RAPORT Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamine

12.3.2012 - (2011/2294(INI))

Kultuuri- ja hariduskomisjon
Raportöör: László Tőkés

Menetlus : 2011/2294(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0057/2012

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI PROJEKT

Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise kohta

(2011/2294(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–   võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” (COM(2011)0567) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti Euroopa kõrgharidussüsteemide viimase aja arengute kohta (SEK(2011)1063),

–   võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500),

–   võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (COM(2010)0546),

–   võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2010. aasta teatist „„Noorte liikuvus”. Algatus noorte potentsiaali vallandamiseks eesmärgiga saavutada Euroopa Liidus arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv” (COM(2010)0477),

–   võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–   võttes arvesse komisjoni 10. mai 2006. aasta teatist „Ülikoolide uuendamiskava täitmine – Haridus, teadus ja innovatsioon” (COM(2006)0208),

–   võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2011. aasta järeldusi kõrghariduse ajakohastamise kohta[1],

–   võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust õppega seotud liikuvuse edendamise kohta noorte seas[2],

–   võttes arvesse nõukogu 14. veebruari 2011. aasta järeldusi hariduse ja koolituse rolli kohta Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel[3],

–   võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi hariduse ja koolituse sotsiaalse mõõtme kohta[4],

–   võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta[5],

–   võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”)[6],

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi, eriti osa „Euroopa uus tööhõive ja majanduskasvu strateegia”[7],

–   võttes arvesse oma 26. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni uute oskuste ja töökohtade tegevuskava kohta[8],

–   võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni noorte liikuvuse kohta – raamistik Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide parandamiseks[9],

–   võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni „ELi noorsoostrateegia – investeerimine ja mobiliseerimine”[10],

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta[11],

–   võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta[12],

–   võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ülikoolide ja ettevõtjate dialoogi kohta[13],

–   võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni Bologna protsessi ja üliõpilaste liikuvuse kohta[14],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0057/2012),

A. arvestades, et majanduskriis ja selle tagajärjed rangete meetmete ja eelarvekärbete kehtestamise näol, demograafilised muutused, tehnoloogia kiire areng ja sellega kaasnev nõudlus uute oskuste järele on Euroopa kõrgharidussüsteemide jaoks tõsised väljakutsed ja nõuavad nende ulatuslikku reformimist, mis ei tohi aga mõjutada hariduse kvaliteeti;

B.  arvestades, et teadmistepõhises ühiskonnas sõltub tulevik haridusest, teadusest ja innovatsioonist;

C. arvestades, et üksikisikuid tuleb toetada, kui nad soovivad oma karjäärivalikut uuesti läbi kaaluda ning peavad laiendama ja ajakohastama oma oskusi ja teadmisi veelgi kiiremini selleks, et tööturu nõudmistega toime tulla, võttes arvesse, et üksteisest erinevad kutsehariduse õppekavad, kus ühtlustamine Euroopa tasandil on teostatav ja soovitav, ja humanitaarteaduste õppekavad, kus peaks jätkuvalt olema oluline vabadus ja autonoomia õppekavade ja teadustöö osas seoses nii Euroopa Liidu liikmesriikide ajalooliste ja kultuuriliste erinevustega kui ka kõrgharidusasutuste õpetamise erisuse ning nende konkreetse eesmärgiga;

D. arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegias märgitakse, et 2020. aastaks peaks 40% Euroopa 30–34aastastest lõpetama kõrgharidus- või samaväärse taseme õppe, kuna hinnangute kohaselt vajatakse sellist kvalifikatsiooni 35%-l kõigist ELi töökohtadest; märgib siiski, et 2010. aastal oli ELis kõnealune haridustase vaid 26%-l tööjõust;

E.  arvestades, et üle 21% Euroopa Liidu noortest on töötud;

F.  arvestades, et ELis ei leidnud 2010. aastal 16,5% noortest rakendust ei haridussüsteemis ega tööturul;

G. arvestades, et 2010. aastal oli kõrghariduse omandanute tööpuuduse määr ELis 5,4%, võrreldes rohkem kui 15%ga nende seas, kel oli ainult põhiharidus; arvestades teisalt, et suuremal osal kõrghariduse omandanud noortest on üha raskem leida kindlat töökohta;

H. arvestades, et üle 60 % ülikoolilõpetajatest on naised, kuid enamik juhtivaid kohti ülikoolides (nt doktorite ja professorite ametikohad) on endiselt meeste käes;

I.   arvestades, et vaid 13%-l kõrgharidusasutustest ja vaid 9%-l ülikoolidest on naissoost juht, mistõttu on naistel teadusuuringutega seotud otsustusprotsessis tunduvalt vähem mõju;

J.   arvestades, et 200-st maailma parimast ülikoolist 75 asuvad ELi liikmesriigis;

K. arvestades, et Euroopa 4000 kõrgharidusasutusest kuuluvad maailma 500 parima hulka ainult 200;

L.  arvestades, et ülikool on olnud Euroopa acquis’ oluline osa peaaegu tuhat aastat ja ülikooli tähtsust ühiskonna progressi jaoks ei saa taandada ainult tema panusele majandusse ja tema areng ei sõltu ainult tema kohanemisest praegusest majanduskorraldusest tingitud majanduslike vajadustega;

M. arvestades, et tagada tuleb kõigi noorte võrdõiguslik juurdepääs kõrgharidusele ja koolitusele;

N. arvestades, et ülikoolid edendavad üksikisikute iseseisvust ja loovust, osaledes väga laialdaselt teadmiste täiendamises, mistõttu liikmesriigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et muuta kõrgharidus kättesaadavaks palju suuremale hulgale inimestele, ilma igasuguse diskrimineerimiseta, seda eriti sotsiaalsetel, majanduslikel, kultuurilistel, rassilistel või poliitilistel alustel;

O. arvestades, et haridus, eelkõige kõrgharidus ja akadeemiline keskkond, kujundab hoiakuid ja väärtusi, mis on kodanikuühiskonna aluseks;

P.  arvestades, et asjaomaste liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kohaselt on kõrgharidus põhivahend ELi kodanike tuleviku kujundamisel;

Q. arvestades, et kõrghariduse eest vastutab liikmesriik, ning arvestades, et oluline on tagada, et kõrgharidusasutused saaksid rahalist toetust eelkõige piisava riikliku rahastamise abil;

R.  arvestades, et Euroopa kõrgharidusruumi loomine on oluline tegur, mille abil võib aidata edendada Euroopa integratsiooni, võttes samal ajal arvesse hariduse mitmekesisust ning kõrghariduse eesmärke ühiskonnas ELi erinevates liikmesriikides;

S.  arvestades, et Euroopa Liidul on oluline ülesanne selle valdkonna tugevdamisel, toetudes sellega seoses liikmesriikide pingutustele ja omavahelisele koostööle;

Kõrgharidusasutuste muutuv roll

1.  kutsub kõrgharidusasutusi üles lisama majandusabi andmise ja erinevate õppeprogrammide abil oma õppekavadesse elukestva õppe ning kohanduma üliõpilaste ringiga, kuhu kuuluvad täiskasvanud, eakad inimesed, ebatraditsioonilised õppurid, täiskoormusega üliõpilased, kes peavad õpingute ajal töötama ning puuetega inimesed, ning kutsub seetõttu kõrgharidusasutusi üles rakendama programme, mis on suunatud olemasolevate tõkete ja takistuste eemaldamisele;

2.  kutsub kõrgharidusasutusi üles arvestama kutsealade esindajate vajadustega, kes peavad läbi elu õppijatena oma oskusi korrapäraselt ajakohastama ja täiendama, sealhulgas ka kõikidele ühiskonnakihtidele kättesaadavate täiendõppekursuste korraldamise ja täiustamise abil, tööandjatega tehtava tiheda koostöö abil ning selliste kursuste väljatöötamise abil, mille puhul arvestatakse tööturu vajadustega ning mis võivad töötutele teha õpingute jätkamise lihtsamaks;

3.  kutsub kõrgharidusasutusi üles säilitama autonoomsust õppe- ja teadustöös, pakkudes eriõppeprogramme eesmärgiga arvestada nende kutsealade esindajate vajadustega, kes soovivad oma oskusi ajakohastada;

4.  rõhutab, et kõrghariduse abil saab edendada sotsiaalset kaasatust, parandada sotsiaalolusid ning soodustada sotsiaalselt ülespoole liikumist; kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ning kõrgharidusasutusi subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades üles tegema suuremaid pingutusi, muu hulgas töötama välja piisavad rahalise toetamise kavad, et kõikidel oleksid võrdsed õppimisvõimalused alates varajasest lapsepõlvest lõpetades kõrghariduse omandamisega, olenemata soost, etnilisest päritolust, keelest, usutunnistusest, puudest või sotsiaalsest taustast, ning võidelda kõigi diskrimineerimise liikidega, tunnustades kultuuride ja keelte mitmekesisust, sealhulgas viipekeelt, ELi põhiväärtusena, mida tuleb toetada;

5.  kutsub liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu ja pakkuma tuge kõrgharidusasutustele, kus õpivad traditsioonilised rahvuslikud, etnilised või keelelised vähemused ning mis on eriliselt keskendunud ohustatud kultuuridele ja keeltele;

6.  kutsub kõrgharidusasutusi üles innustama üliõpilasi spordiga tegelema;

7.  toonitab riikliku, era- ja religioosse kõrghariduse vormide täiendavat osa kogu Euroopas;

8.  rõhutab, kui oluline on demokraatlike väärtuste edendamine, samal ajal toonitades, kui tähtis on omandada põhjalikud teadmised Euroopa Liidu integratsiooni kohta, ja tagades, et Euroopa endisi totalitaarseid riigikordasid mõistetaks ühise ajaloo osana;

9.  rõhutab samuti vajadust jätkata traditsioonilist akadeemilist haridust ning mitte allutada haridussüsteemi täielikult tööturu nõuetele, sest tudengite hulgas on vaja kujundada eetilisi ja moraalseid väärtusi ning hoolitseda samal ajal ka teadusliku progressi eest;

10. kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles kehtestama üldist raamistikku – reeglid, vastutus, poliitilised ja hariduslikud eesmärgid, koolituse ja teadustöö kvaliteet ja prioriteedid –, mille raames edendada parimaid tavasid ning reageerida kommunikatsiooniühiskonna väljakutsetele;

11. rõhutab, et kõrgharidusasutuste ajakohastamisse tuleb kaasata teadustöötajad ja üliõpilased ning nende organisatsioonid ja ühingud; rõhutab, et tunnustada tuleb tipptasemel saavutusi nii teadusuuringutes selle sõna kõige laiemas tähenduses kui ka õpetamises ja teadustöös, ilma et karistataks neid kõrgharidusasutusi, näiteks humanitaarteaduskondi, kes ei täida neid hindamise ja tulemuslikkuse kriteeriume, mis on seotud vaid turumajanduse poolt nõutud oskustega;

Teave kõrgharidusasutuste kohta

12. rõhutab, et kõrghariduse kvaliteet ja asjakohasus on Euroopa intellektuaalse kapitali täiel määral ära kasutamise peamine tingimus;

13. teeb ettepaneku viia sisse selged ja ühtsed kriteeriumid, mille alusel luua üleeuroopalised kõrgharidusasutuste pingeread, mis võimaldaksid tulevastel tudengitel õppeasutust teadlikult valida ning pakuksid vastavate õppeasutuste kohta terviklikku infot;

14. kiidab heaks komisjoni algatuse käivitada koostöös kõikide asjaomaste asutuste, üliõpilaste ja muude sidusrühmadega mitmemõõtmeline kõrgharidusasutuste diferentseeritud klassifitseerimise ja paremusjärjestuse süsteem, mis põhineb sellistel näitajatel nagu Euroopa kõrghariduse pikk traditsioon, õpetamise kvaliteet, üliõpilaste toetamine (stipendiumid, nõustamine, eluase jne), füüsiline ligipääsetavus ning juurdepääs teabele ja andmevahetusele, piirkondlik tegevus ja teadmussiire; on teisalt vastu sellise kõrgharidusasutuste klassifikatsioonisüsteemi loomisele, mis põhineks sellistel tulemuslikkuse näitajatel, mis ei ole ühtlased ning mille puhul ei võeta arvesse erinevaid haridusteid, programme ja keelelist mitmekesisust Euroopa ülikoolides;

15. rõhutab samas, et see meede ei tohi väljenduda mitte üksnes tavaliste edetabelite koostamises ning et paremusjärjestuse tulemustes tuleks piisavalt arvesse võtta vastavate asutuste konkreetseid asjaolusid;

16. soovitab võtta arvesse mehhanismi loomist, mille abil jälgida ja hinnata akadeemilistele standarditele vastamist nii avaliku kui ka erasektori kõrgharidusasutustes;

Kõrgharidussüsteemide rahastamine

17. rõhutab, et kõrgharidus on avalik hüve, mis edendab kultuuri, mitmekesisust, demokraatlikke väärtusi ja isiklikku arengut ning valmistab tudengeid ette aktiivseks kodanikueluks, mis toetab Euroopa ühtekuuluvust;

18. nõuab veel kord, et liikmesriigid saavutaksid eesmärgi investeerida haridusse 2% SKPst;

19. juhib tähelepanu asjaolule, et kõrghariduse ajakohastamisel on väga olulisel kohal rahastamine peamiselt riiklikest vahenditest, kuid ka erasektori vahenditest; toonitab, et Euroopa kõrgharidusse investeerimine on praeguse majanduskriisi ületamiseks äärmiselt tähtis; kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles töötama välja uuenduslikke rahastamismehhanisme ning arendama stipendiumi- ja toetusprogramme kõrgharidusasutustele ning töötama välja uuenduslikke rahastamismeetodeid, et aidata kaasa kõrgharidusasutuste paremale toimimisele, täiendama rahastamist riiklikest vahenditest, ilma et suurendataks survet leibkondadele, ning teha kõrgharidus kõikidele kättesaadavaks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitmes liikmesriigis on hariduses tehtud olulisi eelarvekärpeid ning tõstetud jätkuvalt õppemakse, mis suurendab oluliselt majanduslikult ebakindlas olukorras olevate üliõpilaste arvu,

20. nõuab, et Euroopa Liidu eelarves aastateks 2014–2020 eraldataks Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi raames kõrgharidusele vahendeid investeerimiseks õppeasutuste infrastruktuuri ja teadustöötajatesse;

Üleminek haridussüsteemist tööturule

21. kutsub kõrgharidusasutusi kohanduma uute eesmärkidega selliste uute õppesuundade loomise kaudu, mis kajastaksid tööturu nõudlust, arvestades seejuures teaduse ja tehnoloogia arengut ning hoides tasakaalu teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vahel;

22. nõuab, et edendataks parimaid tavasid, mis aitavad kõrgharidusasutustel süvendada õppurite kaasamise abil õppe- ja teadustööd kõikides valdkondades ning anda tööeluks vajalik pädevus, et hõlbustada noorte üleminekut kõrgharidussüsteemist tööturule;

23. kutsub üles avama kõrgharidusasutusi kutsealaseks täiendkoolituseks ja looma ka vajalikke kursusi keskhariduseta kutsetöötajatele, et avada täiendavaid võimalusi kõrgkoolilõpetanute osakaalu suurendamiseks;

24. palub tungivalt komisjoni esitada ettepanek ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta ja toonitab Erasmuse programmi kaudu tudengitele välismaal töökogemuse saamise võimalust pakkuvate praktikakohtade edu ja nõuab, et seda meedet jätkataks uue programmi raames ning tugevdataks sobivate rahastamisvahendite abil;

25. kutsub kõrgharidusasutusi, samuti teadussektori eest regionaalsel, riiklikul ja üleeuroopalisel tasemel vastutavaid institutsioone jälgima tööturu vajaduste muutumise trende, et kajastada täpsemalt tulevasi haridusvajadusi;

26. toob esile vajaduse jälgida kõrgharidusasutuse lõpetanute tööhõivetulemusi, et hinnata kõrghariduse vastavust tööturu nõudmistele; väljendab seetõttu heameelt komisjoni võetud kohustuse üle parandada selliste andmete kättesaadavust, peamise eesmärgiga pakkuda kasulikku ja asjakohast teavet üliõpilastele nende õppimisvalikute suunamiseks ning samal ajal kõrgharidus- ja teadusasutustele, et teha kindlaks ning seejärel välja arendada koolitusteed üldteadmisi ning samuti kogu elu jooksul vajalikke konkreetseid tööalaseid oskusi arvesse võttes, püsivas dialoogis teadmiste loomisega seotud asjaosalistega, aga ka ühiskonna ja territooriumiga;

27. palub tungivalt liikmesriike koguda ja avaldada statistilisi andmeid, mis kajastavad eri kõrghariduskraadide ja töövõimaluste vahelist seost;

28. nõuab rahvusvahelise, AlmaLaureaga sarnase andmepanga väljatöötamist, mis aitaks koolilõpetajatel leida sobivaid töö-, haridus-, õppimis- ja teadusvõimalusi, kõrvaldades majandusliku iseloomuga takistusi stipendiumide ja õppelaenude abil, tagada üliõpilastele olulised võrdsed võimalused ja soodustades seeläbi liikuvust ning oskuste ja töökohtade omavahelist sobivust; tõstab esile, et õige kommunikatsioon tagab, et selline teave on kergesti kättesaadav üliõpilastele, äsja ülikooli lõpetanutele, töötutele, tööotsijatele ja tööandjatele;

29. on seisukohal, et noortele mõeldud garantiikavad on väärtuslikuks vahendiks, mis hõlbustavad kõrghariduse ülekandmist tööellu, ning kutsub liikmesriike üles neid oma strateegiatesse sisse viima;

30. meenutab, kui oluline osa võib sellega seoses olla struktuurifondidel; tunneb heameelt selle üle, et teatises „Noortele pakutavate võimaluste algatus” (COM(2011)0933) pühendutakse kogu võimaliku ressursi kasutuselevõtule, ning kutsub üles kõrgharidusasutusi ja kohalikke omavalitsusi kasutama seda võimalust tööturule sisenevate tudengite paremaks toetamiseks ja nõustamiseks;

Sooline tasakaal kõrghariduses

31. märgib, et soolist ebavõrdsust on Euroopa haridussüsteemides veel ka praegu, kuigi peaaegu kõik liikmesriigid on rakendanud poliitikaid selle vastu võitlemiseks, ja et selline ebavõrdsus mõjutab nii õpitulemusi kui ka õppe- ja karjäärivalikuid, mõjudes negatiivselt majanduskasvule ja heaolule;

32. märgib, et paljud kutseõppe- või keskharidusasutuste naisõpilased valivad ikka veel elukutseid, mis peegeldavad traditsioonilisi soorolle; märgib, et seetõttu on vajalik parem kutsenõustamine, et võidelda endiselt püsivate stereotüüpidega;

33. juhib tähelepanu asjaolule, et kuna naiste kõrgharidus ei ole piisavalt turustatav, on nad üha sagedamini oma töö kohta ülekvalifitseeritud ja alatasustatud ning jäävad tihti töötuks või satuvad ajutistele töökohtadele, mis seab nad karjääri alguses tööturul veelgi ebasoodsamasse olukorda ja soodustab ebavõrdse tasu tsükli teket;

34. tuletab meelde, et liikmesriikides on seni tehtud väga vähe algatusi, mis annavad soolise võrdõiguslikkuse kohta teavet ja edendavad seda hariduse valdkonnas; soovitab pakkuda õpetajatele erikoolitust meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemal;

35. juhib tähelepanu asjaolule, et ilma koduste ja perekondlike kohustuste jagamiseta naiste ja meeste vahel ei ole võimalik edendada ja saavutada naiste ja meeste vahelist võrdsust; kutsub ülikoole ja kõrgharidusasutusi üles tunnistama, et naissoost õppijatel võib olla lisaks õppimisele muid erikohustusi, näiteks laste ja eakate sugulaste eest hoolitsemine; rõhutab, et ülikoolid peaksid pakkuma lapsevanematele, eelkõige naistele, piisaval hulgal, heatasemelist, taskukohast ja kättesaadavat lastehoidu, sealhulgas kogukonna keskustes, et lihtsustada nende võrdset osalemist õppe- ja teadustöös; julgustab samuti eri õppeviiside kasutuselevõttu, näiteks osaajaga õpe ja kaugõpe, ning tuletab liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele sellega seoses meelde, et nad suurendaksid elukestva õppe rahalist toetust, mis võimaldaks naistel jätkata õpinguid, naasta tööturule ning leida tasakaal oma töö- ja isiklike kohustuste vahel;

Kõrgharidusasutused partnerluses

36. innustab kõrgharidusasutusi olema oma piirkondades aktiivsemad ning looma dünaamilisi koostöömeetmeid piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, riigiasutustega, mittetulundusühingutega ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega, et soodustada piirkondlikku arengut; rõhutab, et sellega peaksid tõhusamaks muutuma ka vahetused kõrgharidusasutuste ja tööandjate vahel;

37. kutsub liikmesriike, nende keskasutusi ja piirkondlikke omavalitsusi üles kaasama kõrgharidusasutusi piiriülesesse koostöösse ja neid selles toetama;

38. innustab liikmesriike tugevdama teadmiste kolmnurga eri külgede (hariduse, teaduse, innovatsiooni) koostoimet, mis on uute töökohtade loomisel otsustav kriteerium;

39. juhib tähelepanu sellele, et kõrghariduse õppekava ja teadusprogrammide kokkupanek peaks jääma ülikoolide ülesandeks, võttes konkurentsivõime osas arvesse tööturu vajadusi ning tööalast konkurentsivõimet;

40. väljendab heameelt komisjoni toetuse üle teadmusühendustele ja valdkondlikele oskusühendustele, mille raames kõrgharidusasutused vahetavad õppekavade arendamisel teavet ettevõtetega, et tulla toime oskuste puudusega; kutsub ettevõtteid ja ettevõtjaid, sealhulgas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, üles arendama aktiivselt partnerlust kõrgharidusasutustega, pakkudes heatasemelisi praktikavõimalusi üliõpilastele ja õppejõududele, kasutades kõige paremini ära õppejõudude üldisi edasiantavaid oskusi; kordab aga, et kõrgharidusasutus toodab kultuurilist sisu, mis ei kujuta endast vaid ametialaseid teadmisi ja oskusi, vaid ka üldsusele huvi pakkuvaid teadmisi kodanikku ümbritseva tegelikkuse ja ühiste väärtuste intellektuaalse kogemuse seisukohalt;

41. nõuab pühendumist õppekäsitlusele ja õpetamismeetoditele, mis on paindlikumad, uuenduslikud ja millega keskendutakse alati tudengite vajadustele;

42. rõhutab ka kõrgharidusasutuste ja ettevõtete piiriülese koostöö olulisust praktikaprogrammide ja tudengite tulevase erialase karjääri kujundamise seisukohalt, sest sellised koostööprogrammid näitaksid tudengitele kätte konkreetsed arengusuunad, ootused ja probleemid, millega nad tulevikus tööturul silmitsi seisavad;

43. toonitab, et kasulik on töötada välja mehhanismid ja juhtimisstrateegiad, mis hõlbustaksid uuenduslike ideede ja teadustulemuste ülekandmist ühiskonda ja ettevõtlusse ning võimaldaksid ühiskonnal ja ettevõtetel anda kõrgharidussüsteemi oma panus seoses oskuste ja uuenduste praeguste ja tulevaste vajadustega, võttes arvesse kogu maailma parimaid tavasid; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise seosega on risk rahaliselt eelistada vaid neid teadus- ja kõrgharidusasutusi, kus luuakse innovatsiooni ja tehnoloogiat humanitaarhariduse arvelt;

44. kinnitab veel kord demokraatliku valitsemistava väärtust, see on peamiseks viisiks, kuidas tagada akadeemiline vabadus ja soodustada kõikide osaliste aktiivset osalemist kõrgharidusasutuste elus;

45. rõhutab, et koostöö käigus tuleb säilitada läbipaistvus, koostööpartnerite ja kõrgharidusasutuste õiguste ja kohustuste õiglane jaotus ning tasakaalustatud esindatuse põhimõte selleks, et tagada kõrgkoolide teadusautonoomia ning teaduspõhine iseorganiseerumine ja areng kui avalik hüve;

46. rõhutab samas, et igasuguse koostöö puhul tuleb silmas pidada ja säilitada kõrgharidusasutuste ja nende partnerite demokraatia- ja enesekontrollipõhimõtet;

47. nõuab seepärast, et kõrgkoolid ja nende asutused peavad koostöölepingud kolmandate osapooltega avalikuks tegema;

48. rõhutab, et kõrgharidusasutustel on oluline teha koostööd valitsusväliste organisatsioonide ning Euroopa vabatahtliku teenistusega kodanikuaktiivsuse edendamisel ning tudengite kaasamisel valitsusvälise sektori töösse;

49. rõhutab spordi tähtsust hariduses; kutsub liikmesriike üles toetama ja innustama üliõpilaste sporditegevust ja suurendama toetust laiapõhjalistele spordiprogrammidele;

50. juhib tähelepanu, et kõrgharidusasutuste ning nende ettevõtlus- ja ühiskondlike partnerite vahelise koostöö ulatus ja intensiivsus on eri liikmesriikides, asutustes ja akadeemilistel erialadel väga erinevad;

51. rõhutab, et hariduse, kultuuri, teaduse ja innovatsiooni vahelisse ühendusse on vaja jätkuvalt investeerida; rõhutab Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi ning selle teadmis- ja innovaatikakogukondade edasise toetamise ja arendamise tähtsust;

52. rõhutab kultuuri osatähtsust kõrghariduses ja nõuab nii innovatsioonis kui ka teadustegevuses humanitaarteadustele erikriteeriumide kehtestamist;

53. rõhutab vajadust kaasata kõrgharidusasutused ühiskondlikku ellu, toetada tudengite initsiatiive ning siduda omavahel eri liikmesriikide tudengite, ettevõtete ja kohaliku omavalitsuse asutuste tegevused;

Kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine

54. tunnistab Euroopa kõrgharidusasutuste suure mitmekesisuse kaudu moodustunud rikkust; kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles töötama välja selgeid terviklikke arengukavu, mis võimaldavad õppuritel liikuda muud tüüpi haridusest edasi kõrgharidusse ning valida erinevat tüüpi haridusteede ja haridusasutuste vahel;

55. rõhutab samas vajadust säilitada ülikoolikursuste, haridussüsteemide, õppemeetodite ja ülikoolisüsteemide mitmekesisust Euroopa Liidus; on seetõttu seisukohal, et seetõttu tuleb töötada välja riiklik kvalifikatsiooniraamistik, mis edendab samal ajal diplomite ja kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist kõigis liikmesriikides;

56. nõuab tungivalt, et kõik Bologna protsessis osalevad riigid rakendaksid EHEA kvalifikatsiooniraamistikuga seotud riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke ning edendaksid vastastikust tunnustamist ja toetaksid seda rahaliselt;

57. rõhutab, et tudengite liikuvus, eelkõige nende õpingud välimaal programmi Erasmus raames, mõjutab positiivselt heade tavade vahetamist, seeläbi aga kõrgharidussüsteemi ajakohastamist, märgib seega, et oluline on, et koduülikoolis arvestataks kvalifikatsiooni, mis on saadud õpingute ajal teistes ülikoolides;

58. toetab komisjoni ettepanekut parandada välismaal läbitud õpingute tunnustamist, tugevdades Euroopa ainepunktide ülekandmise ja kogumise süsteemi (ECTS); nõuab ELilt ja liikmesriikidelt täiendavaid jõupingutusi tõhusama tunnustamise ja parema ühtlustamise suunas, sealjuures ka seoses hariduslike kvalifikatsioonidega;

Liikuvuse toetamine Euroopa kõrgharidusruumis ja mujal

59. kordab, et kõrgharidus on Euroopa ühine avalik hüve ning et liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL vastutavad ühiselt Euroopa kõrgharidussüsteemi, Euroopa teadusruumi ja Bologna protsessi edasi arendamise ja tugevdamise eest;

60. rõhutab, et Euroopa tööhõive- ja kasvueesmärkide saavutamise eeltingimuseks on liikmesriikide parem kõrgharidusalane koostöö, mis hõlmab ka üldist põhiõppekava ja hästi määratletud õpitulemusi puudutavate kokkulepete tugevat rahalist ja poliitilist toetamist; kutsub liikmesriike üles tugevdama oma koostööd asjaomaste ministeeriumidega, et ajakohastada tööturu vajaduste täitmiseks olemasolevad õppekavad;

61. juhib tähelepanu vajadusele Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi vaheliseks koostööks, mis oleks nii reaal- kui ka humanitaaralaste ülikooli teadusprogrammide toetamise vahendiks;

62. nõuab, et edendataks Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi atraktiivsust kogu maailma tudengite ja teadlaste jaoks ning et tugevdataks koostööd hariduse ning üliõpilaste ja õppejõudude liikuvuse küsimustes riikidega, kes ei kuulu ELi, eriti riikidega, kes kuuluvad Euroopa naabruspoliitika (ENP) riikide hulka või kes piirnevad vahetult ELiga, et muuta Euroopa kõrgharidusruum koolitus- ja teadmiskeskuseks nii makroregionaalsel kui ka ülemaailmsel tasandil, eelkõige seoses vahetusprogrammide ja professionaalse erialase väljaõppega;

63. palub komisjonil teha ettepanek luua Euroopa–Vahemere piirkonna Erasmuse ja Leonardo da Vinci programmid, et soodustada üliõpilaste riikidevahelist liikuvust Vahemere mõlemal kaldal;

64. kutsub üles looma liikuvus-, vahetus-, uurimis- ja praktikaprogramme idapartnerluses osalevatest riikidest pärit tudengitele;

65. tuletab meelde nii tudengite kui ka õppejõudude liikuvuse tähtsust ning kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema edusamme ELi viisaeeskirja üle peetavatel läbirääkimistel;

66. meenutab eesmärki, et 20% Euroopa kõrgkoolide lõpetanutest peaksid olema liikuvad, ning rõhutab keelteoskuse tähtsust kui eeltingimust, mis aitab suurendada liikuvust Euroopa kõrgharidusruumis ja tööalast konkurentsivõimet;

67. toetab keeleõppe ja viipekeele tugevdamist ning kohalike ja piirkondlike keelte edasiarendamist ja õpetamist Euroopa kõrgharidusruumis kui eeltingimust tõelise mitmekultuurilisusel ja keelelisel mitmekesisusel põhineva Euroopa kodakondsuse arenguks;

68. rõhutab, et iga liikmesriigi kõrgharidussüsteem peab tagama kvaliteetse hariduse, et üliõpilaste suurem liikumisvõimalus ei süvendaks nn ajude äravoolu, mis on mõnes liikmesriigis saanud tõsiseks sotsiaalseks probleemiks;

69. juhib tähelepanu, et erinevuste püsimisega Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa kõrgharidussüsteemide vahel tuleb tegeleda reaalsete integreerimismeetmete kaudu, mis on selle julgustava ja toetava piiriülese koostöö huvides, mis leiab aset kõrgharidusasutuste vahel; kutsub komisjoni seega üles töötama välja strateegia ning koostama asjatundliku rahastamist hõlmava tegevuskava nende oluliste piirkondlike erinevuste vähendamiseks;

70. kutsub liikmesriike, ELi ja Euroopa kõrgharidussüsteeme üles hindama võimalust edendada õppetsükli raames kohustusliku koolitusperioodi läbimist mõnes muus, üliõpilase oma riigist erinevas liikmesriigi ülikoolis;

71. kordab põhimõtet, et laenukavad ei saa asendada toetussüsteeme, mis on kehtestatud selleks, et toetada hariduse kättesaadavust kõikidele tudengitele, sõltumata nende sotsiaalsest taustast;

72. palub komisjonil täpsemalt selgitada oma ettepanekut luua rahastamisvahend, et aidata üliõpilastel sõltumata nende sotsiaalsest taustast ja rahalisest olukorrast kindlustada oma magistriõpingute rahastamine väljaspool koduliikmesriiki; nõuab kõigis liikmesriikides kõnealusele süsteemile õiglast ja läbipaistvat juurdepääsu;

73. kiidab heaks komisjoni ettepaneku suurendada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus haridusele, koolitusele, teadusele ja noortele eraldatavaid ELi eelarvevahendeid, täiendades seega liikmesriikide meetmeid, võttes arvesse asjaolu, et haridusse, koolitusse ja teadustegevusse tehtavad investeeringud on otsustava tähtsusega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ning aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisel;

o

o        o

74. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

  • [1]  http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/educ/126375.pdf.
  • [2]  ELT L 199, 7.7.2011, lk 1.
  • [3]  ELT L 70, 4.3.2011, lk 1.
  • [4]  ELT L 135, 26.5.2010, lk 2.
  • [5]  ELT L 135, 26.5.2010, lk 12.
  • [6]  ELT L 119, 28.5.2009, lk 2.
  • [7]  http://ec.europa.eu/eu2020/pdf/council_conclusion_17_june_en.pdf.
  • [8]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2011)0466.
  • [9]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2011)0230.
  • [10]  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 21.
  • [11]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2011)0453.
  • [12]  Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2011)0092.
  • [13]  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 95.
  • [14]  ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 18.

SELETUSKIRI

Euroopas on umbes 19 miljonit üliõpilast ja üle 4000 kõrgharidusasutuse, samal ajal aga on 2020. aastaks kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid vaja 35%-l kõigist töökohtadest, praegu on sel tasemel kvalifikatsioon üksnes 26%-l tööjõust. Kõrghariduse eest vastutavad peamiselt liikmesriigid ja kõrgharidusasutused ise. ELi meetmetega (näiteks Erasmuse üliõpilastoetused välismaal õppimiseks) täiendatakse ja kooskõlastatakse liikmesriikide jõupingutusi. ELi kõrghariduspoliitika raamistiku moodustavad Euroopa kõrgharidusruum ja Euroopa teadusruum.

Komisjoni teatis

Komisjoni teatises „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” kirjeldatakse väljakutseid, millega liikmesriigid ja kõrgharidusasutused peavad toime tulema, näiteks lõpetajate arvu suurendamine, kõrgharidusele juurdepääsu parandamine, õppekavade kohandamine tööturu vajadustele ning teadmussiirde parandamine ülikoolidelt ettevõtetele. Samuti teeb komisjon ettepaneku luua Erasmuse magistriõppe liikuvusprogramm. Komisjon ja Euroopa Investeerimispank (EIP) loovad üleeuroopalise õppelaenu garantiiprogrammi, andes tagatise magistriõppeks välismaal antavatele pangalaenudele: umbes 100 miljoni euro suuruse kuluga aastas võimaldab see täiendavalt 55 000 üliõpilasel omandada magistrikraadi välismaal.

Kõrgharidusele juurdepääsu parandamine

Arvestades Euroopa ühiskonna ees seisvaid väljakutseid, on hädavajalik, et kõrgharidusasutustel säiliks piisav rahastamine isegi ajal, kui ühiskond peab hakkama saama praeguse majanduskriisiga. Rahuldamaks tulevasi nõudmisi oskuste järele, peab üha suurem hulk inimesi omandama kõrghariduse ning töötajad peavad töötamise vältel pidevalt oma oskusi ja teadmisi ajakohastama. Kõrgharidusele juurdepääsu parandamine erineva sotsiaalse päritoluga inimestele on juba alanud. Selle tulemusel peavad kõrgharidusasutused tulema nüüd toime suureneva arvu üliõpilastega ning muutustega üliõpilaskoosseisus, kuhu kuuluvad nüüd ka elukestvas õppes osalejad. Peale selle peavad kõrgharidusasutused võtma arvesse ka erineva etnilise päritolu ja keelelise taustaga üliõpilaste vajadusi.

Seetõttu peavad kõrgharidusasutused kohandama oma õppekavad ja õppemeetodid suuremale arvule ning erinevate vajadustega üliõpilastele. See protsess paneb üliõpilased ja kõrgharidusasutuste töötajad märkimisväärse pinge alla. Mõlemad rühmad tuleb kaasata aktiivselt Euroopa kõrghariduse ajakohastamisse ning töötajate puhul tuleks tunnustada nii tipptasemel õpetamist kui ka teadustööd. Õpetamise kvaliteet kõrghariduses on keskne aspekt, mida võimalikud üliõpilased oma haridustee jätkamise kohta valides kaaluvad. Selle arvessevõtmine paremusjärjestuse koostamisel – lisaks teistele teguritele, näiteks teadustöö tulemused, kõrgharidusasutuste osalus piirkondlikus elus ja teadmussiire –, nagu kavandab komisjon uues paremusjärjestuse vahendis U-Multirank, saab seetõttu olema üliõpilaseks pürgijatele väga kasulik.

Kõrgharidus ja tööturg

Kõrgharidusasutused peaksid pakkuma inimestele oskusi ja teadmisi, mida nad vajavad tööturul tulevikus. Seetõttu on tähtis tagada, et õpetatavad oskused oleksid tööturu tegelikust olukorrast lähtudes tõesti asjakohased ning võimaldaksid kooli lõpetanutel saada tööd valdkonnas, milleks valmistas neid ette nende kraadiõpe. Komisjoni kava jälgida kõrgkooli lõpetanute tööhõivetulemusi ning parandada neid hõlmavate rahvusvaheliselt võrreldavate andmete kvaliteeti ja kättesaadavust aitab kõrgharidusasutustel täita oma rolli paremini ja kohandada õppekavad tööturu vajadustele. Peale selle peaksid ettevõtted, kaasa arvatud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, ütlema kõrgharidusasutustele selgelt, milliseid oskusi nad töötajatelt ootavad. Komisjoni algatus toetada teadmusühendusi ja valdkondlikke oskusühendusi lihtsustab kõnealust ettevõtete ja kõrgharidusasutuste vahelist dialoogi eesmärgiga parandada õppekavasid. Üliõpilaste jaoks võivad üheks tööturule pääsemise ning oma oskuste ja teadmiste praktikas rakendamise viisiks olla kvaliteetsed praktikakohad. Komisjoni kava esitada ettepanek ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta on tähtis selle tagamiseks, et praktikandid omandaksid ettevõttes töötatud aja jooksul asjakohase kogemuse ja saaksid töötada heades tingimustes.

Kõrgkoolid partnerluses

Kõrgharidusasutused peavad looma sidemeid selliste välispartneritega nagu piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, ühendused ja ettevõtted, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, et edendada oma piirkondades sotsiaalset, kultuurilist ja majanduslikku arengut. Niisugused tihedalt seotud partnerlusstruktuurid ja väljakujunenud koostöö võivad hõlbustada teadmiste ja innovatsiooni tõhusat siiret kõrgharidusasutustelt ettevõtetele. Praegu sellist koostööd kahjuks kõigis liikmesriikides ei tehta ning kuigi mõned kõrgharidusasutused ja erialad tõusevad piirkondliku koostöö ja teadmussiirde valdkonnas hästi esile, ei osale mõned sellises tegevuses üldse. Seetõttu tuleks soodustada parimate tavade vahetust selles valdkonnas.

Liikuvus Euroopa kõrgharidusruumis

Liikuvust Euroopa kõrgharidusruumis toetab edukalt programm Erasmus: selle õnnestunud programmi jaoks ette nähtud suurem eelarve ning kavandatav Erasmuse magistriõppe liikuvusprogramm on mõlemad väga oodatud. Liikuvus Euroopa kõrgharidusruumi sees toob siiski mõnikord kaasa soovimatuid tagajärgi – ühelt poolt üliõpilaste sissevool teistest liikmesriikidest, eriti mõne eriala puhul, näiteks arstiteaduses, ning teiselt poolt ajude äravool, mis on tingitud võimekate üliõpilaste lahkumisest välismaale õppima, pärast mida õpingute lõppedes alati enam kodumaale ei naasta.

Kuna Lääne- ning Ida- ja Kesk-Euroopa kõrgharidusasutuste vahelised erinevused püsivad, on väga tähtis ka nende asutuste tegeliku integratsiooni loomine, et aidata kaasa nende asutuste arengule ja neil ajakohasemaks muutuda. Seetõttu on oodatud komisjoni asjatundlik ja rahaline tegevuskava, millega aidatakse kaasa ja edendatakse sellist arengut.

Samuti peame tunnistama tõsiasja, et Euroopa kõrgharidusruumi tugevdamise eest vastutavad nii liikmesriigid kui ka EL. Kaasavate, võrdseid võimalusi ning ajakohastatud ja innovatiivseid teadmisi ja oskusi pakkuvate kõrgharidusasutuste süsteemi loomiseks on vaja ühist jõupingutust, takistusteta liikuvust ning kõigi sidusrühmade vahelist tasakaalustatud ja tõhusat koostööd.

Praegustes keerulistes oludes, kui püüame ajakohastada oma kõrgharidussüsteemi, peab meie peaeesmärk olema vältida oma kõrghariduse taseme mahajäämust võrreldes muu maailmaga. On kainestav fakt, et Euroopa 4000 kõrgharidusasutusest ainult 200 kuuluvad maailma 500 parima hulka – ja neist ainult mõned on Kesk- ja Ida-Euroopast – Euroopa kõrgharidus peab suutma rohkem. Üldisemas plaanis on kogu kõrgharidust hõlmav täiustamine vajalik, kui soovime säilitada ja ehk isegi tõsta Euroopa konkurentsivõimet maailmas.

NAISTE ÕIGUSTE JA SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE KOMISJONI ARVAMUS (28.2.2012)

kultuuri- ja hariduskomisjonile

Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise kohta
(2011/2294(INI))

Arvamuse koostaja: Andrea Češková

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval kultuuri- ja hariduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et üle 60 % ülikoolilõpetajatest on naised, kuid enamik juhtivaid kohti ülikoolides (nt doktorite ja professorite ametikohad) on endiselt meeste käes; arvestades, et vaid 13 protsendil kõrgharidusasutustest ja vaid 9 protsendil ülikoolidest on naissoost juht, mistõttu on naistel teadusuuringutega seotud otsustusprotsessis tunduvalt vähem mõju;

B.  arvestades, et 2020. aastaks eeldatakse ELis 35 % töökohtade puhul kõrghariduse olemasolu, samas kui praegu on kõrgharidus üksnes 26 protsendil tööjõust;

C. arvestades, et naisüliõpilased moodustavad ainult 30,15 % matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia erialade üliõpilaste koguarvust, ning arvestades, et erialad, kus peamiselt domineerivad naised, on haridus ja koolitus, tervis ja heaolu ning humanitaar- ja kunstiteadus;

D. arvestades, et naiste kriitilise massi saavutamisel otsustusprotsessides on veel palju arenguruumi;

E.  arvestades, et naiste osakaal teadusuuringutega seotud otsuseid tegevates juhtorganites on murettekitavalt madal, sest vaid 25 % Euroopa Teadusnõukogu (ERC) liikmetest on naised; arvestades, et ERC-lt on alates selle loomisest 2007. aastal toetust saanud 1700 projekti ligikaudu 2,5 miljardi euro väärtuses, ning arvestades, et peaaegu 90 % nendest toetustest said meessoost kandidaadid;

F.  arvestades, et strateegias „Euroopa 2020” kirjeldatakse aruka majanduskasvu vajadust ELis ja rõhutatakse teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika tähtsust, kuid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna naissoost lõpetajate arv on madal ja vaid 20 % tehniliste erialade lõpetanutest on naised;

1.  kutsub ülikoole, ELi institutsioone ja liikmesriike üles julgustama noori naisi õppima erialasid, millel naised on endiselt alaesindatud, eriti teadus, tehnoloogia, infotehnoloogia, inseneriteadus ja matemaatika, mis on kõrgetasemeliste oskuste aluseks vähese CO2-heitega tehnoloogiate alal; rõhutab, et tuleks tegeleda neid elukutseid puudutavate stereotüüpidega, näiteks teavitada eelkõige noori naisi teadlaseks saamise ja teadusuuringute, sealhulgas rakendusuuringute valdkonnas avanevatest võimalustest, sest nii võiks leida seni avastamata talente;

2.  kutsub kesk- ja ülikoole üles pakkuma konkreetseid kursusi teaduse, tehnoloogia, tehnika, inseneriteaduste ja matemaatika alal, eesmärgiga teavitada ja julgustada naisi õppima ja tegema karjääri valdkondades, kus mehed on üleesindatud;

3.  märgib, et soolist ebavõrdsust on Euroopa haridussüsteemides veel ka praegu, kuigi peaaegu kõik liikmesriigid on rakendanud poliitikaid selle vastu võitlemiseks, ja et selline ebavõrdsus mõjutab nii õpitulemusi kui ka õppe- ja karjäärivalikuid, mõjudes negatiivselt majanduskasvule ja heaolule;

4.  kutsub ülikoole ja kõrgkoole üles toetama ja julgustama soouuringuid nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe tasandil;

5.  kutsub liikmesriike ja kõrgkoole üles võtma kasutusele eriprogramme ja fonde, juhendajate süsteeme ja kogukonnaprojekte, et suurendada noorte naiste koolitustaset ja osalemist teadus- ja arendustegevuses, IT sektoris ja keskkonnasäästlikus majanduses, ning märgib, et optimaalselt tuleks kasutada eeskujusid ja teerajajaid kui vahendeid naisüliõpilaste teavitamiseks ja nõustamiseks seoses nende karjäärivalikutega;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et ilma koduste ja perekondlike kohustuste jagamiseta naiste ja meeste vahel ei ole võimalik edendada ja saavutada naiste ja meeste vahelist võrdsust; kutsub ülikoole ja kõrgkoole üles tunnistama, et naissoost õppijatel võib olla lisaks õppimisele muid erikohustusi, näiteks laste ja eakate sugulaste eest hoolitsemine; rõhutab, et ülikoolid peaksid pakkuma lapsevanematele, eelkõige naistele, piisaval hulgal, heatasemelist, taskukohast ja kättesaadavat lastehoidu, sealhulgas kogukonna keskustes, et lihtsustada nende võrdset osalemist õppe- ja teadustöös; julgustab samuti eri õppeviiside kasutuselevõttu, näiteks osaajaga õpe ja kaugõpe, ning tuletab liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele sellega seoses meelde, et nad suurendaksid elukestva õppe rahalist toetust, mis võimaldaks naistel jätkata õpinguid, naasta tööturule ning leida tasakaal oma töö- ja isiklike kohustuste vahel;

7.  on seisukohal, et tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks hariduses on oluline vabaneda ikka veel püsima jäänud stereotüüpidest, edendades jõuliselt poliitikat, mis rõhutab meeste ja naiste võrdsust;

8.  kutsub liikmesriike üles järgima nn kolmanda nooruse või kolmanda põlvkonna ülikoolide head näidet ja julgustama naisi neisse koolidesse astuma;

9.  peab vajalikuks leida lahendus naiste vähesusele riiklike teadusuuringute ja õpetamisega seotud juhtivatel ametikohtadel, sest naiste osalemine teaduses ja tehnoloogias saab aidata suurendada innovatsiooni ning tõsta ja teadus- ja tööstusuuringute konkurentsivõimet ja kvaliteeti ning seda peaks edendama; juhib tähelepanu asjaolule, et naised teevad võrreldes oma meeskolleegidega suurema tõenäosusega pere loomise tõttu karjääris pause, ning kutsub seetõttu ülikoole ja teadusasutusi üles pakkuma sobivaid meetmeid (lastehoid, paindlik puhkus jne), et võimaldada neil tasakaalustada akadeemilist karjääri ja pereelu;

10. on ühtlasi seisukohal, et tuleb läbi vaadata kõrgematele akadeemilistele ametikohtadele (nt professori ametikohad) edutamise kriteeriumid, et lisada neisse tugev soolise võrdõiguslikkuse aspekt ja leida lahendus naiste vähesusele sellistel ametikohtadel;

11. tuletab meelde, et liikmesriikides on seni tehtud väga vähe algatusi, mis annavad soolise võrdõiguslikkuse kohta teavet ja edendavad seda hariduse valdkonnas; soovitab pakkuda õpetajatele erikoolitust meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemal;

12. peab vajalikuks, et kõrgharidus- ja täiendõppeasutused vaataksid üle oma sisemised protsessid, eesmärgiga võtta tööle ja edutada parimaid inimesi, sealhulgas märkimisväärses osas naisi;

13. julgustab liikmesriike ja kõrgkoole suurendama naissoost professorite ja loodusteadlaste arvu ning algatama meedia vahendusel teavituskampaaniaid, et käsitleda naiste alaesindatust matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia erialadel;

14. märgib, et paljud kutseõppe- või keskharidusasutuste naisõpilased valivad ikka veel elukutseid, mis peegeldavad traditsioonilisi soorolle; märgib, et seetõttu on vajalik parem kutsenõustamine, et võidelda endiselt püsivate stereotüüpidega;

15. julgustab ülikoole, kõrgkoole ja teadusasutusi võtma oma organisatsioonides vastu ja kehtestama võrdõiguslikkuse strateegiaid ning korraldama oma otsustusprotsessides soolise mõju hindamist; tuletab meelde, et neid institutsioone on samuti vaja naiste ja meeste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste tagamiseks nii tööl kui ka hariduses; rõhutab, et selleks tuleks võtta meetmeid igasuguse diskrimineerimise vältimiseks, et võimaldada naistel jõuda era- ja avalikus sektoris kõrgematele kohtadele; julgustab naisi osalema ülikooli ja erasektori partnerlustes ja koostöövormides, näiteks uute ettevõtete ja hargettevõtete kaudu;

16. rõhutab, et haridusmaastikul endiselt püsiva soolise ebavõrdsusega tõhusalt võitlemiseks on oluline ergutada liikmesriikidevahelist poliitilist koostööd, soodustades heade tavade vahetamist ja tagades konkreetseid rahastamisprogramme;

17. kutsub ülikoole ja kõrgharidusasutusi üles suurendama naiste osakaalu teadusuuringutega seotud otsuseid tegevates juhtorganites, et ergutada suuremat hulka naisi kõrghariduse valdkonnas töötama;

18. kutsub kõiki Bologna protsessis osalevaid riike üles rakendama riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke ning arendama vastastikust tunnustamist ja seda rahaliselt toetama;

19. tuletab meelde komisjoni 1. märtsi 2011. aasta teadaannet, mille kohaselt komisjon kavatseb 2012. aastal teha ettepanekud liidu õigusaktide kohta, mis sisaldavad siduvaid eesmärke mõlema soo esindatuse suurendamiseks vähemalt 40 protsendini, kui ettevõtted ei suurenda naiste osakaalu otsuseid tegevates organites vabatahtlikult 5 % võrra aastas, et saavutada 2015. aastaks 30-protsendiline naiste esindatus ja 2020. aastaks 40-protsendiline naiste esindatus;

20. tunnistab, et naised seisavad ikka veel silmitsi takistustega kraadiõppes ja teadustöö alal kõrgeimale tasemele jõudmisel; kutsub seetõttu liikmesriike ja ülikoole üles kavandama ja ellu viima riiklikke strateegiaid, et tagada naiste osalemine nendes valdkondades;

21. palub täiendavat valitsuse toetust meetmete kehtestamiseks, mille eesmärk on tagada alaesindatud gruppidest ja nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga üliõpilaste ning sisserändajate ja vähemuste juurdepääs;

22. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma programme, mille eesmärk on juhendada ja toetada noori naisteadlasi teadusprogrammides osalemise ja toetuste taotlemise alal, et aidata neil jääda akadeemilisse sfääri ja teadustöö juurde;

23. tõdeb taas, et naiste ja meeste palgavahe on endiselt äärmiselt murettekitav, ja märgib, et on fakt, et naistel on tööelu jooksul vähem ressursse, et pensionile jäädes on neil rohkem raskusi rahastamisega ja et kõrghariduse valdkonnas makstakse naissoost teadlastele ja professoritele vähem palka kui nende meeskolleegidele; märgib, et seega mõjutavad vaesuse kõik vormid, sealhulgas töötajate vaesus, naisi meestest rohkem; nõuab seetõttu teadusuuringute valdkonna võrdväärsete ametikohtade võrdse tasustamise süsteemi loomist, sest sooline palgaerinevus on kulu, mida ei saa endale lubada ükski liikmesriik ega ka EL üldiselt;

24. kritiseerib asjaolu, et komisjoni tegevuskava Euroopa kõrgharidussüsteemi kaasajastamiseks jätab sooprobleemid tähelepanuta ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on praktiliselt olematu;

25. kutsub liikmesriike üles võtma riigi rahastatavate teadusprojektide toetuskõlblikkuskriteeriumina kasutusele sooliselt tasakaalus uurimisrühma tingimuse;

26. juhib tähelepanu asjaolule, et kuna naiste kõrgharidus ei ole piisavalt turustatav, on nad üha sagedamini oma töö kohta ülekvalifitseeritud ja alatasustatud ning jäävad tihti töötuks või satuvad ajutistele töökohtadele, mis seab nad karjääri alguses tööturul veelgi ebasoodsamasse olukorda ja soodustab ebavõrdse tasu tsükli teket;

27. rõhutab, et noorte naiste tööturul osalemise parandamine mõjub väga positiivselt konkurentsivõimele ja majanduskasvule ning kindlustab naiste majandusliku sõltumatuse nende varajastel ja hilisematel eluetappidel;

28. julgustab kõrgkoole lisama oma kõrghariduse õppekavadesse soolise mõõtme, kuna see mõõde veel valdavalt puudub.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

27.2.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

29

1

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Regina Bastos, Edit Bauer, Andrea Češková, Edite Estrela, Iratxe García Pérez, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Nicole Kiil-Nielsen, Silvana Koch-Mehrin, Constance Le Grip, Astrid Lulling, Elisabeth Morin-Chartier, Siiri Oviir, Raül Romeva i Rueda, Joanna Senyszyn, Joanna Katarzyna Skrzydlewska, Britta Thomsen, Angelika Werthmann, Marina Yannakoudakis, Anna Záborská, Inês Cristina Zuber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Vilija Blinkevičiūtė, Kent Johansson, Christa Klaß, Kartika Tamara Liotard, Ana Miranda, Mariya Nedelcheva, Katarína Neveďalová, Antigoni Papadopoulou, Sirpa Pietikäinen

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

29.2.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

25

2

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Malika Benarab-Attou, Lothar Bisky, Piotr Borys, Jean-Marie Cavada, Silvia Costa, Lorenzo Fontana, Mary Honeyball, Petra Kammerevert, Emma McClarkin, Emilio Menéndez del Valle, Marek Henryk Migalski, Katarína Neveďalová, Gianni Pittella, Marie-Thérèse Sanchez-Schmid, Marietje Schaake, Marco Scurria, Emil Stoyanov, Hannu Takkula, László Tőkés, Helga Trüpel, Gianni Vattimo, Marie-Christine Vergiat, Milan Zver

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Heinz K. Becker, Nadja Hirsch, Seán Kelly, Iosif Matula, Georgios Papanikolaou, Olga Sehnalová, Rui Tavares