RAPORT Toiduainete raiskamise vältimine ja toidutarneahela tõhususe suurendamise strateegiad ELis

30.11.2011 - (2011/2175(INI))

Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon
Raportöör: Salvatore Caronna

parandused/addenda

• ERR01 (PDF - 21 KB)
• ERR01 (DOC - 43 KB)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

toiduainete raiskamise vältimise ja toidutarneahela tõhususe suurendamise strateegiate kohta ELis

(2011/2175(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 191 ja 192, mis käsitlevad inimese tervise ja keskkonna kvaliteedi säilitamist, kaitsmist ja parandamist,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid[1],

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Biojäätmete käitlus Euroopa Liidus” kohta[2],

–   võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas[3],

–   võttes arvesse oma 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel[4],

–   võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel[5],

–   võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta[6],

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi 2010. aasta eeluuringut toidujäätmete kohta ELi 27 liikmesriigis,

– võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2011. aasta uuringut üleilmsete toiduainete kadude ja toidujäätmete kohta,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0430/2011),

A. arvestades, et igal aastal läheb Euroopas kogu toidutarneahelas (mõnel juhul kuni tarbijani välja) kaotsi ning muutub jäätmeteks üha rohkem tervislikku ja söödavat toitu – mõningate arvestuste kohaselt kuni 50%;

B.  arvestades, et komisjoni avaldatud uuringu kohaselt tekib toidujäätmeid 27 liikmesriigis umbes 89 miljonit tonni aastas ehk 179 kg inimese kohta ja see varieerub märgatavalt üksikute riikide ja eri sektorite vahel, arvestamata seejuures isegi põllumajandustootmises tekkivaid toidujäätmeid või merre tagasivisatavat kalasaaki; arvestades, et täiendavate ennetusmeetmete võtmata jätmisel kasvab kogu toidujäätmete hulk 2020. aastaks umbes 126 miljoni tonnini (40% võrra);

C. arvestades, et Euroopa Liidus elab 79 miljonit inimest endiselt allpool vaesuspiiri, st rohkem kui 15% ELi kodanike sissetulek jääb alla 60% elukohariigi keskmisest sissetulekust; arvestades, et nendest 16 miljonit on saanud heategevusorganisatsioonidelt toiduabi;

D. arvestades, et FAO avaldatud ärevusttekitavate arvude kohaselt ohustab praegu maailmas 925 miljonit inimest alatoitumine, mis veelgi vähendab väljavaateid saavutada aastatuhande arengueesmärgid, sealhulgas vaesuse ja nälja vähendamine 2015. aastaks poole võrra;

E.  arvestades, et FAO uuringu kohaselt tähendab maailma rahvastiku oodatav kasv seitsmelt miljardilt üheksa miljardi inimeseni, et toiduainete varud peavad 2050. aastaks suurenema vähemalt 70%;

F.  arvestades, et teraviljakasvatus on kasvanud kogu maailmas 1960. aasta 824 miljonilt tonnilt ligi 2,2 miljardile tonnile 2010. aastal ehk igal aastal 27 miljoni tonni võrra; arvestades, et kui ülemaailmne põllumajandustootmine kasvab samamoodi edasi, on teraviljakasvatuse suurenemine praeguste arvnäitajatega võrreldes 2050. aastal piisav maailma rahvastiku toitmiseks; arvestades, et samas oleks võimalik saavutada kolm viiendikku 2050. aastaks vajalikust varude kasvust lihtsalt toidu raiskamise lõpetamisega, arvestades et ligi 14% kogutoodangust läheb kaotsi koristusjärgselt ning veel 15% levitamisel ja majapidamisjäätmetena;

G. arvestades, et toiduainete raiskamise vähendamine on oluline esmane samm nälja vähendamisel maailmas, FAO hinnangute kohaselt suurenenud nõudlusele reageerimisel ja rahvastiku toitumistaseme parandamisel;

H. arvestades, et väiksem toiduainete raiskamine muudaks maade kasutamise tõhusamaks, parandaks veevarude majandamist, mõjuks positiivselt kogu põllumajandussektorile kogu maailmas ning annaks tugeva panuse võitlusesse alatoitumuse vastu arenevates piirkondades;

I.   arvestades, et toiduainete raiskamisel ei ole mitte üksnes eetiline, majanduslik, sotsiaalne ja toitumisalane, vaid ka tervise- ja keskkonnaalane mõju, sest tarbimata toiduhulgad suurendavad oluliselt globaalset soojenemist ning toidujäätmed tekitavad metaani, mis on kasvuhoonegaasina 21 korda võimsam kui süsinikdioksiid;

J.   arvestades, et arenguriikides raiskavad tarbijad toiduaineid minimaalselt; ning arvestades, et toiduainete raiskamine neis riikides on peamiselt seotud rahaliste ja tehniliste piirangutega kogu toidutootmisahelas;

K. arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei olnud toiduainete raiskamise teema viimastel aastakümnetel, mil toiduainete tootmine oli külluslik, poliitikas esmatähtsal kohal, mis tõi endaga kaasa toiduainete raiskamise üldise kasvu toidutarneahelas; arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas esineb toiduainete raiskamine peamiselt jaemüügi- ja lõpptarbimise etapis, vastupidiselt arengumaadele, kus kaod on kõige levinumad tootmis-, saagikoristus-, töötlemis- ja transpordietapis;

L.  arvestades, et hiljutiste uuringute põhjal paisatakse ühe kilogrammi toidu tootmiseks õhku keskmiselt 4,5 kg süsinikdioksiidi; arvestades, et umbes 89 miljonit tonni Euroopas raisatud toiduaineid tekitab 170 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti aastas, mis jaguneb toiduainetööstuse (59 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti aastas), kodutarbimise, (78 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti aastas) ja muu vahel (33 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti aastas); arvestades, et 30% tarbimata jäänud toidu tootmiseks kulub lisaks 50% veevarusid kastmiseks ja et ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub 5–10 tonni vett;

M. arvestades, et toiduga kindlustatust ähvardava ohuga kaasnevad rikkamatele majandustele muud paralleelsed ohud, nagu liigsest rasvade ja valkude tarbimisest tingitud rasvumus, südame-veresoonkonna haigused ning kasvajad, mille tulemusel on arvuliselt maailmas ületoidetud elanike arv võrdne alatoitumuses ja alatoidetud inimeste arvuga;

N. arvestades, et tootmistegurite hiljutine vähenemine on vastuolus vajadusega suurendada toidupakkumist ELis;

O. arvestades, et arenguriikidele toidutarneahela tõhususe parandamiseks antav abi võib lisaks nende riikide kohaliku majanduse ja jätkusuutliku majanduskasvu otsesele edendamisele toetada kaudselt ka põllumajandustoodete maailmakaubanduse tasakaalu ja loodusvarade ümberjaotamist;

P.  arvestades, et heade tavade vahetamine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning abi arenguriikidele on olulise tähtsusega toidu raiskamisega võitlemisel maailmas;

Q. arvestades, et aina rohkem liikmesriike teeb algatusi üldsuse teadlikkuse suurendamiseks toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest, selle vähendamise viisidest ning säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetele tugineva teadus- ja kodanikukultuuri edendamise võimalustest;

R.  arvestades, et toidujäätmeid tekib kogu toidutarneahelas alates põllumajanduslikust tootmisest kuni ladustamise, töötlemise, turustamise, majandamise ja tarbimise etapini;

S.  arvestades, et toidutarneahela sidusrühmad on peamised vastutajad toiduga kindlustatuse ja võimaluse korral välditava toiduainete raiskamise vähendamise eest;

T.  arvestades, et mõnes liikmesriigis keelatakse müüa toiduaineid alla omahinna ja võetakse nii jaemüüjatelt võimalus müüa tarbijatele päeva lõpu poole ostmata jäänud värsket toitu odavama hinnaga ja tekitatakse nii toidutarneahelas veelgi rohkem raiskamist;

U. arvestades, et hiljuti vastu võetud määruses, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, selgitatakse, et „kõlblik kuni” märgistusega toiduaineid tuleks pärast kõnealuse tähtaja möödumist pidada ohtlikuks;

V. arvestades, et toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum ja toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud töötavad selle nimel, et suurendada kogu toidutarneahela ulatuses tõhusust ja säästvust;

1.  on veendunud, et toiduga kindlustatus on üks peamine inimõigus, mis toimib tervisliku, piisava, sobiva ja täisväärtusliku toidu olemasolu, kättesaadavuse, kasutatavuse ja ajalise püsivuse kaudu; rõhutab, et toidu tootmist maailmas ohustab rida tegureid, sealhulgas piiratud loodusvarad seoses maailma rahvastiku arvu kasvuga ja toidu vähese kättesaadavusega rahvastiku kõige haavatavamatele kihtidele;

2.  palub nõukogul, komisjonil, liikmesriikidel ja toidutarneahela sidusrühmadel viivitamata tegeleda toiduainete raiskamise probleemiga kogu tarne- ja tarbimisahela ulatuses ning koostada suunised toidutarneahela tõhususe parandamiseks sektorite kaupa ja toetada selle saavutamise viise, ning nõuab tungivalt, et see seataks Euroopa poliitilise kava prioriteediks; palub sellega seoses, et komisjon tõstaks teadlikkust toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi ning toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaua käimasolevast tööst, sealhulgas toiduainete raiskamise vähendamist käsitlevaid soovitusi silmas pidades;

3.  väljendab muret asjaolu üle, et iga päev visatakse minema märkimisväärne kogus toitu, olgugi et see on täiesti söödav, ning et toiduainete raiskamine põhjustab nii keskkonnaalaseid ja eetilisi probleeme kui ka majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, millest tulenevad siseturu probleemid nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele; palub seetõttu komisjonil analüüsida, mis põhjustab Euroopas igal aastal umbes 50% toodetud toidu äraviskamist, raiskamist ja prügilasse ladestamist ning millised on selle tagajärjed, ning tagada, et see hõlmaks jäätmete täpset analüüsi, samuti hinnangut majandusele, keskkonnale, toitumisele ja sotsiaalvaldkonnale avalduva mõju kohta; palub ühtlasi komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et vähendada 2025. aastaks toiduainete raiskamist poole võrra ning samal ajal ennetada biojäätmete teket;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et toiduainete raiskamisel on mitmeid põhjuseid: ületootmine, vale tootesuunitlus (kohandamata suurus või kuju), toote või selle pakendi riknemine, turueeskirjad (probleemid välimuse või defektse pakendiga) ning ebapiisavad varude haldamise ja turundusstrateegiad;

5.  palub komisjonil hinnata jäätmemajandusega seotud jõustamispoliitika mõju toiduainete raiskamisele; soovib, et võetaks vastu kõigile toidutarneahela lülidele kohaldatav jäätmekäitlusvaldkonna jõustamispoliitika, mis põhineks põhimõttel, et saastaja maksab;

6.  on seisukohal, et toiduainete raiskamise võimalikult suures ulatuses vähendamiseks tuleb kaasata kõik toidutarneahelas osalejad ning tegeleda raiskamise eri põhjustega sektorite kaupa; palub seetõttu komisjonil koostada kogu toidutarneahela analüüs, et teha kindlaks, millistes toidusektorites raisatakse kõige rohkem toiduaineid ning milliseid lahendusi oleks võimalik toiduainete raiskamise vältimiseks kasutada;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga (FAO), et määrata kindlaks ühised suunised, kuidas toiduainete raiskamist ülemaailmselt vähendada;

8.  märgib, et toiduainete raiskamise küsimusega tuleks tegeleda ressursitõhususe seisukohast vaadatuna, ning palub komisjonil esitada konkreetsed algatused, mille eesmärk on toiduainete raiskamise käsitlemine juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” raames, et tagada, et kõnealune küsimus pälviks sama palju tähelepanu ja teadlikkuse tõstmist kui energiatõhususe küsimus, sest mõlemad on võrdselt tähtsad keskkonna ja meie tuleviku jaoks;

9.  palub komisjonil kehtestada liikmesriikidele konkreetsed toidujäätmete tekke vältimise eesmärgid, mis oleksid osa jäätmetekke vältimise eesmärkidest, mille liikmesriigid peavad saavutama 2014. aastaks, nagu on soovitatud 2008. aasta jäätmete raamdirektiivis;

10. peab hädavajalikuks vähendada toiduainete raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses, alates põllumajandusettevõttest kuni tarbija toidulauani; rõhutab vajadust võtta vastu kooskõlastatud strateegia, millele järgneksid praktilised meetmed, sh parimate tavade vahetus, Euroopa ja riigi tasandil, et parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist eesmärgiga ennetada toidujäätmete teket ja suurendada toidutarneahela tõhusust; usub, et seda oleks võimalik saavutada tootjate ja tarbijate vaheliste otsesidemete edendamise ning toidutarneahela lühendamise teel, samuti paludes kõikidel sidusrühmadel võtta rohkem ühisvastutust ning julgustades neid tõhustama kooskõlastamist, et veelgi täiustada logistikat, transporti, varude majandamist ja pakendamist;

11. palub komisjonil, liikmesriikidel ja sidusrühmadel vahetada parimaid tavasid, milles on ühendatud selliste asjakohaste foorumite ja platvormide kaudu kogutud teadmised nagu ELi jaemüügifoorum jätkusuutlikkuse kohta, toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud, Euroopa toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum, liikmesriikide mitteametlik võrgustik „Säästva toidu sõbrad”, tarbekaupade foorum jne;

12. palub komisjonil arengupoliitika kujundamisel toetada meetmeid, mille sihiks on vähendada raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses arenguriikides, kus tootmismeetodid, koristusjärgne majandamine, töötlemis- ja pakkimistaristud ning protsessid on problemaatilised ja puudulikud; teeb ettepaneku edendada sealse põllumajandustehnika ja -taristu ajakohastamist eesmärgiga vähendada saagikoristusjärgseid kadusid ja pikendada toiduainete säilivusaega; on ühtlasi arvamusel, et toidutarneahela tõhususe parandamine võib aidata kaasa asjaomaste riikide toiduainetega omavarustatuse saavutamisele;

13. nõuab, et vaadataks üle ELi toetusmeetmed, mis on seotud toidukaupade levitamisega liidu kõige ebasoodsamas olukorras olevatele kodanikele, ühenduse toetusega piimatoodete tarnimiseks koolilastele ning puuviljade tarbimise edendamise programmiga koolides, et ennetada toiduainete raiskamist;

14. võtab teadmiseks, et mõisted „toidujäätmed” ja „biojäätmed” ei ole täpselt määratletud; on seisukohal, et tavatähenduses mõistetakse „toidujäätmete” all kõiki toiduaineid, mis on toidutarneahelast majanduslikel või esteetilistel põhjustel või tarbimistähtaja lähenemise tõttu eemaldatud, kuid mis on veel täiesti söödavad ja inimtoiduks kõlblikud ning mis alternatiivse kasutusviisi puudumise tõttu ära visatakse ja kõrvaldatakse, kahjustades keskkonda, tekitades majanduskulusid ja vähendades ettevõtete tulusid;

15. võtab teadmiseks, et Euroopas puudub toidujäätmete ühtlustatud määratlus; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, milles määratletaks toidujäätmete liigid, ning sellega seoses kehtestama ka eraldi määratluse toidujääkidele, mida kasutatakse biokütusteks või mis lähevad biojäätmeteks ning mis erinevad tavapärastest toidujäätmetest, kuna neid taaskasutatakse energiaalastel eesmärkidel;

16. leiab, et kõik liikmesriigid peaksid lubama jaemüüjatel toiduainete „müüa enne” kuupäeva lähenemisel müüa värsket toitu tootmiskuludest odavamalt, et vähendada müümata toiduainete äravisatud koguseid ja pakkuda väiksema sissetulekuga tarbijatele võimalust osta odavama hinnaga kvaliteetseid toiduaineid;

17. soovib rõhutada, et oma eripära tõttu on põllumajandus ressursitõhus ja võib etendada põhilist ja teedrajavat rolli toiduainete raiskamise vastases võitluses; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon lisaks sellekohased ambitsioonikad meetmed oma järgmistesse põllumajandust, kaubandust ja toiduainete turustamist käsitlevatesse seadusandlikesse ettepanekutesse; loodab ühisele tegutsemisele investeerimisel põllumajandusega seotud uuringutesse, teadusesse, tehnoloogiasse, haridusse, nõustamisse ja innovatsiooni eesmärgiga vähendada toiduainete raiskamist ning harida ja ergutada tarbijaid käituma vastutustundlikumalt ja teadlikumalt, et vältida toidujäätmete tekkimist;

18. on arvamusel, et toiduainete välimusele esitatavad kvaliteedinõuded, mis on kehtestatud Euroopa Liidu või siseriiklike õigusaktidega või äriühingute sise-eeskirjadega ning mis kirjutavad ette iseäranis värskete puu- ja köögiviljade suuruse ja vormi, põhjustavad sageli asjatut müügilt kõrvaldamist, mistõttu raisatakse rohkem toiduaineid; palub sidusrühmadel tunnustada ja selgitada ebatäiuslikus suuruses / ebatäiusliku kujuga põllumajandustoodete toiteväärtust, et vähendada müügilt kõrvaldatud toodete hulka;

19. palub, et komisjon töötaks välja suunised, kuidas rakendada jäätmete raamdirektiivi (2008/98/EÜ) artiklit 5, milles määratletakse kõrvalsaadused, võttes arvesse, et kõrvalsaaduste tõhusat kasutamist võib takistada õigusliku selguse puudumine ELi õigusaktides selles osas, mida loetakse jäätmeteks ja mida mitte;

20. palub komisjonil, liikmesriikidel, töötlejatel ja jaemüüjatel töötada välja suunised eesmärgiga vältida toiduainete raiskamist, samuti suurendada nende tegevusele vastavas toidutarneahela etapis ressursitõhusust, teha jätkuvalt tööd selle nimel, et parandada töötlemist, pakendamist ja transporti toiduainete tarbetu raiskamise vähendamiseks;

21. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ergutaksid parimate tavade vahetamist ning edendaksid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et teavitada üldsust toidu ja põllumajandussaaduste väärtusest, toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest ning selle vähendamise viisidest, toetades seeläbi säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetest juhinduvat teaduslikku ja kodanikukultuuri; nõuab, et liikmesriigid ergutaksid toitumiskoolituse kursuste korraldamist kõikidel haridustasanditel, sh kõrgkoolides, kusjuures selgitataks näiteks seda, kuidas toiduained säilitada, neist toitu valmistada ja neid kõrvaldada, edendades seeläbi paremaid harjumusi; rõhutab lisaks jaemüüjatele ja meediale ka kohalike omavalitsuste ja munitsipaalettevõtete olulist rolli toidujäätmete tekke ennetamise ja toiduainete raiskamise vähendamisega seotud teabe ja toe pakkumisel kodanikele;

22. tunneb heameelt mitmetes liikmesriikides juba käivitatud algatuste üle, mille eesmärk on koguda kohalikul tasandil terve toidutarneahela ulatuses kokku müümata jäänud ja tarneahelast eemaldatud tooted, et jagada need ümber ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele, kelle sissetulek jääb allapoole elatusmiinimumi; rõhutab sellega seoses liikmesriikide vahel parimate tavade vahetamise ja kohaliku tasandi algatuste tähtsust; rõhutab seejuures niisuguste toodete sorteerimise ja jagamisega tegelevate vabatahtlike kui ka raiskamisvastaseid süsteeme ja meetmeid koostavate spetsialiseerunud ettevõtete väärtuslikku panust;

23. kutsub jaemüüjaid üles tegelema toidu ümberjaotamise programmidega ostuvõimetute kodanike jaoks ja rakendama meetmeid, mis võimaldavad hinnata alla läheneva aegumistähtajaga tooted;

24. tervitab ettevõtete poolt ning avaliku ja erasektori, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna spetsialistide partnerluses tehtud tööd, mille tulemusel luuakse ja rakendatakse Euroopa tasandil kooskõlastatud tegevusprogramme toiduainete raiskamise vastu võitlemiseks;

25. on seisukohal, et investeerimine meetoditesse, millega kaasneb toiduainete raiskamise vähenemine, võib tuua kaasa ka põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtete kahjude vähenemise ning järelikult toiduhindade languse, mis võib parandada ka toidu kättesaadavust vaesemate elanikkonnarühmade jaoks; palub, et komisjon teeks kindlaks viisid ja vahendid, mis võimaldaksid põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtteid, hulgimüügiturge, kauplusi, jaemüügikette, avaliku ja erasektori toitlustusettevõtteid, restorane, riiklikke haldusasutusi ja valitsusväliseid organisatsioone paremini kaasata jäätmevastasesse tegevusse; soovitab selleks kasutada internetti ja uusi tehnoloogiaid; märgib selles kontekstis toidualase teadmis- ja innovaatikakogukonna loomise tähtsust, mille eesmärk on muu hulgas ennetada toidu raiskamist; palub komisjonil kutsuda põllumajanduslikku toidutööstust ja sidusrühmi üles kandma oma osa vastutusest toiduainete raiskamise probleemi eest, eelkõige eri suuruses portsjonite pakkumise teel, ning seega hindama kasu, mida annab toiduainete pakkumine lahtise kaubana, ning võtma paremini arvesse üksikmajapidamisi, et vähendada toiduainete raiskamist ning seega tarbijate CO₂-jalajälge;

26. nõuab, et liikmesriigid looksid majanduslikud stiimulid, mille eesmärk on piirata toiduainete raiskamist;

27. rõhutab, et äravisatud toiduainete tootmise, pakendamise ja transpordiga seotud kasvuhoonegaaside heide on asjatult tekitatud lisaheide; märgib, et toidutarneahela tõhususe parandamine toidujäätmete vältimiseks ja söögiks kõlblike toiduainete raiskamise lõpetamiseks on üks põhilisi kliimamuutuste leevendamise samme;

28. kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikke muudatusi toitlustus- ja majutusteenuseid käsitlevates riigihanke-eeskirjades, et kõigi muude tingimuste võrdväärsuse korral eelistataks lepingute sõlmimisel ettevõtjaid, kes tagavad jagamata (müümata) jäänud toodangu tasuta ümberjaotamise ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele ja edendavad konkreetseid tegevusi raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks tarbimiskohale kõige lähemas piirkonnas toodetud põllumajandustoodete ja toiduainete eelistamine;

29. kutsub komisjoni üles näitama eeskuju tähelepanu pööramisega toiduainete raiskamisele ELi institutsioonides ning võtma viivitamata vajalikke meetmeid, et vähendada ELi eri institutsioonide sööklates igapäevaselt äravisatavate toiduainete eriti suurt kogust;

30. kutsub komisjoni üles hindama ja ergutama meetmeid toiduainete raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks kahe kehtivusajaga märgistus („müüa enne” ja „kõlblik kuni”) ning niisuguste toodete soodushinnaga müük, mille kõlblikkusaja lõpp on lähenemas või mis on kahjustatud; märgib, et toidupakendite optimeerimine ja tõhus kasutamine võib toote üldise keskkonnamõju vähendamise kaudu aidata oluliselt ennetada toidujäätmeid, muu hulgas tööstusliku ökodisaini abil, mis hõlmab selliseid meetmeid nagu erineva suurusega pakendid aitamaks tarbijatel osta õige kogus ja vähendada ressursside ülemäärast tarbimist, nõuandmine selle kohta, kuidas tooteid säilitada või kasutada, ning pakendite kujundamine nii, et suurendada kaupade säilivusaega ja säilitada nende värskus, tagades alati selle, et toidu pakendamiseks ja säilitamiseks kasutatakse sobivaid materjale, mis ei kahjusta tervist või toodete säilivust;

31. palub komisjonil koostöös liikmesriikidega välja anda toiduainete külmutustemperatuuridega seotud soovitused tõendite alusel, et mitteoptimaalsel ja ebaõigel temperatuuril säilitatud toiduained muutuvad enneaegselt mittesöödavaks, mis toob kaasa toiduainete raiskamise; rõhutab asjaolu, et temperatuuride ühtlustatud tasemed kogu tarneahelas parandaksid toodete säilivust ja vähendaksid toiduainete raiskamist piiriüleselt transporditavate ja müüdavate toodete puhul;

32. tuletab meelde komisjoni läbi viidud uuringu („Tarbijate õiguste suurendamine Euroopa Liidus” – SEK(2011) 469) tulemusi, mille kohaselt 18% Euroopa kodanikest ei saa aru märgistusest „parim enne”; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel selgitada kuupäevade märgistuse tähendust („parim enne”, „aegumise kuupäev”, „kõlblik kuni”), et vähendada tarbijate ebakindlust toiduainete tarbimiskõlblikkuse osas ning anda üldsusele täpset teavet eelkõige selle kohta, et minimaalne säilivusaeg „parim enne” kuupäev on seotud kvaliteediga ja „kõlblik kuni” kuupäev on seotud ohutusega, et tarbijatel oleks lihtsam teha teadlikke valikuid; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks toidutarneahela sidusrühmade parimatest tavadest lähtuva kasutajasõbraliku juhendi, milles selgitatakse, kuidas kasutada säilivustähtaja lõpule lähenevaid tooteid ning tagada seejuures toiduohutus toiduabiks annetamise ja söödana kasutamise korral, et näiteks sobitada nõudlust ja pakkumist kiiremini ja tõhusamalt;

33. kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama algatusi, mille eesmärk on soodustada säästvat väikese ja keskmise ulatusega tootmist, mis on seotud kohaliku ja piirkondliku turu ja tarbimisega; tunnistab, et kohalikud turud on keskkonnasäästlikud ja suurendavad primaarsektori stabiilsust; palub, et ühises põllumajanduspoliitikas tagataks edaspidi sihtotstarbeline rahastamine edendamaks primaarsektori stabiilsust näiteks otsemüügi, kohalike turgude ning kõikide niisuguste meetmete kaudu, mille eesmärk on edendada igati toidu transportimise vähendamist ja nn nullkilomeetreid;

34. kutsub liikmesriike üles tagama väikestele kohalikele tootjatele ja tootjate ühendustele võimaluse osaleda riigihangetes, mida korraldatakse eriprogrammide rakendamiseks eelkõige puuviljade ja piimatoodete tarbimise edendamiseks koolides;

35. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon nimetaksid 2013. aasta toidu raiskamise vastaseks Euroopa aastaks, mis oleks oluline Euroopa kodanike teavitamise ja teadlikkuse tõstmise algatus, ja juhiksid valitsuste tähelepanu sellele tähtsale teemale, et eraldada piisavalt vahendeid lähiajal eesseisvate probleemide lahendamiseks;

36. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT L 312, 22.11.2008, lk 3.
• [2]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0264.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0302.
• [4]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0006.
• [5]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0297.
• [6]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0307.

SELETUSKIRI

Toidu raiskamine on oma ulatuse tõttu muutunud ülemaailmseks probleemiks, mis kajastub kogu toidutarneahela ulatuses, põllult kuni tarbija toidulauani.

Alates 1974. aastast kogutud andmete põhjal on toiduainete raiskamine kasvanud maailmas hinnanguliselt poole võrra.

Toidujäätmed tekivad põllumajandusmaadel, töötlevas tööstuses, turustamisega tegelevates ettevõtetes, tarbijate kodudes; toitu raisatakse nii tööstus-, kui ka arenguriikides. Toiduainete raiskamine on tootmisharu kõrvale tekitanud alternatiivse haru ning omab mitmekülgset negatiivset mõju.

Toiduainete raiskamise küsimus vastandub toiduga kindlustatuse põhiprobleemile, mida arvukad asjaolud tõsiselt mõjutavad, sealhulgas piiratud loodusvarad, arvestades maailma kasvavat rahvastiku arvu ja kõige vaesema elanikkonna halb juurdepääs toidule.

Seetõttu on koostatud analüüse ja arvamusi meie käsutuses oleva toidu kasutamise kohta.

FAO ülesandel tehtud hiljutine uuring tõi päevavalgele ärevusttekitavad andmed, mis puudutavad eelkõige tööstusriike: Euroopas ja Põhja-Ameerikas raisatakse elaniku kohta umbes 95 kuni 115 kg toitu aastas, seevastu Sahara-taguses Aafrikas 6 kuni 11 kg.

Toiduainete raiskamise põhjused ei ole alati ühesugused: need sõltuvad toidutarneahela eri etappidest, toote liigist ja ka paigast, kus toitu raisatakse. Kui jaotada toidutarneahel viieks sektoriks (põllumajanduslik tootmine, käitlemine ja ladustamine, töötlemine, turustamine ja tarbimine), siis võib märgata, kui erinev on nende roll täiesti tarbitava toidu ära viskamisel: alates saagikoristusel ja ladustamisel tekkivatest kadudest, kehvadest transporditingimustest, valest pakendamisest kuni lõpptarbija halbade harjumusteni toiduainete ostmisel ja kasutamisel.

Tööstusriikides raisatakse toiduaineid eelkõige viimastes, turustamise ja tarbimise etappides, mille põhjuseks on toodetud toidu üleküllus, samal ajal kui arenguriikides raisatakse toiduaineid eelkõige esimestes etappides arenenud põllumajandustavade, tõhusate transpordisüsteemide ja -taristute (näiteks külmaahela) ja turvalise ladustamise võimaluste puudumise tõttu.

Kõnealused andmed näitavad, et tänapäeval toodetud toitu võib tegelikult söögina uuesti kasutada, mitte ära visata nagu muid jäätmeid, mõjutades märkimisväärselt keskkonda ja majandust ning eetilisi aspekte.

Liigse toidu tootmine, mida me ei tarbi, on keskkonna seisukohast väga kulukas: loodusvarade (eelkõige vee) ja energia kasutamine, samuti atmosfääri saastamine heitgaasidega; hinnatakse, et umbes 89 miljonit tonni äravisatud toitu Euroopas toodab 170 miljonit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti aastas.

Lisaks keskkonnale tekitatud kahjule, mille põhjuseks on kasutamata jääva toidu tootmine, tuleb arvesse võtta ka tekkinud jäätmete töötlemis- ja käitlemiskulu ning tootvate ettevõtjate saamata jäänud tulu.

Toiduainete raiskamise vastane võitlus peab muutuma Euroopa poliitilise tegevuskava prioriteediks; komisjonilt, nõukogult ja liikmesriikidelt nõutakse konkreetseid strateegiaid ja meetmeid, et vähendada toiduainete raiskamist poole võrra kogu tarneahela ulatuses aastaks 2025, parandada tööstuse tõhusust, samuti tõsta üldsuse teadlikkust teemal, mille paljude aspektide osas valitseb teadmatus.

On vajalik, et elanikke teavitataks mitte ainult toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest, vaid ka selle vähendamise meetmetest; tuleb edendada säästvuse ja solidaarsuse põhimõttest juhinduvat teadus- ja kodanikukultuuri, et ergutada paremaid käitumismudeleid.

Kogemus näitab, et nii vabatahtlike kui ka asjatundjate raiskamisvastase kultuuri levitamise ja teostamise spontaansetel algatustel on olnud väga suur edu piirkondades, kus need on teoks saanud.

Seetõttu nõuab Euroopa Parlament 2013. aasta kuulutamist Euroopa toiduainete raiskamise vastaseks aastaks, mis on teavitamise ja teadlikkuse tõstmise oluline vahend kõnealusel tähtsal teemal.

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (22.11.2011)

põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

toiduainete raiskamise vältimise ja toidutarneahela tõhususe suurendamise strateegiate kohta ELis
(2011/2175(INI))

Arvamuse koostaja: Anna Rosbach

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et ELis ulatub toiduainete kadu tootmis-, koristusjärgses ja töötlemisetapis ning toidujäätmete hulk jaemüügi- ja lõpptarbimise etapis kokku 179 kilogrammini aastas inimese kohta[1];

B.  arvestades, et toidu raiskamist Euroopa majapidamistes on võimalik vältida 60% ulatuses ning 20% toidust visatakse ära, sest kuupäevade märgistus toodetel on segadusttekitav[2];

C. arvestades, et vaatamata viimaste aastakümnete külluslikule toiduainete tootmisele Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei ole toidujäätmete teema olnud poliitikas esmatähtis, mistõttu on kogu toiduainete tarneahelas suurenenud toiduainete raiskamine; arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas tekivad toidujäätmed peamiselt jaemüügi- ja lõpptarbimise etapis ning et arengumaades on vastupidiselt sellele põhiprobleemiks tootmis-, saagikoristus-, töötlemis- ja transpordietapis tekkivad kaod;

D. arvestades, et tarbija käitumise mõjutamine toiduainete vähema raiskamise suunas eeldab üldist tegevuspõhimõtete muutust, ent olukorda tuleks parandada juba ELi toiduainete tarneahelas nii toiduainete hoiustamise, transportimise kui ka turustamise etapis;

E.  arvestades, et toiduainete raiskamine ei tähenda mitte ainult majanduslikku kulu, vaid on vastuvõetamatu ka eetilisest ja ökoloogilisest seisukohast vaadatuna;

F.  arvestades, et toiduainete tootmine on seotud CO₂-heite kõrge taseme ning ressursside (sealhulgas maa ja vee) suure kasutusega;

G. arvestades ühtlasi, et ainuüksi Euroopas võrdub igal aastal saagikoristusjärgne kadu hinnanguliselt 4 miljardi euroga;

1.  on veendunud, et toiduainete kadude vältimine peab olema esimeseks prioriteediks, sest toiduained on väärtuslik ja piiratud kaup ning miljonid inimesed kannatavad nälga;

2.  nõuab, et võetaks kasutusele meetmed, et vähendada toidukaupade raiskamist toiduainetööstuses, kaubanduses, avalikes restoranides, tervishoiuasutustes, koolides ja muudes asutustes, kuna mitmed biojäätmete tüübid tekivad toidu tarbimisest inimühendustes;

3.  märgib, et kuna toiduainete raiskamise kohta puudub ühene määratlus, on statistiliste andmete kogumises suuri lahknevusi, mis raskendab tõhusate meetmete võtmist ELi ja riiklikul tasandil;

4.  on seisukohal, et ELi biojäätmete poliitika tuleb nii eetilisest kui ka ökoloogilisest seisukohast lähtudes uuesti läbi mõelda ning sellele vastavalt kohandada;

5.  tunnistab, et toiduainete raiskamise vähendamine on keskkonnale kasulik mitte ainult seetõttu, et see aitab vältida jäätmete kõrvaldamisega kaasnevat kahjulikku mõju, vaid see säästab ka tootmisele kuluvat energiat, vähendab saastet, vee- ja maakasutust ning aitab vältida mittesäästvate põllumajanduslike tootmistavade kahjulikke tagajärgi, nagu veereostus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

6.  on seisukohal, et toidujäätmete teket on võimalik suures osas vältida, kui tootmisahel hoida tarbija jaoks võimalikult lühikesena, kasutades tõhusat kohalikku tootmist ja turustamist, mis omakorda aitab kaasa toidu raiskamise vähendamisele;

7.  väljendab muret seoses sellega, et tootmise keskkonnakulud ei kajastu tarbijahinnas proportsionaalselt;

8.  palub, et komisjon esitaks seoses jäätmete raamdirektiiviga selged eesmärgid toidujäätmete vähendamiseks; palub komisjonil liikmesriikide jäätmetekke vältimise programmide, eesmärkide ja näitajate hindamisel vastavalt jäätmete raamdirektiivile pöörata erilist tähelepanu toidu raiskamise küsimusele; nõuab, et kõigi toiduga seotud seadusandlike algatuste mõjuhinnangutes hinnataks ka nende algatuste mõju toidujäätmete tekkele;

9.  palub liikmesriikidel oma jäätmetekke vältimise programmides pöörata erilist tähelepanu toidu raiskamisele ning võtta õiguslikke meetmeid, mille eesmärk on toidu raiskamise vältimine kogu tootmisahela ulatuses, sealhulgas jae- ja hulgimüügi etapis; märgib, et see peaks hõlmama ka jäätmetekke vältimise, jäätmete sorteerimise ja ümberjaotamise eesmärkide seadmist;

10. nõuab jäätmete raamdirektiivis sätestatud jäätmehierarhia ranget kohaldamist ka toidujäätmete puhul, mis hõlmab järgmist:

– esmatähtis eesmärk on vältida jäätmete teket ning seega vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja vee kasutamist,

– järgmised ülesanded on korduskasutamine ja ringlussevõtt (nt kompostimine),

– sellele järgnev samm hierarhias on jäätmete kasutamine biogaasi tootmiseks,

– üksnes viimase võimalusena võib kasutada jäätmete põletamist või prügilasse ladestamist;

11. rõhutab vajadust suurendada biojäätmete ringlussevõtuga tegelevate ettevõtjate hulka ning kodumajapidamistelt vältimatute toidujäätmete, näiteks toiduainete kasutamatute osade kogumist; toetab selliseid meetmeid nagu kodune kompostimine ja bio-ringlussevõtt põllumajanduses;

12. on seisukohal, et inimeste tervise kaitsmiseks tuleb ennetavaid põhimõtteid kasutada eelkõige biojäätmete käitlemisel ja kasutamisel, eriti arvestades võimalust, et biojäätmed võivad kaudselt uuesti sattuda toitu/toiduahelasse ning neid võidakse kasutada imporditavates toiduainetes ja söötades;

13. on seisukohal, et pakendamist tuleks optimeerida ja vähendada; märgib, et aruka pakendamise valdkonnas tuleks edendada teadusuuringuid ja innovatsiooni, et uurida eri toodete tegeliku „kõlblik kuni” tähtpäeva häid lahendusi;

14. on veendunud, et tuleks soodustada tarbijate ökoteadlikkuse arendamist keskkonnaressursside väärtustamise ja hoidmise suunas, et panna inimesed mõistma, kuidas iga tarbimisakt mõjutab keskkonda, milles me elame;

15. rõhutab, et äravisatud toiduainete tootmise, pakendamise ja transpordiga seotud kasvuhoonegaaside heitkogused on asjatult tekitatud lisaheide; märgib, et toiduainete tarneahela tõhususe parandamine toidujäätmete vältimiseks ja söögiks kõlbulike toidujääkide vähendamiseks on üks põhilisi kliimamuutuste leevendamise meetodeid;

16. on seisukohal, et üleliigsete toiduainete ostmise vältimiseks tuleks supermarketites ergutada kaalu järgi ja tarbija soovile vastavate portsjonite müüki;

17. nõuab uuringute läbiviimist selle kohta, kas eelnevalt kehtestatud õigusaktidest tulenevad ebavajalikud nõuded, mis sunnivad supermarketeid ja toidukauplusi ära viskama veel täiesti kõlbulikke toiduaineid;

18. möönab, et toiduainete minemaviskamise üheks põhjuseks on see, et märge toiduaine minimaalse säilimisaja lõpptähtpäeva kohta viib tarbija segadusse, ta ei saa sellest aru või mõistab seda valesti; tuletab meelde, et tarbijale toidualase teabe esitamist käsitlevate õigusnormide kohaselt tuleb pakenditel avaldada minimaalse säilimisaja lõpptähtpäev või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev ning säilitamis- ja käitlemistingimused; kutsub liikmesriike ja toiduainetööstuse ettevõtjaid üles korraldama teavituskampaaniad, et aidata tarbijal märgistustest aru saada ja minimaalse säilimisaja lõpptähtpäeva õigesti tõlgendada ning sel moel vältida tarbija eksiteele viimist; tunnistab aga, et toiduainete tootjad on õiguskindluse kaalutlustel säilimisaja lõpptähtpäeva määramisega eriti ettevaatlikud;

19. märgib sellega seoses toidule keskenduva teadmis- ja innovaatikakogukonna (KIC) rajamise olulisust, mis tegeleks muu hulgas toidu raiskamise ennetamisega;

20. on teadlik, et Euroopas, kus toitu raisatakse peamiselt jaemüügi ja lõpptarbimise etapis, tuleks jäätmete vähendamisele suunatud tegevuses panna rõhku parimate tavade vahetusele, toiduainete paremale töötlemisele ning ettevõtete ja inimeste käitumise parandamisele kogu toiduahela ulatuses, selle algusest lõpuni, et vähendada tunduvalt toidujäätmete hulka; on teadlik, et üksnes ELi ning selle liikmesriikide reguleerivate asutuste, tööstusettevõtjate ja tarbijaorganisatsioonide koordineeritud tegevusega on võimalik saavutada reaalseid tulemusi; nõuab sellega seoses, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid teadlikkust tõstvaid meetmeid ning sellesuunalisi kampaaniaid, eriti selleks, et inimesed teadvustaksid tarbimise ja tootmise, kulude, jäätmete, tervise ja keskkonna vahelisi seoseid, kuid ka selleks, et harida noori ja õpetada neile juba varajasest lapsepõlvest, kuidas suhtuda toitu, toiduainete minemaviskamisse ja toidujääkidesse;

21. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma ühise põllumajanduspoliitika reformiga seotud õigusaktide paketti meetmeid, mis käsitleksid toidujäätmete tekke vältimist tootmise, saagikoristuse, toiduainete töötlemise ja transpordi etapis, ning võtma konkreetseid meetmeid selleks, et tõsta jaemüügi ja tarbimise etapis üldist teadlikkust ning suurendada tarbija vastutust;

22. palub komisjonil analüüsida kogu toiduahelat, et teha kindlaks, millistes selle osades raisatakse enim toitu ning milliseid lahendusi oleks võimalik toidu raiskamise vältimiseks rakendada;

23. palub komisjonil uurida, kui suur osa kogu toidu raiskamisest toimub juba saagi koristamise ajal; on seisukohal, et kui see osa on märkimisväärne, peaks komisjon esitama ettepanekud tegevuspõhimõtete ja meetmete kohta, mis aitaksid põllumeestel raiskamist hõlpsamini vältida;

24. on arvamusel, et toiduainete välisele kvaliteedile esitatavad nõuded, mis on kehtestatud Euroopa Liidu või selle liikmesriikide õigusaktidega või äriühingute rahvusvaheliste eeskirjadega ning mis kirjutavad ette iseäranis värskete puu- ja köögiviljade suuruse ja vormi, põhjustavad sageli nende asjatut müügilt kõrvaldamist, mistõttu raisatakse rohkem toiduaineid;

25. soovitab avalikel asutustel, majutus- ja toitlustusettevõtetel, koolidel, haiglatel ja toidupankadel koguda kasutamata jäänud, kuid veel tarvitamiskõlbulikke toiduaineid ja jagada neid puudustkannatavatele inimestele, kusjuures see oleks täienduseks olemasolevatele hoolekandesüsteemidele, mitte ei asendaks neid;

26. on veendunud, et uute tehnoloogiate areng, nagu arukad külmikud ja pakendamine nanotehnoloogia abil, võib toidu raiskamise vähendamisel palju kaasa aidata; nõuab, et komisjon pööraks oma teadusuuringute programmides toidujäätmete vähendamisele erilist tähelepanu;

27. palub jaemüügiettevõtjatel võtta oma kohustusi seoses toidujäätmete tekke vähendamisega tõsiselt; palub lihtsustada näiteks turustusnormide nõudeid; kutsub komisjoni üles koguma ja avaldama parimaid tavasid, mis aitaksid vältida toidujäätmete teket Euroopa jaemüügi sektoris, ning leidma praktilisi lahendusi tavapärastes turustuskanalites enam mittemüüdavate toiduainetega tegelemiseks või nende jaotamiseks;

28. märgib, et toidu raiskamise küsimusega tuleks tegeleda ressursitõhususe valdkonnas, ning palub komisjonil esitada konkreetsed algatused, mille eesmärk on toidu raiskamise probleemi käsitlemine juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” raames;

29. on sellega seoses seisukohal, et tuleks tõsta ELi elanikkonna toiduainete- ja toitumisealast teadlikkust üldiselt;

30. viitab oma 2010. aasta 6.juuli resolutsioonile komisjoni rohelise raamatu „Biojäätmete käitlus Euroopa Liidus” kohta[3], eriti selle lõigetele 1–4, milles Euroopa Parlament nõuab, et komisjon esitaks konkreetse õigusakti ettepaneku vaid osaliselt toiduainetest koosnevate biojäätmete käitlemise kohta;

31. märgib, et kindlas koguses toidujäätmete teke võib olla oluline jätkusuutlik biomassi allikas, mida saab kasutada imporditud mittejätkusuutlikust puidust toodetud bioenergia asendamiseks;

32. peab biojäätmete ringlussevõttu kompostimise või biogaasi rajatistes töötlemise teel tunduvalt eelistatavamaks tegevuseks kui nende põletamist, mida tuleks vältida ning mis oleks vastuvõetav vaid jäätmehierarhiat järgides ja juhul, kui jäätmed on võimalikult suures ulatuses ära kasutatud;

33. rõhutab, et toidujäätmete kasutamise potentsiaal jäätmetest energia saamiseks ei tohiks mõjutada ega viivitada meetmete võtmist toidujäätmete probleemi endaga tegelemiseks;

34. palub komisjonil tagada, et toidutõhususe küsimus pälviks sama palju tähelepanu ja teavitamist kui energiatõhususe küsimus, sest need on mõlemad võrdselt tähtsad keskkonna ja meie tuleviku seisukohalt;

35. palub komisjonil kehtestada liikmesriikidele nõuded toidujäätmetega seotud aruandluse ja toidujäätmete koguse väljaarvestamise meetodite standardimise kohta, et tagada liikmesriikide tasandil võrreldavus;

36. palub komisjonil 2008. aasta jäätmete raamdirektiivis nimetatud soovitustest lähtuvalt kehtestada liikmesriikidele kindlad toidujäätmete tekke vältimise eesmärgid, mis moodustaksid osa liikmesriikidele 2014. aastaks seatavatest jäätmete tekke vältimise eesmärkidest;

37. nõuab biojäätmete lahuskogumise süsteemide väljatöötamist, nii et seda tüüpi jäätmeid saaks otstarbekalt kasutada ja võimalust mööda taaskasutada, ning palub komisjonil hinnata võimalikku soovitust liikmesriikidele: sisse seada toidujäätmete liigiti kogumise kord kodumajapidamistele ja/või toiduteenuste sektorile; märgib, et hinnata tuleks ka jäätmete liigiti kogumise ja nende käitlemise infrastruktuuri arendamiseks ette nähtud toetust.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	22.11.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	38 0 15
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	János Áder, Elena Oana Antonescu, Pilar Ayuso, Paolo Bartolozzi, Martin Callanan, Chris Davies, Esther de Lange, Anne Delvaux, Edite Estrela, Jill Evans, Karl-Heinz Florenz, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Julie Girling, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Dan Jørgensen, Karin Kadenbach, Holger Krahmer, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Kartika Tamara Liotard, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Miroslav Ouzký, Antonyia Parvanova, Mario Pirillo, Pavel Poc, Vittorio Prodi, Frédérique Ries, Anna Rosbach, Oreste Rossi, Dagmar Roth-Behrendt, Carl Schlyter, Richard Seeber, Theodoros Skylakakis, Bogusław Sonik, Salvatore Tatarella, Anja Weisgerber, Åsa Westlund, Glenis Willmott, Marina Yannakoudakis
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Miroslav Mikolášik, Alojz Peterle, Birgit Schnieber-Jastram, Renate Sommer, Bart Staes, Csaba Sándor Tabajdi, Michail Tremopoulos, Andrea Zanoni

• [1]  „Eeluuring toidujäätmete kohta EL 27 riikides”, Euroopa Komisjon, Pariis 2010, lk 11.
• [2]  Ajakiri Environment for Europeans, mida annab välja Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat, Luxembourg 2011, lk 8.
• [3]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0264.

SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS (18.10.2011)

põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile

toiduainete raiskamise vältimise ja toidutarneahela tõhususe suurendamise strateegiate kohta ELis
(2011/2175(INI))

Arvamuse koostaja: Anna Maria Corazza Bildt

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et toiduainete raiskamine põhjustab nii keskkonnaalaseid ja eetilisi probleeme kui ka majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, millest tulenevad siseturu probleemid nii ettevõtetele kui ka tarbijatele;

2.  rõhutab, et toiduainete raiskamisega seotud probleemide lahendamiseks on vaja poliitilist tahet; nõuab tungivalt, et komisjon seaks kõik toiduainete raiskamisega seotud aspektid Euroopa poliitilises tegevuskavas prioriteediks; palub komisjonil liikmesriikidega konsulteerides kindlaks määrata eesmärgid toiduainete raiskamise vähendamiseks ning palub liikmesriikidel ja kõikidel asjaomastel pooltel võtta nende eesmärkide täitmiseks praktilisi meetmeid;

3.  nõuab, et komisjon teeks koostööd Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga (FAO), et kindlaks määrata ühised suunised, kuidas toiduainete raiskamist ülemaailmselt vähendada;

4.  tuletab meelde komisjoni läbi viidud uuringu („Tarbijate õiguste suurendamine Euroopa Liidus” – SEK(2011) 469) tulemusi, mille kohaselt 18% Euroopa Liidu kodanikest ei saa aru nimetusest „parim enne”; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel selgitada kuupäevade märgistuse tähendust („parim enne”, „aegumise kuupäev”, „kõlblik kuni”), et vähendada tarbijate ebakindlust toiduainete tarbimiskõlblikkuse osas ning anda üldsusele täpset teavet eelkõige selle kohta, et minimaalne säilivusaeg „parim enne” kuupäev on seotud kvaliteediga ja „kõlblik kuni” kuupäev on seotud ohutusega, et tarbijatel oleks lihtsam teha teadlikke valikuid;

5.  märgib, et hiljuti vastu võetud määruses, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, selgitatakse, et „kõlblik kuni” märgistusega toiduaineid tuleks pärast tähtaja möödumist pidada ohtlikuks;

6.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja sidusrühmi üles edendama toiduainete raiskamise ennetamisele suunatud teavitamis- ja koolitusalgatusi, mis aitavad tarbijatel rohkem teadmisi omandada ja teadlikke valikuid teha ning suurendada arusaamist toiduainete väärtusest ja võimet hinnata toiduainete tarbimiskõlblikkust vaatamise, nuusutamise, puudutamise ja maitsmise abil; julgustab samuti võtma konkreetseid toiduainete raiskamise ennetusmeetmeid koolide, haldusasutuste, avaliku ja erasektori ettevõtete ning Euroopa institutsioonide sööklates;

7.  kutsub komisjoni üles kaaluma eriti toitlustusteenuste suhtes kohaldatavate riigihankeeeskirjade muutmist, et toiduainete raiskamise probleemi paremini arvesse võtta;

8.  palub sidusrühmadel võtta rohkem ühisvastutust; soovitab neil tõhustada koordineerimist ning täiustada logistikat, varude majandamist ja pakendamist, et kogu toidutarneahelas oleks vähem toiduainete raiskamist; palub sidusrühmadel ka tunnustada ja selgitada ebatäiuslikus suuruses / ebatäiusliku kujuga põllumajandustoodete toiteväärtust, et vähendada müügilt kõrvaldatud toodete hulka;

9.  rõhutab, et on oluline jätkata investeerimist uuenduslike tootmistehnoloogiate arendamisse, nagu tõhusatesse kaupade pakendamise ja ladustamise tehnoloogiatesse;

10. kutsub toiduainetööstust ja muid sidusrühmi üles pakkuma eri suurusega toiduainepakendeid, hindama kasu, mida annab toiduainete müümine lahtise kaubana, ning võtma paremini arvesse üksikmajapidamisi, et vähendada toiduainete raiskamist ning seega tarbijate CO₂-jalajälge;

11. nõuab, et jaemüüjad ja kohalikud asutused kasutaksid ära oma igapäevast kokkupuudet tarbijatega, et teavitada neid (näiteks praktiliste nõuannete ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate abil) toiduainete tõhusamast säilitamisest ja kasutamisest ning julgustada neid toidu ostmist ette planeerima; on veendunud, et allahindlusi tuleks rohkem siduda liigsete varude ja säilivustähtaja lõpukuupäevale lähenevate kahjustatud, kuid ohutute toodetega, pakkudes näiteks 50% allahindlust 24 tundi enne säilivustähtaja lõpukuupäeva;

12. palub komisjonil koostöös liikmesriikidega välja anda toiduainete külmutustemperatuuridega seotud soovitused tõendite alusel, et mitteoptimaalsel ja ebaõigel temperatuuril säilitatud toiduained muutuvad enneaegselt mittesöödavaks, mis toob kaasa toiduainete raiskamise; rõhutab asjaolu, et temperatuuride ühtlustatud tasemed kogu tarneahelas parandaksid toodete säilivust ja vähendaksid toiduainete raiskamist piiriüleselt transporditavate ja müüdavate toodete puhul;

13. nõuab, et komisjon avaldaks toidutarneahela parimatest tavadest lähtuva kasutajasõbraliku juhendi, milles selgitatakse, kuidas kasutada säilivustähtaja lõpule lähenevaid tooteid ning tagada toiduohutus toiduabiks ja söödaks annetamise korral, et näiteks sobitada nõudlust ja pakkumist kiiremini ja tõhusamalt;

14. märgib huvi biolagunevate toiduainete kompostimise arendamise vastu toidu äraviskamise alternatiivina; tervitab liikmesriikide algatusi, millega pakutakse kodanikele ülalnimetatud eesmärgiks mõeldud üldkasutatavaid alasid; palub komisjonil ergutada sellist lähenemisviisi, soodustades kogemuste ja heade tavade vahetamist Euroopa tasandil;

15. nõuab, et liikmesriigid looksid majanduslikud stiimulid, mille eesmärk on piirata toidu raiskamist;

16. märgib, et liikmesriigid saaksid parandada oma jäätmehooldust, et kaasa aidata toidutarneahela tõhustamisele; palub komisjonil uurida jäätmehoolduse kvaliteedi ja toiduainete raiskamise vahelist seost ning hinnata, milliseid meetmeid jäätmehoolduses võtta toiduainete kadude vähendamiseks;

17. on veendunud, et toiduainete raiskamist on võimalik vähendada koostöö tõhustamisega tarbijate, tootjate, valmistajate, jaemüüjate, avalike toitlustusteenuste pakkujate, haldusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel; soovitab selleks kasutada internetti ja uusi tehnoloogiaid;

18. palub komisjonil, liikmesriikidel ja sidusrühmadel vahetada parimaid tavasid, milles on ühendatud selliste asjakohaste foorumite ja platvormide kaudu kogutud teadmised, nagu ELi jaemüügifoorum jätkusuutlikkuse kohta, Euroopa foorum toiduainete tarneahela parema toimimise kohta, liikmesriikide mitteametlik võrgustik „Säästva toidu sõbrad”, tarbekaupade foorum jne.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	17.10.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	32 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Cristian Silviu Buşoi, Lara Comi, Anna Maria Corazza Bildt, António Fernando Correia De Campos, Jürgen Creutzmann, Cornelis de Jong, Christian Engström, Evelyne Gebhardt, Malcolm Harbour, Iliana Ivanova, Sandra Kalniete, Hans-Peter Mayer, Gianni Pittella, Mitro Repo, Robert Rochefort, Heide Rühle, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Ashley Fox, Anna Hedh, María Irigoyen Pérez, Othmar Karas, Constance Le Grip, Emma McClarkin, Antonyia Parvanova, Konstantinos Poupakis, Olga Sehnalová, Kyriacos Triantaphyllides, Anja Weisgerber

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	23.11.2011
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	38 1 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	John Stuart Agnew, Liam Aylward, José Bové, Luis Manuel Capoulas Santos, Michel Dantin, Paolo De Castro, Albert Deß, Herbert Dorfmann, Robert Dušek, Iratxe García Pérez, Sergio Gutiérrez Prieto, Martin Häusling, Esther Herranz García, Peter Jahr, Elisabeth Jeggle, Jarosław Kalinowski, Elisabeth Köstinger, George Lyon, Gabriel Mato Adrover, Mairead McGuinness, James Nicholson, Rareş-Lucian Niculescu, Georgios Papastamkos, Marit Paulsen, Britta Reimers, Ulrike Rodust, Czesław Adam Siekierski, Sergio Paolo Francesco Silvestris, Alyn Smith, Marc Tarabella, Janusz Wojciechowski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Luís Paulo Alves, Salvatore Caronna, Spyros Danellis, Giovanni La Via, Astrid Lulling, Hans-Peter Mayer, Maria do Céu Patrão Neves, Valdemar Tomaševski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Anna Maria Corazza Bildt