Menetlus : 2010/2310(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0144/2012

Esitatud tekstid :

A7-0144/2012

Arutelud :

PV 21/05/2012 - 18
CRE 21/05/2012 - 18

Hääletused :

PV 22/05/2012 - 6.3
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0208

RAPORT     
PDF 147kWORD 94k
24.4.2012
PE 454.679v03-00 A7-0144/2012

ELi lähenemisviis kriminaalõigusele

(2010/2310(INI))

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon

Raportöör: Cornelis de Jong

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI PROJEKT
 SELETUSKIRI
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI PROJEKT

ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele

(2010/2310(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle kolmanda osa V jaotise 4. peatükki „Õigusalane koostöö kriminaalasjades”,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle VI jaotist õigusemõistmise kohta,

–   võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” (COM(2011)0573),

–   võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad näidissätteid nõukogu arutelude suunamiseks kriminaalõiguse küsimustes,

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus(1),

–   võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta soovitust nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta(2),

–   võttes arvesse oma uuringuid „ELi kriminaalõiguse ühtlustamine”(3) ja „ELi kriminaalõiguse ala väljatöötamine”(4),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0144/2012),

A. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt moodustab liit oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos muu hulgas kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võivad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 83 kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks;

C. arvestades, et samal ajal nähakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikega 3 ette nn hädapiduri menetlus juhuks, kui mõni nõukogu liige leiab, et kavandatav õigusakt mõjutaks tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, tunnustades sellega, et kriminaalõigus kajastab sageli mõne konkreetse ühiskonna põhiväärtusi, kombeid ja valikuid, kuid on siiski täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega;

D. arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 nimetatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte on seetõttu kriminaalõigust reguleerivate õigusaktide ettepanekute puhul eriti olulised;

E.  arvestades, et liikmesriikide kriminaalõigus- ja kriminaalmenetlussüsteemid on arenenud aastasadade jooksul ja et neil on igale liikmesriigile iseloomulikud omadused ja eripärad ning sellest tulenevalt peab jätma kriminaalõiguse põhivaldkonnad liikmesriikide pädevusse;

F.  arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse üha rohkemates poliitikavaldkondades, eelkõige seoses kohtuotsuste ja õigusasutuste otsustega, ning see põhimõte eeldab vastastikust usaldust, mis nõuab võimalikult heade minimaalsete kaitsestandardite kehtestamist;

G. arvestades, et ELi kriminaalõiguse ühtlustamine peaks aitama arendada ELi ühist kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri, mis liidab riikide õigustraditsioonid, kuid ei asenda neid, ning mõjub hästi vastastikusele usaldusele liikmesriikide õigussüsteemide vahel;

H. arvestades, et kriminaalõigus peab olema ühtne õigussüsteem, mis lähtub aluspõhimõtetest ja hea valitsemistava standarditest, mis on täielikult kooskõlas ELi põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, mille liikmesriigid on allkirjastanud;

I.   arvestades kriminaalõigusele omast võimet piirata kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute teatavaid inimõigusi ja põhivabadusi – lisaks kriminaaluurimiste võimalikule häbimärgistavale mõjule – ning võttes arvesse, et kriminaalõigusnormide ülemäärane kasutamine toob kaasa tõhususe vähenemise, tuleb kriminaalõigust kasutada viimase võimalusena (ultima ratio) teatavate selgelt määratletud ja piiratud teguviiside suhtes, mida ei saa tõhusalt käsitleda vähem rangete meetmete abil ja mis põhjustavad ühiskonnale või üksikisikutele tõsist kahju;

J.   arvestades, et ELi kriminaalõigus peaks üldreeglina nägema ette karistusi ainult tahtlikult toime pandud tegude eest või erandjuhtudel raske hooletusega seotud tegude eest ning peab põhinema süü põhimõttel (nulla poena sine culpa), kuid teatud liiki kuritegude puhul võib olla teatavatel juhtudel õigustatud juriidilise isiku vastutus;

K  arvestades, et lex certa nõude kohaselt peavad kriminaalkuriteo elemendid olema täpselt sõnastatud, et tagada kohaldamise, reguleerimisala ja tähenduse osas ennustatavus;

L.  arvestades, et direktiivide puhul säilitavad liikmesriigid teatava kaalutlusõiguse selles osas, kuidas õigusnorme siseriiklikku õigusse üle võetakse, mis tähendab, et lex certa nõude täitmiseks peavad kvaliteetsed olema mitte ainult ELi õigusaktid, vaid ka nende ülevõtmine siseriiklikku õigusse;

M. arvestades, et ELi kriminaalõigusnormide kehtestamine ei piirdu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga, vaid võib seonduda paljude eri poliitikavaldkondadega;

N. arvestades, et Euroopa Liit on töötanud kriminaalõigusnorme sageli välja juhtumipõhiselt ja tekitanud sellega vajaduse suurema ühtsuse järele;

O. arvestades, et Euroopa Parlamendil on vaja välja töötada oma menetlused, et kindlustada koos kaasseadusandjaga kvaliteetne ühtne kriminaalõigussüsteem;

P.  arvestades, et komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahelise koostöö hõlbustamiseks kriminaalõiguse valdkonnas on vaja institutsioonidevahelist kokkulepet;

Q. arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikes 1 sätestatakse, et liit moodustab vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone;

1.  rõhutab, et ELi kriminaalmateriaalõiguse sätete alastes ettepanekutes tuleb võtta täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

2.  meenutab, et kriminaalõiguses tuleb täielikult tunnustada kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute põhiõigusi;

3.  rõhutab, et seoses sellega ei piisa viidetest abstraktsetele mõistetele või sümboolsele mõjule, vaid iga uue kriminaalmateriaalõiguse sätte vastuvõtmise vajalikkust tuleb tõestada tarvilike tõenditega, mis näitavad selgelt, et:

–   kriminaalõiguse säte on keskendunud ühiskonnale, üksikisikutele või inimrühmale olulist varalist või mittevaralist kahju tekitavale teguviisile;

–   sellise teguviisi käsitlemiseks ei ole võimalik kasutada teisi, vähem otsustavaid meetmeid;

–   asjaomane kuritegu on eriti raske ning sellel on rahvusvaheline mõõde või see avaldab otsest negatiivset mõju liidu poliitika tõhusale rakendamisele valdkonnas, mille suhtes on kohaldatud ühtlustamismeetmeid;

–   on vaja võidelda asjaomase kriminaalkuriteo vastu ühiselt, st et ühisel ELi lähenemisviisil on täiendav praktiline väärtus, võttes muu hulgas arvesse seda, kui laialt levinud ja sagedane on see kuritegu liikmesriikides;

–   kooskõlas ELi põhiõiguste harta artikli 49 lõikega 3 ei ole kavandatavate karistuste raskusaste kuriteo suhtes ebaproportsionaalne;

4.  tunnistab teiste kriminaalõiguse aluseks olevate üldpõhimõtete tähtsust:

–   süü põhimõte (nulla poena sine culpa), mille alusel nähakse karistusi ette ainult tahtlikult toime pandud või erandjuhtudel tõsise hooletusega seotud tegude eest;

–   õiguskindluse põhimõte (lex certa): kuriteo elementide kirjeldus peab olema sõnastatud täpselt, nii et üksikisikul oleks võimalus näha ette, millised teod toovad talle kaasa kriminaalvastutuse;

–   tagasiulatuva jõu puudumise ja lex mitior’i põhimõte: erandid tagasiulatuva jõu põhimõttest on lubatud ainult juhul, kui need on rikkujale kasulikud;

–   topeltkaristuse keeld (ne bis in idem), mis keelab teises liikmesriigis uuesti alustada kriminaalmenetlust ja kohaldada karistust isiku suhtes sellise kuriteoga seoses, mille eest on ta ühe liikmesriigi seaduse järgi juba lõplikult süüdi või õigeks mõistetud;

–   süütuse presumptsioon, mille kohaselt peetakse kuriteos süüdistatavat isikut süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud;

5.  väljendab heameelt, et komisjon on oma hiljutises ELi kriminaalõiguspoliitikat käsitlevas teatises tunnistanud, et kriminaalõiguses tuleks alati esimese asjana otsustada, kas kriminaalmateriaalõiguslikud meetmed peaks üldse vastu võtma;

6.  ergutab komisjoni pakkuma välja meetmeid, mis hõlbustavad ELi kriminaalmateriaalõiguse kehtivate sätete järjekindlamat ja sidusamat jõustamist riigi tasandil, ilma et see piiraks vajalikkuse ja subsidiaarsuse põhimõtet;

7.  rõhutab, et ühtlustamismeetmeid tuleks esitada eelkõige selleks, et toetada vastastikuse tunnustamise põhimõtte praktilist kohaldamist, mitte üksnes ELi ühtlustatud kriminaalõiguse reguleerimisala laiendamiseks;

8.  ergutab komisjoni lisama oma mõjuhinnangutesse ka edaspidi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise, toetuma nende liikmesriikide parimatele tavadele, kus on menetluslikud õigused kindlalt tagatud, lisama nendesse põhiõiguste kontrollnimekirja alusel tehtud hindamise ning võtma kasutusele katse, millega tehakse komisjoni ettepanekute puhul kindlaks, kuidas neis on arvesse võetud kriminaalõiguse eespool nimetatud üldpõhimõtteid;

9.  rõhutab vajadust luua vastastikuse usalduse suurendamiseks kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses võimalikult kõrged ühtsed minimaalsed kaitsestandardid;

10. julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka muid kui seadusandlikke meetmeid, mis tugevdavad usaldust liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahel, suurendavad sidusust ja soodustavad ELi ühise kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri arengut;

11 rõhutab vajadust ühtsema ja kvaliteetse ELi lähenemisviisi järele kriminaalõiguses ning taunib senist killustatud lähenemist;

12. väljendab heameelt talitlustevahelise kriminaalõiguse kooskõlastusrühma olemasolu üle komisjonis ning palub komisjonil esitada parlamendile üksikasjalikumat teavet selle volituste ja toimimise kohta;

13. nõuab komisjonis ühe kindla koordineeriva asutuse määramist, kes vastutavaks kõigi kriminaalõiguse sätteid sisaldavate ettepanekute eest, et tagada ühtne lähenemisviis;

14. väljendab heameelt nõukogu kriminaalõiguse töörühma olemasolu üle ning palub nõukogul esitada parlamendile üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas nimetatud töörühm suhestub teiste nõukogu töörühmadega, kes tegelevad kriminaalõiguse sätetega muudes poliitikavaldkondades peale justiits- ja siseküsimuste;

15. nõuab institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist ELi tulevaste kriminaalmateriaalõiguse sätete ettepanekuid reguleerivate põhimõtete ja töömeetodite kohta ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma institutsioonidevahelise töörühma, milles nimetatud institutsioonid ja parlament saaksid koostada sellise kokkuleppe ja arutleda üldiste küsimuste üle, konsulteerides vajaduse korral ekspertidega, et tagada ELi kriminaalõiguse ühtsus;

16. usub, et institutsioonidevaheline töörühm peaks aitama määrata kindlaks kriminaalkaristuste nõuetekohase ulatuse ja kohaldamise ELi tasandil ning vaatama läbi kehtivad õigusaktid, et vähendada lähenemisviisi praegust killustatust ja jurisdiktsioonide vastuolulisust;

17. otsustab uurida, kuidas saaks parlamendis kõige paremini kindlustada ühtse lähenemisviisi ELi kriminaalmateriaalõigust käsitlevatele õigusaktidele, ning juhib sellega seoses tähelepanu kooskõlastuskomisjoni puudumisele ning oma õigusteenistuse võimalikule olulisele rollile;

18. rõhutab, et tähtis on luua parlamendi teabeteenistus, mis saab parlamendiliikmeid igapäevatöös aidata ning tagab sel moel parlamendi kui kaasseadusandja töö kvaliteedi;

19. juhib tähelepanu, et ühtse lähenemisviisi jaoks on vaja, et enne mis tahes õigusakti ettepaneku vastuvõtmist kriminaalmateriaalõiguse valdkonnas oleks parlamendil kasutada ettepaneku õiguslik analüüs, mis näitab, kas käesolevas resolutsioonis on nimetatud nõuded täielikult täidetud või millised parandused on veel vajalikud;

20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Nõukogule.

(1)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA (2011)0459.

(2)

ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 116.

(3)

http://www.europarl.europa.eu/committees/en/studiesdownload.html?languageDocument=EN&file=30499

(4)

http://www.europarl.europa.eu/committees/en/studiesdownload.html?languageDocument=EN&file=30168


SELETUSKIRI

Lissaboni lepingu jõustumisega loobuti sammastel põhinevast struktuurist ja loodi alus kriminaalõiguse arendamiseks ELi õiguse osana. Arvestades, et minevikus peeti kriminaalõigust kaua liikmesriikide ainupädevusse kuuluvaks ning et esimene samm ELi kriminaalõiguse väljatöötamise suunas tehti alles 1992. aastal Maastrichti lepinguga, võib seda pidada väga oluliseks otsuseks.

Kuigi nüüd sisaldab alusleping ametlikult ELi kriminaalõiguse uute sätete alust, ei tähenda see, et kriminaalõigus oleks muutunud vähem tundlikuks. Seetõttu näeb leping ette nn hädapiduri menetluse juhuks, kui mõni liikmesriik on seisukohal, et kavandatav õigusakt mõjutab tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid. See on aluslepingus erandlik menetlus.

Kriminaalõigus erineb teistest õigusvaldkondadest ka selle poolest, et see piirab juba oma olemuselt süüdistatavate ja/või süüdimõistetud isikute teatavaid inimõigusi ja põhivabadusi. Paljudel juhtudel piiratakse liikumisvabadust, kuid isegi ainult trahviga karistamise korral piiratakse vähemalt omandiõigust. Sellised piirangud on põhimõtteliselt seaduslikud ja õiguspärased, kuid need eeldavad vajalikkuse hindamist. Isegi kui isikut süüdi ei mõisteta, võib pelgalt kriminaaluurimisel olla häbimärgistav mõju: teised inimesed võivad kalduda arvama, et kus suitsu, seal tuld.

Lisaks tuleks silmas pidada praktilisi kaalutlusi. Võib kergesti juhtuda, et mitu uut ELi algatust kriminaalmateriaalõiguse valdkonnas tekitab riigiasutustele ülekoormust. Ettepanekud peavad olema sellised, mida on võimalik täielikult rakendada ja jõustada. Siseriiklike pädevate asutuste vahendid on eriti praeguse majanduskriisi ajal piiratud. On oht, et uute õigusaktide vastuvõtmine ei too kaasa paremat jõustamist, õõnestades seeläbi nii ELi kriminaalmateriaalõiguse usaldusväärsust kui ka tõhusust.

Nimetatud põhjustel peab EL lähenema täiendavate kriminaalõiguse sätete väljatöötamisele või olemasolevate muutmisele väga ettevaatlikult. ELi varasemad tulemused ei ole ideaalsed, nagu on küllaldaselt tõestanud teadlaste rühm, kes on loonud Euroopa kriminaalpoliitika algatuse. Rühm osutas muu hulgas paljude ristviidete kasutamisele õigusaktides kui lex certa põhimõtte rikkumisele: õigusaktid peavad olema selgelt sõnastatud ning lihtsalt arusaadavad, et igaühel oleks võimalik ette näha, kas teatud tegu on kriminaalne või mitte. Veel rohkemgi kehtib see direktiivide puhul, kuna neid tuleb siseriiklikku õigusse üle võtta ning igasugune selguse puudumine võib tuua kaasa tõlgendusviiside lahknevuse, mis võib segaduse vähendamise asemel seda kergesti suurendada.

EL ei ole loonud kriminaalõiguse sätete jaoks eraldi õigusruumi. Neid sätteid leidub justiits- ja siseküsimusi käsitlevates õigusaktides, aga ka paljudes teistes liidu poliitikavaldkondades. Oma hiljutises ELi kriminaalpoliitikat käsitlevas teatises nimetas komisjon näiteks järgmisi valdkondi: finantssektor (turuga manipuleerimine ja siseteabel põhinev kauplemine), pettused, võltsimine, ELi sotsiaal-, tehniliste, ohutus- ja transpordiettevõtete turueeskirjade olulised rikkumised, ELi andmekaitse-eeskirjade olulised rikkumised, tollieeskirjade ja keskkonnanõuete rikkumised, ebaseaduslik, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüük ning siseturupoliitikaga seotud aspektid.

Tekib küsimus, kuidas tagada ühtsus ja kvaliteet õigusvaldkonnas, mis näib kerkivat esile nii paljudes erinevates poliitikavaldkondades. Riigi tasandil näeme sageli, et kriminaalõiguse üldise kooskõlastamise eest vastutab mõni üksus justiitsministeeriumis. See tähendab, et olenemata sellest, milline ministeerium uue õigusakti ettepaneku esitab, toimub enne, kui riigi valitsus sellise eelnõu vastu võtab, alati lõppkontroll kõnealuses kesküksuses.

ELi institutsioonides on olukord erinev. Komisjon asutas talitustevahelise kriminaalõiguse kooskõlastusrühma, kes täidab väidetavalt samasugust rolli kui eespool nimetatud riikliku tasandi kesküksus justiitsministeeriumis. Praegu ei ole veel siiski selge, millised on selle rühma volitused ja kuidas toimitakse võimalike lahkarvamuste korral. Kindel on see, et eri volinikud kannavad osalist vastutust, kuid puudub kooskõlastav volinik.

Nõukogus püüavad justiits- ja siseasjade ministrid tagada kriminaalõiguse sätteid sisaldavate õigusakti ettepanekute kooskõlastamist. Nad asutasid selleks eraldi kriminaalõiguse töörühma, mis mitte ainult ei aruta tüüpilisi justiits- ja siseasjadega seotud ettepanekuid, vaid taotleb praktikas pädevust kõigi kriminaalõiguse sätete osas teemavaldkonnast olenemata. See üksus ei ole aga suutnud vältida ELi kriminaalõiguse sätete senist killustatust ja mõnikord ka halba kvaliteeti.

Parlamendil endal näib kahjuks olevat kõige vähem välja arendatud süsteem. Tõsi küll, Euroopa Parlamendil on eraldi justiits- ja siseasjade küsimustega tegelev komisjon, s.o kodanikuvabaduste komisjon, kuid see ei ole kooskõlastuskomisjon ega oma pädevust kõigi kriminaalõiguse sätteid sisaldavate õigusaktide ettepanekute üle.

ELi lähenemisviisi kriminaalõigusele käsitleval arutelul 8. detsembril 2011. aastal avaldas Euroopa Parlamendi õigusteenistus, et teoreetiliselt võiks ta pakkuda parlamendile kavandatavate kriminaalõigusega seotud õigusaktide kvaliteedi ja ühtsuse alast nõustamist. See aga tähendaks neile täiendavat, s.o uut ülesannet, kuna praegu õigusteenistus alusstruktuuri kohaselt sellist tööd ei tee. Õigusteenistusele selle ülesande andmine tooks järelikult kaasa täiendavate vahendite vajaduse.

Selleks et tagada ELi lähenemisviisi puhul kriminaalõigusele kõrge kvaliteet ja ühtsus, tuleks mitte ainult täiustada nimetatud kolme ELi institutsiooni siseseid üksusi, vaid leppida ka kolme institutsiooni vahel kokku vastavad põhimõtted ja töömeetodid.

Nõukogu võttis 2009. aastal vastu järeldused, mis käsitlevad näidissätteid nõukogu arutelude suunamiseks kriminaalõiguse küsimustes. Komisjon esitas 2011. aastal oma seisukohad teatises. Käesolevas resolutsioonis täpsustab parlament, millised põhimõtted on olulised tema arutelude seisukohast. Nii oleme jõudmas õige pea olukorda, kus kõik kolm institutsiooni on öelnud välja oma seisukoha, kuid ainult sedavõrd, kuivõrd need seonduvad nende endi sisemiste seadusandlike menetlustega.

Koostöö lihtsustamiseks tulevikus näib olevat hädavajalik, et institutsioonid lepiksid kokku teatava ühise raamistiku suhtes. Oleks kasulik, kui see raamistik sisaldaks kõiki kriminaalõiguslikke õigusakte reguleerivaid põhimõtteid. Lisaks võiks see hõlmata näidissätteid, nagu neid sisaldavad näiteks nõukogu 2009. aasta novembri järeldused. Selline raamistik võiks olla Euroopa Komisjoni ettevalmistatud mõjuhinnangute aluseks ning sellest võiks abi olla sobivate õiguslike analüüside koostamisel nõukogu ja parlamendi jaoks. Raamistik võiks sisaldada ka täpseid suuniseid iga institutsiooni ühtse lähenemisviisi tagamisele suunatud sisemiste menetluste kohta.

Teoreetiliselt võiks eriti põhimõtete osas olla võimalik ka kodifitseerimine ametlikuma seadusandliku meetodi abil, mis põhineks komisjoni ettepanekul ja sellele järgneval ametlikul vastuvõtmisel nii nõukogu kui ka parlamendi poolt. Kuna aga sisemisi töömeetodeid käsitlevaid kokkuleppeid ei saa sellise ametlikuma õigusaktina vormistada, tähendaks see ohtu killustada raamistik mitmeks osaks. Seetõttu tuleks ainult pragmaatilistel kaalutlustel koostada institutsioonidevaheline raamistik vähem ametlikult institutsioonidevahelise töörühma kaudu.

Raportöör on seisukohal, et liiga kergekäeliselt tehakse kriminaalõiguse sätete ettepanekuid nende oletatavalt sümboolse ja hoiatava mõju eesmärgil: nende eesmärk on kinnitada Euroopa kodanikele, et EL võtab nende julgeolekut tõsiselt, ning teha potentsiaalsetele kurjategijatele selgeks, et neid kavatsetakse karmilt karistada. Tegelikus elus ei ole aga mitte kriminaalõiguse säte ise see, mis ELis kuritegevust vähendab. Samavõrra tähtis, kui mitte tähtsamgi, on kuritegude eest vastutusele võtmine: pelk asjaolu, et EL on võtnud vastu uusi õigusakte, ei vähenda kuritegevust. Jõustamine saab olla tõhus ainult juhul, kui õigusnormid on täiesti selged ja kooskõlas kehtivate siseriiklike süsteemidega. Kuritegevusele avaldab üldjuhul mõju kriminaalõiguse sätete olemasolu koos nende jõustamisega.

Samuti ei ole võimalik üle tähtsustada vajadust järgida kriminaalõiguse sätete koostamisel täielikult ELi põhiõiguste hartat ja teisi rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte. Inimõigustega seotud kontrolli on vaja alati, kuna tegemist on ühe kõige tugevamalt sekkuva meetmega, mida valitsus saab oma kodanike suhtes kehtestada. Raportis ei nimetata eraldi sellise kontrolli vajadust, kuid peetakse iseenesest mõistetavaks, et käsitletud põhimõtete kontekstis tuleb niisugust kontrolli järjekindlalt läbi viia.


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

12.4.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

49

4

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Sonia Alfano, Mario Borghezio, Rita Borsellino, Simon Busuttil, Philip Claeys, Carlos Coelho, Rosario Crocetta, Agustín Díaz de Mera García Consuegra, Ioan Enciu, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Monika Flašíková Beňová, Kinga Göncz, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Salvatore Iacolino, Sophia in ‘t Veld, Teresa Jiménez-Becerril Barrio, Juan Fernando López Aguilar, Monica Luisa Macovei, Svetoslav Hristov Malinov, Véronique Mathieu, Nuno Melo, Louis Michel, Claude Moraes, Jan Mulder, Georgios Papanikolaou, Carmen Romero López, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Renate Sommer, Axel Voss, Renate Weber, Josef Weidenholzer, Cecilia Wikström, Tatjana Ždanoka, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Alexander Alvaro, Vilija Blinkevičiūtė, Birgit Collin-Langen, Cornelis de Jong, Franziska Keller, Ádám Kósa, Antonio Masip Hidalgo, Hubert Pirker, Kārlis Šadurskis, Carl Schlyter, Bogusław Sonik

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Giles Chichester, Zita Gurmai

Õigusteave - Privaatsuspoliitika