike, halduslike ja kultuuritraditsioonide erinevustega;

7. on arvamusel, et kui valikuline lepinguõiguse vahend ELi tasandil kehtestatakse, peaks see kujutama endast täiendavat, alternatiivset, eraldiseisvat süsteemi piiriüleste lepingute jaoks, mille tarbijad ja ettevõtjad võiksid valida kohaldatavate siseriiklike õigusaktide asemel; on seisukohal, et liikmesriikidele võiks anda võimaluse kohaldada seda ka siseriikliku õiguse alusel sõlmitud lepingute suhtes;

8. on arvamusel, et ühtne Euroopa lepinguõigus võiks parandada siseturu toimimist, mõjutamata liikmesriikide siseriiklikku lepinguõigust;

9. on arvamusel, et tuleb täiendavalt kaaluda, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 114 ja 169 või 352 kujutavad endast asjakohast õiguslikku alust vahendile ettevõtjate omavaheliste lepingute (B2B) ning ettevõtja ja tarbija vaheliste lepingute (B2C) reguleerimiseks;

10. märgib, et austusest riiklike õigussüsteemide ühiste traditsioonide vastu ning nõrgema lepingupoole, nimelt tarbijate kaitsele erilise tähelepanu pööramiseks peaks B2B ja B2C lepinguid reguleerivad lepinguõiguse sätted olema sõnastatud erinevalt;

11. tuletab meelde, et seoses Euroopa lepinguõigusega on veel palju küsimusi vastuseta ning palju probleeme lahendamata; kutsub komisjoni üles võtma arvesse kohtupraktikat, rahvusvahelisi konventsioone kaupade müügi kohta, nagu ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta (CISG), ning tarbijaõiguste direktiivi mõju; rõhutab lepinguõiguse ühtlustamise tähtsust ELis, võttes seejuures arvesse asjaomaseid siseriiklikke regulatsioone, mis tagavad kaitse kõrge taseme B2C lepingutes;

12. rõhutab, et eriti tähtis on lihtsustada ELi sisest e-kaubandust, arvestades et see sektor on vähe arenenud, ning peab vajalikuks hinnata, kas siseriiklike lepinguõigussüsteemide erinevused võiksid kujutada endast takistust arengule selles sektoris, mida ettevõtjad ja tarbijad peavad põhjendatult potentsiaalseks tulevast majanduskasvu soodustavaks teguriks;

13. juhib tähelepanu asjaolule, et mitmed Euroopa eeskirjad sisaldavad olulisi lepingutele kohaldatavaid tarbijaõiguse komponente ning et tarbijaõigustiku olulised osad koondatakse tõenäoliselt tarbijaõiguste direktiivi; juhib tähelepanu asjaolule, et ülalnimetatud direktiiv looks ühtse, tarbijatele ja ettevõtjatele kergesti arusaadava eeskirjade kogumi; rõhutab seetõttu tarbijaõiguste direktiivi üle peetavate läbirääkimiste tulemuste äraootamise tähtsust enne soovituse esitamist;

14. rõhutab, et kindlustuslepingu õiguse valdkonnas on juba tehtud eeltööd Euroopa kindlustuslepingu õiguse põhimõtetega, mis tuleks integreerida Euroopa lepinguõiguse eeskirjade kogumisse ning mida tuleks täiendavalt läbi vaadata ja arendada;

15. usub lisaks, võttes arvesse erinevate lepingute, eriti B2C ja B2B lepingute eripärasid, juhtivaid riiklikke ja rahvusvahelisi lepinguõiguse põhimõtteid ja tarbijakaitse kõrge taseme aluspõhimõtet, et B2B lepingute osas tuleb säilitada sektori olemasolev praktika ning lepinguvabaduse põhimõte;

16. on veendunud, et mis tahes algatus Euroopa lepinguõiguse valdkonnas peaks olema tasakaalustatud, lihtne, selge, läbipaistev, kasutajasõbralik ja ebamääraste õiguslike terminiteta, nii et see oleks arusaadav eelkõige Euroopa tarbijatele, ja võtma nõuetekohaselt arvesse lepingu mõlema (või kõikide) osapool(t)e võimalikke huvisid;

17. juhib tähelepanu sellele, et tarbijate jaoks oleks see täiendav koormus ning teadliku valiku tegemiseks oleks vaja tunda kaht lepinguõiguse kogumit: ilma lihtsalt sõnastatud, mõlema valikuvõimaluse plusse ja miinuseid nimetava selgituseta oleks tarbijatel võimatu teha mõttekat valikut;

18. on seisukohal, et tarbijatele ei anta vajalikku teavet seoses nende lepinguliste õiguste olemasolu ja rakendamisega, seda eelkõige piiriüleses kaubanduses; kutsub komisjoni üles koostama kergesti ligipääsetavat ja kasutajasõbralikku teabemehhanismi, mis seletab arusaadavalt, kuidas lepinguõigus liikmesriikide vahel toimib ning, mis veelgi tähtsam, millist kasu see annab kodanikele, tarbijatele ja VKEdele;

19. on arvamusel, et mis tahes algatus Euroopa lepinguõiguse alal B2C valdkonnas peab tagama tarbijakaitse väga kõrge taseme, ja et juhul kui liikmesriigid peaksid tagama veelgi kõrgema kaitsetaseme, ei tohiks tarbijaid ligipääsust sellele kaitsele ilma jätta;

20. rõhutab, et kuigi mis tahes lõpliku vahendi tulemuslikkust näitab lõpuks siseturg, tuleb juba eelnevalt tagada, et algatus kujutab endast lisaväärtust tarbijatele ega muuda piiriüleseid tehinguid ei tarbijate ega ettevõtjate jaoks keerulisemaks; rõhutab vajadust teha kõikidele potentsiaalsetele huvilistele ja sidusrühmadele (sealhulgas liikmesriikide kohtud) kättesaadavaks asjakohase teabe esitamist käsitlevad eeskirjad, pidades silmas teabe olemasolu ja mõju.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

[1] ¹ KOM(2010)0348 lõplik.
[2] ² KOM(2010)0614.

õiguskomisjonile

Euroopa lepinguõiguse loomise võimaluste kohta tarbijate ja ettevõtjate jaoks
(2011/2013(INI))

Arvamuse koostaja: Sirpa Pietikäinen

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

2. nõuab, et komisjon viiks läbi mõjuhinnangu, mis annaks faktilise aluse, mille põhjal hinnata lepinguõiguse vahendi rakenduskulusid ja seda, kas Euroopa lepinguõiguse ühtlustamisel oleks praktikas lisandväärtus ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, ja tarbijatele;

3. kutsub komisjoni tungivalt üles vaatlema oma mõjuhinnangus, millist kasu tooks lepinguõiguse vahend ettevõtjatele, kui pidada silmas muid takistusi, millega VKEd siseturul kokku puutuvad ja millel võib olla kohesem ja olulisem mõju, ning kaaluma nende takistuste kõrvaldamiseks alternatiivseid võimalusi;

4. on nimetatud mõjuhinnangu valmimist oodates seisukohal, et lepinguõiguse tavade ühtlustamine ELi tasandil võiks küll olla tõhus vahend, mille abil saab tagada lähenemise ja võrdsemad võimalused, kuid arvestades, kui keeruline on ühtlustada mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka selles valdkonnas seadusandliku pädevusega piirkondade õigussüsteeme, võiks valikuline vahend olla paremini teostatavam, kuni on tagatud selle lisandväärtus nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele;

5. on arvamusel, et selline vahend peaks põhinema lex generalis’e põhimõttel, mille kohaselt tuleb kehtestada üldsätted, mis muutuvad kehtetuks, kui on olemas vastavad õigusaktid riiklikul või ühenduse tasandil ning need tagavad kõrgema tasemega õiguskaitse;

6. peab olenevalt mõjuhinnangust tõenäoliseks, et VKEdele lisandväärtuse pakkumiseks peaks kõnealune vahend hõlmama nii ettevõtja ja tarbija vahelisi kui ka ettevõtjatevahelisi suhteid ning et siseturul ebaausa konkurentsi tekkimise ohu vähendamiseks võib osutuda vajalikuks võimalikult lai kohaldamisala, ning kutsub komisjoni üles käsitlema oma mõjuhinnangus selgelt sellise ebaausa konkurentsi võimalusi;

7. on seisukohal, et vaatamata eelistele, mida võib pakkuda finantsteenuste mõne piiratud osa hõlmamine pikemas perspektiivis, peaks komisjon finantsteenused mis tahes esitatavast lepinguõiguse vahendist praeguses etapis sihilikult välja jätma;

8. kutsub komisjoni üles looma edaspidise finantsteenuste alase ettevalmistustöö jaoks talitusesisese eksperdirühma eesmärgiga tagada, et mis tahes tulevases vahendis võetakse arvesse finantsteenuste sektori võimalikke eriomadusi ja komisjoni teiste osakondade mis tahes seonduvaid algatusi, ning kaasama Euroopa Parlamenti varajases etapis;

9. märgib, et lepinguõiguse vahend saab olla vastuvõetav ja edukas juhul, kui ta tagab väga kõrge tarbijakaitse taseme, jäädes seejuures kooskõlla tarbijaõiguste direktiiviga ja pakkudes teatavates valdkondades isegi suuremat kaitset;

10. palub komisjonil tagada, et kavandatav tarbijaõiguste direktiiv oleks tihedalt ühtlustatud mis tahes võimaliku Euroopa lepinguõiguse vahendiga ning oodata selleks ära tarbijaõiguste direktiivi üle peetavate läbirääkimiste tulemused ja luua õiguslik selgus nende kahe meetme vahelise seose küsimuses, ning palub tal samuti tagada, et vastuolu korral oleks ülimuslikud siseriikliku kohustusliku tarbijakaitseseaduse kõrgema kaitsetasemega sätted;

11. palub komisjonil sellega seoses tagada ka, et Euroopa lepinguõiguse vahendis oleks nõue, mille kohaselt lepingud tuleb koostada lihtsas, igapäevases keeles, et tarbija võiks tingimustest aru saada, ning et seejuures tuleb arvesse võtta kõikide nende kodanike keelealast kaitset, kes räägivad ükskõik millise liikmesriigi ametlikku keelt;

12. kutsub komisjoni tungivalt üles ühendama tihedalt juba tehtud töö seoses oodatava seadusandliku ettepanekuga, mis käsitleb kogu ELi hõlmavat alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemi, ettevalmistava tegevusega Euroopa lepinguõiguse valdkonnas, tagamaks, et võimaliku tulevase lepinguõiguse vahendiga nähakse ette asjakohane juurdepääs alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemile.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pablo Arias Echeverría, Adam Bielan, Cristian Silviu Buşoi, Lara Comi, Anna Maria Corazza Bildt, António Fernando Correia De Campos, Jürgen Creutzmann, Christian Engström, Evelyne Gebhardt, Iliana Ivanova, Philippe Juvin, Sandra Kalniete, Eija-Riitta Korhola, Edvard Kožušník, Kurt Lechner, Toine Manders, Gianni Pittella, Mitro Repo, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Matteo Salvini, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Catherine Stihler, Kyriacos Triantaphyllides, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Damien Abad, Cornelis de Jong, Ashley Fox, Constance Le Grip, Pier Antonio Panzeri, Antonyia Parvanova, Sylvana Rapti, Amalia Sartori

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed(kodukorra art 187 lg 2)

Michael Gahler

Õigusteave - Privaatsuspoliitika