Menetlus : 2012/2223(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0356/2012

Esitatud tekstid :

A7-0356/2012

Arutelud :

PV 21/11/2012 - 13
CRE 21/11/2012 - 13

Hääletused :

PV 22/11/2012 - 13.11
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0456

RAPORT     
PDF 209kWORD 177k
30.10.2012
PE 492.839v02-00 A7-0356/2012

ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitiline ja operatiivne mõõde

(2012/2223(INI))

Väliskomisjon

Raportöör: Ioan Mircea Paşcu

Arvamuse koostaja (*):

Andrew Duff, põhiseaduskomisjon

(*) Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 VÄHEMUSE ARVAMUS
 PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS
 KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta

(2012/2223(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõiget 7 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 222,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 24 ja artikli 42 lõiget 2, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 122 ja 196 ning deklaratsiooni nr 37 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 222 kohta,

–   võttes arvesse ÜRO põhikirja, eelkõige selle VII peatüki ja artikli 51 sätteid,

–   võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003. aastal, ja selle rakendamist käsitlevat aruannet, mis kiideti heaks 11.–12. detsembril 2008. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel,

–   võttes arvesse 25.–26. märtsil 2010. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel heaks kiidetud Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegiat,

–   võttes arvesse 15.–16. detsembril 2005. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud Euroopa Liidu terrorismivastase võitluse strateegiat,

–   võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingu artikleid 4 ja 5,

–   võttes arvesse Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmete strateegilist kaitse- ja julgeolekukontseptsiooni, mis võeti vastu 19.–20. novembril 2010 Lissabonis toimunud NATO tippkohtumisel,

–   võttes arvesse Lääne-Euroopa Liidu laialisaatmise otsust,

–   võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi ELis katastroofide ennetamist käsitleva ühenduse raamistiku kohta,

–   võttes arvesse komisjoni 26. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll” (COM(2010)0600),

–   võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2010. aasta teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673),

–   võttes arvesse kontseptsioonikirjeldust, milles käsitletakse kriisikoordineerimiskorraldust ELi poliitilisel tasandil, mille COREPER kiitis heaks 30. mail 2012(1),

–   võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegia kohta(2), 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni finantskriisi mõju kohta ELi liikmesriikide kaitsesektorile(3), 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni kodanikukaitse ja humanitaarabi rolli kohta Euroopa katastroofidele reageerimise tõhustamises(4) ja 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni tsiviil-sõjalise koostöö ja tsiviil-sõjaliste võimete arendamise kohta(5),

–   võttes arvesse ELi 2009. aasta KBRT-julgeoleku tegevuskava(6) ja Euroopa Parlamendi 2. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumajulgeoleku suurendamise kohta – ELi KBRT-julgeoleku tegevuskava(7),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0356/2012),

A. arvestades, et ELi liikmesriikide julgeolek on jagamatu ja kõigil Euroopa kodanikel peaksid olema samasugused julgeolekutagatised ja võrdne kaitsetase nii tavaohtude kui ka uut laadi ohtude eest; arvestades, et meie elanike heaolu tagamiseks hädavajaliku rahu, julgeoleku, demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja vabaduse kaitsmine Euroopas peab jääma Euroopa riikide ja liidu peamiseks eesmärgiks ja kohustuseks;

B.  arvestades, et praegused suured julgeolekuprobleemid hõlmavad arvukaid keerulisi ja muutuvaid ohte, nagu rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik, koost lagunevad riigid, külmutatud ja lõputud konfliktid, organiseeritud kuritegevus, küberrünnakud, energiaallikate nappus, keskkonna hävimine ja sellega seotud julgeolekuohud, looduslikud ja inimtegevusest tingitud katastroofid, pandeemiad ja palju muud ohud;

C. arvestades, et EL tunnustab rahvusvahelist korda, mis põhineb rahvusvahelisele õigusele toetuval tõhusal mitmepoolsusel, ning see väljendab eurooplaste veendumust, et uutele ohtudele ei saa ükski riik üksinda vastu seista;

D. arvestades, et julgeolekut ja võitlust rahvusvahelise terrorismi vastu loetakse ELi prioriteetideks, mistõttu kõikide liikmesriikide ühine reageerimine ja ühine strateegia on vajalik;

E.  arvestades, et viimastel aastakümnetel on loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud katastroofid ja eelkõige kliimast tingitud katastroofid sagenenud ja nende ulatus laienenud ning kliimamuutuse süvenemisel sagenevad ja laienevad need tõenäoliselt veelgi;

F.  arvestades, et ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mille eesmärk on jõuda ühiskaitseni, tugevdab Euroopa identiteeti ja ELi strateegilist autonoomiat; arvestades, et samal ajal on tugevam ja võimekam Euroopa kaitse oluline Atlandi-ülese sideme tugevdamiseks seoses struktuursete geostrateegiliste muutustega, mida kiirendab ülemaailmne majanduskriis ja seda eelkõige ajal, kui USA kujundab oma tegevust strateegiliselt ümber Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna suunas;

G. arvestades, et 21 ELi liikmesriiki, kes on ka NATO liikmed, võivad üksteisega konsulteerida, mil iganes nende territoriaalne terviklikkus, poliitiline iseseisvus või julgeolek on ohus, ning on võtnud endale kollektiivkaitse kohustuse iga relvastatud rünnaku puhul;

H. arvestades, et ehkki liikmesriikidel lasub esmane vastutus oma territooriumil aset leidvate kriiside ohjamisel, on tõsistel ja keerukatel julgeolekuohtudel alates relvastatud rünnakutest terrorismi, loodusõnnetuste, KBRT-õnnetuste või küberrünnakuteni üha enam piiriülene iseloom ja nad võivad hõlpsasti ületada üksiku liikmesriigi võimekuse, mistõttu on ülioluline tagada liikmesriikide vahel solidaarsus sellistele ohtudele reageerimisel;

I.   arvestades, et Lissaboni lepinguga lisati selliste probleemide lahendamiseks ELi lepingu artikli 42 lõige 7 (vastastikuse kaitse klausel või vastastikuse abistamise klausel(8)) ja ELi toimimise lepingu artikkel 222 (solidaarsusklausel), kuid peaaegu kolm aastat pärast lepingu jõustumist ei ole ikka veel kehtestatud rakenduskorda nende klauslite elluviimiseks;

Üldised seisukohad

1.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, komisjon ning komisjoni asepresident ja kõrge esindaja kasutaksid täiel määral kõigi asjaomaste asutamislepingu sätete ja eelkõige vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli potentsiaali, et tagada kõigile Euroopa kodanikele ühesugune julgeolekugarantii nii tavaohtude kui ka uut laadi ohtude puhul, lähtudes julgeoleku jagamatuse ja liikmesriikide vahelise vastastikuse solidaarsuse põhimõttest ning võttes arvesse vajadust suurendada kulutõhusust ja õiglaselt jagada koormust ja kulusid;

2.  kordab, et liikmesriigid ja Euroopa Liit peavad välja töötama poliitika, mis tugineb kõigi suuremate julgeolekuohtude ennetamisele, nendeks valmisolekule ja neile reageerimisele, eelkõige nii, nagu on kindlaks määratud Euroopa julgeolekustrateegias, sisejulgeoleku strateegias ja ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori korrapärastes aruannetes nõukogule;

3.  rõhutab, et liikmesriikidel ja liidul tuleb teha korrapäraselt ühiseid ohu- ja riskihindamisi, mis põhinevad jagatud luureteabe ühisel analüüsil ning kasutavad täiel määral olemasolevaid ELi struktuure;

4.  võtab teadmiseks NATO uue strateegilise kontseptsiooni, mille eesmärgiks on säilitada organisatsiooni roll sõjalise liiduna ning sellele lisaks suurendada oma suutlikkust tegutseda ka poliitilise ja julgeoleku ühendusena, kes töötab partnerluses ELiga; märgib vastastikusi täiendavusi NATO eesmärkide ja ELi lepingu artiklis 43 sätestatud eesmärkide vahel; hoiatab seetõttu kahe organisatsiooni jõupingutuste kuluka dubleerimise ja sellega kaasneva vahendite raiskamise eest ning nõuab palju tihedamat ja korrapärasemat poliitilist koostööd ELi kõrge esindaja ja NATO peasekretäri vahel riskihindamises, vahendite haldamises, poliitika kavandamisel ning tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide läbiviimisel;

5.  kinnitades veel kord, et territoriaalse terviklikkuse ja kodanike kaitse on jätkuvalt kaitsepoliitika keskmes, nõuab tungivalt, et nõukogu järgiks NATO lähenemisviisi, mis keskendub vältimatutele olukordadele, kus liitlaste julgeolekuhuvide kaitsmiseks on vajalik välisohu ärahoidmine ning kus on vaja näidata jõudu;

6. kinnitab veel kord, et jõu kasutamine ELi või selle liikmesriikide poolt on lubatud vaid siis, kui see on õigustatud ÜRO põhikirjast lähtuvalt; sellega seoses rõhutab võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele; kordab, et toetab seda, et järgitaks Oslo suuniseid välisriikide sõjaliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise kohta loodusõnnetuste korral; rõhutab, et konfliktide, rünnakute ja katastroofide ennetamist tuleb eelistada nende tagajärgedega tegelemisele;

7.  juhib tähelepanu, et Euroopa Liidul ja liikmesriikidel on palju vahendeid, mida solidaarselt kasutada erandolukordades; tuletab meelde ELi toimimise lepingu artikli 122 ja artikli 196 kasulikkust õiguslike alustena vastavalt majanduslikuks ja finantsabiks suurtes raskustes liikmesriikidele ning meetmete võtmisel kodanikukaitse valdkonnas;

8.  tuletab meelde kohustust arendada süstemaatiliselt vastastikust poliitilist solidaarsust välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 24; juhib tähelepanu Lissaboni lepinguga ettenähtud võimalustele tõhustaud koostööks ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, sealhulgas eriülesannete ja missioonide usaldamine riikide rühmadele ning alalise struktureeritud sõjalise koostöö kontseptsioon;

9.  rõhutab, et vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli eesmärk ei ole asendada ühtki neist vahenditest, vaid võimaldada kaitsvat raamistikku, pidades silmas erakordselt ohtlikke või kahjulikke olukordi ning eelkõige siis, kui reageerimisel on tarvis kõrgetasemelist poliitilist koordineerimist ja sõjaväe kaasamist kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

10. kutsub komisjoni ja kõrget esindajat üles esitama enne 2012. aasta lõppu ühisettepaneku võtta vastu nõukogu otsus, milles määratakse kindlaks solidaarsusklausli rakendamise kord kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 222 lõikega 3 ning täpsustatakse eelkõige eri osalejate rolli ja pädevusi; nõuab järjepidevuse huvides, et poliitika- ja julgeolekukomitee ning sisejulgeoleku alaline komitee esitaksid ühise seisukoha solidaarsusklausli rakendamise kohta, võttes arvesse mõlema klausli poliitilist ja operatiivset mõõdet, kaasa arvatud sidemeid NATOga; märgib, et nõukogu peaks tegema kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse vastastikuse abi ja toetuse mittesõjaliste aspektide kohta; rõhutab sellega seoses, et parlamenti on tähtis hoida asjaga täielikult kursis;

Vastastikuse kaitse klausel

   Kohaldamisala

11. tuletab liikmesriikidele meelde nende selget kohustust abistada ja toetada kõigi oma käsutuses olevate vahenditega, kui liikmesriik satub oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks; rõhutab, et kuigi ulatuslik rünnak liikmesriikide vastu näib lähitulevikus ebatõenäoline, tuleb pöörata endiselt suurt tähelepanu nii traditsioonilisele territoriaalkaitsele kui ka kaitsele uute ohtude eest; tuletab samuti meelde, et asutamislepingus on sätestatud, et kohustused ja koostöö vastastikuse kaitse valdkonnas on kooskõlas kohustustega NATOs, mis jääb selles organisatsioonis liikmeks olevatele riikidele nende kollektiivse kaitse aluseks ja selle rakendamise foorumiks;

12. juhib samal ajal tähelepanu sama suurele vajadusele valmistuda olukordadeks, mis on seotud nende ELi liikmesriikidega, kes ei ole NATO liikmed, või ELi liikmesriikide territooriumiga, mis on väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda ja ei ole seetõttu hõlmatud Washingtoni lepinguga, või olukordadeks, kui NATOs ei ole jõutud kokkuleppele ühise tegutsemise osas; sellega seoses rõhutab, et peab olema võimalik kasutada NATO võimekusi, nagu on ette nähtud Berliin-pluss- lepingus;

13. on seisukohal, et isegi relvastamata rünnakud, näiteks elutähtsa infrastruktuuri vastu suunatud küberrünnakud, mis on käivitatud eesmärgiga tekitada tõsist kahju ja häireid liikmesriigis ja mille puhul on kindlaks tehtud, et need lähtuvad välisest üksusest, võiksid proportsionaalsuse põhimõtet täielikult järgides olla kõnealuse klausliga hõlmatud, kui selle rünnaku tagajärjed mõjutavad märkimisväärselt liikmesriigi julgeolekut;

   Võimekus

14. rõhutab, et Euroopa riikidel peab olema usutav sõjaline võimekus; julgustab liikmesriike suurendama jõupingutusi koostoimelise sõjalise võimekuse arendamiseks eelkõige ELi ja NATO täiendavate „Ühiskasutuse” ja „Aruka kaitse” algatuste kaudu, mis on ülitähtis viis edasiminekuks piiratud kaitse-eelarve aegadel ning mis lühinägeliku riiklikku lähenemisviisi asemel eelistab üleeuroopalist ja piirkondlikku koostoimet; kordab siinkohal oma nõuet, et liikmesriikide kaitseministeeriumid kasutaksid rohkem ja võtaksid rohkem arvesse Euroopa Kaitseagentuuri tööd, ning ergutab liikmesriike ja Euroopa välisteenistust jätkama arutelusid, et luua Lissaboni lepinguga ettenähtud alaline struktureeritud koostöö;

15. on seisukohal, et koostöö tugevdamiseks peaksid nii NATO kui Euroopa Liit keskenduma oma põhivõimekuste tugevdamisele, selleks tuleks parandada koostoimimisvõimet ning kooskõlastada oma doktriine, kavandamist, tehnoloogiaid, varustust ja koolitusmeetodeid;

16. kordab oma nõuet, et süstemaatiliselt tuleb ühtlustada sõjalisi nõudeid, samuti tuleb ühtlustada ELi kaitse kavandamist ja hankeid vastavalt liidu eesmärkidele ja kooskõlas NATO kaitseplaneerimisprotsessiga; võttes arvesse vastastikuse kaitse klausliga ette nähtud suuremat julgeolekutagatiste taset, julgustab liikmesriike kaaluma oma kaitseplaneerimise aluspõhimõtetena kasutama rahvusvahelist koostööd võimekuse suurendamise valdkonnas ja vajadusel spetsialiseerumist;

   Struktuur ja menetlused

17. kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ja üles tegema ettepaneku praktilise korra ja suuniste kohta, et tagada tõhus reageerimine olukorras, kus liikmesriik nõuab vastastikuse kaitse klausli kasutamist, samuti analüüsima ELi institutsioonide rolli selle klausli rakendamise korral; on seisukohal, et abistamise ja toetamise kohustus, mis väljendab poliitilist solidaarsust liikmesriikide vahel, peab tagama nõukogus kiire otsustamise rünnaku all oleva liikmesriigi toetuseks; on seisukohal, et seda eesmärki täidaksid konsultatsioonid kooskõlas ELi lepingu artikli 32 nõudega, ilma et see piiraks iga liikmesriigi õigust vahepeal end ise kaitsta;

18. on seisukohal, et kui rünnaku all oleva liikmesriigi toetuseks võetakse kollektiivseid meetmeid, peaks vajadusel saama kasutada olemasolevaid ELi kriisijuhtimise struktuure ning samuti tuleks kaaluda ELi operatsiooni peakorteri aktiveerimist; rõhutab, et täieõiguslikku alalist ELi operatsiooni peakorterit on vaja piisaval tasemel valmisoleku ja reageerimiskiiruse tagamiseks ning kordab oma üleskutset liikmesriikidele luua selline alaline võimekus, tuginedes hiljuti käivitatud ELi operatsioonide keskusele;

Solidaarsusklausel

   Kohaldamisala

19. tuletab meelde, et kui liikmesriik on terrorismirünnaku või looduskatastroofi või inimtegevusest tingitud katastroofi ohver, on Euroopa Liit ja liikmesriigid kohustatud tegutsema ühiselt solidaarsuse vaimus kõnealuse liikmesriigi aitamiseks selle poliitiliste võimude palvel ning sellises olukorras peab Euroopa Liit võtma kasutusele kõik tema käsutuses olevad vahendid, sh liikmesriikide poolt liidu käsutusse antud sõjalised ressursid; tuletab samuti meelde liidu kohustust võtta kasutusele kõik tema käsutuses olevad vahendid terrorismiohu ennetamiseks ELis ja demokraatlike institutsioonide ja tsiviilelanike kaitsmiseks terrorirünnaku eest;

20. nõuab piisavat tasakaalu paindlikkuse ja järjekindluse vahel, mis puudutab rünnakute ja katastroofide liike, mille puhul võidakse klauslit rakendada, tagamaks, et kahe silma vahele ei jääks märkimisväärseid ohud, näiteks rünnakud küberruumis, pandeemiad või energiapuudus; märgib, et solidaarsusklausel peaks samuti hõlmama väljaspool liitu asetleidvaid tõsiseid õnnetusi, millel on mõnele liikmesriigile otsene ja märkimisväärne mõju;

21. rõhutab, et liikmesriigid peavad investeerima omaenda julgeolekusse ja katastroofidele reageerimise suutlikkusse ning ei tohi tugineda ülemäära palju teiste solidaarsusele; rõhutab, et liikmesriikide esmane kohus on kodanikukaitse ja julgeolek nende enda territooriumil;

22. on seisukohal, et solidaarsusklauslit tuleks rakendada olukordades, mis ületavad kannatada saanud liikmesriigi reageerimissuutlikkuse või vajavad mitmete valdkondade reageerimist mitmete osaliste kaasamisel, ent kui liikmesriik on otsustanud klausli kasutamist nõuda, ei tohiks teised hakata arutlema abi pakkumise üle; rõhutab, et solidaarsusega kaasneb samuti kohustus investeerida piisavalt riiklikusse ja Euroopa võimekusse;

23. on arvamusel, et solidaarsusklausel võib anda tõuke Euroopa kodanike seas ELi mõjuvõimu suurendamiseks, näidates selgelt, miks tihedam ELi koostöö kriisijuhtimise ja katastroofidele reageerimise suutlikkuse valdkonnas on kasulik;

   Võimekus ja vahendid

24. rõhutab, et solidaarsusklausli rakendamine peaks moodustama lahutamatu osa ELi alalisest kriisireageerimise, kriisijuhtimise ja kriisikoordineerimise süsteemist, tuginedes olemasolevatele valdkondlikele vahenditele ja võimekusele ning nähes ette nende tõhusa kasutuselevõtu, et pakkuda vajadusel mitme valdkonna kooskõlastatud reageerimist; rõhutab, et põhimõtteliselt ei peaks rakendamisega kaasnema ajutiste vahendite loomine;

25. juhib tähelepanu kodanikukaitse mehhanismi olulisele rollile peamise solidaarsusel põhineva vahendina Euroopa kiireks reageerimiseks paljudele kriisidele; toetab üldjoontes komisjoni ettepanekut tugevdada mehhanismi(9), tuginedes komisjoni 2010. aasta teatisele „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas” ja ammutades inspiratsiooni 2006. aasta Barnier’ aruandest;

26. võtab teadmiseks käsiloleva töö, mida tehakse sisejulgeoleku strateegia rakendamiseks, eelkõige sellistes valdkondades nagu terrorismivastane võitlus, küberkuritegevusevastane võitlus ning kriisidele ja katastroofidele vastupidavuse suurendamine; rõhutab, et solidaarsusklausli rakendamine ei tähenda üksnes menetluste kehtestamist, kuidas toimida tõsise kriisi toimumise hetkel, vaid põhimõtteliselt on tegu suutlikkuse suurendamisega, ennetamisega ja valmisolekuga; tuletab meelde, kui olulised on kriisiohjamise õppused, mis on kavandatud klausliga hõlmatud konkreetsete ootamatuste jaoks;

27. märgib, et eelnevalt kokkulepitud kodanikukaitse vahendite vabatahtlik ühendamine parandaks oluliselt ELi valmisolekut ja võimaldaks kindlaks teha olemasolevad puudused, mis tuleb kõrvaldada; rõhutab, et puuduste ühisel analüüsimisel on oluline keskenduda tõhusalt kõigi jõupingutustele ja veenduda, et kõik liikmesriigid annavad õiglase panuse;

28. on seisukohal, et kulukate vahendite puhul, eriti väiksema tõenäosusega riskide jaoks, oleks majanduslikult mõttekas, kui liikmesriigid määraksid kindlaks lahendused ühisinvesteeringuteks ja selliste vajalike tööriistade ühiseks arendamiseks, eriti praeguse finantskriisiga seoses; seda arvesse võttes tuletab meelde vajadust lähtuda nii komisjoni, Euroopa Kaitseagentuuri kui ka teiste ELi ametite oskusteabest ja kogemustest;

29. rõhutab, kui oluline on tagada, et solidaarsust toetavad piisavad ELi tasandi rahastamismehhanismid, mis pakuvad piisavat paindlikkust hädaolukorras; tunneb heameelt kaasrahastamise taseme kavandatud suurendamise üle kodanikukaitse mehhanismi raames, eelkõige transpordikulude osas; märgib hädaabi sätteid, mis on ette nähtud kavandatava sisejulgeoleku fondi raames;

30. tuletab meelde, et solidaarsusfond võib pakkuda finantsabi pärast suurt katastroofi; tuletab meelde, et nõukogu võib anda täiendavat liidu finantsabi ELi lepingu artikli 122 lõike 2 alusel, kui liikmesriik on raskustes või kui tal on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad loodusõnnetused või temast olenemata erandlikud juhtumid;

31. tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 122 lõike 1 alusel võib nõukogu liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus kehtestada majanduslikule olukorrale vastavad meetmed, eriti kui tekib tõsiseid raskusi teatud toodetega varustamisel; rõhutab, kui oluline on käsitleda seda sätet osana üldistest liidu solidaarsuse vahenditest, mille abil lahendada uusi suuri julgeolekuprobleeme, näiteks sellistes valdkondades nagu energiajulgeolek ja muude elutähtsate toodete varustuskindlus, eriti poliitiliselt motiveeritud blokaadi olukorras;

   Struktuur ja menetlused

32. rõhutab, et ELil peavad olema võimekad kriisile reageerimise struktuurid, mis on ööpäevaringse järelevalve- ja reageerimisvõimekusega ning suutelised pakkuma varajast hoiatamist ja ajakohast teavet olukorra kohta kõigile asjakohastele osalejatele; märgib, et ELi tasandil on palju eri järelevalvekeskuseid, mis tõstatab küsimuse tõhusa koordineerimise kohta keerukate ja mitmemõõtmeliste kriiside korral; võtab teadmiseks Euroopa välisteenistuse raames vaatluskeskuse loomise, samuti mitmete valdkondlike järelevalvekeskuste olemasolu komisjoni talitustes ja asjaomastes ELi organites; juhib eelkõige tähelepanu humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi järelevalve- ja teabekeskusele, siseasjade peadirektoraadi strateegilise analüüsi ja reageerimise võimekusele, tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi tervisealaste hädaolukordade lahendamise üksusele ja Frontexi vaatluskeskusele;

33. kordab vajadust vältida tarbetut kordamist ning tagada järjekindlus ja tõhus kooskõlastamine tegutsemise ajal, võttes arvesse praegust ressursside piiratust; märgib erinevaid koolkondi kui võimalust ratsionaliseerida seda mitmekesist järelevalvesuutlikkust, millest osa põhineb keskse kontaktpunkti ideel ja osa soodustab eriasutuste paremat sidumist;

34. on seisukohal, et mitmesugused potentsiaalsed kriisid alates üleujutustest kuni KBRT-rünnakute või -õnnetusteni vajavad paljusid spetsialiseeritud teenuseid ja võrgustikke, mille ühendamisega ei pruugi kaasneda suuremat tõhusust; on samas seisukohal, et kõik spetsialiseeritud teenused ELi tasandil tuleks integreerida ühtsesse turvalisse teabesüsteemi, ning kutsub komisjoni ning komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles töötama kiirhoiatussüsteemi ARGUS sisemise koostööplatvormi tugevdamise nimel;

35. rõhutab nõukogus poliitilise koordineerimise vajadust tõsiste kriiside ajal; võtab teadmiseks ELi kriisikoordineerimiskorralduse läbivaatamise ja tunneb heameelt, et nõukogus saavutati kokkulepe kriisikoordineerimiskorralduse uue kontseptuaalse raamistiku kohta, milles kasutatakse tavapäraseid nõukogu menetlusi, milleks on ajutiste struktuuride asemel eeskätt COREPER; rõhutab, et ELi poliitilisel tasandil sidusalt, tõhusalt ja õigeaegselt sellise ulatuse ja olemusega kriisidele reageerimiseks on vaja ühtset korraldust; on seetõttu seisukohal, et uus kriisikoordineerimiskorraldus peaks samuti toetama solidaarsusklauslit;

36. julgustab jõupingutusi, et ratsionaliseerida ja paremini integreerida hädaolukordadest teavitamise ja teabe jagamise veebipõhiste platvormide üleküllust, sh ELi kriisikoordineerimiskorralduse veebileht, kiirhoiatussüsteem ARGUS, ühine hädaolukordade side- ja infosüsteem (CECIS) ning terviseohtude ja tervishoiu infosüsteem HEDIS, et võimaldada segamatut, vaba ja tõhusat teabevoogu valdkondlikest ja institutsionaalsetest piiridest väljapoole; märgib nõukogus vastu võetud otsust ELi kriisikoordineerimiskorralduse veebilehe tugevdamise kohta, et kasutada seda tulevase veebiplatvormina kriisiolukordades, mis nõuavad poliitilist koordineerimist ELi tasandil;

37. nõuab tungivalt ühise olukorrateadlikkuse arendamist, mis on oluline, et tegeleda suurte, mitut valdkonda hõlmavate kriisidega, kui poliitilistele võimudele tuleb anda kiire ja põhjalik ülevaade; tunneb heameelt, et ELi kriisikoordineerimiskorralduse läbivaatamisel keskendutakse sellele, kuidas arendada integreeritud olukorrateadlikkust ja analüüsi ELi institutsioonide ja liikmesriikide jaoks, ning kutsub nõukogu üles tagama õigeaegse rakendamise; juhib tähelepanu, et ühist olukorrateadlikkust on raske saavutada teabe jagamise traditsioonita ning et sellise traditsiooni arendamine on võimatu rollide selge jaotuseta;

38. tunneb heameelt järelevalve- ja teabekeskuse kavandatud uuendamise üle, et luua Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskus, rõhutades, et see peaks moodustama ühendatud ELi kiirreageerimise süsteemi ühe samba; on seisukohal, et mitut valdkonda hõlmavate kriiside koordineerimise kohustus tuleb kehtestada igal üksikjuhul eraldi vastavalt nn raskuskeseme põhimõttele;

39. juhib tähelepanu, et praegune ülemaailmne keskkond, kus vastastikune sõltuvus järjest suureneb, on solidaarsusklausli kasutuselevõttu õigustavad mastaapsed kriisid tõenäoliselt mitmemõõtmelised ja rahvusvahelise mõõtmega, mis mõjutab ka kolmandate riikide kodanikke, või on neile kriisidele reageerimiseks vaja rahvusvahelisi meetmeid; rõhutab Euroopa välisteenistuse olulist rolli sellistel juhtudel;

40. kutsub liikmesriike üles suurendama oma suutlikkust abi anda ja vastu võtta, samuti vahetama parimaid tavasid selle kohta, kuidas lihtsustada riiklikke kriisikoordineerimismenetlusi ja riiklike kriisikoordineerimiskeskuste koostoimet ELis; on seisukohal, et tuleks kaaluda ka seda, et kavandada ja läbi viia kriisidele reageerimise õppusi, mis hõlmavad kogu ELi ja milles osalevad kriisidele reageerimise riiklikud üksused ja asjakohased ELi struktuurid;

41. on arvamusel, et tähtis on luua vajalikud menetluslikud ja organisatsioonilised sidemed liikmesriikide asjaomaste teenistuste vahel, et tagada solidaarsusklausli aktiveerimise järel selle nõuetekohane toimimine;

42. rõhutab, et mis tahes otsustusprotsess nõukogus pärast abitaotluse esitamist solidaarsusklausli alusel ei tohi kahjustada ELi reageerimisvõimet ning et kriisile reageerimine olemasolevate mehhanismide abil, näiteks kodanikukaitse mehhanismi kaudu, peab käivituma viivitamatult, olenemata sellisest poliitilisest otsusest; juhib tähelepanu asjaolule, et sõjaväeliste vahendite kasutamine kodanikukaitseoperatsioonide toetamiseks on juba võimalik operatiivtasandil ilma solidaarsusklausli käivitamiseta, nagu on tõestanud edukas koostöö komisjoni ja ELi sõjalise staabi vahel viimaste operatsioonide puhul Pakistanis ja Liibüas;

43. rõhutab vajadust täpsustada demokraatlikku menetlust, mida tuleb kohaldada solidaarsusklausli rakendamisel ja millega peaks olema tagatud ka kohustus anda aru tehtud otsustest ning nõuetekohaselt kaasata riikide parlamendid ja Euroopa Parlament; rõhutab, et tähtis on vältida solidaarsusklausli ebaproportsionaalset kasutamist põhiõiguste arvelt;

44. märgib, et parlamenti ja nõukogu kui ELi seadusandjaid ja eelarvepädevaid institutsioone tuleks solidaarsusklausli kohaldamist nõudva katastroofi või rünnaku puhul hoida kursis olukorraga kohapeal ning katastroofi või rünnaku põhjuste ja võimalike tagajärgedega, et tulevikus saaks tugineda ajakohasel ja konkreetsel teabel põhinevale põhjalikule ja erapooletule hindamisele;

45. tuletab meelde, et solidaarsusklausli tõttu peab Euroopa Ülemkogu korrapäraselt hindama ohte, millega liit silmitsi seisab; on seisukohal, et selline hindamine peab olema kooskõlastatud NATOga ja see tuleks läbi viia vähemalt kahel erineval tasandil, st pikaajalisemalt Euroopa Ülemkogus, protsessi käigus, mis peaks samuti toetama strateegilist mõtlemist, mis kajastub Euroopa julgeolekustrateegia ja sisejulgeoleku strateegia tulevases uuendamises, samuti praeguste ohtude sagedasemate ja põhjalikumate ülevaadete abil;

46. on seisukohal, et ohtude hindamist tuleb täiendada riskihindamistega, analüüsides ohte seoses olemasolevate nõrkade kohtadega ning tehes seeläbi kindlaks need lüngad võimekuses, mis tuleb esimesena kõrvaldada; tuletab meelde, et sisejulgeoleku strateegia rakendamise raames peaks EL 2014. aastaks kehtestama sidusa riskijuhtimise poliitika, mis seob ohu- ja riskihindamise otsuste tegemisega; tuletab samuti meelde, et 2012. aasta lõpuks peab komisjon valmistama riiklike riskianalüüside põhjal ette valdkondadevahelise ülevaate suurtest looduslikest ja inimtegevusest tingitud riskidest, millega EL võib tulevikus kokku puutuda; julgustab liikmesriike jagama riiklikke riskihindamise ja riskijuhtimise kavasid, et võimaldada olukorra ühist hindamist;

47. rõhutab, et selle tulemusel valmiv ühine mitmete ohtude hindamine peab kasutama Euroopa Liidu luureandmete analüüsikeskuse suutlikkust ning rajanema jagatud luureteabel ja panusel, mida annavad kõik ELi asutused, kes on seotud ohtude ja riskide hindamisega, nagu komisjoni vastavad talitused (sh siseasjade peadirektoraat, humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat ning tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat) ja ELi ametid (Europol, Frontex, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus jt);

48. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide parlamentidele, NATO parlamentaarsele assambleele ning NATO peasekretärile.

(1)

10207/12.

(2)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0207.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0574.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0404.

(5)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0419.

(6)

Nõukogu 12. november 2009. aasta järeldused, 15505/1/09 REV.

(7)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0467.

(8)

Edaspidi “vastastikuse kaitse klausel”, kuigi aluslepingus ei ole sellele klauslile nime antud. Vt eelkõige vastastikuse kaitse kohustust muudetud Brüsseli lepingu artiklis V, mis on sellele alla kirjutanute arvates hõlmatud ELi lepingu artikli 42 lõikega 7 (Lääne-Euroopa Liidu alalise nõukogu eesistuja avaldus, 31. märts 2010).

(9)

Vt. ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (COM(2011)0934).


VÄHEMUSE ARVAMUS

raporti kohta, mis käsitleb ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilist ja operatiivset mõõdet

Väliskomisjon, raportöör: Ioan Mircea Paşcu

Vähemuse arvamuse on esitanud fraktsiooni GUE/NGL liikmed Sabine Lösing ja Willy Meyer

Vastastikuse kaitse klausel (ELi lepingu artikli 42 lõige 7) muudab ELi sõjaliseks liiduks; solidaarsusklausel (ELi toimimise lepingu artikkel 222) sillutab teed sõjalisteks sekkumisteks Euroopa Liidus.

Selgesõnaline „kohustus” reageerida „kõigi vahenditega” liikmesriigi vastu suunatud relvastatud kallaletungi korral läheb kaugemale NATO vastastikuse abistamise klauslist, sest hõlmatud on ka mitterelvastatud rünnakud.

Solidaarsusklausli alusel nõutakse sõjalist toetust ka terrorirünnakute, loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud katastroofide korral, mis tähendab sõjalisi operatsioone ELis.

Küberrünnakud, pandeemiad ja energiapuudus võivad samuti kaasa tuua solidaarsusklausli aktiveerimise.

See innustab relvastumist, nõuab ühtlustamist ja tõhustatud koostööd NATOga, kooskõlastatust kohustustega NATOs, toetab ELi sõjalist staapi.

Me lükkame selle tagasi järgmistel põhjustel:

· solidaarsusklausli kohaldamisala ei ole selgelt kindlaks määratud; kui sotsiaalseid rahutusi/streike käsitletakse samuti „inimtegevusest tingitud katastroofidena”;

· tsiviilmeetmete asemel eelistatakse sõjalisi meetmeid ELis ja väljaspool ELi, keskendutakse üksnes ELi kaitsele ja sõjalistele lahendustele;

· toetatakse edasist militariseerimist ja relvastumist.

Me nõuame:

- tsiviilset ELi, konfliktide lahendamist tsiviilmeetmetega, et ei kehtestataks sõjalise kaitse kohustust ei ELis ega väljaspool ELi;

- tegutsemist ranges vastavuses ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õigusega;

- ELi selget eraldamist NATOst ning tsiviilsete ja sõjaliste võimekuste selget eraldamist.


PÕHISEADUSKOMISJONI ARVAMUS (10.10.2012)

väliskomisjonile

ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta

(2012/2223(INI))

Arvamuse koostaja (*): Andrew Duff

(*)       Kaasatud komisjon – kodukorra artikkel 50

ETTEPANEKUD

Põhiseaduskomisjon paluv vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   Volitus

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

– võttes arvesse Lääne-Euroopa Liidu assamblee laialisaatmise otsust,

2.   Volitus 6 a (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

– võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingu artikleid 4 ja 5,

3.   Põhjendus B a (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

B a. arvestades, et julgeolekut ja võitlust rahvusvahelise terrorismi vastu loetakse ELi prioriteetideks, mistõttu kõikide liikmesriikide ühine reageerimine ja ühine strateegia on vajalik;

4.   Põhjendus C a (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

C a. arvestades, et praegused suured julgeolekuprobleemid hõlmavad arvukaid keerulisi ja muutuvaid ohte, nagu rahvusvaheline terrorism, massihävitusrelvade levik, koost lagunevad riigid, külmutatud ja lõputud konfliktid, organiseeritud kuritegevus, küberrünnakud, energiaallikate nappus, keskkonna hävimine ja sellega seotud julgeolekuohud, looduslikud ja inimtegevusest tingitud katastroofid, pandeemiad ja palju muud;

5.   Põhjendus C b (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

C b. arvestades, et EL tunnustab rahvusvahelisele õigusele toetuval tõhusal mitmepoolsusel põhinevat rahvusvahelist korda ning see väljendab eurooplaste veendumust, et uutele ohtudele ei saa ükski riik üksinda vastu astuda;

6.   Lõige 1

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

1. nõuab tungivalt, et liikmesriigid, komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident kasutaksid täiel määral kõigi asjaomaste asutamislepingu sätete ja eelkõige vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli potentsiaali, et pakkuda Euroopa kodanikele kindlat kaitset tõsiste julgeolekuriskide eest, mis põhinevad kulutõhusal ja õiglasel koormuse ja kulude jagamisel;

1. nõuab tungivalt, et liikmesriigid, komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident kasutaksid täiel määral kõigi asjaomaste asutamislepingu sätete ja eelkõige vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli potentsiaali, et tagada kõigi liikmesriikide jagamatu julgeolek ja kindlustada, et kõigil Euroopa kodanikel on samasugused julgeolekutagatised ja võrdsel tasemel kaitse nii tavaliste kui ka ebatavaliste ohtude eest, võttes arvesse kulutõhusa ja õiglase koormuse ja kulude jagamise vajadust;

7.   Lõige 2 b (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

2 b. kinnitades veel kord, et territoriaalse terviklikkuse ja kodanike kaitse on jätkuvalt kaitsepoliitika keskmes, nõuab tungivalt, et nõukogu järgiks NATO lähenemisviisi, mis keskendub olukordadele, kus liitlaste julgeolekuhuvide kaitsmiseks on vajalik välisohu ärahoidmine ning jõu projektsioon;

8.   Lõige 4

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

4. juhib tähelepanu, et Euroopa Liidul ja liikmesriikidel on solidaarsuse vaimus erandlike asjaoludega silmitsi seismiseks mitmesuguseid vahendeid, nt kodanikukaitsemehhanism, solidaarsusfond ja võimalus anda tõsiste raskuste korral majandus- ja finantsabi, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 122; tuletab samuti meelde kohustust arendada vastastikust poliitilist solidaarsust välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 24; rõhutab, et vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli eesmärk ei ole asendada ühtki neist vahenditest, vaid täiendada neid, võttes arvesse erakordselt ohtlikke või kahjulikke olukordi ja eelkõige siis, kui reageerimisel läheb tarvis kõrgetasemelist poliitilist koordineerimist ja sõjaväe kaasamist;

4. juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab arendama edasi terviklikku lähenemisviisi, et olla valmis tegelema ülemaailmsete ohtude ja probleemidega, kasutades selleks väga erinevaid vahendeid, mis on liidu ja liikmesriikide käsutuses, kaasa arvatud – viimase valikuna – sõjalisi vahendeid; tuletab samuti meelde kohustust arendada vastastikust poliitilist solidaarsust välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 24; rõhutab, et vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli eesmärk ei ole asendada ühtki neist vahenditest, vaid täiendada neid, võttes arvesse erakordselt ohtlikke või kahjulikke olukordi ja eelkõige siis, kui reageerimisel läheb tarvis kõrgetasemelist poliitilist koordineerimist ja sõjaväe kaasamist;

9.   Lõige 6

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

6. tuletab liikmesriikidele meelde nende selget kohustust toetada ja abistada kõigi nende käsutuses olevate vahenditega, kui liikmesriik satub oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks; rõhutab, et kuigi ulatuslik rünnak liikmesriikide vastu näib lähitulevikus ebatõenäoline, tuleb pöörata endiselt suurt tähelepanu nii traditsioonilisele territoriaalsele kaitsele kui ka kaitsele uute ohtude eest; tuletab samuti meelde, et asutamislepingus on sätestatud, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmetest ELi riikidele jääb NATO kollektiivse kaitse baasiks ja selle rakendamise kohaks ning kohustused ja koostöö vastastikuse kaitse valdkonnas peavad olema kooskõlas NATO raames võetud kohustustega;

6. tuletab liikmesriikidele meelde nende selget kohustust vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikele 7 toetada ja abistada kõigi nende käsutuses olevate vahenditega, kui liikmesriik satub oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks; tuletab ka meelde, et valdav enamik ELi liikmesriikidest kuulub NATOsse ning et järelikult peab liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika olema ühilduv ja kooskõlas NATO raames võetud kohustustega, austades samas ELi autonoomsust; võtab selgelt teadmiseks NATOsse mittekuuluvate liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära, kuid märgib siiski, et ELi vastastikuse abistamise klauslit ei tohiks kunagi rakendada ilma NATOga konsulteerimata ja püüdmata teda kaasata;

10. Lõige 7

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

7. juhib samal ajal tähelepanu sama suurele vajadusele valmistuda olukordadeks, mis on seotud nende ELi liikmesriikide territooriumiga, kes ei ole NATO liikmed või ELi liikmesriikide territooriumiga väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda ja ei ole seetõttu hõlmatud Washingtoni lepingus, või olukordadeks, kui NATOs ei jõuta kokkuleppele ühise tegutsemise osas;

7. juhib samal ajal tähelepanu sama suurele vajadusele valmistuda olukordadeks, mis on seotud nende ELi liikmesriikide territooriumiga, kes ei ole NATO liikmed või ELi liikmesriikide territooriumiga väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda ja ei ole seetõttu hõlmatud Washingtoni lepingus, või olukordadeks, kui NATOs ei jõuta kokkuleppele ühise tegutsemise osas ja võimekuse kasutamise osas vastavalt Berlin Plus leppele;

11. Lõige 9

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

9. rõhutab sõjaohu tähtsust ja seetõttu vajadust, et Euroopa riikidel oleks usutav sõjaline võimekus; julgustab liikmesriike suurendama jõupingutusi koostoimelise sõjalise võimekuse arendamiseks eelkõige ELi ja NATO täiendavate „Ühiskasutuse” ja „Aruka kaitse” algatuste kaudu, mis on oluline edasiviiv jõud piiratud kaitseeelarve korral;

9. rõhutab sõjaohu tähtsust ja seetõttu vajadust, et Euroopa riikidel oleks usutav sõjaline võimekus; julgustab liikmesriike suurendama jõupingutusi koostoimelise sõjalise võimekuse arendamiseks eelkõige ELi ja NATO täiendavate „Ühiskasutuse” ja „Aruka kaitse” algatuste kaudu, mis on oluline edasiviiv jõud piiratud kaitseeelarve korral; kordab siinkohal oma nõuet, et liikmesriikide kaitseministeeriumid austaksid täielikumalt Euroopa Kaitseagentuuri tööd ja kasutaksid seda; lisaks ergutab liikmesriike ja Euroopa välisteenistust jätkama arutelusid, et luua Lissaboni lepinguga ette nähtud alaline struktureeritud koostöö;

12. Lõige 9 a (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

9 a. on seisukohal, et koostöö tugevdamiseks peaksid nii NATO kui Euroopa Liit keskenduma oma põhivõimete tugevdamisele, koostoimimisvõime parandamisele ning oma doktriinide, kavandamise, tehnoloogiate, varustuse ja koolitusmeetodite kooskõlastamisele;

13. Lõige 10

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

10. kordab oma nõuet sõjaliste nõuete süstemaatilise ühtlustamise ja ühtlustatud ELi kaitse kavandamise ja saavutamise järele, mis vastab ELi eesmärkidele ja on kooskõlas NATO kaitseplaneerimisprotsessiga; võttes arvesse vastastikuse kaitse klausliga ette nähtud suuremat julgeolekutagatiste taset, julgustab liikmesriike kaaluma rahvusvahelist koostööd suutlikkuse suurendamise valdkonnas ja vajadusel kaitseplaneerimise aluspõhimõtetena;

10. kordab oma nõuet sõjaliste nõuete süstemaatilise ühtlustamise ja ühtlustatud ELi kaitse kavandamise ja saavutamise järele, mis vastab ELi eesmärkidele ja on kooskõlas NATO kaitseplaneerimisprotsessiga; võttes arvesse vastastikuse kaitse klausliga ette nähtud suuremat julgeolekutagatiste taset, julgustab liikmesriike kaaluma rahvusvahelist koostööd suutlikkuse suurendamise valdkonnas ja vajadusel geograafilist ja rollipõhist spetsialiseerumist kaitseplaneerimise aluspõhimõtetena;

14. Lõige 15

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

15. rõhutab vajadust ennetada mis tahes moraalset ohtu, et mõned liikmesriigid võivad tunda ahvatlust tugineda ülemäära palju teiste solidaarsusele, investeerides samal ajal liiga vähe omaenda julgeolekusse ja katastroofidele reageerimise suutlikkusse; rõhutab, et liikmesriikide esmane kohus on kodanikukaitse ja julgeolek nende enda territooriumil;

15. rõhutab, et liikmesriigid peavad investeerima omaenda julgeolekusse ja katastroofidele reageerimise suutlikkusse ning ei tohi tugineda ülemäära palju teiste solidaarsusele; rõhutab, et liikmesriikide esmane kohus on kodanikukaitse ja julgeolek nende enda territooriumil;

15. Lõige 16

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

16. on seisukohal, et solidaarsusklauslit tuleks rakendada olukordades, mis ületavad asjassepuutuva liikmesriigi võimekuse või vajavad mitmete valdkondade reageerimist mitmete osaliste kaasamisel; rõhutab, et solidaarsus tähendab samuti kohustust investeerida piisavalt riiklikusse võimekusse;

16. on seisukohal, et solidaarsusklauslit tuleks rakendada olukordades, mis ületavad asjassepuutuva liikmesriigi võimekuse või vajavad mitmete valdkondade reageerimist mitmete osaliste kaasamisel; rõhutab, et solidaarsus tähendab samuti kohustust investeerida piisavalt riiklikusse ja Euroopa võimekusse;

16. Lõige 32

[muutke lõike 32 asukohta ja lisage see pärast lõiget 27]

17. Lõige 33

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

33. kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid selle kohta, kuidas süvalaiendada riiklikke kriisikoordineerimismenetlusi ja riiklike kriisikoordineerimiskeskuste koostoimet ELis;

33. kutsub liikmesriike üles suurendama oma võimet abi anda ja vastu võtta, samuti vahetama parimaid tavasid selle kohta, kuidas süvalaiendada riiklikke kriisikoordineerimismenetlusi ja riiklike kriisikoordineerimiskeskuste koostoimet ELis; on seisukohal, et tuleks kaaluda ka kogu ELi hõlmavate kriisidele reageerimise õppuste kavandamist ja läbiviimist, milles osaleksid riikide kriisidele reageerimise üksused ja ELi vastavad struktuurid;

18. Lõige 33 a (uus)

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

 

33 a. on arvamusel, et tähtis on luua vajalikud menetluslikud ja organisatsioonilised seosed liikmesriikide asjaomaste teenistuste vahel, et tagada solidaarsusklausli aktiveerimise järel selle nõuetekohane toimimine;

19. Lõige 35

 

Resolutsiooni ettepanek

Muudatusettepanek

35. tuletab meelde, et solidaarsusklausli tõttu peab Euroopa Ülemkogu korrapäraselt hindama ohte, millega liit silmitsi seisab; on seisukohal, et selline hindamine tuleb teha vähemalt kahel erineval tasandil: pikaajalisemalt Euroopa Ülemkogus protsessi käigus, mis peaks samuti toetama strateegilist mõtlemist, mis kajastub Euroopa julgeolekustrateegia ja sisejulgeoleku strateegia tulevases uuendamises, samuti sagedasemate ülevaadete abil praeguste ohtude kohta;

35. tuletab meelde, et solidaarsusklausli tõttu peab Euroopa Ülemkogu korrapäraselt hindama ohte, millega liit silmitsi seisab, ning kooskõlastama oma tegevust NATO partneritega; on seisukohal, et selline hindamine tuleb teha vähemalt kahel erineval tasandil: pikaajalisemalt Euroopa Ülemkogus protsessi käigus, mis peaks samuti toetama strateegilist mõtlemist, mis kajastub Euroopa julgeolekustrateegia ja sisejulgeoleku strateegia tulevases uuendamises, samuti sagedasemate ülevaadete abil praeguste ohtude kohta;

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

9.10.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

14

9

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alfredo Antoniozzi, Andrew Henry William Brons, Carlo Casini, Andrew Duff, Roberto Gualtieri, Enrique Guerrero Salom, Zita Gurmai, Gerald Häfner, Stanimir Ilchev, Constance Le Grip, David Martin, Morten Messerschmidt, Paulo Rangel, Algirdas Saudargas, Indrek Tarand, Rafał Trzaskowski, Manfred Weber, Luis Yáñez-Barnuevo García

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Zuzana Brzobohatá, Andrea Češková, Marietta Giannakou, Anneli Jäätteenmäki, Vital Moreira, Helmut Scholz, György Schöpflin


KODANIKUVABADUSTE, JUSTIITS- JA SISEASJADE KOMISJONI ARVAMUS (15.10.2012)

väliskomisjonile

ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta

(2012/2223(INI))

Arvamuse koostaja: Simon Busuttil

ETTEPANEKUD

Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et ELi strateegilise autonoomia tugevdamise eesmärki kandev ühise kaitsepoliitika järkjärguline arendamine ja tugevdamine on liidu tähtis eesmärk;

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 222 (solidaarsusklausel) pannakse liidule ja liikmesriikidele esmakordselt juriidiline kohustus abistada üksteist terrorirünnaku või loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse puhul;

C. arvestades, et ehkki liikmesriikidel lasub esmane vastutus oma territooriumil aset leidvate kriiside ohjamisel, on katastroofid järjest sagedamini piiriülesed ning nende ulatus võib üksikule liikmesriigile reageerimissuutlikkuse seisukohast üle jõu käia, mistõttu ELi tegevus on jõupingutuste ja vahendite koondamisel ning tegevuse kooskõlastamisel otsustava tähtsusega;

1.  kutsub komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama viivitamata seadusandliku ettepaneku solidaarsusklausli rakendamiseks, et suurendada liidu organiseerimisvõimet ja tõhusust kriiside ohjamisel, nii ennetamise kui ka kriisidele reageerimise valdkonnas;

2.  juhib tähelepanu vajadusele jälgida liikmesriikide vahelisi suhteid ning parandada tegevuse kooskõlastamist liikmesriikide ja olemasolevate vahendite vahel ning teha kindlaks puudujäägid ja kattuvused;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et paljud kasulikud vahendid on ELi tasandil juba olemas ning need hõlmavad järgmist: hädaolukordade ja kriiside koordineerimise kord, Euroopa kodanikukaitse, Euroopa välisteenistuse kriisiohjamise ja tegevuse koordineerimine, ELi luureteabe analüüsikeskus, komisjoni strateegilise analüüsi ja reageerimise võimekus, Europoli esmase reageerimise võrgustik, radioloogilise ja tuumaohu tegevuskava, võrgustik Atlas, kiirhoiatussüsteem ARGUS ja sellised ametid nagu Frontex; märgib, et solidaarsusklausel peaks ära hoidma uute vahendite loomise ning tuleks tegeleda nimetatud vahendite kooskõlastamise, kohandamise ja tõhustamisega katastroofide ja rünnakute ärahoidmiseks ning neile reageerimiseks kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

4.  kutsub komisjoni üles täpsustama solidaarsusklausli kohaldamist nõudvad olukorrad ja selle kohaldamise demokraatliku menetluskorra, millega peaks olema tagatud ka kohustus anda aru tehtud otsustest ning millega tuleks ette näha riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi nõuetekohane kaasamine; ergutab komisjoni töötama välja õiglast süsteemi, millega täpsustataks, kuidas liikmesriigid peaksid solidaarsusest kantult koondama vajalikke seadmeid või vahendeid juhul, kui see peaks vajalikuks osutuma;

5.  kutsub liikmesriike üles suurendama oma suutlikkust täita solidaarsusklauslist tulenevat kohustust tegutseda üheskoos või üksteist abistada;

6.  rõhutab, et solidaarsusklausli kohaldamisel tuleks kasutada sama struktuuri ja menetlusi nagu on kavas kasutada vastastikuse kaitse klausli puhul ning märgib, et nõukogu peaks tegema otsuse viie päeva jooksul;

7.  kutsub komisjoni üles määratlema täpselt katastroofid ja rünnakud, mis võimaldaks solidaarsusklausliga tõhusalt hõlmata paljusid eri olukordi, mis eeldavad solidaarset tegutsemist, vältides samas solidaarsusklausli ebaproportsionaalset kasutamist, mis oleks vastuolus põhiõigustega; märgib, et solidaarsusklausel peaks samuti hõlmama väljaspool liitu aset leidvaid tõsiseid õnnetusi, millel on mõnele liikmesriigile otsene ja märkimisväärne mõju;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi toimimise lepingu artiklis 222 viidatakse konkreetselt terrorismiohu ärahoidmisele ja elanikkonna kaitsmisele terrorismiohu eest ning tuletab seepärast meelde ELi terrorismivastase võitluse strateegia tähtsust;

9.  on veendunud, et ELi toimimise lepingu artiklis 222 Euroopa Ülemkogule pandud kohustus hinnata regulaarselt liitu ähvardavaid ohtusid on oluline aspekt ELi püüdlustes kooskõlastada ennetuspoliitikat; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid, kuidas seda kohustust kõige paremini täita;

10. on veendunud, et parlamenti ja nõukogu kui ELi seadusandjaid ja eelarvepädevaid institutsioone tuleks solidaarsusklausli kohaldamist nõudva katastroofi või rünnaku puhul hoida kursis olukorraga kohapeal ning katastroofi või rünnaku põhjuste ja võimalike tagajärgedega, et tulevikus saaks tugineda ajakohasel ja konkreetsel teabel põhinevale põhjalikule ja erapooletule hindamisele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

11.10.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

33

3

4

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jan Philipp Albrecht, Roberta Angelilli, Rita Borsellino, Emine Bozkurt, Arkadiusz Tomasz Bratkowski, Simon Busuttil, Carlos Coelho, Ioan Enciu, Frank Engel, Cornelia Ernst, Tanja Fajon, Monika Flašíková Beňová, Kinga Gál, Kinga Göncz, Nathalie Griesbeck, Sylvie Guillaume, Anna Hedh, Sophia in ‘t Veld, Lívia Járóka, Juan Fernando López Aguilar, Monica Luisa Macovei, Svetoslav Hristov Malinov, Véronique Mathieu, Nuno Melo, Claude Moraes, Georgios Papanikolaou, Carmen Romero López, Judith Sargentini, Birgit Sippel, Csaba Sógor, Renate Sommer, Nils Torvalds, Wim van de Camp, Axel Voss, Renate Weber, Tatjana Ždanoka, Auke Zijlstra

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Stanimir Ilchev, Jan Mulder, Siiri Oviir, Marco Scurria

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Kay Swinburne, Salvatore Tatarella


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

25.10.2012

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

50

8

8

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pino Arlacchi, Elmar Brok, Jerzy Buzek, Tarja Cronberg, Arnaud Danjean, Michael Gahler, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Anna Ibrisagic, Liisa Jaakonsaari, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Evgeni Kirilov, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Eduard Kukan, Vytautas Landsbergis, Ryszard Antoni Legutko, Krzysztof Lisek, Sabine Lösing, Ulrike Lunacek, Mario Mauro, Willy Meyer, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Norica Nicolai, Raimon Obiols, Kristiina Ojuland, Ria Oomen-Ruijten, Justas Vincas Paleckis, Pier Antonio Panzeri, Ioan Mircea Paşcu, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Hans-Gert Pöttering, Cristian Dan Preda, Fiorello Provera, Libor Rouček, Tokia Saïfi, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Nikolaos Salavrakos, Jacek Saryusz-Wolski, György Schöpflin, Werner Schulz, Laurence J.A.J. Stassen, Charles Tannock, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Kristian Vigenin, Sir Graham Watson, Boris Zala, Karim Zéribi

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Laima Liucija Andrikienė, Charalampos Angourakis, Jean-Jacob Bicep, Véronique De Keyser, Andrew Duff, Diogo Feio, Hélène Flautre, Antonio López-Istúriz White, Marietje Schaake, Helmut Scholz, Luis Yáñez-Barnuevo García

Õigusteave - Privaatsuspoliitika