RAPORT Euroopa Liidu toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks

    20.10.2011 - (2011/2109(INI))

    Väliskomisjon
    Raportöör: Wolfgang Kreissl-Dörfler

    Menetlus : 2011/2109(INI)
    Menetluse etapid istungitel
    Dokumendi valik :  
    A7-0368/2011
    Esitatud tekstid :
    A7-0368/2011
    Vastuvõetud tekstid :

    EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

    Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks

    (2011/2109(INI))

    Euroopa Parlament,

    –   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

    –   võttes arvesse genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni, mis jõustus 12. jaanuaril 1951,

    –   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, eelkõige 19. novembri 1998. aasta[1], 18. jaanuari 2001. aasta[2], 28. veebruari 2002. aasta[3], 26. septembri 2002. aasta[4] ja 19. mai 2010. aasta[5] resolutsioone,

    –   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone aastaaruannete kohta, mis käsitlevad inimõigusi maailmas, millest viimane on 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon[6],

    –   võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta[7],

    –   võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta[8],

    –   võttes arvesse 4. veebruari 2004. aasta tegevuskava ja 12. juuli 2011. aasta tegevuskava Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva otsuse järelmeetmete kohta,

    –   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut[9],

    –   võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”,

    –   võttes arvesse Stockholmi programmi 2010–2014 „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” (detsember 2009)[10] ja Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava (aprill 2010, KOM (2010)0171 lõplik),

    –   võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega[11], ja nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta[12],

    –   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 (2005) Sudaani/Dārfūri kohta ja resolutsiooni 1970 (2011) Liibüa kohta,

    –   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

    –   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0368/2011),

    A. arvestades, et õigus, õigusriigi põhimõtted ja võitlus karistamatusega on püsiva rahu tugisambad, kuna need tagavad inimõigused ja põhivabadused;

    B.  arvestades, et 2011. aasta septembri seisuga on 117 riiki Rooma statuudi ratifitseerinud; arvestades, et peamiseks eesmärgiks peaks siiski jääma selle üldine ratifitseerimine;

    C. arvestades, et õiguse universaalsus eeldab selle ühtset kohaldamist ilma erandite ja topeltstandarditeta; arvestades, et neile, kes on korda saatnud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid, kohtuväliseid hukkamisi, sõjakuritegusid, piinamisi, massilisi vägistamisi või sunniviisilisi kadumisi, ei tohiks kusagil olla pelgupaika;

    D. arvestades, et õigust tuleks pidada hädavajalikuks vahendiks, millega toetada jõupingutusi rahu edendamiseks ja konfliktide lahendamiseks;

    E.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi universaalsust;

    F.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohtuasutus, mis mõistab kohut genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes süüdistatavate isikute üle, aidates sellega oluliselt kaasa inimõiguste kaitsmisele ja rahvusvahelise õiguse tugevdamisele karistamatuse vastu võitlemise kaudu, ning sellel on oluline hoiatav roll, millega antakse selgelt märku, et karistamatust kõnealuste kuritegude puhul ei aktsepteerita;

    G. arvestades, et õigusemõistmise huvide järgimine vaatamata poliitilistele kaalutlustele (Rooma statuudi artikkel 53) on kohtu aluspõhimõte; arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on keskne roll rahvusvahelise õigusemõistmise edendamisel ja seega turvalisusele, õigusele ja õigusriigi põhimõttele kaasaaitamisel ning samuti rahu säilitamisel ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel;

    H. arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on jurisdiktsioon kuritegude üle, mis on toime pandud pärast Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002;

    I.   arvestades, et kooskõlas statuudi preambuli ja täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi korraldada usaldusväärset kohtumenetlust oma riigis, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest vastutusele võtta; arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja regionaalsete organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse kohtu jurisdiktsioon;

    J.   arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nn positiivse täiendavuse poliitika toetab riikide kohtute suutlikkust uurida ja menetleda sõjakuritegusid;

    K. arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on praegu uurimised pooleli seitsmes riigis (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Dārfūri piirkond Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariik, Keenia, Liibüa ja Côte d’Ivoire) ning kohus on avalikult teatanud, et analüüsib teavet mitmel muul juhul väidetavalt toimepandud kuritegude kohta; arvestades, et kaks juhtumit esitas ÜRO Julgeolekunõukogu (Dārfūr ja Liibüa), kolm juhtumit (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kesk-Aafrika Vabariik) esitasid kohtule osalisriigid ise ning kaks algatas prokurör omal algatusel (Keenia ja Côte d’Ivoire);

    L.  arvestades, et enamik Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 18 vahistamismäärustest on täide viimata, sealhulgas määrused, mis on väljastatud Joseph Kony ja teiste Jumala Vastupanuarmee liidrite kohta seoses olukorraga Põhja-Ugandas, Bosco Ntaganda kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Ahmad Muhammad Haruni, Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani ja president Omar Hassan Ahmad al-Bashiri kohta Sudaanis ning Muammar Mohammed Abu Minyar Gaddafi, Saif al-Islam Gaddafi ja Abdullah Al-Senussi kohta Liibüas;

    M. arvestades, et õiglane kohtumõistmine, nõuetekohane menetlus ja ohvri õigustest kinnipidamine on Rooma statuudi süsteemi aluspõhimõtted;

    N. arvestades, et kohtu eesmärk on tagada õiglus kõigile ohvritele ja asjassepuutuvatele kogukondadele igakülgsel ja hüvitaval viisil, sealhulgas osaluse, kaitse, õigusliku esindamise ja teavitustegevuse kaudu;

    O. arvestades, et kohus pakub ohvritele õigust osaleda, mida toetavad tunnistajakaitse struktuurid;

    P.  arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub kohtu pädevusse, teeb Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

    Q. arvestades, et 2011. aastal alustatud hüvitusmenetluste õnnestumine sõltub rahastajate vabatahtlikest maksetest ning samuti süüdimõistetud isikutelt trahvide kogumisest ja varade konfiskeerimisest;

    R.  arvestades, et kohtul tuleb praegu tegelda kiiresti suureneva hulga uurimistega, kohtuasjade ja eeluurimistega, samas üritavad mõned Rooma statuudi osalisriigid hoida kohut sama või isegi vähendatud eelarve piires;

    S.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud kohtu ustavad liitlased alates selle loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, sealhulgas edendanud Rooma statuudi universaalsust ja toetanud selle terviklikkust, et kaitsta ja suurendada kohtu iseseisvust;

    T.  arvestades, et võitlus karistamatusega saab õnnestuda ainult siis, kui kõik osalisriigid teevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täiel määral koostööd ja kui ka mitteühinenud riigid osutavad kohtuasutusele abi;

    Vajadus suurendada kohtu toetamist poliitiliste ja diplomaatiliste meetmete kaudu

    1.  kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile ja rahvusvahelisele kriminaalkohtusüsteemile, mille esmane eesmärk on võidelda karistamatuse vastu genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude korral;

    2.  kinnitab oma täielikku toetust prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel;

    3.  kutsub Rooma statuudi osalisriike ja sellega mitteühinenud riike hoiduma avaldamast kohtule poliitilist survet, et säilitada ja tagada kohtu erapooletus, ja laskma õigust mõista seaduste, mitte poliitiliste kaalutluse põhjal;

    4.  toonitab universaalsuse põhimõtte tähtsust ja kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja komisjoni tegema edaspidigi sihipäraseid jõupingutusi, et edendada Rooma statuudi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe üldist ratifitseerimist ning siseriiklike rakendusaktide vastuvõtmist;

    5.  kiidab heaks asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid võtsid Kampala konverentsil konkreetsed kohustused, ning soovitab täita nimetatud kohustused õigeaegselt ja anda nende täitmisest aru järgmisel osalisriikide assambleel, mis toimub 12.–21. detsembril New Yorgis;

    6.  väljendab heameelt Rooma statuudi muudatusettepanekute vastuvõtmise üle, sh agressioonikuritegusid käsitlev ettepanek, ja kutsub kõiki ELi liikmesriike neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

    7.  väljendab heameelt 21. märtsi 2011. aasta otsuse üle, millega vaadatakse läbi Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev ELi ühine seisukoht; märgib, et uues otsuses võetakse arvesse kohtu ees seisvaid probleeme, ja rõhutab, et selle otsuse alusel saavad EL ja liikmesriigid kohut aidata nende lahendamisel;

    8.  toetab läbivaadatud ELi tegevuskava, milles lepiti kokku 12. juulil 2011, et järgida otsust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles esitatakse tõhusad ja konkreetsed meetmed, mida EL peaks võtma selleks, et suurendada tulevikus oma toetust kohtule, ning ergutab nõukogu eesistujat, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike pidama esmatähtsaks tegevuskava rakendamist;

    9.  rõhutab, et täiemahuline ja viivitamatu koostöö osalisriikide, sh ELi liikmesriikide ja kohtu vahel on rahvusvahelise kriminaalkohtusüsteemi tõhususe ja õnnestumise seisukohast endiselt väga oluline;

    10. kutsub ELi ja selle liikmesriike üles vastama õigeaegselt kõigile kohtu taotlustele osutada abi ja teha koostööd, et tagada muu hulgas täideviimata vahistamismääruste täitmine ja teabe edastamine, sh taotlused, mille eesmärk on kahtlusaluste finantsvarade kindlakstegemine, külmutamine ja konfiskeerimine;

    11. nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid vastu koostööd käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ning sõlmiksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga raamlepingud kohtuotsuste täitmise, uurimise küsimuste, tõendite kogumise, tunnistajate leidmise, kaitsmise ja ümberpaigutamise, vahistamise, väljaandmise, vahi all hoidmise ning kautsjoni vastu vabastatud süüdistatavatele elukoha leidmise ja süüdimõistetud isikute vangistamise kohta; kutsub liikmesriike tegema vastastikust koostööd oma politsei-, kohtu- ja muude asjakohaste mehhanismide vahendusel, et tagada piisav toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

    12. ergutab ELi liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada kuriteod, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, kuritegude nimekirja, mis on ELi pädevuses; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid annaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt süüdistatavate isikute varade kindlakstegemise ja konfiskeerimise valdkonna üle ELi pädevusse, vaatamata sellele, et kohtumenetlust alustab Rahvusvaheline Kriminaalkohus; kutsub ELi liikmesriike tegema koostööd asjakohase teabe vahetamisel olemasolevate kriminaaltulu jälitamise talituste ja kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgustiku (CARIN) abil;

    13. nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid lisaksid Rooma statuudi sätted ning kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe täies ulatuses siseriiklikesse õigusaktidesse;

    14. väljendab heameelt Kampalas toimunud Rooma statuudi läbivaatamise konverentsil statuudi kohta tehtud agressioonikuritegusid käsitlevate muudatusettepanekute vastuvõtmise üle ja kutsub kõiki ELi liikmesriike üles neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse; soovitab Rooma statuudi universaalsuse tugevdamise huvides jõuda ühisele kokkuleppele ning anda rahvusvahelise õiguse vastase agressiooni mõistele täpsem määratlus;

    15. märgib, et Kampala konverentsi tulemuste kohaselt ei saa Rahvusvaheline Kriminaalkohus teostada oma jurisdiktsiooni agressioonikuritegude üle kuni jaanuarini 2017, kui osalisriigid teevad jurisdiktsiooni aktiveerimist käsitleva otsuse;

    16. tunneb heameelt teatavate ELi liikmesriikide panuse üle võitlusse inimkonnale teadaolevate kõige raskemate kuritegude eest karistama jätmise vastu, kohaldades üldist jurisdiktsiooni; julgustab kõiki ELi liikmesriike sedasama tegema; soovitab jätkata sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi käsitleva kontaktpunktide ELi võrgustiku rolli tugevdamist koostöö edendamisel ELi õiguskaitseasutuste vahel raskete kuritegude uurimisel;

    17.  rõhutab rahvusvaheliste kriminaalkohtute olulist rolli karistamatuse vastu võitlemisel ning lapssõdurite ebaseadusliku kasutamise ja värbamisega seotud rahvusvahelise õiguse rikkumiste käsitlemisel; on kindlalt vastu sellele, et alla 18aastasi lapsi värvatakse või kaasatakse relvajõududesse või sunnitakse osalema mis tahes vaenutegevuses; rõhutab, et oluline on tagada nende õigus rahulikule lapsepõlvele, haridusele, füüsilisele puutumatusele, turvalisusele ja seksuaalsele enesemääramisele;

    18. nõuab, et võetaks kasutusele tõhus poliitika ja tugevdataks mehhanisme, millega tagatakse, et ohvrite osalusel Rahvusvahelises Kriminaalkohtus oleks sisuline mõju, ja kindlustatakse senisest kättesaadavam psühholoogiline, meditsiiniline ja õigusalane nõustamine ning lihtne juurdepääs tunnistajakaitse programmidele; rõhutab, et oluline on edendada teadlikkust seksuaalvägivallast konfliktipiirkondades, kasutades selleks õigusprogramme, relvakonfliktide käigus toime pandud soopõhiste kuritegude dokumenteerimist ning advokaatide, kohtunike ja aktivistide koolitamist Rooma statuudi ning laste ja naiste vastu suunatud soopõhiste kuritegude rahvusvahelise kohtupraktika alal;

    19. kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike tagama, et oleksid olemas koolitusprogrammid, mis on mõeldud politseiuurijatele, prokuröridele, kohtunikele, sõjaväeametnikele ning milles keskendutakse esiteks Rooma statuudi sätetele ja asjakohasele rahvusvahelisele õigusele ning teiseks kõnealuste põhimõtete rikkumiste ennetamisele, kindlakstegemisele, uurimisele ning nende eest vastutusele võtmisele;

    20. võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelise koostöö ja abistamise lepingu; palub Euroopa Liidu liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitlemisel karistamatuse ja inimsusevastaste kuritegude vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja edukuse seisukohast;

    21. soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki diplomaatilisi võimalusi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et tõhustada koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses veel täideviimata vahistamismäärustega;

    22. soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kehtestada Euroopa välisteenistuse kaasabil ranged sisesuunised, mis on välja töötatud ÜRO ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kehtivate suuniste eeskujul, mida järgib kohtu prokuratuur ja milles esitatakse tegevusjuhend kontaktide korral ELi ja liikmesriikide ametnike ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavate vahel, eelkõige kui viimati nimetatud on endiselt oma ametikohal, vaatamata nende staatusele ja sellele, kas nad on sellise riigi kodakondsed, mis on või ei ole Rooma statuudi osalisriik;

    23. palub ELil ja selle liikmesriikidel avaldada partnerriikidele, kes saadavad küllakutse isikule, kelle kohta on Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastanud vahistamismääruse, või avaldavad valmisolekut lubada kõnealusel isikul külastada oma territooriumi, viivitamatult tugevat survet, et need riigid kas vahistaksid või toetaksid vahistamisoperatsioone või vähemalt takistaksid asjaomaste isikute reisimist; märgib, et hiljuti saatsid sellised kutsed Sudaani presidendile Omar al-Bashirile muu hulgas Tšaad, Hiina, Djibouti, Keenia ja Malaisia;

    24. tunnustab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri hiljutist otsust väljastada kolonel Gaddafi, tema poja Said al Islami ja sõjaväeluure juhi Abdullah al Sanoussi vahistamismäärus seoses väidetavate inimsusevastaste kuritegudega alates ülestõusu puhkemisest riigis; rõhutab, et nende edukas vahistamine ja sellele järgnev protsess Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees on oluline panus karistamatusevastasesse võitlusse selles piirkonnas;

    25. väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigid Tšaad, Djibouti ja Keenia võtsid oma territooriumil vastu Sudaani presidendi al-Bashiri ilma teda vahistamata ja kohtule üle andmata, kuigi neil on Rooma statuudi kohaselt selge õiguslik kohustus ta vahistada ja üle anda;

    26. rõhutab tugevate ELi meetmete tähtsust koostööst keeldumise juhtumite ennetamisel ja vältimisel või nende hukkamõistmisel; kordab taas, et ELil (ja liikmesriikidel) on vaja kehtestada sisekord koos konkreetsete ja standardsete meetmetega, mis võimaldab neil õigeaegselt ja ühtselt reageerida kohtuga koostööst keeldumise juhtumitele, kui see on vajalik, siis kooskõlastatult muude asjakohaste institutsioonide mehhanismidega, sh osalisriikide assambleega;

    27. märgib, et Aafrika riikidel oli suur osa Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisel, ja on seisukohal, et nende toetus ja tihe koostöö on kohtu tõhusa toimimise ja sõltumatuse seisukohast hädavajalik;

    28. palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Aafrika osalisriike täita statuudist tulenevad kohustused ning toetada kooskõlas Aafrika Liidu asutamisaktiga igati maailma kõige raskemate kuritegude toimepanijate vastutuselevõtmist, avaldades Aafrika Liidu kohtumistel kindlat toetust kohtule, ja nõuab tungivalt, et Aafrika Liit lõpetaks karistamatuse kõige raskemate kuritegude puhul ja abistaks julmuste ohvreid; avaldab toetust kohtu taotlusele avada kontaktpunkt suhtlemiseks Aafrika Liiduga Addis Abebas;

    29. nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid õigusriigi arendamise programmides igati arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd ja Rooma statuudi sätteid; kutsub ELi ja selle liikmesriike osutama vajalikku tehnilist, logistilist ja rahalist abi ning andma asjaomaseid teadmisi arenguriikidele, kellel on vaid piiratud vahendid selleks, et kohandada oma siseriiklikke õigusakte Rooma statuudi põhimõtetega ja teha koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, sõltumata sellest, kas need riigid on statuudi ratifitseerinud või mitte; lisaks julgustab ELi ja selle liikmesriike toetama arenguriikide politsei-, kohtu-, sõjaväe- ja haldusasutuste koolitusprogramme, tutvustades neile Rooma statuuti;

    30. julgustab järgmist AKV–ELi parlamentaarset ühisassambleed arutama võitlust karistamatusega rahvusvahelise arengukoostöö ja asjakohase poliitilise dialoogi raames, nagu seda propageeritakse mitmes resolutsioonis ja läbivaadatud Cotonou lepingu artiklis 11.6, taotledes karistamatuse vastu võitlemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamise kaasamist olemasolevatesse arengukoostöö programmidesse ja meetmetesse;

    31. ergutab Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriikide diplomaatilisi teenistusi rakendama järjepidevalt ja sihipäraselt diplomaatilisi vahendeid, mida nad kasutavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetuse suurendamiseks ja Rooma statuudi laialdasema rakendamise edendamiseks; kõnealuste vahendite hulka kuuluvad muu hulgas demaršid, poliitilised avaldused, seisukohavõtud ja Rahvusvahelist Kriminaalkohtu klauslid kokkulepetes kolmandate riikidega ning poliitilised ja inimõigustealased dialoogid; soovitab tulemuste hindamise alusel võtta asjakohaseid meetmeid;

    32. rõhutab, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on vaja suunata oma tähelepanu relvastatud konflikti juhtumitest kaugemale ja uurida ennetavalt inimõiguste hädaolukordi, mis ulatuvad inimsusevastaste kuritegude tasemeni ja olukordadeni, kus riigi enda asutused ilmselgelt ei soovi väidetavaid kuritegude toimepanijaid uurida, vastutusele võtta ega karistada;

    33. nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident ning ELi liikmesriigid teeksid diplomaatilisi jõupingutusi, et ergutada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid pöörduma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole, et see algataks juhtumite uurimise, kus statuudiga mitteühinenud riikide ametnikud on väidetavalt toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, kuid on endiselt karistamata, sh hiljutised juhtumid Iraanis, Süürias, Bahreinis ja Jeemenis;

    34. tunnustab ELi rolli Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe ratifitseerimise edendamisel kogu maailmas ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Tuneesia, Filipiinid, Maldiivid, Grenada, Moldova, Santa Lucia ja Seišellid ühinesid hiljuti Rooma statuudiga või ratifitseerisid selle, mille tulemusel on osalisriike kokku 118; nõuab, et rohkem Aasia, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Sahara-taguse Aafrika riike ühineks Rooma statuudiga;

    35. nõuab tungivalt, et EL ja eelkõige Euroopa välisteenistus jätkaksid Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe universaalsuse, karistamatuse vastu võitlemise ning kohtu austamise, kohtuga koostöö tegemise ja selle toetamise edendamist ELi suhete kontekstis kolmandate riikidega, sealhulgas Cotonou lepingu raames ja dialoogi kaudu ELi ja selliste piirkondlike organisatsioonide vahel nagu Aafrika Liit, Araabia Liiga, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN); rõhutab, kui tähtis on kohtu jaoks edendada Rooma statuudi ratifitseerimist ja kohaldamist ELi kahepoolses inimõigustealases dialoogis kolmandate riikidega;

    36. kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust taotlema süstemaatilisemalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klausli lisamist kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste läbirääkimissuunistesse ja nendega sõlmitavatesse lepingutesse;

    37. kutsub ELi juhte motiveerima kõiki riike, kes ei ole veel Rooma statuudi osalised, saama statuudi osalisriigiks; keskenduma peaks seejuures eelkõige riikidele, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised ja mittealalised liikmed;

    38. väljendab heameelt USA osalemise üle vaatlejana Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assambleel ja väljendab lootust, et temast saab peagi osalisriik;

    39. väljendab heameelt Tuneesia hiljutise Rooma statuudiga ühinemise üle ja loodab, et see kannab positiivset sõnumit ka teistele Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidele, et ka nemad tema eeskuju järgiksid; lisaks väljendab heameelt Rooma statuudi hiljutise ratifitseerimise üle Filipiinide poolt, mis suurendab Aasia riikide arvu kohtu süsteemis ja annab märku, et Aasia osalisriike on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus rohkem, samuti väljendab heameelt, et Rooma statuudi on ratifitseerinud Maldiivid ning Cabo Verde Rahvuskogu koostas hiljuti Rooma statuudi ratifitseerimist lubava õigusakti, ja loodab, et valitsus jätkab kiiresti küsimusega tegelemist; avaldab lootust, et kõik Ladina-Ameerika riigid ühinevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

    40. kutsub Türgit kui ainsat ELi kandidaatriiki, kes ei ole veel Rooma statuudi ning privileegide ja immuniteetide kokkuleppega ühinenud, tegema seda võimalikult kiiresti, ja rõhutab, et kõik tulevased kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid ning partnerriigid, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa naabruspoliitikat, peaksid sama tegema;

    41. kutsub ELi ja ELi liikmesriike suurendama kolmandate riikide suutlikkust ja poliitilist tahet algatada oma riigis genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude menetlemist ning tegema seda eriti Rahvusvahelisele Kriminaalkohtu juhtumite riikides; kutsub sellega seoses ELi ja selle liikmesriike toetama reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise meetmeid, mille eesmärk on sõltumatu kohtuvõimu, õiguskaitsesektori ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kõikides riikides, milles on väidetavalt toime pandud raskeid rahvusvahelisi kuritegusid;

    42. rõhutab, et kohtu täiendavuse põhimõtte tõhusus seisneb osalisriikide esmases kohustuses uurida sõjakuritegusid, genotsiidi ja inimsusevastaseid kuritegusid ja nende eest isikud vastutusele võtta; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista;

    43. kutsub riike, kes ei ole seda veel teinud, jõustama täiemahulisi ja tõhusaid rakendusakte, pidades läbipaistval viisil nõu kodanikuühiskonnaga, ja andma oma riigi kohtusasutustele vajalikud vahendid, et neid kuritegusid uurida ja nende eest vastutusele võtta;

    44. kinnitab veel kord, et EL ja selle liikmesriigid peaksid suurendama oma diplomaatilisi jõupingutusi Rooma statuudiga veel ühinemata riikides ja piirkondlikes organisatsioonides (nt Aafrika Liit, ASEAN ja Araabia Liiga) selleks, et parandada arusaamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülesannetest, milleks on kohtumõistmine sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi toimepanijate üle, sh selle küsimuse jaoks spetsiaalse kommunikatsioonistrateegia väljatöötamise abil, ning tagada kindlam toetus kohtule ja selle volitustele, eeskätt ÜRO foorumidel, nagu ÜRO Julgeolekunõukogu;

    45. kinnitab ELi liikmesriikide diplomaatilise toe olulisust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volitustele ja tema tegevusele ÜRO raames, sealhulgas ÜRO Peaassambleel ja ÜRO Julgeolekunõukogus;

    46. rõhutab vajadust jätkata diplomaatilisi jõupingutusi, et julgustada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid tagama juhtumite õigeaegse kohtule üleandmise, nagu seda nõutakse Rooma statuudi artikli 13 punktis b ja nagu seda tegi hiljuti ÜRO Julgeolekunõukogu, andes ühehäälselt Liibüa olukorraga tegelemise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; avaldab ühtlasi lootust, et ÜRO Julgeolekunõukogu hoidub kohtu uurimiste või vastutuselevõtmiste edasilükkamisest kooskõlas Rooma statuudi artikliga 16;

    47. kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid ja ÜRO Peaassamblee liikmeid otsima kohaseid võimalusi ja vahendeid selleks, kuidas ÜRO saaks anda kohtule rahalisi vahendeid nende kulude katmiseks, mis on seotud uurimiste ja vastutuselevõtmiste alustamisega juhtumite puhul, mille ÜRO Julgeolekunõukogu on kohtule kooskõlas Rooma statuudi artikliga 115 üle andnud;

    48. kutsub ELi liikmesriike tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuulub asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate ametiülesannete juurde; kutsub kõrget esindajat nimetama rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, ühtlustada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega ja Rahvusvahelist Kohut ELi välispoliitika valdkondades;

    49. kutsub Euroopa välisteenistust kindlustama, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus oleks üks ELi välispoliitika prioriteetidest, eelkõige võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu ja täiendavuse põhimõtet laiemas arengu- ja õigusriigi alase abi kontekstis, ning eeskätt ergutada Vahemere lõunapiirkonna üleminekuriike allkirjastama ja ratifitseerima Rooma statuudi;

    50. kinnitab, et EL peaks tagama, et Euroopa välisteenistusel oleksid vajalikud eriteadmised ja suur suutlikkus, et muuta Rahvusvaheline Kriminaalkohus tõeliseks prioriteediks; nõuab, et Euroopa välisteenistus tagaks piisava töötajate arvu nii Brüsselis kui ka ametnike delegatsioonides, kelle ülesanne on tegelda rahvusvahelise õiguse küsimustega, ning soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil parandada veelgi oma töötajate väljaõpet rahvusvahelise õigusemõistmise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimustes, luues Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga personalivahetuse programmi, et parandada vastastikusi institutsionaalseid teadmisi ja edendada edasist koostööd;

    51. kutsub kõiki Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike, ELi ning Rahvusvahelist Kriminaalkohut ennast ja selle prokuratuuri tungivalt üles tegema kõiki jõupingutusi, et esitada süüdistus ja määrata karistus neile, kes panevad toime inimsusevastaseid seksuaalkuritegusid, mis on inimsusevastaste kuritegude erikategooria ja kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla (Rooma statuudi artikkel 7) ning hõlmab vägistamist, seksuaalset orjust, prostitutsioonile sundimist, sunnitud rasedust, sunniviisilist steriliseerimist ja kõiki muid samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorme ning soolist tagakiusamist; märgib, et sellised seksuaalkuriteod on eriti taunimisväärsed, kuna need on sageli ulatuslikud ja kujutavad endast nii sõjakuritegusid kui ka inimsusevastaseid kuritegusid (Rooma statuudi artikkel 8), mille ohvriteks on ennekõike kõige kaitsetumad isikud – naised, lapsed ja tsiviilelanikud – riikides, mida niigi nõrgestavad konfliktid ja/või toidupuudus või nälg;

    52. kutsub ELi liikmesriike tungivalt üles valima eelseisval osalisriikide assamblee 2011. aasta detsembri istungjärgul toimuvate kuue uue kohtuniku ja uue prokuröri valimistel kõige kõrgema kvalifikatsiooniga kandidaadid õiglaste, läbipaistvate ning saavutustel põhineva menetluse teel ja tagama nii geograafilise kui ka soolise esindatuse tasakaalu ning julgustama riike piirkondadest, mille suhtes kehtivad minimaalsed hääletusnõuded (nt Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide rühm (GRULAC)), seda ära kasutama ja nimetama piisavalt kandidaate, tagades sellega kohtunike tasakaalustatud geograafilise esindatuse; märgib, et uue prokuröri valimine on äärmiselt oluline kohtu tõhususe ja õiguspärasuse seisukohalt, ja tunnustab tööd, mida on teinud osalisriikide assamblee juhatuse poolt loodud selektsioonikomitee;

    53. pooldab ettepanekut luua Rooma statuudi artikli 36 lõike 4 punkti c kohane nõuandekomitee kõigi uute kohtunike kandidatuuride vastuvõtmiseks ja läbivaatamiseks ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri selektsioonikomitee loomist ja avaldab arvamust, et selektsioonikomitee tööd ei tohiks mõjutada poliitilised kaalutlused;

    Vajadus tagada kohtule suurem rahaline ja logistiline toetus

    54. väljendab heameelt seni Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule antud ELi ja konkreetsete liikmesriikide rahalise ja logistilise toe üle ja soovitab jätkata praeguste toetusviisidega kas osalisriikide poolt rahastatava Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eelarve või ELi eelarvest rahastatava demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil, eelkõige järgmistes valdkondades: teavitustegevus ohvrite ja kannatanud kogukondade aitamiseks, õiguslik esindamine, tunnistajate ümberpaigutamine, ohvrite ja tunnistajate osalemine ja kaitse, pöörates erilist tähelepanu naissoost ja noortele või lastest ohvritele, toetuse andmine, mis võimaldab kohtul katta uute uurimiste algatamisest tulenevad pakilisemad operatiivvajadused; palub ELil ja selle liikmesriikidel toetada kohtu jõupingutusi suurendada oma kohalolekut sündmuskohtades, tunnustades Euroopa Kriminaalkohtu kohaloleku olulisust kohtu ülesannete parema mõistmise ja suurema toetamise ning kohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude ohvriks olevate kogukondade kaasamise ja abistamise seisukohast; väljendab muret asjaolu pärast, et vahendite puudumine takistab endiselt kohtu optimaalset toimimist;

    55. rõhutab Rooma statuudi süsteemi olulist mõju ohvritele, üksikisikutele ja kogukondadele, kes on kannatanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude all; leiab, et kohtu teavitustegevus on väga tähtis selleks, et edendada kohtu volituste mõistmist ja toetamist, ootustele vastamist ning võimaldada ohvritel ja kannatada saanud kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades ning kohtu tööd;

    56. soovitab ELi liikmesriikidel jätkata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondi piisavat rahastamist (et täiendada võimalikke eelseisvaid hüvitismakseid ja jätkata praeguste abimeetmete elluviimist) ning anda oma panus äsjaloodud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ümberpaigutamise erifondi, kohtu juures Haagis asuvasse vahistatute perekonnaliikmete külastuste fondi, õigusabi programmi ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohaloleku säilitamise ja suurendamisega seotud kulusid;

    57. toetab kindlalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jõupingutusi suurendada ja tugevdada oma kohalolekut, sest see on väga oluline selleks, et kohus suudaks paremini täita oma ülesandeid, sh viia läbi uurimisi, teavitada ohvreid ja kannatanud kogukondi, kaitsta tunnistajaid ning hõlbustada ohvrite osalemisõiguse ja hüvitise saamise õiguse kasutamist, ning see on ka oluline tegur, et suurendada kohtu mõju ja suutlikkust jätta endast maha arvestatav ja positiivne pärand;

    58. ergutab ELi kindlustama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil asjakohase ja püsiva rahastamise kodanikuühiskonna liikmetele, kes töötavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimustega, ning julgustab ELi liikmesriike ja olemasolevaid Euroopa fonde jätkama nende toetamist;

    59. ergutab ELi liikmesriike ja Euroopa välisteenistust alustama arutelu ELi praeguste rahastamisvahendite, eelkõige Euroopa Arengufondi läbivaatamise üle, et uurida, kuidas nende abil saaks veelgi parandada täiendavate tegevuste toetamist abisaajariikides, et tugevdada neis võitlust karistamatuse vastu;

    60. tunnustab komisjoni praegusi jõupingutusi selliste ELi täiendavate vahendite (EU Complementarity Toolkit) väljatöötamiseks, mille eesmärk on suurendada riigi suutlikkust uurida väidetavaid rahvusvahelisi kuritegusid ja neid menetleda, ning innustab komisjoni tagama nende kasutuselevõtu, et lisada abiprogrammidesse täiendavusega seotud tegevused ja saavutada ELi eri vahendite parem koostoime;

    61. kutsub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike suurendama ühiseid jõupingutusi selleks, et parandada riikides kohtumõistmist kõige raskemate kuritegude üle, nagu sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid;

    62. kiidab heaks komisjoni algatusel aprillis 2011 Pretorias korraldatud Euroopa ja Aafrika kodanikuühiskonna seminari, kus arutati rahvusvahelist õigusemõistmist, võtab teadmiseks kõnealuse kohtumise soovitused ja kutsub komisjoni jätkama selliste võimaluste toetamist;

    63. tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli üks esimese Rahvusvahelise Kriminaalkohtu häälekaid toetajaid, ja toonitab parlamendi olulist rolli ELi tegevuse järelevalvel selles valdkonnas; nõuab, et Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste kohta maailmas lisataks karistamatusevastast võitlust ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev osa, ning soovitab ka Euroopa Parlamendil täita proaktiivsemat rolli, edendades võitlust karistamatuse vastu ja võttes arvesse Rahvusvahelist Kriminaalkohut kõikides ELi poliitikasuundades ja institutsioonides, sh kõikide komisjonide, rühmade ja delegatsioonide töös kolmandate riikidega;

    64. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

    • [1]  EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265.
    • [2]  EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262.
    • [3]  EÜT C 293, 28.11.2002, lk 88.
    • [4]  ELT C 273, 14.11.2003, lk 291.
    • [5]  ELT C 161, 31.5.2011, lk 78.
    • [6]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.
    • [7]  ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.
    • [8]  ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.
    • [9]  ELT L 115, 28.4.2006, lk 50.
    • [10]  ELT C 115, 4.5.2010, lk 4.
    • [11]  EÜT C 167, 26.6.2002, lk 1.
    • [12]  ELT C 118, 14.5.2003, lk 12.

    SELETUSKIRI

    Rahvusvaheline Kriminaalkohus on alates selle loomisest 1. juulil 2002, kui jõustus Rooma statuut, kasutanud tulemuslikult oma ainulaadset ülemaailmset mandaati võtta vastutusele sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi toimepanijad. Täiendavuse põhimõtte alusel, mis näeb ette, et kohus saab võtta meetmeid ainult juhul, kui asjaomase riigi kohtud ei saa või ei soovi meetmeid võtta, on kohus algatanud uurimised olukorra kohta Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Dārfūris (Sudaan) ja Kesk-Aafrika Vabariigis, Keenias, Liibüas ja Côte d’Ivoire’is.

    Hoolimata oma jõupingutustest, pädevusest ja pühendumusest, on Rahvusvaheline Kriminaalkohus praegu kriitilises olukorras temast olenematute poliitiliste ja finantsolude tõttu. Kohtu vastu toimub üha enam ebaõiglaseid rünnakuid poliitilistel kaalutlustel, tema väljastatud vahistamismäärusi ei täideta ja kohtu praegune eelarve ei ole tema vajadustele vastav. Kuna EL on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kindel toetaja, on käesoleva raporti eesmärk hinnata, kuidas EL saaks kohut rohkem aidata probleemidega tegelemisel ning praegustest poliitilistest ja rahalistest raskustest ülesaamisel.

    EL on toetanud Rahvusvahelist Kriminaalkohut algusest peale eri poliitiliste, diplomaatiliste, rahaliste ja logistiliste meetmete kaudu ja aidanud ühtlasi kaasa Rooma statuudi universaalsuse ja terviklikkuse edendamisele ning kohtu iseseisvusele ja tõhusale toimimisele.

    Kohus on siiani omalt poolt alustanud uurimised Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Ugandas vastavate riikide eritaotluse (riigi taotlus) alusel. Lisaks on ÜRO Julgeolekunõukogu andnud kohtule käsitleda olukorra Sudaanis/Dārfūris ja Liibüas. Mõlema juhtumiga seoses on väljastatud vahistamismäärus võimul olevate riigijuhtide ja kõrgete ametnike kohta, st Sudaani presidendi Omar Hassan Ahmad al-Bashiri ja Liibüa liidri Muammar Gaddafi kohta. Lisaks on teine kohtueelne koda andnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile loa algatada uurimised Keenias (esimest korda kasutas prokurör õigust algatada uurimised omal algatusel, ilma valitsuse või ÜRO Julgeolekunõukogu eelneva taotluseta) ja hiljuti ka Côte d’Ivoire’is. Kohus on esitanud süüdistusi nii valitsuse ametnikele kui ka ülestõusude juhtidele ja näidanud üles võrdsust õiguse mõistmisel. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör on samuti teatanud, et ta uurib vähemalt üheksat juhtumit neljas maailmajaos, sealhulgas Afganistanis, Colombias, Gruusias, Guineas, Hondurases, Korea Vabariigis, Nigeerias ja Palestiinas.

    Samal ajal kui kohtu tegevusulatus ja hoiatav mõju üha kasvab, seisab kohtu ees ka üha rohkem nii poliitilisi kui ka rahalisi probleeme ja raskusi. Poliitiliselt langeb ta pidevalt ebaõiglaselt vaenulike riikide ja liidrite rünnakute ohvriks. Kuna kriitikas ei võeta arvesse asjaolu, et enamik juhtumeid on kohtule üle andnud asjaomased osalisriigid ise või ÜRO Julgeolekunõukogu, kahjustab see kohtu olukorda ja mõjutab negatiivselt üldsuse suhtumist sellesse ning koostööd üldiselt.

    Rahaliselt on kohus raskustes oma pakilisemate operatiivvajaduste katmisega, kuna tema eelarve ei kasva vastavalt töömahule. Uute juhtumite käsitlemiseks ei anta täiendavaid rahalisi vahendeid ja finantskriisil on üldiselt olnud kahjulik mõju Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peamistele toetajatele, mistõttu ei ole tema eelarvevahendid suurenenud.

    EL on traditsiooniliselt olnud väga aktiivne kohtu toetamisel oma eri poliitiliste vahendite kaudu, milleks on muu hulgas seisukohavõtud, avaldused, algatused, poliitilised ja inimõigustealased dialoogid, suhted partnerriikidega Cotonou lepingu või muude piirkondlike algatuste raames (sealhulgas Euroopa naabruspoliitika) ja ka piirkondlikel foorumitel (eelkõige suhted Aafrika Liiduga) ja mitmepoolsetel foorumitel (eelkõige ÜRO). EL on aktiivselt aidanud tagada Rooma statuudi ratifitseerimist ja rakendamist uute riikide poolt diplomaatilise teavitustegevuse ja tehnilise abi andmise kaudu partnerriikidele ning kasutanud oma poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid.

    Hoolimata ELi ja selle liikmesriikide suurest toest kohtule, on siiski veel palju teha nii poliitilisel, diplomaatilisel kui ka praktilisel tasandil, et aidata kohtul toime tulla praeguste probleemide ja raskustega. Kolmandate riikidega sõlmitud lepingutes sisalduvate Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klauslite jätkuva rakendamise ja ELi poliitiliste seisukohavõttude ja avalduste mõju senisest tugevam järelevalve annaksid kahtlemata ELi sõnumitele ja seisukohtadele Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimustes suurema kaalu ELi partnerriikide ja organisatsioonide ja eelkõige Aafrika Liidu ees. ELi poliitilises ja inimõigustealases dialoogis tuleks seega vajaduse korral käsitleda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja rahvusvahelise õiguse küsimusi üldiselt. EL ja liikmesriigid peaksid võtma õigel ajal ja hästi koordineeritud ühiseid meetmeid kohtuga koostööst keeldumise korral, võimaluse korral sõlmides selliseid olukordi silmas pidades ühise tegevusjuhendi.

    Samuti on olulised ELi suhted kõige olulisemate riikidega, kes ei ole Rooma statuudi osalisriigid, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmetega (nagu Venemaa, Hiina ja USA), et kindlustada asjakohane koostöö ja õigel ajal kohtuasja algatamine. Viimati õnnestus see Liibüa kohtuasja puhul, mis anti üksmeelselt kohtule üle muu hulgas tänu tugevale poliitilisele lobitööle ja ELi liikmesriikide teavitusalastele jõupingutustele.

    Kohtu asjakohaseks aitamiseks peavad EL ja selle liikmesriigid kindlustama, et nende Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimustega tegelevad struktuurid suudavad vastata kohtu nõudmistele õigel ajal ja tõhusalt. Seda on võimalik saavutada piisava töötajate arvu ja ettevalmistusega Euroopa välisteenistuses nii Brüsselis kui ka kohapealsetes delegatsioonides, eelkõige nendes, mis asuvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juhtumite riikides[1] ja eeluurimise all olevates riikides. Euroopa välisteenistus võiks kaaluda töötajate asjakohase väljaõppe kindlustamise ühe viisina ajutist töötajate vahetust kohtuga, et töötajad saaksid õppida töötades.

    ELi liikmesriigid võiksid pakkuda kohtule rohkem oma otsest toetust, et hõlbustada sellise tundliku küsimuse käsitlemist nagu tunnistajate ümberpaigutamine. Üks võimalus selleks on aktiivne osalemine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hiljuti loodud ümberpaigutamise erifondis ja sellesse panustamine. Lisaks ei ole üle poole ELi liikmesriikidest veel täielikult vastu võtnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rakendusakte. Rooma statuudi täielik ülevõtmine ELi liikmesriikide siseriiklikku õigusesse peaks olema esmatähtis tegevus.

    Kuna ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika operatsioonid aitavad jätkuvalt olulisel määral kaasa ülemaailmse rahu, õigluse ja turvalisuse saavutamisele, oleks asjakohane kindlustada, et nendega hõlbustatakse kohtu taotlustele vastamist õigel ajal ja tõhusalt[2].

    Kohtule asjakohase poliitilise toe pakkumiseks peab EL kindlustama kõrgel tasemel poliitilise ja diplomaatilise esindatuse kõnealustes piirkondades ja riikides. Üks viis ELi mõjujõu suurendamiseks rahvusvahelise õiguse valdkonnas oleks üleminekuperioodi õigusemõistmise valdkonna ELi eriesindaja ametikoha loomine, kelle volituste hulka kuuluksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimused asjaomastes riikides ja piirkondades.

    ELi liikmesriikidel on oslisriikide assamblee liikmetena[3] oluline roll kohtu tähtsaimate ametnike määramisel ja valimisel, eriti praegu, kui detsembris 2011 valitakse kuus uut kohtunikku ja prokurör. ELi liikmesriigid peavad kindlustama, et ametisse nimetamisel võetakse arvesse saavutusi ja et valitud kandidaatidel oleksid parimad erialased oskused ning et säilitatakse nii geograafiline kui ka sooline tasakaal.

    Kuna kohus sõltub täielikult koostööst osalisriikidega, et viia edukalt läbi uurimisi, kaitsta ja paigutada ümber tunnistajad, kuulata üle kahtlusalused ning jõustada kohtuotsused, on ülioluline, et ELi liikmesriigid vastaksid aegsasti ja asjakohaselt kohtu koostööpalvetele, sealhulgas annaksid teavet, viiksid täide vahistamismäärusi või jälgiksid, külmutaksid või konfiskeeriksid kahtlusaluste vara.

    Lisaks praegustele poliitilistele ja diplomaatilistele probleemidele on piisavate rahaliste vahendite puudumine endiselt peamine takistus kohtu tõhusale toimimisele. Kui algatatakse uued kohtuasjad, ei kaasne sellega rahastamise suurendamine. Isegi ÜRO Julgeolekunõukogu taotluse alusel algatatud juhtumitega ei kaasne kohtu täiendav rahastamine ja see tekitab suure rahastamispuudujäägi. Seetõttu on paljud olulised valdkonnad alarahastatud, sealhulgas teavitustegevus, ohvritele pakutavad teenused ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohalolek sündmuskohal (kohtu esindused riikides, kus juhtumeid uuritakse).

    ELi rahaline abi kohtule on teinud temast olulise abiandja. Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu on alates 2007. aastast[4] eraldatud kohtule üle 4 miljoni euro ja umbes 11 miljonit eurot on antud kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegelevad muude kohtuga seotud küsimustega. Kõnealuse rahastamisvahendi kaudu on rahastatud kohtu enda eri tegevusvaldkondi, eelkõige praktikat ja erialaasjatundjate külastuste programme, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juristide nimekirja kuuluvate juristide koolitusi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu õiguskaitsevahendite projekti.

    Lisaks on ELi liikmesriigid osalisriikidena peamised kohtu otsesed rahastajad ja nad on rahastanud üle poole ohvrite sihtfondi praegustest kuludest. On ülioluline, et ELi liikmesriigid jätkaksid kohtule vajalike rahaliste vahendite andmist, et kohus saaks täita tõhusalt oma ülesandeid, ja peaksid kinni oma Kampalas antud lubadustest fondi rohkem rahastada.

    Praeguseid rahalise ja logistilise toe andmise vorme oleks võimalik tõhustada, et katta tulemuslikult kohtu praegune rahastamispuudujääk. EL ja selle liikmesriigid peaksid detsembris New Yorgis toimuval osalisriikide assamblee kohtumisel kindlustama asjakohase rahalise toetuse kohtu eelarvele. Varasemate selliste kohtumiste tulemusel ei ole kohtu eelarvet suurendatud.

    Lisaks on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend endiselt ainus ELi vahend, mille abil saab praegu rahastada kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust igapäevaste õigusküsimuste valdkonnas, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimustes. Ühtlasi on oluline arutleda selliste praegu käsitletavate uute rahastamisvahendite ja juba olemasolevate ja uuesti läbi vaadatavate rahastamisvahendite võimaliku rolli üle, mille abil toetada täiendavaid meetmeid partnerriikides. Samuti on oluline, et ükski uus vahend ei asendaks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ega vähendaks selle tähtsust.

    Kuna EL ja selle liikmesriigid kulutavad miljoneid eurosid õigus- ja julgeolekualaste reformide toetamisele eri riikides, oleks äärmiselt kasulik neid jõupingutusi paremini kavandada ja koordineerida, et hoida ära rahastamispuudujäägid ja tagada kindlamalt tegevuse täiendav mõju. Euroopa Komisjoni praegused jõupingutused nn täiendavuse tööriistade väljatöötamiseks, mis on suunised abiandjatele ja mida levitatakse ja rakendatakse ELis, et saavutada suurem ühtsus ja tõhusus, on hästi ajastatud ja kasulikud.

    Kuna praegusele ajastule on iseloomulik inimeste tervise ja julgeolekuga seotud tõsiste ohtude lisandumine, tuleks kohtu jurisdiktsioonis seda asjakohaselt arvestada. Väga oluline samm selles suunas tehti 11. juunil 2010. aastal Kampalas toimunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu läbivaatamise konverentsil. Seal leppisid osalisriigid kokku agressioonikuriteo mõistes[5] ja ka tingimustes, mille korral kohtul on võimalik alates 2017. aastast lisada agressioonikuriteod oma pädevusvaldkonda. Selleks peavad vähemalt 30 osalisriiki ratifitseerima vajalikud Rooma statuudi muudatused 2017. aastaks ja vähemalt kaks kolmandikku osalisriikidest peavad seda muudatust hääletamisega kinnitama. Seega on ELi liikmesriikide toetus endiselt hindamatu.

    • [1]  Rahvusvaheline Kriminaalkohus kasutab mõistet „juhtumite riigid” viitamiseks riikidele või kohtadele, kus ta on algatanud uurimised. Eeluurimise all riikide puhul jälgib ta ennetavalt sealseid arenguid, ilma et algataks ametlikku uurimist.
    • [2]  Sarnaselt ÜRO rahuvalvemissioonidega, kellelt on palutud koostöö tegemist kohtuga teabe andmise kaudu.
    • [3]  Osalisriikide assamblee on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juhtimise üle järelevalvet teostav seadusandlik organ, mis koosneb kõigi nende riikide esindajatest, kes on ratifitseerinud Rooma statuudi ja sellega liitunud.
    • [4]  Aastal 2007 algas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi uus periood, mille raames rahastatakse teatavaid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevusi ja VVOde teavitustegevust Rooma statuudi süsteemi toetamiseks.
    • [5]  Resolutsioon RC/Res.6 „The Crime of Aggression”, http://www.icc-cpi.int/iccdocs/asp_docs/Resolutions/RC-Res.6-ENG.pdf.

    ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (22.9.2011)

    väliskomisjonile

    Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks
    (2011/2109(INI))

    Arvamuse koostaja: Eva Joly

    ETTEPANEKUD

    Arengukomisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    1.   ergutab jõuliselt Euroopa Liitu, sealhulgas Euroopa välisteenistust ning liikmesriike kasutama süstemaatiliselt oma diplomaatilisi vahendeid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu edendamiseks ja selleks, et tuletada meelde Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamise ning selle asutamisakti allkirjastamise või ratifitseerimise vajalikkust nendele kolmandatele riikidele, eeskätt arengumaadele, kes seda veel teinud ei ole, lisades kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse siduvad klauslid, mis kohustavad koostööks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, või kehtestades Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse kaevatud isikute suhtes piiranguid; märgib, et Euroopa Liidu poliitiline ja inimõigustealane dialoog ning tippkohtumised kolmandate riikidega, eelkõige arengumaade ja nende seas AKV riikidega, on üks asjakohastest vahenditest eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks;

    2.  tuletab meelde, et Euroopa Liidul on täita ülioluline roll õigusriigi tugevdamisel selle üldise kohaldatavuse edendamise ja Rooma statuudi puutumatuse säilitamise kaudu, sest ka Euroopas on ette tulnud rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, sh inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiide; palub seetõttu Euroopa Liidul jätkata kohaliku elanikkonna teadlikkuse suurendamist ning noortele teadmiste andmist rahvusvahelise kriminaalõiguse ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse kohta;

    3.  ergutab Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja ELi toetama esmajärjekorras sõltumatute ning erapooletute riiklike kohtusüsteemide tugevdamist; tuletab meelde, et õigusemõistmine on üks põhiõigustest ning kui kohtusüsteem seda võimaldab, tuleb õigust mõista eelkõige riigi tasandil ning pöörduda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole alles viimase abinõuna;

    4. tunnistab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suurt tähtsust Euroopa Liidu välispoliitikas ning rõhutab ka seda, kui oluline on rahvusvaheline õigus, et tagada rahu, julgeolek, stabiilsus, usaldus, austus ja leppimine, mis kõik on püsiva arengu aluseks; tuletab sellegipoolest tungivalt meelde, et Euroopa Liit on arengumaid mõjutada võiva poliitika elluviimisel aluslepingust tulenevalt kohustatud arvestama arengukoostöö eesmärkidega, millest tähtsaim on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõike 1 teine lõik);

    5.  rõhutab vajadust tagada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üha suurema hulga ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid; tuletab seetõttu meelde, et välistegevuse kõikidesse rahastamisvahenditesse, mis on seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevusega arengumaades, tuleb lisada uusi ja täiendavaid vahendeid;

    6.  nõuab tungivalt, et nii ELi liikmesriigid kui ka arengumaad tõhustaksid koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning sõlmiksid lepingud nii karistuste täideviimise kui ka tunnistajate ja kannatanute kaitse kohta;

    7.  tuletab meelde Euroopa Liidu välispoliitika sidususe põhimõtet; märgib sellega seoses, et ELil tuleb oma välistegevuses edendada demokraatiat, sõltumatut ja erapooletut kohtumõistmist ning põhilisi inimõigusi;

    8.   kutsub kõiki Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike, Euroopa Liitu ning Rahvusvahelist Kriminaalkohut ennast ja selle prokuratuuri tungivalt üles tegema kõik jõupingutused, et esitada süüdistus ja määrata karistus neile, kes panevad toime inimsusevastaseid seksuaalkuritegusid, mis on inimsusevastaste kuritegude erikategooria ja kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla (Rooma statuudi artikkel 7) ning hõlmab vägistamist, seksuaalset orjust, prostitutsioonile sundimist, sunnitud rasedust, sunniviisilist steriliseerimist, kõiki muid samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorme ning soolist tagakiusamist; märgib, et sellised seksuaalkuriteod on eriti põlastusväärsed, sest need võivad olla samaaegselt nii laiaulatuslikud inimsusevastased kui ka sõjakuriteod (Rooma statuudi artikkel 8) ning on suunatud kõige kaitsetumate elanikkonnarühmade (naised, lapsed ja tsiviilisikud) vastu riikides, mida juba nõrgestavad konfliktid ja/või toidupuudus või nälg;

    9.   väljendab tõsist muret selle üle, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikidel on korduvalt luhtunud Sudaani presidendi Omar al-Bashiri vahistamine.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    22.9.2011

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    21

    0

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Thijs Berman, Michael Cashman, Corina Creţu, Véronique De Keyser, Charles Goerens, Catherine Grèze, András Gyürk, Filip Kaczmarek, Michał Tomasz Kamiński, Franziska Keller, Maurice Ponga, Birgit Schnieber-Jastram, Michèle Striffler, Alf Svensson, Eleni Theocharous

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Santiago Fisas Ayxela, Martin Kastler, Cristian Dan Preda, Judith Sargentini

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    María Irigoyen Pérez, Wolfgang Kreissl-Dörfler

    NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (21.9.2011)

    väliskomisjonile

    Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks
    (2011/2109(INI))

    Arvamuse koostaja: Tadeusz Cymański

    ETTEPANEKUD

    Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

    A.      arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis liigitatakse kogu tsiviilelanikkonna, eriti naiste ja laste suhtes ulatuslike või süstemaatiliste rünnakute käigus toime pandud kuriteod kõige raskemate kuritegude hulka,

    B.       arvestades, et ÜRO 14. detsembri 1974. aasta deklaratsioonis naiste ja laste kaitse      kohta hädaolukorras ja relvastatud konfliktides nõutakse tõhusaid meetmeid naiste   tagakiusamise, piinamise ning vägivaldse ja alandava kohtlemise vastu võitlemiseks,

    C.      arvestades, et 2010. aasta aruandest maailma rahvastiku olukorra kohta nähtub, et kogu maailma kriisipiirkondades on sagenenud vägivalla kasutamine naiste suhtes; arvestades, et seksuaalset vägivalda naiste ja laste suhtes kasutatakse üha rohkem sõjarelvana ning relvakonfliktide ajal ja nende järgselt vägistatud või tagakiusatud naiste ja laste arv on märkimisväärselt suur,

    D.      arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtu piiratud vahenditest ja Rooma statuudi osaliste riikide vähesest panusest tulenevalt on kohtul raskusi naiste ja laste vastu massikuritegusid toime pannud isikute vastutusele võtmisega ning see tekitab sageli nimetatud kuritegude toimepanijates karistamatusetunde,

    1.        mõistab karmilt hukka seksuaalse vägivalla tarvitamise naiste suhtes kui sõjataktika vahendi, sealhulgas sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunniviisiline rasestamine, sunniviisiline steriliseerimine, soopõhised kuriteod, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus ja kõik muud samaväärse raskusastmega seksuaalvägivalla vormid;

    2.       nõuab tungivalt, et Rooma statuudi osalised ELi liikmesriigid toetaksid   Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd, ja nõuab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu   aktiivset rahvusvahelist toetamist, et teha lõpp niisugustes vägivallaaktides   süüdiolevate isikute jätkuvale de facto karistamatusele ning anda nad lõpuks kohtu   alla;

    3.       rõhutab, et oluline on anda soopõhiste kuritegude uurimine ja menetlemine         Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse;

    4.       rõhutab, kui oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jaoks võidelda selle vastu, et      konfliktipiirkondades ja sõjakuritegudega seoses naiste suhtes toime pandud   seksuaalne vägivald jääb karistamata;

    5.       nõuab, et karistamatuse probleemi käsitataks otsustava tähtsusega tegurina       õigusemõistmise tagamisel ja selle üle ei tingitaks; rõhutab, et kurjategijad tuleb kohtu   alla anda ja neid tuleb nende tegude eest karistada;

    6.        on kindlalt vastu sellele, et alla 18-aastasi lapsi värvatakse või kaasatakse relvajõududesse või sunnitakse osalema mis tahes vaenutegevuses; rõhutab, et oluline on tagada neile õigus rahulikule lapsepõlvele, haridusele, füüsilisele puutumatusele, turvalisusele ja seksuaalsele enesemääramisele;

    7.        nõuab, et võetaks kasutusele tõhus poliitika ja tugevdataks mehhanisme, millega tagatakse, et ohvrite osalusel Rahvusvahelises Kriminaalkohtus oleks sisuline mõju, ja kindlustatakse senisest kättesaadavam psühholoogiline, meditsiiniline ja õigusalane nõustamine ning lihtne juurdepääs tunnistajakaitse programmidele; rõhutab, et oluline on edendada teadlikkust seksuaalvägivallast konfliktipiirkondades, kasutades selleks õigusprogramme, relvakonfliktide käigus toime pandud soopõhiste kuritegude dokumenteerimist ning advokaatide, kohtunike ja aktivistide koolitamist Rooma statuudi ning laste ja naiste vastu suunatud soopõhiste kuritegude rahvusvahelise kohtupraktika alal;

    8.       palub nõukogul ja komisjonil jätkata jõupingutusi, et edendada uute liikmete ühinemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ja selle ratifitseerimist kogu maailmas;

    9.        palub Euroopa Liidu eesistujariigil ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teha tihedat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja kasutada oma poliitilist mõjuvõimu rahvusvahelistel foorumitel, et panna Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ühinenud riike oma kohustusi täitma, kuna korduvalt on esinenud juhtumeid, kus Rooma statuudi osalised riigid kahjustavad oma tegevuse või tegevusetusega Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd;

    10.      soovib, et ÜRO resolutsioonides ja tegevuses võetaks arvesse naiste ja laste vastu suunatud vägivalda rahvusvaheliste konfliktide korral ning et rahuprotsessid ja -kokkulepped oleksid kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, mis käsitlevad naisi ning rahu ja julgeolekut, nii et soopõhised kuriteod oleksid tähtsamal kohal ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu töös; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata konfliktide järgsele olukorrale, et vägivallatsejate vastu oleks võimalik viivitamata kasutada karmimaid ja ühtsemaid sanktsioone, ning soovib, et ÜRO jätkaks faktide ja arvude esitamist selle probleemi kohta;

    11.      palub Euroopa välisteenistusel vahetada häid tavasid ja teha tihedat koostööd relvakonfliktides esineva seksuaalvägivalla vastu võitlemise eest vastutava ÜRO eriesindajaga, et tõhustada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd selles valdkonnas.

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    15.9.2011

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    28

    0

    1

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Edit Bauer, Tadeusz Cymański, Ilda Figueiredo, Iratxe García Pérez, Zita Gurmai, Mary Honeyball, Lívia Járóka, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Nicole Kiil-Nielsen, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Constance Le Grip, Elisabeth Morin-Chartier, Siiri Oviir, Antonyia Parvanova, Raül Romeva i Rueda, Nicole Sinclaire, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Marc Tarabella, Britta Thomsen, Marina Yannakoudakis, Anna Záborská

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Izaskun Bilbao Barandica, Jill Evans, Christa Klaß, Kartika Tamara Liotard, Mariya Nedelcheva, Katarína Neveďalová, Antigoni Papadopoulou, Joanna Senyszyn

    PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

    Vastuvõtmise kuupäev

    11.10.2011

     

     

     

    Lõpphääletuse tulemus

    +:

    –:

    0:

    61

    1

    0

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

    Gabriele Albertini, Sir Robert Atkins, Bastiaan Belder, Elmar Brok, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Evgeni Kirilov, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Ryszard Antoni Legutko, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Willy Meyer, Francisco José Millán Mon, Alexander Mirsky, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Ioan Mircea Paşcu, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Libor Rouček, Tokia Saïfi, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Marek Siwiec, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Sir Graham Watson

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

    Laima Liucija Andrikienė, John Attard-Montalto, Tanja Fajon, Roberto Gualtieri, Liisa Jaakonsaari, Jaromír Kohlíček, Monica Luisa Macovei, Jacek Protasiewicz, Marietje Schaake, Helmut Scholz, György Schöpflin, Alf Svensson, Indrek Tarand, Traian Ungureanu, Renate Weber, Luis Yáñez-Barnuevo García

    Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

    Jolanta Emilia Hibner