Menetlus : 2011/0047(NLE)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0274/2011

Esitatud tekstid :

A7-0274/2011

Arutelud :

Hääletused :

PV 13/09/2011 - 5.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0355

SOOVITUS     ***
PDF 144kWORD 67k
15.7.2011
PE 466.969v03-00 A7-0274/2011

Nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni sõlmimise kohta

(08135/2011 – C7‑0098/2011 – 2011/0047(NLE))

Kalanduskomisjon

Raportöör: Carmen Fraga Estévez

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI PROJEKT

mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni sõlmimise kohta

(08135/2011 – C7‑0098/2011 – 2011/0047(NLE))

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08135/2011);

–   võttes arvesse Vaikse ookeani lõunaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooni (08135/2011);

–   võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7‑0098/2011);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 8;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitust (A7-0274/2011),

1.  annab nõusoleku konventsiooni sõlmimiseks;

2.  palub komisjonil teha jõupingutusi kõikidel rahvusvahelistel ja kahepoolsetel foorumitel, kus võivad osaleda riigid, kellel on konventsiooniga hõlmatud piirkonnas kalalaevad, soodustamaks konventsioonile alla kirjutamist, selle ratifitseerimist ja rakendamist konventsiooni kiirema jõustumise huvides;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus-Meremaa kui konventsiooni hoiulevõtja valitsusele.


SELETUSKIRI

Praeguseni on Vaikse ookeani lõunaosas toimuvat püügitegevust hallanud kaks piirkondlikku kalandusorganisatsiooni: Ameerika Troopikatuunide Komisjon ja Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon.

Mõlema organisatsiooni eesmärk on eelkõige pika rändega kalavarude majandamine, kuid muud liiki kalavarude püük selles laiaulatuslikus piirkonnas ei ole reguleeritud, välja arvatud oma isiklikke norme kohaldavate rannikuriikide majandusvööndites.

Selle lünga täitmiseks ning arvestades, et kalandustegevus toimub nii majandusvööndites kui ka avamerepiirkondades, otsustasid Austraalia, Tšiili ja Uus-Meremaa valitsused 2006. aastal käivitada rahvusvahelised konsultatsioonid Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni asutamiseks, eesmärgiga teha koostööd puudujääkide kõrvaldamiseks lühikese rändega kalavarude majandamises ja kaitses ning kaitsta Vaikse ookeani lõunaosa avamerepiirkondade bioloogilist mitmekesisust kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Selles piirkonnas kalastavate ühenduse kalalaevade arv ei ole suur (nad tegelevad põhiliselt hariliku stauriidi ning väga vähesel määral ka mõningate süvamereliikide, nagu atlandi karekala ja limapea püügiga), kuid see paneb Euroopa Liidule vastavalt ÜRO mereõiguse konventsioonile kohustuse teha teiste huvitatud pooltega koostööd selle piirkonna kalavarude majandamise ja kaitsmise valdkonnas ning EL on osalenud selles protsessis algusest peale. Tänu tema aktiivsele rollile on konventsiooni teksti sisse viidud mõningad kohustused, mis on küll üsna tagasihoidlikud, kuid mis tähendavad teiste piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja eriti Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoniga võrreldes siiski edasiminekut.

Kõnealuse konventsiooni tekst kooskõlastati lõpuks 2009. aasta novembris ja avati allakirjutamiseks 1. veebruaril 2010. EL allkirjastas selle 26. juulil 2010 vastavalt nõukogu 24. juuli 2010. aasta sellekohasele otsusele.

Praegu on käimas konventsiooni ratifitseerimise protsess osapoolte poolt ning käesolev seadusandlik akt nõukogu otsuse eelnõu vormis on mõeldud selleks, et võimaldada ELil konventsioon ratifitseerida.

Konventsiooni täielikuks jõustumiseks on vaja, et selle ratifitseeriksid kaheksa asjaomast poolt, sealhulgas kolm rannikuäärset riiki ja kolm muud kui rannikuäärset riiki. Soovituse projekti koostamise ajaks olid konventsiooni ratifitseerinud juba kolm muud kui rannikuäärset riiki: Belize, Kuuba ja Taani (Fääri saarte nimel) ja üks rannikuäärne riik, Cooki saared.

Raportööri märkused

Nõukogu ettepanekus esitatakse kokkuvõte Vaikse ookeani lõunaosa piirkondliku kalandusorganisatsiooni moodustamise kohta ja raportöör sellel küsimusel pikemalt ei peatu, kuigi sellest ülevaatest ei ole näha, kui palju vaeva pidid ELi läbirääkijad nelja aasta jooksul nägema, et saavutada kas või minimaalne edasiminek võrreldes ÜRO 1982. aasta piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude konventsioonis rangelt paika pandud nõuetega. Normide kohaldamise osas majandusvööndites ja neist väljaspool sätestab see ainult kõige hädavajalikuma ning on juba vananenud võrreldes kaasaegsemate kontseptsioonidega, mida EL aktiivselt kaitseb ning mis on suunatud sellele, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse, muu hulgas heade kalapüügitavade abil, peab olema ülemaailmseks eesmärgiks, mis kehtib kõigil maailma meredel, sõltumata sellest, kas tegu on avamere või majandusvööndiga.

Raportöör soovib esiteks juhtida tähelepanu asjaolule, et enamiku riikide suhtumine nende vetes rahvusvahelise õiguse kohaste majandamismeetmete rakendamisse on ikka veel tõrges. Teeb nukraks, et sellise tõrksa suhtumise näiteks tuleb tuua piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, mille eesotsas on riigid, kes vähemalt enda väitel on heade kalapüügitavade osas liidrid, näiteks Austraalia, Uus-Meremaa või Tšiili – selle uue piirkondliku kalandusorganisatsiooni liikumapanevad jõud.

Asjaolu, et ükski neist kolmest riigist ei ole veel konventsiooni ratifitseerinud (kuigi nad olid selle algatajad) ning et üldiselt venib ratifitseerimine kõige enam riikides, kelle rannik asub konventsiooniga hõlmatud alal, annab lisapõhjuse muretsemiseks.

See näitab ka, mil määral, vaatamata meie korduvale enesekriitikale, on EL juba omaks võtnud üldise vastutustundliku majandamise idee – seisukoht, mille osas vahemaa Euroopa ning selliste maade nagu Austraalia ja Uus-Meremaa vahel näib üha kasvavat. Raportööri meelest on seda vaja rõhutada.

Praegu on selles piirkonnas kohal peale ELi veel üheksa riigi kalalaevad (Belize, Tšiili, Hiina, Cooki saared, Fääri saared, Korea, Peruu, Vanuatu ja Vene Föderatsioon).

Kuni konventsiooni täieliku jõustumiseni võtsid osapooled vastu pelaagiliste liikide püügiga seotud meetmeid käsitleva vahelepingu, milles iga osapoole jaoks määratakse kindlaks lubatud kogupüügid ning külmutatakse püügikoormused teatud kindlatesse piiridesse. Teadusuuringute kohaselt on hariliku stauriidi populatsioon viimastel aastatel murettekitavalt kahanenud, mis on määranud eraldatud lubatavate püügivõimaluste taseme. Vastavalt 2011. aasta teaduslikule aruandele on ELi lubatud kogupüük 40 000 tonni, kusjuures maksimaalne lubatud püügikoormus on 78 600 gigatonni. Biomassi andmed vaadatakse uuesti üle oktoobrikuus, kuid on arvata, et püügivõimalused jäävad parimal juhul endisele tasemele.

ELi püügivõimalused lubavad kalastada umbes 10 kalalaeval lisaks 2–4 ühenduse kalalaevale, mis tavaliselt seal piirkonnas püügiga tegelevad, ning igal juhul võib eeldada, et isegi kui peaksid laekuma kalapüügiloa taotlused kõigi 10 laeva kohta, ei ole nad nende päritolusadamate kaugust arvestades kindlasti kõik ühekorraga selles piirkonnas kohal.

Kuna konventsioon hõlmab piirialade kalavarude, näiteks hariliku stauriidi püüki selles piirkonnas, teeb raportöörile muret artikli 20 lõike 4 punkt a ja eriti selle alapunkt iii. Põhimõtteliselt sätestatakse konventsioonis, et selle komisjon määrab kindlaks lubatud kogupüügi või kogu lubatud püügikoormuse konkreetsete kalavarude kohta kogu kalavaru ulatuses.

Kuid alapunktis iii öeldakse, et kui rannikuäärne konventsiooniosaline ei nõustu lubatud kogupüügiga, võib ta oma vetes kehtestada teistsuguse lubatud kogupüügi. Piirialade kalavarude puhul muudaks võimalus kohustusest mööda hiilida kõnealuse majandamismeetme kohe mõttetuks.

Erandina on artiklisse 20 lisatud lõige 5, mis võimaldab komisjonil võtta erakorralisi meetmeid, kui tema arvates võib teatud püügitegevus kujutada kalavarudele tõsist ohtu.

Aeg näitab, millise tulemuse selline lahendus võib anda, kuna erakorralised meetmed võivad olla ainult ajutise loomuga, kuid sellegipoolest on see kahtlemata tervitatav areng.

Teksti üle läbirääkimiste pidamise käigus sai EL ka täiendavaid tagatisi vaidlustamismenetluse kohta. Erinevalt teistes piirkondlikes kalandusorganisatsioonides rakendatavast praktikast ei piisa sellest, kui üks osapool esitab mõne meetme kohta vastuväite lihtsalt eesmärgiga seda mitte täita, vaid tegemist on palju rangema vaidlustamismenetlusega, mille puhul on piiritletud põhjused, mis võivad anda aluse vastuväiteks ning, mis kõige tähtsam, see kohustab riiki, kes vastuväite esitab, võtma vastu alternatiivseid ja samasuguse mõjuga meetmeid.

Samuti tundub, et tekstiga tagatakse ühe lepingupoole kalalaevade juurdepääs teiste konventsiooniga ühinenud riikide sadamatele, mis avaks vähemalt ühenduse pelaagilise püügiga tegelevatele laevadele juurdepääsu Tšiili sadamatele.

Võttes arvesse selle piirkonna rannikuäärsete riikide tohutut vastupanu kohaldada oma majandusvööndites rahvusvahelisi majandamismeetmeid, on raportöör siiski arvamusel, et konventsiooni kasuks räägib rohkem asjaolusid kui selle vastu. Igal juhul jääb raportöör seisukohale, et EL peab osalema kõigis piirkondlikes kalandusorganisatsioonides – nii selleks, et kaitsta oma prioriteete kalavarude jätkusuutliku majandamise valdkonnas, kui ka selleks, et kaitsta oma kalalaevade huve ning toimida vajadusel vastasjõuna, kes tagab, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisest ei püütaks mööda hiilida.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

12.7.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Josefa Andrés Barea, Antonello Antinoro, Kriton Arsenis, Alain Cadec, Carmen Fraga Estévez, Marek Józef Gróbarczyk, Carl Haglund, Iliana Malinova Iotova, Werner Kuhn, Isabella Lövin, Gabriel Mato Adrover, Guido Milana, Maria do Céu Patrão Neves, Crescenzio Rivellini, Ulrike Rodust, Struan Stevenson, Jarosław Leszek Wałęsa

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Chris Davies, Estelle Grelier, Raül Romeva i Rueda, Nikolaos Salavrakos

Õigusteave - Privaatsuspoliitika