RAPORT Alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaga seotud küsimustes

13.10.2011 - (2011/2117(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Diana Wallis
Arvamuse koostaja (*):
Robert Rochefort, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon
(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

Menetlus : 2011/2117(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0343/2011

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaga seotud küsimustes

(2011/2117(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 67 ja artikli 81 lõike 2 punkti g,

–   võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta nõuandvat dokumenti „Alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamine kaubandustehingute ja -tavadega seotud vaidluste lahendamisel Euroopa Liidus ” ning 2011. aasta aprillis avaldatud dokumenti „Ülevaade saadud vastustest”,

–   võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2008. aasta nõuandvat dokumenti „Alternatiivne vaidluste lahendamine finantsteenuste valdkonnas” ning 14. septembri 2009. aasta dokumenti „Ülevaade üldsusega konsulteerimise tulemusel saadud vastustest alternatiivse vaidluste lahendamise kohta finantsteenuste valdkonnas”,

–   võttes arvesse 19. aprilli 2002. aasta rohelist raamatut alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses (KOM(2002)0196),

–   võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitust tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta[1] ning 4. aprilli 2001. aasta soovitust tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta[2],

–   võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ”(KOM(2011)0206),

–   võttes arvesse nõukogu 25. mai 2000. aasta resolutsiooni tarbijavaidluste kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud ja kogu ühendust hõlmava võrgu kohta[3] ning 16. oktoobril 2001. aastal käivitatud Euroopa kohtuvälist võrgustikku (EEJ-Net),

–   võttes arvesse 30. märtsi 1998. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa Majanduspiirkonna finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustiku kohta ning finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustikku (FIN-NET),

–   võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk[4],

–   võttes arvesse vahendajate Euroopa toimimisjuhendit (edaspidi „toimimisjuhend”), mis kehtestati 2004. aastal,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades[5];

–   võttes arvesse 9. juuni 2010. aasta uuringut „The Cost of Non ADR – Surveying and Showing the Actual Costs of Intra-Community Commercial Litigation” (alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi keskus Roomas, Itaalias),

–   võttes arvesse Euroopa ettevõtete eksperthinnangu (EBTP) ülevaadet alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta, mis hõlmab ajavahemikku 17. detsember 2010 – 17. jaanuar 2011,

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 2003. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni rohelist raamatut alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses[6],

–   võttes arvesse oma 19. juuni 2007. aasta soovitust seoses Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjoni raportiga[7],

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm[8],

–   võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul[9],

–   võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni, mis käsitleb vahendusmenetluse direktiivi rakendamist liikmesriikides, selle mõju vahendusmenetlusele ja selle vastuvõtmist kohtute poolt[10],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ning tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0343/2011),

A. arvestades, et õiguskaitse kättesaadavus on põhiõigus;

B.  arvestades, et aluslepingutes sätestatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala peab vastama kodanike ja äriühingute vajadustele, luues näiteks lihtsamad ja selgemad menetlused ning tõhustades samal ajal õiguskaitse kättesaadavust;

C. arvestades, et kohtumenetluse ja alternatiivsete vaidluste lahendamise süsteemide eesmärgid on tihedalt seotud ning mõlema kaudu püütakse võimalikult kiiresti sõlmida õiguslik rahu osapoolte vahel, kaitsta sobival viisil subjektiivset materiaalõigust ja lahendada pooltevahelised vastuolud;

D. arvestades, et alternatiivse vaidluste lahendamise teel, mis aitab osapooltel vältida tavapärast kohtuprotsessi, on võimalik pakkuda kiiret ja säästlikku alternatiivi kohtukäimisele;

E.  arvestades, et alternatiivne vaidluste lahendamine (Alternative Dispute Resolution (ADR)) on kohtuväline vaidluste lahendamise menetlus, mis aitab tarbijal ja kauplejal kolmanda osapoole vahendusel (vahendaja või vahekohtunik) konflikti lahendada;

F.  arvestades, et paljudes riikides on riigiasutustel, sealhulgas ombudsmanidel ja reguleerivatel asutustel tähtis osa vaidluste lahendamise toetamisel;

G. arvestades, et kodaniku usalduse tugevdamine siseturu vastu ning õiguste jõustamise usaldamine piiriülestes vaidlustes võib aidata kaasa ELi majanduse stimuleerimisele;

H. arvestades, et Euroopa Liidu kodaniku teadmised ja arusaamine vaidluste alternatiivse lahendamise skeemide kohta kogu Euroopas ei ole piisavad ega selged, üksnes väike protsent kõikidest kodanikest teab, kuidas esitada hagi vaidluste alternatiivse lahendamise asutusele;

I.   arvestades, et on oluline tagada alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolu parem tutvustamine ning aktiivsemalt julgustada tarbijaid ja erialatöötajaid kasutama seda alternatiivina kohtumenetlusele, võimaldades seeläbi vältida vastasseisu ning pakkudes lahendust, millest võidavad mõlemad osalised;

J.   arvestades, et leida tuleks tasakaalukas meetod, mis võtaks arvesse nii alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide paindlikkust kui ka tarbijakaitse ja ausa menetluse vajadust;

K. arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud lisapingutuste tegemist alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi väljatöötamiseks; arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis „Juhtimine ja partnerlus ühtsel turul” komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

L.  arvestades, et komisjon on lisanud oma 2011. aasta töökavasse ja 13. aprilli 2011. aasta teatisesse „Ühtse turu akt“ strateegilise algatusena alternatiivset vaidluste lahendamist käsitleva õigusakti ettepaneku, mis on üks kaheteistkümnest meetmest majanduskasvu ergutamiseks ja mille eesmärk on suurendada tarbijate mõjuvõimu;

M. arvestades, et direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise tähtaeg oli 21. mail 2011. aastal,

Horisontaalne lähenemisviis alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile

1.  kiidab heaks komisjoni hiljutise alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi käsitleva konsultatsiooni, mille raames keskenduti vaatamata laiahaardelisele pealkirjale üksnes tarbijate tehingutele;

2.  on siiski arvamusel, et alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem moodustab osa üldisest sektoritevahelisest majanduskasvu toetava õiguse tegevusplaanist; on seisukohal, et iga lähenemisviis alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile peaks hõlmama mitte ainult tarbijate vaidlusi, vaid ka äriühingutevahelisi tsiviil- ja kaubandustehinguid, sõltumata sellest, kas on tegemist riiklike või eraettevõtetega; perekonnasiseseid vaidlusi, laimujuhtumeid ja teisi vaidlusi, mis on seotud avaliku huviga või kus osapoolte õiguslik seisund on erinev;

3.  kiidab heaks asjaolu, et direktiiviga 2008/52/EÜ on ühtlustatud mõningaid vaidluste vahendamise standardeid; rõhutab vajadust määratleda ühised terminid ning säilitada menetlustagatised alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kõikides valdkondades; peab vajalikuks vaadata uuesti läbi komisjoni 1998. aasta ja 2001. aasta soovitused ning toimimisjuhendi;

4.  on seisukohal, et kuigi isereguleerimine on jätkuvalt oluline, tuleb võtta õiguslikke meetmeid, et sätestada miinimumstandardid, millele saab rajada alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi, et tagada liikmesriikide õiguskorras alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi raamistik direktiivi 2008/52/EÜ näitel; rõhutab, et niisuguste raamistike puhul tuleb olla tähelepanelik, et mitte piirata alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi valdkonnas mitmekesisust, sest puudub tüüplahendus, millega saaks võidelda eri õigusüksustes tekkivate mitmesuguste probleemidega;

5.  rõhutab, et paremini tuleb mõista mehhanismide ja protsesside (sealhulgas riigivõimude, näiteks ombudsmani tegevus) arvukaid erinevaid tüüpe, mille puhul kasutatakse sageli ühisnimetust „alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem ”; on seisukohal, et kuigi alternatiivsetes vaidluste lahendamissüsteemides tavaliselt leiduv läbirääkimiste ja vaidluste lahendamise metoodika on väga sarnane, erineb süsteemi struktuur liikmesriigiti väga palju;

6.  on seisukohal, et Euroopa Liidu tasandi õigusaktid hõlbustavad alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi ellurakendamist ja julgustavad füüsilisi ja juriidilisi isikuid seda sagedamini kasutama, eriti piiriülestes vaidlustes, kus kohtumenetlus on keerukam, kulukam ja aeganõudvam;

7.  palub selles kontekstis komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta ELis ning rõhutab selle kiire vastuvõtmise tähtsust;

Alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi ühised standardid

8.  on seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi standardid peaksid hõlmama järgmist: alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi järgimine ja selle suhtes kokku leppimine; sõltumatus, läbipaistvus, tõhusus, õiglus, erapooletus ja konfidentsiaalsus; mõju aegumis- ja igamistähtaegadele; alternatiivse vaidluste lahendamise tulemusena saavutatud kokkulepete täitmisele pööratavus; kolmandate osapoolte kvalifikatsioon;

9.  on arvamusel, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi asutusi peaksid korrapäraselt jälgima ja hindama sõltumatud hindajad;

10. et õiguskaitse kättesaadavust mitte piirata, on vastu alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi üldisele kohustuslikuks muutmisele ELi tasandil, kuid leiab, et tuleks uurida võimalust kehtestada kohustuslik süsteem, mis suunab osapooli kaaluma vaidluste alternatiivset lahendamist;

11. võtab teadmiseks Itaalia „ühise lepitusmenetluse” näite kui võimaliku parima tava mudeli, mille aluseks on ettevõtja ja tarbijaühenduste kokkulepitud ja allkirjastatud protokoll, milles nõutakse, et ettevõtja nõustuks eelnevalt alternatiivse vaidluste lahendamisega, et lahendada kõik protokolliga reguleeritavas piirkonnas tekkivad vaidlused;

12. rõhutab, et ükski alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi klausel ei tohiks piirata õiguskaitse kättesaadavust, eriti nõrgema osapoole puhul, mis mõningal juhul võib olla ka VKE, ning on seepärast seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamise käigus tehtavad otsused võivad olla siduvad ainult siis, kui selles on selgesõnaliselt leppinud kokku kõik osapooled;

13. on seisukohal, et kohustus avalikustada asjaolusid, mis mõjutavad kolmanda osapoole sõltumatust või toovad kaasa huvide konflikti ning kohustus kohelda kõiki osapooli võrdselt, nagu on sätestatud toimimisjuhendis, peaksid kehtima terves alternatiivses vaidluste lahendamissüsteemis;

14. nõuab, et osapooltel ja, kus asjakohane, kolmandal osapoolel oleks kohustus vastavalt toimimisjuhendile hoida alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemiga seotud informatsiooni konfidentsiaalsena; kaalutleb ka vajaduse korral ulatuslikumate meetmete võtmist, nagu kutsesaladuse sätestamine paralleelselt sellega, mis on sätestatud direktiivi 2008/52/EÜ artiklis 7;

15. märgib siiski, et kuigi isikuandmete konfidentsiaalsusest on tähtis kinni pidada, tuleks alternatiivse vaidluste lahendamise protsessis tagada ka teatud tasemel läbipaistvus, et liikmesriikidel ja alternatiivse vaidluste lahendamise asutustel oleks võimalik selgitada välja parimad tavad ja neid jagada, ning võimaldada sõltumatutel reguleerijatel hoolikalt uurida menetlusi, mille kohta on tehtud kaebusi;

16. on seisukohal, et aegumis- ja igamistähtaegu peaks mõjutama mitte ainult vahendusmenetlus, vaid alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem üldiselt (direktiivi 2008/52/EÜ artikkel 8); teadvustab, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi paljudel vormidel on ohte, nagu ka kohtumenetlustega väärtarvituslikul viivitamisel; märgib, et Euroopa lepinguõigust käsitlev teostatavusuuringuga[11] nähakse ette kasutusvalduse peatamine vahekohtumenetluste ja vahendusmenetluste puhul ning alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi mõningates muudes olukordades; kutsub komisjoni üles seda edasi arendama;

17. on veendunud, et kokkulepete kiire ja odav jõustamine alternatiivse vaidluste lahendamise tulemusel on hädavajalik, sealhulgas piiriüleste vaidluste puhul; nõuab selleks seadusandlike meetmete võtmist;

18. tuletab meelde, et oluline on korraldada erikoolitused neutraalsete kolmandate osapoolte jaoks; kutsub komisjoni üles koguma andmeid koolituse vajaliku tüübi ja ulatuse kohta ning toetada sektoreid koolituse ja kvaliteedi kontrollimissüsteemi väljatöötamisel;

Alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem erinevates valdkondades

19. toetab komisjoni kavatsust ergutada alternatiivse ligipääsetava, kiire, tõhusa ja odava vaidluste lahendamise kasutamist, mis võimaldab luua ja säilitada paremaid ja usaldusel põhinevaid kaubandus-, majandus-, sotsiaal- ja naabrussuhteid ning pakub kõrgel tasemel tarbijakaitset olukorras, mis võrreldes praeguse kohtupraktikaga toob kasu mõlemale osalisele;

20. rõhutab, et kuigi praegusel hetkel toimib Euroopas mitmeid tõhusaid alternatiivseid vaidluste lahendamise süsteeme, on üks põhilisi takistusi selliste süsteemide kasutamisel nende vähene arendamine terves ELis nii geograafilisest kui ka sektoraalsest vaatepunktist;   teeb seetõttu ettepaneku korvata kiiresti alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi geograafilise katvuse puudujäägid Euroopas, peab kahetsusväärseks olulisi valdkondlikke lünki, mis püsivad enamikus liikmesriikides, ning edendab samas paremat valdkonniti kohaldamist, millesse kaasataks inimesi, kes saavad aru, kuidas antud valdkond toimib; innustab liikmesriike kavandama valdkonnapõhiste teeninduspunktide kasutuselevõtmist, mis annaksid teavet alternatiivse vaidluste lahendamismenetluse algatamise kohta;

21. tuletab meelde, et alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem pakub eriti huvi VKEdele; kordab komisjonile esitatud üleskutset uurida alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi ja ELi lepinguõiguse vahelist koosmõju; kiidab heaks ka juhendi koostamise alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi klauslite kohta standardlepingutes;

22. tunnustab FIN-NETi, ECC-Neti ja SOLVITi saavutusi, kuid on seisukohal, et osapoolte teavitamise ja rahastamise puhul on veel arenguruumi; kutsub komisjoni üles toetama, tugevdama ning suurendama olemasolevate asutuste suutlikkust, näiteks nende, kes on oma tõhusust ja väärtust tõestanud,

23. näeb alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi online-variandi suurt potentsiaali, eriti väiksemate nõuete puhul; märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi tavapärased menetlused on olemas internetis koos muude menetlustega, millega soovitakse vältida vaidlusi või aidata kaasa nende lahendamisele; rõhutab, et alternatiivse vaidluste lahendamise puhul internetis ei tohiks menetluse standardeid madalamale lasta, ning tuleks lahendada ka lahenduste täitmisele pööratavus; on arvamusel, et interneti usaldusmärgisüsteemid tooksid erilist kasu; juhib tähelepanu UNICTRALi internetis vaidluste lahendamise töörühma tööle[12], mis käsitleb äriühingutevahelisi ning äriühingute poolt tarbijatele suunatud tehinguid;

24. on seisukohal, et vaidluste lahendamise hierarhiline süsteem – kõigepealt, ettevõttesisene kaebuste esitamine, teiseks, alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem, ning vaid viimase variandina, kohtuvaidlus – vähendab aega ja kulu; kutsub komisjoni üles abistama sektoreid kõnealuste süsteemide edendamisel;

25. rõhutab, et erinevat tüüpi alternatiivsetel vaidluste lahendamissüsteemidel on perekonnasisestes vaidlustes väga oluline roll, kuna sellega saab vähendada psühholoogilist kahju, aidata osapooltel uuesti üksteisega suhtlema hakata ning aidata seega tagada laste kaitse; näeb piiriülese alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi potentsiaali eriti selle paindlikkuse tõttu; juhib tähelepanu ka tööle, mida on teinud Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral;

26. nõustub komisjoniga, et asjakohane õigus hüvitamisele siseturul eeldab nii lihtsustatud juurdepääsu alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile kui ka tõhusa ühishagide süsteemi olemasolu, kusjuures mõlemad täiendavad, mitte ei välista teineteist;

27. näeb alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi potentsiaali kollektiivset kaebuste esitamist käsitleva käimasoleva arutelu raames, kuna alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem on tõhus vahend vaidluste lahendamiseks nii, et välditakse kohtusse pöördumist;

28. on seisukohal, et ELi tasandil on olemas vajadus alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi järele ajakirjandusvabaduse ja üksikisiku õiguste valdkonnas, kuna eelkõige laimujuhtumite ning üksikisiku õiguste rikkumiste kohtukulud võivad mõnes liikmesriigis olla liiga kõrged ning alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem võib aidata seda olukorda parandada;

Alternatiivne vaidluste lahendamise süsteem kui mehhanism tarbijavaidluste lahendamiseks

29. rõhutab vajadust tagada Euroopa tarbijate juurdepääs alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile nii siseriiklike kui piiriüleste vaidluste korral, pidades eriti silmas ELi kiiresti kasvavat on-line-turgu; märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamine tagab parema tarbijakaitse ning tõstab tarbijate usaldust turu, ettevõtete ja tarbijakaitse institutsioonide suhtes, muutes neid tarbijale atraktiivsemaks, soodustades piiriülest turustamist ja suurendades kõikide liidusisese turu ettevõtjate jõukust;

30. nõuab tõhusat süsteemi tarbijavaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, mis hõlmaks kogu Euroopa Liitu;

31. soovitab Euroopa Komisjonil võtta Euroopa Liidu tarbijavaidluste alternatiivsete lahendamissüsteemide kasutamist puudutavasse seadusettepanekusse suunised, mida peaks järgima Euroopas rakendatavate alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide kontekstis, ja nimelt:

        sõltumatus, erapooletus ja mitmekesisus: vahendajate määramisel tuleks vältida võimalikku huvide konflikti teket; otsuse erapooletuse tagamiseks oleks kasulik järgida põhimõtet, mille kohaselt tarbijaühenduste liikmed ja ettevõtlusorganisatsioonid osalevad ühiselt;

     –   pädevus: vastutavad valdkondlikud asjatundjad peavad olema erialaselt võimekad, koolitatud, omama töökogemust ning olema erapooletud, sõltumatud ja pädevad;

     –   tõhusus ja kiirus: vahendajate käsutuses peab olema piisavalt ressursse (asjakohased inim-, materiaalsed ja rahalised vahendid) ning nad peavad suutma kinni pidada lühikesest tähtajast, mille jooksul tuleb pärast taotluse esitamist teha otsus;

     –   võrdsus tarbijate ja valdkondlike asjatundjate vahel teabe, kontseptsiooni ja menetluse osas ning kahepoolsed mõttevahetused, st mõlemal poolel on võimalus väljendada oma seisukohti ja tutvuda teise poole esitatud seisukohtade ja faktidega;

     –   rahastamine: lahendamist vajab alternatiivse vaidluste lahendamisega seotud kulude probleem, et tagada lahenduse atraktiivsus asjaosaliste jaoks; seda silmas pidades peaks süsteemi kasutamine olema juhtumi võitmise korral tasuta, või seda tuleks võimaldada tarbijale väga mõõduka hinnaga;

     –   vabadus ja kohtuvälisus: alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem peab olema vabatahtlik, lähtudes austusest poolte vaba valiku vastu kogu protsessi vältel, andes neile igal ajal võimaluse lahendada oma vaidlust kohtus; samas peab olema tagatud, et vaidlust püütakse tõesti edukalt lahendada; see ei tohiks mingil juhul kujutada endast esimest kohustuslikku sammu enne õiguslike meetmete võtmist ning sellest süsteemist tulenevad otsused muutuvad siduvaks ainult juhul, kui pooli on sellest eelnevalt teavitatud ja nad on sellega sõnaselgelt nõustunud; hoolimata sellisest otsusest peab pooltele jääma alles võimalus kohtu poole pöörduda;

     –   proportsionaalsuse põhimõte seoses menetluste, otsuste ja kuludega, mis aitab vältida nende ülemäärast mõju vaidluse eesmärgile ja teemale; kulud peavad olema proportsioonis kantud kahjuga;

   läbipaistvus: lisaks üldise teabe (vaidluste liigid, taotluste esitamise reeglid, otsuste tegemise viisid jne.) kättesaadavaks tegemisele peavad kõik vahendajana tegutsevad isikud avaldama aastaaruande;

32. palub komisjonil sätestada piiriüleste tarbijavaidluste lahendamise koordineerimine, mis lihtsustaks juurdepääsu siseriiklikele ja ettevõtjate hallatavatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele ja nende koordineerimist;

33. palub komisjonil elektroonilist kaubandust puudutavate piiriüleste tarbijavaidluste tarbeks kavandada mitmekeelse platvormi kiire kasutuselevõtmine, mis võimaldaks tarbijatel lahendada vaidlusi täielikult internetis; platvorm peab vastama kvaliteedistandarditele ning toetuma liikmesriikides olemasolevatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele;

34. on arvamusel, et tarbijate teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka teabe- ja nõuandevõrgustikud ning seadusandjad ja tarbijakaitseühendused, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

35. kritiseerib komisjoni praeguse alternatiivse vaidluste lahendamise andmebaasi ebaselgust; soovitab komisjonil luua olemasolevatele andmebaasidele ja võrgustikele tuginedes Euroopa mitmekeelne alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi internetiportaal, kus kõik tarbijad saaksid teavet selle kohta, kuidas alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem töötab, mida see endaga kaasa toob, millised on tarbija õigused ja kohustused; rõhutab, et tarbijate huvides peab pöörama tähelepanu eelkõige veebiportaali kasutajasõbralikkusele ja selgusele;

36. rõhutab, et tarbijatel peab olema juurdepääs kogu internetis leiduvale asjakohasele teabele alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta, mis on nõuetekohaselt tõlgitud nende emakeelde, kasutades kergesti kättesaadavaid ja kasutajasõbralikke online-tõlkerakendusi;

37. märgib, et väga oluline on tõsta tarbijate teadlikkust alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja eelistest enne tarbijavaidluse tekkimist; nõuab sellega seoses ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide vastutustunde tugevdamist; on seisukohal, et ettevõtjatel ja kutseorganisatsioonidel lasub kohustus teavitada tarbijaid olemasolevatest alternatiivse vaidluste lahendamise mehhanismidest; teeb ettepaneku, et selle ennetava teabe hulka kuuluks kõigisse valdkondlike asjatundjate koostatud lepingudokumentidesse lisatav viide võimalusele kasutada alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi, koos kontaktandmetega ja asjakohase süsteemi kasutamise korraga; selline tingimus ei tohiks tähendada lisakulutusi ja bürokraatiat;

38. soovitab võimaliku stiimulina ettevõtetele luua Euroopa tasandi kvaliteedimärk, mis on seotud tarbijavaidluste lahendamisega vahenduse teel ja millele tuleks lisada parimate tavade suunised, nii et tarbijad suudaksid kiirelt tuvastada alternatiivses vaidluste lahendamissüsteemis osalevaid ettevõtteid; on seisukohal, et ettepaneku kohta tuleks esmalt teostada tasuvusanalüüs; rõhutab, et komisjon peaks tagama märgi nõuetekohase kasutamise ning jõustamise.

Järgmised sammud

39. märgib, et tuleb parandada üldise teabe levitamist õiguste ning nende jõustamise kohta ning alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi käsitleva üksikasjaliku teabe, sealhulgas süsteemi olemasolu, toimimise ja asukoha kohta; on arvamusel, et teabeprogrammides tuleks juhtida tähelepanu ka alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi valiku peamistele eelistele, nagu kulud, edukus ja ajatõhusus võrreldes kohtuvaidlusega; on seisukohal, et sellised programmid tuleks suunata eelkõige kodanikele ja VKEdele; on arvamusel, et alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi saab kõige tõhusamalt pakkuda kodanikele lähedal oleva võrgustiku näol ning liikmesriikide vahelisele koostööle tuginedes;

40. kutsub samas komisjoni üles hoolitsema viivitamatult selle eest, et tarbijatele ja ettevõtjatele paremini tutvustada praegu kehtivaid õigusloomevahendeid, nagu määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, direktiiv (EÜ) nr 52/2008 vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta; teeb ettepaneku kaasata selleks ulatuslikku teabekampaaniasse riiklikke asutusi, kohtuid, advokatuure ja kaubanduskodasid, tarbijakaitseliite, kohtukulude kindlustajaid ja teisi pädevaid organisatsioone; nõuab vastavate üleeuroopaliste ja siseriiklike kampaaniate jaoks rahalist toetust;

41. märgib, et väiksemate kohtuvaidluste kohtute rakendamine on mõnes liikmesriigis jätkuvalt märkimisväärselt madal ning et rohkem tööd tuleb teha õiguskindluse, keelebarjääride ja menetluste läbipaistvuse nimel; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nimetatud õigusasutustele õigusakti ettepaneku koostamisel tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

42. märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi lepituslik olemus tähendab seda, et lahendust peavad tõenäolisemalt võiduks mõlemad pooled, ja juhib tähelepanu asjaolule, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi otsustest peetakse üldiselt enamasti kinni; arvab seetõttu, et sellekohane ajakohastatud statistika tuleks avaldada koos avaliku teabega alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta;

43. kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega läbi viima tarbijate ja ettevõtjate harimisele ning teadlikkuse tõstmisele suunatud teabekampaaniaid, mis käsitleksid kõnealuse süsteemi kasutamise eeliseid;

44. on seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi teabekampaaniaid tuleks viia läbi koostöös kaubanduskodade, tarbijarühmade ja õiglase kaubanduse ametitega (või neile vastavate asutustega), et kampaaniad oleksid kooskõlastatud ja tulemuslikud;

45. on arvamusel, et ettevõtete teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka esindusorganisatsioonid, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

46. tunnistab, et üks põhilisi alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamise takistusi on ettevõtjate vastumeelsus selliste mehhanismide kasutamise suhtes; teeb ettepaneku, et kaubanduskojad, katusorganisatsioonid nii riiklikul kui ELi tasandil ja muud kutsealade organisatsioonid oleksid kohustatud teavitama ettevõtteid alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja selle võimalikust kasust, eriti selle pakutavast võimalusest vähendada kohtuvaidluste tekkimist juba algetapis, selle mõjust ettevõtte kuvandile ning sellest, et erinevalt vahekohtu või kohtu otsusest pakub alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem võimalust taastada pooltevahelisi usaldusel põhinevaid kaubandussuhteid;

47. kutsub komisjoni üles kogutud andmete ning usaldusväärse mõjuhinnangu põhjal kooskõlas parema õigusloome eeskirjadega uurima, kuidas sätestada sektorite vahel alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi miinimumstandardid, ning arendama edasi olemasolevaid süsteeme ning julgustama liikmesriike ja sektoreid, millele antud süsteemid kehtivad, rahastamist suurendama, pidades silmas asjaolu, et kuigi alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem pakub osapooltele madalamate kuludega alternatiivi, ei tohi sellest saada nn odav kohtumõistmine;

o

o        o

48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

  • [1]  EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31.
  • [2]  EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56.
  • [3]  EÜT C 155, 6.6.2000, lk 1.
  • [4]  EÜT L 174, 27.6.2001, lk 25.
  • [5]  ELT L 136, 24.5.2008, lk 3.
  • [6]  ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 256.
  • [7]  ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 110.
  • [8]  ELT C 285E, 21.10.2010, lk 12.
  • [9]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0144.
  • [10]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0361.
  • [11]  Vt http://ec.europa.eu/justice/policies/consumer/docs/explanatory_note_results_feasibility_study_05_2011_en.pdf.
  • [12]  Vt http://www.uncitral.org/uncitral/commission/working_groups/3Online_Dispute_Resolution.html.

SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS (*) (1.9.2011)

õiguskomisjonile

alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaga seotud küsimustes
(2011/2117(INI))

Arvamuse koostaja (*): Robert Rochefort

(*)                     Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et alternatiivne vaidluste lahendamine (Alternative Dispute Resolution (ADR)) on kohtuväline vaidluste lahendamise menetlus, mis aitab tarbijal ja kauplejal kolmanda osapoole vahendusel (vahendaja või vahekohtunik) konflikti lahendada;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu kodaniku teadmised ja arusaamine vaidluste alternatiivse lahendamise skeemide kohta kogu Euroopas ei ole piisavad ega selged, üksnes väike protsent kõikidest kodanikest teab, kuidas esitada hagi vaidluste alternatiivse lahendamise asutusele;

C. arvestades, et on oluline tagada alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolu parem tutvustamine ning aktiivsemalt julgustada tarbijaid ja erialatöötajaid kasutama seda alternatiivina kohtumenetlusele, võimaldades seeläbi vältida vastasseisu ning pakkudes lahendust, millest võidavad mõlemad osalised;

D. arvestades oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni „Juhtimine ja partnerlus ühtsel turul”[1], milles Euroopa Parlament palus komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

E.  arvestades, et alternatiivset vaidluste lahendamist puudutav seadusandlus on lahutamatu osa kaheteistkümnest meetmest, mille eesmärk on ergutada majanduskasvu ning tõsta komisjoni 13. aprillil 2011. aastal vastu võetud ühtse turu seaduse usaldusväärsust;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu alternatiivset vaidluste lahendamist puudutava õigusakti ettepanekut mainiti komisjoni tööprogrammis kui strateegilist algatust;

1.  palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta ELis ning rõhutab selle kiire vastuvõtmise tähtsust;

2.  kutsub samas komisjoni üles hoolitsema viivitamatult selle eest, et tarbijatele ja ettevõtjatele paremini tutvustada praegu kehtivaid õigusloomevahendeid, nagu määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, direktiiv (EÜ) nr 52/2008 vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta; teeb ettepaneku kaasata selleks ulatuslikku teabekampaaniasse riiklikke asutusi, kohtuid, advokatuure ja kaubanduskodasid, tarbijakaitseliite, kohtukulude kindlustajaid ja teisi pädevaid organisatsioone; nõuab vastavate üleeuroopaliste ja siseriiklike kampaaniate jaoks rahalist toetust; nõuab, et samamoodi toetataks ja viidaks läbi ka alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kampaania, ja nimelt alates süsteemi jõustumise kuupäevast;

3.  rõhutab, et kõik komisjoni ettepanekud peavad sisaldama täielikku mõjuanalüüsi, et olla kooskõlas parema õigusloome eeskirjadega;

4.  toetab komisjoni kavatsust ergutada alternatiivse ligipääsetava, kiire, tõhusa ja odava vaidluste lahendamise kasutamist, mis võimaldab luua ja säilitada paremaid ja usaldusel põhinevaid kaubandus-, majandus-, sotsiaal- ja naabrussuhteid ning pakub kõrgel tasemel tarbijakaitset olukorras, mis võrreldes praeguse kohtupraktikaga toob kasu mõlemale osalisele;

5.  nõustub komisjoniga, et asjakohane õigus hüvitamisele siseturul eeldab nii lihtsustatud juurdepääsu alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile kui ka tõhusa ühishagide süsteemi olemasolu, kusjuures mõlemad täiendavad, mitte ei välista teineteist;

6.  rõhutab vajadust tagada Euroopa tarbijate juurdepääs alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile nii siseriiklike kui piiriüleste vaidluste korral, pidades eriti silmas ELi kiiresti kasvavat on-line-turgu; märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamine tagab parema tarbijakaitse ning tõstab tarbijate usaldust turu, ettevõtete ja tarbijakaitse institutsioonide suhtes, muutes neid tarbijale atraktiivsemaks, soodustades piiriülest turustamist ja suurendades kõikide liidusisese turu ettevõtjate jõukust;

7.  rõhutab, et kuigi praegusel hetkel toimib Euroopas mitmeid tõhusaid alternatiivseid vaidluste lahendamise süsteeme, on üks põhilisi takistusi selliste süsteemide kasutamisel nende vähene arendamine terves ELis nii geograafilisest kui ka sektoraalsest vaatepunktist; teeb seetõttu ettepaneku korvata kiiresti alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi geograafilise katvuse puudujäägid Euroopas ning kutsub üles looma tarbimisalaste kohtuväliste vaidluste lahendamise tõhusat süsteemi, mis hõlmaks kogu Euroopa Liitu; peab kahetsusväärseks olulisi valdkondlikke lünki, mis püsivad enamikus liikmesriikides, ning edendab samas paremat valdkonniti kohaldamist, millesse kaasataks inimesi, kes saavad aru, kuidas antud valdkond toimib; innustab liikmesriike kavandama valdkonnapõhiste teeninduspunktide kasutuselevõtmist, mis annaksid teavet alternatiivse vaidluste lahendamismenetluse algatamise kohta;

8.  märgib, et väiksemate kohtuvaidluste kohtute rakendamine on mõnes liikmesriigis jätkuvalt märkimisväärselt madal ning et rohkem tööd tuleb teha õiguskindluse, keelebarjääride ja menetluste läbipaistvuse nimel; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nimetatud õigusasutustele õigusakti ettepaneku koostamisel tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

9.  soovitab Euroopa Komisjonil võtta Euroopa Liidu alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide kasutamist puudutavasse seadusettepanekusse suunised, mida peaks järgima Euroopas rakendatavate alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide kontekstis, ja nimelt:

     –   sõltumatus, erapooletus ja mitmekesisus: vahendajate määramisel tuleks vältida võimalikku huvide konflikti teket; otsuse erapooletuse tagamiseks oleks kasulik järgida põhimõtet, mille kohaselt tarbijaühenduste liikmed ja ettevõtlusorganisatsioonid osalevad ühiselt;

     –   pädevus: vastutavad valdkondlikud asjatundjad peavad olema erialaselt võimekad, koolitatud, omama töökogemust ning olema erapooletud, sõltumatud ja pädevad;

     –   tõhusus ja kiirus: vahendajate käsutuses peab olema piisavalt ressursse (asjakohased inim-, materiaalsed ja rahalised vahendid) ning nad peavad suutma kinni pidada lühikesest tähtajast, mille jooksul tuleb pärast taotluse esitamist teha otsus;

     –   võrdsus tarbijate ja valdkondlike asjatundjate vahel teabe, kontseptsiooni ja menetluse osas ning kahepoolsed mõttevahetused, st mõlemal poolel on võimalus väljendada oma seisukohti ja tutvuda teise poole esitatud seisukohtade ja faktidega;

     –   rahastamine: lahendamist vajab alternatiivse vaidluste lahendamisega seotud kulude probleem, et tagada lahenduse atraktiivsus asjaosaliste jaoks; seda silmas pidades peaks süsteemi kasutamine olema juhtumi võitmise korral tasuta, või seda tuleks võimaldada tarbijale väga mõõduka hinnaga;

     –   vabadus ja kohtuvälisus: alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem peab olema vabatahtlik, lähtudes austusest poolte vaba valiku vastu kogu protsessi vältel, andes neile igal ajal võimaluse lahendada oma vaidlust kohtus; samas peab olema tagatud, et eduka vahendamise huvides tehakse tegelikke jõupingutusi; see ei tohiks mingil juhul kujutada endast esimest kohustuslikku sammu enne õiguslike meetmete võtmist ning sellest süsteemist tulenevad otsused muutuvad siduvaks ainult juhul, kui pooli on sellest eelnevalt teavitatud ja nad on sellega sõnaselgelt nõustunud; hoolimata sellisest otsusest peab pooltele jääma alles võimalus kohtu poole pöörduda;

     –   proportsionaalsuse põhimõte seoses menetluste, otsuste ja kuludega, mis aitab vältida nende ülemäärast mõju vaidluse eesmärgile ja teemale; kulud peavad olema proportsioonis kantud kahjuga;

     –   läbipaistvus: lisaks üldise teabe (vaidluste liigid, taotluste esitamise reeglid, otsuste tegemise viisid jne.) kättesaadavaks tegemisele peavad kõik vahendajana tegutsevad isikud avaldama aastaaruande;

10. kutsub komisjoni üles kaaluma sõnastust „kohtuväline vaidluste lahendamine kaubandustehingute ja -tavadega seotud vaidluste lahendamiseks Euroopa Liidus”, mis tõhusat suhtlemist silmas pidades on raskesti mõistetav; soovitab terminoloogiat lihtsustada, et eristada paremini kõnealust etappi ja kohtuprotsessi läbimise etappi, ning selgitada, et selline abinõu kehtib eelkõige tarbijavaidlustes;

11. palub komisjonil sätestada piiriüleste tarbijavaidluste lahendamise koordineerimine, mis lihtsustaks juurdepääsu siseriiklikele ja ettevõtjate hallatavatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele ja nende koordineerimist; samuti soovitatakse komisjonil avaldada SOLVITi veebilehel kõigis ametlikes ELi keeltes ülevaade asjakohastest menetlustest ja teha teatavaks ühtne Euroopa telefoninumber, mis lihtsustaks kodanike juurdepääsu alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele oma liikmesriigis ja teistes liikmesriikides, ning esitada selged suunised süsteemide kasutamise kohta;

12. kutsub komisjoni üles toetama, tugevdama ning suurendama nende antud valdkonnas olemasolevate asutuste tegevusulatust, kes tegutsevad tõhusalt ning on oma väärtust tõestanud, näiteks SOLVIT, Europe Direct, ECC-Net ja FIN-NET;

13. palub komisjonil elektroonilist kaubandust puudutavate piiriüleste tarbijavaidluste tarbeks kavandada mitmekeelse platvormi kiire kasutuselevõtmine, mis võimaldaks tarbijatel lahendada vaidlusi täielikult internetis; platvorm peab vastama kvaliteedistandarditele ning toetuma liikmesriikides olemasolevatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele;

14. on arvamusel, et tarbijate teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka teabe- ja nõuandevõrgustikud ning seadusandjad ja tarbijakaitseühendused, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

15. on arvamusel, et erialatöötajate teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka esindusorganisatsioonid, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

16. kritiseerib komisjoni praeguse alternatiivse vaidluste lahendamise andmebaasi ebaselgust; soovitab komisjonil luua olemasolevatele andmebaasidele ja võrgustikele tuginedes Euroopa mitmekeelne alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi internetiportaal, kus kõik tarbijad saaksid teavet selle kohta, kuidas alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem töötab, mida see endaga kaasa toob, millised on tarbija õigused ja kohustused; rõhutab, et tarbijate huvides peab pöörama tähelepanu eelkõige veebiportaali kasutajasõbralikkusele ja selgusele;

17. rõhutab, et tarbijatel peab olema juurdepääs kogu internetis leiduvale asjakohasele teabele alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta, mis on nõuetekohaselt tõlgitud nende emakeelde, kasutades kergesti kättesaadavaid ja kasutajasõbralikke on-line tõlkerakendusi;

18. märgib, et väga oluline on tõsta tarbijate teadlikkust alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja eelistest enne tarbijavaidluse tekkimist; nõuab sellega seoses ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide vastutustunde tugevdamist; on seisukohal, et ettevõtjatel ja kutseorganisatsioonidel lasub kohustus teavitada tarbijaid olemasolevatest alternatiivse vaidluste lahendamise mehhanismidest; teeb ettepaneku, et selle ennetava teabe hulka kuuluks kõigisse valdkondlike asjatundjate koostatud lepingudokumentidesse lisatav viide võimalusele kasutada alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi, koos kontaktandmetega ja asjakohase süsteemi kasutamise korraga; selline tingimus ei tohiks tähendada lisakulutusi ja bürokraatiat;

19. kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega läbi viima tarbijate ja ettevõtjate harimisele ning teadlikkuse tõstmisele suunatud teabekampaaniaid, mis käsitleksid kõnealuse süsteemi kasutamise eeliseid;

20. tunnistab, et üks põhilisi alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamise takistusi on ettevõtjate vastumeelsus selliste mehhanismide kasutamise suhtes; teeb ettepaneku, et kaubanduskojad, katusorganisatsioonid nii riiklikul kui ELi tasandil ja muud kutsealade organisatsioonid oleksid kohustatud teavitama ettevõtteid alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja selle võimalikust kasust, eriti selle pakutavast võimalusest vähendada kohtuvaidluste tekkimist juba algetapis, selle mõjust ettevõtte kuvandile ning sellest, et erinevalt vahekohtu või kohtu otsusest pakub alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem võimalust taastada pooltevahelisi usaldusel põhinevaid kaubandussuhteid;

21. soovitab võimaliku stiimulina ettevõtetele luua Euroopa tasandi kvaliteedimärk, mis on seotud tarbijavaidluste lahendamisega vahenduse teel ja millele tuleks lisada parimate tavade suunised, nii et tarbijad suudaksid kiirelt tuvastada alternatiivses vaidluste lahendamissüsteemis osalevaid ettevõtteid; on seisukohal, et ettepaneku kohta tuleks esmalt teostada tasuvusanalüüs; rõhutab, et komisjon peaks tagama märgi nõuetekohase kasutamise ning jõustamise.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

31.8.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

34

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Adam Bielan, Lara Comi, Anna Maria Corazza Bildt, António Fernando Correia De Campos, Jürgen Creutzmann, Christian Engström, Małgorzata Handzlik, Malcolm Harbour, Iliana Ivanova, Philippe Juvin, Sandra Kalniete, Eija-Riitta Korhola, Edvard Kožušník, Kurt Lechner, Toine Manders, Hans-Peter Mayer, Gianni Pittella, Phil Prendergast, Robert Rochefort, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Matteo Salvini, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Catherine Stihler, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Kyriacos Triantaphyllides, Emilie Turunen, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Ashley Fox, Anna Hedh, Pier Antonio Panzeri, Søren Bo Søndergaard, Marc Tarabella

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

10.10.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

18

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Raffaele Baldassarre, Luigi Berlinguer, Sebastian Valentin Bodu, Françoise Castex, Christian Engström, Marielle Gallo, Sajjad Karim, Antonio Masip Hidalgo, Jiří Maštálka, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Francesco Enrico Speroni, Dimitar Stoyanov, Diana Wallis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Kurt Lechner, Toine Manders, Paulo Rangel

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Pablo Zalba Bidegain