RAPORT Nõukogu 2009. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhivalikute kohta, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43

19.4.2011 - (2010/2124(INI))

Väliskomisjon
Raportöör: Gabriele Albertini

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

nõukogu 2009. aasta aruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhivalikute kohta, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43

(2010/2124(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhivalikute kohta, mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe[1] II osa G jao punktile 43;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud, eespool nimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta[2] ja 10. märtsi 2010. aasta[3] resolutsioone vastavalt ÜVJP 2007. ja 2008. aasta aruannete kohta;

–   võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni Euroopa välisteenistuse kohta[4];

–   võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni OSCE tugevdamise ja ELi rolli kohta[5];

–   võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta[6];

–   võttes arvesse kõrge esindaja poolt Euroopa Parlamendi täiskogu 8. juuli 2010. aasta istungil tehtud avaldust Euroopa välisteenistuse juhtimise põhikorralduse kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta järeldusi ELi välissuhete kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0168/2011),

A. arvestades, et EL peaks edasi arendama oma välispoliitika eesmärke ning kaitsma oma väärtusi ja huve kogu maailmas üldisema eesmärgiga edendada rahu, julgeolekut, solidaarsust, konfliktide ennetamist, demokraatia edendamist, inimõiguste kaitset, soolist võrdõiguslikkust, rahvusvahelise õiguse austamist ja rahvusvaheliste institutsioonide toetamist, tulemuslikku mitmepoolset lähenemisviisi ja riikidevahelist vastastikust austust, säästvat arengut, vaba ja õiglast kaubandust ning vaesuse kaotamist;

B.  arvestades, et Lissaboni lepingu rakendamine annab Euroopa välistegevusele uue mõõtme ja selle alusel saab edaspidi parandada ELi välispoliitika ja laiemas plaanis välistegevuse ühtsust, järjepidevust ja tõhusust;

C. arvestades, et Lissaboni leping annab ELi välispoliitikale uue hoo, eelkõige pakkudes institutsioonilisi ja toimimisvahendeid, mis võimaldaksid liidul võtta rahvusvahelise rolli, mis vastab tema silmapaistvale majanduslikule staatusele ja ambitsioonidele, ning kujundada end mõjukaks ülemaailmseks toimijaks, kes suudab jagada vastutust ülemaailmse julgeoleku eest ja olla juhtrollis ühistele probleemidele ühiste lahenduste leidmisel;

D. arvestades, et Euroopa välistegevuse uus hoog nõuab ELilt strateegilisemat tegutsemist, et oma mõjuvõimu rahvusvaheliselt kasutada; arvestades, et ELi võime mõjutada rahvusvahelist korraldust sõltub mitte ainult liidu poliitikasuundade, toimijate ja institutsioonide ühtsusest, vaid ka ELi välispoliitika tegelikust strateegilisest kontseptsioonist, mis peab ühendama kõik liikmesriigid samade prioriteetide ja eesmärkide toetuseks, nii et nad rahvusvahelisel areenil kõneleksid ühel kindlal häälel; arvestades, et ELi välispoliitikale tuleb anda vajalikud vahendid, et liidul oleks võimalik tegutseda rahvusvahelisel areenil tõhusalt ja järjekindlalt;

E.  arvestades, et kehtivas rahvusvahelises korras toimuvad uute probleemide tekkimise ja uute võimustruktuuride loomise tõttu olulised muutused, mis nõuavad ELi aktiivsemat suhtlemist praeguste ja tärkavate suurjõududega ja valitsusväliste osalistega ning ka kahepoolsete ja mitmepoolsete partnerite ja institutsioonidega, et edendada tõhusate lahenduste leidmist probleemidele, mis on Euroopa kodanikel ja kogu maailmal ühised ning mis võivad mõjutada ülemaailmset julgeolekut;

F.  arvestades, et uus hoog peab viima ka uue lähenemiseni nii uutes kui ka vanades ELi strateegilistes partnerlussuhetes ning selle aluseks peaksid olema ühised põhiväärtused, nagu suundumus demokraatia poole, inimõiguste, põhivabaduste, õigusriigi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtte austamine ning vastastikune kasu ja huvid ning ühine arusaamine ülemaailmsest julgeolekust;

G. arvestades, et ELi välispoliitika parlamentaarne järelevalve on ülioluline, et Euroopa välistegevust mõistaksid ja toetaksid ELi kodanikud; arvestades, et järelevalve tugevdab kõnealuse tegevuse õiguspärasust; arvestades, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peavad üheskoos kindlaks määrama parlamentidevahelise koostöö tulemusliku ja regulaarse korralduse ja edendamise ELis kooskõlas Lissaboni lepingu protokolli nr 1 artiklitega 9 ja 10,

Nõukogu 2009. aasta aruanne ÜVJP kohta

1.  on rahul nõukogu aastaaruandega ja kiidab selle läbipaistvat ja konkreetsetele teemadele keskenduvat struktuuri, mis annab selge ülevaate ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonna poliitikasuundadest ning tegevusest; mainib tunnustavalt ka nõukogu kavatsust panna suuremat rõhku ja keskenduda enam konfliktide ning probleemide piirkondlikule kontekstile; kahetseb siiski asjaolu, et aruandes ei esitata ühtegi võimalikku lähenemisviisi nende konfliktide ja probleemide lahendamiseks;

2.  kutsub nõukogu üles mitte piirduma ÜVJP aastaaruande puhul vaid ÜVJP meetmete kirjeldusega, vaid tegema sellest poliitika- ja lahendustekeskse vahendi; on seisukohal, et aruanne peaks sisaldama enamat kui vaid riikide kaupa esitatud sündmuste ja suundumuste kataloogi ning selles tuleks käsitleda ka ELi välispoliitika tulemuslikkuse küsimust ning vahendeid, mis on vajalikud Euroopa välistegevuse eesmärkide saavutamiseks; palub nõukogul lisada aruandesse hinnang ÜVJP ja muude liidu välispoliitika meetmete vahelise kooskõlastatuse ja ühtsuse kohta ning lisada sellesse ka ÜVJP raames läbiviidava tegevuse kohta antavatel hinnangutel põhinevaid strateegilisi ja korralduslikke soovitusi tulevikuks;

3.  usub, et ÜVJP aastaaruanne peaks põhinema Lissaboni lepinguga loodud uuel institutsioonilisel raamistikul ja olema institutsioonidevahelise tõhustatud dialoogi vahendiks, eriti aruteludel selle üle, kuidas ELi välispoliitika strateegiat rakendada, selle tulemuslikkust hinnata ja tulevased suunad paika panna;

Lissaboni lepingu jõustamine

4.  kordab oma seisukohta, mille kohaselt tuleks välja töötada ELi välispoliitika ühtne strateegia, mis põhineb Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärkidel ja põhimõtetel ning milles tuleks selgelt määratleda ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika huvid; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles parlamendi asjaomaseid organeid sellesse töösse täielikult kaasama;

5.  rõhutab vajadust suurendada asepresidendi ja kõrge esindaja juhtimisel ühtsust Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja liikmesriikide vahel; nõuab, et suurendataks ELi ja liikmesriikide tasandi vahelist sünergiat ja tugevdataks institutsioonidevahelist kooskõlastust eesmärgiga paremini integreerida kõik asjakohased vahendid ja poliitikasuunad ning esitada ELi ühtne sõnum põhilistes poliitilistes küsimustes; on seisukohal, et vaja on kõigil tasanditel toimuvat koostööd Euroopa välisteenistuse, Euroopa Parlamendi asjaomaste organite ja komisjonide ning komisjoni asjaomaste teenistuste vahel, et EL saaks välja töötada strateegilise lähenemise oma naaberriikidele, kandidaatriikidele, võimalikele kandidaatriikidele ja muudele partnerriikidele, samuti sellistes poliitikavaldkondades nagu kaubandus, areng, energiajulgeolek ning justiits- ja siseküsimused;

6.  ootab, et Euroopa välisteenistus aitab tihedama kooskõlastamise abil ÜVJP ja muude välispoliitiliste meetmete vahel tugevdada ELi rolli ja mõju ülemaailmsel areenil ning võimaldab liidul tõhusamalt vahendada oma huve ja väärtusi viisil, mis vastab liidu praegusele staatusele rahvusvahelises kaubanduses ning majanduses; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles looma vajalikud Euroopa välisteenistuse sisesed kooskõlastamisstruktuurid ja -mehhanismid;

7.  märgib siiski, et paralleelselt Euroopa välisteenistuse loomisega nõuab ELi ühise poliitika täieliku ühtsuse ja järjepidevuse saavutamine ennekõike ELi liikmesriikide poliitilist tahet ületada oma erinevad seisukohad põhilistes välispoliitilistes küsimustes; peab sellega seoses vajalikuks, et ELi liikmesriigid mitte ainult ei lepi kokku välis- ja julgeolekupoliitika ühises strateegias, vaid tagavad ka selle, et nende riiklik poliitika ELi seisukohti toetab;

8.  avaldab sellega seoses kahetsust, et mitmel juhul on ELi üksikute liikmesriikide või liikmesriikide rühmade tehtud avaldused jätnud mulje ühtsusetusest ning teinud asepresidendi ja kõrge esindaja töö väga raskeks; palub seetõttu liikmesriikidel hoiduda sellisest individuaalsest ja kooskõlastamata tegevusest ja avaldustest ning püüda panustada tulemuslikku ja nähtavasse ÜVJPsse; palub teisalt asepresidendil ning kõrgel esindajal teha ELi seisukohad selgesti kuuldavaks, reageerida kiiresti ja nähtavalt ning anda ÜVJP-le selge ja konkreetne kuju;

9.  rõhutab, et ELi eriesindajate roll peaks üldiselt olema ELi poliitika esindamine ja kooskõlastamine piirkondades, kus ELil on erilised strateegilised või julgeolekuhuvid, mis nõuab EL pidevat kohalolu ja nähtavust; on arvamusel, et ELi eriesindajate ja Euroopa välisteenistuse asjaomaste osakondade tegevus peab olema kooskõlastatud ning olulised temaatilised küsimused, millega seni tegelesid isiklikud esindajad, tuleks uuesti läbi arutada ja esitada ettepanekud, mille järgi selle rolli võtavad üle Euroopa välisteenistuse kõrged ametnikud või ELi eriesindajad; peab äärmiselt vajalikuks, et ELi eriesindajate rolli ja volituste kindlaksmääramine toimuks pärast konsulteerimist parlamendiga ja et vastavalt ELi lepingu artikli 36 lõikele 1 esitaksid ELi eriesindajad parlamendile ettepanekud teavitamise ja aruannete menetluste ning valdkondade kohta;

10. tuletab meelde, et aluslepingu kohaselt tuleb parlamendiga ÜVJP ja ÜJKP küsimustes konsulteerida, parlamendi seisukohti tuleb nõuetekohaselt arvestada ja parlament võib esitada soovitusi; kutsub asepresidenti ning kõrget esindajat üles tugevdama välistegevuse valdkonda puudutavat konsulteerimis- ja aruandekohustust, mida seni on täitnud komisjon ja nõukogu; palub nõukogul võtta omaks konstruktiivne lähenemisviis ELi välisabi vahendite, sh stabiliseerimisvahendiga seotud lepituskomitee raames, tunnistades Euroopa Parlamendi õigust teostada demokraatlikku kontrolli strateegiadokumentide ja mitmeaastaste tegevuskavade üle, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290;

11. rõhutab, et läbivaadatud 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta tuleb tagada ÜVJP eelarvemenetluse suurem läbipaistvus ja nõuetekohaselt tegeleda eelarvepädeva institutsiooni teabenõuetega, et nimetatud institutsioon saaks korrapäraselt ammendavat teavet antud poliitikavaldkonnas tehtud poliitiliste otsuste tausta, konteksti ning finantsmõju kohta; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saama piisavat teavet enne ÜVJP valdkonnas volituste ja strateegiate vastuvõtmist; väljendab heameelt selle üle, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on toetanud ettepanekut, et kõik olulised ÜJKP missioonid tuleks kirjendada eelarves; kordab oma seisukohta, et ÜVJP demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks tuleks enne ÜJKP missioonide käivitamist konsulteerida Euroopa Parlamendi pädevate organitega ja neil peaks olema võimalik nõuetekohaselt kontrollida eelkõige ÜJKP missioone; rõhutab, et Lissaboni lepingus esitatud usaldusväärsuse ja enesemääratluse kriteeriumide täitmiseks tuleb ÜVJP eesmärkide täitmiseks eraldada asjakohased eelarvevahendid;

12. on arvamusel, et regulaarseid ÜVJP-teemalisi ühiskonsultatsioone tuleks täiendada lisakohtumistega, mida korraldatakse siis, kui tekib vajadus eelnevaks teavitamiseks; soovitab sellega seoses neil kohtumistel tegeleda ka kesksete strateegiliste ja sõjalis-poliitiliste teadmiste vahendamisega, et parandada tulevaste missioonide kavandamist ja juhtimist ning aidata välja töötada tulevaste vajaduste jaoks tulevikku suunatud lähenemisviisi; tuletab lisaks meelde, et vastavalt ELi lepingu artikli 41 lõikele 3 tuleb teatavate ÜVJP algatuste kiireloomulise rahastamise korral parlamendiga eelnevalt konsulteerida ja parlamenti tuleb sellest piisavalt teavitada;

13. toetab Madridis toimunud neljapoolsetel läbirääkimistel saavutatud Euroopa välisteenistuse loomist ja toimimist käsitleva kokkuleppe ja finantsmääruse (muudetud seoses Euroopa Liidu välisteenistusega) kohaselt eelarveridade lisamist 2011. aasta eelarvesse kolme peamise missiooni täitmiseks ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames; on arvamusel, et selgem missioonide kindlaksmääramine suurendab nii läbipaistvust kui ka vastutuskohustust ÜVJP ja ÜJKP valdkonnas ning on kooskõlas ELi huvidega; rõhutab, et ÜVJP ja ÜJKP peamiste missioonide kindlaksmääramine ei tohi kahjustada teavitamist väiksema ulatusega ning poliitiliselt vähem nähtavatest missioonidest ega nendega seotud läbipaistvust;

14. on siiski arvamusel, et selline uus liigendamine on minimaalne eeltingimus ja alles esimene samm ÜVJP üksikasjaliku eelarve suunas, et oleks võimalik saada täielik ülevaade ja võtta järelmeetmeid selle poliitikavaldkonna missioonide täitmiseks; on seisukohal, et uus liigendus ei sea ohtu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eelarve jaoks hädavajalikku paindlikkust ega juba alustatud tegevuse jätkamist missioonide täitmisel;

15. tuletab meelde ELi toimimise lepingu põhimõtteid, mille eesmärk on muuta kaasotsustamismenetlus üldiseks menetluseks ning mis viiks nende eriklauslite ja -menetluste tühistamiseni, mida kohaldati osa vahendite ja poliitikavaldkondade suhtes vastavalt varasemale lepingule ja institutsioonidevahelisele kokkuleppele; kinnitab seetõttu, et ÜVJP rahastamise paindlikkust piiravad sätted on nüüd alusetud; rõhutab, et eespool öeldu kohaselt ja selleks, et suurendada ÜVJP tõhusust ja vastutuskohustust, peaksid institutsioonidevahelistes suhetes leidma lõpuks ometi koha uus dialoogikultuur, vastastikune usaldus ja teabevahetus, seda nii määratlemise, läbiviimise kui ka järelhindamise etapis;

16. rõhutab, et seoses 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kavandamisega tuleb ÜVJP pikaajalisi finantsnõudeid põhjalikult analüüsida;

17. kordab oma seisukohta, mille järgi on vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikele 6 vaja Euroopa Parlamendi arvamust/nõusolekut kõikide rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas peamiselt ÜVJPga seotud lepingute sõlmimisel, välja arvatud üksnes juhul, kui leping on seotud eranditult ÜVJPga; vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10 tuleb parlamenti täielikult teavitada rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseni viiva menetluse alg-, läbirääkimiste ja lõppetapis; ootab, et asepresident ja kõrge esindaja esitaks kogu asjakohase teabe läbirääkimiste kohta kogu menetluse jooksul, sh läbirääkimisjuhised ja läbirääkimisdokumentide projektid, ning tuletab meelde, et deklaratsioonis poliitilise vastutuse kohta lubas asepresident ja kõrge esindaja kohaldada konfidentsiaalsete ÜVJP dokumentide suhtes rahvusvahelisi lepinguid käsitleva raamkokkuleppe sätteid; nõuab, et seataks sisse tõhus töökorraldus, mis ühendaks parlamendi õiguste austamise vajalikul määral konfidentsiaalsuse tagamisega; usub, et vaja on laialdast, ELi kõiki institutsioone ja organeid hõlmavat kokkulepet, mis reguleeriks parlamendiliikmete juurdepääsu konfidentsiaalsetele dokumentidele;

18. võtab teadmiseks oma aluslepingust tuleneva kohustuse määrata üheskoos liikmesriikide parlamentidega kindlaks parlamentidevahelise koostöö tulemuslik ja regulaarne korraldus ning edendamine, eeskätt ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas;

ÜVJP peamised teemad

19. rõhutab et ÜJKP meetmed tuleks integreerida terviklikku poliitikasse, mis on suunatud kriisi sattunud riikidele ja piirkondadele, kus kaalul on ELi väärtused ja huvid ning kus ÜJKP tegevus pakuks tõelist lisandväärtust rahu, stabiilsuse ja õigusriigi põhimõtte edendamisel; rõhutab ühtlasi vajadust täpsema saadud kogemuste analüüsi järele iga operatsiooni eduka elluviimise ja selle kestva kohapealse mõju hindamisel;

20. rõhutab vajadust optimaalselt kooskõlastada ELi katastroofidele reageerimine ja teised ELi vahendid, näiteks ÜJKP tsiviil- ja/või sõjalised missioonid, mis on juba kasutatakse või mida oleks võimalik pärast kriisi luua; on seisukohal, et sõjaliste ja tsiviilotstarbeliste kriisiohjamisoperatsioonide range eristamine kajastab paljudel juhtudel pigem vananenud institutsioonilisi mustreid ning et tsiviil- ja sõjaline vastastikmõju võib paremini vastata kohapealsele olukorrale; rõhutab seepärast, et vaja on süsteemset üksikjuhtumil põhinevat vajaduste hindamist, et tagada kõige asjakohasemad lahendused, sest mõnede kriiside puhul on vajalik sõjaliste ja tsiviilvahendite kombineeritud kasutamine, mis põhineb julgeoleku ja arengu seoste terviklikul mõistmisel;

21. on seisukohal, et ELi strateegiline prioriteet on tugevdada rahvusvahelist kriisiohjamispartnerlust ja tõhustada dialoogi teiste oluliste kriisiohjamisega tegelevate osapooltega – näiteks ÜRO, NATO, Aafrika Liit ja OSCE ning kolmandad riigid, nagu USA, Türgi, Norra ja Kanada – ning kooskõlastada tegevust, jagada teavet ja ühendada ressursid rahu tagamiseks ja rahu kindlustamiseks, sh koostööks kriisiohjamisel ja eriti meresõiduturvalisuse tagamiseks ning rahvusvahelise õiguse kohaseks terrorismivastaseks võitluseks;

22. rõhutab, et Euroopa välisteenistuse loomine pakub ELile ainulaadse võimaluse täita oma konfliktiennetuse ja rahu kindlustamisega seotud kohustused, pidades eelkõige silmas Göteborgi tegevuskava, ning suurendada ELi võimet kriisiohjamise alternatiivina konflikte ennetada; sel põhjusel rõhutab, kui oluline on käsitada konfliktiennetuse ja julgeolekupoliitika direktoraati muude direktoraatidega võrdsetel alustel, rahastada seda poliitika kavandamisel piisavalt, tugevdada sidemeid piirkondlike osakondadega ning luua ametlikud suhted asjaomaste nõukogu töörühmadega; on seisukohal, et uuesti tuleks vaatluse alla võtta kriisiohjamisega seotud struktuuri ning konfliktiennetuse ja julgeolekupoliitika direktoraadi praegune eraldatus;

23. hoiatab ohu eest, et ELi liikmesriigid võivad muutuda liiga sõltuvaks kolmandatest riikidest, mis võib lõppkokkuvõttes kahjustada ELi välispoliitika sõltumatust; rõhutab sellega seoses, et energiajulgeoleku idee on põhimõtteliselt seotud varustuskindlusega; tuletab meelde tungivat vajadust tegeleda energiaprobleemidega, edendades nii taastuvaid kui ka omamaiseid fossiilsete kütuste allikaid, kujundades välja tõhusa energia siseturu ja rakendades ühist Euroopa energiaalast välispoliitikat, mis põhineb liikmesriikide selle valdkonna poliitika mitmekesistamisel, energiatarnijate mitmekesistamisel ja strateegiliste energiainfrastruktuuri projektide, nagu Nabucco, või muude teostatavate lõunakoridori alternatiivide toetamisel; toetab integreeritud ja koostalitlusvõimelist üleeuroopalist energiavõrku; avaldab kahetsust, et liikmesriigid on aktiivselt kaasatud algatuste toetamisse, mis reaalsuses konkureerivad püüetega, mis on suunatud energiavarustuse allikate kindlustamisele ja mitmekesistamisele;

24. tunneb heameelt Euroopa Ülemkogu otsuse üle kutsuda komisjoni üles esitama 2011. aasta juuniks teatis, mis käsitleb varustuskindlust ja rahvusvahelist koostööd ning mille eesmärk on suurendada ELi välistegevuse ühtsust ja järjepidevust energiavaldkonnas; kutsub sellega seoses asepresidenti ning kõrget esindajat üles kindlalt järgima parlamendi soovitusi ühtse ja kooskõlastatud poliitika väljatöötamiseks, eelkõige suurendama ELi ühtekuuluvust konstruktiivses dialoogis energiatarnijate, eriti Venemaa ning ka transiitriikidega; on seisukohal, et energiajulgeolek peaks täielikult kajastuma ELi laienemis- ja naabruspoliitikas, sh partneritega peetava poliitilise dialoogi ning tehtava praktilise koostöö kaudu;

25. juhib tähelepanu uutele julgeolekualastele probleemidele ja riskidele, nt küberrünnakud, sotsiaalsed rahutused, poliitilised ülestõusud, ülemaailmsed kuritegevuse võrgustikud ja majanduslik tegevus, mis ohustavad õigusriigi ja demokraatia põhimõtet, ning rõhutab nende arengute jaoks sobilike strateegiate koostamise tähtsust;

26. rõhutab vajadust kooskõlastada ettevalmistav tegevus võitlemaks mittetavapäraste ohuallikate, näiteks küberohtude vastu; palub komisjonil ja nõukogul läbi viia põhjaliku analüüsi ohtude ja vajaduste kohta kõnealuses valdkonnas, mille tulemusel luuakse mitmemõõtmeline ja põhjalik Euroopa küberjulgeoleku strateegia, mis peaks hõlmama varuplaane küberrünnakute korral;

27. rõhutab, et Euroopa välispoliitikas tuleb arvestada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala välismõõdet; kinnitab rändevoogude korrapäraselt haldamise tähtsust; peab väga oluliseks tagada päritolu- ja transiitriikide koostöö ning edendada nende riikide tõelist koostööd, kohaldades positiivse tingimuslikkuse poliitikat;

28. kordab oma seisukohta, et EL peab tugevdama oma juhtrolli ülemaailmses kliimapoliitikas ja arendama edasi dialoogi teiste oluliste osalistega, nagu kiiresti areneva majandusega riikidega (Hiina, Brasiilia, India), Venemaa, Ameerika Ühendriikide ning arenguriikidega, kuna kliimamuutus on kujunenud rahvusvaheliste suhete keskseks küsimuseks;

29. on seisukohal, et ühtsuse saavutamiseks ELi oma väärtustega peavad ELi välispoliitika ja välistegevus seadma esikohale demokraatia ning õigusriigi põhimõtte edendamise, hea valitsemistava ja õiglase ühiskonna, sest reeglitel põhinev demokraatlik ühiskond on inimõiguste tagamise ja stabiilsuse edendamise alus; viitab seega oma seisukohale, et inimõigused tuleb kindlalt ELi välispoliitika keskmesse seada; usub, et ELi uus institutsiooniline struktuur, pidades eelkõige silmas Euroopa välisteenistust ja selle vastavat osakonda, annab võimaluse muuta ELi tegevust kõnealuses valdkonnas ühtsemaks ning tulemuslikumaks; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja kaasaks aktiivselt kolmandaid riike inimõiguste austamisse, luues selleks kahepoolseid suhteid kolmandate riikidega ning osaledes aktiivselt rahvusvahelistel foorumitel, ja astuks välja inimõiguste rikkumise vastu ning ei väldiks piisavate meetmete võtmist juhul, kui on rikutud inimõigusi; võttes arvesse usuvabaduse jõhkrate rikkumiste suurenevat arvu, nõuab komisjonilt põhjaliku hindamise läbiviimist ja usuvabaduse seadmist ELi inimõiguste poliitika keskmesse;

30. peab ülemaailmse usu- ja veendumuste vabaduse küsimust, eelkõige kristlaste ja tagakiusatud või kadumisohus vähemuste ning religioossete dissidentide puhul, ja religioonidevahelist dialoogi uueks põhiküsimuseks ÜVJP jaoks; rõhutab, et usu- ja veendumuste vabadus on peamine inimõigus ning religioonidevaheline dialoog vahend religioonil põhineva diskrimineerimise ja vägivallaga võitlemiseks, andes seega panuse poliitilisse ja ühiskonna stabiilsusesse; nõuab seepärast, et asepresident ja kõrge esindaja töötaks kiiresti välja ELi strateegia usu- või veendumuste vabaduse kui inimõiguse jõustamise kohta; palub seepärast tal luua alaline ametikoht Euroopa välisteenistuse inimõiguste direktoraadis, et jälgida riiklike ja ühiskondlike piirangute mõju usu- ja veendumuste vabadusele ning seotud õigustele;

31. nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja tagaks, et ÜVJP valdkondade ja meetmete puhul rakendataks täielikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta, milles nõutakse naiste osalust konfliktide lahendamise kõigis aspektides ja tasanditel; nõuab samuti, et ÜVJP puhul võetaks arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 2008. aasta resolutsiooni 1820 seksuaalvägivalla kohta konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades ning hilisemaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1888 (2009), 1889 (2009) ja 1960 (2010), mis põhinevad eespool nimetatud resolutsioonidel; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja, ELi liikmesriigid ja ÜJKP missiooni juhid muudaksid koostöö ning konsultatsioonid kohalike naisorganisatsioonidega iga ÜJKP missiooni põhiosaks; märgib kahetsusega, et siiani on ainult üks naine nimetatud Euroopa välisteenistuses kõrgele ametikohale ja et ELi eriesindajate hulgas on ainult üks naine;

ÜVJP peamised geograafilised prioriteedid

Mitmepoolne diplomaatia, rahvusvahelised organisatsioonid

32. rõhutab, et tulemuslik mitmepoolne lähenemisviis peaks olema liidu strateegiline prioriteet ja et sellega seoses peaks EL võtma rahvusvahelises koostöös juhtrolli, toetama rahvusvahelisi institutsioone, soodustama rahvusvahelise konsensuse saavutamist ja edendama ülemaailmset tegevust; rõhutab tungivat vajadust tegeleda ELi kodanikele muret valmistavate ülemaailmsete probleemidega, nagu võitlus terrorismiga, organiseeritud kuritegevus, pandeemiad ja kliimamuutused, küberjulgeolek, aastatuhande arengueesmärkide saavutamine ja vaesuse kaotamine, energiajulgeoleku tagamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, konfliktide rahumeelne lahendamine ja desarmeerimine, rände haldamine ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste edendamine; juhib tähelepanu vajadusele tõhustada järelevalvet ELi rahaliste vahendite üle kooskõlas Euroopa Kontrollikoja eriaruandega nr 15/2009;

33. on seisukohal, et ELile tuleks anda ÜRO Peaassamblees vajalikud volitused, mille raames saavad uued ELi esindajad tulemuslikult kaasa rääkida ülemaailmsetes küsimustes, säilitades samas oma vaatlejastaatuse; kutsub ELi üles konsulteerima ÜRO liikmesriikidega täielikult ja ulatuslikult; soovitab kahepoolsetel ja mitmepoolsetel tippkohtumistel strateegiliste partneritega käsitleda päevakorra olulise punktina küsimust ELi tõhusast osalusest ÜRO Peaassamblee töös; on seisukohal, et suurtele piirkondlikele ja ülemaailmsetele probleemidele lahenduse leidmiseks on hädavajalik kaasata ELi strateegilised partnerid; soovitab lisaks sellele anda strateegilistele partnerlustele mitmepoolse mõõtme, võttes ülemaailmsed probleemid ELi kahepoolsete ja mitmepoolsete tippkohtumiste päevakorda; nõuab tungivalt, et Prantsusmaa ja Ühendkuningriik ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliikmetena ja vastavalt ELi lepingu artikli 34 lõikele 2 kutsuksid asepresidenti ja kõrget esindajat tutvustama ELi seisukohta, kui EL on määratlenud oma seisukoha ÜRO Julgeolekunõukogu päevakorras sisalduva küsimuse kohta; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks olema esindatud mitmepoolsetes finantsorganisatsioonides, eelkõige Rahvusvahelises Valuutafondis ja Maailmapangas, ilma et see piiraks liikmesriikide esindatust;

34. on seisukohal, et EL peaks ära kasutama NATO uue strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmist, et tugevdada oma partnerlust NATOga, arendades samal ajal ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat; tervitab sellega seoses positiivse sammuna mitmeid konkreetseid ettepanekuid, mille asepresident ja kõrge esindaja esitas NATO peasekretärile, eesmärgiga edendada organisatsioonidevahelisi suhteid; rõhutab, et EL jagab enamikku julgeolekuohte, mille NATO on oma uues strateegilises kontseptsioonis tuvastanud; osutab vajadusele leida pragmaatilised lahendused seni lahendamata probleemidele; nõuab sellega seoses, et EL kasutaks oma mõjujõudu, et Küprose probleemi lahendamist hõlmava käimasoleva protsessi käigus leitaks edukas ja terviklik lõpplahendus, mis kaotab Küprose ja Türgi vahelised vastuolud, mis takistavad ELi ja NATO vahelise tihedama koostöö arendamist;

35. peab oluliseks tagada, et mõlema organisatsiooni olemasolevaid jõude ja võimekusi, mis praegu on suurelt jaolt ühised, kasutataks võimalikult tõhusalt ning et võimalikult optimeeritaks Euroopa sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate julgeoleku tagamise tingimused; nõuab tungivalt, et NATO hoiduks tsiviilkriisi ohjamise võime väljaarendamisest, mis üksnes dubleeriks ELi struktuure ja võimet; nõuab ELi ja NATO koostöö raames ühtset tuumarelva leviku tõkestamise ja desarmeerimise strateegiat kooskõlas tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osapoolte 2010. aasta lepingu läbivaatamise konverentsi tegevuskavaga; ergutab nii NATOt kui Venemaad töötama vastastikul usaldusel põhineva stabiilsema suhte nimel;

36. tunnistab, et OSCEd tuleb tugevdada ja selle väärtusi uuesti kinnitada; usub kindlalt, et EL peaks tõhusalt osalema OSCE tugevdamises, sh tagades, et selle protsessi tulemusena ei nõrgeneks ükski organisatsiooni kolmest mõõtmest (sõjalis-poliitiline, majanduslik ja keskkonnamõõde ning inimlik mõõde); rõhutab, et EL peaks juhtima tähelepanu ka sellel, kui tähtis on jätkata Kérkyra protsessi ja korraldada regulaarseid kõrgetasemelisi kohtumisi, et anda OSCE tegevusele poliitiline tugi ja suurendada selle nähtavust;

37. teadvustab Arktika aina kasvavat rahvusvahelist staatust ja tähtsust ning kutsub ELi üles töötama Arktika jaoks välja sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja majanduslikult jätkusuutlikku poliitikat, mis arvestaks põlisrahvaste õigustega; näeb Arktika Nõukogu, põhjamõõtme poliitikat ja Barentsi Euroarktilist Nõukogu kui Arktika-alase koostöö keskpunkte ning toetab ELi püüdlusi saada Arktika Nõukogus alaliseks vaatlejaks; rõhutab vajadust Arktika üksuse järele Euroopa välisteenistuses;

Atlandi-ülesed suhted

38. kordab oma Atlandi-ülese partnerluse lubadust kui tähtsat asjaolu ja üht ELi välistegevuse põhialust; nõuab, et EL kinnitaks veel kord oma pühendumust Atlandi-ülesele partnerlussuhetele Ameerika Ühendriikidega ning Atlandi-ülese tõketeta turu eesmärgile, mis peaks panema aluse tugevdatud Atlandi-ülestele suhetele; nõuab, et asepresident ja kõrge esindaja töötaks selle nimel, et saavutada ELi ja tema kõige lähedasema liitlase, Ameerika Ühendriikide vahel parem kooskõlastamine ning suurem koostöö; nõuab, et ta tagaks, et EL toimib ühtse, aktiivse, võrdse ja samas autonoomse USA partnerina ülemaailmse julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel, edendades rahu ning austust inimõiguste vastu; nõuab lisaks tungivalt, et vastu võetaks ühine lähenemisviis ülemaailmsetele väljakutsetele, nagu tuumarelvade levik, terrorism, kliimamuutused ja energiajulgeolek, ning ühine lähenemisviis ülemaailmsele juhtimisele, toetades ja reformides rahvusvahelisi institutsioone ja edendades austust rahvusvahelise õiguse ning konfliktide rahumeelse lahendamise vastu; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema USAga tihedat koostööd sünergia saavutamise nimel, et tagada Euroopas ja kogu maailmas stabiilsus ja julgeolek, sh asjakohaste toimijatega, nagu Venemaa, Hiina, India ja Türgiga tehtava koostöö alusel, ning saavutada stabiilsus Lähis-Idas, Vahemere piirkonnas, Iraanis, Afganistanis ja Pakistanis;

39. nõuab tungivalt ELi ja USA vahelise ulatusliku strateegia väljaarendamist julgeoleku olukorra parandamise kohta Lähis-Idas, Iraanis, Afganistanis ja Pakistanis, mis hõlmab koostööd Türgi, Venemaa ja Hiinaga;

Lääne-Balkani riigid

40. kinnitab kõigi Lääne-Balkani riikide väljavaadet saada ELi liikmeks ja rõhutab, et nii selle piirkonna riigid kui ka EL peavad selle protsessi huvides tegema järjepidevat tööd; tuletab meelde, et ELi laienemise väljavaade on oluline stiimul Lääne-Balkani riikide poliitiliste ja majandusreformide jätkumisele, mis aitab tulemuslikult edendada piirkonna stabiilsust ja arengut;

41. tunnustab piirkonna kõigi riikide arengut oma teel ELiga ühinemise suunas; märgib samas, et poliitiline ebastabiilsus ja institutsioonide nõrkus koos lahendamata kahepoolsete probleemidega takistavad täiendavalt mõne riigi arengut ELi integratsiooni suunas; rõhutab, et liit vajab selle piirkonna suhtes selget ja ühist nägemust; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles osalema aktiivselt püsivate probleemide lahendamisel;

42. märgib, et olukord Kosovos on stabiilne ja rahumeelne, kuid habras; väljendab muret tõsiste probleemide ja valimisseaduse rikkumiste pärast viimaste valimiste käigus paljudes omavalitsusüksustes ning kutsub ELi üles tähelepanelikult jälgima demokraatia olukorda Kosovos; nõuab tungivalt, et kõik asjaosalised astuksid samme, et parandada kõigi Kosovos elavate inimeste õigusi ja elutingimusi ning rõhutab, et valimisreform ja õiglased valimised on Kosovo käimasoleva demokraatliku ülemineku tähtis osa; kutsub Kosovo poliitikuid üles põhiseadust austama; nõuab tungivalt, et Kosovo uus valitsus ja parlament parandaksid edaspidi valimisprotsessi, et tagada Kosovo kodanike demokraatlikud õigused ja tugevdada riigi ELiga ühinemise väljavaadet; on teadlik, et mitte kõik liikmesriigid ei ole tunnustanud Kosovo iseseisvust;

43. tervitab dialoogi Kosovo ja Serbia vahel ja rõhutab, et need võivad kaasa aidata stabiilsuse saavutamisele mitte ainult Kosovos, vaid kogu piirkonnas ja aidata parandada kõigi Kosovo elanike olukorda; väljendab täielikku toetust õigusriigimissioonile EULEX Kosovos, et käsitleda Kosovo konfliktiga seoses kadunud isikute probleemi ja et uurida organiseeritud kuritegevust ja esitada süüdistused sellega seotud kurjategijate vastu, eelkõige ebainimliku kohtlemise ja elundikaubanduse kohta konflikti ajal ning sellele vahetult järgnenud perioodil; nõuab nende süüdistuste põhjalikku uurimist EULEXi tegevuse raames ja näidiskohtuistungit kõigi nende jaoks, kes tunnistatakse lõpuks vastutavaks; kordab, et õigusriigimissioon EULEX peab Kosovos tõhustama oma tegevust piirkonna põhjaosas, et toetada ja aidata kohalikku omavalitsust heade juhtimistavadega ja tagada, et missioon saab tõhusalt toimida kogu Kosovo territooriumil; kutsub komisjoni üles viivitamata alustama viisaläbirääkimisi Priština valitsusasutustega, et määrata kindlaks tegevuskava viisavabaduse kehtestamiseks;

44. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni üles tugevdama pärast valimisi dialoogi Bosnia ja Hertsegoviina juhtpoliitikutega, et aidata seda riiki ja rahvast püsida ELiga ühinemise teel; on seisukohal, et Bosnia ja Hertsegoviina on ELiga ühinemisega seoses viinud läbi liiga vähe reforme ning et domineerivad rahvuslikud ja kildkondlikud huvid võivad kahjustada ELi ja NATO liikmesuse nõuete täitmist;

45. väljendab sügavat muret Albaania kestva sisekonflikti pärast ja kutsub valitsust ning opositsiooni üles vältima jõu kasutamist ning alustama konflikti lõpetamiseks ja jätkusuutliku kompromissi leidmiseks uut dialoogi; tervitab sellega seoses asepresidendi ja kõrge esindaja algatust, mis on kooskõlastatud laienemise ja naabruspoliitika volinikuga;

Idapartnerlus

46. julgustab asepresidenti ja kõrget esindajat ja komisjoni täitma oma lubadusi idapartnerluse kohta liidu Ida-Euroopa naabritega, pidades silmas nende poliitilist assotsieerimist ja majanduslikku integreerimist, sh energeetika valdkonnas, võttes aluseks ühised Euroopa väärtused ning tegutsedes reformide käivitamiseks mõeldud tingimuste ja stiimulite raames; tuletab meelde, et lahendamata konfliktid piirkonnas asetavad kaasatud osapooled olukorda, kus rahu ei ole jätkusuutlik; nõuab, et kaasatud osapooled otsiksid pikaajalisi rahumeelseid lahendusi; rõhutab rahvusvaheliste inimõiguste standardite arvessevõtmise tähtsust kestvates assotsieerimislepingu alastes läbirääkimistes idapartnerluse riikidega; nõuab algatusi ja tegevust, mis soodustaksid ja arendaksid piirkondlikku koostööd Lõuna-Kaukaasiaga;

47. loodab, et komisjoni algatatud Euroopa naabruspoliitika reformimise protsess viib uue strateegilise visioonini ja diferentseerituma lähenemisviisini sama poliitika raames huvivaldkondade osas, vastavalt Euroopa Liidu huvide, probleemide ning piirkondlike ohtude mitmekesisusele;

48. kinnitab veel kord vajadust ühtse lähenemisviisi järele regionaalarengu protsesside osas, rakendades ELi kavandatud idapartnerluse riikidele suunatud algatusi ja vahendeid (Euroopa partnerlus, Musta mere sünergia / ELi Musta mere strateegia jne); on seisukohal, et on vaja kindlustada, et kavandatavad algatused oleksid üksteist täiendavad ja diferentseeritud, eriti projektide tasandil, et vahendeid kasutataks tõhusamalt ja saavutataks konkreetseid tulemusi;

49. mõistab hukka Valgevene presidendi Lukašenka režiimi karmid repressioonid opositsiooni liikmete, ajakirjanike ja kodanikuühiskonna liikmete vastu pärast 19. detsembri 2010. aasta presidendivalimisi ning nõuab kõigi kinnipeetute kohest vabastamist ja süüdistuste tühistamist; tervitab nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta otsust viisakeelu rakendamise ja 157 valitud Valgevene ametniku finantsvarade külmutamise kohta; on seisukohal, et sanktsioonid Valgevene valitsusametnike suhtes peaksid kehtima seni, kuni Valgevene vanglatest vabastatakse kõik poliitvangid; tervitab rahvusvahelise abiandjate 2. veebruari 2011. aasta konverentsi „Solidaarsus Valgevenega” tulemusi, mille raames EL lubab anda 17,3 miljonit eurot abimeetmeteks kodanikuühiskonna, eelkõige üliõpilaste ja sõltumatute massiteabevahendite toetamiseks; on seisukohal, et komisjon peaks toetama inimestevahelisi kontakte ELi ja Valgevene vahel; ergutab liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, astuma ühepoolseid samme lühiajaliste viisade, eelkõige Schengeni viisade lihtsamaks väljastamiseks ja nende hinna vähendamiseks, sest need on laiale üldsusele, üliõpilastele ja noortele kõige olulisemad; rõhutab, kui oluline on see, et Valgevenet ei isoleeritaks, eriti olemasolevatest piirkondlikest raamistikest;

50. nõuab, et kiiresti loodaks ELi idanaabruspoliitika parlamentaarne assamblee (EURONEST) ilma Valgevene parlamendi osaluseta, see rõhutaks assamblee rolli demokraatia ja demokraatlike institutsioonide tugevdamisel ning tema tähtsust partnerluse parlamentaarse mõõtme kaalukamaks muutmisel;

51. avaldab kahetsust olulise arengu puudumise pärast seoses Lõuna-Kaukaasia külmutatud konfliktide lahendamisega; rõhutab, et see on komistuskivi, mis takistab idapartnerluse tõeliselt mitmepoolse ja piirkondliku mõõtme väljaarendamist; eeldab Euroopa välisteenistuse suuremat kaasatust piirkonnas ja nõuab aktiivsema rolli võtmist, mis on suunatud osapoolte kõneluste võimaldamisele, kindluse edendamise meetmetele ja inimestevaheliste kontaktide julgustamisele, rajades seega teed kestvale lahendusele;

52. rõhutab, et EL peab aktiivsemalt osalema Transnistria ja Lõuna-Kaukaasia külmutatud konfliktide lahendamises;

53. tervitab ja toetab Moldova Vabariigi ametivõimude pühendumust oma suhete tugevdamisele Euroopa Liiduga seoses assotsieerimislepingu sõlmimisega, viisavabaduse kehtestamise dialoogi arendamisega ja vabakaubanduse kokkuleppe teemaliste läbirääkimiste alustamisega;

Euroopa Liidu Musta mere strateegia

54. kutsub komisjoni üles kiirendama Musta mere sünergia kohaste projektide rakendamist ja tegelema selle küsimusega jätkuvalt Euroopa välisteenistuse tegevuskavas;

55. rõhutab Musta mere piirkonna tähtsust idapartnerluses ja leiab, et sellega seoses on vajalik Euroopa Liidu suurem kaasatus;

Kesk-Aasia

56. näeb suurt potentsiaali strateegilise koostöö arendamises ELi ja Kesk-Aasia vahel, võttes arvesse piirkonna geopoliitilist asukohta, ja kutsub üles suurendama koostööd ühiste julgeolekuküsimuste ning poliitiliste, majandus- ja energiaküsimuste valdkonnas;

Venemaa

57. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et ELi lähenemisviis Venemaa suhtes, sh läbirääkimistel uue ELi ja Venemaa vahelise lepingu üle, oleks ühtne; nõuab ühtlasi tungivalt, et kõrge esindaja tagaks, et uue üldise kokkuleppe tuumaks oleks õigusriigi, sealhulgas rahvusvahelise õiguse, vastastikkuse ning läbipaistvuse põhimõtete edendamine, samuti kinnipidamine pluralistliku demokraatia ja inimõiguse austamise väärtustest; rõhutab, et pühendumine inimõiguste olukorra parandamisele Venemaal ning võitlusele korruptsiooni vastu, eriti kohtusüsteemis, peab olema nimetatud uue kokkuleppe lahutamatu osa; ootab püsivaid edusamme praegustel läbirääkimistel;

58. rõhutab, et õigusriigi põhimõtte tugevdamine Venemaa avaliku elu kõigis valdkondades, sealhulgas majanduses, oleks kasulik kogu ühiskonnale; nõuab ELi-Venemaa inimõigusdialoogi tugevdamist, et edendada positiivseid muutusi Venemaa inimõiguste olukorras; nõuab meetmeid ja algatuste elluviimist, mis kindlustaksid suhteid Euroopa ja Venemaa kodanikuühiskonna vahel, tugevdades nii Venemaa kodanikuühiskonda; rõhutab sellega seoses moderniseerimispartnerluse tähtsust; rõhutab samal ajal vajadust tõhustada vastastikusel austusel ja vastastikkuse põhimõttel rajanevat partnerlust Venemaaga sellistes küsimustes nagu terrorismivastane võitlus, energiajulgeolek ja tarnekindlus, kliimamuutus, desarmeerimine, konfliktide vältimine ja tuumarelvade leviku tõkestamine, sh pidades silmas Iraani, Afganistani ja Lähis-Ida, eesmärgiga tugevdada ülemaailmset julgeolekut ja stabiilsust;

59. kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles hoogustama läbirääkimisi Venemaaga, et kindlustada Venemaa, Euroopa Liidu ja Gruusia 2008. aasta kuuepunktilise lepingu kõigi sätete tingimusteta täitmine ja rakendamine, ning töötama selle nimel, et konfliktile leitaks lõplik lahendus, mis kindlustab Gruusia territoriaalse ühtsuse; on seisukohal, et Venemaa peaks eelkõige tagama Euroopa Liidu järelevalvemissioonile (EUMM) piiramatu juurdepääsu Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse; rõhutab vajadust tagada neis Gruusia piirkondades stabiilsus;

Türgi

60. rõhutab vajadust uuendada lähenemist Türgi ühinemisläbirääkimistele, et vältida võimalikku seisakut ELi ja Türgi vahelistes suhetes; tervitab nõukogu 14. detsembri 2010. aasta avaldust, milles kutsuti üles tihedamale koostööle julgeoleku- ja välispoliitika probleeme hõlmavate ühiste huvide osas; on seisukohal, et Ankara üha aktiivsem välispoliitika tekitab ÜVJP seisukohast uusi probleeme ja võimalusi; soovitab tungivalt asepresidendil ja kõrgel esindajal kaasata Türgi ametlikku dialoogi selliste strateegiliste põhiküsimuste puhul nagu energiapoliitika, Lääne-Balkani ja Kaukaasia piirkonna stabiilsus, Iraani tuumaprogramm või Lähis-Ida tärkav demokraatia, kooskõlastades nii paremini eesmärke ning tuues kahepoolsetesse suhetesse uut dünaamikat; rõhutab siiski, et see dialoog ei tohiks Türgi ühinemisprotsessi asendada, vaid peaks seda täiendama ja tugevdama;

61. mõistab hukka seisaku Türgi ühinemisprotsessis; meenutab, et nii ELi kui ka Türgi kohus on ületada takistused, mis seisavad Türgi ELi liikmeks saamise teel; hoiatab tõsiste ja pikaajaliste probleemide eest, kui ELi ja Türgi suhted ei stabiliseeru ning EL ja NATO ei suuda ikka saavutada oma eesmärki – tihedamat koostööd; loodab igal juhul, et Türgis jätkub euroopalik ajakohastamine;

Lähis-Ida

62. toetab otseste rahukõneluste taastamist Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel ja rõhutab, et vaja on sisulisi läbirääkimisi, mida tuleks pidada kindlas ajaraamistikus ja vastastikuse usalduse õhkkonnas ning et selline õhkkond saab säilida ainult siis, kui Iisrael lõpetab viivitamata asunduste ehitamise; tuletab meelde, et EL on Palestiina omavalitsuse suurim rahastaja ja Iisraeli peamine kaubanduspartner, kelle otsestes huvides on seega veenda mõlemaid pooli võimalikult kiiresti oma põhiprobleemidega (ehk põgenike, piiride ja Jeruusalemma staatusega) tegelema, et eksisteeriks elujõuline Palestiina riik rahus ja kõrvuti Iisraeli riigiga; rõhutab vajadust leida kahe riigi jaoks sobiv lahendus ja teadvustab mõlema õigust elada üksteise kõrval julgeolekus, heaolus ja rahus; tervitab seega nõukogu 13. detsembri 2010. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta ja ELi avaldust toetada osapooli selle eesmärgi saavutamisel;

63. kutsub Euroopa Liitu üles võtma vastavalt nõukogu 12. detsembri 2009. aasta järeldustele selles piirkonnas tugevamat poliitilist rolli, mis vastab liidu finantsosalusele; on veendunud, et ELi Lähis-Ida poliitika on vaja kiiremas korras põhjalikult ümber kujundada, et täita otsustavat ja järjekindlat poliitilist rolli, mida toetaksid tõhusad diplomaatilised vahendid, eesmärgiga saavutada rahu ja julgeolek selles naabruspiirkonnas, mis on ELi jaoks strateegilises mõttes väga oluline; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles esitama kõnealuse piirkonna jaoks uut Euroopa strateegiat, kus peaksid olema esitatud ELi huvid ja eesmärgid ning vahendid, mida liit saab rakendada, et edendada piirkonnas demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet ning suunata ressursse eelkõige kodanikuühiskonna tugevdamisse;

Vahemere piirkond

64. kuulutab oma solidaarsust lõunapoolsete naaberriikidega, kes võitlevad demokraatia, vabaduse ja sotsiaalsete õiguste eest; kutsub ELi üles toetama kindlalt ja kiiresti uusi püüdlusi demokraatia, vabaduse ja sotsiaalse õigluse saavutamiseks; on endiselt mures selle pärast, et ELi Vahemere poliitikas puudub selge pikaajaline strateegiline visioon piirkonna arengu kohta; nõuab Vahemere Liidu vajalikkuse, eesmärkide ja töömeetodite selgitamist ja parandamist; peab ELi Vahemere strateegia läbimõtlemist ja ümberkujundamist seetõttu äärmiselt oluliseks ja tungivalt vajalikuks ning nõuab sellega seoses tungivalt, et Euroopa naabruspoliitika strateegilisel läbivaatamisel tuleb täielikult arvesse võtta ja kajastada piirkonnas asetleidnud muudatusi ning algatada poliitiline dialoog ELi lõunapoolsete naabritega; palub lisaks Vahemere Liidu ümberkorraldamist, et aktiivselt ja tõhusalt toetada kogu piirkonna ühiskondade demokraatlikkust, kestlikkust ja õiglust; rõhutab, kui tähtis on naiste osavõtt demokraatiale üleminekust ja institutsioonilistest reformidest; rõhutab uuesti, et selle dialoogi olulisteks koostisosadeks on demokraatia tugevdamine, õigusriigi põhimõtted, hea valitsemistava, korruptsioonivastane võitlus ning austus inimõiguste ja põhivabaduste vastu;

65. tuletab meelde parlamendi rolli ELi eelarvemenetluses ja rõhutab, et vaja on tagada Vahemere Liidu demokraatlik legitiimsus, et otsused võetaks vastu läbipaistvalt ning et Euroopa Parlament, Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee ja liikmesriikide parlamendid oleksid otsustusprotsessi kaasatud;

66. jälgib tähelepanuga olukorda Tuneesias, Egiptuses ja teistes piirkonna riikides; toetab rahvaste õiguspäraseid püüdlusi saavutada demokraatia, vabadus ja sotsiaalne õiglus; palub ELil luua vastastikusel huvil põhinev partnerlus, mis keskenduks tööhõivele, haridusele ja koolitusele, et aidata leevendada praegust sotsiaal- ja majanduskriisi nendes riikides, ning anda asjakohast abi, mis võib olla vajalik käimasolevate poliitiliste reformide ning sotsiaalse ja majandusliku arengu toetamiseks; rõhutab, kui tähtis on toetada institutsioonilise võimekuse suurendamist, sõltumatut kohtusüsteemi, kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamist ning pluralistlike parteide asutamist ilmalikus taustsüsteemis; avaldab heameelt Egiptuse põhiseadusreformide teemalise referendumi üle; ergutab Egiptuse ametivõime jätkama põhiseaduse ja valimisseaduse muutmist, et tagada vabad ja õiglased valimised;

67. avaldab kahetsust seoses ELi liikmesriikide üksmeelepuudusega Liibüa olukorrale reageerimisel, mis piirab asepresidendi ja kõrge esindaja võetavate ÜVJP meetmete ulatust selles küsimuses; tervitab samas nõukogu otsust käivitada Liibüa kriisiolukorras algatatud humanitaarabioperatsioonide toetuseks ELi sõjaline operatsioon, nn EUFOR Liibüa;

68. nõuab tungivalt, et Süüria, Bahreini ja Jeemeni ametivõimud hoiduksid vägivalla kasutamisest meeleavaldajate vastu ning austaksid nende õigust kogunemis- ja sõnavabadusele; rõhutab, et need, kes vastutavad inimohvrite ja põhjustatud vigastuste eest, tuleks vastutusele võtta ja kohtu alla anda; palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel toetada Süüria, Bahreini ja Jeemeni rahva rahumeelseid demokraatlikke püüdlusi, vaadata üle oma poliitika nende riikide suhtes, järgida ELi relvaekspordi toimimisjuhendit ning olla valmis selleks, et abistada – nende riikide ametivõimude tõsise pühendumuse korral – konkreetsete poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformikavade elluviimisel neis riikides;

69. kordab oma täielikku toetust Liibanoni erikohtule kui sõltumatule kohtule, mis on loodud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1757 ja vastab kõrgetele õigusstandarditele; kinnitab, et toetab igati Liibanoni suveräänsust, ühtsust ja territoriaalset terviklikkust ning kõigi Liibanoni institutsioonide täielikku toimimist; rõhutab, et sisemine stabiilsus ja rahvusvahelise õiguse järgimine on igati võimalik; kutsub kõiki Liibanoni poliitilisi jõude üles jätkama avatud ja konstruktiivset dialoogi, et edendada kõigi Liibanoni kodanike heaolu, hüvangut ja julgeolekut; tunnistab, et ÜRO ajutised relvajõud Liibanonis (UNIFIL) täidavad olulist rolli, ning nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1701 kõigi sätete täitmist;

Aasia

70. rõhutab, et Afganistani kriisi mis tahes pikaajalise lahenduse lähtepunktiks peavad olema Afganistani kodanike huvid, pidades silmas nende sisejulgeolekut, kodanikukaitset ning majanduslikku ja sotsiaalset arengut, ning see peaks sisaldama konkreetseid meetmeid vaesuse ja naiste diskrimineerimise lõpetamiseks ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte kaitseks, samuti leppimise mehhanisme, oopiumitootmise lõpetamist, kindlate riigistruktuuride ülesehitamist, Afganistani integreerimist rahvusvahelisse kogukonda ja al-Qaida pagendamist riigist; rõhutab, et Afganistanile tuleb luua politseijõud, kes suudavad tagada minimaalse julgeoleku, mis võimaldaks välisriikide vägedel hiljem riigist lahkuda; kordab oma seisukohta, et ELi ja selle liikmesriikide ning rahvusvahelise üldsuse mõttekas tegevus Afganistanis peaks keskenduma Afganistani elanike toetamisele riigi ülesehitamisel, millel on tugevamad demokraatlikud institutsioonid, mis suudavad rahvast esindada, tagada õigusriigi, rahu, territoriaalse terviklikkuse, jätkusuutliku sotsiaalse ja majandusarengu ning kõigi kodanike, eelkõige naiste ja laste heaolu paranemise, austades kõigi maa etniliste ja usuliste kogukondade ajaloolisi, usulisi, vaimseid ja kultuurilisi traditsioone; tuletab ühtlasi meelde, kui oluline on kodanikuühiskonna toetamine, demokraatlike institutsioonide rajamine, nagu julgeolekujõudude ja kohtunike koolitamine, ning sõltumatute meediakanalite, VKEde ja parlamentaarse kontrolli toetamine;

71. kordab oma seisukohta, et Pakistanil on piirkonnas väga oluline roll ja et stabiilne, ilmalik, demokraatlik ja jõukas Pakistan on ülitähtis stabiilsuse jaoks Afganistanis ja piirkonnas laiemalt; rõhutab lisaks sellele Pakistani olulist rolli Afganistani rahuprotsessis; rõhutab, et Pakistani salateenistuste abi Afganistani talibitele peab jääma minevikku; tunnistab, et 2010. aasta augusti hävitavad üleujutused on andnud tagasilöögi Pakistani uuele valitsusele, kes oli alustanud paljude probleemide lahendamist; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon koos laiema rahvusvahelise üldsusega näitaksid üles tugevat solidaarsust ja annaksid konkreetset abi Pakistanile, kellel on seda hädasti vaja üleujutusejärgseks ülesehitustööks ja rehabilitatsiooniks ning riigi kavadeks ehitada üles tugev ja jõukas ühiskond; tervitab ja toetab ELi jõupingutusi, et suurendada poliitilist toetust institutsioonide ja suutlikkuse arendamisele Pakistanis ning aidata Pakistani demokraatlikel institutsioonidel võidelda äärmusluse vastu, taotledes eriti jumalateotust käsitlevate seaduste kaotamist ja toetades Pakistani kodanikuühiskonda; kutsub Pakistani üles viivitamata järgima tuumarelva leviku tõkestamise lepingut ning tegema täielikku koostööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA), avaldades teabe Pakistani tuumarelvade ja -seadmete kohta;

72. kiidab täielikult heaks E3+3 riikide jõupingutused leida Iraani tuumaküsimusele läbirääkimiste teel kiiresti lahendus eesmärgiga taastada rahvusvahelise üldsuse usk sellesse, et Iraani tuumaprogramm on täiesti rahumeelne ja vastab tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kesksele sättele; toetab nõukogu paralleelset lähenemisviisi diplomaatilise lahenduse leidmiseks, kuna see on ainus mõeldav viis, kuidas lahenda Iraani tuumaküsimust; avaldab kahetsust, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1929(2010), millega kehtestatakse Iraanile tuumaprogrammi tõttu neljas sanktsioonide voor, ning piiravad lisameetmed, mille on teatavaks teinud EL, USA, Jaapan, Kanada ja Austraalia, osutusid vältimatuks, kuna Iraan ei teinud oma tuumaprogrammi eesmärkide asjus IAEAga täielikku koostööd; rõhutab, et tuumaküsimuse lahendus ei saa tulla ELi toetuse arvelt Iraani kodanikuühiskonnale ning selle õiglastele nõudmistele inimõiguste ja demokraatlike valimiste osas;

73. mõistab jõuliselt hukka Iraani presidendi jätkuva provokatiivse, solvava ja antisemiitliku retoorika, mille näiteks on üleskutse Iisrael „maa pealt pühkida”, ning avaldab eriti kahetsust ähvarduste pärast Iisraeli riigi olemasolu aadressil; tunneb suurt muret seoses järsult sagenenud hukkamistega Iraanis, mida nõuetekohaste kohtuprotsesside puudumise tõttu tuleb käsitleda kohtuväliste riiklike mõrvadena, samuti tunneb muret seoses suuremaid vabadusi ja demokraatiat soovivate kodanike jätkuva süstemaatilise represseerimisega; rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja Iraani parlamendi ametlike vastastikuste kontaktide käigus tuleks käsitleda ka inimõiguste küsimusi ning nende kontaktide tingimuseks tuleks seada võimalus vabalt külastada poliitvange ja inimõigusaktiviste, samuti peaks esindajatel olema võimalik vabalt väljendada kõiki poliitilisi seisukohti; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal teha korraldused ELi delegatsiooni taastamiseks Iraanis, et suuta riigis toimuvat ELi seisukohast jälgida; soovitab tungivalt, et Iraani režiim ei sekkuks Iraagi siseasjadesse;

74. avaldab rahulolu Hiinaga peetavate valdkondlike dialoogide süvendamise üle ja nõuab kooskõlastatud ühist tööd vaidlusküsimustes, mis tõstatusid hiljutisel ELi-Hiina tippkohtumisel; tervitab edusamme majandus- ja õigusvaldkonna paremas juhtimises, on sügavalt mures, et riigis jätkuvad tõsised ja süstemaatilised inimõiguste rikkumised, sealhulgas vähemuste ja eelkõige tiibetlaste, uiguuride ja mongolite rahvusliku õiguste rikkumine, ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tõhustama inimõiguste teemalist dialoogi ja kindlustama, et inimõigused oleksid pidevalt päevakorras;

75. juhib tähelepanu sellele, et suhteid Jaapaniga mõjutavad sügavalt riiki tabanud kohutav maavärin, tsunami ja sellele järgnenud tuumakatastroof, ning ootab, et EL ilmutaks solidaarsust ja annaks abi, et aidata Jaapani võimudel õnnetusega toime tulla; on seisukohal, et eriti pärast hiljutisi dramaatilisi sündmusi on suhted Jaapaniga – riigiga, kes jagab ELi demokraatlikke väärtusi ja muret inimõiguste pärast – endiselt väga tähtsad nii majanduslikus mõttes kui ka seoses koostööga rahvusvahelistel foorumitel; rõhutab, et praegune keskendumine Hiinale ei tohi varjutada jõupingutusi, mida on vaja koostöö tugevdamiseks Jaapaniga ja viimaste tõkete eemaldamiseks tiheda majandusliku koostöö teelt;

76. tervitab mõlemal pool Taiwani väina tehtud samme, mille tulemusena sõlmiti 15 lepingut, nende seas 2010. aasta juunis majanduskoostöö raamleping ja intellektuaalomandi õiguste leping; arvestades, et väinaüleste majandussuhete laienemine on nii mõlema poole kui ka ELi huvides, toetab kindlalt ELi ja Taiwani majandussidemete tugevdamist ning ELi ja Taiwani majanduskoostöö lepingu sõlmimist; kordab veel kord oma kindlat toetust Taiwani mõtestatud osalemisele vaatlejana asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides ja tegevuses, nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, Maailma Terviseorganisatsioon ja Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon; kiidab heaks ELi otsuse anda Taiwani kodanikele viisavabadus, mis aitab tugevdada nii kaubandus- ja investeerimissuhteid kui ka inimestevahelisi kontakte ELi ja Taiwani vahel;

77. märgib India suurt tähtsust tärkava võimsa majanduspiirkonnana ja suurepärase demokraatiapartnerina Euroopa jaoks; tunnustab India koostööd ELiga, eriti Afganistanis ja Atalanta operatsioonis; nõuab tihedamat koostööd tuumadesarmeerimise, kliimamuutuse, ülemaailmse majandusjuhtimise, demokraatia edendamise, inimõiguste ja õigusriigi küsimustes; väljendab muret Jammu ja Kashmiri osariigis jätkuva kodaniku- ja inimõiguste piiramise ning kastisüsteemil põhineva kultuurilise diskrimineerimise pärast; ootab, et strateegiline partnerlus Indiaga areneks vastavalt ühisele tegevuskavale, nii et see annaks konkreetseid tulemusi; ootab vabakaubanduslepingu peatset sõlmimist ja allkirjastamist, kuid samal ajal rõhutab, et läbirääkimised selle lepingu üle ei tohi mingil moel takistada vaesuse vähendamise püüdeid Indias;

Aafrika

78. toetab ja ergutab partnerlust Aafrika Liidu ja muude Aafrika piirkondlike organisatsioonidega Aafrika mandri stabiilsuse ja julgeoleku küsimustega tegelemisel ja edu tagamisel muudes võtmetähtsusega valdkondades, nagu demokraatlik valitsemistava ja inimõigused, kliimamuutus ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamine; usub, et Aafrika Liidu volituste ja rolli järkjärguline suurendamine Aafrika mandri julgeoleku ja stabiilsuse küsimustes, eriti rahutagamismissioonidega seoses, nõuab Aafrika Liidu siseste institutsioonide ja otsustusprotsesside konsolideerimist, ning on veendunud, et EL peaks selles osas Aafrika Liitu aitama;

79. toetab otsust töötada välja Aafrika Sarve piirkonda käsitlev terviklik ELi lähenemisviis, aidates Somaalias üles ehitada riigiasutused, sidudes inimeste julgeoleku arengu, õigusriigi põhimõtte, inimõiguste austamise ja naiste õigustega ning hõlmates seeläbi kõik ELi vahendid pikaajaliste lahenduste saavutamiseks;

80. tervitab ELi valmisolekut toetada üldise rahulepingu rahumeelset rakendamist Sudaanis ja teha tööd piirkonna pikaajalise stabiilsuse nimel; rõhutab samas, et vaja on uusi jõupingutusi ebakindluse vähendamiseks ja Darfuri püsiva rahulepingu saavutamiseks; on seisukohal, et Lõuna-Sudaani tulevane iseseisvumine mõjutab kultuuriliselt jagunenud riikide stabiilsust, põhjustades probleeme, milleks asepresident ja kõrge esindaja peaks valmis olema; õnnitleb Sudaani rahvast seoses Lõuna-Sudaani rahvahääletuse õnnestumisega, nagu kinnitas ELi valimisvaatlejate missioon; palub ELil jätkata poolte jõupingutuste toetamist üldise rahulepingu lahtistel teemadel, pöörates erilist tähelepanu põgenike ja tagasipöördunute olukorrale, ning kaaluda vajalikke meetmeid põhja- ja lõunaosa suhete jätkusuutlikkuse tagamiseks pärast rahvahääletust;

81. tuletab meelde, et Alassane Ouattara on 28. novembril 2010 Cote d’Ivoire’is toimunud presidendivalimiste ainus õiguspärane võitja ning valimistulemusi ei saa vaidlustada; võtab teadmiseks endise presidendi Laurent Gbagbo vahistamise ning loodab, et see aitab vägivallale lõppu teha; nõuab, et kõik riigi poliitilised ja relvajõud austaksid valijate tahet ning tagaksid võimu kiire ja rahumeelse ülemineku, ja nõuab sellega seoses õiguskorra taastamist; õhutab ELi täielikult toetama president Ouattara püüdlusi leppimise, taastamise ja arengu nimel ning jõukuse ja stabiilsuse edendamiseks Cote d’Ivoire’i rahva heaks;

82. usub, et EL peaks vastu võtma terviklikku lähenemisviisi julgeoleku ja stabiilsuse küsimustele Saheli piirkonnas; rõhutab, et terrorism ja rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus (salakaubandus uimastite, relvade, sigarettide ja inimestega) ei ohusta tõsiselt mitte ainult selle piirkonna riike, vaid ka otseselt Euroopa Liitu; peab vajalikuks, et EL aitaks piirkonna riikidel kavandada poliitikat ja meetmeid nende suurenevate julgeolekuohtudega tegelemiseks, kasutades kõiki asjakohaseid ELi vahendeid Lääne-Sahara taoliste kestvate konfliktide lahendamiseks ning demokraatlike reformide edendamiseks kõigis piirkonna riikides, vaesuse kaotamiseks, säästva arengu tagamiseks, kliimamuutusega seotud probleemidega tegelemiseks, lõuna-lõuna ja lõuna-põhja suunaliste rändevoogude haldamiseks ning demokraatia ja õigusriigi, inimõiguste, institutsioonide ülesehitamise (eriti julgeolekusektoris) ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kindlustamiseks; usub, et koostöös Aafrika Liiduga tuleks käivitada piirkonna riikide vahelise konsensuse saavutamise protsess, nii et Aafrika Liidu vastutus järk-järgult suureneks;

83. tervitab nõukogu otsust uuendada piiravaid meetmeid Zimbabwe teatud poliitikute, ametnike ja ettevõtete suhtes, kes hoiavad Mugabe režiimi võimul; avaldab kahetsust, et pole toimunud piisavat pööret demokraatia suunas, ja kutsub eriti SADC riike üles aitama Zimbabwel kiiresti jõuda vabade ja õiglaste rahvusvaheliselt jälgitavate valimisteni ning liikuda kiiresti sujuva võimuvahetuse poole;

84. väljendab muret seoses ÜVJP Guinea-Bissau missiooni lõpetamisega 2010. aasta septembris ning nõuab tungivalt, et nõukogu ning asepresident ja kõrge esindaja otsiksid uusi viise Guinea-Bissau organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks, et see riik ei muutuks järjekordseks narkoriigiks;

Ladina-Ameerika

85. väljendab heameelt, et lõpule on jõudnud läbirääkimised assotsieerimislepingu sõlmimiseks Kesk-Ameerikaga ja mitmepoolse kaubanduslepingu sõlmimiseks Peruu ja Colombiaga; rõhutab sellegipoolest, et EL peaks endiselt tähtsustama piirkondlikku integratsiooni Ladina-Ameerikas; märgib rahuloluga, et läbirääkimised assotsieerimislepingu sõlmimiseks Mercosuriga on taastatud, ja nõuab nende kiiret lõpuleviimist;

86. tunnustab EL–Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna Madridi tippkohtumise positiivseid tulemusi ning rõhutab vajadust jälgida Madridi tegevuskava rakendamist; tuletab meelde vajadust võtta vastu Euroopa – Ladina-Ameerika rahu ja julgeoleku harta ning kooskõlas ÜRO põhikirja ja asjakohase rahvusvahelise õigusega lisada hartasse ühiste poliitiliste ja julgeolekumeetmete strateegia ja suunised, et võidelda ühiste ohtude ja probleemidega;

°

° °

87. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, NATO parlamentaarse assamblee presidendile, OSCE eesistujale, OSCE parlamentaarse assamblee presidendile, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistujale ja Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee presidendile.

• [1]  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
• [2]  ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 54.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2010)0060.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0280.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA-PROV(2010)0399.
• [6]  Samas, II lisa.

VÄHEMUSE ARVAMUS

vastavalt kodukorra artikli 52 lõikele 3

Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon

Me oleme täielikult raporti vastu, sest selles:

– kaitstakse ja edendatakse ÜVJP põhielemendina veelgi suuremat militariseerimist;

– edendatakse tsiviil- ja sõjalise võimekuse koostoimet;

– ollakse seisukohal, et EL peaks kasutama NATO uue strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmisega avanenud võimalust, et oluliselt tugevdada partnerlust NATOga. Seetõttu pooldatakse raportis tsiviil- ja sõjalise võimekuse jagamist NATO ja ELi vahel.

Me nõuame:

– mittesõjalist ELi, mis on NATOst rangelt eraldatud;

– NATO laialisaatmist;

– rahumeelsetele põhimõtetele rajatud ÜVJPd;

– rahvusvahelise õiguse ja ÜRO harta austamist;

– sõjaliste kulutuste kasutamist tsiviilotstarbeks;

– kõikide Euroopas asuvate sõjaväebaaside sulgemist;

– Euroopa desarmeerimist, sealhulgas täielikku tuumadesarmeerimist;

– ELi hoidumist sekkumispoliitikast ning riikide suveräänsuse austamist.

Willy Meyer, Sabine Lösing, Nikos Chountis ja Takis Hadjigeorgiou fraktsiooni GUE-NGL nimel

EELARVEKOMISJONI ARVAMUS (27.1.2011)

väliskomisjonile

nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile (ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2009. aastal), mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43
(2010/2124(INI))

Arvamuse koostaja: Roberto Gualtieri

ETTEPANEKUD

Eelarvekomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toetab Madridis toimunud neljapoolsetel läbirääkimistel saavutatud Euroopa välisteenistuse loomist ja toimimist käsitleva kokkuleppe ja finantsmääruse (muudetud seoses Euroopa Liidu välisteenistusega) kohaselt eelarveridade lisamist 2011. aasta eelarvesse kolme peamise missiooni täitmiseks ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames; on arvamusel, et selgem missioonide kindlaksmääramine suurendab nii läbipaistvust kui ka vastutuskohustust ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas ja on kooskõlas ELi huvidega;

2.  on siiski arvamusel, et selline uus liigendamine on minimaalne eeltingimus ja alles esimene samm ühise välis- ja julgeolekupoliitika üksikasjaliku eelarve suunas, et oleks võimalik saada täielik ülevaade ja võtta järelmeetmeid selle poliitikavaldkonna missioonide täitmiseks; on seisukohal, et uus liigendus ei sea ohtu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eelarve jaoks hädavajalikku paindlikkust ega juba alustatud tegevuse jätkamist missioonide täitmisel;

3.  rõhutab, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika peamiste missioonide kindlaksmääramine ei tohi kahjustada teavitamist väiksema ulatusega ja poliitiliselt vähem nähtavatest missioonidest ega nendega seotud läbipaistvust;

4.  on arvamusel, et Euroopa välisteenistuse jaoks uue jao X loomine ELi eelarves ja selle lisamine ELi üldeelarve rubriiki 5 ei tohiks tähendada ELi eriesindajate spetsiifilise olemuse kadumist, sest neil on keskne roll ELi poliitikavaldkondade koordineerimisel ja esindamisel kolmandates riikides;

5.  on arvamusel, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika mõjusfäär on suurem kui üksnes ELi eelarve peatükk 19 03 ning osa ühise välis- ja julgeolekupoliitika elemente on integreeritud teistesse vahenditesse: näiteks aitavad ELi eriesindajad või stabiliseerimisvahend täita ja tugevdada ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke ja missioone;

6.  tuletab meelde ELi toimimise lepingu põhimõtteid, mille eesmärk on muuta kaasotsustamismenetlus üldiseks menetluseks ning see viiks nende eriklauslite ja -menetluste tühistamiseni, mida kohaldati osa vahendite ja poliitikavaldkondade suhtes vastavalt varasemale aluslepingule ja institutsioonidevahelisele kokkuleppele; rõhutab, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika rahastamise paindlikkust piiravad sätted on nüüd alusetud;

7.  rõhutab, et eespool öeldu kohaselt ja selleks, et suurendada ühise välis- ja julgeolekupoliitika tõhusust ja vastutuskohustust, peaksid institutsioonidevahelistes suhetes leidma lõpuks ometi koha uus dialoogikultuur, vastastikune usaldus ja teabevahetus, seda nii määratlemise, läbiviimise kui ka järelhindamise etapis;

8.  rõhutab veel kord, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ELi toimimise lepingus määratletud ühise välis- ja julgeolekupoliitika integreeritud osana, mis viib ühiskaitseni, ning et parlamendil on ühe eelarvepädeva institutsioonina õigus saada kogu vajalik teave ühise välis- ja julgeolekupoliitika kulude nõuetekohaseks hindamiseks; on arvamusel, et Euroopa Liidu sõjalise või kaitsetähendusega operatsioonide ühiste kulude rahastamiseks loodud ATHENA mehhanism on ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika lahutamatu osa ning nii selle jaotus kui ka üksikud elemendid peaksid olema osa parlamendile edastatavast teabest, seda eelkõige haldusküsimustes (kus parlamendil on eelarvepädevus) kui ka operatsioonide osas;

9.  rõhutab, et seoses 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kavandamisega tuleb ühise välis- ja julgeolekupoliitika pikaajalisi finantsnõudeid põhjalikult analüüsida;

10. on mures nende meetmete suure maksumuse pärast, mis võeti missiooni EUJUST LEX-IRAQ ja missiooni EUPOL AFGHANISTAN (mida allhanke korras viisid läbi eraõiguslikud julgeoleku- ja sõjaliste teenuste osutajad) turvalisuse tagamiseks ning kutsub seetõttu kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles võtma asjakohaseid meetmeid ELi rahaliste vahendite kulutõhususe tõstmiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	26.1.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	21 1 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Damien Abad, Alexander Alvaro, Reimer Böge, Lajos Bokros, Giovanni Collino, Göran Färm, Salvador Garriga Polledo, Ivars Godmanis, Estelle Grelier, Lucas Hartong, Monika Hohlmeier, Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Ivailo Kalfin, Alain Lamassoure, Nadezhda Neynsky, Miguel Portas, Helga Trüpel, Angelika Werthmann, Jacek Włosowicz
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Roberto Gualtieri, Jan Mulder
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Marit Paulsen

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	13.4.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	49 5 11
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Gabriele Albertini, Sir Robert Atkins, Dominique Baudis, Bastiaan Belder, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Takis Hadjigeorgiou, Anna Ibrisagic, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Ryszard Antoni Legutko, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Willy Meyer, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, María Muñiz De Urquiza, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Ria Oomen-Ruijten, Justas Vincas Paleckis, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Vincent Peillon, Cristian Dan Preda, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Marek Siwiec, Charles Tannock, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Kristian Vigenin
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Elena Băsescu, Véronique De Keyser, Andrew Duff, Roberto Gualtieri, Liisa Jaakonsaari, Elisabeth Jeggle, Agnès Le Brun, Barbara Lochbihler, Doris Pack, Jacek Protasiewicz, Judith Sargentini, Marietje Schaake, György Schöpflin, Ivo Vajgl
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Marije Cornelissen, Leonardo Domenici, Birgit Schnieber-Jastram