Menetlus : 2009/0157(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0045/2012

Esitatud tekstid :

A7-0045/2012

Arutelud :

PV 12/03/2012 - 19
CRE 12/03/2012 - 19

Hääletused :

PV 13/03/2012 - 8.3
CRE 13/03/2012 - 8.3
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0068

RAPORT     ***I
PDF 874kWORD 429k
6.3.2012
PE 441.200v03-00 A7-0045/2012

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist

(COM(2009)0154 – C7‑0236/2009 – 2009/0157(COD))

Õiguskomisjon

Raportöör: Kurt Lechner

MUUDATUSED
EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT
 SELETUSKIRI
 MENETLUS

EUROOPA PARLAMENDI ÕIGUSLOOMEGA SEOTUD RESOLUTSIOONI PROJEKT

ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist

(COM(2009)0154 – C7‑0236/2009 – 2009/0157(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2009)0154),

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artikli 61 punkti c ja artikli 67 lõike 5 teist taanet, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0236/2009),

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (COM(2009)0665),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 81 lõiget 2,

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. juuli 2010. aasta arvamust(1),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0045/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek    1

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)*

komisjoni ettepanekule

---------------------------------------------------------

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)      Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtma meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)      Aluslepingu artikli 81 lõike 2 punkti c kohaselt võivad nimetatud meetmed hõlmata meetmeid, mille eesmärk on tagada liikmesriikides seaduste ja kohtualluvuse konfliktide suhtes kohaldatavate eeskirjade kokkusobivus.

(3)      15. ja 16. oktoobril 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitati, et kohtuotsuste ja õigusasutuste muude otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi, ning kutsuti nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu meetmete programmi nimetatud põhimõtte rakendamiseks.

(4)      30. novembril 2000 võtsid komisjon ja nõukogu vastu ühise meetmeprogrammi kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(4). Selles programmis määratakse kindlaks kollisiooninormide ühtlustamisega seotud meetmed kui meetmed, mis hõlbustavad otsuste vastastikust tunnustamist, ning nähakse ette pärimisasju ja testamente käsitleva õigusakti vastuvõtmine▌.

(5)      Brüsselis 4.–5. novembril 2004 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu võttis vastu uue programmi pealkirjaga „Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus”(5). Selles programmis rõhutatakse vajadust võtta ▌ vastu pärimisasju käsitlev õigusakt, milles käsitletakse eelkõige kollisiooninorme, kohtualluvust, vastastikust tunnustamist ja kohtuotsuste täitmist selles valdkonnas ning Euroopa pärimistunnistust▌.

(5 a)   Euroopa Ülemkogu võttis 10.–11. detsembril 2009 Brüsselis toimunud kohtumisel vastu uue mitmeaastase programmi „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”(6). Selles programmis leidis Euroopa Ülemkogu, et vastastikust tunnustamist tuleks laiendada valdkondadele, mis ei ole veel hõlmatud, kuid mis on igapäevaelus äärmiselt olulised, nagu näiteks pärimisküsimused ja testamendid, võttes samas arvesse liikmesriikide õigussüsteeme, sealhulgas avalikku korda, ning kõnealuse valdkonna traditsioone.

(6)      Tuleks edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul. Euroopa õigusruumis peavad kodanikud saama aegsasti korraldada oma pärandiga seotud küsimusi. Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil.

(7)      Nende eesmärkide saavutamiseks peaks käesolev määrus ühendama sätted, mis käsitlevad kohtualluvust, kohaldatavat õigust, tunnustamist ja olenevalt juhtumist otsuste, ametlike dokumentide ning kohtulike kokkulepete heakskiitmist, täitmisele pööratavust ja täitmist ning Euroopa pärimistunnistust.

(8)      Käesoleva määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid, st ▌vara, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek surma korral, olenemata sellest, kas ▌tegemist on surma puhuks tehtud korralduse alusel või ▌ seadusjärgse pärimise teel üleminekuga.

(8 a)   Käesolev määrus ei peaks olema kohaldatav tuludega seotud küsimustes ega avalik-õiguslikes haldusasjades. Seepärast tuleks siseriikliku õigusega määrata kindlaks näiteks see, kuidas arvestatakse ja makstakse makse ja täidetakse muid avaliku õigusega hõlmatud kohustusi, olgu need siis maksud, mis jäid surnul tasumata surma hetkel, või pärandiga seotud maksud, mida tuleb tasuda pärandist või soodustatud isikutel. Siseriikliku õigusega tuleks samuti määrata kindlaks, kas käesoleva määruse kohase pärandvara ülemineku puhul soodustatud isikutele või pärandvara registreerimise suhtes võib kohaldada maksustamist.

(8 b)   Käesolev määrus ei peaks olema kohaldatav muudes kui pärimisega seotud tsiviilõiguse aspektides. Selguse huvides tuleks mitmed küsimused, mida võib seostada pärimisega, sõnaselgelt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.

(8 c)    Seega ei tuleks käesolevat määrust kohaldada abikaasade varasuhtega seotud küsimuste, sealhulgas mõnes õigussüsteemis tuntud abieluvaralepingute suhtes selles ulatuses, milles sellised kokkulepped ei käsitle pärimisasju, ning selliste suhetega seotud varasuhete suhtes, millel on abieluga sarnane toime. Käesoleva määruse kohaselt konkreetse pärimisasjaga tegelevad ametiasutused peaksid sellest olenemata võtma surnud isiku pärandi ja soodustatud isikute vastavate pärandiosade kindlaksmääramisel olukorrast sõltuvalt arvesse abikaasade varasuhte või surnud isiku sarnase varasuhte lõpetamist.

(8 d)   Käesoleva määruse kohaldamisalast peaksid samuti jääma välja usaldusühingu vormis asutatud fondide (trust) loomise, juhtimise ja lõpetamisega seotud küsimused. See ei tähenda, et usaldusühingu vormis asutatud fondid jäetakse üldiselt kohaldamisalast välja. Kui usaldusühingu vormis asutatud fondid luuakse testamendiga või seadusjärgse pärimisega seotud põhikirja alusel, tuleks vara pärimise käigu ja soodustatud isikute kindlaksmääramisel kohaldada käesoleva määruse kohaselt pärimise suhtes kohaldatavat õigust.

(9)      ▌ Käesoleva määruse kohaldamisalast tuleks välja jätta ka omandiõigused, huvid ja vara, mis tekivad või lähevad üle muul viisil kui pärimise teel, näiteks kingete kaudu. See, kas ▌kinget või muud elus olevate isikute vahel kokku lepitud korraldust, millel on surmale eelnevalt vahetu asjaõiguslik mõju, tuleks pärandiosade suurendamisel või vähendamisel või soodustatud isikute pärandiosade arvutamisel arvesse võtta, tuleks kindlaks määrata käesoleva määruse alusel kindlaks määratud pärimise suhtes kohaldatava õiguse alusel.

(10)    Käesolev määrus peaks võimaldama luua kinnisasja- või vallasasjaõiguse või sellise õiguse ülemineku pärimise teel pärimise suhtes kohaldava õiguse kohaselt ▌. See ei tohiks siiski mõjutada mõne liikmesriigi õiguses ▌tuntud piiratud hulga asjaõiguste ▌ loetelu (numerus clausus). . Liikmesriigilt ei tuleks nõuda selles liikmesriigis asuva varaga seotud asjaõiguse tunnustamist, kui selle riigi asjaõiguses sellist asjaõigust ei tunta.

(10 a) Selleks aga, et võimaldada soodustatud isikutel kasutada teises liikmesriigis õigusi, mis on neile pärimise käigus tekkinud või üle läinud, peaks käesolev määrus nägema ette vastavas liikmesriigis mitte tuntud asjaõiguse kohandamise vastavalt selle liikmesriigi õiguses ette nähtud kõige lähemale samaväärsele asjaõigusele. Sellise kohandamise puhul tuleks arvesse võtta vastava asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huvisid ning sellega seotud mõjusid. Riigi kõige lähema samaväärse asjaõiguse kindlakstegemiseks võib võtta ühendust selle riigi asutuse või pädeva isikuga, kelle õigus oli pärimise suhtes kohaldatav, et saada täiendavat teavet konkreetse asjaõiguse olemuse ja toime kohta. Sellega seoses võiks kasutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas olemasolevaid võrgustikke ning muid kättesaadavaid vahendeid, mis aitavad välisriigi õigusest aru saada.

(10 b) Mitte tuntud asjaõiguste kohandamine, mis on käesoleva määrusega sõnaselgelt sätestatud, ei tohiks välistada käesoleva määruse kohaldamisel muid kohandamise vorme.

(10 c)  Kinnisasja- või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega määratakse registrit pidava liikmesriigi õigusega (kinnisvara puhul asukohariigi õigusega) kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet. Eelkõige võivad asutused kontrollida, kas surnud isiku õigus registreerimiseks esitatud dokumendis nimetatud pärandvara suhtes on õigus, mis on sellisena registrisse kantud või muul viisil näidatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus registrit peetakse.

Dokumentide dubleerimise vältimiseks peaksid registreerivad asutused aktsepteerima selliseid teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud dokumente, mille kasutamine on käesolevas määruses sätestatud. Eelkõige kehtib käesoleva määruse alusel välja antud Euroopa pärimistunnistus dokumendina, mille alusel saab teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi registrisse. See ei tohiks välistada registreerimisega seotud asutuste jaoks võimalust paluda registreerimist taotleval isikul esitada sellist täiendavat teavet või selliseid täiendavaid dokumente, mis on nõutavad registrit pidava liikmesriigi õigusaktide alusel, näiteks tulude maksmisega seotud teave või dokumendid. Pädev asutus võib registreerimist taotlevat isikut teavitada sellest, kuidas puuduolevat teavet või dokumente saab esitada.

(10 d) Õiguse registrisse kandmise mõju tuleks samuti käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks määrata eelkõige see, kas registreerimisel on näiteks deklaratiivne või konstitutiivne tagajärg. Seetõttu, kui näiteks kinnisasjaõiguse omandamiseks tuleb teha registreerimine registrit pidava liikmesriigi õiguse kohaselt, et tagada registrite erga omnes mõju või kaitsta kohtulikku kokkulepet, reguleeritakse sellise omandamise hetke kõnealuse liikmesriigi õigusega.    

(11)     ▌ Käesolevas määruses tuleks arvestada liikmesriikides pärimisega seotud küsimuste lahendamisel kasutatavaid erinevaid süsteeme. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks mõistet „kohus” käsitada laias tähenduses, hõlmates mitte üksnes õiguslikke funktsioone täitvad kohtud ranges mõttes, vaid ka teatavate liikmesriikide notarid ja registribürood, kellel on teatud pärimisasjades kohtutega sarnased õiguslikud funktsioonid, ning notarid ja õigusala töötajad, kes mõnes liikmesriigis täidavad asjaomases pärimisasjas õiguslikke funktsioone neile kohtu poolt delegeeritud volituste alusel. Kõigi käesolevas määruses kehtestatud määratlusele vastavate kohtute suhtes peaks olema kohaldatavad selles määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjad. Samas ei peaks mõiste „kohus” hõlmama neid liikmesriigi asutusi, mis ei ole õigusasutused, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus menetleda pärimisasju, näiteks enamikes liikmesriikides notarid, kes tavapäraselt ei täida õiguslikke funktsioone.

(11 a) Käesolev määrus peaks võimaldama kõigil notaritel, kellel on pädevus menetleda liikmesriikides pärimisasju, seda pädevust rakendada. See, kas käesolevas määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on asjaomase liikmesriigi notarite jaoks siduvad või mitte, peaks sõltuma sellest, kas nad vastavad määruses määratletud mõistele „kohus”.

(11 b) Liikmesriikide notarite pärimisasjades väljastatud dokumendid peaksid ringlema käesoleva määruse kohaselt. Kui notarid täidavad õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, tuleks nende otsuste suhtes kohaldada tunnustamist, täitmisele pööratavust ja täitmist käsitlevaid sätteid. Kui notarid ei täida selliseid õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, peaks nende väljastatavate ametlike dokumentide suhtes kohaldatama ametlikke dokumente käsitlevaid sätteid.

(12)    Arvestades ELi kodanike suurenevat liikuvust ning liidus nõuetekohase õigusemõistmise tagamiseks ja tagamaks tegelike ühendavate tegurite olemasolu pärimise ja selle ▌liikmesriigi vahel, kelle õigust kohaldatakse, tuleks käesolevas määruses kehtestada, et nii kohtualluvuse kui ka kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil sätestatud üldiseks ühendavaks teguriks on surnu peamine elukoht tema surma hetkel. Peamise elukoha kindlaksmääramiseks peaks pärimisasja menetlev asutus igakülgselt hindama kõiki surnu eluga nii tema surmaeelsetel aastatel kui tema surma hetkel seotud tegureid, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid, eelkõige surnu asjaomases riigis viibimise kestust ja korrapärasust ning sellise viibimise tingimusi ja põhjuseid. Selliselt kindlaks määratud peamine elukoht peaks käesoleva määruse erieesmärke arvesse võttes tõendama tema tihedat ja kindlat seotust asjaomase riigiga.

(12 a) Teatud juhtudel võib surnu peamise elukoha kindlaksmääramine osutuda keeruliseks. Eelkõige võib selline olukord tekkida siis, kui surnu oli tööalastel või majanduslikel põhjustel asunud elama teise riiki seal töötamise eesmärgil, vahel ka pikaks ajaks, kuid säilitas päritoluriigiga tihedad ja stabiilsed sidemed. Sellisel juhul võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest lugeda, et surnu peamine elukoht oli ikka veel tema päritoluriik, kus paiknes tema pere- ja ühiskondliku elu keskpunkt. Teised keerulised olukorrad võivad ilmneda, kui surnu elas vaheldumisi mitmes riigis või reisis ühest riigist teise ega asunud alaliselt elama ühtegi riiki. Kui surnu oli ühe sellise riigi kodanik või kui kogu tema põhiline vara oli ühes neist riikidest, võiks kodakondsus või vara asukoht olla eriline tegur kõigi faktiliste asjaolude üldisel hindamisel.

(12 b) Pärimise suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel võib pärimisasjaga tegelev asutus erandjuhtudel, näiteks kui surnu oli asunud elama oma peamiseks elukohaks olnud riiki üsna hiljuti enne oma surma ning kõik asjaolud osutavad sellele, et ta oli ilmselgelt olnud tihedamalt seotud teise riigiga, jõuda järeldusele, et pärimise suhtes kohaldatav õigus ei peaks olema surnu peamiseks elukohaks olnud riigi õigus, vaid pigem selle riigi õigus, millega surnu oli ilmselgelt olnud tihedamalt seotud. Seda ilmselgelt tihedamat seost ei tohiks siiski kasutada täiendava ühendava tegurina, kui osutub keeruliseks teha kindlaks isiku peamine elukoht tema surma hetkel.

(12 c)  Miski käesolevas määruses ei tohiks takistada kohtul kohaldada mehhanisme, mis on mõeldud tegelemiseks seadusest kõrvalehoidumisega, nagu õiguserikkumine rahvusvahelise eraõiguse raames.

(12 d) Käesoleva määruse eeskirjade eesmärk on tagada, et pärimisega tegelev asutus kohaldab enamikel juhtudest oma liikmesriigi õigust. Seetõttu nähakse käesoleva määrusega ette erinevad mehhanismid juhtudeks, kui surnu on valinud tema pärandi suhtes kohaldatavaks õiguseks selle liikmesriigi õiguse, mille kodanik ta oli.

(12 e)  Üks selline mehhanism peaks võimaldama pärimisega seotud pooltel sõlmida asja menetlemiseks pädeva kohtu valimise kokkuleppe selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse surnu on valinud. Iga üksikjuhtumi korral tuleks eelkõige kohtu valimise kokkuleppe küsimusest sõltuvalt määrata eraldi kindlaks, kas kokkulepe sõlmitakse kõigi pärimisega seotud poolte vahel või kas mõned neist võivad leppida kokku pöörduda valitud kohtu poole olukorras, kus selle kohtu otsus vastavas küsimuses ei mõjutaks pärimisasjaga seotud teiste poolte õigusi.

(12 f)  Omal algatusel pärimisasja menetlev kohus, mis on võimalik teatavates liikmesriikides, peaks menetluse lõpetama, kui pooled lepivad kokku lahendada pärimisasi vastastikusel kokkuleppel kohtuväliselt liikmesriigis, mille õiguse surnu oli valinud. Kui kohus ei menetle asja omal algatusel, ei peaks käesolev määrus takistama pooltel lahendada pärimisasja vastastikusel kokkuleppel kohtuväliselt, näiteks notari juures, nende valitud liikmesriigis, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik. See peaks olema võimaldatud ka juhul, kui selle liikmesriigi õigus ei ole pärimise suhtes kohaldatav õigus.

(13)    Selleks et tagada, et kõigi liikmesriikide kohtud võivad samadel alustel rakendada oma pädevust sellise isiku pärimisasjas, kelle peamine elukoht surma hetkel ei olnud liikmesriigis, tuleks käesoleva määrusega kehtestada täielik hierarhiline loetelu põhjustest, mille alusel võib kasutada sellist teisest pädevust.

(13 a) Et parandada olukorda eelkõige kohtuliku arutamise mittevõimaldamise puhul, tuleks käesoleva määrusega ette näha forum necessitatis, mis võimaldab liikmesriigi kohtul erandjuhul teha otsuse pärimisasjas, mis on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga. Sellise erandjuhtumiga võib olla tegemist siis, kui menetluse läbiviimine osutub asjaomases kolmandas riigis võimatuks, näiteks kodusõja tõttu, või kui õigustatud isikult ei saa mõistlikel põhjustel oodata, et ta selles riigis menetluse algataks või seda järgiks. Forum necessitatis’e põhimõttel rajanevat pädevust peaks saama teostada üksnes siis, kui vaidlus on piisavalt seotud selle liikmesriigiga, kelle kohtusse pöörduti.

(14)    Et hõlbustada asjaajamist pärijate ja annakusaajate jaoks, kelle peamine elukoht on muus liikmesriigis kui see, kus pärimisasja menetletakse või hakatakse menetlema, peaks käesolev määrus võimaldama igal pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt õigust omaval isikul teha pärandi, annaku või sundosa vastuvõtmise või sellest loobumise avaldus või avaldus pärandist tulenevate võlgade suhtes vastutuse piiramise kohta oma alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õigusega ettenähtud vormis ▌selle liikmesriigi kohtus. See ei tohiks välistada, et niisuguseid avaldusi esitatakse teistele selle liikmesriigi asutustele, mis on siseriikliku õiguse kohaselt pädevad avaldusi vastu võtma. Oma peamise elukoha liikmesriigis avalduse esitamise võimalust kasutada soovivad isikud peaksid ise teavitama kohut või asutust, mis menetleb või hakkab menetlema pärimisasja, sellise avalduse olemasolust pärimise suhtes kohaldatava õiguse alusel seatud tähtaja jooksul.

(14 a) Isikul, kes soovib piirata oma vastutust seoses pärandist tulenevate võlgadega, ei peaks olema võimalik seda teha üksnes sellekohase avalduse esitamisega tema peamiseks elukohaks oleva liikmesriigi kohtule või muule pädevale asutusele, kui pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt on nõutav, et pädevas kohtus algatatakse asjaomane õiguslik menetlus, näiteks pärandvara inventuur. Sellises olukorras isiku poolt tema peamiseks elukohaks oleva liikmesriigi õiguses ettenähtud vormis tehtud avaldus ei peaks seega olema käesoleva määruse kohaldamisel ametlikult kehtiv ning samuti ei tuleks käesoleva määruse kohaldamisel käsitada avaldusena dokumente, millega algatatakse õiguslik menetlus.

(16)    Sujuva õigusemõistmise huvides ei tuleks vastandlikke otsuseid teha eri liikmesriikides. Selle tagamiseks peaks käesolevas määruses sätestama üldise menetluskorra, mis sarnaneb tsiviilasjades tehtavat koostööd käsitlevates muudes liidu õigusaktides kehtestatud korrale.

(16 a) Üks selline menetlusreegel on menetluses olevat kohtuasja käsitlev reegel, mida järgitakse, kui sama pärimisasi esitatakse eri liikmesriikide kohtutele. Selle reegli alusel määratakse kindlaks, milline kohus peaks pärimisasja menetlema hakkama.

(16 b) Võttes arvesse, et mõnes liikmesriigis võivad pärimisasju menetleda kohtuvälised asutused, nagu notarid, kelle suhtes ei ole käesoleva määruse kohased kohtualluvuseeskirjad siduvad, ei saa välistada võimalust, et erinevates liikmesriikides algatatakse paralleelselt sama pärimisasjaga seotud kohtuvälise vastastikuse kokkuleppe sõlmimise menetlus ja kohtumenetlus või sama pärimisasjaga seotud kaks kohtuvälise vastastikkuse kokkuleppe sõlmimise menetlust. Sellises olukorras peaksid asjaomased pooled paralleelsetest menetlustest teada saades leppima omavahel kokku, kuidas küsimusega edasi tegeleda. Kui need isikud ei suuda omavahel kokku leppida, peaksid pärimisasjaga tegelema ja selle suhtes otsuse tegema kohtud, kes omavad käesoleva määruse kohaselt vastavat pädevust.

(17)    Et kodanikud saaksid kasutada siseturu eeliseid täielikus õiguskindluses, peaks käesolev määrus võimaldama neil ette kindlaks teha, millist õigust nende pärimisasjade suhtes kohaldatakse. Kehtestada tuleks ühtlustatud kollisiooninormid, et hoida ära vastandlike lahenduste tekkimine ▌. Põhireegel peaks tagama, et pärimisasja suhtes kohaldatakse ette kindlaks tehtavat õigust, mis on kõige tihedamalt pärandiga seotud. Õiguskindluse huvides ning pärimisasja killustamise vältimiseks peaks see õigus olema kohaldatav kogu pärimise suhtes, st kogu pärandvara suhtes, olenemata varade olemusest, ja sõltumata sellest, kas varad asuvad teises liikmesriigis või kolmandas riigis.

(18)    Käesolev määrus peaks võimaldama kodanikel ▌korraldada oma pärandiga seotud küsimusi aegsasti, valides oma pärandi suhtes kohaldatava õiguse. Nimetatud valik peaks piirduma nende kodakondsusjärgse liikmesriigi õigusega, et tagada seos surnud isiku ja valitud õiguse vahel ning vältida õiguse valimist kavatsusega petta pärandi sundosale õigust omavate isikute õigustatud ootusi.

(18 a) Õiguse valik tuleks määrata sõnaselgelt kindlaks surma puhuks tehtud korralduse vormis esitatud avalduses või see peaks nähtuma nimetatud korralduse tingimustest. Õiguse valikut võiks käsitada surma puhuks tehtud korraldusest nähtuvana, kui näiteks surnu viitas oma korralduses selle riigi õigusesse kuuluvatele konkreetsetele sätetele, mille kodakondsus tal oli, või nimetas muul viisil seda õigust.

(18 b) Käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse valik peaks olema kehtiv isegi siis, kui valitud õigus ei näe ette võimalust pärimisasjades õigust valida. Siiski tuleks valitud õigusega määrata kindlaks valiku tegemise toimingu sisuline kehtivus, s.t kas valikut tegev isik sai sellest aru ja see vastas tema tahtele. Sama peaks kehtima õiguse valiku muutmise või tühistamise toimingu puhul.

(18 c)  Käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil tuleks kõigepealt teha kindlaks isiku kodakondsus või mitmekordne kodakondsus. Isiku riigi kodanikuna käsitamise küsimus ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse ning selle suhtes kohaldatakse riiklikku õigust, seejuures vajadusel rahvusvahelisi konventsioone, järgides täielikult Euroopa Liidu üldpõhimõtteid.

(18 d) Pärimise suhtes kohaldatava õigusena kindlaks määratud õigus peaks reguleerima pärimise käiku algusest lõpuni, alates pärandi avanemisest kuni pärandvara üleminekuni soodustatud isikutele, nagu on määratud kindlaks kõnealuses õiguses. Kõnealune õigus peaks hõlmama pärandvara valitsemisega seotud küsimusi ja vastutust pärandvarasse kuuluvate võlgade eest. Pärandvarast tulenevate võlgade tasumise puhul võib eelkõige pärimise suhtes kohaldatavast õigusest sõltuvalt võtta arvesse võlausaldajate spetsiifilist järjestust.

(18 e)    Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuseeskirjad võivad teatud juhtudel viia olukorrani, kus kohus, kel on käesoleva määruse kohaselt pädevus lahendada pärimisasju, ei kohalda oma õigust. Kui selline olukord juhtub liikmesriigis, kelle õigusega nähakse ette pärandi hooldaja kohustuslik määramine, peaks käesolev määrus võimaldama selle liikmesriigi kohtutel määrata nende poole pöördumisel üks või mitu niisugust hooldajat vastavalt oma õigusele. See ei tohiks piirata poolte valikuid pärimisasja vastastikusel kokkuleppel kohtuvälisel lahendamisel teises liikmesriigis, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik. Selleks et tagada pärandile kohaldatava õiguse ja määrava kohtu liikmesriigi õiguse takistamatu koordineerimine, peaks kohtud määrama sellise(d) isiku(d), kel oleks õigus hooldada pärandit selle suhtes kohaldatava õiguse alusel, nagu näiteks surnu testamenditäitja või pärijad ise või, kui see on nõutav pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt, pärandi kolmandast isikust hooldaja. Kohtud võivad siiski määrata erijuhtudel, kui seda nõuab nende õigus, hooldajaks kolmanda isiku, isegi kui see ei ole ette nähtud pärandi suhtes kohaldatava õigusega. Kui surnu oli määranud testamenditäitja, ei tohi seda isikut pädevusest ilma jätta, välja arvatud juhul, kui pärandi suhtes kohaldatav õigus võimaldab tema volituse lõpetada.

(18 f)     Hooldajate volitused selles liikmesriigis, kus pöörduti kohtusse, peaksid olema volitused pärandvara valitseda, mida nad võivad kasutada pärandi suhtes kohaldatava õiguse alusel. Seega, kui hooldajaks määratakse näiteks pärija, peaks tal olema sellised volitused pärandi valitsemiseks, mis pärijal on kohaldatava õiguse alusel. Kui pärandvara valitsemise volitustest, mida võib kasutada pärimise suhtes kohaldatava õiguse alusel, ei piisa selleks, et säilitada pärandvara või kaitsta võlausaldajate või muude surnu võlakohustusi taganud isikute õigusi, võib/võivad selle liikmesriigi poolt määratud hooldaja(d), kus pöörduti kohtusse, kasutada täiendavalt sel eesmärgil nimetatud liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud muid pärandvara valitsemise volitusi. Sellised täiendavad volitused võivad näiteks hõlmata varade ning pärandist tulenevate võlgade loetelu koostamist, võlausaldajate teavitamist pärandi avanemisest ja neile esitatud palvet teha nõuded teatavaks ning mis tahes ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete võtmist, mille eesmärk on pärandvara säilitamine. Täiendavate volituste alusel tegutsev hooldaja peaks oma toimingutes järgima pärimise suhtes kohaldatavat õigust seoses pärandvara omandiõiguse üleminekuga, sealhulgas seoses kõigi soodustatud isikute tehingutega, mis tehti enne hooldaja määramist, vastutusega pärandist tulenevate võlgade eest ning soodustatud isikute õigustega, sealhulgas vajaduse korral õigusega pärand vastu võtta või pärandist keelduda. Sellised toimingud võiksid näiteks piirduda varade võõrandamise või võlgade tasumisega, kui see on lubatud pärimise suhtes kohaldatava õigusega. Kui pärimise suhtes kohaldatava õiguse alusel kolmandast isikust hooldaja määramine muudab pärijate vastutust, tuleks niisugust vastutuse muutust järgida.

(18 g)    Käesolev määrus ei tohiks takistada võlausaldajatel võtta näiteks esindaja kaudu selliseid täiendavaid meetmeid, mis on võimaldatud siseriikliku õigusega vastavalt asjakohastele liidu õigusaktidele, et vajaduse korral kaitsta oma õigusi.

(18 h)    Käesolev määrus peaks võimaldama teavitada pärandi avanemisest võimalikke võlausaldajaid teistes liikmesriikides, kus varad asuvad. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks seepärast kaaluda võimalust kehtestada mehhanism, vajaduse korral e-õiguskeskkonna portaali kaudu, et võimaldada võimalikele teistes liikmesriikides asuvatele võlausaldajatele juurdepääs asjakohasele teabele ja teha oma nõuded teatavaks.

(18 i)     Pärimise suhtes kohaldatav õigus peaks määrama iga pärimisasja puhul kindlaks, kes on soodustatud isikud. Enamiku riikide õiguse kohaselt hõlmab mõiste „soodustatud isikud” pärijaid ja annakusaajaid ning isikuid, kellel on õigus pärandi sundosale, kuigi annakusaajate seisund ei ole kõigi riikide õiguses kehtestatud ühtmoodi. Mõne riigi õiguse kohaselt võib annakusaaja saada otseselt pärandiosa, samas võib teiste riikide õiguse kohaselt annakusaaja omandada üksnes nõude pärijate vastu.

(18 j)  Selleks et tagada õiguskindlus oma pärandiküsimusi aegsasti kavandada soovivatele isikutele, tuleks käesolevas määruses sätestada konkreetsed kollisiooninormid, mis käsitlevad surma puhuks tehtud korralduste nõuetekohasust ja sisulist kehtivust. Nimetatud kollisiooninormide ühtse kohaldamise tagamiseks tuleks käesolevas määruses loetleda elemendid, mida tuleks käsitada sisulise kehtivuse põhielementidena. Surma puhuks tehtud korralduse sisulise kehtivuse kontrollimine võib viia järelduseni, et surma puhuks tehtud korraldus ei ole õiguslikult kehtiv.

(18 k) Pärimisleping on surma puhuks tehtud korralduse üks vorm, mille nõuetekohasus ja vastuvõtmine on liikmesriigiti erinev. Selleks et muuta lihtsamaks pärimislepingu tulemusena omandatud pärimisõiguste heakskiitmine liikmesriikides, tuleks käesolevas määruses kindlaks määrata, milline õigus reguleerib niisuguste lepingute nõuetekohasust, sisulist kehtivust ning siduvust lepinguosalistele, sealhulgas lepingute lõpetamise tingimusi.

(18 l)  Õigus, mis käesoleva määruse alusel reguleerib surma puhuks tehtud korralduse nõuetekohasust ja sisulist kehtivust ning pärimislepingute puhul siduvust lepinguosalistele, ei tohiks mõjutada ühegi isiku õigust, kellel on pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt õigus sundosale või muu õigus, millest ei saa teda ilma jätta isik, kelle pärandiga on tegemist.

(18 m) Kui käesolevas määruses viidatakse õigusele, mida oleks kohaldatud surma puhuks korralduse teinud isiku pärandi suhtes, kui ta oleks surnud päeval, mil olenevalt juhtumist korraldus kas tehti, seda muudeti või see tühistati, tuleks niisugust viidet käsitleda viitena selle riigi õigusele, kus sel päeval oli isiku peamine elukoht, või kui ta oli valinud kohaldatava õiguse käesoleva määruse alusel, siis selle riigi õigusele, mille kodanik ta sel päeval oli.

(19)    Käesoleva määrusega tuleks reguleerida testamendi vormile kohaldatavat õigust käsitleva 5. oktoobri 1961. aasta Haagi konventsiooniga kooskõlas olevate reeglite kohaselt surma puhuks tehtud kõigi kirjalike korralduste vormilist kehtivust. Kui määratakse kindlaks, kas asjaomane surma puhuks tehtud korraldus on käesoleva määruse aluselt vormiliselt kehtiv, peaks pädev asutus jätma arvestamata pettuse teel loodud rahvusvahelise ulatusega asjaolu, mille eesmärk oli hoida kõrvale vormilise kehtivuse alaste eeskirjade täitmisest.

(19 a) Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse mis tahes sätet, millega piiratakse surma puhuks tehtud korralduse lubatud vorme, viidates teatavatele korraldust tegeva isikuga seotud omadustele, nagu tema vanus, vormiküsimusi käsitleva sättena. Seda ei tuleks tõlgendada nii, nagu peaks käesoleva määruse alusel surma puhuks tehtud korralduse vormilise kehtivuse suhtes kohaldatav õigus määrama kindlaks, kas alaealisel on surma puhuks tehtava korralduse tegemise võime või mitte. Kõnealune õigus peaks määrama kindlaks üksnes selle, kas isikuga seotud omadus, näiteks alaealisus, peaks takistama isikul teha teatavas vormis surma puhuks tehtavat korraldust.

(22)    Teatavat liiki kinnisvara, teatavate äriühingute ja muud konkreetset liiki vara ▌ suhtes kohaldatakse nende asukohaliikmesriigis erieeskirju majanduslikel, perekondlikel või ühiskondlikel kaalutlustel, kehtestades piirangud kõnealuste varade pärimisele või mõjutades selliste varade pärimist. Käesolev määrus peaks tagama niisuguste erieeskirjade kohaldamise. Kõnealust erandit pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaldamisest tuleb aga tõlgendada väga kitsalt, et säiliks selle kooskõla käesoleva määruse üldeesmärgiga. Seetõttu ei saa erisäteteks, millega kehtestatakse piirangud teatud liiki vara pärimisele või mis mõjutavad teatud liiki vara pärimist, pidada ei kollisiooninorme, mille kohaselt kinnisvara suhtes kohaldatakse muud õigust kui vallasvara suhtes, ega ka sätteid, millega nähakse ette suurem pärandi sundosa kui see, mis nähakse ette käesoleva määruse alusel pärimise suhtes kohaldatava õigusega.

(23)    Selleks et tagada ühtne toimimine olukorras, kus ei ole kindel, millises järjekorras on surnud kaks või enam isikut, kelle pärimisasja reguleeritaks eri õigustega, tuleks käesoleva määrusega näha ette eeskiri, mis sätestab, et ühelgi surnud isikul ei tohiks olla õigusi teise isiku või teiste isikute pärimisasjas.

(23 a) Mõnes olukorras võivad pärijad puududa. Eri õigustes reguleeritakse niisuguseid olukordi erinevalt. Mõne õiguse alusel on näiteks riigil õigus esitada pärijana nõue vaba pärandvara suhtes, olenemata vara asukohast. Mõne õiguse alusel aga on riigil õigus omandada üksnes oma territooriumil asuvaid varasid. Seetõttu tuleks käesoleva määrusega näha ette eeskiri, milles sätestatakse, et pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaldamine ei tohiks välistada seda, et liimesriik võib omandada siseriikliku õiguse alusel oma territooriumil asuvaid varasid. Tagamaks seda, et kõnealune eeskiri ei kahjusta pärandaja võlausaldajaid, tuleks siiski lisada tingimus, mille alusel oleks pärandaja võlausaldajatel õigus taotleda oma nõuete rahuldamist kogu pärandvarast, olenemata selle asukohast.

(23 b) Käesolevas määruses sätestatud kollisiooninormid võivad viia kolmanda riigi õiguse kohaldamiseni. Sellistel juhtudel tuleks võtta arvese selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui nende normidega nähakse ette tagasisaade ja edasiviide kas liikmesriigi õigusele või kolmanda riigi õigusele, mis kohaldab oma siseriiklikku pärimise suhtes kohaldatavat õigust, tuleb niisugune tagasisaade ja edasiviide heaks kiita, et tagada rahvusvahelise õiguse ühtsus. Tagasisaade ja edasiviide tuleks siiski välistada olukordades, kus surnud isik oli valinud kolmanda riigi õiguse.

(24)    Avaliku huviga seotud kaalutlustel peaks liikmesriikide kohtutel ja teistel pärimisasjadega tegelevatel pädevatel asutustel olema õigus erandkorras eirata välisriigi õiguse teatavaid sätteid, kui vastaval konkreetsel juhul oleks nende sätete kohaldamine ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga. Siiski ei tohiks kohtud ega teised pädevad asutused kohaldada avaliku korra kaalutlustel põhinevat erandit selleks, et vältida teise liikmesriigi õiguse kohaldamist või keelduda tunnustamast või, vastavalt olukorrale, vastu võtmast või täitmast teises liikmesriigis tehtud otsust, ametlikku dokumenti või kohtutoimingut, kui see keeldumine oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, ning eriti selle artikliga 21, mis keelab diskrimineerimise kõik vormid.

(25)    Arvestades, et käesoleva määruse üldeesmärgiks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine, olenemata sellest, kas need otsused tehti õigusvaidlust hõlmavate või mittehõlmavate menetluste käigus, tuleks määrusega ette näha otsuste tunnustamist, täitmisele pööratavust ja täitmist käsitlevad eeskirjad, mis sarnanevad tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas kehtestatud liidu õigusaktides sätestatud eeskirjadele.

(26)    Käesoleva määrusega tuleks tagada pärimisasjades ametlike dokumentide heakskiitmine ja täitmisele pööratavus kõigis liikmesriikides, et võtta arvesse liikmesriikide erinevusi pärimisega seotud küsimuste lahendamise süsteemides.

(26 a) Ametlikul dokumendil peaks olema teises liikmesriigis ▌sama ▌tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis või võimalikult sarnane toime. Asjaomase ametliku dokumendi tõendusjõu kindlaksmääramisel teises liikmesriigis või kõige sarnasema toime kindlaksmääramisel tuleks lähtuda sellest, milline on kõnealuse ametliku dokumendi tõendusjõu laad ja ulatus selle päritoluliikmesriigis. Seega sõltub päritoluliikmesriigi õigusest see, milline peaks olema konkreetse ametliku dokumendi tõendusjõud teises liikmesriigis.

(26 b) Ametliku dokumendi „õigsus” peaks olema autonoomne mõiste, mis peaks hõlmama selliseid küsimusi nagu dokumendi autentsus, dokumendi ametlikud eeltingimused, dokumenti koostava ametiisiku volitused ning dokumendi koostamiseks kasutatav menetlus. See peaks hõlmama samuti asjaomase ametiisiku poolt ametlikku dokumenti kantud faktilisi asjaolusid, näiteks asjaolu, et osutatud pooled ilmusid osutatud kuupäeval nimetatud ametiisiku ette ja tegid osutatud avaldused. Pool, kes soovib vaidlustada ametliku dokumendi õigsuse, peaks pöörduma ametliku dokumendi päritoluliikmesriigi pädeva kohtu poole kõnealuse liikmesriigi õiguse alusel.

(26 c)  Mõistet „ametlikus dokumendis sisalduvad õigustoimingud või õigussuhted” tuleks tõlgendada viitena ametlikus dokumendis sisalduvatele sisulistele aspektidele. Ametlikus dokumendis sisalduv õigustoiming võib olla näiteks pooltevaheline kokkulepe pärandi jagamise kohta või testament, pärimisleping või muu tahteavaldus. Õigussuhteks võib olla näiteks pärimise suhtes kohaldatava õiguse alusel pärijate ja teiste soodustatud isikute, nende vastavate pärandiosade ja pärandi sundosa kindlaksmääramine või mõne muu pärimise suhtes kohaldatava õigussätte olemasolu kindlakstegemine. Pool, kes soovib vaidlustada ametlikus dokumendis sisalduvad õigustoimingud või õigussuhted, peaks pöörduma kohtute poole, kellel on pädevus vastavalt käesolevale määrusele ning kes peaksid tegema otsuse vaidlustamise kohta kooskõlas pärimise suhtes kohaldatava õigusega.

(26 d) Kui liikmesriigi kohtus tõstatatakse ametlikus dokumendis sisalduvate õigustoimingute või õigussuhetega seotud küsimus lisaküsimusena, peaks sellel kohtul olema pädevus selles küsimuses.

(26 e)  Vaidlustatud ametlikul dokumendil ei tohiks olla tõendusjõudu muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis seni, kuni vaidlustamist menetletakse. Kui vaidlustamine puudutab üksnes ametlikus dokumendis sisalduvate õigustoimingute või õigussuhetega seotud konkreetset küsimust, ei tohiks vaidlustatud ametlikul dokumendil olla tõendusjõudu muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik seoses vaidlustatud küsimusega niikaua, kuni vaidlustamist menetletakse. Ametlik dokument, mis on tunnistatud vaidlustamise tõttu kehtetuks, kaotab igasuguse tõendusjõu.

(26 f)  Ametiasutus, kellele käesoleva määruse rakendamise kontekstis esitatakse kaks vastuolulist ametlikku dokumenti, peaks hindama, millist ametlikku dokumenti tuleks eelistada või ei peaks eelistama kumbagi, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui nendest asjaoludest lähtudes ei ole selge, millist ametlikku dokumenti peaks eelistama, või ei peaks eelistama kumbagi, peaksid küsimuse lahendama käesoleva määruse kohaselt pädevad kohtud, või kui küsimus tõstatatakse menetluse käigus lisaküsimusena, peaks selle küsimuse lahendama kohus, kelle poole vastavas asjas on pöördutud. Kui esineb vastuolu ametliku dokumendi ja otsuse vahel, tuleks arvesse võtta käesoleva määruse kohaseid otsuste mittetunnustamise põhjuseid.

(27)    Piiriülese mõjuga pärimisasja kiireks, hõlpsaks ja tõhusaks lahendamiseks liidus peavad pärijad, annakusaajad, testamenditäitjad ja pärandi hooldajad saama hõlpsasti ▌ tõendada oma staatust ja/või õigusi ja volitusi muus liikmesriigis, näiteks pärandvara asukohaliikmesriigis. Et võimaldada neil seda teha, tuleks käesoleva määrusega ette näha, et luuakse ühtne tunnistus – Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus”) –, mis väljastatakse kasutamiseks teises liikmesriigis. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimise tagamiseks ei peaks nimetatud tunnistus asendama siseriiklikke dokumente, mis võivad liikmesriikides sarnasel eesmärgil olemas olla.

(27 a) Tunnistust väljaandev asutus peaks järgima vorminõudeid, mida nõutakse kinnisvara registreerimisel registrit pidavas liikmesriigis. Seepärast tuleks käesoleva määrusega näha ette liikmesriikide vahel vorminõuete alane teabevahetus.

(27 b) Tunnistuse kasutamine ei peaks olema kohustuslik. See tähendab, et isikutel, kellel on õigus tunnistust taotleda, ei peaks olema kohustust seda teha, vaid nad võivad kasutada ka käesoleva määrusega võimaldatavaid muid vahendeid (otsuseid, ametlikke dokumente ja kohtulikke kokkuleppeid). Siiski ei tohiks ühelgi asutusel või isikul, kellele esitatakse teises liikmesriigis välja antud tunnistus, olla õigust nõuda, et tunnistuse asemel esitataks otsus, ametlik dokument või kohtulik kokkulepe.

(27 c)  Tunnistus tuleks väljastada selles liikmesriigis, mille kohtud on käesoleva määruse alusel pädevad. Iga liikmesriik peaks määrama oma siseriiklikes õigusaktides kindlaks, millistel asutustel on pädevus tunnistust välja anda, kusjuures sellisteks asutusteks võivad olla käesolevas määruses määratletud kohtud või muud pärimisasjades pädevad asutused, nagu näiteks notarid. Samuti peaks iga liikmesriik saama oma õiguses määrata, kas tunnistust välja andev asutus võib tunnistuse andmise menetluse käigus kaasata teisi pädevaid asutusi, näiteks asutusi, kes on pädevad vastu võtma vande asemel esitatava kinnitava avalduse. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile asjakohase teabe oma tunnistusi välja andvate asutuste kohta, et selle teabe saaks üldsusele kättesaadavaks teha.

(27 d) Tunnistusel peaks olema kõigis liikmesriikides sama õiguslik toime. Tunnistus ei peaks ise olema täitedokument, kuid ta peaks omama tõendusjõudu, ning tuleks eeldada, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimise suhtes kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsete asjaolude, nagu surma puhuks tehtud korralduste sisulise kehtivuse suhtes, vastavad tegelikkusele. Tunnistuse tõendusjõud ei tohiks laieneda elementidele, mida ei reguleerita käesoleva määrusega, nagu näiteks sugulusküsimus või küsimus, kas teatav vara kuulus surnule. Iga isiku suhtes, kes teeb makseid või annab üle pärandvara isikule, kellel on tunnistuse kohaselt õigus selliseid makseid või vara pärija või annakusaajana saada, peaks kehtima nõuetekohased kaitsesätted, eeldusel, et ta tegutses heas usus, tuginedes tunnistusega tõendatud teabele. Samasugune kaitse tuleks tagada ka isikutele, kes tunnistusega tõendatud teabele tuginedes ostavad või saavad pärandvara isikult, kellel tõendi kohaselt on õigus seda vara käsutada. Kaitse tuleks tagada kehtiva tõestatud koopia esitamisel. Käesolev määrus ei peaks ette nägema seda, kas selline vara omandamine kolmanda isiku poolt saab toimuma.

(27 e)  Pädev asutus peaks väljastama tunnistuse taotluse põhjal. Tunnistuse originaal peaks jääma tunnistusi välja andvale asutusele, kes peaks väljastama taotlejale ja õigustatud huvi omavale isikule ühe või mitu tõestatud koopiat. See ei tohiks välistada seda, et liikmesriik võib lubada kooskõlas üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevate siseriiklike eeskirjadega tunnistuse koopiate väljaandmist elanikele. Käesoleva määrusega tuleks ette näha väljaandva asutuse otsuste vaidlustamine, sealhulgas otsused tunnistuse väljaandmisest keeldumise kohta. Kui tunnistust parandatakse, muudetakse või see võetakse tagasi, peaks väljaandev asutus teavitama isikuid, kellele on väljastatud tunnistuse tõestatud koopiad, et vältida nende koopiate väärkasutamist.

(28)    Austus liikmesriikide poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste vastu tingib selle, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osaliseks üks või mitu liikmesriiki on käesoleva määruse vastuvõtmise ajal. Eelkõige peaks Haagi 5. oktoobri 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsiooni osalisteks olevatel liikmesriikidel olema võimalik kohaldada testamendi ja vastastikuse testamendi vormilise kehtivuse suhtes käesoleva määruse sätete asemel jätkuvalt kõnealuse konventsiooni sätteid. Käesoleva määruse üldeesmärke silmas pidades peab liikmesriikide vahelistes suhetes olema määrus ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

(28 a) Käesolev määrus ei tohiks takistada Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise 19. novembri 1934. aasta konventsiooni, mis sisaldab rahvusvahelise eraõiguse sätteid pärimise, testamentide ja pärandvara valitsemise kohta, osalisteks olevatel liikmesriikidel kohaldada jätkuvalt nimetatud konventsiooni teatavaid sätteid, nagu seda on muudetud konventsiooni osaliste riikide valitsuste vahel sõlmitud lepinguga.

(29)    Käesoleva määruse kohaldamise hõlbustamiseks peaksid liikmesriigid olema kohustatud edastama teavet oma riigi pärimisega seotud õigusaktide ja menetluste kohta nõukogu 28. mai 2001. aasta otsusega 2001/470/EÜ(7) loodud tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu raames. Selleks et Euroopa Liidu Teatajas oleks võimalik õigeaegselt avaldada kogu käesoleva määruse praktiliseks kohaldamiseks asjakohane teave enne selle kohaldamist, peaksid liikmesriigid esitama niisuguse teabe ka komisjonile enne selle määruse kohaldamise alguskuupäeva.

(29 a) Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohaldamist ja võimaldada kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist, tuleks näha ette standardvormid tõendite jaoks, mis esitatakse koos otsust, ametlikku dokumenti või kohtulikku kokkulepet käsitleva täidetavaks tunnistamise taotlusega, samuti Euroopa pärimistunnistuse taotluse ja tunnistuse enda jaoks.

(29 b) Käesolevas määruses sätestatud ajavahemike ja tähtaegade arvutamisel tuleks kohaldada nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad(8).

(30)    Käesoleva määruse rakendamiseks ühetaoliste tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes(9).

(31)    Käesoleva määrusega ettenähtud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks mõeldud rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada nõuandemenetlust kooskõlas määruse (EL) nr 182/2011 artiklis 4 sätestatud menetlusega.

(33)    Arvestades, et käesoleva määruse eesmärke, milleks on isikute vaba liikumine, ELi kodanike võimalus korraldada aegsasti oma pärandiga seotud ▌küsimusi ning pärijate, annakusaajate ning teiste surnuga lähedaste isikute ja pärandaja võlausaldajate õiguste kaitse, ei saa liikmesriigid üksi tegutsedes piisavalt ▌saavutada ning seepärast on neid tänu käesoleva määruse ulatusele ja mõjule võimalik paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(34)    Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. ▌ Liikmesriikide kohtud ja muud pädevad asutused peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.

(35)    Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta seoses vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ▌ei osale need liikmesriigid käesoleva määruse vastuvõtmises ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav. See ei piira siiski Ühendkuningriigi ja Iirimaa võimalust teatada oma kavatsusest nõustuda käesoleva määrusega pärast selle vastuvõtmist, vastavalt nimetatud protokolli artiklile 4.

(36)    Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükkKohaldamisala ja mõisted

Artikkel 1Kohaldamisala

1.      Käesolevat määrust kohaldatakse pärimise suhtes. Seda ei kohaldata maksu-, tolli- ega haldusasjade suhtes.

3.      Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:

(a)    füüsilise isiku õiguslik seisund, perekonnasuhted ja suhted, mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhetele sarnase mõjuga;

(b)    füüsilise isiku õigus- ja teovõime, ilma et see piiraks artikli 19 lõike 2 punkti c ning artikli 19 c kohaldamist;

(c)    küsimused, mis on seotud füüsilise isiku teadmata kadumise, eemaloleku või oletatava surmaga;

(d)    küsimused, mis on seotud abikaasade varasuhtega ja selliste suhetega seotud varasuhtega, millel on kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime;

(e)    muud kui surmast tulenevad ülalpidamiskohustused;

(e a) surma puhuks tehtud suuliste korralduste vormiline kehtivus;

(f)     omandiõigused, huvid ja vara, mis tekivad või lähevad üle muul viisil kui pärimise teel; sellisteks võimalusteks on näiteks kinkimine, mitme isiku ühisvara, mis läheb üle üleelanud isikule, pensioniskeemid ning kindlustus- ja muud sarnased lepingud, ilma et need piiraks artikli 19 lõike 2 punkti j kohaldamist;

(g)    ▌küsimused, mida reguleeritakse äriühinguid ja muid juriidilisi isikuid või organiseeritud ühendusi käsitleva õigusega, näiteks äriühingute ▌ ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamislepingute ja põhikirjade sätted, mis reguleerivad aktsionäride või osanike aktsiate või osade üleminekut nende surma korral;

(h)    äriühingute ▌ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste tegevuse lõpetamine, lõppemine ja ühinemine;

(i)     usaldusühingu vormis asutatud fondide (trust) loomine, juhtimine ja lõpetamine;

(j)     ▌asjaõiguse liigitus ning

(j a) kinnisasja- või vallasasjaõiguse kandmine registrisse, sealhulgas sellise registrisse kandmise õiguslikud nõuded, ning toime, mis on kõnealuste õiguste registrisse kandmisel või registrisse kandmata jätmisel.

Artikkel 1 aPärimisasjadega seotud pädevus liikmesriikides

Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide asutuste pädevust pärimisasjade menetlemisel.

Artikkel 2Mõisted

1.      Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a) „pärimine” – isiku vara, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek isiku surma korral, olenemata sellest, kas tegemist on surma puhuks tehtud korralduse teel üleminekuga või läheb vara üle seadusjärgse pärimise teel;

(c)    „pärimisleping” – leping, sealhulgas vastastikusest testamendist tulenev leping, millega vastutasu eest või ilma selleta antakse, muudetakse või tühistatakse õigusi ühe või mitme lepinguosalise tulevase pärandi suhtes;

(d)    „vastastikune testament” – kahe või enama isiku testament, mis on koostatud ühe dokumendina ▌;

(d a) „surma puhuks tehtud korraldus” – testament, vastastikune testament või pärimisleping;

(e)    „päritoluliikmesriik” – liikmesriik, kus olenevalt asjaoludest on tehtud otsus, kinnitatud või sõlmitud kohtulik kokkulepe, koostatud ametlik dokument või välja antud Euroopa pärimistunnistus;

(f)     „otsuse täitmise liikmesriik” – liikmesriik, kus taotletakse otsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi täitmisele pööratavust või täitmist;

(g)    „otsus” – liikmesriigi kohtus pärimisasja kohta tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas ▌kohtuametniku otsus kohtukulude suuruse kohta;

(g a) „kohtulik kokkulepe” – pärimisasjas saavutatud kokkulepe, mille kohus on kinnitanud või mis on sõlmitud kohtumenetluse käigus;

(h)    „ametlik dokument” – pärimisasja käsitlev dokument, mis on liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning:

(i)      mis on ametlik lähtuvalt ametliku dokumendi allkirjast ja sisust ning

(ii)     mille õigsust on kinnitanud päritoluliikmesriigi avaliku võimu kandja või muu pädev asutus.

2.      Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab mõiste „kohus” kõiki kohtuasutusi ning kõiki selliseid teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses, tingimusel et sellised asutused ja õigusala töötajad annavad tagatised erapooletuse osas ja poolte õiguse osas olla ära kuulatud ning et selliste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:

(a)     otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või selle kohta võib kohtuasutusele esitada taotluse läbivaatamiseks ning

(b)     otsusel on samasugune õigusjõud ja -mõju nagu samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusel.

Liikmesriigid teatavad komisjonile vastavalt artikli 47 lõikele 1 esimeses lõigus osutatud muud asutused ja õigusala töötajad.

II peatükkKohtualluvus

Artikkel 4Üldine kohtualluvus

▌Pärimisasja tervikuna lahendamiseks on pädev isiku surma hetkel tema peamiseks elukohaks olnud liikmesriigi kohus.

Artikkel 5 aKohtu valimise kokkulepe

1.      Kui surnu oli artikli 17 kohaselt valinud oma pärandi suhtes kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, võivad asjaomased pooled kokku leppida, et surnu valitud õigust kohaldava liikmesriigi kohtul või kohtutel on ainupädevus igas pärimisasjas.

2.      Kohtu valimise kokkulepe tuleb vormistada kirjalikult ning sellele peavad kirjutama kuupäeva ja allkirja asjaomased pooled. Elektroonilisel teel edastatud dokument, mida on võimalik alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatuga.

Artikkel 5 bPädevusest loobumine õiguse valimise korral

Kui surnu oli artikli 17 kohaselt valinud oma pärandi suhtes kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, siis võib kohus, kelle poole on pöördutud artiklite 4 või 6 kohaselt, teha järgmist:

(a)     ta võib mõne menetluse poole taotlusel loobuda pädevusest, kui ta leiab, et arvestades pärimisasja praktilisi asjaolusid, näiteks poolte peamine elukoht ja vara asukoht, on surnu valitud õigust kohaldava liikmesriigi kohtul paremad võimalused pärimisasja lahendada, või

(b)    ta loobub pädevusest, kui menetluse pooled on kooskõlas artikliga 5 a leppinud  kokku anda pädevus üle selle liikmesriigi kohtule või kohtutele, kelle õigus oli   valitud.

Artikkel 5 cPädevus õiguse valimise korral

Selle liikmesriigi kohtutel, mille õiguse surnu oli artikli 17 kohaselt valinud, on pädevus lahendada pärimisasja tervikuna, kui:

(a)      kohus, mille poole eelnevalt pöörduti, on samas asjas vastavalt artiklile 5 b pädevusest loobunud või

(b)      menetluse pooled on kooskõlas artikliga 5 a leppinud kokku anda pädevus selle liikmesriigi kohtule või kohtutele või

(c)       menetluse pooled on sõnaselgelt tunnustanud menetleva kohtu pädevust.

Artikkel 5 dOmal algatusel algatatud menetluse lõpetamine kohaldatava õiguse valimise korral

Artikli 4 või 6 alusel omal algatusel pärimisasja menetlev kohus lõpetab menetluse, kui menetluse pooled on leppinud kokku pärimisasja lahendamises vastastikusel kokkuleppel kohtuväliselt liikmesriigis, kelle õiguse surnu oli artikli 17 kohaselt valinud.

Artikkel 5 ePädevus kohtusse ilmumise alusel

1.      Kui liikmesriigi kohtus, kellel on artikli 5 c kohaselt pädevus, ilmneb asja arutamise käigus, et kohtu valimise kokkuleppes ei osalenud kõik asjaomase menetluse pooled, on kohus jätkuvalt pädev, kui menetluse pooled, kes kokkuleppes ei osalenud, ilmuvad kohtusse kohtu pädevust vaidlustamata.

2.      Kui menetluse pooled, kes kokkuleppes ei osalenud, vaidlustavad lõikes 1 osutatud kohtu pädevuse, loobub kohus oma pädevusest.

         Sellisel juhul on pädevus lahendada pärimisasi artiklite 4 või 6 kohaselt pädevatel kohtutel.

Artikkel 6

Kohtualluvus muudel juhtudel

1.        Kui isiku surma hetkel ei asu tema peamine elukoht liikmesriigis, on pädevus lahendada pärimisasi tervikuna siiski selle liikmesriigi kohtutel, kus asub pärandvara, juhul kui:

(b)    surnu oli surma hetkel selle liikmesriigi kodanik või

(b a) selles liikmesriigis asus surnu eelmine peamine elukoht ning kohtusse pöördumise kuupäevaks ei ole peamise elukoha muutmisest möödunud rohkem kui viis aastat.

2.        Kui ühelgi liikmesriigi kohtul ei ole pädevust lõike 1 alusel, on pädevus teha otsuseid pärandvara kohta siiski selle liikmesriigi kohtutel, kus pärandvara asub.

Artikkel 6 aPädevuse muutmine vajaduse sunnil

Kui ühelgi liikmesriigi kohtul ei ole pädevust käesoleva määruse muude sätete alusel, võivad liikmesriigi kohtud erandkorras pärimisasja lahendada, kui menetlust ei saa nõuetekohaselt algatada või läbi viia või see osutub võimatuks kohtuasjaga tihedalt seotud kolmandas riigis.

Kohtuasi peab olema asja menetleva kohtu asukohaliikmesriigiga piisavalt seotud.

Artikkel 6 bMenetlemise piirangud

1.      Kui pärandvara hulka kuulub kolmandas riigis asuv vara, võib kohus, kelle poole pärimisasja lahendamiseks pöörduti, otsustada ühe osalise taotlusel jätta otsuse ühe või mitme sellise vara kohta tegemata, kui võib eeldada, et selle vara kohta tehtud kohtu otsust kolmandas riigis kas ei tunnustata või ei tunnistata täitmisele pööratavaks.

2.      Lõike 1 kohaldamine ei mõjuta osaliste õigust piirata menetluse ulatust vastavalt selle liikmesriigi õigusele, mille kohtu poole pöörduti.

Artikkel 8

Pärandi, annaku või sundosa vastuvõtmine või sellest loobumine

Lisaks sellele, et kohtul on käesoleva määruse kohaselt pädevus lahendada pärimisasju, on selle liikmesriigi kohtutel, kus on mis tahes sellise isiku peamine elukoht, kes pärimisasjadele kohaldatava õiguse kohaselt võib esitada asutusele avalduse pärandi, annaku või pärandi sundosa vastuvõtmise või sellest loobumise kohta või avalduse asjaomase isiku vastutuse piiramise kohta pärandiga seotud vastutuse osas, pädevus võtta vastu selliseid avaldusi, kui selle liikmesriigi õiguse kohaselt võib selliseid avaldusi kohtule esitada.

Artikkel 10Kohtusse pöördumine

Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse kohtusse pöördumine toimunuks:

(a)    ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kostjale kätte toimetada, või

(b)     kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis kuupäeval, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja võtab pärast seda vajalikud meetmed, et dokument kohtule esitada, või

(b a)  kui kohus algatab menetluse omal algatusel, siis ajal, mil kohus teeb otsuse algatada menetlus, või juhul, kui sellist otsust ei nõuta, siis ajal, mil asi kohtus registreeritakse.

Artikkel 11Kohtualluvuse kontrollimine

Kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud pärimisasja küsimuses, mis käesoleva määruse kohaselt ei ole tema pädevuses, teatab kohus omal algatusel, et ta ei ole pädev asja arutama.

Artikkel 12Nõuetekohasuse kontrollimine

1.      Kui kostja peamine elukoht on muus riigis kui menetluse algatamise kohaks olev liikmesriik ning ta ei ilmu asja arutamisele, peatab pädev kohus menetluse, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus hagiavaldus või sellega võrdväärne dokument kätte saada piisavalt aegsasti, et korraldada enda kaitset, või kui on tõendatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.

2.      Käesoleva artikli lõike 1 asemel kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 (kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)(10) artiklit 19, kui hagiavaldus või sellega samaväärne dokument tuli nimetatud määruse kohaselt edastada ühest liikmesriigist teise.

3.      Kui määrus (EÜ) nr 1393/2007 ▌ ei ole kohaldatav ning kui menetluse algatamist käsitlev dokument või võrdväärne dokument tuli tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välismaal kättetoimetamist käsitleva 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsiooni kohaselt edastada välismaale, kohaldatakse nimetatud konventsiooni artiklit 15.

Artikkel 13Pooleliolevad menetlused

1.      Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetluse ühed ja samad pooled, peatab kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seniks, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.

2.      Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kes asja esimesena menetlema hakkas, loobub kohus, kes asja hiljem menetlema hakkas, pädevusest esimese kohtu kasuks.

Artikkel 14Seotud menetlused

1.      Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetlused peatada.

2.      Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale kohtu, kes asja esimesena menetlema asus, ühe poole taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kes asja esimesena menetlema asus, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi ühendada.

3.      Menetlused loetakse seotuks käesoleva artikli tähenduses, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eraldi menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.

Artikkel 15Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed

Liikmesriigi kohtute kaudu võib taotleda selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmeid, mis on asjaomase riigi seadustega ette nähtud, isegi juhul, kui teise liikmesriigi kohtud on käesoleva määruse kohaselt asja sisuliseks arutamiseks pädevad.

III peatükkKohaldatav õigus

Artikkel 15 aÜldine kohaldatavus

Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.

Artikkel 16Üldreegel

1.        Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse pärimisasjale tervikuna selle riigi õigust, kus asus surnu peamine elukoht tema surma hetkel.

2.        Kui erandkorras on juhtumi kõigist asjaoludest tulenevalt selge, et surma ajal oli surnu ilmselgelt tihedamini seotud teise riigiga kui sellega, mille õigus oleks lõike 1 kohaselt kohaldatav, kohaldatakse pärimise suhtes selle teise riigi õigust.

Artikkel 17

Õiguse valik

1.      Isik võib pärimisasja kui terviku suhtes kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.

         Isik, kellel on mitu kodakondsust, võib valida ükskõik millise riigi õiguse, mille kodanik ta selle valiku tegemise ajal on.

2.      Valik määratakse sõnaselgelt kindlaks surma puhuks tehtud korralduse vormis esitatud avalduses või nähtub selgelt nimetatud korralduse tingimustest.

3.      Kohaldatava õiguse valiku tegemise toimingu sisulist kehtivust reguleerib valitud õigus.

4.      Õiguse valiku ▌muutmine või tühistamine peab vastama surma puhuks tehtud korralduste muutmise või tühistamise suhtes kohaldatavatele vorminõuetele.

Artikkel 19Kohaldatava õiguse ulatus

1.      Artikli 16 või 17 kohaselt kindlaks määratud õigus reguleerib pärandiga seotud asja tervikuna .

2.      Eelkõige reguleerib nimetatud õigus järgmist:

(a)   pärandi avanemise põhjused, aeg ja koht;

(b)   ▌soodustatud isikute kindlaksmääramine, nende pärandiosade ja kohustuste kindlaksmääramine, mille pärandaja on neile võinud määrata, ning muudepärandiga seotud õiguste, sealhulgas üleelanud abikaasa või partneri pärimisõiguste kindlaksmääramine;

(c)   pärimisvõime;

(e)   pärandist ilmajätmine ja pärimisõiguse kaotamine tegevusest tingituna;

(f)    pärandisse kuuluva vara, õiguste ja kohustuste üleminek pärijatele ja olemasolu korral annakusaajatele, sealhulgas pärandi või annaku vastuvõtmise või sellest loobumise tingimused ja tagajärjed;

(g)   pärijate, testamenditäitjate ja muude pärandi hooldajate volitused eelkõige seoses vara müügi ning võlausaldajate nõuete rahuldamisega, ilma et see piiraks artiklis 21 osutatud volitusi;

(h)   vastutus pärandvarasse kuuluvate võlgade eest;

(i)    pärandvara vabalt käsutatav osa, sundosad ja muud piirangud surma puhuks tehtud korraldustele ning nõuded, mille surnu lähedased on võinud esitada pärandi või pärijate vastu;

(j)     kohustus tagastada kingitused, eelpärand või annakud või kohustus anda nende kohta aru erinevate soodustatud isikute pärandiosade kindlaksmääramisel;

(l)     pärandi jagamine.

Artikkel 19 a

Surma puhuks tehtud korraldused, mis ei ole pärimislepingud

1.      Muud surma puhuks tehtud korraldust, mis ei ole pärimisleping, reguleeritakse selle nõuetekohasuse ja sisulise kehtivuse osas õigusega, mida käesoleva määruse kohaselt oleks kohaldatud korralduse teinud isiku pärandi suhtes juhul, kui ta oleks surnud korralduse tegemise päeval.

2.      Olenemata lõikest 1, võib isik valida oma surma puhuks tehtud korralduse vastuvõetavuse ja sisulise kehtivuse suhtes kohaldatavaks õiguseks õiguse, mille surma puhuks korralduse teinud inimene oleks võinud valida vastavalt artiklile 17 selles esitatud tingimustel.

3.      Vajaduse korral kohaldatakse lõiget 1 surma puhuks tehtud muu korralduse kui pärimislepingu muutmise või tühistamise suhtes. Kui kohaldatav õigus valitakse lõike 2 kohaselt, kohaldatakse muutmise ja tühistamise suhtes seda õigust.

Artikkel 19 b

Pärimisleping

1.      Ühe isiku pärandit käsitlevat pärimislepingut reguleeritakse selle nõuetekohasuse, sisulise kehtivuse ja lepinguosalistele siduvuse ning lõpetamise tingimuste osas õigusega, mida käesoleva määruse kohaselt oleks kohaldatud selle isiku pärandi suhtes juhul, kui ta oleks surnud lepingu sõlmimise päeval.

2.      Mitme isiku pärandeid käsitlev pärimisleping on nõuetekohane üksnes juhul, kui see on nõuetekohane vastavalt iga riigi õigusele, mis käesoleva määruse kohaselt oleks kuulunud kohaldamisele kõigi asjaomaste isikute pärandite suhtes juhul, kui nad oleksid surnud lepingu sõlmimise päeval.

         Pärimislepingut, mis on nõuetekohane esimese lõigu kohaselt, reguleeritakse selle sisulise kehtivuse ja lepinguosalistele siduvuse ning lõpetamise tingimuste osas selle õigusega esimeses lõigus osutatud õiguste hulgast, millega leping on kõige tihedamalt seotud.

3.      Olenemata lõigetest 1 ja 2 võivad lepinguosalised pärimislepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks lepingu nõuetekohasuse, sisulise kehtivuse ja lepinguosalistele siduvuse ning lõpetamise tingimuste osas valida õiguse, mille isik või üks isikutest, kelle pärand on lepingu objektiks, oleks võinud vastavalt artiklile 17 valida selles esitatud tingimustel.

Artikkel 19 c

Surma puhuks tehtud korralduste sisuline kehtivus

1.        Artiklite 19 a ja 19 b kohaldamisel kajastavad sisulist kehtivust järgmised asjaolud:

(a)      surma puhuks korraldust tegeva isiku võime teha sellist korraldust;

(b)      konkreetsed põhjused, mis takistavad korraldust tegeval isikul teha korraldust teatud isikute kasuks või mis takistavad isikul saada pärandvara korraldust tegevalt isikult;

(c)       surma puhuks tehtud korralduse puhul esindatuse kasutamise nõuetekohasus;

(d)       korralduse tõlgendamine;

(e)       pettus, surve avaldamine, viga või muu küsimus, mis on seotud korraldust tegeva isiku tahteavalduse või kavatsusega.

2.      Kui isikul on surma puhuks tehtud korralduste tegemise võime selle õiguse kohaselt, mida kohaldatakse vastavalt artiklitele 19 a või 19 b, ei mõjuta kohaldatava õiguse edaspidine muutmine tema võimet selliseid korraldusi muuta või tühistada.

Artikkel 19 d

Surma puhuks tehtud kirjalike korralduste vormiline kehtivus

1.      Surma puhuks tehtud kirjalik korraldus on vormiliselt kehtiv, kui selle vorm vastab selle riigi õigusele:

(a)     kus tehti korraldus või sõlmiti pärimisleping või

(b)     mille kodakondsus oli testaatoril või vähemalt ühel isikul, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel, või

(c)     kus oli testaatori või vähemalt ühe sellise isiku, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, alaline elukoht kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel, või

(d)     kus oli testaatori või vähemalt ühe sellise isiku, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, peamine elukoht kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel, või

(e)     kus – kinnisvara korral – kinnisvara asub.

Selle kindlaksmääramisel, kas testaatori või vähemalt ühe sellise isiku, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, alaline elukoht oli konkreetses riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.

2.      Lõiget 1 kohaldatakse samuti selliste surma puhuks tehtud korralduste suhtes, millega muudetakse varasemat korraldust või millega see tühistatakse. Muutmine või tühistamine on samuti vormiliselt kehtiv, kui see on kooskõlas mis tahes sellise õigusaktiga, mille kohaselt surma puhuks tehtud korraldus, mida on muudetud või mis on tühistatud, oli lõike 1 kohaselt kehtiv.

3.      Käesoleva artikli kohaldamisel käsitatakse mis tahes sätet, millega piiratakse surma puhuks tehtud korralduse lubatud vorme testaatori või sellise isiku, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, vanuse, kodakondsuse või isikuga seonduva muu teguri alusel, vormiküsimusi käsitleva sättena. Sama eeskirja kohaldatakse ka surma puhuks tehtud korralduse kehtivuseks nõutavate mis tahes tunnistaja kvalifikatsioonide suhtes.

Artikkel 20

Vastuvõtmist või loobumist käsitleva avalduse vormiline kehtivus

Pärandi, annaku või sundosa vastuvõtmist või sellest loobumist käsitlev avaldus ning avaldust esitava isiku vastutuse piiramiseks mõeldud avaldus on vormiliselt kehtiv, kui see vastab nõuetele, mis on sätestatud:

(a)       pärimise suhtes vastavalt artiklitele 16 või 17 kohaldatavas õiguses või

(b)      selle riigi õiguses, mis on avaldust esitava isiku peamiseks elukohaks.

Artikkel 21

Pärandi hooldaja määramist ja tema volitusi teatavates olukordades käsitlevad erieeskirjad

1.        Kui pärandi hooldaja määramine on kohustuslik või kohustuslik tulenevalt selle liikmesriigi õiguse kohasest taotlusest, kelle kohtud on käesoleva määruse kohaselt pädevad pärimisasja lahendama, ning pärimise suhtes kohaldatakse välisriigi õigust, võivad selle liikmesriigi kohtud, kui nende poole pöördutakse, määrata oma õiguse kohaselt pärandile ühe hooldaja või mitu hooldajat vastavalt selles artiklis sätestatud tingimustele.

Selle lõike kohaselt määratud hooldaja(d) on isik(ud), kellel on õigus täita surnud isiku testamenti ja/või valitseda surnud isiku pärandit vastavalt pärimise suhtes kohaldatavale õigusele. Kui kõnealuses õiguses ei ole ette nähtud, et pärandit valitseb isik, kes ei ole soodustatud isik, võivad selle liikmesriigi kohtud, kus hooldaja määratakse, määrata selles liikmesriigis kehtiva õiguse kohaselt kolmandast isikust hooldaja, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav ning kui soodustatud isikute või soodustatud isikute ja võlausaldajate või surnud isiku võlgade tagajatest muude isikute vahel on tõsine huvide konflikt, soodustatud isikud on eriarvamusel pärandvara valitsemise suhtes või pärandvara valitsemine on varade olemuse tõttu keeruline.

Selle lõike kohaselt määratud hooldaja(d) on ainult isik(ud), kellel on lõigete 2 või 3 kohased volitused.

2.        Lõike 1 kohaselt pärandi hooldajaks määratud isik kasutab volitusi pärandit valitseda, mida ta võib kasutada vastavalt pärimise suhtes kohaldatavale õigusele. Hooldaja määrav kohus võib määratleda otsuses selliste volituste kasutamise konkreetsed tingimused vastavalt pärimise suhtes kohaldatavale õigusele.

Kui pärimise suhtes kohaldatava õigusega ei ole antud piisavaid volitusi, et säilitada pärandvara või kaitsta võlausaldajate või muude surnu võlakohustusi taganud isikute õigusi, võib hooldaja määrav kohus otsustada lubada pärandi hooldajal kasutada täiendavalt sel eesmärgil oma õigusega antud volitusi ja võib määrata oma otsusega kindlaks konkreetsed tingimused selliste volituste kasutamiseks vastavalt sellele õigusele.

Selliseid muid volitusi kasutades järgib pärandi hooldaja siiski pärimise suhtes kohaldatavat õigust seoses pärandvara omandiõiguse üleminekuga, vastutusega pärandist tulenevate võlgade eest ning soodustatud isikute õigustega, sealhulgas vajaduse korral õigusega pärand vastu võtta või pärandist keelduda ning, kui see on asjakohane, testamenditäitja volitustega.

3.        Olenemata lõikest 2, võib lõike 1 kohaselt ühe või mitu pärandi hooldajat määrav kohus erandkorras, kui pärimise suhtes kohaldatav õigus on kolmanda riigi õigus, otsustada anda neile hooldajatele kõik volitused pärandvara valitseda, mis on antud selle liikmesriigi õigusega, kus nad hooldajaks määratakse.

Selliseid volitusi kasutades arvestavad pärandi hooldajad siiski eelkõige soodustatud isikute ning nende pärandiga seotud õiguste kindlaksmääramisega, sealhulgas nende õigusega pärandi sundosale või nõudega pärandi või pärijate suhtes pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt.

Artikkel 22▌Erisätted

, millega kehtestatakse piirangud teatud liiki vara pärimisele või mis mõjutavad teatud liiki vara pärimist

Kui selle riigi õigusega, kus asub teatud liiki kinnisvara, äriühingud või muu erilist liiki vara, on ette nähtud erisätted, millega seatakse majanduslikel, perekondlikel või ühiskondlikel kaalutlustel piirangud sellise vara pärimisele või mis mõjutavad sellise vara pärimist, kohaldatakse pärimise suhtes neid erisätteid, kui selle riigi õiguse kohaselt kuuluvad need sätted kohaldamisele olenemata sellest, millist õigust pärimise suhtes kohaldatakse.

Artikkel 22 aAsjaõiguse kohandamine

Kui isik taotleb tuginemist sellisele asjaõigusele, millele tal on õigus vastavalt pärimise suhtes kohaldatavale õigusele, ning selle liikmesriigi õiguses, kus sellele õigusele tuginetakse, ei tunta seda asjaõigust, kohandatakse vajaduse korral ja võimaluse piires seda asjaõigust kõnealuse riigi õiguses ette nähtud kõige lähema samaväärse asjaõigusega, võttes arvesse konkreetse asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huve ning sellega seotud mõjusid.

Artikkel 23Samaaegsed surmajuhtumid

Kui kaks või enam isikut, kelle pärandi suhtes kohaldatakse erinevate riikide õigust, surevad tingimustes, kus ▌nende suremise järjekord on teadmata ning nimetatud riikide õiguses reguleeritakse sellist olukorda erinevalt või on selline olukord reguleerimata, ei ole ühelgi surnutest õigusi teise isiku või teiste isikute pärandi suhtes.

Artikkel 24

Pärijate puudumine

Kui käesoleva määruse alusel pärimise suhtes kohaldatava õiguse kohaselt ei ole surma puhuks tehtud korralduse kohaselt pärijaid või annakusaajaid ning puuduvad füüsilistest isikutest seadusjärgsed pärijad, ei takista sel viisil kindlaks määratud õiguse kohaldamine liikmesriigil või selle liikmesriigi poolt sel otstarbel määratud asutusel kasutada õigust omandada oma õigust kohaldades liikmesriigi territooriumil asuvat pärandvara, tingimusel et võlausaldajatel on õigus taotleda oma nõuete rahuldamist kogu pärandi varadest.

Artikkel 26

Tagasisaade ja edasiviide

1.      Käesolevas määruses osutatud mis tahes kolmanda riigi õiguse kohaldamine tähendab, et kohaldatakse selles riigis kehtivaid õigusnorme, sealhulgas selle rahvusvahelise eraõiguse norme, kui nende õigusnormidega nähakse ette tagasisaate ja edasiviite kohaldamine:

         (a)         liikmesriigi õigusnormide suhtes või

         (b)         teise kolmanda riigi õigusnormide suhtes, kes kohaldaks oma õigust.

2.      Tagasisaadet ega edasiviidet ei kohaldata artikli 16 lõikes 2, artiklis 17, artiklis 19 d, artikli 20 punktis b ja artiklis 22 osutatud õigusnormide suhtes.

Artikkel 27Avalik kord

(ordre public)

Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga (ordre public).▌

Artikkel 28Rohkem kui ühe õiguskorraga riigid

– territoriaalsed õigusaktide konfliktid

1.        Kui käesolevas määruses osutatud õigus on sellise riigi õigus, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad pärimisasjade suhtes oma õigusnormid, määratakse asjaomase riigi kollisiooninormidega kindlaks see territoriaalüksus, mille õigusnorme kohaldatakse.

2.        Selliste siseriiklike kollisiooninormide puudumisel käsitatakse:

(a)      surnu peamisele elukohale viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus oli isiku peamine elukoht tema surma hetkel;

(b)      surnu kodakondsusele viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega surnu oli kõige lähemalt seotud;

(c)       muudele ühendavateks teguriteks olevatele asjaoludele viitavate mis tahes muude sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega asjaomane asjaolu on seotud.

2 a.     Olenemata lõikest 2, käsitatakse artikli 19 d kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil mis tahes viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele selle riigi kollisiooninormide puutumisel viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega testaator või isikud, kelle pärimisasja kohta on sõlmitud pärimisleping, olid kõige tihedamalt seotud.

Artikkel 28 aRohkem kui ühe õiguskorraga riigid – isikute gruppe puudutavad õigusaktide konfliktid

Sellises riigis, kus pärimise suhtes kohaldatakse kahte või enamat õigussüsteemi või normistikku, mis on kohaldatavad erinevatesse gruppidesse kuuluvate isikute suhtes, käsitatakse viiteid selle riigi õigusele kui viiteid õigussüsteemile või normistikule, mis on määratud kindlaks selles riigis kehtivate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumisel kohaldatakse sellist õigussüsteemi või normistikku, millega surnu oli kõige lähemalt seotud.

Artikkel 28 b

Käesoleva määruse kohaldamata jätmine siseriiklike õigusaktide konfliktide puhul

Liikmesriik, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad pärimisasjade suhtes oma õigusnormid, ei ole kohustatud kohaldama käesolevat määrust selliste kollisiooninormide suhtes, mis hõlmavad ainult nimetatud territoriaalüksusi.

IV peatükk

Otsuste tunnustamine, täitmisele pööratavus ja täitmine

Artikkel 29

Tunnustamine

1.        Liikmesriigis tehtud otsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta.

2.        Otsuse vaidlustamise korral võib huvitatud pool, kes põhiküsimusena nõuab otsuse tunnustamist, taotleda selle tunnustamise kinnitamist artiklites 33 b – 33 o ettenähtud menetluse kohaselt.

3.        Kui tunnustamist nõutakse liikmesriigi kohtus menetluses oleva asja arutamise käigus lisaküsimusena, on see kohus pädev tegema tunnustamist käsitlevat otsust.

Artikkel 30Tunnustamata jätmise põhjused

Otsus jäetakse tunnustamata :

(a)       kui tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga (ordre public), kus tunnustamist taotletakse ▌;

(b)      kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud korraldada enda kaitset, välja arvatud juhul, kui kostja ei kaevanud otsust edasi siis, kui tal oli selleks võimalus;

(c)       kui tunnustamine on vastuolus menetluse tulemusel tehtud kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;

(d)      kui tunnustamine on vastuolus kohtuotsusega, mis on varem tehtud samade poolte vahelises, sama eseme ja sama alusega menetluses teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui varasem otsus vastab tunnustamise tingimustele liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.

Artikkel 31Sisulise läbivaatamise keeld

Mingil juhul ei vaadata liikmesriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.

Artikkel 32

Tunnustamise menetluse peatamine

Selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tavalises korras edasi kaevatud.

Artikkel 33

Täitmisele pööratavus

Otsused, mis on tehtud liikmesriigis ning mis on selles riigis täitmisele pööratavad, on teistes liikmesriikides täitmisele pööratavad, kui nad on tunnistatud mis tahes huvitatud poole taotlusel teistes liikmesriikides täitmisele pööratavaks vastavalt artiklites 33 b – 33 o sätestatud menetlusele.

Artikkel 33 aAlalise elukoha kindlaksmääramine

Et teha kindlaks, kas artiklites 33 b – 33 o sätestatud menetluse kohaldamisel on poole alaline elukoht kohtuotsuse täitmise liikmesriigis, kohaldab kohus, kelle poole pöörduti, selle liikmesriigi siseriiklikku õigust.

Artikkel 33 b Kohalike kohtute pädevus

1.      Täidetavaks tunnistamise taotlus esitatakse kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtule või pädevale asutusele, kellest kõnealune liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 46 a.

2.        Kohalik kohtualluvus määratakse selle poole alalise elukoha alusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, või täitmiskoha alusel.

Artikkel 33 cMenetlus

1.      Taotlemiskorda reguleeritakse täitmise liikmesriigi seadusega.

2.      Taotlejal ei pea olema täitmise liikmesriigis postiaadressi ega volitatud esindajat.

3.      Taotlusele lisatakse järgmised dokumendid:

(a)        otsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;

(b)        tõend, mille on väljastanud päritoluliikmesriigi kohus või pädev asutus, kasutades artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, ilma et see piiraks artikli 33 d kohaldamist.

Artikkel 33 dTõendi esitamata jätmine

1.  Kui artikli 33c lõike 3 punktis b märgitud tõendit ei esitata, võib kohus või pädev asutus määrata selle esitamise tähtaja, tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudmisest loobuda.

2.  Kui kohus või pädev asutus seda nõuab, esitatakse nimetatud dokumentide tõlge. Tõlke teeb isik, kes on selleks pädev ühes liikmesriigis.

Artikkel 33 eTäidetavaks tunnistamine

Otsus tunnistatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 33 c ette nähtud nõuete täitmist ilma artikli 30 kohase läbivaatamiseta. Poolel, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta esildisi.

Artikkel 33 fTäidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsusest teatamine

1.      Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsusest teatatakse taotluse esitajale viivitamata vastavalt korrale, mis on sätestatud selle liikmesriigi õiguses, kus täitmist taotletakse.

2.      Täidetavaks tunnistamine toimetatakse kätte poolele, kelle suhtes täitmist taotletakse, koos otsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud.

Artikkel 33 gTäidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebamine

1.      Kumbki pool võib täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

          2.        Edasikaebus esitatakse kohtusse, kellest asjaomane liikmesriik on teavitanud   komisjoni vastavalt artiklile 46 a.

3.      Edasikaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade vaidlustamiskorra kohaselt.

4.      Kui pool, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ilmu taotluse esitaja algatatud menetluseks kohtusse, kuhu edasikaebus esitati, kohaldatakse artiklit 12 ka siis, kui kõnealuse poole alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis.

5.      Edasikaebus täidetavaks tunnistamise peale tuleb esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kui selle poole alaline elukoht, kelle suhtes täitmist taotletakse, on muus liikmesriigis kui selles, kus tunnistati täidetavaks pööramist, on kaebuse esitamise tähtaeg 60 päeva alates kuupäevast, mil see toimetati isikule kätte või saadeti tema asukohta. Tähtaega ei saa asukoha kauguse tõttu pikendada.

Artikkel 33 hEdasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamise menetlus

Edasikaebuse kohta tehtud otsust saab vaidlustada üksnes menetluse teel, millest asjaomane liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 46 a.

Artikkel 33 iTäitmisele pööratavaks tunnistamisest keeldumine või selle tühistamine

Kohus, kellele esitatakse artikli 33 g või artikli 33 h alusel edasikaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklis 30 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

Artikkel 33 jMenetluse peatamine

Kohus, kellele esitatakse artikli 33 g või 33 h alusel kaebus, peab menetluse peatama selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, kui kohtuotsuse teinud liikmesriigis on otsuse täitmisele pööratavus peatatud edasikaebamise tõttu.

Artikkel 33 kAjutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed

1.      Kui kohtuotsust tuleb tunnustada käesoleva jao kohaselt, ei takista miski taotluse esitajat nõudmast ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete rakendamist vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus täitmist taotletakse, ilma et kohtuotsust oleks vaja artikli 33 e kohaselt täidetavaks tunnistada.

2.      Täidetavaks tunnistamisega kaasneb luba võtta kaitsemeetmeid.

3.      Artikli 33 g lõike 5 kohaselt ette nähtud täidetavaks tunnistamise otsuse peale edasikaebuse esitamise tähtaja jooksul ning kuni kaebuse kohta otsuse tegemiseni ei tohi teha muid täitetoiminguid kui kohaldada kaitsemeetmeid selle poole vara suhtes, kelle suhtes täitmist taotletakse.

Artikkel 33 lOsaline täidetavus

1.      Kui otsus on tehtud mitmes küsimuses ning nende kõikide kohta ei saa täitmiseks luba anda, annab kohus või pädev asutus loa täita otsuse üht või mitut osa.

2.      Taotluse esitaja võib taotleda, et täidetavaks tunnistatakse vaid teatud osa otsusest.

Artikkel 33 mÕigusabi

Taotlejal, kes on saanud päritoluliikmesriigilt täies ulatuses või osaliselt õigusabi või vabastatud kulude tasumisest, on täidetavaks tunnistamisega seotud menetluses õigus saada sellist kõige soodsamat õigusabi või sellist kõige ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud.

Artikkel 33 nTagatise või deposiidi nõudmise keeld

Poolelt, kes ühes liikmesriigis taotleb mõnes muus liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, täitmisele pööratavaks tunnistamist või täitmist, ei tohi nõuda mis tahes kujul tagatist ega deposiiti põhjusel, et ta on välisriigi kodanik või et tema alaline asukoht või elukoht ei ole otsuse täitmise liikmesriigis.

Artikkel 33 oMaksu, tasu või lõivu nõudmise keeld

Täidetavaks tunnistamisega seotud menetluse puhul ei tohi otsuse täitmise liikmesriigis nõuda mingit asja väärtuse alusel arvutatavat maksu, tasu ega lõivu.

V peatükkAmetlikud dokumendid

ja kohtulikud kokkulepped

Artikkel 34Ametliku dokumendi

vastuvõtmine

1.        Liikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil on teises liikmesriigis sama tõendusjõud kui see, mis on dokumendil päritoluliikmesriigis, või võimalikult sarnane toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

Isik, kes soovib kasutada ametlikku dokumenti teises liikmesriigis, võib paluda asutusel, kes koostas ametliku dokumendi päritoluliikmesriigis, täita artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vorm, milles kirjeldatakse ametliku dokumendi tõendusjõudu päritoluliikmesriigis.

2.        Ametliku dokumendi õigsuse vaidlustamiseks pöördutakse päritoluliikmesriigi kohtute poole ning otsus tehakse päritoluliikmesriigi õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub teises liikmesriigis tõendusjõud niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.

3.       Ametlikus dokumendis sisalduvate õigustoimingute või õigussuhete vaidlustamiseks pöördutakse kohtute poole, kellel on pädevus vastavalt käesolevale määrusele, ning otsus tehakse III peatüki kohaselt kohaldatava õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik tõendusjõud seoses vaidlustatud küsimusega niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.

4.        Kui liikmesriigi kohtus toimuva menetluse tulemus sõltub ametlikus dokumendis sisalduvate õigustoimingute või õigussuhetega seotud lisaküsimuse kindlakstegemisest, on kõnealusel kohtul selles küsimuses pädevus.

Artikkel 35Ametliku dokumendi täitmisele pööratavus

1.        Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täitmisele pööratav, tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks mis tahes huvitatud poole taotlusel vastavalt menetlusele, mis on sätestatud artiklites 33 b – 33 o.

1 a.     Artikli 33 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab ametliku dokumendi koostanud asutus mis tahes huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.

2.        Kohus, kellele esitatakse artiklite 33 g või 33 h alusel edasikaebus, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui ametliku dokumendi täitmine on ilmses vastuolus otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

Artikkel 35 aKohtulike kokkulepete täitmisele pööratavus

1.        Kohtulikud kokkulepped, mis on päritoluliikmesriigis täitmisele pööratavad, tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks mis tahes huvitatud poole taotlusel vastavalt menetlusele, mis on sätestatud artiklites 33 b – 33 o.

1 a.     Artikli 33 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab kohus, kes kokkuleppe kinnitas või kus kokkulepe sõlmiti, mis tahes huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.

2.        Kohus, kellele esitatakse artiklite 33 g või 33 h alusel edasikaebus, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui kohtuliku kokkuleppe täitmine on ilmses vastuolus otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

VI peatükkEuroopa pärimistunnistus

Artikkel 36Euroopa pärimistunnistuse loomine

1.      Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus”), mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 42 loetletud õiguslik toime.

2.      Tunnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

2 a.   Tunnistus ei asenda liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklikke dokumente. Sellegipoolest on teises liikmesriigis kasutamiseks väljastatud tunnistusel artiklis 42 loetletud õiguslik toime ka liikmesriigis, mille asutus on selle käesoleva peatüki kohaselt välja andnud.

Artikkel 36 aTunnistuse eesmärk

1.        Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks otsese pärimisõigusega pärijate ja annakusaajate ning testamenditäitjate või pärandi hooldajate poolt, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana või annakusaajana ja/või testamenditäitja või pärandi hooldaja volitusi.

2.        Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada ühe või mitme järgmise konkreetse asjaolu olemasolu:

(a)       tunnistuses märgitud iga pärija või, kui see on asjakohane, annakusaaja õiguslik seisund ja/või õigused ning nende pärandiosad;

(b)       teatava pärandi osaks oleva vara määramine tunnistuses märgitud pärja(te)le või olemasolu korral annakusaaja(te)le;

(c)       tunnistuses märgitud isiku volitused testamenti täita või pärandit hooldada.

Artikkel 37Tunnistuse väljaandmise pädevus

Tunnistus antakse ▌välja liikmesriigis, mille kohtud on pädevad artiklite 4, 5 c, 6 või 6 a kohaselt. Tunnistust välja andev asutus on:

(a)      artikli 2 lõikes 2 määratletud kohus või

(b)      muu asutus, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus pärimisasju menetleda.

Artikkel 38

Tunnistuse väljaandmise taotlus

-1.     Tunnistus antakse välja artikli 36 a lõikes 1 osutatud isiku (edaspidi „taotleja”) taotlusel.

-1 a.  Taotleja võib taotluse esitamisel kasutada artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.

1.      Taotluses esitatakse allpool loetletud teave, mis on taotlejale teada ja mis on vajalik selleks, et tunnistust välja andev asutus saaks tõendada nende asjaolude olemasolu, mille tõendamist taotleja soovib, ning taotlusele lisatakse kõikide asjakohaste dokumentide originaalid või koopiad, mis vastavad dokumentide õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ilma et see piiraks artikli 40 lõike 1 a kohaldamist:

(a)       andmed surnud isiku kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress surma hetkel, surmakuupäev ja -koht;

(b)      andmed taotleja kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress ning olemasolu korral sugulus- või hõimlussuhe surnud isikuga;

(b a)   kui see on asjakohane, taotleja esindaja andmed: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), aadress ja esindaja pädevus;

(b b)   surnud isiku abikaasa või partneri ning, kui see on asjakohane, endis(t)e abikaasa(de) või endis(t)e partneri(te) andmed: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane) ja aadress;

(b c)    teiste võimalike surma puhuks tehtud korralduse kohaste ja seadusjärgsete soodustatud isikute andmed: perekonnanimi ja eesnimi (eesnimed) või organisatsiooni nimi, isikukood (kui see on asjakohane) ja aadress;

(b d)   tunnistuse kavandatav eesmärk kooskõlas artikliga 36 a;

(b e)    antud pärimisasja kui sellisega tegeleva või tegelenud kohtu või muu pädeva asutuse kontaktandmed, kui see on asjakohane;

(c)       ▌asjaolud, mis on aluseks taotleja taotlusele omandada pärandvara suhtes soodustatud isikute õigused ja/või õigusele täita surnud isiku testamenti ja/või õigusele hooldada surnud isiku pärandit;

(c a)    teave selle kohta, kas surnud isik oli teinud surma puhuks korraldusi; kui dokumendi originaali või koopiat ei ole lisatud, siis teave originaali asukoha kohta;

(e)       teave selle kohta, kas surnud isik oli sõlminud abieluvaralepingu või lepingu seoses sellise suhtega, millel võib olla abieluga sarnane toime; kui sellise lepingu originaali või koopiat ei ole lisatud, siis teave originaali asukoha kohta;

(e a)    teave selle kohta, kas mõni soodustatud isik on teinud avalduse seoses pärandi vastuvõtmisega või sellest loobumisega;

(f)       avaldus, milles kinnitatakse, et taotlejale teadaolevalt ei ole tõendatavate asjaoludega seoses pooleli vaidlusmenetlust;

(f a)    muu teave, mida taotleja peab tunnistuse väljaandmisel vajalikuks.

Artikkel 40

Taotluse läbivaatamine

1.      Tunnistust välja andev asutus kontrollib pärast taotluse saamist taotleja poolt esitatud teabe ja avalduste ning dokumentide ja muude tõendite tõesust. Asutus teostab selliseks kontrolliks vajalikku uurimist omal algatusel, kui see on nõutud või lubatud tunnistust välja andva asutuse riigi seaduste kohaselt, või palub taotlejal esitada asjakohaseks peetavaid täiendavaid tõendeid.

1 a.   Kui taotlejal ei ole olnud võimalik esitada asjakohaste dokumentide koopiaid, mis vastavad nende õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, võib tunnistust välja andev asutus otsustada aktsepteerida teist liiki tõendeid.

1 b.   Kui see on tunnistust välja andva asutuse asukohariigi õiguse kohaselt ette nähtud ja vastab selles esitatud tingimustele, võib tunnistust välja andev asutus nõuda andmete esitamist vande all või vande asemel kinnitava avaldusega.

2 a.   Tunnistust välja andev asutus võtab kõik vajalikud meetmed, et teavitada kõiki soodustatud isikuid tunnistuse taotlemisest. Kui see on vajalik tõendatavate asjaolude kindlakstegemiseks, kuulab tunnistust välja andev asutus ära kõik huvitatud isikud ning testamenditäitjad või pärandi hooldajad ning teeb avaldused, mille eesmärk on kutsuda muid võimalikke soodustatud isikuid üles kasutama oma õigusi.

3.      Käesoleva artikli kohaldamisel annab liikmesriigi pädev asutus taotluse korral teise liikmesriigi tunnistust välja andvale asutusele teavet, mida säilitatakse eelkõige kinnistusraamatutes, perekonnaseisuregistrites ning surnu pärandit või surnuga seotud abikaasade varasuhet või võrdväärset varasuhet käsitlevaid dokumente või andmeid sisaldavates registrites, kui pädeval asutusel on siseriikliku õiguse kohaselt volitused anda teisele riiklikule asutusele sellist teavet.

Artikkel 40 aTunnistuse väljaandmine

1.        Tunnistust välja andev asutus annab tunnistuse välja viivitamata vastavalt käesolevas peatükis kehtestatud korrale, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimise suhtes, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsete asjaolude suhtes. Asutus kasutab artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi. Tunnistust välja andev asutus ei anna tunnistust välja eelkõige järgmistel juhtudel:

(a)       tõendamist vajavad asjaolud on vaidlustatud või

(b)       tunnistus ei vastaks samu asjaolusid sisaldavale kohtuotsusele.

2.        Tunnistust välja andev asutus võtab kõik vajalikud meetmed, et teavitada soodustatud isikuid tunnistuse väljaandmisest.

Artikkel 41Tunnistuse sisu

2.      Tunnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:

(a)        tunnistuse välja andnud asutuse nimi ja aadress;

(a a)     toimiku viitenumber;

(a b)     asjaolud, mille alusel tunnistuse välja andnud asutus loeb ennast pädevaks tunnistust välja andma ▌;

(a c)     väljaandmise kuupäev;

(a d)     andmed taotleja kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress ning olemasolu korral sugulus- või hõimlussuhe surnud isikuga;

(b)        andmed surnud isiku kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress surma hetkel, surmakuupäev ja -koht;

(b a)     andmed soodustatud isikute kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed) ja isikukood (kui see on asjakohane);

(c)        teave surnud isiku poolt sõlmitud abieluvaralepingu kohta või vajaduse korral lepingu kohta, mille surnud isik sõlmis seoses sellise suhtega, millel on kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime, ning teave abikaasade varasuhte või võrdväärse varasuhte kohta;

(d)        õigus, mida kohaldatakse pärandi suhtes ning kõnealuse õiguse kindlakstegemise aluseks olnud ▌asjaolud;

(e)        teave selle kohta, kas pärimine on seadusjärgne või toimub pärimine surma puhuks tehtud korralduse alusel, sealhulgas teave asjaolude kohta, millel põhinevad pärijate, annakusaajate, testamenditäitjate või pärandi hooldajate õigused ja/või volitused;

(g)        vajaduse korral andmed iga soodustatud isiku tahteavalduse kohta seoses pärandi vastuvõtmisega või sellest loobumisega;

(h)        ▌ iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;

(i)         iga annakusaaja õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;

(j)         pärija(te) ja vajaduse korral annakusaaja(te) õigustele kehtivad piirangud, mis tulenevad ▌pärimise suhtes kohaldatavast õigusest ja/või surma puhuks tehtud korraldusest;

(k)        testamenditäitja ja/või pärandi hooldaja volitused ning volitustele kehtivad piirangud, kooskõlas pärimise suhtes kohaldatava õiguse ja/või surma puhuks tehtud korraldusega.

Artikkel 42

Tunnistuse õiguslik toime

1.      Tunnistusel on õiguslik toime kõigis liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

2.      Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimise suhtes, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsete asjaolude suhtes, vastavad tegelikkusele. ▌ Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, annakusaaja, testamenditäitja või pärandi hooldajana, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuste ja/või piiranguteta peale tunnistuses märgitute.

3.      Iga isik, kes tunnistuses tõendatud teabe alusel tegutsedes teeb makse või annab vara üle isikule, kes on tunnistuse kohaselt volitatud makset või vara vastu võtma, loetakse astunuks tehingusse makset või vara vastu võtma volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.

4.      Kui tunnistuses nimetatud isik, kellel on tunnistuse kohaselt õigus pärandvara käsutada, käsutab sellist vara teise isiku kasuks, loetakse see teine isik, kui tegutsetakse tunnistuses tõendatud teabe alusel, astunuks tehingusse asjaomase vara käsutamiseks volitatud isikuga, välja arvatud juhul, kui ta teadis, et tunnistuse sisu ei vasta tegelikkusele, või ei teadnud sellest mittevastavusest raske hooletuse tõttu.

5.      Tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid ▌ liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 3 punktide j ja j a kohaldamist.

Artikkel 42 aTunnistuse tõestatud koopiad

1.      Tunnistust välja andev asutus säilitab tunnistuse originaali ning väljastab taotlejale ja õigustatud huvi omavale isikule ühe või mitu tõestatud koopiat.

1 a.   Tunnistust välja andev asutus peab artikli 43 lõike 3 ja artikli 44 a lõike 2 kohaldamisel nende isikute nimekirja, kellele on lõike 1 kohaselt väljastatud tõestatud koopiad.

2.      Välja antud tõestatud koopiad kehtivad kuue kuu jooksul ning nende kehtivusaeg on tõestatud koopias märgitud kehtivusaja lõppemise kuupäeva kujul. Nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel võib tunnistust välja andev asutus erandkorras otsustada, et kehtivusaeg on pikem. Nimetatud tähtaja möödumisel peab isik, kelle valduses on tõestatud koopia, selleks et ta saaks kasutada tunnistust artiklis 36 a nimetatud eesmärkidel, taotlema tõestatud koopia kehtivusaja pikendamist või taotlema tunnistuse välja andnud asutuselt uut tõestatud koopiat.

Artikkel 43▌

Tunnistuse parandamine, muutmine või tagasivõtmine

1.      Tunnistust välja andev asutus parandab iga õigustatud huvi omava isiku taotlusel või omal algatusel tunnistuses esinevad tehnilised vead.

2.      Tunnistust välja andev asutus, tegutsedes kas õigustatud huvi omava isiku taotlusel või omal algatusel, kui see on siseriikliku õiguse kohaselt võimalik, muudab tunnistust või võtab selle tagasi, kui on kindlaks tehtud, et tunnistus või selle üksikud andmed ei vasta tegelikkusele.

3.     Tunnistust välja andev asutus teavitab tunnistuse parandamisest, muutmisest või tagasivõtmisest viivitamata kõiki isikuid, kellele on vastavalt artikli 42a lõikele 1 väljastatud tunnistuse tõestatud koopiad.

Artikkel 44

Vaidlustamismenetlused

1.     Tunnistust välja andva asutuse poolt vastavalt artiklile 40 a tehtud otsuse võib vaidlustada iga isik, kellel on õigus tunnistust taotleda.

        Tunnistust välja andva asutuse poolt vastavalt artiklile 43 ja artikli 44 a lõike 1 punktile a tehtud otsuse võib vaidlustada iga õigustatud huvi omav isik.

        Vaie esitatakse tunnistuse välja andva asutuse asukohaliikmesriigi õigusasutusele kooskõlas kõnealuse riigi õigusega.

2.     Kui lõikes 1 osutatud vaidlustamise tulemusena tehakse kindlaks, et väljaantud tunnistus ei vasta tegelikkusele, siis pädev kohtuasutus parandab, muudab või võtab tunnistuse tagasi või tagab tunnistuse parandamise, muutmise või tagasivõtmise tunnistuse välja andnud asutuse poolt.

        Kui lõikes 1 osutatud vaidlustamise tulemusena tehakse kindlaks, et tunnistuse väljaandmisest keeldumine oli põhjendamatu, tagab pädev kohtuasutus selle, et tunnistust välja andev asutus vaatab juhtumi uuesti läbi või teeb uue otsuse.

Artikkel 44 aTunnistuse õigusliku toime peatamine

1.        Tunnistuse õigusliku toime võib peatada:

(a)      tunnistuse välja andnud asutus, tegutsedes õigustatud huvi omava isiku taotlusel, kuni tunnistuse artikli 43 kohase muutmise või tagasivõtmiseni, või

(b)      kohtuasutus, tegutsedes selle isiku taotlusel, kellel on õigus vaidlustada tunnistust välja andva asutuse poolt vastavalt artiklile 44 tehtud otsus, kui selline vaidlustamine on menetlemisel.

2.        Tunnistuse välja andnud asutus või vajaduse korral kohtuasutus teavitab tunnistuse õigusliku toime mis tahes peatamisest viivitamata kõiki isikuid, kellele on vastavalt artikli 42 a lõikele 1 väljastatud tunnistuse tõestatud koopiad.

           Selle aja jooksul, mil tunnistuse õiguslik toime on peatatud, ei või välja anda ühtegi tunnistuse tõestatud koopiat.

VII peatükk

Üld- ja lõppsätted

Artikkel 44 b

Legaliseerimine või muu sarnane formaalsus

Käesoleva määruse raames ei nõuta liikmesriikides välja antud dokumentide legaliseerimist ega muu sarnase formaalsuse täitmist.

Artikkel 45

Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega

1.      ▌Käesolev määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning mis käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

         Eelkõige kohaldavad Haagi 5. oktoobri 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsiooni osalisteks olevad liikmesriigid testamendi, sealhulgas vastastikuse testamendi vormilise kehtivuse suhtes käesoleva määruse artikli 19 d asemel jätkuvalt kõnealuse konventsiooni sätteid.

2.      Olenemata lõikest 1 on käesolev määrus liikmesriikidevahelistes suhetes ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi ▌.

2 a. Käesolev määrus ei takista Islandil, Norral, Rootsil, Soomel ja Taanil kohaldada nendevahelist 19. novembri 1934. aasta konventsiooni, mis sisaldab rahvusvahelise eraõiguse sätteid pärimise, testamentide ja pärandvara valitsemise kohta, nagu seda on muudetud nende riikide valitsuste vahel [kuupäev] 2012. aastal sõlmitud lepinguga, niivõrd kuivõrd konventsiooniga nähakse ette:

(a)          pärandvara valitsemise, nagu see on määratletud nimetatud konventsioonis, menetluslikke aspekte ja konventsiooniga ühinenud riikide asutuste poolt sellega seotud abi andmist käsitlevad eeskirjad, ning

(b)          lihtsustatud ja kiirendatud menetlused pärimisasju käsitlevate kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks.

Artikkel 45 aSeos nõukogu määrusega (EÜ) nr 1346/2000

Käesolev määrus ei mõjuta nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse kohta)(11) kohaldamist.

Artikkel 46

Avalikustamisele kuuluv teave

Liikmesriigid esitavad komisjonile lühikese kokkuvõtte pärimist käsitlevatest siseriiklikest õigusaktidest ja menetlustest eesmärgiga teha see teave üldsusele kättesaadavaks tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kaudu; selline teave hõlmab muu hulgas teavet selle kohta, millised asutused on pädevad menetlema pärimisasju, ning teavet selle kohta, millistel asutustel on pädevus võtta vastu avaldusi pärandi, annaku või pärandi sundosa vastuvõtmise või sellest loobumise kohta vastavalt artiklile 8.

Liikmesriigid esitavad samuti teabelehed, milles on loetletud kõik dokumendid või teave, mis on nende territooriumil asuva kinnisvara registreerimiseks tavaliselt nõutavad.

Liikmesriigid ajakohastavad seda teavet pidevalt.

Artikkel 46 a

Teave kontaktandmete ja menetluste kohta

1.      Liikmesriigid teatavad […](12) komisjonile:

(a)      selliste kohtute ja asutuste nimed ja kontaktandmed, kes on pädevad menetlema kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotlusi vastavalt artikli 33 b lõikele 1 ja selliste taotluste kohta tehtud otsuste edasikaebusi vastavalt artikli 33 g lõikele 2;

(b)       artiklis 33 h osutatud vaidlustamismenetlused;

(c)       asjakohane teave asutuste kohta, kes on pädevad välja andma tunnistust vastavalt artiklile 37 ning

(d)       artiklis 44 osutatud vaidlustamismenetlused.

Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses teabes.

2.      Komisjon avaldab lõike 1 kohaselt edastatud teabe Euroopa Liidu Teatajas, välja arvatud punktis a osutatud kohtute ja asutuste aadressid ning muud kontaktandmed.

3.      Komisjon teeb lõike 1 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks kõikide muude asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku.

Artikkel 47

Artikli 2 lõikes 2 osutatud loetelu koostamine ja hilisem muutmine

1.        Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teadete alusel artikli 2 lõikes 2 osutatud muude asutuste ja õigusala töötajate loetelu.

2.      Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses loetelus. Komisjon muudab loetelu sellele vastavalt.

3.      Komisjon avaldab loetelu ja kõik selles edaspidi tehtud muudatused Euroopa Liidu Teatajas.

4.      Komisjon teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks kõikide muude asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku.

Artikkel 47 a

Artiklites 33 c, 34, 35, 35 a, 38 ja 40 a osutatud tõendite ja vormide koostamine ja hilisem muutmine

Komisjon võtab vastu rakendusaktid artiklites 33 c, 34, 35, 35 a, 38 ja 40 osutatud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse korras.

Artikkel 48Komiteemenetlus

1.      Komisjoni abistab ▌komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.      Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

Artikkel 49

Läbivaatamine

Komisjon esitab […](13) Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta, sealhulgas hinnangu selle kohta, millised praktilised probleemid on esinenud olukorras, kus pärimisasjades on tehtud samaaegsed kohtuvälised kokkulepped eri liikmesriikides, või olukorras, kus ühes liikmesriigis on jõutud kohtuvälisele kokkuleppele samal ajal teises liikmesriigis kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva määruse muutmiseks.

Artikkel 50Üleminekusätted

1.      Käesolevat määrust kohaldatakse ▌selle kohaldamise alguskuupäeval või pärast seda surnud isikute pärandi suhtes.

2.      Kui surnu oli enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva valinud oma pärandi suhtes kohaldatava õiguse, on selline valik kehtiv, kui see vastab III peatükis sätestatud tingimustele või kui selline valik kehtis kehtivate rahvusvaheliste eraõiguse normide kohaldamisel valiku tegemise ajal riigis, kus oli surnu peamine elukoht, või mis tahes riigis, mille kodakondsus surnul oli.

2 a.   Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva surma puhuks tehtud korraldus on vastuvõetav ning sisuliselt ja vormiliselt kehtiv, kui see vastab III peatükis sätestatud tingimustele või kui selline valik oli vastuvõetav ning sisuliselt ja vormiliselt kehtiv kehtivate rahvusvaheliste eraõiguse normide kohaldamisel valiku tegemise ajal riigis, kus oli surnu peamine elukoht, või mis tahes riigis, mille kodakondsus surnul oli, või selles liikmesriigis, mille asutus menetleb asjaomast pärimisasja.

2 b.   Kui korraldus surma puhuks tehti enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva niisuguse riikliku õiguse kohaselt, mille surnu võinuks valida käesoleva määruse kohaselt, loetakse see valituks pärandi suhtes kohaldatavaks õiguseks. ▌

Artikkel 51Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates […](14), välja arvatud artiklid 46 ja 46 a, mida kohaldatakse alates […](15) ning artiklid 47, 47 a ja 48, mida kohaldatakse alates […](16).

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja aluslepingute kohaselt liikmesriikides vahetult kohaldatav.

[Koht, kuupäev]

Euroopa Parlamendi nimel                          Nõukogu nimel

president                                                       eesistuja

(1)

ELT C 44, 11.2.2011, lk 148.

(2)

* Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.

(3)

            ELT C 44, 11.2.2011, lk 148.

(4)

          EÜT C 12, 15.1.2001, lk 1.

(5)

          ELT C 53, 3.3.2005, lk 1.

(6)

         ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.

(7)

          EÜT L 174, 27.6.2001, lk 25.

(8)

         EÜT L 124, 8.6.1971, lk 1.

(9)

          ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(10)

         ELT L 324, 10.12.2007, lk 79.

(11)

        EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1.

(12)

        ELT: 9 kuud enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva.

(13)

        ELT: Kümme aastat pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva.

(14)

        ELT: 36 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.

(15)

        ELT: 9 kuud enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva.

(16)

        ELT: Käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäevale järgneval päeval.


SELETUSKIRI

I. Sissejuhatus

Euroopa lahenduse keskpunktiks on kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse ühtsed ühendavad tegurid. Komisjoni ettepaneku kohaselt on alaline elukoht mõlema jaoks otsustava tähtsusega. Kuid selle juurde kuulub tingimata testaatori õigus valida pärandi suhtes kohaldatavaks õiguseks oma koduriigi õigus koos võimalusega, et niisugusel juhul on võimalik anda menetlus üle koduriigi kohtule.

Ettepanekut tuleb hinnata niisuguses kombinatsioonis.

Igal lahendusel on omad tugevad ja nõrgad küljed. Alati on võimalik kirjeldada sündmuste kulgusid, mille puhul ei ole lahendus täielikult rahuldav. See tuleneb asja, keerulise valdkonna, eluolude mitmekesisuse ja eri hinnangute vaheliste eesmärkide konfliktide olemusest. Hinnang tuleb anda üldvaatluse alusel.

Seetõttu tuleb komisjoni ettepaneku põhiotsustega nõustuda. Need vastavad ka üldiselt Euroopa Parlamendi seisukohale rohelise raamatu kohta(1). Ettepanekuga luuakse õiguskindlus, see on suhteliselt selge ja lihtne ning ka tavakodanikule tema kõige olulisemate küsimuste osas arusaadav. Välditakse pärandvara lahutamist. Tänu seotusele alalise elukohaga saab pädev kohus üldjuhul kohaldada oma enda õigust ja seda ka kolmandate riikide kodanike suhtes. Enamasti langeb testaatori alaline elukoht kokku ka tema huvide keskpunktiga.

Õiguse valimisel saab ühtsuse tagada asja üleandmisega koduriigi kohtule.

Uus õiguse valimise õigus tugevdab kodanike autonoomiat. Seeläbi, et see on piiritletud kodakondsusega, tagatakse samal ajal pärimisõiguses peituv korra loomise funktsioon ja pereliikmete kaitse ning välditakse igati kõrvalehoidumist ja kuritarvitamist. Kodakondsus on usaldusväärne ühendav tegur.

Sellel põhinevalt on võimalik näha ette otsuste tunnustamine ja täitmine.

Komisjoni ettepaneku muudab terviklikuks Euroopa pärimistunnistuse loomine. Seejuures ei ole tegemist lõpliku õiguslikku jõudu omava otsusega pärimise kohta, vaid tõendiga pärimise kohta. Seda kasutatakse piiriüleselt tõendina registritesse kannete tegemiseks ja selle suhtes kehtib pärandvara omandaja kaitseks hea usu põhimõte. Seega parandatakse otsustavalt pärandvaraga seotud piiriüleste õigus- ja äritehingute tegemist.

Kokkuvõtteks tuleb märkida järgmist:

kodanike jaoks, kelle alaline elukoht asub nende koduriigis, ei muutu miski, kui kogu nende vara asub ainult seal. Kui nad peaksid omama vara, eelkõige kinnisvara, väljaspool nende koduriiki, kohaldatakse ka selle suhtes ühtselt ja ilma testamendil põhinevate erikorraldusteta nende koduriigi õigust.

Kui kodanike alaline elukoht peaks asuma väljaspool nende koduriiki või kui nad peaksid tahtma võtta selleks muu kui nende koduriigi, võivad nad valida koduriigi õiguse. See on otsustava tähtsusega parandus.

Ka pärimisasjade valdkonnas tegutsevad nõustajad saavad kindla aluse.

Kohtud või muidu pädevad asutused saavad üldjuhul kohaldada oma enda õigust.

Piiriüleste pärimisasjade lahendamist lihtsustatakse tunduvalt.

Kodanike suhtes, kelle alaline elukoht asus väljaspool nende koduriiki ja kes ei olnud õiguse osas valikut teinud, kohaldatakse tulevikus surmajuhtumi korral elukohariigi õigust. See on uus asi kõikide liikmesriikide jaoks. Kahtluste osas tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kõnealune õiguslik olukord esineb ka praegu juba paljudel juhtudel, ilma et kodanikud sellest teadlikud oleks.

Kõnealuseid kahtlusi on võimalik hajutada teavituskampaaniate abil. Igal lahendusel on eelised ja puudused ning kõiki eesmärke ei ole võimalik samal ajal arvesse võtta. Raportöör on arvamusel, et nii praegune õiguslik olukord kui ka mis tahes muu lähenemisviis tekitab märksa rohkem probleeme, ning peab seetõttu esildatud kontseptsiooni eelistatuks.

Määrusega ei ole võimalik lahendada kõiki probleeme ning see ei pea reguleerima igat üksikasja, kuid see parandab praegust õiguslikku olukorda tunduvalt. Kodanikele antakse selge ja kindel alus oma pärandi korraldamiseks. Neil on võimalik oma õigusi siseturul paremini kasutada. Õigusselgus ja õiguskindlus on kesksed õigushüved eelkõige pärimisõiguse valdkonnas. Määrusega tugevdatakse kõnealuseid õigushüvesid, tuuakse kasu kodanikele ja luuakse märkimisväärne Euroopa lisandväärtus.

Ennetavalt tuleks tähelepanu juhtida järgmistele asjaoludele:

1) kohaldatav õigus ei mõjuta kohaldatavat pärandimaksu,

2) määrusega reguleeritakse üksnes rahvusvahelist eraõigust, pärimisõiguse valdkonna materiaalõigusnorme ei muudeta,

3) Ühendkuningriik ja Iirimaa kasutasid oma loobumisõigust.

Määruse ettepaneku õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikkel 81.

II. Konkreetsed küsimused

Ettepaneku põhiotsustega nõustumisest hoolimata esineb keerulisi probleeme ja tuleb teha vajalikke parandusi ja täiendusi. Mõningaid neist käsitletakse alljärgnevalt.

Alaline elukoht

Alaline elukoht on määruse keskse tähtsusega mõiste. Õigustatult pööratakse sellele erilist tähelepanu ning äratab see soovi võimalikult selge määratluse järele. Kohustuslike tingimuste ja/või ajaliste piirangutega määratluse puhul ei võeta arvesse eluolude mitmekesisust. Selle kindlaksmääramine ei muutu seeläbi kokkuvõttes kindlamaks, vaid on võimalik, et see muutub pikalevenivamaks. Surmajuhtumi korral tuleks pädev kohus võimalikult kiiresti kindlaks teha. See saab ja peab konkreetsel üksikjuhul tegema kindlaks alalise elukoha ja selle pädevuse üldiste kriteeriumite alusel, nagu on kirjeldatud ühes põhjenduses. Lisaks tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et üksnes väheste riikide õiguses on kõnealune mõiste seaduslikult määratletud ning ka ülalpidamisõigust käsitlevas Euroopa määruses ja mitmetes rahvusvahelistes kokkulepetes ei ole määratlust ette nähtud.

Õiguse valimise õigus

Paljude kodanike ja riikide jaoks uus õiguse valimise õigus on ettepaneku keskne element. Favor testamenti põhimõtte huvides tuleks teha erinevaid selgitusi ja täiendusi.

Liikmesriikide asja- ja menetlusõiguse eraldus

Määrusega reguleeritakse üksnes liikmesriikide rahvusvahelist eraõigust ning mitte nende materiaalõigusnorme pärimisõiguse valdkonnas või muud asja- või menetlusõigust. Siiski esinevad väiksemad sekkumised ja kattuvused. Selle põhjuseks on liikmesriikide pärimisõiguse, asjaõiguse ja pärimismenetluste erinev korraldus.

Liikmesriikide asja- ja menetlusõigust tuleks raportööri ettepaneku kohaselt puudutada võimalikult vähe. Pärijate puhul võib see olla seotud täiendava bürokraatliku koormusega (vt artiklit 21). Seetõttu teeb raportöör ennetavalt teise ettepaneku, mis sisaldab tema arvates vähimat, mis tuleks ette näha, et mitte mõjutada riikide asja- ja menetlusõigust.

Pärimisleping

Pärimislepingud kujutavad endast rahvusvahelises eraõiguses erilist probleemi, kuna mõningates riikides neid ei tunta või isegi keeldutakse neist. Peaks olema selge, et pärandi suhtes kohaldatav õigus ja seega nt sundosaõigus määratakse pärimislepingu iga osalise jaoks eraldi kindlaks käesoleva määruse alusel.

Muudatused peaksid olema ka niisuguste liikmesriikide huvides, kes pärimislepingut ei tunne.

Avalik kord

Avaliku korra kaalutlus on rahvusvahelises eraõiguses tunnustatud õiguspõhimõte. Liimesriikide vahelistes suhetes ei tohiks sel ühiseid õigusveendumusi ja väärtusi arvesse võttes enam tähtsust olla.

Kahtlused, et avanevad taas võimalused sundosaõigusest kõrvale hoida, ei ole põhjendatud. Pea kõik liikmesriigid tunnevad sundosaõigust, olgugi, et erinevas vormis. Kui testaator on valinud koduriigi õiguse, ei ole mingit põhjust kõrvalehoidumiste peale mõelda. Õiguse valimise õiguse sidumise korral alalise elukohaga võinuks seda karta. Käesoleva ettepaneku kohaselt ei piisa sellest, et kodanik võtab alaliseks elukohaks muu liikmesriigi, vaid see peab olema tema alaline elukoht surma hetkel (ta ei pea seal tingimata surema). Näib olevat üsna ebarealistlik eeldada, et suurem hulk inimesi vahetab sellest seisukohast vaadatuna oma elukohta kavatsusega see kuni oma surmani säilitada. Kodanikud, kes igal juhul tahavad kõnealustest õigustest kõrvale hoida, leiavad selleks ka kehtivas õiguses võimalusi.

Ametlike dokumentide tunnustamine

Raportöör pooldab ametlike dokumentide tunnustamist nende vaba liikumise ning nende ehtsuse ja formaalse tõendusjõu „tunnustamise” tähenduses. Mõistega „tunnustamine” võivad kaasneda aga arusaamatused (mitte üksnes saksakeelses versioonis), kuna see ei ole iseenesest ühemõtteline, vaid seda tuleb vastavas kontekstis tõlgendada.

Euroopa pärimistunnistus

Euroopa pärimistunnistus peaks piirduma piiriüleste asjaoludega. Väljaandmise eest peaks olema vastutav iga asutus (kohtud, ametiasutused, notarid või muud asutused), kes pärandiga tegeleb. Need asutused peaks kindlaks määrama liikmesriik, kelle kohtualluvuse aluseks on II peatükk.

(1)

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2006. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile pärimisõiguse ja testamentide kohta (ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 342).


MENETLUS

Pealkiri

Kohtualluvus, kohaldatav õigus ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamine ja täitmine pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomine

Viited

COM(2009)0154 – C7-0236/2009 – 2009/0157(COD)

EP-le esitamise kuupäev

14.10.2009

 

 

 

Vastutav komisjon

       istungil teada andmise kuupäev

JURI

22.10.2009

 

 

 

Arvamuse esitaja(d)

       istungil teada andmise kuupäev

LIBE

22.10.2009

 

 

 

Arvamuse esitamisest loobumine

       otsuse kuupäev

LIBE

10.5.2010

 

 

 

Raportöör(id)

       nimetamise kuupäev

Kurt Lechner

9.11.2009

 

 

 

Arutamine parlamendikomisjonis

2.12.2009

28.1.2010

22.3.2010

29.4.2010

 

1.12.2010

21.3.2011

20.6.2011

11.7.2011

Vastuvõtmise kuupäev

1.3.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

21

0

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Raffaele Baldassarre, Luigi Berlinguer, Sebastian Valentin Bodu, Françoise Castex, Christian Engström, Marielle Gallo, Giuseppe Gargani, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Sajjad Karim, Klaus-Heiner Lehne, Antonio Masip Hidalgo, Jiří Maštálka, Alajos Mészáros, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Alexandra Thein, Rainer Wieland, Cecilia Wikström, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Piotr Borys, Cristian Silviu Buşoi, Kurt Lechner, Eva Lichtenberger, Angelika Niebler, Dagmar Roth-Behrendt

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Oreste Rossi, Jacek Włosowicz

Esitamise kuupäev

6.3.2012

Õigusteave - Privaatsuspoliitika