RAPORT Nõukogu soovitus nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige

22.10.2012 - (C7‑0195/2012 – 2012/0806(NLE))

Majandus- ja rahanduskomisjon
Raportöör: Sharon Bowles

ETTEPANEK VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige

(C7‑0195/2012 – 2012/0806(NLE))

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 10. juuli 2012. aasta soovitust[1],

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0195/2012),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 109,

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0348/2012),

A. arvestades, et 13. juuli 2012. aasta kirjas, mis saadi kätte 18. juulil 2012, konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Yves Merschi Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise asjus ametiajaga kaheksaks aastaks;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud Euroopa Keskpanga rahapoliitika valdkonnas täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C. arvestades, et komisjon korraldas 22. oktoobril 2012. aastal kandidaadi kahetunnise kuulamise, millel kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele;

D. arvestades, et laialdase üksmeelega leiti, et kandidaat on raha- või pangandusküsimustes tunnustatud isik ja tal on vastav kvalifikatsioon ja erialased kogemused, mis on vajalikud Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ülesannete täitmiseks;

E.  arvestades, et enne pr Tumpel-Gugerelli ametiaja lõppu tõstatasid Euroopa Parlamendi liikmed mitteametlikult naiste Euroopa Keskpangas esindatuse küsimuse;

F.  arvestades, et Euroopa Keskpanga loomisest alates ja kuni pr Tumpel-Gugerelli lahkumiseni on Euroopa Keskpanga juhatuses alati olnud mõni naissoost liige;

G. arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikmesriikide ja liidu vahelise lojaalse koostöö põhimõttele tagas komisjon enne hr Gonzalez-Paramo volituste lõppemist 2012. mais nõukogu teavitamise ning saatis selleks komisjoni esimehe poolt ja kõikide fraktsioonide nimel 8. mail 2012. aastal eurorühma esimehele kirja, milles sedastas, et Euroopa Keskpanga juhatuses puudub mitmekesisus ja et liikme kohale tuleks esitada naiskandidaat;

H. arvestades, et samas kirjas ergutas komisjoni esimees eurorühma rakendama keskpika perioodi kava, mille abil edendada naiste nimetamist mõjukatele ametikohtadele Euroopa Keskpangas ning liikmesriikide keskpankades ja rahandusministeeriumites;

I.   arvestades, et 8. mai 2012. aasta kirjale ei saadud ametlikku vastust;

J.   arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 on sätestatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte;

K. arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 19 antakse liidule volitused võidelda soolise diskrimineerimise vastu;

L.  arvestades, et sooline mitmekesisus juhatustes ja valitsustes tagab laialdasema pädevuse ja ulatuslikumad perspektiivid, ning arvestades, et ainult meeste või ainult naiste töölevõtmine tähendab kitsamat valikut ja tekitab võimalike suurepäraste kandidaatide väljajätmise ohu;

M. arvestades, et Euroopa Keskpanga praeguse juhatuse ametiaeg kestab 2018. aastani, mis tähendab, et juhatuses võib puududa sooline mitmekesisus kuni selle ajani;

N. arvestades, et Euroopa Parlamendi president nõudis pärast esimeeste konverentsi 19. septembril saadetud kirjas, et Euroopa Ülemkogu eesistuja võtaks kohustuse tagada, et kõik tema vastutusalas olevad liidu institutsioonid rakendaksid konkreetseid meetmeid soolise tasakaalu saavutamiseks;

O. arvestades, et komisjon võttis 21. septembril 2010. aastal vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 (COM(2010)0491) ja 16. aprillil 2012. aastal aruande naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edenemise kohta 2011. aastal (SWD (2012/0085);

P.  arvestades, et komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet (kapitalinõuete direktiiv (CRD4)) sisaldas nõuet, et institutsioonid võtaksid kasutusele juhatuse soolist mitmekesisust edendava poliitika;

Q. arvestades, et Euroopa Ülemkogu võttis 7. märtsil 2011. aastal vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ajavahemikuks 2011–2020;

R.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis 3. veebruaril 2012 aastal vastu resolutsiooni naiste osalemise kohta poliitiliste otsuste tegemisel[2], 8. märtsil 2011. aastal resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010[3] ja 6. juulil 2011. aastal resolutsiooni naiste ja ärijuhtimise kohta[4];

1.  ei toeta nõukogu soovitust nimetada Yves Mersch Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks ning palub nõukogul soovitus tagasi võtta ja esitada uus soovitus;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

• [1]  ELT L 215, 21.7.2012, lk 4.
• [2]       Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0070.
• [3]       Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0085.
• [4]       Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0330.

LISA 1: YVES MERSCHI ELULOOKIRJELDUS

Sündinud 1. oktoobril 1949. aastal Luksemburgis. Kodakondsus: Luksemburgi

Haridus

1973   Magistrikraad õigusteaduses

University Paris 1 Panthéon Sorbonne

1974   Doktorikraad rahvusvahelises õiguses

Magistrikraad politoloogias

University Paris 1 Panthéon Sorbonne

1975   Doktorikraad politoloogias

University Paris 1 Panthéon Sorbonne

Kutsetegevus

1974              Vastu võetud Luksemburgi advokatuuri

Abilektor avaliku õiguse erialal

University Paris-Sud 11

1975              Assistent, rahandusministeerium

1976–1978     Lähetus Rahvusvahelises Valuutafondis, Washington D.C.

1978–1979     Atašee, rahandusministeerium

1980–1981     Finantsnõunik, Luksemburgi alaline esindus ÜRO juures, New York

1981              Nõunik rahvusvaheliste finants- ja rahandussuhete alal, rahandusministeerium.

1983–1999     Luksemburgi rahandusinstituudi nõukogu liige

(usaldatavusnõuete täitmise järelevalve)

1985–1989     Luksemburgi börsi riigikontrolör

Vahetus (väärtpaberiturujärelvalve)

1989–1998     Maksuameti direktor

Rahandusministri isiklik esindaja Maastrichti lepingu läbirääkimistes

Alates 1. juunist 1998  Luksemburgi Keskpanga juhataja (kolmas ametiaeg alates 11. juunist 2010).

Euroopa Keskpanga nõukogu ja üldkogu liige

Alates aastast 2000     Mittetulundusühingu The Bridge Forum Dialogue a.s.b.l, mis asutati 2000. aastal ja kus osalevad Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused, Luksemburgi president

Alates aastast 2003     Institut Universitaire International Luxembourg (IUIL) akadeemilise nõukogu liige

Alates aastast 2006     Fondi Luxembourg School of Finance (LSF) nõukogu liige

Alates aastast 2010     Sektsiooni Section des sciences morals et politique de l’Institut Grand- Ducal liige

                      Korporatsiooni International Islamic Liquidity Management                             Corporation (IILM) nõukogu aseesimees

Alates aastast 2011     Finantsstabiilsuse nõukogu Euroopa piirkondliku nõuanderühma            valitud kaasesimees

                      Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu hääleõiguslik              liige

                      Euroopa Keskpanga auditikomitee liige

                                  Fondi Fondation de la Banque centrale du Luxembourg (BCLi fond)    president; fond edendab teadustööd ja kõrgharidust BCLi   tegevusvaldkonnas

Muud ametikohad

Esindanud Luksemburgi järgmistes organites:

–         Euroopa Ühenduste rahanduskomitee (asendusliige aastatel 1982–1985, täieõiguslik liige 1989–1998)

–         Rahvusvaheline Valuutafond (asejuhataja)

–         Maailmapank (asejuhataja)

–         Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (asejuhataja)

–         Euroopa Investeerimispank (nõukogu liige)

–         Euroopa Nõukogu Arengupank (nõukogu liige)

–         Rahvusvaheline Põllumajandusarengu Fond (juhataja)

Riigi esindaja järgmiste institutsioonide nõukogudes:

–         ARBED S.A (teras)

–         Société européenne de satellites (SES) (satelliitteenused)

–         Post and Telecommunications Company (Entreprise des Postes et Télécommunications)

–         National Housing Company (Société Nationale des Habitations à Bon Marché)

–         Banque et Caisse d’Epargne de l’Etat

Export Credit Insurance Office president (Ducroire’i kontor)

Narkokaubanduse vastase fondi president

Panga „Société nationale de crédit et d’investissement” asepresident.

Teenetemärgid

Yves Mersch on Prantsuse Auleegioni rahvusvaheline liige (Prantsusmaa) ja tunnustusristi ülemkandja (Läti).

LISA 2: YVES MERSCHI VASTUSED KÜSIMUSTIKULE

A. Isiklik ja erialane taust

1. Palun kirjeldage oma erialaste kogemuste peamisi tahke rahandus-, finants- ja ärivaldkonnas.

2. Palun tooge esile oma Euroopa ja rahvusvahelise kogemuse peamised aspektid.

Vastuseks nii esimesele kui ka teisele küsimusele.

Olen kogu oma karjääri vältel keskendunud rahanduse ja finantsvaldkonnaga seotud küsimustele. See puudutab minu arvukaid ametikohti nii avalikus teenistuses kui keskpankade alluvuses nii Euroopas kui ka rahvusvaheliselt.

Alates 1998. aasta maist olen olnud ametis Luksemburgi keskpanga presidendina, mis asutati seoses euro kasutuselevõtu ning Euroopa Keskpanga ja eurosüsteemi loomisega.

Seoses eelnevaga olen ka Euroopa Keskpanga (EKP) üldnõukogu liige. Olen EKP spetsiaalse sõltumatu nõukogu/juhatuse hääleõiguslik liige alates selle asutamisest 2011. aastal. Panga nõukogu määras mind 2011. aasta juulis EKP auditikomiteesse.

Alates 2011. aastast olen valitud Euroopa finantsstabiilsuse foorumi piirkondliku konsultatsioonigrupi aseesimeheks.

Aastal 2010 valiti mind International Islamic Liquidity Management Corporation juhatuse aseesimeheks.

Lõuna-Pariisi I ülikoolis abilektorina töötamise ajal võeti mind vastu Luksemburgi advokatuuri. Aasta hiljem alustasin karjääri rahandusministeeriumi eelarveosakonnas, seejärel siirdusin tööle Washingtoni rahvusvahelisse rahandusfondi. Hiljem ennistati mind ametisse rahandusministeeriumisse, kus tegelesin fiskaalküsimuste ja strukturaalpoliitikaga.

Aastal 1980 lähetati mind tööle välisministeeriumi, kus asusin ametisse Luksemburgi alalises esinduses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juures New Yorkis. Järgnevatel aastatel tegutsesin rahandusministri nõunikuna rahandusküsimuste ja rahvusvaheliste finantssuhete alal. Aastal 1985 sai minust riigikontrolör Luksemburgi börsil ning aastal 1989 asusin ametisse maksuameti eesotsa, kus töötasin ligi kümme aastat.

Olen täitnud mitmeid juhtivkohustusi ettevõtetes ja organisatsioonides. Muuhulgas olen kuulunud Euroopa Investeerimispanga, Luksemburgi rahandusinstituudi, Arbed S.A., Société Européenne de Satellites’i, the State Savings Bank, the Post and Telecommunications Company and the National Housing Company ettevõtete juhatusse.

Olen olnud ka Export Credit Insurance Office president, narkokaubanduse vastase ameti president ja Luksemburgi riikliku arengupanga asepresident.

Olen olnud samuti Rahvusvahelise Põllumajandusarengu Fondi juhataja ning Maailmapanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga asejuhataja. Olen kuulunud Euroopa Rahanduskomiteesse ning juhatanud ELi rahandusministrite esindusgruppi, kes töötasid välja Euroopa Liidu lepingus sisalduva majandus- ja rahaliidu pakti.

Lisaks erialastele kogemustele olen olnud mittetulundusorganisatsiooni „The Bridge Forum Dialogue a.s.b.l“ president alates selle loomisest 2000. aastal. Selles foorumis osalevad Euroopa Liidu Luksemburgi institutsioonid ja ametid, et vahetada Euroopa integratsiooniga seotud vaateid.

3. Millised on kõige olulisemad otsused, mille langetamisel olete oma erialase karjääri jooksul osalenud?

Mul on olnud võimalus osaleda arvukates läbirääkimistes ning valmistada ette majandus- ja rahandusküsimusi puudutavaid otsuseid nii riiklikul, Euroopa kui rahvusvahelisel tasemel. Siinkohal sooviksin välja tuua mõned, mida neist kaalukamaks pean.

Luksemburgi rahandusministri isikliku esindajana juhatasin Euroopa Liidu lepingu läbirääkimistes vastavat redaktsioonirühma.

Oma töös IMFi juures olin tunnistajaks üleminekule uuele rahandussüsteemile vastavalt IMFi põhikirja II muudatusele.

Alates selle loomisest 1998. aastal olen juhtinud Luksemburgi Keskpanka.

Alates euro kasutuselevõtust olen pidevalt kuulunud EKP üldjuhatusse, aidates kaasa EKP eesmärkide täitmisele.

Eriti oluliseks kogemuseks pean finants- ja riigivõla kriisiga seotud probleemidega tegelemist. Alates kriisi puhkemisest olen osalenud EKP nõukogu otsuste vastuvõtmises eesmärgiga vähendada kriisi mõju finantssektorile ja euroala majandusele.

4. Kas Teil on ärilisi või rahalisi osalusi või muid sidemeid, mis võiksid olla vastuolus Teid ootavate kohustustega, ning kas on teisi olulisi isiklikke või muid faktoreid, mida parlament peab Teie ametissenimetamist kaaludes arvesse võtma?

Ei.

5. Millised oleksid Teie peamised eesmärgid, mida taotlete oma kaheksa aasta pikkuse Euroopa Keskpanga juhatuse liikme mandaadi jooksul?

Oma esmaseks kohuseks pean igati täita EKP-le Euroopa Liidu lepinguga seatud volitusi ja kohustusi.

Vastavalt ELi lepingule on EKP peamine eesmärk hoida hinnad euroalas keskpika perioodi lõikes stabiilsena ning – ohustamata hindade stabiilsust – toetada Liidu üldist majanduspoliitikat.

ELi lepingu kohaselt on EKP-l ka teine põhieesmärk – samuti ohustamata hindade stabiilsust – aidata hoida finantssüsteemi stabiilsust.

Kooskõlas EKP pädevustega tegutsen iseseisvalt euroala ja kogu ELi üldhuvidest lähtudes. Samuti ei tegutse ma EKP juhatuse liikmena selle liikmesriigi huvidest lähtuvalt, mille kodanik olen.

Ma hindan kõrgelt pädevust, terviklikku lähenemisviisi, läbipaistvust ja vastutust.

Olen veendunud, et EKP peamisteks väärtusteks on ühine otsuste tegemine ja suure asjatundlikkusega lähenemine.

B. EKP rahapoliitika

6. Kas võime Teie arvates jõuda selleni, et tuleb valida madala inflatsiooni ja euroala lagunemise vahel? Kumba võimalust Te sellises olukorras toetaksite?

Euroopa Rahaliit püsib konsensusel, et inflatsiooni madalal hoidmine on parim viis, kuidas rahanduspoliitika saab toetada majanduskasvu, töökohtade loomist, sotsiaalset sidusust ja majanduse stabiilsust. Seetõttu on ülimalt tähtis, et EKP täidaks oma eesmärki hinnastabiilsuse tagamisel, et säilitada tugevana ühisraha ja kaitsta euroala ühtekuuluvust.

Lisaks EKP eesmärgile säilitada hinnastabiilsus näeb Euroopa Liidu leping ette konkreetsed piirid EKP tegutsemisvabadusele. Olen seisukohal, et struktuuriliste majandusprobleemide või eelarve tasakaalunihete lahendamine jääb keskpanga pädevusalast väljapoole ja sellega peaks tegelema vastavad majandus- ja rahanduspoliitika valdkonnad.

Selles küsimusest on euroala riikide valitsused väljendanud oma kindlat eesmärki teha kõik vajalik, et lahendada käimasolev riigivõlakriis euroalas ning säilitada euro kui valuuta. Seda eesmärki kinnitavad püüdlused taastada kogu euroalas ühtne eelarvepositsioon ja rakendada strukturaalseid reforme, et taastada eriti just haavatavamate liikmesriikide konkurentsivõime, ent selles suunas on vajalikud jätkuvad eesmärgipärased pingutused. Neid püüdlusi peegeldab ka Euroopa liidrite valmisolek rakendada Euroopa tasemel institutsioonilisi reforme eesmärgiga viia majandus- ja rahaliit täielikku vastavusse rahaliiduga.

Samal ajal on EKP kriisiaegne rahanduspoliitika võimaldanud ära hoida rängemaid tagajärgi. Olen veendunud, et EKP rahanduspoliitika strateegia on praeguse kriisiga seotud probleemidega tegelemiseks tõhusalt kujundatud. Madala inflatsioonilise surve keskkonnas on kindlalt paika pandud pikaajalised inflatsiooni piiramise eesmärgid võimaldanud viia intressimäärad äärmiselt madalale, toetades seeläbi majanduskasvu. Samuti on EKP rakendanud mitmeid erakorralisi rahanduspoliitika meetmeid, et toetada rahanduspoliitika üleminekuprotsesse eesmärgiga tagada hinnastabiilsus ning seeläbi toetada krediidivoolu reaalmajandusse ja euroala finantssüsteemi stabiilsust.

7. Milline on Teie arvamus euroala rahandustingimuste heterogeensusest ja selle mõjust Euroopa Keskpanga ühtsele rahapoliitikale?

Kui teatud riiklikud eripärad majanduslikes ja rahanduslikes tingimustes on rahaliidus tavapärane nähe, on kriisi ajal euroala muutunud heterogeensemaks. Suurenenud on iseäranis riikide vahelised erinevused rahandustingimuste osas. Rahaturgude võimekus on vähenenud, eriti piiriüleselt. Piiriüleste finantsvoogude pöördumine on pidurdanud rahandus- ja krediidivaldkonna arenguid mitmetes euroala riikides. See võib takistada ühtse rahapoliitika rakendamist ja levitamist.

Praegune heterogeenne olukord peegeldab pikema aja jooksul kasvanud liikmesriikide vahelisi eelarvelisi, makromajanduslikke ja rahanduslikke lahknevusi ning erinevat tempot tasakaalu taastamisel. Need erinevused väljenduvad eriti avaliku- ja erasektori võlgades ja finantssektori haavatavuses. Nende riikide konkurentsivõime taastamine nõuab olulisi suhteliste hindade kohandusi. Vajalikud on ühtsed ja toimuvad strukturaal- ja eelarvepoliitikad, et tagada uuesti jätkusuutlik kasv.

EKP majanduspoliitika suunaks on tagada hinnastabiilsus euroalas tervikuna. Kriisi ajal vastu võetud erakorralised rahapoliitika meetmed on aidanud tagada suuremat ühtsust rahapoliitika rakendamisel euroalas ning hoida hinnastabiilsust. Tulevikku vaadates ei saa rahapoliitika kaudu tagada püsivat lahendust riikidevaheliste erinevuste tõelistele põhjustele. Kuigi EKP poliitikasuundade abil saab kohanemist lihtsustada ja pakkuda ajutist leevendust, ei saa need asendada strukturaalseid ümberkorraldusi, mida euroala majandused vajavad. Tulevikus peaks poliitikasuundade abil arendama erinevaid valdkondi ja tugevdama juhtimisraamistikku. Esmalt tuleks kiiresti rakendada juba paika pandud esialgseid meetmeid, millele toetudes saaks integratsioon jätkuda.

Nagu EKP president andis 2. augusti pressikonverentsil mõista, on nõukogu seisukohal, et finantsiline killustatus on takistuseks rahapoliitika toimimisele. Oma arutluses käsitlesime finantsturu killustatuse erinevaid ilminguid. Sinna kuulub piiriülese rahaturu laenude osakaal, mis alates 2011. aasta keskpaiga 60 protsendilt on praeguseks kahanenud 40 protsendini. Pangahoiused välisriikides on paljudes riikides 2008. aasta algusest arvates madalaimal tasemel. Seda killustatust iseloomustab ka aina kasvav toetumine eurosüsteemi likviidsusmeetmetele mõningates liikmesriikides. EKP refinantseerimisprotsessides on pidevalt kasvanud riiklike tagatiste kasutamine. Piiriüleste tagatiste kasutamise osakaal seisab praegu 20% juures võrreldes 50%-ga aastal 2006. Alates 2011. aasta lõpust on euroala piiririikide ja tuumriikide tagatiste repomäärade vahel suur erinevus. Rahanduslikku killustatust märgib veel hulk teisigi fakte. Nõustun presidendiga, et selle sellest killustatusest on vajalik üle saada.

8. Kas te arvate, et euroala pangad tuginevad liigselt EKP antavale likviidsustoetusele?

Euroala rahaturgude probleemide ja ülemaailmse usalduse langemise tõttu rahaturgudesse seoses USA Lehman Brothersi investeerimispanga pankrotiga kehtestas EKP 2008. aasta oktoobris oma jaotamispoliitikaks fikseeritud intressimääraga pakkumise. Selle jaotamispoliitika kohaselt määravad iga perioodi ajal pankade valduses olevad keskpanga reservid pankade kogunõudmised nendel oksjonitel. Suur nõudlus keskpanga vahendustegevuse järele ja ebakindluse jätkuvalt kõrge tase on hoidnud pankade nõudmise eurosüsteemi krediidi järele kõrgena ning see ületab pangandussektoritele seatud likviidsusvajadust. Praegusel ajal on euroala rahaturud ebaharilikult killustunud, eriti riigiti vaadeldes, ja see tingib oluliselt kasvanud vajaduse keskpanga poolse vahendustegevuse ja umbes 800 miljardi euro suuruse likviidsustoetuse kogusumma järele. Samas on selle suure kokkuvõtliku numbri taga märgatav siiski oluline heterogeensus pankade ning tervete pangandussüsteemide vahel. Liigne sõltuvus eurosüsteemi toetustest on pigem üksikjuhtumeid ja vaid osa riikidest puudutav probleem.

Üldjoontes olen seisukohal, et üksikute pankade tasemel tuleb jälgimise teel vältida liigset sõltuvust, eriti eesmärgiga vältida halvasti toimivate ärimudelite levikut. Kokkuvõtvalt peegeldab see sõltuvus praegust rahandusturu segmenteeritust ja surutist finantsturgudele.

Eelkõige raskendavad pankade ja riikide vahelised suhted nõrgema eelarvepositsiooniga riikide pangandussüsteemidel normaaltingimustel turulepääsu säilitamist või taastamist. Seega sooviksin rõhutada, et selleks, et vähendada osade liikmesriikide pangandussüsteemide sõltuvust keskpangast, on vaja sisse viia tõhusaid muudatusi eelarvedünaamikas. Liigset sõltuvust keskpanga vahendustegevusest võivad põhjustada ka ebakindlad regulatoorsed muudatused.

9. Kuidas peaks Teie arvates EKP, ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, täitma oma teiseseid kohustusi vastavalt aluslepingule (aidata kaasa majanduskasvu ja täieliku tööhõive saavutamisele) ja milliseid instrumente võiks EKP selleks kasutada?

Euroopa Liidu lepingu artikli 127 kohaselt on eurosüsteemi peamine eesmärk säilitada hindade stabiilsus. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb EKP nõukogu järgi arvuliseks eesmärgiks võtta inflatsiooni hoidmine keskpika perioodi lõikes ligilähedaselt alla 2%.

Selline määratlus võtab arvesse ka vajadust toetada „[…] ühenduse üldist majanduspoliitikat, et saavutada artiklis 2 toodud ühenduse eesmärke”. Ma olen sügavalt veendunud, et ainuüksi hinnastabiilsus on parim viis, kuidas rahanduspoliitika kaudu luua soodsaid tingimusi säästvaks majanduskasvuks ja toetada ühenduse üldist majanduspoliitikat. See

toetab hinnakujundusmehhanismide toimimist ning aitab ressursse tõhusamalt jaotada. Hindade stabiilsus vähendab ka inflatsiooni riskipreemiat pikaajaliste intressimäärade juures ning säilitab tarbijate, palgateenijate, pensionäride ja säästjate ostujõu.

EKP rahapoliitika orientatsioon keskpika perioodi vältel aitaks ka säilitada oodatud intressimäärad, reageerides samas tõhusalt euroala majandusele osaks saavatele majanduslikele- ja finantsraskustele, võttes arvesse ka aega, mis kulub rahapoliitika mõju avaldumisele majanduses. Üks selge näide vajadusest paika panna keskpika perioodi sihid on rahapoliitika mõju praegusele finantskriisile. Hoolimata sellest, et lähikuudel püsivad inflatsioonimäärad kõrgemad kui 2%, näitab EKP 2012. aasta juuli esimesel poolel vastu võetud otsus valmidust tuua intressimäärad ajalooliselt madalale tasemele, vähendades asjaomasel poliitikahorisondil inflatsiooniohtu.

Lõpetuseks on EKP rakendanud tervet hulka erakorralisi rahapoliitika meetmeid, et parandada puudujääke ülekandemehhanismis. Need meetmed võeti kasutusele pankade turupõhise rahastamisega seotud piirangute ja ebakindluse kontekstis, mis ähvardas piirata pankade laenuvõimet ja tekitada laialdast finantsvõimenduse vähenemist. Need EKP meetmeid olid seega mõeldud selleks, et toetada krediidivoolu majapidamistesse ja ettevõtetesse, mille abil saaksime täita oma peamist eesmärki tagada hinnastabiilsus, samas aidates olulisel määral toetada euroalas ka majanduskasvu ja tööhõivet.

10. Milliseid ülesandeid, suhteid ja väljakutseid näete seoses EKP ja tulevase Euroopa stabiilsusmehhanismiga? Kas leiate, et EKP vajab euroala kriisiga toimetulekuks uusi instrumente?

EKP-l ja tulevasel ESMil on selgelt määratletud konkreetsed ülesanded. EKP peamine ja ülim eesmärk on hoida euroala hindade stabiilsust, samas kui ESM ülesandeks saab olema finantsstabiilsuse hoidmine euroalas tervikuna. Nende kahe institutsiooni eesmärgid – rahanduslik ja eelarveline – täiendavad üksteist, kuna hindade stabiilsus on vajalik tingimus üldisema makrofinantsilise stabiilsuse jaoks, samas kui finantsstabiilsus toetab rahapoliitika ladusat ülekannet reaalmajandusele, mis omakorda aitab hoida hindade stabiilsust.

Mõlema institutsiooni käsutuses on vajalikud vahendid oma eesmärkide saavutamiseks. EKP säilitab hindade stabiilsuse oma rahapoliitiliste intressimäärade kui oma põhilise tööriista kaudu, ning erakorraliste meetmete abil, et siluda probleeme rahapoliitika ülekandemehhanismis. ESMi käsutuses on vahendid finantsstabiilsuse kaitsmiseks ja probleemide edasi kandumise vältimiseks, sealhulgas laenud ja ennetavad krediidiliinid euroala liikmesriikidele, riigivõlakirjade ostmine esmaselt ja teiseselt turult ning laenud finantsinstitutsioonide rekapitaliseerimiseks. ESMi toetus on täies osas tingimuslik.

EKP roll tulevases ESMi raamistikus on selgelt määratletud ESMi asutamislepinguga. Enne ESMi toetuse määramist hindab EKP, kas eksisteerib oht terve euroala finantsstabiilsusele, määrab kindlaks asjaomase ESMi liikmesriigi finantseerimise vajaduse ning teeb koostööd teiste institutsioonidega seoses läbirääkimistega ja vastastikuse mõistmise memorandumite jälgimisega toetuspoliitika tingimuslikkusest lähtuvalt. EKP hindab ka, kas turu erakordne ebastabiilsus ja finantsstabiilsust ohustavad riskid õigustavad järelturu võlakirjade ostu mehhanismi aktiveerimist ESMi poolt. EKP ja EFSF on sõlminud esinduslepingu, mis lubab EKP-l teha EFSFi eest turutehinguid ning oletatavasti sõlmitakse sarnane leping ka ESMiga.

Mis puutub euroala kriisi lahendamiseks mõeldud vahenditesse, siis EKP-l on olemas kõik vajalikud tööriistad hindade stabiilsuse säilitamiseks vastavalt ja nendes piirides, nagu on ülesandeks seatud Euroopa Liidu lepinguga. Euroala kriisi laiemad aspektid ei puuduta rahapoliitika sisu ja nende lahendamiseks on vajalikud euroala liikmesriikide poolt võetavad meetmed.

Oma 2. augusti kohtumisel teatas EKP nõukogu, et valitsused peavad olema valmis aktiveerima EFSFi/ESMi võlakirjaturu, kui ilmnevad erakorralised asjaolud finantsturul ja riskid finantsstabiilsusele, võttes rangelt arvesse tingimuslikkust ja vastavust paika pandud suunistele.

Selle eelduseks on, et valitsused järgivad oma kohustusi ning EFSF/ESM täidavad oma rolli. Nagu ütles president 2. augusti pressikonverentsil, võib nõukogu seoses oma eesmärgiga tagada keskpika perioodi lõikes hindade stabiilsuse ja oma volitustega määrata rahapoliitikat, ette võtta avatud turul tehinguid mahus, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks. Sellega seoses võetakse arvesse erainvestorite nõudeõiguse jätku. EKP nõukogu võib ka kaaluda täiendavate erakorraliste rahapoliitika meetmete kasutuselevõttu vastavalt sellele, mis on vajalik rahapoliitika ülekande parandamiseks. Mis tahes turutehingud sõltuvad siiski kindlast plaanist, kuidas paremini lõimida eelarveküsimusi, finantsvaldkonda ja poliitikasuundi.

11. Kuidas tagate läbipaistvuse seoses väärtpaberituru programmi ja tagatud võlakirjade ostu kavaga?

EKP avaldab igal nädalal andmeid väärtpaberituru programmi ja tagatud võlakirjade ostu kava 2 jäägi kohta.

12. EKP on viimasel neljal aastal võtnud kasutusele erakorralisi rahapoliitika toiminguid. Kas Teie analüüsi kohaselt on tegu pangandussektori jaoks olulise toetusega? Kui jah, siis millisele summale see vastaks? Millal peaks EKP planeerima praeguste erakorraliste meetmete rakendamise lõpetamise?

EKP erakorraliste meetmete peamine eesmärk on aidata kaasa rahapoliitika ülekandumise mehhanismi toimimisele. Näiteks on üks EKP eesmärk pakkuda euroala pankadele bilansilist refinantseerimistoetust läbi pikemaajaliste 3-aastase tähtajaga refinantseerimistoimingute ning täiemahulise jaotamismenetlusega kõigis toimingutes. Nagu on väitnud ka EKP president istungil Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomitee ees, on need meetmed osutunud vajalikuks seoses kõrgenenud riskipreemiatega, mis on tingitud suurenenud ebakindlusest ning finantsturu volatiilsusest, kuna euroala pangad on oma äritegevuse refinantseerimisel silmitsi aina keerulisemate oludega. EKP meetmed on aidanud neid preemiaid alandada ja stabiliseerida pankade rahastamist ning mõlemate meetmete eesmärgina võib näha ka turumoonutuste vähendamist.

Erakorralised meetmed on vastu võetud selleks, et tagada ühtse rahapoliitika ülekandumine eesmärgiga säilitada euroala hindade stabiilsus. Kõik rahapoliitika meetmed mõjutavad ka pankade ja teiste majanduse osaliste bilanssi, mis on osa ülekandumise protsessist.

Erakorralised meetmed jäävad kasutusele nii kauaks kui vaja. Kuna neil on suur mõju turuhindadele, on siiski vajalik olukorra arengut pidevalt jälgida ja veenduda jätkuvas vajaduses nende meetmete järgi, et vältida meetmete võimalikke ebasoodsaid tagajärgi. Meetmed on nii loomult ja ülesehituselt ajutised. Nende toimimist kontrollitakse korrapäraselt.

13. Milline peaks Teie arvates olema sõltumatute reitingute roll EKP poliitikas? Kas leiate, et EKP peaks reeglina aktsepteerima kogu euroala valitsuste võlakirju tagatisena?

Eurosüsteem võtab oma rahapoliitika toimingute krediidistandardite juures arvesse mitmeid eri aspekte varade aktsepteerimisel tagatiseks. Üheks oluliseks faktoriks on krediidihinnangu asutuste poolsed hinnangud, kuid see pole varade väärtuse arvestamisel ja riskide vältimisel ainsaks aluseks. Nende valitsuste puhul, kes kuuluvad näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi ja ELi kohandusprogrammi, mängivad olulist rolli EKP hinnang tegevuskavale ning liikmesriigi motiveeritus programmi järgimisel.

Eurosüsteemi krediidihinnangu raamistik on välja töötatud selleks, et tagada eurosüsteemi rahapoliitika toimingutele vajalik riskihalduse tase. See paneb paika EKP standardid väärtpaberitele, sealhulgas euroala riikide riigivõlakirjade osas. Eurosüsteemil on volitused väärtpaberite kasutamist piirata või määrata neile täiendavaid piiranguid, põhinedes mis tahes teabel, mida peab oluliseks, kui see on vajalik, et tagada rahapoliitika toimingute optimaalne riskitase.

Toetan G20 püüdlusi veelgi vähendada sõltuvust krediidihinnangu asutustest, kuna Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomitee on seda korduvalt palunud seoses ELi krediidihinnangu asutuste määruse ülevaatamisega. Minu andmetel tegutseb eurosüsteem selle suunas aktiivselt, tugevdades oma sisemisi krediidihindamise süsteeme ning suurendades oma kontrollivõimalusi seoses väliste krediidihindamise süsteemidega. See nõuab aga järk-järgulist lähenemist, et sisemiselt oleks võimalik välja arendada usaldusväärne ja sobilik krediidikõlbulikkuse hindamise viis.

14. Kuidas hindate hiljutist erasektori osaluse (Private Sector Involvement) algatust seoses Kreeka võla restruktureerimisega? Kuidas saame kindlad olla, et selline sekkumine uuesti vajalikuks ei osutu?

Kreeka riigivõla restruktureerimine 2012. aastal märtsis-aprillis vähendas riigivõla tagasimaksmata osa 106 miljardi euro võrra või 50% võrra SKPst.

Sellele tulemusele aitasid kaasa kollektiivtegevuse klauslid, mis aitasid saavutada osalusmääraks 96%. Kuigi selle võla restruktureerimine aitas taastada Kreeka riigivõla jätkusuutlikkuse, on eesmärki võimalik saavutada ainult siis, kui Kreeka võimud ilmutavad majandusliku kohandamisprogrammi rakendamisel püsivust. Paraku jõudis poliitikasuundade rakendamine pärast Kreeka teise programmi heakskiitmist seisakuni ning makromajanduslik olukord halvenes veelgi. Need faktorid on mõjutanud negatiivselt Kreeka võla jätkusuutlikkust. Praegu on uue valitsuse jaoks esmatähtis projekti jätkamine endise kava kohaselt. Ma ei pea siinkohal mõistlikuks arutlust võla järjekordse restruktureerimise kohta. Esiteks vähendaks selline arutlus Kreeka valitsuse motiveeritust programmi rakendamiseks. Teiseks võiks see õõnestada ka eelarvelise konsolideerimise ja strukturaalreformide rakendamise motivatsiooni teistes euroala riikides.

15. Kuidas hindate EKP liikmete Target II kohustusi ja nõudeid?

Target II kohustused ja vastavad Target II nõuded euroala keskpankade bilansis on finantskriisi vältel oluliselt kasvanud. Selle põhjuseks on see, et osade riikide pangandussüsteemides toimub maksete väljavool, mida ei tasakaalusta maksete sissevool, ning seda ei ole olnud võimalik kompenseerida turult hangitud vahenditega. Seda kompenseeritakse hoopis tagatise vastu võetud laenudega riiklikest keskpankadest. Samas on riikidel, kus maksete laekumisega probleeme pole, Target II raames nõudeid.

Target II tasakaalustab eurosüsteemi toetust, mis tagab, et maksevõimeliste pankade likviidsust ei piirata ja võimalik on kapitali vaba liikumine liikmesriikide vahel. Target II praeguseid probleeme saaks vältida, kui vähendada seost pankade ja valitsuste vahel, mille tõttu nõrgad pangad koormavad valitsusi ja vastupidi, mis tähendaks pankade juhtimise viimist pika perioodi jooksul Euroopa tasemele. Kui finantsturu valdkonnas on liit tugev ja kaasneb toimiv fiskaalkokkulepe ja makromajanduse tasakaaluprobleemidega tegeldakse, siis väheneks Target II probleemid oluliselt.

Neid probleeme saab mõjutada ka läbi rahvusvaheliste taristute, mis teatud riikides toimivad rahvusvahelisel tasemel.

16. Mida Te arvate kiiruse kohta, millega uued liikmesriigid peaksid ühinema rahaliiduga ja võtma käibele euro, arvestades kõiki lähenemiskriteeriume ja osalemist vahetuskursimehhanismis (ERM II)?

Euroopa Liidu leping ütleb selgelt: Saavutada tuleb „vastastikuse lähenemise kõrge tase”, enne kui riik võib euro kasutusele võtta. See tähendab, et ei piisa Euroopa Liidu lepingu artiklis 140 toodud lähenemiskriteeriumide mehhaanilisest läbivõtmisest. Meil on vaja hinnata euro kasutuselevõtu tulevikuväljavaateid. Kui majanduslik lähenemine ei ole jätkusuutlik, siis tekkib riigil varem või hiljem probleeme, näiteks langeb selle konkurentsivõime või tekivad kasvu ja languse tsüklid. Euroala kogemus on andnud hulgaliselt tõendeid, kui oluline on hinnata riigi valmisolekut euro kasutuselevõtuks, toetudes usaldusväärsele statistikale. See puudutab ka vahetuskursimehhanismis (ERM II) osalemist, mis on euro kasutuselevõtu eeltingimus. Liikmesriik peab näitama, et on võimeline säilitama hindade stabiilsuse, eelarvedistsipliini ja konkurentsivõime ilma suuremate muutusteta vahetuskursis.

Kokkuvõttes erineb euro kasutuselevõtu tempo riigiti, kuna see oleneb suuresti lähenemiskriteeriumide täitmise tasemest. Uute liikmesriikide kohta, kes veel eurot kasutusele võtnud ei ole (st Bulgaaria, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Tšehhi ja Ungari), on Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank koostanud oma viimase hinnangu 2012. aasta lähenemisaruandes, mis avaldati 30. mail. Praeguseks hetkeks ei ole ükski neist riikidest täitnud kõiki euro kasutuselevõtuks vajalikke majanduslikke ja juriidilisi kriteeriume.

17. Kuidas hindate „SKPst kaugemale minevat” algatust?

Poliitikasuundade kujundajate põhiline ülesanne on kavandada kodanike heaolu maksimaliseerimist jätkusuutlikul viisil. Seega on tegu väga olulise aspektiga ning alati tuleks eesmärgiks seada heaolu võimalikult kõrge tase. Nagu seda peegeldab ka debatt majandus- ja rahanduskomisjonis, on erinevate eesmärkide hindamisel vajalikud erinevad kriteeriumid. SKP-l põhinevate hinnangute eeliseks on, et see näitab võrdlemisi hästi riigi makromajanduslikke olusid. Selle kasutamine on õigustatud majandustegevuse analüüsimisel või muude majanduslike näitajate, nt riigivõla, taseme vaatlemisel.

Seetõttu on hädavajalik kvaliteetne statistika SKP (ja potentsiaalse väljundi) kohta. Samas tuleks peale vaid väljundil põhinevatele näitajate, nagu SKP, arvesse võtta ka muid näitajaid, mis hindavad rahvastiku üldist heaolu eriti just pikema ajavahemiku jooksul. Sellised näitajad võiksid olla muuhulgas keskkonnaolud, sotsiaalne kaasatus või tervishoiusüsteem. Praegu läbi viidava eurosüsteemi kodumajapidamiste finants- ja tarbimisuuringu andmed annavad kindlasti väärtuslikku lisateavet võlgade ja rikkuse jaotumise eri aspektide kohta.

18. Millised on teie arvates Euroopa Statistikasüsteemi olulisimad probleemvaldkonnad järgmisel aastakümnel?

Hiljutine finantskriis on näidanud, kui oluline on Euroopa statistika ajakohasus, usaldusväärsus ja kõrge kvaliteet. Statistikaandmete olulisus poliitikakujundamises kasvab ilmselt veelgi. Euroopa majandus- ja finantsstatistika usaldusväärsus on oluline tingimus, et toetada ELi integreeritud majandusjuhtimisraamistikku ning ülemaailmse säästliku ja tasakaalustatud majanduskasvu jälgimist G20 riikides. Selleks on vajalik võrreldav ja kvaliteetne teave riikide kohta ja ka üksasjalikum teave. Terves ELis tuleb koordineeritult rakendada hiljuti uuendatud rahvusvahelisi statistikastandardeid. Sama oluline on nende statistiliste andmete kogumisega tegelevate institutsioonide usaldusväärsus ja sõltumatus ning tingimus, et tulemused avaldatakse ja need on avalikkusele ühise heaolu suurendamise nimel kättesaadavad.

Euroopa statistikat avaldavad, toodavad ja levitavad nii Euroopa statistikasüsteem (ESS) kui Euroopa Keskpankade Süsteem (EKPS). Eurostati, siseriiklike statistikaametite ja Euroopa statistikasüsteemi jaoks on tähtsaim tugevdada oma kvaliteedijuhtimise süsteeme vastavalt Euroopa statistikat käsitlevale tegevusjuhendile ning tagada sõltumatus. Kõik ELi liikmesriigid allkirjastavad kokkuleppe konfidentsiaalsete andmetega seotud kohustuste kohta. Lisaks on vajalik Euroopa statistikasüsteemi veelgi tihedam koostöö EKPSiga monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komitee (CMFB) edukas raamistikus, et koordineerida ja tõhustada andmete kogumise ja avaldamise protsesse. Nii oleks võimalik tagada statistika kõrge kvaliteet või seda koguni tõsta, vähendades samas Euroopa statistika kogumise üldisi kulusid.

C. ELi majanduspoliitika vaated

19. Mida peaks ette võtma kriisist väljumiseks?

Kriisist väljumiseks on vajalikud meetmed nii riiklikul – eelarvete konsolideerimise ja strukturaalreformidega kasvupotentsiaali tõstmiseks – kui Euroopa tasemel – parema juhtimise ja integratsiooni abil.

Kriisi peatamiseks tuleb tegelda selle algpõhjustega: liigsed riigivõlad, ebapiisav konkurentsivõime ja ebasoovitavad arengud finantssektoris. Seetõttu peavad suurtes võlgades riigid vähendama keskpika perioodi jooksul oma võla suhet SKPsse, järgides samas täielikult ELi tugevdatud juhtimisraamistikku. See kõik on äärmiselt tähtis, kuna riigivõla kõrge tase mõjub kasvule pidurdavalt. Selle kasvule võimaliku ebasoodsa mõju piiramiseks peaks eelarvete konsolideerimine keskenduma suuremale kuluefektiivsusele ja vältima asjatuid kärpeid avalikest investeeringutest. Sellised tõhusad eelarvelised kohandused tugevdavad finantsturgu ja vähendavad riskipreemiaid. See kandub üle ka erasektorisse ning aitab lõpuks kaasa kiiremale majanduskasvule.

Lisaks põhjalikule eelarvete konsolideerimisele on Euroopas vajalikud jõulisemad strukturaalsed reformid, mille eesmärk on tõsta kasvupotentsiaali ning tõsta riikide majanduste vastupanuvõimet. Enamikus riikides, mille finantsturg on praegu surutise all, on juba oluliste reformide rakendamisega algust tehtud. Kuigi aeglustunud kasvu oludes on poliitiliselt eriti raske sisse viia edasisi meetmeid tootmise ja tööturu elavdamiseks, on need keskpika ja pika perioodi vältel kestva kasvu saavutamiseks vältimatud.

Seetõttu on vajalik tõsta tooteturgude konkurentsivõimet, muuhulgas kindlasti läbi ühtse turu arendamise ja paindliku palgakujunduse, mis peegeldaks tingimusi tööturul ja tootlikkust.

Muuhulgas peaks püsivat tootlikkuse tõusu edendama ka uurimis- ja arendustegevusse investeerimise ning hariduse ja elukestva õppe kõrge kvaliteedi tagamisega. Sellised meetmed on ühtlasi vajalikud ka hinnavälise konkurentsivõime tõstmiseks. Koos hindade konkurentsivõime parandamisega aitavad need meetmed liikmesriikidel parandada eksporditulemusi ja tugevdada impordikonkurentsis osalevaid ettevõtteid ning vähendada muid lahendamata makromajanduslikke tasakaalutusi.

Kasvu, stabiilsuse ja heaolu püsivaks kaitseks tuleb kindlal sammul liikuda tõelise majandus- ja rahaliidu poole. Euroopa Ülemkogu 2012. aasta juunis toodud ettepanekud tihedas koostöös komisjoni presidentide, eurorühma ja EKPga näitavad õiget suunda. Kuigi kriis on tekitanud vajaduse tugevdada reeglipõhist eelarvelist raamistiku, on vajalikud täiendavad sammud eelarvelise liidu suunas, et kindlustada, et kõik euroala riigid ja euroala tervikuna järgiksid alati säästvat eelarvepoliitikat. Euroala peab liikuma ka integreeritud poliitikaraamistiku suunas, et tõsta riikide survet üksteisele rakendamaks vajalikke strukturaalseid reforme.

Lisaks on enamikus liikmesriikidest vajalikud finantssektori reformid. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 127 lõikele 6 tuleb poliitiliselt võtta suund ühtse järelevalvesüsteemi rakendamisele.

Lõpetuseks on äärmiselt tähtis, et ühes majandus- ja rahaliidu süveneva integratsiooniga paraneks ka aruandlus, eriti otse Euroopa Parlamendile, et tagada selle protsessi demokraatlik legitiimsus.

20. Millised tulemid oleks stabiilsusvõlakirjade/eurovõlakirjade emissioonil majanduse juhtimise jaoks euroalal? Kas teil on komisjoni rohelises raamatus toodud valikute seast eelistusi?

Eurovõlakirjade või muu ühise võlainstrumendi kasutuselevõtmine, mis toob kaasa suuri vastastikuseid eelarvelisi kohustusi, sõltub olulisel määral toimingute õigest järjestusest. See on võimalik alles pärast seda, kui eelarvepoliitiliselt on juhtimine suurel määral liikmesriikidelt kandunud ELi tasemele, et saavutada euroalas tõeline majandusliit. Ilma sellise üleminekuta, mis teeb võimalikuks efektiivse majandusjuhtimise, ei oleks ühine võlakohustuste emiteerimine piisavalt usaldusväärne, tuues kaasa moraalseid kahtlusi ja ähvardades ohustada eelarvepoliitika ladusat toimimist, mis on majandus- ja rahaliidu jaoks määrava tähtsusega. Ladusalt toimiv eelarvepoliitika aitab saavutada eurosüsteemis ka hindade stabiilsust.

Toimingute õige järjestuse korral on ühisel võlakohustuste emiteerimisel samas ka potentsiaal toetada finantsintegratsiooni, turu toimimist ja finantsstabiilsust. Seetõttu olen seisukohal, et kui vajaliku demokraatliku legitiimsusega on saavutatud eelarveline ühtsus, siis oleks liikmesriikides ühine riigivõlakohustuste emiteerimine sellele võimalikuks täienduseks.

21. Millised on Teie arvates majanduskasvu ja tööhõive strateegia kõige tähtsamad eesmärgid aastani 2020? Kuidas saaksid EKP ja majanduse ning poliitika kooskõlastamise vahendid selle strateegia edule kaasa aidata? Loetlege palun tähtsuse järjekorras struktuurireformid, mida usute olevat ELis esmatähtsad, ja põhjendage oma valikuid.

Liikmesriikidel on vaja püsivalt tõsta oma majanduse kasvupotentsiaali, mis on olnud võrdlemisi tagasihoidlik ja viimastel aastatel enamikus Euroopa riikides langemas. Selle saavutamiseks peab liikmesriikide majanduspoliitika toetama uuenduslikkust, pakkuma ettevõtlusele soodsat keskkonda ning suurendama konkurentsivõimet läbi tootmise ja tööturu elavdamise. Selline keskkond looks parimad tingimused püsivaks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks.

Praegune strateegia „Euroopa 2020” ja laiendatud euroala pakt, millega on ühinenud suur hulk ELi riike, toovad välja olulised strukturaalsete reformide valdkonnad, millega riikidel on vaja tegelda. Strukturaalsete reformide sobilik järjekord oleneb suuresti riiklikest oludest ning erineb ELi liikmesriigiti. Siiski on enamikus liikmesriikidest, ning eriti euroalas, kus põhilised kohandusmehhanismid on hindade ja palkade paindlikkus, vaja majanduskasvu edendavaid strukturaalreforme, mis suurendaks paindlikkust ning konkurentsi tootmise ja tööturgude valdkonnas. Tööturu reformid peaksid tagama, et palkade tõus oleks proportsionaalne tootlikkusega, kuna sellel on otsene mõju riikide konkurentsivõimele. Palkade paindlikkus on eriti vajalik tootlikkuse aeglasema kasvu perioodidel. Selle lihtsustamiseks tuleks kaotada automaatne palkade indekseerimine, hoolikalt uuesti läbi töötada töökaitse seadused ja tugevdada ettevõttesiseste kokkulepete jõudu. Samuti peaksid töötuskindlustussüsteemi muudatused ja tööturu aktiviseerimise poliitika aitama suunata ressursse konkurentsivõimelisematele ettevõtetele ja sektoritele. Tooteturgudega seoses tuleks kiiremas korras tegelda ülemääraste tasudega kriisi eest kaitstuks jäänud ametialadel. Julge reaktsioon privilegeeritud gruppide intensiivse lobitöö ja sektoraalsete huvide suhtes tõstab konkurentsi, avab suletud ametialad ja liberaliseerib immigratsiooni. Liigsed kasumimäärad on eriti levinud riigisisese suunitlusega teenindussektorites.

Uuendusi peaks toetama investeeringutega uurimis- ja arendustegevusse, samuti kõrgharidusse ja elukestvasse õppesse. Teatud liikmesriikides on kutsehariduse edendamine eriti edukalt aidanud piirata noorte tööpuudust ning seda saaksid korrata liikmesriigid, kus noorte töötuse määrad senini kõrged on. Paljudes liikmesriikides saaks ettevõtluskeskkonda parandada ka liigse bürokraatia vähendamisega. Nende meetmete rakendamine on liikmesriikide kesksete kohustuste seas. Praeguse kriisi taustal, mis muuhulgas tõi nähtavale olemasolevad nõrkused ELi majanduspoliitilise süsteemi koordineerimises, on vaja leida viise, kuidas tagada, et liikmesriigid viivad ellu vajalikud strukturaalsed reformid ja kindlustada, et liikmesriigid üksteist selles suunas ka survestaksid.

Olen seisukohal, et parim viis, kuidas EKP saab panustada püsivasse majanduskasvu ja erasektori pikaajalistesse investeeringutesse, on tagada hindade stabiilsus.

22. Milline on Teie arvamus finantstehingute maksustamisest? Kas leiate, et valuutatehingute maksul, mis hõlmaks eurot, võiks olla positiivseid mõjusid – näiteks tulevikus euroalaga liituda soovivate riikide vahetuskursse stabiliseerides? Mida arvate võimalusest maksustada finantstehinguid ainult mõnedes liikmesriikides?

Finantstehingute maksustamise osas on tehtud palju erinevaid ettepanekuid. Valuutatehingute maksustamine on eriti problemaatiline, kuna see piiraks kapitali vaba liikumist. Komisjoni viimane ettepanek jätab valuutatehingud välja, kuid näen sellegipoolest mitmeid finantstehingute maksustamisega seonduvaid probleeme. Pooldajad väidavad, et finantstehingute maksustamine võimaldaks ühtlasi (i) vähendada finantsturgude volatiilsust, (ii) kaitsta finantsturu ühtsust ja (iii) koguda maksutulu, millega internaliseerida panganduskriisi lahendamise kulusid. Kuigi kõik need eesmärgid on eraldi võttes kasulikud, olen siiski kahtleval seisukohal, kas finantstehingute maksustamine täidaks neid eesmärke. Finantsturgude volatiilsuse loodetavat vähenemist näiteks teoreetilised ja empiirilised uurimused ei kinnita. Pigem vastupidi: tehingute tasu suurenemine vähendaks turu likviidsust.

Pealegi on kõigi nimetatud eesmärkide jaoks välja pakutud ja arutluse all sobivamad poliitikavahendid. Algoritmilise kauplemise teatud viise saab piirata seadusega. Panganduskriisi lahendamise vahendeid tuleks koguda pigem pangamaksudega.

Finantstehingute maksustamisel tuleks meeles pidada, et finantstehingute maksu kogumise alused on väga paindlikud ja kui vastav maks ei kehti üleilmselt, leitakse selle vältimiseks palju erinevaid viise.   Finantstehingute selektiivne maksustamine muudaks võimatuks osa esialgsetest eesmärkidest, eelkõige ELi finantsturu ühtlustamise.

23. Milline on Teie arvamus nõukogu ja EKP vastavate rollide kohta euroala esindajana välissuhetes?

Nõukogu ja EKP rollid välisesindajana sõltuvad nende Euroopa Liidu lepinguga määratud poliitilistest pädevustest. See tähendab, et EKP-l on ainupädevus esindada ühisraha poliitikat ja selle muid ülesandeid. Euro kui valuuta vahetuskursi poliitika on pädevus, mis puudutab nii nõukogu kui EKPd. Majanduspoliitika seevastu on üldiselt jäänud ka välissuhetes liikmesriikide vastutusalasse. Sellegipoolest on Euroopas, eriti euroalas, käimas oluline liikumine majandusjuhtimise struktuuride tugevdamise poole. Aja jooksul peaks see protsess peegelduma selle poliitika ühtsemas esindatuses ka ülemaailmsetes välissuhetes. Sellega seoses võimaldab ELi toimimise lepingu artikkel 138 tagada majandus- ja rahaliidu huviküsimusi rahvusvahelisel areenil ühiselt esindada. Lõppkokkuvõttes on tegu siiski poliitilise küsimusega, mis seega on liikmesriikide otsus.

24. Kuidas hindate USA dollari ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi?

Seoses euroala riigivõla kriisi süvenemisega 2011. aasta teisel poolel on euro väärtus võrreldes USA dollariga langenud ja vahetuskurss on olnud tavapärasest ebastabiilsem. Alates 2011. aasta juulist on euro väärtus võrreldes USA dollariga langenud umbes 15%. Euro nõrgenemine on eelkõige olnud tingitud ülemaailmsest tendentsist riskide vältimise suunas koos pingetega mõnel euroala võlaturul ning ülemaailmsete kasvuväljavaadete kahanemisest.

Pikemat ajavahemikku vaadeldes on euro olnud iseäranis stabiilne valuuta, võrreldes ka teiste suuremate valuutadega. Juulis/augustis 2012 püsis euro väärtus umbes 1,20 kuni 1,25 dollari juures euro kohta, mis on pikema perioodi jooksul lähedal keskmisele kursile alates euro kasutuselevõtust 1999. aastal. See ilmestab tõika, et euroala kriis ei ole ohustanud selle valuuta väärtust euroala siseselt ega väliselt.

25. Kuidas hindate Hiina jüaani ja euro vahetuskursi hiljutisi muutusi?

Kas Teie arvates on keskpangad suutelised mõjusalt võitlema ülemäärase volatiilsuse vastu? Kas leiate, et euro rahvusvahelist rolli tuleks suurendada?

Kuna Hiina valuuta on seotud USA dollariga, siis Hiina jüaani ja euro vahetuskurss sõltub suuresti arengust seoses euro ja USA dollari vahetuskursiga. Alates aasta algusest on Hiina jüääni väärtus euro suhtes ligi 4% tõusnud, mis on seega seotud euro langusega USA dollari suhtes (5%), arvestades, et Hiina jüääni väärtus USA dollari suhtes langes üle 1%. Kui Hiina Rahvapank teatas 2012. aasta aprilli keskel, et laiendab Hiina jüääni päevast kõikumispiiri seoses USA dollariga, siis katkes Hiina jüääni tõus USA dollari suhtes. Kuigi seda teadaannet ei saa võtta kui Hiina Rahvapanga püüdlusi võimaldada valuutal edaspidi tugevneda, on see euroala seisukohast tervitatav otsus, kuna valuuta suurem paindlikkus on üks eeldusi edasiseks avanemiseks Hiina kapitalile.

Loodetavasti aitab see ka tugevdada turuosaliste hinnakujunduse ja riskijuhtimise võimekust ning on toeks teistele hädavajalikele finantssektori reformidele.

Toetan eurosüsteemi neutraalset hoiakut, mis tähendab, et euro rahvusvahelist kasutamist ei tuleks piirata ega edendada. Valuutade rahvusvaheline kasutus on iseenesest turu toimimise protsesside tulemus. Rahvusvahelisel kogukonnal tuleb kanda vastutust, et valuutade rahvusvaheliseks muutmine toimuks ladusalt ega looks täiendavat rahanduslikku ebastabiilsust. Nagu peegeldab ka euro võrdlemisi stabiilne vahetuskurss teiste suuremate reservvaluutade suhtes, on Euro rahvusvaheline roll euroala riigivõlakriisi vältel jäänud üsna stabiilseks.

26. Kuidas Te hindate G20 saavutusi? Milline on Teie arvamus kooskõlastamise praeguse taseme kohta?

G20 on peamine foorum ülemaailmse majanduspoliitilise koostöö jaoks. Selle mõju on olnud eriti suur 2008.–2009. aasta ülemaailmse finantskriisi ajal, nagu ka praeguse Euroopa kriisi ajal, olles foorumiks ja koostöövõimaluseks hulga erinevate majanduslike- ja finantsprobleemide juures. Selles valdkonnas on G20 üldiselt saatnud edu alates 2008. aastast, kui need probleemid kerkisid.

Tervitatavad on pingutused parandada rahvusvahelise rahandussüsteemi toimimist ning põhiliste aluste paika panemine ülemaailmse regulatoorse reformi jaoks Baseli komitee ja finantsstabiilsuse nõukogu poolt.

Sellega seoses on eriti tervitatav finantsstabiilsuse nõukogu kuue piirkondliku konsultatiivrühma loomine eesmärgiga ühendada finantsasutusi nii finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) liikmesriikidest kui ka FSB liikmete hulka mitte kuuluvatest riikidest, et edendada finantsstabiilsust ja vahetada arvamusi finantssüsteemi ohustavate kitsaskohtade teemal. Novembris 2010 teatas FSB kavast laiendada ja formaliseerida oma tegevust väljapoole liikmesriike. Mul on au koos oma Briti kolleegiga olla Euroopa piirkondliku konsultatsioonirühma aseesimees.

Nende rahvusvaheliste pingutuste viljakus sõltub siiski riiklikust rakendamisest kooskõlas kindla, püsiva ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistikuga. Kahtlemata on nii Euroopa kui maailma tasemel poliitikaeesmärkide kindlakäeline rakendamine võtmetähtsusega.

D. Finantsstabiilsus ja -järelevalve

27. Kas Te pooldate pangandusliitu? Kui jah, siis millisel kujul? Kas EKP-l peaks olema finantsasutuste järelevalve roll, kui jah, siis milline? Kui jah, siis milliseid aruandekohusluse muudatusi tuleks rakendada? Kas teatud järelevalveõigused peaksid olema Euroopa Pangaliidul?

Selleks, et tulla toime finantsstabiilsuse raamistiku strukturaalsete nõrkustega, eriti seoses pangandussektori ja riiklike valitsuste vahelise sideme nõrgendamisega, vajab euroala pangandusliitu, milles toimib üks euroala pangandusjärelevalveasutus, mille eesmärkidele aitavad kaasa kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtetega üle Euroopa rakendatavad lahendused ja hiljem ja ELi-poolne hoiuste tagamise mehhanism.

Euroopa Ülemkogu ja euroala kohtumisel 2012. aasta juunis andsid riigipead või valitsusjuhid lubaduse kasutusele võtta ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 2 ja usaldada EKP-le euroala pankade järelevalveasutuse roll.

Arvan, et EKP-le tuleks anda järelevalveasutuse õigused kooskõlas järgmiste põhimõtetega.

Esiteks peaks järelevalvetegevus toimuma selgelt ja tõhusalt eraldatuna ühtse rahapoliitika elluviimisest. EKP põhieesmärk vastavalt Euroopa Liidu lepingule on tagada euroala hindade stabiilsus.

Teiseks peavad järelevalveülesanded olema jaotatud tõhusalt ning kõikehõlmavalt, et viia miinimumini võimalikud riskid mainele ja majandusele. See tähendab, et EKP roll järelevalveasutusena peaks hõlmama kõiki euroala pankasid, samas kui järelevalvetegevus ise oleks korraldatud detsentraliseeritud viisil.

Kolmandaks tuleks järelevalvetegevuse teostamine suunata võimalikult suurel määral riiklikele järelevalveasutustele. Nii on võimalik tagada, et järelevalvealused üksused on lähedal ja ühtlasi järgitakse proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid. Samas peaks riiklik järelevalvetegevus toimuma tihedas koostöös EKPSiga, mis tagaks regulaarse aruandlusmenetluse näol EKP-le õigeaegse juurdepääsu vajalikule teabele.

Neljandaks peaks järelevalvetegevus toimuma vajalike sõltumatuspõhimõtteid silmas pidades. Keskpanga sõltumatus on üks rahapoliitika alustaladest ning see on võimalus vältida ülearuseid väliseid mõjusid järelevalvetegevusele või riski mõjutada seaduste ettevalmistamist.

Lõpetuseks peaks järelevalvetegevusele kehtima demokraatliku aruandekohusluse kõrged standardid, et tagada selle euroala avaliku rolli täitmise juures konfidentsiaalsus. Aruandekohusluse kanalid peaksid järelevalve puhul olema võimalikult suurel määral eraldatud rahapoliitika omadest.

Suhetes Euroopa Pangaliiduga teostaks EKP järelevalvet kooskõlas ELi õigusaktidega ja vastavalt Euroopa Pangaliidu standarditele. Seega toetaks EKP veelgi rohkem Euroopa Pangaliidu teatud põhitegevusi, nagu näiteks neid, mis edendavad järelevalve ühtsuse tugevdamist ELi tasemel. See ei asendaks mitte Euroopa Pangaliidu tegevust, vaid ainult riiklike järelevalveasutuste tegevust. Seega ei oleks EKP pädevused vastuolus ELi seadusandlusega ega EKP-le määratud rolliga.

28. Kuidas võiks teie arvates reguleerida varipangandust?

Ettenägelik oleks mõista, et pangandustegevusega loomulikult seotud riskidega tuleks tegelda terviklikul ja süstemaatilisel viisil ja mitte keskenduda ainult reguleeritud pankadena defineeritud institutsioonidele. Finantsstabiilsuse nõukogus ja Euroopa Komisjonis käib töö, et identifitseerida valdkonnad, mis võivad vajada regulatoorset sekkumist. Olen seisukohal, et regulatoorset algatust võiks kasutada järgmiste probleemide puhul.

Esiteks on vajalik edendada pankades vajalikku riskijuhtimist seoses varipangandusega ja viia miinimumini regulatoorse raamistiku puudused, mis seavad varipangandusega tegelemise ettepoole reguleeritud pankadest.

Teiseks on seoses rahaturu vahenditega ikka lahtine, kas seada sisse kohustuslik varade netoväärtuse varieeruvus, et piirata rahaturu vahendite väljavoolamine. Eurosüsteem on seisukohal, et vajalikud on täiendavad meetmed, et piirata tähtaegade teisendamist ja krediidiriski.

Kolmandaks tuleks täiendavalt kaaluda, kas neljanda kapitalinõuete direktiivi teatud sätteid tuleks kohaldada ka hoiuseid mittekaasavatele finantsettevõtetele eesmärgiga piirata tulevikus krediidipakkujate õigusliku arbitraaži võimalusi.

Neljandaks on oluline osa finantsstabiilsuse nõukogu tööst seotud võimalike algatustega repo- ja väärtpaberilaenude valdkonnas. Käsitletakse järgmisi probleeme: tagatisenõuete protsükliline olemus väärpaberite kaudu finantseerimise tehingutes; ja riskid, mis on seotud klientide varade uuesti tagatiseks seadmise ja kasutamisega. Finantsstabiilsuse nõukogu avaldab nende probleemide kohta selle aasta lõpuks aruande. Aruanne saab aluseks kavale, millised spetsiifilised algatused on ELis vajalikud.

Mis puutub repoturgudesse üldisemalt, siis toetan eurosüsteemi hiljutist ettepanekut võtta ELi tasemel kasutusele vastavad algatused, et avalikud asutused ja finantstööstused saaksid ühiselt luua keskse andmebaasi, mis annaks paremat teavet väärtpaberitel põhineva finantseerimise ja repoturgude kohta. Repoturu tegevuste kohta täiendava teabe hankimine on oluline nii rahapoliitika rakendamise kui finantsstabiilsuse seisukohast.

E. EKP toimimine ning demokraatlik aruandekohustus ja läbipaistvus

29. Kas Teie arvates peaks juhatuse liikmete erinevad kohustused aja jooksul muutuma koos EKP ülesannete ja prioriteetide muutumisega?

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja EKP/EKPS põhikirjale paika pandud üldjuhtimisele on EKB juhatus kollegiaalne otsustusõigusega organ. Seega antakse kohustused tõepoolest juhatusele kui niisugusele ja mitte selle liikmetele individuaalselt. See võimaldab ära kasutada juhatuse liikmete erinevat erialast tausta ja kogemust. Selline kombinatsioon erinevatest oskustest ja lähenemisviisidest on ennast tõestanud kui äärmiselt väärtuslik eelis mis tahes institutsioonile, eriti probleemsel ajajärgul nagu praegu.

Samas on juhatuse kõigi liikmete ja EKP eri osakondade vahel EKP igapäevase töö lihtsustamiseks paika pandud konkreetsed aruandlusliinid vastavalt nõukogu otsuste järgi jagatud portfellidele. Juhatuse vastutusalade selline administratiivne jaotus ei mõjuta aga juhatuse kollegiaalset otsustusprotsessi. Portfellide jaotus vaadatakse aeg-ajalt üle.

30. Milline on Teie arvates asjakohane süsteem liikmete õiglase rotatsiooni tagamiseks EKP juhatuses, arvestades ka nende kodakondsust ja sugu?

Mitmekesisus on väärtus. See vastandab ja ühendab erinevaid vaatepunkte, rikastades ja tugevdades seeläbi otsustusprotsessi. Seetõttu on mitmekesisuse hoidmine tähtis.

Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja EKP/EKPSi põhikirjale määratakse liikmeid EKP juhatusse siiski ainult nende ametialaste teadmiste ja kogemuste põhjal: „juhatuse liikmed nimetatakse raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast”. Vastav õiguslik raamistik ei jäta ruumi muudele tingimustele, kui need, mis on toodud olemasolevas Euroopa Liidu lepingu sättes.

31. Mida arvate vajadusest suurendada EKP juhatuses erineva taustaga isikute osakaalu, selle asemel et tugineda vaid keskpankade töötajatele?

Milline on Teie seisukoht seoses nn pöördukse fenomeni probleemiga samas valdkonnas tegutsevate järelevalve- või reguleerivate asutuste ning eraõiguslike asutuste vahel?

Nagu tõin juba välja vastuses eelmisele küsimusele, on mitmekesisus väärtus, mis rikastab ja tugevdab otsustusprotsessi. See kehtib samamoodi mitmekesisusele vastava ametialase tausta ja kogemuse mõistes:   stimuleerib ideede läbimõtlemist, rikastab arvamuste kujundamist ning soodustab ladusat ja kindlat otsustusprotsessi.

Euroopa Liidu leping ei sea piiranguid EKP juhatusse määratavate isikute ameti osas, kuid EKP enda huvides keskendutakse kandidaatide teadmistele ja kogemustele. Euroopa Liidu lepingu kohaselt on kandidaatidel vajalik „raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastav erialane kogemus“, olenemata sellest, kust pärineb nende tunnustus ja kogemused.

Pealegi ei tähenda see, et EKP juhatuse liikmeks valitakse mõni keskpankade töötajatest, et kogu selle isiku karjäär on möödunud keskpanganduses. Tegelikul on paljudel meist (kaasa arvatud ma ise) ametialaseid kogemusi kas avaliku sektori teistest valdkondadest (maksuametid), akadeemilisest maailmast ja/või (finantsala) erasektorist. Minu taust ja haridus õigusteaduse alal võiks samuti tuua EKP juhatusse täiendavat mitmekesisust.

Võimalikku huvide konflikti pärast EKP juhatuse liikme mandaadi lõppemist käsitleb vastav juriidiline raamistik. Näiteks näeb juhatuse kodukord liikmetele ette üheaastase pausi, mille jooksul juhatuse endised liikmed peavad vältima huvide konflikte, mis võivad tekkida seoses mis tahes uute isiklike või ametialaste tegevustega. Ka EKP juhatuse liikmete ametisse määramise tingimused ei luba vastu võtta mis tahes tasustamata või tasustatud töötajaid, juhtivtöötajaid, nõunikke või konsultante, kes on seotud mõne juriidilise isikuga, kes on eurosüsteemi rahapoliitika või välisvaluutatehingute osaline.

See keeld kehtib ühe aasta jooksul pärast nende vastavate kohustuste lõppemist ja oleneb nõukogu otsusest.

32. Milline saab olema Teie isiklik lähenemine sotsiaalsele dialoogile EKPs?

Viljakas dialoog tööandjate ja töötajate vahel on vajalik nii töötajate motiveerimiseks kui organisatsiooni ladusaks juhtimiseks.

Olen teadlik, et EKP teavitab töötajate esindajaid töötingimuste muudatustest ja seotud poliitikasuundadest ning olen selle tava kindel toetaja. EKP juhatuse kandidaatliikmena tunnustan ka selle praegust tava kohtuda igal aastal töötajate esindajatega ja, vastavalt tööülesannetele ja asjaoludele, ka muudel juhtudel. Üldjoontes pean tähtsaks säilitada EKP esindajate ja töötajate esindajate vahel usalduslik ja mõistev õhkkond.

EKB on ka dialoogis EKPSi töötajate esindajatega, et teavitada neid EKP otsustavate organite poolt vastu võetud otsustest, millel võib olla oluline mõju nende tööalasele olukorrale keskpankades.

33. Kas pooldaksite Euroopa Parlamendi poolse kinnitamise menetlust (arvestamata põhiseaduslikke küsimusi, mida selline muudatus kaasa tooks)?

Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 283 on EKP juhatuse liikmete ametisse määramise menetluse peamine eesmärk tagada, et juhatuse liikmed nimetatakse „raha- või pangandusküsimustes tunnustatud ja vastava erialase kogemusega isikute hulgast”. Liikmete määramise õiguse annab Euroopa Liidu leping Euroopa Ülemkogule, kuid seda ainult pärast seda, kui „see on nõu pidanud Euroopa Parlamendiga”.

Vaadates endiseid ja praeguseid juhatuse liikmeid, on olemasolev süsteem väga adekvaatselt saanud hakkama selliste kandidaatide valimisega, kes on oma kohuseid suurepäraselt täitnud. Seega ei näe ma märkimisväärset vajadust olemasolevat tava muuta. Sellised menetluskorra alased küsimused ei puuduta aga – ja õigusega – mitte keskpanga töötajaid, vaid ainult Euroopa Liidu lepingu osapooli.

34. Kas võiksite täpsustada oma nägemust demokraatliku aruandekohustuse kontseptsioonist, mis käsitleb nii EKPd kui ka keskpangandust üldiselt?

Demokraatlik aruandekohuslus on hädavajalik, et tagada legitiimsus ja EKP peamise mandaadi täitmine avalike ja poliitiliste võimude ees. Euroopa Parlamendil kui ainsal otseselt valitaval Euroopa institutsioonil on EKP aruandluse juures põhilisim roll. Aruandekohusluse mehhanismid on seega mõeldud tagama, et EKP tegevus oleks vastavuses selle mandaadiga. Euroopa Liidu leping võimaldab EKP-le palju iseseisvust, kuna on tõestatud, et selline asjade korraldus võimaldab kõige paremini säilitada hindade stabiilsuse.

Samas on EKP seadnud eesmärgiks täita aruandekohusluse kõrgeimaid nõudeid nii avalikkuse ees üldiselt, Euroopa Parlamendi ees kui ka finantsturu osaliste ees, ning läheb oma korrapärases aruandlustegevuses oluliselt kaugemale seadusega talle ette nähtud kohustustest. Olulisimad on EKP avaldatavad aastaaruanded,

kuubülletään, iganädalased finantsaruanded ning suur hulk täiendavaid aruandeid ja uurimusi, mis kõik on avalikkusele kättesaadavad EKP veebilehel. EKP veebilehel on avalikkusele kättesaadavad ka EKP õiguslikud seisukohad ja EKP õigusaktid – näiteks rahapoliitika toimingutega seoses – ning palju statistikat ja muud infot spetsiifilisemate küsimustega külastajatele. Kord kuus selgitab EKP oma rahapoliitilisi otsuseid pressikonverentsil ning vastab ajakirjanike küsimustele, mis muudab keskpanga suhtlusviisi ainulaadselt avatuks ja läbipaistvaks. EKP aruandekohuslust ja läbipaistvust illustreerivad ka nõukogu liikmete arvukad kõned. Toetan igati EKP lähenemist, mis hõlmab endas reaalajalisi, regulaarseid ja põhjalikke selgitusi oma rahapoliitiliste hinnangute ja otsuste kohta. Infotehnoloogia ja internet pakuvad väärtuslikku võimalust levitada väga madalate kuludega teavet laiale publikule.

EKP on aruandekohuslane Euroopa Parlamendi kui Euroopa tasemel demokraatlikult valitud organi ees. Korra aastas võtab Euroopa Parlament vastu resolutsiooni EKP aastaaruande kohta, mis avaldatakse päeval, kui see esitatakse Euroopa Parlamendile.

Korra kvartalis avaldatavas rahandusdialoogis annab EKP president ülevaate rahapoliitikat puudutavast tegevusest. Olen seisukohal, et see dialoog on terve kriisi vältel osutunud väga tõhusaks EKP poliitikameetmete selgitamisel. Korduvalt algatasid istungid laiema avaliku väitluse majandusraskuste vastu kavandatud meetmete teemal.

Riiklikud keskpangad on sarnases suhtes oma riiklike parlamentidega vastavalt riigis kehtivale õiguslikule raamistikule. Tänu oma ametile BCLi juhina on mul kogemus, kuidas vastata riigi parlamendi palvele esitada oma vaateid majandusliku olukorra, finantsstabiilsuse, eelarvepositsiooni, strukturaalsete küsimuste jmt kohta.

35. Millised järeldused teete USA Föderaalreservi Panga järgitava läbipaistvuspoliitika ja EKP järgitava läbipaistvuspoliitika võrdlemisel? Mida Te arvate USA Föderaalreservi või Inglise Panga protokollide avaldamise kohta? Kas Te arvate, et EKP saaks seda meedet rakendada?

Läbipaistev rahapoliitika annab avalikkusele teavet, mis aitab neil paremini mõista ja hoomata keskpanga rahapoliitikat. Läbipaistvus aitab avalikkusel panga tegevuse tõhusust jälgida ja hinnata. Veelgi enam, see aitab avalikkusel kujundada arvamust keskpanga tulevase poliitikasuuna osas, lihtsustades keskpangal oma mandaati saavutada. Seega tunnustatakse läbipaistvat kommunikatsiooni ja suhtlust avalikkusega tänapäeval kui head viisi kuidas tõsta rahapoliitika usaldusväärsust, ootustele vastavust ja tõhusust. Juba algusest peale on EKP rõhutanud läbipaistvuse tähtsust oma rahapoliitilises lähenemises, esitades ja selgitades oma poliitikat puudutavaid otsuseid laiemale avalikkusele avatud viisil, selgelt ja ajakohaselt.

EKP on välja öelnud formaalse rahapoliitika strateegia ühes hindade stabiilsuse kvantitatiivse definitsiooniga. Poliitikat puudutavaid otsuseid selgitatakse ka igakuisel pressikonverentsil EKP presidendi poolt, pressiteadetes ja arvukates EKP väljaannetes. Võib öelda, et tänaseks on USA Föderaalreservi lähenemine muutunud enamjaolt võrreldavaks EKP tavadega. 2012. aasta jaanuaris avaldas Föderaalreserv, et nende mandaadiga on kooskõlas hoida inflatsioon keskpika perioodi jooksul 2% juures. Hindade stabiilsuse selline määratlus on väga sarnane EKP definitsiooniga, mille järgi peab inflatsiooni sihtmäär olema alla 2%, kuid sellele ligilähedane. Aastal 2011 alustas Föderaalreservi esimees Brenanke pärast mõningaid kohtumisi Föderaalse Avatud Turu Komiteega samuti pressikonverentsidega, kuid EKPs on see tava kasutusel olnud juba aastast 1998, kui tegutsemist alles alustati – ning mäletan seda teadlikku otsust hästi.

Läbipaistvus aitab keskpangal oma mandaati paremini teostada ning võimaldab paremat aruandlust oma tegevuse üle. Kuna keskpankade käsutuses on erinevad kommunikatsioonivahendid, siis tuleb neil siiski valida vastavalt olukorrale kõige sobivam kommunikatsioonikanal. Näiteks on rahapoliitika komiteedel teistsugused aruandluskohused. Kui paljudele komiteedele kehtid kollektiivse aruandluskohustuse süsteem (Föderaalreserv ja EKP), siis teistel juhtudel, nagu näiteks Inglise Pangas põhinetakse poliitikakujundajate individuaalsel aruandluskohustusel. Mõlemal lähenemisviisil on oma eelised ja puudused ning mõju keskpanga kommunikatsioonile. Kuigi näiteks rahapoliitiliste arutelude protokollide avaldamine võib aidata avalikkusel paremini ennustada tulevasi muutusi intressimäärades, siis seda eelist tasakaalustab teisalt risk, et avalikkus võib pidada ekslikult üksikisikute arvamusi kaalukamaks enamuse otsustest ja asjassepuutuvatest majanduslikest argumentidest, eriti kui puudub poliitiline ühtsus.

EKP puhul näeb ka Euroopa Liidu leping ette nõukogu koosolekute konfidentsiaalsuse. Selle sätte eesmärk on tagada rahapoliitiliste otsuste sõltumatus ja võimaldada kinni pidada nõukogu kollektiivsest aruandluskohustusest. Need asjaolud õigustavad EKP otsust avaldada teavet nõukogu kollektiivsete hinnangute kohta. Presidendi sissejuhatav avaldus pressikonverentsil annab avalikkusele põhjaliku kokkuvõtte poliitika seisukohast olulisest hinnangust majandusarengule. Kohe pärast iga rahapoliitikat puudutavat koosolekut toimub igakuine pressikonverents, kus on avatud ka küsimuste ja vastuste ring, mis annab vajaliku platvormi rahapoliitikat puudutava arutelu ja otsuste ajakohaseks selgitamiseks.

Lisaks avaldab EKP oma veebilehel iga kuu lõpus lühikese kokkuvõtte neist nõukogu otsustest, mis ei puuduta rahapoliitika valdkonda. Kuna nende kanalite kaudu on avalikkusele reaalajas kättesaadav kõikehõlmav teave ja selgitused, ei näe ma mõjuvaid põhjuseid praeguste tavade muutmiseks.

36. Milline on Teie arvamus rahapoliitilisest dialoogist Euroopa Parlamendis? Kas EKP juhatuse liikmed võiksid arutada rahapoliitika ja selle otsuste üle teiste asjaomaste poliitiliste toimijatega või see kahjustaks panga iseseisvust?

Praegused istungid, mis toimuvad korra kvartalis, on EKP demokraatliku aruandluskohustuse võtmemehhanism. Need istungid lihtsustavad suhtlust parlamendiliikmete ja EKP vahel ning on lähiajal seosest kriisiga pakkunud võimalusi väärtuslikuks aruteluks võimalike meetmete üle kriisi lahendamiseks. Samuti on need EKP-le heaks võimaluseks selgitada loogikat ja põhjuseid, millele kasutatavad meetmed toetuvad. Seetõttu on kord kvartalis peetav rahapoliitiline dialoog oluline tööriist parlamendi ja ka laiema avalikkusega suhtlemisel. Ehkki on vajalik hoida ka töösuhteid teiste poliitiliste organitega, nagu eurogrupp ja majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu – eriti seoses finants- ja riigivõlakriisi lahendamisega – on väga tähtis, et Euroopa Parlament oleks ainus organ, kelle ees EKP-l on aruandekohustus. Arvestades EKP mandaadiga säilitada hindade stabiilsus euroalas tervikuna, on Euroopa Parlament sobilik institutsioon demokraatliku aruandekohustuse realiseerimiseks rahapoliitilise dialoogi näol.

37. Mida peate suurimateks EKP ees seisvateks riskideks ja väljakutseteks?

Euroalal tuleb praegu vastamisi seista mitmetahulise kriisiga, mille erinevad osad on omavahel tihedalt seotud: riigivõlaturgude suur volatiilsus, ebastabiilne finantssektor ja madal või negatiivne majanduskasv paljudes liikmesriikides.

See tähendab, et EKP-d ootavad mitmed tähtsad väljakutsed.

EKP vastutusala keskmeks on rahapoliitika elluviimine eesmärgiga tagada hindade stabiilsus euroalas tervikuna.

On murettekitav, et kriis on häirinud EKP rahapoliitika seisukohtade ülekandumist liikmesriikide majandustele. Täpsemalt ei ole rahapoliitika intressimäärad jõudnud majandusse samal viisil nagu enne kriisi. Vastukaaluks on EKP kasutusele võtnud erakorralised rahapoliitika meetmed eesmärgiga taastada ülekandumise mehhanismid ja tagada, et intressimäärad jõuaks reaalmajandusse. Vajalik on pidev jälgimistegevus ning EKP on vajadusel teinud julgeid samme oma mandaadi täitmiseks.

Kuna kriis mõjutab euroala riike erineval viisil, on ilmnenud aina suuremad lahknevused euroala riikide majandusnäitajates. Selles aina heterogeensemas keskkonnas peab EKP jätkama oma mandaadi täitmist, tagades hindade stabiilsuse euroalas tervikuna. EKP hoolikalt kavandatud poliitika abil on õnnestunud vähendada erinevusi finantstingimustes, võimaldades kasutusele võtta diferentseeritud erakorralisi meetmeid euroala eri osades ja siludes rahapoliitika ülekandumist. Sellegipoolest on euroala heterogeensus jätkuvaks väljakutseks EKP poliitikatele seni, kuni euroala riikide majandus püsib haavatavana.

Suurimateks riskideks euroala finantsstabiilsusele on jätkuvalt riigivõlakriis ja selle vastastikune mõju pangandussektorile. Vastavalt oma mandaadile säilitada hindade stabiilsust on EKP tegutsenud kiirelt ja otsustavalt, et tagada euroala pankade likviidsus kõrgenenud ebakindlusega perioodil. See on suuresti võimaldanud ära hoida likviidsusprobleemide muutumist maksevõime probleemideks ning aidanud kaasa finantsstabiilsuse hoidmisele. Sellegipoolest on pangandussüsteemis tasakaal veelgi põhjalikumalt paigast ära ja sellega peavad tegelema pädevad asutused. Pangandussektori tulevikuväljavaated sõltuvad poliitikakujundajate otsustavast tegevusest euroala finantsturu ühtsuse suunas. Ühtse järelevalvemehhanismi loomine on selles osas oluliseks sammuks.

Praegune kriis on paljastanud nõrkusi ka majandus- ja rahaliidu juhtimisraamistikus.

Liikmesriikide valitsuste vastuvõetud otsused ei ole olnud kooskõlas rahaliitu kuulumisega ning tulemusena on see mõnedel juhtudel õõnestanud finantsturgude usaldust liikmesriikide eelarvete jätkusuutlikkusse pikema ajavahemiku jooksul. Paljudel juhtudel ei ole eelarve konsolideerimine ja struktuurilised reformid enne kriisi olnud piisavad. Hädavajalik on Euroopa majanduse tunduvalt tugevam juhtimisraamistik. Kuigi on tehtud suuri edusamme, nagu stabiilsuse- ja majanduskasvu pakti tugevdamine, Euroopa poolaasta, fiskaalkokkuleppe vastuvõtmine ja Euroopa kriisi lahendamise mehhanismi loomine, on palju veel ka teha. Lisaks finantsturu ühtsuse saavutamisele peab euroala liikuma eelarve- ja majanduspoliitika integreeritud poliitikaraamistike ning poliitilise ühtsuse poole, et tagada protsessi poliitiline legitiimsus. Lõppkokkuvõttes peavad euroala riikide valitsused kandma rohkem juhtimisvõimu majandus-, eelarve- ja finantsturu poliitikavaldkondades üle ELi tasemele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	22.10.2012
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	20 13 12
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Burkhard Balz, Elena Băsescu, Sharon Bowles, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Markus Ferber, Elisa Ferreira, Ildikó Gáll-Pelcz, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Liem Hoang Ngoc, Syed Kamall, Wolf Klinz, Jürgen Klute, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Philippe Lamberts, Werner Langen, Astrid Lulling, Hans-Peter Martin, Ivari Padar, Alfredo Pallone, Anni Podimata, Olle Schmidt, Edward Scicluna, Peter Simon, Theodor Dumitru Stolojan, Kay Swinburne, Sampo Terho, Marianne Thyssen, Corien Wortmann-Kool, Pablo Zalba Bidegain
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Jean-Pierre Audy, Pervenche Berès, Saïd El Khadraoui, Sari Essayah, Robert Goebbels, Roberto Gualtieri, Danuta Maria Hübner, Sophia in ‘t Veld, Olle Ludvigsson, Thomas Mann, Sirpa Pietikäinen, Gianni Pittella, Nils Torvalds
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Julie Girling, Charles Goerens, Erminia Mazzoni