RAPORT Nõukogu soovitus nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige

10.10.2011 - (14862/2011 – C7‑0312/2011 – 2011/0806(NLE))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Sharon Bowles

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige

(14862/2011 – C7‑0312/2011 – 2011/0806(NLE))

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 4. oktoobri 2011. aasta soovitust (14862/2011)[1],

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0312/2011),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 109,

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7‑0337/2011),

A. arvestades, et 4. oktoobri 2011. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Jörg Asmusseni Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise asjus ametiajaga kaheksaks aastaks alates 1. novembrist 2011;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud Euroopa Keskpanga täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai komisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C. arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 10. oktoobril 2011. aastal kandidaadi pooleteisetunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele,

1.  toetab nõukogu soovitust nimetada Jörg Asmussen Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

• [1]  ELT L 0, 0.0.0000, lk 0.

LISA 1: JÖRG ASMUSSENI ELULOOKIRJELDUS

Curriculum Vitae

Jörg Asmussen

Sündinud 1966. aastal Flensburgis

Saksamaa rahandusministeeriumi riigisekretär

Kutsetegevus

juuli 2008 –                Föderaalse rahandusministeeriumi riigisekretär, vastutusalad:

-          I peadirektoraat (eelarvepoliitika ja makromajandusküsimused)

-          VII peadirektoraat (finantsturgude poliitika)

-          peadirektoraat E (Euroopa poliitika)

märts 2003 –              VII peadirektoraadi juht

juuni 2008                  Finantsturupoliitika

oktoober 2002 –         Direktoraadi E A juht

veebruar 2003            Vastutav Euroopa asjade kesksete küsimuste eest;

                                    Euroopa asjadega seonduvate üldiste finantsküsimuste eest

juuli 1999 –                Föderaalse rahandusministri kantseleiülem ja erasekretär

oktoober 2000

1998–1999                 Riigisekretäri erasekretär

Riigisekretäri vastutusalasse kuulusid Euroopa asjad, raha- ja krediidiküsimused ning rahvusvaheline finants- ja rahapoliitika

1996–1998                 Rahvusvahelise majandusliku ja rahandusliku arengu, Rahvusvahelise Valuutafondi ja majandusalaste tippkohtumiste osakonna ametnik

alates 1996                 Föderaalne Rahandusministeerium, Berliin

1994–1996                 Projektijuht Euroopa majandus-, sotsiaal- ja tööturupoliitika valdkonnas Kölnis asuvas sotsioloogiliste uuringute instituudis Institut für Sozialforschung und Gesellschaftspolitik GmbH

Liikmesus ja volitused

-    ELi majandus- ja rahanduskomitee ning eurorühma töörühma liige

-    Saksamaa rahandusministri asetäitja G7 ja G20 küsimustes

-    Finantsstabiilsuse nõukogu liige

-    Maailmapanga asejuhataja

-    Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asejuhataja

-    Saksamaa föderaalse finantsjärelevalveameti üldnõukogu esimees

-    Deutsche Telekom AG järelevalvenõukogu liige

-    Deutsche Gesellschaft für Internationale Zusammenarbeit (GIZ) järelevalvenõukogu liige

-    Saksamaa esindaja G20 šerpa rühmas

-    G20 rahvusvahelise rahasüsteemi töörühma juht

-    Maailma majandusfoorum: rahvusvahelise rahasüsteemi tuleviku projekti juhtorgani liige

-    Stabiilsete kapitalivoogude ja õiglase võlgade restruktureerimise põhimõtete usaldusisikute rühma ( Group of Trustees of the Principles for Stable Capital Flows and Fair Debt Restructuring) liige

Haridus

1991–1992                 Ärijuhtimise magister, Bocconi ülikool, Milano

1988–1994                 Õppis majandusteadust Gießeni ülikoolis ja

Bonni ülikoolis, kvalifikatsioon: Diplom-Volkswirt (kraad majandusteaduses); spetsialiseerumine: rahapoliitika

LISA 2: JÖRG ASMUSSENI VASTUSED KÜSIMUSTIKULE

A.     Isiklik ja erialane taust

1.     Palun kirjeldage oma erialaste kogemuste peamisi tahke rahandus-, finants- ja ärivaldkonnas.

Oma erialase karjääri jooksul olen ma olnud seotud rahandus-, finants- ja ärivaldkonna erinevate tahkudega mitmetes töökohtades.

Enne tööleasumist Saksamaa rahandusministeeriumis 1996. aastal töötasin ma projektijuhina Kölnis asuvas sotsiaaluuringute ja ühiskonnapoliitika instituudis (Institut für Sozialforschung und Gesellschaftspolitik GmbH), mis on uurimis- ja konsultatsiooniinstituut. Ma juhtisin PHARE projekte kandidaatriikides Ida-Euroopas ja Baltimaades. Mu esimene ametikoht rahandusministeeriumis (1996–1998) oli maailmamajanduse, Rahvusvahelise Valuutafondi ja G7 küsimustega tegelevas osakonnas Aasia kriisi ajal. Aastatel 1999–2002 olin ma kõigepealt riigisekretäri erasekretär ning seejärel ministri erasekretär ja kantseleiülem. 2002. aasta oktoobris võtsin üle Euroopa poliitika direktoraadi alldirektoraadi ning 2003. aasta märtsis edutati mind finantsturupoliitika direktoraadi peadirektoriks, kellena töötasin üle viie aasta.

Mul on olnud väga lai vastutusala rahandus-, finants- ja ärivaldkonnas alates sellest, kui mind määrati rahandusministeeriumi riigisekretäriks 2008. aasta juulis. Hetkel vastutan ma kolme direktoraadi eest (üheksa hulgast):

Direktoraat I, mis vastutab eelarvepoliitika ja makromajanduslike küsimuste, rahvusvahelise finants- ja rahapoliitika eest, on ministeeriumisisene eksperdirühm majanduspoliitika alal, kuid juhib ka operatiivseid ülesandeid, näiteks vahendite eraldamist majanduse elavdamise paketist 2009. aastal ning föderaalse tagatisskeemi haldamist. Rahvusvaheline alldirektoraat vastutab muu hulgas G7 ja G20 rahandusministrite tegevuse, Rahvusvahelise Valuutafondi küsimuste, kahepoolsete suhete eest väljaspool Euroopat, mitmepoolsete arengupankade ja võlgade restruktureerimise eest.

Direktoraat VII finantsturupoliitika alal tegeleb finantsturgude reguleerimisega panganduse, kindlustuse, varade valitsemise ja väärtpaberite valdkonnas rahvusvahelisel (finantsstabiilsuse nõukogu ja G20), Euroopa ja riiklikul tasandil. Lisaks sellele vastutab direktoraat VII Föderaalse Võlahaldamisagentuuri (Finanzagentur), KfW Banking Group’i, Föderaalse Finantsturgude Stabiliseerimise Agentuuri (FMSA) ja Föderaalse Finantsjärelevalveasutuse (BaFin) järelevalve eest.

Direktoraat E Euroopa poliitika valdkonnas on meie peamine direktoraat küsimuste lahendamisel, mis on seotud praeguse riigivõlakriisiga mõnedes äärepoolsetes eurotsooni riikides. Ta vastutab Euroopa Rahaliidu, muu hulgas Euroopa Keskpanga küsimuste ja Euroopa kahepoolsete suhete eest. Lisaks sellele tegeletakse direktoraadis E kõigi Euroopa poliitika ja Euroopa Investeerimispanga (EIB) eelarveküsimustega.

Alates 2009. aasta novembrist kuni 2011. aasta jaanuarini olin ma samuti vastutav alldirektoraadi eest, mis tegeles riigiettevõtetega, eeskätt riigi kinnisvaraga ning erastamisettevõtte Treuhandanstalt likvideerimise järgsete kohustustega.

Lisaks sellele on mul olnud mitmeid mandaate riigiettevõtete ja -asutuste järelevalvenõukogudes. Hetkel olen ma Deutsche Telekom AG ja Gesellschaft für Internationale Zusammenarbeit GmbH (GIZ – majandusliku koostöö ja arengu föderaalvalitsusasutus) järelevalvenõukogu liige. Ma juhin 2008. aasta lõpus Saksamaa panganduse päästmiskavana loodud Föderaalse Finantsturgude Stabiliseerimise Agentuuri (FMSA) ministeeriumisisest juhtkomiteed. Juhtkomitee vastutab poliitiliste otsuste eest finantsturgude stabiliseerimise ja pankade ümberstruktureerimise valdkonnas. Ma olen Saksamaa Föderaalse Finantsjärelevalveasutuse (BaFin) üldnõukogu eesistuja ning aktsiaturu küsimustega tegeleva valitsuse ekspertkomitee liige (Börsensachverständigenkommission).

Pärast alldirektoraadi direktoriks saamist 2002. aastal on mu ülesannete hulka kuulunud olulised juhtimisalased küsimused seoses ministeeriumi töökorralduse, töötajate ja eelarvega. Kolm direktoraati, mis kuuluvad minu vastutusalasse, koosnevad seitsmest alldirektoraadist 43 osakonna ja umbes 370 töötajaga.

2.     Palun tooge esile oma Euroopa ja rahvusvahelise kogemuse peamised aspektid.

Alates oma erialase karjääri esimesest päevast olen ma töötanud Euroopa või rahvusvahelises keskkonnas. Üksikasjade teadasaamiseks vaadake palun esimese küsimuse vastuseid.

Alates 2003. aastast, kui ma sain finantsturupoliitika direktoraadi peadirektoriks (mis toona hõlmas rahvusvahelise finants- ja rahapoliitika direktoraati) ning veelgi rohkem alates sellest, kui ma sain 2008. aastal riigisekretäriks, olen ma olnud mitmete kõrgetasemeliste Euroopa ja rahvusvaheliste komiteede liige ning esindan Saksamaad eelkõige järgnevates ülesannetes:

-          G7 asetäitja finantsasjade alal,

-          G 20 asetäitja finantsasjade alal,

-          liidukantlseri esindaja G20 šerpa rühmas 2011. aastal,

-          majandus- ja rahanduskomitee liige,

-          euro kasutuselevõtu töörühma liige,

-          Euroopa finantsstabiilsusvahendi (EFSF) direktorite nõukogu liige,

-         finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) liige, FSB standardite rakendamise alalise komitee liige,

-          Maailmapanga asejuhataja,

-         Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asejuhataja,

-         OECD töörühma nr 3 (WP 3) liige.

Finantsturupoliitika direktoraadi peadirektorina olin ma finantsteenuste komitee (FSC) liige ja juhtisin 2003/04 ajutist töörühma finantsintegratsiooni valdkonnas.

Ma olen saatnud Saksamaa rahandusministrit Eurogroupi, ECOFINi, Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, G7, G8 ja G20 ning rahvusvahelise rahandus-ja finantskomitee ning Rahvusvahelise Valuutafondi ministrite tasandi kohtumistel ning teda nendel kohtumistel korduvalt asendanud, kui tal ei olnud võimalik osaleda.

Finantsturupoliitika direktoraadi peadirektorina vastutasin ma kahepoolsete suhete eest kõigi riikidega väljaspool Euroopat. Siinkohal keskendusin ma USA-le, Hiinale ja Aafrika riikidele. Riigisekretärina olen ma vastutav kõigi rahandusministeeriumi kahepoolsete suhete eest Euroopas ja väljaspool seda. Siin on keskmes selgelt ELi liikmesriigid, kuid ma olen säilitanud lähedasi suhteid eelkõige USA ja Aafrika riikidega, nii palju kui aeg seda võimaldab.

2011. aastal sain ma G20 rahvusvahelise rahandussüsteemi reformimise töörühma kaasesimeheks (koosneb varaameti esindajatest ja keskpankuritest). Ma olen Maailma Majandusfoorumi Rahvusvahelise Rahandussüsteemi tulevikku käsitleva projekti nõukogu juhtiv liige ning mind määrati stabiilsete kapitalivoogude ja õiglase võlgade restruktureerimise põhimõtete usaldusisikute rühma.

3.     Palun tooge esile oma akadeemilise tausta peamised tahud ning tähtsaimad publikatsioonid raha- ja majanduspoliitika ning finantsregulatsiooni valdkonnas.

Ma õppisin majandust Gießeni ja Bonni ülikoolis aastatel 1988 kuni 1994 ning spetsialiseerusin raha- ja vahetuskursipoliitikale Bonni Rahvusvahelise Majanduspoliitika Instituudis. Ma omandasin magistrikraadi Bonnis magistritööga teemal “Inflatsiooni implikatsioonid majanduskasvule – teoreetiline ja empiiriline analüüs” (“Die Implikationen von Inflation für Wachstum – eine theoretische und empirische Analyse”). 1991–92 osalesin ma ärijuhtimise magistriprogrammis Bocconi Scuola di Direzione Aziendale ärikoolis Itaalias Milanos. Seal spetsialiseerusin ma strateegiale ja organiseerimisele.

Ma olen avaldanud järgmised artiklid ja kaastööd:

-         Asmussen, Jörg; Bruch, Eva: Nobelpreis für die Spieltheorie: Die Methoden der Spieltheorie und ihre Anwendung auf Arbeitsmarktfragen, 1995

-         Asmussen, Jörg; Schneider, Carsten: Haushaltskonsolidierung heißt Gerech-tigkeit für kommende Generationen, 2002

-          Asmussen, Jörg: Rating-Agenturen und Finanzaufsicht ;

Betriebswirtschaftliche Forschung und Praxis, nr 3/2005

-         Asmussen, Jörg; Mai, Stefan; Nawrath, Axel: Zur Weiterentwicklung der EU-Finanzmarktintegration; Zeitschrift für das gesamte Kreditwesen 4/2004

-         Asmussen, Jörg: Ein Jahr Pfandbriefgesetz aus Sicht des Bundesministeriums der Finanzen;

Immobilien & Finanzierung, juuli 2006

-         Asmussen, Jörg: Verbriefungen aus Sicht des Bundesfinanzministeriums;

Zeitschrift für das gesamte Kreditwesen 19/2006

-         Asmussen, Jörg: Politische Antworten auf die Finanzmarktkrise;

Neue Gesellschaft Frankfurter Hefte 11/08

-         Asmussen, Jörg: Politische Antworten auf die Finanzmarktkrise;

WPg - Die Wirtschaftsprüfung 15. november 2008

-         Asmussen, Jörg: Der Pfandbrief - eine Stütze des deutschen Finanzsystems;

Immobilien & Finanzierung 23-2008

-         Asmussen, Jörg: Ülemaailmse finantskriisi võitmine: Saksamaa vaatenurk;

The Washington Quarterly, juuli 2009

-         Asmussen, Jörg: Finanz- und wirtschaftspolitische Herausforderungen für Deutschland und Europa;

ifo Schnelldienst 4/10, 26. veebruar 2010

-         Asmussen, Jörg: Die KfW als Partner des Bundes und der Wirtschaft in der Krise;

Unternehmermagazin 3/2010, juuni 2010

-         Asmussen, Jörg: Restrukturierungsverfahren für Kreditinstitute;

Die Wirtschaftsprüfung 13/2010, 1. juuli 2010

-          Asmussen, Jörg: Neue Eigenkapital- und Liquiditätsvorschriften;

VDMA-Nachrichten, oktoober 2010

-         Asmussen, Jörg: Die Verhandlungsziele der Bundesregierung bei der EU-Umsetzung von Basel III;

Recht der Finanzinstrumente 2/2011, 21. märts 2011

-         Asmussen, Jörg: Umbruch im Weltwährungssystem: Sollte die Zeit freier Wechselkurse beendet werden?;

ifo Schnelldienst 7/11, 8. aprill 2011

-         Asmussen, Jörg: Position des BMF zur Reform der EU-Einlagensicherungsrichtlinie;

Zeitschrift für das gesamte Kreditwesen 15/2011, 1. august 2011

Lisaks sellele olen ma avaldanud mitmeid ajaleheartikleid ning kirjutan hetkel kaht kaastööd kogumikväljaande jaoks. Üks neist on euro teemal (“Euro: minevik, olevik ja tulevik”) valuutateemalise kogumiku jaoks, mille toimetaja on Sara Eisen Bloombergist ja mis avaldatakse McGraw Hill’i poolt 2011. aasta lõpus. Teine kaastöö käsitleb finantskriisi ja arengumaid arenguabiteemalise kogumiku jaoks, mis avaldatakse 2012. aastal.

4.     Millised on kõige olulisemad otsused, mille langetamisel olete oma erialase karjääri jooksul osalenud?

Olen osalenud mitme majandus- ja rahandusküsimuse alase otsuse langetamisel riigi, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil, neist olulisimad olid:

-         Alates riigivõlakriisi puhkemisest mõnedes äärepoolsemates euroala riikides olen ma tugevalt osalenud kriisiohjamises, muu hulgas Euroopa finantsstabiilsusvahendi moodustamises, euroala majandusjuhtimise reformimises, Euroopa stabiilsusmehhanismi ettevalmistamises.

-         Lehman Brothers’i kokkukukkumise järel 2008. aasta sügisel koordineerisin ma koos Jens Weidmanniga, kes töötas sel ajal kantsleri büroos, Saksamaa valitsuse reaktsiooni finantskriisile, mis hõlmas muu hulgas panga Hypo Real Estate (HRE) stabiliseerimist, finantsturgude stabiilsust käsitleva seaduse kavandamist, finantsturgude stabiliseerimisfondi, hiljem agentuuri (SoFFin/FMSA) moodustamist ning ministeeriumisisese juhtkomitee eesistujaks saamist. Selle raames tegelesin ma siis muu hulgas pankade WestLB ja Commerzbank juhtumitega. See ülesanne hõlmas siiski mitte ainult riiklikku tasandit, vaid ka reaktsiooni koordineerimist Euroopa (muu hulgas riigiabi aspektid) ja rahvusvahelisel tasandil.

-         Selleks, et takistada finantskriisi ülekandumist reaalmajandusele, otsustas Saksamaa valitsus 2009. aastal moodustada majanduse elavdamise paketi ning ma osalesin taas selle kujundamises ja rakendamises ning olin nn Saksamaa fondi (Deutschlandfonds) ministeeriumisisese juhtkomitee liige. Seega tegelesin ma muu hulgas Opeli, General Motorsi Saksamaa haru päästmisega.

-         Ma olen valmistanud ette ja osalenud kõigil G20 juhtide tippkohtumistel kuni praeguseni, tegeledes eelkõige finantskriisijärgse finantssüsteemi korrastamise ja reformikavaga. Tähtsad tippkohtumised, mis toimusid enne seda, olid G8 tippkohtumine Kölnis 1999. aastal, kus käsitleti võla kahepoolset kergendamist ning G8 tippkohtumine Gleneagles’is 2005. aastal võla mitmepoolse kergendamise teemal. G20 tippkohtumisel Seoulis 2010. aastal osalesin ma olulisel määral Rahvusvahelise Valuutafondi reformipaketi kujundamisel.

-         Mis puudutab finantsturgude regulatsiooni, tahaksin ma välja tuua, et ma juhtisin Saksamaa seisukoha kujundamist Euroopa tasandi läbirääkimisel näiteks finantsinstrumentide turgude direktiivi, ülevõtmispakkumiste direktiivi ja makseteenuste direktiivi üle 2007. aastal, kui Saksamaa tegutses nõukogu eesistujariigina. Riiklikul tasandil juhin ma näiteks varasemate projektide ja Basle 2 rakendamist.

5.     Kas Teil on ärilisi või rahalisi osalusi või muid sidemeid, mis võiksid olla vastuolus Teid ootavate kohustustega, ning kas on teisi olulisi isiklikke või muid faktoreid, mida parlament peab Teie ametissenimetamist kaaludes arvesse võtma?

Ei.

6.     Kuidas Te säilitate oma sõltumatuse, tulles otse hr Schäuble osakonnast?

On üsna mitmeid edukaid keskpankureid, kes alustasid oma kõnealust karjääri riigikassas või mõnes muus ministeeriumis, kuid kelle sõltumatuses keskpankurina sellele vaatamata ei kahelda. Saksamaal kehtib see iseäranis Hans Tietmeyeri ja Jürgen Starki kohta, või kõige hiljutisema näitena Saksamaa Liidupanga presidendi Jens Weidmanni kohta, kes astus ametisse otse kantsleri kantseleist. Veel üks hiljutine näide on Klaas Knot, kes sai De Nederlandsche Bank’i juhatajaks, tulles otse Hollandi rahandusministeeriumist 2011. aasta juulis. Euroopa tasandil võib näiteks tuua Jean-Claude Trichet’ ja Mario Draghi ning isegi väljaspool Euroopat ei ole ebatavaline vahetada amet ministeeriumis keskpanga ametikoha vastu, viimased näited on Kanada keskpanga juhataja ja tema asetäitja, Mark Carney ja Tiff Macklem. Veel üks näide on Lesetja Kganyago Lõuna-Aafrika reservpangast.

Ma olen veendunud, et mis tahes avaliku asutuse jaoks on ülimalt oluline, et institutsiooni mandaat, institutsionaalne taust ja kultuur ning institutsiooni ajalooline taust võetakse omaks kui enda omad. Ma olen väga hästi tuttav Euroopa Keskpanga kui institutsiooni kõigi nende tahkudega, kuna ma teen tihedat koostööd Euroopa Keskpanga ja selle töötajatega mitmetes töörühmades, komiteedes ja olukordades alates selle loomisest ning isegi enne seda, kui eksisteeris Euroopa Rahainstituut. Kui minust saab Euroopa Keskpanga juhatuse liige, kuulub mu lojaalsus eurole ja Euroopa Keskpangale.

7.     Milliste juhteesmärkide poole püüdleksite oma ametiaja jooksul Euroopa Keskpangas?

Juhtpõhimõte oleks Euroopa Keskpanga aluslepingu kohane mandaat, eelkõige Euroopa Keskpanga eesmärgid ja ülesanded. See tähendab, et esmane eesmärk on säilitada hindade stabiilsus ja – ilma et see piiraks hindade stabiilsust – toetada üldist majanduspoliitikat Euroopa Liidus. Lisaks sooviksin ma esile tõsta EKP ülesannet anda oma panus finantssüsteemi stabiilsusesse, mis on aluslepingus sätestatud ühe juhteesmärgina.

Ma tegutsen sõltumatult kooskõlas EKP aluslepingu kohase mandaadiga, tegutsedes Euroopa Liidu kodanike ning iseäranis euroala kui terviku üldistes huvides. Ma olen täielikult teadlik, et ükski EKP juhatuse liige ei tohi tegutseda selle riigi esindajana, mille kodanik ta on.

Ma hindan kõrgelt pädevust, selgust, järjekindlust ja usaldusväärsust.

B.     EKP rahapoliitika

8.     Millise hinnangu annate Euroopa Keskpankade Süsteemi viimase kaheteistkümne aasta jooksul teostatud rahapoliitikale? Kas soovitaksite teha selles muudatusi, ja kui jah, siis milliseid?

Alusleping annab EKP-le mandaadi säilitada hindade stabiilsus keskpikas perspektiivis euroalal tervikuna. Kui jälgida keskmist inflatsiooni alates ajast, kui EKP alustas rahapoliitika rakendamist, saab ainult järeldada, et EKP on olnud väga edukas. Keskmine inflatsioonimäär euroalal püsib umbes 2% tasemel, võrreldes Saksa marga umbes 3% suuruse keskmise inflatsioonimääraga selle viimase 30 aasta jooksul. Selline edu saavutati vaatamata mitmetele raskustele euroalal, alates kaubahindade suurest tõusust kuni inflatsioonisurve langemiseni, mida põhjustas väga tõsine ülemaailmne majanduslangus.

Veelgi tähtsam on avalikkuse ja finantsturgude tugev usk ja ühene usaldus sellesse, et EKP saavutab oma eesmärgi. Inflatsiooniootused on kinnitatud tasemele, mis langevad kokku EKP nõukogu eesmärgiga hoida inflatsioonimäär keskpikas perspektiivis madalam kui 2%, kuid selle lähedal. Isegi tõsise majanduskriisi ajal, kui inflatsioonimäärad olid euroalal mõne kuu vältel negatiivsed, jäid keskpikas perspektiivis ettenähtud inflatsiooniootused püsima kooskõlas EKP nõukogu eesmärgiga. See annab tunnistust EKP rahapoliitika väga kõrgest usaldusväärsusest, mis on keskpanga jaoks peamine väärtus. Ma ei näe põhjust seda edukat rahapoliitika suunda muuta.

9.     Sageli väidetakse, et maailmamajanduse struktuurimuutuste tõttu on tarbijahindade inflatsioon asendunud varade hinna inflatsiooniga. Tuginedes käesolevast kriisist õpitule, kas EKP peaks varade hinna muutumist eirama?

Langus kaupade ja teenuste hindade inflatsiooni tasemes ja muutlikkuses on selge lihtsustatud tõsiasi, mis iseloomustab majandusarengu viimast 30 aastat kogu maailmas. Üks tähtis tegur nende muutuste taga on otsustav paranemine poliitikat kujundavate institutsioonide kvaliteedis ning hindade stabiilsuse kui sotsiaalse väärtuse, mida tuleb kõigi kodanike huvides säilitada, laialdane aktsepteerimine. Struktuurne muutus ka maailma majanduste üleilmastumise vormis on ilmselt aidanud kaasa hinnastabiilsuse saavutamisele, kuid tõhus poliitikakujundamine on jätkuvalt peamine tegur.

Siiski ei saa rahapoliitika pidada enesestmõistetavaks siseriiklikku kauba- ja teenusteinflatsiooni stabiilsust. Kõigi asjakohaste arengute väga täpne jälgimine on õigustatud.

Samal ajal on finantskriis, mis algas 2007. aasta keskel, kõigest viimane, äärmiselt tõsine sündmus, mis kinnitab seda, kui tähtis on keskpankade jaoks varahindade muutuse jälgimine. Rahvusvaheline arutelu finants- ja majanduskriisi üle teadusvaldkondades ja majanduspoliitika kujundajate hulgas on minu silmis viinud laialdase proaktiivse nägemuseni riigi ja keskpankade rollist, mis puudutab makromajanduslikke hälbeid üldiselt ja täpsemalt ebasoodsaid muutusi varahindades. Strateegiat „oodata ja vaadata” on ilmselgelt kohandatud, või nagu professor Ottmar Issing just hiljuti seda tabavalt väljendas: „Küsimus, mida teha siis, kui mull ükskord lõhkeb, on jätkuvalt alles. Kuid see peaks olema alles teisejärguline, juhul, kui suurema mulli tekkimist ei suudetud vaatamata kõigile pingutustele vältida.”

See ei sarnane teatud varade hindade suunamisele, vaid väldib pigem seda, et jätkusuutmatud muutused varahindades arenevad täielikuks finantskriisiks, mis – isegi kaugel tulevikus – võiks potentsiaalselt takistada keskpanga võimet säilitada hindade stabiilsus ning võiks seetõttu olla väga kulukas toodangu ja hindade stabiilsuse seisukohalt.

EKP rahapoliitiline strateegia kaasab varahindade dünaamika poliitilistesse kaalutlustesse, mitte eesmärgina, vaid pigem tulevase majandusliku aktiivsuse juhtiva näitajana oma mõju kaudu erinevate euroala osade jõukusele, kapitali hinnale ja bilansipositsioonidele. Lisaks sellele võimaldab EKP rahapoliitika suunatus keskpikale perspektiivile võtta arvesse finantsstabiilsuse riske, mis võrreldes teiste majandusšokkidega tekivad tavaliselt pikemate perioodide jooksul. Eriti on võimalik EKP rahandusanalüüsi kontekstis jälgida vastasmõju hinnamoodustuse vahel varade turgudel ning krediidi ja likviidsuse loomise vahel finantssektoris, mis on tähtis ka seetõttu, et majanduslike tasakaalunihetega kaasneb tihti ülemäärane rahahulga ja laenude tõus. See teave aitab kaasa üldise hinnangu andmisele, mis kujundab EKP prognoosi hindade arengu kohta keskpikas kuni pikas perspektiivis.

Üldiselt tagab EKP rahandusstrateegia keskpikk orientatsioon ja rahandusanalüüsi oluline osa EKP rahapoliitika kujundamise laiemas stabiilsusele suunatud raamistikus selle, et majanduslike tasakaalunihete ja varahindade väärmoodustumise mõjule ja nende ületamisele pööratakse EKP rahapoliitiliste otsuste kavandamisel kohast tähelepanu.

10.      Kuidas mõjutab Teie arvates rahapoliitikat kaubahindade tõus? Kas rahapoliitika jaoks esineb vastuolu majandussurutisega võitlemise ja inflatsiooni (ootuste) osas valvsuse säilitamise vahel?

Sellele küsimusele vastates on oluline eristada kaubahindade tõusu ajutisi ja kestvaid mõjusid ning seda, kas selliste mõjudega kaasneb teise laine mõjude põhjustamise oht. Ajutiste mõjude korral ei pea rahapoliitika aktiivset rolli mängima, arvestades rahapoliitika keskpikka suunitlust. Kaubahindade tõus on rahapoliitika jaoks tähtis aga juhul, kui kaubahinnad näitavad püsivat kasvutrendi või kui algsed ajutised mõjud hakkavad kujunema teise laine mõjudeks tarbijahinna inflatsioonile palkade ja hinnakujunduse kaudu ning kõrgemate inflatsiooniootuste kaudu. See võib aset leida näiteks palkade ja hindade indekseerimise teel varasema inflatsiooni alusel või üldisemalt inflatsiooniootusi mõjutada. Sellistel juhtudel oleks vaja rahapoliitilist hoiakut kohandada, et taastada hindade stabiilsus ja tagada inflatsiooniootuste kindel püsimine keskpikas perspektiivis.

Küsimuse teisele poolele vastan, et pikemas perspektiivis ei ole majanduskasvu ja inflatsiooni vahel vastuolu. Keskpikas perspektiivis on hinnastabiilsuse säilitamine märkimisväärne ja vajalik panus, mida rahapoliitika saab anda, et soodustada jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist euroala majanduses.

11.   Milline on Teie arvamus euroala rahandustingimuste heterogeensusest ja selle mõjust Euroopa Keskpanga ühtsele rahapoliitikale?

Teatud ulatuses heterogeensus on rahaliidus tavaline. Praegune euroala rahandustingimuste heterogeensus – olen veendunud, et viitate sellega inflatsiooni ja majanduskasvu erinevustele – tuleneb peamiselt sellest, et korrigeeriti mõnede riikide jätkusuutmatut makromajanduslikku arengut, mida tihti iseloomustavad kinnisvarahindade buum, jooksevkonto puudujääk ning kõrge finantsvõimendusega pangandus- ja erasektor.

EKP rahapoliitika on suunatud hindade stabiilsuse säilitamisele keskpikas perspektiivis euroalal tervikuna. Konkreetsele riigile omaste tingimuste mõju rahapoliitika läbiviimisele tekib ainult olukorras, kui selline areng (eeldatavalt) mõjutab arengut euroala tasandil, levides teistesse riikidesse kaubanduse kaudu või edasikandumise või usalduse kaotamise kaudu viisil, mis võib euroala hindade stabiilsust keskpikas perspektiivis ebasoodsalt mõjutada. Üksnes euroala riikide ühtse rahapoliitika ja seega ühtse intressimäära poliitika olemasolu ei võimalda rahapoliitikat kasutada riigipõhise arengu mõjutamiseks. See on muu majanduspoliitika, laiaulatusliku struktuuripoliitika ja eelarvepoliitika ning palgapoliitika ülesanne.

12.   Kas te arvate, et euroala pangad tuginevad liigselt EKP antavale likviidsustoetusele?

Nagu te teate, võttis EKP 2008. aasta oktoobris reageeringuna finantskriisi laienemisele pärast Lehman Brothersi kokkuvarisemist kasutusele mitmed pangapõhised (arvestades euroala finantsstruktuuri) ebastandardsed rahapoliitika meetmed, muu hulgas fikseeritud intressimäära täieliku jaotamise korra kõigi oma refinantseerimistehingute puhul. Kõnealuse korra kohaselt on euroala pankadel õigus taotleda eurosüsteemilt piiramatut likviidsust enda poolt valitud ulatuses ja fikseeritud intressimäära kasutades nii kaua, kui need pangad on suutelised tagama piisaval hulgal kõlblikke tagatisi. Üldiselt ei otsusta EKP panga üle selle käitumise alusel refinantseerimistehingutes, sest keskpanga likviidsuse andmine on üks keskpanga peamisi ülesandeid. Lisaks võivad pankade nõudmised teha mis tahes sellise tehingu puhul finantssüsteemi struktuuri tõttu läbi märkimisväärseid kõikumisi. Samal ajal näitavad mitme euroala riigi pangandussüsteemid välisrahastamise raskuste tõttu praegu üles ebatavaliselt suuri lootusi EKP toimingute suhtes. Tõsisematel juhtudel on nendes riikides käivitatud majanduse kohandamise programmid, mis peaksid aja jooksul nende riikide pankade kõrgendatud nõudlust keskpanga likviidsuse järele järk-järgult vähendama. EKP nõukogu jälgib olukorda väga tähelepanelikult, eesmärgiga tagada, et likviidsustoetus ei takistaks rahapoliitika rakendamist lühiajaliste rahaturu intressimäärade suunamise kaudu kooskõlas rahapoliitilise hoiakuga.

13.      Kuidas peaks Teie arvates EKP, ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, täitma oma teiseseid kohustusi vastavalt aluslepingule (aidata kaasa majanduskasvu ja täieliku tööhõive saavutamisele) ja milliseid instrumente võiks EKP selleks kasutada?

On levinud laialdane konsensus, et keskpikas perspektiivis hindade stabiilsuse säilitamine on parim panus, mida rahapoliitika jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohtade loomisesse anda saab. Tänapäeval on üldteada, et keskpank ei saa jätkusuutlikult mõjutada majanduskasvu rahapakkumise muutmise kaudu. Hindade stabiilsus parandab näiteks suhteliste hindade läbipaistvust, vähendab intressimäärade inflatsiooni riskipreemiat ning vähendab moonutusi maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemis. Järelikult on hindade stabiilsus kõige suurem panus, mida rahapoliitika saab anda, et saavutada soodus majanduskeskkond ja kõrge tööhõive tase. Lühidalt: hindade stabiilsus on majanduskasvu vundament. ELi toimimise lepingu artikli 127 kohaselt on eurosüsteemi esmane eesmärk hindade stabiilsuse säilitamine. Seetõttu ei ole hinnastabiilsus mitte ainult EKP rahapoliitika peamine eesmärk, vaid ka kogu ELi eesmärk. EKP nõukogu on kehtestanud hindade stabiilsuse saavutamiseks selge arvulise võrdlusaluse. See taotleb inflatsiooni hoidmist alla 2% – aga ühtlasi selle väärtuse lähedal – keskpikas perspektiivis ja on algusest peale selle eesmärgi täielikult täitnud.

Ilma et see piiraks hindade stabiilsuse eesmärgi saavutamist, on aluslepingus ette nähtud EKP teisesed kohustused liidu üldise majanduspoliitika toetamisel, mis hõlmavad tasakaalustatud majanduskasvu ja täielikku tööhõivet. Seega rajatakse aluslepingutega eurosüsteemi eesmärkide selge hierarhia, millega selgitatakse, et loodav hindade stabiilsus aitab kaasa üldisele makromajanduslikule stabiilsusele, et kaitsta majandust ettenägematute šokkide tagajärgede eest kõige paremini. Tegelikult on rahapoliitika finantskriisi jooksul reageerinud majanduslikele ja rahanduslikele vapustustele kohase keskpika suunitlusega, et tagada inflatsiooniootuste püsivus ja stabiliseerida makromajanduslikke muutusi. EKP toetas majandust pidevalt, muutes oma rahapoliitika väga vastutulelikuks, ilma et see oleks avaldanud negatiivset mõju keskpikas perspektiivis hindade stabiilsuse väljavaatele, kinnitades nii kindlalt inflatsiooniootused keskpikas perspektiivis.

14.   Milline on Teie arvamus hiljuti vastu võetud majanduse juhtimise paketi kohta? Milliseid täiendavaid meetmeid peate te ELi majanduse juhtimise tõhustamiseks vajalikuks?

Mul on hea meel hiljuti vastu võetud majanduse juhtimise paketi üle, mis võeti vastu üks aasta pärast komisjoni seadusandlikke ettepanekuid. See on saatnud ELi kodanikele ja finantsturule positiivse teate kindlustunde kohta ning selline teade on praeguses olukorras väga oluline. Ei ole kahtlustki, et kokkulepitud meetmed on samm õiges suunas tugevama ja laiaulatuslikuma majandusjärelevalve poole. Nüüd on peamine rakendada uued õigusaktid ja nendega kaasnevad deklaratsioonid (nagu eeskiri „täida või selgita”) rangelt mitte ainult dokumendina, vaid ka sisuliselt. Selleks peavad kõik asjaomased riigiasutused kokkulepitud eeskirjad omaks võtma. Õigusakti lisatud läbivaatamisklausel annab võimaluse ELi ja euroala majanduse juhtimist edaspidi arendada. See võimaldab tugevdada eeskirjadel põhinevat süsteemi ja korrigeerida majanduse juhtimise mõningaid allesjäänud puudusi.

Majanduse juhtimise edaspidiseks tugevdamiseks peavad liikmesriigid kehtestama tugevad siseriiklikud fiskaalraamistikud, nagu „võlapidurid” siseriiklikes põhiseadustes. Euroala juhtimise tugevdamiseks tuleks läbi viia institutsioonilised reformid, nagu Euroopa majandus- ja rahanduskomiteele ja EMÜ-le täiskohaga eesistuja võimaldamine. Lisaks sellele võiks Euroopa konkurentsivõime pakti kujul teisestes õigusaktides sätestada ja siduvaks teha laiendatud euroala pakti ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohased kohustused. Olulised on ka edasised edusammud ühtse turu elluviimisel, eelkõige teenuste valdkonnas, et suurendada ELi majanduskasvu potentsiaali. Viimasena: uued edusammud majandusliidu suunas ei oleks täielikud ilma täiendavate meetmeteta suurema Euroopa mõõtme suunas ELi ja euroala finantsturgude reguleerimises ja järelevalves ning eelkõige finantskriisi ohjamise vahendite osas (pangakriiside lahendamise fond, hoiuste tagamise skeemid). Majandusliitu tuleb täiendada asjakohaste edusammudega terviklikuma rahalise ja poliitilise liidu suunas, mis nõuab muudatusi lepingus.

15.   Milliseid ülesandeid, suhteid ja väljakutseid näete seoses EKP ja tulevase Euroopa stabiilsusmehhanismiga?

Euroopa stabiilsusmehhanismil (ESM) ja Euroopa Keskpangal (EKP) on erinevad mandaadid. ESM käivitatakse, kui see on möödapääsmatu euroala kui terviku stabiilsuse tagamiseks, andes ESMi liikmetele vastavalt asjakohastele tingimustele stabiilsustoetust, ning sellisena on ESM laialdase makromajandusliku suunitlusega. EKP peamine eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine euroalal keskpikas perspektiivis. EKP ja ESMi volitused on seega teineteist täiendavad, sest hindade stabiilsus on laialdase makromajandusliku stabiilsuse oluline tingimus.

Lisaks täpsustatakse ESMi lepingus EKP kaasatus Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) neljas peamises valdkonnas.

Esiteks, pärast rahalise abi taotlemist liikmesriigi poolt, suhtleb EKP komisjoniga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga, hinnates riski olemasolu euroala finantsstabiilsusele tervikuna, mis võimaldaks aktiveerida stabiilsusmehhanismi.

Teiseks, kui stabiilsusmehhanism käivitatakse, teeb EKP koostööd komisjoni ja Rahvusvahelise Valuutafondiga, et hinnata asjassepuutuva liikmesriigi tegelikke finantsvajadusi.

Kolmandaks, EKP töötajad annavad oma panuse, vajadusel tehniliste teadmistega, vastastikuse mõistmise memorandumi läbirääkimistes, mis hõlmab asjakohast poliitilist tingimuslikkust, ning sellele järgnevas sellise vastastikuse mõistmise memorandumi jälgimises ja rakendamises.

Neljandaks, vastavalt 21. juuli euroala tippkohtumise järeldustele eeldatakse, et stabiilsusmehhanismi teisesed turusekkumised käivitatakse EKP analüüsi põhjal, milles määratakse kindlaks erandlikud finantsturu tingimused ja ohud finantsstabiilsusele.

Stabiilsusmehhanismi alusel väljastatavad võlakirjad peavad kvalifitseeruma kõlblikuks EKP rahapoliitiliste tehingute tagatistena, nagu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi puhul. Arvestades aga ELi toimimise lepingu artiklis 123 sätestatud keskpankade laenukeeldu, ei ole stabiilsusmehhanism EKP rahapoliitilisteks tehinguteks kõlblik tehingupool.

EKP peamine eesmärk on praegu ja ka tulevikus hindade stabiilsuse säilitamine euroalal. Kõik stabiilsusmehhanismi toimimisega seotud tegevused on igal juhul abistavad või toetavad ning need viib EKP läbi selgel tingimusel, et ta mõistab täielikult, et sellised tegevused ei piira EKP volituste täitmist vastavalt ELi aluslepingutes sätestatule.

16.   Hiljuti esitati mõte, et EKP võiks toetada Euroopa finantsstabiilsusvahendi toimimist . Milline on Teie arvamus selle kohta?

Valitseb ulatuslik üksmeel selles, et Euroopa finantsstabiilsusvahendi ressursse tuleb kasutada võimalikult tõhusalt. See teenib kahte eesmärki: tuua võimalikult suurt kasu kogu euroalale, seostades iga kulutatud euro mis tahes riigi programmi osana, ja kaitsta samas Euroopa maksumaksja raha selles protsessis. Sellega seoses on ka ülioluline, et valitsused rakendavad kiirelt Euroopa finantsstabiilsusvahendi uued instrumendid vastavalt riigipeade ja valitsusjuhtide 21. juuli otsusele. On tähtis, et Euroopa finantsstabiilsusvahend suudaks täita oma funktsiooni finantsstabiilsuse tagamisel tõhusalt ja tulemuslikult.

Mis puudutab EKP kaasamist Euroopa finantsstabiilsusvahendi finantsvõimendusse, siis peaks minu arvates olema selge, et EKP täidab alati rangelt aluslepingus sätestatud keskpankade laenukeeldu ja seda nii sisulises kui ka õiguslikus mõõtmes.

Arvestades, et Euroopa finantsstabiilsusvahendi ainus eesmärk on tagada finantsraskustes olevate euroala liikmesriikide rahastamine, oleks EKP kaasamine sellisesse rahastamisse vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 123 sätestatud keskpankade laenukeeluga. Siiski tajutakse sellest õiguslikust hinnangust sõltumata, et kui Euroopa finantsstabiilsusvahendit rahastatakse EKP kaudu, rikub EKP aluslepingu sätteid, mis kujutab endast tõsist ohtu EKP usaldusväärsusele ja mainele. Ettekujutusega, et rahapoliitika allutatakse eelarvepoliitika probleemidele, rikutaks kaasaegse keskpanganduse rahapoliitika raamistiku peamist põhimõtet – keskpanga sõltumatus – ning selle tulemusel ohustataks rahandusasutuste suutlikkust tagada hinnastabiilsus.

17.   Millised tulemid oleks eurovõlakirjade emissioonil majanduse juhtimise jaoks euroalal?

Eurovõlakirjad on mõiste, mis hõlmab palju erinevaid ideesid. Eurovõlakirjade kavandid erinevad muu hulgas oma garantiistruktuuri, kapitalistruktuuri ja juhtimisstruktuuri poolest ning järelikult on eri võlakirjade mõju majanduse juhtimisele erinev.

Siiski kaasnevad kõigi eurovõlakirjade kavanditega euroala liikmesriikide ühised võlakirjalaenud ja mingil kujul vastastikune tagatis. Kui selline tagatis on solidaarne, välistatakse see aluslepinguga praegusel kujul. Üldiselt vähendavad sellised vastastikused tagatised paratamatult osalevate riikide motivatsiooni rangeks eelarvepoliitikaks (ja makropoliitikaks). On väga oluline, et mis tahes sellise kokkuleppe juhtimisstruktuuriga tagatakse taolise motivatsiooni nõrgendava mõju täielik tasakaalustamine teiste vahenditega. Tundub, et praegused kavandid ei taga selliseid ühilduvate stiimulitega raamistikke, ilma et oleks vaja teha märkimisväärseid muudatusi ELi juhtimisstruktuuris (sealhulgas muudatused aluslepingus). Veelgi enam, kui sellise laenuga võrdsustatakse osalevate riikide intressimäärad, tekitatakse jätkusuutliku ja jätkusuutmatu eelarvega liikmesriikide vahel varjatud toetus, nõrgendades nii veelgi motivatsiooni eelarvedistsipliiniks rahaliidu raames.

18.   Kas leiate, et EKP vajab euroala kriisiga toimetulekuks uusi instrumente?

Kõigepealt tahan ma teatada, et EKP on andnud euroala pangandussüsteemile finantskriisi ajal erakordselt märkimisväärset likviidsustoetust ning on võtnud endale kohustuse jätkata sellega nii kaua, kuni sellist toetust vaja on. Alates 2008. aasta oktoobrist on euroala pankadel võimalus saada fikseeritud intressimääraga ja eri kõlblikke väärtpabereid tagatisena kasutades keskpangalt piiramatut likviidsust (EKP kõigis refinantseerimisoperatsioonides alates ühenädalasest tähtajast kuni praeguse kolme kuuni). See fikseeritud intressimääraga täielik jaotamise kord annab pankadele tõhusa tagatise likviidsusriski vastu suhteliselt madalate kuludega. Selline tagatis on praegustes tingimustes väga nõutud ja kas väga kulukas või on seda pankadevahelisel turul võimatu saada.

Kuigi EKP on rõhutanud selle instrumendi ajutist olemust, on ta juba teatanud, et seda meedet kasutatakse nii kaua kui vaja, kuid vähemalt 2012. aasta alguseni. EKP vaatab üldist olukorda pidevalt uuesti läbi.

Viimasena, neile euroala finantsturgude aktuaalsetele probleemidele, mis jäävad väljapoole maksejõulise panga likviidsuspiiranguid ning on pigem seotud maksevõime probleemidega, peavad lahenduse leidma teised osapooled, eelkõige riikide valitsused, kes peavad pakkuma rekapitaliseerimise toetusmeetmeid vastavalt viimaste stressitestide tulemustele, juhul kui asjassepuutuvad pangad kapitalituru rahastust ei saa. Siiski ei saa ega tohi praeguste probleemide algpõhjustega tegeleda keskpanga sekkumise abil. Seetõttu ei näe ma vajadust EKP uute instrumentide järele.

19.   Milline peaks Teie arvates olema sõltumatute reitingute roll EKP poliitikas? Kas leiate, et EKP peaks reeglina aktsepteerima kogu euroala valitsuste võlakirju tagatisena?

Kõlblike varade krediidistandardite hindamisel rahapoliitiliste tehingute tagatisena kasutatakse ühe võimaliku, kuid mitte ainukese lähtealusena reitinguagentuuride reitinguid. Eurosüsteemis võetakse arvesse ka teisi näitajaid, mis tagavad kõrge riskikaitse. Kohandamise programmi kuuluva riigi korral on väga oluline, et see riik järgib programmi, ja EKP hinnang programmile.

Mis puutub euroala võlakirjadesse ja muudesse tagatistesse, siis on eurosüsteemil eurosüsteemi krediidi hindamise raamistikus kindlaksmääratud standardid. Eurosüsteem jätab endale põhjendatult õiguse mis tahes teabe põhjal, mida ta peab asjakohaseks, välja selgitada, kas väljalase, väljalaskja, võlgnik või garant vastavad tema kõrgetele krediidistandarditele, ning võib varade kasutamise tagasi lükata, nende kasutamist piirata või kohaldada täiendavaid turuväärtuse allahindlusi, kui on vaja tagada eurosüsteemi adekvaatne riskikaitse kooskõlas EKPSi põhikirja artikliga 18.1.

20.   Milline on Teie arvamus Euroopa reitinguagentuuri kohta?

Uue sõltumatu Euroopa reitinguagentuuri võimalik asutamine võib olla kasulik, suurendades märkimisväärselt reitinguagentuuride konkurentsi, mis võimaldab nende tegevust paremini hinnata, ning on ka võimalik, et arvestatakse rohkem mõningaid Euroopa rahanduse iseärasusi. Selline agentuur peab aga poliitilisest või muust mõjust täielikult sõltumatuks jääma. Samuti võib võtta veidi aega, kuni selline agentuur saab usutavalt anda reitinguid, mis on ranged, usaldatavad, järjepidevad ja rajanevad ajaloolisel kogemusel põhineval valideerimisprotseduuril ning on seega kooskõlas reitinguagentuuride määruses toodud kohustuslike näitajatega.

Seega leian ma, et on oluline juhtida tähelepanu olulisele probleemile, mis on liigne tuginemine välisreitingutele. Finantsstabiilsuse nõukogu, Euroopa komisjon ja Baseli Pangajärelevalve Komitee teevad praegu sellega seoses olulist tööd.

21.    Milline on Teie arvamus väärtpaberituru programmi kohta? Kas Teie meelest muudab see EKP de facto eelarveprotsessis osalejaks ja võib nii ohustada EKP sõltumatust?

Nagu EKP teatas, kehtestati väärtpaberituru programm (SMP) 2010. aasta mais selleks, et võttes arvesse finantsturu mittetoimivaid segmente, toetada rahapoliitika otsuste ülekandmist eesmärgiga tagada hinnastabiilsus kogu euroalal. Otsus hakata alates 2011. aasta augustist uuesti võlakirju ostma võeti vastu, sest ilmnes suur risk, et mõned riigivõla väärtpaberiturud võivad muutuda mittetoimivaks ja mittesekkumisel võinuks pinged levida teistele turgudele. Mittetoimivad väärtpaberiturud ja eriti riigivõlakirjaturud võivad tõsiselt ja halvasti mõjutada rahapoliitika hoiakute ülekandmist reaalmajandusse (ja lõpuks hindu). Välisest vaatepunktist on peaaegu võimatu hinnata, kas ja mis ulatuses negatiivne mõju rahapoliitika ülekandmisele reaalmajandusse tegelikult avaldub. Võimalikult palju tuleks teavet jagada EKP väljaannetes, näiteks kuubülletäänis. Minu arvates on oluline, et väärtpaberituru programm oleks ainult ajutise ja piiratud iseloomuga ning lõpeks lähiajal, sest teisesel turul võib operatsioone hakata läbi viima täiustatud Euroopa finantsstabiilsusvahend. Teiseks on oluline, et teisese turu operatsioonid oleksid täielikult steriliseeritud, nii et nad ei takistaks rahapoliitika elluviimist, viies rahaturu lühiajalised intressimäärad vastavusse rahapoliitiliste hoiakutega.

EKP eesmärk on stabiliseerida ainult neid turge, mis on normaalselt toimimast lakanud. Kuid esimene ja hädavajalik edu tingimus on, et valitsused kiirendaksid eelarve konsolideerimist ja oleksid tarvilike rangete meetmete rakendamisel järjekindlad. Mõne liikmesriigi väärtpaberiturgude puhul on turuhäired tingitud asjaolust, et valitsused peavad endiselt tagama eraldi oma täieliku usaldusväärsuse turgudel ning et stabiilsuse ja kasvu paktis nõutud vastastikust seiret ei ole teostatud korrektselt. On vaieldamatu, et EKP on kohati olnud euroala ainus täielikult tegutsemisvõimeline sidusrühm, aga sellegipoolest tuleb põhimõtteliselt eelarve- ja rahanduspoliitika üksteisest selgelt eraldada. Seetõttu peab euroala tegutsema ja täitma vajalikud eeltingimused (riikliku tasandi kohandamismeetmed, täiustatud Euroopa finantsstabiilsusvahend, stabiilsusmehhanism, paremad juhtimisstruktuurid), et taastada täielikult teovõime ning seega võimaldada EKP-l need tegevused lõpetada niipea, kui turutingimused seda lubavad.

22.   Millal Teie meelest EKP tegelikult loobub tavapäratutest meetmetest?

Arvestades finantsturgude häiritud toimimist on EKP võtnud rahapoliitikas tavapäratuid meetmeid, et tõhustada rahapoliitika ülekandeprotsessi. Nendest meetmetest loobumine on seega seotud finantsturu tingimuste kujunemisega aja jooksul, mis omakorda sõltub suurel määral asjakohase riikliku poliitika otsustest ja nende rakendamisest. Otsusekindel eelarve konsolideerimine ja struktuurireformid rahalistes raskustes riikides seaksid piirangud võlakirjade tulususe riskipreemiatele. Otsustavad meetmed rahaprobleemidega pankade rekapitaliseerimiseks aitaksid oluliselt taastada kõnealuste pankade juurdepääsu rahaturgudele ja võimaldaksid EKP-l vähendada oma vahendajarolli.

Nagu kõik teised rahapoliitika tavapäratud meetmed, mille abil EKP on kriisiga tegelenud, on ka väärtpaberituru programm ajutise iseloomuga. Rahapoliitika ülekandeprotsessi tõhustajana ei ole see niivõrd lisameede, kuivõrd peamisi intressimäärasid käsitlevat nõukogu otsust täiendav programm. Nagu kõikidest teistest rahapoliitika tavapäratutest meetmetest, tuleks ka väärtpaberituru programmist järk-järgult, aga võimalikult kiiresti loobuda, siis kui tingimused, mille raames programmiga alustati, on muutunud.

23.   Kas Teie meelest muutub lähitulevikus EKP kindel vastuseis Kreeka võla restruktureerimisele?

Kreeka võla restruktureerimise osas on EKP järjepidevalt rõhutanud kolme peamist sõnumit. Esiteks teatas EKP, et igasugune erasektori osalemine peab olema vabatahtlik ja seda on siiamaani ka järgitud. Teiseks on EKP sõnul vajalik vältida nn krediidisündmust ja on tõenäoline, et ka see õnnestub. Kolmandaks märkis EKP, et vältida tuleks kohustuste osaliselt täitmata jätmist, seega et Kreeka täidaks oma võlakohustusi ja peaks kokkulepitud programmist täpselt kinni ning aitaks seeläbi tagada, et minimeeritaks teiste euroala riikide kulusid seoses kahjumite, leviku ja ülekanduva mõjuga. Riigipeade ja valitsusjuhtide 21. juulil vastuvõetud otsuste hulka kuuluvad vajalikud ettevaatusabinõud, et tegeleda nähtustega, mille üle EKP on muret avaldanud.

Mis puutub Kreekale ette nähtud erakorralisse erasektori osalusse, siis euroala riigipead ja valitsusjuhid tunnistasid 21. juulil, et Kreeka puhul kasutatud lähenemisviis oli erakordne ja ainulaadne lahendus erakordsele ja ainulaadsele olukorrale. Kõik ülejäänud euroala liikmesriigid kinnitasid pühalikult oma paindumatut otsusekindlust täita täielikult omaenda individuaalseid võlakohustusi ja kõiki oma kohustusi seoses jätkusuutliku eelarve konsolideerimise ja struktuurireformidega. EKP peab seda paindumatut otsusekindlust esmatähtsaks ja kõikide riikide riigivõla usaldusväärsust otsustavaks elemendiks finantsstabiilsuse tagamisel kogu euroalas.

Kreeka jaoks kavandatava teise euroala / IMFi programmi kontekstis, mille üle otsustati põhimõtteliselt samuti 21. juulil, peab kolmik [EKP, IMF ja komisjon] viima läbi võla jätkusuutlikkuse analüüsi. Programm ja erasektori kaasamine tuleb kavandada nii, et säilitataks või saavutataks jätkusuutlik Kreeka võlaolukord. EKP kuulub kolmikusse ja jääb oma seisukoha juurde seoses finantsstabiilsuse tagamisega kogu euroalas.

24.   Kuidas tagate läbipaistvuse seoses väärtpaberituru programmi ja tagatud võlakirjade ostu kavaga?

EKP järgib täielikult läbipaistvuse ja avatuse põhimõtet. Ometi võib tekkida olukordi, kus neist tuleb kõrvale kalduda. Lisateabe jagamine väärtpaberituru programmi ja tagatud võlakirjade ostu kava (CBPP) piires sooritatud tehingute kohta võib kahjustada nende programmide tulemuslikkust ja tõhusust. See võib teha finantsturgudel osalejatele võimalikuks prognoosida eurosüsteemi oste ning arendada välja kauplemisstrateegiad, millega neil oleks võimalus EKP sekkumiste pealt teenida. See tähendaks, et soovitud mõju saavutamiseks peaks eurosüsteem ostma suuremas koguses võlakirju. Mis puutub aga väärtpaberituru programmi raames veel pooleliolevatesse ostudesse, siis EKP jagab juba igal nädalal kokkuvõtvat teavet summade kohta, mille eest ta väärtpaberiturgude tegevusse on sekkunud.

25.   Kuidas hindate EKP liikmete Target II kohustusi ja nõudeid?

Suured piiriülesed maksevood euroala pankade vahel on rahaliidu tegevuse normaalne osa. Enne finantskriisi olid rahavood üldiselt riikide lõikes tasakaalus: riikide pangandussüsteemid suutsid üldjoontes korvata kaupade ja teenuste puhasimpordiga või varade välismaal soetamisega seotud raha väljavood raha sissevoogudega, eriti pankadevahelisel piiriülesel turul vahendite hankimise teel. Finants- ja riigivõla kriisi tulekuga see enam nii ei olnud: mõne euroala riigi (näiteks Kreeka, Portugali ja Iirimaa) pangandussüsteemi väljavood on suuremad kui sissevood ja teiste euroala riikide (näiteks Saksamaa) puhul ületavad sissevood väljavood. Tasakaalustamata piiriülesed rahavood tähendavad, et mõne riigi pangandussüsteemil on vaja keskpanga likviidsust rohkem kui teiste riikide pangandussüsteemidel, milles toimuvad kommertspangaraha sissevood. Selle tulemusena jaotub likviidsus kogu eurosüsteemis ebaühtlaselt: mõned riiklikud keskpangad annavad rohkem likviidsust (riikide pangandussüsteemide suuruse põhjal võrreldes) kui teised. See toob kaasa eurosüsteemisisesed saldod: osal riikide keskpankadest tekivad EKP ees nõuded, teistel kohustused. Neid riikide keskpankade saldosid nimetatakse TARGET2 nõueteks ja kohustusteks, sest riikides tekivad rahavoogude tasakaalunihked maksesüsteemides, mida kasutatakse selliste voogude töötlemiseks ja arveldamiseks keskpangarahas ning milleks eurosüsteemis on TARGET2.

Riikide keskpankade TARGET2 tasakaalunihked (mille kogusumma on null) peegeldavad seega keskpanga likviidsuse ebaühtlast jaotamist eurosüsteemi riikide keskpankade poolt. Selline jaotus eurosüsteemis tekitab stabiilsuse, kuna see võimaldab majanduslikult usaldatavatel pankadel – isegi rahalistes raskustes riikide pankadel – katta oma likviidsusvajadused piisava tagatisvara vastu. See aga aitab kaasa rahapoliitika tõhusale ülekandmisele laiemale euroala majandusele ja seeläbi hinnastabiilsuse säilitamisele euroalas keskpikas perspektiivis.

Majandus- ja rahaliidus ei tähenda riikide keskpankade TARGET2 nõue iseenesest antud riikide keskpankade avatust majanduslikule riskile. Eurosüsteemi avatus riskile on seotud pankadele antava likviidsusega ja seega rahapoliitika operatsioonidega. Operatsiooniriski leevendab tugev riskijuhtimise raamistik ja igasugune jääkrisk jagatakse reeglina eurosüsteemi RKPde vahel, vastavalt nende osale EKP kapitalis. See ei ole seotud üksikute keskpankade TARGET2 positsiooniga.

26.   Millised on Teie arvates majanduskasvu ja tööhõive strateegia kõige tähtsamad eesmärgid aastani 2020? Kuidas saaksid EKP ja majanduse ning poliitika kooskõlastamise vahendid selle strateegia edule kaasa aidata? Loetlege palun tähtsuse järjekorras struktuurireformid, mida usute olevat ELis esmatähtsad, ja põhjendage oma valikuid.

Kõigil euroala liikmesriikidel tuleb viia läbi mahukad ja põhjalikud struktuurireformid, et tugevdada riikide konkurentsivõimet ja tööhõivet, suurendada nende majanduse paindlikkust ja pikaajalist kasvupotentsiaali. Usalduse taastamiseks on hädavajalikud just sellised ulatuslikud struktuurireformid.

Majanduspoliitika koordineerimise instrumentidega tuleks nimetatud eesmärke toetada. Euroopa poolaasta kehtestamisega esitatakse ja hinnatakse nüüd nii stabiilsus- ja lähenemisprogramme kui ka riiklikke reformikavu, sealhulgas laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi üheaegselt, et suurendada ELi tasandil poliitiliste soovituste järjepidevust. On oluline, et konkreetse riigiga seotud poliitilisi soovitusi rakendataks nüüd täielikult. Euroala liikmesriigid peaksid oma tegevuses minema kaugemale ja põhjalikke reforme kiirendama. Samuti on suurte majanduslike ja eelarveliste tasakaalunihetega liikmesriigid uue ülemääraste tasakaalunihete korra raames kohustatud tasakaalunihked parandama, rakendades selleks asjakohaseid majanduslikke ja maksupoliitilisi meetmeid. Seetõttu on oluline, et äsja vastu võetud liikmesriikide poliitika järelevalve vahendeid rakendataks jõuliselt, et toetada majanduskasvu ja tööhõive strateegia eesmärke. Hinnastabiilsuse tagamisega ja finantsstabiilsuse toetamisega aitab EKP kaasa ka majanduskasvu soodustava keskkonna loomisele.

Struktuurireformidele mõeldes peaks esmatähtsad olema Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamise ja kasvupotentsiaali suurendamise eesmärgid seoses ELi ning arenenud ja arenguriikide globaalse konkurentsiga. Konkurents puudutab erinevaid valdkondi nagu haridus, teenused, tööjõuturud, jätkusuutlikkus, teadus-ja arendustegevus ning siseturu tugevdamine. Kõigi nende valdkondadega samal ajal tegelemine võib kogu protsessi tagant tõugata ja mõjuda vastastikku positiivselt. Nende valdkondade konkreetsed meetmed võiksid olla järgmised:

–         piisavad avaliku sektori investeeringud hariduses, juurdepääs haridusele, olenemata sotsiaalsest kuuluvusest ja tunnistuste piiriülene tunnustamine;

–         teenuste sektoris näiteks käsitöö suletud kutsealade veelgi liberaalsemaks muutmine; suur potentsiaal on ka tervishoiuteenuste tööstusel;

–         tööturgudel täiendav piiriülene liberaliseerimine, kusjuures tasub meeles pidada, et töö on mitmemõõtmeline: see ei ole ainult tootmistegur, vaid ka oluline ühiskonnas osalemise ja kaasatuse vahend; kahtluse alla ei tohiks seada kollektiivläbirääkimiste vabadust, kuid tuleks kaotada igasugune indeksitel põhinev palgaarvestus;

–         jätkusuutlikkuse teemal tuleb mainida, et demograafiliste muutuste taustal on tähtsaim eelarve jätkusuutlikkus; vananev ühiskond, ränne ja liikuvus siseturul ja mujal tekitavad probleeme sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse jaoks; avalik sektor tuleb muuta tõhusamaks ja tulemuslikumaks;

–         teadus- ja arendustegevuses tuleks lihtsustada juurdepääsu riskikapitalile;

–         siseturu tugevdamiseks tuleks edaspidi kõrvaldada nii avatud kui varjatud kaubandustõkked, säilitades samal ajal kõrgetasemelise tarbijakaitse, seda eriti finantsteenuste puhul.

27.      Mida Teie arvate kiiruse kohta, millega uued liikmesriigid peaksid ühinema rahaliiduga ja võtma käibele euro, arvestades kõiki lähenemiskriteeriume ja osalemist vahetuskursimehhanismis (ERM II)?

Lubage mul kõigepealt öelda, et majandus- ja rahaliit (EMU) ei ole uutele liitujatele suletud, nagu tõestab hiljutine Eesti näide.

Aluslepingule alla kirjutades on alates 2004. aastast ELiga liitunud riigid võtnud kohustuse võtta kasutusele euro. Lähenemise raamkava, nagu on sätestatud aluslepingus ja protokollis, näeb ette, et liikmesriigid võivad kasutusele võtta euro, kui nad on saavutanud püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme, mis omakorda tähendab, et eurotsooniga liitumiseks ei ole eelnevalt määratud ajakava.

Lubage mul eelkõige EMU esimese 13 aasta kogemuste valguses rõhutada, et lisaks neljale lähenemise põhikriteeriumile näeb alusleping ette ka täiendavad kaalutlused, eelkõige „turgude integratsioon, jooksevkontode maksebilansside olukord ja areng ning tööjõuühiku kulu ja teiste hinnanäitajate arengu uurimine.” (ELi toimimise lepingu artikkel 140). Need aspektid ning saavutatud lähenemise püsivus mängivad hindamises olulist rolli.

II vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalemine on lähenemisprotsessi otsustav element. See näitab, kas liikmesriik on võimeline saavutama esmajärgulisi poliitikaeesmärke nagu hinnastabiilsuse säilitamine, eelarvedistsipliin ja konkurentsivõime, järgides normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta – ja eriti ilma vajaduseta omaalgatuslikult devalveerida oma raha kahepoolset keskmist kurssi euro suhtes – vähemalt viimase kahe aasta vältel enne lähenemise hindamist.

28.   Milline on Teie arvamus lühiajaliste finantstehingute maksustamisest? Kas leiate, et valuutatehingute maksul, mis hõlmaks eurot, võiks olla positiivseid mõjusid – näiteks tulevikus euroalaga liituda soovivate riikide vahetuskursse stabiliseerides?

Toimuvas arutelus arutatakse mitut tüüpi finantstegevuse maksude üle: Finantstehingute maks, finantstegevuse maks õi Tobini maks. Iga maksu kasulikkust tuleb hinnata kahest perspektiivist: selle eesmärk käitumise juhtimisel ning laekumiste funktsiooni.

Mina toetaksin tervikliku finantstehingute maksu (FTT) kehtestamist. See maks oleks soovitatav kehtestada ülemaailmsel tasandil. Arvestades pingelist arutelu, mis meil selles küsimuses on Torontos peetud G20 kohtumisel on olnud, paistab see olevat lähiajal kättesaamatu. Teise parima lahendusena võib kavandada ELi-ülest kehtestamist, kolmanda võimalusena tuleb uurida kehtestamist euroalal.

Käitumise juhtimise funktsioon: kigi iga sellise finantstegevuse maksu toetaja loodab sageli nende maksude tulemusena näha väiksemat kõikumist, ei toeta seda väidet suurem osa teoreetilistest ja empiirilistest analüüsidest. Tõepoolest, järgnev tehingukulude kasv võib vähendada turu likviidsust ning võib kaasa tuua kõikumiste kasvu.

Seetõttu ei tohiks finantstehingute maksu kui instrumenti vaadelda eraldiseisvana. Seda tuleb vaadelda kõrvuti täiustatud õigusloomega, mis puudutab eriti sagedast tehingute tegemist, ning hinnata, arvestades alternatiivseid võimalusi, mis liikmesriikidel (või tulevikus tõenäoliselt ELil) laekumiste tõstmiseks on. Kõike arvestades ootan ma varsti esitatavat ELi komisjoni ettepanekut.

29.   Milline on Teie arvamus nõukogu ja EKP vastavate rollide kohta euroala esindajana välissuhetes?

Euroala esindamine välissuhetes peegeldab majandus- ja rahaliidu institutsionaalset ülesehitust: kuna raha- ja vahetuskursside poliitikad kuuluvad liidu pädevusalasse, esindatakse neid ELi institutsioonide kaudu (EKP rahapoliitikat ning ELi nõukogu euroala piires koos EKP-ga vahetuskursside poliitikat). Vastukaaluks ei ole majanduspoliitikate esindamine ühendatud, mis tähendab, et sellealane pädevus on jäänud suuresti liikmesriikide valitsustele, mis esindavad vastavaid poliitikaid ka välissuhetes (näiteks Rahvusvahelises Valuutafondis).

Sellele vaatamata näeme jätkuva rahandus- ja majanduskriisi ühe peamise õppetunnina täiendatud pingutusi euroala majanduse sügavama integreerimise suunas, mis on ühtlasi ka äsja vastu võetud majanduse juhtimise paketi ning edasiste hetkel välja arendatavate ettepanekute eesmärk. Minu arvates vajab majanduspoliitika-alaste otsuste suurenenud Euroopa dimensioon aja jooksul ka välissuhetes kajastamist, näiteks lähtudes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 138, millega nähakse ette, et nõukogu võtab pärast EKP-ga konsulteerimist vastu ühtsed seisukohad ning sobivad meetmed, et tagada ühtne esindamine rahvusvahelistes rahandusinstitutsioonides ning konverentsidel. Loomulikult on tegemist poliitiliste otsustega, mis ei ole keskpankade otsustada.

30.   Kuidas hindate USA dollari ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi?

Kõigi suuremate kõikuvate valuutade eest vastutavad asutused on huvitatud tugevast ja stabiilsest rahvusvahelisest rahandussüsteemist, mida iseloomustavad majanduslikke aluseid peegeldavad vahetuskursid. Seda on väidetud mitmetes G7 ühisavaldustes. Ülemäärasel volatiilsusel ja vahetuskursside korrapäratul muutumisel on ebasoovitavad tagajärjed majanduslikule ja finantsstabiilsusele.

USA dollari ja euro vahetuskurss on näidanud märkimisväärset volatiilsust selle aasta algusest saadik. See peegeldab suuresti makromajanduse arengute ja poliitikatega seonduvat suurt ebakindlust ja eriti finantsolukordade lahendusi mõlemal pool Atlandit. Õigupoolest iseloomustab erandlikult kõrge volatiilsuse tase kogu vahetuskursside turgu, mitte üksnes euro-dollari vahetuskurssi.

31.   Kuidas hindate Hiina jüaani ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi? Kas Teie arvates on keskpangad suutelised mõjusalt võitlema ülemäärase volatiilsuse vastu? Kas leiate, et euro rahvusvahelist rolli tuleks suurendada?

Pärast USA dollari suhtes de facto fikseeritud kursist loobumist 2010. aasta juunis tõusis Hiina jüaani kurss 2011. aasta juuli lõpuks USA dollari suhtes peaaegu 6%, kuid langes 9% euro suhtes ning selle reaalne nominaalne vahetuskurss on langenud 5%. Alates hiljutise finantskriisi puhkemisest on USA dollari kurss euro suhtes märkimisväärselt tõusnud ning selle kõrvalmõjuna on taas tugevnenud Hiina jüaani kurss euro suhtes ning nominaalne vahetuskurss on tõusnud 2010. aasta juuni tasemele. Üldiselt soovitame Hiina võimudel kasutada uue poliitika raames pakutud paindlikkust, et võimaldada Hiina jüaani reaalse vahetuskursi järkjärgulist kasvu.

Arvestades tärkava turumajandusega riike, millel on jooksevkonto ülejäägid ning mitte kuigi paindlikud vahetuskursid, nõustub rahvusvaheline üldsus – nagu on G20 tippkohtumistel korduvalt väljendatud – et asjaomaste majanduste ja rahvusvahelise üldsuse huvides on liikuda rohkem turust sõltuvate vahetuskursisüsteemide poole ning tugevdada vahetuskursi stabiilsust, nii et see kajastaks põhilisi majandusnäitajaid. Toronto ja Souli kohtumistel nõustusid kasvava ülejäägiga majandused teostama reforme vahetuskursi paindlikkuse suurendamiseks ning seega on teretulnud Hiina poliitikute edasised pingutused selles suunas.

Seoses ülemäärase volatiilsusega oleme koos teiste oluliste vabalt kujuneva vahetuskursiga valuutade eest vastutavate asutustega huvitatud tugevast ja stabiilsest rahvusvahelisest finantssüsteemist ning toetame turupõhiseid vahetuskursse. Liigne volatiilsus ja vahetuskursside korrapäratu muutumine mõjub negatiivselt majanduslikule ja finantsstabiilsusele. See tähendab vajadust ettevõtmised valuutaturgudel põhjalikult läbi arutada ning teha asjakohast koostööd.

Akadeemilises kirjanduses tuuakse välja, et erandlikes oludes võib koostöö, näiteks välisvaluuta sekkumisostude näol olla tulemuslik, eriti kui selline sekkumine on kooskõlastatud, kooskõlas majanduse põhinäitajatega ning ametlike teadetega, ning seda tehakse suurte kursihälvete korral. G7 riikide kooskõlastatud sekkumisi (näiteks 2000. aastal euro suhtes või 2011. aastal jeeni suhtes) peetakse selles osas suuresti edukateks.

Euro rahvusvahelise rolli küsimuses võtan teadmiseks 1999. aastal EKP poolt võetud neutraalse hoiaku, mille kohaselt ei üritata selle rahvusvahelist kasutamist ei takistada ega soodustada. Valuutade rahvusvaheline kasutus peaks olema turu toimimise protsesside tulemus. Kuna aga rahvusvaheline rahasüsteem liigub multipolaarse valuutasüsteemi suunas, tuleb see poliitika võib-olla üle vaadata.

32.   Kuidas Te hindate G20 saavutusi? Milline on Teie arvamus kooskõlastamise praeguse taseme kohta?

G20 on esimese ülemaailmse majandusjuhtimise foorumina mänginud üliolulist rolli, andes kõrgetasemelise poliitilise tõuke kriisi ohjamiseks, selle juhtimiseks ning tulevaste kriiside vältimiseks. G20 ühtsus tuleb tagada ka pärast kriisi lõppemist. Seega olen vägagi rahul, et G20 riikide juhid rõhutavad jätkuva rahvusvahelise poliitilise kooskõlastamise tähtsust, et tulla toime finantskriisi algpõhjustega ja panna alus tugevale ülemaailmsele majanduskasvule. Olles ise osalenud paljudel G20 rahandusministrite ja keskpankade juhtide kohtumistel ning ka G20 tippkohtumistel, pean ütlema, et G20 liikmete kollektiivse vastutustunde kõrge tase on mulle julgustav.

Erinevate G20 tegevuskava punktide hulgast tooksin esile järgmised:

Esiteks on Prantsusmaa eesistumisaja jooksul sel aastal tehtud palju tööd rahvusvahelise rahasüsteemi toimimise tugevdamiseks. Juhtisin koos oma Mehhiko kolleegiga sellealast G20 töögruppi. Muu hulgas tegime edusamme järelevalve tugevdamise, kapitalivoogude juhtimist puudutavatele ühtsetele järeldustele jõudmise ning samuti ülemaailmse likviidsuse jälgimise ja hindamise küsimustes. Ma pean oluliseks saavutusi, millega seoses G20 riigid on nõustunud, et mõlemad alad – koos vahetuskursside küsimuste ja reservide kogumise juhtimisega – peaksid kuuluma korrapärase järelevalve alla, arvestades välismõjusid, mida mõne riigi vastav poliitika võib teistele riikidele avaldada. Seoses ülemaailmse likviidsuse küsimusega rõhutaksin, et on tõesti tähtis alustada korrapärast järelevalve- ja hindamisprotsessi ning et keskpangad on kõige sobivamad jälgima ülemaailmse likviidsuse arenguid Baseli Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) keskpanga koostööstruktuuride kontekstis. Suurte vapustustee järgse likviidsustoetuse küsimuses alustati G20-s ning jätkatakse IMF-is arutelu selle üle, kas ja kuidas jätkuvalt tugevdada IMF-i laenuandmise vahendeid.

Teiseks kiitsid G20 riikide juhid heaks ülemaailmse regulatiivse reformi põhikomponendid, sh Baseli komitee ja finantsstabiilsuse nõukogu tehtud töö. Praegu on hädavajalik, et G20 liikmed liiguksid edasi saavutatud kokkulepete täitmisel ning näitaksid võetud kohustuste täitjatena eeskuju. Võtmeküsimused hõlmavad: i) Basel II ja Basel III lepingute täielikku rakendamist kokkulepitud tähtaja jooksul; ii) Baseli pangajärelevalve komitee raamistiku rakendamist süsteemselt oluliste pankade puhul ning raamistiku laiendamist kõigile süsteemselt olulistele finantseerimisasutustele; iii) kokkulepet varipanganduse kontrolli, järelevalve ja reguleerimise tugevdamist käsitlevate soovituste osas; iv) börsiväliseid tuletisinstrumente puudutavate soovituste täielikku ja järjepidevat rakendamist. Teised olulised valdkonnad on näiteks liigse reitinguagentuuridest sõltumise vähendamine koos nende reguleerimise ja järelevalve samaaegse tugevdamisega ning finantsstabiilsuse nõukogu juhtimise ja vahendite tugevdamist.

Kolmandaks on G20 tugeva, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistik mitmepoolse koostöö võtmemehhanism. Selle raamistiku eesmärk on aidata juhtida üleminekut kriisiabinõudelt tugevale, jätkusuutlikule ja tasakaalustatud ülemaailmsele majanduskasvule ning tegeleda finantskriisi soodustanud globaalsete tasakaalunihetega. Nüüd on tähtis, et kõik G20 liikmed täidaksid selles raamistikus võetud kohustused. Selles suhtes on võtmetähtsusega julged eelarve jätkusuutlikkuse kaitsmise meetmed ja kaugeleulatuvad struktuurireformid.

C.     Finantsstabiilsus ja -järelevalve

33.   Millisena näete EKP pangandusjärelevalve rolli tulevikus?

Kolme Euroopa järelevalveasutuse loomine on suur samm edasi. See võimaldab tugineda Lamfalussy kolmanda tasandi komiteede kogemusele ja tööle, millel oli tähtis roll järelevalve ühtlustamisel Euroopas ja vastastikuse usalduse loomisel riikide järelevalveasutuste vahel. Euroopa järelevalveasutuste loomisega püütakse kaotada üht varasemate komiteede suurt nõrkust, nimelt nende suuniste mittesiduvat iseloomu. Võimalus parlamendi ja nõukogu kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud määruste või direktiivide alusel välja töötada õiguslikult siduvad tehnilised standardid aitab luua ELi finantsteenuste eeskirjade kogumi, mis edendab kõigile võrdseid võimalusi ning aitab kaasa Euroopa hoiustajate, investorite ja tarbijate piisavale kaitsele.

Võttes arvesse EKP võimalikku rolli pangandusjärelevalves, võib kaaluda järgmist. Esiteks on finantskriisi kogemus üldiselt tugevdanud argumente keskpankade usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvesse kaasamise kasuks. Järjest enam turupõhises ja vastastikku seotud finantssüsteemis mõjutavad häired tõenäoliselt selliseid keskseid turumehhanisme nagu likviidsuse jaotust, ning neil on senisest vähem prognoositav piiriülene mõju. Sellise dünaamika adekvaatne hindamine nõuab süsteemset piiriülest vaatenurka ning finantsstabiilsuse analüüsiks vajalikke vahendeid ja oskusteavet, mis on keskpankadel olemas. Lisaks on finantskriisi ajal selgelt ilmnenud keskpankade ja järelevalvefunktsioonide koostoime, eriti teabe kogumisel ja hindamisel.

Teiseks on kriisiaja kogemused näidanud, et paljudes liikmesriikides on keskpankade roll usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalves oluliselt suurenenud. Arvestades EKP institutsioonilist rolli ning aluslepingust tulenevat võimalust võib selline areng aja jooksul muuta reaalseks võimaluse anda teatavad usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve ülesanded EKPle, arvestades muu hulgas euroala edasise laienemise võimalust.

Eurosüsteemi institutsiooniline raamistik tugineb tegevuses detsentraliseeritud lähenemisviisile, mis võimaldab riikide asutuste oskusteavet ja olemasolevat infrastruktuuri täielikult ära kasutada. Selline korraldus on osutunud aluslepinguga määratud institutsiooniliste ülesannete haldamisel tulemuslikuks ka finantskriisi ajal. See võib anda sobiva raamistiku järelevalveülesannete täitmiseks.

Seda mikrotasandi usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet täiendab EKP roll hiljuti loodud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu makrotasandi usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalves.

D. EKP toimimine ning demokraatlik aruandekohustus ja läbipaistvus

34.   Kas Teie arvates peaks juhatuse liikmete erinevad kohustused aja jooksul muutuma koos EKP ülesanne ja prioriteetide muutumisega?

EKPSi ja EKP põhikirja (edaspidi „põhikiri” ) artikkel 12 sätestab EKP juhatuse kohustused. Vastavalt nimetatud artiklile teostab juhatus rahapoliitikat vastavalt EKP nõukogu otsustele ning valmistab ette EKP nõukogu istungeid.

Lisaks näeb põhikirja artikkel 11 ette, et juhatus vastutab EKP jooksva töö eest, jättes seejuures mõiste „jooksev töö” täpsemalt määratlemata.

Mõlemad artiklid viitavad juhatusele tervikuna ning jätavad kindlaks määramata üksikute juhatuse liikmete eriülesanded, käsitledes juhatust kui kollegiaalset otsustusorganit. See tähendab, et otsuseid võtab vastu kogu juhatus, mitte üksikud juhatuse liikmed. Kuid probleemid on sageli omavahel seotud ning otsuseid vastu võttes tuleb arvestada nende kõikide aspektidega, st nii õiguslike, operatiiv- kui ka strateegiliste kaalutlustega. Seepärast on kõik juhatuse liikmed asjaosalistena kaasatud kõigisse juhatuse pädevusvaldkondadesse, olgu see siis rahapoliitika, maksesüsteemid, rahatähed vms.

Samas tundub kõrvalt vaadatuna, et dokumentide tõhusa haldamise hõlbustamiseks on juhatuse liikmed omavahel kokku leppinud määrata EKP üksikute struktuuriüksuste otsene aruandlusalluvus ühele kindlale juhatuse liikmele, mis aga ei vähenda kogu juhatuse kollegiaalset vastutust.

Selline lahendus täiendav eelis on võimalus iga juhatuse liikme tausta maksimaalselt ära kasutada. Aruandlusalluvuse määramine vaadatakse aeg-ajalt läbi, iseäranis siis, kui juhatuse koosseis muutub. Lisaks aitab vastutusalade ümberjaotamine juhatuse liikmete vahel tugevdada ka kollegiaalsust.

35.   Milline on Teie arvates asjakohane süsteem liikmete õiglase rotatsiooni tagamiseks EKP juhatuses, arvestades ka nende kodakondsust ja sugu?

Alusleping sisaldab seoses juhatuse liikme valimisega ainult erialase kogemuse ja erialaoskuste kriteeriumit. Selles on sätestatud, et EKP juhatuse liikmeid „nimetatakse raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast”. Ainus kodakondsusega seotud kriteerium – mis on peaaegu iseenesest mõistetav – on nõue, et tulevane juhatuse liige peab olema mõne euroala riigi kodanik. Õigusaktides hoidutakse teadlikult muude kodakondsuse või sooga seotud eeltingimuste seadmisest, kuna see satuks vastuollu kvalifikatsioonipõhise valiku põhimõttega. Need õiguslikud kaalutlused kõrvale jättes pean isiklikult institutsioonisisest mitmekesisust tähtsaks. See puudutab nii kodakondsust, sugu, vanust, erialast tausta kui ka isiklikke kogemusi.

Lisaks sellele peavad EKP kui riikideülese institutsiooni otsused olema vastu võetud eranditult euroala seisukohast lähtuvalt ning see välistab selgelt eelkõige rahvuslike huvide arvestamise. Kogu eurosüsteem on üles ehitatud sellele, et EKP otsustusorganite liikmed osalevad otsustusprotsessis oma isiklikul vastutusel ega esinda oma liikmesriike.

See, et ametissemääramise menetlus annab juhtiva rolli Euroopa Parlamendile, tagab objektiivse protsessi, mis on kooskõlas sätestatud tingimustega.

36.   Milline on Teie seisukoht seoses vajadusega värvata juhatuse liikmeteks pigem nö parim meeskond (st kõige paremini toimiv kollektiiv) kui sellele kitsamas mõistes vastanduvad parimad üksikud töötajad?

Õigusraamistik sätestab väga selgelt, millist kvalifikatsiooni juhatuse liikme puhul nõutakse ning oleks ohtlik välja mõelda täiendavaid nö kergema kaaluga kriteeriume, mida oleks nii raske mõõta kui ka keeruline rakendada. Kuna juhatus on kollegiaalne organ, kes vastutab kollegiaalselt kõigi vastu võetud otsuste eest, on eeldus, et see toimib meeskonnana edukalt, ilmselge. On täiesti põhjendatud eeldada, et need inimesed, keda on esitatud juhatuse liikmete kandidaatideks, omavad lisaks oma raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastavatele erialastele kogemustele ka neid täiendavaid oskusi. Selles suhtes ei ole olemas pöördvõrdelist seost kui sellist tugeva individuaalse professionaalse tausta või kogemuse ning laitmatult toimivasse kollektiivi kuulumise vahel. Minu erialased kogemused – millele osutati ka Milano ärikooli kursustel – on näidanud, et meeskonnad suudavad keskmiselt paremini saavutada kestvaid lahendusi ning on loovamad kui üksikud töötajad (see ei pruugi kehtida eriti silmapaistvate teadmiste ja oskustega isikute kohta, kuid neid esineb harva).

37.   Mida arvate vajadusest suurendada EKP juhatuses erineva taustaga isikute osakaalu, selle asemel et tugineda vaid keskpankade töötajatele?

Selle kohta ei ütle alusleping ja põhikiri jällegi midagi. Raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastavate erialaste kogemustega isikuks olemine ei tähenda veel, et ollakse ilmtingimata keskpanga töötaja. Kuid on üsna tavaline, et inimesel on keskpanga väärtuslikud kogemused ning nendega tuleb arvestada. Samas mina ise olen näide selle kohta, et muu taust, minu puhul rahandusministeeriumi taust võib samuti anda vajaliku kogemuse selleks, et kvalifitseeruda EKP juhatuse liikmeks. Minu erialased kogemused ja kogutud teadmised aitaksid mind kindlasti edukalt ka EKP töös.

See näitab selgelt, et ka muu erialane taust ja muud kogemused võivad olla äärmiselt väärtuslikud. Praeguste ja kunagiste juhatuse liikmete teenistuskäik ja erialased kogemused tõestavad, et erialateadmiste ja kogemuste mitmekesisus annab otsustusprotsessile kindlasti palju väärtuslikku juurde.

38.   Milline saab olema Teie isiklik lähenemine sotsiaalsele dialoogile EKPs?

Usun, et tõhus sotsiaalne dialoog on üks hästi toimiva organisatsiooni edu põhialuseid. Seda olen kogenud ka oma praeguses töös Saksamaa riigikassas. Olen täielikult pühendunud EKP töötajate ning nende esindajatega dialoogi pidamisele ning ootan nendega viljakaid ja tõhusaid arvamuste vahetusi näiteks seoses töötingimuste või muude sotsiaalsete küsimustega.

Toetan iseäranis sellist lähenemist, kus toimub teabevahetus kollektiivi esindajatega ning olulistes küsimustes alustatakse konsulteerimist juba varakult. Selline lähenemine nõuab mõlemapoolset avatust ja vastutustunnet, et saavutada euro kasutusele võtnud riikide kodanike ning Euroopa Liidu kui terviku huvisid hästi teeniva EKP põhieesmärk. Suhtun sellesse koostöösse kindlasti avatult, hinnates usaldust, partnerlussuhteid ja ausust.

EKPSi tasandil, kus EKP säilitab dialoogi riiklike keskpankade töötajate ja nende ametiühinguorganisatsioonide esindajatega, olen veendunud selles, et näiteks kaks korda aastas Frankfurdis toimuvad EKP ning töötajate ja ametiühingute esindajate vahelised koosolekud annavad võimaluse rikastavateks ja kasulikeks aruteludeks EKPSi ja eurosüsteemi projektide teemadel. Need arvamuste vahetused võimaldavad ka edendada süsteemisisest koostööd ja meeskonnavaimu, mida toetan siiralt.

39.   Kas pooldaksite Euroopa Parlamendi poolse kinnitamise menetlust (arvestamata põhiseaduslikke küsimusi, mida selline muudatus kaasa tooks)?

Aluslepingus on sätestatud EKP juhatuse liikmete ametissemääramise menetluse selge kord. Liikmed määratakse raha- ja pangandusasjus tunnustatud ning vastavate erialaste kogemustega isikute hulgast. Aluslepingus on Euroopa Parlamendile ette nähtud nõuandev roll. Tegelikult korraldab majandus- ja rahanduskomisjon (ECON) avaliku kuulamise nõukogu poolt esitatud kandidaadi/kandidaatide osavõtul.

Kogemused on näidanud, et selline kord on asjakohane. See on taganud sujuva ja usaldusväärse ametissemääramise menetluse ning äärmiselt pädevate, iseseisvate ja ausate isikute valiku alates EKP loomisest. Võttes arvesse seda tausta, ei ole minu arvates praeguse korra muutmine õigustatud. Kui mingil ajahetkel peetakse vajalikuks see kord uuesti läbi vaadata, sõltub kõik loomulikult aluslepingu muutmisega seotud isikute seisukohtadest.

40.   Milline on Teie seisukoht seoses nn pöördukse fenomeni probleemiga samas valdkonnas tegutsevate järelevalve- või reguleerivate asutuste ning eraõiguslike asutuste vahel? Kas Teie arvates peaksid avalik-õiguslike ja eraõiguslike asutuste ametialase tegevuse vahel olema nö selginemisperioodid?

Mis puutub EKP nõukogusse ja juhatuse liikmetesse, siis siin on huvide konflikti tunnistatud ja probleemiga tegeldakse. Rääkides nõukogu liikmetest, näevad nõukogu eetikaeeskirjad pärast kohustuste täitmise lõppemist ette üheaastast selginemisaega, enne kui alustatakse ükskõik millise uue isikliku või kutsealase tegevusega, kus võib tekkida huvide konflikt. Liikmesriikide keskpankade juhtidele võivad vastavas riiklikus keskpangas kehtida täiendavad töötingimused. Juhatuse liikmete puhul on nende töötingimustes sätestatud kohustus mitte vastu võtta koosseisulist, juhtivat, nõuniku või konsultandi ametikohta, ei tasustatud ega tasustamata, ükskõik millises ettevõttes või üksuses, mis on olnud rahapoliitikas või valuutatehingute teostamisel EKPSi vastaspool, või ükskõik millises ettevõttes või üksuses, mis kuulub selle ettevõtte või üksusega samasse kontserni, ühe aasta jooksul pärast ametist lahkumist ning seoses nõukogu ükskõik millise otsusega. Kokkuvõtteks: leian, et 12-kuune selginemisperiood on asjakohane.

41.   Kas võiksite täpsustada oma nägemust demokraatliku aruandekohustuse kontseptsioonist, mis käsitleb nii EKPd kui ka keskpangandust üldiselt?

Minu arvates on sõltumatus ja aruandekohustus sama mündi kaks külge. Keskpanga sõltumatus on nii kogu meie kaasaegse majandusruumi kui ka konkreetselt majandus- ja rahaliidu rahapoliitilise korralduse hädavajalik osa. Samas selleks, et säilitada oma õiguspärasus, peab sõltumatu keskpank oma volituste täitmisel oma tegevuse kohta demokraatlikele institutsioonidele ja avalikkusele aru andma. Teisisõnu peab keskpank oma otsuseid kodanike ja nende esindajate ees selgitama ja õigustama.

Demokraatliku aruandekohustuse kontseptsioon on kesksel kohal EKP suhetes Euroopa Parlamendi kui Euroopa kodanikke otseselt esindava institutsiooniga. EKP täidab oma aruandekohustust tunduvalt suuremas ulatuses kui põhikirjas ette nähtud. Näiteks kohtub EKP president kord kvartalis majandus- ja rahanduskomisjoniga, EKP aastaaruannet esitletakse Euroopa Parlamendile, juhatuse liikmed osalevad teatud küsimustes ad hoc kuulamistel.

Aruandekohustust ja läbipaistvust edendavad muu hulgas ka EKP presidendi sissejuhatava sõnavõtuga igakuised pressikonverentsid, EKP kuubülletään, juhatuse liikmete kõned ja intervjuud. Kokkuvõttes leian, et EKP on seoses demokraatliku aruandekohustusega oma esimese 13 aasta jooksul üles näidanud suurt pühendumust. Institutsiooniga ühinedes kavatsen seda suunda jätkata.

42.   Millised järeldused teete USA Föderaalreservi järgitava läbipaistvuspoliitika ja EKP järgitava läbipaistvuspoliitika võrdlemisel? Mida Te arvate USA Föderaalreservi või Inglise Panga protokollide avaldamise kohta? Kas Te arvate, et EKP saaks seda meedet rakendada?

Läbipaistvus nõuab keskpangalt selgesõnalist selgitust selle kohta, kuidas keskpank tõlgendab oma volitusi ning kuidas ta kohaldab oma rahapoliitika strateegiat, et hinnata majanduse olukorda ja võtta vastu rahapoliitikaga seotud otsuseid. See ei aita avalikkusel mitte ainult keskpanga tegevust jälgida ja hinnata, vaid vähendab ka ebakindlust seoses tulevase poliitikaga, vähendades seega inflatsioonikõikumist. Üldiselt on teabevahetuse läbipaistvus ja selgus aidanud hindade stabiilsusele suunatud rahapoliitikat paremini mõista ning suurendanud selle usaldusväärsust ja tulemuslikkust.

Keskpankade läbipaistvuse rahvusvahelises võrdluses on EKP ühel juhtkohtadest. EKP on ametlikult avaldanud rahapoliitilise strateegia ning selgitab oma rahapoliitilisi otsuseid selle strateegia rakendamisel. Oma strateegias on EKP andnud selge kvantitatiivse määratluse selle kohta, mida hindade stabiilsus tähendab. Selge ja üheselt mõistetav hindade stabiilsuse säilitamise eesmärk annab kõigile EKP otsustele tugeva lähtekoha ning on kesksel kohal erasektori ootuste koordineerimisel. Kuigi USA Föderaalreserv – muu hulgas oma kahetise kohustuse tõttu – ei ole avalikustanud eriti selget teavet oma tegemiste kohta, viitavad hiljutised teatised sellele, et USA Föderaalreserv määratleb hindade stabiilsust sarnaselt EKP-le.

Keskpangal võib olla palju erinevaid võimalusi, kuidas oma otsuseid selgitada, oma poliitilistest kavatsustest märku anda ja näidata rahanduspoliitika mitmekesisust. Akadeemilise kirjanduse ja praktiliste kogemuste põhjal ei ole alati selge, mis liiki läbipaistvus on millistes tingimustes parim. Seetõttu võib protokollide avaldamine anda lisateavet komitees esinenud eriarvamuste ja otsuse aluseks olnud põhjenduste kohta. Inglise Panga rahapoliitika komitee puhul, kus rakendatakse individuaalset aurandekohustust, on poliitikat käsitlevate koosolekute protokollide avaldamine täiesti põhjendatud. EKP-l on teistsugune aruandekohustuse kord, st nõukogu liikmed vastutavad ühiselt oma otsustega seotud aruandluse eest. Lisaks nõuab EKP põhikiri nõukogu läbirääkimiste konfidentsiaalsust, mis välistab koosolekute protokollide avaldamise võimaluse. See võimaldab nõukogul langetada rahapoliitika otsuseid täiesti iseseisvalt ja rõhuasetusega komitee kollektiivsele aruandekohustusele. EKP kasutab aga teisi teavitusmeetodeid, mida võib võrrelda teiste nimetatud keskpankade protokollidega. Eelkõige annab presidendi pressikonverentsi sissejuhatav avaldus põhjaliku ülevaate poliitika seisukohast olulistest hinnangutest majanduslikele suundumustele. Igakuine pressikonverents hõlmab ka küsimuste ja vastuste osa, millega luuakse platvorm rahapoliitiliste otsuste ja sisemiste eriarvamuste kiireks ja erapooletuks selgitamiseks üldsusele.

43.   Milline on Teie arvamus rahapoliitilisest dialoogist Euroopa Parlamendis? Kas EKP juhatuse liikmed võiksid arutada rahapoliitika ja selle otsuste üle teiste asjaomaste poliitikas osalejatega või kahjustaks see panga iseseisvust?

Kord kvartalis toimuvad majandus- ja rahanduskomisjoni kuulamised EKP presidendi osavõtul on EKP demokraatliku aruandekohustuse oluline osa. Ühest küljest annavad need kuulamised EKP-le väga olulise võimaluse selgitada ja õigustada oma poliitikat ning seeläbi aidata kaasa EKP otsuste paremale mõistmisele kogu Euroopa tasandil, teisest küljest võimaldavad need Euroopa kodanike esindajatel esitada EKP-le küsimusi ning nõuda selgitusi. Kuulamised on andnud institutsioonidele võimaluse pidada omavahel põhjalikku ja viljakat dialoogi ning seda mitte ainult majanduse ja rahandusega seotud küsimustes, vaid ka seoses oluliste seadusandlike dokumentidega (nt ELi järelevalveraamistiku reform, majanduse juhtimise pakett).

EKP teeb tihedat koostööd teiste ELi poliitikakujundajatega nagu eurogrupp või majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, ning madalamal tasandil ELi majandus- ja rahanduskomitee, euro töögrupp ja majanduspoliitika komitee. Lisaks on EKP-l kindel ja selgelt määratletud roll ka hiljuti välja töötatud finantsabi ja kriisijuhtimise raamistikuga seotud tegevuses.

Kõik need kontaktid leiavad aset EKP volitusi ja sõltumatust täielikult austades. Olen seisukohal, et rahapoliitika arutamine ja selle üle otsustamine nimetatud asjaosaliste osavõtul ei kahjusta EKP sõltumatust.

E.     Üldosa

44.   Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks riskideks ja väljakutseteks?

EKP ees seisab praegusel erakorralisel ajal palju probleeme. Lubage mul siinkohal nimetada neist kolm, mis on omavahel seotud.

Alustan EKP peamisest eesmärgist, hindade stabiilsuse säilitamisest euroalal keskpikas perspektiivis. See on kõike muud kui lihtne, võttes arvesse väga suurt ebakindlust ja rahapoliitika rakendamise eri edastamiskanalite probleeme. Euroala kui terviku hindade stabiilsuse säilitamiseks keskpikas perspektiivis tuleks kehtestada EKP rahapoliitilised intressimäärad. Mittestandardsed rahapoliitilised meetmed peavad toetama rahapoliitika rakendusmehhanismi toimimist nii, et EKP intressimäärad mõjutaksid majandust ning lõppkokkuvõttes hindu enam-vähem tavapärasel viisil. Võttes arvesse makromajandusliku arengu suurt ebakindlust nii euroalal kui ka väljaspool ning riigivõlakriisiga seotud muutuvaid finantstingimusi, on see väga keeruline ülesanne, mis nõuab pidevat valmisolekut ja vajadusel kohest poliitilist sekkumist. Samas on EKP kooskõlas oma rahapoliitika keskpika perioodi eesmärkidega suunanud pilgu tulevikku ning on finantsturu tingimuste paranemisel valmis erakorralised meetmed tühistama.

Finantsstabiilsuse kindlustamisele kaasaaitamine on teine põhiprobleem, millega EKP-l tuleb tegeleda. Need probleemid on esile kerkinud finantskriisi erinevate etappide jooksul. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevuse tõhus toetamine on ja jääb keeruliseks ülesandeks, mis nõuab pidevat makrotasandi usaldatavust ohustavate riskiallikate kindlakstegemist ja hindamist, kasutades selleks muu hulgas juba olemasolevaid vahendeid. On oluline tagada, et tulevikus ei tekiks segadust seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja EKP nõukogu väga erinevate volitustega. Eriti tuleb rõhutada, et puudub pöördvõrdeline seos hindade stabiilsuse eesmärgi ja selle ülesande vahel, mida EKP võib täita finantsstabiilsuse saavutamisel. Sellest tulenevalt on finantskriis tõstatanud mitmeid rahapoliitika ja finantsstabiilsuse vahelisi seoseid puudutavaid küsimusi. Seetõttu on tähtis parem arusaam finantssektori rollist rahapoliitika rakendusmehhanismis.

Kõige viimasena on üks olulisemaid ja eespool tooduga seotud probleeme Euroopa üldine areng, iseäranis euroala areng. Riigivõlakriis on paljastanud Euroopa majanduse juhtimise nõrkused ning see vajab kohest parandamist. Majandus- ja rahaliitu kuulumine annab suured eelised, kuid need ei tule kätte iseenesest. Majandus- ja rahaliidu liikmeks olemine nõuab euroala valitsustelt tugevat poliitilist tahet täita kohustusi ja austada ühiseid eeskirju. Eelkõige peavad oma finantsasjad korda saama nende liikmesriikide valitsused, keda on riigivõlakriis otseselt tabanud. Lisaks tuleb nii siseriiklikul kui ka Euroopa tasandil tugevdada majandus- ja rahaliidu institutsioonilist alust, et näidata paremini euroala riikide majandusruumide tihedat lõimitust. Rahaliitu peab täiendama liidu integreeritum eelarvepoliitika ja poliitiline areng, mis eeldab Euroopa Liidu lepingu muutmist. See peaks aitama vältida uute tasakaalunihete teket. Nende probleemide lahendamise viis läheb EKP-le korda seetõttu, et see mõjutab keskkonda, milles EKP tegutseb. Mulle kui pühendunud eurooplasele, kes näeb Euroopa Liidu ja euro suurt panust Euroopa kodanike heaolusse, on see teema väga südamelähedane.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	10.10.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	20 2 1
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Sharon Bowles, Udo Bullmann, Pascal Canfin, Nikolaos Chountis, George Sabin Cutaş, Leonardo Domenici, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Gunnar Hökmark, Jürgen Klute, Werner Langen, Íñigo Méndez de Vigo, Antolín Sánchez Presedo, Olle Schmidt, Peter Skinner, Ivo Strejček, Ramon Tremosa i Balcells, Corien Wortmann-Kool
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Elena Băsescu, Iliana Ivanova, Danuta Jazłowiecka, Olle Ludvigsson